kuni 25 LIITRIT ) TAHHÜKARDIA - SÜDAMETÖÖ KIIRENEMINE ÜLE 100 KORRA MINUTIS REFRAKTAALPERIOOD – AEG, MIL SÜDAMELIHAS POLE SUUTELINE VASTU VÕTMA JA KONTRAKTSIOONIGA REAGEERIMA UUELE IMPULSILE ANEEMIA- VAEGVERESUS HÜPOTOONIA- NORMIST MADALAM VERERÕHK OSTEOTSÜÜT- KASVATANUD LUURAKUD. OSTEOBLAST – LUURAKKUDE NOORVORME nim. OSTEOBLASTIDEKS NEFRON- NEERU STRUKTUURILIS-FUNKTSIONAALNE ÜHIK, MILLES TOIMUB URIINI VALMISTAMINE (KUS TEKIB UURIA) OVULATSIOON- KÜPSE MUNARAKU VÄLJUMINE MUNASARJAST (14 MENSTRUAALTSÜKLI PÄEVAL). SÜGOOT- VILJASTATUD MUNARAKK DEFEKATSIOON- ROOJAMINE FLAATUS- SOOLESTIKU KAUDU VÄLJUV GAAS („PUUKS“:) SÜNAPS- NÄRVIIMPULSI ÜLEKANDEKOHT NÄRVIRAKULT NÄRVIKULE VÕI LIHASELE VÕI NÄÄRMELE. NEURON- NÄRVIRAKK LIIKVOR- ehk AJUVEDELIK. TÄISKASVANUL INIMESEL ON LIIKVORI KOGUMAHT um. 150-200 ml. FUNKTS: AINEVAHETUS REFLEKS- VASTUSREAKTSIOON ÄRRITUSELE, MIS TEKIB KNS-i VAHENDUSEL
KT I Füsioloogia 1. Süda, anatoomilised näitajad, funktsioon. Süda on õõnes lihaseline elund, millel on kaks koda ja kaks vatsakest. Südame ülesanne on pumbata verd. Venoosne hapnikuvaene veri juhitakse südamesse, sealt liigub see kopsudesse, kus see annab ära CO2 ja saab O2 ning siis pumpab süda arteriaalset verd kogu kehasse laiali. Sel viisil saavad kõik organid/koed varustatud hapniku ning toitainetega ja samas vabaneda jääkainetest. 2. Erutuse teke ja juhtivus südames. Automatism. Automatism – koe või raku võime erutuda, temas endas tekkivate impulsside mõjul. Südame kokkutõmbeid algatavad südames endas tekkivad elektrilised impulsid, seetõttu töötab süda automaatselt ja võib toimida ka väljaspool keha (kui tagatakse kõik vajalikud toitained). Erutuse tekkega südame nn siinussõlmes ja levimisega mööda erilisi lihasrakke
· Eristatakse kolme kesta: · I. Limaskest sisemine (t.intima, t.mucosa) · II. Lihaskest keskmine (t.muscularis, t.media) · III. Adventitsiaalkest välimine (t.adventitia) v.serooskest (t.serosa) Limaskestal eristatakse kihte: 1) epiteel - valendiku pool 2) limaskesta päriskiht e. proopria - epiteeli all 3) limaskesta lihaskiht 4) submukoosa - koosneb põhiliselt sidekoerakkudest, kuid sageli paiknevad seal näärmed Limaskest Nahk 1. Epiteel 1. Epidermis 2. Proopia ehk päriskiht 2. Dermis (koorium) ehk pärisnahk 3. Submukoosa 3. Hüpodermis (subkuutis) ehk alusnahk Luukude ja luud Koostis: · 25% vett ja 75% kuivkaal, · viimasest ca 30-40% orgaanilist ainet, millest 90-95% kollageeni
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat Toimetaja Raul Adlas Koostajad: Andras Laugamets, Pille Tammpere, Raul Jalast, Riho Männik, Monika Grauberg, Arkadi Popov, Andrus Lehtmets, Margus Kamar, Riina Räni, Veronika Reinhard, Ülle Jõesaar, Marius Kupper, Ahti Varblane, Marko Ild, Katrin Koort, Raul Adlas Tallinn 2013 Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007- 2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi kindlustamine” programmi Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013” raames. Õppematerjali (varaline) autoriõigus kuulub SA INNOVEle aastani 2018 (kaasa arvatud) ISBN 978-9949-513-16-1 (pdf)
·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoioonia, isotoonia, sisekeskkonnamaht, pH, vere vormelementide arv ja vere glükoosisisaldus. 3. Vere koostis ja põhiülesanded. Veri on vedel sidekude, läbipaistmatu punane vedelik, mis kõrgematel loomadel ringleb kinnises soonestikus. ·Veri koosneb: a)vereplasma b) vormelemendid punalibled e. erütrotsüüdid, valgelibled e. leukotsüüdid, vereliistakud e. trompotsüüdid ·Vere põhiülesanded: a)homöostaas, s.o. rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamine b)transpordi funktsioon, sest keha üksikud rakud jäävad ainete liikumiseks väliskeskkonnast liiga kaugele. Veri kannab: ·toitaineid seedetraktist rakkude ja salvestusorganiteni ·jääkaineid erituselunditesse (neerud, kopsud, higinäärmed)
·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoioonia, isotoonia, sisekeskkonnamaht, pH, vere vormelementide arv ja vere glükoosisisaldus. 3. Vere koostis ja põhiülesanded. Veri on vedel sidekude, läbipaistmatu punane vedelik, mis kõrgematel loomadel ringleb kinnises soonestikus. ·Veri koosneb: a)vereplasma b) vormelemendid punalibled e. erütrotsüüdid, valgelibled e. leukotsüüdid, vereliistakud e. trompotsüüdid ·Vere põhiülesanded: a)homöostaas, s.o. rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamine b)transpordifunktsioon, sest keha üksikud rakud jäävad ainete liikumiseks väliskeskkonnast liiga kaugele. Veri kannab: ·toitaineidseedetraktist rakkude ja salvestusorganiteni ·jääkaineiderituselunditesse (neerud, kopsud, higinäärmed)
TALLINNA ÜLIKOOL Loodus- ja terviseteaduste instituut Bioloogia INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ÕPPIMAPP Juhendaja: Saima Kuu Tallinn 2016 SISUKORD 1Sissejuhatus...............................................................................................................................6 1.1Mõisted...............................................................................................................................6 1.2Rakk...................................................................................................................................7 1.3Koed...................................................................................................................................7 1.4Elundkonnad......................................................
Energeetilise olemuse alusel: Füüsikalised temp, valgus, heli, elekter, mehaanilised faktorid(löök, venitus) Keemilised hormoonid, ainevahetusproduktid(laktaat, pürovaat), ravimid, mürgid Füüsikalis-keemilised osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalselt kohanenud, omades suurt tundlikkust.(lihasrakule motoneuronitelt lähetatud närviimpulsid, närvirakule teiselt närvirakult lähetatud närviimpulss, silm-valgus, kõrv-helilained) Mitteadekvaatsed ärritajad, mis füsioloogilistes tingimustes organite ja kudede ärritust esile ei kutsu, koed ei ole spetsiaalselt kohanenud.(elekter, meh faktorid, hape, alus, temp). ÄRRITUS Ärritaja toime eluskoele. Bioloogilise reaktsiooni alusel:
Kõik kommentaarid