SÕNAD SÕNAD ; Sõnade pööramisel või kääna- LAADIVAHELDUSLIKUD SÕNAD misel ei muutu sõna tüve- Muutuvad häälikud sõna tüves, häälikud ega välde. sulghäälik või s tuleb juurde või kaob ära. VÄLTEVAHELDUSLIKUD SÕNAD Muutub ainult sõna välde. . . Käändsõnade puhul ilmneb astmevaheldus, kui võrrelda sõna ainsuse nimetavat ja ainsuse omastavat vormi, nt pill pilli, raamat raamatu, kallis kalli, lind linnu. Kui nende vormide tüves on erinevusi kas häälikute pikkuses või laadis, on tegemist astmevaheldusliku käändsõnaga. Pöördsõnade puhul selgub astmevaheldus, kui võrrelda da- tegevusnime ja oleviku ainsuse 1.pööret, nt lausuda lausun, rookida roogin, lugeda loen. Muutumatutest sõnadest erinevaid muutevorme moodustada
Sõna tüvevariandid Atüvi Btüvi sõnastikuvorm 1 A-tüvi Käändsõnal ainsuse omastav Pöördsõnal kindla kõneviisi oleviku ainsuse I pööre 2 B-tüvi Käändsõnal ainsuse omastav Pöördsõnal dategevusnimi 3 Sõnastikuvorm Käändsõnal ainsuse nimetav Pöördsõnal mategevusnimi 4 Tüvevaheldused eesti keeles II Astmevaheldus Vokaalivaheldus Kujuvaheldus 5 Astmevaheldus Laadivaheldus Vältevaheldus 6 Laadivaheldus Käändsõnad jala: jalga hamba: hammast süsi: söe: sütt Pöördsõnad anda: annan õmmelda: õmblen 7 Vältevaheldus Käändsõnad laulu: l'aulu mõ'tte: mõtet Pöördsõnad sei'sta: seisan leinata: l'einan 8 Välte ebavaheldus Käändsõnad
Lühike mitmuse osastav Lühike mitmuse osastav moodustatakse vokaalivahelduse teel, näiteks Kala kalu, koera koeri, lauda laudu Kõigepealt on vaja teada sõna tüvevokaali. Tüvevokaal on see vokaal, millega lõpeb ainsuse omastav (kelle? mille?), näiteks kalA, koerA, lauA, kassI, laulU Selle kohta, kuidas tüvevokaal mitmuse osastavas muutub, on oma reeglid, mis on kokku võetud järgmise lausega: tUlEb tIgE pEnI jA UrIsEb Seda lauset tuleb kasutada nii: kui sõna tüvevokaal on u, on mitm.osastavas e (tUlEb): laulu - laule kui sõna tüvevokaal on i, on mitm.osastavas e (tIgE):kassi - kasse kui sõna tüvevokaal on e, on mitm.osastavas i (pEnI): luige luiki kui sõna tüvevokaal on a, on mitm.osastavas u, i või e (jA UrIsEb): raja radu, looma loomi, muna mune Selle kohta, kas tüvevokaali a puhul on mitmuse osastavas i, u või e, on j�
ASTMEVAHELDUS Astmevahelduse liigid: Laadivaheldus: sõna tugeva astme teise silbi alguses klusiil või „s“. LV liigid on kadu, asendumine, assimilatsioon (sarnastumine). Vältevaheldus: II ja III astme vaheldumine (ainult II ja III, mitte I). Jaguneb vältemuutuseks ja pikkusmuutuseks (nõrgenev ja tugevnev). Määramine: LV – tugevas astmes on klusiil või „s“ säilinud, nõrgas astmes pole või on asendatud VV – tugevas astmes III välde, nõrgas astmes II välde LN – laadivahelduse nõrk vorm LT – laadivahelduse tugev vorm VN – vältevahelduse nõrk vorm VT – vältevahelduse tugev vorm V? – jääb lahtiseks, nt eranditega I välte puhul Testvormid AV leidmiseks: Käändsõnad: ainsuse nimetav – omastav – osastav Erandid : põder (I) - põdra (II, nõrk) - põtra (III, tugev) nali – nalja – nalja Pöördsõnad: ma-tegevusnimi – da-tegevusnimi – oleviku a
Tüvevokaal-on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa vokaalimuutusi ja sellisel juhul tuleb vaadata ka osastavat käänet, nt lugu : loo : lugu, mägi : mäe : mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e-tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane. Ennekõike astmevaheldus. Kas sõna on astmevahelduslik või astmevahelduseta? Kui sõna on astmevahelduslik, tuleb otsustada, kas tegemist on laadi- või vältevaheldusega ja kas on tegu nõrgeneva või tugevneva astmevaheldusega. Üks tüvesisese muutuse näide on ka tüve konsonandi gemineerumine sisseütlevas käändes, nt pesa > pessa, Tüve lõpuvahelduseks nimetatakse lõpphäälikute poolest einevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas
kõnevooru algust (Noh, kust teie tulete?), hoiavad kuulajaga kontakti, toimides täitesõnana kõnevooru sees (See oli noh niisugune natuke imelik päev) või on tagasisidesignaalideks (Nii- nii!). 4. Onomatopoeetilised hüüdsõnad jäljendavad loomade häälitsusi või muid loodus- või tehishääli või toiminguid, nt miäu, atsih, ha-ha- haa, plärts, põmm. Paljud sõnad on reduplikatiivsõnad, mis näitavad matkitava heli korduvust, nt auh-auh, röh-röh. 17. Tüve astmevaheldus. Definitsioon ja iseloomustus. Tüve tugeva ja nõrga astme paiknemine vormistikus. Astmevaheldus on sõna sisehäälikute muutumine käänamisel või pööramisel. Jaguneb välte- ja laadivahelduseks. Laadivaheldus, selle iseloomustus ja näited. Vältevaheldus, selle iseloomustus ja näited. Laadivahelduse korral eri astmes tüvevariandid erinevad teineteisest sulghääliku või s-i esinemise või puudumise poolest. kolle : `kolde
Sellised on mõned indiaani keeled, eskimo ja tsuktsi keel. Näide ühest indiaani keelest: g-nagla-sl-i-zak-s `mina-elama-koht- otsima-pidevalt'. Nendes keeltes on meie mõistes lauseliikmed liidetud üheks sõnaks. Läänemeresoome keeled on varem kuulunud aglutineerivate keelte hulka, aegamööda on need arenenud (erinevate keelekontaktide mõjul) flekteerivate keelte suunas. Hilises läänemeresoome algkeeles arvatakse olevat tekkinud astmevaheldus, mis tõi endaga kaasa häälikukadusid, kokkusulamisi ja muutusi. AV ongi üks flekteeriva keele tunnuseid. Morfoloogia poolest on eesti keel aglutineeriv-flekteeriv keel. 5.Morfoloogilised sõnaklassid (käändsõnad, pöördsõnad, muutumatud sõnad) - On olemas universaalseid morfoloogilisi klasse, mis on esindatud paljudes maailma keeltes. Sellised on näiteks põhilised sõnaklassid, mida mõnikord nimetatakse primaarseteks grammatilisteks kategooriateks
1. Astmevaheldus Igal häälikul ja häälikuühendil on eesti keeles kindel pikkus. Varasematest kooliastmetest teate, et häälik või sõna võib olla lühike (nt vili), pikk (villi) või ülipikk (vill). Astmevaheldus on sisuliselt tüvemuutus (tüvevaheldus), mille puhul sõnatüvi on kord tugevas (III välde), kord nõrgas (II välde) astmes, nt lutti (mida?) luti (mille?). Astmevaheldus jaguneb kaheks: 1.) vältevaheldus, 2.) laadivaheldus. Kui sõna tugevusaste (hääldus) on igas vormis sama, on sõna astmevahelduseta! 2. Välted ja vältevaheldus Enamasti määratakse terve sõna välde. Eesti keeles on häälikul või selle ühendil (ka sõnal) 3 väldet ehk hääldustugevust: · I välde sõna (häälik või häälikuühend) on lühike ehk iga häälik esineb ühekordselt, v.a k, p, t olemasolul esisilpides ning häälikuühendi puhul rõhulistes silpides: kala, kanala,
Abiks ikka :)
Kõik kommentaarid