ESSEE: ARISTOTELES:NICOMACHOSE EETIKA I JA V ÕIGUSFILOSOOFIA AJALUGU Aristoteles on üks tähtsamaid Antiik- Kreeka filosoofe ( s: 384- 322 a.e.Kr). Temale omistatavaid töid on umbes 400, nii on jutustanud kirjanik Diogenes Laertios. Aristoteles on tegelnud oma teostes suuremalt jaolt inimestega seotud filosoofilistest probleemidest, mis moodustavad läänemaailma mõtteloo ja filosoofia aluse. Ka Nikomachose eetika, mis on üks kolmest Aristotelese eetikaalasest teosest, käsitleb kõige inimlikumat küsimust -- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Järgnevalt uurin lähemalt Aristotelese. Nikomachose eetika I ja V raamatut. Aluseks võttes professor Anne Lille tõlgitud ja kommenteeritud väljaannet. Omaltpoolt sisu kommenteerides annan kokkuvõtliku ülevaate antud raamatute põhilisest sisust, käsitletavatest probleemidest ja mõistetest
SISUKORD SISSEJUHATUS 1. ARISTOTELESE I RAAMAT 2. ARISTOTELESE V RAAMAT ÕIGLUS JA SELLE OLEMUS. KOKKUVÕTE KASUTATUD KIRJANDUS SISSEJUHATUS Aristoteles ( 383-322 eKr) on üks olulisemaid Antiik- Kreeka filosoofe, kes õppis alates 18- ndast eluaastast Platoni akadeemias ning lahkus sealt 37- aastasena, pärast Platoni surma ( u. 347 eKr). Aristoteles tugineb oma teostes peamiselt inimestega seotud filosoofiliste probleemidega, mis suures osas moodustavad filosoofia aluse. Nikomachose eetika on Aristotelese üks kolmest eetikaalasest teosest, mis käsitleb kõige inimlikumat küsimust- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Aristoteles vaatleb küsimust, kas elada tunnete või mõistuse järgi. Uurimisobjektiks on toimiv ja tegutsev inimene, kes peab teiste keskel elades tegema otsuseid õige tegutsemisviisi kohta. Mina uurin lähemalt Aristotelese Nikomachose eetika I ja V raamatut, võttes aluseks professor Anne Lille kommenteeritud nind tõlgitud väljaande.
ARISTOTELES: Nikomachose eetika Lühiessee Liisi Pajuste Esimene kursus 2009-02-19 Sissejuhatus: Nikomachose eetikast lugesin 1 ja 5ndat raamatut. Aristoteles arutleb nendes osades elu eesmärkide üle. Ta vaatleb inimesi peamiselt kolme klassi kaupa omistades neile erinevaid tunnuseid. Peamise käsitluse all on erinevad hüved kuhu inimesed tahavad jõuda või mis neid liikuma panevad. Erinevaid määratlusi saavad loomutäius, õnn, ebaõiglus ja õiglus. Käsitlemist saavad ka hinge ja tegude seosed. Sisukokkuvõte ja probleemid: Kõik (kunst, uurimustöö, tegutsemine ja valik) suunduvad mingi hüve poole. Osad hindavad tegevust ennast, teised jälle tegevuse eesmärki. Eesmärke on palju, osad kuuluvad veel omakorda üketeise alla, seega eelistatakse pigem juhtiva alaga seotud eesmärke
Aristoteles. Nikomachose eetika. Aristoteles oli vanakreeka filosoof, kes pani aluse eetikale. Teoses ,,Nikomachose eetika" arutleb Aristoteles selle üle, mis on hüve ja ülim hüve ning õiglus ja ebaõiglus, kuidas inimesed nendesse suhtuvad ning kuidas need on seotud õnne ja inimese loomutäiusega. Oma seisukohti seletab filosoof enamasti riigi ja poliitika vaatenurgast, kuid esindatud on ka üldine arvamus. Hüve kirjeldab Aristoteles kui eesmärki, mille poole püüeldakse mingi tegevusega. Selline suundumus, milleni soovitakse jõuda, on olemas kõigil aladel, näiteks arstiteaduse puhul on selleks tervis. Siinkohal tuleks mainida, et hüvede puhul eristab ta ülimat hüve, milleks on tegevuse eesmärk, mida me selle enda pärast tahame ning kõik muu tuleb tänu sellele. Niisugune on õnn me teeme teisi asju, et saada õnnelikuks. Õnn on meie lõppeesmärk
.......................................................................................................................8 KOKKUVÕTE.....................................................................................................................12 KASUTATUD KIRJANDUS..............................................................................................13 Aristoteles´e ,,Nikomachose eetika" I ja IV raamat -3- SISSEJUHATUS Nikomachose eetika on Aristotelese eetikaalane peateos, mis käsitleb kõige inimlikumat küsimust- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Aristotelese uurimisobjektiks on tegutsev ja toimiv inimene, kes teiste keskel elades peab tegema otsustusi õige tegutsemisviisi ja -vormi kohta. Lihtsustatult öeldes vaatleb Aristoteles küsimust, kas elada tunnete või mõistuse järgi. Mille järgi seejuures valik teha, selle kirjeldamisele pühendabki Aristoteles oma eetikakäsitluse. (Nikom.eetika, 2007:350)
TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND VÕRDLEVA ÕIGUSTEADUSE ÕPPETOOL xxxxxx NIKOMACHOSE EETIKA I ja V raamat Lühiessee 2012 Kaks aastatuhat, mis lahutavad meid Aristotelese ajast, on väga vähe muutnud arusaamu ja hoiakuid, käsitlusi hüvedest, inimloomusest ja õiglusest. Nimetatud teemad on aktuaalsed ka tänasel päeval. Kohe peale Nikomachose eetika lugema hakkamist, tabas mind selline äratundmise tunne ja selge arusaamine läbi nende peaaegu kahe aastatuhande, mis lahutavad meid ja Aristotelese poolt elatud aega, ei olegi väga palju muutunud. Inimesed ja nende juures hinnatavad põhiväärtused on endised, käitumisharjumused on sarnased, soovid oma tegevusega saavutada ülim eesmärk olla õnnelik on ka endine. Aeg on muutunud, kui inimeste olemus ja soovid mitte. Edasine raamatu lugemine tekitas minus
Õigus ja eetika „ Eetika universaalne ja individuaalne mõõde“ „Juristi ameti koht ühiskonnas“ „Õiguse, eetika ja poliitika seostest“ Essee hindamiskriteeriumid, mis peavad arvestuse saamiseks olema täidetud: 1. kriteerium – essee maht 4- 6 lk. 2. kriteerium – essees on esiplaanil üliõpilase iseseisev analüüs ja põhjendatud hinnangud. 3. kriteerium – üliõpilane on essees sidunud tervikuks erinevad kohustusliku kirjanduse allikad, kirjandust ei ole refereeritud, vaid analüüsitud ja seostatud erinevaid vaateid. Kohustuslik kirjandus: Aristoteles. Nikomachose eetika
Moraalifilosoofia üldine areng -objektivism (antiik-ja keskaeg)->subjektivism (varauusaeg ja uusaeg) Charles Taylor:arusaamas kõlbelisest käitumisest pööre sissepoole -Loomuõigus kui moraaliteooria alus. Areng:Jumala loodud maailmakord->inimese loomus (skeptiline/optimistlik inimesepilt) Mis on hea elu?Antiigi nägemus -Antiik:Objektivistlik hea elu (eudaimonia)definitsioon Platon:häälestumine kosmilise korra järgi.Kirgede allutamine Aristoteles:loomutäiusele (arate) püüdlemine.Saavutatav polises. -Augustinus:reflektiivne pööre.Tee ülima hüveni inimese enda kaudu. Mis on hea elu?Varauusaja vaade. -humanism:eneseväärikus, harilik elu -romantism:sisemise loomuse väljendamine -Taylor´i ,,Autentsuse eetika" kirjeldab arengut: sihid väljaspool püüdlejat eneseteostus Objektivism->subjektivism II -Uusaeg:rõhk inimeste õiguse sfääril (varem inimese kohustused kogukonnas,funktsioon Jumala loodud süsteemis)
1. seminar: Platon ja Aristoteles Tekstid: 1. Jan Szaif, Platoni koopa-võrdpilt, AKADEEMIA 9/1997, lk 18291842 2. Aristoteles, Nikomachose eetika, I raamat http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos/index.html Vastustena palun mitte valikuliselt taasesitada loetud teksti vaid teha loetu põhjal iseseisvalt järeldusi ja kokkuvõtteid! 1. Kuidas mõistavad eetikat Platon ja Aristoteles? Platonil puudub süstemaatiline käsitlus nende kohta. Aristotelese enda käsitluste olulisim tunnus on teoreetilise analüüsi sidumine praktilise kogemusega, tegelikkuse süstemaatilise uurimisega. Platon pidas eelkõige üleüldist üheselt mõistetavat eetikat, kuid Aristoteles lähtus üksikisikust. Aristoteles oli rohkem sellel arvamusel, millele enamik rahvast, mis tõttu oli lähemal tegelikkusele. Aristotelesel kaalutletud valikud. Platoni oma on
Aristoteles Aristotelese jaoks on õnn hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Iseenesest tähendab see oskust mõistuspäraselt toimida. Sel juhul, kui toimida täiuslikemalt mõistuspäraselt kogu elu jooksul, on see inimese suurim hüve ning parima, kauneima, nauditavaima õnne alus. Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. 1. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid saavad olla kas riigimehe või filosoofi elu. Riigimehe näol on tegemist poliitilise juhiga, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks, ent ta ei suuda rakendada tarkuse voorust enda hüvanguks, sest rakendab neid voorusi ebatäiuslikes tingimustes.
nendes on palju vastuolu ja hajuvust. Just hajuvus on seotud ka hüvega. Hüve alla mõeldakse ka õnne hea elu. Kuid õnn võib olla igaühel erinev. Näiteks vaesele võib olla õnneks raha, siis haigele inimesele hoopis tervis. Kõige lihtsameelsemad ja labasemad võtavad õnne ja hüve kui naudingut. Selle pärast ongi lihtsamad inimesed elunautijad ja nad ei näe mingit kindlat eesmärki ega ka ürita pingutada eesmärgi täitmise nimel. Samas ütleb Aristoteles, et need, kes millegi saavutamiseks hästi ja üllalt käitudes toob naudingu ja nauding kuulub hinge juurde. Kuid neid ei saa nimetada elunautijateks, kuna mõni näeb suurt vaeva ja on üllas oma eesmärgi saavutamisel. Hüvedest võib rääkida kahte moodi - need, mis tulevad iseenesest ja need, mis tulevad abivahendiks. Teise variandi alla võib minna nii arusaamine, kui ka selgus. Samas võib sinna alla liigitada ka naudingud ja auavaldused. Kui mingi tegevus toob meile hüve, siis seda
1. Milliste küsimustega tegeleb eetika ehk praktiline filosoofia? -Klassikaline (Platon. Kuni 17. Saj) Milline on hea, õnnelik elu? Milles see seisneb? Mis selle elu heaks teeb? Kuidas seda saavutada? -Uusaegne Mis on õiglus? Milline on õiglane tegu? Kuidas tuleks käituda enese ja teiste suhtes nii, et käitumise tulemus oleks õiglane? 2. Mis on õnn? Muretu elu, mis on vaba kannatustest. See viib meid apaatiani inimese hingerahu. See on võimalik tänu filosoofilise eneseharimisele. Õnnelik on see, kea elab kooskõlas loodusega. Õnn on minu käsutuses olevad ihaldatavad objektid, mida mul ennem ei olnud. 3. Mis on hüve? Inimese ülim hüve on käituda looduse tahtele vastavalt. 4
1. Milliste küsimustega tegeleb eetika ehk praktiline filosoofia? Klassikaline (Platon kuni XVII saj): Millineo n hea elu? Milles hea elu seisneb? Mis teeb elu heaks? Mida teha, et elu oleks hea? Kuidas elada hästi? Mis on õnn? Milles peitub õnn? Mida teha, et olla õnnelik? Uusaegne (XVIII-XXI saj) Mis on õiglus? Milline on õiglane tegu? Kuidas tuleks käituda A. enese suhtes, B. teiste suhtes? 2. Mis on õnn? Loodusega kooskõlas elamine Seneca Eudaimoonia ehk õitseng Aristoteles Õnn on see kui ma saan enda valdusesse mingid objektid (inimesed, materjaalsed esemeb, tunnustus, kodumaa vabadus jne), mida mul enne ei olnud populaarteaduslik. Mikrokosmiline tasakaal. Hüvede saavutamine, kätte saamine, nendeni jõudmine näiteks eneseteostusest tekkiv seisund, inidiviidi vabaduse teostamisest tekkiv seisund, tunne, mis tekib teiste teenimise kaudu jne. Tarkus osata omatud ja omandatud asju hästi ära kasutada. 3. Mis on hüve?
Aristotelese loogika oli 19. sajandi keskpaigani ainus läänemaine loogika. Aristotelesel on suured teened ka bioloogias (loomade anatoomia ja süstemaatika), esteetikas, eetikas, riigiõpetuses (politoloogias) ja kosmoloogias. Aristoteles sündis Makedoonias Chalkidike poolsaarel Stageiras.Tema isa Nikomachos oli Makedoonia kuninga Amyntase õukonnaarst. On alust arvata, et õukonnaarsti koht oli perekonnas pärandatav. Aristotelese varajast haridust pidi see mõjutama, nii et kui Aristoteles 18-aastaselt Ateenasse läks, oli tal juba kalduvus loodusteaduslikule uurimistööle. 18.–37. eluaastal elas Aristoteles Platoni õpilasena Ateenas ning paistis Akadeemiasse kogunenud õpilaste seas silma. Kuigi Aristotelesel tekkisid filosoofilised lahkarvamused Platoni ja paljude tema õpilastega, jäi nende suhted sõbralikuks. Pärast Platoni surma 347 eKr läks Aristoteles koos Platoni õpilase Xenokratesega Väike- Aasias asuva Atarneuse valitseja Hermiase õukonda
Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa · Õiglus = iga osa täidab oma funktsiooni
Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid. Romantism: sisemise loomuse väljendamine on vajalik, esteetiline maailmapilt Tatlori ,,Autentsuse eetika"
loomuõigusele. - Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab üksnes Jumal - ideaalmudel. - ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele - rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu 5) Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist Elusolend = masin. Riik = masin = elusolend. Suveräänsus on kunstlik hing, õigusmõistmine on liigesed, hüvitus ja karistus on närvid, üksikute liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm Salus populi (inimeste turvalisus) on selle eesmärk. VALITSUSVORMID: MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA Valitsusvormid e kes peaks valitsema? Üks (monarhia), vähesed (aristokraatia), paljud (demokraatia) Valitsusviisid e milline peaks olema valitsemisvõimu ulatus? Absoluutne, piiratud 1) Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad:
Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab
Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne (Lovejoy): 1) Ideed on tsüklilised 2) Progress puudub 3) Universaalsed probleemid 4) Autorit pole vaja uurida, oluline on tekstis peituv tarkus Kontekstuaalne (Skinner(Cambridge)) 1) Tähtis on ka autori kavatsus 2) Tähtis on ka ajalooline kontekst 3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon
Iga autor uurib kaasaja probleeme! Teooria seos praktikaga: · ideoloogid õigustavat teatavat laadi poliitlist tegutsemist ehk tegelevad legitimeerimisega · sealjuures kasutavad normatiivseid mõisteid, mis annavad lisaks kirjeldamisele ka hinnangu · ideoloogid täidavad mõisted uue sisuga, nihutavad tähendusi · innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime. Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Õiglus tähendab, et iga osa täidab oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud). Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
Chain of Being'(1936). Selle lähenemise põhiteesideks on: · Ajalugu uurib inimest · Ideed on tsüklilised, puudub progress · Eksisteerivad universaalsed probleemid ning ajatud ideed · On olemas nn `idee-ühikud' (unit-ideas), mis on ideoloogiate ehituskivideks · Ajaloos on suurte mõtlejate kanooniline rida; uurida tuleb just nende teoseid · Autoreid endid pole vaja uurida: väidete tähendus selgub tekstist. Kontekstuaalse uurimismeetodi esindajateks on Cambridge'i koolkond (Quentin Skinner jt). Nemad väidavad, et tekstuaalse meetodi puhul on välja jäetud kaks olulist aspekti: esiteks peame mõistma autori kavatsust, mitte üksnes, mida ta kirjutas, vaid m i k s ta kirjutas. Seetõttu on kontekstuaalse meetodi puhul olulised punktid: · Ajalooline kontekst · Ajastul kehtivad keelelised konventsioonid (tuleb arvestada keelelisi
(patriotismil). 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest. Schlegel: Ainult läbi armastuse, ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene. Herder: Iga inimene on iseenda mõõt, talle eriline talle omaste meeleliste tunnete kooskõla. Armastus ainulaadsete inimeste vahel; samas kogu loodust ja inimkonda siduv printsiip - suunatud riigi kui kunstliku moodustise vastu, nõuavad selle asendamist tõelise 'loomuliku' e armastusel põhineva kogukonnaga. AU 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest. * Au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele. * Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast tuleb hoolida mõõdukalt. * Eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes. * Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline * Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem 2. Cicero vabariiklase aust.
erahuve. Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne. 2) Legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri. teoloogiline argument: Kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad ajalooline argument: Kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad Efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest. Platon : Filosoofid omavad tõelist "teadmist", näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt) on olemas kaks teed (seega monarhia või aristokraatia). 1) Filosoofid haaravad võimu, või 2) Kuningas hakkab filosoofiks. ning "Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu,vägivaldne valitsus
Esmajoones iseloomustab au siiski aadlit. Aadliau koige tahtsam nõue on julgus: surmapõlgavus lahingus; julgus seista oma printsiipide (au) eest, astudes vastu isegi kuningale 8.18. sajandi meritokraatlik aumõiste Meritokraatlik au põhineb heategevusel ning silmapaistvatel ametisaavutustel. 9.Romantilise au paradoksid Au otsitakse kas uhiskonnale vastandumises (enesevaljendamine kordumatu indiviidina) voi riigi ja rahva nimel suremises. Aadliau edasikestmine duellid. Õnn 1.Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Platon- Õnn on meie lõppeesmärk, sest me teeme kõike, et olla õnnelikud. Õnn on tegutsemisvõime, midagi aktiivset. Voorus on õnne paratamatu eeltingimus. 2.Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest. Õnnelik olemiseks ei piisa vaid vooruslikust elust, vaja on ka väliseid hüvesid, vahendeid, et teha teistele head, inimene ei ole õnnelik, kui ta ise on vooruslik, aga ta sõbrad on halvad Aristoteles. Stoikud voorusliku elu aluseks on õige
· Õnnelike indiviidide ühiskond on korraldatud ülemaailmseid küsitlusi, andmekogumisi, uuritakse, milline ühiskond on õnnelikum. Sotsioloogid leidsid, et eestlased on üks maailma õnnetumaid rahvaid. Eesti ja inglise keele võrdlus (I'm so happy kui meeleseisund vs ma olen õnnelik ideaal) Õnne olemus antiigis Keskne küsimus kuidas ma peaksin elama? See puudutab eesmärke (telos) ehk mis on hüved, mille poole peaksime püüdlema. Õnne definitsioon tulenebki telosest õnn pole muud kui lõpp-eesmärk ei ole eesmärk millegi muu jaoks. Kui on teatud eesmärgid, mida taotleme järgmiste eesmärkide saavutamiseks, siis neid nimetatakse instrumentaalseteks eesmärkideks (tahan saada rikkaks, et saada võimule). Õnn ei saa olla instrumentaalne, seega on ülim (eudaimonia). Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad:
Aristoteles iseloomustas eetikat kõik inimlik tegevus ja toimimine on kantud tahtest midagi head korda saata. Kuid see mida me heaks peame, ei kattu kaugeltki igakord ühe või teise teo või toimingu otsese eesmärgiga ega saagi seda sest see, mida me heaks peame, peab õigupoolest haarama kogu meie tegevust kui niisugust, olema kõiki meie üksiktoiminguid ja nende eesmärke koordineerivaks üldiseks ning ühiseks eesmärgiks. Ja üks eetika põhilisemaid ülesandeid seisabki Aristotelese arvates selles, et ta peab hankima selgust tollesse meie elu tegelikkust ülimalt huvitavasse ning oluliselt puudutavasse probleemi. Seepärast koondub ka Aristotelese käsitletud eetika esmajoones tollesama põhiprobleemi ümber ja püüab eelkõige leida vastust küsimusele: mis on ning milles seisab niisugune kõikehaarav ning koordineeriv hea? Oma ,,Nikomachose eetikas" väidab Aristoteles, et säärase ülima headuse nimetuses on
Kust see tuleb? Kas jumal on olemas? Kas jumala olemasolu on võimalik tõestada või ümberlükata? Kes või mis on jumal? Kes vastutab maailmas kurja eest, miks kurjus eksisteerib? 15. Kuidas määratletakse kristliku religiooni jumalat religioonifilosoofias? Jumal on isiksus, inimeselaadne teadvusega olend, kes mõtleb enda peale ja selle peale mida ta teeb. Jumal eksisteerib teisel pool aega ja ruumi, ta on igavene. 3 teda iseloomustavat tunnust: kõikvõimsus, ülim tarkus, ülim headus. Jumal ei manipuleeri inimesega, ta teab ette tema saatust, inimese otsusi. Jumal= transtsendentne, ontoloogiline, kognitiivne ja moraalne absoluutne substants. 16. Kas jumala olemasolu on võimalik tõestada? Tooge näiteid. Seda, mida pole olemas pole võimalik tõestada, kuid sellesse on võimalik uskuda. Jumala olemasolu kohta on kaks positsiooni- ateistlik ja kristlik. Ateistlikud seisukohad:
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab
11.2012 Slide 1 Slide 2 Eetikateooriate üldjaotus EETIKA Tuntumad normatiivsed eetikateooriad on: tagajärje-eetika (konsekventsialism ehk teleoloogiline eetika) Vooruseetika
leiduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne: Tähtis on autori intensioon e. kavatsus (Mitte ainult mida väidab, vaid miks?) Tähtis on ajalooline kontekst ja keelelised tavad e. konventsioonid. Seega: Vaja uurida autorit ennast, tekste millele autor vastas, konventsioone, mille raames kirjutas Teooria seos praktikaga: Ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad Innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon: Elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, hinge laastab vale toimimine. Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hingel 3 osa: mõistuslik, emo, instinct Mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus), instinktid on ohjeldatud(mõõdukus) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest, erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka subjetiivses naudingutundes. Naudingud meelelised, vaimsed
Mis on eetika? Kr. ethos komme, tava, harjumus Lad. moralis komme, tava Laiemas tähenduses kasutatakse mõisteid eetika, moraal, kõlblus sünonüümidena. Näit. kutseeetika = teatud elukutsega (arst, advokaat jm.) seotud moraalipõhimõtted = kõlbelised omadused, mis on seotud kindla kutsega. Moraalivaldkonnas inimene käsitleb ja hindab maailma oma vajaduste ja püüdluste kaudu, väärtustab seda. Moraaal on normide kogum, mis reguleerib inimeste käitumist kõigis eluvaldkondades. Moraal väljendab isiksuse suhet teise inimesse, ühiskonda, loodusesse. Lad. Norma reegel, ettekirjutus
Kaks võimalust: kas filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks. Demokraatlik inimene tahab ju vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab just sellest demokraatias valitsevast seadusetusest. Epikuurlased Õnn on teatud seisund (rahulikkus). Saavutatakse vooruse läbi. Õnnelik elu on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Aristoteles Sõprus Leidis, et linnriike hoiab koos just sõprus. Sõprus ise aga on üldmõiste inimestevahelise suhtlemise kohta. Neid eri liike ning Aristoteles jagab neid põhjuse ja seisundi järgi. Vastavalt põhjusele, miks vastastikku head soovitakse: kasu pärast, naudingu pärast, täiuslik sõprus. Seisundi järgi jagab nii: ülimuslikkus, paremus ja võrdsus. Aust ja eneseväärikusest Au on loomutäiuse tasu ning omistatakse headele inimestele. Au põhineb voorusel. Eneseväärikus on täiuslik loomutäius enese suhtes. Eneseväärikas inimene peab end ja on suurte asjade vääriliseks
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
