BIOKEEMIA Mis on biokeemia? Biokeemia 2 definitsiooni: · Biokeemia on elutegevuse molekulaarseid aluseid uuriv teadus · Biokeemia on teadus elava keemilisest koostisest, komponentide muundumisest ja nende muundumiste seostest elusorganismide struktuuride spetsiifiliste funktsioonidega Biokeemia on tänapäeval tihedalt integreeritud nii loodusteaduse distsipliinidega kui ka meditsiiniga: · Molekulaarbioloogia · Molekulaargeneetika · Geenitehnoloogia · Bioinformaatika · Molekulaarmeditsiin BIOKEEMIA JA MEDITSIIN Biokeemiliste protsesside uurimine molekulaarsel tasemel aitab meil mõista
Biokeemia VALGUD Valgud (proteiinid) on kõige keerukama ehitusega ained organismis koosnedes ühest või mitmest polüpeptiidahelast (makromolekulaarsed orgaanilised ühendid); elusaine tähtsamad koostisosad, rakkude põhilised struktuursed osad, nende peamised ehitusmaterjalid. Ei tunta ühtki elusrakku, mikroorganismi, taime ega looma, kes ei sisaldaks valke. Valgud on eluslooduse tingimatuks komponendiks. Kogu eluslooduse ammendamatu mitmekesisus tuleneb valkude mitmekesisusest.
Biokeemia SÜSIVESIKUD Et enamiku antud aineklassi esindajaid saab vaadelda süsiniku hüdraatidena üldvalemiga Cn(H2O)m, võeti kasutusele üldmõiste "süsivesik". Esimesena tegi seda Tartu Ülikooli professor C.Schmid 1844.aastal ja see ongi nüüdisajal rahvusvaheliselt üldtunnustatud nimetus. Süsivesik ei võrdu mõistega "suhkur". Viimane on kokkuleppeline käibetermin, mida kasutatakse peamiselt sahharoosi, aga ka teiste magusamaitseliste lihtsate süsivesikute kohta
Biokeemia 1 LIPIIDID Termin "lipiidid" tuleneb kreekakeelsest sõnast lipos - rasv. Lipiidid on ained, mis ei lahustu vees, kuid lahustuvad orgaanilistes lahustites (eeter, bensool, bensiin, kloroform jt.) ja inimorganismis on neid 10-20 % kehakaalust. Neid võib tinglikult jaotada kaheks: * tsütoplasmaatiline - s.o. rakkude tsütoplasmas esinev rasv. Esineb kõikides organites ja kudedes. See moodustab umbes 25 % kogu organismi rasvast ja on praktiliselt samal tasemel kogu elu jooksul.
Termoregulaator (suur soojusmahtuvus ja hea soojusjuht) Organismi tasandil: Termoregulaator (higi) Transportija (veri, lümf) Hüdrostaatilise skeleti moodustaja Kaitsefunktsiooniga (pisarad, liigesvõie) Keskkond (loote areng, limakeskkond viljastumisel; laiemalt ainevahetusreakts. toimumise keskkond ja osaleja) Liiga palju vett võib olla kahjulik, kuid enamasti tekib siiski vedelikupuudus. 2. Süsivesikute/Sahhariidide biokeemia. Monosahhariidid - looduslikud süsivesikud on värvitud, veeslahustuvad, reeglina magusamaitselised kristallilised ühendid, nt glükoos, fruktoos. Glükoos (viinamrajasuhkur) on taimede ja loomade põhiline süsivesik. Ta ei ole kõige magusam suhkur. Kuulub disahhariidide koostisesse. Inimese organismis on glükoos põhiliseks energiaallikaks ja paljude teiste süsivesikute aluseks (laktoos, sahharoos, tärklis, glükogeen). Vabas olekus reguleerib ta vere osmootset rõhku.
Biokeemia teadus eluslooduse keemilisest koostisest, biomolekulide muundumistest ja nende muundumiste seostest elusorganismide struktuuride spetsiifiliste funktsioonidega. Biokeemia põhisuunad: 1) staatiline biokeemia uurib elava komponentide ehitust ja omadusi 2) dünaamiline biokeemia uurib metabolismi (ainevahetus) ja energiavahetust organismides 3) funktsionaalne biokeemia uurib biomolekulide muundumisi seoses füsioloogiliste Funktsioonidega. Biokeemia spetsiifilised suunad: Biokeemia põhisuundade seostunud areng on viinud spetsiifiliste suundade tekkele: · bioorgaaniline keemia uurib elutegevuse keemilis-füüsikalisi aluseid biomolekulide tasemel · molekulaarbioloogia uurib biopolümeeride struktuuri ja biofunktsioonide molekulaarseid aluseid · molekulaargeneetika uurib geneetilise informatsiooni ülekandemehhanisme Metabolism Anabloism
1. Bioeemia areng ja seos teiste teadusharudega Esimesed sammud biokeemias tegi Scheele aastatel 1770.....1786 eraldades orgaanilisi happeid ja glütserooli. Aastatel 1770...1774 avastas Priestley hapniku- keemilise ühendi, mida loomad neelavad aga taimed toodavad. Olenevalt uurimisobjektist eristatakse biokeemias kolme erinevat suunda: staatiline, dünaamiline ja funktsionaalne biokeemia. Varasem biokeemia areng oli seotud 19. sajandi keskpaiku, kui hakkas tunnustust võitma seisukoht, et elusorganismide keemia ei ole põhimõtteliselt erinev eluta aine keemiast 20. sajandi esimesel poolel algas biokeemia kiirem areng. Võeti kasutusele kaasaegsed analüüsimeetodid, tehti kindlaks peamised ainevahetusrajad (O. Warburg, O. F. Meyerhof, H. A. Krebs, M. Calvin jpt). 1944 tõestasid Oswald Avery ja Colin MacLeod lõplikult nukleiinhapete seose geenidega. Järgnev biokeemia areng on
Ei, suhkur on koondnimetus, mis hõlmab vaid teatud osa süsivesikutest. 45) Vee saamine ja eritumine peaksid olema tasakaalus 46) Biomolekulidest on looduses kõige suuremal hulgal esindatud ... 47) Millised biomolekulid tagavad organismis mitmekesisuse? Valgud. 48) Milline makroelemendi liig põhjustab turseid? Naatrium 49) Milleks on Fe organismile vajalik? Osaleb valgude ning ensüümide ehituses ja funktsioneerimises 50) Mis on biokeemia? Teadus eluslooduse keemilise koostisest, biomolekulide muundumistest ja nende muundumiste seosest elusorganismide struktuuride spetsiifiliste funktsioonidega. 51) Organismi sisekeskkonna happe leelistasakaalu regulatsioonil osalevad elektrolüüdid
Kõik kommentaarid