Camus- Võõras (18)

Sarnased õppematerjalid

7

rtf

A.Camus „Võõras“ Uurimus

Otseselt ei uurinud selle raamatu suhtes midagi, kuna mind jättis see raamat natuke külmaks. Peategelane Mersault meenutas mulle väga palju ühte minu tuttavat ja lugedes raamatut oli pigem rohkem selline tunne, et olin seda justkui ennegi lugenud. Kõik tundus nii tuttav välja arvatud tulistamine. Mersault'i iseloom tundus lausa liigagi tuttav. Natuke jäi mulle ka raamat segaseks ja seda oli ka raske lugeda.  Albert Camus ja tema looming Albert Camus ( 7. november 1914 ­ 4 jaanuar 1960) oli Prantsuse kirjanik ja filosoof. Albert Camus on Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1957. Ta oli esimene Aafrikas sündinud inimene, kes sai Nobeli kirjandusauhinna. Ta on ühtlasi laureaatidest kõige nooremana surnud kirjanik, ta suri 3 aastat pärast auhinna saamist autoõnnetuses. Ta sündis Alzeerias Mondovi külas teise pojana. Tema ema oli Hispaania, isa Prantsuse päritoluga. 1940 lahkus ta kodumaalt ja asus elama Pariisi.

Eesti keel

2

rtf

Lugemiskontroll Camus "Võõras"

sellega, vaid siiski arutleb peategelane teose lõpuni oma elu üle. Teoses puudub kindel seos tekstiosade vahel. Kasutatakse sisemonolooge. Raamatu lugeja ja autori vahel puudub üksmeel. Peategelane ja raamatulugeja satuvad vastuollu. Lugedes Meursaulti olemust raamatust "Võõras" hämmastas mind tema ükskõiksus ja hoolimatus, lugedes seda teost, ei suutnud ma alguses mõista, miks ta suhtub ühiskonda nõnda, miks on ta võõras ning võõrdunud. Oleksin tahtnud raamatu alguses tema mõtteid muuta, aga siis sain aru miks ta just niimoodi elas oma elu. Teos kujutas elu absurdsust. 2. Albert Camus "Võõras" peategelaseks on noor mees Meursault, kes elab Alzeerias, Alziiris ja töötab büroos. Ta elab kehvas linna osas ja raha pole tal ka eriti palju. Meursaultil pole palju tuttavaid, vähesteks tuttavateks on tal Maria, kellega tal on armusuhe ning kaks naabrit, Salamano ning Raymond. Ometigi pole Meursault

Kirjandus

62

docx

Kirjanduse lõppueksami materjalid

KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid ­ eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on

Kirjandus

345

pdf

tammsaare tode ja oigus i-9789949919925

vaid kõrged vainud tahtis ta teha loodheinamaaks, mida võiks oma tuju ja tahtmise järgi kasta üleujutava veega. Tema tahtnud üldse kõik teisiti teha, kui oli seadnud jumal. Kus mägi, sinna org, kus org, sinna mägi nõnda tahtnud ta teha. Sood põlluks, kõrged vainud loodniiduks, jõgedele uued sängid – kas või läbi kivikärgaste ja mäekinkude, verstade, kümnete verstade kaupa. Tühjadele ääremaadele mets, istutatud või seemendatud, puud reastikku nagu viljapuud aias. Kui võõras kõike seda meeletust näeks, siis usuks ta, et parun oli tõepoolest põrundpea. Nõnda olid omad inimesed arvanud. Aga Andres ei saanud tol korral muud näha kui ainult seda kraavitatud sood, kus millalgi kasvanud vili. See seisab tal veel praegugi silmade ees. Muidugi ei mõtle tema Vargamäe soost kohe hakata põldu tegema, sest tema pole ju parun, kel oli terve vallarahvas käsutada. Kui niigi saaks teha, et soo hakkaks looma kandma ja head

Kategoriseerimata

0

docx

A.dumas Kolm musketäri terve raamat

Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�

Kirjandus

0

docx

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

Lähme aeda!» Mindi aeda. Pehme liivane kõht tihedate vaa-rikapõõsaste vahel valiti võitlusepaigaks ja vaenlased seadsid end kibeda rusikavõitluse nõuga teineteise vastu. Aga enne kui võitlus algas, katsus väike lepitaja veel kord heaga asja ajada. Vastaste käsi soojalt surudes palus ta mahedasti ning magusasti: «Pai poisid, mul on nutt varaks, -- miks te mind nii kurvastate? («Pai poisid» tundsid ühe kolmandiku oma vihast kaduvat.) Pai võõras poiss, mu vend on nii hea, nii armas, ainult täna veidi, üsna veidi äkiline. Tõesti, ta on hea vend, nja ei taha kedagi muud vennaks. (Oodo naeratas ilma tahtmata.) Pai vend, minu võõras sõber on ka hea ja armas. (Jaanus naeratas ilma tahtmata.) Teist mõlemast saavad head sõbrad (poisid luurasid altkulmu, aga mitte enam nii verejanuliselt kui enne), tõesti, teist saavad head ja mõnusad sõbrad, ja mina olen teie kummagi sõber

Kirjandus

291

doc

Tõde ja Õigus II Terve tekst

I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu

Eesti keel

0

docx

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

puhul ette kanti. Seal esinesid kolm noort tütarlast, kes mängisid ... » «Sireene,» täiendas Lienarde. «Ja täitsa alasti,» lisas noormees. Lienarde lõi silmad häbelikult maha. Gisquette vaatas talle otsa ja tegi sedasama. Noormees jätkas naeratades: «Seda oli üsna lõbus vaadata. Tänane moralitee on aga eriti pühendatud Flandria printsessile.» «Kas ka karjuselaule lauldakse?» päris Gisquette. «Vuih,» ütles võõras, «kuidas seda tohib ühes moralitees? Ei maksa zanre segi ajada. Jandis, jah, seal palun väga.» «Väga kahju,» ütles Gisquette, «tookord võitlesid Ponceau purskkaevu ümber metsikud mehed ja naised omavahel ja laulsid igamoodi hoiakutes oma laulukesi.» «Mis paavsti saadikule kõlbab,» ütles võõras kuivalt, «ei kõlba printsessile.» «Ja neil oli veel kaasas,» seletas Lienarde, «palju puhkpille, millel mängiti suurepäraseid viise.»

Kirjandus

Kommentaarid (18)