Anton Hansen Tammsaare (1)

Põhikool - Kirjandus - Kirjandus

5 VÄGA HEA

Kool

Nimi
Klass
ANTON HANSEN TAMMSAARE
ELU JA LOOMING
Referaat

Juhendaja :

Aasta
Sisukord

Sissejuhatus……………………………………………………………………………3

Elulugu………………………………………………………………………………...4

Looming……………………………………………………………………………….7

Tammsaare kirjanikuna……………………………………………………………8

Tammsaare tõlkijana……………………………………………………………...11

Tammsaare ajakirjanikuna………………………………………………………..12
4. Lisa…………………………………………………………………………………….15

Sissejuhatus
Anton Hansen-Tammsaare (1878-1940) on eesti kuulsaim kirjanik, kelle peateost “Tõde ja õigus” teab pea iga eestlane. Avaliku kirjanikustaatuse varjus aga peitub keerulise elusaatuse, tundliku loomuse ning väga laialdaste teadmistega inimene. Kirjandusajaloos on Tammsaaret kujutatud erakliku, endassetõmbunud inimesena , pisut igavanagi. Eemale hoidis Tammsaare siiski eelkõige vaid pidulikest tseremooniatest ja suurtest rahvahulkadest. Oma iseloomu poolest oli Tammsaare tegelikult väga seltskondlik, jutukas , lõbus ja sarmikas.

Elulugu
Anton Hanseni vanemad on pärit Lõuna-Eestist, Viljandimaalt, kust nad 19. sajandi lõpupoole Kesk-Eestisse Järvamaale siirdusid ning Albu valda talu ostsid. Suure tamme järgi, mis läheduses kasvas, nimetati talu Tammsaareks, mille Anton Hansen endale hiljem kirjanikunimeks võttis.
1903. aastal lõpetas Anton gümnaasiumi, sooritades lõpueksamid Narvas. Lõpueksamiteks valmistus ta aga Tartus Treffneri eragümnaasiumis – ta oli liiga vana, et riiklikku gümnaasiumi minna. Kooli ajal luges Tammsaare väga palju vene klassikat, aga ka muud, mille kättesaamine tänu kooliraamatukogule võimalik oli. Tänu sellele viis Tammsaare ennast kurssi Euroopa kaasaegsete autorite ja kirjandusvooludega, samuti filosoofiliste ja ühiskonnateoreetiliste suundumustega. Tammsaare oli kogu oma elu äärmiselt huvitatud ja kursis maailmas toimuvaga nii poliitilises, ajaloolises, ühiskondlikus kui kultuurilises plaanis, ta luges palju nii ilukirjanduslikku kui populaarteaduslikku kirjandust, ja seda kuues keeles.
Pärast lõpueksamite tegemist tuli Anton Tallinnasse ning asus tööle ajakirjanikuna Konstantin Pätsi asutatud lehes “ Teataja ”, hiljem ajalehes “Sõnumed”. Vaata lähemalt “Tammsaare ajakirjanikuna”.
Esimesed jutukesed ilmusid Tammsaarel juba 1900. aastal “Postimehes”. Tähelepanu väärib asjaolu, et Tammsaare ühe esimese jutustuse “Ärakadunud poeg” lõpp oli kirjanikul erinev sellest, mis trükis ilmus – “Postimehe” toimetaja J. Tõnisson muutis lõpu leebemaks, kuna leidis originaallõpu olevat baltisakslaste suhtes liiga kriitilise. Sellest loomingu alustamise perioodist on esile tõstetud jutustusi “Mäetaguse vanad” (1901) ning “Kaks paari ja üksainus”( 1902 ) ning “Vanad ja noored” (1903). Nendes lugudes on olemas juba see aines ning stiil, mis kirjanikule omane oli ja mille juurde ta hiljem pikemates teostes tagasi tuli.
1907. aastal astus Anton Hansen Tartu Ülikooli õigusteaduse osakonda. Ülikoolis õppimise ajal kuulus Tammsaare ka ainsasse poliitilise alatooniga organisatsiooni oma elu jooksul, üliõpilasseltsi “Ühendus”, mille liikmed ise määratlesid end kui “ demokraadid ”, olid aga üsna sotsialistliku meelestatusega. Tammsaarest sai “Ühenduse” kõneõhtutel üks keskne kuju, tema ilmumisega seltsi käis kaasas ka huvi tõus kunsti ja eriti kirjanduse vastu.
“Ühendusest” leidis Tammsaare endale sõbrad (R.Eliaser, A.Arras), kellega ta suhtles elu lõpuni ning kes kuulusid tema mitte eriti ligipääsetavasse lähimasse suhtlusringi. Väiksemas seltskonnas – nagu “Ühenduses” - olevatki kirjanik olnud äärmiselt jutukas, vaimukas, teravmeelne ja vaidlushimuline. Suuremas seltskonnas tõmbus ta aga tahaplaanile või ei ilmunud üldse rahvarohketele üritustele.
Tammsaare õpingud ülikoolis jäid lõpetamata lõpueksamite eel avastatud raske tuberkuloosi tõttu. Sellest hetkest algab kirjaniku elus tegelikult uus eluetapp, mis on märgistatud pideva murega tervise pärast, kuid ka uuelaadse ümbritseva tajumise poolest. Kirjanik sõitis läbi raskuste raha laenates ennast ravima Kaukaasiasse Punasele Lagedale (seal asub praegu samuti väike Tammsaare muuseum ), kus sündis hulk miniatuure, mille loomiseks Punase Lageda ilus ümbrus inspiratsiooni pakkus. Tammsaare oli Punasel Lagedal 1912. aasta märtsist 1913. aasta suveni. See ainus välisreis (rohkem kirjanik oma elu jooksul Eestist ei lahkunud) jättis talle sügavaid jälgi ja rikkalikult muljeid.
Peale Kaukaasiast tagasitulekut avastati Tammsaarel peagi uus terviseprobleem , kasvaja maokaelas. Väga raske operatsioon õnnestus siiski, kuid jättis jälle jälje kogu eluks – kirjanik pidi elu lõpuni rangelt jälgima, mida sööb, piisavalt liikuma ja puhkama . Pärast operatsiooni elas Tammsaare küllalt kaua oma venna Jüri Hanseni juures Koitjärvel. See ligi kümne aasta pikkune aeg on kirjaniku Koitjärve-periood, mis andis tema loomingule eriti loodusotiivide poolest olulisi mõjutusi. Esimesi jutustusi, mis Tammsaare operatsioonist toibudes Koitjärvel kirjutas, oli impressionismihõnguline “Varjundid”, kuigi see ilmus alles 1917. aastal. Kirjutamiseks meisterdas vend kirjutuspuldi, et ta saaks seistes kirjutada, kuna istuda ei olnud esialgu võimalik.
Ka nö metsas elades jälgis kirjanik tähelepanelikult maailmasündmusi ja kirjutas palju publitsistikat (nt “Sõjamõtteid). Ilukirjanduslikku

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla