August Gailit "Ekke Moor" (20)

Retsensioon
August Gailit „Ekke Moor “
Inimese teekond ruumis ja ajas on romaanikunsti üks põhilisi ainealasid. Nii väidavad mõnedki kirjandusteoreetikud ning pole põhjust selles kahelda. Gailiti romaanil on väga sobiv alapealkiri „Teekond lahtiste allikate juurde“ , sest sümboolne allikate otsimise mõte kõlab juhtmotiivina läbi kogu raamatu. Tervikuna jõudis „Ekke Moor“ lugekate kätte 1941. aasta lõpul. See rahu ajal kavandatud optimistliku põhiheliga romaan sai raamatuks sõjamürina keskel, kus seda teost loeti kui kaotatud lapsepõlve mälestust ja kaja .
Gailiti romaanis leidub kõikvõimalike liialdusi igal leheküljel, see kuulub lahutamatult gailitliku kirjutamislaadi juurde. Lisaks sellele- romaani tegelased pole loodud realistliku kujutamismeetodi järgi ning neil on väga eriskummalised nimed : ema Neenu , Ekke Moor, Eneken Üüve, Lassi , Uutšö jpt-see kõik muudab romaani põnevamaks ning erilisemaks.
Ekke on hellitatud logard, keda ema Neenu küll sageli vitsaga