Botaanika Eksam (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Miks ei saa esmast kriteeriumit rakendada alati ?
  • Paljunemine pole võimalik- apomiksis (esineb võilill, kortsleht ?
  • Paljunemisega. (sugulise paljunemisega ?
  • Kui pärisbakteritele ?
  • Milleks baktereid vaja ?
  • Mis asuvad õisikus ?
 
Säutsu twitteris
1. Süstemaatika teaduslikud alused.
Süstemaatika on teadus, mis tegeleb meie planeeti asustavate taimede kirjeldamisega, sugulasliikide rühmadeks liitmisega ja nende rühmade asetamisega sellisesse järjekorda, mis peegeldaks taimeriigi sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni. Taksonid – süstemaatika ühikud.
Taimi liigitatakse süstemaatilistesse rühmadesse üldtunnustatud üksuste alusel, mida nimetatakse taksoniteks:
Liik sugukond 2. Liigi mõiste. Liik bakteritel, eukarüootidel, apomiktilistel organismidel. Võimalikud raskused liigi mõiste piiritlemisel.
Esmane liigi kriteerium : Samasse liiki kuuluvad isendid, kes ( potentsiaalselt ) suudavad omavahel ristudes anda täisväärtuslikke (=paljunemisvõimelisi) järglasi. Liigi tunnuseks on ka levila – areaal . Raskusi liigi mõiste piiritlemisel - liik kui põhiühik on üldistus - tunnetusühik.
Üks rahuldavamaid liigi määratlusi kuulub V. Komarovile:
“Liik on ühest esivanemast pärinevate põlvkondade kogum, mis on valiku ja olelusvõitluse tulemusena eristunud ülejäänud elusolenditest; ühtlasi on liik evolutsiooniprotsessi kindel etapp.”
Formaalse loogika seisukohalt:
Liik on ühesuguste praktiliselt eristamatute isendite kogum.
Liik – sarnaste tunnustega isendite rühm, kellel on oma, teistest liikidest erinev geenifond ja levila. Ristumisbarjäär - bioloogiline isolatsioon - liikidel on evolutsioonis kujunenud mitmesuguseid omadusi, mis soodustavad ristumist liigikaaslastega ja takistavad ristumist võõra liigi isenditega. Ristumist takistab ka ruumiline eraldatus - geograafiline isolatsioon.
Miks ei saa esmast kriteeriumit rakendada alati?
1) Suguline paljunemine puudub: bakter , teisseened.
Algloomadest- prasiitsed eluvormid (siseparasiitidel pole võimalik ristuda, kuna tavaliselt satuvad organismi üksinda)
2) raku sisesümbiontide teke on blokeerinud sugulise paljunemise
3) suguline paljunemine on olnud raskendatud. Sugul.protsess on kujunenud nii, et sug.paljunemine pole võimalik- apomiksis (esineb võilill, kortsleht ?)
Apomiksis on õistaimedel esinev suguta paljunemine, kus seeme areneb viljastamata õiest.
Apomiksise erivormid:
A) Partenogenees e. neitsisigimine – viljastamata munarakust toimub kromosoomide kahekordistumine. Areneb normaalne järeltulija. Võimalik nii haploidne kui ka diploidne vorm. Loomadest levinud selgrootutel, kaladel, kahepaiksetel , roomajatel. Näiteks: lehetäi, mesilased , kiletiivalistel(mesilased, sipelgad ).
Võib olla: 1. Obligatoorne - esineb kogu aeg ( mesilane )
2. Fakultatiivne - vaheldub normaalse viljastumisega (hõbekoger, lehetäi)
Võimalusi: 1. Meioos ei ole täiuslik
2. Munarakk säilitab diploidse kromosoomistiku (arenevad tavaliselt emasloomad)( vesikirp ),
3. Munarakk võib ühineda reduktsioonkehaga.
B) Appogaamia- esineb taimedel, seeme areneb suvalisest sigimiku rakust. Esineb tsitrulistel kõrvuti sug. paljunemisega . (sugulise paljunemisega???)
Apomiksise kasulikkus – selleks, et kinnistada häid mutatsioone ja paljuneda tingimustes, kus suguline paljunemine raskendatud.
Partenokarpa – olukord, kus viljastamata õiest areneb seemneteta vili - banaanid, pirnid , seemneteta viinamarjad .
3. Eluslooduse suurrühmitused: esmane eluvorm, riik. Rühmitamise alused: ülejäägi-, eluvormi ja evolutsiooniline meetod.
Riikidesse jaotamise võimalusi:
a) 2 riiki: loomad, taimed = ülejäänud- ülejäägimeetod
b) 3 riiki: loomad, seened, taimed = ülejäänud- ülejäägimeetod
c) 4/(5) riiki: loomad, seened, taimed, bakterid , ( viirused ) - eluvormi meetod
d) 5 riiki: loomad, seened, taimed, protistid = ülejäänud eukarüoodid, bakterid
e) palju: loomad, seened, taimed, esiviburlased, punavetikad , limaseened, erinevad bakterite rühmad... - evolutsiooniline meetod
4. Kes on taim?
Taimeriiki kuuluvad hulkraksed päristuumsed fotosünteesivad organismid, kellel on plastiide ja suuri vakuoole sisaldavad tselluloosse kestaga rakud ning kes kasutavad varuainena tärklist.
5. Taime, looma ja seene kui eluvormi omavahelised erinevused.
Taimed erinevad loomadest ja seentest, sest nad toituvad autotroofselt. Seene ja looma vahe on see, et loomad seedivad sees. Enda sees saab seedida toitu, millest saab piisavalt vajalikke aineid, mida tasub kaasas kanda.Loom vajab kvaliteetset toitu, mille kättesaamiseks on vaja palju vaeva näha. Loomad: liikumiseks on vaja liikumise organeid(sisemised - lihased - ja välimised – mis kannavad edasi, uim, vibur ). Lihastele on vaja tugipunkti – toest. See võib olla sisetoes või välistoes. Liikumiseks on vaja piisavalt arenenud meeleelundeid, et saada kätte toitu. Meeleelunditest saadud signaalist aru saamiseks on vaja närvisüsteemi. 
6. Eukarüootse raku sümbiogeneetiline kujunemine.
EUKARÜOOTSUSE KUJUNEMISE ASTMED :
1) Kemolitotroofsete bakterite arengu käigus tõusis bioproduktsioon nii suureks, et osutus võimalikuks obligatoorsete heterotroofide kujunemine. Heterotroofe võis tekkida tollal nii arhe - (domineerisid) kui eubakterite (olid sel ajal vähemuses) hulgas. Bakteritele omane väike genoomi maht võimaldas neil heterotroofidel korraga kasutada vaid mõne keemilise reaktsiooni energiat. Stromatoliitidel kujunes välja mitmekesine laguahel (=paralleelsed laguahelad), erinevatest bakteritest. Selles koosluses hakkasid peagi osad heterotroofid ka elusatest rakkudest seeneliselt (s.o. nagu kõik bakterid) toituma. Heterotroofsel toitumisel olid olulisel kohal antibiootikumid – nii konkurentide tõrjeks kui söögi surmamiseks.
2) Heterotroofsete arhebakterite ühel rühmal kujunes fagotsütoosi võime. Esmakordselt tekkis Maa peal loomne toitumine. Seni olid kõik heterotroofsed organismid toitunud seenselt, seedides toitu väljaspool keha ja lagundamise saadusi imendades. Esmatähtis oli leitud söögi kinnihoidmine ja seeditu maksimaalne imendamine, milleks oli vaja seeditav objekt/subjekt ümbritseda võimalikult igast küljest – kuna toitu oli nüüdsest vähem. Fagotsütoosi teke eeldas raku sisetoese teket. Raku osade kohendamine saagi vastu ja hiljem selle ümbere tähendas raku osade liigutamist – see on võimalik aga vaid sisetoese olemasolul . Kuid pole sisulist erinevust enda saagi ümbere liigutamisel (=fagotsütoos) ja teise kohta loivamisel – tekkis ka amöboidne liikumine.
3) Esimesed fagotsüteerivad bakterid suutsid seedida püütud saagist väikese osa. Nälja piiril elades võis neil poolsurnuna saaki neelates ka oma vähese seedimisvõime ja kaitsevõimega raskusi tekkida – seedimata võis jääda ka saagi kromosoom . Kuna seedimata saagi hulgas võis esineda ka teiste molekulide seedimisele spetsialiseerunud heterotroofe (kolooniast lahti kistud poolsurnud isendeid), siis nende kromosoomi (osaline) seedimata jäämine võis anda tekkinud kompleksile tunduvalt parema toidu kasutamise võime. Saakorganismide kromosoomide (osaliselt) seedimata jätmine kujunes seega kasulikuks fagotsüteerivale bakterile. Lõuna seedimata jätmise tulemusena tekkis hulgakromosoomne rakk . Kuna fagotsüteerivad bakterid olid ilmselt valdavalt saprotroofsed ja vaid harva õnnestus neelata teine elus bakter, siis polnud ka karta rakkude liigset saastumist võõraste geenide-kromosoomidega. Esmapilgul ebardlike monstrumite ellujäämist võimaldas vaenlaste puudumine nende elupaigas. Ka omasuguseid oli esialgu vähe. Sellise eduka hulgakromosoomse bakteri jagunemise seisukohalt oli oluline kõigi kromosoomide üheaegne jagunemine – edukaks osutusid vaid need järglased, kes said võimalikult tasakaalustatud valiku kromosoome. Hakkas kujunema mitoos. Võimalik, et hulgakromosoomsuse tekkel on oluline osa olnud ka plasmiididel, kes oma varjumisvõimega aitasid maskeerida ka võõraid kromosoome. Kirjeldatud viisis on siiski võimalik näha sümbioosi. Algsed “ kiskja -saak” suhted raku sisekeskkonda sattunud kromosoomide vahel oli soodsam taandada kromosoomide sümbioosiks. Selline sümbiogeneetiline eukarüootse kromosoomistiku kujunemine seletab hästi ka eukarüoodi geenide arhe- ja eubakteriaalset päritolu. Siiski jäävad siin võrdväärsetena konkureerima ka muud võimalused geenide ülekandest algeukarüootide ja erinevate bakterite vahel (nt. arhebakter Methanococcus jannashi genoomis on nii eu- kui arhebakteritele omaseid geene (Kyprides et al. 1997)) kui ka võimalus mitokondrite geenide siirdest rakutuuma.
4) Üksikud hulkuvad hulgakromosoomsed alg-eukarüoodid neelasid aeg-ajalt ka üksteist – “liigikaaslasi”. Ka sel juhul võis allaneelatu jääda seedimata, see võis osutuda veelgi tululikumaks, kui võõra seedimata jätmine. Alla neelatud “liigikaaslasel” võis rakus olla tasakaalustatud hulgal kasulikke geene, mida neelajal polnud, samuti vastupidi. Võimalus saada ohtlikke geene oli aga palju väiksem kui päris võõra organismi kromosoomi säilitamisel. Nii võis kahe raku segamisel saada kiiresti veelgi parema raku. Seega oli omasugust kasulik ära tunda, alla neelata ja seedimata jätta, et siis taas lahku minna. Nii võis tekkida söömata lõunast paralleelselt hulgakromosoomsusega ka suguline protsess.
