Amandus Heinrich Adamson (1)

Amandus Heinrich Adamson
1855-1929
Amandus Adamson, Johan Köler ja August Weizenberg , kes oma loominguga panid aluse eesti rahvuslikule kunstile ja kelle kaudu eesti kunst hakkas tuntuks saama rahvusvahelises ulatuses.
Amandus Heinrich Adamson sündis 12. novembril 1855 Paldiski lähedal. Tema isa, Iisrael Adamson, oli meremees . Ühel tormisel ööl hukkus tema laev suures tormis ja lained uhtusid ta randa , kus ta leidis ulualuse Uuga – Rätsepa väikeses rannatalus. Seal kohtus ta peretütre Kathariinaga, millele järgnes abielu. Amandus oli abielupaari teine laps. Eesti talurahval oli suur langus. Paljud Uuga – Rätsepal elanud mehed olid meremehed, siis said nad merendusega leiba teenida. Püügist pidid nad jälle aga maksma mõisale maamaksu, mis oli iga aasta sama, olenemata püügist. Ka Iisrael Adamson tegeles merendusega, aga tulust ei jätkunud maamaksuks, sellepärast oli ka nende pere jaoks suur langus. Kord 1860.a läks Iisrael merele ja ei jõudnud enam koju tagasi. Nüüd oli pereemal raske kolme last üksi ülal pidada, sellepärast saadeti Amandus juba seitsme aastaselt Toom – Vaestekooli. Kool oli ühtlasi lastekoduks, kuhu võeti vastu lapsi vaesest perekonnast. Lapsed pidid kooli kõrvalt tegema ka majapidamis- ja aiatöid. Amandusel oli juba kodus suur huvi nikerdamise vastu. Koolis ta tegeles „nikerdamisega“ edasi. Õpetaja Bergmann nägi noore Adamsoni töid ja ta püüdis Adamsoni vabastada teistest töödest, et ta saaks tegeleda rohkem nikerdamisega. Ta hankis Adamsonile võimaluse müüa oma puukujukesi ühes Tallinna poes. Adamsoni nikerdusi nägi ka Galkin – Vraskoi, kes oli 1868 – 1870 Eestimaa kuberneriks. Sellepärast lubas Galkin – Vraskoi Adamsoni aidata Peterburi Kunstide Akadeemiasse sissepääsemisel.
Kooli range režiim ajas noore kunstniku koolist põgenema ja ta sõitis jänest Peterburgi sõitvasse laevaga , et minna õppima Peterburi Kunstiakadeemiasse. Adamson oli aga 14 aastane ja nooruse tõttu ei võetud teda sinna vastu. Kui ta kooli tagasi suundus sai ta põgenemise pärast rängalt karistada .
Kuna Adamson teenis ülaltpidamise võis ta minna õppima ka Tallinna kreiskooli, aga ta pidi ikkagi kasvandikuna käima Toom – Vaestekoolis.
Aga kooli range režiimi pärast palus ta ema, et too ta sealt ära võtaks ja seda ema tegigi.
1870. aasta sügisel astus Adamson Tallinnasse Bergi puutöökotta ametit õppima. Tööpäev oli väga vaevarikas ja pikk. Sellepärast olid Adamsonile ainult pühapäevad vahelduseks, kuna sel päeval sai ta käia kirikutes. Tollele ajal olid kirikud rikkalikud oma ornamentidega ja neid uuris Adamson tähelepanelikult, seda näeb ka tema 1870. aastal töös „Aabel“.
Adamson õppis Bergi töökojas kolm aastat, siis käis ta uuesti katsetel Petrerburi Kunstide Akadeemiasse, aga uksed jäid talle ka seekord suletud. Adamson polnud aga unustanud Galkin – Vraskoi lubadust teda Peterburi Kunstide Akadeemiasse sissepääsemisel aidata. Suure otsingu tulemused olid aga asjatud, ta ei leidnud enam Galkin – Vraskoid kuskilt. Ettevõtliku ja energilise noormehe lakkamatud katsed edasi jõuda äratasid