Ammu ja vibu kui relvasüsteemide võrdlus (0)

Sarnased õppematerjalid

1

doc

Keskaja relvad - vibu ja amb

Lahingus oli suur osa vibu- ja ammuküttidel. Neil kahel relval on mõlemal omad eelised, tihti on vaieldud selle üle, kumb oli efektiivsem. Vibu eelis oli kindlasti tema palju suurem laskekiirus: sel ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt, võis vibuga lasta 10-12 noolt. Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem, samuti oli ambu palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib õelda, et amb oli positsioonirelv. Vibudel oli veel üks suur eelis ambude ees: nende nööre sai kergesti maha võtta ja uuesti peale panna ­ nt. vihma korral sai nii takistada vibunööri läbi ligunemast ja välja venimast. Oli olemas tavaline vibu, pikkuselt mehele umbes rinnuni, kuid XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu

Ajalugu

12

docx

Keskaja relvad

XIV sajandi keskpaigani kasutati löögi ja torke mõõku, mis olid mõeldud mõlemaks otstarbeks. Pistoda muutus samuti populaarseks XIV sajandil, sest seda võis kergesti plaatide vahele torgata ja nii vastase surmata. Samuti oli väga levinud ka pistoda. XIV sajandil kohtas rüütlite ratsa sõjapidamise viis võrdset vastast: ammu- ja vibukütid võisid sellise rünnaku suure eduga tagasi lüüa, mida oli näha eriti Saja-aastases sõjas Neil kahel relval on mõlemal omad eelised Vibu eelis oli kindlasti tema palju suurem laskekiirus: sel ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt, võis vibuga lasta 10-12 noolt Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem, samuti oli ambu palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida Seega võib öelda, et amb oli positsioonirelv.Olemas oli tavaline vibu, pikkuselt mehele umbes rinnuni, kuid XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad.

Keskaeg

11

doc

Linnused ja relvastus keskajal

Hiljem olid mõõgad peamiselt torkamiseks. 14. saj. leiutati ka hoopis uus mõõgatüüp: nn. bastard ehk pooleteisekäemõõk. See oli pikk, teramiku pikkus oli umbes 120-140 cm, raske raiemõõk, mida sai kasutada nii ühe kui kahe käega, oma raskuse tõttu suutis ta plaatrüü purustada ning oli oma pikkuse tõttu samuti hobuselt hea kasutada. Lahingus oli suur osa vibu- ja ammuküttidel. Neil kahel relval on mõlemal omad eelised, tihti on vaieldud selle üle, kumb oli efektiivsem. Vibu eelis oli kindlasti tema palju suurem laskekiirus: sel ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt, võis vibuga lasta 10-12 noolt. Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem. Ambu oli palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib ütelda, et amb oli positsioonirelv. 14. sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed (läbimõõt alla 1 cm), kuna kaal oli noole juures väga

Ajalugu

11

doc

Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur. Referaat

tormama ja otsustava hoobi andma. 3 Jalamehed kasutasid peaaegu samu relvi, mida ratsanikud, kuid tihti oli vahe kaalus. Nt. sõjahaamrid võtsid jalaväelased varem kasutusele ja olid raskemad. Sama on nuiade ja kirvestega: jalaväelased kasutasid neid, kuid relvad olid raskemad ja tihti pikema varre otsas. Väga levinud olid nn. teivasrelvad ehk pika varre otsa kinnitatud torke- või raierelvad. Jalaväelasele oli selline relv eluliselt vajalik, kui vastaseks oli ratsanik. Esiteks seepärast, et ratsaniku pikale odale midagi vastu panna ja ta sadulast ohutumalt maha lüüa, ning teiseks tegevusulatuse tõttu: jalamehel on ohutum ratsust võimalikult kaugele hoida, kuna hobune paiskab oma massiga inimese väga kergesti pikali ja ratsanikul on kõrgemal olles eelis. XIV saj. kohtas rüütlite ratsa sõjapidamise viis võrdset vastast: ammu- ja vibukütid võisid

Ajalugu

36

docx

Muinas-Eesti sõjandus

ole mõõkade kohta kinnitatud, kuid see võib olla täiesti võimalik. Oluliseks muinasaja relvastuse allikaks on ka taaskehastujad, kes taaslavastavad vanu lahinguid ning katsetavad neid relvi, millega omal ajal võideldi.  Ründerelvad  Lähirelvad  Käepide  Keskmine vars  Pikk vars  Kaugrelvad  Viskerelvad  Laskerelvad (laske- ja heitemasinad) – rühm relvi, mis on keerukama konstruktsiooniga. Kõige lihtsam neist on vibu, kuid see on ka teatud mõttes eriline, kuna seda peetakse juba primitiivseks masinaks, kuna vibu abil muudetakse üht liiki energiat teiseks.  Kaitserelvad  Kiiver  Kilp  Kaitserüü 9. september, teine loeng Pistodad, sõjanoad ja mõõgad Kiviaeg Need on relvad, millel on väga lühike vars ehk lihtsalt käepide. Mõõk kui relv kujuneb alles pronksiajal ning kujuneb pistoda muutmise läbi. Pistoda muutub nii

Ajalugu

192

pdf

Riigikaitse õpik

RIIGIKAITSE õpik gümnaasiumidele ja kutseõppeasutustele Kaitseministeerium Tallinn 2006 Riigikaitseõpik gümnaasiumidele ja kutseõppeasutustele Kaitseministeerium ja autorid: Rein Helme (1. ptk) Teet Lainevee (9. ptk), Hellar Lill (3. ptk), Andres Lumi (6. ptk), Holger Mölder (2. ptk), Taimar Peterkop (3. ptk), Kaja Peterson (11. ptk), Andres Rekker (4. ja 10. ptk), Andris Sprivul (8. ptk), Meelis Säre (4. ja 7. ptk), Peep Tambets (5. ptk), Tõnu Tannberg (1. ptk) Konsulteerinud Margus Kolga Keeletoimetanud Ene Sepp Illustreerinud Toomu Lutter Fotod: Ardi Hallismaa, Boris Mäemets, Andres Lumi, Andres Rekker, Avo Saluste Kaane kujundanud Eesti Ekspressi Kirjastuse AS Küljendanud Eesti Ekspressi Kirjastuse AS Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda Kolmas, parandatud trükk Üleriigilise ajaloo, ühiskonnaõpetuse ja kehalise kasvatuse ainenõukogu ühiskomisjon soovitab kasutada õpikut riigikaitse valikaine õpetamisel. Riigikaitse valikain

Riigiõpetus

0

docx

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Seejärel algas imelise kala kiitus, milles tuhat korda õrnalt vihjati Flandria Marguerite'i noorele kihlatud peigmehele, kes tol ajal Amboise'is kurvalt oma päevi veetis ja kes aimatagi ei võinud, et tema pärast peavad Põllutöö, Vaimulik Seisus, Aadel ja Kaubandus mööda maailma reisima. Mainitud delfiin oli noor, oli ilus, oli tugev ja ennekõike (kõigi kuninglike vooruste suurepärane päritolu!) ta oli Prantsuse lõvi poeg. Ma väidan, et julge võrdlus on imestusväärne ja et teatris esitatav looduslugu päeval, kus üht kuninglikku pruutpaari allegooriate läbi ülendatakse, sugugi ei tarvitse tagasi kohkuda delfiini eest, keda lõvi on sünnitanud. Just säärased haruldased, kõrgelennulised võrdlused on ehtsa vaimustuse tunnistajad. Sellest hoolimata, kui lubatakse ka arvustusel oma sõna sekka öelda, oleks poeet pidanud neid ilusaid mõtteid arendama siiski lühemalt kui paarisajas värsis. Tõsi küll,

Kirjandus

Kommentaarid (0)