5) Kui alg-eukarüoot oli endasse liitnud enamuse võimalikke kasulikke bakterite geene (kromosoome), polnud kromosoomide lisandumine enam kasulik. Oli vaja kindlamini eristama hakata omasid ja võõraid kromosoome (geene). Oma kromosoomide kaitseks tekkis tuumamembraan. Kas see toimus venna neelamisel (neelatud liigikaaslase membraanist sai algtõuke ka tuumamembraani teke) või mingil teise sisemise ümberkorralduse tulemusena, jääb lahtiseks. Alg-eukarüootide laiemat levikut piiras nende tundlikkus ultraviolettkiirguse suhtes. Seetõttu jäid nad ka vee-fotosünteesi ilmumise järel enam sügavamate veekihtide elanikeks, võimaldades nii vee pinnakihtides laialdaselt levida ja areneda uutel heterotroofsetel organismidel – heterotroofsetel eubakteritel.
6) Alles väljakujunenud tuumamembraaniga alg-eukarüootidega (=Archezoa) liitus endosümbioosi tulemusena mitokondri eellane ( -proteobakter). Kuna on välja arvestatud, et see toimus üle 2,2 miljardi aasta tagasi , seega ajal, mil atmosfääris polnud veel hingamiseks piisaval hulgal hapnikku, toetab see ideed, et esimesed mitokondriaalsed eukarüoodid kujunesid stromatoliiti m m de sisemuses kaitstuna ultraviolettkiirguse eest lokaalse kõrgema O2 tingimustes .
Siin on veel huvitav märkida, et ilmsed esimesed Maa elustiku dominandid – arhebakterid näivad omavat DNA hulga kohta suhteliselt rohkem geene kui eubakterid. Algsetes toitainevaestes ja kiskjavabades elukooslustes oli ilmselt vajalik ja võimalik optimeerida ainete kasutamist maksimaalse kokkuhoiu suunas, hiljem on seda üha enam takistanud vajadus edukaks tegutsemiseks vaenlase vastu. Konkurentne valiku surve on asendunud üha enam surmavaenlase või sõbra (kiskja, parasiidi või sümbiondi, edifikaatori) valikusurvega.
7. Elusorganismi teoreetiline 'täiuslik" arengutsükkel - elusorganismi võimalik paljunemine erinevatel arengustaadiumitel.
Ontogenees algab viljastumise hetkel ja lõppeb surmaga. Nii taimede kui ka loomadeontogeneesis saame eristada lootelist ja lootejärgset arengut. Loomariigis esineb nii kehasisene kui ka kehaväline viljastumine . Varases embrüogeneesis võime eristadakobarloote, põisloote ja karikloote staadiumit. Kariklootel arenevad kolm lootelehte, millestigaühest arenevad kindlad elundid ja elundkonnad. Nii taimede kui ka loomade embrüonaalneareng allub biogeneetilisele reeglile. Selle kohaselt meenutab arenev embrüo omaevolutsiooniliste eellaste looteid. Alles embrüogeneesi hilisesmas järgus kujunevad välja liigileiseloomulikud tunnused
8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan - õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed , kroonlehed , tolmukad ja emakas . Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes. Lehtede kaudu toimub ka taimest vee aurumine (transpiratsioon). Leht koosneb lehelabast ja leherootsust. Õied, viljad ja lehed kinnituvad varrele. Varres olevates juhtkudedes toimub ainete transport taime ühest osast teise. Vart koos lehtedega nimetatakse võsuks. Võsul paiknevad ladvapung ja külgpungad. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks ja külgpungadest moodustuvad külgharud. Mõnedel taimedel on lisaks juurtele ka risoom ehk maa-alune võsu.Vett ja toitaineid hangivad õistaimed juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse.
Sõnajalgtaimed: paljunemisorgan- eos ja gametangium. Sõnajalgadel on tavaliselt suured liht- või liitsulgjad lehed. Lehe mõlemal küljel võivad esineda õhulõhed. Leherootsul on sageli kilejad pruunikad sõkalsoomused. Lehe alumisel küljel on sageli näha eoskuhjasid. Need koosnevad eoslatest, mida enamasti katab loor . Eoslate ehitus ja asetus on sõnajalgade olulisteks määramistunnusteks. Kui eosed on valminud, siis loor ja eoslad rebenevad ning eosed paiskuvad hooga eemale. Sõnajalgadel maapealset vart ei ole. Nende võsu esineb mullas püstise või tõusva risoomina. Sellest saavad alguse lisajuured . Sõnajalgtaimedel eristatakse kolme võsutüüpi: kolla -, osja- ja sõnajalatüüp. Koldadel on hulgaliselt pisikesi lehti, eoslad on koondunud varre tippudesse eospeadesse või asetsevad lehekaenaldes. Osjadel on lehed taandarenenud. Nende maapealsed võsud on hästi eristunud sõlmekohtade ja sõlmevahedega. Eoslad on varretippudes eospeadena. Sõnajalgadel on sageli suured lehed, mille alumisel küljel paiknevad eoslad eoskuhjades.
Alamad taimed: ( vetikas ): tallus , kudedeks eristumine puudub või vähene. Koppvetikas on üherakuline rohevetikas . Rakku ümbritseb rakukest . Rakus on tsütoplasma ning rakutuum. Raku eesosas paiknev pulseeriv vakuool eemaldab rakust liigse vee. Pulseerivate vakuoolide hulk ja asend rakus on koppvetikate liigiomane tunnus. Koppvetikas on rohelist värvi, mille tingib kopakujuline kloroplast. Viimase kuju järgi ongi antud sellele vetikale eestikeelne nimi. Rakku ümbritseb rakukest, mis määrab vetika kuju. Raku peenemas osas on kaks viburit, mille abil koppvetikas liigub.
9. Bakterid. Autotroofsed ja heterotroofsed bakterid. Arhe- ja eubakterid. Bakterite osa evolutsioonis, bakterid teiste organismide osana (s.h. organellidena).Bakter (0,4-0,8µm)-eeltuumne organism-prokarüoot. Valgusmikroskoobis náhtavad. Suuremad (100µm) autotroofsed, väiksemad parasiitsed(0,15µm). Variandid- kokid -kerakujulised, batsilld-pulkjad, spirillid -nats keerdunud , spiroheedid- vedrukujulised. Bakteritel on toimunud paljude geenide ülekandeid, näiteks viiruste abil.2 domeeni arhe-ja pärisbakterid.
Arhebakterid-elavad ekstreemoludes, eluviis teistsugune, bakterikultuur ei kehti. Iseloomulik: A) kõik on autotroofid ; kemosünteesijad- anorg.ainetest (S- redutseeritakse CO2, CH4 tootmine looduslikust vesinikust, metallühendid oksüdeeruvad????) B) anaeroobsed -ei vaja eluks hapnikku B.1) obligatoorsed- ei taha B.2) fakulatiivsed- vahel tahab, vahel mitte C) ülikõrgel temperatuuril elavad +136 C. Elavad sügaval maa sees, kus vulkaanilised veed- kanged alused, happed , soolad . Kõrgel rõhul. D) prokarüootidele sarnasemad kui pärisbakteritele? E) elu tekkimisel arhebakterid esmased F) elu tekkis 100C juures. Enamus termfiilsed
Pärisbakterid- eubakterid?:
A)litotroofsed-kemosünteesijad-Väävli-raua-mangaanibakterid. Nitrifitseerijad??? Tähtsus: tegevuse tulemusena tekkis soorauamaak, neg-ummistavad tiraazitorusid
B)fotosünteesivad – B.1) fotoheterotroofid- kasutavad valgusenergiat ATP saamiseks. Rohelised mitte-väävli bakterid. B.2) foto-autotroofid- toodavad org anet anorg. Varal . B.2.1)Fotosünteesivad väävlibakterid (rohelised ja punased)- obligatoorsed anaeroobid. Fotosünteesivad siis, kui hapnikku pole. B.2.2) sinivetikad -tsüanobakterid-Vesinikku saavad veest-elavad merevees , magevees ja epifüütidena maismaal. Ehk igalpool, kus leidub vett. Fotosüntees toimib nagu eukarüootidel, kuid pigmentide mitmekesisus suurem kui eukarüootsetel vetikatel. Värvuselt sinakasrohelised või roosad, oliivrohelised, mustad. Ca 2000 liiki. Rakuservades esineb kloroplasti lamelli sarnaseid struktuure. Rakk on kaetud kestaga(kitiinist) ning seda katab limakapsel .Osa liikidest suutelised siduma õhulämmastikku (fosfori olemasolul)- suurendavad veekogu produktsiooni. Kujult on kerajad, pulkjad, sageli koloniaalsed (niitjad,võib esineda hulkraksuse tunnuseid). Koloonias on kõik rakud võrdsed (kuna bakterid nii lihtsa ehtusega, teevad ühte asja koos), hulkraksuses rakkude funktsioonid erinevad. Kolonnil on ühine limakapsel. Samblik on seene ja sini- või rohevetika sümbioos. Kaks vetikat kuna sinivetikas seob N ja roheline fotosünteesib. Sinivetikas võib mõnedes tingimustes muutuda ohtlikuks nagu kole -ja neelvetikad. Sinivetikad elavad sümbiontidena ka käsnades, korallides.
C)Heterotroofsed bakterid- A) aeroobsed B) anaeroobsed-B.1) obligatoorsed-hapniku olemasolu elavad üle spoori näol. B.2) fakulatiivsed-elava nii ja naa- denitrifitseerijad bakterid. Lämmastikku siduvad bakterid-suuteised siduma õhulämmastikku- a) vabalt elavad b) sümbiondid- lepp , astelpaju, mügarikud.
Kiirik(seened)- bakterid, kes oma välmuselt meenutavad seeni.
Bakterite evolutsioon -I elusorgansm heterotroofne bakter(perset pole järel), siis I laialt maailma vallutanud kemosünteesijad bakterid. Arhebakterid valitsesid üle ca 3 mld a tagasi. Algelt olid arhed siis pärisbakterid. Arhed ei hakanud hingama, kuna ei saanud sinna minna, kus hapnikku oli, kuna valguse kaitsemehhanismid puudusid. Päisbakterite eellased tõrjuti sügavatest ookeanivetest konkurentsi tõttu. Neil kujunes valguse vastu kaitsemehhanism- pigmendid hakkasid valgust kasutama, mis võmaldas neil elada madalamates vetes. Valgusega võitlemisest kujunes välja võime súnteesida, millega kaasnes hapnikku teke.tekkisid aeroobsed bakterid, siis N siduvad. Hapniku tarvitamine on fotosünteesi pöördprotsess.
Milleks baktereid vaja? Toiduainete, biotehnoloogiliste ravimite valmistamisel. Reovete puhastamine. Inimese nahal ja sees. Head naha peal- kasutavad seda, mis pole elus. Kui head eemaldada, siis tulevad halvad, kes ei soka vahet teha elusrakkudel ja eritistel.

Kui asi segane, siis vaadake http://www.tpu.ee/~toenu/matbot/Virus_Bakter.ht m

10. Hõimkond seened- Mycophyta. Seeni on üle 100 000 liigi. See on sugulusorganismide rühm, mida segeli käsitletakse eraldi riigina. Seente uurimisega tegeleb mükoloogia. Seente päritolu pole veel lõplikult selgitatud. Arvatakse, et nad on tekkinud polüfüleetiliselt. Ühed rühmad põlvnevad klorofüllita viburloomadest, teised – vetikatest .
Ehitus. Seente tallust nim mütseeliks ehk seeneniidistikuks. Mütseel koosneb peenetest harunevatset niitidest – hüüfidest. Enamikul seentel on hüüfide kestad keerulisema koostisega, algelisematel koosnevad nad pektiinainetest, kõrgematel arenenutel – tselluloosi sarnastest süsivesikutest ja putukate kitiini taolisest lämmastikku sisaldavatest ainetest. Seente ehituse tähtsaks iseärasuseks on plastiidide puudumine. Varuaineteks on glükogeen või rasvad, tärklist ei teki kunagi. Kõrgematel seentel põimuvad hüüfid sageli tihedaks ebakoeks – plektenhüümiks, millest moodustuvad eoseid kandvad viljakehad. Seentel puuduvad kohastumused vee juhtimiseks ja auramise vältimiseks, sellepärast elavad ainult niisketes kohtades.
Toitumine. Seened on heterotroofsed organismid. Enamik neist on saprofüüdid – toituvad surnud taimede jäänustest. Saprofüütsed seened moodustavad ensüüme, mis lagundavad tselluloosi ja ligniini . Tunduvalt väiksem osa saprofüüte toitub loomse päritoluga jäätmetest. Parasiidid ammutavad toitaineid elusorganismi rakkudest. Taimedel parasiteerib üle 10 000 liigi, loomadel ja inimestel vähem kui 1000 liiki. Paljud seened veedavad ühe osa oma elust parasiidina, teise osa – saprofüüdina. Sageli astuvad seened sümbioosi vetikate või isegi kõrgemate taimedega. Sümbioosi tulemusena võivad tekkida uued moodustised, näit. samblikud või mükoriisa.
Tähtsus. Seentel on looduses tähtis osa aineringluses. Nad mineraliseerivad orgaanilisi aineid, peamiselt surnud taimede jäänused, ja võtavad osa huumuse moodustamisest. Seeni, mis põhjustavad alkoholikäärimist, kasutatakse leiva, piirituse, veini, õlle, kalja ja kefiiri tootmisel. Peale selle kasutatakse pärmi toidu-, sööda-, ja ravimainena. Kübarseeni kasutatakse sageli toiduks. Hüüfide kestad seeduvad halvasti, seetõttu valke peaaegu ei omastata ja seente kasutamine toiduks tuleneb nende heast maitsest. Suur on seente osatähtsus antibiootikumide tootmisel. Teiselt poolt põhjustavad paljud seened põllumajandustaimede haigusi. Suurt kahju rahvamajandusele tekitavad puitulagundavad seened. Mõned seened põhjustavad inimeste ja loomade haigusi, aga ka mürgitusi. Seened parasiteerivad happelise reaktsiooniga organismide kehas, kus enamik patogeenseid baktereid vastu ei pea.
Süstemaatika. Seened jagatakse kuude klassi: tagaviburseened, munaseened, seigseened, kottseened , kandseened, teisseened. Kolme esimese klassi esindajad kuuluvad alamate seente hulka, neil on rakkudes jagunemata mütseel või see hoopis puudub. Ülejäänud klasside esindajad arvatakse kõrgemate seente hulka, nende mütseel koosneb rakulistest hüüfidest.

Paljunemine vt. seente hõimkondade koondtabelist!!!!

11. Hk. Limaseened- Myxophyta. Liike u. 700. Tallus on hulktuumaline rakkudest eristumata ja kindla kujuta liikumisvõimeline tsütoplasmamass- plasmoodium .
Tallus võib olla üsna suur, läbimõõduga kuni mitukümmend sentimeetrit . Limaseened on heterotroofsed, peamiselt saprofüüdid, harvem parasiidid. Saprofüütide plasmoodium on sageli värvunud kollaseks, punaseks või muud tooni või on värvusetu. Limaseened on võimelised amöboidselt substraati mööda liikuma toidu ja vee sunas, vältides valgustatud kohti. Liikumiskiirus kuni 0,4mm sekundis. Pärast varuainete kogumist liigub plasmoodium avatud, kuivemasse kohta ja laguneb suureks hulgaks tiheda kestaga sporangiumideks. Paljudel liikidel moodustavad sporangiumid padjakujulisi kogumikke- etaaliume, mis on kaetud ühise tiheda kestaga. Üksikute sporangiumide kestad lagunevad sealjuures täielikult või osaliselt. Etaaliumide ja sporangiumide sisaldis jaguneb üherakulisteks eosteks, mis tekivad meioosi teel. Paljudel liikidel tekib tsütoplasmast kapilliitsium- hügroskoopne niidistik, mis soodustab eoste väljapaiskamist pärast etaaliumi või sporangiumi kesta rebenemist. Soodsates tingimustes eosed idanevad, kusjuures igast eosest tekib üks kuni neli pooldumisvõimelist zoospoori ehk rändeost. Zoospoorid kaotavad viburid ja muutuvad miksamööbideks, mis on samuti paljunemisvõimelised. Suguline paljunemine toimub miksamööbide (vahel ka zoospooride) liitumise teel. Tekib diploidne rakk, millest moodustub diploidne plasmoodium. Elutsüklis on ülekaalus diplofaas.
Parasiitsetel limaseentel puudub sporangium . Eosed paiknevad vabalt peremeestaime rakus.
Limaseentel on ehituse ja eluviisi poolest palju ühist nii amöboidsete algloomadega kui ka plasmoodiumi omavate seentega . Seetõttu ühed teadlased liigitavad limaseened algloomade, teised – seente hulka.
12. Hk. Nuuterseened. Liike u. 29. Mütseel nii haploidne kui diploidne plasmoodium. Plasmoodiumil rakukest puudub, eostel sisaldab kitiini. Sugutu paljunemine: haploidsed zoosporangiumid. Suguline paljunemine: Meioosi järel püsieosed. Sekundaarsed zoospoorid ühinevad. Nad on ( rakusisesed ) parasiidid.
13. Riik Esiviburlased: Hk. Munasseened- Oomycetes. Sisaldab u. 700 liiki. Mütseel koosneb tugevasti harunenud paljutuumalistest vahesinteta hüüfidest. Ristvaheseinad tekivad üksnes paljunemiselundite moodustumisel. Hüüfide kest koosneb tselluloosist, ega sisalda kitiini. Suurem osa elutsüklist möödub haploidses faasts. Sugutu paljunemine toimub kahe viburiga zoospooride abil. Zoosporangiumid võivad käituda lülieostena. Suguline paljunemine: hüüfide tippudel arenevate erisooliste sugurakkude (meioos) ühinemisel moodustub puhkeeos (oogaamia). Enamiku liikide elutsükkel on suurel määral seotud veekeskkonnaga. Phytophthora infestans on tuntud kartuli lehemädaniku tekitajana.
14. Hk. Seigseened- Zygomycetes. Liike u. 800. Mütseel on vaheseinata. Hüüfide kestas sisaldub kitiini. Sugutu paljunemine toimub sporangiospooride või koniidide abil. Zoospoore ei ole. Peaaegu kõik liigid elavad maismaal.
Nutthallitus on tavaline saprofüüt, mis kasvab leival, juurviljadel, aga ka sõnnikul ja paljudel muudel orgaanilistel substraatidel. Hüüfid on vaheseinteta, tugevalt harunenud, paljutuumsed. Sugutu paljunemine toimub kerakujulistes sporangiumides moodustuvate spooride abil. Niiskele substraadile sattunud spoorid idanevad. Suguline paljunemine esineb üsna harva. See võib toimuda ainult siis, kui kaks füsioloogiliselt erinevat mütseeli satuvad kõrvuti. Mütseelide hüüfid kasvavad teineteise suunas kuni kokkupuuteni. Nende tipud jämenevad ja eralduvad vaheseinaga. Kokkupuutekohas hüüfide kestad lahustuvad ja paljutuumalised sisaldised liituvad tekkinud diploidsete tuumadega sügoot kattub paksu tumeda kestaga (sügospoor). Pärast puhkeperioodi ta jaguneb meioosi teel ja idaneb . Tekib hüüf, mis kannab haploidseid spoore sisaldavat sporangiumi.
Ebasoodsates tingimustes lagunevad hüüfid lülideks (oiidideks), mis kattuvad paksu kestaga ja muutuvad klamüdospoorideks. Soodsate tingimuste saabumisel areneb klamüdospooridest mütseel.
15. Hk. Kottseened- Ascomycetes. Liike u. 50 000. Mütseel koosneb substraadisisestest vaheseintega hüüfidest. Substraadi pinnal moodustuvad ainult paljunemiselundid. Enamik liike on saprofüüdid. Nad elavad mullas, toitudes taimejäänustest, samuti toiduainetel. On teada ka taimede, harvem loomade ja isegi inimese parasiite. Mõned alustavad elutsüklit parasiitidena, kuid lõpetavad saprofüütidena.
Sugutu paljunemine toimub koniidide ehk lülieostega- väga levinud. Suguline paljunemine: enamasti viljakeha tekkel moodustuvate hulgatuumsete, erinevate sugurakkudena käituvate hüüfitippude ühinemisel kanduvad üle tuumad, tekivad kakstuumsed hüüfid (=askogeensed hüüfid), neil karüogaamia ja meioosi järel arenevad kotteosed (enamasti 8 vahel harva ka 4 kaupa). Vastavalt viljakeha puudumisel või esinemisel ja tema tekkimise viisil jagatakse kottseened kolmeks alamklassiks: väliskottseened (nt. Õllepärm ehk leivapärm, veinipärm), päriskottseened (nt. Pintselhallitus ja tunglatera tekitaja) ja kamberseened.
16. Hk. Kandseened- Basidiomycetes. Liike u. 25 000. Mütseel koosneb vaheseintega hüüfidest. Sugutu paljunemine toimub koniidide abil, kuid esineb harva. Suguline: Haploidsed hüüfid ühinevad (tuumade ülekandumine ühest teise). Hiljem viljakehal moodustuvad karüogaamia ja meioosi järel enamasti 4 basidiospoori ehk kandeost. Enamikul liikidel moodustuvad basidiospoorid viljakehadel, mis on väga mitmesuguse kuju ja suurusega. Konsistentsilt võivad viljakehad olla vatjad, võrkjad, sitke- kiulised , nahkjad ja isegi puitunud . Eoslava paikneb tavaliselt viljakeha alaküljel. Ta koosneb basiididest, parafüüsidest ja tsüstiididest. Tsüstiidid on parafüüsidest suuremad rakud, mille tipud ulatuvad hümeeniumist välja. Hümeeniumi ehk eoslava kandvat viljakeha nimetatakse hümenofooriks ehk eoslavakandjaks. Primitiivsematel kandseentel on see sile, kõrgemalt arenenutel – narmastega, lamellidega või torukestega, mis suurendavad tunduvalt hümeeniumi pinda. Mõnedel liikidel tekivad basiidid otse mütseeli hüüfidel.
Kandseened jagatakse basiidide ehituse järgi: holobasiididega kandseened (nt. Kukeseened , külmaseened, pilvikud, riisikad, kivipuravikud ja ka tuletael), fragmobasiididega kandseened (nt. Nõgiseened, mis tekitavad nisu kõvanõge ja nisu lendnõge).
17. Teisseened- Deuteromycetes, Fungi imperfecti. Liike u. 30 000. Hüüfid on vaheseintega. Paljunemine toimub koniidide abil. Suguline paljunemine puudub. Klassi kuuluvad seened on parasiidid ja saprofüüdid. Paljud liigid on looduses laialt levinud, põhjustavad tihti põllumajandustaimede haigestumist ja hukkumist.
Teisseeni liigitatakse koniidikandjate paiknemise ja koniidide kuju järgi. Koniidikandjad võivad paikneda väikeste kimbukeste ehk koreemiumidena, hüüfide põimikul ehk stroomal, kerakujulises või ovaalses pükniidis.
18. Vetikad - Algae. Vetikad on taimeriigi ürgsed esindajad. Nad on tekkinud vees ja elanud seal üle terveid geoloogilisi aegkondi. Veekeskkonna omaduste püsivuse tõttu on paljud vetikad nüüdisajani säilitanud esialgsest väga vähe erineva kuju. Need on üherakulised ja koloonialised vetikad, mis on lähedased algloomadele. Fülogeneesi käigus arenesid vetikad üherakulistest ja koloonialistest keerulise ehitusega paljurakulisteks hiidorganismideks, mille pikkus ulatub mitmekümne meetrini ja koosnevad eristunud kudedest.
Kaasaegne teadus oletab vetikate põlvnemist viburloomades – vees elavaist üherakulistest 1-2 viburiga organismidest. Nende hulgas leidub klorofülli sisaldavaid (autotroofseid) ja värvusetuid (heterotroofseid) organisme. Esimesed on lähemal taimedele, teised – loomadele. Paljud süstemaatikud vaatlevad viburloomi kui lähterühma, mis seob taim- ja loomorganisme.
Toitumine. Enamik vetikaid sisaldab klorofülli ja toitub autotroofselt, kuid sageli on roheline värvus maskeeritud teiste pigmentidega.
Ehitus. Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest – niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on mitmesugune: plaatjas, spiraalne , lintjas, karikjas, võrkjas, tähtjas jne., mis on vetikate määramisel tähtis tunnus. Mõnedel vetikatel on kromatofoorides valguskehakesed – pürenoidid, mille ümber ladestuvad varuained tärklise või selle lähedase süsivesiniku kujul. Peale tärklise võivad varuainetena ladestuda õlid, lipoproteiid leukosiin, valk volutiin.
Paljunemine. Vetikatel esinevad kõik paljunemistüübid: vegetatiivne , sugutu ja suguline. Vegetatiivne paljunemine toimub üherakulistel vetikatel raku, koloonialistel – koloonia jagunemise teel, paljurakulistel talluse tükkide, vahel aga spetsiaalsete vegetatiivse paljunemise elundite (nt mändvetikatel sigipungade) abil. Sugutu paljunemine toimub üherakuliste spooride või zoospooride abil, mis tekivad vegetatiivsetes rakkudes või sporangiumides nende sisaldise jagunemise teel. Varsti pärast tekkimist heidavad zoospoorid viburid ära ja kasvavad uuteks isenditeks. Suguline paljunemine võib toimuda iso-, hetero - või oogaamiana. Nende paljunemisviiside tulemuseks on sügoodi (2n) moodustumine. Pärast puhkeperioodi moodustub sügoodist meioosi teel neli zoospoori, mis annavad alguse uutele isenditele, või siis sügoot kasvab pärast jagunemist kohe uueks liikumisvõimetuks isendiks.
Levik ja majanduslik tähtsus. Enamik vetikatest elab vees, peamiselt meres. Ühed neist ujuvad vees vabalt, moodustades planktoni tuumiku, teised lebavad vabalt põhjas või kinnituvad sellele, moodustades tähtsa osa bentosest (veealused aasad ). Meredes täheldatakse vetikate massilist esinemist kuni 30m sügavuseni. Kõige varjutaluvamad pruun- ja punavetikad esinevad 100- 200m sügavusel, üksikud liigid aga 500m sügavusel ja sügavamalgi.
Mõned vetikad säilitavad eluvõime väga madalatel temperatuuridel . Polaarmaades ja kõrgmägedes elavad nad lumel , värvides selle sageli punaseks, roheliseks või kollaseks.
Vetikad elavad ka mullal, mullas ja isegi õhus. Mõned liigid, mis koos bakteritega satuvad viljatutele pindadele , on nende asustamise pioneerideks. Paljud neist osalevad aktiivselt mulla tekkes. Lämmastikku siduvad vetikad rikastavad mulda lämmastikühenditega. Mõned rohevetikate liigid kuuluvad kommpleksorganismide – samblike koostisse.
Vetikad rikastavad vett hapnikuga ning on ühtlasi kalade ja veelindude toiduks. Vetikajahu kasutatakse põllumajandusloomade söödaks. Vetikaid kasutatakse ka väetisena. Pruun- ja punavetikad on agari tooraineks . Agarit kasutatakse kondiitritööstuses ja mikrobioloogias, vetikate tuhka aga broomi ja joodi saamiseks.

Vetikate hõimkonnad vt. vetikate hõimkonnad tabelist!!!

19. Plastiidi tekkepõhjused ja teed: Vanimad eluolesed olid ainuraksed ilma tuumata organismid-prokarüoodid. Viimaste praegused esindajad on bakterid.
2mld a tagasi päristuumsed-eukarüoodid.Eristusid tuum, mitokondrid , plastiidid ja teised membraaniga ümbritsetud organellid . Plastiidid ja mitokondrid paljunevad raku sees pooldudes- andis aluse oletusele, et need organellid on arenennud rakkude sees sümbiootiliselt elama asunud bakteritest. Niisugust päristuumsete rakkude rakkude tekke hüpoteesi nim Endosümbioos- erinevat tüüpi prokarüootide liitumine. Aeroobsed bakterid+ tuumaga rakk= mitokonder , fotosünteesivõimelistest bakteritest kloroplastid . Eukarüootne organism neelas sinivetikaraku, mis seejärel sai kõigi plastiidide eellaseks. Kõik plastiidid põlvnevad vabalt elavast sinivetikast. Kolm haru primaarseid plastiide, millest kaks (puna- ja rohevetikate haru) on andnud aluse sekundaarseteks endosümbioosideks. Sekundaarsetel endosümbiontidel ei ole säilinud enam oma mitokondreid. Tertsiaarne variant ka olemas.Plastiidid on taime kasvukuhiku rakkudes kõik ühesugsed- neid nim proplastiidideks. Rakkude spetsialiseerudes moodustuvad mitut tüüpi plastiidid. Need, milles moodustub klorofüll, arenevad fotosünteetiliselt aktiivseiks kloroplastideks. Kromoplastid sisaldavad teisi pigmente ja neis fotosünteesi ei toimu. Leukoplastid on värvitud. Amüloplastid ladestavad tärklist. Plastiide on ka protistidel.
Eukarüootse ehitustüübi eelised: raku liigendumine osadeks tagas senisest tõhusama tööjaotuse. DNA organiseerus kromosoomideks, raku lihtne pooldumine asendus mitoosiga. Arenesid välja meioos ja suguline paljunemine. Ulatuslikum geneetiline muutlikkus kaasnes ning avanesid võimalused uuteks evolutsioonilisteks muutusteks.
20. Hk. Punavetiktaimed- Rhodophyta. Liike umbes 4000 (õpikus 400)???. Nad on levinud troopilistes ja subtroopilistes, harvem parasvöötme meredes, ainult vähesed elavad magevees ja mullas. Nende tallus on paljurakulistest harunevatest niitidest koosnev puhma kujuline, harvem plaatjas või lehtjas, kuni 2m pikk. Nagu pruunvetikatelgi, esineb eristumine kudede taolisteks rakkude kogumiteks. Kasv on hajutatud (spetsialiseerunud kasvuvöötmeid ei ole) või tipmine (kasvuvöötmed asuvad talluse harude tippudes). Kõige primitiivsematel liikidel on tallus üherakuline või koloonialine. Elutsüklis puuduvad liikumisvõimelised vormid. Punavetikatel on väga mitmesugune värvus, mis on tngitud pigmentide – klorofülli, karotinoidide , fükoerütriini, fükotsüaani esinemisest
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Botaanika Eksam #1 Botaanika Eksam #2 Botaanika Eksam #3 Botaanika Eksam #4 Botaanika Eksam #5 Botaanika Eksam #6 Botaanika Eksam #7 Botaanika Eksam #8 Botaanika Eksam #9 Botaanika Eksam #10 Botaanika Eksam #11 Botaanika Eksam #12 Botaanika Eksam #13 Botaanika Eksam #14 Botaanika Eksam #15 Botaanika Eksam #16 Botaanika Eksam #17 Botaanika Eksam #18 Botaanika Eksam #19 Botaanika Eksam #20 Botaanika Eksam #21 Botaanika Eksam #22 Botaanika Eksam #23 Botaanika Eksam #24 Botaanika Eksam #25 Botaanika Eksam #26 Botaanika Eksam #27 Botaanika Eksam #28 Botaanika Eksam #29 Botaanika Eksam #30 Botaanika Eksam #31 Botaanika Eksam #32 Botaanika Eksam #33 Botaanika Eksam #34 Botaanika Eksam #35 Botaanika Eksam #36 Botaanika Eksam #37 Botaanika Eksam #38 Botaanika Eksam #39 Botaanika Eksam #40 Botaanika Eksam #41 Botaanika Eksam #42 Botaanika Eksam #43 Botaanika Eksam #44 Botaanika Eksam #45 Botaanika Eksam #46 Botaanika Eksam #47 Botaanika Eksam #48 Botaanika Eksam #49 Botaanika Eksam #50
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 50 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-04-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 35 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor kaisa1210 Õppematerjali autor

Meedia

Lisainfo

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

50
doc
Botaanika Eksam
84
docx
Botaanika eksami konspekt 2017
98
docx
Kogu keskkooli bioloogia konspekt
74
odt
Ökoloogia konspekt
528
doc
Keskkonnakaitse lõpueksami küsimused-vastused
17
doc
Üldbioloogia eksami konspekt
10
doc
Botaanika eksam
150
docx
Bioloogia gümnaasiumi materjal 2013





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !