põhjakihtidesse ja jääb sinna määramata ajaks · Vee soolsuse mõõduks tema kloriidioonide sisaldus Soolsus= 1,805 Kloriidisisaldus + 0,03 Täpsem määramine keemiliste tiitrimismeetoditega. · Suur hulk elemente, mida saab määrata kontsentratsiooniühikuga ppm (väike kontsentratisoon): tsink, vask, raud, kroom, molübdeen, räni, alumiinium jne. · Bioloogiliselt olulised elemendid küllalt madalates kontsentratsioonides Lämmastik: esineb anorgaanilisel kujul nitraat-, nitrit- ja ammooniumioonidena ja orgaaniliste ühenditena; leidub keskmisel 0,5 mg/L Fosfor: esinev ortofosfaatidena PO4(3-) ja sellega seotud ioonidega Sügavuse suurenedes suureneb N ja P kontsentratsioon, max 1000 m juures, sügavamal konstantne. Mesotroofne Oligotroofse (väga vähe totiaineid ) ja eutroofse (väga palju toitaineid , suur taimekasv) vahepealne olukord N-ühendite ja o2 jaotus sõltuvalt toitelisusest
vahendusel. CO2 arvel sünteesivad orgaanilist ainet fotosünteesivad purpur- ja rohevetikad. Metaan moodustub anaeroobsetes tingimustes metanogeenide vahendusel. 12. LÄMMASIKURINGE – kirjeldamine ja toimimine: on lämmastiku ja tema ühendite tsükliline liikumine eluta ja eluslooduse elementide vahel ökosüsteemis. • N-ringe tähtsus: Lämmastiku kättesaadavus mõjutab ökosüsteemide võtmeprotsesse, hõlmates primaarproduktsiooni ja lagunemist. Lämmastik on hädavajalik eluks Maal. Taimedes kasutatakse lämmastikku klorofülli molekulides, mis on vajalikud fotosünteesiks ja edasiseks kasvuks. • N-ringe ja inimtegevus – mõjud elusloodsele: Inimtegevus, nagu fossiilsete kütuste põletamine, lämmastikväetiste kasutamine ja lämmastiku eraldumine heitvette, on suurel määral aidanud kaasa lämmastiku dünaamilisele ringlemisele. Lämmastikdioksiid käitub katalüsaatorina atmosfäärse osooni lagundamisel
niklit, kroomi, vaske, tsinki, vanaadiumi, tsirkooniumi jt. metalle. Lämmastikoksiide saab taandada ammoniaagiga madalamatel temperatuuridel (300-400oC) katalüsaatorite (metallid ja metallide oksiidid) abil. SNCR-protsess (Selective Non Catalytic Reductian, selektiivne mittekatalüütiline taandamine) Põhineb NOx selektiivsel taandamisel kõrgel temperatuuril (950-C) ammoniaagi abil ilma katalüsaatorita. Taandamissaadusteks on keskkonnale kahjutud lämmastik ja veeaur. Meetodi puuduseks on selektiivsete reaktsioonide kulgemine väga kitsas temperatuuripiirkonnas - madalamatel temperatuuridel ammoniaak ei reageeri eraldub atmosfääri, kõrgematel temperatuuridel aga tekib lämmastikmonooksiid (NO). Lämmastikoksiide saab taandada ammoniaagiga madalamatel temperatuuridel (300-400oC) katalüsaatorite (metallid ja metallide oksiidid) abil. 4.Reovete koostis ning omadused
biokeemiliseks lagundamiseks kokkulepitud ajavahemiku kestel kindlates katseoludes Biokeemilised protsessid aeroobsed ( vees on lahustunud hapnikku), hapnikuvabad ( vees ei ole lahustunud, kuid on keemiliselt seotud hapnikku), Anaeroobsed ( vees ei ole lahustunud ega seotud hapnikku) Reoainete keskkonnamõju Heljum muudab vee sogaseks. Läbipaistvus väheneb ja fotosüntees aeglustub ( vette lahustub vähem hapnikku) Fosfor, lämmastik oleneb veetaimestiku kasv. Kui kriitiline sisaldus ületatakse, algab veekogude eutrofeerumine. Eutrofeerumine veekogude rikastumine toitesooladega, mis põhjustab taimestikku väga intensiivset kasvu ning mille tagajärjel vee kvaliteet järsult langeb. Peamised põhjustajad: fosfor, lämmastik. Lämmastikuühendid Bakterite vohamine võib olla võtmeteguriks nii orgaanilisest kui lämmastikureostusest tulenevale keskkonnaprobleemidele.
erinevates toiduahelates ning lõpuks muudavad lagundajad need uuesti anorgaanilisteks aineteks. Nii kujunevad välja aineringed. Süsinikuringe: Süsinikuringe käigus liigub süsinik organismide, mulla, kivimite, vee ja atmosfääri vahel. Vesi ja süsinikuühendid moodustavad enamiku elusolendite biomassist. Selles leiduva süsiniku allikaks on fotosünteesi käigus seotud süsinikdioksiid. Taimed ja vetikad sünteesivad orgaanilisi süsinikuühendeid: süsivesikuid, samuti valke ja rasvu. Süsinikuühendid lagundatakse (oksüdeeritakse) nii tootjates, tarbijates kui ka lagundajates rakuhingamise käigus. See protsess varustab organisme neile elutegevuseks vajaliku energiaga. Selle protsessi tulemusena eraldub CO2 tagasi atmosfääri. 1 Süsinikdioksiid satub atmosfääri organismide hingamise või orgaanilise aine põlemise tulemusena.
Veemajandus Salvkaev ehk šahtkaev on veehaare, mis on maapinda rajatud enamasti kas labidaga kaevates või ekskavaatoriga. Kaevu ehitusmaterjaliks kasutatakse valdavalt tsement- või betoonrõngaid, vähemal määral raudkive või telliseid. Salvkaevu läbimõõt on tavaliselt meeter ning sügavus keskmiselt 5-10 meetrit, ulatudes Lõuna-Eestis kuni mõnekümne meetrini. Kaevu rajamisel tuleks arvestada, et maapinnalähedastesse veekihtidesse rajatud salvkaevud on suhteliselt õhukese pinnakatte tõttu maapinnalt lähtuva reostuse eest kaitsmata. Lisaks võib sademetevaesel suvel jääda kaev kuivaks. Tagamaks salvkaevu pikema eluea ning kestva kvaliteediga joogivee, peaksite järgima soovituslikke nõudeid: salvkaevu rakked peavad ulatuma vähemalt 1 m kõrgusele maapinnast; kaev peab olema väljastpoolt tihendatud tsemendi- või betoniitlahusega kuni kaevu pealmise osani; kaevu ümber tuleks rajada veelukk, kaevates salvkaevu ümber
anaeroobse töötlusega. Fosfori bioloogiline sidumine toimub reovee bioloogilisel puhastamisel, kus luuakse vahelduvalt anaeroobne ja aeroobne keskkond, mille tulemusena fosfaadid akumuleeruvad baktermassis ja kõrvaldatakse süsteemist koos liigmudaga. Lämmastik eraldatakse veest nitrifikatsiooni-denitrifikatsiooni protsessis. Ammooniumioonid hapenduvad autotroofsete bakterite toimel, see on nitrifikatsioon ehk ammoonium läheb nitritioonideks (NO2-) ja seejärel nitraatioonideks (NO3-). Lämmastik eraldub veest alles siis, kui nitraadid taandatakse gaasiliseks lämmastikuks (N2), mis haihtub atmosfääri. Taandamine toimub denitrifitseerivate bakterite abil ja protsessi nimetatakse denitrifikatsiooniks. 12. Jäätmete definitsioon ja liigitamine Põhimõtteliselt on jäätmed kõik esemed või ained: a) mis nende valdaja on ära visanud või kavatseb ära visata; b) millele ei leita edasist kasutust. Neli põhigruppi: - olmejäätmed ja segamajandusjäätmed; - tootmisjäätmed;
mootorites. Mõlemad eraldavad atmosfääri erinevaid oksiidseid lämmastikühendeid üldvalemiga NOx. Teistest keskkonnaohtlikes lämmastikühenditest on olulisemad ammoniaak NH3, mis eraldub põllumajandusest ja keemiatööstusettevõtetest ning väga toksiline tsüaanvesinik HCN, mille allikateks on metallitööstus ja tekstiilitööstus. Põlemisprotsessides tekib lämmastikoksiide kolmel eri viisil: · termiline NOx: põlemisõhu lämmastik ja hapnik reageerivad omavahel kolde kõrge temperatuuri juures; · spontaanne (kiire) NOx: tekib leegis kulgevates põlemisõhu ja kütuse gaasilise osa vahelistes reaktsioonides; · kütuse NOx: kütuses olev keemiliselt seotud lämmastik oksüdeerub. Põhilised põlemisel tekkivad lämmastikoksiidid on lämmastikmonooksiid (NO), lämmastikdioksiid (NO2) ja dilämmastikoksiid ehk naerugaas (N2O). Lämmastikoksiidide teket põlemisel mõjutavad kütuse
eraldunud lämmastikoksiidide kõrvaldamiseks suitsugaasidest. metaani (CH4), süsinikoksiidi (CO) ja vesinikku (H2) – lämmastikhappetööstuses kasutatakse NOx taandajatena. SNCR-protsess (selektiivne mittekatalüütiline taandamine)– põhineb NOx selektiivsel taandamisel kõrgel temperatuuril (950-1050oC) ammoniaagi abil ilma katalüsaatorita Taandamissaadusteks on keskkonnale kahjutud lämmastik ja veeaur. Meetodi puuduseks on selektiivsete reaktsioonide kulgemine väga kitsas temperatuuripiirkonnas. 8. Reovete koostis ning omadused Reovesi - heitvesi, mille keemiline koostis või füüsikalised omadused on esialgsetega võrreldes muutunud. Eristatakse: olmereovett tootmisreovett sademevett Reostus sõltub tekkeallikast Reostusaste määratakse: kahjulike ainete kontsentratsiooni või orgaanilise aine lagundamiseks kuluva hapniku kaudu.
osake on 18 g/mol. Avogadro arv on 6,02 10 23 . Vee tihedus on 1 g/cm3. mol 2. Hinnake sarnaselt ülesandega 1 vesiniku aatomi läbimõõtu. Vesiniku tihedus vedelas olekus temperatuuril 235 ºC on 0,0719 g/cm3. 3. 1 tilk õli (0,04 cm3) valgus vee peale laiali ja moodustas 50 m2 suuruse õlilaigu. Kui suur on keskmiselt õli osakese läbimõõt. Eeldada, et molekul on kerakujuline. Õli moodustab vee peal monomolekulaarse kihi. 4. Hinnake mitu vee molekuli on udupiisas (d = 0,001 mm). 5. Mitu vee molekuli peab lisanduma igas sekundis tolmuosakesele (kondensatsioonitsentrile), kui veepiisa moodustumine võtab ligikaudu üks tund aega (d = 0,001 mm)? 6. Millise trükitud kirja kirjamärgi läbimõõt oleks sama suur kui vee molekuli miljoni (106) kordne suurendus? Kui suur oleks sama suurenduse
Anorgaaniline C -lubjakivi CaCO3; CaCO3*MgCO3 kujul. Vees lahustunud CO2 toimel muutub lubjakivi osalt lahustuvaks HCO3- iooniks, mis võib keemiliste reaktsioonide tulemusel tagastuda atmosfääri CO2-na või muunduda lahustumatuks anorgaaniliseks aineks. Naftakeemiatööstus toodab sünteetilisi C-ühendeid, ksenobioote, mis lagunevad biogeokeemilistes protsessides vaid osaliselt. Atmosfääri CO2 muundub fotosünteesis orgaaniliseks {CH2O}-ks. 5. Kirjeldage ja joonistage lämmastikuringet. Lämmastik kulgeb keskkonna kõigis sfäärides. Molekulaarne N2 on stabiilne, selle lõhustamine ja sidumine anorgaanilisteks ühenditeks on energiamahukas. Looduses tekivad N-ühendid äikese mõjul ja biokeemiliselt mikroorganismide vahendusel. Atmosfäär on lämmastiku reservuaar, mis sisaldab 78% N2 ja N- oksiidide NOx jälgi. Biosfääris on lämmastik amino-vormis (NH2) proteiinidena. Hüdro- ja geosfääris on lahustunud lämmastik ioonsel kujul NO3- ja NH4+-na
Neil on oluline osa orgaaniliste ühendite lagundamisel. Pärmseened on võimelised kasvama ka anaeroobsetes tingimustes, võttes osa fermentatsiooni protsessidest. Põhiline roll mikroskoopilistel seentel keskkonnas (eeskätt mullas) on osalemine süsiniku ringes, lagundades orgaanilisi ühendeid. VetikadVetikatel on samuti oluline osa süsiniku ringes. Nad on organismid, mis põhilised osalevad veekeskkonnas toimuvas fotosünteesis. Vetikad on autotroofid, kes kasutavad elutegevusel süsiniku allikana CO2, muundades selle orgaaniliseks materjaliks. Fotosünteesi käigus produtseerivad nad keskkonda hapnikku. Sini-rohevetikad (tsüanobakterid) on prokarüoodid, kellel on tavavetikatega sarnane ainevahetus. Fotosünteesil osa võtvaid vetikad ja tsüanobakterid võib leida kõikidest keskkondadest, kus on piisavalt valgust ja niiskust. Nad moodustavad ka põhilise osa merevee planktonist
ühendite koostisosaks) ja hingamine (mil orgaaniline süsinik vabaneb õhku või vette süsihappegaasina). Tasakaalulises ökosüsteemis on kogufotosüntees võrdne koguhingamisega. Süsinikuringe toimub nii aeroobses kui ka anaeroobses keskkonnas. · Aeroobsetes tingimustes vabaneb CO2orgaanilistest ainetestloomade, taimede, inimeste ja mikroorganismide hingamise tulemusena. CO2 arvel moodustavad orgaanilist ainet taimed, vetikad, tsüanobakterid ja kemolitotroofsed bakterid. · Anaeroobsetes tingimustes vabaneb CO2 orgaanilistest ainetest kääritajate ja anaeroobsete hingajate vahendusel. CO2 arvel sünteesivad orgaanilist ainet fotosünteesivadpurpur- ja rohevetikad. Metaan moodustub anaeroobsetes tingimustes metanogeenide vahendusel. Inimtegevus mõjustab süsinikuringet peamiselt kolme protsessi kaudu. · Fossiilsete kütuste põletamisel tuuakse süsinikuringesse süsinikku juurde
Kuna ekvaator on Päikese poole kallutatud, siis saavad ka ekvatoriaalsed ja troopilised alad rohkem päikesekiirgust ja on soojemad kui teistel laiuskraadidel asuvad alad. Väike skaala: tingimuste ja ressursside mustrid Mida kõrgemale liikuda merepinnast, seda rohkem temperatuur langeb. Erinevate kivimite bassil toimuva mullateke tulemusteks on paljud erinevate omadustega muaatüübid. Muld talletab vee- ja miraalainete varu, on keskkonaaks, kus atmosfääris olev lämmastik on võimalik nende taimede jaoks fikseerida, muld võimaldab taimedele kinitumist ja lehtede päikesekiirgusele eksponeerimist. See õttu on ka oluline vahe kooslustel, mis kasvavad aluselistel muldadel (lähtekivimiks lubjakivi) ja happelsitel muldadel. Igal taimel on kindel mullatüüp, kus saab kasvada ja teist varjanti ei ole. Laik koosluses selline piirkond, kus kasvõi üks tunnus on ümbritsevast erinev (rööviku jaoks võib see olla ühe puu mõni leht, röövlinnu jaoks saaklooma
2H2S + O2 = 2S + 2H2O · Väävlihapnikuühendid Väävlishape = H2SO3 2H2SO3 + O2 = 2H2SO4 SO3 on tugev oksüdeeruja eraldab palju soojust H2SO4 on väävelhape Lahejendatud väävelhape H2SO4(lah) + NaOh = Na2SO4 H2SO4(lah) + CaO= CaSO4 +H2O H2SO4(lah)+ Na2CO3 = Na2So4+ CO2 + H20 H2SO4(lah) + Zn = ZnSO4 + H2 H2SO4(lah) + Fe =FeSO4 + H2 Konts väävelhape on väga hügroskoopne ( Seob palju vett) Eksikaator on hermeetiliselt suletav anum mille põhja pannakse vett neelav aine Konts H2SO4 on tugev oksüdeerrija · Sulfaadid Sulfaadiioonide kindlaks tegemisel kasutatakse baariumisoola (tekib valge sade) Ba+ SO4 = BaSO4 Levinumad sulfaadid on taimekasvanduses ja ( vaskvitriol ;raudvitrol ) Väävel üks tähtsaim tööstuse tooraine. Looduses taimed saavad mullast. Lämmastiku toimel lõpuks happevojhmaks · Lämmastik ja Fosfor Väliskihis 5 elektroni
Nii heitvee BHT kui heljuvainesisaldus on riiklikult normitud. Fosforist ja lämmastikust oleneb veetaimestiku kasv. Kui kriitiline sisaldus ületatakse, algab veekogude eutrofeerumine. Selle all mõistetakse veekogude rikastumist toitesooladega, mis põhjustab taimestiku väga intensiivset kasvu ning mille tagajärjel vee kvaliteet järsult langeb (biomass suureneb ja lõpuks kasvab veekogu kinni). Siseveekogude eutrofeerumise peamiseks põhjustajaks peetakse fosforit, lämmastik mõjutab samuti vee kvaliteeti. Naftasaadused satuvad kanalisatsioonivette sillutatud aladelt voolava vihmaveega. Osa naftasaadusi lahustub ja emulgeerub vette (mida kergemad ühendid, seda rohkem). Veepinnale tekib õhu vettetungimist takistav õhuke õlikile. Aja jooksul hakkavad naftasaadused lagunema ning kulutavad sellekls hapnikku. Naftasaadused on veeorganismidele mürgised ja muudavad vee kasutuskõlbmatuks.
Atmosfääri ehitus Õhus on 78% lämmastikku; 21% hapnikku; 0,04% vee-auru; 0,93% argooni; 0,03% süsinikdioksiidi. Atmosfäär jaguneb tropo-, strato-, meso-, termo ja eksosfääriks. Puhta kuiva õhu koostis Põhigaasid lämmastik N2 (78,09%), hapnik O2 (20,95%), argoon Ar (0,93%), süsihappegaas CO2 (0,004%). Lisandgaasid Neoon Ne (1,8x103-), heelium, krüptoon, vesinik, ksenoon, dilämmastikoksiid jpm. Peamiste gaaside sisaldus õhus Lämmastik 78,09%, hapnik 20,95%, argoon 0,93%, süsihappegaas 0,04%. Õhu saasteained, primaarsed ja sekundaarsed saasteained. SO2, NO2, NOx, PM10, PM2,5, Pb, Cd, Ni, Hg, As, O3, benseen, CO, benso(a)püreen. Primaarsed eralduvad otse saasteallikast välisõhku.
lämmastiku ja ka hapniku tööstuslik saamine vedela õhu fraktsioneerival destillatsioonil. Laboratoorselt saadakse lämmastikku mitmete ainete, peamiselt ammooniumdikromaadi või ammooniumnitriti kuumutamisel: (NH4)2Cr2O7 N2 + Cr2O3 + 4H2O NH4NO2 N2 + 2H2O Omadused Lämmastik on värvusetu, maitsetu, lõhnatu, vees vähe lahustuv, õhust veidi kergemgaas. Tema sulamistemperatuur ja keemistemperatuur on vastavalt -210 °C ja -195,8 °C Lihtainena koosneb lämmastik kaheaatomilistest molekulidest N2. Lämmastik on kõikidest lihtaine molekulidest keemiliselt kõige püsivam, kuna tema molekulis esineb kahe lämmastiku aatomi vahel kolmikside. Sel põhjusel on ta lihtainena keemiliselt väga passiivne ehk väheaktiivne gaas (lähedane väärisgaasidele) ning paljude metallide ja mittemetallidega toatemperatuuril ei reageeri v.a. Li, Ra oksüdeerides neid nitriidideks (Li3N, Ra3N2): 6Li + N2 = 2Li3N 3Ra + N2 = Ra3 N2
Kasut. joogivee desinfitseerimiseks. Berthollet - sool KclO3 ehk kaaluimkloraat, plahvatusohtlik, lõhkeainete või süütesegude tugev oksüdeerija, üks põhiline osa tikupeadel. Ortofosforhape(H3PO4) - valge kristalne aine, lahustub väga hästi vees. Keskimise tugevusega hape. Amoniaakhüdraat - ammoniaagi esinemisvorm vesilahuses(NH3*H2O),tekib ammoniaagi seostumisel vesiniksideme abil vee molekuliga. Eksikaator - hermeetiliselt suletav anum, mille põhja pannakse vett neelav aine(H2SO4), anuma keskele asuvale restile asetatakse kausike kuivatatava ainega. Halogeniidid - halogeenide ühendid o-a I. Rombiline väävel-kristallid on rombikujulised, esineb enamasti peenekristalse pulbrina(väävliõiena),kuid eritingimustel on võimalik suuremaid. Triitium e. üliraske vesinik - tuumas 1 prootin,2 neutroni. Väga radioaktiivne, looduses esineb väga vähe, aatomimass ületab tavalise vesiniku aatomimassi ligi 3
ühendite koostisosaks) ja hingamine (mil orgaaniline süsinik vabaneb õhku või vette süsihappegaasina). Tasakaalulises ökosüsteemis on kogufotosüntees võrdne koguhingamisega. Süsinikuringe toimub nii aeroobses kui ka anaeroobses keskkonnas. · Aeroobsetes tingimustes vabaneb CO2orgaanilistest ainetestloomade, taimede, inimeste ja mikroorganismide hingamise tulemusena. CO2 arvel moodustavad orgaanilist ainet taimed, vetikad, tsüanobakterid ja kemolitotroofsed bakterid. · Anaeroobsetes tingimustes vabaneb CO2 orgaanilistest ainetest kääritajate ja anaeroobsete hingajate vahendusel. CO2 arvel sünteesivad orgaanilist ainet fotosünteesivadpurpur- ja rohevetikad. Metaan moodustub anaeroobsetes tingimustes metanogeenide vahendusel. Inimtegevus mõjustab süsinikuringet peamiselt kolme protsessi kaudu. · Fossiilsete kütuste põletamisel tuuakse süsinikuringesse süsinikku juurde
Lämmastik Lämmastiku leidumine ja saamine Lihtainena leidub lämmastikku atmosfääris ja ka komeetide aatomitena ning udukogudes. Ühendite koostises leidub mineraalides ja nitraatides ehk salpeetrites. Eluslooduses leidub valkudes ja nukleiinhapetes. Lämmastiku kui lihtaine iseloomustus (omadused) Värvusetu, maitsetu, lõhnatu vees vähe lahustuv, õhust kergem gaas. Sulamistemp. On -210 ja keemistemp -195,8. Lämmastik on kõikidest molekulidest keemiliselt kõige püsivam, kuna tema molekulis on kahe lämmastiku aatomi vahel kolmikside, selletõttu on ta lihtainena keemiliselt passiivne ehk väheaktiivne gaas ja mittemetallidega toatemp. ei reageeri, ainult mõnede metallidega. Lämmastikku saab akiivseks muuta väga kõrgel temperatuuril, sel põhjusel tekib nt äikese ajal õhku lämmastikoksiidi. Väheaktiivsete metallide nitriidides on valitsev metalliline side, nad on kõvad ja keemiliselt inertsed
tähtsamas pinnaveeallikas- Ülemiste järves, mille mat on 17 miljonit kuupeetrit. Tallinna
joogivesi äbib ulatusliku puhastuse ja osoneerimise(varem kloorimise), sest toorvesi on
saastunud ja sisaldab rohkesti mikrooragnisme ning fütoplanktonit.
Veepuhastusprotsess:
Toorvesi suunatakse 2000 ruutkm suuruselt valglalt läbi Ülemiste järve veepuhastusjaama.
õhustatus – õhuvaeses mullas pidurdatud taimede normaalne areng. Takistatud on orgaanilise aine lagunemine ja õhulämmastiku sidumine •Umbrohtuvus -Mullaprotsesside liikumapanevaks jõuks on orgaanilise aine lagunemisel vabanev energia! 2. Liikuva lämmastiku allikad ja kao võimalused mullas-–•Orgaanilise aine lagunemisel (ammonifikatsioonil) vabanevad ammooniumühendid – 1-2% üldvarudest (30-90 kg/ha). • Õhulämmastikku siduvate bakterite poolt mulda toodud lämmastik – Sümbiootilised mikroorganismid – 50-200 kg/ha – Vabalt mullas elunevad mikroorganismid – kuni 50 kg/ha • Orgaaniliste väetistega mulda antav lämmastik. Keskmiselt viiakse 1 tonni kvaliteetse sõnnikuga mulda 5 kg lämmastikku millest ca. 25% (1,25 kg) on omastatav esimesel aastal. Sõnnikul on arvestatav järelmõju ka 2. ja 3. aastal (vastavalt 10 ja 5%). Vedelate orgaaniliste väetiste kasutamisel tuleb arvestada üleväetamise ohuga (omastamine esimesel aastal 50%)
NO X kõrgtemperatuurilise taandamise katalüsaatoriteks on plaatina grupi metallid või odamad aga vähem efektiivsed segud, mis sisaldavad niklit, kroomi, vaske, vanaadiumi, tsirkooniumi jt metalle. Lämmastikhappetööstuses kasutatakse NOx taandajatena metaani, süsinikoksiidi ja vesinikku. SNCR-protsess põhineb NOx selektiivsel taandamisel kõrgel temperatuuril ammoniaagi abil ilma katalüsaatorita. Taandamissaadusteks on keskkonnale kahjutud lämmastik ja veeaur. Meetodi puuduseks on selektiivsete reaktsioonide kulgemine väga kitsas temperatuurivahemikus. 8. Reovete koostis ning omadused Reovesi on selline osa heitveest, mille keemiline koostis või füüsikalised omadused on esialgsetega võrreldes muutunud. Reovee omadused sõltuvad tekkeallikast. Majapidamistest emiteeruvad peamiselt kergeltlagunevad komponendid, tööstusest raskeltlagunevad. Veereostust mõõdetakse kahjulike
tulemusena. Mineraliseerumine-karbonatiseerumine CO2 -> HCO3 -> CO2 -> CaCO3 CaCO3 lademed- lubjakivi, kriit. Loomade ja mikroorgansimide hingamise kaudu satub CO2 uuesti atmosfääri. Samuti toimub eluta orgaanilise aine mõningane oksüdatsioon. Selle tagajärjena jõuab CO2 atmosfääri ka settekivimitest. Organismid moodustavad surres eluta orgaanilise aine, mida jällegi teised organismid tarbivad toiduna. Eluta org. Aine võib mineraliseeruda ja sellisel kujul olla organismidele vajalik- vetikad, korallid, molluskid. Lämmastikuringe 2 põhiahelat.1)lämmastiku sidumine, st tema liikumine eluta loodusest elusasse 2) lämmastiku vabanemine, st tema üleminek uuesti atmosfääri. Lämmastikuringes muutub lämmastiku oksüdatsiooniaste ja ta moodustab nii + - - org. kui anorg. ühendeid. Mullas toimub lämmastiku nitrifitseerimine NH 4 ->NO2 ->NO3 -> see on taimedele
NOx kõrgtemperatuurilise taandamise katalüsaatoriteks on plaatina grupi metallid või odamad aga vähem efektiivsed segud, mis sisaldavad niklit, kroomi, vaske, vanaadiumi, tsirkooniumi jt metalle. Lämmastikhappetööstuses kasutatakse NOx taandajatena metaani, süsinikoksiidi ja vesinikku. SNCR-protsess põhineb NOx selektiivsel taandamisel kõrgel temperatuuril ammoniaagi abil ilma katalüsaatorita. Taandamissaadusteks on keskkonnale kahjutud lämmastik ja veeaur. Meetodi puuduseks on selektiivsete reaktsioonide kulgemine väga kitsas temperatuurivahemikus. 7. Reovete koostis ning omadused Reovesi on selline osa heitveest, mille keemiline koostis või füüsikalised omadused on esialgsetega võrreldes muutunud. Reovee omadused sõltuvad tekkeallikast. Majapidamistest emiteeruvad peamiselt kergeltlagunevad komponendid, tööstusest raskeltlagunevad. Veereostust
Biosfäär 1.04 Alt ülesse produktsiooni kontrollib - toitained vesikeskkonnas (paneb vetikad vohama) Ülevalt alla produktsiooni kontrollib - herbivoorid, need kes toituvad vetikates Zooplankton koosneb ainuraksetest, aineõõsetest, kammloomadest, harjaslõugsetest, rõngasussidest, molluskitest, koorikloomadest (kõige arvukamad), keelikloomadest.
ORGANISMIDE KOOSTIS. Üldine keemiline koostis. 1. Nimetage organismide peamisi keemilisi elemente? Hapnik, süsinik, vesinik. (+lämmastik, fosfor, väävel) 2. Millised keemilised elemendid kuuluvad markoelementide hulka? Hapnik, süsinik, vesinik, lämmastik, fosfor, väävel 3. Miks vajab organism markoelemente suhteliselt suurtes kogustes? Sest need (O,C,H) kuuluvad pea kõigi orgaaniliste ühendite koostisse ja (N, P, S) esinevad valkude ja nukleiinhapete ehituses. Nad moodustavad kokku 98% raku keemiliste elementide kogumassist. 4. Millised keemilised elemendid esinevad kõigi orgaaniliste ainete koostises? Hapnik, süsinik ja vesinik. 5. Miks organism ei saa läbi mikroelementideta?
Kuumutamisel ühtlaselt inertses keskkonnas läheb see üle PUNASEKS FOSFORIKS. · Vees ei lahustu. · MÕLEMAD on väheaktiivsed ained. LÄMMASTIK VS FOSFOR KEEMILISED OMADUSED o Käitumine oksüdeerijana Mõlemad käituvad peamiselt metallide suhtes oksüdeerijana. Kuumutamisel reageerivad paljude metallidega (Lämmastik moodustab nitriide ja fosfor fosfiide, oksüdatsiooniaste on -III). Tavatingimustes lämmastik reageerib liitiumiga, moodustades liitiumnitriidi (Li 3N). Lämmastik reageerib vesinikuga ainukesena. (saab nt tööstuslikult ammoniaaki) o Käitumine redutseerijana Lämmastik enamasti ei ole redutseerija Halogeenidega ei reageeri ja hapnikuga reageerib alles väga suurel temperatuuril (üle 3000 kraadi) tekib lämmastikoksiid NO (endotermiline). Fosfor on lämmastikust vähem elektronegatiivne, loovutab kergemini elektrone.
inertses keskkonnas läheb see üle PUNASEKS FOSFORIKS. • Vees ei lahustu. • MÕLEMAD on väheaktiivsed ained. LÄMMASTIK VS FOSFOR KEEMILISED OMADUSED o Käitumine oksüdeerijana Mõlemad käituvad peamiselt metallide suhtes oksüdeerijana. Kuumutamisel reageerivad paljude metallidega (Lämmastik moodustab nitriide ja fosfor fosfiide, oksüdatsiooniaste on -III). Tavatingimustes lämmastik reageerib liitiumiga, moodustades liitiumnitriidi (Li 3N). Lämmastik reageerib vesinikuga ainukesena. (saab nt tööstuslikult ammoniaaki) o Käitumine redutseerijana Lämmastik enamasti ei ole redutseerija Halogeenidega ei reageeri ja hapnikuga reageerib alles Väga suurel temperatuuril (üle 3000 kraadi) – tekib lämmastikoksiid NO (endotermiline). Fosfor on lämmastikust vähem elekronegatiivne, loovutab kergemini elektrone.
happelises keskkonnas katalüsaatori (Ag) juuresolekul. KHT-d võib kasutada ka bioloogilisele tegevusele mürgiste orgaaniliste ainete määramiseks vees. KHT arv on alati suurem vastava veeproovi BHT arvust. Kui on tegemist ühelaadse reoveega, võib mainitud arvudele leida korrelatsiooni. Veekogusse juhitav puhastamata reovesi sisaldab sageli palju orgaanilisi aineid, mis hapendumisel põhjustavad veekogu vee hapnikuvaeguse. Veekaitse seisukohalt on olulisemateks toitaineteks lämmastik (N) ja fosfor (P), mis vette sattudes põhjustavad taimede ja vetikate vohamist ning veekogu eutrofeerumist. Olenevalt veekogu liigist võib üks nimetatud toitainest osutuda limiteerivaks. Siseveekogudes on selleks tavaliselt fosfor, meres võib aga määravaks muutuda lämmastik. Reovees olev kogulämmastik moodustub orgaanilistest lämmastikühenditest, ammooniumisoolade lämmastikust, nitrititest ja nitraatidest
saamine vedela õhu fraktsioneerival destillatsioonil. Laboratoorselt saadakse lämmastikku mitmete ainete, peamiselt ammooniumdikromaadi või ammooniumnitriti kuumutamisel: (NH4)2Cr2O7 N2 + Cr2O3 + 4H2O NH4NO2 N2 + 2H2O Omadused Lämmastik on värvusetu, maitsetu, lõhnatu, vees vähe lahustuv, õhust veidi kergem gaas. Tema sulamistemperatuur ja keemistemperatuur on vastavalt -210 °C ja -195,8 °C Lihtainena koosneb lämmastik kaheaatomilistest molekulidest N2. Lämmastik on kõikidest lihtaine molekulidest keemiliselt kõige püsivam, kuna tema molekulis esineb kahe lämmastiku aatomi vahel kolmikside. Sel põhjusel on ta lihtainena keemiliselt väga passiivne ehk väheaktiivne gaas (lähedane väärisgaasidele) ning paljude metallide ja mittemetallidega toatemperatuuril ei reageeri. Toatemperatuuril reageerib lämmastk ainult mõnede metallidega (Li, Ra) oksüdeerides neid nitriidideks (Li3N, Ra3N2): 6Li + N2 = 2Li3N 3Ra + N2 = Ra3 N2
ja keemiatööstusest eraldunud lämmastikoksiidide kõrvaldamiseks suitsugaasidest. metaani (CH4), süsinikoksiidi (CO) ja vesinikku (H2) lämmastikhappetööstuses kasutatakse NOx taandajatena. SNCR-protsess (selektiivne mittekatalüütiline taandamine) põhineb NOx selektiivsel taandamisel kõrgel temperatuuril (950-1050oC) ammoniaagi abil ilma katalüsaatorita Taandamissaadusteks on keskkonnale kahjutud lämmastik ja veeaur. Meetodi puuduseks on selektiivsete reaktsioonide kulgemine väga kitsas temperatuuripiirkonnas. 5.Reovete koostis ning omadused Reovesi - heitvesi, mille keemiline koostis või füüsikalised omadused on esialgsetega võrreldes muutunud. Eristatakse: - olmereovett - tootmisreovett - sademevett Reostus sõltub tekkeallikast Reostusaste määratakse: kahjulike ainete kontsentratsiooni (mg/l) või orgaanilise aine lagundamiseks kuluva hapniku kaudu.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
