50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2014-02-22
Kuupäev, millal dokument üles laeti
49 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
roozamustvalge
Õppematerjali autor
Kuid too magas ega liigutanudki end. Nii toimis mees seitse päeva järjest, suurima ettevaatlikkusega. Kaheksandal päeval püüdis ta plaanitu ellu viia. Ta tundis oma võimeid hästi. Olles pea uksevahel kukkus midagi maha ja vanamees ärkas ning istus voodile. Ta kartis ja oli hirmul. Ruum oli kottpime, midagi ei olnud võimalik märgata. mees ootas tükk aega liikumatult aga vanamees ei heitnud pikali. Ta kuulis hästi kuidas vanamehel süda lõi ja seda järjest tugevamini, valjemini ja kiiremini. Vanamehe hirm pidi olema ääretu. Meest haaras hirm, et mõni naaber südame tuksumist haudvaikuses kuuleb. Mees kargas tuppa, pani laterna põlema suure kisaga. Vanamees seepeale karjatas. Mees tiris ta voodist maha ja viskas raske voodi peale. Vanamees oli surnud. Seejärel tükeldas ta laiba ja pani need põranda kolme laua alla. "Te peate mind hulluks. Hullud on lollid. Aga te oleksite pidanud mind nägema. Oleksite
oli sinna saanud. Samal hetkel astus sisse teener, kes tegi teatavaks, et Berenike hauda käidi rüüstamas ja et tegelikult maeti ta elusalt. Egeusi haaras õud, kui teener näitas ta mudaseid ja veriseid riideid ning labidat toa nurgas. Egeus kargas püsti ja üritas avada perearsti kasti. Ta ei saanud seda lahti ja see libises ta kätte vahelt maha. Karp purunes ja sealt kukkusid välja hambaarsti riistad ja 32 säravvalget hammast. Reetlik Süda Räägib mehest, kes tapis ühe vanamehe sellepärast, et tal oli raisakotka silmaga sarnane silm. Novellis räägib mees, et ta ei ole hull ja et tema sooritatud mõrv oli ideaalselt läbimõeldud. Mees käis igal keskööl vanamehe toas, isegi täpselt teadmata miks. Ainuke mida ta teadis et sellest silmast peab ta lahti saama. Igal öösel hiilis ta hiirvaikselt tuppa ja vaatas kinniolevat kotkasilma. Ühel ööl, aga ärkas vanamees just siis kui mees ta ukse oli hiirvaikselt
tema riided on mudased ja tema seina najal toetub labidas ning et tema käeseljal on küünise jäljed. Järsku karjatas Egaeus ja haaras enda läheval asuva karbi, mis purunes tükkideks ja kust tuli nähtavale hambaarsti tarbed ja 32 säravvalget Berenike hammast. Ta justkui ei suutnud elada ilma Berenike hammasteta, kuid ilma Bereniketa jah. Berenike haigus oli aga tihti peale sarnane surmale ja arvatavasti maetigi ta tol õhtul elusalt. Reetlik süda See novell räägib väga närvilisest ja haigest inimesest, kelle haigus on teravdanud ta meeli täielikult, nii et ta kuuleb hääli, mida tavainimese kõrv ei taba. Temaga aga samas majas elab ka vanamees, kelle ükssilm meenutab kotkasilma. See silm oli kahvatusinine, millel kae oli peal. See haige tegelane, peab ennast ülimalt geniaalseks inimeseks, kes ei tihanud vanamehe raha ega talle niisama kurja teha, kuna too oli tema vastu alati hea
Kirjanduse koolieksam 2011 PILET NR.1 1.KRISTJAN JAAK PETERSONI ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE Kristjan Jaak Peterson sündis 14.märtsil 1801.aastal Riias. Koolis käis ta Riia algkoolis, seejärel Riia 3-klassilises kreiskoolis ning hiljem Riia kubermangugümnaasiumis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda, hiljem filosoofiateaduskonda. 1820.aastal lahkus ülikoolist seda lõpetamata. Hakkas Riias eratunde andma, tegeles luuletamise ja keeleteadusega. Ta tundis kreeka, ladina, saksa, prantsuse ja vene keelt. Rändas vähemalt 2 korda Riiga vanemaid vaatama. Suri kopsutuberkuloosi 4.augustil 1822. LOOMINGU ÜLEVAADE Petersoni ilukirjanduslik looming ei jõudnud tema kaasaegseteni. Veel 19.sajandi lõpul teati teda kui keeleteaduslike artiklite kaasautorit. 1. Uuris keeli ja kirjutas artikleid. 2. Tõlkis rootsi keelest saksa keelde ,,Soome mütoloogia" ning kirjutas lisaks juurde oma arvamuse eesti muistsete j
naerma suudab ajada, siis on kõik jälle hea ja ma ei tee talle 10 midagi. Ma ei täida oma kohust selle poisi vastu, jumalatõsi, taevas teab seda. Hoia vitsa ja riku last, nagu tarkuseraamat ütleb. Teen pattu ja kogun kannatusi meile mõlemale, tean seda. Poiss on riukaid täis, aga, armas taevas, ta on ju mu oma õndsa õe laps, vaene poisu, ja mul ei ole kuidagi südant teda lüüa. Iga kord, kui ta karistamata jätan, vaevab mind südametunnistus; ja iga kord, kui teda löön, on mu vana süda peaaegu lõhkemas. Olgu pealegi, naisest sündinud inimese elu on lühike ja täis muret, nagu pühakiri ütleb, ja ma usun, et see nii on. Ta teeb täna pärast lõunat poppi, ja karistuseks selle eest olen ma lihtsalt kohustatud teda homme tööle sundima. On küll väga karm teda laupäeval, kus kõik poisid on vabad, tööle panna, aga ta vihkab tööd rohkem kui midagi muud ja ma pean ometi veidigi oma kohust täitma, muidu saadan lapse hukatusse.»
tahtmata.) Teist mõlemast saavad head sõbrad (poisid luurasid altkulmu, aga mitte enam nii verejanuliselt kui enne), tõesti, teist saavad head ja mõnusad sõbrad, ja mina olen teie kummagi sõber. Ma armastan teid mõlemaid (siin surus ta jälle poiste käsi), siis armastame kõik kolmekesi üksteist -- kuni surmani. Eks ole, jah?» Siin pani tüdruk poiste käed oma kähe pihu vahel kokku ja piilus argse naeratusega mõlema silmi. Häbi on tunnistada, aga tõeks ta jääb, et meesterahva süda on sulavam kui lumi, kui naisterahva mahe pilk teda päikesena soojendab. Ka meie kakelvennad raputasid mõni siljnapilk hiljem kui sõbrad teineteise kätt, ja nüüd Emmi -- nii oli nende lepitaja nimi -- oli see, kes neid pilkas ja naeris nagu vallatu plika kunagi. Häbenedes pean tunnistama, et nüüd mõistmatu elajas Tarapita see õnnelind oli, kes mõistlike inimeste patud oma koeranaha peale pidi võtma. Esiti pidi täisealine ja suursugune Tarapita
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes veel ning rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga. Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama. Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras. Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama?
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid