1. Bioloogilise (BM) mitmekesisuse definitsioon, geneetiline, liigiline ja ökosüsteemide tase. Bioloogilise mitmekesisuse meie planeedil eksisteerivate loomade, taimede ja mikroorganismide, neis peituvate geenide ning nende elukeskkonnaks olevate ökosüsteemide hulka ning see on 4 miljardit aastat kestnud evolutsiooni tulemus. Geneetiline mitmekesisus kirjeldab võimalike geneetiliste tunnuste liigisisese ja liikide vahelist ulatust (ka mitterakuliste organismide nagu viiruste mitmekesisust). Liigiline mitmekesisus kirjeldab antud piirkonna liikide hulka Ökosüsteemide mitmekesisus kirjeldab kas mingi piirkonna või ka kogu planeedi erinevate looduslike süsteemide hulka. 2. BM konventsioon – elurikkuse säilitamise, selle komponentide säästva kasutamise ning geneetiliste ressursside kasutamisest saadava tulu õiglase ja võrdse jagamise kohta 3. Liikide arvu v
Bioloogiline mitmekesisus hõlmab geneetilist, liigilist ja ökosüsteemide mitmekesisust, mis on elu aluseks Maal. Agroökosüsteem-ökosüsteem , mille on loonud inimene saagi kui bioproduktsiooni saamiseks. Agroökosüsteemi iseloomustavad:lühiealisus ·väike kohanemisvõime·mulla toitainete tarbimise ülekaal nende mulda tagastamise üle·isereguleeruvuse puudumine. neil on spetsiifiline inimese poolt määratletud funktsioon -anda saaki . Bioloogiline mitmekesisuse tase agroökosüsteemidessõltub:·Külvatavatest kultuurtaimedest·Taimkatte mitmekesisusest AÕS-i ja selle ümber ·Majandamise intensiivsusest·Isolatsiooni ulatusest looduslikest kooslustest. Agroökosüsteemi biootilised komponendid: Tootlik bioota(elustik) -kultuurtaimed, elusloomad, seened, koed jne. -tarbimiseks või müügiks mõeldud produktid. Kasulik bioota-organismid, kes aitavad kaasa süsteemi produktiivsusele, kuid mida farmer ise ei kasuta. Näiteks: liblikõielised taimed .
Detritrivoorid ehk lagundajad, nt vihmauss toituvad surnud jääkidest, lagundades neid. Mikrofauna tähtsus on polaaraladel, tundras ja põhjapoolkera metsadele suurem. Mesofauna on oluline rohumaades, parasvöötmes ja põhjapoolkerametsades. Makrofauna on oluline troopikas ja troopilistes kõrbetes, samuti ka rohumaadel. 24. Koosluste struktuuri aspektid; · Taksonoomiline struktuur · Koosluste bioloogiline mitmekesisus ehk diversiteet · Ruumiline struktuur · Muutused keskkonna gradiendil · Muutused ajas ehk suktsessioon 25. Organitsistlik (Clements) versus individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias, koosluste ordinatsioon ja klassifikatsioon; Individualistlik paradigma Gleason, levinud Ameerikas. Erinevad liigid käituvad individualistlikult ja sügavalt isekalt. Igal liigil on oma ökoloogiline amplituud, liigid paigutuvad kooslusesse vastavalt oma nõudlusele
Homoloogiline struktuur – geenid, kromosoomid, elundid, mis on ehituse poolest sarnased. Homoloogilisus tõendab ühist päritolu ühisest eellasest. Nt selgroogsete loomade jäsemeluud. Linnu tiivas on enam-vähem kõik samad luud, mis imetajate, roomajate ja kahepaiksete esijäsemetes. 8. Paralleelne evolutsioneerumine. Parallelism – sarnane tunnus on ilmnenud liikidel evolutsiooni käigus sõltumatult. 9. Liigitekke ökoloogilised eeldused. Isoleeritus ja elupaikade mitmekesisus (rohtlad, metsa, kõrbed) . Nt Darwini vindid. 10.Keskkonnategurid, nende liigitus. Keskkonnateguri toime graafikud. Abitootilised tegurid. Fotosünteesivate organismide puhul (taimed, vetikad, bakterite alla kuuluvad fotosünteesivaid sinivetikad): päikesekiirgus (valgus), temperatuur, tuul, vesi (selle kättesaadavus), mineraalsed toiteained, Ph. Heterotroofide puhul (loomad, seened, enamus baktereid): päikesekiirgus (valgus), temperatuur, tuul, vesi, pH, O2. Biootilised tegurid
