50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 14 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2015-01-16
Kuupäev, millal dokument üles laeti
5 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
peeter Tim
Õppematerjali autor
huvitas, on olnud lihtsalt teine. Teine pool “anonüümsest süüdistusest” käsitab Sokratest aga sofistina. Sellest käsituseviisist distantseerus Sokratese juba hoopis teravamalt. Nimelt ütleb ta, et see tarkus, mida sofitid ütlevad endal olevat, on tema arvates mingi jumalik tarkus. Kui temal, Sokratesel, ka mingi tarkus on, siis on see tavaline inimlik tarkus. Esmapilgul paistab nagu kiidaks Sokrates selle väitega sofiste; kuid kuivõrd sofistid on ilmselt ikkagi ka inimesed ja mitte jumalad, siis tegelikult vihjab Sokrates sellele, et ta peab sofiste petisteks. 1 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. Niisiis distantseeris Sokrates end juba väljakujunenud filosoofia-vormidest. Thalese tüüpi filosoofiast eristas teda käsitlusvaldkond – erinevalt sedalaadi filosoofide poolt valdavalt
Mõistagi ei seisnenud tema poolt arendatud inimeksistentsi kogutõlgitsus selles, et ta oleks varasemate mõtlejate arutluskäike valmiskujul üle võtnud, vaid kujunes kriitilises dialoogis oma eelkäijatega. Nii võib Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks pidada kogu kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku. Vahetult reageeris ta oma õpetusega aga sellele intellektuaalsele väljakutsele, mida esitasid talle sofistid ja Sokratese ning sofistide poleemika. Protagorase õpetus paistab olevat põhjendanud positsiooni, mille kohaselt on nii epistemoloogilistes kui normatiivsetes küsimustes otsuste langetamise aluseks see, kuidas kellelegi kunagi paistab. Paistab aga erinevatele inimestele, ja isegi samale inimesele erinevates situatsioonides, erinevalt. Millest näis tulenevat järeldus, et pole võimalik leida absoluutse kehtivusega tõdesid, väärtuseid ega norme. Pole objektiivset ning
soovida ja milliseid eesmärke seada, läheb ilmselt hoopis kaugemale, kui meie tänapäeval oleme valmis õigustatud poliitilise ekspertnõustamisena tunnustama. (Loomulikult on eesmärgiseadmise ja vahenditemääratlemise vahekord reaalses poliitikas märksa komplitseeritum kui antud skeemist välja paistab). Laeva võrdpilt modelleerib ühiskonda vastandlikult sellele ühiskonnamudelile, mille Platon esitas müüdi kujul dialoogis “Protagoras” ning mis oli kõne all sofistide teemas (4. loeng). Protagoras põhjendas viimases seda, et suutlikkus poliitikas osaleda kujutab endast üldist kompetentsi, eeldused milleks on kõigil inimestel sünnipäraselt olemas ning mis omandatakse koos sotsialiseerumise käigus kujuneva kogemusega, vajamata selleks spetsiifilist ettevalmistust. Platon seevastu, võrreldes riigijuhtimist tüürimehe spetsiifilise kompetentsiga, tõlgendab ka poliitilist kompetentsi spetsiifilise kompetentsina, mis nõuab spetsiifilisi eeldusi ja
See kuulub liikumise, nii nagu kreeklased seda mõistsid, st. loodusprotsesside olemusse – liikumise protsessis saab asi pidevalt teistsuguseks jäädes ühtlasi selleks samaks asjaks. Liikumine kujutab endast samaks jäämise, identiteedi, ja teiseks saamise, teisitisuse, ühtsust. Kuna Platon mõtles liikumist liikumise arche kaudu, milleks ta pidas lõppeks kosmose hinge, siis omistas ta need liikumise olemuslikud momendid ka liikumise algele. Ühtlasi on selliselt mõistetud hing tal käsitletud ka kõigis kolmes suhtes, nii olemise, samasuse kui ka teisitisuse aspektist, millegi vahepealse ja vahendajana jagamatuse kaudu iseloomustatud ideedevaldkonna ja jagatavuse kaudu määratletud meeltega tajutava maailma vahel. Alles kosmose hinge valmistamise järel lõi demiourgos viimase sisse kosmose keha. Kuna hing on juhtiv alge, siis luuakse kõigepealt hing, ja seejärel hinge poolt valitsetav keha. Sellega algab järgnevalt kosmose mittekunagi lakkav elu
Teadus algabki probleemi püstitamisega. Selle lahendamiseks luuakse luuakse teooriad, mille kummutamine loob uusi probleeme jne. Skemaatiliselt näeb see välja nii: Teooria 1 Probleem 1 Teooria 2 Kummutus Probleem 2 Teooria n Teaduse progress seisneb probleemide sügavuse ja kompleksuse kasvamises. “Iga probleemi lahendus tekitab uusi lahendamata probleeme; seda enam, mida sügavam on esialgne probleem ja mida julgem on lahendus. Mida rohkem ja sügavamaid teadmisi me maailmast saame, seda teadvustatumad, spetsiifilisemad ja selgepiirilisemad on meie teadmised sellest, mida me ei tea, s.o. teadmine oma teadmatusest” [seals., lk. 1850-1851]. Teadmise allika probleem. Eelpool kirjeldatud teadusfilosoofilistest seisukohtadest lähtudes diskuteerib Popper oma osutatud kirjutises “Teadmised ilma autoriteedita” Euroopa filosoofia ajaloo üle
Siit vajadus olla populaarne, st tulla vastu tarbijaskonna vajadustele ja maitsele. Mida filosoofia-huvilised koolidelt ootasid oli aga just eetika antiikses mõttes – õpetus sellest, kuidas elus hästi toime tulla. Eetika endaga toimuvad aga varasema, klassikalise, perioodiga võrreldes olulised muutused. Hellenismiaja eetika on individualistlik. Küsimuse põhitüüp jääb küll samaks, mis see oli olnud läbi terve antiikaja. Ikka lähtutakse arusaamast, et iga inimene püüdleb loomupäraselt eudaimonia`t. Kuid kui klassikalisel perioodil mõisteti seda hästi-toimetulemist selliselt, et see on saavutatav hästitoimiva ühiskonna ja riigi kaudu, siis nüüd langeb ära eetika paratamatu seos poliitikaga. Hellenismi perioodi eetikaõpetustes ei tule enam ühiskond õnnelikkuse tingimusena arvesse. Teoreetilise vaatluse all on õnnelikkus, mida inimene indiviidina, üksnes omaenda jõududele toetudes võiks saavutada
arutlus. Esimene tõik, millele siin tuleb osutada, on see, et igasugune arutlus algab küsimusest, küsimuse püstitamisest. Selleks, et mõista ühe teoreetilise väite tähendust, tuleb kõigepealt mõista seda küsimust, millele too väide on vastuseks. Lahus küsimusepüstitusest on väide ebamäärase tähendusega, et mitte ütelda – hoopis tähenduseta. Seetõttu on selle jaoks, kes asub tundma õppima teoreetilisi, sealhulgas filosoofilisi, arutlusi, esmaseks ülesandeks endale selgeks teha – milles õigupoolest seisneb probleem. 3 Andrus Tool / Sissejuhatus filosoofia ajalukku / FLFI.01.053. Kuid mida üldse nimetada probleemiks teoreetilises arutluses? Ilmselt pole see mitte ükskõik milline küsilause. Küsilause on näiteks ka retooriline küsimus, kuid viimane ei ole sisuliselt mitte küsimus, vaid väide
t. kas antud juhul on tajutule rakendatav mõiste “hobune” või mõiste “härg”. Mõiste siin tõepoolest justkui “haarab ette”, s.t. ennetab aktuaalset taju. Kui meie mõisted toetuvad ebakorrektsetele tähendusdefinitsioonidele, siis võivad nad ebapiisava tajuvõimaluse korral tekitada ekslikke arusaamu. Epikurose sõnul peavad sõnade põhitähendused olema intuitiivselt mõistetud ega peaks vajama mingit tõestust. Vastasel korral ei suudaks me ei filosoofilisi küsimusi lahendada, ei mõne arvamuse õigsuse üle otsustada, ilma lõpmatusse tõestusteregressi sattumata. Näiteks kui keegi tahab otsustada, kas üks konkreetne tegu on õiglane või ebaõiglane, siis tuleb tal toetuda eelmõistele õigluse kohta, et teha kindlaks, kas antud tegu on sellega kooskõlas või mitte. Kui ta peaks veel ka selle eelmõiste enda tõesust tõestama, siis satuks ta lõppematu
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid