EESTI UUSAEG (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kui 1%, sakslasi umbes 3%. Väikesakslased - baltisakslaste väiksem rühm ( ?
  • Miks 19.sajandi alguses agraarreformideni jõuti ?
 
Säutsu twitteris
EESTI UUSAEG (1710-1900)
Uusaja mõiste – Itaalia renessanssiaja humanistid , keeleteaduse huviga. Antiikaeg, allakäik (keskaeg), humanistide kaasaeg (antiikaja taaselustamine).
Leonardo Bruni, Flavio Biondo – kolmikjaotuse algatajad. Antiikautorite uurijad , filoloogid, ei olnud tnp mõistes ajaloolased, kolmikjaotus tekkis antiigi ihalusest, mitte ajaloo uurimisest. Ajalooteadusesse jõuab kolmikjaotus Christoph Cellarius (Keller) kaudu – 1680.a-st tegeles ajaloo periodiseerimise küsimusega, avaldas üldkäsitluse antiikajaloost, sajandi lõpul üldkäsitlus keskaja ajaloost ja uue sajandi algul, 1702, ülevaade uusaja ajaloost. Tema kolmikjaotust ajalooteaduses nimetatakse Historia tripartita. Alternatiiv: keskajal oli levinud ajaloo jaotamine suurteks perioodideks, maailmariikide järgi – Babüloonlaste riik, Pärslaste riik, Aleksander Suure impeerium , Rooma keisririik . Jeesuse tulek maailma oli pidepunktiks.
20.saj levinud periodiseering: Vana-Euroopa ja modernne ühiskond – pigem saksa kultuuriruumis levinud võimalus. Piir jooksis 19.saj alguses. Käsitluse pooldajad Otto Brunner (Vana-Euroopa: Homerosest Goetheni), Dietrich Gerhard (Vana-Euroopa algus u.12.saj, kuni 18.saj).
Uusaja algus. Humanistide jaoks algas see nende kaasajal, 15-16 sajand. Cellariuse jaoks polnud valikuvarianti, ta oli tõsine luterlane – uusaeg algas usupuhastusega, uue ajajärgu alguseks oli reformatsioon. Ajalooteadus kaasaegses mõttes saab alguse 19.saj, mis tugineb allikatele tuginemisel ja uurimisel , 19.saj teisel poolel juurdus kolmeperioodi käsitlus . Cellarius oli pigem ajalookirjutaja. Varauusaeg , n-ö õige uusaeg, uusim aeg. Euroopas tervikuna arvatakse, et varauusaja ja uusaja piiriks võib lugeda Prantsuse revolutsiooni, 1789. Ajalooperioodides ei ole sobilik kasutada aastaarve, kasutatakse pikemaid üleminekuperioode. Kapitalistliku majanduskorralduse levik, tööstusrevolutsioon, liiklusrevolutsioon (aurulaevad, raudteed ), urbaniseerimine, tehnoloogia areng, demokraatia edenemine, parlamentaarne demokraatia, kodanikuühiskond /avalik arvamus – uusaega iseloomustav.
Eesti uusaja mõiste. Kui õigustatud on aasta 1710, et seda pidada uue ajajärgu alguseks? Piirjoone tõmbamine on tõmmatud n-ö kirvega raiumisel. Kokkuleppeliselt pandud aastasse 1710, et jagada kuidagi perioode . Põhiline murrang siiski 19.saj keskpaigas, siis toimuvad murrangulised sündmused, mis ei jätnud puutumata ühtegi ühiskonnakihti. Venestusreformid. Kohtu- ja valitsemisvõimu lahutamine. Muudatused majanduselus. Tööstuslik pööre, suurte vabrikute tekkimine 19.saj teises pooles. Kodanikuavalikkus. Massilised rahvaliikumised, nt hernhuurlik liikumine. Usuvahetusliikumine 1840.a-tel. 19.saj teisel poolel väljarändamisliikumine. I ms ajal elas Venemaal 200 000 eestlast. Rahvuslik liikumine, 19.saj teisel poolel – võib rääkida seoses baltisakslastega, nende puhul veidi varem, saj esimesel poolel. Tartu Ülikooli taasasutamine, mõjutas baltisaksa keskklassi kujunemist, eestlaste jaoks 19.saj lõpp-20.saj algus. 19.saj lõpus oskasid pea kõik eestlased lugeda, kirjutada – rahvahariduse algus 19.saj keskel. Eestlaste omavalitsus , vallad, vallakohtud .
19.saj teine pool – suured, põhimõttelised ümberkorraldused Eesti ühiskonnas.
Eesti uusaja ajaloo allikad.
Allikmaterjali hulk kasvab väga suurel määral. Kvantiteet kasvab väga tõsiselt, eelkõige just 19.saj puhul, aga ka 18.saj. Uute allikaliikide ilmumine , mida varasemasest ajast kasutada pole:
1) rahvastikuajalugu – hingeloendid (hingerevisjonid), maksukohuslaste väljaselgitamine , loendis välja toodud ka naised, asehalduskorra alguses, pearahamaksu maksmiseks vaja teada maksukohuslaste arvu (ainult mehed, talupojad, linnaelanikest madalam kiht), 1782. esimene loendus; kirikumeetrikad (kõik kiriklikud talitused, ristimine , laulatamine ja matus – esmakordselt saab uurida rahvastiku loomulikku liikumist) ja personaalraamatud (koguduse liikmete nimekirjad), pidamisega tegeles luterlik kirikuõpetaja .
2) institutsiooniajalugu
Riigiaparaadi kasvav bürokratiseerumine, asjaajamisdokumendid.
Rahvastik kasvas 7 korda, riigiametnike arv 24 korda, Vene impeeriumis 1796-1903. Enamus materjalidest sellised, mida mitte keegi pole mitte kunagi vaadanud.
Uut laadi ühiskondlikud organisatsioonid (seltsid, klubid, jne) ja nende asjaajamisdokumendid.
3) Ajakirjandus , eriti 19.sajandil.
4) Statistilised materjalid.
statistikateenistus ca 19.saj keskpaiku. Balti kubermangude üldine rahvaloendus 1881. Vene impeeriumi üldine rahvaloendus 1897 .
1710.aasta võimuvahetus.
Toimus Põhjasõja tingimustes. Oli kolm suuremat tsooni, Euroopa lääneosa , kaguosa ja põhjaosa – kus igal pool suured sõjad toimusid. Lääneosas kaks olulisemat konflikti, Pfalzi pärilussõda 1688-1697 (Pra kuningal olid ambitsioonid selle territ omandamisele, toimus pra ekspansioon saksa aladele ; pra – sks-ro keisririik; inglased ja hollandlased sakslaste selja taga, et prantsusmaa ei tugevneks liialt. Sõda lõppes sellega, et Pra loobus ambitsioonidest, aga vallutas Strasbourgi linna) ja selle järel Hispaania pärilussõda 1701-1714 (küsimus selles, et Hisp troon vaba ja prantslased pretendeerisid sellele, et Bourbonide esindaja võiks saada võimule Hisp troonil, see tekitas muret Pra naabrite seas, kes kartsid Pra tugevnemist, troon läks küll pra kätte, aga territ piirati,nt Gibraltar Inglismaale, osad Põ-Am kolooniad inglastele) . Kaguosas sõjad Türgiga 1683 -1699 ja 1714-1718, kui Türgi soovis suurendada oma territooriumi. Põhjaregioonis Põhjasõda 1700-1721. Kõikide sõdade lõppkokkuvõte, et Euroopas muutus jõudude tasakaal, need, kes olid tegijad 17.saj, ei olnud enam tegijad 18.saj-l. Suurte sõdade tulemusena tekkis kolm suurjõudu: Autria, Inglismaa, Venemaa – uued tegijad. Kaotajad Hispaania, Rootsi, Türgi, Poola – nende varasem mõjuvõim sai kõvasti piiratud. Suurimaks üllatuseks oli Venemaa esiletõus, Põhjasõja alguses arvati, et rootslased teevad venelastele tuule alla, aga üllatusena väljus Vm sõjast tugevamana kui kunagi varem. Vm laienes Balti provintside arvelt, Kuramaa formaalselt Poola võimu alla, 18.saj lõpul Poola jagamise tulemusena Venemaale, 1795. 18.sajandil nõrgenes Rootsi, ei rääkinud kaasa euroopa suurpoliitikas, muutus kohaliku tähtsusega teguriks.
1710.aastal Rootsi sõjaline esindus Balti provintsides oli väga tagasihoidlik . 1710 alistusid Rootsi väed Vene vägedele, alistumine vormistati juriidiliselt lepingutega – kapitulatsioon. Rootsi garnisonid (Riias, Pärnus, Tallinnas), suuremad linnad (Riia, seejärel Tallinn), Liivimaa rüütelkond , Eestimaa rüütelkond (Saaremaa ei sõlminud). Säilitati kohalike privileegid .
Rootsi absolutistlik kuningavõim 1680.a alguses, sekkus suurel määral Balti provintside siseasjadesse. Mõisate omandiõigus – reduktsioon , Liivimaa rüütelkond protesteeris selle vastu, n-ö karistuseks likvideeris Rootsi kuningavõim Liivimaa rüütelkonna senisel kujul. Vene võim lubas taastada ja laiendada senised privileegid.
Eestimaa rüütelkonna kapitulatsioon, 29.september 1710.
Esimesel kohal usuküsimus.
Vene pool käsitles neil armukirjadena – vene vägede arvuline ülekaal ning Peeter I võttis heaks mingisugused privileegid kinnitada. Üldine arvamus oli, et kapitulatsioonitingimused ei olnud siduvad järgnevate vene valitsejate jaoks. Balti õigustraditsioon esitab ristivastupidist seisukohta, nende jaoks oli tegemist riigiõiguslike lepingutega, kus kaks võrdset osapoolt leppisid kokku tingimustes. Eesti- ja Liivimaa puhul oli tegu personaaluniooniga, kus valitseja isik oli siduv, kellega olid sõlmitud lepingud . Carl Schirren – baltisaksa ajaloolane, kes rõhutas kapitulatsioonide tähtsust, 19.saj II poolel TÜs ajalooprofessor, uuris Vana-Liivimaa perioodi ja 16.saj lagunemist, diskussioon Juri Samariniga: üksikasjalik arutelu kapitulatsioonide olemuse üle.
Tnp-l käsitletakse kapitulatsioone kui valitsuslepingud – kahepoolsed lepingud, pole võrdsed partnerid (kinnitav pool on eelisseisundis). 1795.a Poola jagamisel Kuramaa läks Vene võimu alla sarnase valitsuslepinguga, kus Kuramaa aadel esitas oma seisukohad ja Vene keskvõim oma seisukohad – toimus samamoodi alistumislepingu teel. Soome 1808 võimuvahetus toimus samamoodi valitsuslepingu alusel. Valitsuslepingu institutsioon oli Euroopas laialt levinud.
1710.a oli Vene poolel täielik sõjaline ülekaal, Rootsi poolelt olid üksikud väikesed garnisonid. Miks oli Peeter I vaja sõlmida kapitulatsioone – miks kohalikud seisused said kinnitada privileegid? – 1) Peeter I eesmärk oli Vene Impeeriumi moderniseerimine . Balti provintside halduskorraldus oli igati modernne, väga efektiivne süsteem seda polnud mõtet hakata lammutama, paremat asemele pakkuda ei olnud. 2) Peeter I jaoks oli oluline tagada endale Balti provintside eliidi toetus, rüütelkondade, linnade toetus, et moderniseerida riiki – vaja inimesi, kes selle töö enda kanda võtaksid, kellel oleks teadmised ja oskused. Lootis baltisakslasi võtta Vene riigi teenistusse. 3) Vene liitlassuhted – Põhjasõja alguses olid Vene liitlasteks Poola ja Taani. Poolaga leping, et Balti provintside vallutades lähevad Balti provintsid Poola võimu alla. Alistumislepingutega oli Peeter I võimalus viidata, et tegemist pole sõjalise vallutamisega, vaid tsiviliseritud võimuvahetusega, Balti provintside seisused tahtsid ise alistuda.
Kuna kapitulatsioonid allkirjastati Vene väejuhtide poolt, siis Peeter I hiljem andis privileegide kinnitused . Uusikaupunki (Nystadi) rahuleping 1721. Saaremaa, Pärnu, Tartu ja Narva privileegide kinnitamine 1731 . Turu rahuleping 1743 . Liivimaa privileegid kinnitatakse juhul, kui neid on Vene keskvõimul võimalik kasutada – Vene võim otsustab, millised privileegid kehtivad, millised mitte. Eestimaale sellist tingimust ei lisatud, kinnitati kõik privileegid. Uue monarhi võimuletulles kinnitas ta mitmesuguseid privileege, toimus kuni 1881.aastani, Aleksander III võimuletulekuni.
Luterlik usutunnistus pidi jääma kehtivaks, aga lisati tingimuslik säte – vene õigeusul takistamatu levikuõigus. Saaremaa rüütelkonna privileegid kinnitas alles 1731 keisrinna Anna, samuti ka Pärnu ja Narva, Tartu linnade privileegid, Uusikaupunki rahus küll üldsõnaliselt seda öeldud . Uusikaupunki rahuga Rootsi loobus Balti provintsidest, 1740.a alguses Rootsi tegi katse, 1741 -43 Rootsi-Vene sõda, 1743 Turu rahulepinguga taas kinnitati Balti provintside privileegid.
Põhjasõja tulemused.
Heinrich Claus von Fick – algselt Rootsi armees, 1715 läks üle Vene teenistusse, Peeter I olulisim lähikondlane, soosik, otseselt seotud Vene keskvõimu ümberkorraldamisega, võimuaparaadi moderniseerimisega. Peeter I jaoks oli Rootsi võimukorraldus eeskujuks. Ümberkorralduste läbiviimisel oli suur roll Fickil, kes enne ametlikku üleminekut Peeter I teenistusse kopeeris ta dokumente, mis käsitlesid Rootsi ametkondade tegevust ja ülesehitust – nende andmete põhjal toimus Vene keskvõimu süsteemide üleviimine uutele alustele . Sai nende teenete eest Peeter I aadli tiitli .
Võimukorraldus Eesti alal pärast 1710.aastat.
Konglomeraatriik – riik, mis hõlmab erinevaid regioone, mis on keskvõimuga erinevates suhetes. Üldine võimukorraldus muutus. Vene valitsejad olid isevalitsejad, 1710.a järel Vene monarhid esialgu Balti provintside asjadesse ei sekkunud . Balti erikord, der (baltische) Landesstaat – balti rüütelkondade omavalitsussüsteem . Kasutatakse seoses Vene ülemvõimu perioodiga, aga sisuliselt pärineb see omavalitsus juba varasemast ajast. 1765 sai ka Kuramaa need samad privileegid. Narva linn administratiivselt kuulus Peterburi kubermangu, sisuliselt oli ta Balti erikorra osa – Narva rootsiaegsed privileegid kehtisid edasi. Hiilgeaeg 1710-1783, kaptulatsioonide sõlmimisest asehalduskorra kehtestamiseni, katkestus kuni 1796, seejärel Balti erikorra n-ö teine tulemine. Alates 1830-40.a-st keskvõim hakkas end peale suruma ning algas Balti erikorra privileegide kitsendamine, mis kulmineerus venestusreformidega.
Tänu Balti erikorrale jäi Eesti ja Läti ala lääne tsivilisatsiooni osaks, oli jätkuvalt osa saksa kultuuriruumist. Eesti talupoja seisukohast oli tegemist suurima madalseisuga Eesti ajaloos – rüütelkondade privileegid laienesid talupoegade arvelt. Eestlane ja talupoeg olid sünonüümid. Teadlikku saksastamispoliitikut mitte kunagi ei toimunud. Tänu Balti erikorrale ei toimunud venelaste massilist sisserännet 18-19 sajandil.
Haldusjaotus . Jäi püsima vana rootsiaegne haldusjaotus oma põhijoontes. 2 kubermangu, Eestimaa ja Liivimaa. Saaremaa oli rüütelkonna privileegid eraldi saanud, seega oli Saaremaa Liivimaa kubermangus asuv de facto omaette provints . Eestimaa kubermangu sees moodustas Tallinna linn eraldiseisva haldusüksuse. Liivimaal sama olukord Riia linnaga. Rüütelkonna võim maapiirkondades, linnas ei olnud rüütelkondadel võimu, seal kuulus võim magistraadile. Väiksemates linnades aja jooksul linnade ümbruses paiknevad mõisnikud rääkisid linnade asjades kaasa.
Riiklik võimuaparaat. Esialgu mingisuguseid arenguid ei toimunud. Tegemist oli dualistliku valitsemiskorraldusega, kus seisusliku omavalituse kõrval oli riiklik võimuaparaat üksnes kubermangu tasandil (Saaremaal provintsi). Piirid riigivõimu ja seisusliku võimuaparaadi vahel polnud selged, üks isik võis olla mõlemas süsteemis. Aja jooksul riiklik võimuaparaat joonistus selgemalt välja, eristus seisuslikust omavalitsusest. Kubermangu valitsus ja kuberner – olulisimateks ametkondadeks riiklikus aparatuuris. Kuberner v kindralkuberner – praktilist erinevust polnud.
Rüütelkondade omavalitsus
Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa, Kuramaa, Piltene rüütelkonnad . Rüütelkond on aadlikorporatsioon. Funktsioonideks omavalitsus ja kohtupidamine. Üldreeglina piirdus rüütelkondade võim maapiirkonnas, linnas teostas võimu magistraat . Rüütelkonda kuulumise eelduseks oli rüütlimõisa omanikuks olemine. Rüütlimõis on mõis, mis kuulus aadlikule. Rootsi ajal said teatud tingimustel rüütlimõisa omanikuks ka mitteaadlikud. Rüütelkond polnud Rootsi ajal kindlapiiriline ja liikmelisuse kohalt oli teatav hägusus. Rüütelkonnad koostasid aadlimatriklid – rüütelkondadesse kuuluvate isikute nimekiri. 1720.a II poolel algas aadlimatriklite koostamine, töö viidi lõpuni sajandi keskpaigaks. Moodustati matriklikomisjonid, kes pidid sellega tegelema. Matriklite valmimine tähendas seda, et rüütelkonnad olid suletud seisuslikud korporatsioonid.
Rüütelkonna olulisimad institutsioonid on maapäev (kohale pidid tulema kõik rüütelkonna liikmed, hääletada ja sõna võtta võisid vaid rüütlimõisa omanikud ) ja maanõunike kolleegium (12 maanõunikku, Saaremaal 6, pidevalt tegutsev kolleegium, maanõuniku amet eluaegne). Rüütelkonna poolt vastu võetud otsused olid täitmiseks kõigile, kes maapiirkondades elasid. Kubermanguvalitsus pidi otsused kinnitama enne kui need seadusteks said.
Balti aadelkonna seas puudus sisemine kihistumine vastupidiselt Lääne-Euroopale. Balti provintsides oli tegu ühtse aadliseisusega. Rüütelkondade liikmed pärinesid keskaegsetest vasallidest, aadliseisust näitas tiitel von. Maiskond .
Seisused vene aladel olid seotud riigivõimuga ja sõltusid riigivõimust. Peeter I ajal võeti kasutusse teenistusastmete tabel, millega jagati vene riigi teenistuses olevad isikud 14 astmesse, tema positsioon ühiskonnas sõltus tema positsioonist teenistusastmete tabelis, mis sõltus otseselt riigiteenistusest. Süsteem oli riigi seisukohalt väga efektiivne, võimaldas välja selgitada edukamaid. Teatud teenistusastmest alates kaasnes aadliseisus, enamasti kaheksandast astmest. Aadliseisus jaganes pärilikuks ja isiklikuks aadliks. Isiklik aadel tähendas, et need isikud olid tõstetud aadliseisusesse, aga ta ei saanud seda seisust edasi pärandada. Pärilik aadel ei olnud suletud seltskond, need, kes teatud teenistusastmele olid jõudnud, said samuti päriliku aadli seisusesse .
Luterlikud territoriaalkirikud
Kehtis põhimõte, et ühel territooriumil peab olema ühe usuvoolu ainuvalitsus. Kirik varauusaegses ühiskonnas oli riikliku tähtsusega institutsioon, religioon oli osa riiklikust ideoloogiast. Kiriku kaudu kontrolliti alamaid. Oluline roll kommunikatsioonis.
Rootsi riigis oli luterlus riikluse alustalaks, religioon oli oluline riiklik küsimus. Rootsi riigis oli olulisel kohal luterlik usuühtsus. Riik jälgis, et usk oleks ühtne, aga kirikuorganisatsioon oli killustunud, eriti Balti provintsides.
Territoriaalkirikud jagunesid kaheks:
Rootsis ja Eestimaa kubermangus: episkopaalse territoriaalkiriku tüüp – piiskop ja puhtvaimulik konsistoorium
Saksa aladel ja mujal Eesti alal: konsistoriaalse territoriaalkiriku tüüp – superintendent ja nii ilmalikest kui vaimulikest liikmetest konsistoorium (vaimulik seisus oli ilmaliku võimu all)
1686. aasta kirikuseadus, valitses Karl XI – absolutistlik valitseja. Kirikuseadus kehtetstati kogu Rootsi kuningriigis, sellega ühtlustati kirikukorraldus, moodustati ühtne luterlik kirikuorganisatsioon. Kogu kiriku valitsemine allutati kuninga võimule, esmakordselt sai kuningas kogu võimu kiriku üle.
Vene ülemvõimu perioodil kadus riigi toetus luterlusele, Vene keiser esindas vene õigeusku ja vene keskvõimu jaoks ei olnud luterlus oluline. Kapitulatsioonid sätestasid luterluse kohaliku usuna, aga keskvõim ei huvitunud luterluse käekäigust. 1710.a järel kirikuvalitsemine allutati kohalikele ilmalikele seisustele, maal rüütelkonnad, linnades magistraat. Balti erikorra tingimustes oli tegemist poliitiliselt killustunud seisukorraga. Tagasi tuli killustumus kirikukorraldus.
1710.aasta järel taastati baltisakslaste jaoks vanad õigused, restitutsioon õigusliku järjepidevuse alusel.
Kohtukorraldus
Põhipunktid võrreldes Rootsi ajaga jäid paika. Eestimaal kõrgem kohus Eestimaa ülemmaakohus, Liivimaal Liivimaa õuekohus. Eestimaal olulisi arenguid ei toimunud. Liivimaa kohtusüsteem läks Liivimaa rüütelkonna kontrolli alla, riikliku keskvõimu roll kahanes olulisel määral. Liivimaal toimus lähenemine Eestimaa kohtusüsteemile.
Apelleerimisvõimalus:
Liivi- ja Eestimaa Asjade Justiitskolleegium
Senat
Liivimaa rüütelkonna puhul esines rohkem edasikaebamist riigiasutustesse, Eestimaa rüütelkond üritas hoida asjad oma piirides.
Asehalduskord, 1783-1796
Katariina II, tihedalt seotud valgustusega. Haldusreform Vene sisekubermangudes 1775, lähtus euroopalikest eeskujudest, 1783.aa-st jõudis Balti kubermangudesse . Reform puudutas eelkõige haldus- ja kohtukorraldust. Tunnusjoonteks ühtlustumine, ratsionaliseerimine, riigivõimu mõju suurendamine. Kohtu- ja haldusasutuste lahutamine. Loodi uus hoolekandeastutuste süsteem. Linnades toimus süsteemi lõhkumine, riigivõimu mõju laienemine. Rüütelkondade omavalitussüsteem senisel kujul lammutati, piirati aadli omavalitsus ja kohtuõigusi – suur privileegide kärpimine. Tegi suure vastusammu aadlile, kõik mõisad kuulutati pärusmõisateks. Seoses Katariina II reformiga muutus senise kindralkuberneri George von Browni funktsioonid, temast sai Katariina II parem käsi Balti kubermangudes, asehaldur . Iiri päritolu katoliiklane, lahkus seoses inglaste poliitikaga Iirimaalt, 1731.a astus Venemaa teenistusse, kõrge väejuht, langes Türklaste kätte sõjavangiks, müüdi orjaks, põgenes, sai mitu korda raskelt haavata.
1783- 1876 Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner
1801-1876 Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kindralkuberner
Riigiametnike arv kasvas rohkem kui kolm korda, algselt ligi 300, perioodi lõpuks ca 1000. Kasvas venelaste arv riigiametnike seas.
Pearahamaks. Otsene riigimaks , 1783 aastast, asendas senist riiklike maksude süsteemi. Varasemalt ratsateenistusmaks, mis kujutas endast rahalist kohustust, mis arvutati adramaade järgi; maksud , mis tasuti teraviljas – Eestimaal tollivili, Liivimaal statsioon. Vene sisekubermangudes oli pearahamaks varasemalt tuntud, Peeter I algatatud reform. Pearahamaksuga maksustati maksualuste seisuste meesisikud (aadliseisus ja vaimulikkond ei olnud maksualused seisused). Maksumäär 70 kopikat talupojal, linnakodanikul 120 kopikat aastas, kaupmeestel 1% varandustelt. Varasematel aegadel linlased otseseid riigimakse maksma ei pidanud. Pearahamaks kehtis 19.saj lõpuni, 1887.aastani. Riigil pidi olema ülevaade maksukohuslastest, selleks hingeloendused fiskaalsel eesmärgil, esimene 1782.
Uuendused tõid kaasa kuulujutte, rahutusi. 1784 .aasta suvel algasid pearaharahutused, eelkõige Liivimaa kubermangus. Puudutas üle 60 mõisat Lõuna-Eestis, Läti alal oli veelgi suurem. Olid põhjustatud sellest, kuidas talupojad tõlgendasid seda – tõlgendasid, et tuleb hakata tasuma uut maksu riigile, aga on vabad vanadest maksudest, pole vaja enam mõisale tegu teha – mis oli aga meelevaldne oletus . Talurahva vastu toodi ca 10 000 sõjaväelast, kõige suuremad väljaastumised toimusid Räpinas – Räpina Puuaiasõda 1784 (talupojad olid lähedalasuvast aiast haaranud kaasa aiateibaid, vastuseis lõppes talupoegade lüüasaamisega ja 5 talupoega hukkus). Teine suurem väljaastumine toimus Karula kihelkonna kiriku juures, kus sai surma üks talupoeg, rahutustes osalesid ka naised, kes loopisid sõdureid kividega. Sõjaväe abiga rahutused suruti maha ja lisaks sellele tegi kubermanguvalitsus suulist propagandat, anti välja eraldi korraldus, mis kajastas pearaharahutusi.
Vene-Rootsi sõda 1788-1790.
Talurahvas ootas, et Rootsi kuningas tuleb ja kergendab rahva olukorda, rahva mälestustes oli eelnev Rootsi aeg saavutanud helge ajastu ilme.
Pärast sõja lõppu Rootsi eliit ei leppinud Balti provintside kaotamisega, 1741-1743 tehti esimene katse alade tagasisaamiseks, mis aga midagi kaasa ei toonud , piirid jäid endiseks. Rootsi revanši idee muudkui kasvas. Kuningas Gustav III valitses 18.saj viimasel kolmandikul, 1771 -1792. Tema nimega on seotud olulised arengud Rootsi riigis. 18.saj I pool, pärast Karl XII surma, lõppes Rootsi absolutistlik aeg, algas vabaduste aeg, eelkõige aadliseisuse vabaduste aeg. Riigipäeva institutsioon. Gustav III pärast võimuletulektu 1771, viis läbi pöörde riigi valitsemiskorralduses, 1772, kehtestas uuesti absolutistliku riigivalitsemise. Tema oli valgustatud monarh, valgustatud absolutsim. Tema valitsemisaega peetakse Rootsi kultuurilise valitsemise ajaks, toetas kunsti, kirjandust. Ta ise kirjutas näidendeid, 1786.aastal asutas Rootsi Akadeemia – Lä-Eur riikide eeskujul asutatud Teaduste akadeemia. Tegutses ka Rootsi läbi aegade kuulsamaid teadlasi Karl Linné. Gustav III keelustas piinamise. Välispoliitikas lähenes Prantsusmaale, kellest sai de facto Rootsi liitlane , sai sealt ka rahalist toetust. Esialgne vastane oli Taani. Gustav III revanšitaotlused olid sihitud taanlastele – Taani liitlane oli Venemaa. Vaja tagasi saada kaotatud alad Balti kubermangudes ja Soomes. 1787 algas järjekordne Vene-Türgi sõda, mis tekitas Gustav III ettekujutuse, et Vene väed on seotud selle sõjaga ja väed Läänemere ääres on nõrgad. Gustav III lootis, et Prantsusmaa ja Preisimaa astuvad Rootsi poolel välja ning 1788 aasta juunikuus esitas Rootsi Venemaale ultimaatumi ja nõudis sõja lõpetamist Türgiga. Katariina II lükkas selle tagasi ja kuulutas Rootsile sõja. Rootsi sõjaplaan oli selline, et kõigepealt vaja saavutada ülekaal merel ja seejärel alustada sõda Soome pinnal. Vene sõjalaevastik ei olnud Läänemerelt veel lahkunud, Rootsi oli teinud suure valearvestuse. Prantsusmaal 1789 revolutsioon ning ei saanud Rootsile appi minna. Gustav III vastu oli suur osa aadelkonnast, kellele ei meeldinud absolutistlik riigipööre. Suurem osa ohvitseridest pärines aadliseisusest, kes olid kuninga poliitika vastu. Kõik need argumendid
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
EESTI UUSAEG #1 EESTI UUSAEG #2 EESTI UUSAEG #3 EESTI UUSAEG #4 EESTI UUSAEG #5 EESTI UUSAEG #6 EESTI UUSAEG #7 EESTI UUSAEG #8 EESTI UUSAEG #9 EESTI UUSAEG #10 EESTI UUSAEG #11 EESTI UUSAEG #12 EESTI UUSAEG #13 EESTI UUSAEG #14 EESTI UUSAEG #15 EESTI UUSAEG #16 EESTI UUSAEG #17 EESTI UUSAEG #18 EESTI UUSAEG #19 EESTI UUSAEG #20 EESTI UUSAEG #21 EESTI UUSAEG #22 EESTI UUSAEG #23 EESTI UUSAEG #24 EESTI UUSAEG #25 EESTI UUSAEG #26 EESTI UUSAEG #27 EESTI UUSAEG #28 EESTI UUSAEG #29 EESTI UUSAEG #30 EESTI UUSAEG #31 EESTI UUSAEG #32 EESTI UUSAEG #33 EESTI UUSAEG #34 EESTI UUSAEG #35 EESTI UUSAEG #36 EESTI UUSAEG #37 EESTI UUSAEG #38 EESTI UUSAEG #39 EESTI UUSAEG #40 EESTI UUSAEG #41 EESTI UUSAEG #42 EESTI UUSAEG #43 EESTI UUSAEG #44 EESTI UUSAEG #45 EESTI UUSAEG #46 EESTI UUSAEG #47 EESTI UUSAEG #48 EESTI UUSAEG #49 EESTI UUSAEG #50 EESTI UUSAEG #51 EESTI UUSAEG #52 EESTI UUSAEG #53
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 53 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2016-03-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 18 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor oliver94 Õppematerjali autor

Mõisted

Sisukord

  • Uusaja mõiste
  • Leonardo Bruni, Flavio Biondo
  • Keller)
  • Historia tripartita
  • Brunner
  • Uusaja algus
  • Eesti uusaja mõiste
  • Eesti uusaja ajaloo allikad
  • aasta võimuvahetus
  • Põhjasõja tulemused
  • Heinrich Claus von Fick
  • Võimukorraldus Eesti alal pärast 1710.aastat
  • Asehalduskord, 1783-1796
  • Rahvastik 18.sajandil
  • Kaubandus, käsitöö ja tööndus 18.sajandil
  • Kirik ja religioon
  • Haridus- ja kultuurielu 18. sajandil ja 19. sajandi algul
  • Õiguskorraldus
  • Balti provintsiaalõigus
  • Ostseegouvernements
  • Valitsemine 19.sajandil
  • sajandi algupoole agraarreformid
  • Rahvastik 19.sajandil
  • Sotsiaalne käärimine
  • Agraarküsimus 19.saj keskpaiku
  • Murrang maaomandisuhetes
  • Põllumajanduse arengu põhijooned 19. sajandil
  • Muutused maaühiskonnas
  • Tööstus ja käsitöö
  • Estofiilid
  • Rahvuslik ärkamine

Teemad

  • EESTI UUSAEG (1710-1900)
  • Christoph Cellarius
  • Keller)
  • Dietrich Gerhard
  • aasta võimuvahetus
  • Carl Schirren
  • de facto
  • déjà vu
  • Provinzialrecht der
  • sajandi algupoole agraarreformid
  • a priori
  • Mõisnikud kaotasid kontrolli
  • talurahva omavalitsuse üle. Võimude lahususe põhimõte vallaasutustes

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

70
docx
Eesti Uusaeg
44
docx
Eesti uusaeg
72
doc
Eesti uusaeg-1710-1900
39
docx
EESTI VARAUUSAEG
83
doc
Eesti ajalugu
204
pdf
Eesti uusima aja ajalugu
56
doc
Eesti ajalugu
21
doc
Eesti uusaeg





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !