Diabeet (2)

Diabeet
Referaat


2006
SISUKORD

1. SISSEJUHATUS

Diabeedihaigeks ei saa jääda inimene, kes sööb palju suhkrut. Samas ülearusest maiustuste tarbimisest tuleneb ülekaal, mis on suhkruhaiguse eelduseks . Eelduseks on lisaks eelnevale näiteks ka pärilik eelsoodumus ja vere kõrge kolestoroolitase.
Suhkruhaiguse näol on tegemist ainevahetushaigusega, selle põhjuseks on insuliinierituse häired. Insuliini näol on tegemist hädavajaliku hormooniga. Diabeedihaiged eksisteerivad meie ühiskonnas sama edukalt nagu täiesti terved inimesed. Seega jäävad nad üsna märkamatuks. Ka meie tutvusringkonnas on diabeedihaigeid inimesi. See on põhjuseks, miks valisime antud teema referaadiks. Referaadi eesmärgiks on hankida lisateadmisi, et neid paremini mõista. Neid teadmisi vajame selleks, et neid vajaduse korral abistada. Näiteks kui diabeedihaige vajub koomasse, siis peaks ju oskama õigesti käituda. Teadmatuse korral võib minestushoog lõppeda surmaga.
Antud referaadis leiame vastused küsimustele; mis on diabeet, selle riskifaktorid , diabeedi ravi, insuliin , diabeedi erinevad tüübid.
Referaadi lõpus on koosdatud nädala näidismenüü diabeedihaigele inimesele.

2. MIS ON DIABEET?

Diabeet ehk suhkurtõbi on erinevatel põhjustel tekkiv energiaainevahetushäire, millele on iseloomulik pikka aega kõrgel tasemel püsiv vere suhkrusisaldus ja häired süsivesikute -, rasva ja valguainevahetuses. Diabeet on tingitud kas insuliini vähesusest või insuliini toime nõrgenemisest või neist mõlemast.

• I tüübiehk insuliinsõltuv diabeet (u. 10% diabeetikutest)*
  
• II tüübiehk insuliinsõltumatu diabeet (u. 90 diabeetikutest)*
  
• teised tüübid(nt. kõhunäärme kahjustusest põletiku tagajärjel)
  
• rasedusaegne diabeet
  

Diabeeti on krooniline haigus, mida peab ravima kogu elu. Insuliinihäired on suhkruhaiguste põhjuseks. Insuliini näol on tegemist hädavajaliku hormooniga. See tekib kõhunäärmes ning teda on tarvis toitainete omastamiseks. Süsivesikud lagunevad organismis glükoosiks. Glükoos ehk veresuhkur on rakkude energiaallikaks. Et rakud saaksid energiat, on vaja kõhunäärmel eritada piisavas koguses insuliini. Insuliinivähesuse tõttu ei pääse veresuhkur rakkudesse, organismis on toitu piisavalt, kuid organism ei omasta seda.
Organismis on kogu ööpäeva vältel. Süsivesikute rikka toidu tarvitamisel veresuhkru tase tõuseb ning see annab kõhunäärmele teada, et insuliini on vaja eritada. Suhkruhaigetel on veresuhkur kõrgem kui normaalsel inimesel.1

Kõrge veresuhkru tase on diabeedi peamisi tunnuseid, kuid diabeedile viitavad ka:

• tugev janu, inimene joob palju
  
• sagenenud urineerimine ja uriini hulga tõus
  
• väsimus
  
• nõrkus
  
• unisus
  
• naha sügelemine
  
• söögiisu langus või tõus
  
• kehakaalu langus
  
• oksendamine ja kõhuvalu
  
• võimalik teadvusekaotus rasketel juhtudel2
  

2.1 I-TÜÜPI DIABEET

I tüüpi diabeet on veresuhkru tõusuga kulgev krooniline haigus, mille üheks iseloomulikumaks tunnuseks on insuliinsõltuvus. Kõik patsiendid vajavad haiguse diagnoosimise hetkest alates püsivat ravi insuliiniga. Kuna seedekulglas insuliin laguneb, siis peavad patsiendid ravimit naha-alla süstima. Tavaliselt haigestuvad lapsed ja noore. Kõrgem on haigestumus eelkooli- ja puberteedieas. Diabeeti tunti juba antiikajal . Selle kiirelt surmale viiva vormi, s.t. I tüüpi diabeedi esimene teadaolev kirjeldus pärineb Kreeka aladelt II sajandist. Mingit efektiivset ravi kuni insuliini avastamiseni 1921. a. ei tuntud.
Insuliini avastamiseni jõuti 1921. a. Kanada Toronto Ülikooli teadlased Frederick Banting ja Charles Best . Nad eraldasid koera kõhunäärme ekstrakti ning süstisid seda teisele koerale, kelle kõhunääre oli eemaldatud ja kelle organism seetõttu insuliini ei tootnud. Tulemuseks oli veresuhkru langus. Esimene patsient oli 14-a. Leonard Thompson. Banting ja Best pälvisid insuliini avastamise eest Nobeli preemia. Pikka aega kasutati raviks loomade kõhunäärmetest puhastatud insuliini. 1980-ndate alguses õpiti geentehnoloogiliselt valmistama iniminsuliini.
I tüüpi diabeedi esmasteks sümptomiteks on uriini hulga suurenemine, janu, söögiisu tõus ja samal ajal kehakaalu langus. Diagnoosimise hilinemise korral võivad tekkida isutus, iiveldus , oksendamine, üldine nõrkus ja isegi teadvusehäired. Selline sümptomaatika on põhjustatud insuliinipuuduse ja kõrgenenud veresuhkru ning kaugelearenenud staadiumis ketokehade poolt.
Insuliin koosneb 51 aminohappest koosnev valk, seda toodavad kõhunäärme beetavalgud. Need paiknevad seedenõret tootva kõhunäärmekoe sees. Kõige enam soodustab insuliini vabanemist glükoos. Insuliini toimeks on glükoosi viimine rakkudesse, kus glükoosi kasutatakse energia tootmiseks. Normaalselt hoitakse veresuhkur tasemel 3,5-5,5 mmol/l.
I tüüpi diabeedi puhul on veresuhkru tõusu (hüperglükeemia) põhjuseks ß-rakkude kahjustusest tingitud insuliini tootmise vähenemine ja lakkamine. Normaalse veresuhkrutaseme juures suhkur uriini ei pääse, küll aga hüperglükeemia tingimustes (alates veresuhkrust üle 9 mmol/l). Seejuures tõmbab suhkur endaga kaasa ka vett - sellest ongi tingitud sellised diabeedi sümptomid nagu uriini hulga suurenemine ja janu.
Suhkru tase veres on kõrge, kuid keharakkudesse see ilma insuliinita ei jõua. Rakkudesb tekib energiapuudus , organism hakkab lammutama kehavalke ning -rasvu ja patsiendi kaal langeb. Kaugelearenenud staadiumi haigussümptomid nagu isutus, iiveldus, oksendamine, nõrkus, sügav hingamine ja atsetooni lõhn hingeõhus on põhjustatud rasvade lagunemise tulemusel tekkivate ketokehade poolt.
Kõhunäärrmekoe uuringud on näidanud, et tegemist valikuliselt B-rakke põletikuliselt hävitava protsessiga – insuliid. Insuliidi korral on aga tegemist immuunsussüsteemi rünnakuga omaenda tervete kudede vastu. Selles osalevad immuunsussüsteemi rakud. Haiguse avastamise ajaks on enamus B-rakke hävinud ja asendunud sidekoega. Haiguse kujunemisel on roll keskkonna ja pärilikel faktoritel . Insuliiniravi alustamisel B-rakkude töö peaaegu taastub , kuid ravi ei saa siiski lõpetada.

2.1.1 RAVI

I-tüüpi diabeetik peab insuliini süstima naha alla 5-6 korda päevas. Nad peavad jälgima oma toitumist, kuid mõistlikus koguses magusad asjad pole keelatud. Hea ravi korral on tema igapäevane elu nagu tervetelgi inimestel.

2.1.2 RISKIFAKTORID

On oht, et liiga suure insuliiniannuse, väikese söögikoguse, söömise hilinemise, alkoholi tarvitamise või ülemäärase kehalise koormuse tulemusel võib diabeetiku veresuhkur langeda liiga madalale. Seisundit nimetatakse hüpoglükeemiaks. Esmalt tarvitab veres leiduvat glükoosi närvisüsteem. Seetõttu saab seda diabeetiku ebaloomulikust käitumisest aru saada, et kõik ei pruugi korras olla. Teadvusel oleku puhul sobib esmaabiks midagi magusat . Teadvusetuse puhul tuleb kohe kutsuda arst. Esmase abina ei tohiks süstida insuliini, sest see oleks diabeetikule eluohtlik.3

2.2 II-TÜÜPI DIABEET

Selline diabeedi vorm on rohkem levinum. Kõhunääre on võimeline insuliini eritama, kuid ta ei funktsioneeri korralikult ning insuliini eritub liiga vähe. II tüüpi diabeedi tekke põhjuseks võib olla pärilik eelsoodumus, seetõttu võib II tüüpi diabeeti esineda lähematel sugulastel. Mida rohkem esineb suguvõsas diabeeti, seda suurem on võimalus haigestuda, eriti kui suhkruhaigust on olnud nii ema- kui ka isapoolses suguvõsas. Pärilikkus loob eelsoodumuse II tüüpi diabeedi tekkeks, kuid haigestumine ei ole vältimatu - see ei arene sugugi kõigil, kellel on eelsoodumus. Teist tüüpi diabeet ilmneb enamasti inimestel, kel eluaastaid üle 40. Haiguse sümptomid kujunevad järk-järgult ning on nõrgalt väljendunud, mistõttu haiguse avastamine võib võtta aega. Suurem osa neist, kes põevad II tüüpi diabeeti, on ülekaalulised, Iga liigne kilogramm nõuab täiendavat insuliini ja kõhunäärme poolt eritatavast enam ei piisa. Rasedus on lisakoormus kõhunäärmele, mis põhjustab mõnedel naistel diabeedi tekke raseduse ajal. Seda nimetatakse gestatsioonidiabeediks ning see vajab hoolikat jälgimist ja ravi. Sageli diabeet kaob pärast sünnitust, kuid võib hiljem uuesti tekkida.
Peamine haigustunnus on tavalisest suurem veevajadus ilma erilise põhjuseta. Rohke joomise tagajärjel suureneb uriinieritus, ka öösiti. Sagedased on suu kuivamine , väsimus- ja nõrkustunne, kuid need sümptomid arvatakse sageli kas stressi, elumuutuste või vananemise süüks. II tüüpi diabeedile võivad viidata ka isumuutused, kehakaalu kõikumine ja naha sügelemine.
Diabeetikud saavad veresuhkru taset ise mõõta. Selle abil on parem haigust kontrollida. Ideaalis peaks veresuhkru tase olema selline nagu tervel inimesel (3,3 - 5,5 mmol/l). Üldreeglina ei tohiks veresuhkru tase tühja kõhuga olla kõrgem kui 7 mmol/l ning 1,5 tundi pärast sööki mitte üle 9 mmol/l. Glükohemoglobiini (HbA1c) väärtus peaks olema alla 7,0%. Diabeedi kompensatsiooni kriteeriumid võivad olla individuaalsed ning sõltuda mitmest asjaolust. Diabeeti täielikult välja ravida ei ole võimalik, kuid on võimalik saavutada haiguse hea kompensatsioon , mis tagab hea enesetunde ja aitab vältida tüsistuste teket.4

2.2.1 TEIST TÜÜPI DIABEEDI RAVI

Tihti peetakse teist tüüpi diabeeti esimese tüübi diabeedist kõrgemaks. See on osaliselt tõsi, sest harilikult piisab enesetunde parandamiseks kehakaalu vähendamisest, igapäevasest mõõdukast füüsilisest koormusest ja õige toidureziimi järgimisest.
Teist tüüpi diabeet algab sageli märkamatult ja selle areng on aeglane, võttes vahel aega mitu aastat. Diabeedile iseloomulikud kaebused -janu, väsimus, kehakaalu langus ja sage urineerimine võivad ka puududa. Enesetunne võib halveneda pikkamööda ja paljudel juhtudel avastatakse kõrgenenud veresuhkur juhuslikul kontrollimisel. Ravimata või halvasti ravitud teist tüüpi diabeet võib mõju avaldada kogu organismile ja põhjustada hilistüsistusi. Kui kehakaalu vähendamine, mõõdukas kehaline koormus ja vastavad dieetravi soovitused ei anna loodetud tulemusi ning veresuhkur püsib endiselt kõrge, siis on vajalik rakendada tablettravi. Need ravimid ei sisalda insuliini ja toimivad ainult siis, kui diabeetiku kõhunääre toodab veel küllaldaselt oma insuliini.
RAVI EESMÄRK:
1. Saavutada võimalikult normilähedane veresuhkur.
2. Vähendada südame-ja veresoonkonnahaiguste riskitegureid:
o alandada vererõhku
o vähendada vererasvade (kolesterooli) hulka
o loobuda suitsetamisest
RAVI PÕHIPRINTSIIBID:
1. Õige dieet - rasvavaene toit.
2. Kehakaalu vähendamine.
3. Liikumine
4. Suitsetamisest loobumine.
5. Jalgade hooldus ja ravi.
6. Ravimid.
7. Veresuhkru ja vererõhu kontroll kodus.
8. Regulaarne arstlik kontroll.

2.2.2 SUUKAUDSED VERESUHKRUT ALANDAVAD RAVIMID

I. Sulfanüüluurea preparaadid:
o glibenklamiid (Daonil, Gilemid, Euglucon)
o gliptsiid (Minidiab, Glebenese, Melizid)
o gliklasiid (Predian, Diabrezide)
Toime:
alandavad veresuhkrut, suurendades insuliini eritumist kõhunäärmest. Selle tõttu võivad need tabletid põhjustada hüpoglükeemiat, s.t. liigset veresuhkru langust.
Manustamine :
20 - 30 minutit enne sööki (enne hommiku -, lõuna-ja õhtusööki) I - 3 korda päevas.
II. Biguaniidid:
o metformiin (Orabet, Metforem, Glucophage)
o bufomiin (Adebit, Glibutid)
Toime:
suurendavad kudede tundlikkust insuliinile, parandades kõhunäärme insuliini mõju. Ei suurenda insuliini eritumist kõhunäärmest. Pärsivad söögiisu. Kasutatakse rohkem ülekaalulistel.
Kõrvaltoime:
võib esineda piimhappemürgistuseks ja selletõttu ei soovitata kasutada diabeetikutel, kellel esinevad maksa-, neeru-ja südamehaigused ja kes tarvitavad alkoholi.
Manustamine:
20 - 30 minutit enne sööki (enne hommiku-, lõuna- või õhtusööki) 1-3 korda päevas.
III. Alfaglükosidaasi inhibiitorid :
o akarboos (Glycobay)
Toime:
süsivesikute lagundamise aeglustamine seedetraktis, millega väheneb söögijärgne veresuhkru taseme tõus.
Kõrvaltoime:
puhitus , kõhulahtisus
Manustamine:
20 - 30 minutit enne sööki 1 - 3 korda päevas
o guarkum (Guarem)
Toime:
on ühest india oasordist saadud kiudaine preparaat, mis seedetraktist ei imendu. Selle toime tõttu takistab süsivesikute ja rasvade imendumist, langetades suhkru ja kolesterooli taset veres.
Kõrvaltoime:
puhitus, kõhulahtisus
Manustamine:
sobib nendele inimestele, kellel lisaks diabeedile esinevad rasvaainevahetuse häired.
Kõiki suu kaudu manustavaid veresuhkrutaset alandavaid ravimeid tuleb kasutada regulaarselt vastavalt arsti ettekirjutusele.
Insuliinravi
Märgataval osal diabeetikutest kaotavad tabletid järk-järgult oma toime ning areneb niinimetatud teisene insuliinipuudulikkus, mille raviks kasutatakse insuliinravi. Süste tehakse enamasti 2 korda päevas. Kui on välja kujunenud täielik insuliinipuudulikkus, siis minnakse üle üksnes insuliinravile ja rakendatakse mitme korra süstiskeemi. Ajutist insuliinravi on mõnikord vaja rakendada raskete haiguste, operatsioonide ja raseduse ajal.
Kombineeritud ravi - tablettravi koos insuliinraviga
Kombineeritud ravi kasutatakse juhul, kui diabeetiku oma kõhunääre toodab veel vähesel määral insuliini.
Ravi kombineerimine:

• päevasel ajal tablettravi (enne sööki 1 - 3 korda)
  
• õhtul süstitakse mõõdukas koguses pikatoimelist insuliini
  
• Õhtuse insuliinisüstiga pidurdatakse glükoosi tootmist maksas ja saavutatakse hommikune normilähedane veresuhkur, s.o. 4 - 5 mmol/1
  

See raviviis on sobiv eelkõige ülekaalulistele diabeetikutele.
Kui kombineeritud raviga ei saavutata head diabeedi kompensatsiooni, siis tuleks üle minna mitmele insuliini süstekorrale või üksnes insuliinravile.
NB! Insuliinraviga saavutatakse küll paremini normi lähedased veresuhkrud, kuid kaasneb kehakaalu suurenemise oht, sest insuliin tõstab söögiisu. Suurenenud kehakaal vähendab omakorda kudede tundlikkust insuliinile. Insuliinravi on väga individuaalne ja selle otsustab raviarst .

HEA ENESETUNDE SÄILITAMINE

Diabeedi ravi eesmärgiks on haiguse hea kompensatsioon, s.o. hea enesetunde ja töövõime säilitamine ning liiga kõrgete või liiga madalate veresuhkru tasemete vältimine.
Vältida:
o hüpoglükeemiat (liiga madalat veresuhkrutaset)
o hüperglükeemiat (liiga kõrget veresuhkrutaset)
o tugevat stressi, mis põhjustab veresuhkru tõusu
o haigusi (viirusnakkusi, grippi, palavikuga kulgevaid haigusi), mis tõstavad veresuhkru taset.
Diabeedi hea kompensatsiooni kriteeriumid:
1. Tühja kõhuga mõõdetud veresuhkru väärtus 4,4 - 6,1 mmol/1 (rahuldav 6,2 - 7,8 mmol/1).
2. Veresuhkur 1,5-2 tundi pärast sööki 5,5 - 8,0 mmol/1 (rahuldav 8,1 - 10.0 mmol/1).
3. Uriiniga praktiliselt suhkrut ei eritu.
4. Kehakaal püsib stabiilne.
5. Ei esine raskeid hüpoglükeemiaid.
6. Õhtul enne magamaminekut on veresuhkrutase 6,0 - 7,5 mmol/1 (see välistab öise hüpoglükeemia).
Diabeedi hea kompensatsioon aitab vältida hilistüsistuste teket ja arengut.
Hüpoglükeemia
Hüpoglükeemia on seisund, mille puhul veresuhkrutase on alla 3,3 mmol/1.
Põhjused:
1. Tavalisest suurem insuliinidoos.
2. Toit sisaldab vähem süsivesikuid kui tavaliselt või toiduga saab vähe süsivesikuid insuliini kõige tugevama toime ajal.
3. Tavalisest suurem füüsiline koormus või sportimine.
4. Rohke alkoholi tarvitamine.
Kerge hüpoglükeemia tunnused:
o nõrkus
o väsimus
o näljatunne
o südamepekslemine
o higistamine (külm higi)
o kuumustunne
o peavalu
o uimasus
o erutus
o käte ja jalgade värisemine
Raske hüpoglükeemia tunnused:
o meeltesegasus
o teadvusekaotus
o krambid
Kerge hüpoglükeemia esmaabi:
Diabeetik peab kiiresti sööma või jooma kiiresti imenduvaid süsivesikuterikkaid toite või jooke nagu näiteks:
o 1 klaasitäis õuna- või marjamahla
o täiskasvanud diabeetikutele kuni 6 glükoositabletti (sisaldavad 20 grammi süsivesikuid ja tõstavad veresuhkrut 4 mmol/1 võrra). Lastele anda 3 - 4 glükoositabletti.
o paar tükki suhkrut
o 3-4 teelusikatäit mett või keedist (mett on hea määrida suu limaskestale keele alla)
o paar kommi või 3-4 küpsist
o 4-5 keedetud kartulit
o 2 kääru leiba
o 4 kääru saia
Raske hüpoglükeemia esmaabi:
Diabeetik ise ennast aidata ei saa. Kui inimene on teadvuseta ja tal puudub ka neelamisrefleks, siis ei tohi talle anda midagi süüa ega juua - lämbumisoht! Kutsuda viivitamatult kiirabi . (Süstitakse tilkinfusiooniga 20% glükoosilahust nii kaua, kui inimene tuleb teadvusele või kui veresuhkur tõuseb 8-10 mmol/1.) Pärast teadvusele tulemist anda I klaasitäis piima või 1 võileib.
Hüperglükeemia
Hüperglükeemia on seisund, mille puhul veresuhkrutase tõuseb normist kõrgemale.
Põhjused:
1. Insuliiniannuse muutumine (vähendamine või süstimise ajal muutumine).
2. Liigsöömine (palju süsivesikuid ja rasvu).
3. Vähene füüsiline koorinus.
4. Eriolukorrad - haigused, stress , mure, hirm, menstruatsioonitsüklihäired, emotsionaalne labiilsus.
Tagajärjed:
1. Veresuhkru märgatav tõus.
2. Organismi näiline nälgimine - insuliinipuudusel ei pääse glükoos rakkudesse ning organism hakkab kasutama elutegevuseks rasvu.
3. Organismis tekivad kahjulikud happelised jääkained - ketoained rasvade mittetäielikust kasutamisest.
4. Happemürgistus ehk ketoatsidoos
Tunnused (nagu diabeeti haigestumise alguses):
o tugev janu
o sage urineerimine (eriti öösiti) ja uriinihulga tõus
o väsimus ja nõrkus
o kehakaalu langus
o nägemishäired
o nahakuivus ja - punetus
o valu ja tuimus jalgades
o ketoainete esinemisel isupuudus, iiveldus, oksendamine ja väljahingatavas õhus atsetooni lõhn
Hüperglükeemia esmaabi ja ravi:
1. Insuliini süstimine 3-4 korda päevas või insuliini manustamine insuliinipumbaga.
2. Ketoainete ja atsetooni esinemisel vastavalt veresuhkruväärtusele tilkinfusioon 0,9% naatriumkloriidilahuse või 5 - 10% glükoosilahusega ööpäevaringselt.
3. Veresuhkru mõõtmine iga 3-4 tunni tagant.
4. Atsetooni määramine uriinis.
5. Oksendamise puhul kaaliumi määramine veres.
6. Rohke jootmine just atsetooni esinemisel veres.
Edaspidise diabeedi ravi määrab raviarst vastavalt diabeedi tüübile.

2.2.4 DIABEETRAVI SOOVITUSED

Diabeetiku toit on tavaline toit. Päeva toit jagada 5-6 toidukorra peale. Süüa tuleks iga 2,5 - 3 tunni tagant, mis väldib veresuhkru tõusu ja veresuhkru kõikumist suurtes piirides.
1. Valgu lähteallikad (juustu, vorsti, liha, kala, piima) tuleb süüa mõõdukalt nende suure rasvasisalduse tõttu. Eelistada tuleb lahjat kanaliha (ilma nahata) ja kala.
2. Juustudest ja vorstidest eelistada vähema rasvasisaldusega sorte . Piimast ja piimatoodetest tuleb valida väherasvaseid ja rasvata tooteid. Päeva jooksul ei soovitata piima, keefiri või petti juua üle 0,5 liitri. Muna (just munakollast) ei ole soovitav süüa iga päev suure kolesteroolisisalduse tõttu.
3. Loomsed rasvad asenda taimsete rasvadega (toiduõliga), mis tuleb arvestada kogu päeva toiduga saadud rasvasisalduse hulka.
4. Toiduks tarvitada rohkelt kiudainerikkaid toiduaineid (täisteratooteid, aedvilju , puuvilju ), kuid arvestada tuleb täisteratoodete, puuviljade ja marjade süsivesikutesisaldust. Puuvilju ja marju (korraga 100 grammi) võib süüa ka vaheeineks või magustoiduks.
5. Enne muud toitu on soovitav süüa toorsalatit - tekitab täiskõhutunde ja sisaldab vähe süsivesikuid (kilokaloreid). Eriti hea on toiduks tarvitada värsket kapsast, mis takistab süsivesikute kiiret imendumist teistest toitudest.
6. Teraviljatooteid ja kartulit süüa mõõdukalt nende suure süsivesikutesisalduse tõttu. Võrreldes teiste tangainetega tõstab manna kõige kiiremini veresuhkrut (süsivesikud imenduvad kiiremini verre).
7. Janu korral võib juua vett, mineraalvett või teed, mis ei anna süsivesikuid. Naturaalne mahl (100%list ilma suhkruta) tuleb lahjendada veega. Naturaalsest mahlast saadud süsivesikud tuleb arvestada kogu päeva toidust saadud süsivesikute arvestuse hulka.
8. Diabeetik ei pea täielikult loobuma suhkrust ja magusast. Kui veresuhkur ja kehakaal on normaalne, siis võib natuke süüa ka magusat.
9. Kui veresuhkur ja kehakaal on kõrged, siis tuleb suhkru asemel kasutada suhkruasendajaid.
Suhkruasendajaid on kahesuguseid:
Veresuhkrut tõstvad suhkruasendajad ; fruktoos (puuviljasuhkur), manniit, sorbiit, ksüliit. Täiskasvanud diabeetikutel on lubatud neid kasutada 30 - 40 grammi (3-4 spl.), lastel 0,5 grammi 1 kilogrammi kehakaalu kohta päevas. Neid suhkruasendajaid võib kasutada toitude küpsetamisel, kuumutamisel ja keetmisel . Need suhkruasendajad annavad 1 grammi kohta energiat 4 kcal , mille tõttu ei sobi need ülekaalulistele inimestele.
Veresuhkrut mittetõstvad suhkruasendajad: aspartaam ("Canderel"), tsüklamaat, sahhariin, asesulfaam. Täiskasvanud diabeetikutel on lubatud neid päevas kasutada kuni 10 tabletti, lastele ja rasedatele ei soovitata. Sahhariini kasutatakse külmade toitude magustamiseks. Need suhkruasendajad ei anna energiat.
10. Alkoholi võib diabeetik tarvitada väikestes kogustes (mitte üle 100 ml kanget ja 300 ml lahjat alkoholi). Ei sobi magusad, s.o. suhkruga valmistatud alkohoolsed joogid, mis sisaldavad suures koguses süsivesikuid ja annavad palju kilokaloreid. 1 gramm puhast alkoholi annab 7 kcal.
Kõik eespool loetletud dieedisoovitused on üldised. Täpsed ja konkreetsed soovitused annab igale diabeetikule individuaalselt tema raviarst või diabeediõde. Dieet sõltub diabeedi tüübist, veresuhkru tasemest, kehakaalust, füüsilisest koormusest, päevareziimist ja diabeedi ravist.
3.5 TOIDUVALIK INSULIINI SÜSTIVALE DIABEETIKULE
Toiduvaliku põhimõtted:
o Toiduaegade ja toiduvaliku määramisel tuleb lähtuda süstitava insuliini toimest ja raviskeemist
o Süstitud insuliin toimib kindlatel kellaaegadel ja insuliini mõju sõltub insuliini maksimumtoimeajast ning kestvusest
o Iga inimene on individuaalne, insuliinraviskeemid on väga erinevad ning selle tõttu on toiduvaliku soovitused üldised
o Igapäevane toit peab sisaldama vajalikul hulgal toitaineid - süsivesikuid, valke ja rasvu ning vitamiine ja mineraalaineid.
Energiavajadus
Toiduga saab energiat, mis on vajalik inimese igapäevaseks eluks. Toitained annavad energiat erinevalt: 1 gramm süsivesikuid annab 4 kcal, I gramm valku annab 4 kcal, 1 gramm rasva annab 9 kcal. Iga inimese energiavajadus on erinev, mis sõltub paljudest teguritest nagu kehakaalust, vanusest , soost, füüsilisest koormusest, ainevahetuse kiirusest jt. Tavaliselt on keskmine energiavajadus päevas 25-35 kcal I normaalkehakaalu kilogrammi kohta. Näiteks inimene, kelle normaalne kehakaal on 60 kg, peab saama toiduga päevas 1500-2100 kcal. Füüsilise koormuse puhul energiavajadus suureneb.
Süsivesikud
Süsivesikud koosnevad suhkrutest ja tärklisest.
Suhkrud on: glükoos - viinamarjasuhkur
fruktoos - puuviljasuhkur
sahharoos - tavaline ehk roosuhkur
laktoos – piimasuhkur
Tärklis on süsivesik, mis koosneb tuhandetest üksteisega liitunud glükoosi osadest. Süsivesikutest saadakse kõige suurem osa toiduenergiast. Veresuhkru tase tõuseb pärast süsivesikuterikka toidu söömist, sest süsivesikud muudetakse organismis glükoosiks ja edasi veresuhkruks . Verega transporditakse süsivesikud rakkudesse. Päevasest toiduga saadavast energiast peaks pool olema kaetud süsivesikutega. Süsivesikuterikkad toitained: maiustused , mesi, jahu ja jahutooted (k.a. leib ja sai), tangained, makaronid, herned , kartul . Süsivesikuid tuleb arvestada ka puuviljades, marjades ja mahlades (k.a. ilma suhkruta naturaalsetes mahlades).
Kiudained
Kiudained ei imendu soolestikust, mistõttu aeglustub süsivesikute imendumine ja seega ka veresuhkrutaseme tõus. Kiudained mõjuvad soodsalt ka sooletegevusele ja tekitavad täiskõhutunde. Kiudaineterikas toit on soovitatav kõikidele diabeetikutele.
Kiudainerikkad toidud: aedviljad , puuviljad, marjad , täisteratooted (NB! puuviljades, marjades ja täisteratoodetes tuleb arvestada süsivesikuid).
Rasvad
Rasvad jaotatakse taimseteks ja loomseteks rasvadeks. Rasvades on võrreldes süsivesikute ja valkudega üle kahe korra rohkem energial (1 gramm rasva annab 9 kcal).
Taimsed rasvad sisaldavad küllastamata rasvhappeid , mis ei tõsta vere kolesterooli taset.
Loomsed rasvad tõstavad vere kolesterooli taset (nn. halb kolesterool ) ja soodustavad veresoonte lupjumist.
Üks osa rasvadest on silmaga nähtavad rasvad nagu või, taimeõli, rasvane liha, pekk ja teine osa rasvadest on nn. peitrasv, mida silmaga ei näe. Peitrasva hulka kuuluvad juust (eriti sulatatud juust ja teised rasvased juustud), liha ( sealiha , broiler ), rasvane piim ja keefir ning rasvased piimatooted , lihatooted (rasvane keeduvorst, suitsuvorst , sardellid, rasvased viinerid ), rasvane kala. Kuna peitrasv ei ole silmaga nähtav, siis on seda toidus raske määrata ja tihti tõuseb kehakaal.
Valgud
Valgud sisaldavad energiat võrdselt süsivesikutega. Valgud on põhiline materjal uute rakkude moodustamiseks organismis. Iga inimene vajab olenevalt tema vanusest valku iga päev 1-1,5 grammi ühe kilogrammi normkehakaalu kohta. Valgud jagatakse taimseteks ja loomseteks valkudeks. Taimsete valkude hulka kuuluvad oad, herned, seened, pähklid, sojaoad jt.
Loomsete valkude hulka kuuluvad liha ja lihatooted, kala, muna, juust, piim, piimasaadused. Valgurikastest toiduainetest soovitatakse diabeetikutele võimalikult vähese rasvasisaldusega tooteid nagu rasvata piima, petti, kohupiima, lahjat liha ja kala. Päevasest energiavajadusest tuleb valkudega katta veerand. Neerukahjustuste puhul tuleb valgu hulka päevases toidus vähendada.

2.2.5 FÜÜSILINE KOORMUS

Igapäevane mõõdukas füüsiline koormus on kasulik kõikidele inimestele. Füüsiline koormus ja liikumine tugevdab lihaseid, treenib südant ja kiirendab ainevahetust. Samuti alanevad vererasva näitajad (kolesterool ja triglütseriidid), langeb vererõhk ja veresuhkru tase. Regulaarne füüsiline koorinus ja treening parandavad insuliini omastamist ja aitavad normaliseerida kehakaalu energiakulu tõttu.
Füüsilise koormuse soovitused on igale diabeetikule individuaalsed ja selletõttu on vajalik pidada nõu endokrinoloogi või diabeediõega, eriti kui
o vanus on üle 40 eluaasta
o esineb kõrge vererõhk
o esineb kõrge kolesteroolitase
o esinevad tüsistused või kaasnevad haigused
o inimene suitsetab
o diabeet on kestnud aastaid
Silmapõhja muutuste korral tuleb nõu pidada silmaarstiga, sest raskuste tõstmine ja liiga suur füüsiline koormus võivad veelgi halvendada silmapõhjade seisundit.
Jalgade närvi-ja verevarustushäirete (veresoonte kahjustuse) korral tuleb valida sellised spordialad, kus on võimalik vältida hüppamist, korrastamist, kukkumist, jalgade hõõrdumist või vigastamist.
Kõrge vererõhu korral tuleb arvestada, et füüsiline koormus tõstab vererõhku kõikidel inimestel.
Halvasti kompenseeritud diabeedi korral tuleb alati veresuhkur enne treeningute alustamist normaliseerida. Kui kõrge veresuhkur on põhjustatud insuliini puudusest, siis peab arvestama, ei füüsiline koormus kiirendab rasvade "põlemist" organismis, millega suureneb oht ketoatsidoosi tekkeks.
NB!
Füüsilist koormust ei tohi kunagi alustada, kui veresuhkrutase on üle 15 mmol/1.
Füüsilise koormuse kestvus:
piisav koormus saavutatakse 20 - 30 minutiga (kui tervislik seisund on halvem , siis võib ühistada kestvusega 15-20 minutit).
Füüsilise koormuse sagedus:
treeningute sagedus võiks olla 3-4 korda nädalas
Füüsilise koormuse tugevus:
koormus on sobiv, kui tekib higistamine ja hingamissagedus tõuseb ning inimene on võimeline rääkima. Kõige suurem viga on alustada liiga suure koormusega. Kui kahe päeva pärast on tunda lihaste valu ja väsimust, siis on koormus olnud liiga suur.
Kõige sobivam treeningu aeg
Kõige sobivam aeg treeninguks on 1-1,5 tundi pärast sööki, sest siis on veresuhkru tase kõige kõrgem. Vahetult enne söömist ei soovitata intensiivset füüsilist koormust (hüpoglükeemia oht!).
Toiduvalik
Enne füüsilist koormust on kasulik süüa kerget ja kiiresti imenduvat süsiveskuterikast toitu. Toiduga peab saama piisavalt energiat ja vedelikku. Süüa tuleks teraviljatooteid, puuvilju, marju, juurvilju ja mitterasvaseid piimatooteid . Treeningueelsel toidukorral peaks kasutama rohkesti vedelikku, millest sobivamad on vesi, tee ja lahja morss. Kui juua vahetult enne füüsilist koormust suur kogus vedelikku, siis see võib maos tekitada ebameeldivat raskustunnet. Kui treening on lõuna- või õhtusöögi järel, siis võib suurendada toiduhulka järgmise vahesöögi arvel. Kui treening on 1 - 1,5 tundi pärast sööki, siis ei ole tavaliselt enne treeningut lisasööki vaja. 2 tunni möödumisel söömisest on aga juba vajalik lisatoit.
Lisatoidu vajadus ja selle kogus on igal diabeetikul individuaalne, kusjuures tuleb arvestada oma veresuhkrut ka enne füüsilist koormust, hinnata füüsilise koormuse kestust ja tugevust (intensiivsust). Normaalse veresuhkru taseme korral piisab lisatoiduks 10-15 grammist süsivesikutest. Suure füüsilise koormuse korral võib vaja minna 25 - 30 grammi süsivesikuid iga 30 minuti füüsilise koormuse järel. Liikumise ja füüsilise koormuse korral võib kasutada ka suhkruga valmistatud järgmisi tooteid (sisaldavad 15-20 grammi süsivesikuid), mis väldivad veresuhkru taseme liigset ja järsku langust:
o 50 grammi shokolaadi
o 1 suur õun või apelsin
o I keskmise suurusega banaan
o 6-7 kuivatatud ploomi
o 3 supilusikatäit rosinaid
Suurte füüsiliste koormuste korral on vedelikukaotus suur ja selletõttu tuleb juua iga 10 -15 minutilise liikumise järel 100 - 200 ml (1 - 2 dl) vedelikku, milleks kõige sobivamad on süsivesikuid sisaldavad joogid nagu:
o 100% naturaalne mahl
o sportlaste jõujook
o 2 dl (200 ml) naturaalset mahla + 1 supilusikatäis suhkrut + 8 dl (800 ml) vett
o morss: 1 osa mahla + 2 osa vett
Süstimiskoha valik ja insuliini süstimine füüsilise koormuse puhul
Rahulolekus imendub insuliin kõige kiiremini kõhunaha alla süstitult, liikumise ajal aga sellest piirkonnast, kus lihaste töö on aktiivne. Enne füüsilist koormust on turvaline süstida insuliini piirkonda, kus lihased ei ole aktiivses töös.
Füüsilise koormusega organismi energiakulu suureneb seoses sellega võib veresuhkur liigselt langeda . Liikumise intensiivsust, tugevusest ja ajalisest kestusest sõltub, kui palju on vajalik vähendada insuliini kogust. Tavaliselt vähendatakse selle insuliini kogust, mis toimib füüsilise koormuse ajal.
Näiteks kui treening on hommikupoolikul, siis tuleks vähendada hommikuse lühitoimelise või seguinsuliini doosi 1-2 ühikut. Õhtuse füüsilise koormuse korral tuleks vähendada õhtul toimiva insuliini doosi 1-2 ühikut. Väga suure füüsilise koormuse korral on vajalik vähendada ka öösel toimiva insuliini doosi. Tuleb arvestada samuti seda, et füüsilise koormuse mõju kestab veel pärast füüsilise koormuse lõpetamist mitme tunni jooksul.
Sobiva spordiala valimine:
Kõndimine sobib ülekaalulistele, eakamatele ja halvema tervisega inimestele. Energiakulu tavalise kõnniga on 3 - 8 kcal/tunnis.
Jooks koormab südame-veresoonkonda ja sobib noorematele ning heas vormis inimestele. Energiakulu olenevalt jooksutempost on 8 - 20 kcal/tunnis.
Suusatamine on sobiv kõikidele inimestele, samuti ülekaalulistele, kuid tuleb arvestada selle luures suurt energiakulu.
Jalgrattasõit on energiakulult võrdne suusatamisega ja sobib kõikidele inimestele, kuid siinjuures peab arvestama suurt traumade ohtu.
Ujumine on sobiv kõikidele inimestele. Energiakulu on niisama suur kui jooksmise puhul, kuid ujumine ei koorma nii palju südame-veresoonkonda ning hingamiselundeid.
Tantsimise koormus on võrdne jooksmisega.
Tennise puhul langeb suur koormus just jalgadele. Tennis suurendab üldist treenitust.
Võimlemine parandab koordinatsiooni ja liigeste liikuvust, kuid üldist treenitust suurendab vähe.

2.2.6 JALGADE HOOLDUS

Jalgade igapäevane hooldus diabeetikutel on tähtis jalahaiguste ja funktsioonihäirete vältimiseks. Diabeedi puhul kahjustuvad jalgade põhiliselt närvid ja tekivad veresoonkonna muutused.
Diabeedi tüsistustele (k.a. jalgade tüsistustele) eelneb pikka aega kõrgena püsinud veresuhkru tase. Soodustavateks teguriteks jalgade tüsistuste tekkel on suitsetamine , ülekaalulisus, kõrge kolesterooli tase veres, kõrgenenud vererõhk ja jalgadel vale hooldus.
Närvide kahjustuse puhul:
o liigutusnärvi kahjustusel nõrgenevad jalalihased , muutub jalakuju ja tekivad jala asendihäired;
o tundenärvi kahjustusel tekivad nahatundlikkuse häired, valutunde nõrgenemine või kadumine, temperatuuri tundlikkuse häire.
Valutunde kadumise tõttu võivad jääda märkamata ja edasi areneda mitmesugused naha-kahjustused nagu hõõrumised ja villid. Nahatundlikkuse ja temperatuuritundlikkuse nõrgenemise korral esineb jalgade põletuste oht;
o jalgade higistamise vähenemise tõttu muutub jalgade nahk kuivaks ja tekivad jalakannalõhed.
Veresoonkonna muutuste puhul:
o esinevad verevarustuse häired nii väikestes kui suurtes veresoontes
o jalgade nahk õheneb
o haavad paranevad aeglasemalt.
Kõikidesse probleemidesse, ka kõige väiksemasse haavandisse tuleb diabeetikute puhul suhtuda väga tähelepanelikult ja hoolikalt.
Nn. riskijalgade tunnused:
o tundlikkuse häired (nagu vati sees kõndimine)
o jalgade asendihäired
o vereringehäired
o kõrge veresuhkur
o jalgade vale hooldus
o ebasobivad jalanõud
o diabeedile lisanduvad haigused nagu silmapõhjade muutused, neerukahjustus jt.
o sageli turses olevad jalad
Jalgade kahjustuste ennetamine:
1. Kontroll veresuhkru väärtuste üle.
2. Õige jalgade hooldus.
3. Vereringe stimuleerimine võimlemise ja lihaste kõndimisega.
4. Mehaaniliste vigastuste vältimiseks mugavad ja sobivad jalanõud.
5. Suitsetamisest loobumine.
6. Kõrge kolesteroolitaseme korral toitumisharjumiste korrigeerimine (vähe rasvast toitu).
7. Kehakaalu jälgimine - ülekaalulisus soodustab jalgade turseid ja verevarustushäireid.
8. Jalgadel tekkinud valede asendite korrigeerimine tallatugede või spetsiaalsete kingadega.
Jalgade hooldus
Vereringehäirete tõttu on diabeetikute nahk vastuvõtlikum igat liiki bakteritele ja seenhaigustele, mille tõttu on õige jalgade hooldus väga tähtis.
1. Jalgade ja eriti varbavahede igapäevane hoolikas pesemine. Kuna diabeetikutel on jalgade nahatundlikkus alanenud, siis vee temperatuuri (37 kraadi) tuleb mõõta veetermomeetriga. Vajadusel (mitte iga päev) võib kasutada lasteseepi, mis ei kuivata nahka.
2. Jalgade, eriti varbavahede hoolikas kuivatamine . Soojus ja niiskus soodustab varbavahede haudumist.
3. Küünte lühendamine viiliga pärast pesemist ja kuivatamist. Õige küünepikkus on selline, kui varbaotsale vajutades on tunda küüneäärt - see hoiab ära liiga lühikeseks lõigatud küünte puhul sissekasvanud küüne ja küünevallides põletikulised protsessid.
4. Jalgade naha ja küünte kontrollimine, eriti varvaste vahel ja taldadel väikestes ning algavate kahjustuste kindlakstegemiseks. Selleks võib kasutada peeglit või teiste inimeste abi.
5. Kuna diabeetikute nahk on kuiv ja võib kergesti lõheneda, siis on vajalik jalgade kreemitamine pärast pesemist ja kuivatamist. NB! Mitte kreemitada varbavahesid - see soodustab varbavahede haudumist.
6. Iga päev puhtad, terved, õige mõõduga ning ilma kummita sokid ja sukad. Sobiv materjal on puuvillane või villane (lubatud 20 - 30% sünteetilise aine sisaldus).
7. Mugavad, õige suuruse ja paraja kontsakõrgusega (2-4 cm) jalanõud. Eelistada tuleks naturaalsest nahast jalanõusid.
Jalatsi talla sobiv paksus on 1 cm ja tald peaks olema painduvast materjalist. Jalatsi esiosa peaks olema tugev ja piisavalt kõrge, et küüned oleksid kaitstud. Varvastele peab olema jalatsininas ruumi 1-1,5 cm.
8. Mitte kõndida paljajalu toas ega õues vigastuste ohu tõttu.
9. Mitte soojendada jalgu soojenduskotiga ega tule paistel ning mitte teha kuumi jalavanne põletuste vältimiseks.
10. Iga päev enne jalatsite jalga asetamist kontrollida jalatseid, et kindlaks teha, kas jalatsites ei leidu ebatasasusi, katkisi kohti, liiva, kivikesi või teisi nahaärritajaid, mis võivad nahka vigastada.
11. Arsti või jalaravikabinetti pöördumine kohe, kui on tekkinud isegi väike haavand või vigastus.

3. DIABEEDI TÜSISTUSED

Diabeet on krooniline ainevahetushaigus, mis võib aastatega kahjustada peaaegu kõiki elundeid. Tüsistused ei teki kõikidel diabeetikutel ja neid saab ära hoida nende raskustest vähendada diabeedi hea kompensatsiooni korral, mille puhul veresuhkru väärtused on võimalikult normilähedased. Diabeedi ravi üheks osaks ongi võimalike tüsistuste vältimine. Kui diabeetik teab, millele tähelepanu pöörata, siis on võimalik avastada tüsistused juba algstaadiumis ning neid ravida on samuti efektiivsem.
Oluline on igal aastal arstlik kontroll:
o silmapõhjade ja nägemise kontroll
o jalgade seisundi hindamine
o neerude talituse kontroll
o vererõhu jälgimine
o vere kolesteroolisisalduse kontroll
o veresoonte (kapillaaride) kontroll
Diabeetiline retinopaatia ehk silmade kahjustus
Kui diabeet on kestnud aastaid ja veresuhkru tasakaal ning selle väärtused ei ole olnud head, siis võivad silmapõhjadesse tekkida väikeste veresoonte laiendid, verevalumid, võrkkest võib tursuda ja sinna võivad ladestuda rasvad. Nende muutuste tagajärjel halveneb silma võrkkesta verevarustus , toitainete ja hapnikuga varustus.
Diabeetilise retinopaatia staadiumid:
1 Algstaadiumis esinevad silmapõhjas väikeste veresoonte laiendid ja võrkkesta turse .
Nägemisteravus tavaliselt ei muutu. (Mitteproliferatiivne retinopaatia).
2. Järgmises staadiumis on silmapõhja veresooned laiad, looklevad ja immitsevad verd.
Verevalumid silmapõhjas võivad olla küllaltki ulatuslikud ja ajutiselt võib esineda nägemisteravuse häired. (Preproliferatiivne retinopaatia)
Silma verevarustuse parandamiseks hakkavad tekkima uued veresooned. Need veresooned ei ole aga täisväärtuslikud, on habraste seintega, võivad kergesti puruneda ning olles ulatunud silma klaaskehani võivad tekitada sinna verevalumi . Selletõttu silmapõhi sidekoestub, mis võib viia võrkkesta eraldumiseni silmapõhjast ja lõpptulemusena tekib nägemise kaotus. (Proliferatiivne retinopaatia).
Diabeetiline nefropaatia ehk neerude kahjustus
Vere liigese suhkrusisalduse tõttu võivad kahjustuda neerude kapillaarid. Need põhjustavad neerude varustuse halvenemise, mille tõttu neerude talitus häirub. Uriini eritub valku, tekib nn. mikroalbuminuuria. Hiljem, kui erituva valgu hulk organismist suureneb, siis areneb valgupuudus organismis. Seoses veresoonte kahjustusega neerudes tõuseb ka vererõhk.
Diabeetilise nefropaatia staadiumid:
I staadium - esineb mikrovalku uriinis ja võib kõrgeneda vererõhk
II staadium - esineb valk uriinis ja kõrgeneb vererõhk
III staadium - uriinis esineb palju valku ja esineb kõrge vererõhk.
tekib neerupuudulikkus ehk jääkainete kogunemine organismi. Esineb valgu puudus organismis.
Diabeedi soovitused neerukahjustuste puhul:
· kui on neerukahjustus koos valgu eritusega, siis on vajalik toidus piirata valku
· vererõhu tõusu aitab vältida soolavaene toit
Arstlik kontroll neerumuutuste avastamiseks:
o insuliinsõltuvatel (I tüüpi) diabeetikutel alates viiendast haigestumisaastast 1 kord aastas
o insuliinmittesõltuvatel (II tüüpi) diabeetikutel alates haiguse avastamisest igal aastal
Diabeetiline neuropaatia ehk närvide kahjustus
Neuropaatia on haigus, mille põhjuseks on verevarustuse ja ainevahetuse häired.
Kaebused:
o jalgade valu, puute-ja temperatuuritundlikkuse häired, "sipelgate jooksmine " tunne, jalalihaste kõhetumine, nahakuivus, higistamishäired.
o Kõhulahtisus või kõhukinnisus, kõhupuhitus, iiveldus ja oksendamine pärast sööki.
o Urineerimishäired - põiepidamatus ja urineerimisraskus.
o Impotentsus.
o Madala veresuhkru ehk hüpoglükeemia tundemärkide vähenemine või kadumine.
Diabeetiline jalg
Diabeetilise jala all mõistetakse diabeetiku jalaprobleeme, mis on tingitud närvide ja veresoonte kahjustustest. Kõikidesse jalgade muutustesse, ka igasse väiksemasse haavandisse, peab suhtuma väga hoolikalt ja tähelepanelikult. Jalaprobleeme on võimalik ära hoida või neid vähendada õige igapäevase hoolduse ja raviga. (Vt. Jalgade hooldus.) Haavanditega ja vigastustega tuleb kindlasti kohe pöörduda jalaravikabinetti või arsti poole. Diabeetilise jala üks erivorme on luude ja liigeste muutus hüppeliigese piirkonnas (nn. Charcot' liiges ). Et diabeetikute luud kipuvad kergemini hõrenema, siis iga tühisemagi trauma võib tekitada luude iseeneslikke murde ja jalakuju moondumist, seda eriti hüppeliigese piirkonnas. Kaasneb hüppeliigese turse.
Suurte veresoonte kahjustus
Diabeetikutel (eriti II tüüpi ehk insuliinmittesõltuvatel diabeetikutel) tekib veresoonte lupjumine kiiremini ja väljendub selgemalt kui teistel inimestel. Sellest tingituna võivad areneda mitmesugused haigused nagu alajäsemete (jalgade) veresoonte lupjumine ehk ateroskleroos , südame isheemiatõbi ja ajuinsult.
Südame isheemiatõbi
Diabeet on riskitegur, mis võib viia südame isheemiatõve väljakujunemisele. Üldised riskitegurid :
o kõrgenenud vererõhk
o ülekaal
o vere kolesteroolisisalduse tõus
o suitsetamine
o väheliikuv eluviis
o pärilik eelsoodumus südame isheemiatõve tekkeks
Diabeedist tingitud riskitegurid:
o kõrgenenud veresuhkru väärtus
o vere hüübimatus (vere kõrgenenud trombivalmidus)
o diabeetiline neerukahjustus
Südame isheemiatõve kõige raskem vorm on südamelihase infarkt, mis diabeetikutel võib tekkida ebatüüpiliselt, s.o. ilma valuta .
Kui riskitegurid on teada, siis saab nendele tähelepanu pöörata ning õige käitumise ja raviga neid ennetada.
Jala veresoonte ahenemine
Ateroskleroosi ehk veresoonte lupjumise tagajärjel võib välja areneda veresoonte ahenemine, mis väljendub jalalihaste krampidena. Võib esineda ka vahelduv lonkamine, mille puhul esinevad kõndimisel valud säärelihastes. Valud vaibuvad natuke aega pärast seismajäämist. Valude tekkepõhjuseks on verevarustuse häiretest tingituid hapnikunälg jalalihastes.
Kui haigus süveneb, siis võivad valud tekkida ka rahuolekus .
Ravi:
o Verevarustuse parandamiseks on olemas ravimid, mida määrab arst.
o Vajadusel tehakse operatsioon, mille käigus asendatakse kahjustatud veresooned teistega.
Naha ja naha aluskoe muutused
1. Nahaaluskoe vähenemine või vohamine insuliini süstekohtades.
2. Nekrobioos, mille puhul esinevad sääre eespinnal ümmargused punetavad või pruunikad laigud, mis võivad jätta pärast paranemist arme. Kui nekrobioosile ei lisandu põletikku, siis diabeedi hea kompensatsiooniga paranevad kahjustatud kohad iseeneslikult.
3. Paksenenud peopesade või jalatalla nahk.
4. Sidekoe vohang randme piirkonnas, mis võib põhjustada käenärvikanali ahenemis ja pitsumise. Sidekoe vohang randme piirkonnas väljendub neljanda ja viienda sõrme tuimuses ja tundlikkuse häires,
5. Naha seenhaigused , mille põhjuseks on seoses diabeediga häirunud organismisisene bakterite tasakaal,
6. Naha sügelemine.
7. Higistamishäired, mille iseloomulikuks tunnuseks on jalgade kuivus (vähene higieritus) ja kehatüve liighigistamine.
Impotentsus
Impotentsuse all mõistetakse meeste võimetust saavutada ja hoida vajalikku erektsiooni . Diabeedi puhul on põhiline impotentsuse põhjus närvide kahjustus ja veresoonte muutused. Peale nende soodustavad impotentsuse teket psüühilised tegurid, mõnede ravimite kõrvaltoime |.i suitsetamine. Diabeedi puhul meessuguhormoonide puudulikkusest tingitud impotentsust praktiliselt ei
Ravi:
impotentsust ravivad põhiliselt androloogid ja uroloogid.
o Erektsiooni esilekutsumiseks ja pikendamiseks võib kasutada abivahendeid (kummirõngaid, tugikondoome, vaakumpumpasid).
o Raviks võib kasutada peenise korgaskehasse süstitavaid lahuseid, mis tekitavad erektsiooni.
See ei aita, kui impotentsuse põhjuseks on veresoonte ahenemine. See süst võib kaasa luua ka ebasoovitavaid tagajärgi, nagu näiteks mitu tundi kestva valuliku erektsiooni.
o Kui teised võimalused ei anna loodetuid tulemusi, siis on võimalik paigaldada kirurgiliselt ka peenise proteesi.

4. INSULIINI SÜSTIMINE

4.1 INSULIINIDE TÜÜBID

Eestis on kasutusel mitut liiki insuliine (põhiliselt Novo Nordisk ja Lilly firma insuliinid ). Insuliinid erinevad üksteisest toimeaja pikkuse ja maksimaalse toime tugevuse poolest.
I. Lühitoimelised insuliinid:
Actrapid, NPH Regular
- on läbipaistvad
- toime algab 15-30 minutit pärast süstimist
- toime maksimum saabub 2-3 tundi pärast süstimist
- toime kestab kuni 6 tundi
II. Keskmise toimeajaga insuliinid:
Protaphan, Monotard, Lente , Humulin NPH
- on hägused (insuliinile on lisatud toimeaega pikendavat ainet)
- toime algab 1,5-2 tundi pärast süstimist
- maksimaalne toime kestab 3-8 tundi
- toime kestab kokku 12-20 tundi
III. Pikatoimelised insuliinid:
Uitratard, Ultralente, Humulin Ultra
- on hägused
- toime algab 4-6 tundi pärast süstimist
- maksimaalne toime kestab 6-14 tundi
- toime kestab 24 - 30 tundi
IV. Seguinsuliinid:
Mixtard 10/90, Mixtard 20/80, Mixtard 40/60, Mixtard 50/50; Humulin M 1, Humulin M 2, Humulin M 3, Humulin M 4, Humulin M 5
- ühes ampullis on koos nii lühi- kui keskmise toimeajaga insuliinide segu
- on hägused
- toime algab 15-30 minutit pärast süstimist
- maksimaalne toime kestab 2-8 tundi
- toime kestab 12-18 tundi

4.2 INSULIINI SÜSTEKOHAD

Insuliin avaldab toimet ainult süstituna. Insuliini süstitakse naha alla keha nendesse piirkondadesse, kus on rasvkude , sealt imendub see vereringesse ja transporditakse üle keha laiali rakkudesse.
 Süstekohad:
- kõhunaha alumine piirkond (v.a. 2-3 cm naba ümbrus)
- reite esipind
- tuharate ülemine välimine neljandik
- õlavarte ülemine välimine pind
 
 
Süstekohti tuleb pidevalt vahetada ja jälgida, et järgmine süst tehakse 2 cm kaugusele eelmisest süstekohast - see tagab insuliini ühtlase imendumise ja väldib süstepiirkondade kahjustusi (naha aluskoe kärbumist, kõvade kohtade teket naha alla, naha valulikkust, naha liigset kuivamist).
Insuliini imendumise kiirus sõltub süstekohast. Kõige kiiremini imendub insuliin kõhunaha alt, seejärel küünarvarde ja reide süstituna ning kõige aeglasemalt tuharasse süstituna. Keskmise ja pika toimeajaga ning seguinsuliine tuleb alati enne süstimist loksutada , et insuliini toimet pikendav aine hästi seguneks.

4.3 INSULIINISÜSTLAD

Insuliini peab süstima süstlaga, mis on ette nähtud vaid selleks otstarbeks. Eestis on apteekides saadaval insuliinisüstlad LJ-100. Nende süstaldega süstitakse insuliine, mille 1 milliliitris on 100 ühikut insuliini. Kui diabeetikutel on kodus varasemast ajast jäänud süstlaid LJ-40, siis tuleb nende kasutamisel väga hoolikalt jälgida, et süstlasse võetakse õige kogus insuliini. Varem olid kasutusel insuliinid, mille 1 milliliitris oli 40 ühikut insuliini. Seega olid need insuliinid 2,5 korda nõrgema kontsentratsiooniga kui praegu kasutatavad insuliinid.
LJ-100 insuliinisüstlaid on kolme suurusega: 1 ml, 0,5 ml ja 0,3 ml. Lisaks süstaldele on saada insuliinisulepäid, milles samuti kasutatakse 100-ühikulist insuliini. Insuliinisulepeade insuliiniampullid on kahe suurusega: 1,5 ml (ampullis 150 ühikut insuliini) ja 3,0 ml (ampullis 300 ühikut insuliini).

4.4 INSULIINI SÄILITAMINE

Insuliini tuleb säilitada külmkapis temperatuuril +2 kuni +8 kraadi C. Insuliini ei tohi lasta jäätuda. Avatud ampulli võib säilitada toatemperatuuril valguse eest varjatud kohas kuni 6 nädalat. Momendil kasutavat insuliini või insuliinsulepead tuleb hoida toatemperatuuril. Insuliini süstitakse toatemperatuuril. Jälgida tuleb insuliini säilivusaega. Aegunud insuliinide toime väheneb ja seda on raske doseerida.

4.5 RAVISKEEMID

1. Mitme insuliinisüste skeem ehk nn. 3+1 skeem
Selle skeemi puhul püütakse jälgida terve inimese kõhunäärme insuliinieritust. Lühitoimelist insuliini süstitakse enne põhitoidukordi, s.o. enne hommiku-, lõuna- ja õhtusööki. Lisaks lühitoimelistele insuliinidele süstitakse pikatoimelist insuliini tavaliselt üks kord päevas õhtuti enne magamaminemist. Seda skeemi kasutades võib toiduhulka ja söömise aega vähesel määral ise reguleerida, kusjuures tuleb arvestada, et lühitoimelise insuliini süstete vahe ei tohi ületada 5-6 tundi. Kuna lühitoimelise insuliini maksimaalne toime saabub 2 - 3 tunni pärast peale süstimist, siis tuleb hüpoglükeemia ärahoidmiseks kindlasti süüa lisaeine alati selle aja möödudes.
2. Kolme insuliinisüste skeem
Selle skeemi puhul süstitakse pikatoimelist insuliini 2 korda - enne hommikusööki ja õhtul. Lühitoimelist insuliini süstitakse hommikul koos pikatoimelise insuliiniga vajadusel ja vajadusel enne lõuna-ja õhtusööki. Õhtune pikatoimeline insuliin mõjub vastu hommikut, kui insuliinitarve on tõusnud.
Selle skeemi puhul on lubatud vähesel määral ka toidukogustes teha muudatusi, kui vastavalt reguleerida lühitoimelise insuliini hulka.
3. Kahe insuliinisüste skeem
Selle skeemi puhul süstitakse 2 korda päevas pikatoimelist insuliini koos lühitoimelise insuliiniga. Hommikusöök on tasakaalustatud hommikuse lühitoimelise insuliiniga, lõunasöök hommikuse pikatoimelise insuliiniga ja õhtusöök õhtuse lühitoimelise insuliiniga. Õhtune pikatoimeline insuliin toimib baasinsuliinina. Kahe süstekorra skeemi kasutatakse samuti seguinsuliinide süstimisel.
4. Ühe insuliinisüste skeem
Selle skeemi puhul süstitakse 1 kord päevas pikatoimelist insuliini (või koos lühitoimelise insuliiniga). Seda skeemi kasutatakse vaid siis, kui kõhunääre eritab veel vähesel määral oma insuliini.
Selle skeemi puhul peab toiduvalik ja päevareziim (k.a. füüsiline koormus) olema hoolikalt reguleeritud. Siin on raske saavutada normaalset veresuhkru taset.

4.6 SÜSTIMINE

Insuliini süstitakse naha alla vastavasse süstimiskohtadesse, arvestades insuliini imendumiskiirust erinevatest kehapiirkondadest ja väliseid faktoreid. Kõrge välistemperatuur, insuliini väike ühekordne doos ja kehaline aktiivsus suurendavad insuliini imendumiskiirust. Täiskasvanutel inimestel süstitakse insuliini 90-kraadise nurga all, lastel 45 - 60-kraadise nurga all. Insuliininõela ei tohi lükata naha sisse päris lõpuni (selle murdumise oht!).
Te vajate:

• insuliinisüstalt koos nõelaga
  
• insuliinipudelit (ampulli)
  
• või insuliinisulepead koos nõelaga
  
• desinfitseeriva vahendiga immutatud vatitampooni
  
• kuiva vatitampooni
  

Kui nahk on puhas, siis ei ole vaja eelnevalt enne süstimist nahka piiritusega puhastada .
     
Vajalikud toimingud :
1. Peske käed voolava vee ja seebiga
2. Lugege läbi insuliinipudeli) olev etikett ja veenduge, et teil on õige insuliin ja sobiv säilivusaeg.
3. Kui insuliinipudelil on plastmasskork, siis eemaldage see pudelilt.
4. Veeretage insuliinipudelit ettevaatlikult peopesade vahel - see võimaldab pikatoimelisel insuliinil ühtlaselt seguneda ning soojeneda kehatemperatuurini.
5. Puhastage insuliinipudeli kork või ampulli kork piiritusetampooniga.
6. Eemaldage kaitse süstlanõelalt ning hoidke see alles.
7. Tõmmake tagasi süstlakolb, et õhk pääseks süstlasse. Süstlasse on vajalik tõmmata nii palju õhku kui mitu ühikut te peate süstima. Kui kasutate insuliinisulepea ampullis olevat insuliini, siis ei ole vaja eelnevalt õhku tõmmata süstlasse.
8. Suruge insuliinisüstla nõel läbi insuliinipudeli või insuliiniampulli kummikorgi ja lükake süstlakolb alla nii, et õhk siseneks pudelisse. Insuliinisulepea jaoks kasutavasse insuliinampulli ei ole vaja õhku süstida.
9. Jätke süstlanõel pudelisse ja keerake insuliinipudel (- ampull ) põhjaga ülespoole. Samas jälgige, et nõelaots ulatub insuliini sisse.
10. Tõmmake süstlakolbi tagasi nii palju, kui mitu ühikut insuliini te peate süstima.
11. Kontrollige, et süstlas ei ole õhumulle. Õhumullide esinemisel koputage süstalt õrnalt sõrmega kuni õhumullid tõusevad üles nõela juurde. Seejärel lükake süstlakolb üles, et õhumullid väljuksid. Kui koos õhu väljutamisega väljus ka teatud kogus insuliini, siis tõmmake uuesti süstlasse nii palju insuliini, kui palju te vajate süstimiseks.
12. Insuliinisulepead kasutades keerake peale vajalik insuliini doseerimisnumber.
13. . Tõmmake insuliinisüstla nõel insuliinipudelist (-ampullist) välja ja asetage süstal tasasele alusele, jälgides, et süstlanõel ei määrduks ega murduks.
Süstla täitmine lühi-ja pikatoimelise insuliiniga
Lühi-ja pikatoimelist insuliini võib süstida ühe süstlaga, kuid seda tuleb teha vahetult pärast nende segamist.
1. Esmalt võtke süstlasse vajalik kogus lühitoimelist insuliini.
2. Viige lühitoimelise insuliiniga täidetud süstlanõel pikatoimelise insuliini pudelisse (-ampulli).
3. Pöörake süstal koos pudeliga nii, et pudeli põhi oleks ülespoole ja tõmmake aeglaselt süstlakolb märgini, mis näitab süstimiseks vajalikku mõlema insuliini üldhulka.
Seguinsuliinile valmistatakse juba tehastes erinevates variantides, kusjuures numbrid 20/80. 30/70 jne. või M 1, M 2, M 3 jne. näitavad lühi-ja pikatoimelise insuliini suhet protsentides.
Insuliini süstimine
1. Valige sobiv süstekoht. (Kui nahk on puhas, siis ei ole seda vaja enne insuliini süstimist piiritusega puhastada.)
2. Võtke nahk ja nahaalune rasvkude ühe käe pöidla ja nimetissõrme vahele.
3. Süstal võtke teise kätte ja lükake nõel 45-90-kraadise nurga all läbi naha.
4. Suruge süstlakolb lõpuni.
5. Vabastage nahavolt.
6. Tõmmake süstlanõel poolest saadik nahast välja, oodake natuke ja siis eemaldage kogu nõel. (See takistab insuliini väljavoolamist.)
7. Suruge süstekohta sõrme või vatitampooniga mõni sekund.
8. Asetage nõela kaitsekork peale.
9. Süstimisel insuliinisulepeaga kontrollige enne süstimist:
o kas insuliiniampullis on küllaldaselt insuliini
o kas insuliin tuleb nõelast läbi. Selleks hoidke insuliinisulepead püstiasendis ja doseerige 2 ühikut insuliini ning jälgige, kas nõela kaudu väljub insuliin.
o kas pikatoimeline ja seguinsuliin on korralikult segunenud. Enne süstimist on vajalik liigutada insuliinisulepead üles-alla 10 korda.
10. Vastavalt insuliinisulepea kasutusjuhendile doseerige vajalik annus insuliini ja süstige insuliin, järgides kõiki insuliini süstimise reegleid.
11. Kui te ei vaja enam kasutatud süstalt või nõela süstimiseks, siis tehke need tarvitamiskõlbmatuks (murdke nõel) ja visake ära.


 

5. Nädala menüü diabeedihaigele

Toiduaine
nimetus
Kogus
retseptis
valgud
rasvad
süsivesikud
Toiduenergia kcal
100 g
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
I päev


I toidukord 8.00


Kohvjook
200
0,2
0,4
0
0
0,3
0,6
2
4
Täisteraleib
75
7,3
5,475
1,4
1,05
46,8
35,1
232,5
174,375
Voimix
5
0,4
0,02
80,7
4,035
0,9
0,045
738,2
36,91
Jogurt lahja maitsestatud
100
4,4
4,4
0,2
0,2
6
6
44,1
44,1
Müsli
100
9,8
9,8
5,9
5,9
77,2
77,2
407,1
407,1
Õun
75
0,2
0,15
0,36
0,27
9,9
7,425
44,3
33,225


II toidukord 11.00


Tomat
75
0,7
0,525
0,21
0, 1575
3,7
2,775
19,8
14,85
Kurk
75
0,7
0,525
0,1
0,075
2,5
1,875
13,9
10,425
Lehtsalat
50
1,3
0,65
0,4
0,2
2
1
17
8,5
oliiviõli
5
0
0
99,9
4,995
0
0
907,3
45,365
Lahja piim
150
3,4
5,1
0,08
0,12
4,9
7,35
34,4
51,6
Pirn
50
0,4
0,2
0,4
0,2
10,6
5,3
48,3
24,15


III toidukord 14.00


Kartul
200
7,6
15,2
0,1
0,2
17,1
34,2
76,9
153,8
Sepik
50
7,9
3,95
1,5
0,75
45
22,5
228,6
114,3
Kohupiim 0,1%
50
11
6,5
0,1
0,05
4,2
2,1
62,7
31,35
Aplesini mahl lahjendatud veega
200
0,5
0,5
0,06
0,06
10
10
43,2
43,2
Nahata kana
100
72
72
21
21
0
0
142,5
142,5
Majonees 40,5%
10
0,5
0,05
40,5
4,05
7,6
0,76
400,7
40,07
Ketšup
10
2,1
0,21
0,4
0,04
20,4
2,04
95,1
9,51
Porgandisalat
100
1
1
0,4
0,4
7,7
7,7
39
39


IV toidukord 17.00


Banaan
75
1
0,75
0,48
0,36
20
15
89,7
67,275
Vaarikad
100
0,9
0,9
0,55
0,55
7,8
7,8
40,3
40,3
Mandlid
25
21,1
5,275
53,5
13,375
13,6
3,4
627,7
156,925
Vesi
200
0
0
0
0
0
0
0
0


V toidukord 20.00


Riis keedetud
200
0,3
0,6
0,06
0,12
27,2
54,4
122,2
244,4
Juurviljasegu
100
2,4
2,4
0,5
0,5
8,3
8,3
48
48
Kodujuust 2%
50
16
8
2
1
2,6
1,3
93,7
46,85
Täisteraleib
75
7,3
5,475
1,4
1,05
46,8
35,1
232,5
174,375
Sulatatud juust madal R%
15
17
2,55
9
1,35
0
0
150,8
22,62
Hapukoor 20%
15
1,9
0,285
20
3
2,2
0,33
198,3
29,745
Lahja sink
100
22
22
4,5
4,5
0
0
130,3
130,3
Pett 0,5 %
200
3,1
6,2
0,5
1
4,3
8,6
34,6
69,2
Virsik
75
0,7
0,525
0,1
0,075
9,9
7,425
44
33
Kokku
130,6
70,6
307,7
2491.32
Kcal
535,46
656,6
1261,57
Protsent
21,5
26,4
50,63



Toiduaine
nimetus
Kogus
retseptis
valgud
rasvad
süsivesikud
Toiduenergia kcal
100 g
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
II päev


I toidukord 8.00


Kohvijook
200
0,2
0,4
0
0
0,3
0,6
2
4
Omlett
100
12,3
12,3
9,4
9,4
0
0
135,3
135,3
Hapukoor
15
1,9
0,285
20
3
2,2
0,33
198,3
29,745
Porgandisalat
100
1
1
0,4
0,4
7,7
7,7
39
39
Voimix
10
0,4
0,04
80,7
8,07
0,9
0,09
738,2
73,82





II toidukord 11.00


Näkileib
100
10,4
10,4
2,3
2,3
72,1
72,1
356,1
356,1
Lahja juust
50
32
16
10
5
0
0
220,8
110,4
Tomat
50
0,7
0,35
0,21
0,105
3,7
1,85
19,8
9,9
Keefir 2,5%
150
3,4
5,1
2,5
3,75
4,2
6,3
53,6
80,4


III toidukord 14.00


Pasta
200
3,4
6,8
0,8
1,6
20,8
41,6
105,6
211,2
Haug
150
18,4
27,6
0,7
1,05
0
0
81,1
121,65
Peedisalat
100
1,6
1,6
0,2
0,2
9,4
9,4
46,5
46,5
Kõrvitsakuubikud
50
0,7
0,35
0,2
0,1
4,5
2,25
22,9
11,45
Kaalikasalat
50
0,7
0,35
0,2
0,1
6,4
3,2
30,7
15,35
Õunamahl lahjendatud veega
200
0,5
0,5
0
0
11
11
46,7
46,7
Täisteraleib
75
7,3
5,475
1,4
1,05
46,8
35,1
232,5
174,375
Apelsin
50
0,7
0,35
0,2
0,1
11,3
5,65
50,6
25,3


IV toidukord 17.00


Sarapuupähklid
75
14,1
10,575
62,6
32,56
9,4
7,05
664
498
Maasikad
100
0,6
0,6
0,4
0,4
9,8
9,8
45,9
45,9
Vesi
100
0
0
0
0
0
0
0
0
Kohupiim 0,1 %
100
11
11
0,1
0,1
4,2
4,2
62,7
62,7





V toidukord 20.00




Kartulisalat
150
20,1
8,9
38,4
284,85
Viinerid
40
12
4,8
20,5
8,2
2,5
1
241,5
96,6
Teejook
200
0,1
0,2
0
0
0
0
0,4
0,8
Sepik
50
7,9
3,95
1,5
0,75
45
22,5
228,6
114,3
Hapukapsas
100
1,5
1,5
0
0
3,3
3,3
19,5
19,5
Tomat
25
0,7
0,175
0,21
0,0525
3,7
0,925
19,8
4,95
Kurk
25
0,7
0,175
0,1
0,025
2,5
0,625
13,9
3,475
Kokku
141,9
87,2
284,97
2622,265
kcal
581,79
810,96
1168 ,3
Protsent
22,1
30,9
51,5



















Toiduaine
nimetus
Kogus
retseptis
valgud
rasvad
süsivesikud
Toiduenergia kcal
100 g
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
III päev


I toidukord 8.00


Kohv
200
0,2
0,4
0
0
0,3
0,6
2
4
Lahja piim
100
3,4
3,4
0,08
0,08
4,9
4,9
34,4
34,4
Neljaviljapuder
150
10,2
10,2
3,4
3,4
64,8
64,8
335,6
335,6
Vaarikamoos
15
0,45
0,675
0,27
0,405
48,85
7,3275
202,8
30,42
Pirn
50
0,4
0,2
0,4
0,2
10,6
5,3
48,3
24,15


II toidukord 11.00


Näkileib
100
10,4
10,4
2,3
2,3
72,1
72,1
356,1
356,1
Lahja sink
100
22
22
4,5
4,5
0
0
130,3
130,3
Voimix
10
0,4
0,04
80,7
8,07
0,9
0,09
738,2
73,82
Lehtsalat
50
1,3
0,65
0,4
0,2
2
1
17
8,5
Keefir
150
3,4
5,1
2,5
3,75
4,2
6,3
53,6
80,4


III toidukord 14.00


Pelmeenid
200
12,2
24,4
8,35
16,7
17,73
35,46
197,4
394,8
Majonees
10
0,5
0,05
40,5
4,05
7,6
0,76
400,7
40,07
Ketšup
10
2,1
0,21
0,4
0,04
20,4
2,04
95,1
9,51
Roheline sibul
20
2,8
0,56
0,6
0,12
3,8
0,76
32,3
6,46
Kurk
100
0,7
0,7
0,1
0,1
2,5
2,5
13,9
13,9
Kodujuust
50
16
8
2
1
2,6
1,3
93,7
46,85
Hapukoor
50
1,9
0,95
20
10
2,2
1,1
198,3
99,15
Õun
75
0,2
0,15
0,36
0,27
9,9
7,425
44,3
33,225
Viinamarjamahl lahjendatud veega
200
0,5
0,5
0
0
14
14
58,9
58,9


IV toidukord 17.00


Tee
200
0,1
0,2
0
0
0
0
0,4
0,8
Jogurt lahja
100
4,4
4,4
0,2
0,2
6
6
44,1
44,1
Banaan
50
1
0,5
0,48
0,24
20
10
89,7
44,85
Rosinad
15
3,2
0,48
0,5
0,075
69,8
10,47
301,1
45,165


V toidukord 20.00


Kapsa, liha, kartuli ja hernesupp
250
27.9
13,4
32.6
123
Täisteraleib
125
7,3
9,125
1,4
1,75
46,8
58,5
232,5
290,625
Tomat
75
0,7
0,525
0,21
0,1575
3,7
2,775
19,8
14,85
Kurk
75
0,7
0,525
0,1
0,075
2,5
1,875
13,9
10,425
Oliiviõli
10
0
0
99,9
9,99
0
0
907,3
90,73
Ananass
50
0,4
0,2
0,4
0,2
12,8
6,4
57,3
26,55
Vesi
200
0
0
0
0
0
0
0
0
Kokku
131,54
81,27
323,7
2600,6
Kcal
539,3
755,811
1327,17
Protsent
20,7
29,1
51,03


















Toiduaine
nimetus
Kogus
retseptis
valgud
rasvad
süsivesikud
Toiduenergia kcal
100 g
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
IV päev


I toidukord 8.00


Kohvijook
200
0,2
0,4
0
0
0,3
0,6
2
4
Jogurt
100
4,4
4,4
0,2
0,2
6
6
44,1
44,1
Täisteraleib
75
7,3
5,475
1,4
1,05
46,8
35,1
232,5
174,375
Sulatatud juust
15
17
2,55
9
1,35
0
0
150,8
22,62


II toidukord 11.00


Porgand
100
1
1
0,4
0,4
7,7
7,7
39
39
Ananass
15
0,4
0,06
0,4
0,06
12,8
1,92
57,3
8,595
Sepik
50
7,9
3,95
1,5
0,75
45
22,5
228,6
114,3
Juust lahja
50
32
16
10
5
0
0
220,8
110,4
Tomat
25
0,7
0,175
0,21
0,0525
3,7
0,925
19,8
4,95


III toidukord 14.00


Kartul
150
7,6
11,4
0,1
0,15
17,1
25,65
76,9
115,35
Seened
150
2,5
3,75
0,5
0,75
3,1
4,65
27,3
40,95
Kapsas (värske)
75
1,1
0,825
0,2
0,15
5,4
4,05
28,2
21,15
Kurk
50
0,7
0,35
0,1
0,05
2,5
1,25
13,9
6,95
Greibimahl veega lahjendatud
200
0,6
0,6
0,1
0,1
9
9
39,9
39,9
Arbuus
100
0,6
0,6
0,1
0,1
6,2
6,2
28,5
28,5


IV toidukord 17.00


Näkileib
75
10,4
7,8
2,3
1,725
72,1
54,075
356,1
267,075
Lahja sink
100
22
22
4,5
4,5
0
0
130,3
130,3
Kookoshelbed
20
5,6
1,12
62
12,4
29,9
5,98
707,3
141,46
Lahja piim
100
3,4
3,4
0,08
0,08
4,9
4,9
34,4
34,4





V toidukord 20.00


Lillkapsas
150
1,6
2,4
0,2
0,3
4,1
6,15
25
37,5
Riis
200
0,3
0,6
0,06
0,12
27,2
55,6
122,2
244,4
Kõrvitsasalat
125
0,7
0,875
0,2
0,25
4,5
5,625
22,9
28,625
Herned
50
4,4
2,2
0,4
0,2
12,8
6,4
72,7
36,35
Tomat
75
0,7
0,525
0,21
0,1575
3,7
2,775
19,8
14,85
Kurk
75
0,7
0,525
0,1
0,075
2,5
1,875
13,9
10,425
vesi
100
0
0
0
0
0
0
0
0
Apelsinimahl lahjendatud veega
200
0,5
1
0,06
0,12
10
10
43,2
86,4
Kirsid
75
1,2
0,9
1
0,75
15
11,25
74,9
58,422
Kokku
94,88
60,84
246,890
1865,347
Kcal
389,008
565,812
1012,25
Protsent
20,8
30,3
54,2









V päev
Toiduaine
Kogus
valgud
rasvad
süsivesikud
Toiduenergia kcal
nimetus
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
I toidukord


Manna
100
9,3
9,3
1,4
1,4
67,1
67,1
323,1
323,1
Tikrimoos
30
0,5
0,15
0,35
0,11
63,1
18,93
217,4
65,22
piim
150
3,4
5,1
1,5
2,25
4,8
7,2
46,9
70,35
280
14,55
3,76
93,23
458,32
II toidkord


Kohupiim
100
13
13
1
1
3,5
3,5
76,1
76,1
Pirn
50
0,4
0,2
0,4
0,2
10,6
5,3
48,3
24,15
Marmelaadikompvekk
45
0
0
0
0
83
37,35
337,2
151,74
195
13,2
1,2
49,65
251,99
III toidukord


Kartul
130
7,6
9,88
0,1
0,13
17,1
22,23
76,9
99,97
Hapukoor
30
1,9
0,57
20
6
2,2
0,66
198,3
59,49
Värske kurk
60
0,7
0,42
0,1
0,06
2,5
1,5
13,9
8,34
Roheline sibul
20
2,8
0,56
0,6
0,12
3,8
0,76
32,3
6,46
Sealiha ribi
150
16
24
7,5
11,25
0
0
133,1
199,65
Greibitäismahl
150
0,6
0,9
0,1
0,15
9
13,5
39,9
59,85
Stritsel
50
7,3
3,65
15,5
7,75
56
28
398
199
590
39,98
25,46
66,65
632,76
IV toidukord


Keefir
200
3,4
6,8
2,5
5
4,2
8,4
53,6
107,2
Sai
40
6,9
2,76
2,4
0,96
47,5
19
248,3
99,32
Vaarikakeedis
20
0,45
0,09
0,27
0,05
48,85
9,77
202,8
40,56
260
9,65
6,01
37,17
247,08
V toidukord


Forellifilee
50
18,6
9,3
12,8
6,4
0
0
191,8
95,9
Majonees
45
0,5
0,23
40,5
18,22
7,6
3,42
400,7
180,3
Lillkapsas
150
2,5
3,75
0,4
0,6
4,1
6,15
30,4
45,6
Till
40
3,7
1,48
0,8
0,32
10,2
4,08
63,7
25,48
285
14,76
25,54
13,65
347,28
kokku
92,14
61,97
260,35
1936
kalorid
377
576
1067
protsent
19,00%
29,00%
55,00%

VI päev
Toiduaine
Kogus
valgud
rasvad
süsivesikud
Toiduenergia kcal
nimetus
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
I toidukord


riis keedetud
150
2,2
3,3
0,3
0,45
27,2
40,8
122,2
183,3
juurviljasegu
100
2,4
2,4
0,5
0,5
8,3
8,3
48
48
piimajook
150
3,6
5,4
2,5
3,75
6,7
10,05
64,6
96,9
või
8
0,5
0,04
80
6,4
0,5
0,04
730,6
58,4
Jäätis
50
4,2
2,1
22
11
40
20
379
189,5
13,24
22,1
79,2
576,1
II toidukord


kõrvits
200
0,7
1,4
0,2
0,4
4,5
9
22,9
45,88
banaan
50
1
0,5
0,48
0,24
20
10
89,7
44,85
tomat
70
0,7
0,49
0,21
0,15
3,7
2,59
19,8
13,86
paprika
25
1,3
0,33
0,5
0,13
6,4
0,16
35,8
8,95
oad
40
9,2
3,68
0,4
0,16
23,7
9,48
137,3
54,92
hapukoor
30
1,9
0,57
20
6
2,2
0,66
198,3
59,49
Viinamarjad
200
0,7
1,4
0,6
1,2
16,6
33,2
76
152
8,37
8,28
65,1
379,95
III toidukord


Pelmeenid
60
12,2
7,32
8,3
4,9
17,73
10,63
197
118,2
segaseened
40
2,5
1
0,5
0,2
3,1
1,24
27,3
10,92
küüslauk
20
3,5
0,7
0,5
0,1
20,4
4,1
101,6
20,32
muna
35
12,3
4,3
9,4
3,3
0
0
135,3
47,35
porru
30
2
0,6
0,4
0,12
4,5
1,35
30
9
tarretis
75
1,6
1,2
0
0
16,2
12,2
71
53,25
apelsini täismahl
140
0,7
0,98
0,06
0,08
8,9
12,46
40
56
terakukkel
50
11
5,5
5,3
2,65
39,4
19,7
246
123
kartul
100
7,6
7,6
0,1
0,1
17,1
17,1
76,9
76,9
29,2
11,45
78,78
514,94
IV toidukord


jõhvikad
50
0,4
0,2
0,2
0,1
6,7
3,4
31
15,5
Jogurt
100
6
6
0,2
0,2
4,4
4,4
44,1
44,1
150
6,2
0,3
7,8
59,6
V toidukord


köögiviljapuljong
200
0,18
0,36
0,51
1,02
0,31
0,62
7
14
heeringas
75
19
14,3
19
14,3
0
0
250
187,5
leib
50
2,4
1,2
0,8
0,4
16,2
8,1
82
41
15,9
15,72
8,72
242,5
kokku
72,9
57,85
239,6
1764,1
kalorid
298,9
532,4
914,3
protsent
16,00%
30,00%
51%
VII päev
Toiduaine
Kogus
valgud
rasvad
süsivesikud
Toiduenergia kcal
nimetus
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
100 g
retseptis
I toidukord


Keedetud riis
100
2,2
2,2
0,3
0,3
27,2
27,2
122,2
122,2
Piim
150
3,4
5,1
2,5
3,75
4,8
7,2
56
84
II toidukord


banaan
150
1
1,5
0,48
0,72
20
30
89,7
134,55
III toidukord


kartul
100
7,6
7,6
0,1
0,1
17,1
17,1
76,9
76,9
Kanaliha
80
21
16,8
6,3
5,04
142,5
114
porgandisalat
70
1
0,7
0,4
0,16
7,7
5,39
39
27,3
piim
200
3,4
6,8
2,5
5
4,8
9,6
56
112
IV toidukord


Suitsusink sealihast
30
21
6,3
6
1,8
139,8
41,94
täisteraleib
60
7,3
4,38
1,4
0,84
46,8
28,08
232,5
139,5
V toidukord


Kaalikas
50
0,7
0,35
0,2
0,1
6,4
3,2
30,7
15,35
Maasikad
100
0,6
0,6
0,4
0,4
9,8
9,8
45,9
45,9
piim
200
3,4
6,8
2,5
5
4,8
9,6
56
112
Peekon
30
13
3,9
41
12,3
425,2
127,56
kokku
63,03
35,51
147,17
1153,2
kalorid
258,42
330,24
603,4
protsent
22,41
28,64
52,32

6. KOKKUVÕTE

Miljonid inimesed maailmas põevad diabeeti ja igal aastal avastatakse uusi diabeetikuid. Diabeet on küll eluaegne ja krooniline haigus, mida kahjuks ei osata praeguste ravivõimaluste juures veel välja ravida, kuid diabeediga on võimalik elada täisväärtuslikku igapäevast elu. Diabeetikute järjepideva õpetamise, tervisliku seisundi kontrolli, heade ravivõimaluste ning -tingimuste, õige päeva- ja