Eesti Maaülikool Mullateaduse ja agrokeemia osakond AGROKEEMIA LÜHIKONSPEKT Koostanud AVO TOOMSOO Tartu, 2010, Täiendatud 2020 Sissejuhatus Agrokeemia on teadus, mis tegeleb taimede toitumise ja väetamise küsimustega. Akadeemik D. N. Prjanišnikov defineeris agrokeemiat kui teadust, mis uurib kolme põhiobjekti (taim, muld ja väetis) vahelisi vastastikuseid seoseid. Kaasaegses tähenduses on agrokeemia taimefüsioloogia, mullateaduse ja keemia piirteadus, mis käsitleb nende teaduste rakendamise võimalusi põllumajanduses taimede toitumistingimuste paranemise kaudu. Agrokeemia, kui rakendusteaduse ülesandeks on oskusliku väetamise kaudu suurendada põllumajanduskultuuride saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et sellega ei kaasneks keskkonnareostuse olulist suurenemist. Agrokeemia ajalugu • Kuni XIII saj. Eelajalooline periood – kogemuslik lähenemine.
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine Katrin Uurman 2014 TAIMEDE TOITUMISE TEOORIAD 1840. aastal pani Saksa keemik Justus von Liebig aluse mineraalse toitumise teooriale, millele järgnes mineraalväetiste kasutamine põllumajanduses. Peale taimede mineraalse toitumise teooria andis J. von Liebig agrokeemiateadusele veel kaks olulist teooriat, millised veel praegugi peetakse taimede toitumise teooria nurgakivideks. Need on: 1. miinimumseadus („tünnilauateooria“) — ütleb, et saagi taseme määrab miinimumis olev toiteelement või mõni ebasoodne kasvutegur (nt niiskus, temperatuur, umbrohtumus, taimekahjurite ja –haiguste olemasolu jne). 2. toitainete täieliku tagastamise teooria — mille põhjal tuleb toitaineid väetistega mulda tagasi anda nii palju, kui palju me neid saagiga eemaldame.
1. Muld kui elusorganism ja taimede nõuded mullale, kui toitekeskkonnale väga olulise tähtsusega on taimede toitumise siseukohalt mullalahus,sest lisaks veele saavad taimed siit ka toitaineid. Mulla veereziimist oleneb otseselt toiteelementide omastamise ulatus. Tähtsat osa etendab ka mullalahuse reaktsioon, enamus meil kasvatavatest kultuuridest eelistab nõrgalt happelist või neutraalset (pH KCl5,6...7.2). taime seab toitelahusele nõude, et too sisaldaks kõiki vajalike toitesooli parajas vahekorras 2
Kordamiskiisimused agrokeemias 1. Muld, kui elusorganism ja taimede nõuded mullale, kui toitekeskkonnale Omad iseregulatsioonivõimet. Ainevahetus ümbritseva keskkonnaga. 2. Liikuva lämmastiku allikad ja kao võimalused mullas · Kaod NH3 lendumine, kui ammofikatsioon mulla pinnal; Fiksatsioon; Denitrifikatsioon; Immobilisatsioon; Väljauhtumine. · Allikad 3. Kaalium ja tema vormid mullas Üldsisaldus 0,8-2,8%. Väiksem liivmuldades, suurem karbonaatsetes muldades
Kordamiskiisimused agrokeemias 1. Muld, kui elusorganism ja taimede nõuded mullale, kui toitekeskkonnale Omad iseregulatsioonivõimet. Ainevahetus ümbritseva keskkonnaga. 2. Liikuva lämmastiku allikad ja kao võimalused mullas · Kaod NH3 lendumine, kui ammofikatsioon mulla pinnal; Fiksatsioon; Denitrifikatsioon; Immobilisatsioon; Väljauhtumine. · Allikad 3. Kaalium ja tema vormid mullas Üldsisaldus 0,8-2,8%. Väiksem liivmuldades, suurem karbonaatsetes muldades
1. Muld, kui elusorganism ja taimede nõuded mullale, kui toitekeskkonnale. Taimetoitained on molekulid (CO2, O2, H2O) või ioonid, milledena elemendid taimedesse sisenevad. Taimed omastavad toitaineid lahustunud kujul. Lahuseid, millest taim toitaineid omastab, nimetatakse toitelahusteks, milleks looduses on mullalahus. Taimed omastavad toitaineid nii mullalahusest, kui ka tahke faasi poolt neelatud elemente (peamiselt ühevalentseid katioone). Taimedel eristatakse juurtoitumist ja juurevälist toitumist. Toitainete omastamisel eristatakse pasiivset (transpiratsioon ja diffusioon) ning aktiivset (asendusadsorbtsioon) toitainete omastamist. Lämmastik .Tähtsaim element kogu orgaanilise maailma elutegevuses. Puudusel pidurdub taime
1. Muld kui elusorganism ja taimede nõuded mullale, kui toitekeskkonnale – väga olulise tähtsusega on taimede toitumise seisukohalt mullalahus, sest lisaks veele saavad taimed siit ka toitaineid. Mulla veereziimist oleneb otseselt toiteelementide omastamise ulatus. Tähtsat osa etendab ka mullalahuse reaktsioon, enamus meil kasvatavatest kultuuridest eelistab nõrgalt happelist või neutraalset (pH KCl5,6...7.2). taim seab toitelahusele nõude, et too sisaldaks kõiki vajalike toitesooli parajas vahekorras 2. Liikuva lämmastiku allikad ja kao võimalused mullas – lämmastik on ainus toiteelement, mida mulla mineraalosa ei sisalda. mullas oleva lämmastiku kandjaks on mulla orgaaniline aine: huumus, taimejäätmed ja organismid. Taimedele omastavate lämmastikühendite allikaks on: *Org aine lagunemisel vabanevad ammooniumühendid, mis aastas moodustavad 1...2%(30...90kg/ha)lämmastiku üldvarust mullas
· Mitmeaastased söödakultuurid 26,42% · Kaunvili 2,1% · Kartul 1,11 % · Söödajuurvili 0% · Avamaaköögivili 0,49% Teraviljade kasvupind 1. Oder 2. Nisu 3. Raps 4. Kaer 5. Rukis 6. Hernes 7. Segavili 8. Tritikale 9. Tatar Saak 2012 1. Taliteravili 2. Suviteravili 3. Taliraps 4. Suviraps 5. Kaunvili 6. Õlilinaseeme Agrokeemia = põllukeemia · Väetamisõpetus Taim- muld- väetis · Huumustoitumuse teooria -kuni 19. saj alguseni -Aristoteles - Vallerius, Thaer · Justus Von Liebig- mineraalse toitumise teooria · ,, Tünnilauateooria " · Toitainete täieliku tagastamise teooria Väetiskoguste väljendamine · Väetis -kg/ha ;t/ha (200kg/ha ammoomiumsalpeetrit) · Toiteelement (N, P, K, Mg, B jne) -kg/ha (80kg/ha N; 15kg/ha P jne)
Kõik kommentaarid