Bioloogiline mitmekesisus kokkuvõte (1)

1. Bioloogilise (BM) mitmekesisuse definitsioon, geneetiline,  liigiline  ja ökosüsteemide tase.  
Bioloogilise mitmekesisuse ­meie planeedil eksisteerivate loomade, taimede ja 
mikroorganismide, neis peituvate geenide ning nende elukeskkonnaks olevate ökosüsteemide 
hulka ning see on 4 miljardit aastat kestnud evolutsiooni tulemus.  
Geneetiline  mitmekesisus  kirjeldab võimalike geneetiliste tunnuste liigisisese ja liikide vahelist 
ulatust (ka mitterakuliste organismide nagu viiruste mitmekesisust). 
Liigiline mitmekesisus kirjeldab antud piirkonna liikide hulka 
Ökosüsteemide mitmekesisus kirjeldab kas mingi piirkonna või ka kogu planeedi erinevate 
looduslike süsteemide hulka. 
2. BM konventsioon –  
elurikkuse säilitamise, selle komponentide säästva kasutamise ning geneetiliste ressursside 
kasutamisest saadava tulu õiglase ja võrdse jagamise kohta 
3. Liikide arvu varieerumine eri organismirühmades ( praeguseks  kirjeldatud liikide arvu 
ja arvatava tegeliku liikide arv  vahekord , uurituse tase, lüngad liikide arvu hinnangus).  
Praeguseks on kirjeldatud ligikaudu 1,5 miljonit liiki. Eestis on kirjeldatud veidi üle 24 000 liigi, 
eeldatavalt on neid aga 40000. Kirjeldatud liikide arv pidevalt kasvab.  
Uurituse tase ­ Kõige täiuslikumalt on uuritud linde ja imetajaid, kes kokku moodustavad vähem 
kui 1% kõigist tuntud liikidest. Putukad moodustavad üle 50% kirjeldatud liikidest. Kõikidest 
senikirjeldatud liikidest moodustavad mardikad 24%, kuid tõenäoliselt on teada vaid väike osa 
tegelikult eksisteerivatest liikidest.  
Lüngad – Kui erinevad  hinnangud  on korrektsed, tähendab see, et tuhanded bioloogid on mitme 
sajandi jooksul kirjeldanud vähem kui 5­20% maakeral elunevatest liikidest. Hinnangud on 
aastakümnete jooksul pidevalt kasvanud, mis viitab sellele,  et need on täiuslikkusest kaugel. 
Hinnangud tuginevad üksnes hästiuuritud rühmadele ning on oodata uusi korrektiive. 
Väheuuritud rühmas on parasiidid, seened ja mikroorganismid, kõdulestad jne ning 
ökosüsteemidest meri ja troopilised vihmametsad. 
4. BM ja liigi mõiste. Liigitekke skeemid.  
Bioloogilist mitmekesisust mõjutab liikide teke ja väljasuremine. 
Pole olemas ühtegi kriteeriumi universaalseks liigi definitsiooniks, mis oleks kasutatav kõigi 
loomade, taimede ja mikroorganismide tarbeks.  
Taksonoomiline  liik on organismirühm, keda iseloomustab ühine  unikaalne  geenifond ja üldine 
sarnasus tunnustes. Bioloogiline liik on organismirühm, mis sellesse rühma mittekuuluvate 
organismidega ristudes ei anna paljunemisvõimelisi järglasi.  Liigiteke  on uute liikide tekkimine 
evolutsioonis.  
Liigitekke skeemid: 
● Allaopatriline (geograafiliselt lahusolev) –  
uute liikide teke geograafilise eraldatuse tõttu, ilmselt põhiline tee uute liikide tekkeks. 
● Parapatriline (külgnev) –  
liigitekke viis, mille puhul uued liigid kujunevad üksteisega külgnevatest populatsioonidest, 
selgesti eristub hübriidne tsoon kahe eralduva populatsiooni vahel. 
● Sümpatriline (olemasoleva liigi paiknemise sisene) –  
liigiteke ilma geograafilise isolatsioonita 
5. BM areng Maal, varajane elu areng, muutused Maa atmosfääris, hulkraksete teke, 
Ediacara  ja Kambriumi  elustik , Kambriumi plahvatus ja selle põhjused.  
● 4­3,5 miljardit aastat tagasi­ elu teke Maal. 
● 2 miljardit aastat tagasi – vanimad bakterite kivistised Kanadast. 
● 1,9 miljardit aastat tagasi – vanim makroskoopiline eukarüoodi (päristuumne) kivistus. 
Muutused Maa atmosfääri koosseisus: Maal elasid bakterid ja nende sarnased organismid. 
Puudus vaba hapnik. 2 miljardit aastat tagasi hakkas atmosfääri kogunema vaba hapnik, mida 
tekitasid merelised ainuraksed. „Suur oksüdatsioon“ on see, et Maa  atmosfäär  hakkas järkjärgust 
täituma hapnikuga, see oli tõenäoliselt kõige suurem liikide vahetumise protsess Maa ajaloos, 
mille käigus surid välja hapnikku mittehingavad primitiivsed eluvormid ja mikroobid, nende 
asemele tulid aga suuremad ja keerukamad aeroobsed vormid.  
Hulkraksete teke: Hulkraksetele sobiv hapnikusisalduse tase atmosfääris kujunes välja alles 
vähem kui miljard aastat tagasi kuna hulkraksete organismide hingamine või loomade kudede ja 
mineraalse  toese kujunemine onvõimalik ainult piisava hulga hapniku olemasolu korral. 560 milj 
aastat tagasi tekkisid hulkraksed organismid – 
Edicara fauna (käsnasid peetakse DNA võrdluses kõige ürgsemaks hõimkonnaks) – 
mitmerakulised organismid, kelle sugulus meile tuntud hulkraksete loomadega on tänini 
vaidlustatud. 
Kambriumi plahvatus: 542 milj aastat tagasi Kambriumi ajastu algul suurenes globaalne 
bioversiteet plahvatuslikult. Sellele sündmusele on viidatud piltlikult kui Kambriumi 
plahvatusele. Kestis alates Kambriumist  kuni Ordoviitsiumi kuni jõudis platoole Siluris. Ajastu 
esimese 20 miljoni aasta jooksul ilusid peaaegu kõigi tänapäeval tuntud hulkraksete 
loomahõimkondade esindajad. Põhjused: O2 hulga suurenemine atmosfääris ja maismaa 
ulatuslik hõlvamine. 
6. BM ja liikide väljasuremine evolutsioonilises skaalas. Massväljasuremine, 
taustväljasuremine. Väljasuremiste põhjused.  
Hilisordoviitsiumi lõpp – hävis 50% loomade sugukondadest, sh paljud trilobiidid. Oletatavad 
põhjused on globaalne jahenemine, ookeani pindala vähenemine. 
Hilisdevon – 30% loomade sugukondadest, sh paljud kalad, korallid. Oletatavad põhjused on 
samad mis eelmisel. 
Permi lõpp – häving komplekssem kui ükski teine massiväljasuremine. 50% loomade 
sugukondadest.Massihävingu põhjused pole teada. 
Triiase lõpp – hävis 35% loomade sugukondadest. Oletatavad põhjused on globaalne 
jahenemine, ookeani pindala vähenemine, maavälised mõjud. 
Kriit/ Tertsiaar  – hävisid suured roomajad ( saurused ), paljud merede elustikurühmad sh 
limused .Oletatav põhjus on asteroid. 
Massiväljasuremised näivad olevat perioodilised ja on toimunud regulaarselt iga 26 miljoni aasta 
tagant, mistõttu mitmed autorid on arvamusel, et liikide  massiline  väljasuremine võib olla 
põhjustatud maavälistest mõjudest. 
Massiväljasuremine – põhjustatud äkilistest klimaatilistest muutustest (globaalne soojenemine, 
vulkanism ), meretaseme muutustest, maavälistest põhjustest. 
Taust­ väljasuremised ­ toimuvad pidevalt, osaliselt juhuslike faktorite toimel. 
7. BM muutused tänapäeval.  
Kuigi ühtede liikide väljasuremine ja uute teke on loomulik protsess, valitseb teadlaste seas 
üksmeelne seisukoht, et liikide väljasuremine toimub kaugelt suurema tempoga kui arvati. 
Arvatakse, et praegu seisame kuuenda väljasuremislaine alguses, mille põhjustajaks on inimene. 
Praegusel hetkel on väljasuremisohus ligi 16 tuhat liiki. Arvatakse, et liikide väljasuremiskiirus 
on jõudnud samale tasemele dinosauruste lõpuajaga.  
8. BM vähenemise põhjused tänapäeval.  
Globaalsed kliimamuutused (suurim oht tänapäeval), looduslikud katastroofid (vulkanism), 
geneetilised muutused, keskkonna  stress , inimmõjud (elupaikade hävitamine, keskkonna 
saastumine, kaubitsemine eksootiliste taimede ja loomadega, invasiivsed liigid, põllumajandus ja 
metsandus  jne). 
9. BM kaitsmise eetiline ja kultuuriline dimensioon. Ökosüsteemi teenused.  
Eetiline dimensioon – suhtumine loodusesse (iga eluvorm on unikaalne ja väärib  austust , 
sõltumata tema tähtsusest inimese jaoks. Oma tegevuses peab inimene arvestama sellisele 
äratundmisele rajaneva moraaliprintsiibiga). Looduskaitse  eetilised  alused (Michael Soule) – 
elurikkus tuleb säilitada ning populatsioonide ja liikide enneaegset väljasuremist vältida. 
Ökoloogiline terviklikus ja ökosüsteemide keerukus peavad säilima. Evolutsioon peab jätkuma. 
Elurikkusel on iseväärtus. Kultuurilised põhjused on rekreatsioonivajadus, esteetilised ja 
kultuurilised vajadused.