Biosüstemaatika teooria ja meetodid Prof. Erast Parmasto loengukursuse konspekt Esimene versioon, okt. - nov. 1994 0. Sissejuhatus. 0.1. Biosüstemaatika on teadus eluslooduse mitmekesisusest: selle vormi- dest, põhjustest, tekkest; liikide ja teiste süstemaatika ühikute piiritle- misest, nimetamisest ja teaduslikut põhjendatud klassifitseerimisest. Kasutatakse ka lühemat nimetust süstemaatika (alates Linné tööst 1737. a.), kuid süstematiseeritakse ka elutu looduse nähtusi. Camp ja Gilly (1943) kasutasid biosüstemaatika mõistet erinevas tähenduses: eelkõige tsütogeneetiliste uurimiste kohta. See nimetusviis on aga juba ammu aja- lukku vajunud. Et käesolevas kursuses segimineku ohtu pole, kasutatakse mõlemat terminit siin samatähenduslikena. - Kasutusel on ka sõna taksonoo- mia (esmakordselt 1813. a. De Candolle poolt); nende tähenduserinevus pole
vähe muutuksid) eest hoolitseb nomenklatuurikoodeks. 5. Kas nomenklatuuri reeglid reguleerivad ka elusolendite süsteemi? Zooloogiline koodeks reguleerib ainult loomade teaduslike nimetuste (nominaalsete taksonite) vormikohast moodustamist ja kasutamist, mitte süsteemi. Süstemaatikasseliikide eristamisse, liitmisse või rühmitamisse, ta ennast ei sega. 6. Mida tähendab takson ja mida nominaalne takson? Takson on taksonoomia põhimõiste ning organismide süstemaatika üksus. Taksonite (liikide või rühmade) teaduslikke nimesid võib hüüda ka nominaalseteks taksoniteks. 7. Mida tähendab binaarne nomenklatuur? Binaarne nomenklatuur (ka binomiaalne nomenklatuur) on ladinakeelsete liiginimede nimetamine kahesõnaliste väljendite (binaarsete nimetuste) abil järgmisel viisil: ● Liigi perekonnanimi kirjutatakse esimesena ja alati suure tähega. ● Liiginimi kirjutatakse teisena ja üldjuhul väikese tähega. Binaarse nomenklatuuri võttis 18
Botaanika osa kordamisküsimused 1. Mis on biosüstemaatika? Biosüstemaatika on teadus eluslooduse mitmekesisusest, selle vormidest, põhjustest ning tekkest; liikide ja teiste süstemaatikaühikute piiritlemisest ja nimetamisest; teaduslikult põhjendatud klassifitseerimisest 2. Klassifitseerimine, nomenklatuur Klassifitseerimine ehk süstematiseerimine on taksonite ühendamine või jagamine rühmadeks Nomenklatuur tegeleb rühmadele nimede andmisega 3. Liigikontseptsioonid – nominalistlik, morfoloogiline, bioloogiline, fülogeneetiline
Ökoloogia õppematerjal Mõisted Ökoloogia: Teadus, mis uurib organismide ja keskkonna vahelisi suhteid. Biosfäär: globaalne kõigi ökosüsteemide kogum, Maa elusosa – suletud ja isereguleeruv süsteem. Ökosüsteem: Biosfääri elementaarosa, milles üks biotsönoos (eluskooslus) koos sellele omase biotoobiga (elu- või kasvupaigaga) moodustab mingil piiritletaval alal aineringe kaudu reguleeruva süsteemi. Bioom: struktuuri ja funktsiooni poolest sarnaste ökosüsteemide kogumid Maal. Maismaa põhibioome 5, veebioome 2. Biotsönoos (kooslus): Mingit elu- või kasvupaika asustavate populatsioonide kogum. Floora (taimestik): mingil alal kasvavate taimede kogum, mis on kujunenud ajalooliselt või esinenud mingil paleontoloogilisel ajajärgul. Fauna (loomastik): mingil alal kasvavate loomade kogum, mis on kujunenud ajalooliselt või esinenud mingil paleontoloogilisel ajajärgul. Biodiversiteet (elurikkus): mingi ökosüsteemi taksonoomiliste üksust
soovime klassifitseerida ja et nad varieeruksid. Objektiivselt on küsimus liigi määratlusest aga samuti mitmekülgselt oluline ja huvitav ja evolutsioonilise bioloogia seisukohast kogunisti üks keskseist. Eriti siis, kui me soovime liigi määratluse argumentidesse tuua (ja kogunisti juhtivatena) kaalutlusi, mis pärinevad evolutsiooniteooriast. See rõhutamine on oluline, sest teatavasti on süstemaatika oma ajaloolises plaanis (Linnee jne.) ehitatud üles alusele, mis ei eelda evolutsiooni olemasolu. Sõltumatult suhtumisest evolutsiooni on tarvis kokkuleppeid, mis võimaldaksid üldistuse tasemel eritleda piiri liigisisese varieeruvuse ja kahe eri (lähedase) liigi vahel. Liik on süstemaatika põhiühikuks kindlasti enam, kui seda on kõrgemad taksonid. Lühikese ajaloolise ülevaate süstemaatika seisukohast leiab E. Parmasto 1996 ilmunud
reguleeritakse närvisüsteemi ja keemiliste signaalide kaudu. Liigi määratlemine toimub paljude erinevate tunnuste abil: paljuneminem siseehitus, välisehitus, talitlus, genoom, nõudmised elukeskkonnale. Ökosüsteem - Abiootilise ja biootilise keskkonna ühendus, mille moodustavad ühisel territooriumil elavad ja omavahel toitumissuhtes olevad organismid koos ümbritseva eluta keskkonnaga. Eluslooduse süstemaatika: Takson - süstemaatika ühik, mis ühendab organisme mitmete sarnaste omaduste alusel ühte gruppi. Taksonoomia - grupeerumine sarnasuse alusel. Taksonitel on ladinakeelsed nimed, liiginimi on kahesõnaline. Liikide ühendamisel korgematesse taksonitesse on aluseks ehitusplaaniline sarnasus ehk homoloogia. Ehitus on sarnane aga funktsioonid võivad olla erinevad. Domeen - riik - hõimkond - klass - selts - sugukond (Family) - perekonn (Genus) - liik.
Abiootilised tegurid - organismide elutegevust mõjutavad eluta looduse tegurid; eristatakse elukeskkonnaga (õhk, muld ja vesi) ning kliimaga seotud tegureid. Adaptatsioon - organismide ehituse ja talitluse (ka käitumise) muutumine, sobitumaks keskkonnatingimuste ja eluviisiga. Adaptiivne radiatsioon - evolutsioonilise mitmekesistumise erivorm, mille puhul ühest liigist (või perekonnast) lahkneb suhteliselt lühikese aja jooksul mitmeid erinevalt kohastunud liike. Adenosiintrifosfaat (ATP) - kõigis rakkudes esinev makroergiline ühend, mis osaleb raku aine ja energiavahetuses, energia universaalse talletajana ja ülekandjana. Aegkond - geokronoloogilise skaala suurjaotustest keskmine, eooni ja ajastu vahel; eoon jaotub aegkondadeks ja aegkond ajastuteks. Aeroobne glükolüüs - kõigi rakkude tsütoplasmas glükoosi esmane lagundamine hapnikurikkas keskkonnas. Protsessi tulemusena saadakse ühest glükoosimolekulist kaks püroviinamarihappe molekuli. Agenda 21 - ülemaailmne XXI s
Mõistete seletav sõnastik Abiootilised (keskkonna)tegurid organisme ümbritsevast anorgaanilisest (eluta) maailmast tulenevad ökoloogilised tegurid. Adaptatsioon, adapteerumine organismide või nende osade ehituse või talitluse kujunemine selliseks, st see tagab paremini isendi või liigi säilimise ja populatsiooni arvukuse suurenemise. A. tagajärjel suureneb organismi ja keskkonna kooskõla, tekib võimalus uut tüüpi toidu, uute elupaikade, signaalide jms. kasutuselevõtuks, suureneb organismi elutegevuse tõhusus. A. võib toimuda nii organismi elu jooksul (kohanemine e. isendiline a.) kui ka paljude põlvkondade kestel (kohastumine e. evolutsiooniline a.). A-ks nimet. ka kohastumise tulemust kohastumust. Aerotank aeratsioonikamber, kus reovesi kontakteerub aktiivmudaga või täpsemalt mikroorganismide biomassiga. Mikroorganismid kasutavad reovee orgaanilist ainet oma elutegevuses ja uue rakumassi s�
Kõik kommentaarid