10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 9 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-09-19
Kuupäev, millal dokument üles laeti
21 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
zestful
Õppematerjali autor
................................11 Joonis 3. Vikerkaarevärvid protanoopiaga..........................................................................11 Joonis 4. Vikerkaarevärvid deuteranoopiaga.......................................................................11 Joonis 5. Vikerkaarevärvid tritanoopiaga............................................................................11 2 VÄRVIPIMEDUS Värvipimedus ehk daltonism on osaline või täielik võimetus eristada värvuseid. Ilma värvitaju häireta ehk normaalnägemisega inimene on suuteline nägema kolme põhivärvust: punast, rohelist ja sinist ning nende segunemisel tekkivaid värvusi (vt lisa 1 joonis 1). Silmamuna taga paikneb silma võrkkest, kus on kahte liiki rakke, mis osalevad nägemisprotsessis. Need on kolvikesed ja kepikesed. Kolvikesed on tundlikud teated lainepikkustega valguse ehk erinevate värvide suhtes. (Color Vision ... 2013).
...................................................................9 Joonis 3. Vikerkaarevärvid protanoopiaga.............................................................................9 Joonis 4. Vikerkaarevärvid deuteranoopiaga......................................................................... 9 Joonis 5. Vikerkaarevärvid tritanoopiaga...............................................................................9 VÄRVIPIMEDUS Värvipimedus ehk daltonism on osaline või täielik võimetus eristada värvuseid. Ilma värvitaju häireta ehk normaalnägemisega inimene on suuteline nägema kolme põhivärvust: punast, rohelist ja sinist ning nende segunemisel tekkivaid värvusi (vt lisa 1 joonis 1). Kepikesed ehk kepprakud silma võrkkestas asuvad valgustundlikud rakud, mis toimivad nõrga valgustatuse korral (suur valgustundlikkus), nad ei erista hästi värve.
VÄRVIPIMEDUS VÄRVIPIMEDUS Värvipimedus ehk daltonism on osaline või täielik võimetus eristada värvuseid. Värvipimedus on seotud kolvikeste (valgustundlikud rakud, mis on seotud värvuste nägemise ja ruumilise lahutusvõimega) häirega tajuda erinevate lainepikkustega valgust. AJALUGU Esimesena kirjeldas värvipimedust John Dalton, kelle nimest pärineb ka sõna daltonism. 1794. aastal avaldas ta uurimuse pealkirjaga "Erakordsed faktid värvide nägemise kohta." Temal endal oli deuteranoopia (rohelise värvi tajumise võimetus), mille ta avastas puu otsast õunu korjates. VÄRVIPIMEDUSE TÜÜBID VÄRVIPIMEDUSE TÜÜBID Protanoopia (protanomaalia) Võimetus tajuda punast, oranzi ja kollast. VÄRVIPIMEDUSE TÜÜBID Deuteranoopia (deuteranomaalia) Võimetus eristada punast ja rohelist. VÄRVIPIMEDUSE TÜÜBID
Pilt sellest, kui erinevalt värvipimedad tavapäraseid toone näha võivad Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Haiguse ajaloost Esimese uurimuse sellel teemal avaldas inglise keemik John Dalton aastal 1794 pealkirjaga "Erakordsed faktid värvide nägemise kohta". Ta kirjutas selle siis, kui avastas, et on ise värvipime. Ta hakkas nimelt uurima, millest tuleb see, et teised suudavad küpseid ja tooreid õunu välimuse järgi eristada, aga tema ei suuda kuidagi. Tänapäeval tähendab see kindlat tüüpi värvipimedust nimetusega deuteranoopia. Tekkepõhjused ja mehhanismid Enamjaolt on värvipimedus kaasasündinud haigus, mis pärandub X kromosoomi vahendusel, st
....................... Gümnaasium ........................................ 11B klass DIABEET Uurimistöö Juhendaja: õpetaja ................................... .......................... 2011 Sisukord Sissejuhatus..........................................................................................................................................3 1. Mis on Diabetes Mellitus (suhkrudiabeet)?......................................................................................4 2. Haiguse olemus................................................................................................................................5 3. Diabeedi vormid...........................................................................................................
Kordamisküsimused 1. Geneetika põhietapid 1.1. Eelteaduslik periood Geneetika eelteaduslikule perioodile on iseloomulikud üksikud õiged ja objektiivsed tähelepanekud, mida varjutavad aga tol ajal massiliselt levinud spekulatsioonid ja filosoofilised targused. · Hippokrates (V-IV saj. ema.) - lapsed arenevad algmetest, mis tekivad kogu kehas. Selle tõttu sarnanevad lapsed vanematele ja omandatud tunnused päritakse. Pärilikkust võivad mõjutada isegi mõtted. Seisukoht tuntud pangeneesi hüpoteesina. Darwin arendas seda omandatud tunnuste päritavuse põhjendamiseks (gemmulad). · Demokritos (V-IV saj. ema.) - inimeste võimed arenevad peamiselt harjutamise, mitte kaasasündinud eelduste tõttu. Koos Empedokelesega preformatsiooniprintsiibi pooldaja ja propageerija. · Pythagoras (V saj ema.) isaslooma kehas (närvid, aju jne.) tekkiv fluidum koituse ajal kondenseerub emasloom
http://www.tymri.ut.ee Õppetöö Geneetika 1 1. Sissejuhatus geneetikasse. Klassikalise ja molekulaargeneetika kujunemine. Geneetika tänapäeval: rekombinantse DNA tehnoloogia; genoomide sekveneerimine; globaalne geeniekspressiooni uurimine, geenikiibid. Kaasaegse geneetika rakendusalad; geneetika ja meditsiin (haigust põhjustavad mutatsioonid geenides, geeniteraapia, molekulaarne diagnostika); geneetika kaasaegses põllumajanduses; organismide kloonimine. Geneetika väärkasutused: eugeenika; lõssenkism. 2. Reproduktsioon kui pärilikkuse alus. Rakk kui elusorganismi ehituskivi. Eukarüootne ja prokarüootne rakk Kromosoomid. Rakutsükkel, selle toimumist mõjutavad kontrollpunktid. Raku jagunemine mitoosi teel. Raku jagunemine meioosi teel. Meioosi häired. Meioosi evolutsiooniline tähtsus. Gameetide moodustumine erinevatel organismidel: oogenees; spermatogenees; sugurakkude moodustumine taimedel. 3. Mendelism: pärilikkuse �
1. Sissejuhatus: klassikaline ja molekulaargeneetika, geneetika rakendus kaasajal Klassikalise ja molekulaargeneetika kujunemine Geneetika on suhteliselt noor teadus. Kuigi pärilikkuse põhilised seaduspärasused esitas Gregor Mendel aastal 1865, tuleb geneetika sünniks lugeda siiski 20-nda sajandi algust. Alles siis taasavastati Mendeli ideed, mis said aluseks klassikalisele geneetikale. Tõendid selle kohta, et DNA kannab geneetilist informatsiooni, saadi 20-nda sajandi keskel. 1944. aastal kirjeldasid Avery ja ta kolleegid katseid, kus nad uurisid bakterite (Streptococcus pneumoniae) transformatsiooni rakkudest isoleeritud DNA-ga. Hersey ja Chase poolt aastal 1952 avaldatud tulemused kinnitasid seda, et DNA on pärilikkuse kandja. Nad näitasid, et bakteriviiruse T2 geneetiline informatsioon säilib DNA-s. 1953-ndal aastal avaldasid James Watson ja Francis Crick DNA kaksikhelikaalse struktuuri. Need avastused ja geneetilise koodi des
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid