Sisukord
Elu- ja loometee 2
Sügisene 1 7
Suitsuta õhtu. Liivatu rand. 7
Suvemälestus 7
Aknast sissevaatava kuuse laul 8
Õhtu. Virmalised . Öö. 8
*** ”lumi ammu ära sulas ...” 9
See on viimane luuletus 9
Kasutatud kirjandus: 10

Elu- ja loometee

Õige vähe on Eestis kirjanikke, kes ei ela Tallinnas või Tartus. Andres Ehin elab koos Ly Seppeliga Raplas, mis oleks justkui linn, aga Tallinna poolt vaadates väga maa moodi.
Ehin, 65-aastane mees, ütleb uhkusega, et on luuletanud juba üle neljakümne viie aasta. Ja alates esikkogust "Hunditamm" (1968) on ta harrastanud järjekindlalt sürrealistlikku luulet. Kas pole see tõeline haruldus meie muidu maalähedase ja üsna möödapääsmatult realistliku luule taustal? Kust on selline mees tulnud?
"Mina olen made in Schwitzerland," ütleb Andres Ehin seepeale uhkusevarjundiga. Ehini isa oli 1930ndatel Eesti majandusesindaja Rahvaste Liidu juures Šveitsis, ema õpetas aga Prantsusmaal Nantes'i linnas sealsetele preilidele inglise keelt. Teise maailmasõja hakul, kui teised katsusid Eestist välja pääseda, tulid Ehini vanemad koju tagasi, sest õde, vend ja vanaema olid siia jäänud. Andres sündis 1940. aasta 13. märtsil Tallinnas.
Kummalisel ja õnnelikul kombel jäid Andrese Ehini vanemad repressioonidest puutumata, sest ema õemees oli kommunist , endine poliitvang, rahanduse rahvakomissar ja prosaist Paul Keerdo. Eks kõige raskematel aegadel tulnud neil muidugi vaiksetel ja varjulistel kohtadel töötada, aga hiljem oli ema Pedagoogilise Instituudi võõrkeelte kateedri juhataja ja isa Kommunaalpanga asedirektor.
Andres Ehin lõpetas 1958. aastal Tallinna 21. Keskkooli ja 1964. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna soome- ugri keelte erialal.
Ehin suundus pärast ülikooli lõpetamist sugurahva sölkuppide juurde ja oli õpetaja Ratta külas Jamali-Neenetsi rahvusringkonnas. Ta õpetas saksa keelt ja kehalist kasvatust. "Seal koolis oli üks maadlusmatt ja mul mõned maadlusvõtted kooli ajast meeles, eks ma siis seda õpetasingi," meenutab ta. "Kooli direktor oli tatarlane ja kui tuli ajalooõpetajana hakata tatari-mongoli ikke õudusi jutustama, viskas tal närv nii üle, et sokutas ajalootunnid ka mulle ja hakkas ise kehalist kasvatust andma." Lääne-Siberis Krasnoselkupski rajoonis, mis oli Eestist kaks korda suurem, elasid lisaks sölkuppidele evengid, tatarlased ja volgasakslased. Lähim maantee asus 1000 kilomeetri kaugusel, lähima raudteejaamani oli 1500 kilomeetrit. Liikuda sai jõgesid mööda. Ehin leidis sealt ka oma esimese abikaasa, kes oli komitar.
1965.-1966. aastal töötas Andres Ehin toimetajana ajakirjas Küsimused ja Vastused, 1966.-1969. aastal ajalehe Sirp ja Vasar peatoimetajana, 1969.-1972. aastal ajakirja Kultuur ja Elu osakonnajuhatajana , 1972.-1974. aastal Eesti Nõukogude Entsüklopeedia peatoimetuses, aastast 1974 kutselise kirjanikuna ning aastast 1992 ajakirja Mana Eesti-poolse toimetajana.
Luuletamist alustas Ehin 1958. aastal, olles Tartu Ülikoolis esimesel kursusel. Enda sattumist sürrealismi juurde kirjeldab ta aga nii: "Mulle on meeldinud lapsest peale igasugu asju välja mõelda,". Eriti head inspiratsiooni pakkusid ülikooli tollaste ideoloogiaõpetajate loengud ja seminarid . Näiteks tavatses üks õppejõud, legendaarne kummikäsi Reimann , esitada üsna sürrealistliku maiguga küsimusi. Näiteks: "Kuhu tekkis (1917. aastal) mõra?" Vastata tuli Lenini tsitaadiga: "Imperialismi alusmüüri tekkis mõra." Või: "Milline vanker lendas uppi?"