kõikmingidasjad liiguvad samas suunas, kuhu nad varem või hiljem jõuavad. Toimub lõplik konvergents (lõpppunkt on kunagi ikka täpselt sama, vahet pole, kust pihta hakkab) Eesti kliimas monoklimaksi teooria varem või hiljem on arenenud kõik eesti taimekooslused mingis kindlas metsakoosluses? Lõpuks on igal pool üksainus salukuusik. Sõltuvalt niiskustingimustest on võimalikke staadiume siiski mitu. 29.Bioloogilise mitmekesisuse mõiste, taksonoomiline, funktsionaalne ja geneetiline mitmekesisus (konspekt). Biodiversiteet ehk bioloogiline mitmekesisus ehk looduslik mitmekesisus ehk elustiku mitmekesisus ehk elurikkus on mingi ökosüsteemi, bioomi või kogu Maa taksonoomiliste üksuste mitmekesisus. Termin tähistab sageli looduslikku ja tervet bioloogilist süsteemi. Bioloogiline mitmekesisus hõlmab looduse mitmekesisust kõikidel selle tasanditel geeni, raku, liigi, populatsiooni, ökosüsteemi tasandil
laguahela esindajatele. Erinevate suuruste lagundajate aktiivsus on eri kliimavöötmetes erinev: 1) Troopiline mets enamik makrofauna, süüakse suurte organismide väljaheiteid. 2) Parasvöötme mets enamik mesofauna, süüakse mesofauna väljaheiteid (vihmauss kobestab enne ära). 3) Tundra enamik mikrofauna (väike produktsioon), otsesed detriidi sööjad 24. Koosluste struktuuri aspektid; a) Taksonoomiline struktuur liigiline koosseis b) Liigiline mitmekesisus kui palju erinevaid liike koos elab. c) Koosluse horisontaalne ja vertikaallne struktuur koosluse paiknemine ruumis d) Struktuuri muutumine keskkonnagradiendil e) Struktuuri muutumine ajas suktsessioon. 25. Organitsistlik (Clements) versus individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias, koosluste ordinatsioon ja klassifikatsioon; Organistlik Taimekooslus on superorganism, millel on kindlad arengumehhanismid.
· CO2 (HCO3-, CO3-) · H2 O · O2 , v.a anaeroobid · Mineraalsed toitained · Teised organismid (heterotroofidele) 2. Tingimused: · Temperatuur (elu eksisteerib ainult teatud temperatuuri vahemikus) · pH (happelisus, aluselisus) · soolsus (veeökosüsteemile oluline) Ökoloogiline niss faktorite paljusust ja organismide vastasmõjusid selgitav mõiste. Bioloogilise liigi roll ökosüsteemis. Hutchinsoni niss - bioloogilise liigi kohastumuseks ehk bioloogilise liigi ökoloogiliste nõudluste kompleks. (Kohastumine genotüübi muutumine evolutsioonis vastavalt keskkonnatingimustele. Tulemusena saavutatakse suurem kohastuvus. Kohanemine ontogeneetiline (areng sünnist surmani) muutumine. Elu jooksul genotüüp ei muutu. Ei too kaasa muutusi genoomis.) Tänapäeval käsitletakse nissi kui ruumi osa hulgamõõtmelises hüperruumis,
1. Lkb mõiste ja eesmärgid Looduskaitsebioloogia on interdistsiplinaarne(teadusharude v. erialade vaheline, mitmesse teadusharusse v. erialasse puutuv) teadus, mis võtab kokku liikide, koosluste ja ökosüsteemide kaitsega tegelevate erialade spetsialistide püüdlused ja kogemused. Looduskaitsebioloogia on teadusharu, mis uurib elurikkust ja seda ohustavaid tegureid ning on aluseks praktilisele looduskaitsetööle. Kolm eesmärki: dokumenteerida bioloogilise mitmekesisuse ulatus maailmas uurida inimtegevuse mõju liikidele, kooslustele ja ökosüsteemidele töötada välja praktikas rakendatavad meetmed negatiivse inimmõju vähendamiseks, peatamiseks ja selle tagajärgede leevendamiseks: liikide väljasuremise peatamiseks, liigisisese geneetilise muutlikkuse säilitamiseks, koosluste degradeerumise peatamiseks ning ökosüsteemide funktsionaalsuse kaitsmiseks ja taastamiseks 2
Kõik kommentaarid