Sissejuhatus semiootikasse Charles Sanders Peirce (1839-1914) Loogika-teadus üldistest seaduspärasustest, semiootika teine nimetus. Lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub fenomenoloogiast ja matemaatikast. Kolm osa: Kriitika- klassifitseerib argumente ja määrab nende kehtivuse ja intensiivsuse. Spekulatiivne grammatika- üldine märgiteooria Metodeutika- kasutatavad meetodid. Meeleliste muljete kategoriaalse sünteesi idee võttis Kantilt, kuid ilma apriorismita. TEADMINE =ÕIGUSTATUD TÕENE USKUMUS. Kui mul on tõene uskumus, ei tasu seda siiski teadmiseks pidada.
1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika.
Semiootika erineb semioosist nagu teadmine erineb sellest, mida teatakse. Semiootika on teadmine semioosist ehk teoreetiline käsitlus märkidest ja sellest, mida nad teevad. Semiootika puhul oleks siis uurimisobjektiks märk (mille all tänapäeva semiootikas mõistetakse ka nt märgisuhet, märgiprotsessi jmt). Siit algavadki raskused, sest märgi määratlusi on semiootikas vähemalt kaks ja lähtuvalt sellest ka kaks põhivoolu: nn Peirce/Morrise semiootika (Ameerikas) ja Saussure´i semitoloogia (enamjaolt euroopas ja Prantsusmaal). Eristus nimetuse tasandil püsis pikka aega ja ameerika semiootika „võitis” alles tänu Sebeoki pingutustele, kuid sisuline erinevus on ikkagi säilinud. Peirce esindab filosoofilist lähenemist, märk on tal triaadiline ja oluline koht on semioosil ehk märgitoimel (märgiprotsessil). Loogika (teise nimega semiootika) on tema jaoks teadus üldistest seaduspärasustest, mis lähtub eetikaprintsiipidest kui
1 Loeng Märgi ja märgisüsteemi mõiste, erinevad määratlused ja kontseptsioonid. 2 Loeng Märk ja keel. Informatsioon. 3 Loeng Semioosi mõiste ja selle dimensioonid. 4 Loeng Semiootika kui teadus. Kujunemislugu. 5 Loeng Semiootika ja strukturalism. 6 Loeng Semantika, signifikaat ja referaat. 7 Loeng Referentsi teooria. 8 Loeng Pragmaatika alused. 9 Loeng Kooperatiivsuse ja kommete printsiibid. 10 Loeng Kommunikatsioon, selle vormid ja skeemid. 11 Loeng Keel kui tegevus: lokutiivsed, illokutiivsed ja perlokutiivsed kõneaktid. 12 Loeng Otsesed ja kaudsed kõneaktid. 13 Loeng Tekstiteooria, diskursuse mõiste. 14 Loeng Semiootika ja hermeneutika. 15 Loeng Semiootika kui uus humanitaarteaduste organon.
ecocriticism nii inimese ja teiste loomade kui inimese ja küberneetika erisuste põhjendamisest Ökosemiootika mõiste Ökosemiootika lähtub seisukohast, et organismi ja keskkonna suhted on märkide poolt vahendatud. Ökosemiootika mõiste: Winfried Nöth (1996) kirjeldab ajakirjas Zeitschrift für Semiotik ilmunud artiklis Ökosemiotik ökosemiootikat kui kõigi organismi ja keskkonna vaheliste suhete semiootilisi aspekte uurivat semiootika haru. 1998. a Kalevi Kulli artikkel Semiotic ecology: diferent natuures in the Semiosphere täpsustab ökosemiootikat kui inimkultuuri ja keskkonna semiootiliste suhete uurimisega tegelevat paradigma ning pakub välja täpsema loodustüüpida jaotuse. 23.09.15 Semiootilist lähenemist võiks huvitada kõik kvalitatiivsed andmed, nt signaalid, mida organismid üksteisele saadavad; organismide agentsus keskkonnas jne Ökoloogilised tegurid
Semiootika Mihhail Lotman SEMIOOTIKA on teadus märkidest ja nende tähendustest, täpsemalt semioosist(peirce järgi interpretatsiooniahel) või kommunikatsioonist, st kuidas mistahes märk kannab kommunikatsioonis osaleja jaoks antud olukorras mingit tähendust. Märk on iga asi või nähtus, mida võib käsitleda kui millegi asemel olevat(nt rahvuslipp kui terve riigi sümbol). Semiootika keskmes on arusaam et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendatav struktuur, mida vahendavad ja hoiavad püsti märgid. Varasemalt oli tuntud meditsiinisemiootika kui teadus haiguste sümptomitest, semiootika sarnases tähenduses kasutas seda sõna esimest korda John Locke oma teoses ,,An essay concerning human understanding"(1690) Renessansi ajal semiootika areng peatus. Semiootika uuestisünd 19s, saab kõige aluseks.
jõhkrus, rebase kavalus) võivad mõjutada inimeste käitumist loomadega, loomakaitsesse suhtumist jne. Zoosemiootikuid huvitavad loomadega seotud tõlgendused sedavõrd, kui need on seotud loomade enda kommunikatsiooniliste võimetega või kuidas nad oma tegevustega neid mõjutavad kas otseselt või kaudselt. Varane zoosemiootika omab seost antropoloogiaga. Th. A. Sebeok väga oluline – mõjutatud nii Peirce’i ja Morrise kui ka Jakobsoni töödest. Morris semiootika ja psühholoogia vahel, üritas tuua rohkem semiootikat psühholoogiasse ja psühholoogiat teaduspärasemaks ja rakendada seda ka teiste liikide peal peale inimeste. Sebeok annab täpsema suuna, rakendab seda võimalust. Jakobsoni huvitas ja paelus võimalus võrrelda inimkeelt ja geneetilist koodi. Sebeok korjas õpetajatelt üles semiootikat kui võimalust teiste liikide suhtluse ja kommunikatsiooni mõtestamiseks ja arendas välja zoosemiootika distsipliinina.
Althusser, Louis prantsuse marksistlik filosoof, essee ,,Ideoloogia ja riigi ideoloogilised aparaadid".Peamine uurimisala arenevate süsteemide tunnetusteooria. Austin, John oli inglise õigusfilosoof; tema kirjutistest pärineb moodne õiguspositivism Kõneaktiteooria looja: keeleline üksus, millel terviklik suhtluseesmärk. Lokutsioon mida öeldakse; Illokutsioon lausungi eesmärk; Perlokutsioon öeldu mõju. Barthes, Roland oli prant semiootik, kirjanduskriitik. Prant strukturalismi tähtsaim esindaja. Käsitlenud eriti kunstilise teksti tähendus ja analüüsimetoodikat; Kirjutab ,,Autori surmas", et kirjandteose autor ei ole tegelikult teksti omanik. Baudrillard, Jean prant postmodernistlik filosoof, sotsioloog ja kulturoloog; Meedia- ja tarbijaühiskonna keskseid kirjeldajaid ja analüüsijaid.= hüperreaalsuse kontseptsioon. Temalt terminid ,,massitarbimine" ,,simulatsioon".
Kõik kommentaarid