Vererõhku õõnesveenides võib lugeda võrdseks nulliga. Aordis ja teistes südamele lähedal olevates suurtes arterites on vererõhk pulseeruv ning vasaku vatsakese väljutusfaasi ajal saavutub see suurima väärtuse. Sellist väärtust nimetatakse maksimaalseks e süstoolseks vererõhuks. Pärast süstoli lõppemist ja poolkuuklappide sulgumist alaneb rõhk aordis diastoli lõpuks minimaalse e diastoolse vererõhu tasemele. (Kingisepp 2006: 62-63). Tervel inimesel on süstoolne vererõhk ligikaudu 120 mmHg. Diastoolne vererõhk on aga umbes 80 mmHg. (Kingisepp 2006: 63). 1.2. Vererõhu regulatsioon ,,Vererõhk oleneb vereringes olevast vere mahust ja vere viskoossusest, südame minutimahust ning veresoonte, eriti arterioolide ja kapillaaride takistusest." (Kingisepp 2006: 64). Tegurid, mis suurendavad südame minutimahtu ja perifeersete veresoonte takistust, tõstavad vererõhku. Südame löögisageduse ja -mahu langus ning perifeersete veresoonte
KÕRGVERERÕHKTÕBI ·ka Arteriaalne hüpertensioon; essentsiaalne hüpertensioon; hüpertooniatõbi; Hypertensio arterialis (Morbus hypertonicus) (ld.k) Arterial hypertension (ingl.k) ·Eestis on umbes 350 000 elanikul kõrgenenud vererõhk ·Sõltuvalt vanusest kannatab hüpertensiooni all 12-40% täiskasvanutest · Kui arstid peaksid valima ainult ühe haiguse, mida ravida, peaks selleks olema hüpertooniatõbi, kuna just see haigus mõjutab meie ühiskonnas tervist kõige rohkem. ÜLEVAADE ·Risk kõrgenenud vererõhu tekkeks suureneb eaga, kusjuures ligi 50% üle 65 aastastest isikutest kannatab hüpertooniatõve all. Hüpertooniatõbi on paljude haiguste oluliseks
väliskeskkonnast pärinevatele stiimulitele (ärritajatele). Refleks avaldub mingi elundi, elundisüsteemi või kogu organismi talitluse muutuses, refleksi anatoomiliseks substraadiks on refleksikaar. Reguleerimiskontuuri põhiplokkideks on reguleeritav süsteem, efektorelund või elundisüsteem ja regulaator, refleksikeskus NS’is. Sensor reageerib mingile näitajale organismis antud hetkel(nt vererõhk, veresuhkru tase, lihaspinge jne) ja edastab selle refleksikeskusele. Refleksikeskusel on andmed füsioloogiliste piiride kohta, on ette antud reguleeritava suuruse nõutav väärtus. Kui reguleeritava suuruse tegelik ja nõutav väärtus üksteisest erinevad, on tegemist reguleerimishälbega. Nii reguleerimiskontuuri kui ka refleksikaare kaudu toimuva regulatsiooni juurde kuulub tagasiside, mille vahendusel antakse teada regulatsiooni tulemustest. Negatiivne
ÄRRITUVUS Kõikidele elusatele struktuuridele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega. See on omane nii taimedele kui ka loomadele. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist. Närvikude lihaskontraktsioon, näärmekude - nõre eritumine ÄRRITAJAD Välis- ja sisekeskkonna faktorid, mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone. Elusa koe ärritajaks võib olla igasugune piisavalt tugev ja kestev ning kiirelt toimiv välis- või sisekeskkonna mõjustus. Energeetilise olemuse alusel: Füüsikalised temp, valgus, heli, elekter, mehaanilised faktorid(löök, venitus) Keemilised hormoonid, ainevahetusproduktid(laktaat, pürovaat), ravimid, mürgid Füüsikalis-keemilised osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalse
ja retseptorid, toime sihtorganitele. Vegetatiivne närvisüsteem jaguneb: sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks osaks. Üldiselt teenivad nad sama siseorganit, kuid põhjustavad vastupidist effekti. · Sümpaatikus funktsioneerib intensiivselt äkilistes kriisiolukordades (fight or flight). Vereringe aktiveerub, südame löögisagedus kiireneb ja suureneb löögimaht, naha ja siseelundite veresooned ahenevad ning vererõhk tõuseb. Südame ja töötavate luustikulihaste veresooned laienevad. Peente bronhiarude silelihaskiud lõtvuvad ja hingamisteed avarduvad. · Sümpaatikus aeglustab seedekanali motoorikat ja eritamist. Sümpaatikuse ärritus laiendab pupille, suurendab higi eritumist. Sümpaatikus kontrolllib termoregulatsiooni vastusena kuumale, renniini vabanemist neerust ja mtaboolset effekti.
c)kaitsefunktsioon, mille tagavad fagotsütoosivõimelised ja antikehi moodustavad valgelibled ning vereplasma ensüümid; kaitse verekaotuse vastu vere hüübimismehhanismi kaudu. 4. Vere maht. Aeglase ja kiire verekaotuse tagajärjed. ·Kiire ja aeglase verekaotuse tagajärjed: a)Kiire: vererõhujärsk langus, koed jäävad ilma hapnikust,kuhjuvad jääkained b)surm, kui 30-50% verest väljub organismist 30 min jooksul c)Aeglane: võib eemaldada kuni 75% verest, ilma et vererõhk langeks alla kriitilise piiri tänu vererõhku säilitavate mehhanismide rakendumisele:veresooned ahenevad, vesi liigub kudedest soontesse, diurees väheneb, ringlusse suunatakse depooveri, südamesagedus tõuseb, tekib janu. Need mehhanismid käivituvad mõne minuti kuni mõne tunni jooksul. 5. Vere füsikokeemilised omadused (viskoossus, osmootne rõhk, onkootne rõhk, pH). ·Viskossus: Viskoossusiseloomustab vere voolamisomadusi võrreldes sama koguse veega. Vereplasma
Vere liikumise tagavad: 1) Veene ümbritsevate lihaste kokkutõmme 2) Klappide olemasolu veeni sisepinnal 3) Neg. rõhk südameõõntes diastoli ajal 4) Neg. rõhk rindkereõõnes sissehingamise faasis Pikka aega passiivses asendis jäsemes võib tekkida venoosne seisak - "sureb ära" Vasoaktiivsed ained - vereringet veresoontes mõjutavad ained, mis toimivad veresoone lihaskoele ja sidekoe kiududele ning kutsuvad esile veresoonte ahenemise või laienemise Vererõhk - arteriaalne rõhk, mida veri avaldab veresoonte (arterite) seintele; ühik mmHg; normaalselt 120/80 mmHg Suurem ehk süstoolne rõhk - näitab rõhku südame kokkutõmbe ajal; 110-120 mmHg Väiksem ehk diastoolne vererõhk - rõhk, mis on arteris südame puhkefaasi ajal; 60-80 mmHg Pulsirõhk - süstoolse ja diastoolse vererõhu vahe; normaalselt 40-50 mmHg; alla 30 hakkab elundite verevarustus kannatama Hüpotoonia - vererõhk normaalsest madalam
c)kaitsefunktsioon, mille tagavad fagotsütoosivõimelised ja antikehi moodustavad valgelibled ning vereplasma ensüümid; kaitse verekaotuse vastu vere hüübimismehhanismi kaudu. 4. Vere maht. Aeglase ja kiire verekaotuse tagajärjed. ·Kiire ja aeglase verekaotuse tagajärjed: Kiire: vererõhujärsk langus, koed jäävad ilma hapnikust,kuhjuvad jääkained, surm, kui 30-50% verest väljub organismist 30 min jooksul Aeglane: võib eemaldada kuni 75% verest, ilma et vererõhk langeks alla kriitilise piiri tänu vererõhku säilitavate mehhanismide rakendumisele:veresooned ahenevad, vesi liigub kudedest soontesse, diurees väheneb, ringlusse suunatakse depooveri, südamesagedus tõuseb, tekib janu. Need mehhanismid käivituvad mõne minuti kuni mõne tunni jooksul. 5. Vere füsikokeemilised omadused (viskoossus, osmootne rõhk, onkootne rõhk, pH). ·Viskossus: Viskoossusiseloomustab vere voolamisomadusi võrreldes sama koguse veega. Vereplasma viskoossus
Kõik kommentaarid