Arengupsühholoogia (0)

3 HALB

Esitatud küsimused

  • Mis   kujutab   esimest   koolipäeva ?
  • Kellel   on   imik   süles ?
  • Kuidas  sinu  isik   tuli   tänasesse   päeva ?
  • Milliseks isiksuseks sa muutud  homme ?
  • Mis on tähtsaim muutus inimese eluteel ?
  • Millised kõik muudavad  tervet  inimkonda ?
  • Missugused   bioloogilised,   sotsiaalsed   ja   isiksuslikud tegurid   /faktorid)   on   sinu   arengut   mõjutanud ?
  • Kui   kaua   on   inimene   veel   laps ?
  • Millises   arengukriisis   elad   praegu ?
  • Missugune on hea lapsehoid ?
  • Kes kohtuvad lastega ?
  • Mida   teha   kui   laps   öösel   karjub ?
  • Kuidas rahustada vastsündinud last ?
  • Kuhugi   minemas   või   eelistab   ta   vaikseid   omaette   tegevusi ?
  • Kellaaegadel   või   ei   ole   tema   nälja   ja uneperioodid   kindlatel   aegadel ?
  • Kui   tunneb   pahameelt ?
  • Keskenduda   elu   negatiivsetele   külgedele ?
  • Kuidas   sobisite   teiste   pereliikmetega ?
  • Palju inimesi elas su kodus ?
  • Millal   siis   see   eriline   lähedus   tekib ?
  • Kuivetus   või   koguni   exitus   letalis   (Blauvelt,   1955; Mil määral on sellised nähtused üle kantavad lastele, inimesele ?
  • Kuidas   aidata   lastel   kohaneda   uue   ilmakodanikuga ?
  • Miks   lapsed   mängivad ?
  • Milline on minu koht ühiskonnas, mida ma elult tahan ?
  • Kuidas täiskasvanu saab toetada noort selles arenguülesandes ?
  • Kes võiks tahta lapsele viga teha ?
  • Miks täiskasvanud teevad lapsele haiget või hülgavad nad ?
  • Miks   vanematel   naistel   on     tõenäosus   suurem ?
  • Kuidas   saadakse   teada,   et   laps,   kes   rääkida   ei   oska,   midagi   näeb   või   kuuleb ?
  • Mis laste hirme põhjustab ?
  • Mida lapsed kardavad ?
  • Miks   lapsed   alates   kolmandast   eluaastast   kartlikuks   muutuvad ?
  • Mis on foobiad ?
  • Kuidas hirmude tekkimist vältida ja hirmudega lapsi aidata ?
  • Kellel häire esineb ?
  • Millised on hüperkineetilise häire iseloomulikud tunnused ?
  • Millised on hüperkineetilise häire võimalikud tekkepõhjused ?
  • Kuidas üliaktiivse lapsega toime tulla ?
 
Säutsu twitteris

Kuressaare Ametikool





Koostanud Sirje Pree





2000/2007





2
Sisukord

‗............................................................................................................2
SISUKORD.............................................................................................3
SISSEJUHATUS......................................................................................6
Arengupsühholoogia mõiste......................................................................................8
ARENGU MÕJURID EHK ARENGUFAKTORID.......................................13
ERINEVAD TEOORIAD INIMESE ARENGUST........................................18
Psühhoanalüütikud...................................................................................................21
Erikson ......................................................................................................................27
Erik H. Eriksoni psühhosotsiaalse arenguteooria taust........................................27
Arenguväljakutsed arengu edasiviijatena.............................................................31
Põhitundmused kriisi tulemusena.........................................................................33
Mahler ......................................................................................................................37
Normaalne autism .................................................................................................37
Sümbioos..............................................................................................................38
Eristumine ja iseseisvumine .................................................................................40
Mehhaanilised teooriad............................................................................................44
Biheiviorism .........................................................................................................45
Sotsiaalse õppimise teooria..................................................................................49
Piaget........................................................................................................................50
Kohlberg ...................................................................................................................55
Humanistlik perspektiiv ...........................................................................................60
Maslow `i vajaduste hierarhia ( astmestik ).............................................................60
Bühleri 5 enesesuunamise faasi............................................................................61
ELUTEE ...............................................................................................63
Soomlaste elutee (-kaare) etapid..........................................................................67
Elutee (-kaare) uurijad..........................................................................................68
LAPSEOOTAMISE AEG.........................................................................69
Rasedusaegne ema/isa areng................................................................................70
Sünnituskogemus......................................................................................................72
Sünnituse järgne periood..........................................................................................73
Loode ja vastsündinu................................................................................................76
Mõned probleemid, mis on seotud vastsündinutega.............................................79
VÄIKELAPS 0­3 AASTANE....................................................................81
Väikelapse arenguülesanded....................................................................................81
Maailma suhtumise sünd..........................................................................................83
Vastsündinu info saamine.....................................................................................83
Vastsündinu reageeringud.....................................................................................86
Kasvamine................................................................................................................88
Toitmine................................................................................................................90
Magajast uurijaks.....................................................................................................91
Motoorse arengu etapid ja põhimõtted.................................................................92
Jämemotoorika ja peenmotoorika areng...............................................................93
Motoorse arengu tähendus kogu arengule............................................................95
Sümbolid..................................................................................................................96
Mõtlemine............................................................................................................96
Keel/kõne................................................................................................................103
Keelekasutuse arenemine...................................................................................105
Kõne arengu toetamine .......................................................................................106




3
Kõneeelne suhtlemine ........................................................................................107
Väikelapse emotsioonid .........................................................................................109
Temperament ..........................................................................................................113
Perekond kui kasvukeskkond .................................................................................122
Ema.....................................................................................................................123
Hooldaja .............................................................................................................132
Isa.......................................................................................................................134
Muud lähedased..................................................................................................136
Vanema puudumine (kaotus)..............................................................................140
Perekliima...........................................................................................................142
Enesekontrolli ja eneseregulatsiooni arenemine....................................................143
MÄNGUIGA EHK  KOOLIEELIK  – 3­6 AASTANE...................................146
Mänguea arenguväljakutsed...................................................................................146
Koperdajast liikuvaks meistriks.............................................................................147
Jämemotoorika...................................................................................................147
Peemotoorika......................................................................................................148
Kehaplaan...........................................................................................................149
Minakesksus ja maagia ...........................................................................................150
Mõtlemine..........................................................................................................150
Kõne...................................................................................................................152
Sotsiaalsed põhioskused.....................................................................................154
Jonn ....................................................................................................................155
Mäng ja fantaasia ....................................................................................................157
Mängu ajaloost...................................................................................................157
Mängu tähendus.................................................................................................159
Täiskasvanute osa mängus.................................................................................160
Mängu areng.......................................................................................................161
Lapse joonistused...............................................................................................162 Isiksuse areng - ......................................................................................................162
Isikupära kinnistumine.......................................................................................163
Oidipaalne etapp.................................................................................................164
Minapilt..............................................................................................................166
KOOLIIGA  7­ 11/12 AASTAT..............................................................167
Kooliea arenguväljakutsed.....................................................................................169
Kool ja kooliküpsus................................................................................................170
Konkreetne mõtlemine...........................................................................................175
Isiksuse areng.........................................................................................................176
Sooidentiteedi areng...........................................................................................178
Enesega tutvumine .............................................................................................179
Suhted ühiskonnaga................................................................................................181
Enesekesksuselt vastastikuste suheteni..............................................................181
Sõprussuhted......................................................................................................182
Suhe täiskasvanutesse muutub...........................................................................183
Moraal ................................................................................................................184
Harrastused .............................................................................................................189
NOORUS 12/13 – 20/25 AASTAT.......................................................194
Nooruse arenguväljakutsed....................................................................................194
Nooruse kriisid .......................................................................................................196
Inimsuhete kriis, 13-16 a., murdeiga ......................................................................196
Füüsiline areng...................................................................................................196


4
Seksuaalsus .........................................................................................................197
Mõtlemise areng.................................................................................................198
Isiksuse areng.....................................................................................................200
Sotsiaalne areng..................................................................................................202
Täiskasvanu ja murdeealine...............................................................................206
Identiteedikriis 16-19 aastasena.............................................................................209 Isiksuse areng - emotsionaalne iseseisvus .........................................................209
Sotsiaalne areng..................................................................................................211
Ideoloogiline kriis 19-20/25 aastasena...................................................................215
Noorusea arengutulemus........................................................................................217
LISATEEMAD.....................................................................................219
Laste kuritarvitamine, vägivald..............................................................................219
Puuetega lapsed.....................................................................................................226
Geneetilised mõjud lootele .................................................................................226
KASUTATUD JA  KASULIKKU  MATERJALI..........................................229
Lisa 1......................................................................................................................231
Worthami Arengu uurimise leht.........................................................................231
Lisa 2......................................................................................................................233
Pikkus ja kaal (tüdrukud/poisid).........................................................................233
Lisa 3......................................................................................................................234
Artikkel Imik vajab lähedust..............................................................................234
Lisa 4......................................................................................................................237
Arnold Gesell Kasvu ja arengu spiraal ...............................................................237
Lisa 5......................................................................................................................238
Lapse areng.........................................................................................................238
Lisa 6......................................................................................................................239
Lapse arengu tabel..............................................................................................239
Lisa 7......................................................................................................................247
Artikkel Laste hirmud ........................................................................................247
Lisa 8......................................................................................................................252
Artikkel Hüperkineetilised ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäired laseeas.............252
Lisa 9......................................................................................................................255
Artikkel Murdeiga..............................................................................................255
Lisa 10....................................................................................................................262
Lapse neuropsüühilise arengu hindamise leht....................................................262





5
Sissejuhatus
Elu on muutus. Inimese areng teeb kuni surmani läbi palju 
kompleksseid arenguprotsesse. Inimene kulgeb  läbi elu kasvades, 
muutudes ja arenedes. Teadmised inimese arenemisest aitavad mõista
iseennast ja teisi inimesi. See võimaldab saada teadlikuks nendest 
mõjudest ja  valikutest , mida teed ja jõududest, mis mõjutavad igat 
isikut. 





Kui lehitsed  mõnda perekonna fotoalbumit imestad inimeste üle, kelle
kujutlus   on   jäädvustatud.   Nähes   fotot   emast   ja   tema   esimesest
jalgrattast  mõtled sa sellele, kas ta oli hädas sellega sõitma õppimisel,
kas ta valas mõned  pisarad  ja miks ta naeratab arglikult sellel fotol,
mis   kujutab   esimest   koolipäeva?   Kas   ta   on   ärevuses,   et   kohtub
õpetajaga? Sellel pildil hoiab ta sind beebina. Mida ta tundis, kui sai
sinu emaks? Kuidas sellest väikesest  jalgrattaga  tüdrukust on saanud
naine,   kellel   on   imik   süles?   Kuidas  sinu  isik   tuli   tänasesse   päeva?
Milliseks isiksuseks sa muutud  homme ?
Ülesvõtted   jutustavad   meile   loo   elu   kui  protsessi  sisemistest   ja
välistest   muutustest.   Kuigi   koduvideod   ja   fotod   aitavad   meil   heita
pilku meile endile ei haara nad ometi muutuste protsessi sel määral,
et oskaksime tabada nende olemust ja seda ka pärast pikki vaatlusi.
Käesolev   materjal   püüab   aidata   tabada   protsessi,   mida   nimetame
eluks.   Eelkõige   on   järgnevalt   kirja   pandu   mõeldud   lapsehoolduse
ja/või   sotsiaalhoolekande   alal   tööd   tegevatele   või   seda   tegema
hakkavatele   inimestele.   Materjali   kokkupanemisel   on   kasutatud
mitmete   arengupsühholoogide   koostatud   materjale,   mille   loeteluga
saad tutvuda materjali lõpus. 


6
Alustuseks otsi vastused järgmistele küsimustele:

 Mis kasu on võimalik saada õppides tundma
inimese arengut?
 Kuidas   just   see   materjal   läheneb
arengupsühholoogiale   kui   ainele   võrreldes
teistega ?
 Mis on tähtsaim muutus inimese eluteel?
 Millised  suhtlemisega  seotud ja individuaalsed
muutused mõjutavad inimest?
 Kuidas   saab   vaadelda   inimese   arengu
muutusi?
 Milliste meetoditega  sotsiaalteadlased  
vaatlevad inimest ja kui  eetilised  need 
vaatlused on?





Arengupsühholoogia mõiste

Arengupsühholoogia   on   psühholoogia   haru,   mis   tegeleb   inimese
psüühika muutustega kogu tema elu jooksul, sisuliselt viljastamisest
kuni   surmani.   Eristatakse Arengupsühholoogia on psühholoogia haru, 
lapsepsühholoogiat, mis tegeleb inimese psüühika muutustega 


kooliealise   psühholoogiat, kogu tema elu jooksul, sisuliselt 


noortepsühholoogiat, viljastamisest kuni surmani.


täiskasvanu   psühholoogiat,
vanurite   psühholoogiat,   perepsühholoogiat   jne.   Lapsepsühholoogiast
on   eristunud   tänapäeval   ka   lootepsühholoogia,   imikupsühholoogia
jne. Need on arengupsühholoogia harud.
Erinevad   psühholoogia  suunad  (ehk   teooriad   inimese   kui   isiksuse
arenemisest)   käsitlevad   inimese   arengut   veidi   erinevalt.  Näiteks
bioloogilise suuna esindajatele on oluline inimese arengu geneetiline
ja   rakutase,   sotsiaalse   suuna   esindajad   tegelevad   enam   keskkonna
mõjuga inimese arengule. 
Arengupsühholoogia  tulemusi kasutatakse   õpetamisel, kasvatamisel,
tänapäeval ka üha enam vanuritega tegelemisel ja perenõustamisel. 
 Miks   on   arengupsühholoogia   tänapäeval   hakanud   üha
rohkem   tegelema   vananemise   psühholoogiaga,   vanuritega?
Vastuse   leidmisele   aitab   kaasa   kui   uurid   elanikkonna
jaotumist   vanuseliselt   ja   selle   muutusi   viimastel
aastakümnetel. 
Sotsiaaltöö   kontekstis   on   vajalik   vaadelda   inimese   arengut   kui
tervikut,   s.t.   et   iga   eluetapp   mõjutab   järgnevaid   etappe .   Nii
bioloogilised, sotsiaalsed kui ka isiksuslikud mõjurid omavad paljude
uurijate arvates võrdset tähtsust inimese arengule. 
Inimese   arengut   on   võimalik   jaotada   mitmeti.   Üks   viis   on   jagada
muutused   kvalitatiivseteks   ja   kvantitatiivseteks.   Kvantitatiivsed
muutused  on   muutused,   mida   saab   mõõta   mingites   ühikutest   või


8
kogustes   (pikkust,   raskust   ja   suurust   väljendavate   ühikutega

kirjeldatavad).   Kvalitatiivsed   muutused  on   muutused   sisus ,
struktuuris ja organisatsioonis, need on muutused isiku intellektis või
mõtlemise toimemehhanismides.  Kvalitatiivsete  ja kvantitatiivsete 


Kuigi  arenemine   on   omane   igale muutuste erinevust kirjeldab 


inimesele   on   iga   isiksuse   areng meenutamise  (mälus salvestatu 
taastamine) areng. Näide P. H. Millerilt 
unikaalne ,   erinev.     Iga
(1983) „kui  Jenny  oli 4aastane, jättis ta 
inimkonna   liige   on   ainulaadne,
meelde ainult 3 objekti mõne minuti 
meie   arengule   avaldavad   mõju jooksul nähtud asjadest; 7 aastaselt 
erinevad   faktorid ,   mis   kõik suudab ta meenutada neist umbes 7 
mõjutavad   üht   isikut   teisiti   kui objekti”. Tema mälu on läbi teinud 


teist.  kvantitatiivse muutuse.  Samal ajal on 
tema mälus toimunud ka kvalitatiivne 
Küsimused
muutus ­ ta on võtnud kasutusele 
arutlemiseks   ja
strateegiad , et mäletada objekte 
mõtlemiseks:
kategooriates, mis aitab tal neid 
 Millised meenutada.


mõjutused   muudavad   ühe   inimese   mõrvariks   ja
millised kõik muudavad  tervet  inimkonda? 
 Mida   teed   sina   erinevat   võrreldes   oma   vastas
elava naabriga­ ja mille poolest oled erinev koguni
oma igast vennast ja õest? 
Inimene   omab   palju   ühist   loomadega .   Sageli   mõnda   inimarengu
seaduspärasust   selgitades   tsiteeritakse   uurimust,   mis   on   teostatud
pigem   loomadega   kui   inimestega.   On   loomulik,   et   mõnikord   me
vajame   jälgimiseks   loomi,   sest   kaasaegne   uurimine ,   selle
eetikastandardid   väldivad   uurimisalustena   inimese   kasutamist
(näiteks erinevate ravimite mõju uurimine loodetele  rasedatele  ravimi
manustamise teel). Loomadega tehtud katsete tulemused aitavad meil
suhtuda eksperimentidesse ettevaatlikult ja me  oskame  vältida nende
analoogset kasutamist inimestel.
Väidetakse,   et   inimesed   on   enam   kohanenud,   kui   seda   on   teinud
loomad.   Nad   võivad   erinevalt   loomadest   ette   kujutada   ja   püstitada


9
eesmärke.   Nad   suudavad   luua   selliseid   sümboleid,   nagu   sõnad   ja
pildid,   mida   loomad   iseseisvalt   ei   loo.   Nad   osalevad   keerulises
kultuuris,   kuid   loomad   seda   ei   tee.   Need   on   väited,   millele
loomasõbrad meeleldi vastu vaidleksid.
Kaasaja   arengupsühholoogid   (ja   mitte   ainult)   on   veendunud ,   et
inimest on võimalik muuta terve elu. Muutused inimese varases eas
on   eriti   kiired   ja   dramaatilised   nagu   näiteks   näiliselt   abitu
vastsündinu   arenemine   teadlikuks   lapseks.   Lapsepõlves   toimuvatele
normaalsele arengule on omane suurenemise / kasvamise  ja oskuste
täiustumisega seotud muutused. Muutustel täiskasvanueas on mitu
suunda.   Mõnedes   valdkondades   nagu   näiteks   sõnavara   avardumine
kasv   jätkub,   kuid   muutused   mõnes   teises   valdkonnas   viivad
vähenemisele   (mälu   käepärasus   kõrges   vanaduses,   füüsilise
koormuse talumine vms). 
Normis   kõrvalekalded   lapsepõlveaegses   keskkonnast   tingituna
( traumad ,   hooletusse   jätmine,   tunnetuslikud   vajakajäämised   vms)
võivad   anda   väga   tõsiseid   emotsionaalseid   järelkajasid.   Lood
loendamatutest inimestest, keda on uurijad jälginud lapsepõlvest kuni
täiskasvanueani,   näitavad   et   ümbritsev   keskkond   ise   võib   sageli
osaliseltki     parandada   varasema
Näiteks juhul kui imiku lalisemise ja 
häirumisega tekitatud mõjusid.
kudrutamise ajal kõnelevad 
Inimesed   ei   ole   passiivsed täiskasvanud temaga julgustavalt, 
muutuste   vastuvõtjad.   Nad toetavad  ja ergutavad nad sellega lapse 
vormivad   aktiivselt   oma kõne ja keele arengut

ümbruskonda   ja   nad   võtavad

vastu ühiskonna mõjutusi, mis neid toetavad. Täiskasvanud juhivad
alati   laste   ja   noorte   arengut,   omistades   millelegi   tähenduse   või
tasudes mingi töö eest või veendes üles näitama aktiivsust ja rajades
uusi suhteid. 
Arengupsühholoogia   on   oma   kujunemisel   läbinud   erinevaid   etappe.
Esialgu   oli   keskpunktis
Kui 9 kuuse lapse areng näib aeglane, on 
võimalik tema vanemaid rahustada  vanusele   normikohase
teadmiste andmise teel (areng on 
normaalne) või jagades  soovitusi , kuidas 

10
parandada tema mahajäämust  arengus.

käitumise   kirjeldamised   ja   järgneva   arengu   prognoosimised.
Tänapäeva   inimarengu   uurijad   püüavad  seletada,   mis   on   need
kindlad   faktorid,   mis   mõjutavad   inimese   arengut.   Järgmine
traditsionaalne  samm kõikide teaduste puhul on   ennustus   käitumise
kohta   –   elukutse   valik,   eluülesanne   ja   mõned   juhtumid   katsega
teiseneda  või     arengu   muutmine  positiivsemaks  mõne   tüüpolukorra
katsetamise või raviga.
Inimese   arengu   õpinguil   on Kui haridussüsteemis  toimivad  inimesed 
mõistavad, kuidas  erinevas  vanuses lapsed 
siin   väga   praktiline
paremini õpivad, võivad nad koostada 
tähendus...   Need   kogemused
paremaid õppeprogramme
aitavad paremini mõista inimesi.
Inimese   erinevad   arenguvaldkonnad   on   läbi   põimunud   nagu   ka
psühholoogia   kui   teadus   on   seotud   mitmete   teiste   teadustega
Sarnane lugu on täiskasvanutega, kellel on
(sotsioloogia,   pedagoogika,
võimalik hakata mõistma arengu 
meditsiin  jne.)
üleminekuid: mis toimub kui ema pöördub 
Muutused   kehas,   ajus, tööle pärast lapsepuhkuse lõppemist; 
meelesüsteemides   ja 50aastane mees, kes realiseeris ennast 
liigutusvilumuses   on   osa presidendina  lahkub ametist; kuidas 


psüühilisest   arengust   ja   nad käitub sageli  lesk  või leskmees või  surev  
patsient
avaldavad   mõju   intellektile   ja
isiksusele.   Paljud   inimese   teadmised   maailmast   saame   me   meelte
kaudu ja neid saadakse tänu kehalisele aktiivsusele..
Täiskasvanueas  Alzheimer `i tõvest 
Erinevused   vaimses   arengus
tingitud muutused ajus (esineb 5% 
väljenduvad   õppimises,
inimestel, kes on üle 65 aasta vanad) 
mäletamises,   mõistmises   ja
võivad viia mälu  kaotuse  ja isiksuse 
kõnelises   osavuses.   See   on mandumiseni
intellektuaalse ehk vaimse arengu osa. Nende muutustega on tihedalt
seotud   liigutuste   ( motoorne   areng)   ja   tundeelu   areng.  Näiteks   beebi
mälumahu   suurenemine   toetab   tema   arengut.  Eraldamisest   tekib
rahutus  siis kui ema läheb ära ja  kartus , et ta ei tule tagasi. Mälu on
seotud     füüsiliste   reageeringutega.   Näiteks   1   aastane   poisile   tuleb
meelde, et temaga on tõreldud, kui ta lõhkus ära õe klotsidest tehtud


11
linna ja ta hoidub (või ei hoidu) seda uuesti tegemast. Meelte kaudu
saadav   informatsioon   töödeldakse,   antakse   sellele   tähendus   –   need
protsessid   muutuvad   arengu   käigus   nii   kvalitatiivselt   kui
kvantitatiivselt.   Seda Füüsiline   areng  on   seega   kaalu,   pikkuse   ja
arengut   nimetatakse vastupidavuse   lisandumine,  motoorne   areng  aga
kognitiivseks arenguks. liigitusvilumuste   areng   (jämemotoorika   –   suured


Sotsiaalne   areng   on liigutused   nagu   roomamine,   kõndimine   ja
peemotoorika   ehk   peenlihaste   koordinatsiooni
eelkõige   seotud   inimese
eeldavad liigutused nagu asjade hoidmine, pliiatsiga
toimetulekuga   teiste
joonistamine, nööpimine jne.). Vaimne areng kujutab
inimeste   hulgas,   siia
endast inimese õppimisvõime arengut, sisaldades nii
kuulub   nii   võ imed   ja
mälu, mõtlemise kui tahte komponente ja  kognitiivne
oskused   kultuurile areng  on   olemuselt   kognitiivsete   protsesside
omase     hoolitsemisega küpsemine  (mõtlemine,   fantaasia   jne.).
enese   ja   teiste   eest   kui Sotsiaalpsühholoogiline   areng  hõlmab   endas


kas   suhtlemise   ja eneseteenindamist kui igapäeva eluga toime tulemist
ja suhtlemisoskusi.   
koostöö  suutlikkus  (sh teistega  arvestamine , enese eest  seismine  jne). 




12
Arengu mõjurid ehk arengufaktorid

Inimese   arengut   mõjutavad   mitmed   erinevad   asjaolud .   Inimesed
sünnivad koos teatud tunnuste ja kogemustega. Mõned tunnused on
enam mõjuvamad. Osa tunnuseid on individuaalsed, osad aga  omased
tervele   grupile   (vanus,   põlvkond,   kultuur   vms.)   Inimese   iseloom   ja
elulaadi valik mõjutavad tema arengut.
Arengufaktoreid   võib   jagada   bioloogilisteks   ja   sotsiaalseteks,
sisemisteks ja välisteks, normatiivseteks ja mittenormatiivseteks jne.
Sisemiste   mõjurite   all   mõeldakse   nn   bioloogilisi   faktoreid,   neid   mis
mõjutavad   inimest   enne   tema   sündi   ja   nende   mõju   ei   ole   võimalik
sünnijärgselt   enam   muuta   (kuigi   leevendada   on   võimalik).   Need
mõjutused on algselt pärilikud. Näiteks teatud  anded  on sünnieelselt
saadud pärilikul teel oma vanematelt. Väliste mõjurite all mõeldakse
eelkõige   sotsiaalseid   arengufaktoreid.   Nendeks   on   erinevad
ümbruskonna   mõjutused,   mis   on   täiendatud   kogemustega   oma
välismaailmast   ja   iseendast.   Piir   pärilike   ja   mittepärilike   mõjurite
vahel   on   segane.   Muutused   maailmas   toovad   kaasa   muutusi   meie
sisemuses. Näiteks tüdruk, kes oma olemuselt on rõõmsameelne toob
kaasa positiivse pöördumise tema poole, sellega kinnitame tugevamalt
veel   tema   usaldust,   et   taoline   käitumine   väärib   tunnustust.   Koos
sellega   tugevneb   tema   eneseusaldus   ja   ta   katsub   sagedamini   nii
käituda,   ta   on   usaldavam   kui   laps,   kellel   pole   niisugust   usaldust
tekkinud.
Individuaalsete   erinevuste   hulk   suureneb,   kui   inimene   kasvab.
Normaalne   laps   läbib   samad   arengutähised   peaaegu   samaaegselt
teistega, sest paljud lapsepõlves toimuvad muutused on seotud aju ja
keha   baasilise   küpsemisega.   Aastate   jooksul   koos   mõtlemise
arenemise   ja   individuaalse   kogemuse   lisandumisega,   mõjutustega
elukeskkonnalt   kujuneb   välja,   ainukordsus,   mida   mõistetakse
inimeste erinevusena üksteisest.





13
Normatiivsed   ja   mittenormatiivsed   mõjutused.  Sündmused,   mis
muudavad   suuri   inimhulki,   sisaldavad   nii   normatiivsed   kui   ka
mittenormatiivsed mõjutajad (Baltes, Reese & Lipsitt, 1980).
Normatiivsed   ealised   mõjutused  on   bioloogilised   ja   keskkonnast
tulenevad   mõjutused,   mis   on   suures   osas   sarnased   inimestele,   kes
kuuluvad samadesse vanusegruppidesse, kusjuures pole oluline, kus
ja   kuidas   nad   elavad.   Sellised   mõjutused   arengus   on   bioloogiliste
märkidena   täheldatavad   nagu   puberteet   ja   menopaus   ja
kultuurimärkidena nagu sisemine üldine  haridus  (mis algab enamikes
ühiskondades 6­7 aastaselt) ja aktiivne sekkumine ühiskonnaellu (see
tuleb sageli ette 15­ 17 aasta vahel).
Normatiivne   ajaloolised   muutused  on   bioloogiline   ja   ümbruskonnast
tulenevad   ühised   muutused,   mis   toimuvad   inimestes   generatsiooni
(põlvkonna)siseselt   või  eraldi  (need   kerkivad   üles   teatud   ajaga   ja
mõjutuskohtade   sees).   Sellisteks   mõjutusteks   on   näiteks
majanduslangus   1930datel   aastatel,   I   ja   II   Maailmasõda ,
küüditamised   (1941,   1949),   okupatsioonid ,   rahareformid   ja
inflatsiooniperioodid,   ~1970   aastate   Vietnami   sõda,   ~1980   aastate
Afganistani   ja   ~2000   alguse   sõjad   Ees­Aasias,   suured   Aafrika
näljahädad   jne.   Mõjutused   ühiskonna   kultuurifaktorite   poolt
muudavad nii naise kui mehe rolli ja  kujundavad  lapsesünnitamise
aega,   laste   arvu   peres,   infotehnoloogiaga   kokkupuuteid,
diagnostikavõimalusi jne. 
Mittenormaalsed   elusündmused  on   sageli   sellised,   mis   mõjutavad
suurt   osa   indiviidi   elus.   Sündmused,   millest   üks   või   teine   ei   ole
edukas   kogu   rahvale,   võib   olla   ebaõnnestumiseks   inimestele   kogu
eluks.   Selliseks   sündmuseks   võib   olla   vanema   surm   lapse   varases
eas, raske  haigestumine  või puudega lapse sünd. Nad võivad esineda
ka õnnelike  sündmustena  nagu  äkiline  rikastumine , võimalus elada
välismaal, eriline õnnestumine karjääri alal. Seega, need sündmused
võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Nad võivad põhjustada




14
palju stressi normatiivsete sündmustega võrreldes, sest isikud ei ole

selleks valmis ja nad võivad vajada erilist abi kohanemiseks. 





BIOLOOGILISED
ARENGUFAKTORID: SOTSIAALSED
Pärilikud faktorid ARENGUFAKTORID:
Mittepärilikud Vahetu sotsiaalne
faktorid keskkond
Sotsiaal-kultuuriline
keskkond




ISIKSUSLIKUD
ARENGU-
FAKTORID:
Aktiivsus
õppimine


Joonis 1. Arengufaktorid


Seega mõjutavad isiksuse arengut nii bioloogilised, sotsiaalsed kui
ka isiksuslikud faktorid. 
Bioloogiliste  faktorite   mõju   tähtsustamine   ja   nende   faktorite
uurimine  algas   koos   geneetika   avastamisega.   Geneetilised
tunnused on looduse poolt meile kaasa antud ja seega avaldavad
oma   mõju   juba   enne   sündimist.   Tegurid,   mis   on   meie   arengut
mõjutanud enne sündi, avaldavad pikaajalist mõju st nad loovad
eeltingimused . Bioloogilised faktorid jagunevad:
 Pärilikud   ­   geneetiline   baas   on   meile   kaasa   antud   N:
välimus, võimed, temperament. Meie DNA kannab endas
meie   vanemate,   vanavanemate   jne   informatsiooni,
missugused   tunnused   just   konkreetse   isiku   puhul
avalduvad   sõltub   mitmetest   seaduspärasustest   ja   ka
juhusest. Vt. täpsemalt tekste geneetika kohta





15
 Mittepärilikud   ­   mõjuvad   viljastamise   ja   sünni   vahelisel
ajal.   N:   perekonna   mikrokliima ,   traumad,   keskkonna
reostatus ,   ema   haigestumine,   sünnitusega   kaasnevad
kõrvalekalded   jne.   Loe   täiendavalt   juurde   loote   arengut
mõjutavatest teguritest.
Sotsiaalsed  faktorid   on   seotud   teiste   inimestega,   sootsiumiga,
kultuuriga   ja   mõjutavad   meid   sünnist   surmani.   Seega   võime   me
väita,  et  bioloogiliselt   determineeritud  inimene   satub  peale  sündi
sotsiaalsete   mõjurite   kätte,   mis   teda   voolima   hakkavad.
Sotsiaalseid faktoreid saab jagada:
 Vahetu sotsiaalne keskkond ­ pere,  naabrid  N:  mitmenda
lapsena   sündis,   kas   peres   on   vanavanemaid,   õdesid­
vendi, missugune on naabrus jne. Asotsiaalses linnaosas
sündinud   lastel   on   tunduvalt   suurem   tõenäosus
kujuneda oma keskkonna sarnasteks.
 Üldine   sotsiaalkultuuriline   keskkond   ehk   see
kultuuriruum   (ja   aeg),   kuhu   ja   millal   sünnitakse.   Siia
kuuluvad   ka   tugisüsteemi   olemasolu   ( lasteaed ,
peretoetused,   arstiabi   jne,   kultuuritraditsioonid   (Miks
Hiinas on vähe tüdrukuid?)
Isiksuslikud  faktorid   on   seotud   inimese   enda   tegevusega.
Loomulikult   mõjutavad   eelnevad   faktorid   neid   isiksuse   omadusi,
mis   kujundavad   inimese   aktiivsust   jne,   kuid   ka   sarnase
potentsiaaliga   inimesed   arenevad   erinevalt.   Kõige   enam   mõjutab
isiksuse kujunemist:
 Aktiivsus
 Õppimisvõime. 
Aktiivne   inimene   vananeb   aeglasemini   ja   säilitab   kauaks
õppimisvõime 
Mõtlemiseks:




16
Missugused   bioloogilised,   sotsiaalsed   ja   isiksuslikud

tegurid   /faktorid)   on   sinu   arengut   mõjutanud?   Põhjenda
näidetega.
Kriitilised   perioodid  on   arengus   eriline   aeg,   sest   siis   toimuvad
sündmused võivad mõjutavad arengut tugevalt. Kahjustuse kogus ja
liik vastab kahjustuse olemusele põhjustades šoki või kartlikkust jne. 
Sotsiaalse   ja   ümbruskonna   arengu   poolt   mõjutatavad   sündmused
põhjustavad /mõjutavad  8 erinevat kriisi sündinud lapsel.
Inimese   organism   võib   harilikult   oma   tundlikkuse   tasemel   olla
erinevatel   eluperioodidel   erinev,   eriti   vastandlik   on   ta   varastel
arenguperioodidel
7­8 päevane  rase  on eriti tundlik röntgenikiirtele,
Inimesel   on   arengus   nn
mistõttu see võib esile kutsuda sünnikahjustusi. 
kriitiline   periood   kõndima, Kui  kiiritus  saadakse 9,5 päeva pärast 
kõnelema, puhtust  pidama eostamist, on suur tõenäosus, et sünnib selgroo­


(potil   käima)   hakkamise, kahjustusega laps (st närvisüsteemi kahjustus) 
Russell  & Russell, 1952) Seega kui naine saab 
hirmude   tekkimise   jaoks.
kiiritust või võtab ebasobivat ravimit või põeb 
Mingi takistus sel perioodil
ohtlikku haigust esimese kolme  raseduskuu  
võib   vastava   valdkonna
jooksul on väga tõenäoline, et tal sünnib 
arengut   pidurdada puudega laps.
halvemal juhul katkestada. 





17
Erinevad teooriad inimese arengust
Inimese   arengu   mõjutamine   on   huvitanud   inimkonda   juba   väga
ammusel ajal. Antiik­ Kreekast  on teada, et  filosoofid  jagasid inimese
elu 7 aastasteks perioodideks, kusjuures igale perioodile vastas kindel
kirjeldus.   Oluliseks   peeti   siiski   vaid   vabade   meeste   elu   uurimist   ja
kirjeldamist. Paljud Antiik­Kreeka  skulptorid  ja  kunstnikud   kujutasid
last   kui   kokkusurutud   täiskasvanut.   Samuti   toimus   see   ka   lääne
kultuurides . Enne 13.sajandit ei kujutanud kunstnikud last nii nagu
meie   seda   tänapäeval   mõistame.   Erinevatel   aegadel   on   lapsepõlve
vaadatud kui valget lehte, kuhu saab kirjutada mida tahes, nähtud
lapses   ohtu   (kurja   vaimu,   mis   tuleb   välja   ajada),   võetud   last   kui
väikest   täiskasvanut.   Alles   alates   17.sajandist   hakati   lapsele
lähenema     kui   iseseisvale   olendile.   Sel   perioodil   rääkisid   vanemad
lastega   “magusalt”,   ”lihtsustatult”,   seega   “lapselikult”.   Lapsi   hakati
riietama   täiskasvanutest   erinevalt.   Varem   tegid   rätsepad   lastele
täiskasvanutega   sarnased   riided,   kasutades   ainult   väiksemat
numbrit. Lapsed tundsid neid rõivaid kandes ja nendes mängides end
halvasti, ebamugavalt. 17.sajandil ilmub esimene raamat soovitustega
lapsevanematele,   kuid   see   oli   siiski   enam   mõeldud   arstidele.   Seal
esitati järgmisi põhimõtteid: emadele ja ammedel ei ole õigust tunda
beebide  vastu viha; nende piim ei ole lapsele  saatuslik ; potilkäimise
treenimine   imikutel   algab   3   nädalast;   pöidla   imemise   takistamiseks
tuleb imikutel siduda käed mitmeks kuuks kinni jne.
Uuringud   19.sajandil   valmistasid   ette   uue   suuna   lapse   arengu
uurimiseks. Algasid ka vaidlused pärilikkuse ja keskkonna mõjutuste
üle.   See   mõttevahetus   kestab   senini.   Avastatakse   geenid   ja
immuunsus ,   mida   on   inimestel   võimalik   edasi   anda   lastele.   Laialt
levitatakse   seisukohti   kasvatuse   võimalikkusest,   kui   võimsamast
mõjurist   arengule.   Samal   ajal   võ imendub   protestantistlik   ja
ettemääratuse   rõhutamine.   Selle   asemel,   et   täiskasvanud   tunneksid
vastutust   oma   laste   eest   nad   lepivad   lihtsustaud   viisil   lastega
toimuvate õnnetuste ja surmaga.


18
Elu hakkasid enam määrama seadused, sellega kaasnevalt   vähenes

laste tööle sundimine ja nad said enam käia koolis. Võim muutus ja
lapsed suunati kodudest koolidesse, vanemad suunasid lapsed teatud
vanuses   õpetajate   juurde,   rõhutati   automaatseid   õpivilumusi.
Uuenenud   psühholoogiateadus   viis   inimese   uskumuseni,   et   nad
võivad   mõista   teineteist   kui   õpivad   mõistma   neid   faktoreid,   mis
mõjutavad neid lapsepõlve jooksul.
Noorukiiga   loeti   täiskasvanuikka   kuuluvaks   kuni   20.sajandini.   G.
Stanly Hall oli  pioneer  liikumises , mis formuleeris noorukite teooria.
Tema kaheosaline töö “ Noorukid ” kirjastati 1941.a.. Kuigi see oli väga
populaarne   ja   kutsus   esile   palju   arutelusid,   toetus   ta   siiski   Halli
populaarsetele seisukohtadele. 
Tänapäeval  on   lapsepõlve   osatähtsus   inimese   kujunemisel   tõusnud,
kuna   lapsepõlv   on   muutunud   pikemaks.   Samas   areneb   ühiskond
edasi   järjest   kiiremas   tempos   ja   see   seab   lastega   tegelevatele
inimestele   ette   ülesande   kasvatada   lapsi   mitte   antud   momendi
vajadusi arvestades vaid võttes arvesse ootusi, mida esitab ühiskond

20 ­ 30 aasta pärast.
Küsimused arutlemiseks ja mõtlemiseks:

 Kui   kaua   on   inimene   veel   laps?   Mis   seda
näitab? 


 Kujuta   ette   ühiskonda   aastal   2010,   2050   –
missugused   omadused   peaksid   inimesel
olema, et olla edukas?
Inimese   areng   toimub   sõltumata   sellest,   kuidas   nad   teavad   oma
arengu alust. Teooriad on ühendatud andmetega, kust pärineb teave,
st uuringutega.  Teadlaste  püstitatud teooriad aitavad meil ühendada
või   teha   tähelepanekuid   sellest,   kuidas   kogutud   andmed   praktikas
toimivad,   teha   ennustusi,   millistel   tingimustel   kogutud   andmed
kehtivad. Teooriad on tähtsad selleks, et aidata teadlastel  selgitada,
interpreteerida   ja   ennustada  inimese   käitumist.   Püüdlikult   tehtud




19
uuringud   koosnevad   tükk­tükilt   kogutud   teadmistes.   Teooriad
annavad   võimaluse   leida   sarnasused   erinevates   andmetes­   on
võimalik eraldi vaadelda andmeid ja teha neis üldistusi.
Juhtteooriad   sisaldavad   uurijate   jaoks   kontrollitud   hüpoteese.
Hüpoteeside   kaudu   on   võimalik   selgitada   nähtusi   ja   kasutada   neid
kõiksuguste   eksperimentide   ennustamiseks.   Mõned   uurimused
kinnitavad   hüpoteese,   neis   sisalduvaid   teooriaid.   Teised   teadlased
moodustavad   neist   oma   teooriad,   kus   seletavad   ootamatult   pinnale
kerkinud fakte. Mõned teooriad ei ole nii lihtsalt aimatavad: teised on
kindlalt   väljatöötatud   struktuuriga,   sisaldades   palju   informatsiooni.
Areng uurijad ei arvesta mitte igat teooriat, mis seletavad arengut. 
Tänapäeva inimese  areng on uuritav vähemalt 4 rivaalitseva  teooria
kohaselt.   Need   on   psühhoanalüüs,   mehhaanika ,   orgaanika   ja
humanism . Kõik nad aitavad kaasa sellel, et paremini mõista inimese
arengut. Järgnevalt on esitatud evolutsiooni käiku enam mõjutanud
teooriad,   nende   perspektiivist   tulenevalt.   Teoreetikud ,   kes   on   oma
uurimise   aluseks   võtnud   käitumise   motiivid   on   huvitatud
psühhoanalüüsist. Nad lähenevad ainele nagu Sigmund  Freud  ja Erik
Erikson.
Mehhaaniline   seisukoht   mõjutab   uurijaid   siis,   kui   nad   arvavad ,   et
inimene   on   reaktor   nad   näevad   muutuste   sisu   kvantitatiivsetes
muutustes.   Kui   keskpunktis   on   vaatluse   puhul   käitumine,   siis
biheivioristid   ja   sotsiaalse   õppimise   teoreetikud   kirjeldavad   reflekse
kui mehhaanilisi muutusi. Biheivioriste huvitab käitumise  vormimine
ja selleks tingimuste määramine. Selle teooria järgi  pinged  jäljendavad
õpitud   mudelit.   Orgaanikute   seisukohalt   on   inimene   kui   aktiivsuse
toetaja, kes sellega suunab oma arengut. Nad näevad arengut kui rida
erinevusi   kvantitatiivsete   ja   kvalitatiivsete   astetena.   Neid   seisukohti
esindavad   Jean   Piaget   ja   Lawrence   Kohlberg.   Humanistlikust
seisukohast   kirjeldavad   inimest   Abraham   Maslow   ja   Charlotte
Brühler, väites et inimene on  olend , kes vajab hoolt ja hoolitsust ja




20
tagab läbi selle toimimise, isiksuse arengu, oma valikud, loomisvõime

ja enese realiseerimise

Psühhoanalüütikud


Kas   sa   oled   alati   proovinud   oma   unenägusid   analüüsida?   Kas   sa
usud , et ebateadlikud tunded teiste inimeste vastu esinevad sageli ja
sa   kasutad   neid.   Kui   see   on   nii,   siis   sa   oled
mõjutatud   psühhoanalüütilisest   mõtteviisist  ja
vaatled ebateadlikult neid  motiive , mis mõjutavad
inimese   käitumist.   Selline   seisukoht   oli   varem
kuulmatu, tema algus on 20 sajandi algus. 

20   sajandi   alul     sõnastas   Viini   psühhiaater

Sigmund   Freud   psühhoanalüüsi   põhimõtted.
Psühhoanalüüs   (kaasajal   kasutatakse   ka   väljendit
psühhodünaamiline lähenemine) on teraapiline lähenemine inimesele
selleks,   et   ta   vabaneks   ebateadlikest   konfliktidest.   Lähtuti
lapsepõlvest   ja   sellest,   missuguseid   käitumisi/kogemusi   ja   tundeid
see sisaldab. 
Sigmund Freud ( 1856 ­1939) oli oma pere 8 lapsest vanim. Ta uskus,
et on ema lemmik ja temalt loodeti, et ta viib ellu suuri asju. Tema
eesmärgiks   oli   algatada   suur   meditsiiniline   uuring,   kuid   selleks
puudusid   majanduslikud   võimalused   ja   juudi   soost   isiku   areng
selleaegses   akadeemilises   teaduses   ja   erameditsiini   praktikas   oli
raske.   Üks   Freudi   huvisid   oli   neuroloogia ,   uuringud   peaaju   ja
ebastabiilsete   närvisüsteemide   ravimises.   Selle   suuna
uurimisobjektiks on meditsiinis imik. On vähe sümptomeid, millele ei
oleks   osatud   leida   psüühikast   tulenevaid   seletusi.   Freud   küsis
vanematelt,   mida   nad   mäletavad.   See   juhtis   teda   järeldusteni,   et
emotsionaalse   ebastabiilsuse   allikad   võivad   asuda   varases
lapsepõlves.
Freudi teooriast lähtub, et suurim mõju ei tulene mitte bioloogilistelt
jõududelt,   vaid   enam   seksuaalsuselt   ja   agressiivsusest,   mis   on


21
inimese käitumise motiiviks, et see paneb loodusliku aluse konflikti
ühiskonnaga,   tema   kartusega   selle   ees.   Freudi   ideed   šokeerisid
viktoriaanlikku   ühiskonda,   mille   üle   nii   mõnigi   lugupeetud   inimene
polnud   arutlenud   või   (oletanud)   mõelnud.   See   teooria   on   Euroopa
tavameditsiini   esimene   kõrvaleheitmine,   mis   lõpuks   saavutas   laia
rahvusvahelise   tähelepanu.   Aga   selle   üle   jäädi   vaidlema,   eriti
seksuaalsuse  ja agressiivsusele  ülekandmine inimkäitumisse. Freudi
tuntud   pooldajad   lõpuks
murdusid   vastuväited   ja
arendasid   selle   teooria
psühhoanalüüsi   teooriaks.
Tema   tütar   Anna   Freud,   oli
see,   kes   viis   edasi   oma   isa
tööd,   arendades
psühhoanalüüsi meetodi laste
uurimisel .
Freudi seisukohtade kohaselt koosneb inimene 3st komponendist: id,
ego   ja   superego .   Id   on   nagu   sündides   saadud   kink ,   mis   koosneb
teadmata   motiividest   ja   soovidest,   see   käitub   "ettearvamatul
printsiibil"   koondab   pingutusi   vahetute   inimese   isiksuse   vajadusi.
Alguses on imik enesekeskne, ta ei erista ennast välismaailmast. Kõik
temas   toimuv   on   viivitamatu   reageering   (näiteks   käitumine   kui   ta
ootab   toitu),   tasapisi   areneb   tema   ego   ja   algab   enda   eristamine
teistest, ümbruskonnast.
Joonis 2. Isiksuse struktuur
Ego   kujutab   isikut   või   isiku Freudi järgi
aistinguid, areng toimub elu esimesel
aastal   ja   toimub   "tõelisuse   printsiibil",   selles   kehtib   astmeline
vastuvõetavus.   Lõpuks   ego   on   id`i   vahendaja   ja   superego   areneb
umbes   4   või   5   aastasel   lapsel.   Superego   kujutab   endast   sellist
väärtust   nagu   on   täiskasvanu   ja   teised   sotsiaalsed   agendid
ühiskonnas   (nagu   õpetajad),   kes   suhtlevad   lastega.   Suuresti   sõltub
laste   enesemääramine   vanemate   seksuaalsusest.   Superego   liidab


22
isiku alateadvuse sotsiaalselt heakskiidetavasse vormi mida "võib" ja
"mida ei või".

Psühhoanalüütikud (eriti just Freud ja tema kaaslased) pidasid väga
oluliseks   lapsepõlve   ja   sel   ajal   kogetud   tundeid.   Olulisemaks
liikumapanevaks jõuks pidas Freud alateadlikke tunge (olulisem neist
libido ehk seksuaaltung). 
Freudi teooria kohadelt arenevad laps ja täiskasvanu ebaühtlaselt läbi
psühhoseksuaalse   arenguetappide .   See   toimub   astmelise   tõusu
põhimõtte   ja   pöörates   tähelepanu   erinevatele Lapse 
psühhoseksuaalse 
naudinguallikatele kehas – suu, pärak,  genitaalid . arengu etapid


Läbi   erinevate   etappide   toimub   alati   lapse   küpsemine   ja   liikumine
leidmaks oma kohta.
Freudi järgi on  arenguetapid  järgmised:
 Oraalne periood (0­18 kuud)
 Anaalne periood (1­3 aastane)
 Falliline periood (3­5 aastane sh Oidipuse  kompleks )
Latentne  periood (6 – 10/12 a. – kuni eelpuberteedini)
 Genitaalne periood (10/12 ­ ….)
Arengut takistab kui lapse arengus toimuv on vähe rahuldust  pakkuv .
Näiteks beebil, kes võõrutatakse varakult rinnast või kes on üksi liiga
kaua   või   kes   sõltub   liigselt   täiskasvanust   kinnistuvad   emotsioonid
teistsuguses järgus kui vajadused.





23
Tabel 1 Arengujärgud  erinevates teooriates


PSÜHHOSEKSUAALSED (FREUD) PSÜHHOSOTSIAALSED (ERIKSON) KOGNITIIVSED (PIAGET)
Oraalne   ehk   suuga   seotud Baasiline usaldus või  mitteusaldus  (sünnist kuni 12­ 18 kuuni) Sensomotoorne   (tundelis­
(sünnist kuni 12­18 kuuni) laps   tajub   maailma   aistingute   läbi,   mis   võivad   tekitada   kas liigutuslik )   –   0­2   a.  Imik
beebi   on   enesekeskne   ja baasi   usaldusele   või   usaldamatusele   (inimeste     suhtes). muutub   sellisest   olendist,
orienteeritud   suu   aktiivsusele. Uskumise ja  lootuse  periood. kes   omab   vaid   esimesi
Tegevused   nagu   imemine   ja reflekse,   olendiks,   kes
söömine on naudinguks Sõltumatus   või   sõltuvus   (12­18   kuud   ­   3   aastat)  lapse   areng aktiivselt suunab keskkonda.
võngub   iseseisvuse   ja   kahtluse   ning   häbi   vahel.   Tahtejõuline Imik   õpib   sensoorse   ja
Anaalne (12­ 18 kuud ­ 3 aastat) periood. motoorse   aktiivsuse   abil
lapsele   pakub   tundelist (katsudes,   vaadates,   haistes
rahuldust   väljaheite Initsiatiiv   või   süütunne   (3­   6   aastani).  Lapsel   areneb jne).
kinnihoidmine   ja   väljutamine. algatusvõime,   kus   ta   mõtleb   välja   uusi   asju   või   on   ülekaalus
Rahuldus   saadakse   anaalsest ebaõnnestumine. Sihikindluse periood. Preoperatiivne   (preoperantne)
piirkonnast. ehk   eeloperatsioonide   tase
Usinus   (töökus)   või   alaväärsus   (6   aasta   ­   puberteet)  laps   õpib (tegevuseelne areng) 2 ­ 7 a.
Falliline   (3­   6   aastane)  see   aeg kultuuriväärtusi   ja   tundeid   või   tajub   enda   alaväärsust Lapse   areng   on   mõjutatud
on   “pere   romantika ”,   kus kultuurikeskkonnas. Vilumuste kujunemise periood. kujutluste   süsteemist   ja
ilmneb   poistel   Oidipuse teadmistest   sümbolitest
kompleks ja tüdrukutel  Elektra Identiteet   või   selle   segadus   (puberteet   ­   noore   täiskasvanu) inimeste, koha ja sündmuste
kompleks.   Rahulduse   tsoon   on nooruk   otsustab   oma   aistingute,   oma   rolli   üle   ise   või   mitte. kohta.
genitaalide piirkonnas. Ustavus .
Operatsioonide   ehk
Latentne (peidetud) (6 aastane ­ Intiimsus või  isolatsioon  (noorem täiskasvanuiga) otsib kohustusi konkreetsete   operatsioonide
puberteet)  see  on vastastikkuse teiste suhtes ja leiab need või kannatab läbikukkumise ja liigse tase Tegutsemise aeg 7­ 12 a.
tuulevaikuse  aeg,  kuni  tormide enesesse  süüvimise all. Armastuse periood. Laps   oskab   probleeme
puhkemise eani. loogiliselt   arendada   ja   neid
Generatiivsusloovus  või  stagnatsioon  (keskmine täiskasvanuiga) suunata,   määrates   neid   siin
Genitaalne   (puberteet   ­     täis­ küpsus, mis sisaldab  rahutuse   tunnet  koos kehtestamisega või ka hüpoteesidena.
kasvanu)  see   on   seksuaalselt kui see nii pole tunneb isik end kurnatuna. Hoolitsuse periood.





24
täiskasvanuks küpsemine. Formaalsete operatsioonide e.
Integreeritus   või  eraldatus  ( hiline  täiskasvanuiga)  elatanud  isik abstraktse mõtlemise tase (11
tunneb   oma   elatud   elust   aktiivset   heakskiitu,   võtab   arvesse ­ … a.)
surma või tajub meelekindlusetust. Arukuse periood. Inimene   kasutab   mõtlemises
sümboleid, abstraktsioone.





25
Freud kirjeldas esmakordselt kaitsemehhanisme, mille abil inimesed
ebateadlikult   võitlevad   tegelikkuse   moonutamise   vastu.   Igaüks
kasutab teatud ajal kaitsemehhanisme. Juhul kui need  mehhanismid
takistavad   emotsionaalset   arengut,   on   nad   patoloogilised.   Enam
tuntud   kaitsemehhanismideks   on   regressioon   (tagasiminek   –   tagasi
pöördumine   käitumises   varasemasse   arenguaega),   repressioon
(survetunne   –   teadvuses   suletakse   rahutust   tekitavad   kogemused),
sublimatsioon  (mittesobiva seksuaalsuse või agressiivsuse muutmine
sotsiaalselt   sobivaks,   energia   suunamine   töösse,   sporti,   hobidesse
jne.),  projektsioon  ( peegeldamine  –vastuvõetamatute tunnete ja asjade
omistamine   teisele   isikule),   reaktsiooni   kujundamine   (rahutustunde
asendamine   teise,   vastandliku
Näiteks ärevusse sattunud tüdruk, kes 
tundega).
just lõpetas kooli võib hakata pöialt 
Regressioon   ehk imema või hakata voodit märgama. Või 
tagasipöördumine,   tagasiminek   ­ noormees hakkab tööle  asudes  


see   on   käitumises kolleegidelt nagu vanematelt küsima, 
mida ta peab tegema, ei suuda otsustada
tagasipöördumine   varasemasse
ja käitub nagu laps
arenguetappi.   Katsetes   on
selgunud, et inimesed lähevad sageli tagasi mineviku mälestuste (nii
keha   kui   meele   tasandil)   juurde..   Kriisi   sattudes   võib   sellistesse
ebasobivatesse käitumistesse kalduda. 
Repressioon ehk  varjamine , survetunne ­ teadvuses suletakse rahutust
tekitavad   soovid   ja   kogemused.   Freud   uskus,   et   inimene   võib
tegelikult   rohkem   mäletada   oma   varastest   aastatest ,   siis   toimunud
käitumise   allasurumisest   ja Näiteks kui väike tüdruk on  armukade  uue


seksuaalsusest   oma   vanemate pere lapse suhtes, siis ta räägib eriti palju,
kuidas   ta   titat   armastab   või   kergete
vastu,   kui   seda   ilmsiks   tulla
elukommetega   abielumees   ,   kes   lõbustab
lastakse   (Oidipuse   ja   Elektra
oma   fantaasiat   sellega,   et   tema   naine   on
kompleks) truudusetu.   
Sublimatsioon   ehk   sobitamine   ­
see   on   mittesobiva   seksuaalsuse   või   agressiivsuse   muutmine
sotsiaalselt vastuvõetavaks: tööks, spordiks, hobideks.


26
Projektsioon   ehk   peegeldamine   ­    teisele   isikule   vastu­võetamatute

asjade ja tunnete omistamine. 
Reaktsiooni   kujundamine   ­  rahutustunde     asendamine   teise
vastandliku   tundega.   Inimesed Näiteks   Poiss   ütleb:   Ma   ei   mängi   Tommiga,
sest ta ei meeldi mulle. Kuid tegelikult on tõde
armastavad   arvata,   et   nad   on
selles, et poisile meeldib Tommi nii väga, et ta
tegelikult vabad.  on hirmul, et ei saa temaga mängida.   





Erikson
Erik H. Eriksoni psühhosotsiaalse arenguteooria taust
Erik H. Erikson sündis 1902.a. Saksamaal, kus veetis ka lapsepõlve ja
nooruse.   Täiskasvanuks   saades   läks   ta   Viini,
tutvus   lähedalt   Freudiga   ja   alustas   õpinguid
Tema tegevus sai mõjutatud Viinis Anna Freudi
poolt   (hiljem   ta   kummutas   osa   Freudi   poolt
esitatud   seisukohti).   Tema   uurimised   olid
tublisti avaramad, kui Freudil. Ta tegi uuendusi
ja täiendas Freudide teooriat.
Psühhoanalüütilises  Instituudis.   Eriksoni
õpingud   lõppesid   1930ndatel.   Hitler   tuli   võimule   ja   Erikson   kolis

1933.a.   Ameerika   Ühendriikidesse   (USA).   Ta   tegeles   seal   edasi   kui

lasteanalüütik,   hiljem   kui   uurija   ja   õpetaja.   Kalifornias   sooritas
Erikson   indiaanlastega   seoses   uurimuse,   millele   põhineb   tema

1950.a. ilmunud kuulus raamat “Childhood and society”. 

Eriksoni   erinevatest   rahvustest   (taanlane   ja   šveitslane)   vanemad
lahutasid oma abielu ja ta tundis nooruses suurt puudust oma isast.
Tal   oli   nooruses   suur   tung   ideaalide   järele   ja   teda   peeti   isegi
“punaseks”.   Immigrandina   tajus   ta   identiteedikriisi   ja   pani   tähele,
kuidas   sama   kriis   vaevas   II   Maailmasõjas   sõdivaid   sõdureid   ja
alaealisi. Ta järeldas, et identiteedi  leidmise  küsimus on elus tähtis
teema.





27
Viinis  elades  enne   psühhoanalüüsiga   tegelema   hakkamist   õpetas  ta
koolis kunsti, kasutades Montessori meetodit. Ta rõhutas, et väiksed
lapsed   õpivad   läbi   mängu.   Sellega   on   seotud   ka   tema   hilisem
indiaanlaste kasvatustavade uurimine Põhja Californias. .
Erikson oma  psühhoanalüüsi teoorias  märkis, et inimese elukäigus
on   muutumisel   erinevad
näiteks esimeses kriisis tuleb otsustada 
eesmärgid,   mil   oma   ego usalduse või umbusalduse vahel. Läbi 
seisukohalt   suhtutakse positiivsete omaduste võidakse kaasa võtta ka


erinevalt   kultuuri   ja mõni negatiivne element. Terviklik inimene 


sotsiaalsuse arengusse. 1950 näiteks on maailma suhtes baasiliselt usaldav,
aga vajab õppimiseks mingit osa 
aastal   nimetas   ta   neid   „osi”
umbusaldusest, et vältida  ohte  või 
ehk „vanuseid”  oli 8. Iga aste
ebameeldivaid olukordi elus.
tähistab   oma
psühhosotsiaalselt   arengult   jõudmist   pöördepunkti,   personaalset
kriisi, mis sisaldab erineva tähtsusega konflikte. See on eriti kriitiline
aeg, kus kaalutakse läbi eelmises astmes elatud elu. Erikson uskus,
et   need   kriisid   tulevad   nähtavale   vastavalt   arenguküpsuses
saavutamisele. 
Terviklik   isiksuse   (ego)   areng   toob   kaasa   uuele   arenguastmele
jõudmise   ja   sellega   sobiva   kohanemise.   Kui   inimene   ei   ole   kriisiks
küps,   siis   ei  toimu   isiksuse   terviklik   areng  ja   see   on  tema   isiksuse
arengule   takistuseks.   Eduka   otsuse   tegemine   igas   8   kriisis   vajab
inimene võimaluste kaalumist ja positiivse ja negatiivse vastandamist.
Edukas   väljatulemine   igast   kriisist   annab   arengule   kaasa   erilise
tunnuse/omaduse   (Erikson   nimetas   vooruseks),   milleks   esimeses
etapis on lootus.




28
Joonis 3 . Arenguväljakutsed Eriksoni järgi




VANADUS,
KÜPSUS KIRGAS-TUMINE


TÄISKASVAN UUE
SUGUPÕLVE
U
LOOMINE
VARAJANE
TÄISEALINE
NOORU LÄHEDASED
INIMSUHTED
S
I
ROLL MURDEIG
ISESEIS-VUMINE
OMA LGUS identiteet
E
EBAS A
ALAV
ÄÄRS
U S 7-11 TEOVÕIME


ALGATUSVÕIME
SÜÜTUNNE 3.- 6
HÄBI, K
AHTLEM
INE ISESEISVUS
1-3


EBAKINDLUS 0- USALDUS
1


Erikson   esitas   oma   raamatus   “Childhood   and   society”   teooria
lapsepõlve   arengu   ja   sotsiaalse   keskkonna   vahelistest   suhetest.   Ta
selgitas   kuidas   lapse   arengukeskkond   (tema   vanemad,   nende
kasvatustraditsioonid,   suguvõsale   omased   kasvatusviisid,
normihierarhia jne.) mõjutab isiksuslikku arengut. Läbi oma isiklike
kogemuste   (immigrant,   kokkupuude   erinevate   kultuuridega)   Mõistis
Erikson,   et   Freudi   teooriat   tuleb   kaaluda,   võttes   arvesse
ühiskonnamõjutusi   inimesele.   Tüdruk,   kes   kasvab   üles   Siuxi
indiaanlaste   reservaadis,   kus   teda   õpetatakse   teenima   oma  tulevast
kütist abikaasat on oma  arengult erinev, kui seda on tüdruk, kes on
saanud   kasvatuse   sajandialguse   Viinis   jõukas   juudi   peres.   Sellised
olid aga enamik Freudi patsiente. Samuti märkab Erikson, et Freud
vaatab   ühiskonnale,   kui   millelegi   negatiivsele.   Freud   näeb


29
tsivilisatsiooni kui rahulolematuse põhjustajat, tõkestust bioloogilisele
juhtimisele.     Erikson   näeb   ühiskonda   võimalikult   positiivsest
vaatenurgast, kui ego ja mina (selfi) kujundajat.
Siuu   indiaanlastel   oli   kaks   tüüpilist   omadust:   suur   heldus   ja
loomupärane vastupidavus, tugevus. Sotsiaalse süsteemi tõttu on
sel neile keskne tähendus. Siuud elatusid jahist ja oli vajalik, et
parimad   jahimehed   oleksid   helded,   jagaksid   saaki.
Vastupidavust   vajasid   nad   jahti   pidades   ja   liikuva   hõimuna
vaenlasi kohates. Siuudele oli omane võitlushimu, isegi sadism ja
võime vastu pidada äärmisele valule ja piinamisele.
Yurokiid   olid   paikne   hõim,   kelle   elu   koosnes   tagavarade
kogumisest   ja   kauplemisest.   Nad   olid   kitsid,   säästsid   saaki   ja
tingisid kauplemisel.
Kuidas  Siuu   lapsed   kasvasid   heldeks   oma   hõimu   hulgas   ja
teiselt poolt loomupärastelt vastupidavateks võitlejateks? Kuidas
Yurokii hõimu lapsed kasvasid kitsideks kauplejateks?
Siuu imikut imetati alati kui ta seda tahtis. Siuu last ei tohtinud
lasta pettumuse põhjusel nutta. Nii sai aluse heldus piiramatust
õigusest nautida rinnapiima ja sellest sündis turvalisuse tunne.
Kui   laps   hakkas   hammustama   karistas   ema   teda,   isegi   võis
peksta.   Lapse   raevudes   seoti   ta   kaelapidi   kätki   külge   ja   ta   ei
saanud väljendada raevu ja viha liikumisega. Selline pettumuse
ja hammustamisviha allasurumine tekitas metsikust, vaenlase ja
saagi   suhtes   ründavust   ja   sõdimise   soovi,   kuid   ka   võimet
valitseda oma raevu ja pettumuse tundeid.
Yurokiide imetamisaeg on Ameerika indiaanlaste hulgas lühike,
vaid 6 kuud. Seejärel nad võõrutati rinnast ja toetati lapse varast
iseseisvumist.   Söömiskommete   õpetamisse   kuulus   toidu
austamine   ja   enesekontroll.   Karistuseks   jäeti   ka   söömata.
Söömatajätmise   kogemused   tekitasid   kitsidust,   varastamist   ja
enesele hoidmise tugevat vajadust.


30
Mõlema hõimu kasvatuses jätkusid samasuguste tavade sari läbi

kogu   inimese   arengu.   Nad   tugevdasid   teatud   isiksuslikke
omadusi, mis olid vältimatud elus toimetulekuks. Siuud ei oleks
toime   tulnud   Yurokiide   hulgas   ega   ka   yurokiid   siuude   hulgas.
Neid   kasvatusviise   ei   kasutatud   teadlikult.   Nad   sisaldusid
kultuurile omastes väärtustes ja eesmärkides, mis tootsid teatud
kasvatusvõtteid. Seetõttu need eesmärgid ja väärtused säilisid.
Nende uurimuste põhjal tegi Erikson järelduse, et ühiskond tugevdab
–   teadvustamata   ideoloogia   kohaselt   –   kasvatussüsteemi   kaudu
üksikisiku   isiksuse   teatud   omadusi..   Need   omadused   on
otstarbekohased ühiskonnas vajalike tegevuste jaoks, ellujäämiseks ja
sotsiaalseteks suheteks.
Inimene kasvab suhetes ühiskonnaga. Vanemad ja teised kasvatajad
või kasvatuse eest vastutavad organisatsioonid toimivad selles suhtes
vahendajana. Last ümbritsevas keskkonnas juhendajad ja kasvatajad
on   oma,   isiklike   omaduste   kaudu   ühiskonna   väärtuste   ja
traditsioonide   kandjad.   Neid   toetavad   selles   ühiskondlikud
organisatsioonid nagu pere, kool, abielu ja lastehoid.
Tiia Tulviste  on uurijana osalenud rahvusvahelistes  pereuuringutes.
Antud   kontekstis   pakub   huvi   väärtuste   ja   kasvatusstiilide   võrdlev
uuring eesti, soome ja rootsi  peredes .


Arenguväljakutsed arengu edasiviijatena
Eriksoni järgi igas uues eluetapis erinevaid arenguväljakutseid, 
millega toimetulekut temalt oodatakse. Need väljakutsed määratlevad 
liikumise ühiskonda.. Nende väljakutsete mõte on selles, et nad 
Näiteks tuleb täisealiseks saaval noorel 
panevad inimest tegema
õppida võtma vastutust elu eest, 
psüühilist tööd, pingutama,
iseseisvuda vanematest, muretseda endale
kasvama nende suuruseks. õppimiskoht, amet ja toimetulekuvahendid
Erinevate vanuseetappide
arenguväljakutsed Eriksoni
järgi on järgmised.




31
Imik
Põhi(alus)turvalise sündi
Kiindumussuhte loomine
Põngerjas e. maimik
Motoorsete oskuste ja kõne õppimine
Puhtusepidamise õppimine
Eraldumine emast, tutvumine teiste inimestega
Esimeste käitumisreeglite õppimine
Mänguiga e. koolieelik
Peenmotoorika oskuste areng
Mängu ja fantaasia areng
Sõprussuhete loomine
Sotsiaalsete oskuste omandamine
Oma soo määratlemine –tüdrukuks/poisiks kasvamine
Kooliküpsus
Kooliiga
Kooliminek ja koolis õppimine
Koostöö ja vastastikuse suhtlemise õppimine
Harrastuste kujunemine
Normide omaksvõtmine, enesetunnetuse arenemine
autoriteedisõltuvusest iseseisva otsustamiseni
Noorus
Puberteediga kaasnevate muutuste omaksvõtmine
Eraldumine vanematest sõltuvusest
Sõprus(seltsimehelikkus)suhete loomine mõlema sugupoolega
Oma sooidentiteedi kujundamine
Väärtusmaailma loomine
Noorem täiskasvanuiga
Seksuaalsete suhete stabiliseerumine
Abieluks ja pereeluks valmistumine
Õppimine, töö, majanduslik ja sotsiaalne 
vastutus
Maailmapildi ja inimkäsitluse moodustumine
Täiskasvanu
Pere loomine ja kooseluks sobitumine
Naise/mehe rolli teostamine
Laste  kasvatamine
Töö, harrastuste ja pereelu tasakaalustamine
Isiksusliku mitmekülgsuse arendamine
Küps sotsiaalne vastutus ja emotsionaalne paindlikkus
Vanadus
Elatud elu heakskiitmine/leppimine ja sellele 
tähenduse leidmine
Tööelust loobumine ja kohanemine 
rollimuutusega
Vähenenud füüsilise jõu ja tervisega 
leppimine


32
Kohanemine üksindusega

Elu piiridega leppimine ja surma kohtamine


Eluetappide   arenguväljakutsed   tekitavad   arengukriise.   Kriis   on   töö
väljakutsega   sellega   toimetulekuks.   Kui   inimene   teeb   tööd   neist
väljatulemiseks, ta areneb. Ilma kriisita ei ole kasvu ja arengut.
Erikson eristas inimese arengus kaheksa arengukriisi, mis tulenevad
üksteisest. Eelneva kriisi läbi kasvamine ja arenemine  aitavad kaasa
uue kriisi kohtamisele. Arengukriisid kuuluva iga inimese ellu. Kriis
on hüpe tundmatusse. Siin kogeb inimene vastuolu keskkonna poolt
asetatud   ootuste/nõudmiste   ja   oma   teadmiste,   oskuste   ja   võimete
vahel. See tekitab hirmu, ahistust, ebakindlust ja suutmatuse tunnet.
Need tunded panevad inimese pingutama ja katsetama tiibu.
Kui   inimene   teeb   tööd   kriisiga   ja   tuleb   toime,   avanevad   talle   uued
kogemused,   uuelaadne   teadmine   ja   tarkus   iseenda,   maailma   ja   elu
kohta.   Kriisid   on   kui   ronimine   mäelt   mäele,   tundmatul   maal.   Kui
jõudunõudev   ronimistöö   on   tehtud   avanevad   ees   uued,
ennenägematud ja kogemata avarused/maastikud.


Põhitundmused kriisi tulemusena
Kriisi   tagajärjel   moodustuvad   isiksuse   põhitundmused.   Neid
tundmusi kujutab Erikson vastanditena (vt ka joonist 3 ).
Arengukriisid nimetatakse nende järgi:

1. Põhiusaldus       –  põhiusalduse puudumine (0­1)

2. iseseisvus, uhkus  –  ebakindlus, häbi (2.eluaasta)

3. algatusvõimelisus ­­  süütunne (mänguiga)

4. püsivus  –  alaväärsus (kooliiga)

5. identiteet  –  rolli ebaselgus (noorus)

6. lähedus  –  eraldatus, isolatsioon (varane 
täiskasvanuiga)

7. loovus  –  allakäik, loobumine, stagnatsioon 

                                                       (täiskasvanuiga)

8. mina terviklikkus  –  lootusetus (vanadus)




33
Kuigi   põhitundmused   moodustavad   vastandid,   on   nad   mõlemad
kättesaadavad.   Inimene   saab   arengukriisi   läbides   kätte   ühe   poole
paarist.   Kui   noor   läbib   arenguväljakutsed,   tema   isiksuses   areneb
lähedusega   seotud   põhitundmus.   See   tähendab   seda,   et   ta   suudab
eralduda   vanematest   ja   luua   inimsuhteid.   Ta   suudab   leida   endale
õppimis­   või   töökoha.   Ta   saab   kuuluda   ühiskonda   oma   alarühma
kaudu ega koge end olevat väljajäetuna. Vastasel juhul noor eraldub,
isoleerub.
Põhitundmuste keskne tasakaal kirjeldab kuidas üksikisik on tulnud
toime   kriisiga.   Arenguetappide   läbides   inimene   kohtab   ja   ta   kogeb
arenguetappi kuuluvaid mõlemaid tundeid, positiivseid ja negatiivseid.
Keegi   ei   saa   hoiduda   kogu   arengu   jooksul   kogemast   pettumusi,
alandust, eristumist ja üksindust.
Igas   arenguetapis   pannakse   põhitundmuste   tasakaal   ikka   ja   jälle
proovile. Kui lapse areng on olnud rohkem negatiivseid põhitundmusi
pakkuv,   tekitavad   ka   elu   jooksul   kogetud   pettumused   ja
ebaõnnestumised talle võimsaid negatiivseid tundeid nagu ahistus ja
süütunne.   Kui   lapse   areng   on   toimunud   positiivselt   kuid   ta   on
kogenud   ka   negatiivseid   tundeid,   suudab   ta   paremini   tulla   toime
ebaõnnega.
Positiivses   arengus   sünnib   kriisi   tulemusena   põhijõud.   Põhijõud   on
inimese energia, usk ja enesele ja elule lootmine. See on elu edasiviiv
jõud,   tänu   millele   ta   usaldab   ja   soovib   kohata   uusi   väljakutseid   ja
ülesandeid. Kui inimene ebaõnnestub põhiülesannetes, jääb põhijõud
nõrgaks ja areng pidurdub.
Põhijõuks   on   imikueas  lootus:   usk   ja   usaldus   teise   inimese   ja
maailma suhtes. Teise eluaasta põhijõud on  tahe. Laps iseseisvub ja
väljendab selgelt oma tahtmisi. Mängueas otsib tahe väljapääsuteid,
eesmärke ja püüdlusi kõigis tegevustes, eriti mängus. Põhijõud on siin
teadlikkus ja sihiteadlikkus. Kooliealise põhijõud on  püsivus: tunne,
et tulen toime, oskan ja suudan.




34
Nooruse   põhijõud   on  kiindumus   ja   uskumine:   võime   sõlmida

inimsuhteid;   varases   täiskasvanueas  armastus   ja   pühendumine  :
võime luua vastastikuseid inimsuhteid ja pühenduda tööle, abielule ja
laste   kasvatamisele.   Keskea   põhijõuks   on  hooldamine,   vanaduses
loobumine ja tarkus.
Inimese käitumine, sõnad, teod ja tegevus on arengukriisis nähtavaks,
tunnetatavaks ja katsetavaks pooleks. See on elu argpäev. Väike laps
trotsib   ja   esitab   küsimusi   sugupoolte   asjadest,   murdeealine   trotsib
enesekindlustest   ja   veedab   aega   sõpradega,   keskealine   mõtiskleb
möödunud   elu   üle,   vanur   tegeleb   mälestustega   jne.   Tundes
arengukriise   mõistad   teisi   inimesi   ja   nende   käitumist.   Teame,   miks
vanur meenutab, miks väikelaps trotsib ja küsib jne.
Kriiside   ja   arenguväljakutsete   tundmine   võimaldab   ka   kasvu   ja
arengu toetamist. Teame, missuguseid ärritajaid, teadmisi, toetust ja
turvalisust   mingis   arenguetapis   vajatakse.   Mõistame,   mida   võime
mingilt inimeselt oodata, et me ei loodaks liiga palju.
Kui laps saab paari aastaseks oskame austada tema tahtmist teada
saada,   ta   on   iseseisvumise   eas.   Kui   murdeealine   otsib   omaealiste
seltsi,   mõistame,   et   see   on   vältimatu   tema   eraldumiseks
täiskasvanute   autoriteedist.   Kui   vanur   mõtiskleb   surma   üle,
võimaldame talle selle, mõistes, et läheneva surma käsitlemine on osa
kriisist.
Nende   arenguetappide   läbimine   on   toetamist   vajav   ka   siis,   kui
inimene   on   puudega   või   haige.   Omastel,   vanematel   ja   hooldajatel
tuleb hoolitseda selle eest, et igale ühele pakutakse võimalikult head
Kuidas   toetada   16aastast   ratastoolis   olevat   poissi
arenguvõimalused. 
sooidentiteedi   arengus,   kuidas   turvatakse   tema
Kui   tunneme
iseseisvumist, kuidas ta saab kogeda oma kuuluvust
arengukriiside
ühiskonda,   kuidas   ehitub   üles   tema   väärtuste
väljakutseid   on   kergem maailma? 
märgata   ka   normaalset
ja kõrvalekalduvat käitumist. Sellega tunneme ära need situatsioonid,
kus inimene vajab erilist toetust.
Kuidas turvatakse voodis oleva mänguealise mängu,
võimaldatakse   fantaasia   ja   kõne   arengut,   kuidas
luuakse   talle   võimalused   luua   sõprussuhteid   35
ja
toetatakse peenmotoorikat?
Eriksoni   teooria   valgustab   neid   pooli   inimese   elust,   mida   kohtame
hooldus ­,   põetus­   ja   kasvatustöös.   Teooria   toob  esile   kriisi   kaks  eri
nägu: selle, et kriis viib energia, tekitab ahistust jne,, aga ka selle, et
kriisi õnnestunud läbimine tähendab kasvu ja jõuvarude lisandumist.
Tehes   tööd   kas   siis   kasvavate,   haigete   või   tõrjututega,   on   töö   sisu
inimeste toetamine nende kasvukriisis, nende jõuvarude  vabastamine
kasvuks.
Teadmine  arengukriisidest   annab  teatud  spikri  mõistmaks  oma  elu,
minevikku , olevikku ja tulevikku. Teooria annab maamärgi, mille abil
saame mõelda  kogemustest . Nii õpime tundma ja mõistma iseennast
ja oma käitumist erinevates eluetappidest.
Mõtlemiseks ja tegemiseks ülesanded:


 Joonista   paberilehe   keskele   horisontaaljoon   paberi   ühest
servast   teise.   Jaga   see   joon   vanusejoontega   kuni
tänapäevani.   Märgi   joonele   elu   sündmuste   kohad   nagu
lasteaeda­   ja   kooliminek,   ristimine,   leer,   haigused,
kaotused,   muutused,   sõprused,   õppimine   jne.   Joonista
elujoon vasemalt paremale. Joon läheb horisontaaljoonest
allapoole   kui   kogemused   on   negatiivsed   ja   ülespoole   kui
need on positiivsed. Positiivse ja negatiivse tugevust saad
kujutada sügavuse ja kõrgusega.


 Analüüsi   tehtud   tööd   psühhosotsiaalse   arenguteooria
valguses. Milliseid väljakutseid leiad eri etappidest, kuidas
läbisid kriisid, kuidas tulid toime ja milliseid põhitundmusi
isiksuses  moodustus ? Millisena koged põhijõudu?


 Millises   arengukriisis   elad   praegu?   Milliseid
arenguülesandeid   see   sisaldab   ja   millised   on   selle
põhitundmus   ja   põhijõud?   Kuidas   need   elus   tunduvad
olevat?




36
Mahler

Margareth   S.   Mahler   (1897­1985)   on   austria­juudi   soost   laste
psühhoanalüütik.   Ta   uuris   alul   väikeste   laste   psüühikahäireid.
Uuringute   põhjal   esitas   ta   oletuse   sellest,   et   inimese   mina­pilt,
kogemus iseendast   on pärit  tugevast   ühtekuuluvusest,  sümbioosist,
mida laps kogeb suhetes hooldajaga elu algusetapil.
Mahleri   juhtimisel   viidi   hiljem   läbi   lai   uurimus,   kus   jälgiti   kolme
esimese   eluaasta   jooksul   laste   arengut   täpsemalt.   Selle   tulemused
ilmusid   1975   aastal   teoses   “The   psychological   bith   of   the   human
infant”.   Mahler   kirjeldab   lapse   psüühilist   sündi   kolmeetapilise
arengutegevusena:
 Normaalne autism 0­2 kuud
 Sümbioos 2 kuud – 2 aastat, tugevamatel 2 – 5/6 kuud
 Separatsioon   –   individualiseerumine   (eristumine   –
iseseisvumine) 5/6 kuud – 3 aastat
Selle teooria kohaselt  on laps sündides psühholoogiliselt   “ei keegi”.
Tal ei ole psühholoogilist kogemust iseendast kui  erinevast  olendist.
See erinevus, lapse isiksus (persona), kasvab vastastikustes suhetes
teda hooldavate inimestega.


Normaalne autism
Imik   on   sünni   järgselt   nn.   normaalse   autismi   seisundis.   Laps   on
omaette  ja sissepoole pöördunud. Ta ei ole loonud veel vastastikuseid
suhteid   ja   kiindumussuhet   teise   inimesega.   Imiku   elu   juhivad
refleksid.   Tema   tähelepanu   keskendub   suures   osas   oma   keha
tundmustele.   See   ei   tähenda   seda,   et   imik   oleks   passiivne.   Tema
aistingut toimivad hästi ja ta on huvitatud hooldajast ja keskkonnast.
Imikul   ei   ole   veel   füüsilist   ja   psüühilist   iseseisvuse   ja   erisuse
kogemust.   Ta   on   ühine   ümbritseva   maailmaga.   Kui   laps   liigutab
juhtumisi kätt näo ees võib ta ehmuda, sest  ei tea, et see on tema
enda käsi. Väike laps ankurdab ümbritseva maailma iseenda külge.
Kui   ta   kogeb,   et   see   on   turvaline,   saab   ta   võimaluse   kogeda   ka
iseennast turvalisena.


37
Lapse   kasvamine   inimlikuks,   sotsiaalseks   olendiks   eeldab
inimväärikat   kohtlemist.   See   tähendab   lapse   heakskiitmist,
hindamist, austamist ja armastamist. Lapsel on õigus unele, näljale,
nutule,   soojusele   jne.   Ta   on   õigus   positiivsetele   ja   negatiivsetele
tunnetele ja nende väljendamisele. Lapsel on õigus olla tema ise, õigus
tingimatule armastusele.
Kui   hooldajad   hindavad   lapse   olemist,   tundeväljendusi   ja   käitumist
heaks ja halvaks, armsaks ja rumalaks, ei ole lapsel võimalust kogeda
hea, oluline ja heakskiidetud olemist sellisena kui ta on. Kui vanemad
kogevad   last   kui   nõudlikku,   häiritsevat   ja   jonnivat,   laps   kogeb
isiksust hiljem mittepiisavaks, halvaks ja iseennast süüdiolevaks.
Kui   hooldaja   mõistab   lapse   tundeväljendusi,   mõistab   nende
tähendust,   on   võ imeline   empaatiliselt   kuulama   lapse   vajadusi   ja
rahuldama   neid,   laps   kogeb   end   olevat   hinnatud,   hea,   piisav   ja
armastatud.


Sümbioos
Sümbioosi   all   mõeldakse   tugevat   ühtekuuluvustunnet,   kooselu.
Sümbioos   kestab   üldiselt   kogu   väikelapseea,   kuid   tugevam   on   see
mõne kuu jooksul 5­6 elukuu ümbruses. Seejärel hakkab sümbioos
vähehaaval   purunema   ja   laps   iseseisvuma.   Sümbioosis   ehitatakse
üles lapse põhiusaldus ja eneseusaldus.
Kui laps saab umbes 2­4 kuuseks, hakkab ta
huvi   tundma   keskkonna   eriti   teda   hoidvate
inimeste   suhtes.   Laps   ehitab   silla   teiste
inimeste   juurde,   suhtlemisele.   Ta   lõpetab
lalisemise   kui   temaga   räägitakse,   ta   vastab
pilgule   pilguga,   ta   vastab   naeratusega   jne.   On   sündimas   esimene
kiindumus­   ja   armastussuhe.   See   inimsuhe   on   aluseks   lapse
sotsiaalsele kasvule.
Imik ei erista veel iseennast ümbritsevast maailmast ega hooldajast.
See,   millise   hoolduse   laps   saab,   määrab   kauaks   need   kogemused,
millele   ta   ehitab   oma   isiksust.   Kui   tahetakse,   et   lapse   ja   hooldaja


38
vahel kasvaks kiindumussuhe peab hooldaja olema sama. Kui tuttav

hooldaja   toob   rahuldust   ja   turvalisust,   kiindumus   tugevneb.   Kui
hooldaja vaheldub, lapse turvalisus vappub ja ta kukub turvalisuseta
tühjusesse. Turvalisust toov hooldaja on selles etapis lapsele kõik. Kui
see puudub on ainult tühjus.
Missugune on hea lapsehoid? Kui lapsel on nälg, peab ta saama seda
väljendada   ja   saama   abi   hooldajalt,   kui   ta   nutab   turvalisuse
puudusest,  peab  ta  saama  turvalisust.  Hea   hooldus  on  selline,   kus
lapse vajadustele vastatakse võimalikult hästi. Usaldus sünnib lapse
vajadustele vastamisest. Heale hooldusele on omane empaatia ja lapse
tunnete väljendamist väärtustav suhtumine. Hooldajal tuleb usaldada
lapse väljendusi mitte vähendada neid. Lapse nutul on alati põhjus,
rahutusel sisu.
Kui   laps   saab   väljendada   oma   vajadusi   ja   tajub,   et   ta   suudab
mõjutada keskkonda ja saab abi, tugevneb arenemises olev erilisuse,
mina tunne. Kui last hooldatakse  üle, vajadused rahuldatakse enne
kui   ta   saab   neid   väljendada,   tema   kogemus   iseendast   kui   erilisest,
aktiivsest isiksusest jääb nõrgaks. Temast võib kasvada nõrk, sõltuv
ja passiivne isiksus. Kui jälle lapse vajadusi ei rahuldata hävib tema
põhiusaldus.
Sümbioosi ajal saavad lapsele selgeks oma keha piirid. See füüsiline
erisus on psüühilise erisuse ,mina, kogemuslik eeldus. Imiku kehapilt
on tema mina elamuslik alus.
Positiivne   ja   tugev   kehakujutlus   areneb   hea   hoolduse   puhul   poole
aastaga. Arengut toetab lapse liikumine, süles hoidmine, musitamine,
massaaž,   müramine jne. Kõik need annavad lapsele teada, et tema
keha on eriline, heakskiidetud ja armastatud.
Selles etapis püütakse kõik lapse vajadused rahuldada. Ta saab süüa
kui  on   näljane,   ta   saab   magada   kui  on   väsinud,   ta   saab   seltsi   kui
seda nõuab, talle antakse mänguasi kui ta ajab end õieli, ema tuleb
kui ta hüüab jne. Lapsel kasvab käsitlus või tunne, et ta saab kõike
soovitut. Räägitakse kõikvõimsuse kujutlusest ehk omnipotentsist.




39
Laps   arvab,   et   ta   on   suur,   kaunis,   võimekas,   ta   ei   märka   võimete
piire.   Arenemaks   tugevaks   vajab   lapse   enesetunne   kõikvõimsuse
kogemust, piirideta usku enda võimetesse. Terve arengu edenedes see
illusioon hävineb tasapisi, kui lapsele pannakse piire ja ta kogeb, et
kõik ei olegi võimalik. Kui kõikvõimsus jääb tugevaks, ei suuda laps
luua realistlikku käsitlust iseendast ega maailmast. Küsimuse all on
sel juhul psüühikahäire, isekas nartsitsism, millel on omane empaatia
puudus,   häbenematus   /julmus   ja   oma   saavutuse   tugev   taotlemine,
oma vajaduste rahuldamine sõltumata teistest.
Sümbioosi   etapp   lõppeb   kui   laps   on   umbes   pooleaastane,   laps   on
tajunud   ennast   kui   erilist   olendit,   imiku   ja   hooldaja   vahel   on
sündinud   kiindumussuhe   ja   hea   hooldus   on   loonud   aluse
põhiusaldusele, imiku enesetunde ja tuleviku inimsuhete aluse. Imik
on saavutanud kõikvõimsuse tunde, millele põhineb tema enesetunne.
Poole   aasta   järel   sümbioos   hakkab   tasapisi   purunema   ja   lapse
iseseisvumise   areng   algab.   Seda   arenguetappi   nimetatakse
eristumiseks ja iseseisvumiseks ja see kestab kolmanda eluaasta.


Eristumine ja iseseisvumine
Eristumine   on   psüühiline   kasvutegevus,   mille   läbinult   laps   tajub
ennast   eristunult.   Iseseisvumine   on   erilise   isiksuse,   mina
saavutamine.   Paariaastane   on   laps   eraldunud   hooldajast   erinevaks
isiksuseks.   Tal   on   käsitlus   iseenda   minast   ja   seda   võimaldavast
tahtest. Sümbioos on möödunud.
Iseseisvumise areng on aeganõudev tegevus ja see tähendab kasvu nii
lapsele   kui   hooldajale.   Imik   kaotab   täieliku   sõltuvuse   hooldajast.
Lapse rinnast võõrutamine käivitab loobumise. Suhe emaga muutub
teistsuguseks,   füüsilise   sõltuvuse   asemele   tuleb   vaimne
ühtekuuluvus.
Lapse poolelt põhineb eraldumine sümbioosil. See tekitab usaldust ja
soove, kõikvõimsus ja kehakujutlus on selle aluseks, kust väikelaps
läheb   pingutama   kogemaks  oma  erinevust.  Laps  vajab  eristumiseks
ema ja keskkonna toetust.


40
Loobumisest   sünnib   kaks   erinevat   isikut:   laps   ja   ema.   See   eeldab

emalt   võimet   ja   soovi   loobuda   lähedasest   suhtest   lapsega.   Laps   ei
suuda iseseisvuda ilma ema poolt antava võimaluseta. Emal on vajalik
loobuda   sümbiootilisest,   vältimatust,   kehalisest   andmisest   ja
saamisest. Selleks vajab ema oma tasakaalustatud varase lapsepõlve
loobumiskogemust.   Ta   peab   uskuma,   et   emaks   olemine   on   lapse
erinevates etappides erinev.
Kui   sümbioos   ei   hakka   purunema,   summutab   ema   lapse   arengu.
Erilisusele püüdlemist , tahte ja jonni väljendamist tajuvad vanemad
suure   ähvardusena   ja   see   vaigistatakse   näiteks   ülehooldamisega.
Lapsel   ei   ole   võimalust   eristuda   iseendaks.   Vanemad,   kes   loodavad
iseendale   ja   tunnevad   end   seesmiselt   turvaliselt   toetavad   lapse
iseseisvumist.   Kui   nad   on   suutnud   lahendada   oma   erilisuse   ja
ühisuse vastuolu, suudavad nad pakkuda lapsele võimaluse.
Lapse iseseisvumises võimendub vanemate paarisuhe, lapse hingeline
kodu.   Kui   suhe   on   tasakaalus   ja   mõlemad   vajavad   ja   hindavad
teineteist, ei ole vajadust siduda last enda külge. Konfliktses suhtes
saab lapse ülesandeks kaitsta üht vanemate teise vastu või rahuldada
selliseid   psüühilisi   vajadusi,   mida   peaks   rahuldama   paarisuhte
kaudu.   Sel   juhul   muutub     laps   kaotuste   või   ebaõnnestumiste
korvajaks paarisuhtes.
Lapse  eraldumine ja iseseisvumine  kulgeb nelja arenguetapi kaudu.
Neist esimene on 5­ 8/10kuul toimuv eristumine. Sellele järgneb nn.
hajutamise   etapp,   mis   kestab   15.   kuuni.   Järgmine   etapp   on
kaheaastaseni   kestev   lähenemisetapp,   mille   all   mõeldakse   lapse
hooldajasse   taas   takerdumist.   Neljas,   iseseisvumise   etapp,   kestab
mänguea kolmanda eluaasta.
Eristumine
(5 – 8/10 kuud)
Lapse   kogemus   oma   füüsilisest   erisusest   tekitab   kiindumust   ja
uudishimu   keskkonna   suhtes.   Ta   uurib   ja   vaatleb   huviga   inimesi,
esemeid,   hääli   jne.   Ta   märkab   esemeid,   roomab   nendeni   ja   tutvub




41
maailmaga. Imik väljendab selgelt kui on saanud piisavalt süüa. Kui
ema üritab teda sööta, siis pigistab ta suu kõvasti kinni ja keerab pea
ära.

8­9 kuuselt hakkab laps võõrastama. See on ennetav tunne sellele, et

lapse   ja   hooldaja   vaheline   tihe   suhe   ei   saa   jätkuda   lõpmatuseni.
Võõristamine   on   viide   selle,   et   lapse   ja   tuttava   hooldaja   vahel   on
olemas   turvaline   suhe.   Võõrastamine   kuulub   normaalsesse
arengusse. Selles etapis ei ole lapsel veel püsiv kujutlus hooldajast. Ta
on   niiöelda   turvalisuseta   kui   hooldaja   ei   ole   lähedal.   Võõrastamise
kaudu tekkinud hirm ja turvalisest hooldajast kujutluse puudumine
viivad sellele, et laps on kergelt haavatav sattudes hooldajast eraldi.
Enne   võõrastamist   laps   ei   vali   hooldajat.   Laps   ei   protesteeri   kui
hooldaja   vaheldub.   Kiindumuse   ja   põhiusalduse   sünni
võimaldamiseks   ei   tohiks   hooldajat   vahetada.   Kui   laps   satub   võõra
hooldaja   kätte   eristumisperioodil   ta   protesteerib,   võõrastab   ja   on
rahulolematu,   kuni   harjub   hooldajaga.   Seda   perioodi   nimetatakse
eristuskiindumuse   perioodiks.   Laps   on   juba   kiindunud   emasse   ja
isasse ja kogeb teisi hirmutavatena. Hooldaja lähedalolek ja hoidmine
on   lapse   ainuke   turvalisuse   allikas.   Tal   ei   ole,   veel   mälestusi   ega
kujutlusi   teistest   hooldajatest,   näiteks   turvalisust   toovast   emast.
Hooldaja ei tohiks vahelduda.
Lapsel   areneb   võime   mäletada   kujutluse   abil   hooldajat.   Ta   võib
seetõttu   eraldatuse   korral   saavutada   turvalisuse   meenutades
hooldajat. Kui last hoiab näiteks kasvataja või medõde või lapsehoidja
läheb   ta   tuttava   hooldaja   rinnale, mitte   kõrvale.   Laps   on   siirdunud
paljudesse   kiindumuseperioodi.   Ta   võib   kiinduda   erinevatesse
inimestesse.   Eemalolek   tuttavast   ja   turvalisest   hooldajast   ei   ole
psüühiliselt enam nii raske.
Harjutamisetapp
(8/10 kuud – 15 kuud)
See on oskuste ja iseseisvumise harjutamine. Laps õpib kõnelemist ja
motoorseid   oskusi.   Ta   roomab   ja   kõnnib   hooldajast   eemale,   näeb,


42
kuuleb,   haistab,   maitseb,   tirib,   lükkab,   hammustab,   rebib,   võtab

tükkideks   jne.   kõike,   mis   on   tema   ulatuses.   Mõistev   ja   innustav
suhtumine   tema   õppimisse   tugevdab   lapse   positiivset   käsitlust
iseendast.
Motoorsed   oskused   ja   kiindumus   viivad   lapse   hooldajast   eemale   ja
toetavad   tema   iseseisvumist.   Sellel   eale   on   omane   nn.   turvalisuse
tankimine. Lapsel on võime meeles pidada turvalisust andva hooldaja
kujutlust   veidi   aega.   Ta   tajub,   et   hooldaja   on   olemas,   kuigi  teda   ei
näe.   Laps   roomab   teise   tuppa ,   tutvub   selle   sisuga,   värvidega,
maitsetega   jne.   Kui   kujutlus   nõrgeneb,   roomab   ta   kiiresti   tagasi
hooldaja juurde tankima end turvalisusega. Siis saab ta taas uuesti
alustada uurimismatka.
Lapse turvalisuse tankimine on turvalisuse, energia, jõu ja usalduse
kogumine.   Seega   ei   ole   ükskõik,   kuidas   lapse   ja   hooldaja   vaheline
tankimistegevus moodustub. Süli, hellitus, heakskiit ja ühine rõõm on
parimad   turvalisuse   andjad.   Lapsele   on   oluline,   et   täiskasvanu   on
lähedal,   kättesaadav,   nägemise­   ja   puudutamiskaugusel   kui   teda
vajatakse.
Lähenemisetapp
(15 kuud – 2 aastat)
Lapse eraldumine hooldajast on kiire. Ta tahab kogeda arenevat mina
alustades selgelt  oma tahtmise väljendamisega. Ta ei nõustu sööma
kõiki toite, tahab sülest ära või sülle, nõuab asju ja on vastu näiteks
magamisele   või riietumisele.  Ta  tahab ise  teha, proovida   ise,  minna
ise. “Mina mitte”, “ei”, “vaata ema”, “vaata isa” on tüüpilised  laused .
Iseseisvumisega   samal   ajal   on   laps   hajuti   hooldajasse   takerduv.   Ta
nõuab temalt jätkuvat tähelepanu, hoolt, lähedalolekut ja huvi ja tal
on raske toime tulla eraldi olemisega. See takerdumine võib ilmneda
näiteks uinumisraskustes.
Kuna lapse isiksus on just arenemas, vajab ta toetust, innustust ja
heakskiitu   oma   mina   suhtes.   Lapse   enesetunne   on   veel   habras   ja





43
haavatav.   Ta   kogeb   väiksemaidki   ebaõnnestumise   kogemusi   või
karistusi valutegevalt.
Lapse   vajadus   sõltumatusele   ja   sõltuvus   hooldajast   vahelduvad.
Lähenemisetapis   püüab   laps   lahendada   sõltuvuse   ja   iseseisvumise
vahelist   vastuolu.   Lähenemisetapp   on   tavaliselt   jumalagajätt   selle
sümbiootilise suhtega, mis on varasemalt ehitunud hooldaja ja lapse
vahele.   See   on   jõukogumine maailma   astumiseks.   Lähenemine   on
turvalisuse saamine eesolevaks hirmutavaks iseseisvuseks.
Iseseisvus   on   märgata   lapses   ka   tema   püüdluses   valitseda   oma
käitumist. Ta püüab   tagasi hoida nuttu, näitamaks iseseisvust. Ta
õpib   kasutama   defensiivsust   ja   kaitseid   säilitamaks   tasakaalu
pettumus­   ja   ahistusolukordades.   Laps   võib   näiteks   süüdistada
hooldajat ebaõnnestumises,  visata  piimakruus jonniga põrandale, kui
joomine   ebaõnnestub   jne.   Päevahoius   ja   haiglas   võib   lapse   kogetud
ahistus   siirduda   oma   vanemate   vastu.   See   kõik   on   oluline   töö
iseseisvumiseks,   kus   on   vajalik   tulla   toime   üksi   ka   ahistavates
situatsioonides.
Lähenemisetapis   kasutab   laps   abivahendina   nn.   siirdumisobjekte,
esemeid,   millele   ta   siirdab   hooldaja   isiku,   et   tunda   turvalisust.
Sellisteks   objektideks   võivad   olla   uinumise   esemed,   räbalad,   ema
rätik,   nukud,   mänguasjad   vms.   Kui   hooldaja   on   ära,   loob   laps
siirdumisobjekti   saavutamaks   turvalisust.   Kui   laps   läheb   magama,
lasteaeda,   kohates   uusi   ja   hirmutavaid   olusid   vajab   ta   mänguasja.
See aitab lapsel hoida turvalisuse tunnet, mida hooldaja on taganud.
Mänguasi tugevdab kujutlust hooldajast. Mänguasja, luti, räbala või
eseme   välimusel   ei   olemidagi   tegemist   selle   poolt   tekitatud
turvalisusega.   Tähtsad   on   need   omadused,   mis   seostavad   selle
hooldajaga.   Laps   ei   lase   seetõttu   pesta,   ära   võtta   või   vahetada
mänguasja, see on talle armas just sellisena.


Mehhaanilised teooriad
Vastavalt   klassikalisele   mehhaanikaseisukohale   on   inimene   nagu
masin, kes reageerib stiimulitele automaatselt. Kuna me oleme kõik


44
keskkonna poolt sarnaselt mõjutatavad isikud, siis võime ennustada,

kuidas   inimene   käitub.   Mehhaanika   teooria   näeb   muutuse
kvantitatiivset   erinevust   (muutuste   hulk   on   olulisem   kui   muutuste
liik)   ja   arengut   kui   sellele   järgnevust   (arvesse   võttes,   et   hilisemad
käitumised on varasematega sarnased). 
Mehhaaniline   teooria   ühendab   endas   2   psühholoogilise   mõtte
koolkonda: biheiviorism  ja sotsiaalne õppimine. 

Biheiviorism

Psühhoanalüütikute   mõtted   seostuvad   ebateadlike   motiividega,   mis
toetavad inimkäitumise motiive, kuid biheiviorismi pooldajad näevad
käitumist   kui   mõõdetavat   ja   registreeritavat.   Biheivioristide
eesmärgiks on määrata kindlaks need vahetud, tõelised ja jälgitavad
faktorid,   mis   on   vajalikud,   et   mõjutada/ennustada   käitumist
praktikas.   Biheivioristid   annavad   endale   küll   aru,   et   inimese
käitumine   on   mõjutatud   ka   hoiakute,   rolli   ja   stressi   poolt.
Biheiviorism   väidab,   et  õppimine,  see   on   käitumise   muutmise
võimalus ja järelikult arengu toimumise põhjus. Biheivioristid usuvad,
et   inimene   on   võimeline   kõigis   vanustes   õppima,   et   ta   on   sarnane
teiste loomadega maailmas, kuid erinev läbi reaktsioonide iseärasuse
oma   keskkonnas,   kus   nad   leiavad   vastuseks   meeldivuse,   valu   või
ähvarduse.   Biheivioriste   huvitab   ainult   kvantiteet,   mitte   kvaliteet,
muutus   ja   mitte   kirjelduse   aste   arengu   seisukohalt   võetuna.   Nad
kinnitavad, et õppimisel esmaselt pähe tulev mõte on määrav, et areng
on lihtne summa isikuste määratud vastustest. Nad on ka kindlad, et
vastus on määratud: klassikaline (kõik teavad, et nad  vastutavad) ja
operatiivne suund (kõiki kutsutakse instrumentideks).





45
Klassikaline tingitus
Ivan   Pavlov  (1849­1936),   Vene     füsioloog,   kujundas   koertel
süljeerituse   tekkimise   kellahelina   kuulmise   peale.   Nende   toit   toodi
vahetult   peale
kellahelinat.   Koerad
õppisid   kellahelinat
seostama   toiduga,   kell
tekitas   neil   alati
süljevoolust, isegi kui toit
ei   ilmunudki   nähtavale.
Pavlovi   kuulus   katse
demonstreerib
klassikalist   tingitust  ­
see   oli   tähtis   näitamaks,
et   nii   loom   kui   ka Joonis 4 Pavlovi eksperiment
inimene   õpivad   reageerima
mõjutajale.   Nüüd   jälgime   kolme   astet   klassikalisest   tingitusest
Esimene   samm   enne   tingitud   seose   kujunemist   on   see,   kui  koer   ei
erita veel sülge, kuid kuuleb kella helinat, sülge eritab ainult siis, kui
näeb toitu. Toit on siin  mittemääratud stiimul  (UCS), stiimul, mis
automaatselt toob esile mittemääratud vastuse koos sülje eritamisega.
Sülje  eritamine  on tingitud  reaktsioon  (mitteõpitud reaktsioon UCR).
See on automaatne mitteõpitud vastus kindlale stiimulile (toit). Kella
helistamine on erapooletu stiimul, see on üks juhuslik tunnus, mis
kutsub   esile   reflekse   vastuse.   Teine   samm   on   tagasipöördumine
tingitusele,   kui   katsetaja   korduvalt   mõjutab   neutraalse   stiimuliga
(kell) ja mittetingitud stiimuliga (toit) koos. Iga kord kella helistades ja
toitu   näidates   koer   reageerib   toidule   vastava   toidunäitamise
refleksiga.   Kolmas   samm   on   tingitud   avaldumine,   see   tähendab,   et
koera  sülg voolab kellahelina peale. Koer õppis kella seostama toiduga
ja reageerib sellele samasuguse kehalise stiimuliga. Kell sai  tingitud


stiimuliks   (CS),  kui   originaalne   neutraalne   stiimul   (kell)   toob   esile


46
tingitud   stiimulist   (toit)   tuleneva   käitumise   mittetingimusliku

käitumisena,   siis   on   tegemist   õppimisega.   Sülje   eritus   muutus
tingitud vastuseks (CR), mille tõi esile tingitud stiimul (kell).


John   B.   Watson   (1878­1958)   on   esimene   biheiviorist,   kes   kasutas
stiimul­rektsiooni teooriat laste õppimise uurimiseks.   Tuntud on nn
„väikese   Alberti   „   eksperiment.   Selles   eksperimendis   esitati
samaaegselt stiimulitena valge küülik ja kerge elektrilöök. Tulemuseks
oli, et laps puhkes  nutma  ja väljendas hiljem hirmu kõigi pehmete ja
valgete asjade suhtes (jõuluvana habe jne). 
Töödeldud tingitus

esimene isik, kes ütles, et on võimalik arendada tingitust vanemate,
õpetajate, loomade treenerite ja teiste selliste vormide puhul, et saada
soovitud käitumist. Skinner õpetas 1938 aasta eksperimendis tuvisid
vastama   erinevat   värvi   pallidele   vajutama   saamaks   erinevaid
"autasusid". Ta nägi, et seda põhimõtet loomadel arendades, võiks see
vastata   inimese käitumisele.   Printsiibiks   oli,   et   organism   kasutab
vastavat kordavat käitumist ja ei korda seda käitumist püsivalt, kui
see pole tema juures välja kujunenud vastavaks käitumiseks ­ milleks
on autasu püüdlemine või karistuse vältimine.
See   põhimõte   tugineb  töödeldud   (instrumentaalsele)   tingitusele,
eesmärk   õppida   on Tuvi vajutab punasele pallile  tuvi saab toitu ( R )
loomadel   ja   ka   inimestel   tuvi vajutab punasele pallile ( DR ) (See  näitab
tingitud   juhtumit,   kus   tuvi   juhuslikult   vajub
punasele pallile. See on juhuslik vastavus (AR) on
kindlust   sisendav   (R),   sest   sellele   järgneb   toidu
saamine.   See   tugevdab   (kindlustab)   saadud
vastavust)    Tuvi vajutab uuesti punasele pallile
(   Algne   juhuslik   vastavus   saab   nüüd   sihilikuks
vastavuseks.(DR) Siin on tugevdav ­ kindlust lisav
mõju   otsene.   Jätkates   nüüd   mõnda   aega,   et   kui
tuvi   vajutab   punasele  pallile   saab   ta   toitu,   me
näeme,  et   see  kujutab   talle  omaseks.   Selle  mõju
lõpetamine viib ta tagasi algse käitumise juurde ja
see õpitud omadus kustub.)
47
selleks,   et   sellisele   käitumisele   vastuse   saamine   kas   tugevdab   või
peatab   seda.   Vastus   seisneb   karistuse   või   selle   puudumise
järgnevuses.  Kindlus  (järjepidevus)   on   stiimul,   mis   järgneb
käitumisele   ja   suurendab   tõenäosust,   et   käitumine   on   korratav.
Karistus  on   stiimul,   mis   püsivalt   jälgib   käitumist   ja  vähendab
tõenäosust, et käitumist korratakse. Seda osa õpingutest kutsutakse
instrumentaalseks   käitumiseks  sest   õppija   on   keskkonnast   tingitud
muutuste  instrument , see mis toob kas kindluse või karistuse.
Kindlus (tugevus) võib olla nii positiivne kui ka negatiivne. Positiivne
pool koosneb autasudest nagu seda toit, aurahad, raha või auhind.
Negatiivne koosneb sellest,  mis indiviidile  ei meeldi (see on raskem,
sest   me   ei   tea,   kuidas   erinev   indiviid
Joonis 5 Watsoni eksperiment rotiga
käsitleb   seda   sündmust),   nagu   on   hele
valgus, vali hääl või must mähe.
Negatiivne tugevdaja võib olla mõnikord hämmeldus koos karistusega,
aga need kaks on oma olemuselt erinevad. Negatiivne kogemus võtab
ära kordava käitumise, kui karistus vastab käitumisele (nagu laksu
andmine lapsele või elektrišokk loomale), mis katsub hoida käitumist
selle kordamisest.
Vahelduv   tugevdamine   või   mittetugevdamine   on   võimalik,   see   loob
enam   vastupidavat   käitumist   võimalikele   juhtumitele.   See   tõstab
kõrgemale   inimese   individuaalsuse   ja   vahelduva   tugevusega
käitumistes selgub lõpuks, millised käitumisjooned säilivad.
Tingituse   katse   on   võimas   jõud,   et   seda   tarvitada   edukalt
programmõppes   ja   teistes   treeningutes   või   selleks,   et   muuta
täiskasvanute   või   laste   käitumist.   Soovitavad   juhtumid   on
Näiteks   väikese   poisi,   kes   keeldub
julgestuseks   ja rääkimast, vanem ei anna talle enam kommi,
mittesoovitavad   on kui   ta   ütleb   midagi.   Seejärel   vanemad
annavad   ainult   siis   kommi,   kui   laps   ütleb
karistuseks   või   vältimiseks. sõna ja siis, kui ta ütleb juba lause.


Valik   mõjusate   stiimulite
muutusteks tehakse individuaalsel treeningul: sest ühe isiku tugevus
võib olla teisele karistuseks.


48
Mis võib juhtuda, kui see on mittesoovitav käitumine (näiteks kui laps
keeldub järjekindlalt rääkimast)?  Vormimine  on see tee, mida toome
uue   võimalusena,   mida   toome   välja   selleks,   et   edasiminek   on
võimalik, kui see on enam kui ühe sooviks. Kui isik teeb midagi, siis
on   see   tema   parem   käitumine   (sarnane   võimalus   seda   otsida),
kindlus, mida nii võib saada. Kui selline kindlus on püsiv, siis järgneb
vastav autasu, kui seda pole, siis soovimatu käitumine suletakse. 
Vormimine on sageli kasutav käitumise muutmine, katsed kinnitavad,
et see kõrvaldab sageli mitte soovitud käitumise või õpetab soovitud
käitumist,   nagu   on   näiteks   potil   käimine.   See   on   laste   puhul
sagedamini jälgitav   vajadus, mis on aeglusest või emotsionaalsusest
mõjutatud.   Seda   tehnikat   on   soovitatud   kasutada   tegutsemisel
normaalse lastega.


Sotsiaalse õppimise teooria
Sotsiaalne  õppimine on üks suund traditsioonilises   õppimisteoorias,
mis toetub sellel, et lapsed tavaliselt jälgivad
ja   imiteerivad   mudeleid.   (oma   vanemaid).
Teooria   pärineb   Stanfordi   ülikooli
professorilt  Banduralt   (s:1925)   olles
mehhaanilisele   teooriale   toetuvaks
väljapaistvaks   suunaks,   mis   käsitleb
keskkonna   mõjusid.   Sotsiaalse   õppimise
teooria peab õppijat enam aktiivsemaks kui biheivioristid seda tegid.
Bandura   väidab,   et   inimese   oskuste   omandamine   ja   teadmiste
saamine tuleb ainult keskkonnast.
Vastavalt sotsiaalse   õppimise   teooriale  määratleb laps  end  läbi  oma
vanemate,   kes   kujundavad   tema   käitumist   läbi   tunnustamise   ja
karistamise.   Kõige   tähtsam   element,   mille   teel   õpetatakse   on   keel,
Näiteks   lapsed,   kes   selle   asemel,   et
seda   võib   käsitleda   kui
mängida   teiste   lastega,   veedavad
kallaletungivahendit   (sissetungijat)
suure hulga oma ajast telerit vaadates,
meelte   moraalsele   arengule   ja võtavad  tõenäoliselt   oma   mudelid
ekraanilt


49
sellise   ühiskondliku   käitumise   õpetajat,   mis   vastab   nende   soole.
(poisid tahavad käituda nii nagu nende issi ja tüdrukud nagu nende
emme)
Lapsed   õpivad   matkimise/imiteerimise   teel   aktiivselt.   Lisaks   oma
vanemate   jäljendamisele   valivad Naine, kes õppides tennist mängima 
nad ka teisi mudeleid. Nad valivad proovib teha tagantkäelööki nagu Chris


selleks   inimesi,   kes   on   saanud Evert ja servida nagu Martina 


võimu   ja   autasu.   Lapsed Navratilova. Tema jaoks on tunnetuslik 
(kognitiivne) mõjur isiku võime mängu 
mõjutavad   oma   iseloomu   läbi
tähele panna ja vaimselt organiseerida 
valitud   mudelite.   Näiteks
nii, et see oleks vastavalt mõjutatud kui
kalduvus/suundumus   ägedale ta vaatleb mõne teise isiku käitumist.
kallaletungile   võib   olla   nagu
mudel,   mida   laps   sageli   kasutab.   Poisid   jäljendavad   agressiivsuse
mudeleid enam kui tüdrukud. 
Kui   biheivioristid   arvavad,   et   keskkond   vormib   last,   siis   sotsiaal­
õppimise teoreetikud usuvad, et laps samuti vormib ümbruskonda. 
Sotsiaalõppimise     teooria   suur   lahkuminek   puhtast   mehhaanilisest
teooriast   on   äratundmine   mõjutuste   sidumine   kognitiivsete
protsessidega   (tunded).   Vastavalt   sotsiaalõppimise   teooriale   õpivad
inimesed tervikmudeleid (käitumuslik­kognitiivseid tükke) käitumisest
vaadeldes mudeleid ja neid oma vaimse poolega kompides. Sotsiaalse
õppimise teoorias sisalduv kognitiivne pool annab võimaluse kasutada
laste   arengut   mõjutavaid   hingelisi   sümboleid,   et   vormida   normid
otsustamise aluseks käitumises.


Piaget
Šveitsi teoreetik Jean Piaget (1896­1980) on
orgaanilise   teooria   kõige   tuntum   toetaja
maailmas.   Palju   sellest,   mida   me   praegu
teame, on suures osas tema loodud. Kui ta
oli   veel   poiss,   siis   ta   matkas   metsikutes
mäestikes   ja   uuris   kõiksuguseid   asju   ja
kirjutas   neist   ja   uuris   erinevaid   teemasid :


50
mehhanisme, molluskeid ja albiino­ varblaseid pargis. Täiskasvanuna

omas ta avaraid teadmisi bioloogias, filosoofias ja psühholoogias. Ta
vaatles   lapsi   piinliku   täpsusega.   teda   huvitas   varakult   inimese
füüsiline   organiseeritus,   struktuur   ja   loogika.   Ta   konstrueeris   kogu
tunnetusliku (kognitiivse arengu) teooria:  muutuste järgi, mida ta
märkas   laste   kasvatamise   ja   arenemise   protsessis   ja   kasutas   oma
teadmisi nende maailmast. (lk22) pärast tema surma 1980. aastal, on
Piaget`ist   kirjutatud   enam   kui   40   raamatut.   Enam   kui   100   artiklit
lastepsühholoogias pärinevad tema töödest nii filosoofia kui hariduse
alal   ja   tema   materjaliga   tegeles   kaua   ega   tema   kaastööline   Barbel
Inhelder.   Piaget`i   teooria   on   orgaanilised,   nagu   seda   Lawrence
Kohlberg`ilgi
Piaget   aitas   välja   töötada   IQ   teste.   Ta   jõudis   järeldusele,   et
standardsed   testid   on   suurte   vigadega   .   See   viis   ta   lõpuks   välja
mõtlemisprotsesside teooriani . Läbi kognitiivse arengu omandab laps
teadmised maailmast.
Piaget on huvitatud arengu järjepidevusest, lähtudes intellektist, mis 
tuleneb lapse individuaalsusest. Piaget uuris just väikelapsi, mitte 
imikuid, kes pole võimelised küsimustele vastama. Ta jälgis ka täpselt
oma kolme lapse arengut.
Ta   uskus,   et   on   olemas   sünnipärane,   päritud   suund   kognitiivses
arengus.   Ta     nimetas   seda  funktsionaalseteks   muutusteks  sest   neid
kasutatakse   kõikides   kognitiivse   kasvamise   astmetes.   Tema   kolm
printsiipi on organiseeritus (korrastus), kohanemine ja võrdlemine. 
Kognitiivne  organiseeritus  on   suund   luua   süsteemi,   et   ühendada
kõik   isikute   keskkonnast   tulenevad   teadmise.   Kõikides
arenguastmetes   inimene   katsub   teha   ettekujutust   oma   maailmast.
Nad süstemaatiliselt korrastavad oma teadmisi sellest, mistahes osas
ja koostavad sellest omale võimaliku. Arenguprotsess koosneb enam
kui   ühest   lihtsast   organiseeritud   struktuurist.   Esimeseks   näiteks
imikul   skeemist   on   vaatamine   (jälgimine)   ja   haaramisliigutused.
Pärast imik ühendab need tervikuks­ ta haarab vaadatavat ja hoiab


51
objekti­ see on juba kõrge koordineeritus, mis kaasab nii silmad kui
käed ja nii arenevad kõik osad meie keskkonna mõjul. 
Enam ühtselt organiseeritu käe ja käe omandamine kannab rohkem
informatsiooni. 
Kohanemine  või   tõhus   integratsioon   (ülevõtmine)   koos   (lk23)   on
keskkonna   esinemine   pigem   topeltprotsessis,   sest   siin   sarnane
informatsioon   kohandatakse   sellega,   mis   juba   on   olemas   (teisene
funktsionaalne muutus). 
Assimilatsioon   (sarnanemine,   segunemine)  on   katse   sobitada   uut
informatsiooni olemasolevasse kognitiivsesse struktuuri. Kui rinnaga
toidetud imik hakkab imema kummist lutti, siis on ilmne, et nad on
sarnased, siis kasutatakse neid sama skeemi järgi ja kohanetakse uue
asja   olekuga.  Aokommunikatsioon   (kohanemine)  on   kognitiivses
käitumisstruktuuris   toimuv   muutus,   oskus   toime   tulla   uue
informatsiooniga.   Näiteks   kui   beebi   avastab,   et   imemine   pudelist
vajab mingit erinevat kõnes ja  suus  kohe kui katsub lutist või rinnast
imeda   vana   skeemi   kohaselt.   Nii   täiendades   üksteist   nii   sarnase   ja
kohanemise   tööga   tekib   kognitiivne   kasvamine­edasijõudmine   teel,
kus laps mõistab, et teod on seotud keskkonnaga.
Võrdlemine  on   kolmas   funktsionaalne   muutus,   võrreldakse
tendentse,   mis   tekitavad   pingutust,   organismi   siseselt   ja   väliselt   ja
kognitiivsete   elementide   kulgemisena   organismi   sees.   Võrdlus   juhib
last   muutuseks.   Näiteks   sarnanemine   kohanemiseks.   Kui   lapse
olemasolev struktuur ei ole käsitlenud uut kogemust, ta vaatab uut
olukorda võrdlevalt organiseerides selleks vaimse tasandi näidise, et
saaks kohtuda keskkonna nõudmistega.
Piaget esimest kognitiivse arengu astet nimetatakse sensomotoorseks
(0­2). Läbi sensomotoorse arengu toimub ka kognitiivne areng. Sellele
on omane objekti konstantsus, mida iseloomustab asjaolu, et objekt
või olend eksisteerib ka siis, kui ta vaateväljast kaob. See võimaldab
lapsel tunda end turvaliselt kui vanemad on läinud, ta usub, et vanem
on   olemas   ja   tuleb   tagasi.   Teine   oluline   kontseptsioon   toetub


52
põhjuslikkusele   ­   ühed   sündmused   kutsuvad   esile   teise.

Kümnekuused   lapsed   hakkavad   eksperimenteerima   –   mängivad
tulega, võtavad asju koost lahti, panevad kokku, teevad hääli jne. Sel
perioodil   hakkavad   lapsed   mõistma,   et   ka   nemad   võivad   olla
põhjuseks.   Selles   perioodis   on   lapsel   piiratud   kujutlusvõime   ja   on
oluline   kasutada   sümboleid,   numbreid   ja   pilte,   et   minna   edasi
järgmisse kognitiivse arengu faasi.
Sensomotoorne areng jaguneb astmeteks:
 Reflekside kasutamine – 0 ­1 kuu
Valitsevaks on sünnipärased refleksid. Saavutab kontrolli nende üle.
Ei   oska   koordineerida   infot   tunnete   jaoks.   Ei   haara   objekte,   mida
vaatavad.
 Primaarsed tsirkulaarsed reaktsioonid ja omandatud adaptatsioon
– 1­ 4 kuud
Hakkab   kooskõlastama   sensoorset   informatsiooni.   Pöidla   imemine   –
kogeb meeldivat tunnet, katse­eksituse meetodil teeb uuesti, kohanes
sellega (adaptatsioon) ja leidis, et imemine on erinev rinna imemisest.
Objekti   jäävus   on   veel   puudulik   –   objekti   kadumisel   ei   otsi   seda.
Eristab nägemise ja kuulmisega saadud infot.
 Sekundaarsed tsirkulaarsed reaktsioonid – 4 ­ 8 kuud
Rohkem huvitatud ümbrusest. Kordab tegevust, mis viib huvitavatele
tagajärgedele   ja   hoiavad   huvi   üleval.   Huvitub   objektidega
manipuleerimisest. Objektide jäävus hakkab kujunema.
 Koordinatsioon ­ 8­12 kuud
Koordineerib   järelemõeldult   ja   sihikindlalt   varem   õpitut.   Töötatakse
välja  uusi eksperimente  toetudes  varasematele kogemustele.  Objekti
jäävus areneb kiiresti. Võivad aimata sündmusi.
 Tertsiaarsed tsirkulaarsed reaktsioonid – 12 ­ 18kuud
Probleemide   lahendamiseks   kasutavad   katse­eksituse   meetodit.
Püüavad oma keeles seletada uusi sündmusi, objekte, situatsioone..
Ei kujuta veel ette liikumist, mida ei näe. Asjade jäävus veel vähene.
 Kuues aste – 18 kuud – 2 aastat


53
Arenenud   on   algne   sümboliline   keel,   et   seletada   sündmusi.   Katse­
eksituse meetodi kasutamine jätkub. Keel/kõne võimaldab aru saada
sündmustest ja tagajärgedest. Objekti jäävus on hästi arenenud.
Operatsioonide   eelne   etapp  (2­7)   on   tähtsaks   sammuks
sensomotoorse   perioodi   järel.   Lapsed   õpivad   siis   mitte   üksnes
tunnetamise ja tegevuse kaudu, vaid ka mõtlemise kaudu. Kui ei ole
märke   aistingust,   siis   peavad   olema   need   psüühikas.   Vaimsed
kujundid   võivad   olla   sümbolid   või   märgid.   Sümbol   on   personaalne
vaimne kujutis aistimiskogemusest. Märk, sõnana või numbrina, on
abstraktsem,  ta ei vaja sensoorset  kaastähendust. Märgid on pigem
harjumuspärased   kui   isikupärased,   nad   on   sotsiaalselt   sobivad
veenvad   kujutised.   Alul   mõtlevad   lapsed   peaaegu   täielikult
sümbolites, küpsuse saavutamisega kaasnevalt kasutavad nad märke
rohkem   ja   need   suurendavad   nende   suutlikkust   teistega   suhelda.
Operatsioonide eelset etappi iseloomustavad sellised märksõnad nagu
sümbolid,   märgid,   sümboolse   otstarbe   kasutamine,   otstarbest
arusaamine,   samasusest   arusaamine,   enesekesksus,   pöördumatus,
keskendumine   seisundisse   (vastand   muutusesse),   transduktiivne
järeldamine, enesekesksus.
Lastele   on   mõtlemises   omane   animism   –   elu   omistamine   elututele
esemetele, asjadele.
Laste mõtlemine on egotsentriline ehk enesekeskne
Operatsioonide tase e. konkreetsed operatsioonid (7­12 aastat)
Laps oskab probleeme loogiliselt arendada ja neid suunata, määrates
neid ka hüpoteesidena.
Formaalsete operatsioonide e. abstraktse mõtlemise tase (11 ­ …

See oli Piaget, kes esimesena ütles imiku kohta, et see on objekt või
persoon, kes oskab midagi enamat, kui temast arvatakse. Ta avastas,
et   eelkooliealised   lapsed   usuvad,   et   objektid   muudavad   oma   kuju
(nagu   savi   muutub   palliks),   samuti   muutub   nende   kaal   või
taasavastamine, et  objekt  võib  muuta järjekorda. Piaget` tabas selle


54
unikaalse elemendi nende mõtteprotsessis ja tegi meile teatavaks, et

lapsed   mõistavad   asju   väga   erinevalt   võrreldes   täiskasvanutega.
Pealegi,   kirjeldas,   et   laps   võib   teha,   mida   laps   tahab   ja   kui
mitmekesiselt  saab mõista nende  kognitiivset   arengut. Piaget`  andis
väärtusliku materjali kasutamiseks kasvatajatele ja teistele isikutele,
kes kohtuvad lastega?




Kohlberg
Kohlbergi teooria on tänapäeval tuntud kui moraalse arengu teooria.
See   toetub   Piaget   poolt   esitatud   mõtlemise   arengu   põhimõtetele.
Kohlberg   eristab   moraali   arengus   kolme   tasandit,   millest   igaüks
jaguneb kahte etappi.
Inimese moraalikoodeks ei saa põhineda tema ideaalidel enne kui ta
arendab oma mõistust (mõtlemist), et see üldse suudaks ideaale luua.
Kohlberg`i   teooria   järgi   on   moraalne   analüüs   üks   tundelise   arengu
funktsioone  ning sedaviisi jätkub see moraalne areng ka noorukieas.
Nagu   ka   võime   abstraktselt   mõtelda   võimaldab   inimesel   aru   saada
üldistest   moraalipõhimõtetest   võimaldab   seda   ka   tundeline   areng.
Muidugi ei garanteeri arenenud tundelisus arenenud moraalitunnet,
aga see peab olemas olema selleks, et moraalne areng üldse toimuda
saaks.
Noorukid kasutavad moraalset analüüsi igat sorti probleemide puhul
alates ühiskondlikest asjadest kuni isikliku elu valikuteni välja. Mitte
kõik   inimesed   ei   ole   jõudnud   formaalse
opereerimise Piaget` tasandile, nii ei ole ka kõik
ühel  maal  Kohlbergi   moraaliredelil.   Tulemuses,
mille   inimene   saavutab   moraalse   probleemi
lahendamisel,   on   tähtsal   kohal   analüüsimine,
mitte   lahendus   ise.   See   näitab   ära
arengustaadiumi,   milleni   inimene   on   jõudnud.
Mõned inimesed võivad olla ka kõigil kolmel Kohlbergi tasandil.





55
Esimoraali ehk prekonventsionaalne tasand
Laps kogeb austust endast kõrgemalseisvate inimeste suhtes, näiteks
nende kehalise jõu või võimu baasil. Laps on minakeskne ja austab
autoriteete. Ühiskonnas on olemas kindlad reeglid, mida autoriteedid
on  püstitanud.   Need   reeglid   määravad  käitumise   õigsuse.   Seadused
on väljastpoolt tulevad ja neid ei seata küsitavateks ega taheta neid
mõjutada.   Laps   uurib   seadusi,   kü sides   nende   kohta   vanematelt,
hooldajatelt või juhendajatelt. Autoriteedi poolt tugevdatud reegel on
õige.
Esmase   moraali   esimesel   etapil,   põhineb  sõnakuulelikkuse   ja
karistuse   moraal  sellel,   kas   tegevuse   eest   saadakse   karistada   või
palka   (kiitust).   Laps   püüdleb   vältida   karistusi   ja   alistub   võimu
omavale   tahtele.   Autoriteedi   tahtele   alistumine   on   kui   märk
iseenesest,   mitte   normidest   kinnipidamisest.   Teo   materiaalsed
tulemused määravad teo headuse või halbuse. Oluline ei ole mitte teo
inimlik tähendus või väärtus. Juhuslikult või tahtlikult tehtud teod on
ühtmoodi valed.
Esmase moraali teises etapis nn. iseka moraali etapis peab laps õigeks
oma   vajadusi   rahuldavaid   tegevusi.   Tegevuse   hindamine   põhineb
saadud   kasul.   Kui   teost   on   kasu   iseendale   või   perele,   on   see   õige.
Palvetele vastamine ei põhine püüdlikkusel, kiituse saamisel ega õigel
käitumisel vaid sellel, et lapsele on tegemine esmane. Esmase moraali
tasemel   ei   ole   laps   võimeline   asetuma   teise   kohale   ega   vaatama
olukorda teise vaatenurgast.
Mõned   kurjategijad  (nagu   ka  mittekuritegelikud   noorukid   ning   isegi
mõned täiskasvanud) asuvad ikka veel prekonventsionaalsel tasandil.
Nende mõtlemist juhib hirm karistuse ees või mõtlevad oma tegude
suurusest   (1.   staadium)   või   omakasust   (2.   staadium)­   need   aga
karakteriseerivad  lapsikut  mõtteviisi.  Prekonventsionaalsed  inimesed
võivad õigustada koolis mahakirjutamist öeldes, et nad petsid “ainult
natukene”, või siis et nad tahtsid saada head hinnet, et kõrgkooli sisse




56
saada;   või   siis   nad   hoiduvad   petmisest,   kuna   neil   on   hirm   vahele

jääda.
Harjumusliku moraali ehk konventsionaalne tasand
Teiste   inimeste   ootuste   ja   normide   täitmine   on   lapsele   siinkohal
väärtuslik sõltumata jälgimisest. Lapse jaoks on nüüd oluline teiste
inimeste   tähelepanu   ja   heakskiit.   Autoriteedi   võimul   ja   jõul   ei   ole
enam nii suurt tähendust. Sellel tasemel laps tahab vastata õpetaja,
klassi,   harrastusrühma   või   pere   poolt   esitatud   ootustele.   Seaduste
täitmine teeb heameelt, ta teab, et saab heakskiidu käitudes teatud
viisil.
Hea   tüdruku   või   hea   poisi   moraali  etapis   kiidetakse   heaks   selline
käitumine, mis on autoriteedi poolt heaks kiidetud ja meeldiv ja aitab
teisi. Õige tegutsemise aluseks on vajadus olla armas, hea inimene nii
iseenda kui teiste arvates.
Teises, seaduse ja korra moraalietapis hinnatakse tegevust sel alusel,
kas   täidetakse   seadusi   ja   korda.   Tegijat   hinnatakse   võrreldes
valitsevate   reeglite   ja   seadustega.   Selles   etapis   valitseb   püüdlus
sotsiaalse   korra   järele.   Laps   kogeb   õigena   kohusetunnet   ja   austust
autoriteetide suhtes. Ta on võimeline asetuma täiskasvanu kohale ja
mõistma, et moraali täitmine on kasulik.  Tüüpiline  moraali kaitsmine
on kaebamine, mille abil saadakse täiskasvanu kaudu asi selgeks ja
tugevneb oma käsitlus.
Laps püüab vähehaaval hinnata teo õigsust selle põhjuse, eesmärgi ja
motiivi suhtes. Juhuslikult teisele haiget tegemine ei ole nii raske kui
tahtlikult löömine, kuigi tulemus on esimesest raskem. Laps hindab
iseennast   ja   oma   võimeid   võrreldes   täiskasvanutega.   Ta   parandab
täiskasvanu   käitumist,   kui   see   rikub   norme.   Ta   parandab   meeleldi
täiskasvanu   käitumist,   näiteks   liikluses   või   räägib   suitsetamise
ohtlikkusest jne.
Enamus   noorukeid­   nagu   ka   enamustäiskasvanuid­   on   oma
moraalses   arengus   Kohlberg`i   konventsionaalses   staadiumis   (2.
tasand).   Nad   kohandavad   endid   ühiskondlike   konventsioonidega,




57
nende motiiv on toetada “status quo`d” ning mõttesuunaks on kuidas
käituda   õigesti,   et   teistele   meeldida   (3.   staadium)   või   et   seadusele
kuuletuda (4. staadium). Sellisel tasandil mõtlejal võib olla kiusatus
“jagada” testi vastuseid selleks, et sõpra aidata. Samal ajal kui samal
tasandil olev teismeline keelduks sellest, kuna see on reeglite vastane.
Või   me   võime   endale   ette   kujutada   üht   teismelist   (tasandil   2)
suitsetamas marihuaanat selleks, et käituda nagu teised. Samal ajal
kui mõni teine nooruk sel samal tasandil (2) keelduks, kuna see on
seadusevastane.
Põhimõtte moraali ehk postkonventsionaalne tasand
Põhimõtte   moraali   tasandil   püütakse   määratleda   ja   selgitada   heaks
peetud,   püsivad   väärtused   ja   põhimõtted   autoriteedist   sõltumata.
Nendest põhimõtetest tuleb osa isiksuse oma ideoloogiast, need ei ole
ainult   ühiskonna   poolt   väliselt   määratud   seadused   ja   reeglid.   Noor
saab   aru   seaduste   tähendusest,   oma   õigustest   ja   kohustustest.
Põhimõttemoraali tasand eeldab abstraktse mõtlemise võimet.
Kokkuleppemoraali   etapil  määratletakse   õige   käitumine   ühiskonnas
üldiselt   heakskiidetud   kriteeriumite   abil.   Sellele   etapile   on   omane
isiklike väärtuste suhtelisus.
Kokkuleppemoraal   on   üldiselt   õige.   Mõistetakse,   et   lapselt   ei   saa
eeldada   samasugust   käitumist   kui   täiskasvanult,   haigelt   sama   kui
tervelt   ja   et   erinevad   lähtekohad   annavad   inimestele   erinevaid
võimalusi.   Kokkuleppemoraal   tähendab   nimeliselt   seda,   et   eetilised­
moraalsed   reeglid   ja   normid   on   kokkuleppelised.   Saadakse   aru   ka
võimalustest   muuta   reegleid,   seadusi   ja   norme.   Kõigis   olukordades
tuleb   selle   moraalietapi   kohaselt   toimida   seaduse   järgi,   kuna
seadused on õiglased ja kaitsevad inimese õigusi.
Põhimõtte   moraali   teine,   moraali   arengu   kõrgeim   etapp   on   nn.
südametunnistuse   moraal.   Sel   juhul   määratletakse   õige   ja   vale
südametunnistuse järgi inimese poolt omandatud eetiliste põhimõtete
kohaselt. Nende põhimõtetega ollakse seotud. Sellisteks põhimõteteks
võivad olla õiglus, inimõigused, üksikisiku austamine, inimväärtuste


58
austamine,   võrdsus   jne.   Südametunnistusemoraal   võib   olla   ka

valitsevate   seaduste   ja   reeglite   vastane.   Ühiskonnas   või   koosluses
valitsevad   seadused   ei   taga   alati   näiteks   võrdsust   või   üksikisiku
austamist muutuvatest suhetes.
Moraali   areng   on   aeglane   arengutegevus.   Sageli   iseloomustavad
seitsmeaastase   moraaliotsused   sõnakuulelikkuse   etappi.
Kümneaastased   lahendavad   moraalseid   probleeme   veel   karistusi
vältides,   autoriteedikuulekalt   ja   oma   kasu   saavutades.
Põhimõttemoraal saab valitsevaks alles nooruses ja täiskasvanueas on
põhimõttemoraal   vägagi   üldine.   Südametunnistusemoraal   on
põhimõtteliselt lähedal arenguvõimalustele , mida praktikas sageli ei
esine.
Isegi   kui   enamus   noori   on   suutelised   abstraktselt   mõtlema,   ei   liigu
nad   tõenäoliselt   mitte   enne   täiskasvanuks   saamist   Kohlberg`i
postkonventsionaalsele moraalitasandile, kus nad arendavad omasid
moraaliprintsiipe. Enne kui inimesed selle autonoomse moraalimõtete
tasandile  jõuavad , peavad nad Kohlberg`i ja Gilligan`i kohaselt (1971)
ära tundma moraalistandardite loomuse. See tähendab, et nad peavad
jõudma arusaamisele, et igal ühiskonnal on oma definitsioon sellest,
mis on õige ja mis vale ning et ühe kultuuri väärtushinnangud võiad
olla šokeerivad teise kultuuri jaoks. Paljud noored inimesed avastavad
endi jaoks taolisi kultuurilisi erinevusi siis, kui astuvad kõrgkooli, mis
omakorda   seletab   seda,   miks   on   tudengid   just   juhtival   kohal
Kohlberg`i postkonventsionaalsel tasandil. Selline tüüpiline kõrgkooli
mõju seletab samuti ka seda, miks peavad mõned kriitikud Kohlberg`i
teooriat   elitistlikuks.   Teine   vastuväide   on   sellele   ilmne   relativismi
propageerimine,   mis   mõnede   kriitikute   väitel   võib   viia   moraalse
kaoseni.
Uuringud   oletavad,   et   on   võimalik   kaasa   aidata   noorte   inimeste
liikumist   moraalitasanditel   järjest   kõrgematele   tasanditele.   Kõige
efektiivsem  moodus  seda teha tundub olevat anda noorukitele rääkida
moraalsetest dilemmadest, tõlgitseda neid ning mängida nad läbi ning




59
tutvustada neid inimestega, kes asuvad moraalselt kõrgemal tasandil
kui nad hetkel ise on.


Humanistlik perspektiiv

1962.aastal rajas rühm psühholooge ühenduse Inimlik Psühholoogia.

See   liikumine   vastandas   end   sel   ajal   populaarse   biheiviorismi   ja
psühhoanalüüsi teooriatega. 
Humanistlik   perspektiiv   nägi   inimest   kui   organismi   muutuva   oma
arengut   mõjutava   olendina   läbi   oma   elu.   Humanismi   teoreetikud
tunnistasid   inimeses   positiivse   ideaali   võimalikkust,   tervet
arengukulgu,   selget   inimlikku   eripära   muutustes,   loomisvõimet   ja
enesereguleerimist.
Humanistlikud teoreetikud lähenesid vähe arengule psühhoanalüüsile
ja   organismi   arengule   omasest   vaatepunktist .   Nad   ei   erista   üldiseid
arengujärkusid, tehes ainult vahet ajal enne ja pärast täiskasvanuiga.
Siiski kaks selle teooria liidrit Abraham Maslow ja Charlotte Bühler
käsitlevad arengu faasides  järjestatud astmeid.
Humanismi   vaatenurk   inimesele   on   positiivne   ja   arengu   suhtes
optimistlik.     Ta   on   vastand   freudismi   negatiivsele   vaatepunktile.
Eesmärgiks   on     õppida   teoreetiliselt   erinevaid   võimalusi,   kus
eesmärkideks   on   tunded,   väärtused   ja   lootused.   Humanistliku
seisukoha   järgi   tuleb   lapses   ergutada   soovi   pääseda   lähedale
väärtustele, austada lapse ainulaadsust. 
Püramiid kui arengu selgituse mudel on suureks  toeks


Maslow`i vajaduste hierarhia (astmestik)
Maslow (1908­ 1970) kirjeldas vajadusi hierarhiana, mis motiveerivad
inimkäitumist.     Vastavalt   Maslow   teooriale   püüdlevad   inimesed
kõrgemate   vajaduste   poole   ainult   siis,   kui   inimesel   on   täidetud
elementaarsed   vajadused.   Esmane   prioriteet   inimese   jaoks   on
füsioloogiline ellujäämine. Nälginud inimene on valmis võtma kõrgeid
riske   toidu   saamiseks.   Surmaga   lõppeva   riski   puhul   teise   astme
vajadusteni ei jõutagi.   Teise  astme vajaduseks  on isiku ohutuse ja


60
julgeoleku   vajadus.   Kui   need   vajadused   on   täidetud,   võib   inimene

hakata ihkama armastust ja heakskiitu, lugupidamist ja saavutusi ja
lõpuks eneseteostusvõimalust või eneserealiseerimise võimalust.
Eneseteostamise võimalus on kõrgema astme vajadus: inimene tajub
reaalsust,   sisemist   ja   välist   heakskiitu/   tunnustust,   loomulikkust,
spontaansust,   oskust
probleeme   lahendada,
soove,   eraldatust,   oma
hinnangute   uudsust/
muutuvust,
emotsionaalset   rikkust,
sagedat   tipus   oleku
kogemust,   sarnasust
teiste   inimloomustega,
rahuldust   ja   muutusi
teiste inimeste iseloomus,
rahuldust   oma Joonis 6 . Maslow vajaduste püramiid
isiksuslike   muutustega,
loovust   ja   meelekindlust.   R. Thomas   (1979)   märkis,   et   ainult   üks
sajast   saavutab   selle   eesmärgi   vähemat   osaliseltki.   Terve   ja
tasakaalukas   isik   liigub   mööda   neid   astmeid,   luues   nii   enda
identiteeti, mina­pilti..
Esimene   mulje   Maslow`   vajaduste   hierarhiale   näitab   põhinevat
inimkogemusel,   siiski   ei   sisalda   see   täit   tõde.   Ajalugu   on   täis
eneseohverdamisi,   mille   kaudu   inimesed   ei   rahulda   neid   vajadusi,
ometi saavad nad elus hakkama.
Tänapäeval kujutatakse Maslow vajaduste „püramiidi“ sageli rombina
ehk väga oluliseks on muutunud sotsiaalsete vajaduste rahuldamine
(kiindumus, kuuluvus armastus).

Bühleri 5 enesesuunamise faasi

Humanistliku   Ühenduse   esimene   president   Bühler   (1893­   1974)
analüüsides   enam   kui   200   elulookirjeldust   ja   organiseerides   läbi


61
mitme aasta  küsitlusi, tuli välja 5 faasilise inimese arengu teooriaga,
mille   keskpunktis   on   inimese   keskendumine   isiklike   eesmärkide
saavutamiseks.  
Bühler väitis, et eneseteostamine on kogu arengu võtmeks, õnnetu ja
kohanematu   inimene   ei   suuda   ennast   teostada.   Ta   asetas   rõhu
peamiselt inimloomusele, huviga inimese enda aktiivsusele. Ta väitis,
et   inimesed,   kes   juhivad   eneseteostust   ja   kelle   elu   on   suunatud
eesmärkide   saavutamisele,   arvavad   sageli,   et   varased   aastad   on
eesmärgitühjad.   Vaadates   elule   tagasi   võib   selles   näha   kui   teatud
õpiprotsessi, märgata läbi aastate püsinud ootusi, millega erinevatel
arenguastmetel taas kohtutakse.  
Bühler   kirjeldas   eesmärkide   püstitamist   ja   eesmärkide   saavutamist
viiefaasilisena:
lapsepõlv  (kuni 15 aastani) ­ inimene ei oska veel määrata oma elu
eesmärki ja selles eas inimese jaoks on tulevik ähmane tee
noorukid   ja   noored   täiskasvanud  (15   –   25   aastased)   ­   inimesed
taipavad esimest korda, mis on nende ideaalid, mida nad elus tahavad
saavutada, nad  kaaluvad  erinevaid   ootusi,  mõtlevad  oma  soovide   ja
võimaluste üle.
noored   ja   keskmised   täiskasvanud  (25   –   45/50   aastased)   inimesed
seovad end paljude erinevate ja erinevalt määratletud eesmärkidega.
küpsed   täiskasvanud  (45   ­   65   aastased)   inimesed   võtavad   aega   ja
revideerivad oma  plaane  tuleviku suhtes 
vanad   inimesed  (alates   65   –   70   aastaseni)   inimesed   puhkavad   ja
naudivad oma eesmärkide saavutusi.




62
Elutee

Kasvamine ja arenemine võtab aega. Inimese matk iseendaks saamise
ja täiustumise poole on mõõdetult pikk. Inimese teeb inimeseks see, et
temas on samaaegselt minevik ja tulevik. Üksik inimene ehitab üles
tulevikku,   tal   on   unelmad,   ta   on   teel.   Areng   koosneb   etappidest   ja
lahendamist   ootavad   arengukriisid   kerkivad   esile   oma   kindlas
järjekorras.   Igal   arenguülesandel/väljakutsel   on   oma
tundlikkuseperiood,   mil   selle   lahendamine   on   lootustandvam   ja
kergem.   Eesseisva   arenguülesande   lahendamisest   sõltub,   kuidas
järgmiste lahendamine õnnestub. Homne ehitub ikka üles eilse baasil.
Inimese   eluaegne   vormumine   algab   enne   sündi   ja   jätkub   tema
bioloogilise   surmani.   Iga   inimene   mõjutab   teatud   määral   järgnevaid
põlvi. Nii oleme me lülideks sugupõlvede ketis, kus eelnev põlvkond on
järgmise   kasvu   alus   ja   põllumaa .   Elu   mõistmine   jätkuvana   avab
mõndagi   inimeseksolemisest.   Inimkond   on   ju   tuhandeid   aastaid
püüdnud   seletada   ja   mõista   inimese   arengule   tüüpilisi   eluetappe,
inimese elukaart. Kreeka kirjanik ja kohtunik Solon jagas inimese elu
seitsmeaastasteks
etappideks,   mille
läbimisel   lisandub
inimese   hingelist
küpsust. Ka idamaade
filosoofias   esineb
vastavaid mõttekäike.
Kõikides   kultuurides   jaotatakse   elu   teatud   eluetappideks,   mis
põhinevad   inimese   vanusele   iseloomulikul   elu   sisul.   Juutide   elutee
(elukaare) nägemus on järgmine:
 5 aastasena alustatakse pühade tekstide lugemisega
 10 aastasena õpitakse selgeks reeglid ja seadused
 13 aastasena õpitakse käsud ja saavutatakse moraalne vastutus
 15 aastasena võetakse omaks talmudi väited, abstraktne mõtlemine
 18 aastasena avanevad abieluvõimalused


63
 20 aastasena otsitakse tööd ja saavutatakse toimetulek ja amet
 30 aastasena saavutatakse täisvõim
 40 aastasena küpseb arusaamine
 50 aastasena ollakse küps andmaks nõu ja tuge
 60 aastasena saadakse rühma vanemaks, tarkus
 70 aastasena on valgete juuste aeg
 80 aastasena sünnib uus, vanuse poolt antav jõud
 90 aastaselt kummardutakse vanuse raskuse alla
 100 aastasena ollakse kui surnud ja valmis eemalduma/lahkuma
sellest elus


Eluea   perioodid  jagavad   inimelu   osadeks   –   traditsiooniliselt
kaheksaks perioodiks. Selline jaotus vanuse kaupa on ligikaudne ja
veidi   suvaline   ­   eriti   täiskasvanute   puhul   (pole   puhas   lõiget
sotsiaalsetest   ja   füüsilistest   kriteeriumitest   nagu   on   olemas
lapsepõlves (koolieelne iga ja puberteet), mis on märgiks eraldamaks
üht perioodi teisest).
Sünnieelne  periood   (lõppeb  sünniga).  Enne  sündi  on kõige  kiirem
füüsiline areng. Sünnieelses eas hakkab inimese organism kasvama
ühest rakust ja moodustab biljon rakku.  Alus keha  struktuuride ja
organitele   on   loodud. Sünnieelne   aeg   on   eriti   kaitsetu   aeg,   eriti
kriitiline aeg on 1­ 3 kuu jooksul. 
Joonis 7.Elutee kujutis 19.sajandist
Imiku   ja   väikelapse   iga
(sünnist kuni 3 aastaseni). Esimese 1,5 kuni 2 aastase elu võetakse
kui   imikuiga.   Ehkki   vastsündinu   (beebid)   on   vanematest   sõltuvad,
oskab imik jälgida nende meeleolu ja on osav õppima. Nad kiinduvad
oma   vanematesse,   oma   vendadesse   ja   õdedesse   ja   teistesse
hooldajatesse,   kes   tulevad   teda   hoidma.   Väikelapseea   jooksul,   mis
möödub 18 kuust kuni 3 aastani muutuvad lapse keeleline areng ja
motoorne vilumus ja ta muutub arengus aktiivseks. Kõige sagedamini




64
veedavad   lapsed   selle   ea   koos   oma   vanematega,   kes   näitavad   välja

suurt huvi oma lapse vastu.
Varane   lapseiga   (3   kuni   6/7   aastaseni).  Varase   lapseea   jooksul
muutuvad   teised   lapsed   järjest   tähtsamaks.   Nii   on   koos   keele
arenemisega   lapsel   kergem   suhelda   teiste  laste  ja   oma   vanematega.
Nad õpivad paremini küsima ja saavad enda eest seistes selle, mida
tahavad.   Nad   harjutavad   enesekontrolli.   Nende   keel,   mängud   ja
joonistused   on   katsetused.   Nad   katsetavad   läbi   jäljendamise   ja
väljamõtlemise paljusid asju.
Keskmine   lapseiga   (6/7   kuni   10/12   aastaseni).  Tohutu   samm
kooliealisel   lapsel   on   loogiliselt   mõtlemise   oskuse   omandamine.   See
võimaldab neil saada üldise hariduse. Omataoliste rühma kuulumine
saab keskseks nende elus. Perekond jääb tähtsaks. Last kütkestavad
erinevad   kultuurid   (tegevused)   ja   tema   igapäevaelu   vaheldub   ühest
teisele. See on harrastuste kujunemise aeg.
Noorukiiga   (10/12   kuni   20/15   aastaseni).  Selles   perioodis
keskendutakse   ideaalide   ja   identiteedi   otsingutele.   See   võib   tagasi
tulla uuesti täiskasvanueas. Põhjalik füüsiline muutus on noorukile
väljakutseks   ja   põhjalik   intellektuaalne   muutus   võimaldab   paljudel
noorukitel   mõelda   sama   abstraktselt   nagu   täiskasvanud.   Noorukid
võivad mõnikord näidata ja tegutseda nagu täiskasvanud, aga mõnel
alal   (nende   emotsionaalsed   reaktsioonid)   on   nad   väga   ebaküpsed.
Ometi   soovivad   nad   saada   iseseisvust   nii   kambas   kui   ka
täiskasvanute   seas.   Moodsas   tööstusühiskonnas   ei   ole   ühtki   märki
vastupidiselt   agraarühiskonnale   (loodusrahvastest   rääkimata),   mis
näitaks noorukiea lõppu.
Noor   täiskasvanu   (20/25   kuni   40   aastased).  Peamiseks
väljenduseks   on   armastus   ja   töö.   Nende   aastate   jooksul   sõlmivad
inimesed   sageli  usaldusliku  sõprussideme   ja   teevad  karjäärivalikud.
Läbi igasuguste valikute pannakse alus isiku tulevasele elule. Paljud
noored   täiskasvanud   saavad   lapsevanemateks.   Mõned   otsustavad





65
mitte lapsi saada ja mõned tahaksid lapsi, kuid nad on viljatud. See
on suurte otsuste ja valikute tegemise aeg.
Keskmine täiskasvanuiga (40 kuni 65 aastased). Keskeas on tähtis
teema   elu   mõtte   otsimine.   Selle   vanusegrupi   inimesel   on   sageli
teismelised  lapsed,  kes  võivad vajada nende  abi vähem  kui varem  .
Siin   loob   pinget   kahekordne   stress   ja   nende   mitteteadlikkus
keskeakriisist.   Nende   aastate   jooksul   saavutab   inimene   oma
arendatud   võimetes   kõrgpunkti   ja   saavutab   oma   valitud   alal   tipu.
Tagant sunnib vältimatu vananemise ja surma tunnistamise vajadus.
Nad hakkavad mõtlema oma elu sellele tärminile, millal nad lahkuvad
elust ja sellele, mis oli enne ja mis on möödas.
Hingeline   täisiga   (65   aastast   kuni   edasi).  Viimased   aastad   elus
säilitavad   väljakujunenud   olukorda.   Paljud   vanad   inimesed   on
vaimselt erksad ja aktiivsed. Nad on tavaliselt vabad ka viimase lapse
kasvatamisega   seonduvast   ja   on   enam   seotud   perekonnaga,
sõpradega, ühiskonnaga. Nad võivad tajuda kaotusi, näiteks kehaliste
võimete   vähenemine   (vastupanu   haigustele,   nägemine,   kuulmine,
füüsiline   tugevus   ja   vastupidavus),   mälu   käepärasuse   vähenemine,
õppimise   aeglustumine,   aga   ka   kaotused   lähisuhetes
(abikaasa/elukaaslase surm, laste oma ellu  lahkumine , suhtlusringi
vähenemine.


Ehkki tavaliselt läbib inimese areng üldise arengu järjekorra, on suur
rida   individuaalseid   erinevusi:   on   ajalisi   erinevusi   ja   erilisi
arengumuutusi. Kõiki erinevaid inimeste juhtumeid võib eri vanustes
pidada  ainult  keskmisteks.   Ainult   siis,   kui   kõrvalekalle   normist   on
suuresti   erinev,   on   see   põhjuseks   arvustada   isiksuse   arengut
erakordseks edasiliikumiseks või viivitamiseks.
Oluline   ei   ole   mitte   ainult   tempo,   vaid   arengu   muutuse   tulemused.
Inimesed   erinevad   oma   tegevuse   efektiivsuselt,   kaalult   ja
kehaehituselt,  tervislikult  seisundilt  ja energia tasemelt. Erinevad on




66
ka   elustiil,   valikud   töös,   rahulolu   oma   tööga,     valikud   koduses   ja

ühiskondlikus elus , nende tunnustamise viisides. 
Eri kultuurides sisaldub elutee etappides erinevaid legende ja rituaale.
Need   on   arusaamadeks   inimelu   seaduspäraselt   järgnevatest
etappidest,   eluperioodidest.  Ühest   ajast   või   elu   arenguetapist   teise
aitavad siirduda  rituaalid . Räägitakse nn. üleminekuetappidest
Ülesanne: 
Mõtlemiseks:
 Milliseid üleminekuetappidega seotud rituaale sinu elus on 
olnud ja mida on nad tähendanud?

Soomlaste elutee (-kaare) etapid

Vanal ajal jaotati soome laste elu viieks osaks: mitteinimese osa, imev
inimene, varajane lapsepõlv, varajane noorus ja noorus. Laps sündis
maailma mitteinimesena, endale ja keskkonnale ohtlikuna.
Kristlikul   ajal   puhastas   ristimine   või   palve   lapse   ja   liitis   ta
ühiskonnaga.   Katsikul   käimine   ja   hambaraha   maksmine   viitas
ühiskonna soovile võtta uus tulija omaks.
Rinnast   võõrutamise   järel,   oli   1­2aastane   laps   iseseisev   isik.
Kõndimine ja rääkimine tegid temast mänguealise. Varajane lapsepõlv
ulatus   7aastani.   Lapselt   ei   oodatud   enne   seda   töö   tegemist   ja
karistused   olid   leebed.   12   aastasena   siirduti   noorusesse.   Laps   oli
nüüd   sugu   omav   olend.   Õed   ja   vennad   ei   tohtinud   magada
kõrvuti/koos.   Algas   töö   ja   täiskasvanuks   kasvamine.   Isad   õpetasid
poegi ja emad tütreid.
Noorusesse   kuulus   armulaual   käimine   15­16   aastasena,   kuhu
pääses,   kui   tundsid   ristiusu   põhiteadmisi/tõdesid.   Täisea
mõõdupuuks   peeti   teatud   oskuste   valdamist.   Poisi   kõlblikkuse
prooviks   oli   ree   painutamine ,   vitsa   panek   toobrile,   kirvevarre
voolimine   ja   aiateiba   käsitsi   teritamine.   Tüdrukutelt   nõuti   kõiki
naistele omaste käsitööde tegemist. “Et oskaks sukka kahandada ja
kanda ahendada ja mehele meele järgi olla” öeldi Perhoses. Tüdrukult
oodati   ka   füüsilist   küpsust.   Pats   pidi   ulatuma   ümber   pea   veetuna


67
suhu   ja   sääred   pidid   olema   kaks   korda
jämedamad kui randmed.


Elutee (-kaare) uurijad
Varasemaks elukaare uurijaks võiks pidada
Sigmund   Freudi,   kes   pööras   suurt
tähelepanu lapseeale. Ta tundis huvi lapseea
ja   selle   tähenduse   üle   inimese   arengule   ja
tema psüühikale.
Peale II Maailmasõda väitis Erik H. Erikson,
et   inimene   areneb/kasvab   kriiside   kaudu.
Ühiskond mõjutab isiksuse arengust.
60ndatel ilmus Daniel Levinsoni raamat 40
keskealise   mehe   elu   uuringu   põhjal
“Seasons   of   man`s   life”.   Iga   inimene   läbib
kõigile ühised elukaare etapid.
Charlotte  Buhleri  sulest  ilmus  1986  aastal
tema   elutööna   raamat   “The   course   of
human   life”.   Inimese   arengut   mõjutavad
füüsilised/bioloogilised,   psüühilised   ja
sotsiaalsed faktorid.
Elukaart   on   uurinud   ka   C.G.Jung,
R.L.Gould, G.Vaillant.
Tänapäeval on arusaamine sellest, et inimene on läbi kogu oma elu
kasvav   ja   arenev   olend   just   erinevates   eluetappides   lahendamist
vajavate ülesannete/ väljakutse tõttu.   




68
Lapseootamise aeg

Lapse sünd on suur muutus pere elus. Normaalse arengukriisina toob
see   tulevasele   varasemate   kogemusteta   emale   ja   isale   kaasa
väljakutseid. Lapse sünd tähendab uusi kohustusi ja loobumisi, aga
ka rõõmu, ühtekuuluvustunnet ja armastust.
Lapse   ootamine   valmistab   tulevast   ema   ja   isa   ette   uuteks
ülesanneteks.   See   aeg   tekitab   mitmeid   mõtteid,   soove   ja   tundeid,
millel on oluline tähendus lapsevanemaks kasvamisele. Kuna emadus
on   naisele   eelkõige   bioloogiline   ja   isadus   mehele   sotsiaalne   asi,   siis
arengutegurid, mida käiakse läbi last oodates on erinevad. Naise keha
kaudu   kogetud   muutused   saavad   mehe   jaoks   kogetuks   vaid   naise
kaudu.
Lapse   prenataalses   arenguperioodis   on   tihti   isa   rolli   ignoreeritud.
Kuigi ema roll on pikaajalisem saab ka ise oma osa anda. Kasulik on
kui   isad   räägiksid   lootega,   silitaksid   naise   kõhtu.   See   aitab   kaasa
loote arengule. 
Raseduse   ajal   omab   olulist   tähtsust   ema   toitumine.   Kas   toit   on
piisavalt   vitamiini­   ja   mineraalaineterikas.   Vajalikud   on   kindlate
Tuleb süüa mõõdukalt­ kuid kõike mida vajad.
ainete   olemasolu,   sest   see
Hoida kaalu ­ ei tohi olla suuri kaalu kõikumisi.
mõjutab   lapse   sündi   kas
Keha tuleb hoida treenituna.
üle­   või   alakaalulisena. Ei tohi suitsetada ega alkoholi tarbida.
Lisaks   toitumisele   on Ravimid  vaid arsti nõuandel.
vajalik   emade   kehaline Korralikult tuleb käia meditsiinilises kontrollis

aktiivsus,   värskes   õhus

viibimine. Lootele eriti hea on ujumine.
Lapse   ootamise   perioodil   muutub   naise   ja   mehe   isiksus,   kujutlus
iseendast,   suhtumine   endasse.   Mina­pildi   osaks   hakkab   tekkima
ema/isa roll. Muutub ka partnerite omavaheline suhe. 
Tiheda   meie   suhte     asemele   kasvab   kolmiksuhe,   kus   on   ruumi   ja
turvalisust lapsele, tema vajadustele ja kasvule.
Last ootav ema kasvab tütre rollist ema rolli ja mees poja rollist isa
rolli. Muutuvad suhted oma vanematega. Muutus võib olla positiivne,


69
sidemeid, mõistmist ja austust sisaldav. Mõnikord raskendavad seda
suhet   võistlus,   kadedus   ja   alaväärsustunne.   Suhte   muutumist
mõjutavad   mõlema   osapoole   isiklik   küpsus   ja   võime   heaks   kiita
elumuutust ja kohaneda asjalikult viisil.
Ootamise ajal hakkavad ema ja isa üles ehitama uut, ainulaadset ja
väärtuslikku suhet tuleva lapsega. Esimesed sidemed tulevase lapsega
võidakse luua juba varemgi, siis kui hakatakse last planeerima.
Suhted muutuvad seoses lapse sünniga. Kodused tööd, argipäevased
toimetused ja päevakord muutub. Eluviiski võib muutuda, samuti kui
töö, vaba aeg ja harrastused. Muutusi toimub ka pere omavahelistes
suhetes. Muutub sageli pere majanduslik olukord ja ka elukoht.
Ootava     ema   ja   isa   võime   käsitleda   ootamisajal   lapse   tulekuga
kaasnevaid   muutusi,   kergendab   nendega   kohanemist.
Kohenemisraskused   võivad   tuleneda   näiteks   lapse   vajaduste
eitamisena   või   nende   eest   põgenemisena,   kiire   minekuga   tagasi
tööellu.   Üks   vanematest   võib   ohverduda   lapse   eaks   tema   kasvu   ja
hooldusele.   Ühine   vastutus   lapse   eest   ja   tema   tulekuga   kaasnevad
muutused toetavad mõlema vanema jaksamist ja ka lapse heaolu.


Rasedusaegne ema/isa areng
Raseduse   ajal   eristatakse   kolme   emaks   ja   isaks   kujunemise
arenguperioodi. Esimene periood on aeg, mil ema veel ei  tunne loote
liigutusi. Teine periood on 5.,6.ja 7. raseduskuu. Kolmas periood on
enne sünnitust.
Esimeses   perioodis   on   naise   hormonaalregulatsioonis   seesmisi,
füsioloogilisi   muutusi.   Menstruatsioon   lakkab,   rinnad   muutuvad
valulikuks,   naine   on  väsinud   ja   võib   ennast   halvasti  tunda.   Nendel
tunnustel   on   vaimne   tähendus.   Nad   annavad   märku   sellest,   et
rasedus on tõeline ja loode on olemas. Nad sunnivad naise rahunema,
hindama iseennast ja oma jõuvarusid.
Raseduse   alul   on   naisele   omane   tundeseisundite   muutlikkus   ja
iseendasse tõmbumine, püüd muutunud eluolukorda lahendada. Ta




70
vajab   hellust   ja   tähelepanu   kogemaks,   et   ollakse   heakskiidetud   ja

veetlev naisena ka emaks saades.
Ootamise   algusetapis   väljendub   rasedus   mehele   naise   muutnud
käitumise kaudu. Helluse vajadus, soov olla oma olekus ja muutlikud
tunded ei ole mehele kergelt mõistetavad. Iga juhtumi puhul vajavad
muutused paarisuhetes arutelu ja mõtlemist.
Raseduse teine periood algab, kui ema hakkab tundma loote liigutusi.
See võimendab ema mõtteid loote kasvamisest ja tema erilisest, lapse
enda  elust.  Nende  tunnete  tagajärjel mõtleb ema  rohkem   tulevasest
lapsest ja suhtest temaga. Suhtlemine võimendub. Samas mõtleb ema
ühe   enam   nende   muutuste   peale,   mida   lapse   sündimine   temale,
perele ja igapäeva olmele ja suhetele kaasa toob.
Emale  teeb   muret   oma   seisund,   haigused,   suitsetamine ,   alkoholi   ja
ravimite   kasutamise   tagajärjed.   Mõeldakse   ka   lapse   tervisest .
Kõrvalekalded normaalsest ootamisest nõuavad suurt hoolt, sest ema
kardab ,   et   need   võivad   olla   märgiks   lapse   halvast   seisundist   või
haigusest.   Nende   hirmude   ära   kuulamine,   nende   tunnistamine   ja
nendest rääkimine on oluline.
Loote   liigutused   lähendavad   last   emale   ja   seovad   ema   ja   lapse
tugevasti   kokku.   Selles   kokkukuuluvuses   võib   isa   tunda   ennast
eemalejäetuna.   Saabuvad   muutused,   uue   rolli   suhtes   ebakindlus,
vastutus ja hool abikaasa ja lapse eest võivad isa põgenema panna.
Naabri auto, uus harrastus, ületunnitöö, õppimine või naabrite kamp
muutuvad   huvitavamaks   kui   ootav   naine   ja   ühine   kodu.   Selles
olukorras   saab   rase   naine   toetust   poolikult   ja   meest   süüdistatakse
vastutustundetuses.   Süüdistus   lisab   mehele   ebakindlust   ja
põgenemissoovi.
Raseduse   viimane   periood   on   sünnitusega   kohanemiseks.
Muretsetakse   riideid   ja   vahendeid,   mida   varsti   vajatakse.
Planeeritakse   lapse   hooldamise   ja   magamisekoht,   õmmeldakse   või
ostetakse   siputuspükse,   mähkmeid   ja   linu.   Ema   asjadekott





71
vaadatakse   üle   nii   mõnigi   kord   ja   uuritakse   tõsimeeli   lapsevankrit.
See on ka hingeline valmistumine uueks eluks koos lapsega.
Sünnituse lähenemisel hakkab ema selleks valmistuma. Sünnitus on
kogematu   asi,   mis   äratab   hirmutundeid.   Peas   on   mõtted   murest
iseenda ja lapse toimetulekust. Nõuandlas antud info ja toetus aitavad
ema sünnituseks valmistumisel.
Ka   isale   on   laps   nüüd   üsna   tõenäoline,   tegelik.   Teda   võib   näha,
kuulda   ja   tunda.  Laps   on  ligidal  ja   sündimas.   Lapse   ja   ema   tervis,
sünnitus   ja   lapsega   kaasnevad   muutused   tekitavad   mõtteid.   Mees
mõtleb,   kuidas   ta   suudab   võtta   vastutust   pere   eest,   hooldada   ja
kasvatada last, milline on elu koos lapsega.
Lähenev   lapse   sünd   liidab   partnereid.   Räägitakse   lapsest,   lapse
sündimisest,   sünnitusest,   soost,   hooldusest   ja   kasvatusest,   ka
nimest,   välimusest   ja   iseloomust.   Planeeritakse   tulevast   elu   koos
lapsega   ja   lapse   jaoks.   Ootamise   viimase   perioodi   moodustabki
paarisuhte seisukohalt positiivse kasvu ja kokkukuuluvuse aeg.


Sünnituskogemus
Sünnitus on füüsiliselt ja vaimselt ränk ja paljunõudev kogemus. See
puudutab   ema   tugevalt   ja   täielikult.   Sünnikogemus   tähendab   neid
mõtteid   ja   tundeid,   mida   sünnitus   emas   äratab.   Kogemusena   on
sünnitus   isiklik.   Iga   ema   kogeb   seda   erinevalt,   lähtudes   oma
isiksusest,   saadavast   toest   jne.   Sünnituses   osalenud   inimeste
hinnangud sünnitusele võivad olla ema omast erinevad. Oluline on, et
ema enda kogemust kuulatakse ja sellele loodetakse, siis on see tema
tegelikkus.
Ema   võib   kogeda   sünnitust   kui   äärmiselt   õnnelikku,   rikastavat,
isiksust kirgastavat, naiselikkust toetavat ja enesetunnet tugevdavat
juhtumit. Ema  võib  kogeda   sünnitust  ka  kui hirmutavat,  kaootilist,
ülimaid võimeid nõudvat, isiksust lõhkuvat kogemust, mida ta enam
iialgi ei taha uuesti kogeda.
Sünnituse elamuslikku jõudu tõestab see, et meenutused ja tunded
selle kulust haakuvad tugevasti meeltesse. Emad püüavad läbi käia


72
sünnituskogemust   aina   uuesti.   Nad   käivad   läbi   selle   kogemusega

kaasnevad   mõtted   ja   elumuutused,   mis   moodustavadki   selle
mõistetava ja valitsetava terviku. Hämarat meenutust omavad emad
võivad aastaid teha seda tööd.
Sünnitus on raseduse ja lapse ootamise täitumine. Sünnituskogemust
mõjutab   see,   kuidas   ema   on   suutnud   kasvada   emadusse.
Sünnituskogemuses   peegeldub   ema   ja   lapse   vaheline   suhe.   Hea
kogemusega emal on suuremad võimalused luua lapsesse positiivne ja
terviklik suhe, toetada lapse terviklikku arengut.
Sünnituskogemust   mõjutab   ka   valmistumine   sünnituseks,   näiteks
perekooli kaudu. Sünnituses tehtavatel tegevustel, isa lähedalolekul ja
töötajate tegevusel on mõju ema kogemustele. Sünnitamist on püütud
muuta selliseks, et saada paremini arvestada ema, lapse ja kogu pere
psüühilisi   ja   sotsiaalseid   vajadusi.   Ema   võimalus   lõõgastuda   ja
liikuda avanemisetapis, tema võime aistida ja kuulata keha teateid ja
võimalus   valida   sünnitusasendit,   lapse   tõstmine   sünnitusejärgselt
ema rinnale jne. on just sellega seotud.


Sünnituse järgne periood
Osad emad kogevad kohe sünnituse järgselt suurt õnne, kiindumust
lapsesse,   teistel   jälle   arenevad   need   tunded   aeglaselt.   Ema   ja   isa
alustavad   tutvumist lapsega   võttes   teda   sülle   või   lähedale,   silitades
teda,   rääkides   ja   naeratades   talle.   Pilkkontakti   leidmine   loob
positiivseid tundeid ja tugevdab ühtekuuluvust.
Ema   on   sünnituse   järgselt   tundlik   ja   õrn.   Ema   on   tundlik   lapse
nutule,   naerule,   naeratusele   ja   liigutustele.   Sellise   tundlikkuse   abil
saab  laps  kindlasti  kuulduks  ja  tema  vajadused  täidetuks.  Ta  saab
vajaliku hoolduse.
Sünnitanud   ema   tundlikkus   ei   ole   valikuline.   Kõik   asjad   tunduvad
selles   perioodis   saja­   isegi   tuhatkordseina.   Eriti   suurena   tajub   ema
lapse olukorras toimuvaid muutusi ja probleeme. Näiteks kui emale
öeldakse, et ta ei pääse haiglast koju lapsega koos eelnevalt soovitud





73
ajal, võib see tunduda uskumatult raske, kuigi normaalsetes oludes
võib see tunduda mittemiskina.
Emale ja isale õpetatakse lapse sündides lapse hooldusesse puutuvaid
asju.   Nad   saavad   hoida   last   võõrutusosakonnas   ka   ise.   Haiglas   on
vastutus   lapse   eest   ikkagi   töötajatel.   Alles   koju   tulles   siirdub   see
vastutus   vanematele.   Seda   vastutust   kogevad   osad   emad   väga
suurena, mõnikord ka ahistavana. Kuidas ma last vaigistan? Kas laps
saab piisavalt süüa? Kuidas ma tean ,et ta magades hingab? Kuidas
tulen   toime   vannitamisega?   Mida   teha   kui   laps   öösel   karjub?   Kas
oskan last õigesti kasvatada? Need on tavalised hooled sellel suurte
muutuste perioodil.
Uus   ema   ja   isa   vajavad   palju   teavet   ja   toetust.   Varem   andsid   seda
sugulased,   naabrid   ja   tuttavad.   Kui   need   tugivõrgustiku   osad
puuduvad,   võivad   vanemad   (eriti   tundlik   ema)   kogeda   iseennast
tõeliselt üksikuna ja ebaturvaliselt. Selle aastasaja emad ja isad on ise
pärit väikestest peredest, kus ei olnud võimalust tegelikult tunda ja
saada teadmisi beebi hooldusest. See lisab ebakindlust.
Kui   vanematel   on   beebi   hooldusest   ebareaalne   kujutlus   ja   suured
lootused   vanematena,   võivad   nad   kogeda   iseennast
ebaõnnestunutena,   võimetutena,   oskamatutena   ja   ahistatuna.
Idülliline   kujutlus   õnnest   lapse   sündimise   järel   on   sageli   suures
vastuolus   tegelikkusega.   Kui   ema   kannab   peamist   vastutust   lapse
hoolduses isa tööle minnes, tekib halb tunne temal ja mõjutab vaimse
tervise seisundit.
Vanemlikkus ja lapse areng on mõnikord ka võistluse aluseks. Kes on
parem ja sobivam ema või isa? Ema peab olema hea ja jaksama, isa
peab   olema   mõnus,   turvaline   ja   toetav.   Kas   teie   laps   naeratab,
roomab, oskab istuda potil, rääkida? Vanemal ja lapsel tuleb vastata
teatud normidele, millest kõrvalekaldumist ei sallita. Kui neid on, siis
neid   varjatakse   ja   nendest   ei   räägita.   Võistlus   võib   saada   tegelike
tunnete   käsitlemise   takistuseks,   näiteks   nõuandlas   või   sugulaste,
sõprade, naabrite hulgas.


74
Vanemlikkus  on  nõudev  ja  andev.  Iga   laps   on isiksus,   nagu  ka   iga

lapsevanem. Tutvudes lapsega, teda, abikaasat ja iseennast kuulates,
leitakse see parim ühine viis, mis parimal võimalikul moel rahuldab
pere kõiki liikmeid.
Inimene   on   tervik,   tal   on   positiivseid   ja   negatiivseid   pooli.   Elu   on
tervik, seal on valgeid ja tumedaid hetki. Elu lapsega sisaldab seda
kõike. Mõnikord on laps maailma armastav, armas, rõõmus ja hurmav
olend   ja   teisalt   on   ta   närvidele   käiv,   väsitav,   kurnav   ja   kiusav.
Vanemad tunnevad end heade, õnnelike ja tugevatena, teinekord jälle
kiusatute,   pettunute   ja   halbadena.   Kui   vanemad   suudavad   sallida
neid mõlemaid pooli iseendas, sallivad nad neid ka lapses.





75
Loode ja vastsündinu
Areng,   mis   toimub   enne   lapse   sündi   kannab   nimetust   prenataalne
areng..   Selle   esimeses   perioodis
(germinaalne   areng   viljastamine   kuni   2
nädalat)   harjub   organism   muutustega
emakas.   36   tundi   peale   viljastumist
moodustub sügoot, mille jaotumine toimub
juba   72   tunni   järel.   Kui   viljastunud
munarakk   on   juba   jaotunud,   jõuab   ta
emakassa   ja   hakkab   seal   arenema   (3­4
päeva   pärast).   Emakas   on   selleks   ajaks
moodustunud platsenta algvedelik.
Olastotsüst   koosneb   juba   150   osast.
Edasises arengus (embrüo faas 2­8­12 nädalat) tekivad respiratoorsed
elundid , arenevad närvid ja ka üldorganism. Selles faasis avalduvad
ka   juba   kaasasündinud   kahjustused.   Näiteks   pimedus,   mille
tekkeajaks peetakse raseduse esimest trimestrit. See on periood, mil
on võimalik teha veel aborti. Hilisem  abort  kahjustab tugevalt naise
tervist.   Iseeneslikku   aborti   esineb   30­50%   naistest.   Hilisemas
raseduse   perioodis   seda   enam   nii   kergelt   ei   toimu.   Vanasti   peeti
iseenesliku abordi põhjuseks naise nö paha peal käimist 
Tegelikult viivad iseenesliku abordini (nurisünnitus) kromosomaalsed
ebanormaalsused, defektsed muna­ või seemnerakud, depressioonid)
Fataalse   faasi   (8/12   nädalat   kuni   sünnini)   lõpetab   keha   valmisolek
sünniks. Loode on olnud ema kõhus passiivses faasis, nüüd hakkab
tema   aktiivne   elu.   Lootele   lisandub   temperament   (selleks   vajalik
närvisüsteemi teatud küpsus).
Aju arengust:
 Neuraaltoru   tekib   3.lootenädalal,   seal   algab   kiire   rakkude
paljunemine   –  250000   rakku   minutis .  Need   rakud   peavad   nn
emigreeruma ja panema paika ühendusteed, mis seovad aju üht


76
osa   teisega   (inimaju   peab   nn   kokku   tinutama   kvadriljon

ühendust   (1015).   Ohuks   on   keskkonnamuutused   emakas
(vaegtoitumus,  narko,  viirus),    osad epilepsiavormid,  vaimne
peetus, autism, skisofreenia jne.
 Sünnist peale lapse ajurakud paljunevad ja tekivad ühendused,
mis kujundavad teadvuse ja tunnetuse.
 Esimesed   sünapsid,   mida   aju   rajab   on   need,   mis   valitsevad
tundeid ehk emotsioone.
Joonis 8. Loote areng





 Vastsündinu ajus on 100 miljardit neuronit ehk närvirakku ja
triljon (1010) gliia rakku
 Loote kesknärvisüsteem ei ole täiskasvanu aju minivariant
 Kahekuuselt   hakkab   vastsündinute   tunnetatud   hirm   ja
rahulolu   edasi   arenema   komplekssemateks   tunneteks:   rõõm,
kurbus, kadedus, empaatia, uhkus, häbi.
 Närvirakke   elu   jooksul   juurde   ei   tule   (?).   Nendevahelised
ühendused   sõltuvad   sensoorsetest   kogemustest   (mida   näeb,
kuuleb, haistab, tunnetab , on seda piisavalt) 





77
 Loote   aju   toodab   palju   rohkem   neuroneid   kui   tal   neid   vaja,
liigsed kõrvaldatakse:
 Aju   kustutab   sünapsid,   milliseid   kasutatakse   harva   või   mitte
kunagi
 Aktiivsed   neuronid   moodustavad   aksonid,   mis   hargnedes
moodustavad erinevaid ühendusi
 Aktiivsus tugevdab kujunenud ühendusi, aktiivsuse puudumine
põhjustab ühenduste atrofeerumist
 Sensoorsetest   kogemustest   vallandunud   aktiivsus   häälestab
aju,   määrab   ära,   millised   ühendused   kuuluvad   säilitamisele,
millised mitte
 Stimuleeriva keskkonna puudumine kahjustab lapse aju
 Laste aju, kes palju ei mängi ja kellega ollakse harva kontaktis
on 20­30% väiksem kui see oleks vastav nende vanusele
 Rikkalikud kogemused kujundavad rohkete sünapsidega aju
 Vanem,   kes   leiab   aega   last   sülle   võtta,   temaga   rääkida,
mängida,   tegeleda,   saab   stimuleerida   aju   arengut.   Imikuga
rääkimine   ja   laulmine   kiirendab   oluliselt   uute   sõnade
õppimisprotsessi
 Armastus varustab lapse aju õige ja vajaliku stimulatsiooniga.
 Tõrjumine  surub  lapses maha rõõmsad tunded
 Julmus tekitab suurenenud hirmutunde
Tabel 3 Loote areng
1 kuu Ta   hakkab   naerma.   Selle   aja   sees   suureneb   ta   10,000   korda.   Süda
hakkab lööma 65 lööki minutis ja tekivad arterid ning mingid vereringe
alged.  Mikroskoobi  all on  võimalik näha ka pead, silmi, kõrvu, suud,

2 kuu nina. Ka sugu võib min. kindlaks teha. Embrüo on juba väikse beebi

sarnane. Juba võivad tekkida ka hambajuured. Ka käed ja sõrmed on
märgatavad. Hakkavad arenema ka suguorganid. 8 nädalasel embrüol
on märgata ka kere arengut.

3 kuu Tekivad sõrmeküüned, tulevad välja silmad, kuigi ta neid veel lahti ei

tee, tekivad häälepaelad, huuled ja ka nina on edasi arenenud. Pea on
suur   juba   1/3   kogu   suurusest.   Ka   võib   nüüd   sugu   kindlaks   teha.
Tekivad ka suguorganid. Loode juba liigutab käsi ja jalgu. Kehast on
arenenud 1/5.

4 kuu Keha koosneb peast. On saavutatud selle suuruse mis on ka sündides.

Ka   platsenta   on   arenenud   ja   kõik   organid .   Ema   kõht   hakkab
suurenema. Lootel peab hakkama ka arenema muskulatuur.


78
5 kuu Loode kaalub juba palju. Hakkab tekkima individuaalne isiksus. Ema

ihus   otsib   meeldivamaid   poose.   Ei   ole   aga   veel   võimeline   iseseisvalt
elama.

6 kuu Kasvab edasi minimaalselt. Silmad on lahti­ kinni ja vaatab omamoodi

seda maailma. Nüüd juba on regulaarne päevapikkus 24 tundi.
7 kuu Loode   areneb   nüüd   on   ta   omandanud   kõik   eluks   vajalikud   refleksid.
Kaalub juba palju. Aga närvisüsteem ei ole lõpuni arenenud.

8 kuu Loode on  juba päris  pikk ja  kaalub ka  palju. Selle  aja sees  tekib tal

palju krambihooge. Ta üritab iseseisvalt hakkama saada. Nüüd hakkab
loode juba tasapisi end harjutama välise eluga.

9 kuu See on u. üks nädal enne sündi, kui laps lõpetab arenemise ning on ka

ühtlasi saavutanud sünnikaalu ja sünnipikkuse. Sünnipikkus on 266­
280 päev pärast viljastamist.


Mõned probleemid, mis on seotud vastsündinutega
Alakaalulisus/ ülekaalulisus
Alakaaluliste   laste   sünniriski   maandavad   suitsetamisest   loobumine,
toitmisharjumuste   parandamine,   alkoholitarbimise   vähendamine   või
lõpetamine, krooniliste haiguste  ravimine . Abiks on ka raseduseelne
nõustamine ja koolitus (perekoolid).
Alakaalulise   lapse   sünni   puhul
paigutatakse   laps   kohe   peale   sündi
inkubaatorisse, kus toitmine toimub
läbi   voolikute.   Kuigi   enamus
haiglaid   eelistab   kasutada   nö   käed
eemale   poliitikat   pidades   paremaks
selliste laste isolatsioonis olemist, usuvad teadlased, et selles t võivad
tuleneda   vanemate   ja   laste   raskused   ja   probleemid.   Vanemad
kalduvad   suhtuma   alakaalulisse   beebisse   negatiivselt   (hirmuga),
kardavad lähedust (beebi võib surra). Mida sagedasemad on ema/isa
visiidid   lapse   juurde,   seda   kiiremini   sellised   lapsed   paranevad   ja
lahkuvad haiglast.
Imiku ootamatu surm /Sudden Infant Death Syndrom – SIDS/
Sellise sündroomi puhul on surm eriti traagiline: imik uinub tavalisel
ajal   rahulikult   kuid   hiljem
Uuring kus uuriti 26 järjestikust surma vaeste
kontrollima   minnes   leiavad
linnaosas   tuli   järeldustele,   et   24   last   surid
vanemad ta surnuna. juhuslikel   põhjustel   nagu   lämbumine,
magamine   defektses   voodis,   liiga   lähedal
küttekehale asumine jne. Surmale võisid kaasa
aidata   vaesus ,   ülerahvastatus,   lapse
hooletusse järgmine.  79
Selline ootamatu surm tabab aastas umbes 7000 last, sagedamini 2­4
elukuu vahemikus. SIDS­i ei põhjusta lämbumine,  oksendamine  ega
šokk. Kuigi seda sündroomi uuritakse hoolega ei teate veel efektiivseid
meetodeid   selle   ennetamiseks   või   prognoosimiseks.   Riskifaktoriteks
võiva   siiski   olla   alakaalulisus,   sugu   (poiss),   rass   (tumedam
nahavärvus). Sageli on emadeks (USA) noored, vallalised, vaesematest
peredest   pärit,   raseduse   ajal   põdenud,   suitsetanud,   uimasteid
tarbinud naised. 
Lastele   ei   mõju   hästi   kehvades   sotsiaal­majanduslikes   tingimustes
elamine,   kuigi   imikud   surevad   ka   edukates   peredes.   SIDS­i
põhjustena   on   välja   pakutud   nii   hingamishäireid   kui   neuroloogilisi
häireid. 

989 last 1000 ei  sure  ning lähevad oma arenguga edasi.


80

Väikelaps 0-3 aastane Väikelapse arenguülesanded
Väikelapse   all   mõeldakse   lapse   esimesi   eluaastaid.   Esimest   neist
nimetatakse imikueaks (0­1) ja teist kirjeldab hästi sõna põngerjaiga
ehk  maimik . See on nn paterdamisiga.
Väikelapseeas   luuakse   alused   lapse
tulevasele   arengule.   Esimese   eluaasta
arenguülesanneteks on põhiturvalisuse
ülesehitamine   ja   kiindumussuhte
loomine.   Põhiturvalisus   on   põhjaks
lapse   tulevastele   suhetele   iseenda,
teiste   inimeste   ja   maailmaga.   Selle
saavutamine   on   kiindumussuhte   ja
suhtlemise arengu aluseks. See on ka
lapse   enesekindluse   allikaks   ja
iseseisvumise eeldus.
Esimesel   eluaastal   areneb   lapsel
käsitlus   iseendast   kui   erilisest
indiviidist,   kasvavast   isiksusest.   Millisena   laps   iseennast   kogeb,
sõltub   hooldusest,   mida   ta   saab.   Laps   peab   kogema,   et   temast
hoolitakse, temast tuntakse rõõmu. Imikuea jaotus perioodideks:


 1.elukuu­ aktiivse ärkveloleku teke


 1.­3.elukuu­  sensoorse aktiivsuse etapp (kuulmine, nägemine)


 3­4,5kuud­   tegevuseeelne etapp( kujundi haaramine, silma ja
käe koostöö) 


 4­7kuud­  lihtsamate   resultatiivsete   toimingute   periood
(tegeleb esemetega)


 7­10 kuud­  tegeleb 2 esemega


 11­12 kuud­ funktsionaalse tegevuse etapp.


81
Rinnalapse   ja   hooldaja   vahelist   suhet   mõjutab   tugev   sõltuvus.
Hooldaja rahuldab lapse vajadused, peab teda heaks, loob turvalisuse,
soojuse ja rahulduse. Kui lapse vajadusi hästi rahuldatakse, hakkab
ta   lootma   hooldajale   ja   iseendale.   Kui   lapse   vajadusi   ei   rahuldata,
kogeb   ta   palju   pettumust,   hüljatuksjäetust   ja   turvalisuse   puudust.
Usaldus kaob.
Imik   saab   rahulduse   suu   kaudu.  Söömine   ja   imemine   lohutavad  ja
rahustavad. Suu piirkond on puudutustele tundlik. Suu abil tutvub
laps   ka   ümbritseva   maailmaga.   Roomav   laps   paneb   kõik   kätte
sattuvad esemed suhu.
Teisel eluaastal õpib laps selgeks olulised põhioskused ­ rääkimise ja
kõndimise. Laps saab kõnest aru palju varem kui ise rääkima hakkab.
Laps alustab ka iseseisvumise arenguga. Kui ta on leidnud mina, võib
ta alustada ka mina tahtmisega. Kaheaastase sõnavaras on  olulisteks
sõnadeks  mina,   tahan,   ei  ja  ise.   Kõndimine   ja   iseseisvumine
võimaldavad   lapsel   tutvuda   emast   kaugemate,   eemalolevate
paikadega. Väheneb tugev sõltuvus hooldajast.
Väikelaps võtab vähehaaval omaks kujutluse lähedastest, turvalisust
võimaldavatest   hooldajatest.   Ta   hakkab   paremini   taluma   vanemate
äraolekut. Sel puhul toovad lohutust pehme nukk, mänguasi, uneese
ja räbal.
Laps tutvub aistides ja liikudes iseenda ja maailmaga. Matkides õpib
ta tegutsema ja rääkima, kogedes toime tulema tegevustega. Laps õpib
palju uusi asju ja vajab täiskasvanu toetust heakskiidu, julgustamise
ja uute oskuste üle rõõmustamise näol.
Lapse   isiksus   kujuneb   nn.   peeglisuhete   toel.   Kui   last   hinnatakse,
armastatakse, õpib ta ka iseennast armastama ja hindama. Kui last
halvustatakse,   ala­   või   ülehinnatakse,   õpib   ta   alahindama   ka
iseennast.
Nüüd   on   vajalik   lapsele   asetada   piire.   Ta   kogeb   pettumust,   kui
hooldaja   ei   lase   tal   minna   ilma   riieteta   õue,   taldrikut   maha   visata,
seintele joonistada jne. Pettumuse talumist on raske õppida, aga see


82
on oluline oskus. Lapse võime taluda pettumusi on kergem, kui tal on

tugev   usaldus   hooldaja   suhtes.   Sellisel   juhul   ta   ei   koge   keelde   ja
piiranguid nii suure ohuna turvalisusele.


Maailma suhtumise sünd
Sünni   ajal   katkeb   nabanöör,   elu   hoidev   bioloogiline   side   emaga.
Seejärel algab lapse ja hooldaja vaheline sotsiaalne tundesuhe. Selle
abil laps kasvab ja areneb. See suhe on lapse elu kandev jõud, kasvu
allikas ja arengu eeldus.
Lapse areng on vastastikuses seoses sellega, kuidas laps kogeb suhet
teda hoidvate inimestega. Lapse kogemus iseendast ehitub üles neist
ainetest, mida see suhe talle annab. Lapse isiksus sünnib ja kasvab
selles vastastikuses suhtes, arenev mina lebab hooldaja süles.
Lapse ja hooldaja vaheline suhe on vastastikune. Hooldaja hääl, käed,
nägu,   rind   ja   lõhn   vahendavad   lapsele   inimest,   kes   rahuldab   tema
vajadused.   Laps   mõjutab   hooldajat   saamaks   rahulolu   tunnet,
rahuldust ja rõõmu.
Inimese   lapsepõlv   on   pikk.   Vastsündinu   on   abitu   ja   ei   tule   ilma
hoolduse ja turvalisuseta toime. Ta elab kaua sõltuvuses hooldajast.
Teiselt poolt on inimlapsel ettevalmistus, mis kaitseb tema kasvu. Tal
on   võime   luua   elutähtsat   vastastikust   suhet   hooldajaga:   juba
vastsündinu aistib ümbritsevat ja reageerib sellele.


Vastsündinu info saamine
Vastsündinu   päevad   mööduvad   peamiselt   magades.   Keskmiselt
magab imik päevas 16 tundi, kuigi mõni võib magada 21 tundi, teine
aga 11 tundi. Laps ärkab tavaliselt iga paari tunni järel. Kui laps saab
umbes   3   kuu   vanuseks,   on   ta   pärastlõunal   ja   õhtul   erksam   ning
hakkab   magama   öösiti.   6­ndaks   elukuuks   magavad   nad   üle   poole
oma   unest   öösel.   Imikute   päevase   äraolekuga   ja   aktiivse   kasvuga
kaasneb kiire füüsiline, intellektuaalne ja emotsionaalne areng. 
imik, kes on sügavas unes, reageerib ärritusele teisiti, kui ergas või
unine laps. Samuti suhtuvad vanemad erinevalt lapsesse, kes on tihti


83
ärkvel ja nutab ning lapsesse, kes peaaegu kogu aeg magab ning on
vaikne.   Inimesel   on   nö.   "sisemine   bioloogiline   kell",   mis   reguleerib
magamist, söömise ja isegi meeleolu. 
Imiku   aktiivsus   ja   tundlikkus   annavad   meile   vihjeid   tema   edasise
arengu kohta
Iga imiku käitumine ärkveloleku ajal on erinev ­ mõni teeb rütmilisi
imemisliigutusi, teine jälle naeratab sageli. 
"Imiku   jaoks   on   elu   üks   õitsev   ja   sumisev   segadus"   kirjutas
psühholoog William James aastal 1890.  Tänapäeval me teame, et see
on tõest kaugel. Normaalse imiku kõik meeled toimivad.
Vastsündinu suudab vahet teha erinevatel maitsetel. Nad keelduvad
ebameeldiva maitsega toidust ja näivad eelistavat magusat hapule ja
kibedale. Mida magusam on vedelik, seda tugevamini laps imeb ning
seda rohkem joob. (Haith,1986).
Vastsündinu   on   tundlik   lõhnadele   ning   näoilmega   näitavad   nad,   et
rohkem   on   neile   meele   järgi   vanilli­   ja   maasikalõhn,   kui   roiskunud
muna­ ja kalalehk. Imik suudab ka tajuda, kust lõhn tuleb.

6­päevane rinnaga toidetav laps eelistab kindlalt oma ema, mitte aga

võõrast   naisterahvast,   2­päevane   aga   vajab   veel   aega,   et   oma   ema
lõhn ära tunda.
Vastsündinud pööravad pea hääle poole ja isegi enneaegselt sündinud
lapsed reageerivad helile.
Teadlased on avastanud, et juba 3 päeva pärast sündi suudab imik
teha vahet tuttaval ja võõral häälel, kõnel. Imik lakkab reageerimast
tuttavaile sõnadele ja muutub tähelepanelikuks kuuldes uusi.
Imiku   silma   võrkkesta   struktuur   on   mittetäielik   ja   silmanärv   on
alaarenenud.   Kuid   siiski,   vastsündinu   pilgutab   ereda   valguse   poole
silmi ning jälgib liikuvat valgust või sihtmärki. Imikutel on esimestel
elukuudel   ka   suhteliselt   hea   värvitaju.   Sünnijärgselt   on   imiku
nägemisulatus   väga   kitsas,   kuid   2­10   elunädala   jooksul   see
kahekordistub. Imikud omavad ka sügavustaju. E.J Gibson ja Walk
(1960)   konstrueerisid   "visuaalse   kalju",   mis   andis   illusiooni   kaljust


84
kui   kuristikust.   Eksperiment   põhines   südamelöökide   kiiruse

erinevuse mõõtmises. 2­3 kuused imikud, kes pandi kõhuli "sügavale"
kohale,   omasid   aeglasemaid   südamelööke,   kui   need   kes   pandi
"madalale" kohale. Aeglasem südamelöökide tempo näitas, et imikud
"sügaviku" kohal reageerisid pettekujutelmale sügavusest. 
Kasutades seadmeid, mis võimaldavad vaatlejal jälgida imiku silmi, on
uurijad avastanud, et vähem kui 2 päevased imikud omavad kindlaid
eelistusi. Imikud eelistavad kaardus jooni sirgetele, keerulisi mustreid
lihtsatele,   kolmemõõdulisi   objekte   kahemõõtmelistele   ja   uusi
vaatepilte tuttavatele.
Vastsündinud   on   aktiivsed.   Nad   pööravad   pead,   siputavad   jalgu,
vehklevad kätega, kuid ei oma teadlikku kontrolli oma liigutuste üle.
Umbes   4­ndaks   kuuks   on   ülekaalus   teadlikult   juhitud   liigutused.
Võime liikuda tahtlikult ja täpselt areneb kiiresti ja jätkuvalt kolmel
esimesel eluaastal, kui imik õpib kasutama kindlaid kehaosi. 
Järjekord,   kuidas   omandatakse   kontroll   keha   üle,   järgib   kolme
põhimõtet:   peast   varvasteni,   seestpoolt   väljapoole,   lihtsamalt
keerulisemani.
Vastsündinu   ja   hooldaja   vaheline   suhtlemine   sünnib   ja   areneb
mõlemapoolse   tööna.   Lapsel   on   võime   olla   ühenduses   maailmaga,
võtta vastu infot ja reageerida sellele. Hooldaja reageerib vastsündinu
käitumisele.   Sellest   tundlikust   koostegevusest   areneb   vähehaaval
hinnaline inimsuhe, andmise ja saamise vastastikune suhe.
Vastsündinu aistingud on tundlikud. Nad töötavad hästi ja esimestel
elukuudel   arenevad   võimsalt.   Imik   hangib   infot   ümbritsevast
maailmast   ja   iseennast   vaadeldes,   kuulates,   puudutades,   haistes,
maitstes ja liigutades.
Vastsündinu   tajub   eredat   valgust.   Juba   nelja   päeva   vanune   imik
suunab   pilgu   ühte   kohta.   Täpsemalt   näeb   imik   mõnekümne
sentimeetri kaugusele peast. See on vahemaa tema silmadest hooldaja
silmadeni   imetamise   ajal.   Väike   imik   vaatleb   meelsamini   inimese
nägusid.




85
Vastsündinu on tundlik kuulmaks inimhäälele omaseid tunnuseid. Ta
suudab   eristada   hääle   tugevust,   värvingut   ja   suunda.   Imik   kuulab
meelsamini   madalamat   häält.   Seda   kuuldes   tema   südame
löögisagedus   langeb   ja   liigutuste   kiirus   väheneb,   imik   rahuneb.
Kõrged hääled ärritavad.
Imik   eristab   põhimaitseid:   soolast,   magusat,   haput   ja   kibedat.   Ta
eelistab   magusat   nagu   on   emapiim.   Tavapärasest   erinevad   lõhnad
toovad kaasa näomuutused juba üsna väikestel imikutel. Imik keerab
pea ära halva lõhna allikast ja eristab oma ema piima lõhna muudest
lõhnadest.
Imik on tundlik puudutustele sünnist saadik. Puudutuste abil saab
imikut rahustada. Puudutus äratab ka reflekse. Näiteks puudutades
sõrmega põske keerab imik pead ja hakkab imema. Väike imik tunneb
ka valu. Pea on valuaistingutele tundlikum kui jalad. Imik tunnetab
ka kuuma ja külma.
 Ülesanne:
Kuidas rahustada vastsündinud last?
Imik on seega aktiivne keskkonna aistija. Tajude moodustumisel
on juba vastsündinul olemas valivus. Imik on sünnist saadik 
ärkvel inimsuheteks. Selline tajumisaktiivsuse areng eeldab 
lapse jaoks normaalset ärritajate keskkonda.


Vastsündinu reageeringud
Imiku   varajane   suhtlemine   keskkonnaga   põhineb   paljus
kaasasündinud   refleksidele.   Refleksiks   nimetatakse   tahtmatut
liigutust,   mis   tekib   ja   kaob   iseenesest.   Refleksideks   on   näiteks
imemisrefleks,   roojamisrefleks,   haaramisrefleks,   ujumisrefleks   ja
otsimisrefleks.
Reflekside ülesandeks on kindlustada ellujäämine. Nad mõjutavad ka
lapse hooldajat. Suhtlemise sünni ja lapse psüühilise arengu jaoks on
olulisteks   reageerimisviisideks   lapse   nutt ,   naeratus,   liikumine   ja
imemine.




86
Esimene nutt annab sünnitavale emale teada, et elu on alanud. Emad

on tundlikud lapse nutu suhtes ja õpivad kiiresti eristama oma lapse
nuttu teistest. Imikutel esineb kolme tüüpi nuttu: näljanutt, vihanutt
ja valunutt. Neid on võimalik üksteisest eraldada.
Laps   naeratab   juba   looteperioodis.   Vastsündinu   naeratus   on
reflektiivne.   See   saab   alguse   seesmisest   heaolutundest.   Umbes   kuu
vanune   imik   hakkab   naeratama   kuuldes   inimese   häält   või   nähes
nägusid.   Selline   naeratus   on   sotsiaalne.   Lapse   silmad   on   vabad,
näoilme kirgas ja vaade suunatud otse teisele inimesele. Naeratus on
vastus hooldaja naeratusele ja kõnele. Lapse ja täiskasvanu vaheline
pilkkontakt   kinnistub   ja   muutub   võimsamaks.   Samal   ajal   hakkab
imik koogama. On arenenud suhtlemisvõime.
Kes   tahes   saab   kuuvanuse   imiku   naeratama,   kui   ise   naeratab   ja
jutustab imikuga. Imik ei vali veel, kellega suhelda. Mõne kuu pärast
eraldab imik tuttavat hooldajat võõrast. Laps naeratab vaid tuttavatele
hooldajatele.
Kui   vaatad   rahulolevat   imikut   näed   tema   avatud,   lõdvestunud   ja
aktiivset tegevust ja tajud tema rahulolu peast varvasteni. Kui laps on
näljane, tal on halb olla, ta on pingul, rahutu, iseendasse sulgunud
või   hooldajates   kinni.   Iga   kehaosa   annab   teavet   tema   halvast
enesetundest.
Imiku   toitumine   valitseb   vastsündinu   refleksiketti,   kus   üks   refleks
järgneb   teisele.   See   kett   moodustub   järgmiselt:   otsimisrefleks,
imemisrefleks ja neelamisrefleks. See kõik toimib juba lootel.
Vastsündinu  suudab seega vastata teadlikult keskkonna   ärritajatele
(näiteks   piim,   nägu,   hääl)   ja   seesmistele   ärritajatele   (näiteks   nälg,
roojamisvajadus,   külm).   Nende   oskustega   suudab   ta   teadustada
hooldajale oma olukorda ja vajadusi. See võimaldab lapsel püsida elus
ja alustada vastastikuseid suhteid. Samas on lapse sünnitanud ema
väga   tundlik   lapse   teadetele.   Lapse   ja   hooldaja   vastastikuse
suhtlemise jaoks on olemas mõlemapoolne valmisolek.





87
Kasvamine
Vastsündinu   pikkuseks   on   ~50   cm   ja   kaaluks   3,2­3,5   kg.   Inimese
areng on kefalokaudaalne (peast sabani) – seega saavutab täissuuruse
kõigepealt   pea   ja   alles   hiljem   jalad.   Lapse   ja   täiskasvanu
proportsioonid   on   väga   erinevad   (joonisel       on   esitatud   erinevas
vanuses lapsed ja noored)
Lapse kasv on kiire 3 esimese eluaasta jooksul, kuid eriti esimestel
elukuudel.   Viiendaks   elukuuks   on   lapse   kaal   kahekordistunud
võrreldes   sünnikaaluga.  Esimesel   aastal kasvab  laps umbes  25  cm,
teisel 10­12 ja 3. vaid 8 cm. Teisel eluaastal kiire kasv aeglustub, laps
võtab juurde     . Kõige aeglasem kasvu lisandumine 6­7 aastastel (4
cm). Uuesti teeb inimene kasvus hüppe 10­14 aastaselt, sirgudes 3
aastaga   30   cm.   Lõpppikkus   saavutatakse   14   (tüdrukud)   –   16/17   a
(poisid) vahemikus. Kasvu
taandareng toimub üle 70
aastastel.
Kui   sündides   on   lapse
kaal   ~3,5   kg,   siis   kohe
peale   sündi   kaal   veidike
alaneb .   Seejärel   algab
kiire   kaalutõus   (koos
pikkuse   lisandumisega).
Esimesel   eluaastal   lapse
kaal   kolmekordistub!
Kiire   kaalu   lisandumine
toimub   4­5   eluaastani,
seejärel   aeglustub.   Kiire
kaalu   lisandumine   on
omane   ka   10­14
aastastele. 
Seega   on   aastane   laps
umbes   75   cm   pikk   ja


88
kaalub umbes 11 kg. Laps, kelle sünnikaal on alla 2,5 kg (õigeaegse

lapse   puhul)   ja   lühikese   sünnipikkusega   ning   kelle   vanemad   on
samuti  lühikesed , tuleb tavaliselt lühikesekasvuline. 
Vaata lisast lapse kasvamise joonist (Arnold Gesell)


Joonis 9 Kefalokaudaalne areng





Hambad   hakkavad   tulema   3­4   elukuul,   kuigi   esimene   hammas   ei
pruugi   mõnel   lapsel   kasvada   ka   veel   enne   5­9   elukuud.   Esimeseks
sünnipäevaks on lastel tavaliselt 6­8 hammast ja 2,5 aastasel 20.
Geenidel,   mille   lapsed   pärivad   vanematelt,   on   suur   osa   selles,
milliseks   saab   vormitud   nende   keha   ­   kas   pikk   ja   kõhn,   lühike   ja
jässakas   või   midagi   vahepealset.   olemas   on   kindlad   erinevused
sugude ja rasside vahel. Poisid on veidi pikemad ja kaalult raskemad
kui  tüdrukud.  Tumeda   nahavärvi  esindajate   lastel   ilmuvad  hambad
varem ning nad saavad ka täiskasvanuks kiiremini kui valged lapsed.
Pikkusele   ja   kaalule   mõjuvad   samuti   tervislik   seisund   ning   sellised
keskkonnategurid nagu toitumine, elamistingimused ja meditsiiniline
abi.   Hästi   toidetud   ja   hoolitsetud   lapsed   kasvavad   pikemad   ja




89
tugevamad,   kui   ebarahuldavates   tingimustes   kasvanud   lapsed.   Nad
saavutavad   ka   seksuaalse   küpsuse   ja   maksimaalse   pikkuse   varem.
Erinevused   kasvus   ilmnevad   tavaliselt   esimese   eluaasta   jooksul   ja
püsivad muutumatutena läbi elu.
Mõningad haigused omavad tõsiseid mõjusid lapse arengule. Lapsed,
kes on pikka aega haiged olnud, ei pruugi saavutada oma normaalset
kasvu.


Toitmine
Rinnaga   toitmine   on   populaarsem   hea   haridusega,   kõrge
sissetulekuga   naiste   hulgas.   1971   a.   imetasid   oma   last   25%
esmasünnitajatest,   tänasel   päeval   teevad   seda  60%.     Kuigi   on   välja
töötatud   inimpiimale ligilähedased lastetoidud, on rinnapiim lapsele
siiski parim toit. Rinnapiimas on olemas kõik  toitained , rinnapiim on
paremini   seeditav   kui   lehmapiim   ning   põhjustab   vähem   allergilisi
reaktsioone. Rinna imemine on kasulik hammastele ja lõualuule, sest
beebi peab imema tugevamini, kui pudelist. Rinnaga imetatud lastel
on   suurem   vastupanuvõime   sellistele   haigustele   nagu   kopsupõletik,
bronhiit   ja   kõhulahtisus.   Imetamine,   kontakt   ema   kehaga,   aitab
kaasa   emotsionaalse   läheduse   saavutamisele   ema   ja   lapse   vahel.
Ema   tervis,   emotsionaalne   seisund,   elustiil   ja   suhtumine   rinnaga
toitmisse   mõjub   tema   oskust   hoolitseda   oma   lapse   eest.
Piimaasendajad   on   koostiselt   ligilähedased   emapiimale,   erandiks   on
see,   et   nad   sisaldavad   vitamiine   ja   mineraale,   mis   emapiimas
puuduvad. Nii rinnapiim, kui ka piimaasendaja on ainuke toit, mida
laps vajab 4­6 elukuuni. Pikaajalised uuringud ei ole leidnud olulisi
erinevusi rinnaga toidetud ning pudeliga toidetud laste vahel. Vanema
ja lapse vaheline suhe omab suuremat tähtsust, kui toitmismeetod.
Kui kasutatakse lehmapiima, peab see olema koorimata ja rikastatud
D vitamiiniga­ lapsed vajavad kaloreid. Kuigi soovitakse oodata tahke
toidu andmisega mõnedes riikides 4­6 kuuni, saavad paljud 2 kuused
lapsed kooritud puuvilju ja putru. Vanemad usuvad, et see toit aitab


90
lastel   magada   öö   läbi.   Õige   toitumine   peab   jätkuma   ka   pärast

imikuiga.   Üle   1   a.   lapsed   peaksid   saama   toitu   mitmekesise   menüü
järgi. Lapsed, kelle vanematel on kõrge kolesterooli tase, peaksid 2­
aastaselt läbima arstliku läbivaatuse kontrollimaks, kas nad ei vaja
erimenüüd või ravi.
 Ülesanne:


 Võtke   paaridesse   ja   kujutlege   vaheldumisi,   et   teine   on


pooleaaastane   imik.   Jutustage   temaga   nii   nagu   jutustaksite
pooleaastasega.   Kuidas   see   suhtlemine   erineb
täiskasvanutevahelisest suhtlemisest?
Hooldaja   rahuldab   lapse   põhivajadusi.   Sellele   lisaks   ta
rahustab, vaigistab ja hoiab vaos last kui see on rahutu, nutune
või   hädas.   Ema   pakub   lapsele   ka   vastastikuse   suhtlemise
võimalust,   annab   lapsele   võimaluse   kontakti   loomiseks .
Liialdamata hääle, pilgu, miimika või žestidega hoolitseb ta selle
eest,   et   suhtlemine   võimenduks   ja   säiliks.   Täiskasvanu   võib
tõmmata imiku pilgu endale žestide, naeratuse, miimika, käest
haaramise, kõnega innustamise vms. moel.
Imikuga   rääkides   jätab   ema   talle   vastamiseks   pausi.   See
harjutab   last   kõne   rütmiga.   Ema   hoiab   pilkkontakti   ootamaks
lapse vastust. Ta hoolitseb selle eest, et imik  saaks suhtlemise
käigus   puhata.   Imiku   ja   ema   suhtlemisele   on   omane   teatud
järjekord.   Imik   võtab   kontakti,   moodustab   sellest   kogemuse
enne kui suundub uude kontakti.


Magajast uurijaks
Esimestel   eluaastatel   on   lapse   füüsiline   kasv   ja   areng   kiire.   Lapse
kehaosade   omavahelistes   suhetes   toimub   suuri  muutusi.   Lihaste  ja
luude   kasvule   lisaks   arenevad   siseelundid   ja   nende   tegevus.
Närvisüsteem   areneb   ja   võimaldab   motoorset   ja   psüühilist   arengut.
Närvisüsteemi   arengu   tagajärjel   väheneb   seljaajust   tulenev
refleksiivne   tegevus.   Selle   asemele   tulevad   kõrgemate   ajuosade





91
juhitavad   tahtelised   tegevused.   Ajustruktuuri   kasv   on   esimesel
eluaastal kiire.
Niipea   kui   laste   kesknärvisüsteem,   lihased   ja   luud   on   piisavalt
arenenud, vajavad nad ainult ruumi ja vabadust liikumiseks.
Lapsed on visad ­ niipea kui nad omavad uue oskuse, harjutavad ja
püüavad seda parandada. Iga omandatud oskus valmistab lapsi ette
võtma   järgmist   ülesannet.   Vilumus   liigutustes   annab   imikule
suurema võimaluse uurida maailma ja kohaneda ümbrusega. 
Motoorset arengut saab hinnata lapse saavutuste järgi, mis näitavad,
kui kaugele areng jõudnud on.


Motoorse arengu etapid ja põhimõtted
Inimesed   õpivad   varem   kasutama   keha   kõrgemaid   osi   (suudavad
kätega   haarata   asju   enne,   kui   õpivad   kõndima).   Inimene   omandab
oskusi­   kergematelt   tegevustelt   üle   minnes   keerulisematele
toimingutele
Motoorses arengus on eristatavad neli etappi:


 Refleksid (kaasa sündinud on pupillirefleks, Babinsky refleks -   jalatalla   puudutamisel,   imemisrefleks   –   kahte   liiki,
otsimisrefleks,   ujumisrefleks)   –   enamus   kaob   2­5   kuu
vanuses. Tegemist on tingimatute refleksidega. Pupillirefleks
ilmneb   vahetult   peale   sündimist;     Babinsky   refleks   st
jalatalla   puudutamisel   ajab   varbad   laiali,   imemisrefleks­
esimesed   imemisliigutused   18.   looteea   nädalal   (2   liiki
imemist::seotud toiduga­ tihedamad ja ilma pausideta, ilma
toiduta­ 2 liigutust sekundis); Otsimisrefleks­ kui puudutada
sõrmega   põske,   püüab   sõrme   suhu   võtta,   kaob   3­kuuselt;
ujumisrefleks ­ 2­3­kuuselt kaob


 Sümmeetrilised liigutused
 Tahtelised, motiveeritud ja eristunud liigutused
 Automatiseerunud liigutused


92
Lapsemotoorses arengus on kolm põhilist põhimõtete:


 Peast jalgade poole

 Keskelt äärtele


 Tervikult eristumisele


Alul valitseb laps pea liigutusi, seejärel käte ja lõpuks jalgade 
liigutusi. Lapsed juhivad tervet kätt enne kui suudavad valitseda 
sõrmede liigutusi. Tegevuse terviklikkus väheneb ja muutub 
detailsemaks. Laps õpib kõigepealt suuri lihaseid reguleerima, 
terviklikke liigutusi tegema ja alles siis juhtima peenlihaseid ja 
eristunud liigutusi. Haaramine toimub kõigepealt kämblaga ja alles 
siis sõrmedega.
Motoorne areng on seotud õppimisega närvisüsteemi, luustiku ja 
lihaste arengu kaudu ja toimub ka harjutamise teel. Areng toimub 
etappidena, mis järgnevad üksteisele kindlas järjestuses. Laste vahel 
on erinevusi selles, missuguses rütmis nad saavutavad teatud 
arengutaseme.


Jämemotoorika ja peenmotoorika areng
Motoorsed tegevused jaotatakse kahte alarühma: jämemotoorika ja 
peenmotoorika. Jämemotoorika all mõeldakse suurte lihasrühmade 
tegevust nagu seismine,
Järgnev   uurimus   viidi   läbi   Iraani   lastekodudes   ­
kõndimine jne.
ühes   asutuses   veetsid   imikud   peaaegu   kogu   aja
Peenmotoorika alla võrevoodites.   Neid   ei   pandud   kunagi
kuuluvad peente lihaste istumisasendisse ega pööratud kõhuli; lastel polnud


tegevus ­ sellised mänguasju   jne.   Need   lapsed   olid   kehaliselt
alaarenenud ­ põhjuseks puudulik keskkond. 
tegevused nagu
Lastekodus, kus olid tingimused arenguks olemas, 
haaramine ja saavutasid lapsed normaalse arengutaseme.
joonistamine.
Enamus vastsündinuid saavad  selili  lamades keerata oma pead küljelt
küljele. 2­3 elukuu jooksul hakkavad imikud pead järjest kõrgemale
tõstma   ja   4­ndaks   elukuuks   hoiavad   pead.   Kolme   kuuselt   suudab


93
enamus   imikuid   haarata   kõristi   järele,   järgnevalt   hakkavad   nad
haarama esemeid ühe käega ning ümber paigutama neid teise kätte. 

14­kuuselt suudab laps ehitada kahest kuubikust torni ning 3 kuud

enne kolmandat sünnipäeva oskab laps joonistada ringi.
Laps suudab istuda ilma toeta 5­6 elukuul.

6­kuune hakkab harrastama nö. "karukõndi" (käed­jalad puudutavad

maapinda,   keha   üles   surutud).   Umbes   10   kuuselt,   pärast   visa
harjutamist,   suudab   laps   lõpuks   üksi   püsti   seista.   Varsti   peale
esimest sünnipäeva laps kõnnib. 
Teisel   eluaastal   lapsed   jooksevad,   hüppavad   ning   3­aastaselt   oskab
enamus hoida tasakaalu ja seista ühel jalal.
Kui   lapsed   saavad   korralikku   toitu,   meditsiinilist   abi,   omavad
võimalust liikuda ja arendada kehalisi võimeid, saab nende kehaline
areng olema normaalne. Kui mõni lapse arenguks vajalik tingimus on
rahuldamata, võib areng kannatada. 
Õnneks   on   arengu   pidurdumine   ajutine,   hiljem   laste   arengutase
ühtlustub.
Bover (1976.a.) toob välja mõned oskused, võimed, mida laps varases
eas näitab ning siis tundub need unustavat. 
Näiteks,   laps   oma   esimestel   elunädalatel
haaras   esemeid,   kuid   umbes   4   nädala
vanusena   selline   käe­silma­koostöö   kadus
ja   ilmnes   uuesti   20   nädala   vanusena.
Bower   uskus,   et   mõne   oskuse   varane
ilmumine   on   lapse   edasise   arengu   jaoks
tähtis.
Jämemotoorika areng väikelapseeas
jaguneb:
1­2 kuud ­ pea tõstmine kõhuli olles,
selili olles pea keeramine
3­4 kuud ­ kätele tõusmine, hoiab peab üleval kõhuli olles
6­7 kuud ­ laps hakkab istuma


94
8­10 kuud ­ roomamine, toe abil püsti tõusmine

12 kuud ­ teeb ise esimesed sammud
15­18 kuud ­ kõnnib ise, jookseb, kõnnib trepist käest kinni 
hoides samm sammult
2 aastane jookseb, lööb palli, kõnnib trepist aste astmelt
Peenmotoorika arenguetapid:
3­4 kuud ­  laps haarab esemeid kogu käega
7 kuud ­ haarab eseme ühe käega ja viib teise kätte
9­12 kuud ­ pöial­nimetissõrm võte
12­18 kuud ­ ehitab torni mitmest osast, korjab väikseid 
esemeid
2 aastane hoiab pliiatsit käes, sikerdab paberile, keerab ise 
raamatulehti
Lapse füüsiline ja motoorne areng edeneb kahel esimesel eluaastal nii,
et laps suudab valitseda liikumise põhioskusi. Need on roomamine, 
käpuli liikumine, istumine, seismine, kõndimine, jooksmine, 
vedamine, lükkamine ja viskamine.
Väikelapse liikumine on takerduv. Liigutused on tervet keha 
haaravad, juhtub kukkumist, kaldumist ja põrkumist. Liikumisele on 
omane liikumine liikumise pärast. Laps läheb kümme korda trepist 
üles, jookseb jookse, hüppab hüppeid jne.


Motoorse arengu tähendus kogu arengule
“On   halb,   et   laps   õpib   enne   liikuma   kui   on   arenenud   arusaamine”
kuuleme   tihti   öeldavat.   See   on   tõesti   nii,   kuid   miks?   Liikumine   on
võimete   ja   arusaamise   arengu   eelduseks .   Seega   on   soov,   et   esiteks
areneks lapse arusaamine ja alles siis liikumine võimatu.
Kui   laps   liigub,   õpib   ta   tundma   iseennast,   tajub   oma   keha.
Kaheaastane suudab juba nimetada kehaosasid. Kui laps pääseb ise
liikuma roomamise, käpuli liikumise ja lõpuks kõndimise abil, laieneb
tema ulatuses olev keskkond. Rikastub kogemuste maailm.





95
Motoorsete   oskuste   õppimine   annab   lapsele   positiivset   tagasisidet.
Kõndima   õppimine   on   näiteks   sotsiaalselt   hinnatud   oskus.   Sellel
tagasisidemel   on   positiivne   mõju   lapse   isiksuse   ja   enesekindluse
arengule. Laps kogeb end oskusliku, heakskiidetu ja tugevana.
Väikelapse   motoorse   tegevuse   toetamisel   on   olulised   liikumise
vabadus,   julgustamine,   innustamine   ja   iseseisvuse   eeldamine.   Laps
tahab proovida  ise, kui ka kõik ei suju alati nii kergesti. Keskkonna
osa   on   toetada   arengut.   Liikumine   erineval   maastikul,   tutvumine
erinevate materjalidega ja puutepindadega  toetab liigutuste arengut.
Kiikumine,   süles   hoidmine,   masseerimine,   loovad   hea   oma   keha
tunnetuse.
Teekond toimub kindlas suunas: reflektiivne imemine ja haaramine 
tahtlik esemete korjamine ja haaramine, esemete asukoha ja tegevuse 
mäletamine.


Sümbolid
Mõtlemine
Šveitsi   lastepsühholoog   Jean   Piaget   (1889­1980)   on   uurinud   lapse
mõtlemist ja selle arengut. Aidates välja töötada varajasi IQ teste ning
tegi   järelduse,   et   standardsed   testid   eksivad   palju   ning   ta   tõi   välja
mõtlemisprotsessid.
Et teada saada kuidas lapsed õpivad, küsis ta selliseid küsimusi nagu
“Kas   kivi   on   elus?”   või   “Kust   unenäod   tulevad?”.   Tavapäraselt
vastupidi   selt   psühhomeetrikutele   pööras   ta   rohkem   tähelepanu
valedele vastustele, mis võimaldasid seletada, kuidas lapsed mõtlevad.
Võrreldes täiskasvanuga ei olnud erinevusi kvantiteedis vaid mõtted
olid vähem arenenud.
Kui   psühhomeetrikud   lähtusid   individuaalsetest   erinevustest,   siis
Piaget oli huvitatud arengu järjepidevusest intellektist lähtudes, mis
tulenes lapse individuaalsusest.




96
Piaget   uuris   just   väikelapsi,   mitte   beebisid,   kes   pole   võimelised

küsimustele vastama. Tema piinlik täpsus tuleneb sellest, et ta jälgis
oma kolme lapse arengut.
Teda   huvitas   esmalt   küsimus   “miks   lapsed   ei   suuda   lahendada
loogilist   järeldamist   eeldavaid   ülesandeid”.   Laia   võimete   uuringu
tulemusel rajas ta arenguteooria imikueast nooruseni. Selles eristab
Piaget nelja mõtlemise arenguetappi:
Sensomotoorne etapp 0­2a.
Eeloperatsioonide tase 2­7 a.
Konkreetse operatsioonide tase 7­11/12 a.
Formaalsete operatsioonide tase 11/ a. edasi
Piaget   teooria   käsitleb   mõtlemise   kvaliteedi   arenemist   ühest   etapist
teise.   Nende   uuringute   põhjal   on   lisandunud   lapse   mõtlemise
arengust arusaamist ja selle väärtustamist. 
Olulisemad järeldused:
o Laps ei ole väike täiskasvanu mõeldes ja tegutsedes teisiti
o Arengus   on   oluline   pidev   koostoime   tema   enda   ja
keskkonna   vahel   ning   see   toimib   läbi   erinevate
koostoimete.   (assimilatsioon   –   saadud   teadmised
integreeritakse   olemasolevaisse,   akkommotatsioon   –
olemasolevatest teadmistest ei piisa, neid tuleb muuta, et
ümbritsevat   õigesti   tajuda   ning   sellest   aru   saada   –
varasema   skeemi   muutmine,   tasakaalustamine   kahe
eelneva vahel)
o Keskendus eelkõige mentaalsetele operatsioonidele, uuris
milline on laste arusaam objektide pööratavusest. Milline
on   lapse   loogiline   järeldamisoskus,   arusaam   põhjus   –
tagajärg   suhetest.   Ning   arusaam   konserveerimiseks   ehk
suhete muutmine
o Arengus   eristatavad   neli   staadiumit   millel   vanuseline
järgnevus ja kvalitatiivne muutus.





97
 Sensomotoorne staadium 0­2, tunnetab läbi meelte
ümbritsevat maailma.
 Preoperatsionaalne   ehk   operatsioonideeelne
staadium  2­6,   sümboleid   lahendab   lihtsamaid
klassifitseerimise   ja   loogikaülesandeid   kuid   ei
suuda neid pöörata.
 Konkreetsete operatsioonide staadium 6­12 loogika
ja lihtne põhjendamine, konserveerimine.
 Formaalsete   operatsioonide   staadium   12­
abstraktne ja hüpoteetiline mõtlemine. 
o Hilisemates   staadiumites   olev   loogiline   mõtlemine   ja
konserveerimine   tekivad   erinevates   staadiumites   ning
abstraheerimisvõime   alles   hiljem   ning   viimasesse
staadiumisse peaksid kõik täiskasvanud välja jõudma.
 Piaget´ arengustaadiumid eri kultuurides:
 Traditsionaalkultuurides   ei   suuda   täiskasvanud   lahendada
formaalsete operatsioonide ülesandeid (koolihariduse roll?).
 Animistlik   mõtlemine   (M.   Mead).   Iseloomulik   lastele,   eriti
eelkooliealistele,   kes   omistavad   elututele   asjadele   elusa
omadusi.   Kõikides   kultuurides   ei   ole   see   iseloomulik   ainult
lastele.   Vajalik   on   see   eelkõige   sellepärast   et   lapsi   ette
valmistada   kultuuri   vastuvõtmiseks,   mida   hiljem   oleks   palju
raskem teha.
Imik elab praeguses ajahetkes. Mälestused minevikust on vähesed ja
kujutlused puuduvad. Elu alul ei ole lapsel sõnu, sümboleid. Ta võtab
vastu maailma seda aistides ja liikudes. Kuna lapse teabe saamise ja
kogemuse   läbitöötamise   vahenditeks   on   aistimine   ja   liikumine,
nimetatakse seda mõtlemise arenguperioodi sensomotoorseks. Senso
= aistingutega seotud, motoorne = liikumisega seotud.
Imik   tajub   keskkonda   ja   tutvub   oma   kehaga.   Ta   haarab   kinni
esemetest,   liigutab   neid   ja   tulemuseks   on   muutused.   Lükates  palli,
hakkab see veerema, liigutades kellukest, hakkab see helisema, kui


98
panna   käsi   suhu,   saab   seda   imeda   jne.   See   kõik   õpetab   lapsele

kogemuste abil keskkonna omadusi ja kuidas ta ise saab neid muuta.
Areneb ka lapse arusaamine iseendast.
Esimestel elukuudel on laps enesekeskne tajuja. Imik ei erista ennast
erinevaks keskkonnast. Ta on ühine hooldaja ja keskkonnaga. Imiku
käitumist valitsevad refleksid. Ta on siiski aktiivne ja uudishimulik.
Aistingut  toimivad  hästi  .  Tajumine  keskendub   paljus   iseendale.   Ta
vaatleb sõrmi, kogeb kehaosade liigutusi, aistab seesmisi tundeid jne.
Seda kõike liites õpib ta vähehaaval käe ja suu koostööd.
Nelja   kuu   vanuse   imiku   arengus  muutub   keskkonnaga   suhtlemine.
Temast saab  vastastikuse suhtlemise poole püüdleja. Last meelitavad
keskkonna objektid ja sündmused. Rusikad avanevad ja käsi muutub
tähtsaks   vahendiks   info   hankimisel.   Käe   abil   laps   tunneb,   katsub,
liigutab   jne.   Hakkab   koitma   tegevuse   ja   selle   tagajärje   seos.
Mänguasja raputamine paneb selle kolisema, rippuva asja tõukamine
paneb   selle   kiikuma   jne.   Lapse   saavutatud   muutused   keskkonnas
innustavad teda uutele katsetele. Aktiivsus keskkonna suhtes kasvab.
Laps   keskendub   korraga   ühele   asjale,   aistib   seda   ja   vastab
“ärritajale”. Ta keskendub kuulamisele, kui talle räägitakse ja koogab
“vastuse”.   Reflektiivne   naeratus   muutub   sotsiaalseks.   Imik   jälgib
pilguga liikuvat inimest. Jälgimise vastastikusest mõjust saab alguse
jäljendamine. Laps kordab täiskasvanu ilmeid, žeste ja liigutusi.
Nelja   ja   kaheksa   kuu   vahemikus   siirdub   laps   “nüüd   ja   praegu”
situatsioonist esemete püsivuse käsitlemisse. Lapse ellu ilmub poole
aasta vanuses peitmisemäng. Ta naudib väga kui hooldaja läheb peitu
ja   tuleb   sealt   välja.   Laps   on   just   mõistmas   asjade   püsivust.
Peitmisemäng tugevdab selle tegelikkust.
Esimese   eluaasta   viimasel   kolmandikul   on   laps  matkija­kogeja.
Eelmises etapis alanud matkimine muutub tugevamaks ja lisandub.
Imik   jäljendab   innukalt   teiste   laste   ja   täiskasvanute   tegevust   ja
naudib   seda.   Teda   rahuldab   ka   see,   kui   hooldaja   matkib   lapse
tegevust. Suhtlemine on nauding.


99
Laps oskab kasutada õpitud, tuttavaid tegevusi ka uutes olukordades.
Kui ta on avanud ukse, oskab ta avada ka karpi või raamatut. Saades
laualt mänguasja kätte tirib laps linast, saamaks rong liikuma tirib ta
nöörist jne. Lapsel on eesmärgid ja ta tegutseb nende saavutamiseks.
Keskkonna liigendumine püsivaks võimaldab lapsel eeldamist.
Teise eluaasta esimesel poolel on laps keskkonna uurija. Ta hakkab 
kogema esemete omadusi ja võimet tegutseda nendega. Laps haarab, 
viskab, keerab, laseb lahti, tirib, nuusutab, maitseb, lööb, rebib, 
helistab, sakutab, võtab osadeks jne. kõike, milleni ta ulatub. See on 
arengu juurde kuuluv info hankimine.
Väikse   uurija   oluline   ülesanne   on   tutvuda   keskkonna   vormide,
värvide,   materjalidega   ja   saada   selgeks,   kuidas   ta   oma   keskkonnas
tegutseda   saab.   Tähtis   on   ka   õppida   uusi   motoorseid   oskusi   ja
tegevusmalle: keha valitsemine, käe ja silma koostöö jne.
Läbi   sensomotoorse   arengu   toimub   ka   kognitiivne   areng,   millest
üheks on OBJEKTI JÄÄVUS, mida iseloomustab asjaolu, et objekt või
isend eksisteerib ka siis kui on silmapiirilt kadunud. See võimaldab
lapsel   tunda   turvaliselt   kui   vanemad   on   läinud   (teab,   et   vanem   on
endiselt olemas ja tuleb tagasi).
Oluline on aru saada ajast, ruumist ja paljudest teistest objektidest
väljaspool maailma. 
Teine   oluline   kontseptsioon   on   PÕHJUSLIKKUS.   Piaget   rõhutas,   et
ühed sündmused kutsuvad esile teisi (beebidele näidati filmi, kus oli
füüsiliselt   võimatu   sündmus,   kus   pall   liikus   teise   palli   poole,   mis
hakkas liikuma  enne,  kui teine  pall puudutas  teda.  Kümne­kuused
lapsed   ei   ilmutanud   üllatust,   aga   vanemad   lapsed   tegid   seda.
Vanemad   lapsed   mõistsid,   et   midagi   liikumises   on   ära   jäätud,   on
valesti.)
 Ülesanne:


 Mõtle, milline keskkond sobib/on hea väiksele uurijale.


Teise eluaasta teisel poolel on laps kõnelemise alustaja. Elus algab 
uus etapp, mis väljendub tavalises tähenduses sõnadega mõtlemises: 


100
sümbolid esindavad ja asendavad esemeid ja tegevusi. Laps saab aru 

sõnadest ja nende tähenduse ühtsusest, sümbolite funktsioonis.
Lapse   kujutlusvõime   areneb.   Mängu   ilmuvad   kujutlusmängud.
Rõngas   on   lapsele   rool,   sõrm   nukk   ja   pulk   auto.   Lapsel   on   meeles
kujutlus   roolist,   nukust   ja   autost.   Selles   etapis   hakkab   laps
sikerdama pilte ja andma neile nimetusi.
Laps   õpib   vähehaaval   erinevalt   käsitlema   ja   ühendama   kujutlusi
tegelikkusega. Kui ta õpib sõnu, sümboleid, on ärganud tema võime
kasutada sõnalisi vasteid esemete ja asjadele.
Sensomotoorse   arengu   astmed   kuni   kaheaastasel   lapsel
(Morrison,1988)


 Refleksiivne   (0   ­1kuud):   vastsündinu   kasutab   primaarseid


reflekse õppimiseks.


 Primaarsed   tsirkulaarsed   reaktsioonid   (1   ­   4   kuud):   kordab


mõnusamaid käitumisviise ja koordineerib reflekse


 Sekundaarne   tsirkulaarne   reaktsioon   (   4   ­   10   kuud):   avastab


uusi   võimalusi   muutusteks   ja   kordab   neid   (näiteks   saades
juhuslikult   pihta   voodi   kohal   rippuvale   kõrinale   kordab   tegevust
tahtlikult) Hakkab õppima põhjus­tagajärg seost.


 Sekundaarsete tsirkulaarsete reaktsioonide koordineerimine (10


– 12 kuud): on võimeline kasutama mudeleid või õppima käitumist
uutes situatsioonides; saab teada objektide jäävuse (näiteks teab, et
objektid eksisteerivad ka siis, kui tema neid ei näe).


 Tertsiaalne   tsirkulaarne   reaktsioon(12   ­   18   kuud):


Eksperimenteerib   põhjus­tagajärg   seosega,   kordab   tegevust
saavutamaks   variatiivsust   (näiteks   korduvalt   pillab   kõrgelt   toolilt
mänguasja maha).


 Sümboolsed   tutvustused/esitlused(18   ­   24   kuud):   algab


mõtlema enne tegutsemist; oskab kasutada kujutlust tutvustamaks
objekti või tegevust (näiteks matkib tassist  joomist ).


101
Tabel 5 Kuus sensomotoorse etapi astet kognitiivses arengus
Aste   1    (0­1 Väikelaps katsetab kaasasündinud reflekse ja saavutab kontrolli
kuuni) nende üle. Nad ei oska koordineerida infot tunnete jaoks. Nad ei
Reflekside haara objekte, mida vaatavad.
kasutamine.
Aste   2­   (1­4 Hakkab Ühel päeval pani Mati juhuslikult oma sõrme suhu ning
kuuni) imes seda talle meeldis see tunne ning ta tahtis seda
Esmased tunnet uuesti ning ta tegi seda uuesti n kasutas katse­
tsirkulaarsed eksitus   meetodit   ning   igal   korral   ta   kasutas   esimest
reaktsioonid omandatud   adaptatsiooni,   ning   ta   leidis   erinevust
rinnanibu   ja   sõrmede   imemise   vahel,   et   see   käib
erinevalt.   Samas   eristavad   vastsündinud   erinevaid
sensoorseid  signaale  nägemise  ja  kuulmise  kaudu  nt
Linda   kuulis   oma   ema   häält,   ta   pööras   pea   hääle
suunas   ja   avastas,   et   sealt   tuleb   tema   ema   suu.
Objektide   jäävus   on   puudu,   kuna   laps   jälgib   küll
liikuvat   objekti,   kuid   kui   objekt   kaob,   siis   ta   ei   otsi
kooskõlastama   sensoorset   informatsiooni.   Teeb   esimesed
omandatud adaptatsiooni­ IMEDA erinevaid objekte erinevalt. Ei
ole veel arenenud objektide jäävuse seadus.


Aste   3  (4­8 On   huvitatud Robert nautis kõrina imemist, et kuulda seda häält,
kuuni) rohkem mida ta teeb. Samuti ta leidis, et tehes vaikset häält
Teisesed mis on sõbralikum, siis hääl ilmub ja jääb kauemaks
tsirkulaarsed püsima
reaktsioonid
ümbruskonnast,   kordab   sündmusi,   mis   viivad   huvitavatele
tulemustele ja on huvi hoidvad. Osaline objektide jäävus.
.
Aste 4 (8­12 k) Koordineerib   sihikindlalt   ja   järelemõeldult   eelmisi   õpitud
Koordinatsioo kavatsusi.   Nt   kõrina   haaramine   ja   roomates   üle   põranda,
n tahtmaks Pireti isa hoidis käes asja, mida laps tahtis, lapsel oli
soovitud võimalus   seda   asja   krahmata,   lükata   maha,   või   kätt
mänguasja. lüüa. Laps mõtles ning otsis kõige õigemat otsust, mis
Nad   võivad toimiks   uues   situatsioonis­   objekti   jäävuse   seadus
aimata arenes kiirelt ning ta lõi kätt, mistõttu, ese kukkus ning
sündmusi, laps   silmitses   pikka   aega   kohta   kuhu   asi   esimest
objektid   on korda kukkus
jäävamad.


Aste 5  (12­ 18 Ott kavatses astuda  kummipardile peale ja kuulda kuidas 
k)  Kolmandad ta piiksub. Siis otsustas vajutada teda, ning lõpuks istuda 
tsirkulaarsed pardile. Sel perioodil on arusaam asjade jäävusest vähene. 
reaktsioonid Nad vaatavad viimast kohta, kus midagi toimus, nad ei 
kujuta ette liikumist, mida nad ei näe. 
Rita isa hoidis käes eset, mille ta pani seljataha oleva
padja   alla,   Rita   vaatas   isa   ühte   kätt,   avas   ükshaaval
sõrmed, kuid seal seda ei olnud ning ta ei saanud aru,
kuidas sai asi padja alla, kui tema seda ei näinud


Probleemide lahendamiseks kasutavad katse­ eksitus meetodit.
Aktiivselt   püüavad   omas   keeles   seletada   uusi   sündmusi,
objekte, situatsioone. Ei oska kujutada liikumist.





102
Aste   6  (18­20 Arenenud   on   algne   sümboliline   keel,   et   seletada   sündmusi,
kuud) katse   ­   eksitus   meetod   on   jätkuv.   Keel   võimaldab   aru   saada
sündmustest ja tagajärgedest. Objekti jäävus on hästi arenenud
Vaimne võimekus  lubab püüda  anda  lahendusi oma mõtetele.
Objektide   jäävus
on   täielikult Selles staadiumis mõistab Rita isa käitumist
isegi kui ta poleks seda näinud.
väljaarenenud,
objekt võib liikuda
ühest kohast teise ning nad jäävad peatuma lõpp­punkti.
.


Lisas   (vt   lõpust)   on   esitatud   imiku   vaatluse   tabel   tema   arengu
hindamiseks.


Keel/kõne
Lapse   esimene   kõneline   väljendusvahend   on   nutt.   Laps   nutab
sünnimomendist peale. Lapse nutt on teave lapse hooldajale. Võõrale
tundub   beebi   nutuhääl   ebameeldivalt,   kuid   vanemad   eristavad
toidutahtmise nuttu valust. Erinev väljendus, nutu tugevus, annavad
infot   nututüübi   kohta   (nälja,   unetuse,   viha   kohta).     Alul   on   nutt
reflektiivne, kuid muutub vähehaaval teadlikuks ja eesmärgistatuks.
Paari   nädala   vanune   laps   vadistab,   kudrutab.   Seda   häälitsemist
esineb siis kui lapsel on hea olla. Kudrutamine on refleksiivne, seega
siis mitte suhtlemisega seonduv.
Nelja kuune laps häälitseb vaiksel häälel. Ta ütleb ainult ngoo­ooo ja
ngaah. 7­kuune ütleb “Dada” ja 14­kuune küsib “Mis see?” või ütleb
“Ma tahan seda”. 17­kuune küsib õigetel kohtadel asetsevate asjade
kohta nt “Kus su nina on?”, “keel”. 21­kuune ütleb või püüab öelda
vähemalt 50 sõna, ning vastab kolme sõnaliste lausetega nt suu­suu
a­aa da­daa (ema tõlge, “rong sõitis ära”).
Umbes   3   ­   4   kuune   laps   hakkab   reageerima   inimhäälele   ja
samaaegselt   lalisema.   See   lalisemine   muutub   vastastikuseks
suhtlemiseks   kui   suhtlemine   lapsel   areneb   ja   sissepoole   pööratus
väheneb.,   seda   nii   4.   elukuu   vanuses.   Laps   jääb   vaikseks   kui




6   nädalane   laps   koogab,   kui   on   õnnelik.   6­
kuune imiteerib heli, mida kuuleb. 9­ 10 kuune
imiteerib ka heli, millest ise arugi ei saa.


103
täiskasvanu räägib ja vastab talle järjekorras. Alul kasutavad lapsed
lalisedes kõikidele kultuuridele omaseid häälikuid. 
Oluline   etapp   lapse   kõne   arengus   on   matkimine.   See   algab   umbes
poole   aasta   vanuses.   Laps   õpib   sõnu   matkima.   Esmalt   matkib   ta
miimikat, žeste ja liigutusi, siis häält, kõne tooni, rütmi ja hiljem juba
sõnu ja lauseid.
Laps   võtab   8   ­   9   kuu
Kui K. Nelson õpetas 1­ 2 aastastele 50 sõna, leidis
vanuses   omaks   nime   ja ta,   et   kõige   tüüpilisem   on   selles   vanuses   asjade
hakkab mõistma ka teiste nimetamine,   neile   nime   andmine   nt   auh­auh   koera


sõnade   tähendust.   Sageli kohta,   teiseks   oleks   piiritletud   sõnad,   mis
väljendavad   tundeid   (päh,   paha,   kuum,   nämma),
korratakse   oma
vähe on nn grammatilisi sõnu.
lähiümbruses   olevate
inimeste või esemete tegevust. Laps hakkab aru saama teadetest enne
kui   ta   oskab   rääkida.   Arusaadavate   sõnade   hulk   on   suurem   kui
räägitavate sõnade hulk.
Umbes aastavanuselt teeb laps käesolevas elus suurima avastuse. Ta
nimetab sõna kui sümboliga mõnd inimest või eset. Laps tõuseb nüüd
arengus   uuele   tasandile,   talle   avaneb   võimalus   kasutada   asjade   ja
kogemuste jaoks sõnu. Kui laps õpib sõnu, pakutakse neid ka talle
innukalt.   Ema   ja   isa   räägivad   lapsega,   näitavad   esemeid   ja   ütlevad
sõna lapse kuuldes. Vähehaaval hakkab laps küsima. Ta näitab asjale
sõrmega   ja   küsib  mis?  Seda   perioodi   nimetatakse   ka   esimeseks
küsimise   etapiks.   See   näitab,   et   laps   kasutab   kõnet   mõtlemise
väljendajana. Ta vajab sõnu mõtlemiseks. Kõne ja mõtlemise pooled
on ühinenud.
Lapse sõnad tähendavad enamat kui sõnad. Kui ta ütleb pall ja näitab
seda,   võib   see   tähendada  ema,   anna   mulle   pall,   või  see   on   pall  või
põrka pall jne. Sõnad on ühesõnalised laused. Teisel eluaastal kogub
laps   palju   sõnu   oma   sõnavarasse.   Erinevused   laste   vahel   on   siiski
suured.   Mõnel   on   sõnavaras   paarkümmend   sõna,   teisel   juba
paarsada.




104
Väikelapse   kõne   seondub   tema   igapäevase   eluga.   Laps   saab   õppida

vaid   neid   sõnu,   mida   tema   keskkonnas   kasutatakse.   Väikelapse
sõnavara sisu erinevused tulenevad erinevatest ärritajatest.
Teisel   eluaastal   hakkab   laps   ühendama   sõnu   kahesõnalisteks
lauseteks.  Algab   ka   sõnade   käänamine.   Laps   ühendab   tegusõna   ja
nimisõna., näiteks öeldes  ema küpsetab, isa tuleb. Laps ühendab ka
tegusõna  objektiga,  näiteks  anna  pall, too  pall.  Seejärel  ühendab  ta
omadussõna   ja   nimisõna,   näiteks  hea   isa,   paha   eit,   loll   tüdruk.
Varakult ilmuvad kõnesse ka keelavad sõnad, samuti kui sõnad, mis
tähistavad lõppu või kaotamist. Sellised väljendid on näiteks  ei lähe,
pudru otsas, tüdruk ära.
Tabel 6 Keeleline/ kõneline areng (6 kuud kuni 3 aastat)
VANUS KEELE ARENG
KUUDES
6  Koogamine muutub lalinaks
12  Imitatsioon   häälele,   mõistab   mõnda   sõna,   kasutab
regulaarselt mingit häält, et millestki märku anda.
18  Lapse kasutuses on 3­ 50 sõna, hea arusaamine mõistmine
24  Oskab   üle   50   sõna,   kahe   sõnalised   fraasid   on   tüüpilised,
laps on rohkem huvitatud verbaalsest kommunikatsioonist.
30  Igapäev   õpib   uue   sõna,   väljendus   kolmest   või   enamast
sõnast, väljendus on oivaline, teeb palju vigu grammatikas.
36  Oskab   1000   sõna   ­80%   arusaadav,   lauseõpetuslike   vigu
vähem.


Keelekasutuse arenemine
Kõne   saavutab   komplektsuse,   kui   laps   kombineerib   selle
morfeemidega,   mis   on   kõne   väikesed   elemendid,   mis   annavad
tähenduse (nt suusk, kui me lisame mitmuse lõpu, siis saame suusad
– seega koosneb kahest morfeemist: suusk+ mitmuse lõpp).
Alguses laps unustab lauses lõpud, eessõnad ja omadussõnad nt suur
pall.   Järgnevalt   sobitab   kaks   nimisõna/baassõna   (nt   Aadam   löö   ja
Lööb pall), lause koosneb kolmest morfeemist.
Järgnevad etapid:
 Kasutatakse eessõnu, omadussõnu. Kasutavad umbes 7 morfeemi
tunnis. (2 aastane) Lapse kõne on pikem ja rohkem kompleksne.
 Telegraafiline kõne


105
 Tingivat kõneviisi veel ei kasutata
 Grammatiline kompetentsus
Varajane   kõne   on Näiteks   Evald   hüüdis   14   kuuselt   kui   nägi   telerist
hallipäist   meest   „vaissa“,   15   kuuselt   nähes   lehma
lihtne, ei allu reeglitele.
hüüdis „auh­auh“. Ta tegi seetõttu, et telerist nähtud
Nad   küll   mõistavad
mehel   olid   hallid   juuksed.   Kõik   hallide   juustega
grammatilist   erinevust mehed on vanaisad. Teine näide kirjeldab koera ja
kuid ise seda ei kasuta. lehma sarnasust – mõlemad on nelja jala ja sabaga.
Lapsed   õpivad   õiget
keelt   kasutama   oma   vanemate   kaudu.   Osad   teadlased   arvavad,   et
inimene sünnib maailma teatud keele omandamise mahuga.
Olulist rolli lapse kõne/keele oskuse arengus on inimestel, kes teda
ümbritsevad.   On   ju   loomulik,   et   beebil   mähkmeid   vahetades
hooldaja/ema   häälitseb   mingil   moel.   Imikud   on   head   imiteerijad   ja
nad hakkavad vastama. Mõned   soovitused   E.B.Bolles´lt:   lalisemise   puhul


Imikuga   rääkimine, korrake   häälitsust   või   mängige   mängu,   kus   inik
kordab häälitsust sulle järele.
temale   lugemine
Esimeste   sõnade   tekkel   innusta,   korda   ja   parada
toetavad   tema   keelelist
korrektselt. Kui ei saa aru, mida laps ütles, naerata ja
arengut,   endast
kiida ning aita leida asjadele tähendusi.
lugupidamist   ja Kui   laps   juba   kasutab   palju   sõnu   kuid   sõnade   ritta
sisenevad   paremini seadmisel   teevad   vigu,   tasub   kommenteerida,   öeldes


ühiskonda. õige lause – näiteks ema tokk – jah, see on ema sokk.




Kõne arengu toetamine
Lapse kõne arengut toetab hea, selge, nüansirikas ja elav kõne, kus
on   aluseks   võetud   lapse   enda   kogemused   ja   tähelepanekud.
Väikelapsele   rääkides   on   hea   kasutada   liigendamist,   lapse
kogemusmaailma puudutavat, rahulikku teavet. Laulud, sõnamängud
ja pildiraamatud toetavad lapse kõne arengut.
Täiskasvanu on lapse keele rikastaja laiendades keelt täislausete või
lausekonstruktsioonidega.   Kui   laps   ütleb  aua,   vastab   hooldaja  jah,
seal kõnnib suur koer. Küsimuste moodustamiseks julgustatakse last
ennast   väljendama   ja   väljendatakse   rahulolu   tema   kõne   suhtes.


106
Kannustav,   julgustav   ja   kiitust   jagav   keskkond   toetab   lapse   kõne

arengut. Karm, nõudlik ja lapse kõnet parandav keskkond kustutab
soovi kõneleda.
Väikelapse   kõnes   on   veel   palju   puudusi,   näiteks   häälikute
valitsemises. Silbid vahetavad asukohti ja laps mõtleb ise sõnu välja.
Ta võib ka “kokutada” kuna tal ei ole veel võimet oma mõtteid selgelt
väljendada.   Kõikidesse   kõne   puudujääkidesse   tuleb   selles   vanuses
suhtuda   heatahtlikult   ja   mõistvalt.   Lapse   kõnet   ei   ole   veel   vajalik
pidevalt parandada ja ka selle puudujääke esile tuua.


Kõneeelne suhtlemine
Alused suhtlemisoskusele luuakse lapsepõlves.
Veel   enne   kui   laps   hakkab   rääkima   arenevad   tal   mittesõnalise
(mitteverbaalse)   suhtlemise   vahendite   kasutamise   erinevad  oskused.
Kui   palju   ja   kui   hästi   need   arenevad   sõltub   juba   vahetust
keskkonnast   kus   laps   üles   kasvab.   Elementaarsete   suhtlemisaluste
arenguks   on   vajalik   erinevate   kontaktiviiside   kasutamine/kogemine
(pilk, naeratus, puudutus, kehakontakt). Need on kogemused, millele
ehitub   üles   kõneline   suhtlemine.   Kui   baasi   ei   ole,   on   ka   kõnelise
suhtlemise   areng   pidurdunud   või   on   inimesel   raskusi   teiste
inimestega suhtlemisel.
Joonisel  on toodud kõne­eelse  suhtlemise arengu etapid. Nagu näha
ehitub   suhtlemine   üles   nagu   torn   või   müür   klotsidest.   Ilma
eelneva/alumise klotsita on järgmise moodustumine keeruline. 
Suhtlemisoskuste põhjaks on  usaldus. Usaldus maailma ja inimeste
vastu saab alguse esimesel eluaastal. Lapsel, kellest ei hoolita, kes ei
tunne ennast turvaliselt, kellega tegelevad paljud erinevad inimesed,
keda  jäetakse üksi, on tihti suhtlemises  raskusi ja areng  pidurdub.
Ilma usalduseta/ turvalisuseta ei ole suhtlemist. 





107
Joonis 10. Kõneeelse suhtlemise areng


Järgmisel   astmel   asuvad  kontakti  saamine,   maailma   ja   inimeste
tajumine, ümbritsevate matkimine, esimesed häälitsused see eeldab
lähedaste   inimeste   erinevaid   kontaktiviise   lapsega   –   puudutusi,
naeratust, pilkkontakti, see tähendab lapsele  vastamist (naeratusele
naeratusega), lapsele võimaluste andmist matkimiseks, tema esimeste
häälitsuste   tunnustamist   ja   mõistmist.   Tuim   ja   külm   vanem   jätab
suhtlemisoskuse   arenemises   just   selles   etapis   midagi   tegemata.
Tagajärjeks on lapsel  tekkivad  arenguraskused, kontaktide loomisel ja
säilitamisel tulevikus.
Lapse   arengus   järgneb   etapp,   kus   ta   räägib   iseendaga   omas   keeles
erinevate häälitsuste, miimika ja kehaliigutuste abil.
Alles   sellele   järgneb   etapp   kus   omandatakse  ümberlülitumine
suhtlusprotsessis (info andjast vastuvõtjaks ehk rääkijast kuulajaks),
mõistetakse   üha   enam   täiskasvanu   kõnet   ja   arenevad   erinevad
eneseväljenduse võtted. 
Seejärel   jõuab   inimene  kõnelemiseni,   kasutades   selleks   siis   sõnu,
viipeid, märke vm.. 
Raskused kõnelises eneseväljenduses ei tulene järelikult mitte niivõrd
kehvadest   kõnemehe   oskustest,   vaid   hoopis   esimesel   eluaastal
tegemata/kogemata jäänud tegevustest




108
Väikelapse emotsioonid

Põhilisteks   emotsioonideks   on   kurbus,   nauding,   hirm   –   kõik
subjektiivsed tundmused.  Nutvat imikut nähes on raske aru saada,
5 – 7 – 9 kuuste  laste näoilme uurimisel emaga 
kas   ta   on   näljane,   vihane,
mängimise ajal. Lastele esitati vedrunukku, arsti,
hirmunud,   üksi   või   on   tal
lähenevat võõrast inimest. Jälgijad väitsid, et 
ebamugav. suutsid laste näos eristada naudingut, 
Arvatakse et laps sünnib uudishimu, hirmu, kurbust, mitte niivõrd viha, 
ühe emotsiooniga, milleks üllatust, jälkust


on distress, sellele lisandub veel kolm – armastus, raev, hirm. 
Vaadeldud 6­24 kuused lapsed ei suutnud kohe 
Emotsioonide   areng
ennast ära tunda kui nende ninad olid punaseks 
toimub   dünaamiliselt.
määritud. Alles nina  puudutamine  andis neile 
Inimene   sünnib   küll
kindluse, et üksteist ära tunda
nuttes   kuid   juba   paari
nädala pärast suudab ta naeratada. Varsti peale sündi ilmnevad huvi,
vastikuse ja distressi märgid. Umbes kaheaastaseks saades ilmuvad
sellised järgmise tasandi emotsioonid nagu empaatia, kadedus, häbi,
süütunne.   Psühholoog   M.Lewis   on   täheldanud,   et   8­kuuse   lapse
hirmu vallandumine pidurdus kui ta märkas, et võõras on teine laps.
Laps on samasugune kui ise ja mitte hirmutav seega.
Õnnetu   imik   laseb Pea meeles, et nuttu on 4 liiki: näljanutt on rütmiline,
vihanutt   on   varieeruva   rütmiga,   vahepeal   õhu
lendu   terava   kisa,
ahmimise   ja   vokaalsete   akordidega,   valunutt   on
vehib   käte­jalgadega
madala häälega, hingepeetusega, ilma sissejuhatuseta
ning   keha   kangestub.
algav,   frustratsiooninutt   –   distressis   olevad   imikud
Nutt   on   vihje nutavad   madalamalt,   pikemalt   ja   ebaregulaarsemalt
psüühilisest kui näljased lapsed.


puudujäägist/kõrvalekaldest. 
Varajane   naer   näitab   rõõmu   teiste   inimeste   üle.   Umbes   neljandal
elukuul hakkavad imikud valjusti naerma. Nad turtsatavad igat liiki
asjade   peale   ­   kui   neid   suudeldakse   kõhu   peale,   kuuldes   erinevaid
hääli ja nähes oma vanemaid tegemas ebatavalisi asju. Mõned uurijad
väidavad,   et  selles   eas  naer   on   seotud  hirmuga.  Mõnikord   näitavad





109
imikud   nii   hirmu   kui   naeru   reaktsioone   samade   stiimulite   puhul,
näiteks kui mingi objekt liigub ähvardavalt tema suunas.
Mida suuremaks imikud kasvavad, seda sagedamini nad naeravad ja
üha enam põhjuslikult. 4­6 kuu vanune poiss võib reageerida häältele
ja   puudutusele,   7­9   kuune   tüdruk   võib   vaimustuda   peitusmängust
või hõisata rõõmust nähes oma ema Halloweeni maski kandmas. See
muutus peegeldab tunnetuslikku arengut: vanem laps on õppinud ära
tundma,   mida   temalt   oodatakse   ja   tajuma   ühtesobimatust,   kui   see
ilmneb. Järelikult on naer vastus keskkonnale, mis aitab lapsel pinget
välja   valada   situatsioonides,   mis   võivad   olla   häirivad   ja   väljendab
"ühte   tähtsat   side   tunnetusliku   arengu,   emotsionaalse   kasvu   ja
väljenduse vahel".
Millegipärast   tundub   lapse   naeratus   vastupandamatuna.   Kui
täiskasvanu   näeb   naeratavat   last,   siis   ta   peaaegu   alati   naeratab
vastu.
Lapse esimesse naeratusse suhtutakse tavaliselt suur elevusega. Kuid
varasem   naeratus,   ähmane   naeratus,   mis   ilmub   varsti   pärast
sündimist, on vaid refleks. Kunagi arvati, et see on tingitud gaasidest,
aga   nüüd   me   teame,   et   see   juhtub   spontaanselt   kesknärvisüsteemi
aktiviseerimise   tulemusena,   tavaliselt   ilma   välise   stimulatsioonita   ja
sageli just sel hetkel, kui imik magama jääb. 
Teisel nädalal naeratavad imikud tihti peale söötmist, siis kui nad on
unised   ja   võivad   olla   vastuvõtlikud   hooldaja   poolt   tehtud   häälele.
Pärast   teist   nädalat   on   naeratused   tõenäolisemad   siis,   kui   imik   on
tähelepanelik   ja   virge,   kuid   tegevusetu.   Umbes   ühe   kuu   pärast
muutub   imiku   naeratus   sagedasemaks   ja   sotsiaalsemaks,   olles
suunatud inimestele. Varane refleksnaeratus kasutab ainult alumisi
näomuskleid, sotsiaalne naeratus kaasab ka silmade musklid. Selles
vanuses   imikud   naeratavad,   kui   nende   käsi   lüüakse   kokku
(plaksutatakse)   või   kui   nad   kuulevad   tuttavat   häält.   Teise   kuu
jooksul, kui areneb visuaalne äratundmine, vastavad imikud valivalt,




110
nad naeratavad rohkem inimestele, keda nad tunnevad kui neile, keda
ei tunne. 

Mõned imikud naeratavad tunduvalt rohkem kui teised.
Imikutega,   kes   vastavad   oma   vanemate   hoolitsemisele   naeratuse   ja
lalinaga,   saavutatakse   positiivsemad   sõprussuhted   kui   nende
imikutega, kes naeratavad vähem meelsasti.
Nutu kohta loe lähemalt kõne kujunemise osast.
Tabel 7 Emotsioonide väljendus
vanus Emotsioonide väljendusviisid
Peale sündi huvi, vastsündinu naer, distress, jälkustunne

4­ 6 nädalat sotsiaalne naer
3­ 4 kuud viha, üllatus, kurbus

5­ 7 kuud HIRM

6­ 8 kuud häbi, kartlikus
2 aastaselt põlgus, süü

Mõned   lapsed   tunduvad   olevat   sündinud   rõõmsameelsetena.   Nad
naeratavad     ja   naeravad   sageli   juba   varases   eas.   Teised   imikud
nutavad tihedamini ja näib, et nad tunnevad elust vähem mõnu.
Väikelaps,   kelle   ema   on   depressioonis   võib   muutuda   kurvaks,
tõrjuvaks, sekeldavaks või uniseks või võivad ilmneda emotsionaalse
häire   märgid.   Samamoodi   oma   vanemate   poolt   kõrvale   heidetud   või
hooletusse   jäetud   imikud   võivad   muutuda   emotsionaalselt
rahututeks.   Mõnikord   ületavad   positiivsemad   kogemused   varem
kogetud   emotsionaalse   kaotuse   tagajärjed.   Kuni   8   nädala   vanused
imikud näitavad juba emotsionaalse erinevuse märke, mis moodustab
tähtsa   osa   nende   isiksusest.   Sellised   iseloomulikud   emotsionaalsed
reaktsioonid võivad tuleneda erinevustest temperamendis. 
Rahutu laps
Nutmine on hädasignaal selle kohta, et laps on kas  õnnetu, näljane
või tal on ebamugav. Nutmine tavaliselt lõpeb, kui probleem avastada
ning   lahendada   see.   Kuid   mõned   lapsed   nutavad   kauem,   kõvemini,
eriti   läbilõikavalt,   isegi   kuni   röökimiseni   välja   ning   ükspuha   mida
vanemad   ka   ette   ei   võtaks   nutmise   peatamiseks   ­   kõik   tundub
lootusetu. 





111
Mõnedel   imikutel   võivad   koolikud   (gaasid)   ­   seletamatu   vahelduv
nutmine ­ alata alates esimesest nädalast või elukuust. Nutmine algab
tavaliselt   iga   päev   ühel   ja   samal   ajal   (tihti   hilisel   pärastlõunal   või
varajasel õhtupoolikul) ja võib kesta 30 minutist kuni paari tunnini.
Segadust tekitav asjaolu koolikuga imikute puhul on see, et nad on
hästi   toidetud,   terved   ja   õnnelikud   nutuhoogude   vahel,   mistõttu
nutmine ei saa olla nälja või psüühilise valu põhjuseks. Kooliku puhul
on arvatavasti tegemist  temperamendiga  ­ mõnedel  beebidel  tundub
olevat raskem harjuda müra, valguse ja teiste stiimulitega väljaspool
emarüppe.   oma   osa   siin   võib   mängida   ka   see,   kui   peres   valitsevad
lahkhelid. Kuna koolik on  enamlevinud  esmasündinute seas, siis võib
vanemate kogenematus või mure kaasa aidata nende võimetusele last
lohutada. Õnneks mööduvad gaasid 3 kuu vanuselt.
Järgnevalt   mõned   soovitused,   kuidas   rahustada   rahutuid   või
gaasidega beebisid ja vältida ülemäärast nutmist. 
 Hoia last. Kasulikud on  õrn liigutus ja suletud füüsiline kontakt,
saateks   rahustavad   sõnad.   Kui   laps   ei   nuta   kanna   teda   süles
vähemalt kolm tundi päeva jooksul. Parem on last kanda kõhupeal
kotis kui seljal, kuna see jätab vanema käed vabaks ­ ka laps näeb
antud   juhul   oma   vanemat   ja   tunneb   tema   südamelööke.   Samuti
tunneb laps kõhukotis olles oma ema rindu. 
 Kui   laps   nutab   öösel   ­   liiguta   last   süles   või   hällis.   Rahustamine
aitab tihti.
 Hoia last ärkvel ja tegevuses päeval ja õhtul. Ära lase lapsel päeval
rohkem magada kui 3 tundi järjest, et asendada öist ärkvelolekut
(kooliku periood) päevasele.
 Ära   üle   toida   last.   Püüa   hoida   toitmise   vahed   vähemalt   kahe
tunnised. Liiga täis kõht võib põhjustada ebamugavusi.
 Puhka küllaldaselt  ja lõdvestu. Päevased  uinakud ja soe vann on
head   nii   vanematele   kui   ka   lapsele.   Kurnatud,   kergesti   ärrituv
lapsevanem võib kaotada enesevalitsuse tegeleda rahutu lapsega. 




112
 Ära   püüa   kõike   ise   üksi   teha.   Võta   lapsele   lapsehoidja   või   siis

sugulased   ja   sõbrad   appi   majapidamistöid   tegema.   Võta   üks
korralik puhkus lapse hoidmisest lühikese perioodi tagant.
Kas   laps   tunneb   ennast   hüljatuna,   kui   tema   nutmist   liiga   tihti
ignoreeritakse?
Esimese  eluaasta lõpuks nutavad need  lapsed  vähem, kellede emad
on   regulaarselt   reageerinud   lapse   nutule   helluse   ja   hoolitsusega.
Nüüdseks   kasutavad   need   lapsed   suhtlemiseks   rohkem   teisi
meetodeid   ­   lalisemine,   viiped,   näoilmed   ­   kui   need   lapsed,   kellede
emad karistasid ja ignoreerisid neid, kes nutavad rohkem. 


Temperament
Temperamenti   on
Kolmest õest vanim oli rõõmsameelne, rahulik laps,
defineeritud   kui  kuidas
kes sõi, magas ja pissis regulaarselt. Ta tervitas igat
käitumist,  mitte  mida päeva ja enamikke inimesi naeratusega ning ainus
inimesed   teevad   või märk selle kohta, et ta öö jooksul üleval oli voodist


miks,  aga kuidas ja mil kostev   mänguasja   tilin.   Teine   õde   avas   oma   suu
nutmiseks juba enne silmade avamist. Ta magas ja
viisil   nad   seda   teevad.
sõi   vähe   ning   ebaregulaarselt;   ta   nuttis   ja   naeris
Näiteks   kaks   mudilast
kõvasti, sattudes sageli raevuhoogu; ning pidi olema
võivad   olla   võrdselt
veendunud,   et   uued   inimesed   ja   uued   kogemused
võimelised   riidesse pole ähvardavad, enne kui tal oleks olnud mingitki
panema   ja   võrdselt tegemist   nendega.   Noorim   õde   oli   tasane   oma


motiveeritud   seda reageerimises.   Talle   ei   meeldinud   enamikud


tegema kuid viis, kuidas situatsioonid, aga kui lasti tal jätkata oma tavalise
aeglase   kiirusega,   siis   ta   lõpuks   võis   huvituda   ja
nad   sellele   ülesandele
sekkuda. 
lähenevad   võib   olla
erinev.
Temperament  on närvisüsteemi  eripärast tulenev  eelistus reageerida
käitumisega erineval viisil. 
Kuigi  temperamendile   avaldab   tugevat   mõju   pärilikkus   (tegemist   on
närvisüsteemi eripäraga) mõjutab selle arengut sotsiaalne keskkond.





113
Kõige  selgemini  võib temperamendi  eripära  märgata  varajases  eas –
imik, väikelaps.
Temperament on isiksuse Jälgige kuidas imik sööb. Kas ta on aktiivne, 
baasiks.   Temperamendi energiline, jõuline või vastupidi kiiresti väsiv, 


eripära   avaldub   kohe kergelt nutlikuks muutuv? Kuidas imik annab 
teada oma rahulolematusest/ diskonfordist? Kas 
peale   sündi.   Kui
ta kisab täiest kõrist ja kaua või tihub vaikselt 
hooldajad/vanemad
õnnetu häälega või ei reageerigi eriti?
mõistavad   lapse
temperamendi eripära, saavad nad aru, missugused reaktsioonid on
tema   jaoks   normaalsed   ja   missugused   näitavad   seisundi   muutusi.
Selline   mõistmine   võimaldab   ka   oma   last   ette   valmistada   erinevate
elusituatsioonide   ja   nendes   reageerimise   jaoks.   Olles   õppinud   kooli
ajal klassikalisi temperamenditüüpe on ehk kergem just nende põhjal
ka laps klassifitseerida. Laste temperamendi puhul eelistatakse sageli
kasutada siiski teisi mõisteid (kerge, raske).
New Yorgi psühholoogid Thomas ja Chess jälgisid oma katsetes 133
inimest varasest imikueast kuni varase täiskasvanu  eani. Uurimuse
läbiviijad   tõestasid   üheksa   temperamendi   tunnust   või   komponenti,
mis   kerkisid   esile   juba   pärast   sündi.   Need   9   temperamendi
komponenti on: 

1. Aktiivsuse tase: kuidas ja kui palju isik liigub. Kas laps kõigutab,

vingerdab   pidevalt?   Kas   teda   on   seetõttu   raskem   mähkida,   tal
pamperseid vahetada? Kas laps istub vaikselt kohal ja jälgib või on tal
raske rahulikult paigal istuda/ olla? Kas laps on kogu aeg liikumises,
kuhugi   minemas   või   eelistab   ta   vaikseid   omaette   tegevusi?   Kõrge
aktiivsusega lastel on palju kanaleid oma energia kasutamiseks /välja
elamiseks   spordis,   nad   võivad   hästi   toime   tulla   kõrget   energiataset
eeldavas   karjääris   ja   nad   suudavad   jätkata   mitmete   võimalustega.
saavad  

2. Rütmilisus, regulaarsus: bioloogilise tsükli etteennustatavus, nagu

näiteks nälg, uni ja pissimine. See joon kirjeldab selliste bioloogiliste
funktsioonide   nagu   isu   ja   uni   ennustatavust.   Kas   laps   muutub


114
näljaseks   ja   väsib   kindlatel   kellaaegadel   või   ei   ole   tema   nälja   ja

uneperioodid   kindlatel   aegadel?   Ka   täiskasvanud   mitteregulaarse
rütmiga   inimesed   tulevad   paremini   toime   reisides   ja   kohanedes
ebatüüpiliste tööaegadega.

3.  Lähenemine või tagasitõmbumine: kuidas isik esialgu reageerib

uutele   stiimulitele,   nagu   näiteks   uus   mänguasi,   toit   või   isik.
Kontsentratsiooni   (keskendumise)   ja   tähelepanelikkuse   määr   tuleb
kõne alla kui laps ei ole eriti huvitatud aktiivsest tegevusest. See joon
iseloomustab   seda,   kuivõrd   kergelt   välised   stiimulid   häirivad
käitumise jätkamist. Kas laps on kergelt häiritav helide või nähtavate
vaadete poolt kui ta joob pudelist? Kas last on kerge rahustada kui ta
on   ärritunud   pakkudes   talle   alternatiivset   tegevust?   Kas   laps   leiab
kergelt teise variandi kui püüab järgida rutiini kui tegeledes millegagi?
Kõrge   häiritavus   on   positiivne   kui   aitab   lapse   tähelepanu   kõrvale
juhtida   ebasoovitavalt   käitumiselt   kuid   negatiivne   kui   see   takistab
lapsel oma koolitöid lõpetamast.
  4.  Kohanemisvõime.   Seotud   sellega   kuivõrd   kergelt   laps   kohaneb
üleviimistega   ja   muutustega,   sarnaneb   uuele   tegevusele
ümberlülitamisega.   Kas   lapsel   on   raskusi   rutiini   muutmisel   või
liikumisel   ühelt   tegevuselt   teisele?   Kas   lapsel   läheb   kaua   aega,   et
tunda   end   mugavalt   uues   situatsioonis?   Aeglaselt   kohanev   laps   ei
kiirusta   ohtlikusse   olukorda   ja   võib   olla   vähem   vanemate   poolt
kontrollitud.

5. Tundlikkuse lävi: kui palju stimulatsiooni on vaja kutsumaks esile

reageeringut.   Seotud   lapse   sensitiivsuse   määraga   füüsilise   stiimuli
puhul.   See   on   stimulatsiooni   (heli,   maitse,   puudutus,   temperatuuri
muutus)   tugevus,   mille   puhul   laps   reageerib   (vastab).   Kas   laps
reageerib   positiivselt   või   negatiivselt   teatud   helidele   (nõudlik,
ebakorrapärane)? Kas laps ehmatab kergelt helide peale? Kas laps on
niru sööja või ta sööb peaaegu et kõike? Kas laps reageerib positiivselt
või   negatiivselt   riietamisega   seotud   tundele?   Kõrge   tundlikkusega
indiviidid on rohkem artistlikumad ja loovamad.


115
6.  Reageerimise   intensiivsus:   kui   energiliselt   isik   reageerib.
Reageerimise   energiatase   on   kas   positiivne   või   negatiivne.   Kas   laps
reageerib valjult ja kõvasti igale asjale, isegi väiksemale sündmusele?
Kas laps näitab välja naudingut või pahameelt valjult ja dramaatiliselt
või   jääb   laps   vaikseks   ka   siis   kui   tunneb   pahameelt?   Jõuline   laps
kohtub oma vajadustega ja tema tunnetele on sügavus ja rõõm võib
olla selline, mida teised harva kogevad. Sellistel lastel võib olla annet
dramaatilistes   kunstides.   Jõulised   lapsed   kalduvad   ennast   elus
kurnama.

7. Meeleolu omadus: kas isiku puhul on ülekaalus sõbralik, rõõmus

ja   lahke   käitumine   või   ebameeldiv,   õnnetu   ja   mittesõbralik.   See   on
tendents   reageerida   maailmale   baasiliselt   kas   negatiivselt   või
positiivselt. Kas lapse  jaoks on alati klaas pooltäis? Kas ta keskendub
elu   positiivsetele   külgedele?   Kas   laps   on   üldiselt   olekult   õnnelik,
rõõmus   või   on   lapsele   omana   tajuma   klaasi   alati   pooltühjana   ja
keskenduda   elu   negatiivsetele   külgedele?   Kas   laps   on   oma
üldolemuselt tõsine? Tõsised lapsed kalduvad olema analüütilised ja
hindama situatsioone hoolega.

8.  Tähelepanu   kõrvalejuhtimine:   kui   kergesti   üks   asjakohatu

stiimul võib muuta või takistada inimese käitumist. Kirjeldab kuidas
laps   pöördub   uutele   situatsioonide   või   võõraste   poole.   Kas   laps
läheneb innukalt uutele situatsioonidele ja inimestele või näib olevat
kahtlev ja vastuseisev kui satub kokku uute situatsioonide, inimeste
või asjadega? Aeglaselt soojenev laps kaldub enne tegutsema asumist
mõtlema, kaalutlema. Nad ei tegutse ka täiskasvanuna impulsiivselt.

9.  Tähelepanu   ja   püsivus.   See   on   aja   pikkus,   mille   jooksul   laps

jätkab   oma   tegevust   takistuste   puhul.   Kas   laps   lõpetab   oma   töö
puzzle kokkupanemisel kui tal on raskusi või läheb kiirelt üle mõnele
teisele   tegevusele   (st   loobub)?   Kas   laps   suudab   oodata   kuni   tema
vajadused   rahuldatakse?   Kas   laps   reageerib   valjult   kui   teda
katkestatakse,   segatakse?   Kui   laps   tegutseb   edasi   ka   siis   kui   teda
palutakse lõpetada võib teda nimetada kangekaelseks. Kui laps jätkab


116
raske   puzzle   kokkupanemist   paistab   ta   välja   kannatlikuna.   Kõrge

visadusega   lapsed   saavutavad   sagedamini   eesmärke.   Madala
visadusega   lapsed   võivad   arendada   endas   tugevaid   sotsiaalseid
oskusi, sest vajavad eneseteostamisel teiste abi.   
Teadlaste   poolt   on   kinnitust   leidnud   ka   see,   et   laps   võib   kuuluda
temperamendilt ühte kolmest grupist.  Eespool  toodud näitest (kastis)
võib   märkida,   et   vanima   õe   puhul   tegemist  kerge   lapsega:   üldiselt
õnneliku   temperamendiga   laps,   regulaarne   bioloogiline   rütm   ja
valmisolek  leppida  uute  kogemustega.  Keskmine   õde   on  raske  laps:
kergesti   ärrituva   temperamendiga   laps,   eberegulaarne   bioloogiline
rütm,   intensiivne   reageerimine   situatsioonidele.   Noorimat   õde
peetakse  pikaldaseks   lapseks:   laps,   kes   oma   temperamendilt   on
üldiselt leebe ja kes on kõhklev uute kogemuste suhtes.
Tabel 8. Kolm temperamenditüüpi
Kerge laps  Raske laps Pikaldane laps
 Reageerib   hästi  Reageerib halvasti   Reageerib   aeglaselt
uudsusele   ja uudsele ja  uudsele   ja
muutustele. muutustele. muutustele.
 Kiiresti   arenev  Ebaregulaarne   Magab   ja   sööb
regulaarne   magamis­ magamis­ ja  regulaarsemalt   kui
ja toitmisgraafik. söömisgraafik. raske   laps,   vähem
 Harjub   uue   toiduga  Harjub uue toiduga  regulaarselt   kui
kergelt. aeglaselt. kerge laps.
 Naeratab võõrastele.  Kahtlustav võõraste   Reageerib   mõõdukalt
 Kohaneb kergelt uute suhtes. negatiivselt   uute
situatsioonidega  Kohaneb aeglaselt  stiimulite suhtes.
 Lepib   enamike uutes   Vähehaaval
nurjumiste   korral situatsioonides. hakkavad   uued
minimaalse käraga.  Reageerib  stiimulid   meeldima
 Kohaneb kiiresti uute nurjumistele  nende kordudes.
mängude,   reeglite   ja raevuhooga.  Mõõdukalt
kohustustega.  Kohaneb aeglaselt  intensiivsed
 Harilikult   positiivses uute kohustustega. reaktsioonid,   nii
meeleolus.  Nutab tihti ja  positiivsed   kui
valjusti, samuti  negatiivsed.
naerab valjusti.
 Tihti pahas tujus.
Muidugi mitte kõik lapsed ei kuulu  neisse  kolme gruppi. Lapsel võivad
olla mõned raske ja mõned kerge lapse jooned: näiteks võib lapsel olla
regulaarne   söömise­   ja   magamisgraafik,   ent   ta   võib   tunda   hirmu
võõraste   ees.   Enamuse   ajast   võib   laps   olla   kas   äärmiselt   kerge   või


117
suhteliselt   kerge,   aga   mitte   alati.   Laps   võib   aeglaselt   harjuda   uute
toitudega,   kuid   kohaneda   kiiresti   uute   lapsehoidjatega.   Kõik   need
variandid on normaalsed.
Temperament   mõjutab   käitumisstiili   ja   on   bioloogiliselt
determineeritud.   Laste   sildistamine   häirib   siiski   paljusid   eksperte,
eriti   just   probleemsetes   vanem­laps   suhetes.   Ühendades   9­
tunnuselise ja kolmetüübilise mudeli saame järgneva tulemuse:


Temperamendijoon Kerge Raske
Aktiivsus (kui aktiivne on laps üldiselt) madal kõrge
Tähelepanu püsivus, tähelepanu 
kõrvalejuhtimine (keskendumise aste 
madal kõrge
ja tähelepanu saamine kui laps ei ole 
eriti huvitatud)
Intensiivsus (kui valjuhäälne on laps) madal kõrge
Regulaarsus (bioloogiliste funktsioonide
tavaline mitteregulaarne
nagu isu ja uni ennustatavus)
Tundlikkuse lävi (kui tundlik on laps 
füüsilistele stiimulitele: puudutus,  kõrge madal
maitse, lõhn, heli, valgus)
Lähedus või eemaldumine  (lapse 
vastus uues situatsioonis või  lähenemine tagasitõmbumine
võõrastega)
Adaptiivsus/ kohanemine (kui kergelt 
laps kohaneb liikumisega, muutustega  hea vähene
nagu ümberlülitumine uuele tegevusele)
Visadus (kangekaelsus, võimetus alla 
madal kõrge
anda)
Olemus, meeleolu (tendents reageerida 
maailmale esmaselt positiivselt või  positiivne negatiivne
negatiivselt)
Kui laps kaldub tugevalt ühele või teisele poole, siis võib ta olla kerge või 
raske lapse klassikaline näide. Kui laps on kuskil keske ja tema käitumine 
tekitab probleeme, siis n kasulik iseenda käitumistehnikaid muuta. 


Temperament   on   kaasasündinud   ja   suurel   määral   päritav.
Temperamendi   erinevused,   mis   kujunevad   elu   esimestel   kuudel,
võivad olla mõjutatud nii sünnieelsest kui ­järgsest keskkonnast.
Need   erinevused   on   kujunenud   osaliselt   sünnieelsete   keemiliste   või
psühholoogiliste mõjude poolt ajus. Vastsündinud, kellel on madalam


118
ensüümi monoamiinhappe tase on aktiivsemad, ärrituvad kergemini,

on tujukamad kui need vastsündinud, kellel on kõrge MAO tase.
Lapse   algne   temperament   tundub   suuresti   olevat   kaasasündinud,
kuid   muutused   temperamendis   võivad   olla   ajendatud   ebaharilike
sündmuste   poolt,   nagu   näiteks   vanema   surm,   ootamatu   ande
esiletulek,   narkootikumide   kasutamine.   Kaudselt   võib   lapse
temperamenti   mõjutada   ka   naiste   rahulolu   tase   nende   rolliga   (ema
roll).
Me võime vaid oletada, et raskel lapsel oli raskem aeg samal ajal kui
kerge   laps   ringi   jooksis.   Tegelikult   on   temperamendi   mõju   lapse
kohanemisele   või   oskusele   keskkonnaga   tervislikul   viisil   toime   tulla
keerulisem.   Ka   uuringud   näitasid,   et   raskete   laste   puhul   on
käitumisprobleemid   tõenäolisemad.   Isegi   kerge   laps   võib   käituda
samuti ülemäärase stressi all. Ülemäärane stress tekib siis, kui lastelt
oodatakse käitumist, mis on vastuolus nende algse temperamendiga:
näiteks   kui   hajevil   lapselt   oodatakse   keskendumist   ülesannetele
pikaks   ajaks;   kui   last   pidevalt   segatakse,   samal   ajal   kui   ta   on
süvenenud   puzzle   kokkupanemisse   või   probleemi   lahendamisse   või
kui kõrgelt aktiivne laps jäetakse regulaarselt kitsasse korterisse. 
Vanemad   on   muidugi   tähtsaks   faktoriks.  Sobivus   lapse     ja   vanema
vahel   mõjutab   nende   tundeid   lapse   suhtes.   Energilised,   aktiivsed
vanemad   võivad   muutuda   kannatamatuteks   aeglase   liikumise   ja
sõnakuuleliku   lapsega,   samal   ajal   kui   vähenõudlikumad   vanemad
tervitaksid sellist isiksust.
Järgnevalt mõned vanemaks olemise strateegiad:
 Väga jõulise, tugeva lapsega:
 Kasutada   selliseid   tegevusi   nagu   soe   vann,   massaaž,
veemängud, jutud
 Märgata signaale, mis viitavad pinge tõusule
 Aidata lapsel õppida märkama samu signaale
 Kasutada huumorit pinge hajutamiseks





119
 Õpetada   lastele   võtma   aeg   maha   –   aeg   enda   maha
rahustamiseks
 Hoiduda   pinge   tõstmisest   reageerides   intensiivselt   lapse
käitumisele
 Anda kainet, asjalikku selget tagasisidet
 Aeglaselt kohaneva lapsega:
 Luua kindel rutiin
 Valmistada   laps   ette   arutades   päevaplaane   kui   rutiin
muutub
 Valmistada laps ette üleminekuteks
 Anda hoiatused üleminekuks mõned minutid enne järgmist
tegevust
 Anda aega lõpetada üks tegevus enne teise alustamist
 Vältida  sagedasi muutusi/ siirdeid  hoides   need  võimalikult
harvad
Üks olulisemaid asju, mida vanemad võiksid teha, on leppida lapsele
iseloomuliku temperamendiga, selle asemel, et püüda mõjutada lapse
karakterit oma  ettekujutuse  järgi sobivas vormis. Sealt võivad alguse
saada   käitumisprobleemid.   Tüdrukute   vanemad   võivad   kasutada
painduva graafiku nõuet,  lastes  lapsel endal tempot dikteerida, samal
ajal kui poiste vanemad aitavad teha graafiku, mis baseerub nii lapse
kui ka vanemate vajadustel.
Lapse   algse   temperamendi   äratundmine   kergendab   vanemate
kõikvõimsuse   tunnet   ­   et   nemad   ainuüksi   on   vastutavad   lapse
iseloomu väljakujunemisel.
Sageli tunnevad vanemad ennast  frustreerituna oma väga energilise
lapse tõttu. Kuidas hakkama saada pidevalt karjuva lapsega, lapsega
kes läheb endast välja kui mängukaaslased lahkuvad. Ei ole võimalik
muuta   närvisüsteemi,   kuid   on   võimalik   aidata   lapsel   oma   tundeid
väljendama paremini ja ennast tundma õppida.
Vanema ülesanne ongi aidata lapsel kohaneda oma temperamendiga
vm eripäraga. Laps tunneb end süüdi kui ei suuda käituda vanemate


120
ootuste   kohaselt,   saades   pahandada   valjuhäälse   tahtmatu

reageeringu vm pärast. Asudes lapse suhtes neutraalsesse positsiooni
on kergem nii mõista kui toetada last oma loomusega toime tulemaks.
Olle tundlik, soe ja kannatlik, see on  üks viis mõista last. Kui laps
häirib   oma   kisaga   teisi   pere   liikmeid,   siis   on   võimalik   temaga   koos
minna   teise   ruumi   vms.   Laps   ei   suuda   veel   oma   emotsioone
kontrollida   nii   kui   täiskasvanud,   samas   on   võimalik   teda   õpetada
märkama oma tundeid ja reguleerima on tundeväljendusi. Rahutute
laste puhul omab kodune rutiin, stabiilsus suurt tähendust. Kindlad
söögi­   ja   uneajad,   pesemis­   ja   uinumisrituaalid   aitavad   lapsel
paremini iseendaga toime tulla. 
 Ülesanne:
Mõtle   välja   3   erinevat   rituaalset   tegevust   lapse   magama
panemiseks,   pesemiseks,   riietumiseks.   Uuri   selleks   oma
kursusekaaslaste   mälestusi   oma   lapsepõlvest,   vestle
erinevate emade­isadega. Koosta enda jaoks spikker.
Isegi ema üsas on iga inimene ainulaadne isiksus. Juba enne imiku
Seosed traditsiooniliste temperamenditüüpidega:
ilmale   tulekut
Koleerikutest   imikud   reageerivad   valjuhäälselt
eksisteerivad   tal
väiksemalegi   diskomfordile,   nad   imevad   tugevalt,
mõned   erinevused   (n. rahutult – rinna võtmine näib olevat kui tants, õppides
isiklik   aktiivsuse   tase ise   sööma   suudavad   nad   kogu   oma   ümbruse   ära
jne.).   Pärast   sündi mäkerdada. Kleepides ja maalides jätkub neil nii liimi


ilmnevad kui värvi lisaks paberile ka iseenda peale, nende töö
saab kiirelt valmis kuid on lohakas. Melanhoolikutest
individuaalsed
lapsed   mitte   ei   nutta   vaid   viriseva,   viiksuvad,   nad
erinevused   veelgi
jäävad sageli rinda võttes magama, sest see väsitab,
enam.
nende   pliiatsijoon   on   nõrk   ja   ebakindel,   oma   täid   ei
Soolised erinevused taha nad eksponeerida, sest arvavad sageli, et see ei
On tehtud järeldus, et
ole   piisavalt   kena.   Sangviinikutest   lapsed   o
soolisi erinevusi ei saa rõõmsameelsed, suudavad kergelt meeldida. Kipuvad
kirjeldada   varem   kui käelistes   tegevustes   matkima   näidiseid.
peale   teist   eluaastat. Flegmaatikutest imikud meenutavad vanamehi, rinda


On   ka   uurimusi,   mis võttes   matsutavad,   nohisevad,   neil   on   aega   küll.   Ka
oma   tegevustes   on   nad   aeglased   kuid   põhjalikud.


121
keskenduvad   viisile,   kuidas   täiskasvanud   käituvad   vastsündinu
suhtes. Imik, isegi vastsündinu puhul sõltub kohtlemine sellest, kas
laps   on   tüdruk   või   poiss.   Kui   võõrad   oletavad,   et   nuttev   beebi   on
meessoost,   siis   nad   enamasti  eeldavad,   et   "poiss"   nutab   vihast;  kui
nad   arvavad,   et   imik   on   "tüdruk",   siis   nad   mõtlevad,   et   tüdruk
kardab.
Vanemate käitumine nende laste suhtes on mõjutanud vanemate endi
soost, imiku  vanusest  ja imiku isiksusest.
Kui   me   nüüd   vaatame   lähemalt   perekonna   äärmiselt   tähtsat   mõju,
kus   laps   kasvab,   siis   me   näeme   veel   teisigi   erinevusi   poiste   ja
tüdrukute vahel. 


Perekond kui kasvukeskkond


 Ülesanne:


Kas sinu sünd oli kavandatud ja rõõmuga tervitatud? Kui
vanad   olid   su   vanemad?   Kas   nad   olid   kehaliselt   ja
vaimselt terved? Kas nad elasid jõukalt, tavaliselt või olid
nad   vaesed?   Kuidas   sobisite   teiste   pereliikmetega?   Kui
palju inimesi elas su kodus?
Kaheldamatult   on   ühiskondlikud   tegurid   olulised   inimese   arengut
mõjutavad  tegurid.   Samas   avaldab   iga   pere   liige   sh   laps   oma   mõju
perekonnale . Lapse sugu, tervis, sündimisjärjekord (vanim, keskmine,
noorim, ainuke laps) mõjutavad vanemate tundeid ja käitumist lapse
suhtes. 
Pere,   milles   tänapäeva   lapsed   üles   kasvavad,   on   tublisti   erinev
sajanditagusest. Tulevikus muutub pereelu arvatavasti veelgi rohkem.
Täna sündinud lapsel on tõenäoliselt  vaid üks järglane, ema töötab
üha enam väljaspool kodu, isa aga osaleb lastekasvatamisel tänasest
enam. 40%­lise tõenäosusega kasvatab vähemalt osa lapse elust teda
vaid   üks   vanem   (arvatavasti   ema)   ja   seda   peamiselt   lahutuse   tõttu
(Masnick & Bane, 1980).




122
Niisugused muutused perekonnas põhjustavad teistsugust lähenemist

sotsialiseerumisele  ehk   sellele,   kuidas   laps   õpib   ühiskonnas
väärtuseid ja sellega seotud käitumisnorme. Suhted, mis kujunevad
varases   lapsepõlves,   loovad   aluse   lapse   sotsialiseerimise   mallile.
Minevikus uuriti eelkõige lapse ja ema omavahelist suhet, nüüd aga
tunnustatakse   ka   teiste   suhete   tähtsust   (isaga,   vendade­õdedega,
vanavanematega).
Pereuuringute üheks keskendumissuunaks on jälgida, kuidas toimib
pere   kui   tervik:   kuidas   mõjutavad   vanemate   abielusuhted   nende
suhtumist   lapsesse;   kas   lapse   vanemad   toimivad   erinevalt   siis,   kui
nad   on   lapsega   üksi   ja   koos.   Küsimuse   selline   asetus   on   andnud
provotseerivaid vastuseid. E.g. on leitud, et kui mõlemad vanemad on
kohal   ja   räägivad   teineteisega,   siis   pööravad   nad   lapsele   vähem
tähelepanu;   vanemate   liigne   omavaheline   lähedus   võib   olla
takistuseks läheduse tekkimisele lapsega; samas võib lapsevanemaks
olemine   ise   abikaasasid   lähendada   või   ka   tekitada   stressi   (Belsky,

1979). Niisiis, peresuhete keerukast võrgust parema pildi saamiseks

tuleb läheneda perele kui tervikule.
On üldine arvamine, et varases lapsepõlves moodustuvad kvaliteetsed
suhted panevad aluse võimele luua lähedasi suhteid hilisemas elus.
Vaadelgem   nüüd,   kuidas   mõjutab   beebi   oma   lähedasi,   ja   need
omakorda teda.


Ema
Kaasajal rõhutatakse väga ema ja lapse sideme tähtsust. Varasemat
kirjandust   uurides   märkame,   et   enamik   arenguõpetuse   pooldajaid
nõustusid   Napoleoniga,   kes   arvas"...   lapse   hea   või   halb   käitumine
edasises   elus   sõltub   täiesti   emast".   Oleme   näinud,   et   ka
psühhoanalüütiline   teooria   keskendub   ema   mõjule.   Olgugi   et   ema
suhe   lapsega   pole   tema   ainus   suhe   (nagu   tänapäeval   üldiselt
tunnustatakse), täidab see siiski keskset rolli mõlema arengus. 





123
Kuidas   ja   millal   siis   see   eriline   lähedus   tekib?   Mis   sunnib   ema
hellitama last hoole ja tähelepanuga, mida too nii väga vajab?
Vastuse leidmiseks on püütud jälgida loomi. Äsjakoorunud tibu jälgib
esimest liigutust, mida ta näeb ­ tavaliselt, ehkki mitte alati, on see
"liigutaja"   kana .   Lorenz     nimetab   sellist   käitumist  jäljendamiseks
(imprinting),   mis   on   õppimise   loomusunniline   vorm:   esimese
kokkupuute ajel õpib loom ära tundma ja usaldama üht konkreetset
indiviidi.   Vastavalt   Lorenzile   tekib   jäljendamine   looma   varasel
eluperioodil   väga   lühikese   ning   kriitilise   ajavahemiku   jooksul
automaatselt ja on pöördumatu. Kitsedel ja lehmadel on kohe pärast
sünnitamist omalaadne rituaal; kui selle läbimine ei ole võimalik või
seda segatakse, siis ei tunne ei ema ega vastsündinu teineteist pärast
ära.   Vastsündinu   jaoks   võib   tagajärg   olla   hävitav:   ebanormaalne
areng,   kehaline   kuivetus   või   koguni   exitus   letalis   (Blauvelt,   1955;

Mil määral on sellised nähtused üle kantavad lastele, inimesele? 
Vähemalt kaks uurijat (Klaus ja Kennell ­ 1976) väidavad, et kui ema
ja laps lahutada esimesil sünnijärgseil tundidel, siis  ema­lapse side
(ema   lähedustunne,   hooliv   ühendus   äsjasündinuga)   ei   pruugi
normaalselt areneda, ematunne võib nõrgeneda ja lapse areng sattuda
ohtu. Klaus ja Kennell jõudsid selle vastuolulise järelduseni võrreldes
emasid ja lapsi, kes olid sünnijärgselt koos pikemat aega, kui tavalises
haiglas tavaks (seal olid nad suure osa päevast eraldatud teineteisest).
Uurijad   täheldasid   erinevusi,   mis   püsisid   esimesil   eluaastail.   Nende
uurimistöö   julgustas   haiglaid   sisse   seadma   tube ,   kus   ema   ja   laps
võisid olla koos kogu haiglasveedetud aja. Olgugi et arenguteadlased
pooldasid   taolisi   inimlikke   muudatusi,   ei   leidnud   nn   kriitilise   aja
olemasolu hilisema uurimise käigus kinnitust (Chess&Thomas, 1982;
Lamb,   1982b;   Rutter,   1979b).   Mõned   emad   näisid   küll   loovat
tugevama   sideme,   ent   pikaajalist   toimet   ei   järgnenud.   Aastal   1982
muutsid   Klaus   ja   Kennell   oma   algset   seisukohta   ja   1983   kirjutas




124
psühhiaater   Stella   Chess:   "Tänaseks   on   "kriitilise   ajajärgu   mõiste"

inimese arengus oma aja ära elanud".
See järeldus oli kergenduseks adoptiivvanemaile ja neile, kes polnud
sünnijärgselt palju olnud koos. Inimene on märkimisväärselt kohanev
­   erinevalt   loomadest,   kes   talitavad   instinkti   ajel.   Siiski,   sideme
moodustumine   on   tähtis   ja   uurijad   julgustavad   nõrga   sidemega
riskigruppe (vaesed, üksikemad ja ­isad) leidma muidki  tegureid , mis
soodustavad   selle   teket.   (Lamb,   Campos,   Hwang,   Leiderman,
Sagi&Svejda, 1983).
Ema   ja   lapse   suhte   kirjeldamiseks   ja   põhjendamiseks   kasutatakse
sageli ühe eksperimendi kirjeldust (vaata kast). 
Pole   üllatav,   et   kunstlik Reesusahvid eraldati vanemaist 6­12 tundi pärast


ema   ei   suuda sündi   ja   kasvatati   üles   laboratooriumis.
Pärdikutited pandi puuri surrogaatemaga, milliseid
arenemiseks   pakkuda
oli   kaht   tüüpi:   lihtne   silindrikujuline   juhtmeist
samaväärset   ergutust   ja
„traatema“ ja sama konstruktsioon, mis oli kaetud
võimalusi, kui päris ema. sooja   froteeriidega   (pehme   ema).   Piima   said   nad
Katse   näitab   emaduse samadelt     "emadest".   Kui   pärdikuile   anti   valida,
tähtsust   (vastupidiselt siis eelistasid nad veeta aega, tolgendades „pehme


freudistlikule bioloogiliste ema“   küljes,     isegi   siis,   kui   „traatemalt“   saadi
piima!   Kui   ahvid   pandi   aga   tundmatusse   ruumi,
vajaduste   rahuldamisele)
siis  ilmutasid  „pehme  ema  „kasvatatud  pärdikud
järeldades,   et   üksnes
suuremat uudishimu ruumi uurimisel. Tulemus jäi
toitmine   pole   ema­lapse samaks ka  juhul, kui  vastavad emad  ise viibisid
suhtes   määravaks,   see kohal.   „Pehme   ema“   jäi   ahvidele   ka   paremini
hõlmab   ka   kehalisest meelde:   pärast   aastast   lahusolekut   tormasid


lähedusest   tekkiva „pehme   ema“   kasvatatud   ahvilapsed   rõõmsasti
tervitama   oma   "ema",   samas   teised   ei   ilmutanud
rahulduse   ning   ahvide
oma "ema" vastu miskit huvi (Harlow&Zimmerman,
puhul   kaasasündinud
1959). 
vajaduse   klammerduda
ema   külge.   Samuti  on  omad  vajadused   inimlapsel  omad  vajadused,
mida on vajalik rahuldada, kui soovitakse kasvatada normaalset last. 





125
Võrreldes   sellist   ühepoolsele   jäljendamisele   (vastsündinud   looma
loomusunniline hoiak  emaobjekti  poole)  ja  ema­lapse   sidemele  (ema
varajane   emotsionaalne
Kui   Andrese   ema   on   samas   toas,   siis   poeg
side   vastsündinuga)   on
vaatab tema poole, naeratab talle, räägib temaga

1970ndatest   alates

ja roomab talle järele. Kui ema lahkub, siis poiss
uurimistöö   raskuspunkt karjub. Ema tuleb tagasi, poiss kiunub rõõmust.
nihkunud   kahepoolsele Kui poiss on hirmul või õnnetu, siis ta tolgendab


protsessile,   mida takjana   ema   küljes.   Andresel   on   tekkinud
esimene kiindumus.
nimetatakse
kiindumuseks  (attachment).   Kiindumus   on   protsess,   mis   avaldub
sündimisele järgneva kuue kuu kestel ja mis põhineb ema ning lapse
vastastikusel käitumisel teineteise suhtes. 
Kiindumus
Kiindumus  on   aktiivne,   südamlik   vastastikune   suhe   kahe   inimese
vahel.   Nende   inimeste   omavaheline   läbikäimine   tugevdab   veelgi
lähedustunnet.   Võimalik,   et   "lapse   kiindumine   emakujusse   on
inimloomuse   üks   põhjapanevamaid   omadusi"   (Ainsworth,   1979;
lk.932)  . Ema ei pruugi olla talle bioloogiline eluandja  vaid  ükskõik
kes, kes sellena toimib.
Kiindumuse   uurimiseks   leiutas   Ainsworth   "võõra   olukorra"
situatsiooni   (strange   situation)   kutsumaks   esile   käitumist,   mis
võimaldaks   uurida   vanema   ja   lapse   lähedusest   tingitud   tunnete
avaldamist   (Ainsworth,   Blehar,   Waters&Wall,   1978).   Korraldati   8
kolmeminutilist katset, kus laps (ühel juhul koos emaga, teisel ilma)
asetati võõrasse ruumi ühes võõra täiskasvanuga, uurimaks, kuidas
laps   reageerib.   Tavaliselt   jälgiti   last   ka   kodumiljöös.   Ainsworth   jt
leidsid ,   et   kui   panna   1­aastane   laps   sellesse     olukorda,   siis   võib
ilmneda   3   tüüpi   käitumist:   muretu   kiindumus  (kõige   tavalisem
kategooria   ­   66%   imikutega)   ja   vältiv   käitumine  (20%)   ning
ambivalentne käitumine (vasturääkiv, mõlemaid tundeid eviv ­ 12 %).
Muretult kiindunud lapsele on ema kui vundament, kellest lähtuvalt
uurida ümbritsevat. Ta suudab lahkuda emast uurimaks ümbritsevat;


126
kuid tal peab olema võimalus naasta kindlustunde taastamiseks ema

juurde   (tankimine).   Tavaliselt   on   ta   koostööaltis   ja   suhteliselt   vaba
vihatundest.   Muretult   kiindunud   poolteiseaastane   laps   suudab
teistest paremini tulla toime  ümbritsevaga (Cassidy, 1986), ta liigub
vabalt   mööbli   vahel,   ületab   lagedat   ruumi,   leiab   õige   asendi
mänguasjadega  mängimiseks  ja ulatab komistamata  või kukkumata
asjadeni.   Järeldatakse,   et   kuna   ta   teab   ema   olevat   vajaduse   korral
lähedal,   saab   ta   teistega   võrreldes   pöörata   rohkem   tähelepanu
ümbritseva tundmaõppimisele.
Vältiv laps nutab harva, kui ema lahkub, kuid väldib teda naasmisel.
Ta   ei   suuda   vajaduse   korral   küündida   soovituni   ja   ilmutab
vihatunnet. Talle ei meeldi, et teda hoitakse süles, veel vähem meeldib
talle aga sülest mahapanemine.
Ambivalentne laps  muutub rahutuks juba enne ema lahkumist, ta
on äärmiselt endast väljas, kui ema tõesti lahkub  toast , naasmisel aga
ilmnebki   ambivalentsus:   laps   üheaegselt   otsib   kontakti   emaga   ja
seisab   talle   vastu,   põtkides   jalgadega   ning   vingerdades.   Ta   ei   uuri
ümbritsevat ja teda on raskem rahustada (Egeland&Farber, 1984).
Ainsworthi   arvates   loob   laps   nn   "mudeli"   selle   kohta,   mida   ta   võib
emalt loota. Seni, kui ema käitub sellele vastavalt, mudel toimib. Kui
ema muudab suhtumist lapsesse (muutus peab olema jääv), muudab
ka   laps   enda   oma,   mille   tulemusena   võib   muutuda   ka   kiindumuse
tüüp.
Lapsel   on   iseloom   (kalduvus   olla   kaisus   või   nutta,   oma   moodus
tulemaks   toime   olukordadega)   ja   ta   rakendab   oma   mõjujõudu.
Kiindumuse   iseloomu   ei   mõjuta   üksnes   laps,   vaid   ema   ja   laps
üheskoos endi vastava käitumisega.
Ülekaalus  on muretu kiindumus, kui ema on hooliv, tähelepanelik ja
lapse   märguandeile   reageeriv.   Ema   oskused   ja   lapsele   pühendatava
aja hulk omab vähemat tähtsust kui nendevahelise positiivse suhtluse
hulk. (Clarke­Stewart, 1977).





127
Ainsworti   uurimus   (1978)   tõi   esile   emaduse   kvaliteedi   erinevusi.
Muretult   kiindunud   lapse   ema   oli   esimese   sünnijärgse   aasta   kestel
hoolivam. Ta näiteks reageeris sellele, kui laps nõudis süüa: ta mitte
ainult ei osutanud tähelepanu vaid reageeris ka lapse märguandeile,
mil lõpetada toitmine, kui kiiresti või aeglaselt too eelistas süüa, mil
pakkuda   uut   toitu.   Võrreldes   kahe   teise   grupiga   hoidis   selline   ema
last ka lähemal oma ihule.
Vältiva lapse ema ilmutas kõige enam vihatunnet, tal oli raskusi oma
tunnete väljendamisega ja ta hoidus lähedasest kehalisest kontaktist
lapsega. Niisugune laps hakkas omakorda ilmutama viha.
Egeland ja Farber uurisid (1984) madala sissetulekuga vältiva lapse
(enamasti   üksik­)   emasid   ja   leidsid,   et   nood   olid   pinges,   ärrituvad,
eneseusalduseta ega hoolinud eriti lapsest. Ambivalentsete laste emad
küll püüdsid lapse eest hoolitseda, kuid nad ei olnud selleks piisavalt
võimelised,   olles   madalama     intellektiga   ja   mitte   mõistes   lapse
vajadusi.   Muretult   kiindunud   lapse   ema   oli   oskuslikum,
reageerimisvõimelisem   ning   lisaks   veel   arvas   ta   endast   positiivselt,
mis "omakorda võimaldas tal lapsele rohkem pakkuda".
Ilmselt   pole   emaarmastus   iseeneslik,   samuti   ei   piisa   üksnes
armastusest kindlustamaks ema­lapse omavahelist kiindumust. Naise
käitumist lapse suhtes mõjutavad mitmed tegurid: 


 põhjused lapse muretsemiseks, 


 tema kogemus ja pädevus lapse eest hoolitsemises, 


 hingeseisund, eluhoiak, 


 suhted lapse isaga, 


 huvitatus karjäärist ja perevälistest üritustest, 


 elutingimused, 


 sugulaste olemasolu kodus, sh. toetav või vaheletükkiv
ema.


128
Tänapäeval   ei   peeta   last   enam   passiivseks   vastuvõtjaks,   ollakse

hoopis   kindlad,   et   ta   mõjutab   inimesi,   kes   hoolitsevad   ta   eest.   Igat
lapsepoolset   tegevust,   mis   viib   täiskasvanu   vastutoimeni,   võib
nimetada kiindumuslikuks käitumiseks, sh rinna imemine, nutmine,
naeratamine,   liibumine   (vanema   vastu),   läkastamine,   luksumine,
keha   liigutamine,   hingamisrütmi   muutmine,   aevastamine,
röhitsemine ja hooldajale silma vaatamine.
Juba   kaheksanädalaselt   ilmutab   imik   niisugust   käitumist   rohkem
ema   kui   kellegi   teise   vastu.   Tema   "lähenemiskatse"   on   edukas,   kui
ema   reageerib   südamlikult,   väljendades   rõõmu   ja   olles   imikuga
tihedalt   kehalises   kontaktis.   Imik   taipab,   et   niisugune   emapoolne
tegevus   on   vastus   tema   enda   toimimisele,   ta   tunnetab   oma
mõjuvõimu   ning   usaldab   ennast,   sest   ta   suudab   käituda
tulemuslikult.
Lapse   varajaste   iseloomuomaduste   põhjal   saab   ütelda,   kas   tema
kiindumus kujuneb muretuks või rahutuks. Paljudel ambivalentsetel
imikutel   on   vastsündinuna   olnud   mingeid   probleeme,   ühele
uurimusele vastavalt koguni kuni 50%; paljudel ilmnes arengupeetuse
tunnuseid,   mis   kandusid   edasisse   lapsepõlve   ning   mis   võisid
põhjustada raskusi nende eest hoolitsemisel. Siiski, mitte ükski laps
"pole saatusest määratud olema rahutult kiindunud, sest ­ nagu igas
vastastikuses  suhtes ­ teise osapoole reaktsioon omab alati kriitilist
tähtsust".   Ema   ja   lapse   vastastikune   suhtlemine   määrab   ära
kiindumuse kvaliteedi.
Olgugi   et   juba   juurdunud   kiindumuse   tüüp   jääb   tavaliselt   samaks,
võib   see   muutuda Üks   uurimus,   kus   jälgiti   43   keskklassi   vanemate
oluliste   väliste imikuid, näitas, et pea pool neist muutis 12­19 kuu


sündmuste.  vanuses   käitumistüüpi.   Muutused   seondusid
muutustega   perekonnas,   hoolitsusega   seotud
Ema   hoolitsemise
asjaoludes, sh ema minemise tööle väljaspool kodu
oskused   on   esialgse
ning   hoolitsemise   teiste   laste   eest.   Need   imiku
kiindumuse
igapäevast   elu   mõjutavad   muutused   "sundisid
tekkimisel   tähtsad, osapooli   otsekui   uuesti   kokku   leppima   ema­lapse
vahelises   suhtes".   Kõik   muutused   polnud
ühesuunalised:   mõned   imikud   muutusid   vähem
129
"muretult   kiindunuks",   kuid   enamik   siiski
"muretumalt kiindunuks".
aga on põhjapanevaks talle omane südamlik suhtumine lapsesse (n.
rõõmu väljendamine lapse toitmisel), mis mõjutab seda, kas muretu
käitumistüüp säilib või mitte, seda eriti teise eluaasta kestel. Noore ja
ebaküpse  ema  algselt  ambivalentne  laps  muutub muretumaks,   sest
ema saab kogenumaks ja suhtub asjasse positiivsemalt. 
Sageli arvatakse, et laps kes on vanema(te)ga väga lähedalt seotud, on
ka   täiskasvanuna   nendest   väga   sõltuv.   Uurimustulemused   ei   näita
seda. Mida tugevamini on laps seotud vanema(te)ga, seda kergem on
tal   lahkuda   kodunt.   Lapsel,   kel   on   olemas   kindel   aluspõhi   pole
tarvidus viibida vanema läheduses kogu elu. Tema vabadus võimaldab
tal proovida uusi asju, läheneda probleemidele uute vaatenurkade alt
ja käsitleda tundmatut positiivsemalt.
Selline mõju võib püsida 5 aastat pärast sündi. 
Mida turvalisemalt hoitud lapsed on, seda vähem näitavad nad välja
Muretult   kiindunud   pooleteiseaastane   laps,   keda
muret   võimaliku
jälgiti   kaheaastaseks   saamiseni,   osutus
eraldatuse   pärast.
entusiastlikumaks,   püsivamaks,   koostööaltimaks   ja
Kogemustest   on   nad ka   üldiselt   efektiivsemaks   kui   teised.   3­aastane
õppinud   usaldama   ja muretult   kiindunud   laps   saab   mängukaaslastelt
uskuma   oma rohkem positiivset tagasisidet kui rahutult kiindunud


vanemate   tagasi laps.   3,5­aastasena   kirjeldatakse   teda   kui   "liidrit,
ühiskondlikult   hõivatut,   tähelepanu   tõmbavat,
pöördumisse.   Kui
huvitunut ja aktiivselt ümbritsevasse lülitunut". 4­ 5­
lahusolek   emast
aastaselt on ta huvitunum ja pädevam. Uurimus 4­
põhjustab   ahastust, 5­aastaste   kohta   näitas,   et   need,   kes   olid   12­18­
siis   väga   kiindunud kuuselt   olnud   muretult   kiindunud,   saavutasid
lapsed   suhtuvad tõenäolisemalt   iseseisvuse   ja   otsisid   algkoolis


tõenäoliselt     palju õpetajate   abi   ainult   siis,   kui   nad   seda   vajasid.
Varem   rahutult   kiindunud   lapsed   aga   olid
ettevaatlikumalt
tõenäoliselt   sõltuvamad   õpetajatest,   koguni   nii,   et
võõrastesse   kui   seda
nende   vajadus   kontakti,   tunnustuse   ja   tähelepanu
teeksid   teised   lapsed.
järele   segas   võimet   luua   suhteid   teiste   lastega   või
See   polegi   nii õppimist, kuidas käituda eakohaselt.
paradoksaalne,   kui
esialgu tundub. Andes lapsele piisavalt aega harjuda võõra inimesega,


130
mängib   laps   temaga   ema   seltskonnas   peatselt   vabalt,   võttes   seda

nagu   ükskõik   millist   uut   kogemust.   Kuid   sama   laps   võib   muutuda
ebasõbralikuks   ja   hakata   karjuma,   kui   võõras   püüab   teda   näiteks
sülle   tõsta   ajal,   mil   ema   pole   toas.   Sedasorti   käitumine   oleks
suurepäraselt põhjendatav lapse vaatenurgast; ebaloomulikum oleks,
kui laps näitaks valmidust minna võõra juurde peale seda, kui ta on
üksi   jäetud.   Tõesti,   paljud   välditud   lapsed   lasevad   end   kaasa   võtta
pigem võõrastel kui oma emadel.
Lapsed kogevad kartust võõraste ees, ettevaatlikkust inimese suhtes,
keda   nad   ei   tunne,   eraldatuse   hirmu,   ahastust   ja   muret   tuttava
hooldaja   lahkumisel.   Eraldatuse   ja   võõra   kartus   ilmnevad   lapse
esimese eluaasta teisel poolel. See on kiindumuse tekkimise märgiks.
Imikud näitavad harva välja ahastust (muret) olles jäetud võõra isiku
hoolde,   kui   nad   on   nooremad   kui   7   kuud.   Tõenäosus   tunda   end
häirituna   saavutab
Varem oli Robin sõbralik laps, naeratas võõrastele ja
tipu   13­15   elukuuks; koogas   õnnelikult,   kui   keegi   oli   läheduses.   Nüüd,   8­
järgnevatel   kuudel kuuselt, näib ta olevat kui hoopis teine laps. Ta tõstab
tõmbub   see   tagasi kõva   kisa,   kui   talle   läheneb   keegi   tema   jaoks


kuni   muutub   juba tundmatu   või   kui   tema   vanemad   üritavad   jätta   teda
hoidjaga.
väga   harvaks   lapse
kolmeaastaseks saades.
Periood,   mil   kiindumus   tekib   ja   eraldatuse   kartus   tuleb   esile   on
kusagil  8­12     elukuu   vahel   See     on   just   see   aeg,   mil   lastel   areneb
ettekujutus   alalisest   efektist.   Asjaolud,   mis   ähvardavad   imiku
usaldust   ema   olemasolusse   näivad   suurendavat   eraldatuse   hirmu.
Uurijad   on   leidnud,   et   lapsed,   kes   muidu   rõõmsalt   mängivad,
hakkavad nutma, kui ema lahkub ruumist ja sulgeb ukse, aga mitte
siis, kui ema lahkudes ust ei sule. Kui tegemist on lapsega, kes uitab
sageli emast eemale, on see laps enamasti rõõmus (sõltumata sellest,
on   ta   poiss   või   tüdruk).   Kümnekuised   lapsed   pigem   jätavad   emad
sinnapaika,   et   mängida   silmapiiril   olevate   leludega,   kuid   kui   nad
saavad   näha,   et   ema   istub   kusagil   läheduses,   näiteks   kõrvaltoas.




131
Teiste tegurite omavaheline varieerumine võib mõjutada võõra kartuse
taset.   Lapsed,   kes   on   kasvanud   paljude   täiskasvanute   seltskonnas,
ilmutavad   hirmu   võõraste   ees   märksa   vähem   kui  need,   kes  teadsid
ainult mõnda täiskasvanut. Temperamentsemad imikud on tavaliselt
vaid kergelt umbusklikud võõraste suhtes (nagu ka kõige muu suhtes)
ja nad kohanevad kergesti, sama flegmaatilised lapsed saavad märksa
enam   häiritud   ja   ka   ilmutavad   rahutust   kauem.   Ka   olukorrad
erinevad. Mõnikord lapsed lihtsalt ei taha, et keegi neid sülle võtaks,
isegi   mitte   nende   emad;   nad   ei   soovi,   et   neid   segataks.   Nad
reageerivad   negatiivselt,   kui   neid   üllatatakse.   Nad   tervitavad
meelsamini   võõrast   last   või   lühikasvulist   täiskasvanut,   näiteks
kääbust, kui võõrast pikka täiskasvanut. 


Hooldaja
Tänapäeval   töötavad   paljud   emad   ja   arenenud   riikides   töötavate
emade   osakaal   tõuseb   (võrreldes   varasema     traditsionaalse
koduperenaiseks olemise eelistamisega).
Varem   hoolitseti töötava ema lapse eest kodus, tänapäeval viibib ka
USA­s 55% lapsi kodunt väljas (isegi mõned 3­nädalased!). USA­s on
päevakodud kõige kiiremini kasvav vorm lapse eest hoolitsemisel.
Erilist tähelepanu  on pööratud lapse  kiindumustüübi tekkele  juhul,
kui   tema   eest   ei   kanna   hoolt   ema.   Mõju   sõltub   tegurite   arvust,
hõlmates   ka   ema Traditsiooniline pere, kus isa töötab ja ema on kodus, on


rahulolu   ta muutumas   ka   läänemaailmas   harulduseks.   Alates
1980ndatest   aastatest   on   töötava   emaga   laste   arv
abieluga,   tema
kasvanud 2,5 miljoni võrra ja vastavalt USA Tööstatistika
töötamist   osaliselt
Büroo   andmeile   on   see   arv   90%,   suurenenud   kuni   6­
või   täiskohaga;
aastaste   laste   arvelt.   1970ndatest   aastatest   on
milline   on   lapse kahekordistunud   nende   töötavate   naiste   arv,   kel   kodus
sugu,   vanus   ja kuni   aastane   laps.   1985ndal   aastal   naases   pea   pool
iseloom;   milline   on naistest   kohe   pärast   sünnitust   tööle.   Säärane   statistika


hoolitsus, mis saab peegeldab   ühiskondlikke   muutusi,   mis   hõlmab   üha
suurenevat hulka üksikvanema­peresid ja majanduslikku
osaks lapsele.
olukorda,   mis   tingib   vajaduse   lisasissetuleku   järele
soovitava elustandardi jätkamiseks.   

132
Kriitiliseks   on   esimene   eluaasta,   mil   moodustub   ja   kinnistub

kiindumus.   Kui   laps   on   ebastabiilses   või   halvakvaliteedilises
päevakodus   esimese   eluaasta   jooksul,   hakkavad   nad   tõenäoliselt
emast eemale hoidma ning tal tekivad probleemid emotsionaalsed ja
ühiskondlikul   tasandil.   Mõjuteguriks   on   ema   ja   lapse   isik(sus),
perekonnas   esinev   stress   ja   ema   reageerimine   lapsele.   (uurimused
käsitlevad keskklassi peresid)
Laps,  kes viibib emast eemal rohkem  kui 20 tundi nädalas, kaldub
olema rahutult kiindunud ­ seda juhul, kui hoolitseja pole isa (suhe
isahoolitsuse ja emasse kiindumise vahel näib kinnitavat Easterbrooki
ja   Goldbergi   avastusi).   Poisid   on   haavatavamad   kui   tüdrukud.   Kui
poisi eest hoolitseb keegi peale ema (rohkem kui 35 tundi nädalas),
siis   on   ka   tema   kiindumus   isa   vastu   rahutu.   Eriti   haavatav
pikakajalise lahusoleku suhtes on ka ajutiselt raske laps, kelle ema
on   küllalt   rahulolematu   abieluga,   ei   suhtle   inimestega   hästi   ja   on
pigem huvitatud karjäärist.
On ka leitud, et 18 kuu vanused poisid, kelle ema naases tööle nende
esimese   aluaasta   teisel   poolel,   kaldusid   enam   olema   rahutult
kiindunud   kui   need,   kelle   ema   läks   tööle   varem   (kiindumust   ei
jõudnud   tekkida).   See   viitab,   et   esimese   aasta   teine   pool   pole   just
kõige   parem   töölenaasmise   aeg   (eriti  poiste   pärast)   ja   need,   kel   see
osutub hädavajalikuks, võiksid seda teha esimese 6 kuu jooksul. 
Ema­lapse   suhtel   on   kaugeleulatuvad   tagajärjed   isiksuse   arengus,
siiski   pole   see   ainuke   side,   mille   laps   loob.   Kui   lapsel   on   võimalik
suhelda teiste täiskasvanutega, siis arvatavasti kiindub ta ka neisse.
Ema võib küll olla ainuke, kes teda imetab, aga ­ vastuoksa Freudi ja
Eriksoni rõhuasetusele toitmisest ­ imetamine pole ainus kiindumise
tekke   allikas.   Isa,   aga   ka   vanavanemad,   teised   lapsed,   sõbrad   ja
lapsehoidjad,   rahuldavad   samuti   lapse   kehalisi   vajadusi,   lohutavad
teda, mängivad temaga, loovad kindlustunde ja aitavad astuda vastu
maailmale. 





133
Isa
Televisioonireklaamis   on   näha   mähkmeid   vahetavaid   ja   last
vannitavaid   isasid.   Kauplused   pakuvad   mehe   kasvule   vastava
suurusega   titekärusid,   vähemate   ilustustega   mähkmekotte   jne.
Psühholoogid   on   üha   enam   täheldanud   isa   osa   suurenemist
lapsekasvatamisel ja püüavad seda rohkem uurida. Ootused isa rollile
arenenud ühiskondades on muutunud. Ka mehed ise püüavad enam
mõista   oma   muutnud   rollile   esitatavaid   ootusi.   Kuna   varasemad
ootused mehe­isa rollile on vaid osaliselt muutunud, on kohanemine
isa rolliga küllaltki keeruline. 
Uurimustulemused   rõhutavad   tundliku   ja   vastutustundliku   isa
tähtsust   lapse   arengule.   Kiindumus,   mis   tekib   isa   ja   lapse   vahel
esimesel   aastal,   mõjutab   tugevasti  lapse   ühiskondlikku,   hingelist  ja
tunnetuslikku arengut. 
Isagi   loob   (emaga   sarnaselt) Vastavalt ühele uurimusele olid aastavanused


sideme   lapsega   varsti   peale lapsed   võrdselt   vastu   nii   isa   kui   ema
lahkumisele;   9­kuused   aga   ei   protesteerinud
tolle sündi. Uhke isa imetleb
kummagi   lahkumise   vastu.   Mõlema   vanema
oma last ja soovib teda võtta
kohal  olles  eelistas  umbes  pool  lastest  minna
sülle. M.Greenberg ja Morris ema juurde, pool või isegi rohkem eelistas aga
nimetavad   seda   isalikku isa. 
reaktsiooni süvenemiseks: ta tegeleb tõsiselt lapsega. Tite osa sideme
moodustumisel on nagu ikka: ta avab silmi, haarab isa sõrmi, liigutab
end isa süles. Kiindumuse teke isa vastu tekib samal ajal, mil ema
vastugi.   Varasemad Veel   on   leitud,   et   kuigi   lapsed   eelistavad


uurijad   pöörasid võõrastele kas ema või isa, siiski soovivad nad
parema   meelega   olla   ema   juures,   kui   nad   on
tähelepanu   aja   hulgale,
endast   väljas.   Põhjuseks   võib   olla   emapoolse
mis   isa   lapsega   veetis,
hoolitsemise maht võrreldes isaga. 
tänapäeval   uuritakse   aga,
kuidas   isa   käitub   lapsega.   Üldine   arvamus   on,   et   ema   on   looduse
poolt paremini varustatud hoolitsema lapse eest. Uurijad on leidnud,
et "bioloogiliselt põhjendatud erinevust  ei ole teps mitte". Isa räägib
lapsega   nagu   ema;   toites   last   arvestab   ta   tempoga,   milline   sobib


134
lapsele; kui isa näeb teleris nutvat või naeratavat last, siis muutub

nende   südame   rütm,   vererõhk   ja   naha   elektrijuhtivus   sarnaselt
emaga. 
Tüüpiline   isa   pole   siiski   sama   tundlik   kui   ema.   Ühiskondlik
eelarvamus   eeldab,   et   isa   pole   lapse   kasvatamisel   emaga   võrdselt
aktiivne.   Tegelikult   määrab   täiskasvanu   tundlikkusastme   lapselt
saadavate   signaalide   vastu   põhiliselt   ära   hoolitsuse   hulk,   mida   ta
osutab lapsele.
Meie   kultuuris   isa   pigem  mängib  lapsega   kui  hoolitseb  tema   eest.
Mida iganes isa ka ei tee, ta teeb seda teisiti. Ema tegutseb lapsega
õrnalt ja rütmiliselt, isa seevastu (nähtuna videolt, kus isad on koos

2­2,5­kuuste   lastega)   lühiajaliselt   ja   intensiivselt;   isa   patsutab   last,

ema räägib temaga tasa. 
Ppilt   muutub,   kui   vaatame   peresid,   kus   ema   käib   täisajaga   tööl.
Töötavad emad ergutavad oma last rohkem kui pidevalt kodus olevad
emad,   nad   ka   mängivad   oma   lastega   enam   kui   seda   teevad   nende
abikaasad.   Töötamisest   hoolimata   veedavad   nad   rohkem   aega
hoolitsedes oma laste eest kui laste isad. Teine uurimus isade kohta,
kes   olid   oma   laste   esmased   hooldajad,   leidis,   et   need   isad   käitusid
rohkem sarnaselt emadele kui isad, kes täitsid teisejärgulise hooldaja
kohta.
Erinevused   meeste   ja   naiste   vahel,   nii   bioloogilised   kui   sotsiaalsed,
teevad   iga   vanema   rolli   perekonnas   unikaalseks.   Isad   mängivad
väikelastega   enamasti   füüsilisi   mänge,   mis   pakuvad   elevust   ja   on
väljakutseks   hirmudele.   Esimesel   kahel   eluaastal   naeratavad   ja
"moosivad" imikud rohkem  isadele  arvatavasti seetõttu, et meessoost
vanem mõjub neile uudsemalt.
Suhtlemisel lastega käituvad täiskasvanud erinevalt  sõltuvalt sellest,
kas laps on poiss või tüdruk. Isad käituvad poiste ja tüdrukute puhul
palju   erinevamalt   kui   seda   teevad   emad,   isegi   juba   lapse   esimese
eluaasta   jooksul.   Teisel   eluaastal   erinevus   intensiivistub:   isad
veedavad enam aega ja räägivad rohkem oma poegade kui tütardega.




135
Seetõttu   näib,   et   isad   mõjutavad   suuremal   määral   laste   soolise
identiteedi   arengut   kui   emad­protsessi,   mille   käigus   lapsed   õpivad
käituma,   nagu   vastav   kultuur   erinevate   sugupoolte   esindajatele
ajakohaseks peab.
Mõned   uuringud   on   leidnud,   et   isad   mõjutavad   oma   poegade
kognitiivset arengut rohkem kui emad. Mida rohkem tähelepanu isa
pöörab oma pojale imikueas, seda säravam, erksam, uudishimulikum
ja õnnelikum  see laps tõenäoliselt  on (vanuses 5­ 6 elukuud). Isata
kasvanud   poeglapsed   kalduvad   võrreldes     kahe   vanemaga
perekondade   lastega   kognitiivses   arengus   maha   jääma,   isegi   kui
emade käitumine ei muutu. See avastus võib olla kaudne tõend isa
tähtsusest  kognitiivses   arengus;  samuti  võib   see   lihtsalt   peegeldada
väärtust   omada   mõlemat   vanemat   ja   võimalikke   majanduslikke,
sotsiaalseid või muid takistusi, mis tekivad kasvades  ühe vanemaga
perekonnas.
Fakt, et  lapse  kaks vanemat omavad kaht  erinevat isikupära  ­ pole
oluline, milliseid nimelt ­  mõjutab arengut tegelikult teadmata viisil. 
Igaüks,   kes   mängib   suurt   osa   lapse   igapäevaelus,   avaldab   talle
märkimisväärset mõju. 


Muud lähedased
Omades   ühte   või   enamat   õde   või   venda,   on   suhted   nendega
tõenäoliselt kauakestvamad kui mistahes muud suhted. Sa võid oma
lähedastega   pidevalt   tülitseda   nagu   lapsed,   samas   võite   te   ka   olla
üksteise   parimad   sõbrad.   Nii   või   teisiti   on   need   inimesed,   kellega
jagame juuri, kes teavad meid läbi ja lõhki, kes jagavad või toetavad
samu väärtusi ja kes käituvad meiega siiramalt kui keegi teine seda
iganes teeks.
Lähedaste puudumine mõjutab inimese elu sügavalt. Ainukesel lapsel
on hoopis teistsugune lapsepõlv kui õdesid ja vendi omaval.
Eri arvamus valitseb laste omavaheliste suhete ja nende omavahelise
vanusevahe   suhtes.     Arvatakse,   et   vaenulikkus,   mida   on   kogetud


136
endast   aasta   vanema   sugulase   poolt,   mõjub   kahjulikult   imiku

arengule, samas väidetakse ka, et ealine lähedus soodustab läheduse
ja   vendluse   tekkimist   ning   aitab   lastel   õppida   omataolistega   juba
alates   varajasest   east   toime   tulema.   Märgitakse   ka,   et   alla   viie
aastased   lapsed   on   ilmselt   rohkem   häiritud   noorema   pereliikme
sündimisest kui seda vanemad lapsed. 
Kuidas   aidata   lastel   kohaneda   uue   ilmakodanikuga?   Vanematel
soovitatakse valmistada last ette uue pereliikme sünniks ja teha lapse
elus mõningaid muudatusi (näiteks paigutamine teise magamistuppa,
võrevoodi vahetamine suurema vastu, lasteaeda viimine), et vältida ja
vähendada tunnet olla teisejärguline. Vanemad peavad aktsepteerima
hirmu ja armukadedust kui normaalset nähtust, kuid nad peavad ka
kaitsma   uut   last   nende   tunnete   väljenduste   eest.   Samal   ajal   on
vanema lapse  julgustamine seotud imikuga  mängimise ja tema  eest
hoolitsemisega. Rääkides vanema lapsega uuest lapsest, peavad nad
mõista andma, et iga laps on hinnatud isiksus. 
Lapsed kohanevad  uue ilmakodaniku sünniga kergemini, kui nende
isad   pööravad   neile   senisest   rohkem   tähelepanu   ja   pühendumist,
tehes   niimoodi   heaks   ema   ootamatu   hõivatuse   uue   lapsega
tegelemisel. 
Suhtlemine   vanemate Ühes   uurimuses   jälgiti   34   paari   samasoolisi   lapsi
nende kodudes. Noorimad olid vanuselt keskmiselt 20
lastega   muutub
kuud; nende õed ja vennad olid neist 1 kuni 4 aastat
lihtsamaks   peale
vanemad.   Vanemad   lapsed   õhutasid   sageli   nii
imiku   kuuendat negatiivset   kui   positiivset   käitumist,   samal   ajal
elukuud.   Paljudes nooremad rohkem jäljendasid neid.


maailma   riikides   ilmutavad   vanemad   lapsed   mõningast   vastutust
beebide   eest   hoolitsemisel.   Üheaastased   veedavad   oma   vanemate
õdede­vendadega   peaaegu   sama   palju   aega   kui   emadega   ja   kaugelt
rohkem aega, kui oma isadega.
Lapsed   reageerivad   uue   beebi   tulekule   mitmetel   viisidel.   Mõned
Kahe ja poole aastane Ruth tuli lastetuppa, kus tema
taastavad   oma
ema parajasti beebit rinnaga toitis. Paar minutit  seisis
varasemale   eale
Ruth   vaikselt   ja   kartlikuna   ning   pahvatas   siis:
Väikeõde ma tahan oma emmet!


137
iseloomulikud käitumismallid: imevad pöidlaid, teevad püksi, küsivad
rinda või lutipudelit või räägivad titekeelt. Teised seevastu muutuvad
vaikseks   ja   keelduvad   rääkimast   või   mängimast.   Mõned   nõuavad
otsesõnu   beebi   haiglasse   tagasiviimist,   äraandmist.   Mõned   on   ka
uhked,   et   nemad   on   nüüd   "suured",   kes   saavad   ise   hakkama
riietumisega,   potilkäimisega,   kes   saavad   istuda   laua   ääres   koos
täiskasvanutega   ja   aidata   hoolitseda   beebi   eest.   Õnneks   kaovad
enamus   vanemate   põngerjate   käitumisprobleemidest   umbes   selleks
ajaks, kui beebi on saanud 8 kuuseks. 
Laste rivaliteet on sama vana lugu nagu Kaini ja Abeli oma.
Noorema   lapse   sünd   muudab   ema   käitumist   oma   esimese   lapse
suhtes.   Tõenäoliselt   mängib   ta   vanema   lapsega   vähem,   on   vähem
tähelepanelik tema huvide suhtes, jagab rohkem käske, ilmutab enam
vastuseisu ning näitab üles vähem initsiatiivi mängudes ja vestlustes.
Mõned lapsed vastavad sellele omapoolse initsiatiiviga ­ tulevad ema
juurde ise  juttu  ajama või paluvad tal endaga mängida. Teised lapsed
vastavad   omapoolse   taandumisega.   "Imitaatoritel"   võib   olla   vähem
probleeme nooremate rivaalidega, kuna nad on leidnud viisi, kuidas
päästa   oma   suhet   emaga,   taandujad,   kaotanud   rohkem,   peavad
vimma beebi vastu, kes nende meelest on anastaja.
Mida vastuolulisem (konfliktsem) oli ema ja tema esmasündinu suhe
enne   uue  beebi   sündi,   seda   häiritum   vanem  laps   nüüd  tõenäoliselt
on.   Muide,   kui   ema   peale   sünnitust   on   kaua   väsinud   või
depressioonis,   on   enam   kui   võimalik,   et   esmasündinust   saab
taanduja. 
Lõpuks, lapsed kohanevad uue ilmakodaniku sünniga kergemini, kui
nende   isad   pööravad   neile   senisest   rohkem   tähelepanu   ja
pühendumist,   tehes   niimoodi   heaks   ema   ootamatu   hõivatuse   uue
lapsega tegelemisel. 
Uuringutes   on   leitud,   et   ühe   pere   laste   suhtlemine   ja   üksteise
mõjutamine   on   omanäoline   ja   ei   põhine   ainult   rivaalitsemisel.
Samamoodi, nagu esineb rivaalitsemist, esineb ka siirast kiindumust.


138
Alla   kolmeaastased   lapsed   kallistavad   ja   musitavad   oma   väikesi

õdesid­vendi   ja   püüavad   neid   abistada.   Nad   samas   ka   narrivad   ja
kiusavad   neid,   kusjuures   teisel   eluaastal   narrivad   nooremad   neid
omakorda. Tihti, kui suhetes puudub tasakaal, tuleb ette, et üks laps
(enamasti noorem) on sõbralik, samas kui teine (enamalt jaolt vanem)
on agressiivsem.
Noorimatel   lastel   arenevad   kergesti   kiindumussuhted   oma
vanematesse   õdedesse   ja   vendadesse.   Titad   on   häiritud,   kui   nende
alalised kaaslased lähevad kuhugi ära; nad tervitavad neid rõõmuga,
kui   nad   tagasi   tulevad;   nad   eelistavad   oma   pere   lapsi
mängukaaslastele ja otsivad nende juurest kaitset, kui ruumi siseneb
võõraid. Noorematele lastele pakub rahuldust vanemate jäljendamine.
Ettekujutus, et ühe pere lapsed teineteisest hoolivad, ei avalda mõju
mitte   ainult   nende   tulevastele   suhetele,   vaid   ka   igaühe   isiksuse
arengule. Näiteks kui väikesed tüdrukud imiteerivad oma suuri vendi,
võivad   nad   omandada   mõningaid   meestele   iseloomulikke
käitumisjooni.
Ainus laps
Alates 70­ndatest muretsevad paljud noored paarid üha vähem lapsi;
umbkaudu 1 kümnest paarist otsustab tänapäeval ühe lapse kasuks.
Olgugi,   et   inimesed   tihtipeale   peavad   üksikut   last   rikutuks,
ärahellitatuks,   üksildaseks   ja   halvasti   kohanevaks,   ei   kinnita
uurimused   seda   negatiivset   pilti.   Faktid,   mis   põhinevad   115
uurimusel   erineva   ea   ja   taustaga   ainukestest   lastest,   näitavad,   et
üksildastel läheb päris hästi. Selgub, et nii hariduse kui ka mistahes
muu valdkonna taustal on üksiklapsed sarnased esmasündinutele ja
isikutele, kelle peres oli peale nende endi veel vaid üks laps. Seda on
selgitatud tõigaga, et väikesearvulistes peredes on vanematel rohkem
aega     ja   võimalust   lastele   tähelepanu   pöörata:   vanemad   räägivad
lastega   rohkem,   tegelevad   nendega   enam   ja   ka   ootavad   neilt   enam.
Rohkem infot saad raamatust „Ainuke laps“)





139
Vanema puudumine (kaotus)
Mis juhtub lastega, kes on oma vanemad kaotanud väga varases eas,
olgu siis püsivalt või ajutiselt?.
Surma ja lahutuse mõjust väikelapse isiksuse kujunemisele teatakse
suhteliselt   vähe.   Enamus   uuringuid   selles   vallas   on   tehtud   juba
suuremate   lastega.   Imikud   ilmutavad   tugeva   stressi   märke
(virisemine, nutmine, luksumine, häiritud uni ja voodimärgamine) kui
vanematel on käsil lahutus. Teisest küljest   väikelapsed tegelikult ei
mõista   surma   tähendust   ja   kalduvad   seda   pidama   ajutiseks
äraminekuks. 
Ajal, mil orbudekodud olid levinum viis hoolekande teostamiseks laste
üle,   kelle   vanemad   polnud   võimelised   nende   eest   hoolt   kandma   või
olid surnud, juhtus sageli, et paljud imikud surid nendes asutustes
juba   esimese   aasta   jooksul.   Lapsed,   kes   olid   paigutatud
hoolekandeasutusse   pikaks   ajaks,   taandusid   intellektuaalselt   ja
omasid   erinevaid   psühholoogilisi   probleeme.   See   laastav   efekt   kaua
asutustes   viibinud   laste   kohta   kannab   tinglikku   nime   "hospitalism"
(mitte segi ajada hospitaliseerimisega)
Lapsed,   kes   elasid   hästitoimivates   asutustes,   kus   pakuti   neile
piisavalt aktiivset tegevust ja hoolitsust, ei kannatanud intelligentsuse
Klassikaline  uurimus  (Spitri)  võrdles  134  last,  paigutatud  kahte
asutusse (nimed tinglikult "lasteaed" ja "varjupaik") ja 36 last, kes
elasid oma kodus. Aasta lõpuks olid nii "lasteaia" kui lodulapsed
terved   ja   normaalsed.   Ent   "varjupaiga"   lapsed   olid
märkimisväärselt kaotanud kaalus, jäid maha pikkuses ja nende
intelligentsus   tase   oli   kahanenud.   Nad   olid   ka   kergemini
vastuvõtlikud haigustele, tihti ka surmavatele haigustele. See oli
tõsi,   olgugi   et   mõned   "lasteaia"   lapsed   olid   sündinud
vastutusvõimetutel   ning   emotsionaalselt   taandarenenud
tüdrukutel   ning   paljudel   "varjupaiga"   lastel   oli   suurepärased
taustad. Suurim erinevus nende kahe asutuse vahel, nagu selgus,
oli   tähelepanu   suurus,   mida   lapsed   kogeda   said.   "Lasteaias"
hoolitseti nende eest igakülgselt täisajaga nende endi emade või
isiklike hooldajate poolt; "varjupaigas" hoolitses 8 lapse eest 1 õde
­ see situatsioon oli tüüpiline näide riigiasutuse hoolekandest. 


140
mahajäämuse all. Ent isegi nende tingimuste korral eksisteerib laste

jaoks risk kaotada sotsiaalses arengus.
Asutustesse   sattunud   laste   intellektuaalse   ja   emotsionaalse   arengu
mahajäämust
13   ilmselt   vaimselt     taandarenevad   kaheaastast   last   viidi
on   võimalik orbudekodust asutusse, mis oli mõeldud vaimselt alaarenenud
ületada väikelaste   jaoks.   Sealsed   noored   nais­   ja   meestöötajad


piisava hoolitsesid   armastusega   nende   laste   eest   ning   veetsid   palju
aega nendega mängides ja rääkides, suhtudes neisse nagu oma
tähelepanu ja
lastesse.   Kui   needsamad   lapsed   olid   juba   täiskasvanud,   olid
nad   kõik   13   täiesti   võimelised   ühiskonnas
funktsioneerimiseks:   nad   kõik   abiellusid   ja   said   normaalsed
lapsed.   Neli   nendest   astusid   kolledžisse.   Et   kontrast
ilmekamalt esile tuua, tuleb mainida, et n. ö. kontrollgrupi 12
noorukit,   kes   jäid   orbudekodusse   pikemaks   ajaks,   olid
madalama   intelligentsus   tasemega   ja   neli   viibisid   endiselt
puudega laste hooldeasutuses


stimulatsiooniga   isikute   poolt,   kellesse   laps   suhtub   nagu
"asendusemasse".
Isiklik   tähelepanu   meeldivalt   ja   hoolitsevalt   inimeselt   võib   peaaegu
täielikult   korvata   puudujäägid   suhetes   vanematega   või   nende
puudumise üldse. 
Ka   lühiajalisel   haiglasviibimisel   näitab   laste   vaimne   vastuvõtlikkus
tagasimineku   tendentsi.   Haiglas   ei   ole   sama   suurt   hoolitsust   nagu
seda on tavaliselt kodus. 
Vaatluse   all   olnud   hospitaliseeritud   beebid   vanuses   15­   30   kuud
läbisid 3 eraldatuse hirmu etappi: 
1. protesteerimine:   beebid   üritavad   aktiivselt   oma   emade   sülle
pääseda, raputades voodit ja keerutades end selles ringi.
2. meeleheide:   beebid   muutuvad   tagasihoidlikeks   ja   apaatseteks,
nutavad   monotoonselt   või   vahelduvalt.   Kuna   nad   on   üldiselt
väikesed, arvatakse enamasti, et nad on olukorraga leppinud. 
3. eemaldumine:   beebid   aktsepteerivad   hoolitsust,   mida   osutavad
neile   hooldusõed,   nad   söövad,   mängivad   ja   suhtlevad,   kuid





141
emade külaskäigu puhul muutuvad apaatseteks ja isegi hoiavad
eemale.
Kui   beebi   või   veidi   suuremat   last   on   vaja   panna   haiglasse,   tuleb
astuda   samme,   ennetamaks   võimalikku   stressi   ja   hirmu.   Paljudes
haiglates lubatakse vanemal jääda lapse juurde ka ööseks. Päevased
visiidid teiste pereliikmete poolt ja teatud peresisese rütmi tekkimine
vähendab olukorra võõristust. 
Lapsed, keda on jäetud sagedamini vanavanemate või hoidjate hooleks
või   kes  on   veetnud   ööd   mõne   tuttava   majas,   on   tõenäoliselt   vähem
häiritud haiglasse minekust.
Lapsed,   kes   on   eraldatud   mõlemast   vanemast,   saavad   tõenäoliselt
palju   rohkem   häiritud,   kui   asi   pole   ainult   eraldatuse   faktis,   vaid
põhjuses,   mis   on   selle   taga.   Kui   eraldamine   tuleneb   perekondlikest
ebakõladest,   on   4   korda   tõenäolisem,   et   lapsed   näitavad   üles
antisotsiaalset käitumist kui siis, mil eraldatus johtub puhkusest või
füüsilisest   haigusest.   Laste   eemalolek   mõlemast   vanemast   on
tõenäoliselt   rohkem   laastava   mõjuga   siis,   kui   vanemate   abielulisi
suhteid peetakse kehvadeks, mitte aga õnneliku abielu on puhul.


Perekliima
Hoolimatutel   vanematel   on   sageli   rohkem   abielulisi   probleeme   ning
nad tülitsevad ka füüsiliselt. Neil on tavaliselt rohkem lapsi ja nende
majapidamine on organiseerimata. Sellises peres on palju stressi. Uue
mehe ilmumine majja ­ olgu see siis kasvõi ema meessõber, võib olla
alguseks lapse kuritarvitamisele.
Ükskõiksed   vanemad   kalduvad   olema   emotsionaalselt   tõrjuvad   oma
abikaasade ja laste suhtes. Ahistavad vanemad seevastu lõikavad end
ära muust maailmast ­ naabritest, sugulastest ja sõpradest ­ nõnda
pole neil kedagi, kelle poole vajadusel pöörduda ja keegi ei tea, mis
toimub selles peres.
Keskkonnatingimused,   milles   perekond   elab   (näiteks   töötus   ja
majanduslikud   raskused)   mõjutavad   vanemate   suhtumist   ja   nende


142
võimalusi   oma   laste   eest   hoolt   kanda.   Mehed,   kes   on   töötud   või

õnnetud   oma   senise   töö   pärast,   kohtlevad   oma   naisi   ja   lapsi
halvemini.   Mingis   kultuuris   prevaleeruv   vägivald   võib   õhutada
vägivalda ka peresiseselt. Riikides, kus kuritegusid esineb harvem ja
vanemad karistavad lapsi vähem, on ka laste kutitarvitamine väiksem.


Enesekontrolli ja eneseregulatsiooni arenemine
Laps   liigub   negativismilt
12­kuune Erika paterdab elektripistiku juurde ja
sotsiaalse   vastuvõetavuse
püüab   seda   sõrmega   puudutada.   Tema   ema
suunas. 
hüüab "Ei!" ning Erika tõmbab sõrme tagasi. Ta
Kasvades on   saanud   käskluse.   Järgmise   sammuna   ta
eneseregulatsioon   areneb kõhkleb,   raputab   pead   ja   ütleb   "Ei!".   Ta   on


paralleelselt   kognitiivse enesele   keelanud   teha   midagi,   mida   eelnevalt
kellegi   teise   poolt   keelati.   Kuigi   ta   ise   seda
teadlikkusega.   Hoolimata
täpselt   ei   taju,   on   Erika   astunud   otsustava
sellest,   kas   laps   mõistab
sammu   eneseregulatsiooni   teel:   sõltumatu
täiskasvanu   käske   või
kontroll   omaenda   käitumise   üle,   et   mugandada
mitte, sõelub ta sealt siiski seda vastavalt sotsiaalsetele ootustele. 
välja   suure   hulga   infot
selle kohta, milline käitumine on üldiselt heakskiitev.
Alates   sünnimomendist   läbivad   lapsed   neli   faasi   eneseregulatsiooni
saavutamise teel. 
1.   faas  ­   neurofüsioloogiline   modulatsioon   (sünnist   kuni   2/3
elukuuni).   Esimestel   nädalatel   rahustavad   üleerutuse   korral
imikud   ennast   ise   kasutades   selleks   niisugust   originaalset
reflektiivset   käitumist   nagu   imemine.   Ent   kuna   neil   on   enese
üle piiratud kontroll vajavad nad (erineval määral) vaigistamist
või   tähelepanu   kõrvalejuhtimist   sellelt,   mis   neid   ärevusse   on
ajanud.
2.   faas  ­   sensomotoorne   modulatsioon   (2/3   kuni   9/12
elukuuni).   Kui   imikud   jõuavad   sellesse   ikka,   mil   nad   päeval
rohkem ärkvel viibivad, saavad nad rohkem teadlikuks sellest,
et nende teod võivad muuta nende maailma. Siiski rakendavad




143
nad   oma   mõju   keskkonnale   ainult   siis,   kui   keegi   või   miski
köidab nende tähelepanu st ebateadlikult. 
3.   faas  ­   kontroll   (9/12   kuni   18   elukuuni   ja   kauemgi)
Jalutamine   annab   imikutele   võime   ja   intensiivistab   nende
liikumist,   nad   hakkavad   rohkem   tähelepanu   pöörama   sellele,
mida   teevad.   Nüüd   hakkavad   nad   märkama   ka   hooldaja
nõudmisi   ja   reageerima   nendele   kas   eitavalt   või   heakskiitvalt.
Kas nad alluvad korraldustele või ei , omavad nad siiski juba
kontrolli oma käitumise üle.
Kontroll   on   ühenduses   üldise   arenguga,   mida   Piaget   kirjeldas   kui
intensiivset, aga ka eesmärgikindlat käitumist, mis aga spetsiifilistes
olukordades on piiratud. Lapsed, kes on jõudnud kolmandasse faasi,
ei  oma   veel   kognitiivset   oskust   teha   üldistusi   ja   ka   nende   mälu   on
piiratud.   Ka   nende   ettekujutus   sellest,   mida   nad   saavad   teha,   võib
maha   suruda   arusaamise,   mida   nad   peaksid   tegema.   Kuna
eneseteadlikkus   on   alles   hakanud   arenema,   siis   nad   tegelikult   ei
mõista veel, mida tähendab kontrollida ennast. 
4. faas  ­ enesekontrolli ja eneseregulatsiooni süvenemine (18 ­
24 ja kauem). Neljandas faasis areneb lastel võime formuleerida
ja meelde tuletada möödunud sündmusi. Nad oskavad juba ka
jälgida enda käitumist ja nad saavad seostada oma tegusid neile
hooldaja   poolt   antud   korraldustega.   Enamus   kaheaastaseid
näiteks   juba   teavad,   kuidas   reeglite   järgi   peaks   sööma   ja
riietuma või mängima ja magama; nad teavad, millist käitumist
neilt   oodatakse,   kui   nad   jäetakse   üksinda   mängima.
Enesekontroll   tähendab   seega,   et   meenutatavale
informatsioonile   tuginedes   muudavad   või   kujundavad   lapsed
oma   tegutsemist,   et   olla   sotsiaalselt   aktsepteeritav   nende
ettekujutuse kohaselt, isegi siis, kui hooldajat parasjagu kohal
pole.   Siiski   on   lapse   kohanemisvõime   uutes   situatsioonides
üsna   piiratud   ning   surveolukordades   unustavad   nad   reeglid
kergesti.   Kui   pall   veereb   tänavale,   jookseb   laps   sellele   järele.


144
Samuti   on   lastel   raskusi   pikkade   või   ootamatute   viivitustega;

oodates väljaminekut, kuni isa ripub   telefoni otsas, on nende
jaoks peaaegu väljakannatamatu. 
Eneseregulatsiooni mõiste ja selle mõistmine aitab selgitada nähtust,
miks vanematel kui kolmeaastastel lastel on kergem kohaneda haigla
või lasteaiaga, mis nagu teame, on raske nooremate laste jaoks.





Mänguiga ehk koolieelik – 3-6 aastane

Mänguea arenguväljakutsed
Eluaastad kolmest seitsmeni on võimsa ja mitmekülgse arengu aeg.
Lapse   kognitiivsed   võimed
arenevad,   kujutlusvõime
kasvab   ja   tema   isiksus   leiab
eneseteostamise   võimalusi.
Laps   tahab   ja   kogeb   piire.
Tundeelu   läbib   mitmeid
võimsaid   etappe.   Sotsiaalne
areng   liigub   edasi   suurte   sammudega   omandamaks   ühiskonnas
elamise oskusi.
Mänguiga   võiks   kirjeldada   mängimise   ajana,   kerge   või   ka   lihtsa
eluetapina.   Seda   ta   siiski   ei   ole.   Kiire   kasv   ja   kuhjuvad   muutused
kõigil arengualadel panevad lapse vastamisi teatud uute kogemuste ja
asjadega. Ta vajab täiskasvanu mõistmist ja kaaslaste seltskonda.
Lapse   peenmotoorika   areneb   ja   käe   ja   silma   koostöö   paraneb.   See
võimaldab   erinevaid   mänge,   käelist   tegevust   ja   konstrueerimist.
Jämemotoorikas   muutuvad   liigutused   paremini   juhitavateks,   laps
muutub vastupidavamaks ja tema tasakaal paraneb.
Kognitiivse   arengu  alal  areneb   mõtlemine   kujutluste   käsitluste   läbi.
Kujutlusvõime   (fantaasia)   rikastub.   Sõnavara   kasvab,   laused
pikenevad   ja   kõnelise   väljenduse   üleehitus   areneb.   Kognitiivsed
oskused lisavad lapsele teavet maailmast ja iseendast.
Väikelapse   arenguna   sündinud   käsitlus   iseendast   jätkub.   Lapse
mina­pilt   vormub   realistlikumaks.   Mängueas   areneb   supermina   ja
sooidentiteet.
Sotsiaalse   arengu   arenguülesanneteks   on   sotsiaalsete   oskuste
õppimine,   sõprussuhete   loomine   ja   piiride   ning   keeldude
omandamine.   Mänguea   lõpuks   on   laps   valmis   kooli   minema.   See
eeldab temalt piisavat küpsust kõikidel arengualadel.


146
Mänguea põhitundmusteks on algatusvõimelisus ja süütunne. Ühelt

poolt   on   mänguealine   uudishimulik,   algatuslik,   julge,
õppimishimuline,   innukas,   energiline   laps,   teiselt   poolt   valdab   teda
süütunne, ebakindlus, hirm ja abitus.
Lapse   toimetulek   mänguea   arengukriisiga   sõltub   sellest,   kuidas   ta
läbib   vanusele   omased   väljakutsed   ja   kuidas   tema   kasvatuse   eest
hoolitsevad   täiskasvanud   suudavad   teda   toetada   tema   ülesannetes.
Sihiks   on,   et   mänguea   tulemusena   areneb   isiksuses   positiivset
algatusvõimet,   huvi   maailma   vastu,   julgust,   õppimise,   kogemise   ja
proovimise   soovi   ja   usaldust.   Mänguea   põhijõud,   tahtlikkus   ja
sihiteadlikkus juhivad lapse kooli.


Koperdajast liikuvaks meistriks
Jämemotoorika
Kaheaastane   oskab   kasutada   põhilisi   jämemotoorika   oskusi.
Mängueas   muutub   liikumine   sulavamaks,   valitsetumaks,
paindlikumaks ja tasakaal paraneb. Lapse liikumine mitmekesistub ja
muutub kindlamaks.
Väikelapse eaga võrreldes on liikumisel nüüd eriline tähendus. Sellest
saab   tegevuse   ja   mängu   eeldus.   Väikelaps   liigub   selleks,   et   õppida
liikuma,   mänguealine   liigub   minemaks   kuhugi,   mängimaks   või
tegemaks   midagi.   Liikumise   astmeline   automatiseerumine   vabastab
lapse   energia   eneseteostamiseks.   Laps   kogeb,   mida   kõike   ta   saab
teha,   kuhu   tema   oskused   ulatuvad.   See   on   osa   iseenda
tundmaõppimisest.
Kolmeaastane kõnnib vabalt, jookseb vilunult ja tuleb vaevata toime
trepil   liikumisega.   Tema   võimetest   piisab   kolmerattalise   rattaga
sõitmiseks. Neljaaastaselt oskused kinnistuvad ja ta tahab neid kõiki
kogeda.
Neljaaastane tahab palju ja vabalt liikuda. Ta jookseb, hüppab, ronib,
lööb palli, kõnnib tasakaalupalgil jne. Nii  õpib ta uusi oskusi,  saab
kindlustunnet  liikumisest  ja liigutused automatiseeruvad. Samas õpib




147
ta tundma iseennast ja oma võimeid, tema hindamisvõime ei ole eriti
hea   selle   suhtes,   mida   ta   suudab   ja   mida   ei   suuda   teha.   See
põhjustab ohtu õnnestuste tekkimiseks. Eriti suur on see laste puhul,
kes ronivad puude otsa, kividele, ka katusele mõistmata, et sealt võib
alla kukkuda. Nad on ületavad “mõtlemata” sügavaid ojasid ja lähevad
õhukesele jääle.
Viieaastane   liigub   vaevata   ja   paindlikult.   Põhiliigutused   on
automatiseerunud.   Laps   liigub   palju   ja   hea   meelega.   Ta   naudib
liikumisoskust ja selle kasutamise võimalust. Laps tunnetab paremini
võimeid   ja   nende   piire.   Suutlikkust   on   lisandunud   ja   liigutused
muutunud rahulikumaks ja valitsetumaks. Jooksmine, pallimängud,
rattaga sõitmine, suusatamine, uisutamine, matkamine, võistlemine,
võimlemine, tantsimine jne. on meeldivad.
Erinevates   liikumistes   on   vajalik   last   juhendada   ja   innustada,
lähtudes   tema   enda   huvist,   innustusest   ja   võimetest.   Erinevad
liigutustekompleksid,   väledus,   painduvus,   tasakaal,   lihasjõud,
püsivus   ja   keha   valitsemine   arenevad   innustavas   keskkonnas
harjutades.
Kuueaastane   laps   kasvab   palju   ja   keha   proportsioonid   muutuvad.
Lapsele omane ümarus kaob. Kuueaastane on olemuselt, oma kätelt
ja   jalgadelt,   “varsasarnane.   Kasvukiirus   toob   kaasa   ebakindlust   ja
raskusi   keha   valitsemisel.   Varem   hästi   õnnestunud   oskused   võivad
ebaõnnestuda,   tuua   kaasa   raevu   ja   pettumust.   Kuueaastane   võib
pillata   piimaklaasi   ja   konstrueerimise­,   õmblemise­   ja
käsitöötegevused   ei   õnnestu   nii   hästi   kui   varem.   Kui   laps   saab
tuttavamaks oma uue olemusega tuleb rahu tagasi ja seitsmeaastast
me kohtame juba tasakaalustatuna.


Peemotoorika
Mängueas   arenevad   võimsalt   peenmotoorika   oskused   .   Väikelapse
tervikliigutused   eristuvad,   muutuvad   täpsemaks   ja   valitsetumaks.
Silma   ja   käe   koostöö   areneb.   Kolmeaastane   suudab   pildi   tükkidest




148
kokku panna, asetada erinevaid kujundeid alusel õigetele kohtadele,

ajada pärleid niidile jne. Ta joonistab sirgjoont ja ringi.
Viieaastane joonistab põhikujundeid. Ta oskab kasutada kääre, liimi
ja erinevaid töövahendeid. Viieaastane konstrueerib, teeb käsitööd ja
meisterdab meeleldi.
Lapse   joonistused   peegeldavad   peemotoorika
arengut,   tähelepanuvõimet   ja   seda,   kuidas   laps
kogeb iseennast ja ümbritsevat maailma. Pildilise
väljenduse   võimet   mõjutavad   ka   harjutamine,
keskkonna ärritajad ja innustus ja tundeelu  tasakaalustatus .
Kolmeaastane   joonistab  esimese   inimese   kujutise   ­  suure  pea,   kust
algavad käed kõrvade alt ja jalad kaelast. Neljaaastase inimene on nn.
peajalgne. Keha proportsioonid on suhteliselt head ja lisandub detaile:
silmad,   kõrvad,   suu,   sõrmed   jne.   Viieaastase   inimene   saab   kehale
lisaks tikkjalad. Joonistusse lisandub ka riietus, juuksed jne.


Kehaplaan
Lapse   kehaplaan   tähendab   tema   käsitlust   kehast.   See   moodustub
aistingute ja motoorsete tegevuste vahendusel. Väikelaps tajub keha
eriliseks,   on   teadlik   selle   olemasolust.   Kaheaastane   oskab   juba
näidata oma selliseid kehaosasid nagu silmi, nina, suud, käsi, jalgu
jne. Neljaaastane laps saab aru keha tegevusest ja võimalustest.
Last   kasvatavatel   täiskasvanutel   on   suur   mõju   sellele,   kuidas   laps
tajub  iseennast   füüsilise   olendina.   Hiljem   liituvad   sellele   protsessile
ühiskonna   poolt   pakutavad   normid,   mallid   ja   eelistused.   Lapse
seisukohalt   on   oluline,   kuidas   tema   kehasse,   selle   tegevusse   ja
sooritustesse   suhtutakse.   Mängueas   muutuvad   sõbrad   oluliseks.
Füüsilisel välimusel ja sooritustel on mõju ka sotsiaalsetele suhetele.
 Ülesanne:
  Milliseid   välimuse   malle   tänapäeval   lapsele
pakutakse?   Otsi   näiteid   mänguasjadest,
ajakirjandusest ja televisioonist.





149
Minakesksus ja maagia
Mõtlemine
Väikelapse   sensomotoorne   mõtlemine   toimub   aistides   ja   liikudes.
Sümbolifunktsiooni   tekkimine   etapi   lõpupoolel   annab   võimalused
hakata   mõtlema   sõnade   ehk   sümbolite   abil.   Sellega   hakkab   lapse
mõtlemine arenema eeloperatsioonide mõtlemiseks.
Eeloperatsioonide   mõtlemise   etapp   kestab   kogu   mänguea.
Operatsiooni  all   mõeldakse   kujutluste   ja   sümbolite   abil   toimuvat
mõtlemist. Eel – sõna kirjeldab mõtlemise taset. Käsitletav mõtlemine
ei ole veel loogiline, põhineb paljuski veel intuitiivsetel otsustel.
Kui laps sensomotoorsel etapil mõtleb pallist kui näeb palli, mängib
sellega,   tunneb   seda.   Siis   nüüd,   võib   laps   mõelda   pallile   seda
nägemata   ja   katsumata.   Tal   on   kasutuses  pall  nimeline   sõna   ja
meeltes kujutluspilt sellest. Laps kasutab nüüd tegevuslikke, pildilisi
ja   sõnalisi   vasteid   esemetele,   asjadele   ja   sündmustele.   Ta   tutvub
maailmaga   seda   kogedes,   kujutledes   asju   ja   käsitledes   juhtunut
sõnade abil.
Eeloperatsioonide   mõtlemise   etapile   on   omane   enesekesksus   ehk
egotsentrilisus. Laps on maailma naba. Ta mõtleb kõigest  iseendast
lähtuvalt. Lapse omad soovid ja vajadused juhivad mõtlemist. Ta ei ole
veel   võimeline   teise   inimese   empaatiliseks,   peenetundeliseks
tajumiseks.   Ütlemine   “lapse   suust   kuuled   tõde”   põhineb
enesekesksusel.   Laps   väljendab   ennast   nii   nagu   ta   kogeb,   näeb   ja
tunneb. Ta on aus. Ta võib bussis öelda: “Ema see tädi haiseb.” Või
nähes puudega inimest ratastoolis, küsida: “Miks sa ei kõnni?”
Kuna   lapse   mõtlemist   juhivad   tema   vajadused   ja   soovid,   ei   lepi   ta
tõsiasjadega, mis on tema soovide vastased. Laps võib näiteks väita, et
ta   oskab   lennata   ja   et   ta   saab   homseks   terveks   ja   et   ta   ei   ole
piimaklaasi ümber ajanud.
Enesekesksust   on   võimalik   märgata   last   hooldades   ja   kasvatades.
Laps   ei   pane   tähele   hooldaja   või   kasvataja   olukorda,   nagu   näiteks
väsimust,   pettumust   jne.   Kui   näiteks   täiskasvanu   hoiab   kolme


150
koolieelses   eas   last,   on   kõik   nende   vajadused   ja   soovid   suunatud

temale. Kui laps tahab, tundub talle õiglane, et ta peab seda saama.
 Ülesanne:
 Kuidas enesekesksus väljendub järgnevas 
vestluses:
Tk: Mul täna pea valutab.
Tiina: Vaata, mul on katki ja  plaaster  peal.
Ann: Meie isal oli ükskord jalg kipsis.
Peeter: Me olime eile isaga kala ja saime suure 
haugi .
Tiina: Öäk, mulle ei maitse kalasupp.
Ann: Meil on söögiks lihapallid.
Tiina: Meie vanaema teeb maitsvaid lihapalle.
Ann: Minu vanaema on surnud.
Eeloperatsioonides   mõtlemise   aeg   jaguneb   kahte   etappi:   eelloogilise
mõtlemise   etapp   ja   intuitiivse   mõtlemise   etapp.   Eelloogiline   etapp
kestab viienda eluaastani ja intuitiivne viiendal ja kuuendaleluaastal
Eelloogilisele   mõtlemisele  on   omane   sõnaliste   ja   kujundlike
vastandite   kasutamine   ja   enesekeskne   tähelepanelikkus.   Lapse
tähelepanekud juhivad tema otsustamist. Laps vajab tähelepanekuid
sooritamaks   mõttetegevust.   Lapse   otsustamine   toimub   selle   baasil,
kuidas asjad näivad olevat. Arvutades kokku 2+2 kasutab laps sõrmi,
varbaid jne.
Saamaks   teha   otsuseid   tajub   laps   asju.   Näiteks   suurte   kingadega
inimene   on   tema   arvates   hiiglane,   suula   on   loom,   kelle   on   suu   ja
kasvatusnõuandla on koht, kus antakse nõu, kuidas pikaks kasvada.
Mänguealisega tegeledes tuleb panna asju tähele.
Kui   Kallele   räägiti,   et   tema   kõrvadesse   pannakse   torud,   hakkas   ta
muretsema, kuidas ta mahub siis uksest liikuma. Lapse maailmas on
toru veetoru või trenaazitoru ojas.
Eelloogilise  etapi mõtlemine on maagiline ja animistlik. Animism on
loodusele   hinge   andmine.   Maagilisus   on   uskumine   nõidusesse.


151
Usutakse, et teatud trikiga või nõidusega saab tagada näiteks õnne
jne. Ta ei eralda alati, mis on vaid mõte ja mis on tegelik sündmus.
Laps usub väga kindlalt, et suudab mõtte abil mõjutada ümbritsevat
maailma,   soovides   midagi   iseenda   ja   ümbruses   olevate   inimeste
suhtes.
Enesekesksusesse   sattunud   laps   ei   ole   võimeline   mõtlema
teistsugusest   olemise,   kogemise   ja   tundmise   viisist   kui   tema   ise
kasutab. Seega elab ja tunneb loodus samamoodi kui tema isegi, on
hingega. Päike naerab ja  kivid  tunnevad.
Eeloperatsioonide   etapi   hilisem   periood   on  intuitiivse   mõtlemise
periood.   Intuitsioon   on   vaistlik   tegutsemine.   Laps   võib   lahendada
mõningaid   probleeme   ja   teha   otsuseid,   kuid   ta   ise   täpselt   ei   tea,
kuidas ta sai lõpptulemuse. Otsused tehakse intuitiivselt.
Lapse mõtlemise olemus peegeldab neid malle, mida talle pakutakse.
Kui lapsele antakse palju maagilisi seletusi, on ka tema mõtlemises
palju   maagikat.   Kui   seletatakse   ratsionaalselt,   õpib   laps   sellist
mõtlemisviisi.
Soome   laste   mõtlemine   on   arenenud   maagilisest   mõtlemisest
ratsionaalsele.   Varem   anti   mänguealisele   enam   maagilise   mõtlemise
malle.   Neile   anti   muinasjutulisi,   religioosseid   ja   ka   hirmutavaid
seletusi tegelike seletuste asemel. Selliseid seletusi anti palju näiteks
lapsele sünni ja surma kohta.


Kõne
Inimene on võimeline muutma mõtteid sõnadeks ja neid väljendama.
Teiselt   poolt   moodustab   laps   mõisteid,   muutes   ümbritsevasse
puutuvad   mõtted   sõnadeks.   Kõne   ja   mõtlemise   areng   kulgevad
üksteisega   seotult,   koos.   Laps   mõtleb   ümbritsevast   tehes
tähelepanekuid. Kui ta paneb mõtted sõnadeks, ta räägib mõistetega.
Mõisted on seega mõtlemistegevuse tulemused ja vahendid.
Lapse   suhe   keskkonnaga   on   veel   paljuski   tegevuslik.   Samas   liitub
sellega   kõne.   Laps   küsib,   räägib   iseendaga   ja   seletab,   mida   teeb,




152
kuidas   tegutseb   ja   mis   juhtub.   Tegevus   saab   tavaliselt   keelelise

vastuse, kõne.
Kolme­neljaaastane räägib palju. Vahel tundub, et ta räägib kogu aeg,
mõtleb ka rääkides. Seejärel kõne osakaal tegevuses väheneb ja lapse
mõtlemistegevus   jääb   meile   kuuldamatuks.   Ta   teeb   seesmist   tööd,
mõtleb, plaanib, lahendab.
Kolmandal   eluaastal   rikastab   laps   oma   sõnavara,   hakkab   sõnu
käänama ja liidab need kokku 3­5 sõnalisteks lauseteks. Kujutluste
areng   loob   võimaluse   rääkida   minevikust,   planeerida   tulevikku   ja
jutte. Kolmeaastane hakkab üha rohkem rääkima sellest, mida ta on
teinud ja mida kavatseb teha.
Olulisteks   muutuvad   kujutlus­   ja   rollimängud.   Laps   suudab   vabalt
eralduda   ajast,   kohast   ja   tegelikkusest.   Asju   saab   panna   toimuma
soovikohaselt   ja   eesmärgipäraselt.   Kujutlusmängus   vajatakse   kõnet
nii planeerimiseks kui mängu teostamiseks.
Nelja aastase sõnavaras on üle 1000 sõna ja ta moodustab juba 5­6
sõnalisi   lauseid.   Neljaaastasel   võib   esineda   hääldamisvigu,   kuid   ta
kõne   on   nii   selge,   et   seda   on   võimalik   mõista.   Nelja   aastane   elab
tugevalt   kujutluste   ja   tegutsemise   ajas.   Tema   kõne   on   sageli
purskeline. Nelja aastane kiitleb ja laterdab meeleldi. Ta mõtleb välja
jutte ja räägib neid tegelikult juhtunu pähe.
Viie­kuueaastane tuleb toime igapäevases ümbruses vajaliku kõnega.
Viieaastase kõne on jutustav ja läbimõeldum kui nelja aastasel. Ta ei
räägi kõike,  mida   mõtleb,   vaid  mõtiskleb,   küsib  ja  räägib  mõtete  ja
plaanide tulemusi.  Mina mõtlen on viieaastase tavaline lause. Ta võib
olla pikka aega vait, ilma rääkimata.
Kuueaastasel on sõnavaras keskmiselt   2500 sõna. See on see hulk
sõnu, mida täiskasvanugi vajab igapäevases elus.
 Ülesanne:
  Allpool   on   joonis   lapse   aktiivsest   sõnavarast   0­6
aastani.   Loe   ära   mitu   sõna   keskmiselt   laps   õpib





153
kuus   teisel,   kolmandal,   neljandal,   viiendal   ja
kuuendal eluaastal.


3000


2500


2000


1500 sõnade hulk
1000


500


0
1 aastane 2aastane 3aastane 4aastane 5aastane 6aastane


Joonis 11 Sõnade lisandumine sõnavarasse (A. ja M.Takala)


Lapse   sotsiaalne   areng   toimub   suhtlemisel   keskkonnaga.   See   on
seotud valitsevate kommete, väärtuste ja moraalipõhimõtetega. Nende
alusel peetakse lapse teatud omadusi ja teatud käitumist lubatuks ja
teistsugust halvaks. Keskkonnas valitsevate reeglite omaksvõtmine on
lapse jaoks pikk arengutegevus.
Lapse   sotsiaalne   areng   ilmneb   tema   sotsiaalsetes   vastastikustes
suhetes   nagu   vastastikuse   kommunikatsiooni   õppimine,   usalduse
moodustamine , reeglite täitmine jne. Sotsiaalne areng ilmneb ka lapse
moraali   ja   mängu   arengus.   Moraalne   areng   on   kirjeldatud   kooliiga
käsitlevas osas.


Sotsiaalsed põhioskused
Väikelapse   elus   on   suhe   täiskasvanuga   tähendusrikas.   Teise     ja
neljanda   eluaasta   vahel   siirdub   rõhk   vähehaaval   täiskasvanutega
kontaktist teiste laste heakskiitmisele ja nende tähelepanu otsimisele.
Sõprussuhted on järg täiskasvanutega moodustunud suhetele.

2­4   aastasena   õpib   laps   sotsiaalseid   põhioskusi.   Ta   õpib   kuulama

teist, väljendama iseennast ja rääkima kordamööda. 4­7 aastaste laste
sotsiaalsed   oskused   kasvavad   mitmekesiseks.   Vastastikune   suhe
areneb.   Laps   oskab   paremini   võtta   arvesse   teise   inimese   vajadusi.
Lapsed   jagavad   asju,   lepivad   teise   soovidega,   osutavad   taktitunnet


154
jne. Ka ühise vastutuse kasv võib saada alguse, kui lasterühma selles
juhendatakse.

Jonn
Väikelapse ea arengu tulemusena areneb 3­4. eluaasta lapsele  mina.
Isiksus   väljendub   sõnadega  mina,   mina   ise,   tugeva   tahtmise   ja
tugevate   soovidena.   See  mina  harjutab   ennast   mängueas,   kus   aga
saab võimalust. Tuleb kogeda ja mõõta piire, küsida, kuidas on õige
riietuda, mida kõike võiks tahtes saada. Seda kutsutakse trotsi ehk
jonniperioodiks.   See   on   tahtmiste,   juhtimise   ja   piiride   otsimise
harjutamine.   Nüüd   ongi   lapse  mina  arengu   teine   arenguperiood.
Saamaks   võimalusi   harjutada   valikute   tegemist   ja   tahet   vajab   laps
selleks vastavaid võimalusi. Tal peab olema võimalus tahta, valida ja
otsustada.   Sellega   saab   ta   kogemusi   sellest,   et   tahet   saab   elus
kasutada ja sellega saab mõjutada.
Last   ei   tohi   jätta   üksi   et   ta   tunneks   kontrollile   allumatuid   ja
hirmutavaid tundeid. Täiskasvanu peab turvama last jonnis, teda ei
saa hüljata ega karistada. Jonnivale lapsele ei saa ka järele anda. Kui
nii   juhtub,   õpib   laps   kasutama   jonni   oma   tahtmise   saavutamise
vahendina.
On  võimalik   kirjeldada   mänguealise   tahtega   kokkupuutumise   kahte
piirjuhtumit.   Üks   nendest   on:   “Lapse   tahtmine   on   täiskasvanu
taskus ”.   Täiskasvanu   ei   luba   lapsel   üldse   otsustada.   Lapselt
oodatakse   käskluse   täitmist.   Sellisest   lapsest   tuleb   passiivne,   ta   ei
õpigi   midagi   tahtma.   Teine   piirjuhtum   on   see,   kui   lapsele   antakse
järele kõiges ja alati. Kui ta on otsimas tahtmiste piire, ei leia ta neid
kuskilt.   Laps   on   kaitsetu.   Tal   ei   ole   sel   juhul   täiskasvanu   poolt
antavat kaitset. Lapsest kasvab hirmunud ja ahistuses inimene.
Kui laps saab alati oma tahtmist ja on täiskasvanust võimsam, võib ta
areneda   türanniks,   kes   peab   alati   võitma.   Sellisel   lapsel   ei   kujune
koostöö(kokkukuulumise)võimet.   Tal   on   raskusi   rühmas   toimimisel.
Ta   kamandab   teisi,   määrab   reeglid,   tal   on   raske   taluda   kaotusi   ja
õppida empaatiat. Ta vajab kogu aeg enesele tähelepanu ja otsib seda


155
kõigi   käitumisviisidega,   näiteks   kiusates   või   ähvardades.   Peres
elatakse   lapse   jaoks.   Tema   määrab   elamise   rütmi   ja   tavad.
Täiskasvanu   on   kaotanud   mõjutamisvõimu   ja   vanemlikkuse   juurde
kuuluva vastutuse.
Eelpoolmainitud   kahe   piirjuhtumi   vahel   leidub   kuldne   kesktee.
Täiskasvanu   asetab   piirid,   mida   laps   vajab.   Näiteks   turvalisus,
päevarütmist   kinnipidamine   ja   pere   kõiki   liikmeid   rahuldav   eluviis
viitavad sellistele piiridele. Täiskasvanul on vanemlik vastutus teatud
piirides.   See   vastutus   tähendab   ka   seda,   et   on   olemas   lapse
pettumuste,   jonni  ,vihaga   kokkupuutumine   ja  selle   vastuvõtmine   ja
on vajalik teda toetada nende tunnete läbielamisel.
On   hea   kui   peres   on   mängureeglid   ja   neist   peetakse   järjekindlalt
kinni. Reeglid tuleb lapsele ära põhjendada. Nende reeglite piirides on
kasulik anda mänguealisele lapsele võimalus ise valida ja otsustada.
Laps   võiks   näiteks   otsustada,   missugune   kampsun   selga   panna,
puhub   ta   seebimulle   või   maalib   värvidega,   mängib   ta   üksi   või
väikevennaga, läheb ta koos isaga poodi või jääb koju. Täiskasvanu
otsustab, kas laps vajab uut kampsunit, kas tuleb väikevend äratada,
kas minnakse välja ilma lutita, süüakse sööki või kooki jne.
Halvasti käitumine kui ebakindluse märk
Lapsi   kasvatatakse  tihti  usus,   et  nemad  ei  pea   andma   oma   panust
pere   ja   ühiskonna   heaoluks.   Lastel   jääb   üle   vaid   arvata,   et   tõeliste
töödega   saavad   hakkama   vaid   vanemad,   teised   täiskasvanud   ning
vanemad   õed­vennad.   Seetõttu   on   laps   sageli   oma   koha   pärast
ebakindel   ning   sama   kindlusetu   ka   oma   võimes   säilitada   koht
sotsiaalselt   produktiivsel   moel.   Seega   võtab   ta   abiks   mõttetu   ja
negatiivse käitumise, et iseennast oma tähtsuses veenda või vähemalt
vältida   veel   mõttetumasse   staatusesse   langemise   tunnet.  Laps,   kes
käitub halvasti, on alati laps, kes tunneb end ebakindlalt.
Nn halval käitumisel on kindel eesmärk. Tavaliselt on tegemist ühega
järgnevast neljast (Rudolf Dreikurs):




156
1. Tähelepanu. "Ma ei ole küll suurepärane, aga vähemalt ei

saa   minust   mööda   vaadata,   kui   ma   suudan   saada   erilise
tähelepanu, askeldamise või teeninduse osaliseks."
2. Võim. "Ma   ei   pruugi  küll  olla   võitja,  aga  vähemalt  saan
ma inimestele näidata, et nad ei suuda mind alla suruda või ta­
kistada tegemast asju, mida ma teha tahan või  sundida  mind
tegema asju, mida nemad tahavad."
3. Kättemaks."Inimesed   ei   hooli   minust,   aga  vähemalt  suudan
ma vastu lüüa, kui mulle on liiga tehtud."
4. Küündimatus. "Ma   ei   pruugi   küll   ootustele   vastata,   aga
vähemalt, kui ma midagi ei tee, jäetakse mind ehk rahule."
Lapse halva käitumisega on võimalik mõistlikul moel toime tulla, kui
seda mõistetakse kui tegevust ühe või mitme eesmärgi nimel neljast.
Kõige sagedasemad halva käitumise eesmärgid on tähelepanu ja võim.
Laps ei muuda end enne kui mõistab, et tema enda käitumine aitab ta
raskustele kaasa.
Lapsed   on   harva   teadlikud   oma   halva   käitumise   eesmärkidest.
Seetõttu   on   kahekordselt   oluline,   et   õpetaja   oleks   teadlik   neljast
peamisest halva käitumise eesmärgist ning suudaks neid ära tunda ja
üksteisest   eristada.   Täiskasvanu   võimuses   on   kasutada   nelja
järgnevat ametialast nippi.

1. Aidata lapsel mõista oma käitumise eesmärki.

2. Lõpetada halva käitumise kasulikuks muutmine.

3. Leida mooduseid, kuidas last julgustada.

4.  Kasutada lastegruppi, et saavutada laste nõusolek sõbralikuks ja
koostööaltiks suhteks.


Mäng ja fantaasia
Mängu ajaloost
Mänguealise lapse elus on mängul keskne osa. Mäng on lapse arengu
eeldus   ja   väljendus.   See   on   loovuse   väljendus.   See   on   vabatahtlik
rõõmurikas   tegevus.   Mäng   peegeldab   mingi   ajastu   kultuuri,   selle




157
eesmärke   ja   sihte.   Mehe   ja   naise   rollide   jagunemine   väljendub
mängus.
Ajuti   kuuluvad   mängud   loomuliku   osana   täiskasvanute   ellu.
Argipäevane töö tegemine katkestatakse rõõmu tundmiseks. Mängud
seonduvad tähtpäevadega, kalendriga. Jõulud olid mängude aeg ja on
seda   nüüdki.   Lihavõtete   ajal   on   mängitud   omi   mänge,   vastlate   ajal
lastud   liugu,   jaanipäeval   kiigutud   ja   üle   lõkke   hüpatud   jne.
Täiskasvanute mängudel on maagilised eesmärgid:  vastlate ajal tõid
pikad liud pikad linad, ennete küsimine mõjutas tulevat aastat jne.
Ärkamisaja   järgselt   peeti   heaks,   et   vaba   aega   kulutati   pühadele
asjadele.   Loodud   küla­ja   mänguseltsid   asendati   kiriklike
toimingutega.   Kui   täiskasvanud   võõrandusid   mängu   ja   töö
vastastikusest mõjust, hakkasid nad pahaks panema ka laste mängu,
kõneldes sellest halvustavalt. Vanemad kannustasid lapsi tööd tegema
ja   lastel   puudusid   ka   mänguasjad.   Nad   mängisid   täiskasvanute
asjadega ja nende osadega.
Täiskasvanute   mängud   jäid   laste   osaks.   Mõned   mängud   on   algselt
pärit viljakus­ ja kultustraditsioonidest. Sellised on näiteks peitmis­,
hüppamismängud, must Peeter ja keks. Tavaline on, et mänguviisid
säilivad   muutumatult   aastakümneid,   ka   ühest   sajandist   teise,   kuid
mängudes kasutatavad sõnad muutuvad seoses mängukoha ja ajaga.
 Ülesanne: 
Küsi   vanaemalt,   vanaisalt   või   kellegi   teise   vanuri
käest,   mida   nad   lapsena   mängisid,   kui   vanalt,
missuguste   vahenditega   ja   kuidas   mängu   suhtuti.
Küsi sama ka oma vanemate käest. Tuleta meelde
ka   oma   lapsepõlve   samu   asju.   Võrdle   mänge   ja
neisse suhtumist eri ajal.
Mängu   hakati   teaduslikult   uurima   1800ndatel   aastatel.   Püüti   leida
vastuseid   küsimustele:   Miks   lapsed   mängivad?   Arvati,   et   mäng   on
lapse energia ülejääkide puhangu tagajärg ja et mäng on lapses esinev
looma ja täiskasvanu vaheline lüli.


158
Sakslane   Carl   Groos   oli   esimene,   kes   pidas   mängu   lapse   arengu

seisukohalt   oluliseks.   Tema   arvates   on   mäng   täiskasvanuks
harjutamine.   Mängides   õpib   laps   jäljendama   uusi   teadmisi,   oskusi.
Mängu   seletus   jäi   siiski   pealiskaudseks   ja   ei   mõistetud   tema
tähendust lapse seesmisele arengule.
Mõte sellest, et mängu kaudu õpib laps täiskasvanuks on märgata sel
ajal   valmistatud   tehasemänguasjadest.   Need   on   teadlikud
minikoopiad täiskasvanute esemetest: inimesed, tööriistad, nõud jne.
Läbi   psüühikast   arusaamise   ja   arengut   puudutavate   teadmiste
süstematiseerimise tagajärjel 1900ndatel aastatel, on hakatud mängu
üha enam  käsitlema arengupsühholoogilise ilminguna. Seda peetakse
lapse   psüühilise  arengu   eraldamatuks   väljenduseks.   Mäng  on   lapse
viis elada. See on sama oluline kui söömine ja magamine.


Mängu tähendus
Mäng on sild lapse ja tema keskkonna  vahel. Selle abil tutvub laps
keskkonnaga ja elunähtustega, võtab omaks keskkonna omadused ja
tegutsemisviisid. Laps sulandab saadud mängukogemused tegevusse,
nendest   saab   ehitusmaterjal   uueks   mängutegevuseks.   Laps   uurib,
kogeb, otsustab, planeerib ja areneb mängus, õppimaks asju uuteks
mängudeks.
Mängus areneb laps tervikuna: füüsiliselt, psüühiliselt ja sotsiaalselt.
Lihased   arenevad   ja   muutuvad   osavamaks.   Laps   õpib   tegutsema
erinevates keskkonnatingimustes ja kasutama erinevaid esemeid. Ta
õpib ka valitsema käe ja silma koostööd.
Mäng   toetab   lapse   kognitiivset   arengut:   tajumist,   õppimist,   mälu   ja
kõne arengut. Mängus kasutab laps kõiki aistinguid ja tähelepanekud
täpsustuvad.   Fantaasiaga   koos   areneb   lapse   mõtlemine   ja   loovus.
Laps   lahendab   probleeme,   planeerib,   otsustab,   liigendab   kogemusi,
leiutab ja kogeb. Mängus kasutab laps mälu ja keelelisi võimeid. Laps
õpib keskendumist, ühele asjale pühendumist ja eesmärgistatust.
Laps võtab omaks keskkonna käitumisviise, näiteks soorolle, mängu
abil.   Teiste   lastega   koos   mängides   õpib   laps   sotsiaalseid   oskusi:


159
suhtlemist,   oma   järjekorda   ootama,   jagamist,   oma   poolest
kinnipidamist jne. Rollimängudes võtab laps teise inimese või looma
rolli. See toetab empaatia arengut.
Väga   eriline   tähendus   on   mängul   lapse   tundeelule.   Laps   käsitleb
mängus   sügavalt   ja   tõeliselt   tundekogemusi,   leiab   neile   väljenduse.
Kõik   see,   mis   last   liigutab,   saab   mängus   väljenduse.   Laps   mängib
seda,   mida   ta   on   kogenud.   Laps   purskab   mängus   välja   hirmud,
ahistuse,   agressiivsuse,   rõõmu,   valu,   tusa   jne.   Kui   laps   käsitleb
mängu kaudu oma kogemusi, suudab ta neid paremini valitseda.
Last raviv mõju põhineb sellel, et laps saab mängu kaudu läbi elada
ka ahistavaid ja raskeid olukordi ja tundeid. Ta käsitleb mängides ka
arenguga   kaasnevaid   kriise   ja   ette   tulnud   raskeid   kogemusi,   nagu
mahajätmist,   haigusi   ja   õnnetusi.   Laps   saab  mängida   sama   mängu
või kuulata sama juttu üha uuesti ja uuesti, kuni ta on tulnud selle
asjaga toime.
Mängu   ja   muinasjuttude   kaudu   saab   ta   siirata   oma   tundeid
väljapoole,   asjadesse,   nukkudele,   muinasjutuolenditele,   teistele
inimestele jne. Siis ei tundu nad nii hirmutavate ja keelatutena. Laps
saab omal viisil nad läbi töötada, uurida ja mõista neid tundeid.
Mängudes   toob   laps   esile   oma   isiksuse   eri   tasemed ,   ka   alateadliku
poole.   Mäng   ei   ole   seotud   reaalsusega.   Seal  on  kõik   võimalik.   Laps
saab   mängu   kaudu   läbi   elada   unistusi,   soove   ja   regressiivseid
mõtteid.   Mäng   võib   lapsele   olla   ka   põgenemine   liig   rangest   ja
talumatust   tegelikkusest.   Rasketes   oludes   lapsed   suudavad
kujutlusmängude abil säilitada tasakaalu elus.


Täiskasvanute osa mängus
Kui täiskasvanu suhtub mängu huviga ja väärtustab seda, annab ta
lapsele   eeskuju   teise   inimese   austamiseks   (väärtustamiseks).
Täiskasvanu   osalemine   mängus   lisab   sellele   lapse   jaoks   väärtust.
Lapsega   koos   mängimine   annab   võimaluse   tutvuda   lapsega   ja   luua
temaga   usalduslik   inimsuhe.   Mäng   lähendab   last   ja   täiskasvanut.




160
Täiskasvanu   ei   suuda   siiski   korvata   lapsele   teist   last
mängukaaslasena.

Laps vajab mänguks piisavalt aega ja turvalist õhkkonda. Nii saab ta
vabalt ellu viia kõiki oma tundeid, soove ja unelmaid ilma süütundeta.
Täiskasvanu   vastutab   selle   eest,   et   lapsel   oleksid   head
mängutingimused.   Laps   vajab   piisavat,   turvalist   ja   segamatut
mänguruumi   ja   mänguasju   ja   võimalust   mängida   nii   üksinda   kui
teiste lastega.


Mängu areng
Väikelapse mäng on nn. harjutamismäng. Laps räägib oma sõrmedega,
varvastega   ja   mänguasjadega.   Ta   haarab   esemetest,   kogeb   neid,
tunnetab,   puudutab   jne.   Mäng   on   selles   etapis   üksinda   mäng   või
mäng täiskasvanuga.
Paariaastased lapsed hakkavad mängima kõrvuti ja vähesel määral ka
koos. Kõrvuti mängus mängivad lapsed sama mängu oma vahenditega.
Koosmäng  on   mängimine   samade   mänguasjadega,   aga   vahetu
suhtlemine   puudub.   Kõrvuti   ja   koosmängus   on   lapsed   teadlikud
teineteisest,   kuid   kumbki   mängib   oma   mängu   ilma   vastastikuse
suhteta.
Kujutlusmäng on võimalik pooleteise­kahe aasta vanuses kui fantaasia
areneb. Kivid võivad olla kartulid, pesupulgad rongivagunid, tool troon
jne. 3­4 aastaste mängudest on suurem osa kujutlusmängud.
Nelja aastane laps on võimeline pikemateks vastastikusteks suheteks
ja   moodustub   koostööle   põhinev   mäng.   Lapsed   jagavad   omavahel
rollid   ja   mängivad   mängu,   kus   on   tõelised   suhted   mängijate   vahel.
Rollimängus võtab laps rolli omaks, selle kaudu on võimalik harjutada
erinevaid   sotsiaalseid   suhtumisviise   inimestesse   ja   maailma.   Rollis
samastub laps valitud rolliga ja teostab seda täielikult.
Koolieelikutel   püsivad   liigendatud,   koostööle   põhinevad   mängud
rühmas.   Sellist   mängu   võidakse   koos   planeerida,   sobitada   rolle,
reegleid   ja   siis   teostada   mängu   koostöös.   Iga   mängija   on   rühma
aktiivne , rühma mõjutav liige.  Reeglitega mängud ja võistlusmängud


161
sagenevad   ja   kujutlusmängud   jäävad   vähemaks.   Lapsed   mängivad
peitust, “silgud ritta”,  keksu jm. Nad mängivad meeleldi ka erinevaid
lauamänge ja kaardimänge, kus on reeglid eelnevalt paika pandud.


Lapse joonistused
Lapse joonistus peegeldab ühelt poolt tema vaimset arengut ja teiselt
poolt tema seisundit. Loe Niibergi artikleid laste joonistustest ajakirjas
Pere ja kodu.
Järgnev   joonis   kirjeldab   lapse   joonistuste   arengut.   Eraldi   on   välja
toodud nii aeglasema kui kiirema arenguga lapsed. 
Seda   testi   saab   kasutada
laste   mõtlemise   ja
motoorsete   oskuste
hindamisel.   NB!   Laste
peenmotoorika   areng
peegeldab   tema   vaimset
(mõtlemise) arengut.





Isiksuse areng –
 Ülesanne: 
Võtke paksemat kartongi, riidetükke, vatti, liimi, 
nõelu, lõnga, paelu, nööpe jne. Valmistage sellest 


162
materjalist oma lapsepõlve nukk. Kui nukud on 

valmis, asetage need kõik üksteise kõrvale ja 
vaadake neid rahulikult. Rääkige neist siis 
üksteisele. Teistele saab esitada küsimusi. Nukkudel
on ehk ka enda lugu rääkida. Kuulake neid.
Väikelapse   eas   kogeb   laps  separatsiooni­individualisatsiooni
protsessi.   Ta   eraldub   vanemast   ja   eristub   erinevaks   isiksuseks.
Küsimus  kes   ma   olen?  leiab   vastuse.   Mänguealise   lapse   peamine
küsimus   on  milline   ma   olen?.   Lapse   isiksuse   arengus   toimub
kolmandal eluaastal nn.  isikupära kindlustumise etapp. Realistliku
minapildi moodustumine algab. Seda sisaldab ka oidipaalne periood

3­6   aasta   vanuses.   Sellele   liitub   sooidentiteedi   omaksvõtmine   ja

ülimina (superego) arenemine üheks isiksuse osaks.


Isikupära kinnistumine
Isikupära   kinnitumise   etapis   2­3   aastasena   saavutab   laps   nn.
tundeseisundi püsivuse. Ta õpib ühendama hea ja halva sama asja eri
poolteks,   sama   inimese   kohta   kuuluvateks   tunneteks.
Sümbioosietapis   on   lapse   jaoks   kõik   hea,   kui   vajadused   on
rahuldatud ja kõik on tervenisti halb, kui vajadused on rahuldamata.
Hea ja paha tunded on üksteisest eraldi. Eristumisetapis seostab last
iseennast hea kogemisega ja siirdab halva väljapoole.
Kui   laps   vähehaaval   õpib   mõistma   ema   või   hooldaja   erisust
moodustavat meelekujutlust, ta mõistab, et sama hooldaja võib olla
hea ja rahuldada vajadused ja ka halb, jättes lapse vajadused kõrvale
või piirideta. Laps õpib sisestama üheks sama ema või isa nii head kui
halvad küljed. Ta õpib ka suunama samale inimesele nii positiivsed
kui  negatiivsed   tunded,   säilitades   meeltes   sellest   inimesest   sama   ja
püsiva kujutluse. 
Tundeobjekti püsivuse kohalt oluline arenguetapp on lapse jonn, kus
ta otsib omi piire. Jonni olukorras on oluline, et vanemad kaitsevad
last, on lähedal ja kohal, ei jäta teda maha ega karista. Tundeseisundi




163
püsivuse saavutamine eeldab, et vanemate armastus säilib ka siis, kui
laps osutab raevu ja viha nende vastu.
Tundepüsivuse kaudu võib lapsele sündida tõeliselt tajutav minapilt,
käsitlus   iseendast   tervikuna,   nii   halbade   kui   heade   omadustega
inimesena. Terve enesetunnetus põhineb realistlikule minapildile. Kui
hea ja halb ei liitu  ühes inimeses, vaid jäävad erinevateks, hoitakse
seda   alles   näiteks   tükeldamise   abil.   Psüühika   jagatakse   heade   ja
halbade   kogemuste   piirkondadeks.   Teisi   inimesi   kogetakse   kas
läbinisti   heade   või   ainult   halbadena.   Heade   ja   halbade   omaduste
nägemine ühes ja samas inimeses on raske.
Väikelapse   elus   on   valitsev   rahulolu   põhimõte.   Lapse   vajadused
rahuldatakse   viivitamata.   Laps   ei   ole   võimeline   siirdama   vajaduste
rahuldamist, ei jaksa oodata, teha kompromisse ega loobuda. Sellest
rahulolu   põhimõttest   loobumine   algab   tasapisi,   kui   vanemad
hakkavad juhtima lapse käitumist, asetades talle piire.
Rahulolu   põhimõtte   muutudes   realiteedipõhimõtteks   õpib   laps
loobuma   osast   iseendast   ja   saab   selle   tasuks   tunde,   et   kontrollib
iseenda   käitumist.   Sotsiaalseks   isiksuseks   kasvamise   eeldus   on
vältimatu   vajaduste   rahuldamise   ja   rahulolu   põhimõtte   muutmine
sihikindluseks ja realiteedipõhimõtteks.


Oidipaalne etapp
Oidipaalne   etapp   on   saanud   nimetuse   antiiksest   legendist,   kus
Oidipus tappis oma isa ja abiellus emaga.
Lapsi   hakkavad   huvitama   sugupooltevahelised   erinevused.   Ta   saab
üha   tugevamini   teadlikuks   oma   soost.   Laps   uurib   keha,   proovib   ja
küsib   erinevatesse   sugupooltesse   ja   soolisse   käitumisse   puutuvaid
asju,   mängib   kirurgi   jne.   Lapse   minapildis   sisaldub   tüdrukuks   või
poisiks   olemine,   sooidentiteet.   Selles   etapis   hakkavad   tüdrukute   ja
poiste mängud üksteisest erinema.
Soo   ärkamisel   elab   laps   tugevas   ja   sügavas   suhtes   isa   ja   emaga.
Tüdruk   eraldub   tugevast   sõltuvusest   emast   ja   armub   isasse.   Poisi
suhe   emasse   muutub   sõltuvusest   kiindumuseks,   ihaluseks.   Laps


164
tahab   olla   vanema   jagamatu   armastuse   objekt   ja   kogeb   sama

sugupoolt   olevat   võistleja   vanema   suhtes.   Sageli   räägib   4­5aastane
tüdruk,   et   abiellub   isaga   ja   poeg,   et   emaga.   Laps   tungib   vanemate
vahele. Tütar istub meelsasti isa süles ja poeg läheb meeleldi emaga
jalutama. Laps võib tulla ööseks vanemate vahele.
Laps   lahendab   oidipaalse   kompleksi   konflikti   samastudes   sama
sugupoolt omava vanemaga, tütar emaga ja poeg isaga. Samal ajal ta
loobub oidipaalsest soovist ja saavutab jõu ja soovi kasvada suureks.
Selleks,   et   laps   lahendaks   oidipaalse   kriisi,   peab   vanemate   suhe
olema pidav. Lapsest ei tohi tulla emale isa ega isale ema asendajat.
Last tuleb käsitleda kui väljaspoolset, oidipaalsest soovist loobuvat.
Laps   vajab   soolises   arengus   teadmist   vanematevahelisest
armastusest. Vanemate intiimne ühtsus on vaid nende kogemus, kuid
lapsele tuleb väljendada vanemate  üksteisest  hoolimist  ja austamist
kui kogemust. Selle armastuse kogemise kaudu võtab laps vastu oma
sooidentiteedi.
Oidipaalse   perioodi   ajal   moodustub   lapse   isiksuses   ülimina
(superego). See on see osa isiksusest, mis juhib last eemale isekusest
ja   mõnu(rahulolu)põhimõttest   sotsialiseerimisele.   Ta   juhib   vajaduste
rahuldamisele   sotsiaalselt   heakskiidetud   viisil.   Ülimina   vabastab
lapse ümbruse pidevast kontrollivajadusest ja sätestab süütunde abil
moraalsete   ja   eetiliste   väärtuste   teostumise.   Ilma   üliminata   ei   ole
võimalik teise inimesega arvestav sotsiaalne käitumine. Kui laps elab
ränkades   oludes,   karistuse   hirmus,   nõudlikus   keskkonnas,   kasvab
tema süütunne liiga võimsaks ja varjutab kogu eluks tema isiksuse.
Liiga range, pidevat enese karistamist nõudev ja süütundeline ülimina
on psüühilise arengu takistuseks.
Ülimina   on   alul   väline.   See   sisaldab   vanemate   käske,   keeldusid   ja
piire.   Laps   täidab   neid,   kui  vanemad   on   lähedal.   2­3   aastase   lapse
tegevust korraldavad vanemad, kes ütlevad, mis on lubatud ja mis ei.
Selleks, et lapsel kasvaks enesekontroll, tuleb see tegevus vähehaaval
siirata lapsele endale. Siirdumine toimub samastumise kaudu. Laps




165
soovib   saada   vanema   sarnaseks   ja   niiviisi   samastub.   Ta   jäljendab
täiskasvanuid ja samas sisestab endale täiskasvanute käitumisnorme.
Tema  kontroll muutub  rohkem  seesmiseks,   ülimina  areneb  ja   ütleb
talle, mis on lubatud ja mis keelatud. Laps hakkab kogema süütunnet
valesti   tehtu   puhul.   Ülimina   moodustab   lapse   isiksuse   püsiva
konstruktsiooni.
Selleks,   et   see   areng   oleks   võimalik,   vajab   laps   mõistva,   küpse
täiskasvanu   malli,   kes   täidab   ühiskonnas   valitsevaid   norme.   Kui
veedad päeva 5 aastase lapsega, ei kulu tema juhendamiseks hoopiski
nii palju aega ja energiat kui 3 aastasega olles. 5 aastane teab, mida
tohib teha ja mida ei tohi.
Mänguea   kasvu   soodustatakse   lapse   algatusvõimet,   uudishimu   ja
usku oma võimetesse toetades. See toimub innustades, näidates lapse
ja   tema   tegevuste   vastu   välja   huvi   ja   andes   talle   palju   positiivset
tagasisidet tema soovitud viisil tegevusele.


Minapilt
Minapildi moodustumine on kogu elu jooksul jätkuv arengutegevus.
Olulisemad aastad arengu jaoks on aastad 4­6 ja noorus. Minapilt on
inimese tegevuse sammas. Kõik otsustamised ja tegevused on juhitud
käsitlusest sellest, missugune ma olen.
Lapse   minapilt   moodustub   kahe   sündmuse   kaudu.   Need   on
peegeldamine   ja   samastumine.   Laps   peegeldab   iseennast   sellest
peeglist,   mida   kasvatajad   talle   annavad.   Kasvataja   näitab   oma
suhtumisega   heakskiitu   tema   suhtes   või   tõrjuvad   neid   omadusi   ja
seda käitumist, mida laps millalgi näitab.
Suur   osa   sotsiaalsest   õppimisest   siirdub   lastele   vanematega
samastumise kaudu. Alul jäljendab laps täiskasvanu käitumist. Siis
hakkab ta omaks võtma vanemate käitumist ja omadusi.




166
Kooliiga 7- 11/12 aastat

7­12   aasta   etapile   on   pandud   mitmed   hellitusnimed:   kooliiga,
sotsiaalsed aastad, õnnelikud aastad, täiskasvanuks harjutamise aeg,
unustatud   aastad   ja   latentne   periood.   Nendes   kõigis   on   teade
aastatest,   mis   asetsevad   mitmeetapilise   mänguea   ja   suurte
muutustega murdeea vahel.
Kooli minnakse meil kui laps saab 7 aastaseks. Kooliaastad jagunevad
algklassideks (1.­4., tulevikus kuni 6.). Keskastmele jõudes jõuab laps
peagi murdeikka ja astub nooruse etappi.
Lapse   iseseisvumine   on   arenenud   nii,   et   ta   tuleb   koolis   ilma
vanemateta   toime.   Ta   suudab   luua   sõprussuhteid   koolis   ja   vabaaja
tegemistes.   Lapse   sotsiaalne   maailm   laieneb,   kuna   ta   on   võimeline
liikuma kodust kaugemal. Lapse  sõprade ringil on oluline tähendus
tema arengule.
Kooliiga   on   vaikne   aeg   mänguea   ja   murdeea   vahel.   Laps   on
saavutanud isiksuses sõltumatuse ja terviklikkuse ja tahab kasvada
suureks.   Tal   on   võimeid   ja   oskusi,   mille   abil   seda   saavutada.   Huvi
uute asjade vastu on suur ja õppimine toob rahuldust. Koolieas ei ole
lapsel   veel   vajadust   võtta   vastutust   iseenda   ja   elu   eest   ,   vanemad
kaitsevad igapäevast elu.
Kooliealine   tunneb   huvi   täiskasvanute   ja   täiskasvanute   maailma
vastu   ja   harjutab   kodanikukohustusi.   See   õpetab   võtma   vastutust,
hoolitsema tagavarade eest ja tegema kooliülesandeid, tähele panema
kaaslasi jne. Laps õpib suhtumist kodanikuvastutusse, töösse ja elu
väärtustesse. Selle etapi viljana  õpitakse korralikku töö tegemist või
selle algeid.
Koolieas tutvub laps ühiskonnaga. Ta ahmib sealt teavet ja kogemusi
ja ehitab üles oma maailmapilti. Kui lapsel on võimalusi ja kogemusi,
et   teadmiste   abil   üles   ehitada   käsitlust   ühiskonnast   ja   maailmast,
saab ta tulevikus sinna astuda ja tegutseda konstruktiivselt.
Üks   suuremaid   edasimineku   samme   koolieas   on   lapse   mõtlemise
muutumine   isekast,   enesekesksest   vastastikuseks.   Laps   õpib


167
empaatiat ja selle kaudu suudab ta märgata teiste seisukohti, mõtteid
ja tundeid. Kooliealine ei too enam nii tugevalt esile oma tundeid ja
püüdlusi kui mänguealine. Lapsest kasvab vestluspartner.
Sööki, riideid, puhtust ja füüsilist lähedust vajavast mänguealisest on
saanud iseseisvam, vaimset tuge vajav koolilaps. Kui seda ei mõisteta
häirub   lapse   areng.   Erinevad   sotsiaalsed   häired   ilmnevad   just
koolieas.   Sellisteks   on   näppamine,   koolikiusamine,   agressiivne
käitumine,   põgenemine,   isoleerimine   jne.   Noorimad   suitsetajad ,
alkoholitarvitajad ja tänavalapsed on pärit sellest vanuserühmast.
Kui   kooliealist   last   tõugatakse   liiga   noorelt   noorusesse,   jäävad
mängud   mängimata   ja   vaba   lapsepõlv   elamata.   Kooliealine   võtab
empaatia   kasvades   enda   kanda   täiskasvanute   hoole   pere   eest,   kui
seda   teadlikult   või   teadvustamata   talle   pakutakse.
Alkoholiprobleemid,  abielulahutus, majanduslik kitsikus, töötus jne.
on probleemid, mis tekitavad kooliealisele ahistust. Sama juhtub kui
kooliealise   mänge   ja   fantaasiamaailma   summutatakse   näiteks
halvakspanuga, liialdatud ootustega koolisaavutuste, harrastuste või
raske töö suhtes.
Sigmund Freud kasutas väljendit latentne periood, kirjeldamaks 6 ­11
aastase lapse arenguetappi. Väljendi algupära on pärit ladinakeelsest
sõnast latens, mis tähendab salajane. Latentse perioodi all mõeldakse
peiteaega või idanemisaega. Freudi arvates sisaldab see arenguetapp
instinktiivse  tegevuse  vähenemist  oidipaalse  etapi järgselt.  Latentset
perioodi   kirjeldatakse   lapse   seksuaalsuse   okasroosiunena   jäädes
ootama   uut   võimalust   ärgata   murdeeas.   Tänapäeval   ei   mõisteta
latentset etappi mitte niivõrd instinktiivse poole vähenemise kui lapse
võimena leida uusi viise tulla toime seesmiste vajaduste ja soovidega.
See   tähendab   suurenenud   võimet   kasutada   kaitsemehhanisme,
uutmoodi   suunata   seesmisi   stiimuleid,   näiteks   liikumise,   laulmise,
käeliste oskuste ja fantaasiamatkade nautimise kaudu. Kooliealisel ei
ole   enam   vajalik   teostada   seesmisi   stiimuleid   ja   soove   konkreetsel
tasemel, ta rakendab fantaasia selle ülesande jaoks.


168
Kooliea arenguväljakutsed

Mängueas   saavutatud   motoorsed   oskused   arenevad   võimsalt
harjutamise abil. Laps elab liigutuslike oskuste tundlikkusperioodis.
Ta   õpib   kergesti   uusi   liigutusi.   Laps   õpib   paindlikkust,
koordinatsioonivõimet,  sulavust, esteetilisust, sisseelamist  (ilmekust)
ja nõudlikemaidki liigutustekombinatsioone.
Laps harjutab liigutuslikke oskusi joostes, rattaga sõites, võimeldes,
ronides,   matkates   ja   mängides.   Ta   kogeb   meeleldi   oma   võimeid   ka
võisteldes.   Liigutuslikke   oskusi   õpitakse   ka   juhendatud   kehalistes
harrastustes.   Need   aastad   on   liigutuste   põhitehnikate   oluliseks
õppimisetapiks.
Mõtlemise   areng   enesekesksest   vastastikuseks   on   koolieaga   liituv
keskne arenguülesanne. Laps saavutab võime märgata teisi inimesi,
panna tähele teiste seisukohti, kuulata ja vestelda.
Sotsiaalse   arengu   alal   on   oluline   arenguülesanne   iseseisvumine
vanematest   ja   sotsiaalsete   mängureeglite   õppimine.   Lapse   elule
lisavad   värvi   harrastused.   Nende   abil   areneb   iseseisvus,   laps   õpib
tundma   iseennast   ja   isiksus   saab   tugevust   õnnestumise  kogemuste
kaudu.
Keskne   kooliea   arenguväljakutse   on   kooliminek,   koolis   käimine   ja
koolis õppimine. Kool on suur väljakutse lapsele endale, tema perele
ja kooli töötajatele.
Põhitunded, mis arenevad lapse isiksuses kooliea jooksul on usinus ja
alaväärsus.   Terve   kooliealine   on   õpihimuline,   algatusvõimeline,
huvitatud   uutest   asjadest,   innustuv,   oma   võimetele   lootev   ja   oma
toimetulekusse   uskuv.  Ta   jaksab   pingutada   eesmärgi  nimel  ja   saab
rahulduse   seda   saavutades.   Nende   tundmuste   saavutamiseks   on
lapse kodul, koolil ja vaba aja veetmisel võtmeroll. Laps peab saama
kogeda   oma   võimeid   ja   oskusi   ja   saama   õnnestumise   kogemusi   ja
toimetuleku   tunnet.   Need   kannustavad   uutele   katsetele,
väljakutsetele   ja eesmärkidele.   Kaotamise,   ebaõnnestumise   ja





169
pettumuse   kogemused   kasvatavad    last   iseennast   tundma  ja   võtma
vastu elu poolt kaasatulevaid raskusi.
Kui laps kogeb kooliaastatel suuremas osas alaväärsust, oskamatust,
pettumusi ja ebaõnnestumist, siis need kogemused varjutavad tema
isikust.   Alaväärsuse   tundeid   tekib   palju   siis,   kui   laps   ei   ole   kooli
minnes selleks küps või kui tal on suuri õppimisraskusi. Laps kogeb
ennast ebakindlana, kui talt nõutakse liiga palju kooli, harrastuste või
kodutööde suhtes või kui ta ei ole suuteline looma sõprussuhteid, ta
on kiusatav või tõrjutu.
Sobiv   tasakaal   edu,   toimetuleku   ja   ebaõnnestumise   ja   pettumuste
vahel   kasvatavad   lapsest   endale   lootva,   võimalustesse   uskuva   ja
maailmast huvituva kuid ka iseennast ja oma piire tundva realistliku
isiksuse. Terve kooliealine tahab ja usaldab kasvada täiskasvanuks.


Kool ja kooliküpsus
Kui   peres   peetakse   lapse   sünnipäeva   ja   tordil   põleb   kuus   küünalt,
hakkab kooliminek  üha sagedamini meeles mõlkuma. See sündmus
puudutab   kogu   peret.   Väikelapse   ja   mänguealise   lapsevanemate
vanemaks olemine erineb kooliealise vanemaks olemisest.
Kool   eeldab   kooliminejalt   piisavat   füüsilist,   psüühilist   ja   sotsiaalset
küpsust. See vastab lapse normaalsele arengule. Mingeid erilisi oskusi
või   erilisi   teadmisi   kool   ei   oota .   Kooliküpsus   ei   ole   seega   asi,   mida
saab   õpetada   lapsele   viimaste   kuude   või   nädalatega   või   mida   on
võimalik   saavutada   lasteaiaülesandeid   tehes.   Kooliküpsus   on   lapse
eelneva arengu terviktulemus.
Kooli alustatakse sel aastal kui laps saab 7. Kuna lapse küpsemine on
erinev, ei ole võimalik, et kõik saavutaksid sama küpsuse just selles
vanuses.   On   märgatav,   et   kooli   alul   on   näiteks   sügiselapsed   palju
nooremad kui kevadelapsed (vanemad lapsed erinevad oma arengult
noorematest).
Kool eeldab toimetulekut kooli minekuga, koolipäevaga ja igapäevaste
tegevustega. Sellised on näiteks ranitsa tassimine, lahti riietumine ja


170
riidesse panemine, söömine, pesemine ja WC kasutamine. Kui laps on

nendes tegevustes ebakindel, võivad neist saada hirmu põhjused, mis
peegelduvad motivatsioonis, õppimises ja sõprussuhetes.
Aistingute   normaalne   toimimine   on   aluseks   koolitööle.   Normaalne
nägemine ja kuulmine ja ka võime tähele panna nähtut ja kuuldut on
vajalikud.   Vormi,   suuna   ja   rütmi   tajumine   on   olulised   lugemise   ja
kirjutamise   õppimisel.   Aistingute   ja   peenmotoorika   tase   peab   olema
nii   hea,   et   joonistamist,   meisterdamist   ja   kirjutamist   on   võimalik
õpetada.
Koolimineja  mõtlemine  hakkab muutuma  loogiliseks.  Ta  oskab  teha
ühekordseid otsustusi ja mõistab põhjuse ja tagajärje seost. Laps on
huvitatud   numbritest   ja   kirjutamisest   ja   saab   aru   arvu   mõistest.
Sõna­ ja mõistetevaramu on nii lai, et laps suudab väljendada oma
mõtteid   ja   tundeid,   mõistab   õpetaja   ja   kaaslaste   teateid   ja   on
võimeline lahendama mõtlemis­ ja otsustamisülesandeid. Lugemis­ ja
kirjutamisoskus ei ole veel kooliküpsus.
Selleks,   et   õppimine   oleks   võimalik,   peab   laps   suutma   keskenduda
ühekorraga   ühele   asjale,   olema   tähelepanelik.   Mänguealine
keskendub   keskmiselt   15­20   minutiks.   Koolilapselt   eeldatakse   veidi
pikemat keskendumisaega. Keskendumisvõime puudulikkus võib olla
erinevate   asjade   tagajärg.   Lapsel   on   puudunud   keskendumist
nõudvad ülesanded, kodu on olnud rahutu, lapsele on asetatud liiga
suuri/kõrgeid   ootusi   jne.   Ka   ahistus,   pinge   ja   masendus   toodavad
keskendumisraskusi.
Kool   eeldab   piisavat   eneseusaldust,   tunnet,   et   tullakse  koolis   toime
kaaslaste   ja   õpetajaga,   usku   oma   võimetesse   ja   soovi   õppida.   Ka
tunnete valitsemine teatud tasemel on vajalik.
Piisav iseseisvus on kooliskäimise õnnestumise alus. Laps peab ema
ja   isata   toime  tulema   koolipäevaga.   Vanemad,  kelle   oma   psüühiline
tasakaal   ootab   lapselt   tugevat   sõltuvust,   seovad   lapse   ebateadlikult
iseendaga   ja   takistavad   iseseisvumist.   See   võib   juhtuda   näiteks
ülehoolitsemise, lapse katsetamissoovi mahasurumise või ohjeldamise




171
abil.   Kui   lapsel   ei   võimaldata   mängueas   kogeda   pettumusi   või   teda
aidatakse   alati   raskest   asjast   ülesaamisel   on   tema   jaoks   koolis
ettetulevaid pettumusi raske taluda.
Koolimineja   sotsiaalsesse   arengusse   kuulub   keeldude   ja   piiride
püsivus.   Mänguealine   on   tahtmise   abil   kogenud   piire   ja   saanud
vastuse ­ ta teab, mida tohib ja mida ei tohi. Kui kodu on pakkunud
turvalisi ja järjekindlad piire ja küpse täiskasvanu malli, tunneb laps
olulisemaid käitumisreegleid. Kui lapsele on kõike lubatud, kohtab ta
koolis raskusi, sest koolis valitsevad kindlad reeglid ja kord. Kui laps
on kasvanud hirmus, range distsipliini all ja alistavas keskkonnas on
ta koolis arg ja alistuv laps.
Kooliklassist saab lapsele oluline rühm. Selleks, et laps saaks kogeda
seda   rühma   positiivsena,   peab   ta   valdama   olulisemaid   rühmas
käitumise   oskusi,   nagu   oma   järje   ootamine,   loobumine,   selle
talumine,   et   ta   ei   saa   kogu   aeg   olla   tähelepanu   keskpunktis   ja
rääkida, jagamine, oma poole hoidmine jne. Laps peab ka mõistma, et
suurele   hulgale   antavad   juhised   puudutavad   ka   teda.   Neid   kõiki
teadmisi   õpib   laps   loomulikul   teel,   tegutsedes   laste   rühmas   kodus,
lasteaias või huviringis.
Koolis vahetub vanema autoriteet õpetaja autoriteediga. Senini on isa
olnud   kuningas   ja   ema   kuninganna.   Nüüd   on   õpetaja   maailma
ihaldatuim,   kaunim   ja   kõike   teadvam.   Laps   suhtub   õpetajasse
paljuski kui vanematesse. Kui vanem ei ole olnud lapsele autoriteet,
siis ei ole seda ka õpetaja. Kui laps on kartnud vanemaid, kardab ta
ka õpetajat.
Õppimise   soov   on   õppimise   eelduseks.   Õppimismotivatsiooni
äratamine   ja   alalhoidmine   ongi   õpetamise   keskne   ülesanne.   Terve

6aastane   on   uudishimulik,   teadmishimuline,   kogemissooviga   ja

innustuv. Ta tahab kasvada suureks ja minna kooli. Kui lapsel ei ole
seda   soovi,   on   mänguiga   alles   oma   arengu   keskel. Laps   on   mingil
põhjusel kinni jäänud madalamasse arenguetappi kui selles vanuses
eeldatakse. Tugev seotus vanematega, suured elumuutused ja rasked


172
kogemused lapse elus võivad olla põhjuseks, et laps ei suuda kasvada
kooliealiseks.

Kooliea lähenedes kuuleb üha enam kodus ja ümbruskonnas lauseid:
Koolis sa pead…
Koolis on sul vaja osata …
Sina oled ju koolimineja …
Koolis ei saa kunagi …
Lapsele on hea varakult seletada, et kool algab, et ta saaks valmistuda
uueks   eluetapiks,   aga   liigne   hirmutamine,   ootused   ja   asjade   pidev
kordamine ahistavad ja hirmutavad.
Kooli on kasulik suhtuda positiivselt ja usaldava meelega. Oluline, et
vanemad   eraldavad   selles   kriisietapis   oma   tunded   lapse   tunnetest.
Kui vanemat ennast ahistab see, et laps läheb kooli, on tema ülesanne
läbi käia oma tunded teisel moel kui lapse peal.
Kool   on   esimene   kohustus,   mida   ühiskond   lapsele   annab.   Seda
vastutust õpib laps vähehaaval kandma. Õpetaja ametioskus on anda
lapsele tema arengule vastavaid ülesandeid ja kohustusi.
On   oluline,   et   kooliskäimine   on   kooli/õpetaja   ja   lapse   vaheline   asi.
Lapsevanem   osaleb   lapse   kooliskäimises   andes   vajadusel   huvi
sisaldavat   tuge.   Kooliülesannete   ja   kodutööde   tegemine   on   lapse
ülesanne.  Kui ta  õpib nende eest  ise vastutama, vastutab ta ka ise
vigade   ja   unustamise   eest.   Nii   saab   laps   rõõmu   tunda   oma   töö
õnnestumise   kogemusest.   Kui   vanemad   pakivad   lapse   koolikoti,
parandavad vead ja kontrollivad kodutööd, ei õpi ta võtma vastutust
ja tal ei ole võimalust rõõmu tunda selle üle, mida ta on osanud.
Koolil   on   suur   tähendus   kasvatamaks   lapsest   ühiskonna
vastusvõimeline   liige,   ühiskonnaga   kohaneja,   kellel   on   oma
seisukohad.   See   kuidas   laps   suhtub   kooli   ja   seal   antavatesse
kohustustesse,   peegeldab   tema   hilisemat   suhtumist   ühiskonda,
töösse, sotsiaalsetesse normidesse ja kohustustesse.
Kool annab värvi lapse elule 9 ­12 tähendusrikka aasta jooksul. On
oluline,   kuidas   laps   kogeb   kooli,   klassi,   õpetajat   ja   iseennast




173
koolilapsena.   Pidevad   ebaõnnestumised,   halvaks   olemise   tunded,
ükskõiksus   ja   küllastatus   murendavad   enesetunnet.   Jätkuvad
negatiivsed   koolikogemused   väljenduvad   erinevate   häiretena   nagu
koolist   puudumised,   häiriv   käitumine,   veiderdamine,   pinged,
masendus, kiusatavaks saamine või teiste kiusamine. Õnnestumised,
pingutuste   kaudu   saadud   rahulolu,   head   sõbrad,   õpetaja   toetus   ja
koostegutsemise rõõm  tugevdavad  enesetunnet.
Iga   lapse   puhul   on   kasulik   mõelda,   millal   tal   on   õige   aeg   kooliga
alustada.   Kooli   algusaja   valimisel   tuleb   toetuda   lapse   isiksuslikule
arengule. Kooliküpsus on laialdane arengutulemus. Puudujääk mingis
osas   ei   ole   takistuseks   kooliga   alustamisele.   Juhul   kui   laps   ei   ole
saavutanud   piisavat   küpsust   mitmetel   erinevatel   arengualadel,   on
parem   kui   ta   ei   lähe   veel   kooli.   Kui   vanemad   on   ebakindlad   lapse
kooliküpsuse   suhtes,   võivad   nad   pöörduda   perenõuandlatesse
saamaks asjatundjatelt nõu ja abi.
Eriliselt   oluline   on   mõelda   kooli   alguse   üle   sel   juhul,   kui   lapse
arengus   on   midagi   kõrvalekalduvat.   Sellisteks   kõrvalekalleteks   on
näiteks   kõnehäire,   meelehäire,   arengupeetus   või   puuetega   lapsed.
Osadel lastel on võimalus õpetusele juba 6 aastaselt, soovitavalt siiski
lasteaias. Teistele on jälle kasulik alustada kooli aasta hiljem. Mõnel
juhul tuleb küsimuse alla ka erikooli või eriklassi minek. Kui lapse
kooliminekut muudetakse, on oluline, et ta saab tuge pikendusaastal
saavutamaks küpsust.
Kooli   algusega   seotud   muutused   on   suureks   asjaks   perele.   Nad
eeldavad   vanematelt   ja   lapselt   kohanemisaega,   teadmisi   lapsest   ja
erinevate valikute tegemist. Kui lapsed ei alusta kooli nii nagu teised,
tekitab   see   vanemates   alul   pettumust,   ebaõnnestumise   ja
väheväärtuslik olemise tunnet. Nende tunnete käsitlemine on oluline,
sest   need   peegelduvad   lapsele   või   siis   on   vanemad   jäärapäised   ja
viivad   lapse   kooli   ilma   õnnestumise   eelduseta.   Viimasel   juhul   on
vajalik kooli ja lapse hooldusesse puutuvate inimest avatud, mõistvat,
heatahtlikku, usaldavat ja mitte enesekeskset koostööd lapse heaks.


174
Konkreetne mõtlemine

Enne   kooliiga   on   lapse   mõtlemine   enesekeskne   ja   eeloperatsioonide
tasemel.   Laps   mõtleb   rohkem   intuitiivselt   kui   loogiliselt   ega   suuda
veel järjekindlalt otsustada. Mõisted ja mõtlemine on sõltuvad tajust.
Asjad on sellised, millistena nad näivad.
Kooliealise   lapse   mõtlemise   etappi   nimetatakse  konkreetsete
operatsioonide  etapiks. Sellega viidatakse lapse lisandunud võimele
sooritada   operatsioone   ehk   mõttetegevust   meeltes   ja   mõtlemise
konkreetsust. Laps suudab moodustada mõtetes klasse ja sarjasid, ta
suudab   arutleda   valikuvõimaluste   üle,   otsustada,   kokku   liita,
lahutada,   korrutada   jne.   Saamaks   õiget   lõpptulemust   ei   ole   lapsel
vajalik   kõike   kogeda,   ta   võib   sellest   ainult   mõelda.   Näiteks   pannes
esemeid   suuruse   järgi   järjekorda   ei   pea   ta   võrdlema   kõiki   esemeid
üksteisega vaid ta võib nendest mõelda.
Lapse mõtlemisele on omane konkreetsus. Ta teeb meeles otsuseid ja
lahendab   probleeme   selle   abil,   mille   kohta   tal   on   konkreetseid
kogemusi ja tajutud kujutlusi. Lapse otsustusi ja probleemilahendusi
saab   lihtsustada   tajumisega.   Lapsele   saavad   selgeks   sellised
omadused nagu hulga, vormi, kaalu, suuruse ja mahtuvuse püsivus
( konstantsus) nende asukohast ja vormist, kujust.
Konkreetsete   operatsioonide   perioodil   konstrueerib   laps   hoolsasti
üldmõisteid   ja   uusi   mõistete   hierarhiaid.   Neid   konstrueeritakse
teadlikult ka koolis. Laps taipab näiteks koduloomade, pinnavormide
ja   liiklusvahendite   üldmõisteid.   Mida   kõrgemale   tasemele
mõistetehierarhia   moodustamisel   jõutakse,   seda   abstraktsemale
tasemele mõtlemine areneb.
Mõtlemine   toimub   peamiselt   konkreetsel   tasemel.   Siirdumine
abstraktsele   mõtlemisele   on   individuaalne.   Osad   lapsed   saavutavad
selle   juba   enne   kooliea lõppu   ja   osa   täiskasvanutest   mõtleb
konkreetsel viisil. Viide sellise mõtlemistaseme saavutamise kohta on
näiteks võime sümboolselt mõelda.





175
Uue   mõtlemisviisi   saavutamine   innustab   koolilast   kogema   uusi
võimeid.   Kui   lapsel   on   meeles   tehtud   arvutusülesanne,   tahab   ta
innukalt neid teha.  Matemaatika  ongi algklassides üks lemmikaineid.
Loendamisoskusega laps harjutab kogudes esemeid ja järjestades neid
tervikuteks. Näiteks kärbeste, postmarkide, registrinumbrite ja piltide
kogumine on huvipakkuv harrastus.
Kirjaoskuse kaudu kasvavad teadmised ümbritsevast maailmast. Laps
lisab,   liigendab,   klassifitseerib,   võrdleb   ja   rikastab   teadmisi
ümbritsevast.   Ta   konstrueerib   vähehaaval   üha   liigendatumat   pildi
maailmast. 
Enesekeskus väheneb ja vastastikune sõltuvus suureneb. Laps  õpib
võtma   mõtlemises   arvesse   teise   inimese   mõtteid,   sõnu,   tegusid   ja
tundeid.   Kasvav   empaatia   teeb   lapse   tundlikuks   ja   teisi   inimesi
märkavaks.   See   muudab   vastastikust   suhtlemist   laste   vahel   ja
täiskasvanu   ja   lapse   vahel.   Kooliealine   on   kasvamas   kuulajaks   ja
vestlejaks.


Isiksuse areng
Kooliealine   elab   nn.   latentses   etapis,   mida   iseloomustab   ergas
füüsiline   ja   psüühiline   tegevus.   Laps   on   mitmekülgselt   tootlik   ja
samal ajal ta kohandub iseendaga ja sotsiaalseid sidemeid laiendavate
tegevustega. Laps tahab teha ja õppida uusi asju, saada uusi sõpru,
iseseisvuda ja kasvada täiskasvanute maailma.
Lapse   isiksuse   kasvu­   ja   iseseisvumisepüüdlused   ujutavad   üle
oidipaalse   etapi   lahendustest.   Lapse  mina  on   tugevnenud.   See   on
märgata defensiivsuse arenemisest ja mõtlemise ja fantaasia kasvust.
Ülimina areng on tugev. Enesetunne on tugevnenud ja kaitseb teda.
Eriti latentse perioodi alul on  ülimina väga range. See ilmneb lapse
ebakindluse,   nõudmiste   ja   tugeva   kriitikana   iseenda   suhtes.   Laps
teab,   mis   on   lubatud   ja   mis   keelatud.   Ta   kogeb   süütunnet   ja
pahameelt tehes midagi oma   moraali vastaselt ja kui ta märkab, et
teised teevad valesti. Ülimina areng loob lapsele turvalisuse tunnet ja
toetab lapse iseseisvumist.


176
Kui   laps   suudab   oidipaalses   probleemilahenduses   lubada   väiksust,

saab   ta   soovi   kasvada   suureks.   Lapse   ajakäsitlus   muutub.   Ta
vabaneb   praeguse   hetke   köidikust,   hakkab   iseendale,   tegevusele   ja
elule   püstitama   eesmärke   ja   sihte   ja   suudab   teha   tööd   nende
saavutamiseks.
Kooliealise eneseusk toetub nendele toimetulemise kogemustele, mida
ta   saab,   märgates,   et   ta   on   sama   tubli   kui   teisedki.   Samasuguseid
kogemusi saab ta märgates, et suudab toime tulla asjadega ja hoolt
kanda teha olevast. On oluline, et kooliealine saab teha omi valikuid ja
otsuseid.   Kui   täiskasvanu   haarab   lapse   kaasa   kodustele   töödele   ja
tutvustab talle ka võimalust mööda oma töökoha tööd, kogeb laps, et
ta on kõlblik ja ta võib olla abiks.
Täiskasvanu   vahetu   huvi   lapse   suhtes,   tema   väärtustamine
isiksusena ja tunnustus proovimisele toetab enesekindlust. Laps peab
saama kogemuse, et temast on rõõm täiskasvanule ja et täiskasvanule
meeldib tema seltsis.
Käitumist,   mis   on   suunatud   tähelepanu   ja   võimu   saavutamisele,
esineb   aeg­ajalt   igas   klassis   ja   igas   kodus.   Oluline   on  jälgida   lapse
tüüpilist   käitumist,   tema   reaktsiooni   korralekutsumisele   ning
täiskasvanu enda reaktsiooni halvale käitumisele.
Tabel 8 Mõned vihjed ( Alfred  Adler, Rudolf Dreikurs):


Lapse käitumine Lapse Täiskasvanu
reaktsioon reaktsioon
korrale­
kutsumisele
Tähelepanu





Lärmakas,   rahutu, Laps lõpetab — Tunnete   end
praaliv,   püüab   liigselt lühikeseks ärritatuna.
meeldida,   räägib   liiga ajaks Tavatsete   pidada
palju,   teeb   väiksemat last   koormaks   või
sorti pahandust, mängib nuhtluseks   või
narri, hüperaktiivne vähemalt   liiga
palju   aega
nõudvaks





177
Agressiivne,   trotsib Halb käitumine Tunnete   end


Võim
autoriteeti,   häbematu, jätkub,   võib lööduna,
keeldub   kaasa   tööta­ korralekutsumi pettununa,
mast,   valetab,   ei   kuula sel   isegi vihasena.   Võite
sõna,   näitab   iseloomu, halveneda. tunda,   et   Teie
peremehetseb,  mossitab, juhipositsioon   on
protesteerib,   kui   ei   saa ohus
oma tahtmist
Kättemaks





Vägivaldne,   julm, Korralekutsumi Tunnete   end
tusane.   Verbaalselt   ja sel   muutub haavununa.   Võite
füüsiliselt   kaaslasi   ja rünnak   veel pidada last alatuks
täiskasvanuid kahjustav vägivaldsemaks või pahatahtlikuks
,   üritab   kätte
maksta.
Küündimatus





Ei tee midagi, ei proovi  Korralekutsumi Tunnete end 
midagi teha; kui midagi  sele ei järgne  abituna või 
üritabki, annab kergesti  mingisugust  tahaksite loobuda. 
alla. Tõmbub teistest  reaktsiooni "Mida temaga 
eemale, alandlik,  peale hakata?" 
tavaliselt ei peeta  Võite pidada last 
probleemseks unistajaks või 
rumalaks


Sooidentiteedi areng
Tüdruku arengule on selles etapis oluline eralduda isast ja samastuda
uuel viisil emaga kui naisega. Selle abil hakkab tüdruk kasvama läbi
tüdrukuks   olemise   naiseks   olemise   suunas.   Talle   on   omane   sügav
kiindumus emasse. Ta samastub meeleldi tundideks emaga ja teiste
temale oluliste naistega. See samastumine ja kiindumus ei ole enam
lapselik idealiseeriv sõltuvus. See on vaba kiindumus peale oidipaalset
kadedus, armukadedus ja agressiivseid kujutlusi. 
Selleks,   et   tüdruk   saaks   konstrueerida   endale   ehtsa   ja   positiivse
kujutluse iseendast, vajab ta nüüd ema juuresolekut naisena, tema
lähedust   ja   mõistvust.   Sellise   positiivse   samastumise   kaitse   all
eraldub   tüdruk   isast   ja   kasvab   naiseks.   Kasvuga   liitub   ka   oma
naiseliku keha hellitamine ja selle poolt loodud rahulolu kogemine.
Latentses   eas   poisi   oluline   ülesanne   on   eralduda   emast.   Poiss
samastub isaga. Selle samastumise eelduseks  on isa armastus poja
suhtes.   Poiss   peab   saama   kogemusi   isast   kui   osavast   ja   pädevast
mehest. Vastuseks peab isa välja näitama huvi ja hinnangut selliste


178
tegevuste suhtes, mida poiss oskab, millest ta on huvitatud ja millega

tegeleb. Ühised vestlused, mängud, harrastused ja matkad isa ja poja
vahel toetavad neid tundeid.
Kui   poisil   ei   ole   kasvukeskkonnas   meest   samastumiseks,   saab   ta
turvalisust   idealiseeritud   mehe   mallist.   Sellisted   on   näiteks
ebarealistlikud   koomiksi   ja   järjefilmide   kangelased.   Kasvamine
tulevikus   Ämblikmeheks   või   Ramboks   on   lapsele   üle   jõu   käiv   ja
kurnav   katse.   Terve   mehemalli   kõrval   jäävad   need   iidolid   vähem
tähenduslikeks.
Samastudes   heakskiidetud   ja   ihaldatud   isaga   kasvab   pojast
algatusvõimeline   ja   iseendale   lootev   mees.   Eraldumine   emast   toob
kaasa   vähendava   ja   halvakspaneva   suhtumise   ema   suhtes.   Sageli
langeb   selline   halvakspanu   ka   peres   õdedele,   tüdrukutele   koolis   ja
mõnikord   tervele   naissoole.   Sellega   kaasneb ka   poisi   hooplev
mehelikkuse rõhutamine.


Enesega tutvumine
Kooliealise isiksuse kasvule annab värvingu koolis õppimine. Kuidas
ta   kogeb   ennast   õppijana   on   nüüd   oluline.   Kui   laps   saavutab
usalduse   oma   oskustesse,   võimetesse   ja   õppimisse,   tugevneb   tema
isiksus.
Koolieas   hakkavad   lapse   andekuse   erinevad   küljed   eristuma.   Last
õpetatakse tundma iseennast. Ta mõtleb milline poiss või tüdruk tema
on. Ta otsib enda tugevaid ja nõrku külgi ja peegeldab end üha enam
ka sõpradelt saadud tagasiside abil.
Eneseuurimisse   kuulub   ka   kriitiline   suhtumine   iseendasse,   nii
vaimsesse   kui   füüsilisse   olendisse.   Laps   võib   seista   peegli   ees   ja
tutvuda kehaga, veeta pikki hetki mõeldes oma tarkuse, rumaluse või
erilisuse   üle.   Ülimina   arenguga   kaasnevalt   on   kriitilisus   võimsam
kooliea   alul,   umbes   9.   aastaselt.   Siis   kogeb   mõnigi   laps   end   olevat
nõrk,   halb   ja   pidev   ebaõnnestuja.   Sageli   kogeb   ta   järgnevat   päeva
mustana ja igaks juhuks võistluse ebaõnnestunuks juba hommikul.





179
Kooliealise   enesetunnetus   ei   ole   veel   hea.   Vanemate   žest,   positiivne
tähele   panek   või   sõbralt   saadud   imetlus   või   pilge   mõjutavad   last
sügavalt.   Kooliealine   on   laituse   mõjul   haavatav   ja   tunnetab   end
isiklikult puudutatuna. Selles vanuses on kasulikum unustamise või
eksimuse korral anda tagasiside lapse käitumisele mitte lapsele. Mind
ajab   närvi   pidev   torisemine  on   suunatud   lapse   käitumisele,   aga  sa
oled toriseja on laitus lapse isiksuse suhtes.
Teise   kümnendi   lähenedes   tunneb   laps,   et   on   saavutamas   sisemist
kindlust ja tugevust. Ta kinnistub ka füüsiliselt olemuselt.   Välimus
omandab isikliku ilme ja ta õpib iseennast tundma.
Murdeea lähenedes hakkavad lapsed olema uuel moel teadlikud oma
kehast ja omandavad uued tunded oma keha suhtes. Laps muutub
tundlikuks kuulmaks ja tundmaks keha ehitust ja tegevust murdeea
tormiliste muutuste künnisel. See tundlikuks muutumine põhjustab
sageli   ülitundlikkust   keha   normaalsete   tegevuste   suhtes.   Laps   võib
jälgida hingamist, südame häält, liigutusi, nahka, väljaheiteid jne. nii
tugevalt, et ta kujutleb neis mingi viga olevat.
Varases   murdeeas   olevad   lapsed   kannatavad   sageli   ebamääraseid
peavalusid,   kõhuvaevusi,   seljavalusid   jm.   häireid,   millele   ei   leidu
kehalisi põhjuseid. Nende luululiste haiguste puhul võib täiskasvanu
olla   rahulik,   kaitsev   ja   mõistev.   Vaevuste   vähendamine   ei   kergenda
lapse   muret.   Ülerõhutatud   hoolitsemine   ei   aita   kaasa   selle  haiguse
paranemisele. Piisav puhkus, väljas käimine, liikumine, tervislik toit
ja korrapärane päevarütm on kooliealise kehale parim hooldus. Õige
ja   korraliku   teave   andmine   meheks   ja   naiseks   kasvamise   kohta
positiivses keskkonnas võtab ära ahistuse ja annab võimaluse küsida
lisa.
Lapse mitmekülgne liikumine koolieas aitab tal tutvuda oma keha ja
selle tegevusega. Liikumiserõõm loob positiivse kogemuse oma kehast,
aitab   last   vastu   võtta     murdeea   muutusi.   Oluline   on,   et   lapse
välistesse muutustesse suhtutakse positiivselt.




180
Suhted ühiskonnaga

Enesekesksuselt vastastikuste suheteni
Lapse   mõtlemise   ja   isiksuse   arengule   lisaks   omab   suurt   tähendust
lapse sotsiaalne elu vastastikused suhted koolieas. Laps oskab astuda
teise   positsioonile,   mõelda   tema   vaatenurgast   ja   võtta   teise   mõtted,
jutu ja tunded arvesse.
Vastastikune suhtlemine areneb individuaalselt. Paljud esimese klassi
õpilased   on   veel   küllaltki   enesekesksed,   kuid   arenevad   teisi
märkavateks teise ja kolmandasse klassi jõudes. Kool edendab seda
arengut  erinevate  võtetega.  Kui  esimese  klassi   õpilane  räägib,   et  oli
liiklusõnnetuses,   tahavad   kõik   õpilased   rääkida   oma   kogemusi
õnnetustest.   Kui   sama   situatsioon   juhtub   kolmandas   klassis   on
õpilased huvitatud sellest, kuidas sellel õpilasel läks, kuidas õnnetus
toimus, miks see juhtus jne.

6­7   aastane   laps   on   veel   isekas,   ründav   ja   tormakas.

Tundekogemused   mõjutavad   vältimatult   tema   käitumist.   Hirmudes
hakkab 7 aastane kergesti nutma, pettudes peksab kive ja vihastudes
kipub kaklema. 9­10 aastane on silmnähtavalt mitte nii enesekeskne,
valitseb   paremini   tundeid.   Ta   väljendab   jonni   mossitades   ja   viha
sõnadega.   Meelsamini   ta   kaitseb   kui   tõukab,   on   vastutustundlik   ja
hooliv.
Empaatiavõime   on   üks   kogu   isiksuse   omadustest.   Empaatia   kasv
põhineb   isiksuse   arengule   varases   lapseeas:   põhiusaldusele   ja
turvalisele   iseseisvumisele.   See   on   võimalikud   vaid   empaatilise
hooldaja   toetusel.   Kasvamaks   empaatiliseks   lapseks   vajab   laps
täiskasvanute   malli   või   sõpraderühma,   kus   saab   harjutada
vastastikuse suhtlemise oskusi.
Kooliealise   kasvav   empaatiavõime   otsib   väljendusteid.   Laps   tahab
omada   lemmikloomi.   Ta   hooldab   meelsasti   hobust,   kanu,   kassi,
kuldkala,   kukke   või   naabri   koera.   Kooliealine   on   ka   innukas
väikelaste hoidja. Teda huvitavad imikud ja maimikud, kes äratavad
kaasaelamise rõõmu.


181
9­10   aastane   koolilaps   oskab   teist   hoida.   Ta   soostub   loobuma   oma
vajadustest   ja   püüdlustest   väikelapse   heaks   teisiti  kui mänguealine
sõprade jaoks. Kui annad 4  aastasele  ülesandeks hoida 2 aastast, on
tulemuseks tavaliselt erimeelsus, sest mõlemad on enesekesksed, oma
rahulolu   poole   püüdlevad   lapsed.   4   aastane   ei   ole   nõus   2   aastase
soovidega.   9   aastane   suudab   loobuda   isekast   soovist,   et   väiksemal
oleks   hea   olla.   9   aastane   jaksab   kiigutada,   nõustub   arstimängus
hakkama patsiendiks, viskama palli uuesti ja uuesti, kuigi see ei ole
eriti meeldiv.
Empaatia   arenedes   suudab   laps   elada   sisse   teise   inimese   rõõmu   ja
kurbusesse.   Ühiselt   jagatud   rõõmud   ja   mured   laiendavad   lapse
kogemuste maailma. Kooliealine rõõmustab koos teistega, kuid tema
poolt kogetuks tulevad ka teiste mured, kurbus ja hirmud. Kooliealine
on pinges kaaslase esinemise pärast, kurvastab haigestumise üle jne.
Laps   saab   nüüd   kokku   “maailma   muredega”.   Kooliealine   muretseb
sõbra   vanemate   abielulahutuse   pärast,   kurvastab   nälgivate   laste
pärast ja on vastutav loomapiinamise eest. Ta asetub vaeste, rõhutute
ja   nõrkade   poolele.   Empaatia on   märgatav   sageli   ka   unistuste
elukutsetes.   Sooviks   on   saada   hooldajaks,   kasvatajaks,   aitajaks,
kaitsjaks või advokaadiks.


Sõprussuhted
Vanematest iseseisvuv kooliealine sõlmib sõprussuhteid koolis ja vaba
aja tegevustes. Vanemate osa lapse maailmas väheneb ja eakaaslaste
tähendus   tõuseb.   Isiksuse   ja   sotsiaalse   arengu   poolelt   muutuvad
sõbrad   nüüd   oluliseks   toeks.   Laps   peegeldab   iseennast   üha   enam
sõprusrühmas.   Ta   samastub   samaealiste   sõpradega   ja   konstrueerib
isiksust   sõpradega   saadud   kogemuste   abil.   Sõprusrühmas   õpitakse
koostöö oskusi, sõprust, teiste märkamist jne.
Sõbrad pakuvad lastele ka uusi kogemus­ ja mõtlemismaailmu ja uusi
käitumisviise. Laps pääseb tutvuma erinevate kohtadega, eluviisidega
ja   väärtusmaailmadega.   Kooliealised   moodustavad   lähedasi
sõprusrühmi. Sageli on kooliealisel lähedane sõber või sõbrad, kellega


182
jagatakse ühiseid saladusi ja kellel räägitakse sügavamaid mõtteid ja

tundeid. Sõprussuhted on eelduseks empaatia arengule.
Algkooli   esimestes   klassides   tegutsevad   poisid   ja   tüdrukud   oma
rühmades.   Teadmine   oma   soost   tugevneb.   Tüdruk   saab   rühmas
positiivset   tagasisidet   tüdruku   rollist   ja   omadustest.   Tüdrukud
võrdlevad   iseennast   teistega   ja   kinnistavad   sooidentiteeti.   Koos
räägitakse jutte, naljatatakse, naerdakse, nutetakse.
Poisid   veedavad   latentse   perioodi   oma   rühmades.   Nad   jätavad
vahemaa   tüdrukuteni   ja   suhtuvad   neisse   sageli   halvustava   pilkega.
Poisterühm võimaldab liikmetest  poistele sobivat tegevust, mänge ja
harrastusi.   Poisid   moodustavad   suuremaid   rühmi,   milles   valitseb
tugev ühtekuuluvustunne.


Suhe täiskasvanutesse muutub
Oidipaalse   etapi   lahendusena   samastub   laps   oma   sugupoole
täiskasvanuga   ja   tahab   kasvada   suureks,   oma   soo   esindajaks.   Ta
suunab   oma   iseseisvuse   kasvu   kodust   väljapoole   ja   sõlmib
sõprussuhteid   omaealistega.   Oma   vanemate   autoriteet   siirdub
õpetajale, kellele loodetakse ja keda kaitstakse.
Iseseisvumisprotsessi edenedes hakkab kooliealine kogema oma piire
ka   suhetes   autoriteediga.   Laps   heitleb   suhtumises   vanematesse   ja
õpetajasse   nüüd   kahe   vastandliku   tunde   vahel   ­   sõltuvuse   ja
iseseisvuse   vahel.   Laps   otsib   sülest   kaitset   ja   teinekord   ta   osutab
selget tahet üksi toime tulla, ilma juhendamiseta.

10­12   aasta   vanuses  hakkab  autoriteediusk   kõikuma.   Laps   hakkab

suhtuma   endisest   kriitilisemalt   täiskasvanutesse   ja   ei   kiida   enam
heaks   kõiki   õpetaja   poolt   antavaid   juhendeid.   Õpetajal   ei   ole   enam
alati õigus ja tema meetodid ei ole enam alati  õpilasele meele järgi.
Laps hindab täiskasvanut ja nõuab põhjendusi.
Esimese   klassi   laps   õpib   meeleldi   täiskasvanult,   saavutamaks   tema
soosingut. Ta ei kritiseeri õpetatava sisu ega õpetamisviise. Kolmanda
klassi  laps  esitab kriitilisi küsimusi  ja  teeb  märkusi nagu  miks  ma
pean õppima inglise keelt?, kas seda ei saaks teisiti õpetada?, miks me


183
ei saa teha nii nagu meile meeldib? Kriitilisuse kasv ilmneb ka suhetes
vanematega.   Laps   hakkab   andma   hinnangut   vanemate   riietumisele,
käitumisele, seisukohtadele ja eluviisile.
Kasv   iseseisvaks,   asju   kaaluvaks   ja   neisse   kriitiliselt   suhtuvaks   on
võimalik vaid selle arenguetapi kaudu. Iseseisvumine on ikka olnud
iseseisvumine millestki. See millest iseseisvuda on sõltuvussuhe oma
vanematest.   Nii   kasutab   laps   võimsat   kriitikat   just   nende   suhtes.
Kriitiline suhtumine täiskasvanutesse kuulub murdeea eelperioodi.
Täiskasvanu   ei   koge   lapse   hinnangulist   suhtumist   just   alati
positiivsena.   Ta   asetab   iseenda   ja   oma   eluviisi   hindamise   alla.   Tal
tuleb   möönda   oma   märkamatust,   ebakindlust,   oskamatust   ja
teadmatust   lapse   ees.   Kui   vanemal   on   nõrk   enesetunnetus,   ei   ole
selline kogemus just kerge. Lapsed naudivad seda, et nad teavad asju
paremini kui täiskasvanud, on kiiremad, osavamad ja kärmemad. Nad
mõtlevad välja matemaatilisi ja sõnamänge, mida täiskasvanu ei oska
lahendada.
Eelpuberteediea    hinnanguline  suhtumine vanematesse eeldab siiski
varasemates   arenguetappides   piisavat   iseseisvumise   toetamist,   ka
turvalist õhkkonda peres. Kui isa ja ema sõna on seaduseks või oma
tahte või erinevate soovide väljaütlemine pole lubatud, on lapsel raske
iseseisvuda.


Moraal
Moraali areng on kauakestev toiming, millele eeldused luuakse juba
väikelapseeas.   Moraali   areng   jätkub   kogu
täiskasvanuea.   Oluliseks   on,   mille   alusel
tehakse otsuseid, kas mõni tegu on õige või
vale.   Nende   aluste   arengu   käigus
muutumine määratleb moraali taseme.
Moraali areng eeldab kognitiivset arengut ja
sotsiaalseid ja emotsionaalseid kogemusi.
Lapse kognitiivsed võimed loovad võimaluse
lahendada   moraalseid   probleeme,   mida   ta


184
kohtab   teistega   koos   tegutsedes.   Kui   ka   lapsel   oleks   piisavalt

kognitiivseid võimeid, ei saa tema moraalne tase areneda, sest kui ta
ei saa sotsiaalseid ja emotsionaalseid kogemusi, ei pääse teiste laste
rühma.
Moraalne analüüs on üks tundearengu funktsioone, ning areng jätkub
samamoodi   ka   nooruses.   Võime   abstraktselt   mõelda   annab   noorele
võimaluse   aru   saada   üldistest   moraalipõhimõtetest.   Arenenud
tundelisus ei pruugi tagada ka arenenud moraalitunnet, kuid „ta peab
olemas   olema   selleks,   et   moraalne   areng   üldse   toimuda   saaks.“
(Kohlberg). Samamoodi nagu kõik noored ei jõua Piaget´ formaalsete
operatsioonide tasandini mõtlemises ei jõua osad ka samale tasemele
Kohlbergi   moraalse   arengu   redelil.   Kohlbergi   mudeli   taga   on
analüüsimise võime, mitte niivõrd probleemi lahendus ise. 
Moraali arengus on oluline rolli astumine ja empaatia, võime asetuda
teise   inimese   kohale   ja   vaadelda   asju   teisest   vaatenurgast.   Rolli
võtmise   võime   tugev   areng   toimub,   kui   laps   siirdub   koolieas
enesekesksest   mõtlemisest   vastastikustele   suhetele.   Ta   hakkab
mõistma, et teistel inimestel on temaga võrreldes erinevad nägemused
asjadest. Laps mõistab, et teine võib kogeda asja temast erinevalt, mis
on tema jaoks tõde, ei pruugi seda olla teisele.
Arendamaks rolli astumise võimet on vaja saada võimalus sisse elada
teiste   asenditesse   ja   saada   kogemusi   ja   teadmisi   erinevatest
arvamustest, vaatenurkadest ja eluviisidest. Last saab juhendada rolli
võtmisele   kannustades   teda   mõtlema   asjadest   teise   vaatenurgast.
Rollimängud ja rolliharjutused toetavad rolli võtmise võimet, nagu ka
vestlused ja vestlusi innustav õhkkond.
Kohlbergi teooria on tänapäeval tuntud kui moraalse arengu teooria.
See   toetub   Piaget   poolt   esitatud   mõtlemise   arengu   põhimõtetele.
Kohlberg   eristab   moraali   arengus   kolme   tasandit,   millest   igaüks
jaguneb kahte etappi.





185
Esimoraali ehk prekonventsionaalne tasand
Laps kogeb austust endast kõrgemalseisvate inimeste suhtes, näiteks
nende kehalise jõu või võimu baasil. Laps on minakeskne ja austab
autoriteete. Ühiskonnas on olemas kindlad reeglid, mida autoriteedid
on  püstitanud.   Need   reeglid   määravad  käitumise   õigsuse.   Seadused
on väljastpoolt tulevad ja neid ei seata küsitavateks ega taheta neid
mõjutada.   Laps   uurib   seadusi,   küsides   nende   kohta   vanematelt,
hooldajatelt või juhendajatelt. Autoriteedi poolt tugevdatud reegel on
õige.
Esmase   moraali   esimesel   etapil,   põhineb  sõnakuulelikkuse   ja
karistuse   moraal  sellel,   kas   tegevuse   eest   saadakse   karistada   või
palka   (kiitust).   Laps   püüdleb   vältida   karistusi   ja   alistub   võimu
omavale   tahtele.   Autoriteedi   tahtele   alistumine   on   kui   märk
iseenesest,   mitte   normidest   kinnipidamisest.   Teo   materiaalsed
tulemused määravad teo headuse või halbuse. Oluline ei ole mitte teo
inimlik tähendus või väärtus. Juhuslikult või tahtlikult tehtud teod on
ühtmoodi valed.
Esmase moraali teises etapis nn. iseka moraali etapis peab laps õigeks
oma   vajadusi   rahuldavaid   tegevusi.   Tegevuse   hindamine   põhineb
saadud   kasul.   Kui   teost   on   kasu   iseendale   või   perele,   on   see   õige.
Palvetele vastamine ei põhine püüdlikkusel, kiituse saamisel ega õigel
käitumisel vaid sellel, et lapsele on tegemine esmane. Esmase moraali
tasemel   ei   ole   laps   võimeline   asetuma   teise   kohale   ega   vaatama
olukorda   teise   vaatenurgast.   Kriminogeensed   noored   ja   ka
täiskasvanud asuvad sageli just prekonventsionaalsel tasandil. Nende
mõtlemist   juhib   hirm   karistuse   ees,   mõte   tegude   suurusest   või
omakasust   (2.staadium).   Seega   nende   mõtteviis   on   lapsik.
Prekonventsionaalsed   noorukid   põhjendavad   koolis   mahakirjutamist
väljendiga „petsin ju ainult natuke“ või tahtmisega saada head hinnet
või   sooviga   kindlasti   kõrgkooli   sisse   saada   või   hoiduvad   petmisest
kartuses vahele jääda.




186
Harjumusliku moraali ehk konventsionaalne tasand

Teiste   inimeste   ootuste   ja   normide   täitmine   on   lapsele   siinkohal
väärtuslik sõltumata jälgimisest. Lapse jaoks on nüüd oluline teiste
inimeste   tähelepanu   ja   heakskiit.   Autoriteedi   võimul   ja   jõul   ei   ole
enam nii suurt tähendust. Sellel tasemel laps tahab vastata õpetaja,
klassi,   harrastusrühma   või   pere   poolt   esitatud   ootustele.   Seaduste
täitmine teeb heameelt, ta teab, et saab heakskiidu käitudes teatud
viisil.
Hea   tüdruku   või   hea   poisi   moraali  etapis   kiidetakse   heaks   selline
käitumine, mis on autoriteedi poolt heaks kiidetud ja meeldiv ja aitab
teisi. Õige tegutsemise aluseks on vajadus olla armas, hea inimene nii
iseenda kui teiste arvates.
Teises, seaduse ja korra moraalietapis hinnatakse tegevust sel alusel,
kas   täidetakse   seadusi   ja   korda.   Tegijat   hinnatakse   võrreldes
valitsevate   reeglite   ja   seadustega.   Selles   etapis   valitseb   püüdlus
sotsiaalse   korra   järele.   Laps   kogeb   õigena   kohusetunnet   ja   austust
autoriteetide suhtes. Ta on võimeline asetuma täiskasvanu kohale ja
mõistma, et moraali täitmine on kasulik. Tüüpiline moraali kaitsmine
on kaebamine, mille abil saadakse täiskasvanu kaudu asi selgeks ja
tugevneb oma käsitlus.
Laps püüab vähehaaval hinnata teo õigsust selle põhjuse, eesmärgi ja
motiivi suhtes. Juhuslikult teisele haiget tegemine ei ole nii raske kui
tahtlikult löömine, kuigi tulemus on esimesest raskem. Laps hindab
iseennast   ja   oma   võimeid   võrreldes   täiskasvanutega.   Ta   parandab
täiskasvanu   käitumist,   kui   see   rikub   norme.   Ta   parandab   meeleldi
täiskasvanu   käitumist,   näiteks   liikluses   või   räägib   suitsetamise
ohtlikkusest jne. 
Enamus   noorukeid   ja   ka   suur   osa   täiskasvanuid   on   oma   arengus
konventsionaalsel   tasandil.   Nad   kohanevad   ühiskonnas   kehtivate
kokkulepetega, toetavad nn status quo seisu ning nende sooviks on
käituda   õigesti   ehk   teistele   meeldivalt   või   seaduskuulekalt.   Noorte
puhul ütlevad nad teistele ette või jagavad vastuseid selleks, et sõpra




187
aidata.   Noor   võib   ka   keelduda   sellest,   sest   see   on   reeglite   vastane.
Samal tasandil olevad eri noored võivad tõmmata kanepit, et teistele
meeldida või seda mitte teha, sest see on keelatud. 
Põhimõtte moraali ehk postkonventsionaalne tasand
Põhimõtte   moraali   tasandil   püütakse   määratleda   ja   selgitada   heaks
peetud, püsivad   väärtused   ja   põhimõtted   autoriteedist   sõltumata.
Nendest põhimõtetest tuleb osa isiksuse oma ideoloogiast, need ei ole
ainult   ühiskonna   poolt   väliselt   määratud   seadused   ja   reeglid.   Noor
saab   aru   seaduste   tähendusest,   oma   õigustest   ja   kohustustest.
Põhimõttemoraali tasand eeldab abstraktse mõtlemise võimet.
Kokkuleppemoraali   etapil  määratletakse   õige   käitumine   ühiskonnas
üldiselt   heakskiidetud   kriteeriumite   abil.   Sellele   etapile   on   omane
isiklike väärtuste suhtelisus.
Kokkuleppemoraal   on   üldiselt   õige.   Mõistetakse,   et   lapselt   ei   saa
eeldada   samasugust   käitumist   kui   täiskasvanult,   haigelt   sama   kui
tervelt   ja   et   erinevad   lähtekohad   annavad   inimestele   erinevaid
võimalusi.   Kokkuleppemoraal   tähendab   nimeliselt   seda,   et   eetilised­
moraalsed   reeglid   ja   normid   on   kokkuleppelised.   Saadakse   aru   ka
võimalustest   muuta   reegleid,   seadusi   ja   norme.   Kõigis   olukordades
tuleb   selle   moraalietapi   kohaselt   toimida   seaduse   järgi,   kuna
seadused on õiglased ja kaitsevad inimese õigusi.
Põhimõtte   moraali   teine,   moraali   arengu   kõrgeim   etapp   on   nn.
südametunnistuse   moraal.   Sel   juhul   määratletakse   õige   ja   vale
südametunnistuse järgi inimese poolt omandatud eetiliste põhimõtete
kohaselt. Nende põhimõtetega ollakse seotud. Sellisteks põhimõteteks
võivad olla õiglus, inimõigused, üksikisiku austamine, inimväärtuste
austamine,   võrdsus   jne.   Südametunnistusemoraal   võib   olla   ka
valitsevate   seaduste   ja   reeglite   vastane.   Ühiskonnas   või   koosluses
valitsevad   seadused   ei   taga   alati   näiteks   võrdsust   või   üksikisiku
austamist muutuvatest suhetes.
Moraali   areng   on   aeglane   arengutegevus.   Sageli   iseloomustavad
seitsmeaastase   moraaliotsused   sõnakuulelikkuse   etappi.


188
Kümneaastased   lahendavad   moraalseid   probleeme   veel   karistusi

vältides,   autoriteedikuulekalt   ja   oma   kasu   saavutades.
Põhimõttemoraal saab valitsevaks alles nooruses ja täiskasvanueas on
põhimõttemoraal   vägagi   üldine.   Südametunnistusemoraal   on
põhimõtteliselt lähedal arenguvõimalustele , mida praktikas sageli ei
esine.
Kuigi enamus noori on võimelised abstraktselt mõtlema ei jõua nad
sellele tasandile tõenäoliselt enne täiskasvanuiga. Enne kui inimesed
jõuavad   autonoomse  moraalse   mõtlemiseni   peavad   nad   ära   tundma
moraalistandardite   loomuse.   Igal   kultuuril/   ühiskonnal   on   oma
arusaamine   sellest,   mis   on   õige   ja   vale   ning   ühe   kultuuri
väärtushinnangud  võivad  mõne teise  kultuuri jaoks  olla  šokeerivad.
Noored   avastavad   kultuurierinevused   alles   eriala   õppima   asudes
(kõrgkoolides).   Postkonventsionaalset   tasandit   esinebki   just
tudengitel. 
Uuringud on tõestanud, et on võimalik kaasa aidata noorte inimeste
liikumisele moraalitasanditel üha kõrgemale. Parim tegevus selleks on
noortele   antud   võimalus   rääkida   moraalsetest   dilemmadest,   osaleda
sellistel   aruteludel,   tutvumine   moraalselt   kõrgematel   tasanditel
asuvate täiskasvanutega


Harrastused
Kooliealine on tegutsev, tegev, kogev ja õppiv. Harrastused on üks viis
teostada   iseennast,   tutvuda   iseendaga   ja   veeta   aega   omaealistega.
Laps kogeb erinevaid tegevusi ja leiab endale mingisuguse harrastuse.
Harrastustel   on   eriline   tähendus   lapse   arengule   selle   erinevatel
etappidel ja neisse tuleb suhtuda iga vanuseetapi arenguväljakutseid
arvesse   võttes.   Nii   vanematel   kui   hooldajal   on   oluline   tunda   lapse
arengut, et osata pakkuda arengule sobivaid väljakutseid last üle­ või
alahindamata.
Lapse   arengu   tundmisest   olulisem   on   ,   et   vanem   ja   harrastuste
juhendaja   tunnevad   iseennast   ja   oma   arenguetappi   hästi.   Seda
seetõttu,   et   täiskasvanu   siirdab   ebateadlikult   lapsele   oma   soovid,


189
unistused ja tunded. Harrastuste puhul tuleb alati lähtuda lapse oma
soovidest, innustusest ja huvist.
Lapse   arengus   puuduvate   tundmuste   ja   täiskasvanu   halva
enesetunnetuse   võib   tulemuseks   võib   olla   lapse   oma   isiksuse
purunemine. Lapselt nõutakse liiga palju, sellega tema eneseusaldus
ja usk oma võimetesse hajuvad. Temast kasvab pidevalt endalt liiga
palju   nõudev   pingutaja.   Kui   lapsele   püstitatud   eesmärgid   ei   vasta
üldsegi   arengutasemele,   kaob   lapse   huvi   harrastuse   suhtes.   Kui
harrastus   on   vanema   või   juhendaja   oma   elamata   elu,   täitumata
unistus,   pettumuse   või   auahnuse   tulemus,   ei   ole   küsimus   selle
lapsele sobivuses.
Mängueas   on   harrastusel   mängu   värving.   Võimlemine   on   lapsele
terviklik   ja   mitmekesine   mäng.  Laps   elab  esimesel   loovuse   ajal,   mil
fantaasia lendab. Kõik loovust rikastavad ja toetavad harrastused on
mänguealisele   meele   järgi.   Laps   on   uudishimulik,   kogemis­   ja
seiklushimuline.
Mänguealise   sotsiaalsele   arengule   võib   harrastusest   leida   toetust
näiteks iseseisvumise arenguks. Laps, keda vanemad hoiavad kodus,
võib saavutada usalduse võõra inimese suhtes käies mänguringis või
trennis.   Erinevates   harrastusrühmades   õpib   laps   sotsiaalseid
põhioskusi.   Näiteks   jalgpallitrennis   õpitakse   andma   järge   teisele,
ootama, kuulama ja  kaotama .
Harrastuste   juhendaja   võib   mänguea   lõpul   ja   varases   koolieas
pakkuda lapsele head ja sooja täiskasvanusuhet. Juhendajal võib olla
eriline   tähendus   mehe   või   naise   mallina,   kellega   laps   samastub.
Millist   mehe/naise   malli   pakutakse   juhendatavatele   on   küsimus,
millele igal juhendajal tuleb ise otsida ja leida vastus.
Mänguealise mõtlemist juhib taju. Kõik peab olema katsutav, nähtav,
tunnetatav.   Laps   mõtleb   nii   nagu   näeb   ja   kogeb.   Teadlikkus   ja
mõistmine   tundub   lapse   mõtlemises   puuduvat   .Näiteks   kui
suusavõistlusel   järjestatakse   võistleja   aja   järgi,   ei   suuda   laps   seda
mõista, sest tema jaoks on võitja see, kes esimesena ületas finišijoone.


190
On   vajalik   mõtiskleda   selle   üle,   millal   harrastus   võiks   sisaldada

võistlusmomenti. Mänguealise areng on väga terviklik. Selles toimub
küll   mõningaid   kõrvalekaldeid,   näiteks   ajutist   kasvu   aeglustumist,
elu­olust ja psüühilisest arenguetapist sõltuvalt. Halval ajal kaotatud
võistlus võib alandada last ja kaotada huvi harrastuse suhtes. Lapse
võime   teadlikult   mõjutada   sooritust,   valitseda   tundeid,   mõtteid   ja
tegevust   on   üsna   puudulik.   Võistluses   saavad   võita   vaid   kolm   ja
teised on kaotajad. Kui tahetakse innustada last harrastustele, tuleb
vältida muserdavaid kogemusi ja püüelda selle poole, et laps kogeks
harrastuse kaudu palju positiivseid tundeid.
Mängueas ja varases koolieas on lapsel usk autoriteeti. Ta peab heaks
asju, mida vanemad ja õpetajad hindavad. Laps tegutseb meeldimaks
vanematele   ja   õpetajale.   Nii   valib   ta   sellise   harrastuse,   mida
väärtustavad isa, ema või õpetaja. Oma valikute aeg saabub hiljem,
nii 9 ­12 aasta vanuses.
Lapsel ei ole veel eriti hästi meeles toimuvad mõttetegevused. Tal on
raske   kujutleda   meeltes   asju,   mida   ta   ei   ole   kogenud   või   näinud.
Nendel aastatel läheb ta meelsasti tegelema harrastustega, et kogeda,
missugusena see tundub. Ka omade võimete ja jaksamise hindamine
on   veel   raske.   Laps   teeb   otsuseid   ja   moodustab   seisukohti   oma
kogemuse põhjal.
Koolieas   on   harrastusel   eriline   tähendus   kui   kanalina   lisandunud
tegutsemissoovile,   eneseteostamisele   ja   enesega   tutvumisele.   Lapse
oskused   eristuvad   ja   andekus   tuleb   selgemalt   esile.   Laste   huvide
objektid   on   nüüd   erinevad   ja   juhivad   teda   harrastuste   valikul .
Enesega tutvumine võib edukalt toimuda harrastuste kaudu.
Laps   õpib   kergesti   liigutuslikke   oskusi.   Liikumine   loob   võimalused
õppimaks keha tundma, nautima seda ja looma positiivseid kujutlusi
sellest enne murdeea muutusi.
Rühmas   tegutsemine   kasvatab   sotsiaalseid   oskusi,   empaatiat,
altruismi   ja   moraali.   Koos   harrastusega   saab   õppida   vastutust,   elu





191
mängureegleid,   teiste   märkamist   ja   kuulamist.   Harrastusrühm   võib
olla ka toeks iseseisvumise arengule.
Kooliea   mõtlemise   areng   ja   fantaasiarikkus   toetavad   harrastusi.
Sisseelamisvõime   ja   loovus   rikastuvad   erinevate   eneseväljenduslike
tegevuste  ja   õpitavate   harrastuste  abil.   Matkad,   laagrid  ja   erinevate
oskuste   harjutamine tutvustavad   lapsele   ümbritsevat   maailma   ja
loovad eeldusi selles toime tulemiseks.

9 ­12 aastaselt autoriteedi mõju väheneb ja laps teeb valikuid rohkem

oma   huvidest   ja   võimetest   lähtuvalt.   Mängueas   ema   või   isa
seisukohast   valitud   harrastused   võivad   jääda   kõrvale   ja   asemele
tulevad  oma   valikud .  See  kriitiline suhtumine  eeldab  siiski  seda,  et
lapsele antakse ruumi iseseisvumiseks.
Kooliealise   vanemad   on   tavaliselt   lähenemas   keskeale.   Kui   neil   on
palju   elamata   elu,   mida   nad   nüüd   lõpuks   kohtavad,   pannakse   see
ebateadlikult   lapse   õlule.   “Kuna   minust   ei   tulnud   kunagi
tippsportlast…”,   “kuna   minul   ei   olnud   raha   arvutiostuks…”   on
situatsioonid,   kus   täiskasvanul   tuleb   ise   toime   tulla   kriisiga   üle
kandmata tegemata töid ja saavutamata unelmaid lapsele.
Et   harrastus   oleks  kooliealisele   isiksuse   arengut   toetavaks,   peab   ta
lähtuma lapse enda huvist ja soovist sellega tegelda. Harrastusel tuleb
toetada lapse andekust rohkelt ja mitmekülgselt ja olla vastav lapse
arengutasemele. Harrastustele ja koolile lisaks peab jääma aega vaba
aja tegemisteks, mängimiseks ja unistusteks. On hea, kui harrastused
sisaldavad   positiivset   kogemust,   toimetuleku,   oskamise   ja   osavuse
tunnet.   Siis   moodustab   see   lapse   enesetunde,   isiksusliku   kasvu,
iseseisvumise ja enesetundmise toe.
 Ülesanne: 
Tuleta meelde oma elu kooliealisena. Joonista omale 
olulised kohad nagu kool, kodu, sugulaste pere, harrastus,
raamatukogu jne. Mõtle, kuidas tundsid ennast nendes 
kohtades. Millest moodustus isiksuse tugi, mis purustas 
enesetunnet?
 Ülesanne: 




192
Otsi üles kuue esimese kooliaasta pildid. Pane need 

ajalisse järjekorda. Milliseid muutusi märkad? Mida 
räägivad sulle ilmed, olemus ja asendid saadud 
kogemustest?





193
Noorus 12/13 – 20/25 aastat
Nooruse arenguväljakutsed
Noorust   on   raske   piiritleda   kindla   vanusevahemikuga.   On   ka   raske
leida üldiseid kriteeriume selle kohta, kes on noor ja kes täiskasvanu.
Tavaliseks täiskasvanu mõõduks on 18. eluaasta, seksuaalne küpsus,
tööelu   alustamine,   võime   võrdseks   armastussuhteks   ja
hoolitsemiseks.
Noorus   on   lapsepõlve   ja   täiskasvanuea   vahele   jääv   eluetapp.   Seda
võidakse vaadata kui 13 aastaselt algavat ja täiskasvanueaga, 20. ­25.
eluaasta   vahel   lõppevat.   See   on   üleminekuperiood   lapse
täiskasvanustsõltuvusest   täiskasvanu   iseseisva   eluni.   Nooruses
areneb inimene seesmiselt iseseisvaks ja ühiskond esitab talle uued
ülesanded.
Vanemad   ja   kool   ootavad   vastutustunnet,   kriitilisust,   iseseisvaid
otsustusi,   elukutsevalikut,   edu   õpingutes   jne.   Kool   ja   kasvatus   on
kuidagi   pikalt   kinni   täiskasvanute   juhitud   tegevustes.
Omaalgatuslikule ja ühisvastutusega tööle ei ole ruumi jäetud. Noor
peab   tegutsema   koolis   antud   reeglite   kohaselt,   õppima   ettenähtud
õppeaineid   ettenähtud   järjekorras   jne.   Kodu   poolt   määratakse
kojutuleku ajad ja ajakasutus. Noore vaba aja veetmist kontrollitakse
ja omade seisukohtade kuulda võtmine ja teda huvitavatest asjadest
vestlemine põrkub vanemate kõiketeadmise vastu.
Nooruse arengukriis võimaldab siirdumist lapsest täiskasvanuks. See
puudutab   noort   ennast,   tema   peret   ja   keskkonda,   mis   on   noorega
seotud.   Noorusea   kriisis   lahendatakse   esmalt   käesoleva   hetke   asju,
näiteks   väliseid   arenguülesandeid.   Sellised   on   muuseas   kodust
eemaldumine,   oma   koha   leidmine   ühiskonnas   ja   suhete   loomine
mõlema sugupoolega.
Teiseks   otsitakse   nooruseea   kriisis   lahendust   sellistele   lapseea
konfliktidele,   sisemistele   arenguväljakutsetele,   nagu   sooidentiteedi
konstrueerimine ja psüühiline iseseisvus. Noorus on  teine võimalus.
Varase lapseea ahistused ja probleemid tulevad nüüd esile uuel viisil.


194
Arengus   korduvad   lapse psühholoogilise   sünni   etapid,   eraldumine,

iseseisvumine   ja   identiteedi   loomine.   Noorus   on   inimese   teine
iseseisvumisetapp.
Havighurst   on   esimesena   määratlenud   selgesti   nooruse
arenguväljakutsed aastal 1955. Need on järgmised:


 Uute   ja   küpsete   suhete   loomine   mõlemat   sugupoolt


esindavate eakaaslastega


 Sotsiaalselt   heakskiidetud   täiskasvanuliku   soorolli   omaks
võtmine
 Oma   füüsiliste   piiride   heakskiitmine   ja   oma   keha   tegus
ärakasutamine
 Emotsionaalne   iseseisvumine   nii   vanematest   kui   teistest
täiskasvanutest
 Majandusliku sõltumatuse ja kindluse loomine
 Elukutse valimine ja selleks valmistumine


 Abieluks ja pereeluks valmistumine


 Ühiskonnas   toimimiseks   vältimatute   intellektuaalsete


oskuste ja mõistete moodustamine


 Sotsiaalselt   vastutavale   käitumisele   püüdlemine   ja   selle


eesmärgistamine


 Ideoloogia   moodustamine   ehk   elu   juhtivate   väärtuste   ja


eetiliste põhimõtete omaks võtmine
 Ülesanne: 
Missuguses   arenguväljakutses   on   sinu   arvates   toimunud
muutus   50ndate   ja   90ndate   aastate   vahel?   Missuguseid
nendest arenguväljakutsetest oled ise saavutanud ja mida
ei ole, milliste väljakutsetega teed veel tööd? Missugused
Havighursti poolt nimetatud  arenguväljakutsetest on sinu
arvates sisemised ja missugused välised?





195
Nooruse kriisid
Nooruse  kriisi  võib  jagada  kolme etappi,  millel igal  on  oma  sisuline
tähendus,   igasse   kuuluvad   erinevad   arenguülesanded.   Esimene,
inimsuhete   kriis,   siirdub   13.   ja   16   eluaasta   vahele.   See   on   noore
iseseisvumine   autoriteedist,  eelkõige  vanematest,  kelle   suhtes   lapsel
on   tugev   sõltuvus.   Nüüd   muutuvad   oluliseks   oma   ihalused   ja
eakaaslased. Seda etappi nimetatakse murdeeaks ehk puberteediks.
Murdmine   viitab   muutumise   kriisile,   kus   endised   suhted,   suhe
iseendasse,   autoriteeti   ja   ühiskonda   muutub   põhimõtteliselt.
Puberteet sõna on pärit ladina keelest sõnast pube `rtas, mis tähendab
suguküpsust. Puberteediga  seondub  võimas füüsiline muutus.
Nooruse   keskmine   etapp,   identiteedikriis,   mahub   aastate   16   ­19
vahele.   Noor   teeb   tööd   iseendaga,   esitades   küsimuse  kes   ma   olen,
milline on minu koht ühiskonnas, mida ma elult tahan? Murdeea poolt
kaasnev   eraldumine   vanematest   võimaldab  mina  ülesehitamist
iseseisvale autoriteedist sõltumatule põhjale.
Viimane, noorusea ideoloogiline kriis, on täiskasvanuetapi künnisel,

19­20/25   eluaasta   vahel.   Kui   noor   on   iseseisvunud   vanematest   ja

tema   oma   identiteet   on   võimendunud   ja   kinnistunud,   on   ta   valmis
mõtlema isiklikule maailmapildile ja oma suhtele sellesse. Ta püüab
leida   lahendust   oma   suhtumistes   ideoloogiatesse,   elunähtustesse,
moraaliküsimustesse jne.
Noorusea   kriisid  ehituvad  üksteise  toetusel.  Vajatakse  iseseisvumist
vanematest   enne  mina  leidmist   ja   tugevnemist.   Vajatakse  mina
selginemist enne maailma ja ideoloogiasse suhtumise lahendamist.


Inimsuhete kriis, 13-16 a., murdeiga
Füüsiline areng
Noore arenguülesandeks on leppida  füüsiliste muutustega iseeneses
ja luua käsitlus oma muutunud kehast. Noor peab olema võimeline
liitma   kehakujutluse   positiivselt   oma   käsitlusse   iseendast.   Sellesse
etappi   kuulub   varajase   bioloogilise   murdeea   füüsilised   muutused.


196
Üheski teises arenguetapis ei toimu kehas nii palju tormilisi muutusi

nii lühikese ajaga kui nooruses.
Suguhormoonid mõjutavad primaarsete sootunnuste arengut. Selle all
mõeldakse   suguelundite   arengut.   Hormoonid   mõjutavad   ka   näiteks
sekundaarsete   sootunnuste   arengut.   Need   on   tüdrukul   näiteks
rindade   kasv,   karvade   kasv   ja   puusade   laienemine.   Poiste
sekundaarseteks sootunnusteks on näiteks karvakasv, häälemurre ja
lihaste kasv.
Põhjamaades   algab   murdeiga   12.­13.   aastate   vahel.   Tüdrukute
murdeiga   algab   1­2   aastat   poiste   omast   varem.   Murdeeaga   liitub
võimas kasv pikkusesse, mis algab tüdrukutel varem. Näiteks soome
tüdrukutel algab menstruatsioon 13 aastaselt (sada aastat tagasi oli
keskmine   vanus   16,5   aastat   ja   1910.   aastal   15   aastat).   Kõigis
füüsilistes muutustes on individuaalsed erinevused suured.
Füüsiliste   piiride   muutumisega   kaasnevalt   kogeb   noor   ennast
kohmaka ja ebakindlana. Nii nagu ta vaimselt kohaneks uue kestaga.
Selles tasakaaluta etapis noor hämmeldub, muutub araks, häbeneb ja
on uje. Ta hoidub lähedasest füüsilisest kontaktist. Noor vajab aega,
õppimaks   tundma   ja   leppima   kehaga,   mis   sisaldab   endas   ka
naiselikke ja mehelikke tunnuseid.
Noore   keha   muutustesse   tuleb   suhtuda   positiivselt   ja   loomulikult.
Puutumatuse   soovi   tuleb   austada.   Mõistva   suhtumisega   toetatakse
noore   sooidentiteedi   kasvu.   Ürgsetes   hõimudes   oli   näiteks
menstruatsiooni   algus   suur   pidu.   Tüdrukust   oli   kasvamas
sünnitamisvõimeline   täiskasvanu.   Läänemaade   tüdrukute
menstruatsiooni ja poiste seemnepursetesse  suhtutakse negatiivselt,
isegi häbiga. Kas poleks aeg muuta suhtumist?


Seksuaalsus
Seksuaalsusel   on   elav   jõud.   See   on   elu   eeldus   ja   ülalhoidja.
Seksuaalsuses   peegeldub   inimese   terviklikkus,   inimene   füüsilise,
psüühilise ja sotsiaalse olendina. Seksuaalsus kasvab ja areneb kogu
elu   jooksul.   See   on   erinev   ja   sel   on   eriline   tähendus   arengu   eri


197
etappidel. Seksuaalsetes suhetes kinnistuvad mitteverbaalsed, vähem
teadlikud   inimlikud   küljed:   puudutus,   soojus   ja   lähedus.   Need
aluselemendid on olemas sünnijärgselt.
Seksuaalsuse   ärkamine   on   olemuslik   osa   murdeeast.   Uus   ja
tundmatu   kogemus   nii   hirmutab   kui   ahvatleb.   Noore   seksuaalne
areng põhineb varasemal lapseea kogemusel. See, kuidas last mõisteti
ja   koheldi   seksuaalse   olendina,   mõjutab   tema   hilisemat
seksuaalsuhet   ja   armuelu.   Imiku   oraalne   rahuldatus   ja
põhiturvalisus, väikelapseea iseseisvumine, oma kehaga tutvumine ja
lapse   poolt   saadud   ihaldatus   on   kõik   olulised   tegurid   seksuaalsuse
arengus.   Mänguea   soorollide   mõistmine,   tüdrukuks   ja   poisiks
olemisega tutvumine ja oidipaalse perioodi kogemused on selle arengu
osadeks.
Oidipaalse   perioodi   pooleli   jäämine   võib   tekitada   tüdrukule   raskusi
oma   naiselikkusega   leppimisel.   Tüdrukut   võib   näiteks   tõmmata
poisilikkus,   mis   toimib   defensiivsusena   naiseks   kasvamise   ahistuse
vastu. Tüdruk võib ka uuesti takerduda vanematesse ja loobuda nii
oma naiselikust suhtest meestesse.
Noorte   terve   ärkav   seksuaalsus   otsib   väljapääsu   erinevatel   viisidel.
Sooline   huvi   väljendub   keelekasutuses   ja   oma   kogemustega
kelkimises.   Soolist   uudishimu   ja   rahuldust   otsitakse   lehtedest,
filmidest, videotest ja piltidelt. Soolist käitumist ja rahuldust otsitakse
eneserahuldamise, kaugarmastuse ja sõprussuhete kaudu.
Noorega suhtlevatel täiskasvanutel tuleb eelkõige mõelda oma suhte
üle seksuaalsusesse. Tal tuleb mõelda, mida seksuaalsus talle endale
tähendab, mis tundeid see äratab ja kuidas ta kogeb ennast mehe või
naisena.   Terve   seksuaalse   arengu   toeks   vajatakse   täielikult   ja
tasakaalukalt seksuaalsust mõistvat täiskasvanut.


Mõtlemise areng
Lapse  noorusesse  siirdudes  areneb  tema  mõtlemine uuele tasemele.
Konkreetsete   operatsioonide   abil   mõtlevast   kooliealisest   saab
mõtlemises    abstraktseid   mõisteid  kasutav     noor.   Abstraktsus


198
tähendab mittetajutavat, puhtalt mõttetegevuse teel loodud käsitlusi.

Sõna algupära  tuleb ladinakeelsest sõnast absta `here, mis tähendab
taju tervikust eraldamist.
Noor   saab   nüüd   kasutada   mõttevaramut   sellega   kaasnevate   väliste
tegevusteta. Ta   ei  vaja   enam  mõtlemise  aluseks  ainult   konkreetseid
objekte. Noor suudab käsitleda asju, mis ei ole käega katsutavad ja ta
suudab kujutleda ka ebatõenäolisi asju. Ta ei ole kinni konkreetses
tegelikkuses.
Kooliealine   laps   suudab   näiteks   induktiivselt   mõelda   toetudes   oma
kogemustele.   Noor   suudab   nüüd   ka   deduktiivselt   mõelda.   See
tähendab   üldiste   seaduspärasuste   kohandamist   üksikutele
juhtumitele.   Noor   on   võimeline   nüüd   tegelema   otsustamisel   ka
kriitiliste   hinnangute   andmisega,   probleemide   püstitamise   ja
lõppotsuse   tegemisega.   Need   tegevused   meenutavad   teaduslikku
mõtlemisviisi.
Noored   püstitavad   probleeme,   arutavad   lahendusvariante   ja   teevad
valikuid.  Noor võib  mõelda   erinevate põhjuste  ja  tagajärgede   suhete
üle, ainuüksi oma peas. Ta suudab pidada meeles paljusid olukorda
puutuvaid   tegureid   ja   vaadelda   asja   erinevatest   vaatenurkadest.
Asjade   uurimisväli   laieneb   ja   suudetakse   juhtumeid   viia   üksikult
üldisele tasemele.
Abstraktse   mõtlemise   võime   peegeldub   noore   elu   kõikidel   aladel.
Muuseas ka võrdluskujutluste kasutamine on võimalik. Noor suudab
kujutada sõnade, piltide, helide abil tundeid, kogemusi ja mõtteid.
Abstraktse mõtlemise võime peegeldub kõnes. Noored kasutavad nüüd
verbe,   mis   kirjeldavad   seesmisi   psüühilisi   tegevusi.   Keel   muutub
endisest olulisemaks mõtlemise vahendiks. Mida kõrgemale tasemele
noor   suudab   mõistetesüsteemi   konstrueerida,   seda   abstraktsemale
tasemele   tema   mõtlemine   edeneb.   Keelde   ilmuvad   abstraktsed
mõisted, nagu kannatus, armukadedus, solidaarsus, empaatia jne.
Noore   võime   mõelda  formaalsete   operatsioonide   tasemel  areneb
selle kaudu, et ta saab osaleda vestlustes, otsustamises, seisukohtade


199
vahetamises   ja   hinnangute   andmises.   Kui   talle   antakse   võimalus
seisukohtade   esitamiseks,   selle   kriitiliseks   aruteluks   ja   ka   selle
muutmiseks,   õpib   ta   heaks   kiitma   oletusi   väitluse   alusena.
Abstraktset   mõtlemist   toetavad   probleemsituatsioonid,   kus   noor
püüab ise leida lahendust oma kogemustele toetudes. Sama olulised
on   nii   õiged   kui   valed   lahendused.   Valede   lahenduste   kriitiline
hindamine,   nendest   rääkimine,   kaalumine   ja   loobumine,   ka   uute
lahenduste otsimine arendab mõtlemist. Õigete mõtete kordamine ei
korva otsustamist ega toeta selle õppimist.
Abstraktne   mõtlemine   võimaldab   arutlust   identiteedi   üle.   Noor,
otsides lahendust sellele, missuguseks isiksuseks ta on kasvanud ja
missugused   on   tema   elu   eesmärgid   ja   soovid,   vajab   abstraktse
mõtlemise   võimet.   Isiksuse   arengut   mõjutab   teadusliku   tegevuse
arenemine   mõistelisele   tasemele.   Võimalikuks   saab   omade   mõtete,
tunnete   ja   kogemuste   arutamine,   käitumise   põhjuste   ja   tagajärgede
üle   mõtlemine.   Noorusega   kaasnev   maailmapildi   loomine   eeldab
samuti mõistelist mõtlemist.
Sotsiaalsetes suhetes annab abstraktne mõtlemine võimaluse uurida
asju   paljudest   vaatenurkadest.   Noor   elab   sisse   teise   olukorda   ja
arutleb näiteks suhtlemise õnnestumise ja ebaõnnestumise põhjuste
üle. Mõtlemise arengu kaudu edeneb moraali areng.
Abstraktsele   mõtlemisele   siirdumine   toimub   etapiti.   Areng   jätkub
täiskasvanueas.   Formaalsete   operatsioonide   tasemele   siirdumine   on
seotud koolitusega. Kõik tänapäeva haridussüsteemis õppijad ei jõua
siiski abstraktse mõtlemise tasemele või ulatuvad selleni vaid osadel
aladel.


Isiksuse areng
Murdeea   arenguväljakutseks   on   tutvuda   muutunud   identiteediga   ja
liita   sellega   soolise   arenguga   kaasnev   mehelikkus   või   naiselikkus.
Noor   otsib   iseennast.   Ta   peab   iseennast   ainulaadseks,   eriliseks
isiksuseks, kellel on oma omadused. Kujuneb isiksuse joontele omane
püsivus.   Noor   tajub,   et   ta   käitub   iseendale   omasel   viisil   kõikides


200
suhetes.   Seletusi   sellisele   käitumisele   otsitakse   iseendast   mitte

väljapoolt.
Oma   isiksuse   ainulaadsuse   otsimine   ja   leidmine   on   pikk   protsess,
millele loob aluse murdeeas toimuv äge areng. Mõtlemise arenemine
abstraktsele   tasandile   võimaldabki   arengu.   Noor   tahab   õppida
tundma   iseennast   ja   vajab   selle   ülesande   jaoks   võrdlusrühma.
Varajase   nooruse   oluline   mõõdupuu   on   see,   kuidas   teised   noored
temast   mõtlevad.   Enesetunnetuselt   on   noor   rühmast   sõltuv.   Ta   on
alles eneseteadvustamise künnisel.
Murdeealisel   on   soov   kujundada   isiksuse   piire,   ta   on   ebakindel   ja
tundlik   hinnangute   suhtes.   Ta   ei   suuda   panna   tähele   situatsiooni,
kus   need   hinnangud   sünnivad.   Murdeperioodil   imeb   noor   endasse
kõik   tema   kohta   öeldu.   Seetõttu   tundub   noorele   kokkupuude
hinnanguga   vanema,   õpetaja   või   muu   täiskasvanu   poolelt   raskelt
talutav.
Noored   liidavad   kogemuste   abil   saadud   tunded   isiksuseks.   Nad
suhtuvad   võimsalt   edusse   ja   ebaõnnestumistesse   ega   suuda
analüüsida   nende   põhjuseid.   Negatiivsed   kogemused   tekitavad
tundeid   oma   halbusest   ja   positiivsed   oskuslikkusest   ja   veetlusest.
Näiteks halvasti koolis toime tulev noor kogeb ennast olevat halva ja
ebaõnnestunu ka mujal. Edu mingilgi elualal loob tunde heast minast.
Noore   käsitlus   iseendast   on   kõikuv   ja   situatsioonitundlik.   Oma
halvaksolemise,   ebakindluse   ja   ahistuse   peegeldamine   keskkonnale,
vanematele, teistele täiskasvanutele ja kogu ühiskonnale on tavaline.
Noore arvates võib maailm tunduda ahistava paigana ja täiskasvanud
vastikutena.  Seejuures kogeb ta selles keevalises etapis neid tundeid
iseendas.
Me   oleme   näinud   kuidas   lapsed   arenevad   täielikult   egotsentrilistest
olevustest,   kelle   huvi   ei   ulatu   kaugemale   kui   omaenda   nina,
inimesteks,   kes   on   võimelised   lahendada   probleeme,   analüüsima
moraalseid   dilemmasid   ning   kujutlema   ideaalseid   ühiskondi.   Siiski
jääb   noore   mõtteviis   sageli   mingil   määral   imelikult   ebaküpseks.




201
Noored   kaotavad   sageli   reaalsustaju   ning   tunnevad,   et   “niimoodi
mõeldes   see   niimoodi   toimubki”   ning   et   kui   nad   midagi   usuvad
piisavalt tugevalt, saab see tõeks, ilma, et ise peaks midagi selle heaks
tegema. Noored kalduvad olema äärmiselt kriitilised (eriti vanemate ja
teiste   autoriteetsete   isikute   vastu),   vaidlushimulised,   iseteadlikud,
enesekesksed, kõhklevad ning silmnähtavalt silmakirjalikud.
Elkind   (1984)   kirjeldab   erinevaid   mõtteprotsesse,   mis   on   noorukite
isiksuse kujundajad ning mis peegeldavad egotsentrismi. Nendeks on:


 Vigade leidmine autoriteetsete inimeste juures – noortele on omane
ideaalse   maailma   kujutlemine.   Sellega   seoses   märkavad   nad,   et
varem ülistatud inimesed ei ole tegelikult ideaalsed. Nad üritavad
reaalsust   fantaasiamaailmale   lähendada   vigadele   osutamisega.
Lapsevanemad,   kes   ei   võta   nende   kritiseerimist   isiklikult,   vaid
vaatavadki   sellele   kui   vajalikule   staadiumile   nende   tundelises   ja
sotsiaalses arengus, suudavad vastata taolistele kommentaaridele
faktidega, et keegi ei ole täiuslik (isegi mitte teismeline!).


 Vaidlushimu   –   noored   suudavad   märgata   paljusid   nüansse.   Kui
täiskasvanud   julgevad   asuda   vaidlusse   ka   nende   tõekspidamiste
vastu   selle   asemel,   et   vältida   diskussioone   isiksuse   teemadel,
aitavad   nad   noorel   oma   analüüsivõimet   arendada   ilma
perekonnaga tülli minemata.


Sotsiaalne areng
Üheks   murdeea   olulisemaks   väljakutseks   on   eraldumine
täiskasvanutest,   eriti   vanematest   ja   saavutada   sõltumatus.   Lisaks
sellele tuleb noorel olla võimeline looma tasakaalukaid sõprussuhteid.
Murdeeale   annabki   värvuse   vanematest   vabanemise   püüdlus   ja
sirutumine   uute,   väliste   inimsuhete   poole.   Noor   elab   tulevikus,
ootustes ja unelmates. Seesmised kujutlused vanematest muutuvad.
Latentsieas   vabastatud   samastumine   muutub   realistlikuks   ja
hindavaks.   Noor   kogeb   nüüd   vanemat   nii   kaitsjana   kui   hinnangu




202
allikana.   See   väljendub   armastuse   ja   vihkamise   vaheldumises
käitumises.

Noor   vajab   nii   viha   kui   armastust   vanemate   vastu,   et   kasvada
turvaliselt   iseseisvaks.   Vanematega   liituv   armastus   ja   turvalisus
muutub   siseseks   ja   selle   kaitse   all   püütakse   iseseisvuda.   Noor
püüdleb   protestides   pääseda   vabaks   sõltuvusest   leidmaks   oma
identiteet. Ainult selle protesti kaudu saab tulla välja see, mis on just
noorele   endale   omane.   Kui   laps   loobub   vanematest
samastumisobjektidena, otsib ta neid kodust väljastpoolt. Noor otsib
inimest, keda ta saaks ihaldada ja idealiseerida vanemate asemel. Nii
hakkab ta vähehaaval võtma oma valdusse oma elu.
Eraldumises vanematest ja püüdes kohaneda muutunud  välimusega
kogeb   noor   turvalisuse   puuet   ja   turvalisust   eakaaslastelt.
Noortekultuur ja eakaaslaste rühmad on nüüd olulised ja viivad noore
arengut   edasi.   Samasugused   kombed,   riietumine,   muusika   ja
huvialad   ühendavad   noori   turvaliseks   rühmaks   täiskasvanutest
eemale. Muusikat, tantsu, liikumist ja rütmi võidakse kogeda tugevalt
ühendava tegurina, kaitsena.
Kui   murdeealine   saab   turvaliselt   kasvada   vastutustundlikuks
täiskasvanuks,   on   noore   probleemid   väiksemad   ja   tema   suhe
ühiskonda   probleemitu.   Kui   ümbruskond   ei   ole   noore   jaoks
heakskiidetud koht, kui ta ei ole vajalik ja hinnatud, ta kogeb, et ei
kõlba kuhugi, ei ole piisavalt hea ega kuulu kuhugi, saab ta viga ja
otsib oma  minale  tugevust kampadest, alkoholist, narkootikumidest,
nugadest ja kettidest.
Lääne   kultuuris   on   noortele   pakutud   kaubanduslikult   loodud
sümboleid.   Sellisteks   on   noorte   muusika,   riided,   juustemood   jne.
Äärmisel   juhul   ei   olegi   noorusel   ühiskonnas   muud   kasutust   kui
kaubanduslik   väärtus.   Kui   noor   ei   saa   muul   moel   kogeda   enda
vajalikkust ja heakskiitu, võib saada ainukeseks olemise viisiks olla
olemas noortekaupade kaudu. Need tarbed ei moodusta terve noore
puhul kogu elu sisu.




203
Tänapäevases   vormis   on   noortekultuur   üsna   uus   ilming.   Selle
sündimist   on   mõjutanud   noorusea   pikenemine.   See   on   tingitud   nii
puberteedi   varajasemaks   muutumisest,   kui   kooliskäimise   aja
pikenemisest.   Noorus   algab   varem   ja   astumine   täiskasvanu
täisvastutusega   ellu   on   siirdunud   hilisemaks.   Sellele   tühjale   kohale
on   sündinud   noortekultuur,   mis   teenib   selle   eluetapi   vajadusi.
Täiskasvanuks saades võib noor loobuda noortekultuuri kaitsest.
Noortekultuuride   tavad   erinevad   täiskasvanute   tavadest.   Oluline   on
välimus,   riietumine   ja   noortele   omane   käitumine.   Noortemood   ja
­muusika on täiskasvanute arvates ärritav. See on noorte viis öelda ei
vanemate   mõttemaailmale,   väärtustele   ja   normidele   ja   ehitada   oma
tulevikku.
Muusikal   on   keskne   positsioon   noortekultuurides.   Oluliseks
ülesandeks   on   nooruse   kriisi   läbimise   ja   täiskasvanuks   saamisega
kaasnevate   raskuste   võitmine.   Muusika   võib   olla   kaitse,   peidupaik
ahistavate   tunnete   ja   kogemuste   eest.   Muusika   kaudu   saab   noor
väljendada   halba   tuju,   muserdavaid   ja   konfliktseid   tundeid,
selliseidki,   mille   väljendamisele   keele   abil   pole   ta   veel   suuteline.
Noortemuusikat   iseloomustab   veel   rõhutatud   emotsionaalsus.
Muusika mõjutab seega noorte tundeid ja minapilti ja väljendub selle
kaudu. Nii toimib see ühe teena oma identiteedi otsimisel. See on viis
väljendada oma eraldumist kodu piiridest.
Noore ideaalid saavad naiselikud ja mehelikud jooned. Nooruses saab
ideaalmina   lõpliku   kuju.   Oma   naiselikkust   ja  mehelikkust   arvustab
noor   vaadeldes   oma   peegelpilti   ja   tutvudes   uuesti   kehaga.   Oma
naiselikkust   /   mehelikkus   peegeldatakse   ka   eakaaslaste   rühmas.
Sealt   saadakse   tagasiside   iseendast   kui   oma   sugupoole   esindajast.
Kehalisus ja keha muutused toovad noorele palju rõõmu ja rahuldust
kui ka ebakindlust ja muret.
Suhted   vastassugupoolega   toimuvad   esmalt   fantaasia   tasandil,
armumisena   kaugetesse   iidolitesse.   Nende   ülesandeks   on   olla   nii
armastamise   ja   ihalemise   kogemuse   objektiks   kui   seksuaalse


204
ärkamise voolukanaliks. Armumine ja ihalemine on uus, kütkestav ja

hirmutav   kogemus.   Kättesaamatusse   iidolisse   on   turvaline   armuda.
See suhe ei saa viia tegeliku, seksuaalse armastussuhteni. Selles ei
saa   kunagi   tõeliselt   pettuda.   Iidoliga   elab   noor   turvaliselt   läbi
vaimustavaid   seksuaalfantaasiaid.   Oma   sooidentiteet   peaks   olema
küll   kindel   enne   kui   tegelik   seksuaalsuhe   on   võimalik.
Fantaasiasuhted on osaks selle arengus.
Nooruse varajane periood sisaldab lapsepõlvest loobumise kurbust ja
noorusega kaasnevate muutustega kaasnevat vaeva. Tulevikus ootav
täiskasvanuks   olemine   tundub   hirmutav.   See   kõik   kulutab   palju
energiat. Pole imestada, et noor tahab aeg­ajalt olla üksinda ja püüab
unistuste,   päeviku,   luuletuste   või   muusika   abil   leida   iseennast   ja
arendada   suhtumist   oma   sisemise   poolega.   See   on   tema   viis   teha
väärtuslikku psüühilist tööd. Sageli kulutab see töö energiat nii palju,
et   seda   ei   taha   enam   jääda   elu   muude   külgede   jaoks.   Meelsamini
nõjatutakse   kui   seistakse   sirgelt,   koolis   toimetulek   väheneb,   mõni
harrastus ununeb jne.
Varajase   noorusega   on   seotud   vägivalla   sh   kiusamise   sagenemine
koolis. Ühelt poolt on selle taga vajadus varajasele noorusele omaseid
sisemisi konflikte lahendada (olles enesekeskne, siis väljapoole), teiselt
poolt   muutused   keskkonnas   (käitumismudelite   suurenenud
agressiivsus,   ühiskonna   normide   keerustumine,   mis   teeb
sotsialiseerumise raskemaks jne).  
Kiusamise tunnused:


 Jõuvahekord ­ võimhirm ­ (erinevus vanuse, suuruse,
eakaaslaste teotuse, staatuse vm. osas) 


 Pidev kahjustamine (tavaliselt korduv tegevus) 


 Mõju ja tagajärgi võib omada ka ühekordne tegevus! 


 Tahtlik tegevus





205
Teket   soodustavaks   on   üldine   stress,   pere   distress,   supervisiooni
(tagasiside ja kontrolli) puudumine, klassi suurus jne.


Täiskasvanu ja murdeealine
Murdeeaga   liidetakse   sageli   negatiivseid   omadussõnu   nagu  halb,
raske,   agressiivne  jne.   Murdeiga   peetakse   negatiivse   värvinguga
arenguperioodiks.   See   mõjutab   seda,   kuidas  vanemad   ja   noored   ise
kogevad murdeiga. Murdeiga on raskus, nõudev aeg, hirmutav asi jne.
“Põhikooli   lõpus   on   kõige   raskem   õpetada,   sest   seal   õpivad   kõige
raskemas murdeeas olevad noored” öeldakse. Keskkond on oluliseks
peegliks   noorele,   moodustamaks   käsitlust   iseendast.   Kui   temalt
oodatakse   kohanematust,   raskusi   ja   probleeme,   võib   neid   sellega
seoses  veelgi   lisanduda.   Ta   peab   lausa   olema   raske   ja   kohanematu
kui ta on noor.
Murdeiga on siiski positiivse kasvu ja arengu aeg.
See loob võimaluse kasvada täiskasvanuks ja lapsevanemaks. See on
etapp, mil lapseiga jääb selja taha ja elus avanevad uued võimalused
otsida   ja   teostada   oma   elu.   Positiivne   asend,   mõistev   suhtumine
murdeikka  ja murdeealisse aitab kohtuda selle  eluperioodiga  koolis,
kodus ja vabal ajal.
Kui räägitakse murdeea “raskustest” ei ole küsimus vaid noore sees
olevatest raskustest, vaid ka neist vastuoludest, mis tekivad noore ja
keskkonna   vahel.   Nende   raskustega   saab   midagi   ette   võtta.   On
mõttetu haletseda kooli, kus õpivad kõik vanemas keskastmes olevad
murdeealised.   Selle   haletsemisega   võetakse   ära   arenguvõimalus,
öeldakse just nagu, et sinna ei saa midagi parata. Noor ei saa. Tal on
vaja kasvada iseseisvaks. Aga koolile võib. On põhjust arutada, kuidas
kooli arendada, et see paremal viisil toetaks noore arenguetappi ja et
vastuolu noore ja keskkonna vahel väheneks.
Samuti on lood peres. Kui murdeealine tekitab suurt muret, raske 
eluetapi, pidevaid tülisid, jätkuvaid lahkhelisid, hirmu, ahistust jne, 
on vajalik midagi ette võtta. Kogu perel on siis vajalik mõelda, millest 




206
probleemid tulenevad, mida peaks peres muutuma, et noore kasvu 

saaks paremini toetada kellegi heaolu ohtu seadmata.
Noorel on raske taluda tema kohta käivaid hinnanguid. Ta kogeb seda
väga jõuliselt ja reageerib sageli kontrollimatute tundepursetega. 
Kasvades välja sõltuvussuhtest täiskasvanuga annab siiski noor ise 
hinnanguid täiskasvanule ja täiskasvanu maailmale. Kasvataja 
küpsus ja noore käitumise mõistmine on vajalikud.
Lapseiga   peegeldub   nooruses.   Varem   kogetud   või   kogemata   jäänud
iseseisvumisprotsessid avaldavad mõju. Pere, kus laps ei ole saanud
tuua esile oma  mina  tahtmiste kaudu, murdeiga on tema jaoks teine
võimalus iseseisvuda. Sageli on murdeiga sellises peres võimas kriis,
kus noor mässab tugevalt vanemate vastu. Kui selline vastuhakk ei
ole võimalik või seda takistatakse iseseisvumine seiskub.
Noore   käitumise   mõistmine   ei   tähenda   selle   heakskiitmist.
Täiskasvanul   ei   ole   põhjust   nõustuda   kogu   protesti   ja   vastuhaku
käitumisega, mida noor temale suunab. Kuid on alati vajalik mõelda,
kui palju mässu on vajalik, et iseseisvumine saaks võimalikuks. Viis
kuidas   täiskasvanu   reageerib   noore   hinnangute   andmisele   ja
vastutusele on olulise tähendusega. Täiskasvanu küpsust mõõdetakse
nüüd sellega, kuidas on ta ise suutnud läbida oma kasvu iseseisvaks,
iseennast tundvaks ja iseendale lootvaks isiksuseks. Lapsik, ründav,
impulsiivne, kontrollimatu, järeleandlik või alistav suhtumine ei aita
noort tema tundepursetes.
Noor vajab lähedale turvalist täiskasvanut. On oluline, et täiskasvanu
ei   oleks   ülitundlik   noore   kriitikale,   ei   saa   sellest   haiget   ja   säilitab
enesevalitsuse. Täiskasvanuks ja lapsevanemaks olemine tähendavad
ka   turvaliste   piiride   seadmist,   mis   põhinevad   ühistel   aruteludel   ja
lepingutel. Sellisel moel saab noor õppida väljendama omi seisukohti,
muutuda   kuulatavaks   ja   kuulama,   võtta   vastutust   ja   seda   ka
kandma.
Tegutsedes koos iseseisvuva noorega lahendab täiskasvanu läheduse
ja   kauguse   küsimust   .   Iseseisvuv   noor   otsib   iseennast   ja   kaugust




207
vanematest.   Ta   lööb   ukse   enda   järel   kinni   ega   räägi   kõikidest
kogemustest. Ta ehitab tara iseenda ja täiskasvanu vahele, saamaks
paremini   leida   oma   ala,   iseennast,   täiskasvanust   erineva  mina.
Uudishimu,   noore   asjade   katsumine,   toa   kontrollimine,   riietuse
määramine   jne.   on   asjad,   kus   piiri   täiskasvanu   ja   noore   vahel
rikutakse ja noor kogeb seda haavamisena. Noore asjad, riided, tuba,
sahtlid,   vihikud,   päevikud,   kapid   jne.   on   osa   temast   ja   neisse   pole
täiskasvanul asja.
Noore     ja   täiskasvanu   vahel   on   vajalik   säilitada   koos   vestlemine.
Täiskasvanul on õigus teada, kus noor liigub ja millal ta tagasi tuleb.
Samuti on noorel õigus teada, kus ta vanemad on ja millal nad tagasi
tulevad. Noort ei või maha jätta ja jätta ta üksi kasvama. Vanemate
kasvatuse   vastutus   ulatub   ajani,   kus   lapse   arenguetapid   on   läbi
käidud ja noorus kuulub nende hulka. Hoolimatus on sama hävitav
noore   kasvule   kui   liigne   siduminegi.   Noor   vajab   tunnet,   et   temast
hoolitake, et ta on väärtuslik. Ta vajab tunnet, et teda, tema mõtteid,
tegusid   ja   tundeid   võetakse   tõsiselt,   neid   pisendamata.   Noorele   on
vajalik anda ruumi turvaliselt väljendada nii häid kui halbu tundeid.
Sugupõlvedevaheline   erinevus   on   vältimatu.   Täiskasvanu   esindab
noore jaoks eelmist sugupõlve, noor järgmist. Mõlemal on üksteisele
midagi   anda.   Mõlemaid   vajatakse   arengu   allikana.   Noor   esindab
sugupõlvede ketis kasvavat, arenevat, kriitilist ja edasipürgivat jõudu.
Eelmise   sugupõlve   esindaja   võib   talle   pakkuda   elu   aluseid,
turvalisust,   seisukohti   ja   kogemusteteadlikkust   uueks   põhjaks.
Täiskasvanu ei saa peatada arengut ega siduda noort iseendaga. Tal
on kasulik hoida kinni oma elu väärtustest, kuid ta ei saa nõuda, et
noor võtab need omaks küsimata.
Täiskasvanu võib teatud määral toimida vibu jõuna noore jaoks, kuid
ta ei saa otsustada kuhu nool lendab. Vanemad saadavad noore teele
oma ellu. Nad ei saa otsustada, kes temast tuleb ja kes ta on. Noore
elu   eesmärke   ja   soove   ei   saa   nad   määrata.   Kui   noorega   tegutseval
täiskasvanul   on   terve   enesetunnetus   suudab   ta   austada   ja   toetada


208
noort, tema mõtteid, tegusid ja tundeid. Nad suudavad toetada noore

iseseisvumist.   Tervele   enesetunnetusele   ei   ole   teise   inimese
iseseisvumine oht.
 Ülesanne: 
Otsi noorusea  päevik ja loe, mida oled mõelnud sel
ajal vanematest.


Identiteedikriis 16-19 aastasena
Sageli   mainitakse,   et   kõik   läheb   paremaks   ja   elu   kergemaks   kui
murdeiga   on   läbi.   Täiskasvanud   kogevad   nii,   sest   murdeiga   paneb
proovile eriti täiskasvanu ja noore omavahelise suhte. Murdeea järel
tulevad   noorel   katsetamisele   uued   väljakutsed,   kuid   noore   areng   ei
riiva enam täiskasvanut. Ta kasvab ja areneb seesmiselt. Noor ei vala
välja   ega   projetseeri   enam   oma   halba   tuju,   ebakindlust   ja   raevu
ümbruskonnale. Ta on küpsem ja õnnelikum ja suudab paremini oma
tundeid   ja   mõtteid   analüüsima.   Algab   noore   töö   oma   identiteedi   ja
vanematest eraldumisega. 
Selle   arenguetapi   olulisemad   arenguülesanded   on   emotsionaalse
iseseisvuse   saavutamine,   tasakaalus   olevate   inimsuhete   loomine,
paarisuhteks   ja   pere   eluks   valmistumine   ja   ka   hariduse,   töö,
majandusliku sõltumatuse ja sotsiaalse vastutuse saavutamine.
Isiksuse areng - emotsionaalne iseseisvus
Murdeea möödudes on noor rebinud end lahti vanematest, sõltuvus
nendest   on   vähenenud.   Noor   tahab  otsustada   asjade   üle  ja   ehitada
üles   oma   seisukohad.   Emotsionaalse   iseseisvuse   saavutamine
tähendab   midagi   enamat.   Murdeea   välisest   iseseisvumisest   algab
teekond seesmise iseseisvumiseni.
Emotsionaalne   iseseisvus   on   vanemate   tähenduse   vähenemine
hoolduse, turvalisuse ja tunderahulolu andjana. See on võime elada
kaitstult   üksinda,   võime   tegutseda   ilma   vanemate   ja   teiste
autoriteetide   soovide   või   eesmärkideta.   Emotsionaalne   iseseisvus
tähendab võimet arutleda, mida ta ise asjast arvab, mida elult tahab,
mis on eesmärgid, kellega ta tahab aega veeta jne. Noor täidab peres




209
vaid   neid   osasid   väärtustest,   normidest   ja   eluviisist,   millised   ta   on
seesmiselt omandanud.
Emotsionaalset iseseisvust, oma identiteeti otsiv noor võib takerduda
asendavasse  autoriteeti.  Selleks  võib olla  sõber,  kaaslane,  seltskond
või   ideoloogia.   Kui   klassikaaslased   on   kogu   aeg   koos,   tahavad   olla
alati samas töörühmas, hoolivad samasugustest asjadest ja asetavad
endale samasugused elueesmärgid, kui neil on raske üksteisest eemal
olla   ja   nad   vajavad   kogu   aeg   üksteise   toetust,   võib   püstitada
küsimuse, kas emotsionaalse iseseisvuse saavutamine on võimalik.
Kui noore identiteet muutub kindlamaks ja ta õpib tundma paremini
iseennast tõmbub ebakindlus eemale. Samaealiste samasuguste poolt
antav   turvalisus   ei   ole   enam   vajalik.   Otsides   ja   kogedes   leiab   noor
oma   eripära.   Noor   otsib   oma   viisi   mõelda,   rääkida,   käituda   ja
harrastada.   Enesekindluse   lisandudes   noore   ülitundlikkus   kriitikale
väheneb.   Ta   suudab   realistlikumalt   suhtuda   iseendasse   ja   saadud
hinnangutesse. Mina selginedes tema enesekesksus väheneb.
Konstrueerides   identiteeti   saab   noor   valida   endale   positiivse   või
negatiivse identiteedi. Kui talle on antud võimalus iseseisvumiseks ega
ole nõutud liiga palju või surutud peale vanemate lahendusi, valib ta
tõenäoliselt   positiivse   identiteedi.   See   seondub   selliste   väärtuste,
rollide   ja   iseloomujoontega,   mida   noor   on   igatsenud   ja   eesmärgiks
seadnud. Positiivse  identiteedi kasvu  tugevdab positiivne suhtumine
lapsesse, tema innustamine, iseenda otsimise ja leidmise toetamine.
Negatiivne   identiteet   konstrueeritakse   sellistest   rollidest   ja
omadustest, mida noorele on õpetatud pidama ohtlikeks, halbadeks ja
mittesoovitavateks.   Sellisteks   on   näiteks   kooli   eitamine,   vägivaldne,
vastutustundetu   või   kuritegelik   käitumine   ja   ka   narkootikumide   ja
alkoholi   kasutamine.   Negatiivne   identiteet   võib   ehituda   kaitseks
vanemate   liiga   nõudliku,   ebaõiglase   või   auahne   ootuse   vastu,   mis
lähtuvad   nende   endi   vajadustest.   Negatiivse   identiteedi   aluseks   on
lapse  varasemates   arenguetappides  toimunud  laitmine,  karistamine,
hirmutamine, pilkamine ja häbistamine.


210
Sotsiaalne areng
Tasakaalustatud inimsuhted

Murdeealine   on   arengu   tõttu   keskendunud   iseendale   ja   tal   ei   jagu
energiat asetuda teise inimese olukorda. Ebakindel  mina  takistab ka
vahetut   lähenemist.   Murdeea   terviklikult   ületanud,   emotsionaalse
iseseisvuse   saavutanud   noor   suudab   märgata   ja   hoolitseda
vastutustundlikult   teiste   eest.   Ta   on   isetult   kiindunud   teisesse
inimesse,   tema   mõttemaailma   ja   kujutlustesse.   Ta   püüdleb   teise
sügavama   mõistmise   poole.   Kui   noor   on   endiselt   kinni   lapse
sõltuvussuhtes, vajab ta pidevalt teiste tähelepanu ja kaitset.
Suhtlemisoskuses   saavutab   noor   iseenda   leidmise   abil   uued
avarused. Ta suudab empaatiliselt, võrdselt, mõistvalt olla lähedastes
suhetes   teise   inimesega,   kus   andmise   ja   võtmise   vaheldumine   on
tasakaalus.   Hea   inimsuhe   tähendab   mitte   ainult   võimet   küpseks,
avatud,   empaatiliseks   läheduseks   vaid   ka   võimet   olla   üksi.   Terves
inimsuhtes ei ole kumbki pool teineteisest sõltuv, kaitstud vaid teise
juuresolekul, elab teise kaudu. Sellises inimsuhtes suudetakse olla ka
üksteisest   eemal.   Mõlemal   on   oma   ruum   ja   võimalus   rääkida   oma
vajadustest   ja   soovidest.   Hea  inimsuhe   ei  moodustu   pideva   meeldiv
olemise põhjal. Osatakse öelda nii jah kui ei.
Rollides   ja   ametites,   kus   ollakse   suhetes   teise   inimesega,   tuleb
isiksuse   arengule   panna   eriline   tähelepanu.   Kasvataja,   kelle   oma
iseseisvumise   areng   on   pooleli,   ei   suuda   pakkuda   lapsele   tervet
iseseisvumise   arengut.   Inimene,   kes   on   seotud   oma   vanematega,   ei
suuda   kaitsta   laste   iseseisvumise   arengut.   Hooldaja,   kes   vajab
tasakaalu säilimiseks teiste tähelepanu ja imetlust, ei saa tegutseda
patsiendi heaks, vaid ta tegutseb oma huvides. Õpetaja, kellel mina ei
ole tugev ja turvaline, ei suuda olla lähedastes suhetes õpilasega vaid
laidab või pisendab neid.
Nooruse keskmises etapis muutuvad suhted vastassugupoolde. Noor
on   võimeline   isekuse   asemel   mõistma   teist   inimest,   taluma   tema
erilisust   ja   erinevust.   Ta   oskab   nüüd   leppida   teise   inimesega   ja




211
iseendaga   nii   nagu   nad   on   ­     vigade,   puuduste   ja   erinevate
seisukohtadega.   Armastus   võib   nüüd   olla   tõeline   vastastikune
andmine ja saamine vaid armastatud ja ihaldatav olemise asemel.
Pereeluks valmistumine
Sõbrustamine   edendab   noore   arengut.   Selle   abil   ta   valmistub
paarisuhteks ja pere eluks. Sõprus edendab sotsiaalseid võimeid. Noor
õpib   tähele   panema   teise   seisukohti,   mõtteid   ja   soove,   tegema
kompromisse ja loobuma. Noor õpib oskusi, mis on vajalikud võrdsete
inimsuhete   loomiseks   ja   hoidmiseks.   Suhe   võrdse   kaaslasega   viib
psüühilises arengus eemale vanematest ja iseseisva intiimse läheduse
poole.
Sõbrustamine   (kurameerimine)   õpetab   noorele   iseenda   tundmist.   Ta
saab   partnerilt   tagasisidet   oma   käitumisele   ja   peegeldab   nii
identiteeti.   Sellega   liitub   identiteedi   konstruktsioonile   käsitlus
iseendast   kui   mehest   või   naisest.   On   hea   tunda   ennast
heakskiidetuna,   väärtuslikuna   ja   hoolituna.   Sõbrustamine   tugevdab
enesekindlust ja lisab eneseväärikust.
Sõbrustamise (kurameerimise) abil otsib noor elukaaslast. Püüeldakse
välja selgitada tulevase ühise elu võimalikust. Selgitatakse välja, kas
ootused tulevikule ja pereelule on sarnased, kas eluväärtused sobivad
kokku, kas ollakse valmis tegema panuseid samasugustele asjadele,
kas plaanid on kokkusobitatavad. Kurameerimise ajal tulevad välja ka
töö­ ja vaba aja jagamine ja igapäevase elu õigused ja kohustused.
Kurameerimine   loob   võimaluse   oma   seksuaalsuse   arenguks.
Bioloogiline   ja   emotsionaalne   valmisolek   seksuaalsuheteks   ei   arene
samaaegselt. Noorel on vaja luua endale uus  mina­käsitlus, leida ja
heaks kiita oma seksuaalne mina. Lisaks sellele tuleb tal tutvuda teist
sugupoolt esindavate omaduste ja käitumisviisidega.
Intiimne seksuaalsuhe sisaldab paradoksi  mina sulandumise ja  mina
kindluse   vahel.   Intiimne   armastussuhe   eeldab   regressiivset,   ajutist
mina  piiride   kaotamist,   enese   unustamist,   andmist   ja   sulandumist
teise   inimesega   koos   lähedasse   ja   tihedasse   suhtesse.   Selleks,   et


212
inimene usaldaks anduda sellele kogemusele, peab tal olema piisavalt
tugev mina.

Armastajad   õpetavad   avatult   sisse   elama   teise   asendisse   ja   järgima
teise   vajadusi.   Nad   suudavad   heaks   kiita   iseennast   andva   ja
vastuvõtva   poolena,   oma   passiivset   ja   algatavat   rolli   seksuaalses
suhtes. Heas armastussuhtes naine ja mees kogevad järjekorras nii
lapse sõltuvust, mil armastatu hoolitseb ja hellitab, kui emalikult või
isalikult   hoolitsedes   armastada.   Armastus   ja   intiimsus   teevad   teed
vanemlikkusele.   Noored   võivad   saada   võimeliseks   ja   areneda   ühise
armastuse kaudu selleks ülesandeks.
Haridus, töö, majanduslik ja sotsiaalne vastutus
Täiskasvanu   ellu   astumisega   kaasnevad   kooli   lõpetamine   ja
õppimiskoha  otsimine,  kodust   ära  kolimine,  vastutuse võtmine  oma
inimsuhete,   tervise,   toitumise,   puhtuse,   elukoha,   majandusliku
toimetuleku,   õppimise   jne.   eest   Noor   kohtab   nüüd   iseseisva   ja
käitumiselt   vastutustundliku  isikuna   ühiskonna   erinevate  koosluste
võimalusi.
Noore ootused loovad elule meeldivad eesmärke, millele nad tahavad
püüelda. Eesmärke ei määratle enam kodu või kool. Tee tuleb valida
ise. Kooli järel tuleb noorel suunata oma energia nende  eesmärkide
saavutamiseks.
Elukutsevalik   on   oluline   noorusega   kaasnev   ülesanne.   See   määrab
noore   isiksuse   arengu   suuna   ja   võimaluse.   Elukutse   valik   eeldab
iseseisvumisele   lisaks   enam   vähem   selget   ja   realistlikku   pilti
iseendast.  See  eeldab  ka  teadmisi  õppimisvõimalustest, elukutsetest
ja   elukutseks   valmistumisest   ja   ühiskonnast.   Elukutse   valik   eeldab
pikaajalisi arutlusi, valikuvõimaluste eelarvamustevaba  kaalumist ja
sellele   lisaks   soovi,   võimet   ja   julgust   planeerida   tulevikku.   On   vaja
mõelda,   kuidas   tahan   elada,   kus   elada,   mida   tulevases   elus
väärtustada   ja   millist   tööd   teha.   Mida   selgemad   on   noore
tulevikukujutlused ja mida positiivsemana ta tulevikust mõtleb, seda
kaugemale ta võib nende plaanidega jõuda.




213
Positiivne tuleviku usk sisaldab ka seda, et noor kogeb end ise võivat
mõjutada oma tulevikku. Kui enesekindlus on nõrk, kui noor kogeb
tulevikku tundmatuna, hirmutavana ja iseennast võimetuna selle ees,
tema  psüühiline  energia  suundub tulevikust  olevikku.   Ta  elab päev
korraga liikumata tuleviku poole.
Elukutse ja töö on olulised täiskasvanu identiteeti üleehitavad asjad.
Kuidas inimene kogeb ennast töötegijana, määrab osaliselt, kuidas ta
kogeb   ennast   inimesena.   Töö   on   oluline   tee   noore   jaoks   liituda
ühiskonnaga   selle   tootva,   väärtustatud   ja   vajaliku   liikmena.   Tehes
tööd   hangib   inimene   eluks   vajalikke   vahendeid,   nagu   toimetulek   ja
võimalused planeerida elu edasi. Täiskasvanuks olemise saavutamise
üheks eelduseks peetaksegi tööd ja turvalist toimetulekut.
Koolis   käimise   ja   õppimise   ajaga   pikitud   siirdumine   tööellu   toimub
üha   hiljem.   Seetõttu   hilineb   noore   majanduslik   ja   sotsiaalne
iseseisvumine   ja   muutub   raskemaks   tööeluga   tutvumine.   Noorte
madalad palgad, töötus ja õppimiskohtade ebapiisavus on tõsine oht.
Oma koha leidmine ühiskonnas raskeneb või viivitub. Noor ei suuda
leida vastuseid põletavatele küsimustele  kes ma olen, missugune  on
minu   koht   ühiskonnas,   missugune   on   minu   suhe   ühiskonda,
missugused on minu elu eesmärgid.
Selles   etapid   püüab   noor   hoida   enesele   lahti   võimalikult   erinevaid
võimalusi. Ta väldib sidumist, mis võib liiga vara kinni panna teised
võimalused. Noor võib end siduda mingi elukutse/ametiga, kuid ei vali
veel elukutset. Ta kiindub tugevalt, kurameerib, aga ei loo peret jne.
Ühelt poolt ta loob endale tulevikku ja kindlustab elukonstruktsiooni
ja teiselt poolt ei mõtle tegude ega inimsuhete üle. Igaüks tegeleb nii
oma   tasakaalu   ja   ajakavaga   seondumise   ja   ka   lahti   hoitavate
võimalustega.   Varasemate   sugupõlvedega   võrratuna   veedavad
tänapäeva   noored   hilinenud   noorust.   See   on   eriline   hilinemine   ja
viibimine enne võimsaid ja elu kaugele ette määravaid sidumisi, enne
pere moodustamist ja karjääri loomist.




214
Sellesse   perioodi   kuuluvad   esimesed   kogemused   oma   unistuste

elukutsega   seonduvast   tööst.   Enam   ei   teenita   taskuraha   vaid
uuritakse   tulevikku.   Sünnib   kujutlus   iseendast   ühiskonna
täiskasvanud,   tööd   tegeva   liikmena.   Noore   suhtumine   töösse   on
seotud kogu  eelnenud  arenguga, aga ka viisiga, kuidas tööelu võtab
teda vastu. Noor küsib endalt kas ma kõlban, missugune olen mina kui
peaaegu  täiskasvanu.   Ta   vaatleb  ennast   sellest   peeglist,   mille  nüüd
moodustavad tööelu ja tegutsevad täiskasvanud ja erinevad tööjuhid,
esimehed jne.
Kui   tööelu   poolt   peegeldatud   esimene   pilt   noorest   on   selline,   et   ta
näeb ennast nende võimaluste vaatenurgast, on tal kerge leida kohta,
liigendada seda, kus ta ise rohkem tahab olla ühiskonnas.
Seondumine   õppimise,   elukutse,   inimsuhete,   harrastuste   ja   kõige
sellega, mida keegi peab oluliseks ja võime saada sellest rahuldust on
küpse   isiksuse   tunnus.   See   seondumine   eeldab   piisavalt   tugevat
identiteeti. Noored, kelle identiteet on nõrk, vahetavad sageli töökohta,
ei leia õppimise ala, olesklevad elus rahulolematult aastaid erinevate
võimaluste ristlainetuses. Neil on raske saada elule pihta.


Ideoloogiline kriis 19-20/25 aastasena
Nooruse   lõpuperioodi   arenguülesandeks   on   maailmapildi   ja   sellega
kaasneva inimkäsitluse moodustumine. Noor arutleb, mida ta mõtleb
maailmast ja oma suhtest sellega.
Noor   konstrueerib   nüüd   sotsiaalset   mina.   Ta   püüab   lahendada
iseenda  ja  keskkonna   vahelisi  suhteid  otsides  vastuseid  küsimusele
missugune maailm on, kes on inimene, mis on õiglus ja vale, headus ja
halbus,   millesse   uskuda  jne.   Noor   valib   elu   põhiväärtused,
konstrueerib   ideoloogia   ja   maailmapildi.   Selle   all   mõeldakse
üksikisiku   veendumuste   ja   vaatenurkade   tervikut   maailmast   ja
üksikisiku   enda   asendit   selles.   Maailmapildil   on   oluline   tähendus
isiksuse   arengule,   see   on   osa   identiteedist.   Maailmapildi
moodustamine nõuab selge minapildi moodustamist.




215
Abstraktse mõtlemise võime ja iseseisvuse areng aitavad seda edasi.
Laps   usub   vanemate   ja   teiste   autoriteetide   seisukohti,   koolieas
murdub täiskasvanu autoriteet esimest korda. Murdeeas mässatakse
täiskasvanu   seisukoha   vastu   ja   otsitakse   iidoleid   väljastpoolt   kodu.
Murdeea   järel   on   aega   mõelda,   missugune   ma   ise   olen   ja   seejärel,
mida   mina   arvan   iseseisva   inimesena   eri   asjadest,   kuidas   mina
vanematest   sõltumata   suhtun   poliitikasse,   usku,   sõdadesse   jne.
Ideoloogilise   kriisiga   töötamine   on   näha   noore   äärest   ääreni
arvamuste muutumisest, kirglikest seisukohavõttudest poolt ja vastu,
usuteemalistest ja poliitilistest arutlustest.
Maailmavaate otsimine ja leidmine aitab noorel määratleda oma kohta
ühiskonnas.   See   lisab   turvalisust,   loob   võimaluse   luua   inimsuhteid
samamoodi mõtlevate inimestega ja kinnistab ka iseseisvumist.
Tänapäeva   maailmas   on   oma   maailmavaate   loomine   väljakutsuv   ja
nõudev tegevus. Ühiskond pakub nii palju võistlevaid ideoloogiaid ja
aateid. Nad on sageli vastandlikud käsitlused sellest, mis on inimesele
hea. Noor on kasvuaastatel nii mõnede ismide sihiks, mille suhtes on
vajalik   kriitilise  käsitluse   moodustamine.   Noor   saab  arutada   paljusi
valikuid eri väärtuste vahel. Kommunikatsioonivahendid,  koolitus ja
kirjaoskus   annavad   võimaluse   tutvuda   erinevate   mõtlemisviisidega
inimesest ja maailmast.
Kuidas täiskasvanu saab toetada noort selles arenguülesandes? Kodu
ja   kasvukeskkonna   väärtused   loovad   aluse,   mille   najal   noor   läheb
otsima   oma   .   Ta   vajab   oma   maailmavaate   kujunemisel   täiskasvanu
turvalist   malli   ja   vestluspartnerit,   kes   toetab   noort   tema   enda
lahendustes,   kuulajat,   kellele   ta   saab   peegeldada   oma   nägemusi.
Täiskasvanu   põhjendatud   käsitlused   võivad   toimida   noorele
suundaandva   mõtete   algena.   Täiskasvanu   ülesanne   on   toetada,
hinnata  ja  kasutada   noore   mõtteid   ja   seisukohti   ja   väljendada   oma
põhjendatud   seisukohta   nende   suhtes.   Noore   mõtete   vähendamine,
oma   nägemuse   pealesurumine   ja   esitamine   ainukese   õige   tõena   või
selle omaksvõtmise nõue ei arenda kriitilist mõtlemist.


216
Kui noor on ebakindel vaadetelt, või kui ta satub tõsisesse kriisi või

konflikti   oma   usuliste,   poliitiliste,   maailmavaateliste   või   eetiliste
arutluste   kaudu,   on   täiskasvanu   toetus   vajalik.   Kui   noor   teeb
eluvaatega seonduvaid otsuseid, on tugi   vajalik. Sellised on näiteks
sugudevahelised   suhted,   sõbrustamine   eri   kultuuride   esindajatega,
tõsine haigestumine või invaliidistumine, konfliktsed eetilised vaated
koduga,   abort,   noore   lapsevanemaks   saamine   või   vaimse   tervise
häired.


Noorusea arengutulemus
Kui  noor   tuleb   toime   ealiste  väljakutsetega  positiivsel   viisil,   saab  ta
kogeda   iseennast,   oma   sõltumatu   isiksuse   leidmist.   Noor,   kes
iseseisvub   vanematest,   leiab   õppimiskoha   või   töö,   on   suuteline
iseseisvalt   elama,   loob   uusi   inimsuhteid   ja   konstrueerib
maailmavaadet,   saavutab   tunde   iseenda   kui   ainulaadse   isiksuse
suhtes. Ta suudab otsustada asju ja võtta vastutust. Ta kogeb enda
olevat   kaitstud   ilma   vanemate   või   mõne   muu   inimese   pideva
lähedalolekuta ja kogeb enda kuuluvat kuhugi rühma. Ta tunneb end
olevat vajaliku ja kasuliku kodaniku.
Kui   noor   selles   positsioonis   ebaõnnestub   nendes   väljakutsetes,   ta
võõrandub   ja   eristub.   Tema   isiksust   hakkab   varjutama   ebakindlus,
ebaselgus ja rolli hajuvus. Noor ei saa vastuseid küsimustele kes olen,
milline olen, milline on minu koht ja väärtus. 
Rolli hajuvus tähendab seda, et noor ei leia iseennast, ei koge ennast
iseseisvana, kellel on oma  mina, eesmärgid ja sihid. Ta ei saa kinni
elust.   Ta   kogeb   väliseid   ja   sisemisi   nõudmisi   ülejõu   käivate
vastuoludena,   ei   suuda   kuulata   ja   teostada   iseennast.   Ta   ei   tea,
milline   ta   peaks   olema,   kelle   käsku   täita,   millise   unistusega   elada.
Noore seesmised vastuolud (ideoloogias, moraalis, seksuaalsuses jne.)
toodavad energiat  siduvad  probleeme, kus tasakaalu ei leidu. Selles
identiteedi otsimise etapis halboleku tunded (mina ei ole keegi, ma ei
kuulu kuhugi, olen halb ja väärtusetu jne.) viivad kontrollimatusele,
ahistusele, masendusele ja muudele vaimse tervise häiretele.


217
Eriksoni   läbi   kriiside   arengule   põhinevat   teooriat/seletust   on   just
noorust   kirjeldades   edasi   arendanud   J.Marcia   (1980).   Ta   käsitleb
detailsemalt identsuse kujunemisel tekkivaid raskusi:
 Laialivalgunud identsus ehk identsuse difusioon. Vanemad, sõbrad
avaldavad   survet,   segaduses,   sest   palju   valikuvõimalusi.   Kas
loobutakse identsuse leidmisest või vastukäivad tunded
 Enneaegne   identsus.   Võetakse   vanemate,   ühiskonna   väärtused
omaks nende üle mõtlemata
 Moratooriumi väljakuulutamine. Juurdlevad selle üle, kes nad on,
milline tulevik neil on, otsustamist edasi lükates. Kui lühiajaline,
võib   olla   viljakas.   Kui   pikaajaline,   ei   suuda   ka   täiskasvanuna
otsustada.
Tiia Tulviste väidab et 6­10. klassis 90%­l noortest kas difusioon või
enneaegne   identsus.   Keskkoolis   toimub   nihe   moratooriumi   või
identsuse   saavutamise   suunas.   Ülikooli   alguses   o   20%­l   identsus
saavutatud. Identsus kujuneb ülikooli ajal ehk siis vanuses 19­24. 


Iseseisvumisprobleemid,   töötus,   elukutsevaliku   ebamäärasus,
õppimiskoha  puudumine,  raskused  inimsuhetes,   õppimises,  iseenda
leidmises,   isiksuse   selginemises   jne.   on   olukorrad,   kus   noor   vajab
toetust. Toel võib olla selles etapis suur ja kaugeleulatuv mõju noore,
tema tulevas pere ja laste tulevikule.
Unelmatel on ikka koht inimese elus. Nooruses, mille ülesanneteks on
luua eesmärke, seonduda  inimeste ja ideoloogiatega, leida elamisest
meeldivust ja meelelisust, et jaksaks innustunult püüelda eesmärkide
teostumisele,  on   eluunistustel  oluline   ülesanne.   Nooruse   eluunistus
on visioon rahuldavast elust tulevikus.




218
Lisateemad

Laste kuritarvitamine, vägivald
Kes võiks tahta lapsele viga teha? On raske uskuda, et seda võiksid
teha   lapse   oma   vanemad.   Kuid   1962   identifitseeriti   Kempe   poolt
pekstud lapse sündroom kui kuritarvitatud ja halvasti koheldud lapse
mudel.   Tänapäeval   on 1986­st   aastast   on   ligikaudu   2,2   miljonit   last
laste   kuritarvitamise langenud   väärkohtlemise   või   hooletusse   jätmise
traagilised   tagajärjed ohvriks;   nende   juhtumite   puhul   umbes   1


järjest   vähem seitsmest   oli   seotud   seksuaalse   ahistamisega­


põhjustatud seda   on   enam   kui   16   korda   rohkem   kui   aastal


juhuslikest 1976, mil suhe oli 1 juhtum 1000 lapse kohta.


unustamistest või vigadest. Alates sünnist paljunevad lapse ajurakud
(närvirakud)   massiliselt,   tekivad   seosed   (ühendused,   sünapsite
mustrid),   mis   kujundavad   teadvuse   ja   tunnetuse   kogu   eluks.
Oluliseks närvisüsteemi arengule on kolmas lootenädal (neuraaltoru
ehk algse närvisüsteemi teke), mil keskkonnas toimuvad negatiivsed
muutused (vaegtoitumus, narko­alko, viirused) loovad aluse mõnede
epilepsiavormide, vaimse peetuse, autismi ja skisofreenia tekkeks.
Loote   aju   toodab   rohkem   neuroneid   (närvitakke,   kui   tal   vaja   on.
Liigsed rakud kõrvaldatakse. Närvirakke elu jooksul juurde enam ei
teki.   Ühendused   rakkude   vahel   sõltuvad   lapse   sensoorsetest
kogemustest (nägemine, kuulmine, haistmine, puudutus).  Aju lülitab
välja need seosed (sünapsid), mida kasutatakse harva või pole üldse
kasutatud. Stimuleeriva keskkonna puudumine kahjustab lapse aju.
Lapsel,  kes  ei mängi või kellega  harva  kontakteerutakse  on aju 20­

30% väiksem oma vanuse keskmisest. Kui vanem leiab aega last sülle

võtta,   temaga   rääkida,   tegeleda,   mängida,   ,   siis   stimuleeritakse   aju
arengut.
Tähtsamaks aju arengule on kolm esimest eluaastat. Inimajul on vaja
luua toimimiseks  üle 1015 ühendust. Esmased sünapsid (ühendused),
mis aju loob, on tundeid ehk emotsioone valitsevad. 





219
Armastus   varustab   lapse   aju   õige   ja   vajaliku   stimulatsiooniga.
Tõrjumine   surub   lapses   maha   rõõmu   ja   muud   positiivsed   tunded.
Julmus tekitab kõrgenenud hirmutunde. 
Depressiivse ema puhul võib lapsel tekkida emotsionaalne puudujääk.
Ema , kellel on depressioon on kergelt ärrituv, kannatamatu, ei suhtle
lapsega. Arengupidurdus toimub vasakus oimusagaras (so rõõmu ja
teiste positiivsete emotsioonide keskus).
VÄGIVALD
o Füüsiline (löömine, raputamine jne.)
o Emotsionaalne   (ignoreerimine,   ähvardamine,   süüdistamine,
ähvardamine, alandamine, narrimine jne)
o Seksuaalne (ahistamine, vägistamine jne.)
Lapse  seksuaalse   väärkohtlemise  all   mõeldakse   arenguliselt
küpsema isiku (enamasti täiskasvanu) poolt toime pandud seksuaalse
sisuga   füüsilist,   emotsionaalset   ja   verbaalset   tegevust   lapse   suhtes,
sooviga rahuldada oma seksuaalseid vajadusi.
Vägistamine  on   inimese   tahte   vastaselt   temaga   suguühtesse
astumine   kasutades   vägivalda   või   ära   kasutades   tema   seisundit,
milles   ta   ei   olnud   võimeline   vastupanu   osutama   või   toimunust   aru
saama.
Seksuaalse väärkohtlemise alla kuuluvad:
o Seksuaalse sisuga mängud lastega
o Solvavad vihjed suguühteks
o Seksuaalse sisuga telefonikõned, kirjad
o Lapse seksuaalse arengu ignoreerimine
o Pornograafiliste piltide ja filmide tegemine lapsest
o Lapsele erootiliste piltide ja filmide näitamine
o Lapse lahtiriietamine, tema piilumine vanni­ või magamistoas
o Käperdamine
o Suguelundite puudutamine
o Oma suguelundi demonstreerimine lapsele
o Sõrmega suguühte matkimine ja masturbeerimine


220
o Suguühe lapsega

Kuigi   teadaolevad   laste 2002   a.   uuringu   põhjal   oli   väärkohtleja


kuritarvitamise     juhtumid tuttav   (59,9%),   võõras   (27,5%),


on   sagenenud,   ei   tea   me perekonnatuttav  või  sõber  (9,2%), võõrasisa


tegelikult,   kas (1,9%), sugulane (1,1%), õde/vend (0,8%).


kuritarvitamine on ka tegelikult sagedasemaks muutunud või oleme
sellest   nüüd   lihtsalt   teadlikumad.   Jutt   käib   siinkohal   rohkem
seksuaalsest   ärakasutamisest,   millest   lapsed   harvemini   räägivad   ja
mida täiskasvanud hästi uskuda ei taha. 
Et   mõista,   mida   lapse   ahistamine   tähendab,   peame   mõõtma
statistikute näitajaid:
Ahistatud laps on löödud, pekstud, põletatud ja isegi tapetud. 
Laps on lämmatatud, et peatada nende karjumist või antud laksu, kui
nad on oma riideid ära määrinud. 
Neid on terroriseeritud, rünnatud ja häbistatud. 
Lapsi, ka väga noori, on korduvalt kasutatud nii vanema kui ka mõne
muu   mistahes   täiskasvanu   seksuaalsete   vajaduste   rahuldamiseks,
ning kui neid on ähvardatud juhtumist vaikima, ei räägigi nad midagi,
kuna   nad   tunnevad,   et   juhtum   oli   mingil   moel   nende   endi   süü.
Hooletussejätmist on raskem välja selgitada kui väärkohtlemist, kuna
pole   olemas   laialdaselt   omaksvõetud   definitsiooni   adekvaatsest
hoolitsusest.   Hooletussejätmine   võib   tähendada   puudulikku
hoolitsust lapse kindlustunde ning tema füüsiliste ja emotsionaalsete
vajaduste   eest;   unustatud   lapsed   võivad   külmetada,   nälgida   või
hukkuda tulekahjus, kui nad on jäetud üksinda. Nad võivad jõuetult
ja   valveta   lamada   haigevoodis,   hulkuda   üksinda   ohtlikel
linnatänavatel   või   olla   lihtsalt   ilma   armastuseta   ilma   peale   jäetud.
Sündroomi,   mis   ilmselt   tuleneb   emotsionaalsest   hüljatusest,
kutsutakse edukuse võimetuseks. Beebi, kes on muidu hästi toidetud
ja terve, hakkab järsku kodus juurde võtma ja tema kasv kiireneb, kui
ta   viiakse   haiglasse,   kus   ta   kogeb   hoolitsust,   millest   kodus   vajaka
olnud on. Ühes pikaajalises uurimuses, kus sellised lapsed osalesid




221
kuni   teismeliseeani,   leiti   neil   olevat   füüsilisi,   intellektuaalseid   ja
emotsionaalseid puudujääke, mis ilmselt on vaimse hooletussejätmise
tulemus. 
Seksuaalne   ahistamine   on   usutavasti   kõige   traumeerivam,   kui
ahistajaks   on   isa   või   kasuisa,   kui   vanemad   on   osavõtmatud
ahistamise   paljastamise   suhtes   või   kui   ohver   aetakse   kodunt   välja.
Seksuaalse   ärakasutamise   ohvrid   on   tõenäoliselt   suureks   kasvades
kartlikud, muserdatud, vihased, ebasõbralikud või agressiivsed. Nad
tunnevad   tihti   üksindust,   neil   on   madal   enesehinnang   ja   raskused
teiste   usaldamisel.   Nad   kalduvad   olema   seksuaalselt   raskesti
kohanevad,   nad   käituvad   ennasthävitavalt   ja   nad   langevad   kergesti
jälle seksuaalsete rünnete või vägistamise ohvriks. 
Kuigi   nii   ahistamine   kui   hooletussejätmine   mõlemad   võivad   anda
tõsiseid   kaugeleulatuvaid   tagajärgi,   oskavad   paljud   lapsed   siiski
hämmastavalt   kohaneda   ja   kiinduvad   turvaliselt   hoolitsevatesse
vanaemadesse või teistesse pereliikmetesse.
Miks täiskasvanud teevad lapsele haiget või hülgavad nad? Uurimiste
käigus   on   leitud   mitmeid   põhjuseid,   kaasa   arvatud   iseloomulikud
omadused, mis on erinevad ahistajal või hülgajal, ohvril, perekonnal,
ühiskonnal ja kultuuril üldse.
Enamus   vanemaid   teeb   loomulikult   kõik   selleks,   et   näidata   oma
armastust ja hoolt. Siiski toimub enamus lapseahistamisjuhtumitest
nimelt koolis. 
Erinevalt   seksuaalsest   ahistamisest,   kus   süüdlane   on   enamasti
meessoost, hülgav vanem on sageli ema. Enam kui 90% hülgajatest ei
ole   vaimsete   häiretega   ega   oma   ka   kuritegelikku   tausta.   Paljud   on
lihtsalt   üksikud,   õnnetud,   vihased   ja   stressis;   neil   on   vahel   ka
terviseprobleemid ,   mis   vähendab   nende   võimet   lasteega   tegeleda.
Ahistamine   võib   olla   katse   saadad   oma   elu   kontrolli   alla,
demonstreerides jõudu lapse kallal.
Ahistajad tihtilugu vihkavad endid selle eest, mida nad teevad, kui on
võimetud   seda   lõpetama.   Neid   on   arvatavasti   lapsepõlves   halvasti


222
koheldud ja nad on pettunud oma vanemates. Olles ilma jäetud heast

vanemlikust hoolitsusest, ei oska nad oma lastele head vanemad olla.
Näiteks ei tea nad tihtilugu, mida teha, kui laps nutab, ja kaotavad
tihtilugu kontrolli, kui nad ei suuda panna last oma tahtmist mööda
käituma.   Enamgi   veel,   tihti   ootavad   nad   lastelt   hoolitsust   enese
suhtes ja vihastavad, kui seda ei juhtu. Sageli ignoreerivad nad lapse
normaalset arengut ja ootavad temalt liiga palju, unistades ajast, mil
laps   juba   ise   potil   käib   ning   on   kuiv   ja   puhas.   Neil   on   rohkem
vastasseise   lastega   kui   vanematel   tavaliselt   on   ja   nad   on
väheedukamad   probleemide   lahendamisel.   Ahistavad   vanemad
kasutavad ka rohkem sundkorda. Hoolimatu vanem on aga enamasti
vastutusvõimetu ja ükskõikne ning pigem ignoreerib last kui võitleb
tema  eest.  Emad,  kelle  lapsed  ei  arene  hästi, on enda   eest  halvasti
hoolitsenud ja neil on pingeline suhe oma lapse isaga. Paljud nendest
emadest   võtavad   raseduse   ajal   kaalus   vähem   juurde   kui   emad
tavaliselt,   neil   võib   tekkida   rohkem   komplikatsioone,   sünnitavad
enneaegselt,   saavad   väiksemaid   lapsi   ja   neil   on   raskusi   laste
toitmisega.   Nad   ei   räägi   ega   kallista   oma   lapsi   ja   neil   ebaõnnestub
koduselt sooja õhkkonna loomine.
Lapsed, kes vajaksid erihoolt vaimse või füüsilise puude tõttu, võivad
kergemini osutuda ahistatuteks kui tavalised lapsed. Ahistatud lastele
on   omane   madal   sünnikaal;   hüperaktiivsus,   vaimne   või   füüsiline
taandareng;   ka   normist   kõrvalekalduv   käitumine.   Nad   nutavad
rohkem   ja   ilmutavad   rohkem   negatiivsust   kui   teised   lapsed   ­   ühe
uurimuse järgi peab see paika 50­l protsendil juhtudest. 
Seega,   lastel,   kelle   areng   on   aeglustunud   emotsionaalse   sideme
puudumise   tõttu,   on   tihti   olnud   meditsiinilisi   vaevusi   juba   nende
esimestel   elupäevadel.   On   kurb,   et   lapsed   kes   kõige   enam   vajaksid
kindlustunnet, võivad olla just need, kes jäävad sellest ilma. 
Et neid nähtusi vältida tuleb abi pakkuda  just nendele vanematele,
kes   on   murede   ja   kohustuste   alla   mattunud   ning   eeskätt
erivajadustega   laste   vanematele.   Ettepanekud   sisaldavad




223
ühiskondlikku   abi,   treeningprogramme   doteeritud   päevahooldust,
vabatahtlikku   hooldusabi   ja   ajutisi   puhkekodusid   või
asendusvanemaid,   kui   lapse   hooldamine   muutub   liig   koormavaks.
üks tõhus programm õpetab lastega tegelemise oskusi; pakutakse ka
teraapiat, kuidas vanemad saaksid võidelda stressiga.
Et peatada kuritarvitamist või hooletussejätmist, tuleb laps mõnikord
vanematest eraldada. Siiski tuleb selline samm ette võtta vaid erand
juhtudel,   eriti   kui   ohver   on   alles   beebi   või   väikelaps.   Otseseim   tee
ahistamise   peatamiseks   on   ahistaja   kui   kriminaalse   seaduserikkuja
kohtlemine;   inimesed,   keda   on   arreteeritud   perevägivalla   eest,
jätkavad seda tegevust harva.
Seksuaalse  ahistamisega  võideldes  tuleb   õppida  seda  kõigepealt  ära
tundma.   Reetlikud   märgid   sellest,   et   last   võib   olla   seksuaalselt   ära
kasutatud   on   näiteks   isu   kadumine,   öised   hirmuunenäod,   häiritud
uni,   hirmpimeduse   ees,   voodimärgamine,   pöidlaimemine,   nutuhood,
rebenenud või määrdunud aluspesu, vagina või pärasoole veritsemine,
vaginaalsed   vigastused   või   põletikud,   valusad   või   paistes   genitaalid,
ebaharilik huvi seksuaalsete teadmiste vastu, hirm saada kellegi poolt
kuhugi maha jäetud.
Et võidelda seksuaalse ahistamise vastu, tuleb juba väikestele lastele
rääkida, et nende kehad kuuluvad neile ja nad võivad öelda "ei" iga
katse peale puudutada neid ebamugavusttekitavalt, isegi kui see on
keegi, keda nad armastavad ja usaldavad. Nad peavad teadma, et nad
pole süüdi milleski, mida mõni täiskasvanu teeb. Ja neil tuleb mõista,
et palju rohkem  täiskasvanuid ei soovi lastele halba ega teeks neile
kunagi haiget.
Kui laps räägib sulle üle elatud seksuaalsest väärkohtlemisest, siis..
o Püüa jääda rahulikuks
o Hoia lapsega rääkides pilkkontakti
o Ole toetav ja soe, ära reageeri üle
o Ütle lapsele, et ta toimis õigesti rääkides juhtunust sulle
o Las laps räägib oma sõnadega


224
o Rõhuta, et usud teda
o Ära küsi liiga palju küsimusi v.a. kui laps tahab rääkida

o Väljenda   oma   poolehoidu   öeldes,   et   ta   on   sama   tore   ja
väärtuslik kui varem
o Ära   kasuta   sõnu   kohutav,  hirmus,  vastik   jne.   Laps   samastab
ennast nende sõnadega.
o Küsi lapselt, mida ta tahab, et nüüd tehtaks
o Ära luba lapsele, et sa kellelegi ei räägi. Ütle, et räägid ainult
nendele, kes saavad last kaitsta või aidata
o Kaitse last edasise väärkohtlemise eest
o Ütle lapsele, et
 Väärkohtlemises ei ole tema süüdi
 Sa   tunned   juhtunu   tõttu   samuti   end   halvasti   ja
tahad teda aidata





225
Puuetega lapsed
Geneetilised mõjud lootele.
Arengukõrvalekalded   võivad   olla   põhjustatud   mitmetest   teguritest.
Puuete põhjused saab jagada selle järgi, millal nad tekivad. Seega võib
olla tegu
 prenataalsete ehk sünnieelsete põhjustega
 sünituseaegsete põhjustega
 postnataalsete ehk sünnijärgsete põhjustega
Prenataalseteks põhjusteks võivad olla:
 geen­,  genoom ­ või kromosoommutatsioonid
 ema   haigused   (nakkushaigustest   punetised,   tuulerõuged,
entsefaliit,   toksoplasmoos,   düsenteeria   jne   ,   kroonilisteks
haigustest   diabeet , epilepsia jne.)
 mürgid (alkohol, narkootikumid, ravimid, keskkonna mürgid)
 aju arengu häired
 jne
Sünnitusega kaasnevateks:
 enneaegsus
 mitmikud
 liiga kiire või aeglane sünnitus
 asfüksia ehk hapnikupuudus
 sünnitusteedest saadud nakkused
 jne
Sünnijärgseteks peetakse:
 entsefaliit, ajukelmepõletik
 rasked nakkushaigused sh Aids
 traumad
 mürgitused 
 jne
Arengupuu   ilmneb   alati   enne   18eluaastat   ja   lisaks   vaimsele


226
mahajäämusele esineb neil mahajäämus vähemalt kahes arengualas

(suhtlemine, liikumine, eneseteenindus, vaba aja sisustamine jne) . 2­

5%   lastest   sünnivad   suuremate   sünnikahjustustega.   Sagedasemaks

prenataalseks   puude   tekkimise   põhjusteks   on   geen­,   genoom­   või
kromosoommutatsioonid. 

1.FENÜÜLKETONUURIA­  (PKU).Kaasasündinud   fenüülketonuuriaga

laps   ei   suuda   produtseerida   ensüümi,   mis   vajalik   normaalseks
arenguks.   Tulemuseks   on   mürkide   kuhjumine   organismi,   mille
lõpptulemusena   tekib   sügav   vaimne   alaareng.   Haigus   ravitav,   kui
lapsed määratakse varakult dieedile.

2.SIRPRAKULINE ANEEMIA ~ 10 % Ameerika mustadest lastest võib

haigestuda haigusesse, mis oma nime saanud erütrotsüütide (punaste
vereliblede) ebanormaalsest kujust. Lastel kehv isu, paistetanud kõht,
kollakad silmad ning nad elavad harva lapseeast kauem.

3.TAY­SACHSi  tõbi.   Kõige   sagedamini   leidub   Ida­Euroopa   päritolu

juutidel.   Sellesse   haigusesse   lapsed   surevad   3­4­aastaselt,   kuna
nende kehad pole võimelised lõhustama rasvu. Kui mõlemal vanemal
on  geneetiline   defekt,   on   nende   lastel  1  šanss   neljast   sündida   selle
haigusega.

4.DOWNi  sündroom.  Ei  põhjusta  mitte  vanematelt  päritud  omadus,

vaid häire, mille korral sügoot saab viljastumise momendil 1 üleliigse
kromosoomi,   põhjustades   hiljem   vaimse   alaarengu   ja   ebahariliku
füüsilise väljanägemise. Downi sündroom on sageli seotud isa ja ema
vanusega.
Ema vanus Esinemise   tõenäosus Esinemise   tõenäosus   pärast
igast rasedusest esimese Downi sündi
­29 1    1000­st 1     100­st

30­34 1      600­st 1     100­st

35­39 1      200­st 1     100­st

40­44 1       65­st 1       25­st

45­49 1       25­st 1       15­st
Miks   vanematel   naistel   on     tõenäosus   suurem?   Naisel   tekivad
munarakud ainult kord elus (juba prenataalsel perioodil) ja seetõttu
nad   väsivad   ning   võivad   degenereeruda.   Samas   võivad   munarakud




227
saada kahjustada ka keskkonna mõjul. 




228
Kasutatud ja kasulikku materjali

NB!  Kõik ajakirjas  „Pere ja Kodu“  arenguteemal kirjutatu ning „Pere
ja   Kodu“   eriväljaanded  „Beebi“,   „Väikelaps“,   „Koolieelik“,
„Teismeline“


1. Arengupsühholoogia1 (koost. S.Pree).­ 2000/2007, vt. 
www.zone.ee/sirpre 
2. Arukas laps, Terane laps,  jne.
3. Baltes, Reese & Lipsitt, 1980.
4. Barnard (2005) Kuidas aidata depressioonis last
5. Butterworth, G.,Harris,M. (2002) Arengupsühholoogia 
alused. 
6. Craig, G.J. Human Development
7. Dainow, S. (1997) Elu võimalikkusest koos teismelisega. 
8. Gopnik (2003) Kuidas beebid mõtlevad?
9. Gurian (2004) Poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt.
10. Lapse areng. 2005
11. Leppik, P. (2000) Lapse arendamise ja õpetamise probleeme 
koolis, A osa
12. Leppik, P. (2004) Lapse ja tema mõtlemise arendamine
13. Mangs Psühhoanalüütiline arengukäsitlus
14. Miller , P.H. 1983
15. Nõmme (2005) Hüpi lasteaias.
16. Ojala (2005) Mõista mind, teismelist.
17. Paloheimo (2002) Lapsepõlve mõjud.
18. Papalia Development psychology 
19. Rogers jt. (2005) Kuidas aidata uimastiprobleemidega last
20. Roomeld jt.(2003) Hüperkineetiline laps. 
21. Russell & Russell, 1952
22. Ruth Elamankaaren psykologia
23. Salo, O.Crescendo – hitaasti kasvaen 
24. Sinkkonen (2002) Koos isaga




229
25. Soans (2005) Indigolapsed
26. Sullivan (2004) Kiusamine koolis.
27. Tankler, M. (1992) Kuidas areneb laps. ­ Logos
28. Teusen (2001) Jonniiga
29. Tulviste, T. 7a. kuni murdeealise kõne. Konspekt loengust Kõne 
ja suhtlemine koolis. Sotsiaalne ja isiksuse areng murdeeas  TÜ 
2003
30. Whyman, M. (1997) Kaheks kistud: kuidas toime tulla vanemate
lahutusega?
31. Woolfon (2004) Miks lapsed nii käituvad?
32. Wortham, S.C. Early Childhood Curriculum 
Artiklid aadressilt  http://www.tnk.tartu.ee/artiklid.html  

siia lisa veel materjali – kasulikku ja vajalikku




230
Lisa

Worthami Arengu Uurimise leht 0 – 6 kuud
Füüsilis­kognitiivne areng Kuupäev kuupäev kuupäev

Tõstab pead kui toetatakse õlgadest

Kõhuli asendis tõstab ja keerab pead
Jälgib pilguga liikuvat isikut või eset
Vaatleb rippuvat objekti
Haarab ja hoiab isikut või objekti sekundeid
Liigutab aktiivselt käsi ja jalgu 
Toetades istub süles 
Suleb käe liikuva mänguasja ümber
Õpib pöörama (rullima)
Vaatleb objekte ja realistlikke pilte
Kasutab silma­käe koordinatsiooni millegi kätte 
saamiseks
Keerab pead kella helina või kõrina hääle peale
Mängib käte ja jalgadega
Paneb asju suhu
Sotsiaal­emotsionaalne areng
Vaatleb tähelepanelikult täiskasvanut
Reguleerib keha vastavalt sellele, kuidas 
täiskasvanu teda hoiab
Reageerib rääkimisele, naeratusele, 
puudutusele
Jääb vait kui võetakse voodist välja (või sülle 
vms.)
Lõpetab kisa kui keegi mängib temaga
Häälitseb seoses mõnutundega, 
ebamugavusega, näljaga ja rahuldustundega
Karjub saamaks pudelit, tähelepanu või 
hoidmist
Tunneb ära tuttavad inimesed või asjad 
välimuse või hääle järgi
Kõkutab naerda ja naerab
6­12 kuud
Füüsilis­kognitiivne areng
Istub iseseisvalt
Asetab eseme ühest käest teise
Joob tassist
Korjab üles väikseid esemeid pöidla ja esimese 
sõrme abil
Võtab katte peidetud esemelt
Vaatab pildiraamatut


231
Hoiab kahte mänguasja
Imiteerib kõnes olevaid häälikuid
Roomab või jõuab ühest kohast teise
Saavutab istumispositsiooni iseseisvalt
Seisab kinni hoides
Kõnnib toega (kinni hoides)
Pillab või paigutab asju kasti
Manipuleerib objektidega
Ütleb üksikuid sõnu nagu “emme” ja “issi”
Imiteerib tegevust
Püüab ise süüa tassi, lusika või näppude abil
Sotsiaal­emotsionaalne areng
Näitab välja kas inimene, objekt, koht meeldib 
või ei meeldi
Mängib kujutlusega peeglis
Saab aru sõnast “ei…”
Reageerib uue inimese tutvustamisele
Kilkab rõõmust või mõnust
Demonstreerib ärevust  vanemate lahkumise 
pärast
Naudib ja mängib mänge koos teistega 
(Leivapätsi küpsetamine)
Kasutab liigutusi ja žeste suhtlemiseks 
(kommunikatsiooniks) (sirutab käed välja sülle 
võtmiseks)




232
Lisa 2
Pikkus ja kaal (tüdrukud/poisid)




233
Lisa 3
Artikkel Imik vajab lähedust
(Pere ja Kodu, november 1996) 
Tiia Tulviste, psühholoog 
Esimesel  eluaastal  arenevad  lapsed  väga  kiiresti.  Et  areng  normaalne  oleks,  pole
psühholoogide arvates vanematel tarvis mingeid erilisi imesid korda saata. Piisab,
kui lapsega hästi palju koos olla, temaga rääkida ja mängida. 
Selle sajandi esimesel poolel arvati, et vastsündinu on füüsiliselt abitu: ta ei näe ega
kuule peaaegu midagi. 60ndatel aastatel avastasid psühholoogid aga, et laps kuuleb
juba enne sündi ja vastsündinule meeldib vaadata keerulisi kujundeid. Tegelikult
pole   imikud   vahepeal   targemaks   läinud,   hoopis   psühholoogid   on   neid   paremini
tundma õppinud.
Kas imikud näevad ja kuulevad?
Kuidas   saadakse   teada,   et   laps,   kes   rääkida   ei   oska,   midagi   näeb   või   kuuleb?
Selleks näitab psühholoog lapsele pilti või laseb kuulata helisid. Samal ajal mõõdab
ta   imiku   imemisliigutuste   sagedust   ja   tugevust   just   selleks   otstarbeks   tehtud
lutipudeli abil, jälgib tema  hingamis ­ või südamelööke, häälitsusi või silmaliigutusi.
Kahenädalastega läbi viidud uurimuses vaatasid titad oma ema nägu sagedamini
kui teisi nägusid. Eriti tihti vaatasid nad ema poole siis, kui nad kuulsid tema häält.
Sellest järeldati, et kahenädalane laps tunneb oma ema nii näo kui hääle järgi ära. 
Imikud   on   häälestatud   teiste   inimestega   suhtlema.   Juba   vastsündinu   suudab
väljendada   nelja   põhiemotsiooni:   ta   oskab   teha   vihast,   kurba,   hirmunud   ja
õnnelikku   nägu.   Väikesed   lapsed   on   võimelised   järele   tegema   ka   teiste   inimeste
ilmeid,   mis   neid   tundeid   väljendavad.   Kahe   nädala   vanune   imik   imiteerib
täiskasvanut, kes ajab keele suust välja, silmad suureks, huuled prunti või liigutab
sõrmi. Imikute suurepärast jäljendamisoskust võib igaüks oma lapse peal proovida.
Kuid siin tuleb meeles pidada, et lapse vastust tuleb kannatlikult oodata: väikesel
lapsel kulub info töötlemiseks palju aega. 
Kõne areng esimesel eluaastal 
Kolmandal   elukuul   hakkab   laps   koogama   ja   neljandal­viiendal   elukuul   lalisema.
Millal   täpselt   laps   koogamist   ja   lalisemist   alustab,   ei   sõltu   sellest,   kui   palju   ja
kuidas titaga räägitakse, vaid lapse füüsilisest küpsusest. Koogamine seisneb selles,
et   laps   häälitseb   vastuseks   suure   inimese   jutule.   Lalisemise   korral   hakkab   laps
kaas­ ja täishäälikuid silpideks kokku panema ("ma­ma­ma­ma"). Eri keeli rääkima
hakkavate laste  koogamine, ja  algul ka  lalisemine, on  väga sarnased.  Alles teisel
poolaastal muutub eri keeli rääkima õppivate laste lalin erinevamaks, sest laps valib
järk­järgult välja oma emakeeles olemasolevad häälikud. 10.­11. kuul hakkab laps
esimesi   sõnu   ütlema.   Lalisemine   muutub   harvemaks.   Laps   saab   aru   palju
rohkemast kui ise ütelda oskab: tema passiivne sõnavara on aktiivsest sõnavarast
tunduvalt suurem. 
Tavaliselt ajavad vanemad oma lapsega sünnist saadik juttu. Kuna laps ise ei oska
rääkida, räägib ema ka lapse eest. Nii õpib laps keelt ja suhtlemist. Lapse kõne ei
saa normaalselt areneda, kui ta teiste inimeste juttu üldse ei kuule. Lapsel on raske
rääkima õppida ka siis, kui vanemad räägivad lapse juuresolekul vaid omavahel. 
Psühholingvistikas   nimetatakse   keelt,   mida   lastega   rääkides   kasutatakse,
titakeeleks või lapsele kohandatud keeleks. Titakeelt oskavad kõik inimesed. Isegi
nelja­aastased   lapsed   räägivad   endast   noorematega   titakeeles.   Selles   keeles   on
lühemad laused, vähem sõnu, lihtsam grammatika, öeldut korratakse mitmeid kordi
üle. Jutt käib asjadest, mis on siin ja praegu. Räägitakse õrna häälega, aeglaselt,
suurte pausidega. Lastekeele uurijad arvavad, et selline lihtsustatud kõne on lapse
normaalseks   keeleliseks   arenguks   vajalik.   See   aitab   lapsel   pidevas   keelevoos
üksikuid sõnu eristada ja neid inimeste, asjade ja sündmustega seostada. 
Kas laps areneb normaalselt?


234
Lapse areng on esimesel eluaastal väga kiire. Iga nädal toob midagi uut. Sageli on

vanemad lapse arengu kiiruse pärast mures. Nad kardavad: äkki ei ole mu lapsega
kõik korras, äkki olen jätnud ise midagi olulist tegemata. Last võrreldakse küll teiste
laste,   küll   raamatust   loetud   normidega.   Tavaliselt   ei   ole   liigseks   muretsemiseks
põhjust, sest lapsed arenevad erineva kiirusega. Mis puutub raamatutes esitatud
normidesse, siis näitavad need üksnes keskmist ja ei tugine alati suuremahulistele
uurimustele.   Näiteks   ei   ole   keegi   nii   põhjalikult   eesti   laste   sõnavara   suurust
uurinud, et ta võiks öelda, mitu sõna aastane eesti laps ütlema peaks. Eesti laste
keelelise   arengu   hindamiseks   kasutatakse   norme,   mis   on   mingit   teist   keelt
kõnelevaid lapsi uurides leitud. Eri õpikutes toodud normid on sageli erinevad. 
Ega last ära ei hellitata? 
Väike Pille nutab tihti. Vanaema arvates on selles süüdi Pille ema, kes jookseb kohe,
kui laps nutma hakkab, tema juurde ­ ta on Pille ära rikkunud. Varem arvasid ka
psühholoogid,   et   juba   maast   madalast   tuleb   laste   suhtes   range   ja   nõudlik   olla.
Tänapäeval enam ei kardeta, et last tema esimesel eluaastal helluse ja soojusega ära
võib rikkuda. Uurimused näitavad, et just need lapsed, kelle pisaratele ema kiiresti
reageerib, nutavad hiljem vähem. Laps kogeb, et teda ei jäeta üksi ja tal ei tarvitse
pikalt nutta. 
Uurijaid on huvitanud ka see, kuidas ema aru saab, miks laps nutab. Arvatakse, et
ema lähtub põhjuse selgitamisel kogu last ümbritsevast situatsioonist. Mõnevõrra
ootamatutele   tulemustele   jõudis   psühholoogide   seas   laialt   tunnustatud   tšehh   H.
Papousek. Ta väitis, et emad saavad olulist infot lapse vajaduste kohta imiku käte
asendist. Läbiviidud uurimuses näidati emadele titade pilte ja emad pidid ütlema,
miks laps nutab. Emad ise  ütlesid, et nad näevad lapse näost, kas ta on unine,
näljane või märg. Tegelikult erinesid pildid üksnes laste käte asendi poolest. 
Tita vajab lähedust 
Viimastel   aastakümnetel   on   lastepsühholoogias   populaarne   olnud   emotsionaalse
seotuse teooria (inglise keeles attachment theory). Selle järgi vajab laps normaalseks
arenguks   lähedast   inimest.   Lapse   kiindumus   hakkab   ilmnema   kuuendal   või
seitsmendal elukuul ja on eriti tugev 12. elukuul. Tavaliselt kujuneb lapsel lähedane
emotsionaalne   suhe   oma   emaga,   kuid   vahel   ka   isa,   vanaema   või   kellegi   teisega.
Paljusid   vajakajäämisi   lastekodulaste   arengus   seletataksegi   just   sellega,   et   lapsel
pole inimest, kes oleks tema päralt. Emotsionaalse seotuse teooria kohaselt jätab
esimene   emotsionaalne   suhe   jälje   kogu   eluks,   mõjutades   hilisemaid   lähedasi
suhteid, olgu need siis kallima või oma lastega. 
Kaheksakuuse Juhani vanemad ei saa aru, mis on nende lapsega juhtunud. Varem
oli ta sõbralik ja naeratas kõigile, nüüd hakkab aga kohe nutma, kui mõnd võõrast
inimest   näeb.   Psühholoogide   arvates   on   hirm   võõraste   inimeste   ees   täiesti
normaalne nähtus ja esineb 8. ja 12. elukuu vahel paljudel lastel. Hirm võõra ees
näitab, et laps on võimeline tuttavate ja võõraste inimeste vahel vahet tegema. Ka
seda,   et   lapsel   on   välja   kujunenud   kiindumussuhe.   Lapsed,   kes   on   võõrastega
rohkem kokku puutunud, kardavad neid vähem. 
Kuuekuuse   Mari   ema   ei   saa   last   minutikski   üksi   jätta,   sest   Mari   hakkab   kohe
meeleheitlikult   nutma.   Lahusoleku   ees   tunnevad   hirmu   kõik   lapsed.   Kõige   enam
kardetakse lahusolekut 13. elukuul. Lähedase inimese äraminekule reageerivad eriti
tormiliselt   need   lapsed,   kes   ei   ole   tugevalt   kiindunud.   Mida   tugevam   on
emotsionaalne   suhe,   seda   kergem   on   lapse   juurest   korraks   ära   minna.   Sellised
lapsed tunnevad suurt huvi ümbritseva suhtes ja nad ei klammerdu nii kramplikult
lähedase inimese külge. Kindla emotsionaalse suhte väljakujunemise seisukohalt ei
ole oluline, et ema kogu aeg lapse juures oleks. Oluline on see, et ta oleks käepärast,
kui laps teda vajab. 
Imikutel on erinev temperament 
Täpseid retsepte lastega ümberkäimiseks ei saa anda ja seda juba sellepärast, et
lastel on erinev temperament. Mõni laps on maast madalast füüsiliselt aktiivsem kui
teine. Mõnele titale meeldivad uued asjad ja inimesed, teine tunneb kõige uue ees
hirmu. Mõnele imikule meeldib, kui teda silitatakse, kallistatakse ja süles hoitakse,
teine   tõmbub   puudutuste   peale   krampi.   Seda   kõike   peaks   lastega   suhtlemisel


235
arvestama.   Tihti   kardetakse,   et   ümbritsev   keskkond   ei   paku   lapsele   piisavalt
arenguvõimalusi (lapsel on liiga vähe mänguasju, lapse jaoks ei ole piisavalt aega, ei
teata, mida, kuna ja kuidas talle  õpetada). Vähem mõeldakse sellele, et ka lapse
ülestimuleerimine   on   halb   (liiga   palju   asju,   pidev   suhtlemine,   kuigi   laps   tahaks
hoopis   magada).   Sellega   seoses   räägitakse   ema   sensitiivsusest.   Ema   peaks   aru
saama,   missugune   tema   laps   on,   millal   ta   tahab   suhelda,   millal   magada.   Mis
puutub imikute pidevasse õpetamisse, siis lastepsühholoogide arvates ei ole sellel
mõtet, sest kuidas me ka ei pingutaks, nagunii ei hakka pooleaastane laps rääkima
või kõndima. Küll võime me aga lapse ära väsitada. Tänapäeva lastepsühholoogia
peab õigemaks lapsega koos mõnusalt aega veeta, temaga rääkida, mängida ja tema
seltsist rõõmu tunda. 




236
Lisa

Arnold Gesell Kasvu ja arengu spiraal




237
Lisa

Lapse areng




238
Lisa 6
Lapse arengu tabel
Ülesanne:
Täienda!


Üldine Keeleline/kõneline Motoorne areng Sensoorne areng Emotsionaalne Sotsiaalne areng
areng, mõtlemine areng, tundeelu
Sünnist kuni 1 kuuni


Toitmine 5­ Baasilised Üldine pingsus Abitu
8   korda nägemise,   kuulmise, Asotsiaalne 
ööpäevas  haistmise, Seotud emaga 
Magab   ~20 maitsmise,
puudutuse,
tundi
temperatuuri  ja
ööpäevas
valutundlikkuse
aistingud
2­3 kuud
Häälitseb:   kisa,   kudrutab, Kontrollib   silma Värvitaju, Nauding Keskendub   pilguga   näole,
ruigab/ mühatab muskleid, visuaalne   ja Distress naeratab   näo   puhul,   võib
tõstab/liigutab   pead oraalne uurimine naeratus näol rahuneda   kiigutamise
kõhuli olles   peale  
4 – 6 kuud
Toitmine 3­ Häälitseb:   muliseb/ Motoorne   võimekus: Lokaliseerib helisid Naudib   kaisutamist, Tunneb ema ära
5   korda vadistab,   kasutusel kontrollib pea ja käte kallistamist Teeb   vahet   lähedate
ööpäevas enamik   vokaalidest   ja liikumist, kavatsuslik inimestel   ja   võõrastel,   ei
umbes   pool haaramine,   rullib/ naerata pikalt valimatult.
konsonantidest. veeretab ennast   Ootab   enda   toitmist,
riietamist   ja
vannitamist/pesemist. 





239
7 – 9 kuud
Kontrollib   keha   ja Spetsiifiline Naudib peitusemängu
käsi,   istub   ilma emotsionaalne
abita , roomab.  reageering   ema
puhul.   Protestib
emast   lahutamise
peale. 
10 – 12 kuud
Toitmine:   3 1­2   sõnalised   laused, Kontrollib   käsi   ja Viha Eristab oma nime,
toidukorda, imiteerib helisid, saab aru jalgu,   ,   seisab, erutus Lehvitab   lahkumisel
2 oodet lihtsamatest korraldustest roomab,   ühendab kardab võõraid, (dadaa),   mängib   patsu­
Magab pöialt uudishimu, uurimine patsu   mängu,   saab   aru
kokku   12 nimetissõrmega keelamisest (ei tohi). Võtab
tundi   kaks ja annab asju.  
korda
ööpäevas  
1 – 1,5 aastat
Kasutab sõnu anna, otsas, Roomab   astmetest Sõltuv   käitumine, Kuuletub   teatud   hulgale
ära/peidus. üles, tõuseb istumast väga   endast   väljas korraldustele.   Kordab
Esimesteks   sõnadeks seisma,   jalutab   (10­ kui   on   eraldatud mõningaid   sõnu,   tunneb
tavaliselt   emme,   täti,   issi, 20   min),   veeretab emast,   vannitamise huvi   enda   kujutise   vastu
lill, tita. palli hirm peeglis, toidab ennast ise  
Ronib   suurele   toolile
ja   keerab   ennast
istuma
Laskub   kükki   ja
tõuseb
Teeb paberile kriidiga
jooni
3­klotsiline   torn,
pulale 4 rõngast


1,5 – 2 aastat





240
Uneaeg   12 Sõnavara rohkem kui 200 Jookseb, lööb palli,  Temperamentsed Tegutseb   vastupidiselt
tundi öösel, sõna  Kiigub   kiikhobusel, jonnihood (1­3 a.). oma jutule (18 k.)
1­2 Leib   paarid,   näitab   ühte kõnnib   trepis   üles Pahameel   uue   beebi Jäljendab   täiskasvante
tunnine kehaosa (vähemalt). (abiga),   kummardub suhtes.  tegevust
puhkepaus Ühendab eseme ja pildi et   võtta   ilma Mängib   teise   lapsega
Osutab   pildil   õigele kukkumata kõrvuti, mitte koos
esemele Ehitab   6   klotsilist Lepib   täiskasvanu
torni (2 aastane). eemaldumisega,   jätkab
Teeb   käega tegutsemist
ringikujulisi   liigutusi Annab   täiskasvanule
(varem   ainult raamatu,   et   seda   vaadata
sirgjooned) (koos)
Suudab   kontrollida Oskab oodata, kuni soovid
jämesoolt ja põit rahuldatakse   (alla   5
minuti)
Jagab   mänguasju   ja/või
toitu


2 – 3 aastat
Kõne:   hakkab   kasutama 2   aastane   kõnnib Kardab eraldamist Vestleb,   kasutab   „mina“,
lühikesi lauseid, kontrollib hästi,   läheb Negativistlik   (2,5 „mulle“,   „sina“.   Matkib
ja tegutseb maailmas keele astmetest   üles   ja aastasena) vanemate tegevust. Sõltuv,
abil,  kogelemine võib aeg­ alla,   jookseb,   istub Vägivaldseid klammerdub
ajalt ilmneda.  ise   toolile,   muutub emotsioone, viha peremehelikult
2   aastane   ütleb   sõnu, iseseisvaks   tualetis, Eristab   miimiliselt mänguasjadesse,
fraase   ja   lihtsaid   lauseid. hüppab   jalad   koos, viha,   kurbust   ja eelistades   mängida
272   sõna,   saab   aru kõnnib   ka   tagurpidi, rõõmu. üksinda.   Negativism   (2,5
lihtsamatest korraldustest, viskab   palli   paari Huumorimeel   (teeb a.).   Vastuhakk   vanemate
eristab   lihtsamaid   pilte meetri   kaugusele trikke) nõudmistele.   Käsutab.
raamatut   vaadates, täiskasvanule,   lööb 2   aastane   on   väga Jäigalt   rõhutab   rutiini
armastab   raamatuid jalaga   suurt   palli, enesekeskne, samasust/   püsivust.
vaadata.   Lühike sõidab kolmerattalise identiteedi   ja Võimetus otsustada.
tähelepanu   kestus,   väldib jalgrattaga,  kuuluvuse   tunnetus 2   aastane   mängib
lihtsaid   riske,   suudab Ta   kasutab   kriite, on   alguses,   sageli üksinda,   sõltub





241
moodustada   lihtsamaid ehitab   6­9­10 negatiivne, täiskasvanu   nõuannetest,
vorme. klotsilist   torni, peremehetsev, mängib   nukkudega,
Ühendab   tegusõna   ja kasutab   lusikat   ja frustreeritud,   ei pöördub   enda   pool,
nimisõna.   (vastab kahvlit,   imiteerib suuda   valida sotsiaalselt   väga   ebaküps,
küsimusele Mida … teeb?) ringikujulisi   liigutusi alternatiivide   vahel, vähene   kontseptsioon
Väljendab   omandisuhet (pintslitõmbeid, lööke naudib   füüsilisi teiste   kohta   „inimesed“.
kahe sõnaga. vms),   keerab   ise elamusi, Võib   vastata   lihtsatele
Vastab kus­küsimusele raamatu   lehekülgi muutustevastane, juhenditele/ korraldustele.
Ulatab   mitu   eset   kui   on ükshaaval, lööb palli, muutub   üha Oskab   tuua   asju   teisest
paludes   kasutatud püüab   ise   riidesse iseseisvamaks, ruumist kui juhendada
mitmuse vormi. panna,   võtab   kommi vastuvõtlik huumorile Suudab 5­10 minutit juttu
Näitab   sõrmedel   oma paberist   välja, ja häirimisele rohkem või laulu jälgida
vanust. veeretab   kuule,, kui   distsipliinile   või Oskab paluda ja tänada
Teab   oma   sugu keerab ukselinki mõistlikkusele. Püüab vanemaid kodustes
(poiss/tüdruk). Pliiatsit   hoiab   pöidla töödes aidata
Täidab   kaheosalisi ja   esimese   sõrme Paneb selga täiskasvanute
korraldusi (alustada tasub vahel,   toetades riideid ja matkib neid
üheosalisest) keskmise   sõrmega Vajadusel   valib   kahe
Kasutab   kõnes (pliiatsi­   ja võimaluse vahel
lihtminevikku (oli, tuli jne) lusikahoid)   – Saab aru tunnetest (räägib
Kasutab sõnu kinni, lahti. varasem   oli   terve muredest, rõõmudest)
peopeaga hoidmine.
Leiab   üles   kaks Ajab   suuri   pärleid
ühesuguste   omadustega nöörile, voldib paberi
eset  pooleks,   suudab
Suur­väike näidise   järgi   vedada
Sama värvusega paariline nii   horisontaalseid
Teab,   mida   tähendavad kui   vertikaalseid
sisse­peale­alla jooni.
Nimetab   häält   tegevaid
asju, pildil olevaid tegevusi
3 – 4 aastat
3   aastane   räägib   lühikesi Seisab   ühel   jalal, Hellus   ja   kiindumus Meeldib   jagada,   kasutab
lauseid,   896   sõna,   tugev hüppab   üles   ja   alla, vanematesse „meie“.   Koosmäng   teiste





242
kommunikatiivne   kasv, joonistab ringi risti (4 Nauding   genitaalsest lastega,   lasteaed.   Võvad
jutustab lühikesi jutukesi, a). Iseseisev paljudes manipulatsioonist. olla   mõne   lapse   suhtes
kasutab   sõnu   kui koduse   elu Romantiline kindlad eelistused (See on
mõtlemise   vahendeid, rutiinides.   3   aastane kiindumus   mõlemast minu sõber). Sõber on see,
tahab   aru   saada jookseb   hästi, soost vanematesse (3­ kes   elab   lähedal,   kel   on
keskkonnast,   vastab marsib,   seisab   ühel 5   a).   Armukade mõni   tore   mänguasi.
küsimustele, jalal,   sõidab samasoolise   vanema Matkib vanemaid. Hakkab
kujutlusvõimeline, kolmerattalise suhtes.   Kujutletavad samastama   end
deklameerib   mõningaid rattaga,   imiteerib hirmud   pimeduse, samasoolise   vanemaga,
lasteriime. krossi,   hüppab   alla traumade   jne   suhtes rakendab seksuaalrollidele
Kasutab kas­küsimusi 20   cm   kõrguselt (3­5 a). omaseid   tegevusi.   Jõuline
Oskab öelda oma mõlemat kiigub   kiigega,   ronib 3   aastane   meeldib uurishimu   ja   huvi   teiste
nime (kui on õpetatud!) liumäest   üles   ja kohanduda, laste   keha   suhtes.
Vastab   lihtsamatele sõidab   alla   (1­2   m pingevabad   hoiakud, Kujutletav sõber. 
kuidas­küsimustele kõrgune), trepil liigub mitte   eriti 3   aastane   kasutab
Räägib,   mida   esemega üles   ilma vastuhakkav paralleelset   mängu,
teha   (mida   sellega vahesammuta,   palli muutustele,   rohkem naudib   kellekski   teiseks
tehakse?) püüab kahe käega. turvaline/   ohutu, olemist,   teeb   väikseid
Räägib kahest sündmusest Sööb ise, paneb jalga tugevam   personaalne jalutuskäike,   teab   kui   on
ajaliselt õiges järjekorras kingad   ja   sokid, identiteet,   hakkab poiss   või   tüdruk,   naudib
Jagab   esemeid   suurteks­ nööbib riideid lahti ja olema grupitegevusi   mis   ei   nõua
väikesteks kinni,   ehitab seiklushimuline, oskusi,   meeldib   aidata
Suudab   näidata   juba   10 10.klotsilist   torni. naudib muusikat   pisiasjades   –   reageerib
kehaosa Valab kannust. suulisele juhendamisele.
Eristab poissi­tüdrukut Lõikab kääridega, ka Tervitab   tuttavaid   (meelde
Ütleb,   millised   esemed joon mööda. tuletamiseta)
kuuluvad kokku Joonistab   kujundeid Küsib   teiselt   lapselt
Lisab   joonistatud näidise   abil   (papilt mänguasju,   millega   too
inimesele   puuduva mudelid).   Joonistab just mängib
kehaosa (olulisemad) ruudukujulisele Vastab   telefonile,   kutsub
Nimetab kolma värvust paberile diagonaali täiskasvanu telefonile
Suudab   jagada   esemeid Ootab oma järjekorda
rühmadesse Täidab   täiskasvanu
Lühike­pikk korraldused   (vajalik





243
Kerge­raske nimeline pöördumine)
Tegevuse   muutmisest
vajalik eelnevalt teada
4 – 5 aastat
Räägib   selgelt,   kasutab Küps   motoorne Vastutus   ja Eelistab   mängida   koos
täiskasvanu   kõne   helisid, kontroll,   4   aastane süütunne. teiste   lastega,
valdab   baasilist hüpleb   ühel   jalal, Tunneb   uhkust   ja võistlusolukorras   eelistab
grammatikat,   jutustab laiad hüpped, riietub saavutusvõimet. oma   soole   kohast
lugusid, teab umbes 2000 iseseisvalt,   seisab 4   aastane   tunneb aktiivsust/   tegevust,
sõna (5 a) mõned   sekundid ennast   kindlana, naudib   teiste   laste
4   aastane   kasutab ühel   jalal,   hüppab piiridevaba seltskonda,   kõrge
terviklikku   lauset,   1540 tagurpidi   ka, käitumine,   sageli sotsiaalsusega,   võib
sõna,   küsib   jätkuvaid põrgatab   ja   püüab negatiivne,   võib   olla mängida   lõdvalt
küsimusi,   õpib   üldistama, suurt   palli,   trepist trotslik,   näib   nagu organiseeritud grupimänge
kõrge   kujutlusvõime, laskub testiks   ennast – kullimäng, haned­luiged,
dramaatiline,   suudab vahelduvsammuga. väljapoolt,   vajab jutukas, mitmekülgne. 
joonistada   äratuntavaid Kolmerattalisel kontrollitud Palub   abi   (keerulisemad
lihtsaid objekte.  jalgrattal   sõidab vabadust. tegevused­toimingud)
Leseb   esemele/pildile kenasti,   ka   suunda Vestleb täiskasvanuga
paarilise. muutes. Suudab   ülesande   kallal
Ütleb   oma   aadressi   ja Teeb   järele   ringi   ja 20­30   minutit   töötada
telefoninumbri   (vajalik kolmnurka. (vanema   läheduses
õpetamine) ,   joonistab   inimest, tegutsemine aitab tegevust
Oskab öelda, kas sõnad on lõikab   kääridega jätkata)
riimis või mitte (lase öelda (mitte hästi), suudab Palub   andeks   (ilma
samasuguseid) pesta   ja   kuivatada meeldetuletuseta)   –   aeg­
Jutustab   lihtsa   jutukese nägu,   riietub   enda ajalt vajalik meeldetuletus:
ilma pildi abita valitud   seostes, „Mida sa nüüd ütled?“
Oskab   leida   pildilt kohapealt Käitub   avalikes   kohtades
mittesobivaid/   valesid/ kaugushüpe,   viskab korralikult   (kui   on
võimatuid olukordi.  palli   üle   käe,   kõrge õpetatud)
Nimetab eset mälu järgi motoorne liikuvus.  Alates   neljandast
Suudab  nimetada  kolmest Voolib   kolmeosalisi eluaastast   võivad   lapsel
esemest   puuduva   (mälu kujukesi,   lõikab tekkida   isiklikud





244
maht 3) kääridega   ümaraid sõbrasuhted. 
Kaheksa värvust kujundeid,   joonistab Räägib oma tunnetest
Numbrite loendamine 1­20 lihtsaid   äratuntavaid Küsib   luba   asjade
(sammude loendamine) asju   (inimene,   puu, kasutamiseks 
5 omadust maja) Kuna   sõnavara   on
Esemete   asetamine   ette­ Lõikab   ja   kleebib küllaltki suur, tekib „päris
taha­kõrvale (lihtsad kujundid) mäng“   kindlate   reeglitega
Nimetab   ja   näitab   pildil Kirjutab   üksikuid (kodu,   pood).   5­aastased
puuduvat osa trükitähti  on teiste laste seltskonnas
Nädalapäevad   õiges rohkem   huvitatud,   ainult
järjestuses vanemate   seltsis   hakkab
igav
5 – 6 aastane
5   aastane   –   2072   sõna, 5   aastane   laps Enesekindel, Kõrgelt   koopereeritud
jutustab   pikki   lugusid, hüppab   ja   hüpleb, stabiilne,   hästi mäng   (koosmäng),omab
täidab   hästi   korraldusi, riietub   ilma   abita, reguleeritud/ „erilisi“   sõpru,   tugevalt
loeb   oma   nime, küsib hea   tasakaal   ja kohanev,   kodule organiseeritud,   naudib
sõnade tähendust, loendab sujuvam   lihas keskendunud, lihtsaid   lauamänge
10­ni,   tunneb   värve,   teab tegevus,   uisutab, armastab   olla   koos kindlate   käikude   ja
erinevust   fakti   ja sõidab rongi (vedur ja emaga,   võimeline jälgitavate   reeglitega,
väljamõeldise   vahel.   On vagunid),   kirjutab mõningaks „kool“, tunneb uhkus riiete
huvitatud   keskkonnast, lihtsaid   tähti, enesekriitikaks, ja komplimentide üle, agar
linnast, lugudest jne käelisus   kinnistub, naudib   võimalusi. kellegi ootustele vastama.
sõlmib   kingapaelu, Armastab   reegleid
tüdrukute täita. 
peenlihaste   areng   on
poiste   omast   umbes
1   aasta   ees
(peenmotoorika).  
6 – 7 aastane





245
246
Lisa

Artikkel Laste hirmud

Ruth Raielo
Üks  sagedasi  probleeme,   millega   minu   kui  lastearsti  ja  psühholoogi  poole
pöördutakse,   on  hirmud   lastel.  Täiskasvanud  tunnevad   muret   rea   ohtude
üle, millega lapsed kokku puutuvad ja laste endi hirmude üle seoses nende
isiklike kriisidega ja globaalsete katastroofidega. 
Lastel   esineb   ärevust   ja   hirme   seoses   maailmas   valitseva   vägivalla,
kuritegelike   rünnakute,   narkomaania   ja   AIDS­i   levikuga.   Tean   seda   väita
sellepärast, et kui ma palun lastel öelda kolm soovi, mida võlur võiks täita,
siis paljud lapsed soovivad, et ei oleks sõdu, et inimesed ei 
sureks,   et   emad   ei   teeks   aborte.   Enamik   lapseea   hirme   on   aga   mõistagi
seotud nende igapäevaeluga. 
Kas on normaalne, et lapsed kardavad? 
Teatud piirini tunneb hirmu iga inimene. Ta peab selle ületama või õppima
sellega   koos   elama.   Enamus   lapseea   hirme   on   normaalsed   ja   nende
ületamine aitab lastel kasvada, identiteeti saavutada ja elus toime tulla. Kui
aga   hirm   on   tugev,   last   pidevalt   muserdav,   siis   võib   ta   sellele   reageerida
tervisehäirega. 
Võib tekkida küsimus: mis vahe on hirmul ja kartusel? Kartus teatud asjade
või   tegevuste   ees   hoiab   meid   vigu   tegemast.   Hirm   on   aga   sügavam,
mõistusega vähem või üldse mitte käsitatav. 
Mis laste hirme põhjustab? 
Üheks   sagedasemaks   lapseea   psühhogeense,   s.o.   psüühika   traumeerimise
teel   tekkiva   haigestumise   põhjuseks   on   hirm.   Selle   aluseks   võib   olla   äge
psühhotrauma,   mida   last   ümbritsevad   täiskasvanud   tavaliselt   teavad.
Sagedamini   on   selleks   põhjuseks   aga   kestev   psüühikat   traumeeriv
situatsioon last ümbritsevas keskkonnas, mida täiskasvanud tema ümber ei
tarvitsegi   teada   või   ei   oska   sellele   tähelepanu   pöörata   ja   millele   laps   ise
lahendust   ei   leia.   Tasapisi   kujuneb   algul   normaalsuse   piires   olnud
hirmutunne   lapse   hingeelu   ja   selle   kaudu   kogu   organismi   harmooniat
häirivaks teguriks. Eriti nooremate laste vaimse arengu ja kehaliste häiret e
põhjuseks on sageli hirmud. 
Mida lapsed kardavad? 
Vastavalt   ühele   kuuel   maal   (Austraalias,   Kanadas,   Egiptuses,   Jaapanis,
Filipiinidel ja USA­s) läbi viidud uuringule on erinevatest kultuuridest pärit
lastel märkimisväärselt sarnased hirmud. 
Kui   9­aastasi   lapsi   paluti   järjestada   20   elusündmust   selle   järgi,   kui
hirmutavad või nende elu segipaiskavad need oleksid, siis esmane hirm iga
maa laste hulgas oli sama­­ hirm kaotada oma vanemat. Sellele tähtsusetult
lähedased   olid   sellised   sündmused   ,   mis   tekitaksid   lastes   piinlikkust,
kimbatust,   häbi,   nagu   koolis   klassikursust   kordama   jätmine,   pükste
märgamine teiste juuresolekul või direktori juurde saatmine. 
See ühtib psühholoogide poolt juba ammu teatuga, et märksa olulisem kui
sündmus   ise,   on   lapse   subjektiivne   hinnang   sellele   sündmusele.
Elusündmuste   uuringutega   on   selgitatud,   et   kõige   ohtlikemana   tajuvad
inimesed   kaht   liiki   sündmusi.   Ühed   on   seotud   lähisuhete   lagunemisega,
lähedase   inimese   (ähvardava)   kaotusega.   Väikelastel   ilmneb   see




247
lahutamiskartusena vanematest. Teist liiki sündmused on seoses isiksusliku
läbikukkumisega ja enesehinnangu järsu langusega, nagu eespool mainitud 
naeruväärsesse   olukorda   sattumine   eakaaslaste   ees,   soovitud   tulemuste
mittesaavutamine ja muud taolised olukorrad. 
Hirme võib olla igas eas lastel, kuid teatud eaperioodidel esineb neid enam. 
Lastel vanuses  2­4  aastat   tekib  palju   uusi  hirme.  Peaaegu   kõik  kardavad
loomi, eriti koeri. Järgmised tavalised hirmud on äike, torm ja arstid. 
6.   eluaastaks   on   enim   levinud   pimedusehirm.   Kuid   nii   see   kui   ka   teised
hirmud   hakkavad   vähenema   ja   kaduma   seoses   lapse   kasvamise   ja   enese
võimsamana tundmisega. 
Miks   lapsed   alates   kolmandast   eluaastast   kartlikuks   muutuvad?
Kõigepealt   saavad   nad   teadlikuks,   et   nad   on   väikesed   ja   ei   suuda   kõiki
olukordi   kontrollida.   Teiseks   ei   suuda   nad   alati   eristada   fantaasiat
reaalsusest. Ühes uurimuses väljendasid hirmu kummituste ja monstrumite
ees 75 % lasteaialastest, 50 % 2. klassi lastest ja vaid 5 % 6. klassi lastest. 
Kui lapsed saavad vanemateks ja kompetentsemateks, ei tundu paljud asjad
neile enam nii ähvardavatena, kuid neil võivad tekkida uued hirmud. 
Näiteks 4­6 aastased lapsed kardavad inimesi või loomi, kes näivad nende
meelest   "ine   tud   ja   koledad".   10­12   aasta   vanused,   kes   on   juba   enam
realistid ning võimelised põhjusi ja tagajärgi paremini ära tundma, kardavad
rohkem kehalisi vigastusi ja füüsilisi ohte. 
Lapseea hirmud: 
Vanus  Hirmud 
 0­6 kuud Toetuse kadumine; valjud helid, müra 
 7­12 kuud Võõrad; kõrgused; äkilised, ootamatud või ähvardavalt
ilmuvad objektid 
 1 aasta Vanematest eraldamine; tualett; vigastus; võõrad 
 2   aastat   Paljud   stiimulid,   k.a.   valjud   helid   (tolmuimeja,   sireen,
alarmid, suured autod, äike); loomad; pimedad ruumid; vanematest
eraldamine;   suured   objektid   või   masinad;   muutused   lähemas
ümbruses; võõrad eakaaslased 
 3 aastat Maskid; pimedus; loomad; eraldamine vanematest 
 4   aastat   Eraldamine   vanemast;   loomad;   pimedus;   helid   (k.a.
hääled, müra öösel) 
 5   aastat   Loomad;   "halvad"   inimesed;   pimedus;   eraldamine
vanemast; kehaline vigastus 
 6   aastat   Üleloomulikud   olendid   (nt.   kummitused,   nõiad,   kollid,
tulnukad); kehaline vigastus; müristamine ja välk; pimedus; üksi
jäämine või magamine; eraldamine vanemast 
 7­8   aastat   Üleloomulikud   olendid;   pimedus;   meediasündmused
(uudised   tuumasõjaohust   või   lapseröövidest);   üksijäämine;
kehaline vigastus 
 9­12   aastat   Testid   ja   eksamid   koolis,   vastamised   ja   esinemised
koolis; kehaline vigastus; füüsiline välimus; pimedus; müristamine
ja välk; surm 
 Teismelised Sotsiaalne esinemine ja toimetulek; seksuaalsus 
Mõnedel lastel on olnud hirmutavaid elamusi või nad on  kuulnud  teistega
juhtunud   hirmutavatest   sündmustest.   Mida   rohkem   lapsed   teavad   või   on
kogenud,   seda   enam   nad   mõistavad,   et   neil   on   ka   tegelikke   põhjusi
kartmiseks. 




248
Tüdrukud on üldiselt kartlikumad kui poisid. See võib tuleneda sellest, et

vanemad kalduvad julgustama ja soodustama tüdrukute suuremat sõltuvust
ning poiste hirme rohkem maha laitma. 
Suured   on   laste   individuaalsed   erinevused   ­­   mis   ühte   hirmutab,   sellest
möödub   teine   rahulikult   ja   tihti   on   mõlemal   õigus.   Julgele   ei   juhtunud
midagi ja hirmunule oli ebaõnnestumine juba ette teada. Sel moel toimivad
hoiakud.   Enam   esineb   hirme   tundlikel,   ebakindlatel   ja   alanenud
enesehinnanguga lastel. 
Hirm,   eriti   ähmane   ja   kauakestev   hirm,   viib   selleni,   et   inimene   satub
nurjumise,   selle  järel  nurjumise  hirmu  ja   seda   kindlamini uue  nurjumise
nõiaringi ning võib seetõttu ka kehaliselt haigestuda. 
Paljude laste jaoks on kool ebakindluse allikaks ­­ osalt sellepärast, et koolil
on nende elus väga tähtis osa ja osalt ka sellepärast, et seal võib esineda
halvustavat   käitumist   laste   suhtes   nagu   süüdistamine   valetamises   või
naeruvääristamine klassi ees. 
Mis on foobiad? 
Enamus lapseea hirmudest on normaalsed ja isegi terved. Need võivad olla
mööduvad hirmud, mis on iseloomulikud arengustaadiumile, nagu eespool
nägime, või nad võivad olla enesekaitseks reaalsete ohtude hindamisel nagu
kiired autod, võõrad koerad või küüti pakkuvad võõrad inimesed. 
Mõnedel lastel arenevad siiski foobiad ­­ irratsionaalsed, tahtmatud hirmud,
mis   ei   vasta   olukorrale   ja   häirivad   lapse   normaalset   tegev   ust.   Mõnikord
kasvavad   foobiad   välja   spetsiifilistest   sündmustest   (ähvardav   koer,
läbitehtud   või   nähtud   autoõnnetus),   kuid   sagedamini   saavad   need   alguse
lapse sisemisest ebakindlusest ja ärevusest. 
Üheks   foobiatest   on   koolifoobia   ­­   s.o.   ebareaalne   hirm,   mis   hoiab   last
koolist eemal. Sageli võib see olla lahutamiskartuse vorm. Laps ei taha kooli
minna   mitte   niivõrd   sellepärast,   et   midagi   väga   hirmutavat   oleks   koolis
eneses, vaid ta kardab oma vanemast lahkuda. Kui aga probleem on koolis,
on   see   siis   sarkastiline   õpetaja,   türannist   koolikaaslane   või   ületamatult
raske õppetöö, siis võivad lapse hirmud olla realistlikud . Keskkond on see,
mis siis muutmist vajab, mitte laps. Koolihirmu arvatakse esinevat kümnel
lapsel   tuhandest.   Koolihirmuga   lapsed   ei   ole   popitegijad,   nende   vanemad
tavaliselt   teavad   kui   nad   puuduvad.   Neil   on   tavaliselt   keskmine   või   üle
keskmise intellekt ja õppeedukus. Nende vanus jaotub ühtlaselt 7­15 aasta
vanuste   peale,   poisse   ja   tüdrukuid   on   ligikaudu   võrdselt.   On   uuritud,   et
nende laste vanemad on kontrollgrupiga võrreldes sagedamini depressiivsed
või   kannatavad   ärevushäirete   all   ja   enam   esineb   düsfunktsionaalseid
peresid.   Selliseid   lapsi   hirmutavad   koolimaja,   õpetajad   või   muud   kooliga
seotud   objektid   ning   vältimaks   kooli   minekut   arendavad   nad   välja   terve
variatsiooni   käitumisi.   Nad   võivad   jääda   haigeks   või   mõelda   välja
mitmesuguseid   lugusid.   Kõige   tähtsam   koolifoobiaga   laste   ravis   on   nende
võimalikult kiire tagasipöördumine kooli, sest mida kauem nad puuduvad,
seda   rohkem   hirmuring   süveneb.   Laps   jääb   õppetöös   maha,   mistõttu
olukord raskeneb veelgi. Seejärel võib spetsialisti abi vajada laps, vanemad
või võimalusel kogu pere. Ma tahaksin siin tuua näiteks ühe 8­aastase poisi
loo,   kes   haiglasse   sattus   selletõttu,   et   igal   hommikul,   kui   ta   kooli   pidi
minema,   oli   tal   väga   halb   olla   –   ta   oli   kahvatu,   iiveldas,   vahel   oksendas,
kaebas nõrkust ja  kõhuvalu . Probleem oli kestnud ligemale aasta, kuid paari
viimase nädala jooksul niivõrd süvenenud, et laps ei suutnudki enam kooli
minna. Selle lapse lugu on järgmine. Ta elab kahekesi koos emaga. Kui laps
sai   aastaseks   ja   ema   pidi   tööle   minema,   viidi   laps   vanavanemate   juurde.




249
Juba   siis   ilmnesid   tal   mitmesugused   psühhosomaatilised   häired   isutuse,
kõhuvalude j a pükste määrimisena. Kooliminekuni kasvas ta vanavanemate
peres, rahulikus maakohas. Tema kooliks ettevalmistamisega keegi oluliselt
ei tegelnud. Kui laps kooli läks, oli ta teistest suhteliselt aeglasem, samas
põhjalik   ja   hoolas,   mistõttu   ei   suutnud   ülesannetega   õigeaegselt   valmis
saada. Tema akadeemilised oskused – lugemise, kirjutamise ja arvutamise
oskus   ei   olnud   temaealiste   tasemel.   Lapse   kaebused   hakkasid   süvenema
seoses   sellega,   kui   ema   haigestus   südamelihase   põletikku,   hakkas   oma
südamevalusid kurtma ja lapse juuresolekul rinnust kinni haarama. Hirm 
ema   tervise   pärast   tekitas   lahutamiskartuse   temast   ning   ebaedu   koolis
vastumeelsuse   koolimineku   ees,   mille   tulemusena   tekkisidki   lapsel
kehalised häired. 
Hirm on ühiskonna poolt mõjutatud nähtus. Viimase 50 aasta jooksul on
laste hirmud muutunud. Näiteks kartsid kooliealised ameerika lapsed varem
üleloomulikku, hilisem generatsioon oli mures kommunistide tuleku päras t,

80­ndate   laste   suur   hirm   oli   tuumasõjaoht.   See   muutus   tuleneb   ilmselt

osaliselt televisiooni, laiemalt massimeedia mõjust, mis toob sõja, 
vägivalla   ja   poliitika   elutuppa.   Mõned   TV­saated   ja   filmid   on   lastele
hirmutavad   ja   võivad   põhjustada   üksiolekuhirmu   ja   õudusunenägusid.
Seoses   saadetega   parapsühholoogilistest   nähtustest   ja   tulnukatest   mõned
aastad   tagasi   pöördusid   mitmed   lapsevanemad   minu   poole   oma   laste
hirmude tõttu. 
Lapsed kartsid, et öösel tulevad tulnukad, viivad nad kaasa, lahutavad neid
vanematest   ja   nad   ei   saa   kunagi   koju   tagasi.   On   näidatud,   et   filmid
iseenesest   ei   tarvitse   lapsi   kartlikeks   muuta,   kuid   nad   varustavad   neid
kujutluspiltidega, s.t. toidavad nende fantaasiaid, mida nad ei suuda alati
reaalsusest   hästi   eristada   ja   mis   seega   annavad   nende   hirmudele   kuju.
Televisioonist on enam mõjutatud lapsed, kes ise on vähem loovad, vähem
tegutsevad, mängivad ja loevad ja on seega altid kõigele telerist tulevale. 
Ma   ei   näe   mingit   põhjendust,   miks   lapsed   peaksid   vaatama   õudus­   või
eksistentsiaalseid hirme tekitavaid filme. Kui nad hirmutavaid asju telerist
siiski näevad, aitab selgitamine, et ekraanil nähtu ei ole tegelikkus ja k oos
arutamine,   kuidas   nähtud   efektid   on   tehtud.   Seda   soovitan   ka
lapsevanematele, kes oma laste hirmude tõttu minu poole pöörduvad. 
Laste hirmude avaldumine 
Laste püsivad hirmuseisundid võivad avalduda mitmesugustes sümptomites
ja   häiretes,   millega   arstid   sageli   kokku   puutuvad.   Lastel   võib   esineda
närvilisust, agressiivsust, depressiivseid meeleolusid, keskendumishäireid ja
õpiraskusi.   Sagedased   on   unehäired,   võib   esineda   enureesi,   kõnehäireid,
mitmeid sundnähte. Suur osa minu patsientidest on mitmesuguste valude
all kannatavad lapsed, kellel on kas seedetraktivaevused, pea­ või seljavalu,
südame­   ja   vereringehäired   kuni   väljakujunenud   psühhosomaatiliste
haigusteni nagu bronhiaalastma, haavandtõbi jt. 
Kuidas hirmude tekkimist vältida ja hirmudega lapsi aidata? 
Vanemad saavad aidata vältida laste hirme, sisendades neisse usaldust ja
normaalset ettevaatlikkust, olemata seejuures ülikaitsvad ja saades jagu ka
omaenese ebarealistlikest hirmudest. Täiskasvanud saavad palju teha lapsi
arvestades   ja   austades,   julgustades   neid   rääkima   oma   muredest   ja   mitte
oodates,   et   hirmud   lihtsalt   kaovad.   Nad   saavad   aidata   last,   kes   juba   on
hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma
tundeid väljendama. 





250
Nad   peaksid   vältima   naeruvääristamist   ("Ära   ole   selline   tita!"),   sundimist
("Muki on armas kutsu, ta ei tee sulle haiget") ja loogilist veenmist ("Lähim
karu   on   20   km   eemal,   loomaaias   puuris"),   ignoreerides   lapse   hirmu   või
lubades lapsel kardetud objekti või sündmuse vältimist jätkata. Ükski neist
lähenemistest ei näi aitavat. 
Lapsed   saavad   hirmudest   kõige   paremini   võitu   tegevuse   (joonistamine,
rollimängud jm.) kaudu ­ leides praktilisi meetodeid neid hirmutavaga toime
tulemiseks   ja   järk­järgult   kogedes   neid   situatsioone,   mida   nad   kardavad.
Ravis kasutatakse nn. süstemaatilist desensibiliseerimist, kus koos lapsega
luuakse ja pannakse kirja astmeline rida kardetud objektist või sündmusest,
mida   seejärel   lapsele   lõõgastunud   olekus   ja   terapeudi   juuresolekul
eksponeeritakse eesmärgiga ületada hirm. Kasulik on ka nn. modelleerimine

Laste   paranemisel   psühhoteraapilise   ravi   tulemusena   on   väga   oluline   osa
lapsevanematel. Lapsevanema  aktiivse abita ei ole peaaegu võimalikki last
ravida. Lapsed vajavad lihtsalt piisavalt häid ja turvalisi vanemaid, et õppida
hirmudega toime tulema ja neid ületama. 


Kasutatud kirjandus: 
1. Axline, V. M. (1969). Play Therapy. New York: Ballantine  Books  
2. Bootzin, R. R. & Acocella, J. R. (1988). Abnormal Psychology: Current
Perspectives. McGraw­Hill, Inc. 
3. Faw, T. & Belkin, G. S. (1989). Child Psychology. New York: McGraw­
Hill Publishing Company 
4. Papalia, D. E. & Olds, S. W. (1990). A Child's World: Infancy Through
Adolescence. McGraw­ Hill, Inc. 
5. Campell, R. (1991). Tingimusteta armastus. Eesti Kristlik Kirjastus. 
6. Eberlein, G. (1987). Tervete laste hirmud. Tallinn, "Valgus". 
7. Mehilane,   L.,   Liivamägi,   J.   (1988).   Lapse   psühhopatoloogia.   Tartu
Ülikool. 
8. Psüühika­ ja käitumishäirete  klassifikatsioon  RHK­10. Tartu Ülikool,
1995. 





251
Lisa 8
Artikkel Hüperkineetilised ehk aktiivsus­ ja tähelepanuhäired
laseeas


Ruth Raielo
.8­aastase   poisi   ema   räägib:   "Vastsündinueast   peale   on   tal   olnud
probleeme   .unega.   Ta   magas   lühikest   aega   korraga,   oli   kergesti   erutuv,
nuttis sageli .nähtava põhjuseta. Areng on olnud eakohane, kuid praeguseni
püsib   .voodimärgamine.   Ta   on   olnud   alati   väga   liikuv,   püsimatu,   hüplev
ühelt   .tegevuselt   teisele,   impulsiivne,   palju   on   olnud   traumasid.   Kuni
.kooliminekuni   oli   kodune   laps.   Seoses   kooliminekuga   on   tekkinud
probleeme   .juurde.   Poiss   on   küll   väga   taibukas,   kuid   püsimatuse   ja
kiirustamise   tõttu   .teeb   palju   vigu   või   jätab   hoopis   õppimata.   Ta   tahab
hõivata õpetaja kogu .tähelepanu, olla parim. Kui tal see ebaõnnestub, on ta
väga   pahur   ja   .trotslik.   Pingis   niheleb,   väänleb,   käib   klaasis   ringi,   räägib
palju   ja   .kõva   häälega.   Sekkub   igale   poole,   satub   eakaaslastega   sageli
konflikti, .mistõttu tal pole sõpru. Mul on hea meel, et õpetaja nii mõistlik
ja .rahulik on, siiski tuleb mul sageli koolis käia. Õhtuti väsib ta kiiresti, .on
siis veelgi trotslikum, negativistlikum, ei kuuletu, meeleolu on väga .kõikuv,
sageli haletseb ennast ja ütleb, et teda keegi ei armasta. Vahel .ma ei tea,
mida  teha või kuidas temaga  käituda. Olen ka ise väsinud. Kas .ma  olen
teda valesti kasvatanud või on tal mingi psüühiline haigus?" .Ilmselt on see
kirjeldus   teatud   variatsioonidega   tuttav   paljudele   .lapsevanematele   ja
pedagoogidele. 
Diagnoos : Hüperkineetiline häire. 
.On veel mitmeid teisi nimetusi: 
 .­ hüperdünaamiline häire 
 .­ hüpermotoorne häire 
 .­ tähelepanu puudulikkuse häire 
 .­ üliaktiivse lapse sündroom 
 .­   hüperaktiivsus   tähelepanu   puudulikkusega   (   attention   deficit
.hyperactivity disorder ­ ADHD) 
Kellel häire esineb? 
.Erinevatel andmetel on esinemissagedus 5­7% kuni 10­15% algkooli lastest.
.Poistel   esineb   häire   4   korda   sagedamini   kui   tütarlastel.   .Häire   väljendub
vanuses   1,5­15   eluaastat,   eriti   5­10­aastastel.   .Teatud   isiksusejooned
säiluvad erineval määral ka täiskasvanueas. .
Millised on hüperkineetilise häire iseloomulikud tunnused? 
.1. Motoorne ja käitumuslik hüperaktiivsus .­s.t. laps ei suuda paigal istuda,
lahkub sageli oma kohalt, jookseb ja .ronib palju, ei oska vaikselt mängida,
on alati tegevuses, räägib palju. 
.2. Halb tähelepanu maht, piiratud kontsentratsioonivõime 
.3.   Tähelepanu   kergesti   kõrvalejuhitavus,   hajutatavus   .­   s.t.   on   lohakas,
hooletu,   ei   lõ peta   alustatud   tegevust,   näib,   et   ei   .kuule   sageli,   ei   jälgi
instruktsioone, on raskusi organiseerimisega, .esineb vastumeelsus tegelda
asjadega, mis vajavad püsivust, unustab, on .hajameelne. 
.4. Õppimisraskused .­ kusjuures intellekt on normis, üle keskmise või veidi
alla keskmise. 


252
.5. Impulsiivne käitumine .­ s.t. vastab küsimusele enne kui see on täielikult

esitatud,   ei   suuda   .järjekorda   oodata,   katkestab   teisi   sageli,   on
kannatamatu,   kärsitu,   .tegutseb   enne   kui   mõtleb,   ei   suuda   lõpetada
alustatud tegevust. 
.6. Unehäired ­ .eriti iseloomulik on varane ärkamine, motoorne rahutus ka
unes. 
.7. Halb frustratsioonitaluvus .­ emotsionaalselt labiilne,  ärrituv, reageerib
vihapursetega. 
.8.   Kohmakus   .­   avaldub   riietumisel,   kõndimisel,   jooksmisel,   samas   on
mõned   lapsed   väga   .osavad,   vahel   esineb   hüperkineese   (   tahtmatuid
lisaliigutusi). 
.9. Kõnehäired on tavaliselt kerged ­ vähene sõnavara, sõnaleidmise 
.raskused. 
.10.   Sotsiaalne   kohanematus   .­   raskused   sõprussuhete   kujunemisel,
teistega mängimisel, režiimiga .kohanemisel. 
.Mitte igal lapsel ei avaldu kõik eespool nimetatud jooned. .Uuringutega on
leitud veel, et hüperkineetilise häirega lapsed on .sagedamini: 
 .­ haiglaravil kehaliste kaebuste / häirete / haiguste tõttu; 
 .­ õnnetuste, traumade, vigastustega arsti poole pöördunud; 
 .­ käitumisprobleemidega; 
 .­ vasakukäelised (u. pooled); 
 .­ kalduvad ülekaalulisusele. 
Millised on hüperkineetilise häire võimalikud tekkepõhjused? 
.Üks lähenemisi sellele on järgmine: 
 .­   Orgaanilised   /   neuroloogilised   põhjused   ­   tegurid   (nt.
hapnikupuudus,   .verevarustuse   häired,   läbipõetud   haigused),   mis
toimivad lapsele looteeas .või sünni ajal. Lapsel võib avalduda lisaks
eelpool toodule ühe kehapoole .kerge  halvatus , jalgade spastilisus vm.
neuroloogiline leid. 
 .­ Küpsuslik ­ konstitutsionaalne põhjus ­ s.o. pärilik eelsoodumus.
Peres .esineb sugulastel (eriti meesliinis) sarnast käitumist, mis ajaga
paraneb.   .Neil   lastel   ei   ole   närvisüsteemi   kahjustust   ega
emotsionaalseid   probleeme,   .esineb   vaid   varasest   lapseeast
hüperaktiivsus. 
 .­  Emotsionaalne   häire   ­  esineb   psühhosotsiaalne   stress   (kodus   või
koolis). .Nende laste käitumine ja aktiivsus on muutlikud (nt. vaikne
kodus ja .üliaktiivne koolis või vastupidi). Vaatamata heale intellektile
koolis .läbikukkuv laps võib reaktsioonina hakata hälbivalt käituma.
Mõned   .depressiivsed   lapsed   (eriti   poisid)   võivad   enesessesulgumise
asemel .muutuda üliaktiivseks. 
.Seetõttu   on   vajalik   nii   neuroloogiline   kui   psühholoogiline   uurimine   .
(võimalikud   emotsionaalsed   häired   ja   probleemid,   intellekt,   vasaku­
parema .poole eristamine, mis hüperkineetilise häire puhul võib olla raske,
arengu   .skriinimine   koolieelikutel,   käitumise   jälgimine   erinevates
olukordades). 
Kuidas üliaktiivse lapsega toime tulla? 
Soovitusi vanematele: 
.1. Olulisim on: ole järjekindel. 
.2.   Sea   sisse   rutiinid,   kindel   päevakava.   Need   lapsed   saavad   paremini
.hakkama, kui nende aeg on enam organiseeritud. Kindlate reeglite puhul on
.ka vähem põhjust trotsida ja protestida. 




253
.3.   Ära   muuda   tegevusi   äkki.   On   parem,   kui   lapsele   eelnevalt   öelda,   et
.hakatakse  tegema  midagi  erinevat, siis  ta   jõuab kohaneda  ja  idee  omaks
.võtta. 
.4. Muusika võib soodustada lapse uinumist. 
.5.   Julgusta   last   üksi   mängima.   Vali   lapse   arengutasemele   vastavad
.mänguasjad.   Liiga   keeruline   tekitab   frustratsiooni,   liiga   lihtne   ei   .säilita
huvi. Omaette mängimine soodustab süvenemisvõime arengut. 
.6. Loo lapsele kindlustunnet, tasustades teda hästi tehtud asja eest. .Samas
ei   tohiks   vanem   kõhelda   last   distsiplineerimast   kui   see   on   vajalik.   .Väga
oluline on pereliikmete ühesugune arusaamine. 
.7. Väldi võistlusmänge teiste lastega. See on frustratsiooniallikas ja .tekitab
agressiivsust.   Soodusta   lapse   tegevusi,   kus  ta   võistleb   iseendaga.   .Muuda
lapse elukorraldust, et frustratsioonid oleksid minimaalsed. 
Soovitusi pedagoogidele: 
.1.   Oluline   on   teada   hüperkineetilise   häire   olemasolust   ja   väljendustest,
.mitte segada seda ära kasvatamatusega. 
.2. Võimalda lühemad õppimisajad. 
.3. Vähenda lapse tähelepanu kõrvalejuhtimise, hajumise riske. 
.4. Anna võimalusi liikumiseks. 
.5. Oluline on tunni struktuur ja ülesehitus. 
.6. Vajadusel kasuta eripedagoogide abi. 


Tähtis on veel teada, et kuigi üliaktiivsed lapsed on püsimatud ja .rahutud,
ei tohi neile anda rahustava toimega ravimeid. Häire sel puhul .võib veelgi
süveneda.   Soovitav   on   pöörduda   lasteneuroloogi,   psühhiaatri   .või
psühholoogi poole. 


.Kasutatud kirjandus: 
.1.   Baumgaertel,   A.   Behavioral   Problems   in   School   Children.   W.A.I.M.H.
.Conference   on   the   Mental   Health   of   Infants,   Children   &   Parents.   Riga,   .

1994. 
.2. Garbuzov, V. I. (1990). Närvilised lapsed. Moskva, "Meditsina". 

.3. Gillberg, I. C. (1987). Deficits in Attention, Motor  Control  and .Perception.
Uppsala. 
.4. Keltikangas ­ Järvinen, L. (1992). Agressiivne laps. Kuidas suunata .lapse
isiksuse arengut. Tallinn, "Koolibri". 
.5.   Knorring,   A.­L.   Hüperkineetiline   sündroom.   Ettekanne   konverentsil
"Mis .on koolilapsel muret". Viljandis 1997. 
.6.   Mehilane,   L.,   Liivamägi,   J.   (1988).   Lapse   psühhopatoloogia.   Tartu
.Ülikool. 
.7. Wiener, H. L., Bresnan, M. J., Levitt, L. P. (1982). Pediatric .Neurology for
the House Officer. Baltimore / London. 
.8.   Psüühika­  ja   käitumishäirete   klassifikatsioon   RHK­10.   Tartu   Ülikool,   .

1995. 





254

Lisa 9
Artikkel Murdeiga

On öeldud, et murdeiga on tähtis kui iseseisvumise, minakuvandi loomise ja
eneseväärikuse   arenemise   aeg,   aga   ka   kui   moraalireeglite   ja   eetiliste
väärtushinnangute kujunemise aeg. Need arengunähtused omandavad üha
selgemaid  jooni ja  kasvataja  saab neid suunata, kohandades põhimõtteid,
mis on toodud seoses lapse varasemate vanuseastmele arengunähtustega.
Tuleb üksnes arvesse võtta, et murdeealise vajadus ise otsustada muutub
järjest tugevamaks. Tavapäraselt on murdeiga vaadeldud kui tugeva kehalise
ja   psüühilise   arengu   ajajärku,   millal   vanemate   ja   laste   või   laste   ja
keskkonna   suhetes   ilmnevad   vastuolud   on   vältimatud.   Murdeea
kasvuraskusi on peetud sel ajal toimuva kiire kehalise arengu tagajärjeks.
Bioloogilised   muutused   olevat   nii   suured,   et   need   põhjustavat
möödapääsmatult ka psüühilise käärimise. Ka paljud psühholoogiateooriad
on valmis murdeeaga seostuma vältimatuid raskusi. Bioloogilisi muudatusi
pikemalt rõhutamata lähtuvad nad sellest, et murdeiga on juba iseenesest
nii   suurte   psüühiliste   muutuste   nagu   oma   identiteedi   kujunemise   ja
iseseisvumise   aeg,   et   areng   ei   saa   kogu   aeg   ühtlaselt   kulgeda.   Just
vastuolud vanematega on lapse iseseisvumise vältimatu tagajärg.
Raskuste   paratamatus   on   näiteks   nende   uurijate   ja   terapeutide   kirjutiste
lähtekoht, kelle tööd põhinevad psühhiaater Laingi mõtteil. Nende arvates on
probleemid,   millega   iga   murdeealine   kokku   puutub,   otse   ülirasked.   Oma
niigi   agressiivsete   tungide   kontrollimine   valmistab   murdeealisele   nende
arvates   erilisi   raskusi,   nii   et   agressiivse   käitumise   ilmingud   on   selles   eas
pigemini reegel kus erand. (l) Tavaliselt viitavad nad Anna Freudile, kes on
väitnud:   "Murdeiga   toob   kaasa   omad   psüühilised   tundemärgid,   mis
raskematel juhtudel näivad asotsiaalsetena, psühhootilistena või haigusliku
ja normaalse  piiril  olevama." 
Mõlemast,   nii   bioloogilisest   kui   ka   psühholoogilisest   murdeea   raskuste
seletusest   järeldub,   et   vanemad   ei   saa   oma   murdeealist   last   kuigi   palju
suunata   ega   aidata.   Bioloogilised   muutused   leiavad   aset   omasoodu.   Ka
suurte   psüühiliste   muutuste   ja   seesmise   käärimise   rõhutamine   ei   jäta
vanematele mainimisväärselt võimalusi, sest käärimise üks põhjusi on just
soov vabaneda vanemate mõju alt ja iseseisvuda.
Eisen   on   kirjutanud:   "Murdeealised   vajavad   enda   ümber   salapära   ja
hakkavad   oma   prohvetite   vastu   mässama.   Tavapäraselt   on   harjutud
mõtlema, et eelmine sugupõlv juhib lapse kriisist üle, toetab ja annab nõu.
Siiski teevad sugupõlvedevaheline lõhe, ühtaegu nii vastastikune armastus
kui   ka   vanemate   kadedus   nooruse   peale   selle   raskeks.   Lapse   ja   tema
vanemate   kaugenemine   on   sel   juhul   iga   lapse   saatus.   Ükskõik   kuidas
vanemad ka ei püüaks silda ehitada, muutub lõhe järjest suuremaks." 
Vanemad saavad lapsele anda õigupoolest ainult rahu, sest ta vajab rohkesti
aega,   et   oma   muutuva   sisemaailma   suhtes   selgusele   jõuda.  Protsess,   mis
murdeealisel  tuleb  läbi   teha,  on   Eiseni  arvates   nii  kindlalt   isikupärane  ja
toimub   täiesti   lapses   endas,   et   vanemad   saavad   lapse   mässu   ja   raevu
üksnes kõrvalt jälgida. Laps peab uusi ideaale ja ebajumalaid paratamatult
otsima   väljastpoolt.   Neile   ebajumalaile,   näiteks   filmitähtedele,


255
rokkmuusikutele   jms.,   antakse   murdeealise   arengu   seisukohalt
silmapaistvalt suur tähtsus.
Eisen märgib küll kõige selle peale, et "murdeiga on kordumatu arengujärk.
Ehkki   siis   leiab   aset   võitlus   ühiskonna   normide   ja   seaduste   vastu,   tuleb
seda   arengujärku  pidada   konstruktiivseks";   lugejal   on   ometi   raske   tõrjuda
tärkavat pessimismi.

1.2. Murdeea raskused kui sotsiaalse võõrandumise tunnus

Uurimistulemuste   mõjul   on   siiski   saanud   rohkesti   toetust   tavapärasest,
raskusi   esiletõstvast   käsitusest   erinev   seisukoht,   et   murdeiga   on   inimese
kogu elu kestva arengu üks järke ning et pole mingit põhjust oletada, nagu
peaksid   raskused   sel   ajal   olema   endastmõistetavad.   Inimese   kogu   elu   on
bioloogiline   muutumine   ning   ega   murdeeas   toimuvad   muutused   erinegi
inimese muust arengust nii põhjalikult, et peaksid automaatselt peegelduma
psüühikas.
Nii on ka murdeea olulisimate psüühiliste nähtuste, nagu iseseisvumise ja
oma   identsuse   leidmise   areng   alanud   märksa   varem.   Laps   on   hakanud
vähehaaval iseseisvuma ja emast eralduma juba pärast esimesi eluaastaid.
Niisamuti on minakuvandi tekkimine,. moraalireeglite ja eetiliste väärtuste
kujunemine   kestnud   pikka   aega.   Seepärast   ei   ole   murdeiga   äkiline   suur
muutus,   vaid   juba   mõnda   aega   kestnud   arengu   kiirenemine ,   ühtede
muutuste lõpp ja teiste algus.
Raskusi, millega murdeealine peab  ühtesoodu kokku puutuma, on peetud
lääneliku eluviisi tagajärjeks. Selle mõtteviisi kaitsjad tahavad rõhutada, et
ükski psüühika arengunähtus ei ole üksnes indiviidisisene ega toimu pelgalt
oma seaduste kohaselt niisugune on suurel määral Eiseni murdeeakäsitus ­,
vaid kogu arengu aluseks on vastastikune sotsiaalne mõju.
Niisiis   peetakse   murdeea   raskusi   võõrandumiseks,   võimetuseks   leida
lapsepõlve seljataha jäädes sujuvalt oma kohta täiskasvanute kollektiivis ja
vanemate võimetuseks seda siirdeprotsessi juhtida, sest nemad, kasvatajad,
on selle arengujärgu suunamise unarusse jätnud.
Olulisim   erinevus   eespool   toodud   käsitustega   võrreldes   seisneb   ilmselt
selles, et kahe esimese järgi ei saa vanemad midagi teha,, ehkki sooviksid,
nagu Eisen on väitnud. Tähtsaim on, et nad jätaksid lapse rahule ja laseksid
tal selle arenguprotsessi iseseisvalt läbi teha.
Vastastikuse sotsiaalse mõju tähtsust rõhutavad uurijad seevastu arvavad,
et   vanematel   on   võimalik   ja   koguni   kohustus   ka   murdeealise   lapse
sotsiaalset arengut suunata. Lapse rahulejätmine tähendab nende meelest
kasvatuskohustuste unarusse jätmist. Vanemad vastutavad kasvatuse eest
seni,   kuni   lapsel   on   kõik   arengujärgud   seljataga.   Murdeiga   on   neist
arengujärkudest viimane.
Eiseni   psühhoanalüütiline   mall   rõhutab   esimesi   lapsepõlveaastaid
ainumääravana:   kõik   hilisemad   arengunähtused   olenevad   täiesti
varasemaist, on nende  peegeldus . Sellest tuleneb, nagu Eisen ongi väitnud,
et   murdeea   probleemide   lahendamiseks   tuleb   paratamatult   otsida   abi
asjatundjatelt. Perekonnas pole võimalik midagi korda saata, sest vanemad
ise siplevad neis probleemides.
Kui rõhutatakse kultuuri mõju, s.t. lääneliku eluviisi osatähtsust murdeea
raskustes,   siis   ei   taheta   sugugi   eitada,   et   need   probleemid   on   suhteliselt
üldised, vaid tõrjuda mõtet, nagu sünniksid nad sisemistel arengupõhjustel
ja on seepärast vältimatud. Kui peetakse endastmõistetavaks, et murdeeaga
seostub   probleeme,   siis   võivad   ilmnevad   psüühilised   hälbed   märkamata
jääda. Eriti peab nimetama, et avalik agressiivsus ei ole üheski arengujärgus


256
loomulik   nähtus,   arvestamata   võib­olla   lühikest   aega   1,5­2­aastase   lapse

elus,   mil   ta   vihahoos   ei   tee   alati   vahet   asjade   ja   inimeste   vahel,   või
trotsiealise, s.o. 2,5­aastase lapse temper tantrum hooge.
Peeglisuhe   kestab   veel   murdeeaski,   seepärast   on   tähtis,   missugune   pilt
murdeealisest   antakse.   Pidev   probleemide   ja   sotsiaalse   kohanematuse
rõhutamine   muutub   noorukile   ühtlasi   malliks:   seda   minult   oodatakse,
niisuguseid   probleeme   peab   mul   olema.
Kui   raskusi   peetakse   endastmõistetavaks,   küsivad   mõned   vanemad,   mis
nende peres viltu on, et murdeealine on meeldiv ja tasakaalukas. Kas oleme
teda kuidagi maha surunud ja kas selline enesevalitsemine on talle ohtlik?
Arusaam, et murdeea raskused ei ole paratamatud, vaid lääneliku eluviisi
põhjustatud, rajaneb kultuuride võrdleval uurimisel. Nimelt on aafriklaste ja
Lääne kultuuride erinevusi selgitades tähele pandud, et igas kultuuris ei ole
murdeeaks nimetatavat psüühilist käärimisjärku.
Murdeikka   jõudnu   seisund   Aafrika   kultuurides   erineb   põhiliselt   selles,   et
nooruk ei pea ise otsima oma kohta ühiskonnas nii nagu Lääne maailmas;
see koht on täisealiseks saavale juba olemas ja näidatakse talle kätte. Selge
olukord annab turvatunnet. Kui nooruk on jõudnud teatavasse arengujärku,
siis võetakse ta pärast teatud rituaali täiskasvanute kollektiivi. Lapse roll on
selgesti   määratletud   nii   nagu   täiskasvanu   rollgi.   Kõik   teavad,   missugust
kohta nad kollektiivis täidavad ja mida neilt oodatakse.
Lääne   ühiskonnaga   võrrelduna   on   tähelepanuväärne   see,   et   kui   laps   on
mingi arengujärgu seljataha jätnud, siis on uus  kollektiiv  kohe valmis teda
vastu   võtma.  Laps   kuulub   kogu   aeg   kuhugi   ja   nimelt   mõnda   kindla
ülesandega kollektiivi, millel on püsivad suhted nii kogu muu ühiskonnaga
kui   ka   kõikide   seal   mõju   avaldavate   isikutega.   Igal   kollektiivil   on   omad,
kindlad täiskasvanud, kelle ülesanne on kanda hoolt selle eest, et lapsest
saaks kollektiivi toimekas liige. Murdeealisel ei ole selliseid ekslemise, mitte
kuhugi   kuulumise   ja   teadmatuse   ajajärke   ega   niisugust   esmajoones
kaubaliste väärtustega täidetud aega, mida Lääne ühiskonnas mõnikord nii
kenasti nimetatakse noorsookultuuriks.

2. Iseseisvumise suunamine
2.1. Täiskasvanumallide hädavajalikkus

Laane ühiskonna suureks probleemiks murdeealise arengu seisukohast on
peetud   täiskasvanumallide   puudumist.   Kuigi   nooruk   iseseisvub,   lööb
vanematest   lahku   ja   vajab   oma   eeskujurühma,   ei   tähenda   see,   et   ta   on
võimeline   üksinda   kasvama.   Suhteid   omaealistega   on   kindlasti   vaja,   aga
need ei asenda suhteid täiskasvanutega. Murdeealine mässab täiskasvanute
vastu, aga täiskasvanumallid on tema arenguks hädavajalikud.
Viimase aja ühiskonnamuutused on vähendanud eri sugupõlvede suhtlemist
ja põhjustanud nende võõrandumist. On üsna harilik asi, et lapsed veedavad
kogu  aja   üksnes  oma   eakaaslaste  seltsis,  algul  lasteaias,  siis  koolis,  ning
lävivad üksnes selle täiskasvanuga, kes parajasti on nende kasvataja.
Mõne   aasta   eest   oli   kirjalikul   küpsuseksamil   vanadust   puudutav
psühholoogiaküsimus.   Abiturientide   vastustest   nähtus,   et   vanureid
võõristati   nagu   mingeid   kummitusi.   Isegi   eelajaloolised   koletised   ja   nende
järkjärguline kurb hävimine said osaks enam kaasaelamist ja mõistmist.
Kirjutajail   polnud   vanadusest   vähimatki   realistlikku   kujutlust.   Vanadus
algas   nende   meelest   juba   40.   eluaasta   paiku,   mõni   paigutas   koguni
vanaduskurtuse alguse sellesse ikka. Vananemisega kaasneb paratamatult
üksindus,   kaovad   kõrvakuulmine   ja   silmanägemine.   Vanurite   elu   on




257
üksainus   hädaorg,   ent   suurim   probleem   on   siiski   see,   et   nõrgeneva
kuulmise   pärast   ei   kuule   vanur   enam   heinaritsika   siristamist   ja   kogeb
seepärast   oma   elu,   eriti   suvel,   väga   tühjana.   Mõni   arvas,   et   vanurid
muutuvad   seda   puudust   märgates   agressiivseks.   Noorte   suhtumist
iseloomustab kõige paremini ühe linnatüdruku vastus, kes vanuri viletsa elu
kirjelduse   lõpetas   nõnda:   "Seal   ta   istub   üksi   ja   hüljatuna   oma   kiiktoolis,
kurt ja pime, ent varsti pääseb ta vanadekodusse, omasuguste hulka."
Ühiskonnasisest võõrandumist näitab see, et mingi teise rühma elu tuntakse
esmajoones   teabevahendite   loodud   pildi   varal,   kuid   see   pilt   rõhutab
pahatihti   ebakohti.   Need   vähesed   kontaktid,   mis   noorukitel   on   oma
vanavanematega   pidupäevil,   ei   ole   küllaldased,   et   seda   pilti   muuta.
Agressiivsust  on kerge siduda võõra kummalise olevusega, kes niikuinii ei
ole enam võimeline oma hädisuse pärast elu nautima.
Täiskasvanumallide  puudumine põhjustab  ka   muid  kollektiivisse  liitumise
raskusi. Kui noortel on liiga vähe kokkupuuteid täiskasvanute maailmaga,
siis   on   neil   raske   endale   elukutset   valida.   Noorel   pole   võimalik   saada
piisavalt kogemusi, mille põhjal otsuseid langetada, ent siiski peetakse   teda
teatavas eas küpseks otsustama ja oma otsuste eest vastutama.

2.2. Täiskasvanu vastutus

Noored   on   liiga   vara   üksinda   jäetud.   Liiga   vara   saavutatud   iseseisvus   on
tihtipeale sama kui üksindus. Nende igatsus vanemate järele aga ei paista
alati välja.
Teisest   küljest   on   laste   ja   vanemate   vastutuse   piirid   viimasel   ajal
hämardunud. Pereterapeudid kohtavad järjest enam perekondi, kus rollid on
sassis:   lapsed   kannavad   vastutust   ja   täidavad   vanematele   kuuluvaid
ülesandeid ning perekond toimib seepärast abitult.
On   unustatud,  et  vanemate  ülesanne  on  oma  lapsi  kaitsta,  lapsed  ei  pea
vanemate pingeid leevendama, vanemad ei peaks lapsi oma probleemidega
koormama.
Eespool on räägitud lapse õigusest kasvada turvaliselt ja sellest, et on asju,
mille eest täiskasvanud peavad ise hoolt kandma. Lapsele peab jääma mulje,
et täiskasvanu on suuteline oma asjadega toime tulema või vähemalt üritab
seda  teha. Iga  laps kogeb kord, et vanemad ei ole kõikvõimsad, see tuleb
kõigil läbi elada. Kuigi murdeealine teab ja näeb oma vanemate raskusi, ei
ole ta selles vanuses veel  võimeline vanemate probleemidele kuigivõrd kaasa
elama.   Ta   ootab   endiselt,   et   vanemad   oma   probleemid   ise   lahendaksid.
Noorele   võib   asjadest   rääkida,   seletada   nende   põhjusi,   kuid   teda   ei   tohi
koormata   probleemidega,   mis   täiskasvanu   peab   korda   ajama   teise
täiskasvanuga.   Lastele   ei   tohi   edasi   anda   alkoholismi,   lahutuse   vms.
põhjustatud süütunnet.
Alles hiljem, varases täiskasvanueas, on lapse ja vanema suhted niisugused,
et vanem võib lapselt oodata tuge ja mõistmist.

2.3. Täiskasvanu rolli säilitamine

Praegusaja   kutselistele   kasvatajatele   tekitavad   probleeme   üksinda   jäetud
noored, kelle näiline iseseisvus on vanemaid segadusse ajanud. Noorele liiga
suure iseseisvuse  andmine  ei ole Võib­olla  alati hoolimatus, vaid ka   hirm
esilekerkivate vastuolude pärast. Vanemad on ebakindlad ja kardavad laste
viha. Sageli saadakse nii vähe aega koos olla, et sellelt väheselt oodatakse
ainult   idülli   ja   kas   või   näilist   harmooniat,   isegi,   kui   see   saavutataks
teesklusega.
Ometi   vajab   laps   ka   iseseisvudes   järelevalvet   ja   piiranguid,   seda,   et
täiskasvanud ütleksid, mida tohib ja mida ei tohi teha. .Piirangud aitavad


258
kaasa   lapse   mina   kujunemisele   nii   varajases   lapsepõlves   kui   ka   hiljem.
Piirangute   seadmine   ei   aeglusta   iseseisvumist,   vaid   pigemini   soodustab
seda, annab isiksusele tuge. Kui mingeid piiranguid ei seata, siis puudub
eeskujuskeem, mille najal iseseisvumine võiks teostuda.
Mõnikord   äratavad   piirangud   lapses   paratamatult   viha.   Siis   on   tähtis,   et
vanemad   oskaksid   endast   lugu   pidada   ja   lapsega   rääkida,   hoolimata
vastuolude ohust.
Mõnikord on liiga vara iseseisvunud laste vanemad mõelnud üksnes head,
kuid nad ei ole osanud täita oma ülesandeid vanemlikult, vaid on võtnud
endale sõbra rolli. Toe ja turvalisuse asemel pakuvad nad pelgalt mõistmist.
Selline mõistmine ei ole siiski ehtne, see pole tõeline huvi lapse vastu, vaid
hirm vastuolude ja lapse viha pärast.
Mõistmine võib olla üks hoolimatuse ilminguid, aga selle taga võib olla ka
vanemate   lootusetu   üritus   olla   ikka   veel   noor.   Eespool   on   räägitud   lapse
samastumisest oma vanematega. Ka vastupidine samastumine on võimalik.
Vanem soovib oma nooruspõlve uuesti läbi elada laste kaudu. Mingil määral
toimub   see   alati,   eriti   sama   sugupoolt   oleva   lapsega.   Ema   elab   oma
noorusaega uuesti koolipidude, isa mitmesuguste harrastuste kaudu.
Lapse   abil   noorusaega   naasmine   võib   võtta   ka   ebaloomulikke   vorme.   Sel
juhul   kaotab   laps   täiskasvanu   kaitse   ja   tema   iseseisvumine   muutub
raskemaks. Noorust tuleb uuesti läbi elada mälestustes, see ei tohi avalduda
ilmse   tungimisena   noore   maailma,   lohutatud   noorusliku   riietumisena,
samasuguste   harrastustena,   samamoelise   keelepruugina,   noorte   uusimate
moehulluste   tingimusteta   mõistmisena   ega   sellena,   et   ebasotsiaalne
käitumine tunnistatakse noorte maailma kuuluvaks.
Lapsepõlvepärase ema­lapse­suhte katkestamine ning uue suhte sõlmimine
on lapsele hädavajalik. Ta ei saa ema, olgu too ükskõik kui moodne, võtta
sõbrana   kaasa   oma   noore   inimese   maailma,   ta   vajab   ema   emarollis:
kasvatajana, suunajana, toetajana.
Kui vanemad samasugusust liialt rõhutavad, siis võivad nad noores tekitada
ägeda vastureaktsiooni: too püüab rõhutada oma erinevust emast või isast
järjest tugevamini, sest vahetegemine on iseseisvumise puhul paratamatu,
ka siis, kui noorte maailma tungitakse mõistmise nimel.
Seda   laadi   ebasiirus   võib   muutuda   ka   õpetaja   probleemiks.   õpetaja,   kes
soovib "poodiumilt alla astuda" ja olla ainult kaaslane, ei ole mõistnud oma
rolli lapse elus. Ka see on omamoodi tungimine lapse maailma, mis võib last
ajutiselt   ka   võluda,   kuid   oma   ebasiiruses   ei   anna   talle   kaitset   ega
samastumisvõimalust. Sõpru on tal kooliõu täis, aga täiskasvanud inimese
järele tunneb ta karjuvat vajadust.
Niisugust   rollist   loobumist   on   mõnikord   tahetud   tõlgendada   julgusena   ja
eelarvamusevaba   suhtlemisena,   kuid   tegelikult   on   selle   taga   õpetaja
ebakindlus. See kajastab tema eelarvamust, et õpetaja õpetajana on kauge
ja   juurdepääsmatu   ning   et   klassi   ees   seisev   autoriteet   ei   saa   olla   ühtlasi
südamlik ja turvaline.
Nii nagu karistust on hakatud sageli pidama ainult negatiivseks, nii on ka
autoriteeti   hakatud   käsitama   millenagi,   millest   vabanemine   tähendab
iseseisvust   ja  mille   kummutamine   näitab   arengut.   Unustatakse   positiivne
külg   ­   see,   et   autoriteedid   annavad   kasvuealisele   juhtnööre   ja
samastumisvõimaluse, mõnel juhul ka psüühilist turvalisust. See ei välista,
et  mingil   määral  kuulub  autoriteedi   kahtluse  alla   seadmine  iseseisvumise
juurde.   Autoriteetide   arvustamise   võime   on   üks   osa   teiste   inimeste





259
arvustamise   võimest.   Autoriteedist   sõltumine   ja   pimesi   sõnakuulmine   on
tõelise autoriteediaustuse hälve.
Eespool   on   räägitud   nartsissistliku   iseloomuhälbega   liituvast   enda
kõikvõimsaks   pidamisest,   mis   teeb   kellegi   autoriteediks   tunnistamise   ja
temast   lugupidamise   võimatuks,   sest   iga   autoriteet   ohustab   haiglase
eneseimetleja   nõrka   eneseväärikustunnet.   Paari   aasta   eest   käsitleti
televisioonis kooliprobleeme. Saates lähtuti ühe murdeealise sõnavõtust, kes
halvimaks pidas seda, et "õpetajad on enda meelest kõle targad ja arvavad
kogu   aeg,   et   nad   on   kuidagiviisi   paremad   kui   õpilased   ja   tahavad   olla
nendest   kõrgemal".   Seda   probleemi   arutati   täiesti   tõemeeli.   Lõpuks   jõuti
järeldusele,   et   koolielu   muutub   palju   mõnusamaks   ja   rahulolematus
väheneb,   kui   sealgi   võrdõiguslikkus   sisse   seatakse.   Õpetajatel   tuleks
unustada oma üleolek ja aru saada, et nad on õpilastega üheväärsed.
Loodetavasti ei saa selline võlts ja vääralt käsitatud võrdõiguslikkus kunagi
teoks, sest  tegemist  pole ilmselt  mitte eriväärsusega,  vaid asjatundlikkuse
austamisega.   Terve   eneseväärikustunde  alla   kuulub  võime   tunnustada,  et
keegi   või   paljud   on   mingil   alal   asjatundjad.   Seepärast   on   lapse   arengule
tähtis, et tal oleks peale "võrdväärsussuhete" ka muid inimsuhteid. Paljude
erisuguste   vastastikmõju   suhetega   toime   tulemine   on   hädavajalik.   Peale
selle, ei autoriteedid annavad teatud oludes turvalisust, pakuvad nad hiljem
ainet kriitikaks ja oma arvamuse kujundamiseks. Iseseisvumiseks on vaja
ka seda, et oleks, mida arvustada.

2.4. Vestlusega suunamine

Paljudes eri seostes on rõhutatud vestluse tähtsust lapse suunamisel. See
käib ka murdeealise kohta. Vestlemine ei pruugi alati sugugi kerge olla, sest
oma   asjadest   avameelselt   rääkiv   murdeealine   on   haruldane,   ja   see   polegi
alati   eesmärk,   sest   murdeealisel   on   vajadus   end   kaitsta   ning   ega   kõik
iseseisvuva noore asjad enam kuulugi vanemate kontrolli alla. Siiski tuleks
vestlussidet   alal   hoida,   sest   tavaliselt   on   see   ainus   lapse   suunamise   viis.
Tuleb   meeles   pidada,   et   endassetõmbunud   murdeealine   võtab   kõigest
hoolimata   rohkem   kuulda   kui   pealtnäha   paistab,   mõnikord   küll
eelarvamustevabamalt sõpra kui oma vanemaid.
Vestluse   tooni   suhtes   peavad   vanemad   olema   tähelepanelikud,.   sest
murdeealine võib kõrgesti kinniseks muutuda. Tema eneseväärikustunne on
kõrgesti haavatav, seepärast peab toda kohtlema ettevaatlikult. Tuleb meeles
pidada,   et   peeglisuhe   mõjutab   murdeealise   minakuvandi   kujunemist.
Kasvataja   peab   peenetundeline   olema,   ta   ei   tohi   käitumismotiive   üheselt
tõlgendada ega viidata niisugustele käitumise põhjustele, mida noor ei soovi
teadvustada   või   ei   ole   võimeline   teadvustama.   Ema   solvab   jämedalt   oma
murdeealist  tütart , kui tõlgendab tema uisutamaminekut nii: "Mis uisutama,
lähed sinna poisse jahtima."
Oma   murelikkust   võib   väljendada,   kuid   tuleb   vältida   noore   solvamist.
Vanemad võivad öelda, et nad on tema tuleviku pärast mures ja soovivad, et
kõik läheks hästi, aga nad ei tohi öelda, et noorel pole mingit tulevikku, sest
ta on sedavõrd lootusetu.
Kasvataja ei tohi jääda noorega lõputult maid jagama ja riidlema. Kui asjast
on   piisavalt   räägitud   ja   mõlema   seisukohti   arutatud,   siis   peab   tal   olema
julgust   oma   sõnade   juurde   jääda.   Täiskasvanu   peab   suutma   taluda
vihapurskeid, kuid teiselt poolt tuleb noorele selgeks teha, et teise inimese
solvamine oma halva enesetunde parandamiseks ei ole just parim lahendus.

3. Iseseisvumise piiramine


260

Eespool on räägitud murdeealise liiga varajasest iseseisvumisest ja vanemate
hoolimatusega   kaasnevatest   ohtudest,   sest   need   on   kõnealuse   probleemi,

Kasvataja   võib   loomulikult   ka   takistada   murdeealise   iseseisvumist,   aga
tundub   siiski,   et   ülehooldatud,   iseseisvusetud   ja   vanemaist   ülemäära
sõltuvad   lapsed   on   tänapäeval   palju   väiksem   probleem   kui   hooletusse   ja
ilma täiskasvanute kaitseta jäetud lapsed ­ viimaseid on võrratult rohkem.
Kasvataja   võib   lapse   valikuid   avalikult   piirata   või   ta   väga   tugevasti   enda
külge   siduda,   sisendades   temasse   juba   varakult   omaenese   ootusi,
missugune ta peab  olema ja kelleks ta peab saama. Ootused võivad olla nii
suured,   et   lapsele   ei   jää   vähimatki   võimalust   ise   valida   ja   psüühiliselt
areneda.   Tema   ülesandeks   on   vanemate   unistuste   ja   luhtunud   lootuste
täitmine, laps ei ole iseseisev olend, vaid otsekui vanemate jätk.
Niisugust   sidet   hoitakse   eelkõige   alal   lapses   äratatud   süütunde   varal.
Näiliselt   lastakse   lapsel   otsustada,   kuid   valiku   teevad   siiski   vanemad.
Näiteks:   "Kuidas   sa   võid   unustada   kõik   selle   mis   me   oleme   sinu   heaks
teinud",  või:  "Mine  pealegi  matkama,   aga  sa   tead  ju, kuidas  on  lood  ema
tervisega, kes ta eest siis sel ajal hoolt kannab?".
Lapses   äratatud   süütunne   ei   muutu   avalikuks   agressiivsuseks,   ent   see
põhjustab mahasurutud vaenulikkust (hostiliteeti), mis hiljem võib avalduda
mitmel moel.
Murdeealisele  psüühilise turvalisuse andmine ei seisne tema eest  valikute
tegemises ega tema eest elamises, vaid sellise ettevalmistuse andmises, et ta
oleks ise võimeline otsustama ja valikuid tegema





261
Lisa

Lapse neuropsüühilise arengu hindamise leht




262

-13200% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Arengupsühholoogia #1 Arengupsühholoogia #2 Arengupsühholoogia #3 Arengupsühholoogia #4 Arengupsühholoogia #5 Arengupsühholoogia #6 Arengupsühholoogia #7 Arengupsühholoogia #8 Arengupsühholoogia #9 Arengupsühholoogia #10 Arengupsühholoogia #11 Arengupsühholoogia #12 Arengupsühholoogia #13 Arengupsühholoogia #14 Arengupsühholoogia #15 Arengupsühholoogia #16 Arengupsühholoogia #17 Arengupsühholoogia #18 Arengupsühholoogia #19 Arengupsühholoogia #20 Arengupsühholoogia #21 Arengupsühholoogia #22 Arengupsühholoogia #23 Arengupsühholoogia #24 Arengupsühholoogia #25 Arengupsühholoogia #26 Arengupsühholoogia #27 Arengupsühholoogia #28 Arengupsühholoogia #29 Arengupsühholoogia #30 Arengupsühholoogia #31 Arengupsühholoogia #32 Arengupsühholoogia #33 Arengupsühholoogia #34 Arengupsühholoogia #35 Arengupsühholoogia #36 Arengupsühholoogia #37 Arengupsühholoogia #38 Arengupsühholoogia #39 Arengupsühholoogia #40 Arengupsühholoogia #41 Arengupsühholoogia #42 Arengupsühholoogia #43 Arengupsühholoogia #44 Arengupsühholoogia #45 Arengupsühholoogia #46 Arengupsühholoogia #47 Arengupsühholoogia #48 Arengupsühholoogia #49 Arengupsühholoogia #50 Arengupsühholoogia #51 Arengupsühholoogia #52 Arengupsühholoogia #53 Arengupsühholoogia #54 Arengupsühholoogia #55 Arengupsühholoogia #56 Arengupsühholoogia #57 Arengupsühholoogia #58 Arengupsühholoogia #59 Arengupsühholoogia #60 Arengupsühholoogia #61 Arengupsühholoogia #62 Arengupsühholoogia #63 Arengupsühholoogia #64 Arengupsühholoogia #65 Arengupsühholoogia #66 Arengupsühholoogia #67 Arengupsühholoogia #68 Arengupsühholoogia #69 Arengupsühholoogia #70 Arengupsühholoogia #71 Arengupsühholoogia #72 Arengupsühholoogia #73 Arengupsühholoogia #74 Arengupsühholoogia #75 Arengupsühholoogia #76 Arengupsühholoogia #77 Arengupsühholoogia #78 Arengupsühholoogia #79 Arengupsühholoogia #80 Arengupsühholoogia #81 Arengupsühholoogia #82 Arengupsühholoogia #83 Arengupsühholoogia #84 Arengupsühholoogia #85 Arengupsühholoogia #86 Arengupsühholoogia #87 Arengupsühholoogia #88 Arengupsühholoogia #89 Arengupsühholoogia #90 Arengupsühholoogia #91 Arengupsühholoogia #92 Arengupsühholoogia #93 Arengupsühholoogia #94 Arengupsühholoogia #95 Arengupsühholoogia #96 Arengupsühholoogia #97 Arengupsühholoogia #98 Arengupsühholoogia #99 Arengupsühholoogia #100 Arengupsühholoogia #101 Arengupsühholoogia #102 Arengupsühholoogia #103 Arengupsühholoogia #104 Arengupsühholoogia #105 Arengupsühholoogia #106 Arengupsühholoogia #107 Arengupsühholoogia #108 Arengupsühholoogia #109 Arengupsühholoogia #110 Arengupsühholoogia #111 Arengupsühholoogia #112 Arengupsühholoogia #113 Arengupsühholoogia #114 Arengupsühholoogia #115 Arengupsühholoogia #116 Arengupsühholoogia #117 Arengupsühholoogia #118 Arengupsühholoogia #119 Arengupsühholoogia #120 Arengupsühholoogia #121 Arengupsühholoogia #122 Arengupsühholoogia #123 Arengupsühholoogia #124 Arengupsühholoogia #125 Arengupsühholoogia #126 Arengupsühholoogia #127 Arengupsühholoogia #128 Arengupsühholoogia #129 Arengupsühholoogia #130 Arengupsühholoogia #131 Arengupsühholoogia #132 Arengupsühholoogia #133 Arengupsühholoogia #134 Arengupsühholoogia #135 Arengupsühholoogia #136 Arengupsühholoogia #137 Arengupsühholoogia #138 Arengupsühholoogia #139 Arengupsühholoogia #140 Arengupsühholoogia #141 Arengupsühholoogia #142 Arengupsühholoogia #143 Arengupsühholoogia #144 Arengupsühholoogia #145 Arengupsühholoogia #146 Arengupsühholoogia #147 Arengupsühholoogia #148 Arengupsühholoogia #149 Arengupsühholoogia #150 Arengupsühholoogia #151 Arengupsühholoogia #152 Arengupsühholoogia #153 Arengupsühholoogia #154 Arengupsühholoogia #155 Arengupsühholoogia #156 Arengupsühholoogia #157 Arengupsühholoogia #158 Arengupsühholoogia #159 Arengupsühholoogia #160 Arengupsühholoogia #161 Arengupsühholoogia #162 Arengupsühholoogia #163 Arengupsühholoogia #164 Arengupsühholoogia #165 Arengupsühholoogia #166 Arengupsühholoogia #167 Arengupsühholoogia #168 Arengupsühholoogia #169 Arengupsühholoogia #170 Arengupsühholoogia #171 Arengupsühholoogia #172 Arengupsühholoogia #173 Arengupsühholoogia #174 Arengupsühholoogia #175 Arengupsühholoogia #176 Arengupsühholoogia #177 Arengupsühholoogia #178 Arengupsühholoogia #179 Arengupsühholoogia #180 Arengupsühholoogia #181 Arengupsühholoogia #182 Arengupsühholoogia #183 Arengupsühholoogia #184 Arengupsühholoogia #185 Arengupsühholoogia #186 Arengupsühholoogia #187 Arengupsühholoogia #188 Arengupsühholoogia #189 Arengupsühholoogia #190 Arengupsühholoogia #191 Arengupsühholoogia #192 Arengupsühholoogia #193 Arengupsühholoogia #194 Arengupsühholoogia #195 Arengupsühholoogia #196 Arengupsühholoogia #197 Arengupsühholoogia #198 Arengupsühholoogia #199 Arengupsühholoogia #200 Arengupsühholoogia #201 Arengupsühholoogia #202 Arengupsühholoogia #203 Arengupsühholoogia #204 Arengupsühholoogia #205 Arengupsühholoogia #206 Arengupsühholoogia #207 Arengupsühholoogia #208 Arengupsühholoogia #209 Arengupsühholoogia #210 Arengupsühholoogia #211 Arengupsühholoogia #212 Arengupsühholoogia #213 Arengupsühholoogia #214 Arengupsühholoogia #215 Arengupsühholoogia #216 Arengupsühholoogia #217 Arengupsühholoogia #218 Arengupsühholoogia #219 Arengupsühholoogia #220 Arengupsühholoogia #221 Arengupsühholoogia #222 Arengupsühholoogia #223 Arengupsühholoogia #224 Arengupsühholoogia #225 Arengupsühholoogia #226 Arengupsühholoogia #227 Arengupsühholoogia #228 Arengupsühholoogia #229 Arengupsühholoogia #230 Arengupsühholoogia #231 Arengupsühholoogia #232 Arengupsühholoogia #233 Arengupsühholoogia #234 Arengupsühholoogia #235 Arengupsühholoogia #236 Arengupsühholoogia #237 Arengupsühholoogia #238 Arengupsühholoogia #239 Arengupsühholoogia #240 Arengupsühholoogia #241 Arengupsühholoogia #242 Arengupsühholoogia #243 Arengupsühholoogia #244 Arengupsühholoogia #245 Arengupsühholoogia #246 Arengupsühholoogia #247 Arengupsühholoogia #248 Arengupsühholoogia #249 Arengupsühholoogia #250 Arengupsühholoogia #251 Arengupsühholoogia #252 Arengupsühholoogia #253 Arengupsühholoogia #254 Arengupsühholoogia #255 Arengupsühholoogia #256 Arengupsühholoogia #257 Arengupsühholoogia #258 Arengupsühholoogia #259 Arengupsühholoogia #260 Arengupsühholoogia #261 Arengupsühholoogia #262
50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 262 lehte Lehekülgede arv dokumendis
2017-09-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti
16 laadimist Kokku alla laetud
0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
lauri01 Õppematerjali autor

Lisainfo

Materjal lapse arengupsühholoogia kohta.
sünnist alates.

psühholoogia , freud , faktorid , rase , imik , arengupsühholoogia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

70
docx
29
docx
68
docx
38
doc
28
docx
14
pdf
36
docx
106
pdf





30 päevane VIP +50% ROHKEM

Telli VIP ja ole 30+14 päeva mureta

5.85€

3.9€

Oled juba kasutaja? Logi sisse

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto