Aafrika ajalugu (0)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
Aafrika ajalugu
1. Sissejuhatus
Teooriate seas, mis soodustasid Euroopa riikidel ülejäänud maailma koloniseerima, domineerisid evolutsiooniteooria, progressiidee etc, mis mõjutasid ka Aafrika-Euroopa suhteid. Progressi all mõistetakse tihti peamiselt tehnoloogia , aga ka kultuuri arengut ja sellest tulenes koloniaalajastul müüt, et Troopilisel- ja Lõuna-Aafrikal puudub ajalugu – selle ütles lõplikult välja Hegel. Ta väitis, et aafriklased pole andnud mingid erilist panust inimühiskonna ajalukku. See seisukoht mõjutas pikka aega suhtumist teisesusse ja Aafrika ajaloo uurimisse. Sellest kujunes ka üldlevinud mõttekäik, et see on ideaalne paik eurooplastele, kuhu tuua tsivilisatsioonitõrvikut ja teha ajalugu. 19. saj Aafrika ajalugu eriti ei tuntud – need teadmised, mis olid olnud keskajal, olid moondunud. Kui varem oli tuntud Lääne-Aafrike suuri impeeriume nagu Ghanat ja Malid, siis 19. saj olid need teadmised suuresti unustatud. Levinud oli ka arvamus, et ajalugu pole, kui seda pole kirjalikult üles märgitud.
Kiri ja suuline pärimus
Aafrikal oli vastupidiselt eurooplaste üldistele arvamustele olemas kirjakeeli. Meroiidi või Kushi riik, mis asus Vana-Egiptuse riigist lõunas ja oli sellega majanduslikult ja kultuuriliselt väga sarnane, omas enda kirjakeelt. See sarnanes egiptuse hieroglüüfidele, aga seda ei ole suudetud täielikult dešifreerida. Geesi keelt kasutati Etioopias ja see tekkis u 2000 aastat tagasi. Algselt tekkis see Aksumi riigis, mis oli Etioopia eelkäija ja seal kasutati seda kirjakeeleni kuni 13. sajandini, aga see on kasutusel tänaseni, peamiselt kirikuriituste keelena. Nsibidi keel, mis oli levinud mitmetes Lääne-Aafrika riikides, avastati eurooplaste poolt taas 1904 . aastal. Selle näol on tegu primitiivse kirjasüsteemiga ja kuna tegu on piktograafilise kirjasüsteemiga, siis eksisteerib selle puhul mitmeid tõlgendamisvõimalusi. See oli kasutusel salakirjana, mida eurooplastest ja araablastest orjapüüdjad ei teadnud. Vai kirja puhul oli tegu silpkirjaga ja see oli väga aktiivselt kasutusel, kuna tegu oli rahvaga, mis tegeles väga palju kauplemisega. Tifinagh on iidne berberi rahvaste kiri, mis on levinud suuresti Nigeri ja Mali aladel. See põhineb tähtedel, mida on alfabeedis 24-40 ning selle kohta on öeldud, et tegu oli pigem naiste kirjaga . Bamumi kirjakeel , mis loodi 1896. aastal Kameruni valitseja Njoia poolt, oli mõjutatud ladina tähestiku poolt ja oli tähestikkiri.
Suuline pärimus on Aafrika ajaloo uurimisel oluline, sest see on varaste ajastute kohta ammendamatu varamu. Seda ei saa samas eriti usaldada, sest Rwndas anti nt teatud koolides suulist pärimust põlvest põlve edasi. Selle tähtsustamine toimus suuresti alles 1960. aastatel tänu Belgia ajaloolasele Jan Vansinale. Tänu temale on suulist pärimust palju kasutatud, aga selle abil ei saa minna eriti kaugemale kui 1800. aasta. Ghana keskaladel elavad ashanti hõimud , kes 17. saj moodustasid konföderatsiooni ja allutasid mitmed teised rahvad ning alustasid integratsioonipoliitikat: nad keelasid teistel rahvastel enda ajalugu mäletada ning suulist pärimust hoida. Nad pidi omaks võtma ashantide ajaloo ja pärimuse.
Afrikanistika
Afrikanistika on kompleksne teadus, mis tegeleb aafrika rahvaste ajaloo, keelte, kirjanduse, kunsti, etnoloogia, õiguse, majanduse, sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide uurimisega. See tekkis 19. saj orientalistika osana ning eraldus sellest allest pärast Teist maailmasõda . Teaduslik süstemaatiline lähenemine Aafrikale on seega üpris uudne nähtus. Misjonärid, kes mustale mandrile rändasid, hakkasid koheselt uurima sealseid keeli. Eesti misjonär Evald Ovir, kes hukkus noorena Lääne-Aafrikas, koostas väidetavalt esimese teadusliku artiliki suahiili keele kohta ning see ilmus ka ühes saksa ajakirjas. Philip D. Curtin ütles, et me tegelema ainult mainstream-ajalooga.
Historiagraafia küsimused
Aafrika ajaloo uurimine oli hooletusse jäetud kuni 1950. aastateni. Londoni ülikooli juures loodi esimene Aafrika lektori koht 1948. aastal ning selleks sai Roland Oliver. Viiekümnendatel oli professionaalseid uurijaid veel vähe ning mitmed sellega tegelejad polnud üldse ülikoolis ajalugu õppinud . Richard Reusch, kes oli õppinud Tartu Ülikoolis usuteadus ja läks Ida-Aafrikasse, kus ta töötas misjonärina, koostas väga mahuka monograafia sealsetest kultuuride ajaloost. Palju oli koloniaalametnikke, kes uurisid Aafrika ajalugu või keeli nt R. S. Ratttay, kes uuris ashantide ühiskonda. Saksamaal oli Aafrika keelte uurimine juba 19. saj arenenud, aga 20. saj oli afrikanistika arenenud ka Ida-Euroopas, eriti Tšehhis. 1950.-60. aastatel kerkis esile mitmeid aafrika päritolu kontinendi ajaloo uurijaid. Islamiga on tegelenud nt Ali Mazrui ja panafrikanismi liikumise juht W.E.B. Du Bois ning ajakirjanik J. Ki-Zerbo, kes pani aluse General History of Africa . Vol I-VIII. ilmumisele.
Nimetus “Aafrika” pärineb arvatavasti roomlastelt ja tuleneb berberi hõimu aafrite järgi. Kreeklased kutsusid seda osa mandrist, mida nad tundsid Liibüaks (kr. Libye). See võib aga tuleneda ka foiniikia sõnast pharikia, mis tähendab viljade maad või ladinakeelsest sõnast aprica – päikeseline või kreekakeelsest aprike’st, mis tähendab külmavaba. Variant on ka semiidikeelne afar – kuiv maa või foiniika faraga – eraldumine, mis võid tähendada ka diasporaad. See võib pärinede sanskriti ja hindi keele sõnatüvedest apara või africa, mis tähendab “pärast” või lääne ilmakaart. Araabia ajaloolane Leo Africanus väitis 16. saj, et jemeniitide pealik Africus asutas linna Afrikyah. On pakutud , et Afer oli ka piibli Aabrahami lapselaps. Nimi Ofir on olnud müütiline maa, kus olevat asunud ka kuningas Salomoni kullkaevandused kusagil Ida-Aafrikas. Mandrit on kutsutud ka Etioopiaks, kr. Aithiops – päikesest põlenud, päikesepruun.
Mõisted
Aafrika jaguneb vähemalt kaheks väga erinevaks regiooniks. Põhja-Aafrika – Egiptus ja Magrib – mis kuulub islami kultuuriruumi. Magrib on araabia lääs, mis vastandub araablaste asualadele idas, mida nimetatakse Mashrik. Päris-Magrib hõlmab sealjuures ainult Marokot, Alžeeriat ja Tuneesiat, aga Suur-Magrib ka Liibüat, Mauritaaniat ja Lääne-Saharat. Troopiline ja Lõuna-Aafrika või Sub- Sahara Aafrika hõlmab endast Musta Aafrikat. Sudaan (ar. Bilad as-Sudanmustade maa) oli laiem mõiste, mis oli ala Sahara kõrbe ja ekvatoriaadlsete vihmametsade vahel. See sai alguse Mauritaaniast ning kulges kuni Punase mereni. Sudaani on jagatud ka Lääne- ja Ida-Sudaaniks Tšaadi järve juures piiri tõmmates. Koloniaalperioodil on olemas Lääne-Sudaan, mis on Prantsuse Sudaan, kuhu alla läheb ka nt Mali, ning Ida-Sudaan, mis on Inglise Sudaan. Sahel on maastikuline piirkond Sahara ja sellest lõunas asuvate savannide vahel – poolkõrb.
2. Aafrika vanad kultuurid
Bantud ei ole konkreetselt mingi rahvas, vaid pigem võib rääkida mitmetest bantu keeli rääkivatest rahvastest. Bantu nimetus on kunstlik lingivistide poolt tuletatud – see tähendab rahvaid, kes kuuluvad Nigeri kongo keelte gruppi. Ba- on mitmuse prefiks. bantu tähendab inimest. Nende algne asuala oli Nigeeria ja Kameruni piirialadel. Esimene etapp nende ajaloos kestis 1. sajandini eKr ja tegu oli migratsiooniajaga. Teises etapis 1. saj alguses pKr liiguti läände ja itta , haarati alad India ookeanist , Atlandi ookeani välja. Kolmas migratsiooni etapp jääb 3.-10. sajandi vahele – liiguti idarannikut pidi lõunasse, jõuti praegustele Zimbabwe alale kuni Aafrika lõunatipuni välja.
Aafrika lingivistiline klassifikatsioon
Tuntuim Joseph H. Greenbergi teooria: Aafrika jaotatakse 4 suurimaks keelepiirkonnaks:
  • Afroaasia keelkond – keeled, mida räägitakse Põhja-Aafrikas ning Aafrika sarvel, Tšaadi järve piirkonnas. Umbes 1/3 kontinendi elanikkonnast räägib afroaasia keeli. Need jagunevad omakorda neljaks grupiks : sinna kuuluvad araabia, semi ja etioopia suuremate rahvaste keeled.
  • Niiluse-sahara keelkond jaguneb kuueks keelegrupiks, mida räägitakse Kesk-Aafrikast ja Liibüa kõrbetest kuni piirkonnani, mis jääb Victoria järvest itta. Keenia ja Tansaania aladel on selline tuntud rahvas, keda üritatakse turistidele välja reklaamida – masai keeled.
  • Nigeri-kordofani keelkond ehk kongo-kordofani (ka nigeri-kongi) keelkond, millesse kuuluvad bantu keeled, mille kõnelejaid on väga palju. On pakutud, et bantu keeli on erinevate dialektidega 250-550. Üks tuntumaid neist on suahiili keel, mida räägitakse Aafrika idarannikul. Suahili keelt räägib umbes 8 miljonit inimest kaheksas riigis. See on suhtluskeel erinevate rahvaste vahel ja suahiilid on ka tuntud kauplejaid, seega on see keel väga levinud. Suahiili keel kujunes araabia keele ja kohaliku bantu keele segunemisel ja selle nimetus tuleb sõnast sahiilrannik ; rannikuinimene.
  • khoisani keelkonda on peetud Aafrika ürgasukate keeleks . Kütid ja korilased Lõuna- ja Ida-Aafrikas ning rändeluviisiga rahvad räägivad seda. See on kaduv keelkond, mida räägib umbes veerand miljonit inimest. Ürgasukad on Lõuna-Aafrikas bušmanid ja hontentottid. Bušmaneid kutsutakse ka nimega san, mis pärineb nende naabritelt ning tähendab outsiderit. Hotentottide nimetust tuleb sõnast – khoikhoi – tõeline rahvas. Sandawe ja hadza rahvad elavad Lääne-Aafrikas.
  • austroneesia keelkond – malakassi, mida kõnelakse Madagaskaril kuulub selle alla. Need ei ole Aafrikale omased põliskeelkonnad.
  • indoeuroopa keeled – üks Aafrika keel indoeuroopa tüvega, aga ta on kohapeal kujunenud – afrikaani keel. Seda kõneldakse LAVis ning see on tekkinud koha peal hollandi keelest, kujunedes välja 17.-18. sajandil. Tegu on omalaadse seguga, milles on hollandi, saksa, prantsuse ja ka bantu keelte mõjusid.

Aafrika vanad kultuurid
Paljud on pidanud Aafrikat inimühiskonna hälliks. Seal on võimalik leida inimluu materjale inimkonna kõikidest arenguetappidest, vanimad säilmed pärinevad 4,4 miljoni aasta taguses ajast. 5. aastatuhandel eKr levis maaharimine ja koduloomakasvatus Ees-Aasiast Niiluse orgu. Egiptuse rahvad tundsid sealjuures odra sorte juba 16-10 000 a eKr. Rauatöötlemine jõudis läbi Egiptuse Meroesse esimesel aastatuhandel eKr ja sealtkaudu jõudsid need oskused ka troopilisse Aafrikasse. Nigeri piirkonnas kujunes umbes 500 a. eKr välja Noki kultuur, mis tundis raua sulatamist. Kuna jõgede ja järvede järgi võiks orienteeruda, tekkisid nende piirkonda kõrgkultuurid.
Meroe kultuur tekkis Niiluse teise ja kuuenda kärestiku vahelistele aladele . Seda nimetatakse ka Kushi kultuuriks. Tšaadi järve ümbruses tekkis Kanem-Bormu riik, mille valitsejad olid islamiusulised. See oli omaaegne mõjukas riik, mis oli keskajal ka Eurooplastele tuntud. Selle langusaeg jääb 18. sajandisse, enne oli tegemist praktiliselt impeeriumiga. Nigeri kallastel tekkisid kolm riiki – Ghana, Mali ja Songhai. Keskaegne Ghana asub oluliselt rohkem põhja pool kui tänapäeva Ghana. Kongo jõe suudmes asus võimas Vana-Kongo riik, mis jäi tänapäeva Angola aladele. Tegemist oli väga tähelepanuväärse riigiga. Suur-Zimbabwe tekkis Saabi jõe kallastele (monomotapa).
Vanad Aafrika riigid
Meroe riik eksisteeris alates 10. saj eKr kuni 4. saj pKr. Selles oli traditsioon ehitada püramiide nagu Egiptuses, kuid need olid oluliselt väiksemad. Aksumi riik jäi kaasaja Eritrea aladele ning eksisteeris 1. kuni 10. sajandini pKr. Selles võeti 4. saj vastu ristiusk ja Etioopia elanikkonnast on ligi pool tänase päevani kristlased . Aksumi riigikultuuri traditsioonidest kasvas sisuliselt välja ka Etioopia riik, mis hiljem laienes oluliselt lõuna poole. Allakäik oli tingitud sellest, et kristlik riik sattus moslemite pealtungi tõttu isolatsiooni ja 10. sajandiks kuivas kokku kaubandus, milles Aksumi riik elas. Alles 13. sajandil võib rääkida riiklike traditsioonide taaselustumisest ja jõulise ja võimsa Etioopia riigi tekkest. Tähelepanuväärne on Aksumi steel, mis on ehitatud 4. sajandil – tegemist on hingede majaga ja omamoodi hauamonumendiga. Etioopia kultuuritraditsiooni pärliteks on Lalibela kirikud, mis on rajatud 12.-13. sajandil. Need on 11 kaljukirikut, kuhu on võimalik pääseda läbi maaaluste käikude ja mis on kõik kuidagi omavahel seotud.
Noki kultuur püsis 500 eKr kuni 200 pKr. Sellest sai alguse terrakotast esemete valmistamise traditsioon, iseloomulik on terrakotapeade valmistamine, mis võisid olla nii looma- kui ka inimpead. Nendel on groteskne stiil, mis erines kohati. Sellele on lähedane vaid Nigeeria aladel elavate jorubade kunst , kuid nemad hakkasid analoogseid kujusid valmistama alles 1000 aastat hiljem. Paljud Aafrika rahvad usuvad, et pea on hinge asukoht ja selles asub elujõud. Sellest uskumusest on pärit ka osade rahvaste komme eemaldada vastase päid, sest siis ei saa minna nad teise maailma ja elada väärtuslikku elu.
Jorubade kultuur laius tänapäeva Nigeeria lähedal. Selle kaks olulisemat linnriiki olid Oyo ja Ife. Jorubade pronksskulptuuride puhul on tegu isikute naturalistliku kujutamisega. Tegemist on 12. sajandi skulptuuriga, mille avastas Leo Frobenius. Ta ei seostanud neid Aafrikaga ja arvas , et tegu on Atlantise põgenike kultuuriga . Etruskid olid samas kuidagi seotud jorubade kultuuriga. Ife valitseja portree 12. sajandist võib olla Poseidoni kujutis. Tegelikult on vist ikkagi tegu ainult valitsejaga. Nigeeria lõunaosas asus keskaegne linnriik Benin , mis sai mõjutusi jorubadelt – elevandiluuskulptuur on neil kultuuridel nt sarnane. 16. sajandil saabusid Benini portugallased ja loodi Benini vöömask, mille peal on habemetega mehed.
Ghana, Mali, Songhai.
Ghana kujunes 8. saj tänapäeva Sudaani aladel, kuigi selle sünniajaks on pakutud ka 4. saj. Mali oli algselt Ghana naabriks, kuid hiljem – 11 . saj – ühendas selle oma valdustega – nii sai 13. sajandiks Ghanast Mail impeeriumi osa. Songhai sai Mali impeeriumi osaks 15. sajandil. Esimeses Ghana impeeriumis elasid traditsiooniliste uskude järgijad. Islam jõudis nendesse riikidesse 8. saj, kuid Ghana valitsejad seda ei järginud. Kolmanda impeeriumi kujunemise aluseks olid kullavarud ja soodsad looduslikud tingimused, elatuti peamiselt kaubandusest. Mali valitsejad võtsid vastu islami usu ja 11. saj üritasid korraldada palverännakuid. Malist pärit kuld jõudis Euroopasse, täpsemalt Inglismaale. Seega oli tegu impeeriumiga, mida tunti ka keskaegses Euroopas. Mali sattus lõpuks aga Songhai vallutuste objektiks. Timbuktu linn avastati kõrbeliivade alt 1827. a Rene Calier, Prantsusmaa maadeuurija , poolt. Arvati, et tegu on äärmiselt rikka kohaga. Tegu oli kultuuri ja teaduse linnaga. Selles asus silmapaistev Sankore mošee.
Kongo riik
Kongol tekkisid 16. saj tihedad sidemed Portugaliga. 1482. a jõudis sinna esimene portugallane, 1494. a võeti ette ka ekspeditsioone. Eurooplaste kohtumine Kongo valitsejaga oli heatahtlik ja küllaltki sõbraliku vastuvõtmisega. Põhjuseks võib olla, et suulise pärimus, sest enamik aafriklasi polnud näinud valget inimest ja folklooris oli ettekujutus , et inimesed surnute maailmas on valget värvi ja surnute maailma ümbritseb vesi. Seega võis kongolaste arvates eurooplaste näol olla tegu surnud esivanematega, keda kardeti. Kui eurooplased kasutasid saabudes ka tulirelvi, siis neid peeti välgulöökideks.
Kongo õitseng sai aga 13.-14. sajandisse. Esimene ristitud Kongo valitseja oli Afonso I (1506-1543) poolt. Tema valitsusaega jäi ulatuslik ristiusustamine, sellest alates eksisteerivad ka kirjalikud allikad – Afonso kirjad Portugali kuningale Ristiusu juurdumine aitas kaasa haridusele ning kirikute loomisele ja misjonikoolidele. Kahe sajandi jooksul tegutsesid roomakatoliku kiriku misjonärid, kuid sellegipoolest ei juurdunud see usk sügavalt. Alfonso kirjade sisuks oli peamiselt saata rohkem ehitajaid, mitte orjakaubandusega tegelevaid inimesi. Afonso kaotas ise umbes kümme oma lähisugulast, kes müüdi orjadeks. Ta saatis lapsi Portugali, kuid need ei tulnud tagasi ja ei saanud ka vastuseid. Hiljem selgus, et need sugulased olid Brasiilias orjad . Kaks saj jooksul kestnud orjakaubandus tõi endaga kaasa kodusõdasid ning laastas Kongo riiki. 19. saj lõppus ja 20. sajandi alguses tekkis ketserlik liikumine – antoniaanlus, mille eesmärk oli taastada vana Kongo riik ja tõrjuda portugallased välja. Selle eestvedaja oli prohvet Beatrice . Liikumise käigus põletati riste ja Beatrice sõnul olid piiblitegelased mustanahalised. Beatrice põletati tuleriidal, kuid see pani aluse kristluse populaarsuse langemisele selles piirkonnas.
Suur-Zimbabwe
11.-15. saj püsis Suub-Zimbabwe riik, mille nimetus tuleb sõnadest dzimba dza mabwe, mis tähendab „kividest majad“. Riik tekkis Sabi jõe kallastele ja oli eriline oma suurte kiviehitiste poolest. Erakordselt tuntud on Suur-Zimbabwe ringmüür, mis on võimsa välimusega ja umbes 300 m pikk ning 3-5 m lai. Tegemist ei ole kaitsemüüriga, see on pigem kultusobjekt. Seal elas valitseja oma õukonna ja lähikondlastega. 1868. a avastati see Euroopa jahimeeste poolt ning ei teatud, kes oli selle rajanud, kuid arvati et mitte aafriklased. Pole teada, kust on pärit nende ehitusalased teadmised. Ka müürist seespool asusid omapärased ehitised. Müürid olid laotud ilma igasugust sideainet kasutamata ning ringmüüri sees olid lainelised trepid, millele pole võrdluseks maailmast kuskilt mujalt näidet tuua. Valitseja lahkus sealt kas 14. või 15. saj keskel, võimalik, et metsa ja teiste ressursside otsasaamise tõttu. Võimalik, et Sabi jõgi kaotas laevatatavuse.
Aafrika usundid
Usunditest on levinud islam ja kristlus, millel on senimaani mõju Aafrika ühiskonnale, Need mõjutavad ka poliitilist aktiivsust – etnosesiseseid suhteid, poliitikute ja parteide otsuseid ning tegevusi. Traditsioonilised usundid kannavad kirjanduses tihti erinevaid nimesid , nagu näiteks hõimuusundid, animistlikud usundid. Viimane termin on probleeme, sest seda seostatakse tihti vägivallaga. Aafrika mõtteline usund koosneb erinevatest osadest: fetišism, pealikukultus, hingeusud, kohalikud jumalused. Neil on peajumal, taevajumal – see, kes lõi maailma – kuid tema poole ei pöörduta tihti, rohkem suheldakse esivanemate hingedega. Traditsiooniline usk on põimunud suurte maailmas levinud uskudega, kohalikud kombetalitused on seotud islami ja kristlusega.
Rahvausund
Beninis on praegu rahvususund väga aktiivne, seal muudeti 1996. a kohalik traditsiooniline usund – vodun – riigiusuks. Umbes 60% riigi elanikkonnast ka järgib seda traditsiooni ning ka ülejäänud 40%, mille moodustavad katoliiklased ja moslemid , respekteerivad seda. Vodun on levinud koos orjadega ka Ameerikasse. Angolas leidis nt tudeng, et kui Euroopas surevad inimesed niisama, siis seal hukuvad nad ainult nõiduse tagajärjel. Mosambiigi kodusõja ajal olid vägedes ka professionaalsed nõiad , kes pidid vaenlasi ära needma. Oli ka uskumus , et võõrad nõiad on tugevamad kui omad, nii et samasse sõtta võeti LAVi nõidu. Uskumuses leiti ka seda, et sugukond on seotud pealikuga – kui viimane on haige on tihti terve kogukond haige. Mitmete vanade pealike puhul on teada, et nad maeti ka elusalt, kui nad hakkasid haigeks jääma , et suguharu ei kannataks. Uusajal on rohkem näha, kuidas valitsejad muutuvad despootlikeks ning ei taha enam sõltuda kogukonnast. Mõnedes hõimudes võis kogukond ka otsustada, et pealik peab sooritama enesetapu.
Islam Aafrikas
Umbes 1/3 kontinendist on islamiusku, millest umbes pool elab troopilises Aafrikas. Islam on levimas ja isegi Etioopias on see suuremat toetuskonda omandamas. Troopilises Aafrikas levis islam just läbi rändkaupmeeste ja jutlustajate. Mitmetes Aafrika linnades olid olemas eraldi muhhameedlaste linnaosad . Kui islam sattud troopilise Aafrika rahvaste sekka, modifitseerus see kõvasti ning kujunes välja usk, mis kohandus sealsete rahvaste traditsiooniliste uskumustega . Lääne-Aafrikas tekkisid mitmetes piirkondades traditsioonilistest salaliitudest veidi erinevad moslemi vennaskonnad.
10.-11. saj alanud islami edasitungi Saharast lõuna poole toetasid Songhai ja Mali impeeriumite valitsejad, Ghana sel ajal veel islamit omaks võtnud polnud. Nigeeria oli samuti mõneti islamistlik, seal keskajal elanud rahval hausadel oli olnud 14 linnriiki, mis omavahel võitlesid, aga kõigi nende valitsejateks olid moslemid. Ida-Aafrikasse jõudis islam 7.-8. saj ning oli suuresti seotud sinna saabunud Araabia põgenikega, kes olid pidanud pagema usuliste eriarvamuste poolest. Nendega seostatakse ka linnade teket nendel aladel. Seal kujunes välja suahiili kultuur ja keel, mis on tänapäevani Ida-Aafrika populaarseim suhtluskeel. Suahiili kultuuris tekkis mitmeid suuri linnu, nt Zanzibar, mis püsivad ka tänapäevani. Tegu oli peamiselt kaubanduslike linnriikidega, kus valitses islami kultuur ning juhtideks olid araablased, kuigi põhielanikud oli Aafrika põliselanikud . Peamiselt tegeleti käsitööga, mida valmistati Aafrika sisealade jaoks vahetuskaubaks. Eksisteerisid mošeed ning kivihooned.
Kristlus Aafrikas
Kristlusel oli peamiselt neli etappi , mille jooksul ta Aafrikas levis. See jõudis Põhja-Aafrikasse juba 1. saj ning kristlikud jõukeskused, mis seal välja kujunesid, olid igati arvestatavad. See ristiusk mõjutas oluliselt jõukeskuste väljakujunemist ka troopilises Aafrikas, mitemed nuubialaste riigid oli enne islami vallutust kristlikud ning loomulikult olid ristiusku ka Etioopia valitsejad. Alates 4. saj jõuabki kristlus troopilisse Aafrikasse, eelkõige Etioopiasse. Sellele järgneb leviku paus, sest araablaste vallutused Aafrikas mõjutasid seda ning ka Etioopia ehk Aksum piirati mitmete erinevate moslemi sultanaatide poolt sisse. Kristluse kolmas etapp jääb 15. saj, mil Lääne-Aafrikasse jõudsid euroopalased enda India mereteede otsingutel. 19. saj keskpaigast oli enamikus Sise-Aafrikas kristlus taas unustatud. 19. saj keskpaigast, kui Euroopa riikide koloniaalhuvi keskendus taas Aafrikale, aktiviseerus taas ka kristlik misjonitöö ning mitmed seltsid hakkavad kontinendil tegutsema, peamiselt küll rannikupiirkondades.
19. saj misjoni algusaegadel olid misjonärid tihti pärit konservatiivsest talupojalikust keskkonnast. Neil oli raske leppida Aafrikas vohava põlisusuga ning nad tegid sealsele tratitsioonilisele kultuurile üsna palju kahju, sest nö vaimupimedust üritati välja juurida ja võidelda paganlusega, aga selle tõttu on väärtuslik osa Aafrika kultuuripärandist kaduma läinud, sest misjonärid üritasid nt aktiivselt põletada esivanemate kujusid ja maske, mis olid seotud rituaalidega ning muud. Puhtalt enda kohalolekuga teravdasid nad ka Aafrika ühiskonna sisevastuolusid. Positiivsest vaatepunktist pakkusid nad aga aafriklastele usulist alternatiivi, tutvustasid neile meditsiinisaavutusi ning võitlesid orjanduse vastu. Aafrika sisealadele järgnesid misjonäridele tihti ka sõdurid – kui nt mõnel alal oli Ühendkuningriigil rohkem misjoniseltse, siis läbi selle võis ka enda kolooniaalhuvisid õigustada. Tihti oli ka tarvis, et sõjavägi astuks usukuulutajate kaitseks välja. 19. saj keskpaigas olid mitmed misjoniseltsid Aafrikas isemajandavad. Euroopast tuli küll mõningast toetust, aga peamiselt tuli ise ellu jääda. Reini misjoniselts müüs nt elatise saamiseks põliselanikele relvi . Ugandas puhkes ka konflikt aafriklastest katoliiklaste ja protestantide vahel. Aafriklaste enda suhtumine misjonäridesse oli samuti vastuoluline, nad mõistsid, et tegu on Euroopa riikide huvide esindajatega. „Alguses oli meil maa ja valgetel piibel , nüüd on meil piibel ja valgetel maa.“
Transatlandi orjakaubandus
Kui varem on orjadega kauplemist näidatud nii, et aafriklased on ohvrid ja eurooplased ekspluateerisid neid, siis viimasel ajal on rohkem näidatud, et ka Aafrika riikidel oli orjakaubanduses enda roll ja mitmes nende pani see aluse õitsengule ja edule. Muidugi jäid osad alad lause inimestest peaaegu tühjaks, nt Angola. See põhjustas ka kodusõdu ja neile järgnevaid epideemiaid. Transatlandi orjakaubanduse käigus veeti Ameerikasse ligikaudu 12 miljonit neegrit , kellest umbes 10 miljonit jõudsid kohale.
Müüt, et Aafrika on üleasustatud, on täiesti vale – seal elab tegelikult vähem inimesi kui muutel mandritel. Mõned piirkonnad on samas väga tihedalt asustatud, nii et selline arusaam tekkib sellest faktist. Rwandas elab nt territrooiumil, mis on Eestist veidi väiksem, 8-9 miljonit inimest. Orjakaubandus on aga suurim inimkaotus Aafrika jaoks. Sealjuures viidi mandrilt välja kõige elujõulisemat elanikkonda ning see pidurdas muidugi Aafrika sotsiaalmajanduslikku arengut. Perioodil 1700-1800 hoidis orjandusest tulenev kaotus Aafrika elanikkonda pidevalt samal tasemel.
3. Aafrika vallutamine 1875-1914
Enne koloniaalset vallutust oli Aafrikas väga palju erinevaid riike – nii suure territooriumiga kui ka palju väikseid hõimuriike. Suur kontinent allutati Euroopa riikidele lühikesse perioodi 1875-1914 jooksul. Viimaseks aastaks olid iseseisvaks jäänud ainult Etioopia ja Libeeria, ülejäänud manner jagati Prantsusmaa, Ühendkuningriigi, Saksamaa, Portugali, Belgia, Hispaania ja Itaalia vahel. Suur osa Aafrika probleemidest pärineb just sellest lühikesest ajajärgust.
Lihtne vallutus
1879 . aastaks oli ainult 11% erinevate riikide poolt koloniseeritud. Põhja-Aafrika oli türklaste kontrolli all ja mõningaid tugipunkte oli erinevates paikades Portugalil , üksikuid kolooniaid Ühendkuningriigil, eelkõige Lõuna-Aafrika tipus ja mõnedel aladel Prantsusmaal. Hiiglastlikku kontinenti oli nii kiiresti võimalik vallutada nt Aafrika etno -lingvistilise ja sotsiaalmajandusliku kirevuse tõttu. Ühiskond eksisteeris kontinendeil väga erinevate arengutasemetega – leidus nii sugukondliku korraga väikseid hõimuriike kui ka üksikuid võimsaid riike nt Etioopia. Teine põhjus oli kindlasti poliitiline killustatus – peamiselt olid riigid väikesed ning neid lõhestas pidev rivaliteet. Seega puudus Aafrika riikide ühtne vastupanu ning Euroopa riigis mängisid nende poliitilistele huvidele ja värbasid endale aafriklastest liitlasi, et korraldada sõjakäike suuremate kohalike riikide vastu. Nt Ghana sisealade ashantide konföderatsiooni vastu kaasati vallutusse rannikualadel elutsevaid rahvaid, kelle ajaloolised vaenlased ashantid olid.
Samuti oli aafriklastel piiratud ettekujutus suveräniteedist. Vastupanu, mida aafrikalsed osutasid, on üritatud seostada hilisema vabadusliikumisega, aga tollased valitsejad kaitsesid väga kitsaste ringkondade huvisid ja läksid tihtipeale kokkulepetele eurooplasega. Lisaks oli Euroopa riikidel pikajaline ettevalmistus, sest neil oli sajandite pikkune kogemus koloniseerimisega. Keiser Tewodoros II (1855-1868) ütles “Ma tean nende mängu. Kõigepealt kaupmehed ja misjonärid, siis saadikud ning seejärel kahurid. Oleks parem, kui nad alustaksid kohe kahuritega.” Kaupmehed ja saadikud olid Aafrika rannikul paiknenud juba aastasadu.
19. saj maadeavastused
19. saj alguseks teati Aafrikast peamiselt jõgesid, sest neid oli tarvis avastada, kuna nende läbi jõuti sisemaale. Mööda jõgesid oli liikuda ka kõige ohutum, sest maismaal jõi teele ka vaenulikke hõime, rääkimata loodusest. Üks jõgi, mida taheti uurida, oli Nigeri jõgi, sest Lääne-Aafrikas oli eurooplastel palju tugipunkte. Tihti on varasema perioodi maadeavastajaid üritatud portreteerida teadlastena, kes üritasid Aafrikat uurida, aga nende seas oli ka palju seiklejaid. Neid maadeavastusi tuli ka kuidagi finantseerida ning neid toetasid eelkõige Euroopa kaubandusringkonnad. Briti Kuningliku Aafrika Assosatsiooni põhikirjas oli ka punkt, mis keelas mustal mandril kogutud info avalikustamist.
Sama ühing korraldas mitmeid edukaid ekspeditsioone just Nigeri jõgikonda. Esimene edukas maadeuurija oli šotlane Mungo Park (1771-1806). Nigeri avastuslugu on suuresti tema nimega seotud. Ta oli maadeuurija, kes mõistis selgesti ekspeditsiooni tegelikku eesmärki ning kirjutas selles enda päevikus. Ta võttis ette kaks reisi aastatel 1795-97 ning 1805-06. Ta oli varem tegutsenud laevaarstina ning ära käinud Indoneesias, nii et talle võimaldati kulukas ekspeditsioon. Ta jõudis avastada Senegali jõe alamjooksu ning suutis rännata kaugetele sisealadele. Ta leidis, et Niger voolab itta ning suubub lõunasse Guinea lahte. Ta jäi esimese ekspeditsiooni ajal ka haigeks ning sattus põliselanike kätte vangi. Teise avastusretke 40 inimestest jäi lõpuks enne viimast saatuslikku kohtumist neid hävitanud vaenlastega ainult 8. Kohalikud hõimus ründasid nende paati kaldalt vibude ja nooltega ning kõik hukkusid. Euroopas samas arvati, et ta on jätkuvalt elus ning tema poeg läks 20 aastat hiljem enda isa otsima ja suri ise troopilisse palavikku.
1830. a jõudsid John ja Richard Lander välja Nigeri deltani, aga läks veel kaua aega, et kaupmehed sinna jõudsid. Peamiseks põhjuseks oli sealjuures malaaria, millest oli keskajal nt räägitud, et seda põhjustavad soised aurus ning kuuvalguse käes magamine. Kui 1850. aastatel võeti kasutusele hiniin, kaitses see eurooplasi malaaria eest ning mitmed piirkonnad, kuhu varem ei julgetud minna, avanesid maadeavastajatele. Mitmed ekspeditsioonid on saadetud kirjeldustest, kuidas seiklejad olid hiniinist pilves, sest nad ei osanud seda doseerida.
Aafrika siseaalade uurimise kõige olulisem etapp jääb perioodi 1840-1870, kui tegutses nt D. Livingstone. Mees, kes uuris eelkõige Kongo jõge, ooi Henty Morton Stanley (1841-1904), kes oli selles mõttes uue põlvkonna maadeavastaja, sest ta polnud enda ekspeditsioonidel kantud kõrgemast ideest ja teadis, et ta esindab Euroopa riikide, täpsemalt Belgia, huve. Ta tegi mitmeid ekspeditsioone aastatel 1869-1889 ning tänu temale teame me seda, et Kongo jõgikond pole kuidagi seotud Niilusega, nagu varem arvati. Ühel võimsal ekspeditsioonil läbis ta kontinendi ka täiesti põiki läbi, alustades Zanzibarist kuni Atlandi ookeani kallasteni kolmeaastase teekonna jooksul. Mortoni sõlmitud lepingud said aluseks ka Leopold II isikliku valduse rajamisele ning neid sõlmiti tihti nt relvaähvardusel.
Vallutuse soodsus
Aafrika hõivamise juures mängis olulist rolli Euroopa kaubanduskompaniide tegevus. Eurooplaste kaubandusühingus haarasid enda majandusliku kontrolli alla suuri osasid Aafrikast, sest sõlmiti mitmeid koostöölepinguid kohalikega, mis said hiljem protektoriaadilepingu alusteks. Tihti kutsuti endale toeks ka riiklike vägesid. G. Goldie poolt 1879. a rajatus Kuninglik Nigeri Kompanii teostas Ida-Nigeeria vallutamise ja valmistas ette ka Põhja-Nigeeria hõivamise. Cecil Rhodes ’i rajatus Briti Lõuna-Aafrika Kompanii aitas vallutada kogu Lõuna-Aafrika ja Rhodes oli seetõttu ka tohutult rikas. Välja saadeti ka mitmeid diplomaatilisi missioone, kes suhtleks Aafrika suguharude pealikega. Nemad soodustasid samuti hiljem protektoriaadilepingute sõlmimist. 1870. aastaks tegutses Aafrikas juba ka 25 misjoniühingud, nt Baseli või Londoni misjoniselts.
Euroopa majanduse ja tehnoloogia areng ning sellest tulenev militaartehniline ülekaal oli samuti abiks aafriklaste alistamisel. Mõnedel Aafrika riikidel olid küll musketid, aga need ei aidanud Euroopa riikide moodsamate relvade vastu. Etioopia suutis samas nt enda sõjaväele väga kaasaegset relvastust muretseda. Euroopalased üritasid enda kontrolli alla saada ka relvaäri, sest nõudlust on alati. 1890. a võeti aga vastu Brüsselin konvensioon, et relvaäriga võidelda. Euroopa riigid leppisid omavahel kokku, et aafriklastele relvi ei müüda, aga muidugi ei peetud sellest alati täiesti kinni. Üks väga mõjuvõimas relv oli Maximi kuulipilduja, mida 19. saj lõpul väga palju Aafrikas katsetati. See leiutati 1883. a, aga seda oli tarvis katsetada – selleks olid koloniaalsõjad ideelased. Briti armee kasutas seda teadaolevalt esmakordselt Rodeesias 1893.-1894. a. Briti koloniaalvägedest hukkus siis umbes 40 inimest, põliselanikke umbes 5000. Eriti tõhus oli see teises Inglise-Buuri sõjas.
Lisaks on igas vallutuses oluline psühholoogiline moment ning aafriklased polnud valmis nii kiireteks muutusteks kui need 19. saj lõpus toimusid. Nad olid sajandeid enam-vähem rahumeelselt eurooplastega kaubelnud ning teadsid, et valgeid takistavad troopilised haigused ning igasugused džunglid ja kõrbed , nii et rünnakut ei oodatud. Kuna Aafrika oli aga pidevalt infosulus, ei teatud, et Euroopas oli vahepeal industriaalne revolutsioon toimunud. Seega oli vaja uut toorainet, uut tööjõudu ja turgu ning leitud oli ka vahendeid, et looduslikest ebameeldivustest üle saama. Samuti oli muutunud Euroopa riikide omavaheline poliitiline süsteem. Selle asemel, et õlitade enda relvi, pöördusid aafriklased ainult enda jumalate ja esivanemate poole ning posisid, aga see ei olnud eriti tõhus relv eurooplaste vastu.
Scramble for Africa
Koloniaalseid ambitsioone õhutasid majandusliku konkurentsi tugevnemine ja poliitilised vastuolud. Prantsusmaa tahtis nt saada mingit kompensatsiooni saada Presi-Prantsuse sõjast. Koloniaalsete ambitsioonide õhutamine, nagu Bismarck Prantsusmaaga tegi, oli mõneti katse juhtida tähelepanu kõrvale Euroopa vastuoludelt
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Aafrika ajalugu #1 Aafrika ajalugu #2 Aafrika ajalugu #3 Aafrika ajalugu #4 Aafrika ajalugu #5 Aafrika ajalugu #6 Aafrika ajalugu #7 Aafrika ajalugu #8 Aafrika ajalugu #9 Aafrika ajalugu #10 Aafrika ajalugu #11 Aafrika ajalugu #12 Aafrika ajalugu #13 Aafrika ajalugu #14 Aafrika ajalugu #15 Aafrika ajalugu #16 Aafrika ajalugu #17 Aafrika ajalugu #18 Aafrika ajalugu #19 Aafrika ajalugu #20 Aafrika ajalugu #21 Aafrika ajalugu #22 Aafrika ajalugu #23 Aafrika ajalugu #24 Aafrika ajalugu #25 Aafrika ajalugu #26 Aafrika ajalugu #27 Aafrika ajalugu #28 Aafrika ajalugu #29 Aafrika ajalugu #30 Aafrika ajalugu #31 Aafrika ajalugu #32 Aafrika ajalugu #33 Aafrika ajalugu #34 Aafrika ajalugu #35 Aafrika ajalugu #36 Aafrika ajalugu #37 Aafrika ajalugu #38
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 38 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2015-05-31 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 13 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor kelv Õppematerjali autor

Meedia

Lisainfo

Mõisted

Sisukord

  • Aafrika ajalugu
  • Sissejuhatus
  • Kiri ja suuline pärimus
  • Afrikanistika
  • Historiagraafia küsimused
  • Mõisted
  • Aafrika vanad kultuurid
  • Aafrika lingivistiline klassifikatsioon
  • Aafrika vanad kultuurid
  • Vanad Aafrika riigid
  • Ghana, Mali, Songhai
  • Kongo riik
  • Suur-Zimbabwe
  • Aafrika usundid
  • Rahvausund
  • Islam Aafrikas
  • Kristlus Aafrikas
  • Transatlandi orjakaubandus
  • Aafrika vallutamine 1875-1914
  • Lihtne vallutus
  • saj maadeavastused
  • Vallutuse soodsus
  • Roland Oliver
  • Venemaa ja Türgi
  • Fashoda intsident ja Maroko
  • Prantsusmaa
  • Suubritannia
  • Cecil Rhodes
  • Itaalia
  • Saksamaa
  • Portugal ja Hispaania
  • Belgia
  • Libeeria
  • Kolooniate valitsemine
  • Kaudne valitsemine
  • Otsene valitsemine
  • Kolooniate majandamine
  • Esimene maailmasõda
  • Vastupanuliikumine
  • Religioosne vastupanu
  • Pan-aafrika liikumine
  • Garveism
  • Association
  • Negritüüd (
  • Dekoloniseerimine
  • Teooriad
  • Vabadusliikumine 1940-60
  • Dekoloniseerimine Sub-Sahara Aafrikas
  • Troopilise Aafrika poliitiline iseseisvumine
  • Aafrika majanduslik areng iseseisvusperioodil
  • aastate alguse integratsioon
  • AÜO ja Aafrika Liit
  • Political Boundaries
  • Aafrika majandusprobleemid
  • Majandusorganisatsioonid
  • Arenguabi
  • Hiina
  • Aafrika sotsialism
  • Aafrika poliitiline areng iseseisvusperioodil
  • Klientilism ja kleptokraatia
  • Tribalism
  • Nigeeria etnosed
  • Autokraatia
  • Demokraatia
  • Aafrika sõjad ja kriisikolded iseseisvusperioodil
  • Külm sõda
  • Kongo
  • Kongo kriis (1960-1965)
  • Aafrika pärast külma sõda
  • Aafrika sõdade põhjused
  • Lõuna-Aafrika Vabariik
  • Esimesed eurooplased
  • Koloonia areng
  • Suurbritannia võim
  • Suur Trek
  • Buuri riigid
  • LAU poliitika
  • Congress – ANC
  • Sõdadevaheline aeg
  • Teine maailmasõda
  • Apartheid
  • Sisekonfliktid
  • Muutused riigirežiimis

Teemad

  • Sissejuhatus
  • mainstream
  • General History of Africa. Vol I-VIII
  • pharikia
  • aprike
  • faraga
  • africa
  • Aithiops
  • Bilad as-Sudan
  • Aafrika vanad kultuurid
  • sahiil
  • khoikhoi
  • dzimba dza mabwe
  • Aafrika vallutamine 1875-1914
  • saj maadeavastused
  • Scramble for Africa
  • Kolooniate valitsemine
  • Back to Africa
  • Universal Negro Improvement
  • négritude
  • Dekoloniseerimine
  • Aafrika majanduslik areng iseseisvusperioodil
  • aastate alguse integratsioon
  • Organization of African Unity
  • Africa’s
  • false start
  • land-locked states
  • East African Community
  • land-locked
  • aid fatigue
  • ujamaa
  • ujamaa
  • Aafrika poliitiline areng iseseisvusperioodil
  • capita
  • Aafrika sõjad ja kriisikolded iseseisvusperioodil
  • Lõuna-Aafrika Vabariik
  • Fish River
  • kafir
  • de jure
  • voorttrekker
  • Voortrekkereid
  • uitlander
  • African National
  • voortrekker
  • voortrekkerite
  • Umkhonto we Sizwe

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

89
doc
Ajalugu
94
doc
Läti ajalugu
56
doc
Eesti ajalugu
18
doc
12-klassi ajalugu
83
doc
Eesti ajalugu
42
docx
Vana-Venemaa ajalugu
68
pdf
VARAUUSAEG
66
doc
VARA UUSAJA EKSAMI PROGRAMM





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !