Aafrika sõjad ja kriisikolded 20.sajandil( Rwanda näite põhjal)
Kaisa Kamenik
Aafrikat
peetakse inimühiskonna hälliks , tema ajalugu on olnud väga kirev
ning selle inimesed palju kannatanud. 20.sajand kätkes endas eriti
suuri muutusi ning eelkõige sajandi teisel poolel alanud
dekoloniseerimisprotsessiga avas Aafrika jälle tee uuele ajastule ning väljakutsetele.
Praeguseks on mustal mandril 53 iseseisvat ja autonoomset riiki ja 20.sajandi
probleemid on kandunud ka uude sajandisse. Üks kõige verisemaid ja
uskumatumaid kriise 20.sajandi Aafrikas oli Rwanda genotsiid 1994,
mille tagajärejed kandusid üle ka naaberriikidesse ja on
põhjustanud konflikte siiamaani. Seetõttu olekski paslik arutleda,
mis on Aafrika kriise põhjustanud ja millised on olnud tagajärjed.
Samuti proovida heita pilk tulevikku ja leida lahendusi. Paremaks
mõistmiseks ja illustreerimiseks on hea seda teha kindla kriisi
evolutsiooniteooria, progressiidee etc, mis mõjutasid ka Aafrika-Euroopa suhteid. Progressi all mõistetakse tihti peamiselt tehnoloogia, aga ka kultuuri arengut ja sellest tulenes koloniaalajastul müüt, et Troopilisel- ja Lõuna-Aafrikal puudub ajalugu – selle ütles lõplikult välja Hegel. Ta väitis, et aafriklased pole andnud mingid erilist panust inimühiskonna ajalukku. See seisukoht mõjutas pikka aega suhtumist teisesusse ja Aafrika ajaloo uurimisse. Sellest kujunes ka üldlevinud mõttekäik, et see on ideaalne paik eurooplastele, kuhu tuua tsivilisatsioonitõrvikut ja teha ajalugu. 19. saj Aafrika ajalugu eriti ei tuntud – need teadmised, mis olid olnud keskajal, olid moondunud. Kui varem oli tuntud Lääne-Aafrike suuri impeeriume nagu Ghanat ja Malid, siis 19. saj olid need teadmised suuresti unustatud. Levinud oli ka arvamus, et ajalugu pole, kui seda pole kirjalikult üles märgitud. Kiri ja suuline pärimus
Kõik kommentaarid