Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

A.dumas Kolm musketäri terve raamat (0)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
Alexandre Dumas _ « Kolm musketäri »
EESSÕNA ,
milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au
oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga.
Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali « Louis XIV ajaloo»
jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d’Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud —
nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks
selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse — Pierre Rouge'i juures
Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi
raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi.
Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema
soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt
meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele
ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõepärastena nagu härra Anquetili ajaloos
ära tunda Louis XIII , Austria keisrikojast pärineva kuninganna Anna, Richelieu , Mazarini
ja suurema osa tolleaegsete õukondlaste kujud.
Nagu teame, ei avalda see, mis kütkestab poeedi tujukat mõttelendu, sageli mingit
mõju laiadele lugejate hulkadele. Ja nii juhtuski, et kuigi meie, nagu kahtlemata [teisedki
inimesed, imetlesime eespool mainitud üksikasju, huvitas meid siiski kõige rohkem
asjaolu, millele kindlasti ikski enne meid ei olnud pööranud vähimatki tähelepanu. 1
D' Artagnan jutustab, et ta oma esimesel külaskäigul kuninglike musketäride kapteni
härra de Treville’i juurde
3
kohtas ootetoas kolme noormeest, kes teenisid selles kuulsas väeosas, kuhu temagi
tahtis astuda, ja et nende noormeeste nimed olid Athos , Porthos ja Aramis .
Peame tunnistama, et need kolm kummalist nime üllatasid meid, ja otsekohe tekkis
mõte, et need on vaid varjunimed, mille taha d'Artagnan varjab võib-olla kuulsaid
nimesid , — juhul kui nende laenatud nimede kandjad ise polnud neid valinud päeval, mil
nad kas kapriisi, rahulolematuse või vaesuse pärast olid selga tõmmanud musketäri lihtsa
mantli.
Sellest ajast peale ei saanud me enam rahu. Püüdsime leida mõningaidki jälgi neist
ebatavalistest nimedest, mis nii tugevasti erutasid meie uudishimu .
Juba üksi kataloog nende raamatute kohta, mida me lugesime eesmärgile jõudmiseks,
täidaks terve peatüki, mis oleks võib-olla vägagi õpetlik , kuid kindlasti vähe lõbu pakkuv
meie lugejatele. Seetõttu ütleme vaid niipalju, et hetkel, kus nii paljude viljatute
uurimuste tõttu olime juba lootuse kaotanud ja valmis loobuma otsingutest, leidsime
lõpuks, juhituna meie kuulsa ja õpetatud sõbra Paulin Päris' nõuannetest, ühe
fooliokaustas käsikirja, mis oli registreeritud, ei mäleta enam hästi, kas number 4772 või
4773 all ja mis kandis pealkirja:
«Härra krahv de la Fere'i mälestused mõningate sündmuste kohta Prantsusmaal
kuningas Louis XIII valitsuse lõpul ja kuningas Louis XIV valitsuse algul.»
Võib kujutleda meie rõõmu, kui me seda käsikirja lehitsedes, mis oli meie viimane
lootus, leidsime kahekümnendal leheküljel Athose, kahekümne seitsmendal Porthose ja
kolmekümne esimesel Aramise nime.
Peaaegu imepärasena tundus meile täiesti tundmatu käsikirja leid ajajärgul, mil
ajalooteadus on saavutanud nii kõrge taseme. Seepärast tõttasime nõutama käsikirja
trükis avaldamise luba, et ühel päeval võõra pagasiga ilmuda Vana-ajaloo ja Keelte
Akadeemiasse juhul, kui meil ei peaks õnnestuma, mis on väga tõenäoline, pääseda oma
isikliku pagasiga Prantsuse Akadeemiasse. Peab ütlema, et trükiluba anti meile lahkelt.
Teatame sellest siin avalikult, et kummutada pahatahtlike inimeste väited , nagu oleks
meil valitsus, kes on üsna jahedalt meelestatud kirjanduseinimeste suhtes.
4
Selle väärtusliku käsikirja esimese osa esitamegi nüüd oma lugejatele. Oleme sellele
andnud sobiva pealkirja ja kohustume, juhul kui esimesel osal on niisugune menu, nagu
ta väärib — milles me muide sugugi ei kahtle —' avaldama kohe ka käsikirja teise osa.
Vahepeal aga, kuna ristiisa peetakse teiseks isaks, kutsume lugejat nägema meis, aga
mitte ' krahv de la-Fere'is, oma lobu või igavuse põhjustajat.
Nüüd aga asugem jutustuse juurde.
ESIMENE OSA
I HÄRRA D'ARTAGNAN-ISA KOLM KINGITUST.
1625. aasta aprillikuu esimesel esmaspäeval näis Meung’i linnake, kus kunagi sündis
«Roosiromaani» autor, olevat niisuguses mässutuhinas, nagu oleksid hugenotid seda
teiseks La Rochelle'iks muutmas. Nähes naisi Grande -Rue suunas põgenemas ja lapsi
uksekün-nistel karjumas, kiirustasid paljud linnakodanikud soomussärki selga tõmbama,
haarasid oma pisut ebakindla enesetunde parandamiseks musketi või hellebardi ja ruttasid
«Vabamöldri» kõrtsi poole, mille ees tungles minutist minutisse kasvav lärmakas ja
uudishimulik rahvasumm.
Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine
linn poleks registreerinud mõnda taolist sündmust oma arhiivides. Senjöörid sõdisid
üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga.
Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad,
kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud
relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord
kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest
kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel
esmaspäeval 1625.. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes
puna-kollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, «Vabamöldri» kõrtsi
poole.
7
Sinna jõudes võis igaüks segaduse põhjust näha ja mõista.
Keegi noormees ... Kuid visandame ühe suletõmbega ta portree. Kujutlege don
Quijotet kaheksateistkümneaastasena. Don Quijotet ilma raudrüüta, soomussärgita ja
reiekaitseteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära
ja taevasinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad
põsesarnad — salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased — märk, millest
eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis mingi
sulega kaunistatud baretti; avameelne ja intelligentne pilk; kongus, kuid peenejooneline
nina; kasv liiga suur nooruki, aga liiga väike täismehe kohta. Kogenematu silm oleks
pidanud teda reisil olevaks talupoisiks, kui poleks olnud nahkse rihma küljes rippuvat
pikka mõõka, mis astumisel peksis vastu omaniku sääremarju, sadulas istudes aga vastu
ratsu harevil karvu.
Sest meie noormehel oli ratsu, pealegi nii silmapaistev ratsu, et see kohe üldist
tähelepanu äratas. See oli kaheteistkümne- või neljateistkümne-aastane võikjas bearni
setukas, ilma ainsagi sabajõhvita, kuid mitte ilma muhkudeta säärtel. Sammudes hoidis
setukas pead põlvedest madalamal, mis tegi suuraudade kasutamise üleliigseks, kuid
siiski suutis ta päevas oma kaheksa ljööd edasi liikuda . Kahjuks olid selle hobuse
peidetud väärtused nii sügaval veidra karva ja vigase kõnnaku all varjul, et tol ajal, kus
igaüks oli asjatundja hobuste alal, äratas umbes veerand tunni eest Beaugency värava
kaudu sisse sõitnud setuka ilmumine Meung'i linna üldist tähelepanu, mille halb mõju
isegi ratsanikuni ulatus.
See tähelepanu oli noorele d'Artagnanile (nõnda oli selle teise Rocinante rüütli Don
Quijote nimi) seda talumatum, et ta ka ise taipas, kuivõrd naeruväärsena näib ta selle
setuka seljas — olgu ta siis nii hea ratsutaja kui tahes. Seepärast oligi ta isa d'Artagnani
kingitust vastu võttes nii sügavalt õhanud. Ta teadis, et see loom oli oma kakskümmend
liivrit väärt. Kuid sõnadel, mis seda kingitust saatsid, ei olnud üldse hinda.
«Mu poeg,» ütles gaskooni aadlik puhtas bearni murrakus, millest Henri IV kogu
eluajal ei suutnud vabaneda,
8
«sellest on juba kolmteist aastat, kui see hobune sündis sinu isa majas ja on kogu selle
aja siin mööda saatnud — asjaolu, mis peaks ta sulle armsaks tegema. Ära müü teda
iialgi, lase tal rahulikult ja auväärselt surra vanadusse. Kui sa temaga sõjakäigule lähed,
siis ära nõua temalt liiga palju, nagu sa vanalt teenriltki ei nõuaks. Kui sul on au õukonda
minna,» jätkas isa d'Artagnan, «milleks sulle muuseas annab õiguse kuulumine vanasse
aadlisuguvõsasse, siis kanna väärikalt oma aadlikunime, mida sinu esivanemad on juba
viissada aastat väärikalt kandnud sinu ja su omaste auks. Omaste all mõtlen ma sugulasi
ja sõpru. Ära alistu kellelegi peale kardinali või kuninga. Tänapäeval võib noor aadlik
elus edasi jõuda ainult oma julgusega, pea meeles, ainult oma julgusega. Kes hetkekski
väriseb, laseb võib-olla enese eest ära näpata sööda, mis saatus talle just sel hetkel ulatab.
Sa oled noor, sa pead olema julge kahel põhjusel: esiteks sellepärast, et oled gaskoonlane,
ja teiseks sellepärast, et oled minu poeg. Ära karda juhust kasutada ja otsi seiklusi. Ma
õpetasin sind mõõka käsitsema: sul on raudne põlveõnnal ja terasest ranne. Võitle igal
võimalikul juhul. Võitle s_eda enam, et duellid on keelatud, mistõttu võitlemine nõuab
kahekordset julgust. Mu poeg, mul ei ole sulle muud teele kaasa anda kui viisteist eküüd,
hobune ja nõuanded, mis sa praegu kuulsid. Sinu ema lisab sellele veel mustlaseidelt
saadud retsepti imepärase salvi valmistamiseks, mis parandab igasuguse haava, mis just
südamesse ei ulatu. Püüa igast asjast kasu saada ja ela õnnelikult ning kaua. Ainult ühte
tahan sulle veel öelda: tahan sulle kedagi eeskujuks seada. Mitte iseennast, sest mina olen
ainult ususõdadest vabatahtlikuna osa võtnud. Ma mõtlen härra de Treville'i, kes oli
vanasti minu naaber ja kellele lapsena langes osaks au olla mängukaaslaseks meie
kuningas Louis XIII-le, kaitsku teda jumal! Mõnikord muutusid nende mängud
lahinguteks, ja nendes lahingutes ei olnud kuningas mitte alati tugevam pool. Hoobid,
mis kuningas sai, sisendasid temasse sügavat lugupidamist ja sõprust härra de Treville'i
vastu. Hiljem võitles härra de Treville teistega : esimesel reisil Pariisi viis korda; vana
kuninga surmast kuni noore kuninga
9
täisealiseks saamiseni — kui maha arvata sõjad ja piiramised — seitse korda ja
kuninga täisealiseks saamisest kuni tänaseni — võib-olla oma sada korda! Ja nüüd on ta
ediktidest, määrustest ja kohtuotsustest hoolimata saanud musketäride kapteniks, see
tähendab tseesarite leegioni pealikuks, kellest kuningas väga lugu peab ja keda kardab
isegi kardinal , kes muidu, nagu teada, ei karda kedagi maailmas. Veelgi enam, härra de
Treville teenib kümme tuhat eküüd aastas; järelikult on ta väga tähtis isand . Aga peale
hakkas ta nagu sinagi. Mine selle kirjaga tema juurde, võta temast igas asjas eeskuju, et
jõuaksid niisama kaugele kui tema.»
Seejärel sidus isa d'Artagnan oma mõõga pojale vööle, suudles teda õrnalt mõlemale
põsele ja andis talle- oma õnnistuse.
Toast väljudes leidis noormees ema ootamas kuulsa retseptiga, mille sagedast
kasutamist tõotasid äsja kuuldud nõuanded.
Jumalagajätt emaga oli palju pikem ja õrnem kui isaga. Mitte sellepärast, et
d'Artagnan ei oleks armastanud poega , oma ainsat järeltulijat, vaid sellepärast, et "tema
oli mees ja tema meelest ei olnud mehe vääriline lasta ennast tunnetest kaasa kiskuda.
Proua d'Artagnan seevastu oli naine ja pealegi ema. Ta nuttis ohtralt. Ent d'Artagnan-poja
kiituseks olgu öeldud, et kuidas ta ennast ka ei pingutanud, et jääda kindlaks, nagu on
sobiv tulevasele musketärile, sai loomus temast siiski võitu ja ta valas hulga pisaraid,
millest suure vaevaga suutis pooli varjata.
Noormees asus samal päeval teele, varustatuna isa kolme kingitusega, milleks olid,
nagu juba öeldud, viisteist eküüd, hobune ja kiri härra de Treville'ile. Nõuanded olid
enesestmõistetavalt antud pealekauba.
Taolise vademeekumiga varustatult oli d'Artagnan nii moraalselt kui ka füüsiliselt
Cervantese kangelase täpne koopia, kellega me teda nii õnnelikult võrdlesime, kui meie
ajaloolasekohustused tegid vajalikuks tema portree visandamise. Don Quijote pidas
tuuleveskeid hiiglasteks ja lambakarju armeedeks, d'Artagnan pidas iga naeratust
solvamiseks ja iga pilku väljakutseks. Sellest tuleneski, et Tarbes'ist kuni Meung'ini
hoidis ta kätt alati
10
rusikas ja haaras mõõgapideme järele kümme korda päevas. Siiski ei langenud rusikas
ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka
11
nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka
seljas kõlises aukartustäratava välimusega mõõk ja mõõga kohal vaikus pigem metsik kui
uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvatust maha suruma, või kui naer siiski
ettevaatusest ei hoolinud, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed
maskid . Nii püsis ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuna ja puutumatuna kuni õnnetu
Meung'i linnani.
Ent seal, «Vabamöldri» kõrtsi ukse ees hobuse seljast maha tulles, ilma et keegi, kas
peremees , sulane või tallipoiss oleks tulnud jalust hoidma, silmas d'Artagnan kõrtsi
alumise korra poolavatud akna juures sihvakat ja suursuguse välimusega, kuigi veidi
tusase ilmega aadlikku vestlemas kahe kaaslasega, kes näisid teda aupaklikult kuulavat.
Harjumuse kohaselt arvas d'Artagnan, et jutt on muidugi temast, ja ta teritas kõrva. Sel
korral eksis d'Artagnan ainult osaliselt: jutt ei olnud temast, vaid tema hobusest. Aadlik
näis loetlevat kuulajaile hobuse häid omadusi ja kuna kuulajad näisid jutustaja ees
aukartust tundvat, pahvatasid nad iga hetk naerma. Et aga juba poolnaeratus meie
noormehe marru ajas, siis võib arvata, missugust mõju pidi avaldama nii lärmakas
lõbusus.
Siiski tahtis d'Artagnan kõigepealt selgusele jõuda, mis nägu oli jultunu, kes teda
pilkas. Ta puuris võõrale oma uhke pilgu ja nägi, et too oli umbes neljakümne kuni
neljakümne viie aastane mees, tumedate ja läbitungivate silmadega , kahvatu jumega,
tugeva ninaga ja mustade , väga hoolikalt pügatud vurrudega. Ta kandis lillat vammust ja
põlvpükse sama värvi paeltega, ainsaks kaunistuseks lõhedega käised, millest paistis särk.
Kuigi vammus ja põlvpüksid olid uued, näisid nad kortsunutena, otsekui kaua kohvris
seisnud reisiriided. D'Artagnan märkas seda kõike hoolika vaatleja kiirusega, kahtlemata
instinktiivselt aimates, et tundmatu pidi tema. edaspidisele elule suurt mõju avaldama.
Just sel hetkel, kui d'Artagnan jälgis oma pilguga lillas vammuses aadlikku, laskis
viimane lendu ühe oma teravmeelsematest' ja sügavamatest märkustest bearm setuka
kohta ja mõlemad kuulajad pahvatasid naerma. Ka aadlimehel endal, ilmselt vastu oma
harjumust,
12
eksles, kui nii võib öelda, kahvatu naeratus huulil. Sel korral polnud enam mingit
kahtlust: d'Artagnani solvati tõepoolest. Selles täiesti veendunud, vajutas ta bareti
sügavamale pähe ja püüdes matkida kõrki ilmet, mida oli mõnikord näinud Gascogne'is
reisil viibivatel suurnikel, astus ta lähemale, üks käsi mõõgapidemel ja teine puusas.
Õnnetuseks, mida kaugemale ta sammus, seda enam pimestas teda viha, ja väärika ning
kõrgi kõne asemel, milles ta tahtis esitada väljakutset, tuli tal keelele ainult viisakusetu,
vihasest käeliigutusest saadetud jämedus.
«Hei, härra!» hüüdis d'Artagnan. «Teie seal, kes te luugi taha poete! Jah, teie! Ehk
kõnelete ka mulle pisut, mille üle te naerate — siis naerame koos.»
Aadlik tõstis aeglaselt silmad hobuselt ratsanikule, otsekui oleks ta aega vajanud
taipamiseks, et nii kummaline etteheide oli määratud temale. Kuna tal ei olnud enam
võimalust selles kahelda, kortsutas ta kergelt kulme ja vastas pärast üsna pikka pausi
d'Artagnanile kirjeldamatult irooniliselt ja häbematult:
«Ma ei kõnele teiega, härra.»
«Aga mina, mina kõnelen teiega!» karjus noormees, keda see^segu jultumusest ja
headest kommetest, viisakusest ja põlgusest oli tasakaalust välja viinud.
Tundmatu vaatas teda veel hetke kergelt muiates, eemaldus siis akna juurest, väljus
aeglaselt kõrtsist ja jäi seisma hobuse ette, kahe sammu kaugusel d'Artagnanist.
Tundmatu rahulikkus ja pilkav ilme kahekordistas akna juurde jäänud kaasvestlejate
naerutuju.
Nähes tundmatut enda poole tulemas, tõmbas d'Artagnan mõõga ühe jala pikkuselt
tupest.
«See hobune on või õigemini oli nooruses kindlasti päris kullerkupplisas tundmatu,
jätkas alustatud uurimist ja pöördus aknale kogunenud kuulajate poole, ega märganud
üldse d'Artagnani ülimat vihasööstu, kuigi ta seisis kuulajate ja võõra aadlimehe vahel.
«Botaanikas tuntakse seda värvi vägagi hästi, hobuste juures aga on see tänini suureks
harulduseks.»
«Ainult see naerab hobuse üle, kes ei julge naerda isanda enda üle!» hüüdis
maruvihaselt tulevane Treville'i võistleja.
13
«Ma ei naera sageli, härra,» jätkas tundmatu, «mida te võite näha mu näost. Ja ma
jätan endale õiguse naerda siis, kui see mulle meeldib.»
«Mina aga ei taha, et naerdakse siis, kui see mulle ei meeldi!» hüüdis d'Artagnan.
«Kas tõesti, härra?» küsis tundmatu rahulikumalt kui kunagi varem. «Noh, selleks on
teil täielik õigus.» Ta pööras kannal ringi ja tahtis astuda kõrtsi peaukse kaudu, mille ees
d'Artagnan oli saabudes näinud saduldatud hobust.
D'Artagnani iseloom aga ei lubanud niisama lihtsalt lasta käest meest, kes oli
julgenud teda solvata. Ta tõmbas mõõga täielikult tupest ja tormas võõrale järele, karjudes:
«Pöörduge ümber, pöörduge ometi ümber, härra pilkaja, muidu taban teid
tagumikku!»
«Mind tabada?» ütles too kannal ringi pöörates ja noormeest võrdse hämmelduse ning
põlastusega silmitsedes. «No-noh, mu kallis, te olete ogar!»
Seepeale lausus ta tasa ja otsekui endamisi:
«Lausa vihastav! Missugune leid Tema Majesteedi jaoks, kes kõikjalt otsib vapraid
mehi musketärideks.»
Ta jõudis vaevalt lõpetada, kui d'Artagnan virutas talle metsiku mõõgahoobi, ja kui ta
kiiresti tagasi poleks hüpanud, oleks ta arvatavasti viimast korda naljatanud. Tundmatu
nägi nüüd, et asi ületab juba nalja piirid, tõmbas mõõga tupest ja asus kaitseasendisse.
Samal hetkel aga sööstsid kaks pealtkuulajat peremehe saatel keppide, labidate ja
tuletangidega d'Artagnanile kallale. See muutis rünnaku käiku nii ootamatult ja täielikult,
et sel ajal kui d'Artagnan ümber pöördus, et hoopiderahet tagasi tõrjuda, torkas ta vastane
mõõga hoolikalt tuppe ja muutus võitlejast, kelleks ta peaaegu oleks saanud, vaatlejaks,
missugust osa ta täitis tavalise rahulikkusega, ise siiski endamisi pomisedes:
«Et need gaskoonlased katku kõngeksid! Upitage ta tagasi oma apelsinivärvi hobuse
selga ja saatke ta minema!»
«Mitte enne, kui olen su tapnud , argpüks!» hüüdis d'Artagnan, kaitses ennast nii hästi
kui suutis ega taganenud
14
mitte sammugi kolme vaenlase ees, kes teda materdasid.
«Hoopleb nagu gaskoonlane kunagi,» pomises aadlik. «Jumala eest, need
gaskoonlased on täiesti parandamatud! Jätkake siis tantsu, kuna ta seda tingimata soovib.
Kui ta ära väsib, küll ta siis ise ütleb.»
Kuid tundmatu ei teadnud, mis liiki kangekaelsusega tal on tegemist: d'Artagnan ei
olnud mees, kes võiks iialgi armu paluda . Nii jätkus võitlus veel mõned hetked . Lõpuks,
olles täiesti kurnatud, laskis d'Artagnan kukkuda mõõgal, mille kepihoop oli pooleks
murdnud. Teine hoop tabas teda otsaette ja paiskas ta ühtaegu täiesti verisena ja peaaegu
meelemärkusetult maha.
Just sel hetke! joosti igalt poolt sündmuspaigale kokku. Kartes skandaali, viis
peremehes haavatu teenrite abiga kööki, kus tema eest natuke hoolitseti.
15
Aadlik aga oli läinud tagasi akna juurde ja vaatles mõninga kärsitusega rahvahulka,
kes oma paigalpüsimisega teda tugevasti pahandas.
«Noh, kuidas sel pöörasel läheb?» küsis ta ukse krigina peale ümber pöörates ja
peremehe poole pöördudes, kes oli tulnud tema tervise üle järele pärima.
«Kas Teie Ekstsellents on terve?» küsis peremees.
«Jah, täiesti terve, kallis peremees. Aga esmajoones soovisin ma teada, kuidas läheb
meie noormehel?»
«Tal läheb juba üsna hästi,» vastas peremees, «ta minestas lõplikult.»
«Tõesti?» küsis aadlimees.
«Enne minestamist pingutas ta veel kogu oma jõudu, et teid välja kutsuda.»
«See poiss on ju püstikurat ise!» pomises tundmatu.
«Oh ei, Teie Ekstsellents, ta pole kellegi kurat,» jätkas peremees põlglikku grimassi
tehes. «Minestuse ajal otsisime ta hoolikalt läbi: reisipaunas on tal ainult üks särk ja
rahakukrus kaksteist eküüd; kuid see ei takistanud teda minestusse langemisel ütlemast,
et kui niisugune asi oleks juhtunud Pariisis, oleksite teie seda otsekohe kahetsenud, kuna
aga nüüd peate seda kahetsema hiljem.»
«Sel juhul,» lausus tundmatu külmalt, «on ta arvatavasti mõni ümberriietatud kõrgest
soost prints
«Ütlen teile seda selleks, et oleksite ettevaatlik, armuline härra.»
«Kas ta vihahoos mõnda nime ei nimetanud?»
«Siiski. Ta patsutas taskule ja ütles: «Eks me näe, mida arvab härra de Treville oma
kaitsealuse solvamisest.»»
«Härra de Treville?» küsis tundmatu tähelepanelikuks muutudes . «Ta patsutas taskule
ja nimetas härra de Treville’i nime? ... Kuulge, kallis peremees, olen päris kindel, et sel
ajal kui teie noormees viibis minestuses, ei jätnud te pilku heitmata tema taskusse? Mis
seal oli?»
«Kiri, adresseeritud musketäride kaptenile härra de Treville'ile.»
«Kas tõesti?»
«Nii kindlasti, nagu mul on au siin seista, Teie Ekstsellents.»
16
Peremees, kellel ei olnud eriti terav pilk, ei märganud üldse ilmet, mille ta sõnad
külalise näol esile kutsusid. Tundmatu eemaldus aknast , mille servale ta kogu aeg
küünarnukiga oli toetunud; ta kortsutas rahutult kulme.
«Kurat!» pomises ta läbi hammaste. «Kas tõesti saatis Treville selle gaskoonlase
minu järele nuhkima? Ta on küll väga noor! Aga mõõgahoop on ikkagi mõõgahoop,
ükskõik kui vana on selle andja; ja pealegi oskad last karta vähem kui meest. Mõnikord
aitab väikesest takistusest, et suurt kavatsust nurja ajada.» Ja tundmatu vajus mõneks
minutiks mõttesse. «Kuulge, peremees,» ütles ta, «kas te ei saaks mind sellest märatsejast
vabastada? Minu südametunnistus ei luba teda tappa. Kuid siiski,» lisas ta julmalt
ähvardaval toonil, «ta on mul jalus . Kus ta praegu asub?»
«Teisel korrusel, minu naise toas, kus ta haavu seotakse.»
«Kas ta kompsud ja kott on tema juures? Kas ta on oma vammuse seljast võtnud?»
«Seda küll, aga kõik on veel all köögis. Aga kui see hull noormees on teil jalus ...»
«Kindlasti. Ta põhjustab teie võõrastemajas niisugust pahandust, et peletab kõik
korralikud inimesed eemale. Minge üles, tehke arve ja andke mu teenri kätte!»
«Kuidas? Härra tahab meilt juba lahkuda?»
«Te teadsite seda juba enne, sest ma andsin käsu saduldada mu hobune. Kas mu
käsku pole veel täidetud?»
«On küll. Nagu Teie Ekstsellents võib näha, on hobune suure värava all täiesti
sõiduvalmis.»
« Tubli , tehke siis, mis ma ütlesin.»
«Tohoo!» lausus peremees endamisi. «Kas ta pelgab seda poisikest?»
Tundmatu käskiv pilk katkestas peremehe mõtted. Ta kummardas alandlikult ja läks
välja.
«See veidrik ei tohi näha mileedit,» jätkas tundmatu. «Ta peab iga hetk siia jõudma;
ta ongi juba hiljaks jäänud. Tõepoolest on vist parem, kui istun sadulasse ja ratsutan talle
vastu ... Kui ma ainult teaksin, mida sisaldab härra de TrevilleMle saadetud kiri!»
Ja endamisi pomisedes sammus tundmatu köögi poole.
Vahepeal läks peremees, kes ei kahelnud, et noormehe
17
sealolek võõra tema kõrtsist minema peletas, naise juurde ja nägi, et d'Artagnan on
meelemärkusele tulnud. Peremees püüdis noormehele selgeks teha, et ta võib politsei
küüsi sattuda selle eest, et julges tüli norida suursuguse isandaga — sest peremehe
arvates võis tundmatu olla ainult suursugune isand —, ja ta sundis d'Artagnani nõrkusele
vaatamata üles tõusma ja oma teed minema. D'Artagnan, poolkurt, ilma vammuseta ja
pea kinni seotud, ajas enese püsti ja hakkas peremehe käsul alla minema. Kuid kööki
jõudes silmas ta otsemaid oma vaenlast , kes rahulikult vestles raske tõlla juures, mille
ette oli rakendatud kaks suurt normandia tõugu hobust.
Kaasvestleja, kelle pea paistis tõllaukse vahelt, oli kahekümne kuni kahekümne kahe
aastane noor daam . Oleme juba märkinud, kui kiiresti haaras d'Artagnani silm inimese
näojooni. Juba esimene pilk ütles talle, et naine on noor ja ilus. Taoline ilu rabas
d'Artagnani eriti, kuna seda ei esinenud lõunapoolseis maakohtades, kus ta seni oli
elanud. Naine oli kahvatu, blond , pikkade õlgadele langevate käharate juustega, suurte
siniste igatsevate silmadega, roosade huulte ja alabastervalgete kätega. Ta oli
tundmatuga-elavas jutuhöos.
«Tähendab, Tema Eminents käsib mul . . .» ütles daam. «Viivitamatult pöörduda
tagasi Inglismaale ja talle kohe teatada, kui hertsog lahkub Londonist.»
«Ja ülejäänud juhtnöörid ?» küsis kaunis reisija .
«Need on selles kastikeses, mida võite avada alles sealpool La Manche'i.»
«Hästi. Ja mis teete teie?»
«Pöördun tagasi Pariisi.»
«Ilma et seda häbematut poisikest õpetaksite?» küsis daam.
Tundmatu tahtis vastata, kuid sel hetkel, kui ta suu avas, tormas kõike pealtkuulanud
d'Artagnan ukselävele. .
«See häbematu poisike annab ise teistele õpetust,» hüüdis ta, «ja ma loodan, et sel
korral isik, keda ta peab õpetama, ei pääse tal käest nii kergesti kui esimesel korral.»
«Ei pääse tal käest?» kordas tundmatu kulme kortsutades.
18
«Ei, sest ühe daami juuresolekul ei julge ta põgeneda.»
«Ärge unustage, et kõige väiksemgi viivitus võib ära rikkuda kogu asja,» hüüdis
mileedi , nähes aadlikku kätt mõõga külge panemas.
«Teil on õigus,» hüüdis aadlik. «Sõitke siis edasi ja ka mina lähen oma teed.»
Tundmatu noogutas daamile lahkumiseks ja hüppas hobuse selga; samal ajal andis ka
tõllakutsar oma hobustele tugevasti piitsa. Nii kihutasid mõlemad vestlejad kapates
minema — kumbki eri suunas,
«Hei, teie arve!» kisendas peremees, kelle hea arvamus oma külalisest muutus
korraga sügavaks põlguseks, kui ta nägi, et see arvet maksmata lahkus.
«Maksa ära, lontrus!» karjus edasi kihutav aadlimees oma teenrile, kes peremehe
jalge ette kolm-neli hõbetükki viskas ja siis oma isandale järele galopeeris.
«Oh sa argpüks! närukael! vale-aadlik!» karjus d'Artagnan, omakorda teenrile järele
joostes.
Haavatu oli aga liiga nõrk selleks, et niisugust vapustust välja kannatada. Vaevalt
kümme sammu edasi jõudnud, hakkas tal kõrvus kumisema, silmade ees lõi pimedaks ,
mingi verelaine tuhmistas nägemise ja ta kukkus keset tänavat, ise kisendades: «Argpüks,
argpüks, argpüks!»
«Ta on tõesti viimane argpüks,» pomises peremees d'Artagnani juurde astudes ja teda
meelitamisega lepitada püüdes, just samal kombel , nagu valmis käitus haigur teoga.
«Jah, viimane argpüks,» ümises d'Artagnan. «Daam aga oli väga ilus.»
«Missugune daam?» küsis peremees.
«Mileedi,» kogeles d'Artagnan. Ja ta minestas uuesti.
«Olgu pealegi, et kaotasin kaks külalist,» ütles peremees, «aga üks jääb mulle ometi;
olen päris kindel, et ta vähemalt mõned päevad siin viibib. Üksteist eküüd teenin ikkagi.»
Nagu teada, oli d'Artagnanil kukrus järel just üksteist eküüd.
Peremees arvestas, et reisija haigus kestab üksteist päeva ja ta kasseerib iga päeva
eest ühe eküü. Kuid ta
19
oli teinud oma arvestused ilma reisijata. Järgmise päeva hommikul tõusis d'Artagnan
kell viis üles, läks ise alla kööki ja nõudis lisaks mõnedele ainetele, mille kohta meil
puudub nimekiri, veini, õli ning rosmariini. Ema retsept peos, valmistas ta salvi, millega
võidis oma arvukaid haavu, uuendas ise kompresse ja ei lubanud endale läheneda ühelgi
arstil.
Kahtlemata tänu mustlaseide salvi mõjule ja arsti puudumisele oli d'Artagnan jalul
juba samal õhtul ja peaaegu täiesti tervenenud järgmisel päeval.
Kui d'Artagnan tahtis kinni maksta õli, rosmariini ja veini eest, mis olid isanda
ainsateks kulutusteks — ta ise oli pidanud ranget dieeti sel ajal, kui tema kollane hobune,
nagu väitis kõrtsmik, oli söönud kolm korda rohkem, kui seda looma kasvu järgi oleks
võinud oletada —, leidis d'Artagnan oma taskust ainult väikese kulunud sametkukru
üheteistkümne eküüga. Härra de Treville'ile adresseeritud kiri oli aga kadunud.
Algul otsis noormees kirja väga kannatlikult, pööras paarkümmend korda kõik oma
taskud pahupidi, tuhnis koti läbi ja uuris korduvalt kukrut. Ja lõpuks, kui ta jõudis
veendumusele, et kirja on võimatu leida, sattus ta kolmandat korda raevuhoogu, mille
tõttu ta peaaegu oleks pidanud veel kord aromaatset õli ja veini kasutama; nähes, et noor
tuisupea on uuesti keema minemas ja ähvardab majas kõik purustada, oli peremees kätte
haaranud mingisuguse väna piigi, ta naine luuavarre ja teenijad samad sõjariistad , mida
nad üleeile õhtul olid kasutanud.
«Minu soovituskiri !» hüüdis d'Artagnan. «Minu soovituskiri! Jumala eest! Muidu
ajan teid kõiki vardasse nagu tsiitsitajad!»
Õnnetuseks takistas üks asjaolu noormeest oma ähvardust täide saatmast: nagu
öeldud, murdus ta mõõk esimeses lahingus pooleks ja ta oli selle täiesti unustanud. Kui
d'Artagnan siis tahtis tõepoolest mõõka haarata, jäi talle pihku ainult kümne- kuni
kaheteistkümnetolline mõõgajupp, mille peremees hoolikalt tuppe oli torganud. Tera
murdunud poole oli ta osavalt kõrvale toimetanud, et sellest praevarrast teha.
See pettumus ei oleks meie ägedat noormeest arvatavasti
20
peatanud, kui peremees poleks järele mõtelnud, et külalise nõudmine on täiesti
õigustatud.
«Aga tõepoolest, kus on siis kiri?» ütles ta piiki langetades.
«Jah, kus on kiri?» karjus d'Artagnan. «Kõigepealt hoiatan teid, sest see kiri oli
määratud härra de Treville'ile ja see tuleb üles leida. Kui kirja ei leita, laseb härra de
Treville selle ise üles otsida.»
See ähvardus hirmutas peremehe lõplikult. Peale kuninga ja kardinali oli härra de
TrevilleM nimi see, mida kõige sagedamini mainisid sõjaväelased ja isegi
linnakodanikud. Tõsi küll, oli veel isa Joseph, aga tema nime ei nimetatud kunagi
kuuldavalt — nii suur oli hirm, mida sisendas hall Eminents, nagu tollal kardinali usaldusmeest
hüüti.
Seepärast viskas ta oma piigi eemale, käskis naisel luua ning teenritel malakatega
sedasama teha ja asus ise eeskuju andes kadunud kirja otsimisele.
«Kas kirjas oli midagi väärtuslikku?» küsis peremees, olles mõne minuti asjatult
otsinud.
«Põrguvälgatus, muidugi oli!» hüüdis gaskoonlane, kes selle kirja abil kavatses
endale kuningakojas teed sillutada. «See kiri sisaldas kogu mu varanduse.»
«Kas maksutähed Hispaania valitsusele?» küsis peremees murelikult.
«Maksutähed Tema Majesteedi eravarakambri nimele,» vastas d'Artagnan, kes selle
soovituse abil oli kavatsenud kuninga teenistusse astuda ja sellepärast arvas, et ta selle
veidi liiga julge vastusega ei ole sõnagi valetanud. «Kurat küll!» hüüdis peremees
täielikus meeleheites. «Lõpuks, see ei tähenda midagi, rahast pole lugu, kiri on kõik,»
ütles d'Artagnan gaskoonliku hoogsusega. «Pigem oleksin kaotanud tuhat pistooli kui
selle kirja.»
Ta oleks võinud niisamahästi ka kakskümmend tuhat öelda, aga teatud nooruslik
ujedus hoidis teda tagasi.
Lennutades kuradeid, kuid sellest hoolimata mitte midagi leides, läbis korraga
äkiline valguskiir peremehe aju.
«Kiri pole üleüldsegi kadunud!» hüüdis ta. «Ah!» ohkas d'Artagnan.
«See on varastatud
21
«Varastatud! Kes varastas?»
«Eilne aadlimees. Ta käis köögis, kus rippus teie vammus. Ta jäi sinna üksi. Vean
kihla, et just tema varastas.»
«Kas arvate?» küsis d'Artagnan kaheldes, sest ainult tema teadis selle kirja
puhtisiklikku väärtust ja ei näinud selles midagi, mis oleks võinud kedagi teist ahvatleda.
Ükski teener, ükski reisija ei oleks selle paberi omandamisega midagi võitnud.
«Te ütlete, et kahtlustate seda häbematut aadlikku,» jätkas d'Artagnan.
«Olen selles täiesti kindel,» vastas peremees, «kui ma talle ütlesin, et isand on härra
de Treville’i kaitsealune, et teil on isegi kiri kaasas selle suursuguse aadliku jaoks, näis ta
väga rahutuks muutuvat ja küsis, kus on kiri; pärast seda läks ta kohe kööki, kus teadis
olevat teie vammuse.»
«Siis on varas leitud,» ütles d'Artagnan. «Ma kaeban härra de Treville’ile ja härra de
Treville esitab kaebuse kuningale .» Siis tõmbas ta majesteetlikult taskust kaks eküüd,
andis need peremehele, kes teda kübarat käes hoides ukseni saatis, ronis oma kollase
hobuse selga ja jõudis ilma uute vahejuhtumiteta Pariisi Saint-Antoine'i väravani. Seal
müüs peremees oma kronu kolme eküü eest maha, mis oli küllaltki hea hind, sest
d'Artagnan oli teda viimasel etapil tublisti kurnanud. Ja parisnik, kellele noormees hobuse
ülalmainitud üheksa liivri eest ära andis, tunnistas avameelselt, et nii kõrget hinda
nõustus ta maksma ainult looma omapärase vann tõttu.
Nii sammus d'Artagnan Pariisi jalgsi , väike pakk kaenla all. Ta kõndis seni, kuni
leidis vaba üüritoa, mille hind vastas ta rahanappusele. See tuba oli midagi katusekambri
taolist ja asus Fossoyeurs'i tänaval, Luxembourg'i lähedal.
D'Artagnan maksis ära üüriraha ja asus kohe oma korterisse. Kogu ülejäänud päeva
veetis ta sellega, et õmbles vammusele ja pükstele poorte, mis ta ema oli isa d'Artagnani
peaaegu uuelt vammuselt ära lõiganud ja salaja pojale kaasa andnud. Pärast seda läks ta
Ferraille' kaile ja laskis mõõgale uue tera panna. Siis tuli ta Louv-re'isse, et esimeselt
vastujuhtuvalt musketärilt järele pärida, kuidas jõuda härra de Treville'i maja juurde.
22
Viimane asus Vieux-Colombier' tänaval, seega just d'Artagnani poolt üüritud toa
naabruses — asjaolu, mis näis talle ennustavat reisi õnnelikku kordaminekut.
Ning siis, igati rahul oma käitumisega Meung'is, mitte midagi kahetsedes, usaldades
olevikku ja vaadates lootusrikkalt tulevikku, heitis ta voodisse ja magas vapra mehe und.
Tema veel täiesti provintslik uni kestis kuni kella üheksani hommikul, mil ta üles
tõusis, et minna kuulsa härra de Tréville'i juurde, kes ta isa hinnangu järgi oli tähtsuselt
kolmas mees kuningriigis.
II HÄRRA DE TRÉVILLE'I OOTETUBA.
Härra de Troisville, nagu tema perekonda veel Gascogne'is nimetati, või härra de
Tréville, nagu ta ennast ise Pariisis nimetama hakkas, oli tõepoolest alustanud samuti
nagu d'Artagnan, see tähendab ilma sou'ta taskus, kuid varustatud julguse, terava
mõistuse ja visadusega — omadustega, mis lootuste näol annab gaskooni aadlikule kaasa
hoopis suurema isaliku päranduse kui mõni perigordlane või berriilane saab tegelikult.
Härra de Tréville'i kohkumatu julgus , tema häbematu õnn ajal, kus hoope sadas kui rahet,
olid aidanud ta! tõusta selle keeruka redeli tippu, mida nimetatakse õukonna soosinguks
ja mille astmeid ta neljakaupa korraga ületas.
Ta oli kuninga sõber, kes, nagu teada, sügavalt austas oma isa Herni IV mälestust.
Härra de Tréville'i isa oli teda ustavalt teeninud sõdades Katoliikliku Liiga vastu, ja raha
asemel — raha ei olnud bearnlasel kogu elu jooksul ja kõik võlad maksis ta alati ainsa
vahendiga, mida tal ei olnud vaja laenata, nimelt teravmeelsusega — raha asemel, nagu
me ütlesime, lubas valitseja tal pärast Pariisi alistumist endale vapiks võtta kuldse lõvi ,
kelle lõugade vahele oli kirjutatud deviis : fldelis et fortis. Au suhtes andis see palju,
varanduse suhtes aga vähe. Seepärast jättis suure Henri kuulus kaaslane surres oma pojale
päranduseks ainult mõõga ja deviisi. Tänu kahe-
23
sealolek võõra tema kõrtsist minema peletas, naise juurde ja nägi, et d'Artagnan on
meelemärkusele tulnud. Peremees püüdis noormehele selgeks teha, et ta võib politsei
küüsi sattuda selle eest, et julges tüli norida suursuguse isandaga — sest peremehe
arvates võis tundmatu olla ainult suursugune isand —, ja ta sundis d'Artagnani nõrkusele
vaatamata üles tõusma ja oma teed minema. D'Artagnan, poolkurt, ilma vammuseta ja
pea kinni seotud, ajas enese püsti ja hakkas peremehe käsul alla minema. Kuid kööki
jõudes silmas ta otsemaid oma vaenlast, kes rahulikult vestles raske tõlla juures, mille
ette oli rakendatud kaks suurt normandia tõugu hobust.
Kaasvestleja, kelle pea paistis tõllaukse vahelt, oli kahekümne kuni kahekümne kahe
aastane noor daam. Oleme juba märkinud, kui kiiresti haaras d'Artagnani silm inimese
näojooni. Juba esimene pilk ütles talle, et naine on noor ja ilus. Taoline ilu rabas
d'Artagnani eriti, kuna seda ei esinenud lõunapoolseis maakohtades, kus ta seni oli
elanud. Naine oli kahvatu, blond, pikkade õlgadele langevate käharate juustega, suurte
siniste igatsevate silmadega, roosade huulte ja alabastervalgete kätega. Ta oli
tundmatuga-elavas jutuhöos.
«Tähendab, Tema Eminents käsib mul . . .» ütles daam. «Viivitamatult pöörduda
tagasi Inglismaale ja talle kohe teatada, kui hertsog lahkub Londonist.»
«Ja ülejäänud juhtnöörid?» küsis kaunis reisija.
«Need on selles kastikeses, mida võite avada alles sealpool La Manche'i.»
«Hästi. Ja mis teete teie?»
«Pöördun tagasi Pariisi.»
«Ilma et seda häbematut poisikest õpetaksite?» küsis daam.
Tundmatu tahtis vastata, kuid sel hetkel, kui ta suu avas, tormas kõike pealtkuulanud
d'Artagnan ukselävele. .
«See häbematu poisike annab ise teistele õpetust,» hüüdis ta, «ja ma loodan, et sel
korral isik, keda ta peab õpetama, ei pääse tal käest nii kergesti kui esimesel korral.»
«Ei pääse tal käest?» kordas tundmatu kulme kortsutades.
18
«Ei, sest ühe daami juuresolekul ei julge ta põgeneda.»
«Ärge unustage, et kõige väiksemgi viivitus võib ära rikkuda kogu asja,» hüüdis
mileedi, nähes aadlikku kätt mõõga külge panemas.
«Teil on õigus,» hüüdis aadlik. «Sõitke siis edasi ja ka mina lähen oma teed.»
Tundmatu noogutas daamile lahkumiseks ja hüppas hobuse selga; samal ajal andis ka
tõllakutsar oma hobustele tugevasti piitsa. Nii kihutasid mõlemad vestlejad kapates
minema — kumbki eri suunas,
«Hei, teie arve!» kisendas peremees, kelle hea arvamus oma külalisest muutus
korraga sügavaks põlguseks, kui ta nägi, et see arvet maksmata lahkus.
«Maksa ära, lontrus!» karjus edasi kihutav aadlimees oma teenrile, kes peremehe
jalge ette kolm-neli hõbetükki viskas ja siis oma isandale järele galopeeris.
«Oh sa argpüks! närukael! vale-aadlik!» karjus d'Artagnan, omakorda teenrile järele
joostes.
Haavatu oli aga liiga nõrk selleks, et niisugust vapustust välja kannatada. Vaevalt
kümme sammu edasi jõudnud, hakkas tal kõrvus kumisema, silmade ees lõi pimedaks,
mingi verelaine tuhmistas nägemise ja ta kukkus keset tänavat, ise kisendades: «Argpüks,
argpüks, argpüks!»
«Ta on tõesti viimane argpüks,» pomises peremees d'Artagnani juurde astudes ja teda
meelitamisega lepitada püüdes, just samal kombel, nagu valmis käitus haigur teoga.
«Jah, viimane argpüks,» ümises d'Artagnan. «Daam aga oli väga ilus.»
«Missugune daam?» küsis peremees.
«Mileedi,» kogeles d'Artagnan. Ja ta minestas uuesti.
«Olgu pealegi, et kaotasin kaks külalist,» ütles peremees, «aga üks jääb mulle ometi;
olen päris kindel, et ta vähemalt mõned päevad siin viibib. Üksteist eküüd teenin ikkagi.»
Nagu teada, oli d'Artagnanil kukrus järel just üksteist eküüd.
Peremees arvestas, et reisija haigus kestab üksteist päeva ja ta kasseerib iga päeva
eest ühe eküü. Kuid ta
19
oli teinud oma arvestused ilma reisijata. Järgmise päeva hommikul tõusis d'Artagnan
kell viis üles, läks ise alla kööki ja nõudis lisaks mõnedele ainetele, mille kohta meil
puudub nimekiri, veini, õli ning rosmariini. Ema retsept peos, valmistas ta salvi, millega
võidis oma arvukaid haavu, uuendas ise kompresse ja ei lubanud endale läheneda ühelgi
arstil.
Kahtlemata tänu mustlaseide salvi mõjule ja arsti puudumisele oli d'Artagnan jalul
juba samal õhtul ja peaaegu täiesti tervenenud järgmisel päeval.
Kui d'Artagnan tahtis kinni maksta õli, rosmariini ja veini eest, mis olid isanda
ainsateks kulutusteks — ta ise oli pidanud ranget dieeti sel ajal, kui tema kollane hobune,
nagu väitis kõrtsmik, oli söönud kolm korda rohkem, kui seda looma kasvu järgi oleks
võinud oletada —, leidis d'Artagnan oma taskust ainult väikese kulunud sametkukru
üheteistkümne eküüga. Härra de Treville'ile adresseeritud kiri oli aga kadunud.
Algul otsis noormees kirja väga kannatlikult, pööras paarkümmend korda kõik oma
taskud pahupidi, tuhnis koti läbi ja uuris korduvalt kukrut. Ja lõpuks, kui ta jõudis
veendumusele, et kirja on võimatu leida, sattus ta kolmandat korda raevuhoogu, mille
tõttu ta peaaegu oleks pidanud veel kord aromaatset õli ja veini kasutama; nähes, et noor
tuisupea on uuesti keema minemas ja ähvardab majas kõik purustada, oli peremees kätte
haaranud mingisuguse väna piigi, ta naine luuavarre ja teenijad samad sõjariistad, mida
nad üleeile õhtul olid kasutanud.
«Minu soovituskiri!» hüüdis d'Artagnan. «Minu soovituskiri! Jumala eest! Muidu
ajan teid kõiki vardasse nagu tsiitsitajad!»
Õnnetuseks takistas üks asjaolu noormeest oma ähvardust täide saatmast: nagu
öeldud, murdus ta mõõk esimeses lahingus pooleks ja ta oli selle täiesti unustanud. Kui
d'Artagnan siis tahtis tõepoolest mõõka haarata, jäi talle pihku ainult kümne- kuni
kaheteistkümnetolline mõõgajupp, mille peremees hoolikalt tuppe oli torganud. Tera
murdunud poole oli ta osavalt kõrvale toimetanud, et sellest praevarrast teha.
See pettumus ei oleks meie ägedat noormeest arvatavasti
20
peatanud, kui peremees poleks järele mõtelnud, et külalise nõudmine on täiesti
õigustatud.
«Aga tõepoolest, kus on siis kiri?» ütles ta piiki langetades.
«Jah, kus on kiri?» karjus d'Artagnan. «Kõigepealt hoiatan teid, sest see kiri oli
määratud härra de Treville'ile ja see tuleb üles leida. Kui kirja ei leita, laseb härra de
Treville selle ise üles otsida.»
See ähvardus hirmutas peremehe lõplikult. Peale kuninga ja kardinali oli härra de
TrevilleM nimi see, mida kõige sagedamini mainisid sõjaväelased ja isegi
linnakodanikud. Tõsi küll, oli veel isa Joseph, aga tema nime ei nimetatud kunagi
kuuldavalt — nii suur oli hirm, mida sisendas hall Eminents, nagu tollal kardinali usaldusmeest
hüüti.
Seepärast viskas ta oma piigi eemale, käskis naisel luua ning teenritel malakatega
sedasama teha ja asus ise eeskuju andes kadunud kirja otsimisele.
«Kas kirjas oli midagi väärtuslikku?» küsis peremees, olles mõne minuti asjatult
otsinud.
«Põrguvälgatus, muidugi oli!» hüüdis gaskoonlane, kes selle kirja abil kavatses
endale kuningakojas teed sillutada. «See kiri sisaldas kogu mu varanduse.»
«Kas maksutähed Hispaania valitsusele?» küsis peremees murelikult.
«Maksutähed Tema Majesteedi eravarakambri nimele,» vastas d'Artagnan, kes selle
soovituse abil oli kavatsenud kuninga teenistusse astuda ja sellepärast arvas, et ta selle
veidi liiga julge vastusega ei ole sõnagi valetanud. «Kurat küll!» hüüdis peremees
täielikus meeleheites. «Lõpuks, see ei tähenda midagi, rahast pole lugu, kiri on kõik,»
ütles d'Artagnan gaskoonliku hoogsusega. «Pigem oleksin kaotanud tuhat pistooli kui
selle kirja.»
Ta oleks võinud niisamahästi ka kakskümmend tuhat öelda, aga teatud nooruslik
ujedus hoidis teda tagasi.
Lennutades kuradeid, kuid sellest hoolimata mitte midagi leides, läbis korraga
äkiline valguskiir peremehe aju.
«Kiri pole üleüldsegi kadunud!» hüüdis ta. «Ah!» ohkas d'Artagnan.
«See on varastatud.»
21
«Varastatud! Kes varastas?»
«Eilne aadlimees. Ta käis köögis, kus rippus teie vammus. Ta jäi sinna üksi. Vean
kihla, et just tema varastas.»
«Kas arvate?» küsis d'Artagnan kaheldes, sest ainult tema teadis selle kirja
puhtisiklikku väärtust ja ei näinud selles midagi, mis oleks võinud kedagi teist ahvatleda.
Ükski teener, ükski reisija ei oleks selle paberi omandamisega midagi võitnud.
«Te ütlete, et kahtlustate seda häbematut aadlikku,» jätkas d'Artagnan.
«Olen selles täiesti kindel,» vastas peremees, «kui ma talle ütlesin, et isand on härra
de Treville’i kaitsealune, et teil on isegi kiri kaasas selle suursuguse aadliku jaoks, näis ta
väga rahutuks muutuvat ja küsis, kus on kiri; pärast seda läks ta kohe kööki, kus teadis
olevat teie vammuse.»
«Siis on varas leitud,» ütles d'Artagnan. «Ma kaeban härra de Treville’ile ja härra de
Treville esitab kaebuse kuningale.» Siis tõmbas ta majesteetlikult taskust kaks eküüd,
andis need peremehele, kes teda kübarat käes hoides ukseni saatis, ronis oma kollase
hobuse selga ja jõudis ilma uute vahejuhtumiteta Pariisi Saint-Antoine'i väravani. Seal
müüs peremees oma kronu kolme eküü eest maha, mis oli küllaltki hea hind, sest
d'Artagnan oli teda viimasel etapil tublisti kurnanud. Ja parisnik, kellele noormees hobuse
ülalmainitud üheksa liivri eest ära andis, tunnistas avameelselt, et nii kõrget hinda
nõustus ta maksma ainult looma omapärase vann tõttu.
Nii sammus d'Artagnan Pariisi jalgsi, väike pakk kaenla all. Ta kõndis seni, kuni
leidis vaba üüritoa, mille hind vastas ta rahanappusele. See tuba oli midagi katusekambri
taolist ja asus Fossoyeurs'i tänaval, Luxembourg'i lähedal.
D'Artagnan maksis ära üüriraha ja asus kohe oma korterisse. Kogu ülejäänud päeva
veetis ta sellega, et õmbles vammusele ja pükstele poorte, mis ta ema oli isa d'Artagnani
peaaegu uuelt vammuselt ära lõiganud ja salaja pojale kaasa andnud. Pärast seda läks ta
Ferraille' kaile ja laskis mõõgale uue tera panna. Siis tuli ta Louv-re'isse, et esimeselt
vastujuhtuvalt musketärilt järele pärida, kuidas jõuda härra de Treville'i maja juurde.
22
Viimane asus Vieux-Colombier' tänaval, seega just d'Artagnani poolt üüritud toa
naabruses — asjaolu, mis näis talle ennustavat reisi õnnelikku kordaminekut.
Ning siis, igati rahul oma käitumisega Meung'is, mitte midagi kahetsedes, usaldades
olevikku ja vaadates lootusrikkalt tulevikku, heitis ta voodisse ja magas vapra mehe und.
Tema veel täiesti provintslik uni kestis kuni kella üheksani hommikul, mil ta üles
tõusis, et minna kuulsa härra de Tréville'i juurde, kes ta isa hinnangu järgi oli tähtsuselt
kolmas mees kuningriigis.
II HÄRRA DE TRÉVILLE'I OOTETUBA.
Härra de Troisville, nagu tema perekonda veel Gascogne'is nimetati, või härra de
Tréville, nagu ta ennast ise Pariisis nimetama hakkas, oli tõepoolest alustanud samuti
nagu d'Artagnan, see tähendab ilma sou'ta taskus, kuid varustatud julguse, terava
mõistuse ja visadusega — omadustega, mis lootuste näol annab gaskooni aadlikule kaasa
hoopis suurema isaliku päranduse kui mõni perigordlane või berriilane saab tegelikult.
Härra de Tréville'i kohkumatu julgus, tema häbematu õnn ajal, kus hoope sadas kui rahet,
olid aidanud ta! tõusta selle keeruka redeli tippu, mida nimetatakse õukonna soosinguks
ja mille astmeid ta neljakaupa korraga ületas.
Ta oli kuninga sõber, kes, nagu teada, sügavalt austas oma isa Herni IV mälestust.
Härra de Tréville'i isa oli teda ustavalt teeninud sõdades Katoliikliku Liiga vastu, ja raha
asemel — raha ei olnud bearnlasel kogu elu jooksul ja kõik võlad maksis ta alati ainsa
vahendiga, mida tal ei olnud vaja laenata, nimelt teravmeelsusega — raha asemel, nagu
me ütlesime, lubas valitseja tal pärast Pariisi alistumist endale vapiks võtta kuldse lõvi,
kelle lõugade vahele oli kirjutatud deviis: fldelis et fortis. Au suhtes andis see palju,
varanduse suhtes aga vähe. Seepärast jättis suure Henri kuulus kaaslane surres oma pojale
päranduseks ainult mõõga ja deviisi. Tänu kahe-
23
kordsele kingitusele ja laitmatule nimele võeti härra de Treville noore printsi majja.
Seal kasutas ta nii hästi oma mõõka ja jäi truuks oma deviisile, et kuningriigi paremaid
vehklejaid Louis XIII tavatses öelda, et kui mõni ta sõber kavatseb duellil võidelda,
soovitaks ta temal sekundandiks võtta kõigepealt teda ennast ja siis härra de Treville'i,
aga võib-olla isegi de TrevilleM enne teda.
Louis XIII oli tõsiselt kiindunud härra de Treville'isse. See oli küll kuninglik
kiindumus , egoistlik kiindumus, kuid sellest hoolimata ikkagi kiindumus. Tol õnnetul ajal
püüti ennast ümbritseda Treville'i-taoliste meestega. Paljud oleksid võinud oma deviisiks
võtta sõna «tugev», mis moodustas teise poole tema vapikirjast, kuid vähesed aadlikud
oleksid olnud õigustatud enese kohta tarvitama sõna «ustav», mis oli vapikirja esimeseks
pooleks. Treville kuulus viimaste hulka. Ta oli üks neist haruldastest olevustest dogi
painduva taiplikkusega, sõgeda julgusega, kiire pilguga, kärme käega, kellele silm näis
olevat antud ainult selleks, et näha, kas keegi pole muutunud kuningale vastumeelseks, ja
käsi selleks, et seda vastumeelset tabada, olgu see siis mingi Besme, Maurevers, Poltrot
de Mere või Vitry. Treville'il oli seni ainult juhus puudunud. Kuid ta varitses juhust ja
tõotas endale sellel tutist kinni haarata niipea, kui see satub ta käeulatusse. Sellepärast
tegigi Louis XIII temast kapteni oma musketäridele, kes ustavuse või õigemini fanatismi
poolest tähendasid Louis XIII-le sedasama, mis Henri III -le tema ordinaarid ja Louis Xlle
šoti kaardivägi.
Selles mõttes ei jäänud ka kardinal kuningast maha. Nähes, missuguse kohutava
valitud salgaga Louis XIII ennast ümbritses, tekkis ka sel teisel, õigemini küll esimesel
Prantsusmaa kuningal soov omada ihukaitseväge. Ka tema sai endale musketärid , nagu
nad olid Louis XIII-1, ja kahte võistlevat võimukandjat võis näha kõikides Prantsusmaa
provintsides ja kõikides välisriikides otsimas enda teenistusse mehi, kes olid kuulsad oma
mõõgakangelastegude poolest. Sageli vaidlesid Richelieu ja Louis XIII õhtuti malemängu
juures oma ihukaitsjate tubliduse üle. Kumbki kiitis oma meeste käitumist ning vaprust ja
kuigi nad avalikult duellide ja kakluste vastu
24
välja astusid, õhutasid nad salaja mehi üksteisele kallale tungima ja tundsid tõsist
kurbust või mõõtmatut rõõmu nende kaotusest või võidust. Nii vähemalt kõnelevad selle
mehe «Memuaarid», kes oli osaline mõnedes kaotustes ja paljudes võitudes.
Treville oli leidnud oma isanda nõrga külje ja selle osava võttega kindlustaski ta
endale kuninga püsiva ja pikaajalise soosingu, kes kuulu järgi oma sõpruses kuigi kindel
ei olnud. Salakavala ilmega laskis ta oma musketäridel kardinal Armand Duplessis' ees
paradeerida, mis Tema Eminentsi hallid vurrukarvad turri ajas. Treville mõistis
suurepäraselt tolle aja sõjapidamiskunsti, kus elati oma kaasmaalaste kulul, kui ei
õnnestunud vaenlaste kulul elada. Treville'i sõdurid moodustasid elavate kuradite
leegioni, kes peale tema ei kuulanud kellegi sõna.
Palja kaela ja rinnaga, joobnud ja kriimustatud, kolasid kuninglikud musketärid,
õigemini küll härra de Treville’i musketärid kõrtsides, bulvaritel ja mänguplatsidel,
karjusid täiest kõrist, keerutasid vurre, täristasid mõõku ja müksasid naudinguga härra
kardinali kaardiväelasi, kui neid kohtasid. Tuhande naljatuse saatel hakkasid nad keset
tänavat kaklema; mõnikord mõned neist tapetigi, aga nad surid teadmisega, et neid taga
nutetakse ja nende eest kätte makstakse. Ise tapsid nad aga sageli ja olid sealjuures
kindlad, et nad ei pea vangikongis hallitama, sest härra de Treville ilmub jalamaid kohale,
et neid välja nõuda. Seetõttu lauldi härra de TrevilleMle kiidulaule kõigis helistikes
meeste poolt, kes teda imetlesid, kes kuraditki ei kartnud, kuid härra de Treville'i ees
värisesid kui koolipoisid oma õpetaja ees, alistusid talle sõnapealt ja olid valmis surema,
et maha pesta vähimatki etteheidet.
Alguses oli härra de Treville seda võimsat vahendit kuninga ja tema sõprade heaks
kasutanud, hiljem aga — enese ja oma sõprade kasuks. Ja siiski, mitte üheski tolleaegses
memuaarideraamatus — kuigi too aeg jättis päranduseks palju memuaare — ei süüdistata
seda auväärset aadlikku — isegi mitte tema vaenlaste poolt, ehkki tal neid oli palju nii
sule - kui ka mõõgarüütlite hulgas. Kuskil ei süüdistata 'auväärset aadlikku selles, et ta
oleks lasknud endale oma innukate pooldajate poolt
25
maksta. Omades haruldast intrigeerimisannet, mis asetas ta võrdsele pulgale kõige
osavamate intrigantidega, oli ta jäänud siiski ausaks meheks. Veelgi enam, vaatamata
tugevatele, puuta nikastavatele mõõgapistetele ja rasketele, väsitavatele harjutustele
kujunes temast üks galantsemaid naiste ümber keerlejaid, peenimaid kavalere ja oma aja
vaimukamaid meelitajaid. Tréville'i armulugudest kõneldi niisama palju kui kahekümne
aasta eest Bassompierre'i armulugudest, — ja see võrdlus ütleb juba mõndagi.
Musketäride kaptenit imetleti, kardeti ja armastati — see oli inimliku õnne tipp.
Louis XIV varjas oma pimestava hiilgusega kõik õukonna väiksemad tähed; tema isa
aga, kes oli päike pluribus impar*, jättis igale favoriidile tema isikliku sära, igale
õukondlasele tema isikuväärtuse. Seetõttu oli peale kuninga ja kardinali hommikuse
vastuvõtu veel üle paarisaja väiksema vastuvõtu, mida kõrgelt hinnati. Nende paarisaja
hulgas oli härra de Tréville'i vastuvõtt üks otsitumaid.
Tema maja õu Vieux-Colombier' tänaval sarnanes sõjaväe laagriga, ja seda juba
hommikul kella kuuest alates suviti ja kella kaheksast talviti . Viiskümmend kuni
kuuskümmend musketäri, kes näisid pidevalt vahelduvat, et alaliselt esitada mõjukat
arvu, kõndisid siin lakkamatult edasi-tagasi täies relvastuses ja valmis igaks
väljaastumiseks. Mööda ühte suurt treppi, mille kohale meie tänapäeva tsivilisatsioon
juba terve maja ehitaks, sõelusid edasi-tagasi pariislased, kes taotlesid soosingut,
provintsiaadlikud, kes püüdsid musketäride ridadesse pääseda, ja teenrid iga värvi
poortidega livreedes, kes tõid härra de Tréville'ile teateid oma isandatelt. Eestoas,
pikkadel ringikujulistel pinkidel, istusid väljavalitud, need, keda oli kutsutud. Hommikust
õhtuni kestis häältesumin, kuna härra de Tréville samal ajal kõrvalasuvas kabinetis võttis
vastu külastajaid, kuulas kaebusi, andis korraldusi; ja nagu kuningas Louvre 'is ainult
rõdule tarvitses minna, et inimestest ja relvadest ülevaadet saada, nii tarvitses härra de
Tréville seks otstarbeks ainult oma akna juurde ilmuda.
*Mittevõrne paljudega (lad. k. )
26
Päeval, mil d'Artagnan tuli ennast esitlema, jattis kokkukogunenud seltskond iisnagi
mõjuka rnulje, seda eriti provintsist saabunud inirncsele. Tosi kiill, see provintslane oli
gaskoonlane, ja eriti tol ajal olid d'Artagnani kaasmaalased selle poolest kuulsad, et nad
ennast
27
naljalt heidutada ei lasknud. Tõepoolest, kui õnnestus läbi pääseda massiivsest
kandiliste naeltega ülelöödud uksest, satuti otse keset mõõgameeste salka, kes õues ringi
kõndisid, vestlesid, kaklesid ja mängisid. Et selles lainete möllus endale teed rajada,
selleks tuli olla vähemalt ohvitser , suursugune isand või ilus naine.
Keset seda tunglemist ja segadust astus meie noormees edasi, süda rinnus põksumas,
hoides pikka mõõka vastu kõhnu jalasääri ja kätt viltkübara serval tolle kohmetunud
provintslase naeratusega, kes tahab head muljet jätta. Pääsenud ühest musketäride salgast
mööda, hingas ta palju vabamalt. Kuid ta mõistis, et inimesed pöördusid ümber ja
vaatasid talle järele. Esimest korda elus tundis d'Artagnan, kes seni enesest üsna heal
arvamusel oli olnud, et ta on naeruväärne.
Trepile iõudes oli asi veelgi täbaram: trepi esimestel astmetel lõbustasid ennast neli
musketäri allpoolkirjeldatud harjutustega, kuna kümme või kaksteist kaaslast
trepiplatvormil järge ootasid, et omakorda mängust osa võtta.
Üks musketär seisis ülemisel astmel, paljastatud mõõk käes, ja takistas või vähemalt
püüdis takistada teistel kolmel üles minemast.
Need kolm võitlesid väga osavalt oma mõõkadega esimese vastu. D'Artagnan pidas
mõõku algul vehklemis-florettideks ja arvas, et need on ümmarguste otstega. Varsti aga
nägi ta mõnedest kriimustustest, et otse vastupidi — mõõgad olid teravaks ihutud ja iga
kriimustuse peale naersid hullupööra mitte üksnes pealtvaatajad, vaid ka võitlejad ise.
Too, kes praegusel hetkel ülemisel trepiastmel seisis, hoidis oma vastaseid imeosavalt
eemal. Pealtvaatajad seisid ringis nende ümber. Tingimuseks oli, et iga saadud löögi
puhul pidi kaitsja mängust lahkuma ja oma koha loovutama löögi andjale. Viie minuti
jooksul said aga kõik kolm ründajat ülemise astme kaitsja poolt kriimustada — üks
käerandmest, teine lõuast, kolmas kõrvast —, kuna ta ise jäi puutumata — osavus , mis
mängureeglite järgi andis õiguse kolm korda oma kohale jääda.
Kui väga meie noormees püüdiski mitte millegi üle imestada, üllatas see ajaviide
reisimeest siiski. Oma
28
kodukohas, seal, kus pead nii kiiresti kuumaks lähevad, oli ta harjunud nägema pisut
pikemat sissejuhatust duellile ja nelja mängija gaskonnaad näis talle suurejoonelisemana
kõigest, mis ta senini oli kuulnud — isegi Gascogne'is. Ta uskus end olevat sattunud
kuulsale hiiglaste maale, kus käis Gulliver ja kus ta nii väga hirmu tundis; ja siiski ei
olnud ta veel eesmärgile jõudnud: jäi veel eeskoda ja ootetuba.
Eeskojas ei mängitud enam, seal jutustati lugusid naistest, kuna ootetoas kõneldi
õukonnasündmustest. Eeskojas d'Artagnan punastas, ootetoas läbis teda värin . Tema erk
seiklejafantaasia, mis ta Gascogne'is muutis kardetavaks toatüdrukutele ja mõnikord isegi
noortele aadlidaamidele, polnud iialgi, isegi mitte palaviKunoos, soninud pooltestki
imepärastest armulugudest ja galantsetest seiklustest, millest siin kõneldi ühenduses
kõige tuntumate nimedega ja peenemaidki üksikasju varjamata. Kui eeskojas oli
šokeeritud tema sündsustunne, siis ootetoas sai tugevasti kannatada tema lugupidamine
kardinali vastu. Oma suureks üllatuseks kuulis d'Artagnan, kuidas seal avalikult
kritiseeriti poliitikat, mis kogu Euroopat hoidis hirmu all; samuti arvustati siin kardinali
eraelu, millesse tungimise pärast paljud kõrged ja võimsad isandad olid karistada saanud:
see suurmees, keda härra d'Artagnan-isa nii väga austas, oli härra de Treville'i
musketäridele pilkealuseks. Nad naersid tema kõveraid sääri ja küürus selga; mõned
laulsid pilkelaule tema armukese proua d'Aiguilloni tema õetütre proua de Combalet'
kohta, kuna teised plaane sepitsesid hert-sog-kardinali paažide ja kaardiväelaste vastu —
kõik need olid asjad, mida d'Artagnanil tundus olevat võimatu uskuda .
Kui aga kuninga nimi mõnikord juhuslikult sattus kardinali pihta suunatud naljade
ning pilgete sekka, sulges nagu mingi tropp hetkeks pilkavad suud . Vaadati kõhklevalt
ringi ja näidi nagu kahtlevat härra de Tre- ville 'i kabineti seinte usaldatavuses; peagi aga
viis mingi vihje jutu tagasi Tema Eminentsi juurde ja siis kõlasid veelgi tugevamad
naerupahvatused ning tema tegudest ei jäetud ühtegi valgustamata.
«Need mehed pistetakse kindlasti kõik Bastille'sse ja
29
puuakse üles,» mõtles d’Artagnan õudusega. «Ja mind kahtlemata koos nendega, sest
sellest hetkest peale, kus ma olen pealt kuulanud, olen ma kaassüüdlane. Mida ütleks küll
minu isa, kes pani mulle südamele, et austaksin kardinali, kui ta teaks , ei viibin niisuguste
paganate seas?»
Seepärast võib arvata, ilma et tarvitseks seda ütelda, et d'Artagnan ei julgenud
jutuajamisest osa võtta: ta ainult kuulas, silmad pärani ja kõrvad kikkis, pingutades kõiki
viit meelt, et mitte midagi kaotsi ei läheks. Ja kuigi tal olid isa õpetused meeles, tundis ta
siiski, et maitse ja loomus sunnivad teda pigemini kiitma kui hukka mõistma kuulmatuid
asju, mis siin sündisid.
Kuna d'Artagnan oli täiesti tundmatu härra de Treville'i õukondlastele ja teda nähti
siin esmakordselt, siis tuldi temalt pärima, mida ta soovib. Selle küsimuse peale esitles
d'Artagnan ennast väga alandlikult ja rõhutas, et ta on härra de Treville'i kaasmaalane,
ning palus kammerteenrit, kes oli tulnud teda küsitlema, et ta härra de Treville'ilt paluks
lühikese audientsi, mida viimane kergelt üleoleval toonil lubas parajal hetkel edasi öelda.
D'Artagnan, esialgsest üllatusest pisut toibunud, hakkas meeste riietust ja nägusid
veidi lähemalt silmitsema.
Kõige elavama rühma keskel seisis pikk kõrgi ilmega musketär, kelle kummaline
riietus üldist tähelepanu äratas. Ta ei kandnud praegusel silmapilgul univormi, mis muide
polnudki rangelt kohustuslik sel piiratud vabaduse, kuid ulatuslikuma sõltumatuse ajastul;
ta kandis kulunud ning luitunud taevakarva sinist kuube ja selle peal kuldtikandiga
kaunistatud suurepärast mõõgarihma, mis sätendas nagu veepind heleda päikese paistel.
Pikk karmiinpunane sametmantel langes elegantselt ta õlgadelt, paljastades ainult
eestpoolt hiilgavat mõõgarihma, mille küljes rippus hiiglaslik rapiir.
See musketär oli just tulnud vahiteenistusest, ta kaebas nohu üle ja köhis aeg-ajalt
afekteeritult. Seepärast olevatki ta mantli ümber võtnud, nagu ta ümberseisjatele kinnitas,
ja sel ajal kui ta üleolevalt kõneles ja põlglikult vurre keerutas, imetleti vaimustatult tema
kuldset mõõgarihma, nende seas d'Artagnan muidugi enam kui ükski teine.
30
«Mis parata, mood nõuab seda,» ütles musketär. «Ma tean, see on narrus, aga see on
mood. Liiatigi, millegi peale peab ju oma vanemate pärandust kulutama.»
«Jäta, Porthos!» hüüdis üks juuresolijatest. «Ära püüa meid uskuma panna, et võlgned
selle mõõgarihma isalikule heldusele: oled selle kahtlemata saanud looritatud daamilt,
kellega sind möödunud pühapäeval Saint-Honoré värava juures nägin.»
«Ei, tõepoolest, annan oma aadliku-ausõna, et ostsin mõõgarihma ise, oma raha eest,»
vastas too, keda oli Porthoseks nimetatud.
«Jah, just nii, nagu minagi selle uue kukru ostsin,» sõnas teine musketär, «raha eest,
mis mu armuke eelmisel õhtul vanasse kukrusse oli pistnud.»
«Tõesõna,» ütles Porthos, «maksin selle eest kaksteist pistooli."»
Imetlus kasvas kahekordseks, kuigi kahtlus jäi püsima. «Eks ole tõsi, Aramis?» küsis
Porthos kolmanda musketäri poole pöördudes.
Viimane musketär oli täielik vastand küsijale, kes teda Aramiseks nimetas: ta võis
olla vaevalt kahekümne kahe või kahekümne kolme aastane nooruk naiivse ja leebe
näoilmega, mustade mahedate silmadega, roosade sametiste põskedega — otsekui
sügisene persik. Ta peened vurrud joonistasid ülemisele huulele täiesti sirge joone; ta
kartis kätel lasta vabalt rippuda, et nende soonekesed verd täis ei valguks, ning aeg-ajalt
näpistas ta oma kõrvalesti, et nende õrna ja läbipaistvat puna alal hoida. Harilikult
kõneles ta vähe ja aeglaselt, kummardas sageli, naeris hääletult, paljastades oma ilusaid
hambaid, millede eest ta hoolitses võrdselt oma välimusega. Sõbra küsimusele vastas ta
jaatava noogutusega.
See vastus näis lõplikult hajutavat kõik kahtlused mõõgarihma suhtes: selle
imetlemine jätkus, kuid kõnelemine sel teemal lakkas. Mingi kiire mõttepöörde tõttu
siirdus jutt järsku uuele kõneainele.
«Mida arvate loost, mida jutustas Chaláis' tallmeister?» küsis keegi teine musketär,
ilma otseselt kellegi poole pöördumata, sest küsimus oli mõeldud kõigile juuresolijaile.
«Mis ta siis jutustab?» küsis Porthos kehkjalt.
31
«Ta räägib, et nägi Brüsselis kardinali neetud käsilast Rochefort'i kaputsiinlase
riietuses ; tänu valeriietusele olevat see neetud Rochefort härra de Laigues'i nagu lollikest
ninapidi vedanud.»
«Nagu tõelist lollikest,» lausus Porthos. «Kas see lugu on aga täiesti kindel?»
«Kuulsin seda Aramiselt,» vastas musketär.
«Tõesti?»
«Ah, te teate seda väga hästi, Porthos,» tähendas Aramis, «jutustasin teile ju ise eile
õhtul. Ei maksa sellest nüüd enam rääkida.»
«Ei maksa enam rääkida! — see on siis teie arusaamine asjast! Ei maksa enam
rääkida! Susi söögu! Küll teie aga muudate kiiresti oma arvamusi! Mõelge ometi!
Kardinal laseb jälitada üht aadlimeest, laseb mingisugusel reeturil, teeröövlil, võllaroal
tema kirjad ära varastada. Selle spiooni abil ja äravõetud kirjavahetuse põhjal laseb ta
Chalais'1 pea maha raiuda rumalal ettekäändel, nagu oleks ta tahtnud tappa kuningat, et
kuningannat Monsieur'ga laulatada. Keegi ei teadnud midagi sellest mõistatusest, eile teie
teatasite meile sellest meie kõigi suureks rahulduseks ja kui me nüüd kõik oleme veel
täiesti jahmunud uudisest, ütlete te meile täna: ei maksa sellest enam rääkida!»
«Räägime siis pealegi, kui te seda soovite,» lausus Aramis kannatlikult.
«Oleksin mina vaese Chaláis' tallmeister, tuleks sel Rochefort'il minuga raske
silmapilk üle elada!» hüüdis Porthos.
«Ja teil tuleks veeta raske veerandtund koos Punase Hertsogiga,» sõnas Aramis.
«Oh! Punane Hertsog! Braavo, braavo! Punane Hert-' sog!» hüüdis Porthos käsi
plaksutades ja pead noogutades. «Punane Hertsog — milline vaimustav nimi! Olge
mureta, küll mina juba selle sõna lendu lasen. On Aramis aga vaimukas ! Kui kahju, et te
ei ole järgnenud oma kutsumusele, mu kallis! Kui suurepärane abt teist oleks saanud!»
«See on ainult hetkeline viivitus,» vastas Aramis. «Ühel päeval saan ma selleks. Te
teate, Porthos, et just sel eesmärgil ma jätkangi teoloogia õppimist.»
32
«Ta teeb seda, nagu ta ütleb,» lausus Porthos. «Kas varem või hiljem, aga ta teeb
seda.» «Varem,» vastas Aramis.
«Ta ootab veel ainult ühte, enne kui uuesti selga tõmbab preestrikuue, mis tal
musketäriunivormi taga ripub,» lisas üks musketäridest.
«Ja mida ta siis ootab?» küsis teine.
«Ta ootab, kuni kuninganna Prantsusmaa kroonile pärija kingib.»
«Ärge naljatage niisuguste asjadega, härrad!» ütles Porthos. «Jumal tänatud,
kuninganna on alles aastais, mis seda lubavad.»
«Räägitakse, et härra Buckingham olevat Prantsusmaal,» jätkas Aramis pilkava
naeratusega, mis sellele näiliselt süütule lausele andis teravalt kahemõttelise , tähenduse.
«Aramis, mu sõber, seekord te eksisite,» katkestas teda Porthos. «Teie
teravmeelitsemise maania viib teid alati üle igasuguste piiride; kui härra de Treville teid
kuuleks, läheks teil nende sõnade eest halvasti.»
«Kas teie tulete mind õpetama, Porthos!» hüüdis Aramis, kelle mahedates silmades
näis midagi välgatayat.
«Mu kallis, olge kas musketär või abt. Olge üks või teine, aga mitte mõlemad
korraga. Mäletate, Athos ütles teile alles hiljuti : te kipute sööma kõigist sõimedest. Oo, ei
maksa vihastuda, ma palun teid, see oleks asjatu. Te teate ju, missugune kokkulepe on
minu, Athose ja teie vahel. Te käite proua d'Aiguilloni juures ja austate teda; te suhtlete
proua de Chevreuse'i onutütre proua de Bois-Tracyga, kes kuulu järgi olevat teie vastu
väga armuline. Oo, jumala pärast, ärge kõnelge teistele oma õnnest, keegi ei nõua teilt
teie saladusi, igaüks teab, et olete väga diskreetne. Kui te aga juba kord nii diskreetne
olete, siis kasutage seda ka Tema Majesteedi suhtes, pagan võtaks! Rääkigu kardinalist ja
kuningast, kes tahab ja kuidas soovib, kuninganna on aga püha, ja kui temast kõneldakse,
siis tuleb kõnelda ainult head.»
«Porthos, hoiatan teid, te olete ennast täis otsekui Narkissos . Te teate, et ma vihkan
moraali, välja arvatud ainult siis, kui Athos seda jutlustab. Teil aga, mu kallis, on selleks
liiga uhke mõõgarihm, et te niisuguses asjas
38
võiksite tugev olla. Mina hakkan abtiks siis, kui see mulle sobib; vahepeal olen ma
musketär. Musketärina ütlen ma seda, mis mulle meeldib. Praegusel hetkel meeldib mulle
öelda seda, et te käite mulle närvidele.»
«Aramis!»
«Porthos!»
«Härrad, härrad, jätke ometi järele!» hüüti ümberringi.
«Härra de Treville ootab härra d'Artagnani,» ütles teener kabineti ust avades.
Nende sõnade juures, mille lausumise vältel uks oli lahti, jäid kõik vait, ja keset üldist
vaikust sammus noor gaskoonlane läbi ootetoa ning astus musketäride kapteni tööruumi,
ise ennast kogu südamest õnnitledes, et tal õnnestus õigel ajal pääseda selle veidra tüli
lõpu nägemisest.
III AUDIENTS.
Härra de Treville oli sel hetkel väga halvas tujus. Siiski tervitas ta viisakalt
noormeest, kes tema ees peaaegu maani kummardas. Ta vastas naeratusega tervitusele,
mille bearni aktsent talle enda noorust ja kodukohta meenutas — kahekordne mälestus,
mis paneb naeratama inimese igasuguses vanuses. Ent kohe seejärel lähenes härra de
Treville eestoale ja tegi d'Artagnani suunas käeliigutuse, otsekui paludes luba teise asja
lõpetamiseks, enne kui ta noormeest kuulama hakkab. Härra de Treville hüüdis kolm
korda, häält järjest tõstes, nii et ta hääl kõlas kõigis varjundeis, käskivast vihaseni:
«Athos! Porthos! Aramis!»
Kaks musketäri, kellega me juba tutvusime ja kes vastasid kahele viimasele kolmest
nimest, eemaldusid sedamaid meesterühmast ja läksid kabinetti, mille uks sulgus niipea,
kui nad olid üle läve astunud. Nende mitte küll päris rahulik, kuid sundimatu hoiak,
ühteaegu väärikas ja alandlik, vaimustasid d'Artagnani, kes nägi neis meestes
pooljumalusi ja nende pealikus kõigi välkudega relvastatud. Olümpose Jupiteri.
34
Kui mõlemad musketärid sisse astusid ja uks nende järel sulgus; kui eestoas uuesti
algas sumin ning kõmin, millele musketäride kabinetti kutsumine oli uut kõneainet
andnud; kui lõpuks vaikiv de Treville kulme kortsutades kolm-neli korda pikkade
sammudega kabineti ühest äärest teise kõndis, möödudes Porthosest ja Aramisest, kes
seisid kangelt ja tummalt nagu paraadil, peatus ta äkki otse nende ees ja mõõtis neid
tigedal pilgul pealaest jalatallani.
«Kas te teate, mis ütles mulle kuningas!» kisendas ta, «ja alles eile õhtul. Kas te teate
seda, mu härrad?»
«Ei,» vastasid mõlemad musketärid pärast hetkelist vaikust. «Ei, härra, me ei tea
seda.»
«Aga ma loodan, et te osutate meile seda au ja ütlete meile,» lisas Aramis üliviisakalt
ja kummardas armastusväärselt.
«Ta ütles mulle, et tulevikus kavatseb ta valida oma musketäre kardinali
kaardiväelaste hulgast!»
«Härra kardinali kaardiväelaste hulgast? Aga miks?» küsis Porthos ägedalt.
«Sest ta on arusaamisele jõudnud, et haput veinilaket on vaja värskendada hea
veiniga.»
Mõlemad musketärid punastasid kõrvuni. D'Artagnan
ei teadnud, kuhu kaduda, ja oleks meeleldi maa alla vajunud.
«Ja-jah,» jätkas de Treville üha enam ägestudes, «Tema Majesteedil on õigus, sest
ausõna, on tõsi, et usketärid mängivad õukonnas üsna haledat osa. Eile htul kuningaga
malet mängides jutustas härra kardinal kaastundlikul ilmel, mis mulle sugugi ei
meeldinud, et üleeile need neetud musketärid, need käratsejad — kardinal rõhutas neid
sõnu eriti irooniliselt, mis mulle veel vähem meeldis —, need kiitlejad, lisas ta, vaadates
mulle otsa oma tiigripilguga, olid üleeile õhtul mingis Ferou tänava kõrtsis lärmanud ja
tema kaardiväe patrull — mulle tundus, et ta tahab mulle näkku naerda — oli sunnitud
rahurikkujad areteerima. Tuhat ja tuline! Teie peate sellest ometi midagi teadma!
Areteerida musketäre! Teie, teie olite ju seal, ärge ajage vastu, teid tunti ära ja härra
kardinal mainis teie nimesid. Lõpuks see on minu enda süü, jaa, minu süü, sest ma ise
valin endale
35
mehed. Teie, Aramis, mille kuradi pärast küsisite te minult musketärimantlit, kui
preestrikuub teile palju paremini istub? Ja teie, Porthos, kas te selleks kannate kuldset
mõõgarihma, et selle külge õlest mõõka riputada? Ja Athos? Ma ei näe siin Athost! Kus
ta on?»
«Härra,» vastas Aramis kurvalt, «ta on haige, väga haige.»
«Haige, ütlete te, väga haige? Mis haigus tal on?»
«Härra, kardetakse, et tal on rõuged,» sõnas Porthos, soovides ka omalt poolt
sõnakese jutuajamisse poetada. «See oleks väga hirmus , sest rõuged rikuksid kindlasti ta
näo.»
«Rõuged! Suurepärast muinasjuttu jutustate te mulle, Porthos! Rõuged tema vanuses?
Ei, seda mitte! . .. Kindlasti on ta haavatud, võib-olla isegi tapetud . Ah! Kui ma seda
teaksin! ... Neetud! Ma ei taha, et niiviisi mööda urkaid kolatakse, härrad musketärid, ei
taha, et laskutakse tänavakaklustesse ja haaratakse mõõgad tänavanurkadel. Lõpuks ma ei
soovi, et te ennast härra kardinali kaardiväelaste naerualuseks teeksite, nende naerualuseks,
kes on tublid, rahulikud ja osavad mehed ja kes ei satu iialgi niisugusesse olukorda,
et neid. peaks aretee-rima. Pealegi nemad ei laseks ennast areteerida. Selles olen ma
kindel. Nad pigem langevad, kui taganevad sammugi. Ennast päästa, jalga lasta,
põgeneda — sellega saavad hakkama ainult kuninglikud musketärid!»
Porthos ja Aramis värisesid vihast. Nad oleksid heameelega härra de TrevilleM
kägistanud, kui nad südamepõhjas poleks tundnud, et ainult suur armastus nende vastu
sundis teda niiviisi kõnelema. Nad trampisid jalgadega vaibal, hammustasid huuled
verele ja pigistasid kõigest jõust mõõgapidemeid. Nagu ütlesime, kuuldi eestoas, kui
kutsuti Athost, Porthost ja Aramist, kusjuures de Treville’i hääletoonist võis aimata, et ta
oli maruvihane. Kümme seinavaiba juurde kallutatud uudishimulikku pead kahvatasid
vihast, sest nende vastu ust surutud kõrvad ei kaotanud silpigi sellest, mis kõneldi, ja
nende suud kordasid järk-järgult kapteni solvavaid sõnu kõigile eestoas viibijaile. Ühe
hetke jooksul lõi kihama kogu maja — kabinetiuksest kuni tänavaukseni.
«Noh, küll on lugu! Kuninglikud musketärid lasevad
36
ennast areteerida härra kardinali kaardiväelastel!» jätkas de Treville, sõnu ükshaaval
hakkides ja neid otsekui pistodaga kuulajate rinda torgates, sest südamepõhjas oli ta
niisama vihane kui tema sõduridki. «Kuulmatu! Tema Eminentsi kuus kaardiväelast
areteerivad kuus Tema Majesteedi musketäri! Tuhat ja tuline! Ma olen otsustanud. Ma
lähen otsekohe Louvre'isse; ma lahkun musketäride kapteni kohalt, palun end võtta
leitnandiks kardinali kaardiväkke ja kui ta keeldub, siis — tuhat ja tuline! — hakkan ma
preestriks.»
Nende sõnade peale muutus sumin väljas tormiks. Kõikjalt kuuldus vandumist ja
teotusi. Sõnad, nagu «kurat», «saatan», «vanakurat ja põrguhaud» lendlesid õhus.
D'Artagnan otsis vaipa, mille taga varju otsida, ja tundis mõõtmatut iha laua alla pugeda.
«Kuulake siis, kapten!» hüüdis Porthos enesevalitsust täiesti kaotades. «Meid oli
tõepoolest kuus kuue vastu, aga nad ründasid reeturlikult ja enne kui me jõudsime haarata
mõõgad, langes kaks meist surnutena ning raskesti haavatud Athos oli peaaegu samahea
kui surnud. Te tunnete ju Athost. Kapten! Kaks korda püüdis ta tõusta ja kaks korda
langes ta tagasi. Siiski ei andnud me alla. Oh ei! Meid viidi väevõimuga kaasa. Teel
õnnestus meil põgeneda. Athost peeti surnuks ja ta jäeti rahulikult võitlusväljale lamama,
arvates, et tema kaasavedamine ei tasu vaeva. Selles oli kogu lugu. Kurat võtaks, kapten!
Ei saa ometi võita kõiki lahinguid. Suur Pompeius kaotas Farsalose lahingu ja kuningas
Francois I, kes oli üsna palju väärt, nagu ma kuulnud olen, kaotas siiski Pavia lahingu.»
«Ja minul on au teile teatada, et ma ühe vastase tema enese mõõgaga surmasin,» ütles
Aramis, «sest minu mõõk purunes esimesel kokkupõrkel .. . Tapsin või torkasin surnuks,
härra, kumb teile just enam meeldib.»
«Seda ma ei teadnud,» sõnas de Treville pisut leebemalt. «Nagu ma näen, on härra
kardinal pisut liialdanud.»
«Taeva pärast, härra!» jätkas Aramis, nähes, et kapteni meeleolu muutus leebemaks,
ja ta söandas palvega välja tulla. «Jumala pärast, härra, ja ärge ütelge, et Athos on
haavatud. Ta oleks meeleheitel, kui see teade ulatuks
37
kuninga kõrvu. Ja kuna haav on väga tõsine, sest mõõk läbistas õla ja tungis rinda,
ning on karta ...»
Samal hetkel lükati kõrvale portjäär ja nähtavale ilmus õilis ning ilus, kuid
hirmuäratavalt kahvatu nägu. «Athos!» karjatasid mõlemad musketärid. «Athos!» kordas
härra de Treville. «Te kutsusite mind, härra,» ütles Athos musketäride kaptenile nõrga,
kuid täiesti rahuliku häälega, «nagu mulle teatasid kaaslased, küsisite te minu järele ja
ma kiirustasin, et olla teie käsutuses. Siin ma olen, härra, mida te soovite?»
Nende sõnadega astus kindlal sammul kabinetti musketär, laitmatult riietatud,
mõõgarihm vööl. Härra de Treville, kes oli südamepõhjani liigutatud sellest vaprusetõendist,
tormas tema juurde.
«Ma just ütlesin neile härradele,» lisas ta, «et ma keelan musketäridel asjata oma elu
kaalule Danna, sest vaprad mehed on kuninga juures väga hinnas ja kuningas teab, et
tema musketärid on kõige vapramad mehed maailmas. Andke mulle oma käsi, Athos!»
Ära ootamata uustulnuka vastust sellele poolehoiuavaldusele, haaras härra de Treville
Athose parema käe ja surus seda kogu jõuga, märkamata, et Athos, vaatamata tugevale
enesevalitsusele, valust võpatas ja veelgi kahvatumaks muutus, ehkki see oleks tundunud
võimatuna.
Uks kabinetti jäi poollahti, sest kuigi Athose haavatasaamist hoiti saladuses, oli see
üldiselt teada ja tema ilmumine tekitas suurt sensatsiooni. Kapteni viimaseid sõnu võttis
vastu rahulolukõmin ja kaks või kolm pead ilmusid vaimustusetuhinas portjääride vahele.
Kahtlemata tahtis härra de Treville etiketireeglite rikkumise eest teravate sõnadega
noomima hakata, kui ta äkki tundis Athose kätt oma peos krampi kiskuvat. Ta vaatas
Athosele otsa ja nägi, et ta on minestusse langemas. Athos, kes kogu jõudu pingutades
püüdis valu maha suruda, ei suutnud enam vastu pidada ja langes otsekui surnult
parketile.
«Arsti!» kisendas härra de Treville. «Tooge kas minu või kuninga ihuarst! Tooge
parim arst, põrgu päralt! või muidu mu vapper Athos sureb
Härra de TrevilleM hüüdmise peale tormasid kõik kabinetti,
38
hakkasid haavatu ümber sagima, ja musketäride kapten ei mõelnudki enam kellegi
eest ust sulgeda. Kogu see segadus oleks aga olnud asjatu, kui nõutud arst poleks olnud
samas majas. Ta tungis rahvahulgast läbi ja astus teadvuse kaotanud Athose juurde. Kuna
kogu see kära ja tunglemine arsti ainult segas, nõudis ta kõigepealt musketäri kõrvaltuppa
kandmist. Härra de Treville avas otsekohe ühe ukse ja näitas teed Porthosele ja Aramisele,
kes kandsid oma sõpra kätel. Selle grupi järel kõndis arst, ja arsti järel sulgus uks.
Nüüd muutus härra Treville'i kabinet , tavaliselt nii püha koht, ootetoa osakonnaks.
Kõik vadistasid, seletasid, karjusid kõva häälega, vandudes ning kirudes ja kuradile
saates kardinali ning tema kaardiväelasi.
Hetke pärast tulid tagasi Porthos ja Aramis, kuna arst ja härra de Treville olid jäänud
haavatu juurde.
Lõpuks ilmus ka härra de Treville oma kabinetti tagasi. Haavatu oli tulnud
teadvusele; arst teatas, et sõpradel pole põhjust musketäri seisukorra üle rahutust tunda,
tema nõrkus oli tingitud ainuüksi verekaotusest.
Siis andis musketäride kapten käega märku ja kõik lahkusid, välja arvatud
d'Artagnan, kes ei olnud unustanud, et ta tuli audientsile, ja oli tänu oma gaskoonlase
visadusele paigale jäänud.
Kui kõik olid väljunud ja uks suletud, pöördus härra de Treville ümber ja nägi, et ta
oli jäänud noormehega kahekesi. Asetleidnud sündmus oli ta mõtted kõrvale viinud. Ta
küsis, mida kangekaelne külaline soovib. D'Artagnan nimetas oma nime ja härra de
Treville'ile, kellele hetke jooksul meenusid olevik ja minevik , oli olukord ohe selge.
«Vabandage,» lausus ta naeratades, «vabandage, kallis kaasmaalane, ma olin teid
täiesti unustanud. Mis parata! Kapten on perekonnaisa, aga tal lasub palju suurem vastutus
kui tavalisel perekonnaisal. Sõdurid on suured lapsed, aga kuna ma nõuan, et
kuninga, eriti aga härra kardinali käske täidetaks . . .»
D'Artagnan ei suutnud varjata teesklevat naeratust. Selle naeratuse järgi otsustas,
härra de Treville, et tal pole kaugeltki tegemist lolliga, ja kõneainet muutes asus ta asja
juurde:
39
«Ma armastasin väga teie isa,» sõnas härra de Tre-ville. «Mis võin ma teha tema poja
heaks? Ent tehkem kiiresti, ma pole oma aja peremees.»
«Härra,» lausus d'Artagnan, «ma lahkusin Tarbes'ist ja tulin siia, et paluda teilt
sõpruse mälestuseks, mida te pole unustanud, musketärimantlit. Kuid pärast seda, mida
ma siin kahe viimase tunni jooksul nägin, mõistan ma ise, et see oleks ääretult suur
soosing, ning kardan, et ma seda vaevalt väärin.»
«See on tõepoolest suur soosing, noormees,» vastas härra de Treville, «aga see ei
pruugi sugugi olla teile nii kättesaamatu, nagu te arvate või näite arvavat. Igatahes on
olemas Tema Majesteedi otsus niisuguseks puhuks ja ma pean teile kahetsusega teatama,
et kedagi ei võeta enne musketäriks, kui ta on osa võtnud mõnest lahingust, sooritanud
mõne hiilgava kangelasteo või teeninud kaks aastat mõnes veidi tagasihoidlikumas
väeosas, kui seda on meie oma.»
D'Artagnan kummardas sõnatult. Ta soov musketärimantlit selga tõmmata muutus
veel suuremaks nüüd, kus ta teadis, kui raske oli seda saavutada.
«Ent,» jätkas härra de Treville, puurides kaasmaalast nii terava pilguga, nagu oleks ta
tahtnud lugeda tema salajasemaid mõtteid, «lugupidamisest oma vana sõbra, teie isa
vastu, tahan ma teie heaks midagi teha, noormees. Bearni noorukid ei ole tavaliselt rikkad
ja ma ei usu, et olukord oleks palju muutunud sellest ajast saadik, kui mina kodukohast
lahkusin. Ma arvan, et seda raha, mis te kaasa võtsite, ei ole liiga palju elamiseks.»
D’Artagnan sirutas ennast uhkelt, otsekui tahtes öelda, et ta ei palu kelleltki
armuandi.
«Hästi, hästi, noormees,» rahustas teda härra de Treville, «ma tunnen seda ilmet.
Mina ise tulin Pariisi, neli eküüd taskus, ja olin valmis duellile kutsuma igaühe, kes oleks
julgenud öelda, et ma pole võimeline Louvre'it ära ostma.»
D'Artagnani uhkus ajas end veelgi rohkem sirgu. Tänu hobusemüügile omas ta oma
karjääri algul neli eküüd rohkem, kui oli olnud härra de Treville’il.
«Kui suur teie rahasumma ka ei oleks, aga te peate selle alles hoidma,» jätkas härra
de Treville. «Pealegi
40
peate te end täiendama oskustes, mis on vajalikud aadlikule. Veel täna kirjutan ma
Kuningliku Akadeemia direktorile ja alates homsest võtab ta teid vastu ilma igasuguse
maksuta. Ärge keelduge sellest väikesest sõbralikkuse avaldusest. Akadeemiasse
vastuvõtmist on mõnikord asjata taotlenud meie maa kõige rikkamad ja tähtsamad
aadlikud. Te õpite seal ratsutamist, vehklemist ja tantsimist. Te omandate seal häid
teadmisi ja tulete siis aeg-ajalt mind vaatama, et mulle öelda, kuidas te olete edasi
jõudnud, ja ma püüan siis teie heaks midagi teha.»
Kuigi d'Artagnan ei tundnud õukonnakombeid, mõistis ta ometi, et vastuvõtt oli jahe.
«Ah, mu härra,» ohkas d'Artagnan, «ma näen, kui väga ma vajan soovituskirja, mille
mu isa teie jaoks kaasa andis.»
«Tõepoolest, ma imestan,» vastas härra de Treville, «et te võtsite ette nii pika
teekonna ilma selle hädavajaliku reisirahata, mis on nii tarvilik meile, bearnlastele.»
«Tänu jumalale , härra, mul oli see kiri, ja pealegi veel üsna tähtis kiri,» hüüdis
d'Artagnan, «aga see varastati mult salakavalalt.»
Ta jutustas kogu juhtumi Meung'is, kirjeldas üksikasjaliselt tundmatut aadlikku, tehes
kõike seda nii tuliselt ja tõepäraselt, et see võlus härra de Treville'i.
«See on vast kummaline,» lausus viimane mõtlikult. «Tähendab, te rääkisite minust
kõva häälega?»
«Jah, härra, ma olin tõepoolest nii ettevaatamatu, kuid mis pidin ma tegema — selline
nimi, nagu teie oma, oli mulle kilbiks teel: võite isegi arvata, et ma sageli end sellega
kaitsesin.»
Meelitamine oli tol ajal moes, ja härra de Treville armastas ülistusi samal määral nagu
kuningas ja kardinal. Musketäride kapten ei suutnud tagasi hoida ilmset
heameelenaeratust, mis aga peagi hajus, ja ta pöördus tagasi Meung'i seikluse juurde.
«Ütelge,» jätkas ta, «kas sel aadlikul ei olnud kerge haavaarm põsel?»
«Jah, nagu oleks kuul teda kriimustanud.»
«Kas see oli kauni välimusega mees?»
«Jah, oli.»
«Pikka kasvu?»
41
«Jah.»
«Kahvatu jume ja tumedate juustega?»
«Jah, täpselt niisugune. Kuidas on see võimalik, et te seda meest tunnete? Ah, kui ma
ta ühel päeval taban, ja ma vannun, et ma taban, olgu see kas või põrgus ...»
«Kas ta ootas ühte naist?» jätkas härra de Treville.
«Igatahes lahkus ta kohe pärast vestlust daamiga, keda ta oli oodanud.»
«Ega te ei tea, millest nad rääkisid?»
«Mees andis daamile kastikese, öeldes, et see sisaldab juhtnööre tema jaoks, ja
soovitas tal seda enne Londoni jõudmist mitte avada.»
«Oli see naine inglanna?»
«Mees nimetas teda mileediks.»
«Jah, see on tema,» sosistas de Treville, «see on tema. Mina arvasin, et ta on veel
Brüsselis.»
«Ah, härra, kui teie seda meest tunnete,» hüüdis d'Artagnan, «siis ütelge mulle, kes ta
on ja kus ta asub, siis ei palu ma teilt enam midagi, isegi mitte seda, et te mind
musketäride hulka vastu võtaksite. Kõigepealt tahan ma kätte maksta.»
«Hoiduge sellest, noormees,» hüüdis härra de Treville. «Kui ta tuleb teile vastu ühel
pool tänavat, siis minge üle tee! Ärge põrgake kokku niisuguse kaljuga: te purunete tema
vastu, nagu oleksite klaasist.»
«See ei takista mind,» hüüdis d'Artagnan, «kui ma ta ükskord vaid peaksin tabama . .

«Vahepeal aga,» lisas härra de Treville, «võtke kuulda minu nõu ja ärge teda otsige.»
Korraga härra de Treville vaikis, haaratuna äkilisest kahtlusehoost. Äge viha, mida
noor rändur ilmutas nii avalikult mehe suhtes, kes oli varastanud talt isa kirja, mis
iseendast oli küllaltki väheusutav, kas see viha polnud pigem mingi salakavalus? Kas see
noormees ei olnud järsku saadetud Tema Eminentsi poolt? Kas nooruk ei tulnud selleks,
et talle mingit lõksu üles seada? Kas see nõndanimetatud d'Artagnan ei olnud kardinali
nuhk, keda püüti tema majja sokutada, et ta musketäride kapteni usalduse võidaks ja
hiljem ta hukutaks, nagu seda teistega tuhandeid kordi oli juhtunud. Ta puuris
d'Artagnani oma pilguga veel teravamalt kui esimesel korral. D'Artagnani
42
salakavalusest, vaimukusest ja teeseldud alandlikkusest sädelev ilme ei rahustanud
teda põrmugi.
«Ma tean küll, ta on gaskoonlane,» mõtles härra de Treville. «Aga paneme ta õige
proovile. Mu sõber,» sõnas ta aeglaselt, «ma tahan hüvitada jaheduse, mida te algul
märkasite minu vastuvõtus. Kuna ma usun kaotatud kirja lugu, .siis avaldan teile kui oma
sõbra pojale meie poliitika saladused. Kuningas ja kardinal on parimad sõbrad; nende
näilised tülid on ainult rumalate petmiseks. Ma ei taha, et minu kaasmaalane, tubli
noormees ja hea kavaler, kes on otse loodud selleks, et elus edasi jõuda, oleks kõikide
nende teeskluste ohver ja otsekui lihtsameelne lollike langeks lõksu, nagu paljud enne
teda on langenud. Mõistke, et ma olen truu kahele kõikvõimsale isandale ja et igal mu
teol on vaid üks eesmärk — teenida kuningat ja kardinali, seda silmapaistvat geeniust,
kelle on sünnitanud Prantsusmaa. Niisiis, noormees, võtke see teatavaks ja kui teie kas
perekonna, sidemete või kirgede tõttu tunnete vaenulikkust kardinali vastu, nagu seda
võib näha aadlike juures, siis öelge mulle hüvasti ja lahkume. Ma aitan teid mistahes
olukorras, aga ma ei seo teid enda isikuga. Igal juhul ma loodan, et minu avameelsus teeb
meid sõpradeks, sest teie olete esimene noormees, kellega ma olen nii siiralt rääkinud.»
Endamisi aga sõnas härra de Treville:
«Kui kardinal, kes väga hästi teab, kui väga ma teda jälestan, on tõesti minu juurde
saatnud selle noore rebase , siis ei jätnud ta kindlasti spioonile ütlemata, et parim vahend
minu meelitamiseks on kõige hullem kardinali laimamine. Vaatamata minu jutule vastab
nüüd kavalpea kindlasti, et ta vihkab Tema Eminentsi.»
Kõik kujunes aga teisiti, kui arvas härra de Treville, sest d'Artagnan vastas väga
lihtsalt:
«Härra, ma tulin Pariisi just samasuguste mõtetega. Isa soovitas mul kuulda mitte
kellegi muu kui ainult kuninga, härra kardinali ja teie käske, sest need kolm on tema
arvates Prantsusmaa tähtsamad mehed.»
Nagu võib märgata, lisas d'Artagnan härra de Treville'! nime kahele eelmisele omalt
poolt juurde. Ta arvas, et see ei too talle kahju.
«Ma pean väga lugu härra kardinalist ja austan sügavalt
43
tema tegusid. Seda parem minule , härra, kui te kõnelete avameelselt, nagu te
kinnitate. Te austate mind sellega, et hindate meie maitsete ühtsust. Kui te aga
millegipärast umbusaldate, mis on muide arusaadav, siis ma tunnen, et hukutan enda,
kõneldes tõtt. Ent olgu pealegi, teie ei hinda mind seepärast vähem, see aga on mulle
kõige tähtsam maailmas.»
Härra de Treville oli äärmiselt üllatunud. Selline pilgu teravus, selline avameelsus
tekitasid temas küll imetluse, kuid ei vabastanud teda aga täiesti kahtlustest. Mida
võimsam oli noormehe üleolek teistest, seda enam oli põhjust kartuseks, kui ta temas
eksis. Kõigest hoolimata surus ta d'Artagnani kätt, öeldes:
«Olete aus noormees, aga praegu ei saa ma teie heaks rohkem teha, kui ma äsja
lubasin. Minu maja on teile alati avatud. Tulevikus võite te igal ajal minu juurde tulla ja
arvatavasti saavutate seda, mida soovite.»
«Härra,» ütles d'Artagnan, «tähendab te ootate, et ma oleksin selle au vääriline. Olge
mureta,» lisas ta gaskoonlase familiaarsusega, «teil ei tule kaua oodata.»
«Oodake ometi hetk,» ütles härra de Treville teda tagasi hoides, «ma lubasin teile ju
kaasa anda soovituskirja Akadeemia direktorile. Kas olete liiga uhke, et seda minu käest
vastu võtta, mu noor aadlik?»
«Ei, härra,» ütles d'Artagnan, «ma vastutan, et selle kirjaga ei juhtu sama, mis
eelmisega. Vannun, et hoian seda nii hoolikalt, et see jõuab sihtkohale, ning häda mehele,
kes püüaks mult seda varastada!»
Härra de Treville naeratas selle hooplemise peale: ta jättis noore kaasmaalase seisma
aknaorva juurde, kus nad olid vestelnud, ja läks ise laua juurde lubatud soovituskirja
kirjutama. Sel ajal d'Artagnan, kellel polnud midagi paremat teha, põristas aknaruudul
mingit marsiviisi, vaatas, kuidas musketärid üksteise järel lahkusid, saates neid pilguga,
kuni nad tänavanurga taha kadusid.
Härra de Treville lõpetas kirja, pitseeris selle kinni, tõusis ja tuli noormehe juurde, et
seda temale anda. Ent sel hetkel, kui d'Artagnan sirutas käe, et kirja vastu võtta, nägi
härra de Treville hämmeldusega, kuidas tema kaitsealune vihast punetades järsku eemale
hüppas, kabineti ukse poole tormas ja kisendas:
44
«Ah sa vanakurat! Seekord ta mu käest ei pääse!» «Kes nimelt?» küsis härra de
Treville. «Tema! Varas!» vastas d'Artagnan. «Ah, sa reetur!» Ja d'Artagnan kadus .
«Püstihull!» sosistas härra de Treville. «Kui see mine-majooksmine ei ole ehk ainult
osav manööver, kuna ta nägi, et ei õnnestunud mind lõksu meelitada,» lisas ta juurde.
IV ATHOSE ÕLG, PORTHOSE MÕÕGARIHM JA ARAMISE
TASKURÄTT.
Maruvihane d'Artagnan läbis kolme hüppega eestoa, sööstis trepile, kust ta tahtis alla
tormata, võttes neli astet korraga, kui ta äkki kiirustamistuhinas põrkas vastu musketäri,
kes väljus kõrvalukse kaudu härra de Treville'i juurest, ja lõi talle peaga vastu õlga, nii et
musketär valust karjatas või õigemini ulgus.
«Vabandage,» ütles d'Artagnan ja püüdis edasi tormata, «vabandage, aga mul on väga
kiire.»
Vaevalt jõudis ta esimesest trepist alla, kui raudne käsi haaras tal õlarihmast ja peatas
ta.
«Või teil on kiire!» kisendas musketär, kes oli kahvatu nagu surilina. «Selle
ettekäände all lööte mind ja ütlete «vabandage» ning arvate, et sellega on asi korras?
Kaugeltki mitte, noormees. Kuna te juhtusite pealt kuulama, kuidas härra de Treville
kõneles meiega täna veidi ülbelt, siis arvate endal nüüd õiguse olevat kohelda meid niisamuti
nagu tema? Muutke oma arvamust, vennas; teie ei ole härra de Treville.»
«Uskuge mind,» sõnas d'Artagnan, tundes ära Athose, kes oli koju minemas pärast
seda, kui arst oli teda sidunud, «uskuge, ma ei teinud seda meelega, ja kuna ma ei teinud
seda meelega, siis vabandasin. Mulle näib, et sellest piisab . Kordan veelgi, kuigi pean
seda täiesti ülearuseks — ausõna, mul on kiire, väga kiire. Laske mind ometi lahti, ma
palun teid, laske mind minna, kuhu vaja.»
«Härra,» ütles Athos teda Jahti lastes, «te olete ebaviisakas. On näha, et te tulete
kuskilt kolkast.»
45
D'Artagnan oli juba kolmest-neljast trepiastmest alla tormanud, kuid Athose märkus
peatas ta järsult.
«Tuhat ja tuline, härra,» ütles ta, «see ei puutu teisse, kust kolkast ma tulen, aga ma
hoiatan teid: pole teie asi mulle häid kombeid õpetada!»
«Võib-olla siiski,» vastas Athos.
«Ah, kui mul ei oleks ometi nii kiire!» hüüdis d'Artagnan, «kui ma ei peaks ühte
inimest taga ajama ...»
«Härra Kiirustaja, mind leiate te taga ajamata, kas mõistate?»
«Palun, öelge koht!»
«Paljasjalgsete Karmeliitide Kloostri juures.» «Mis kella ajal?»
«Keskpäeva paiku.»
«Väga hea, keskpäeva paiku olen ma seal.»
«Juhul kui lasete mind oodata, raiun teil kell veerand üks jooksult kõrvad peast
«Hästi!» karjus täile d'Artagnan, «olen kohal kümme minutit enne kahtteist.»
Ja ta tormas minema, nagu oleks tal vanakuri kannul, lootes veel kätte saada
tundmatut, kes aeglaselt kõndides ei võinud olla veel väga kaugel.
Ukse juures, mis viis tänavale, vestles Porthos valve-sõduriga. Mõlema vestleja vahel
oli parajasti niipalju ruumi, et inimene läbi mahub. D'Artagnan, arvates, et sellest ruumist
jätkub temalegi, sööstis edasi, et noolena aende kahe vahelt läbi pääseda. D'Artagnan aga
ei arvestanud tuult. Just hetkel, kui ta tahtis läbi lipsata, paisutas tuul Porthose pikka
mantlit ja d'Artagnan tormas otse mantlisse. Kahtlemata oli Porthosel põhjust mitte
loobuda sellest tähtsast riietusesemest, sest selle asemel, et lahti lasta mantlihõlmast, tiris
ta seda enda poole, nii et d'Artagnan tegi tema kangekaelse vastuseisu tõttu tiiru ja mässis
end täiesti mantlisametisse.
D'Artagnan kuulis musketäri kiruvat ja püüdis voltides teed kobades välja pugeda
mantlist, kus ta midagi ei näinud. Ta kartis kõige rohkem, et vigastab seda suurepärast,
meilegi nii hästi tuntud mõõgarihma. Ta avas kartlikult silmad ja leidis enese niisuguses
asendis, kus ta nina oli surutud Porthose õlgade vahekohta, seega otse vastu mõõgarihma.
46
Õnnetuseks! — nii nagu suurem osa asju siin maailmas paistavad silma üksnes
välimuse poolest, oli ka mõõgarihm kuldne ainult eestpoolt, lihtsast pühvli-nahast aga
tagantpoolt. Uhkeldaja Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset
mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti
mõistetav ka Porthose nohu põhjus ja mantli vajalikkus.
«Kirevase päralt!» kisendas Porthos, püüdes kõigest jõust vabaneda d'Artagnanist,
kes kohmitses tal seljas. «Te olete püstiogaraks läinud, et tormate sel moel inimestele
otsa!»
«Vabandust,» ütles d'Artagnan, ilmudes uuesti nähtavale hiiglase õla alt, «aga mul on
väga kiire, ma ajan kedagi taga ja . . .»
«Kas te unustate oma silmad maha, kui te jooksete?» küsis Porthos.
«Ei,» vastas d'Artagnan nagu nõelatult, «ei, sest tänu oma silmadele näen ma isegi
seda, mida teised ei näe.»
Kas Porthos mõistis või ei mõistnud, igatahes andis ta oma vihale vaba voli .
«Härra,» ütles ta, «ma hoiatan teid; te saate naha peale, kui te ennast niiviisi vastu
musketäre nuhite.»
«Naha peale, mu härra,» kordas d'Artagnan, «kas see pole liiga rängalt öeldud?»
«Just paras sõna mehelt, kes on harjunud rinna vaenlasele vastu panema
«Tulise pihta! Küll ma juba tean, et oma seljatagust ei näita te kellelegi.»
Ja oma vembust vaimustatud noormees eemaldus, naerdes täiest kõrist.
Porthos vahutas vihast ja tegi liigutuse, nagu tahaks ta d'Artagnanile kallale tormata.
«Hiljem, hiljem,» hüüdis talle d'Artagnan, «siis kui teil pole seljas mantlit.»
«Kell üks, Luxembourg'i lossi taga.»
«Hästi, kell üks,» vastas d'Artagnan ümber tänavanurga pöördudes.
Aga ei sellel tänaval, kust ta läbi jooksis, ega ka sellel, millest ta pilgu üle laskis, ei
näinud ta hingegi. Nii aeglaselt kui tundmatu ka kõndis, siiski oli ta võitnud tea-
47
tud edumaa; aga väga võimalik, et aadlimees kuhugi majja sisse astus. D'Artagnan
küsis teateid tema kohta kõigi käest, keda ta kohtas, läks alla kuni parveni, tuli tagasi
Seine'i ja Croix-Rouge'i tänavat mööda, aga ta ei leidnud otsitavat, mitte jälgegi temast.
Tagaajamine osutus talle siiski selles mõttes kasulikuks, et sedamööda kuidas higi ta
laupa niisutas, jahtus ta süda.
D'Artagnan hakkas järele mõtlema toimunu üle: hul-galised sündmused kuulutasid
õnnetust. Kell oli vaevalt üksteist ja juba hommikupoolik tõi kaasa härra de Treville'i
ebasoosingu, kes kindlasti oli arvamusel, et d'Artagnani lahkumine tema juurest toimus
liiga ebaviisakalt.
Peale selle oli ta endale kaela tõmmanud kaks duelli — mõlemad meestega, kellest
kumbki oli võimeline tapma kolm d'Artagnani ja kes peale selle olid musketärid, see
tähendab olevused, keda ta nii väga hindas, et ta mõttes ja südames asetas nad kõrgemale
kõikidest teistest inimestest.
Loota ei olnud midagi head. Kuna d'Artagnan ei kahelnud, et Athos ta tapab , siis
arusaadavalt ei muretsenud ta enam eriti Porthose pärast. Kuna aga lootus on viimane,
mis kustub inimsüdames, siis hakkas ta arvama, et võib-olla õnnestub tal üle elada
mõlemad duellid — endastki mõista, hirmsate haavadega. Seks puhuks, kui ta peaks
elama jääma, tegi ta endale tuleviku suhtes järgmisi etteheiteid:
«Oh ma arulage, ma igavene käpard! Vapper õnnetu Athos oli just sellest õlast
haavatud, mille otsa ma nagu oinas peaga tormasin. Mind üllatab ainult see, miks ta mind
kohe maha ei löönud — tal oli selleks täielik õigus, sest tegin talle hirmsat valu. Mis
puutub aga Portho-sesse, oh, ausõna, mis puutub Porthosesse, — siis temaga oli lugu
hoopis naljakam!»
Ja noormees puhkes tahtmatult naerma, ise siiski kogu aeg ringi vaadates, et see
üksildane naer, mis näis olevat ilma põhjuseta nende silmis , kes nägid teda naervat, ei
solvaks mõnda möödujat.
«Mis puutub Porthosesse, siis temaga oli lugu palju naljakam! Aga siiski olen ma
vilets tuisupea. Kas siis niiviisi tormatakse ilma hoiatamata inimestele otsa? Ei! Ja kas
niiviisi vaadatakse neile mantli alla, et näha seda,
48
mida seal ei ole! Ta oleks mulle kindlasti andestanud, ta oleks andestanud, kui ma ei
oleks hakanud rääkima sellest neetud mõõgarihmast, kuigi tegin seda varjatult, ja-jah,
ilusasti varjatult! Oh, ma neetud gaskoonlane, ma püüan teravmeelitseda isegi praepannil.
Noh, d'Artag-nan, mu sõber,» jätkas ta, vesteldes enesega kogu mõeldava viisakusega,
mis ta arvas enesele võlgnevat, «kui sa sellest veel pääsed, mis ei ole küllalt tõenäoline,
pead sa tulevikus olema üliviisakas. Edaspidi peab sind imetletama, peab sind eeskujuks
toodama. Olla vastutulelik ja viisakas ei tähenda sugugi, et peab olema pelgur. Vaadake
pigem Aramist! Aramis on leebuse ja lahkuse kehastus. Ent kellelegi pole iialgi pähe
tulnud arvata, nagu oleks Aramis argpüks. Ei, kindlasti mitte, edaspidi mõtlen ma teda
endale igas asjas eeskujuks seada. Ah, siin ta ongi...»
Üha edasi kõndides ja endamisi rääkides oli d'Artagnan jõudnud mõne sammu
kaugusele d'Aiguilloni elamust, mille ees ta nägi Aramist lõbusalt vestlemas kolme
aadlikuga kuninga kaardiväest. Ka Aramis märkas d'Artagnani, aga kuna ta ei olnud
sugugi unustanud, et just selle noormehe juuresolekul oli härra de Treville täna hommikul
nii väga ägestunud, ja tundes vastumeelsust musketäridele osaks saanud etteheidete
tunnistaja suhtes, tegi Aramis näo, nagu ei näeks ta teda. Kuid d'Artagnan, olles haaratud
leppimise ja hea käitumise kavatsustest, lähenes uljale musketärile ja tervitas teda sügava
kummardusega, mida saatis meeldiv naeratus. Aramis noogutas kergelt peaga, kuid ei
naeratanud üldse. Pealegi katkestasid kõik neli samal hetkel vestluse.
D'Artagnan ei olnud nii lihtsameelne, et mitte taibata enda üleliigsust. Kuid siiski ei
tundnud ta piisavalt kõrgema seltskonna kombeid, et galantselt taganeda rumalast
olukorrast, millesse tavaliselt satub inimene, kes ilmub seltskonda, kus teda vaevalt
tuntakse, ja segab ennast seal vestlusse, mis temasse üldse ei puutu. D'Artagnan otsis
mõttes teed, kuidas võimalikult vähem kohmakalt taganeda, kui ta äkki märkas, et
Aramisel oli taskurätt maha kukkunud, ja kahtlemata tähelepanematusest oli ta sellele
peale astunud. D'Artagnanile näis see hetk oma sündsusetu käitumise heakstegemiseks
väga
49
soodsana: ta kummardus veetlevalt naeratades ja vaatamata musketäri jõupingutustele
taskurätti talla all hoida tiris selle ikkagi välja ning ulatas Aramisele, öeldes:
«Härra, ma usun, teil oleks kahju kaotada seda taskurätti.»
Taskurätt oli tõesti rikkalikult brodeeritud ja ühes räti nurgas võis näha vappi ning
krooni. Aramis punastas kõrvuni ja pigem haaras kui võttis taskuräti gaskoonlase käest.
«Näe, kuidas on lood!» hüüdis üks kaardiväelane. «Kas sa tahad ikka veel väita,
diskreetne Aramis, et oled riius proua de Bois-Tracyga, kuigi see võluv daam osutab nii
suurt vastutulelikkust, et laenab sulle oma taskurätte?»
Aramis heitis d'Artagnanile pilgu, mis annab inimesele mõista, et ta on saanud endale
surmavaenlase. Siis aga, sundides näole taas malbe ilme, lausus:
«Te eksite, mu härrad, see pole minu taskurätt, ja ma ei tea, miks tuli sel härral pähe
ulatada see pigem mulle kui ühele teist. Minu sõnade tõenduseks on taskurätt siin
taskus.»
Nende sõnade juures tõmbas Aramis välja taskuräti, samuti elegantse ja peenest
batistist — batist oli tol ajal kallis —, mis oli kaunistatud ainult monogrammiga, kuid
ilma brodeeringuta ja vapita.
Sel korral d'Ärtagnan ei kõssanudki — ta sai aru oma eksisammust. Aramise sõbrad
aga ei lasknud end veenda tema salgamisest ja üks neist pöördus teeseldud tõsidusega
noore musketäri poole:
«Kui asi nii on, nagu sa ütled,» sõnas ta, «siis, kallis Aramis, olen ma sunnitud
taskurätti sinult tagasi nõudma, sest nagu sa tead, Bois-Tracy on minu hea sõber, ja ma ei
taha, et uhkeldatakse tema naise asjadega.»
«Sa ei küsinud just ilusasti,» vastas Aramis. «Kuigi ma saan aru, et sisuliselt on sul
õigus seda nõuda, siis küsimuse vormi pärast ma keeldun seda sulle andmast.»
«Asi oli tõesti nii,» julges d'Art:agnan arglikult lausuda, «ma ei näinud, et taskurätt
oleks Aramise taskust kukkunud. Ta oli sellele peale astunud ja ei midagi enamat . Kuna
taskurätt oli tema jala all, siis ma arvasin, et see kuulub temale.»
50
«Ja te eksisite, kallis härra,» vastas Aramis jahedalt ega pööranud tähelepanu
d'Artagnani katsele asja parandada. «Pealegi,» jätkas ta, pöördudes kaardiväelase poole,
kes oli kuulutanud enda Bois-Tracy sõbraks, «ma mõtlesin järele, kallis Bois-Tracy
sõber, et mina olen talle niisama hea sõber kui sinagi ja nii võis see taskurätt hädapärast
samahästi sinu kui minu taskust välja kukkuda.»
«Ei, vannun oma au juures!» hüüdis Tema Majesteedi kaardiväelane.
«Kuna sina vannud oma au juures ja mina annan ausõna, siis ilmselt üks meist kahest
valetab. Tead, Montaran, teeme parem nii, et kumbki võtab poole.»
«Kas taskurätist?»
«Jah.»
«Suurepärane,» hüüdsid teised kaardiväelased, «see on saalomonlik otsus. Aramis, sa
oled tõepoolest kehastunud tarkus ise.»
Noormehed puhkesid naerma ja nagu igaüks võib arvata, lõppeski asi sellega. Hetke
pärast vestlus soikus, kolm kaardiväelast ja musketär surusid üksteisel sõbralikult kätt ja
lahkusid — kolm kaardiväelast ühes suunas ja Aramis teises suunas.
«Nüüd on paras hetk rahu sõlmida selle suursuguse mehega,» sõnas endamisi
d'Artagnan, kes oli veidi kõrvale hoidunud vestluse lõpu ajal. Juhitud sellest heast
kavatsusest, lähenes ta Aramisele, kes eemaldus talle tähelepanu pööramata.
«Härra,» ütles d'Artagnan, «ma loodan, te andestate mulle.»
«Ah, mu härra,» katkestas teda Aramis, «lubage endale öelda, et te ei käitunud sugugi
nii, nagu on kohane galantsele mehele.»
«Kuidas, mu härra!» hüüdis d'Artagnan, «kas te arvate...»
«Härra, ma arvan, te ei ole rumal, ja kuigi olete tulnud Gascogne'ist, siiski te
arvatavasti teate, et taskurättidel ei tallata ilma põhiuseta. Kurat võtaks, Pariis pole ometi
batistiga sillutatud!»
«Härra, te teete sellega vea, et püüate mind alandada,» ütles d'Artagnan, kelles
tülinoriialoomus hakkas rahulike kavatsuste üle võimust võtma. «Ma olen tõepoolest
tulnud
51
Gascogne'ist, ja kuna te seda teate, siis po!e mul vajadust teile rõhutada, et
gaskoonlased ei ole eriti kannatlikud: kui nad kord on juba vabandust palunud — kas või
mõne tehtud rumaluse pärast — siis on nad veendunud, et nad on teinud juba poole
rohkem kui vaja.»
«Härra,» vastas Aramis, «mina ei öelnud seda sugugi selleks, et teiega tüli norida.
Jumal hoidku, ei! Ma pole kakleja, ja kuna ma olen musketär ainult ajutiselt, siis võitlen
ma vaid juhul, kui mind selleks sunnitakse, kusjuures ma teen seda alati väga
vastumeelselt. Seekord on asi aga tõsine, sest te olete kompromiteerinud daami.»
«See tähendab, et meie oleme kompromiteerinud,» hüüdis d'Artagnan.
«Miks olite nii taipamatu, et ulatasite mulle taskuräti?»
«Miks oüte nii kohmakas, et lasksite sellel kukkuda?»
«Ma ütlesin juba ja kordan veel, mu härra, et see taskurätt ei kukkunud minu taskust.»
«Siis olete valetanud juba kaks korda, sest ma ise nägin, kui see kukkus.»
«Või nii! Te hakkate niisugust tooni kasutama, härra Gaskoonlane. Olgu, ma õpetan
teid alles elama!»
«Ja mina saadan teid tagasi missat lugema, härra abt! Palun, paljastage mõõk, — ja
otsekohe!»
«Ei, ma palun teid, kaunis sõber, vähemalt mitte siin. Kas te ei näe siis, et vastas on
d'Aiguilloni villa, mis on tulvil kardinali inimestest? Ja kes teab, võib-olla on Tema
Eminents ise teinud teile ülesandeks viia talle minu pea? Muide, ma olen oma peast
naeruväärselt heas arvamises, kuna ta mul üsna korralikult õlgadel istub. Ja ärge
muretsege, mul on kindel kavatsus teid teise ilma saata, aga tahan teha seda vaikselt ,
üksildases, varjatud kohas, kus te oma surmaga kellegi ees hoobelda ei saa.»
«Olen nõus, kuid soovitan teil olla mitte liiga enesekindel, ja võtke oma taskurätt,
kuulugu ta siis teile või mitte. Võib-olla läheb teil seda tarvis.»
«Kas härra on gaskoonlane?» küsis Aramis.
«Seda küll. Kas härra lükkab duelli edasi ettevaatuse pärast?»
«Ma tean, härra, et ettevaatus on üsna kasutu voorus musketäridele, kuid see on
hädavajalik kirikuinimestele. Kuna ma olen musketär ainult ajutiselt, eelistan ma olla
52
ettevaatlik. Mul on au teid oodata kell kaks härra de Treville'i majas. Seal teatan ma
teile sobiva koha.»
Mõlemad noormehed kummardasid ja Aramis eemaldus tänavat mööda, mis viis üles
LuxembourgM lossi juurde, kuna d'Artagnan, nähes, et kell on juba palju, hakkas
sammuma Paljasjalgsete Karmeliitide Kloostri poole, sõnades endamisi:
«Nüüd on selge, et miski ei suuda mind enam päästa. Kui ma aga pean surema, siis
suren ma vähemalt musketäri käe läbi.»
V KUNINGA MUSKETÄRID JA KARDINALI KAARDIVÄELASED.
D'Artagnan ei tundnud Pariisis ühtegi inimest. Nii läks ta duellile Athosega ilma
sekundantideta ja otsustas rahul olla nendega, keda valib ta vastane. Pealegi oli tal kindel
kavatsus sündsalt vabandada musketäri ees, ilmutamata sealjuures nõrkust. Ta kartis, et
duell lõneb nii, nagu ikka on juhtudel, kus noor ja tugev mees võitleb haavatud ja nõrga
vastasega: kui ta kaotab, siis on ta vastase triumf kahekordne, peaks ta aga võitma, siis
süüdistatakse teda reeturlikkuses ja liigses jultumuses.
Muuseas, me kas oleme halvasti kirjeldanud meie seiklusteotsija iseloomu või on
lugeja juba märganud, et d'Artagnan ei olnud sugugi tavaline inimene. Kuigi ta kogu aeg
enesele kinnitas, et ta surm on vältimatu, siiski polnud ta valmis tasahiljukesi surema,
nagu oleks seda tema asemel teinud mõni araverelisem või tagasihoidlikum mees. Ta
mõtles järele nende isikute erinevate iseloomude üle, kellega ta täna võitlema läks, ja olukord
muutus talle selgemaks. Tänu ausale vabandamisele, mida ta kavatses teha Athose
ees, lootis ta saada temaga sõbraks, sest tema suursugune välimus ja karm ilme meeldisid
talle väga. Ta kujutles, et sisendab Porthosele hirmu mõõgaloo tõttu, mida ta võis —
juhul, kui teda kohe ei tapeta — kõigile jutustada ja mis osavalt esitatuna pidi Porthose
täielikult naeruvääristama. Lõpuks, mis puutub aga salakavalasse Aramisesse; siis
53
teda d'Artagnan eriti ei kartnud: sest juhul, kui järjekord üldse temani jõuab, saadab ta
Aramise teise ilma või tabab teda vähemalt näkku — nii nagu Caesar soovitas talitada
Pompeiuse sõduritega —, et igaveseks rikkuda ilu, mille üle see musketär tundis nii suurt
uhkust. D'Artagnan oli täis kõigutamatut otsustavust, mis rajanes ta isa nõuannetel —
nõuannetel, mille sisu oli järgmine: «Mitte midagi taluda kellegi poolt, välja arvatud see,
mida nõuavad kuningas, kardinal ja härra de Tréville.» Niisiis ta pigem lendas kui
sammus Paljasjalgsete Karmeliitide, ehk nagu tollal nimetati, Paljasjalgsete Kloostri
poole. See akendeta ehitus, mida ümbritsesid viljatud väljad, oli vajaduse korral Pré-aux-
Clerci filiaaliks — tavaliseks kohtumiskohaks inimestele, kellel oli kiire.
Kui d'Artagnan silmas tühja maa-ala, mis laius kloostri jalamil, lõi kell kaksteist.
Athos oli pidanud ootama ainult viis minutit. Niisiis oli ta täpne nagu Samaritaine'i
tornikell ja duelliseaduste pedantseimgi tundja ei oleks saanud nuriseda.
Athos, kellele haav ikka veel hirmsat valu tegi, kuigi härra de Tréville'i arst oli selle
uuesti sidunud, istus kivil ja ootas oma vastast talle iseloomuliku kõigutamatu rahuga ja
väärika ilmega. D'Artagnani märgates tõusis Athos ja astus talle viisakalt mõned sammud
vastu. Viimane omakorda sammus vastase poole, kübarat niiviisi käes hoides, et sulg
puudutas maad.
«Mu härra,» lausus Athos, «ma teatasin duellist kahele sõbrale, kes on mulle
sekundantideks, nad ei ole aga veel tulnud. Ma imestan, et nad hilinevad. Neil ei ole see
kombeks.»
«Mu härra, minul ei ole sekundante,» sõnas d'Artagnan, «sest ma jõudsin alles eile
Pariisi ja ei tunne siin veel kedagi peale härra de Tréville'i, kellele mind soovitas minu
isa, sest tal on au tema sõprade hulka kuuluda.»
Athos jäi hetkeks mõttesse.
«Kas te tunnete siin ainult härra de Tréville'i?»
«Jah, härra, ma tunnen ainult teda.»
«Aga sel juhul,» jätkas Athos, kõneldes pooleldi enesele, pooleldi d'Artagnanile, «sel
juhul, kui ma peaksin teid tapma, siis olen ma ju lapsetapja.»
54
«Sugugi mitte, härra,» vastas d'Artagnan, tehes kummarduse, milles ei puudunud
väärikus, «sugugi mitte, sest te osutate mulle au võidelda minuga hoolimata oma
ebamugavast haavast.»
«Ausõna, haav on väga ebamugav, ja pean ütlema, et tegite mulle kuratlikult haiget.
Aga ma võitlen nüüd vasaku käega, taolistel kordadel teen ma seda alati. Ent ärge arvake,
et te selle tõttu pääsete! Ma võitlen hästi mõlema käega. See tuleb teile isegi kahjuks:
vasakukäe-lisega on tülikas võidelda inimestel, kes pole sellega harjunud. Ma kahetsen,
et ei teatanud teile sellest varem.»
«Härra, te olete tõepoolest üliviisakas,» lausus d'Artagnan uuesti kummardades, «ma
olen teile selle eest väga tänulik.»
«Te viite mind segadusse,» vastas Athos peenelt. «Juhul, kui see pole teile
vastumeelt, palun kõnelgem millestki muust. Ah! Neetud! Küll te tegite mulle valu! õlg
lausa põleb.»
«Kui te lubaksite...» sõnas d'Artagnan arglikult.
«Mida, härra?»
«Mul on üks imepärane salv haavade parandamiseks, ema andis selle mulle kaasa ja
ma ojen selle ise ära proovinud.»
«Ja siis?»
«Siis olen ma veendunud, et see salv teeb teid terveks vähem kui kolme päevaga. Ja
kui te kolme päeva pärast olete tervenenud, ka siis, härra, oleks mulle suureks auks teiega
võidelda.» D'Artagnan lausus need sõnad lihtsusega, mis tegi au tema headele
kommetele, ilma et oleks kuidagi varju heitnud tema vaprusele.
«Kuradi pihta, härra,» ütles Athos, «see ettepanek meeldib mulle — mitte, et ma ta
vastu võtaksin, aga sellest on ljöö kauguselt tunda aadlikku. Nõnda kõnelesid ja toimisid
Karl Suure ajastu vaprad mehed, keda iga rüütel endale eeskujuks peab seadma. Kahjuks
ei ole nüüd enam suure imperaatori ajastu. Meie elame kardinali ajastul ja kolme päeva
jooksul — nii hästi kui meie ka oma saladust hoiaksime — oleks teada, et kavatseme
võidelda, ja meid hakataks selles kohe takistama. Pagan võtaks, kas need hulkurid ei tule
juba ükskord?»
55
«Härra, kui teil on kiire,» ütles d'Artagnan Athosele niisama lihtsalt, nagu ta hetke
eest oli teinud ettepaneku lükata duell edasi kolme päeva võrra, «kui teil on kiire ja te
sooviksite mind kohe teise ilma saata, siis palun teid, ärge laske end millestki segada.»
«Ka need sõnad meeldivad mulle,» ütles Athos, armastusväärselt d'Artagnanile
noogutades, «nii ei kõnele kaugeltki rumal inimene, ja kindlasti on need õilsa inimese
sõnad. Härra, teiesugused mehed meeldivad mulle, ja ma näen, et kui üks meist teist ei
tapa, siis pakub vestlus teiega mulle hiljem tõelist lõbu. Palun teid, ootame need härrad
siiski ära, mul on aega küllalt ja nii on ka korrektsem. Ah, nagu ma näen, üks neist ongi
juba siin.»
Tõepoolest, hiiglaslik Porthos ilmus nähtavale Vaugirard'i tänava lõpus.
«Mis!» hüüatas d'Artagnan, «kas teie üks sekundant on härra Porthos?»
«Seda küll. Kas te pole sellega nõus?»
«Ei, mitte mingil juhul.»
«Ja seal on mu teine sekundant.»
D'Artagnan pöördus Athose poolt näidatud suunas ja tundis ära Aramise.
«Mis!» hüüdis ta veel enam imestunult kui esimesel korral, «teie teine sekundant on
härra Aramis!»
«Kahtlemata! Kas teie siis ei tea, et meid ei nähta iialgi üksinda? Et meid nii
musketäride kui ka kaardiväelaste seas, nii õukonnas kui ka linnas Athoseks, Port-hoseks
ja Aramiseks ehk kolmeks lahutamatuks nimetatakse? Ent kuna te tulite Dax'ist või
Pau'st. . .»
«Tarbes'ist,» vastas d'Artagnan.
«Siis on teil lubatud seda pisiasja mitte teada,» ütles Athos.
«Ausõna,» ütles d'Artagnan, «teie hüüdnimed on tabavad, härrad, ja juhul, kui
kuuldus minu seiklusest peaks levima, kinnitaks see vähemalt seda, et teie liit ei ole
rajatud iseloomude erinevusele.»
Vahepeal oli Porthos lähenenud ja tervitas käeviipega Athost, siis pöördus ta
d'Artagnani poole ja seisatas jahmunult.
56
Ütleme möödaminnes, et Athos oli vahetanud mõõgarihma ja ära võtnud mantli.
«Ohoo! Mis see siis tähendab?» küsis Porthos.
«Sellesama härraga ongi mul duell,» ütles Athos, käega d'Artagnani poole viibates ja
ühtlasi nagu Port- host tervitades.
«Ka mina võitlen temaga,» ütles Porthos.
«Kuid alles kell üks,» vastas d'Artagnan.
«Ja ka mina võitlen selle härraga,» ütles Aramis võitlusväljale jõudes.
«Ent alles kell kaks,» sõnas d'Artagnan samasuguse rahuga.
«Mis põhjusel sa temaga võitled, Athos?»
«Ma tõepoolest ei tea hästi, ta tegi mu õlale haiget. Aga sina, Porthos?»
«Ma võitlen sellepärast, et ma võitlen,» vastas Porthos punastades.
Kõike tähelepanev Athos nägi peent naeratust gaskoonlase huulil.
«Me vaidlesime riietusküsimuste üle,» ütles noormees.
«Ja sina, Aramis?» küsis Athos.
«Mina võitlen usuküsimuste pärast,» vastas Aramis, andes d'Artagnanile märku, et
see hoiaks saladuses duelli põhjuse.
Athos nägi jälle naeratust d'Artagnani huulil.
«Kas tõesti?»
«Jah, oli üks koht Pühast Augustinusest, mille suhtes meie arvamused erinesid,» ütles
gaskoonlane.
«See on ilmselt tark mees,» pomises Athos endamisi.
«Nüüd, mu härrad, kus te olete kõik kokku kogunenud, lubage, et ma teie ees
vabandan.»
Sõna juures «vabandan» tõmbus Athose laup pilve, põlglik naeratus libises Porthose
huulile ja Aramis raputas vastuseks pead.
«Teie ei mõista mind, härrad.» ütles d'Artagnan pead tõstes. Ta näol mängles sel
hetkel päikesekiir, mis kuldas üle ta peened ja julged näojooned. «Ma palun teilt
vabandust seks puhuks, kui ma ei saa tasuda oma võlga kõigile kolmele. Härra Athosel
on õigus mind taopa esimesena, mis vähendab tunduvalt minu võlakohustuse Täärtust
teie suhtes, härra Porthos, ja teie suhtes, härra
57
Aramis, muudab ta selle väärtuse nulliks. Niisiis, härrad, kordan ma teile, ma palun
vabandust, aga ainult selle eest... ja nüüd, tähelepanu!» Neid sõnu lausudes tõmbas
d'Artagnan mõõga rüütellikult tupest.
Veri tõusis d'Artagnanile pähe. Sel hetkel oli ta valmis haarama mõõka kõikide
kuningriigi musketäride vastu, nii nagu ta seda praegu tegi Athose, Porthose ja Ara-mise
vastu.
Kell oli veerand üks. Päike paistis seniidist ja kõrvetas ägedalt duellikohaks valitud
maa-ala.
«Ilm on väga palav,» ütles Athos oma mõõka haarates, «aga siiski ei saa ma kuube
ära võtta, sest just praegu tundsin ma, et haav jookseb verd. Ma kardan häirida härrat
sellega, et näitan talle verd, mida ta ise pole voolama pannud
«Tõepoolest, mu härra,» vastas d'Artagnan, «kinnitan teile, et nii vapra aadlimehe
vere voolamist näen ma alati suure kahetsusega, olgu see siis valatud kas minu või mõne
teise poolt. Seepärast võitlen ma kuues nagu teiegi.»
«Hüva, hüva,» ütles Porthos, «aitab juba viisakustest. Ärge unustage, ka meie ootame
oma järjekorda.»
«Kui te kõnelete nii sündsusetult, siis te kõnelete ainult enda nimel, Porthos,»
katkestas teda Aramis. «Mina leian, et härrad vahetasid mõtteid nii, nagu on sobiv kahele
aadlikule.»
«Olen teie käsutuses,» ütles Athos kohale asudes.
«Ootasin ainult teie korraldust,» vastas d'Artagnan ja ristas mõõga.
Vaevalt jõudsid aga rapiirid kokkupõrkel heliseda, kui kloostri nurga tagant ilmus
salk Tema Eminentsi kaardiväelasi de Jussaci juhtimisel.
«Kardinali kaardiväelased!» karjatasid Porthos ja Aramis ühest suust. «Mõõk tuppe,
härrad! Mõõk tuppe!»
Aga oli juba hilja . Kahte võitlejat oli nähtud poosis , mis ei lubanud kahelda nende
kavatsustes.
«Hei!» hüüdis de Jussac nendele lähenedes ja oma meestele märku andes talle
järgneda. «Hei! Musketärid! Ma näen, siin võideldakse? Ja milleks antakse siis edikte?»
«Te olete väga suuremeelsed, härrad kaardiväelased,»
58
vastas Athos raevukalt, sest de Jussac oli üks üleeilsetest kallaletungijatest. «Kinnitan
teile, et kui meie näeme teid võitlemas, hoidume hoolega teid selles takistamast. Laske
siis ka meid toimida oma heaksarvamise järgi ja te lõbustate end ilma vaeva nägemata.»
«Härrad, pean teile kahetsusega teatama, et see on võimatu,» vastas de Jussac.
«Kohustused eelkõige. Palun, pange mõõgad tuppe ja järgnege meile!»
«Härra,» ütles Aramis, ahvides järele de Jussaci, «suurima heameelega järgneksime
teie lahkele kutsele, kui see oleneks ainult meist. Kahjuks on see aga võimatu: härra de
Treville keelas meil selle ära. Minge aga edasi, see on parim, mida võite teha.» Pilge ajas
de Jussaci marru.
«Kui te ei kuula meie käsku, siis me ründame,» hüüdis Jussac.
«Neid on viis,» ütles Athos poolsosinal, «meid aga ainult kolm; me saame veel kord
lüüa. Peame surema siin, sest olgu teile teada: võidetuna ma kapteni ette enam ei ilmu!»
Sel ajal kui de Jussac oma sõdureid rivistas, liginesid Athos, Porthos ja Aramis
üksteisele.
Sellest ainsast hetkest piisas d'Artagnanile otsustamiseks: see oli üks neid sündmusi,
mis on määrava tähtsusega inimese elus. Tuli valida kuninga ja kardinali vahel. Kui valik
oli juba kord tehtud, tuli ka selle juurde jääda. Võidelda, see tähendas seaduserikkumist,
see tähendas peaga riskeerimist, see tähendas korrapealt ministri — kuningast võimsama
isiku vaenlaseks muutumist. Noormees mõistis seda kõike, kuid tema kiituseks peame
ütlema — ta ei kõhelnud hetkegi. Pöördudes Athose ja ta sõprade poole, lausus
d'Artagnan:
«Härrad, lubage, et parandan veidi teie sõnu. Te ütlesite, et teid on ainult kolm,
minule aga näib, et meid on neli.»
«Teie ei kuulu ju meie hulka,» vastas Porthos.
«Tõepoolest puudub mul musketäri riietus, aga mul on musketäri hing. Ma tunnen, et
mul rinnas lööb musketäri süda, ja see haarab mind kaasa.»
«Hoidke kõrvale, noormees!» hüüdis de Jussac, kes d'Artagnani žestidest ja näoilmest
taipas ta kavatsust.
59
«Me nõustume sellega, et te lahkute. Päästke oma nahk! Minge kiiresti!»
D'Artagnan ei liigutanudki.
«Te olete tõesti tore poiss,» ütles Athos noormehe kätt surudes.
«Kähku, kähku! Otsustagem juba ükskord!» hüüdis de Jussac.
«Peab midagi ette võtma,» ütlesid Porthos ja Aramis.
«Härra on väga suuremeelne,» ütles Athos.
Kõik kolm mõtlesid d'Artagnani noorusele ja kartsid ta kogenematust.
«Meid on ainult kolm, kellest üks on haavatud, ja siis veel lisaks üks laps,» jätkas
Athos, «aga ikkagi öeldakse, et meid on neli.»
«Jah, aga võib-olla peaks taganema!» hüüdis Porthos.
«Seda ei saa teha,» vastas Athos.
D'Artagnan mõistis, miks nad ei suutnud otsustada.
«Härrad, katsetage siiski minuga. Vannun teile oma au juures, et ma ei lahku siit, kui
peaksime kaotama.»
«Kuidas on teie nimi, vapper nooruk?» küsis Athos.
«D'Artagnan.»
«Olgu siis! Athos, Porthos, Aramis ja d'Artagnan, edasi!» hüüdis Athos.
«Noh, härrad, kas te jõuate lõpuks otsusele?» hüüdis ' de Jussac kolmandat korda.
«Asi on otsustatud, härrad,» ütles Athos.
«Mis te siis otsustasite?» küsis de Jussac.
«Meil on au teid rünnata,» vastas Aramis, tõstes ühe käega kübara ja haarates teisega
mõõga.
«Ah, te kavatsete vastu hakata!» hüüdis de Jussac.
«Kurat võtaks! Kas see siis üllatab teid?»
Raevuhoos, kuid teatava süsteemikindlusega sööstsid üheksa võitlejat üksteise peale.
Athos võitles kardinali soosiku, kellegi Cahusaciga, Porthos Bicarafga. Aramisel tuli
aga võidelda kahe vaenlasega. D'Artagnani vastaseks oli de Jussac ise.
Noore gaskoonlase süda peksis lõhkemiseni. Jumal tänatud, mitte küll hirmust, ta ei
tundnud selle varjugi, vaid ärevusest. Ta võitles nagu märatsev tiiger, pööreldes kümme
korda ümber vastase, muutes kakskümmend korda taktikat ja asukohta . De Jussaci hüüti
tol ajal
60
«heaks mõõgatundjaks» ja ta oli väga vilunud vehkleja. Siiski nägi ta hirmsat vaeva,
et kaitsta end nobeda ja liikuva vastase vastu, kes iga hetk põikas kõrvale mõõga-hoopide
eest, kes ründas igast küljest korraga ja ise sealjuures pareeris vastase hoope inimesena,
kes peab väga lugu oma tervest nahast.
Lõpuks hakkas de Jussac selle võitluse juures kannatust kaotama. Maruvihane, et teda
ründas vastane, keda
61
de Jussac pidas poisikeseks, ägestus ta ja tegi vigu. D'Artagnan, kellel puudus
praktika, kuid kes see-eest oli tugev teoorias, kahekordistas rünnakut. De Jussac,
soovides võitlust lõpetada, sihtis vastase pihta hirmsa hoobi, mis ta enese peaaegu pikali
paiskas. Kuid d'Artagnan pareeris ja sel ajal kui de Jussac ennast püsti ajas, libistas
d'Artagnan enese ussina mõõga alt läbi ja torkas vastasele mõõga kehasse. De Jussac
langes tombuna maha.
Seepeale heitis d'Artagnan kiire ja mureliku pilgu üle võitlusvälja.
Aramis oli juba tapnud ühe oma vastastest, teine aga ründas teda ägedalt. Sellele
vaatamata oli Aramise seisukord hea ja ta võis ennast ise kaitsta.
Bicarat ja Porthos olid teineteist samaaegselt haavanud. Porthos oli saanud
mõõgahoobi käsivarde, Bicarat reide. Kuna aga kumbki haav ei olnud tõsine, siis võitlesid
nad seda vihasemalt edasi.
Athos, keda Cahusac oli uuesti haavanud, muutus silmanähtavalt kahvatumaks. Ta ei
taganenud aga sammugi. Ta oli ainult kätt vahetanud ja võitles nüüd vasakuga.
Vastavalt tol ajal kehtivatele duellireeglitele oli d'Artagnanil õigus kedagi abistada.
Vaadates ringi, et näha, kes kaaslastest vajab toetust, üllatas teda Athose pilk. See pilk oli
väga paljuütlev. Athos oleks aga pigem surnud kui appi hüüdnud: kuid ta võis vaadata ja
pilguga abi paluda. D'Artagnan mõistis. Välkkiire hüppega sööstis ta vastu Cahusaci
külge, ise kisendades:
«Minu juurde, härra kaardiväelane, ma tapan teid!»
Cahusac pöördus ringi. Oli ka viimane aeg, sest Athos, keda üksnes ääretu vaprus
üleval hoidis, vajus ühele põlvele.
«Põrgu päralt! Palun teid, noormees, ärge tapke teda,» hüüdis ta d'Artagnanile. «Kui
terveks saan, on mul temaga üks vana arve õiendada. Tehke ta relvituks, lööge tal mõõk
käest! Nii! Hästi! Suurepärane!»
Selle hüüatuse põhjustas Cahusaci mõõk, mis lendas omanikust kahekümne sammu
kaugusele. D'Artagnan ja Cahusac tormasid korraga mõõga juurde: üks selleks, et mõõka
tagasi saada, teine selleks, et seda endale
62
võita. Väledam d'Artagnan jõudis ette ja pani jala mõõga peale.
Cahusac jooksis Aramise poolt tapetud kaardiväelase juurde, haaras viimase mõõga ja
tahtis d'Artagnani juurde tagasi tulla. Teel sattus ta aga Athose peale, kes vahepeal oli
hinge tõmmanud hetke jooksul, mis d'Artag-nan talle oli võimaldanud. Athos tahtis uuesti
võitlust alustada, kartes, et muidu d'Artagnan tapab ise ta vastase. D'Artagnan sai aru, et
kui ta nüüd vahele segaks, oleks see karuteene Athosele. Ja tõepoolest, mõne hetke pärast
langeski Cahusac, kõri mõõgaga läbi lõigatud.
Samal ajal hoidis Aramis mõõka mahapaisatud vastase rinnal ja sundis teda armu
paluma.
Jäid järele veel Porthos ja Bicarat. Porthos suurustas ja hooples, küsides Bicaraflt
võitluse ajal kellaaega ja soovis talle õnne seltskonna arvel, kelle hulka ta vend oli
sattunud Navarra rügemendis. Kuigi Porthos kogu aeg pilkas, ei saavutanud ta ometi
midagi. Bicarat oli neid raudseid mehi, kes langevad ainult surnutena.
Siiski oli vaja lõpetada. Iga hetk võis saabuda patrull ja kinni võtta kõik võitlejad, nii
haavatud kui ka terved, nii kuninga kui ka kardinali mehed. Athos, Aramis ja d'Artagnan
piirasid Bicarat' sisse ja sundisid ta alistuma. Kuigi ta oli üksinda kõigi vastu, pealegi
reiest haavatud, siiski tahtis ta edasi võidelda. Ennast istukile ajanud de Jussac hüüdis
talle, et ta alistuks. Bicarat oli gaskoonlane nagu d'Artagnangi. Ta tegi end kurdiks ja
ainult naeris. Kahe mõõgahoobi pareerimise vaheajal leidis ta aega osutada mõõgateraga
lapikesele maale:
«Siin,» ütles ta piiblisalmi matkides, «siin sureb Bicarat, ainus nendest , kes on
temaga.»
«Aga neid on neli sinu vastu. Lõpeta! Ma käsin!»
«Kui sa käsid, siis on teine asi,» ütles Bicarat. «Kuna sa oled minu ülemus, siis pean
ma sõna kuulma.»
Ta hüppas tagasi, murdis mõõga põlve peal pooleks, et see vaenlaste kätte ei satuks,
viskas tükid üle kloostri-müüri ja pani käed rinnal risti, ise vilistades kardinalistlikku
laulukest.
Vahvust austatakse alati, isegi vaenlaste poolt. Musketärid tervitasid Bicarafd
mõõkadega ja pistsid need siis
63
tuppe. D'Artagnan tegi niisamuti ja toimetas seejärel Bicarat' abiga, kes ainukesena
oli püsti jäänud, de Jussaci, Cahusaci ja Aramise poolt haavatud vastase kloostri eeskotta.
Nagu ütlesime, oli neljas surnud. Nad helistasid uksekella ja, viies kaasa neli mõõka
viiest, sammusid joobununa rõõmust härra de Treville'i maja poole.
Musketäre võis näha sammumas käe alt kinni hoides, kusjuures nad võtsid enda alla
kogu tänava ja haarasid tee pealt kaasa iga vastutuleva musketäri, nii et nende käik
kujunes lõpuks tõeliseks triumfimarsiks. D'Artagnan oli õnnejoovastuses, ta kõndis
Athose ja Porthose vahel ning kallistas neid õrnalt.
«Kui ma ei ole veel musketär,» ütles ta oma uutele sõpradele üle de Treville'i maja
läve astudes, «siis on mind vähemalt õpilaseks vastu võetud, kas pole nii?»
VI TEMA MAJESTEET KUNINGAS LOUIS XIII.
Juhtum põhjustas suurt kära. Avalikult oli de Treville musketäride peale maruvihane,
salaja aga õnnitles neid. Kuid aega polnud kaotada, tuli hoiatada kuningat. De Treville
kiirustas Louvre'isse. Kahjuks oli juba hilja. Kardinal oli kuninga juures ja de Treville'ile
öeldi, et kuningas töötab ning ei võta kedagi vastu. Õhtul tuli de Treville sel ajal, kui
kuningas mängis kaarte. Kuningas võitis. Kuna Tema Majesteet oli väga kitsi , siis oli ta
suurepärases tujus. Sellepärast hüüdis ta juba kaugelt, märgates de Treville'i:
«Tulge aga siia, härra kapten, tulge aga tulge, ma tahan teiega tõrelda. Kas te teate, et
Tema Eminents kaebas teie musketäride peale ja on veel praegugi ärritusest haige. Ah,
need teie musketärid, need kiidukuked, nad on ju lausa kõrilõikajad!»
«Mitte sugugi, kõrgus,» vastas de Treville, kes nägi esimesest pilgust, missuguse
pöörde asi võtab, «otse vastupidi, nad on head inimesed, vagad nagu talled, kellel on vaid
üksainus soov, uskuge mind: et nende mõõk
64
väljuks tupest ainult Teie Majesteedi teenimiseks. Aga mis parata, kui kardinali
kaardiväelased vahetpidamata tüli norivad? Juba oma väeosa au pärast on noormehed
sunnitud võitlema.»
«Pidage, härra de Treville!» hüüdis kuningas. «Pidage! Võiks arvata, et jutt on
mõnest ususeltsist! Tõesti, mu kallis kapten, ma võtaksin teilt heameelega ära teie
kaptenitunnistuse ja annaksin selle preili Chemeraulfle, kelle ma kloostriülemaks lubasin
määrata. Ärge aga arvake, et ma teid niiviisi sõnapealt usun. Mind nimetatakse Louis
Õiglaseks, härra de Treville, ja kohe saame näha ...»
«Just sellepärast, et ma teie õiglust usaldan, kõrgus, ootan ma rahulikult ja
kannatlikult, mida Tele Majesteet suvatseb teha.»
«Kannatage, kannatage, härra,» vastas kuningas, «ma ei lase teid kaua oodata.»
Tõepoolest, õnn pöördus ja kuna kuningas hakkas kaotama seda, mis ta enne oli
võitnud, siis oli ta rõõmus, kui leidis ettekäände — antagu meile andeks kaardi-mängijate
väljendus, mille päritolu, peame tunnistama, on meile teadmata —, et mängida Karl
Suurt*. Mõne hetke möödudes kuningas tõusis ja pani taskusse tema ees laual oleva raha,
millest suurem osa oli võidetud.
«La Vieuville, tulge minu asemele,» ütles kuningas, «ma pean härra de Treville'iga
tähtsa asja pärast kõnelema. Ah jaa ... mul oli seal kaheksakümmend luidoori: pange välja
niisama palju, et kaotajad ei nuriseks. Õiglus eelkõige!»
Siis pöördus ta de Treville'i poole, sammus temaga aknaorva juurde ja jätkas:
«Või nii, härra, teie ütlete siis, et Tema Eminentsi kaardiväelased norisid
musketäridega tüli?»
«Just nii, kõrgus, nagu alati.»
«Kuidas see siis õieti juhtus, kõnelge. Te teate ju, kallis kapten, et kohtunik peab
mõlemad pooled ära kuulama.»
«Ah, mu jumal! Kõik oli nii lihtne ja loomulik. Kolm minu parimat sõdurit, keda Teie
Majesteet nime järgi
* Väljend selle kohta, kui ei anta revanšivõimalust.
65
tunneb, kelle ustavust ta rohkem kui ühel korral on hinnanud, kes kogu hingega on
andunud kohusetäitmisele, võin seda Teie Majesteedile kinnitada, ühesõnaga, kolm minu
parimat sõdurit, härrad Athos, Porthos ja Aramis olid jalutamas ühe noore gaskoonlasega,
keda ma neile samal hommikul olin soovitanud. Nad pidid minema Saint-Germaini,
arvan ma, ja kohtumiskohaks olid nad määranud Paljasjalgsete Karmeliitide Kloostri, kus
neid segati härrade de Jussaci, Cahusaci, Bicarat' ja veel kahe kaardiväelase poolt, kes nii
hulgakesi koos kavatsesid kindlasti kuninglikku edikti rikkuda.»
«Ah, või nii oli asi! Te panete mind mõtlema,» ütles kuningas, «kindlasti tulid nad ise
sinna võitlema.»
«Ma ei süüdista neid, kõrgus, aga arvaku Tema Majesteet ise, mis teevad viis
relvastatud inimest nii üksildases paigas, nagu on seda karmeliitide kloostri ümbrus.»
«Jah, teil on õigus, Treville, teil on õigus.»
«Kui nad märkasid musketäre, muutsid nad oma kavatsust, unustasid omavahelise
viha ühise vihavaenu tõttu musketäride vastu. Teie Majesteedil on ju teada, et
musketärid, kes on ustavad kuningale, ja ainult kuningale, on kardinalile ustavate
kaardiväelaste loomulikud vaenlased.»
«Ja-jaa, Treville,» sõnas kuningas nukralt. «Uskuge mind, nii kurb on vaadata, et
Prantsusmaal on kaks parteid, et kuningriigil on kaks pead. Aga see lõpeb ükskord,
Treville, see lõpeb ükskord. Te ütlete siis, et kaardiväelased norisid musketäridega tüli?»
«Ma ütlesin, et arvatavasti juhtus kõik nii, ma ei või seda aga vanduda, kõrgus. Te
teate, kui raske on tõde jalule seada, kui ei omata niisugust suurepärast vaistu, mille tõttu
Louis XIII on saanud hüüdnime Õiglane...»
«Teil on õigus, Treville. Kuid teie musketärid ei olnud seal aga üksi. Nendega oli
kaasas keegi poisike?»
«Jah, kõrgus, ja pealegi oli üks haavatud, seega kolm musketäri, neist üks haavatu, ei
pannud mitte üksnes vastu viiele kõige kardetavamale kardinali kaardiväelasele, vaid lõid
neist isegi neli reast välja.»
«See oli ju võit!» hüüdis kuningas, «täielik võit!»
«Jah, kõrgus, niisama täielik võit kui Ce sillal.»
66
«Neli meest, neist üks haavatud ja,üks poisike, ütlesite te?»
«Vaevalt nooruk, kes käitus antud olukorras nii suurepäraselt, et julgeksin võtta
endale vabaduse teda Teie Majesteedile soovitada
«Kuidas on ta nimi?»
«D'Artagnan, kõrgus. Ta on ühe minu vanima sõbra poeg, selle mehe poeg, kes koos
kuninga, teie isaga tegi läbi kuulsusrikka partisanisõja.»
«Ja te ütlete, et see noormees käitus vapralt? Jutustage, Treville, te teate, ma armastan
sõja- ja lahingulugusid.»
Kuningas Louis XIII asetas käe puusa ja keerutas uhkelt vurre.
«Kõrgus,» jätkas de Treville, «nagu ma juba ütlesin, on härra d'Artagnan veel
peaaegu laps ja kuna tal pole au kuuluda musketäride hulka, oli ta erariietes. Kui härra
kardinali kaardiväelased nägid, kui noor ta oli ja et ta pealegi ei kuulunud musketäride
väeossa, soovitasid nad temal lahkuda, enne kui nad asuvad ründama.»
«Noh, näete nüüd, Treville,» katkestas teda kuningas, «ikkagi ründasid nemad.»
«Õigus, õigus, selles ei ole enam mingit kahtlust. Niisiis nad käskisid tal lahkuda.
Noormees aga vastas, et ta on hingelt musketär ning piiritult ustav Tema Majesteedile ja
jääb seepärast härrade musketäride juurde.»
«Tubli noormees!» sosistas kuningas.
«Ta jäi tõepoolest nende juurde. D'Artagnani isikus on Tema Majesteet saanud endale
kindla võitleja, sest just tema andis hirmsa moõgahoobi Jussacile, mis nii väga vihastas
kardinali.»
«Kas tema siis haavas Jussaci?» hüüdis kuningas. «See laps! Treville, see on
võimatu.»
«See on tõsi, nagu mul on au Teie Majesteedile teatada.»
«Jussac on ometi kuningriigi esimesi vehklejaid.»
«Mis parata, kõrgus. Ta leidis endale väärilise vastase.»
«Treville, ma tahan näha seda noormeest, tahan teda näha. Ja kui tema heaks saab
midagi teha, siis ka teeme.»
«Millal suvatseb Teie Majesteet teda vastu võtta?»
«Homme kell kaksteist.»
67
«Kas ma toon ta üksi siia?»
«Ei, tooge kõik neli. Tahan neid kõiki korraga tänada. Ustavad inimesed on
haruldased, Treville, ustavust tuleb hüvitada.»
«Kell kaksteist oleme Louvre'is, kõrgus.» «Tulge aga kõrvaluksest, Treville,
kõrvaluksest. Kardinalil ei ole vaja teada ...»
«Jah, kõrgus.»
«Te mõistate mind, Treville, edikt on ikkagi edikt. Kahevõitlused on rangelt
keelatud.»
«Sellel kokkupõrkel, kõrgus, ei olnud midagi ühist kahevõitlusega, see oli kaklus.
Tõestuseks on asjaolu, et viis kardinali kaardiväelast ründasid kolme minu musketäri ja
härra d'Artagnani.»
«See on õige, Treville,» ütles kuningas, «aga ükskõik, tulge ikkagi kõrvalukse
kaudu.»
Treville naeratas. Oli isegi suur saavutus, et see laps tõstis mässu oma isanda vastu.
Ta kummardas aupaklikult kuninga ees ja lahkus tema loal.
Veel samal õhtul kuulsid musketärid aust, mis neile osaks pidi saama. Kuna nad juba
küllalt kaua tundsid kuningat, ei liigutanud see neid eriti. D'Artagnan aga, tänu
gaskoonlase kujutlusvõimele, nägi õnne saabuvat ja kogu öö veetis ta kaunite unelmate
hõlmas. Juba kell kaheksa hommikul oli ta Athose juures.
DArtagnan leidis musketäri juba täiesti riides ja välja minemas. Kuna vastuvõtt
kuninga juures oli määratud alles keskpäevaks, kavatses ta minna Porlhose ja Aramisega
Luxembourg'i tallide lähedal asuvale väljakule paume'i 1 mängima. Athos kutsus
d'Artagnani kaasa, ja kuigi viimane ei olnud kunagi mänginud ega tundnud seda mängu,
nõustus ta siiski — ta ei teadnud, mis teha ajaga kuni kella kaheteistkümneni, sest praegu
oli kell alles üheksa.
Mõlemad musketärid olid juba kohal ja mängisid palli. Igal spordialal osav Athos
läks dArtagnaniga vastaspoolele ja kutsus nad välja. Aga juba esimese liigutuse juures,
kuigi ta mängis vasaku käega, mõistis ta, et haav on veel liiga värske ega luba nii suurt
pingutust. D'Ar-
68
tagnan jäi üksi ja kuna ta ütles, et tal puudub vilumus reeglipäraseks võistlemiseks,
siis mängiti punkte arvestamata. Korraga aga möödus Porthose heraklesliku randmega
heidetud pall nii ligidalt d'Artagnani näost, et viimane mõtles: kui pall oleks teda tabanud
näkku, oleks tulnud audientsist kuninga juurde loobuda — siis ei saaks ta sinna minna.
Gaskoonlasele omase kujutlusvõimega aga uskus d'Artagnan, et sellest audientsist oleneb
1раите — sportlik mäng, mida mängiti reketitega.
kogu ta tulevik. Ta kummardas viisakalt Porthosele ja Aramisele ja lausus, et ta ei hakka
mängima enne, kui on võimeline nendega võistlema. D'Artagnan eemaldus ning istus
nööri lähedale pealtvaatajate tribüünile.
DArtagnani õnnetuseks viibis pealtvaatajate hulgas üks Tema Eminentsi
kaardiväelastest, kes oli ikka veel maruvihane kaaslaste eilse lüüasaamise pärast. Ta
tõotas endale, et haarab kinni esimesest kättemaksu-võimalusest. Kaardiväelase arvates
oligi see võimalus nüüd saabunud. Ta pöördus oma kaaslase poole ja ütles:
«Pole midagi imestada, et see noormees kardab palli, ta on kindlasti musketäride
õpipoiss.»
D'Artagnan pöördus nagu ussist nõelatult ja heitis uuriva pilgu kaardiväelasele, kes
oli öelnud solvava lause.
«Kuradi pihta,» jätkas kaardiväelane ülbelt vurre siludes, «silmitsege mind niipalju
kui tahate, mu väike härrake, ma ütlesin seda, mis ütlesin.»
«Ja kuna see, mis te ütlesite, on liiga selge ega vaja mingit selgitust,» vastas
d'Artagnan sosinal, «siis palun teid mulle järgneda.»
«Millal?» küsis kaardiväelane samuti pilkavalt.
«Palun otsekohe.»
«Teie muidugi teate, kes ma olen?»
«Ma ei tea ja ei tahagi seda teada.»
«Te eksite, sest kui te teaksite mu nime, siis võib-olla ei oleks teil nii kiire.»
«Kuidas on teie nimi?»
«Bernajoux, teie käsutuses.»
«Niisiis, härra Bernajoux,» sõnas d'Artagnan rahulikult, «ma ootan teid ukse juures.»
«Minge, härra, ma järgnen teile.»
«Ärge aga väga kiirustage, härra, et keegi ei märkaks,
69
et me väljume koos. Te mõistate, et liiga palju rahvast segaks meid toimingu juures,
mida kavatseme sooritada
«Hästi,» vastas kaardiväelane, kes oli üllatatud, et ta nimi noormehele nii vähe mõju
avaldas.
Tõepoolest tundsid kõik Bernajoux' nime, välja arvatud võib-olla üksnes d'Artagnan.
See nimi esines kõige sagedamini igapäevastes tülides, mille vastu olid võimetud kõik
kuninga ja kardinali ediktid.
Porthos ja Aramis olid niivõrd mänguhoost haaratud, Athos aga jälgis neid niisuguse
tähelepanuga, et nad ei märganudki, kui nende noor kaaslane väljus. D'Artagnan jäi ukse
juures seisma, nagu ta oli teatanud Tema Eminentsi kaardiväelasele, kes talle hetke pärast
järgnes. D'Artagnanil ei olnud aega kaotada, arvestades kella kaheteistkümneks määratud
audientsi kuninga juures. Ta vaatas kiiresti ümber ja nähes, et tänav on lage, ütles oma
vastasele:
«Ausõna, kuigi teie nimi on Bernajoux, on teil õnne, et tegemist on ainult
musketäride õpipoisiga. Kuid te ei pruugi rahutust tunda, ma teen, mis on minu võimuses.
Kaitske end!»
«Mulle näib, et koht on üsna halvasti valitud,» ütles see, keda d'Artagnan oli duellile
välja kutsunud. «Meil oleks hoopis parem Saint-Germaini kloostri taga või Pre-aux-
Clerc'is.»
«Teil on õigus,» vastas d'Artagnan, «kahjuks pean ma aga kiirustama, täpselt kell
kaksteist on mul kohtumine . Niisiis, kaitske end, kaitske end, härra!»
Bernajoux ei olnud mees, kellele oleks pidanud niisugust asja kaks korda ütlema.
Samal hetkel vaikus kaardiväelase mõõk ja ta tormas vastase peale, keda lootis kohutada,
arvestades tema noorust.
D'Artagnan oli eile hea kooli läbi teinud. Joovastatuna äsjasest võidust ja tulevikus
osaks langevast soosingust, oli ta kindlalt otsustanud mitte sammugi taganeda. Mõõgad
ristusid, d'Artagnan püsis aga kindlalt paigal ja vastane oli sunnitud sammu tagasi
astuma . Bernajoux' mõõk paindus kõrvale, d'Artagnan sai mõõga vabaks, paiskus
ettepoole ja torkas mõõga vastasele õlga. Nüüd taganes d'Artagnan omakorda ja tõstis
mõõga. Bernajoux aga hüüdis, et sellest polevat midagi, ja ründas
70
pimestatult oma vastast, sattudes otse d'Artagnani mõõgale. Siiski ta ei kukkunud ega
tunnistanud end võidetuks. Ta hoidus vaid võideldes de la Tremouille' villa poole, kus
teenis üks ta sugulane. D'Artagnan ei teadnud, kui raskelt ta oma vastast haavas, ja ründas
teda ägedalt. Kindlasti oleks d'Artagnan vastase kolmanda hoobiga surmanud, kui kära
tänavalt poleks palliplatsini tunginud. Kaks kaardiväelase sõpra, kes olid kuulnud teda
d'Artagnaniga kõnelemas ja näinud pärast seda väljumas, tormasid tänavale, mõõgad
käes, ja asusid ründama võitjat. Otsekohe ilmusid ka Athos, Porthos ja Aramis ja sundisid
kaardiväelasi ümber pöörduma, kui need olid just d'Artagnani kallale tormamas. Samal
silmapilgul kukkus Bernajoux maha. Kuna kaardiväelasi oli ainult kaks nelja vastu,
hakkasid nad appi hüüdma: «De la Tremouille' maja inimesed, tulge appi!» Selle hüüde
peale tormasid kõik majas viibivad mehed välja ja sööstsid nelja kaaslase peale, kes
omakorda hüüdsid: «Siia, musketärid!»
Seda hüüet oli varemgi kuuldud. Teati, et musketärid on Tema Eminentsi vaenlased,
ja vaenu tõttu kardinali vastu armastati neid. Seepärast asusid teiste väeosade
kaardiväelased, kes ei allunud Punasele Hertsogile, nagu Aramis teda nimetas, nendes
tülides tavaliselt kuninglike musketäride poolele. Kolmest möödaminevast des Es-sartsM
väeosa kaardiväelasest tulid kaks appi neljale sõbrale, kuna üks jooksis de TrevilleM
maja juurde, ise karjudes: «Appi, musketärid, appi!» Nii nagu tavaliselt, oli de TrevilleM
maja täis musketäre, kes kohe sööstsfd appi oma kaaslastele. Segadus muutus üldiseks,
kuid ülekaal oli musketäride poolel. Kardinali kaardiväelased ja de la Tremouille' mehed
tõmbusid tagasi majja ja sulgesid uksed küllaltki õigeaegselt, et koos nendega ei tungiks
sisse ka vaenlased. Haavatu oli otsekohe majja kantud ja nagu me juba ütlesime, viibis
väga raskes seisukorras.
Musketäride ja nende liitlaste seas oli ärevus haripunktil ja arutati juba seda, kas mitte
de la Tremouille' maja põlema pista, et sellega karistada tema teenrite jultumust, kes olid
söandanud kuninglikele musketäridele kallale tungida. Keegi oli teinud selle ettepaneku,
mis
71
vaimustusega vastu võeti, õnneks lõi kell üksteist. D'Artagnanile ja ta sõpradele
meenus audients ja kuna neil oli kahju, et nii head nalja tehakse ilma nendeta, siis
õnnestus neil lõpuks palavaid päid jahutada. Rahulduti sellega, et visati mõned kivid
vastu uksi . Uksed aga püsisid kindlalt. Lõpuks tüdineti. Pealegi olid ettevõtte juhid
teistest juba hetke eest lahkunud ja sammusid de Treville’i maja poole. De Treville oli
juba kallaletungist teada saanud ja ootas neid.
«Nüüd kähku, minutitki kaotamata, Louvre’isse!» ütles härra de Treville. «Püüame
kuningat näha enne, kui kardinal teda hoiatab . Jutustame talle loo nii, nagu oleks see eilse
vahejuhtumi järg, ja mõlemad lähevad läbi ühe eest.»
Saadetud neljast noormehest, sammus de Treville Louvre'i poole. Musketäride
kapteni suureks üllatuseks teatati aga talle, et kuningas on läinud Saint-Germaini metsa
põdrajahile. Härra de Treville laskis seda uudist endale kaks korda korrata ja iga korraga
nägid ta kaaslased ta nägu üha enam süngestuvat.
«Kas Tema Majesteedil oli juba eile kavatsus jahile minna?» küsis ta.
«Ei, Teie Ekstsellents,» vastas kammerteener, «täna hommikul tuli ajajate juht ja
teatas, et nad on tema jaoks ühe põdra sisse piiranud. Alguses teatas kuningas, et ta ei
lähe. aga siiski ei suutnud ta vastu panna naudingule, mida tõotas jaht, ja lahkus
pealelõunal.»
«Kas kuningas kohtus kardinaliga?» küsis härra de Treville.
«Tõenäoliselt küll,» vastas kammerteener, «sest hommikul nägin ma hobuseid tema
Eminentsi tõlla ees. Ma küsisin, kuhu minnakse, ja sain vastuseks: «Saint-Germaini».»
«Meist on ette jõutud,» ütles härra de Treville. «Härrad, ma näen kuningat õhtul.
Teile aga soovitan ma tema silma alla mitte ilmuda.»
Nõuanne oli üliarukas, eriti kuna seda andis mees, kes kuningat väga hästi tundis.
Neli noorukit ei püüdnudki talle vastu vaielda. Härra de Treville soovitas neil kõigil koju
minna ja temalt teateid oodata.
Oma majja tagasi jõudes otsustas härra de Treville, et
72
tuleb esimesena kaebust tõsta. Ta saatis teenri härra de la Tremouille' juurde kirjaga,
milles palus enda juurest välja visata kardinali kaardiväelane ja karistada oma inimesi
ülbuse eest, et nad olid julgenud kallale tungida musketäridele. Härra de la Tremouille
aga, kes asjast teada oli saanud Bernajoux' sugulase, tallipoisi kaudu, laskis talle
vastuseks teatada, et ei härra de Treville ega tema musketärid ei peaks kaebama, vaid
vastupidi, kaebama peab tema, kelle mehi musketärid olid rünnanud ja kes olid tahtnud
tema maja põlema süüdata. Kuna vaidlus kahe senjööri vahel oleks võinud veel kaua
kesta, sest mõlemad oleksid kindlasti oma arvamuse juurde jäänud, leidis härra de
Treville väljapääsu, mis pidi. arusaamatuse lõpetama: ta otsustas ise härra de la Tremouille’
külastada.
Härra de Treville läkski kohe tema majja ja palus endast teatada.
Mõlemad senjöörid kummardasid viisakalt, sest kuigi nad ei olnud sõbrad, pidasid
nad vähemalt teineteisest lugu. Mõlemad olid õilsad inimesed ja aumehed. Kuna de la
Tremouille oli protestant ja ilmus harva õukonda, siis ei kuulunud ta ühtegi parteisse ja
suhtus inimestesse üldiselt eelarvamusteta. Ta vastuvõtt oli viisakas, kuid ometi jahedam
kui tavaliselt.
«Härra,» ütles de Treville, «me mõlemad oleme arvamusel, et meil kummalgi on
põhjust teise peale kaevata. Ma tulin ise siia, et me ühiselt püüaksime asjasse selgust
muretseda.»
«Heameelega,» vastas de la Tremouille. «Pean teile aga ütlema, et ma olen hästi
informeeritud. Kogu süü lasub teie musketäridel.»
«Härra, te olete liiga õiglane ja arukas selleks, et keelduda vastu võtmast ettepanekut,
mille ma teile teen,» ütles de Treville.
«Ma kuulan teid, härra.»
«Kuidas tunneb ennast teie tallipoisi sugulane härra Bernajoux?»
«Väga halvasti, härra. Peale käsivarde saadud mõõga-hoobi, mis pole kuigi ohtlik, on
teine hoop läbistanud kopsu, mis on nii kardetav, et arst ei anna peaaegu mingit lootust.»
73
«Kas haavatu on teadvuse juures?»
«Täiesti.»
«Kas ta kõneleb?»
«Raskustega, aga siiski kõneleb.»
«Härra, lähme tema juurde. Vannutame teda tõtt rääkima jumala nimel, kes ta võibolla
peatselt enda juurde kutsub. Võtan ta kohtunikuks ta enda asjas ja ma usun, mis ta
räägib.»
Härra de la Tremouille jäi hetkeks mõttesse. Kuna aga oli raske teha arukamat
ettepanekut, võttis ta selle vastu.
Mõlemad läksid alla tuppa , kus lamas haavatu. Berna-joux, nähes sisse astuvat kahte
üllast isandat, kes tulid teda vaatama, püüdis end voodis üles ajada, oli aga liiga nõrk ja
langes jõuetuna peaaegu teadvusetult voodile tagasi.
Härra de la Tremouille ligines haavatule ja andis talle nuusksoola hingata , mis tõi ta
uuesti teadvusele. Härra de Treville palus nüüd härra de la Tremouille'd küsitleda haiget,
sest ta ei tahtnud, et teda võidaks süüdistada haige mõjustamises.
Juhtuski nii, nagu härra de Treville oli arvanud. Kõi1-kudes elu ja surma piiril, ei
tulnud Bernajoux'le hetkekski mõttesse varjata tõde. Ta jutustas kahele isandale kõik
täpselt nii, nagu asi oli olnud.
Ja seda oli härra de Treville soovinudki. Ta soovis Bernajoux'le peatset paranemist,
jättis jumalaga härra de la Tremouille'ga, tuli tagasi koju ja laskis neljale sõbrale otsekohe
teatada, et ootab neid lõunasöögile.
Härra de Treville'i juurde kogunes suursugune seltskond, muuseas kõik kardinali
vastased. Seega on arusaadav, et vestlus keerles kogu lõunasöögi vältel kahe lüüasaamise
ümber, mis oli tabanud Tema Eminentsi kaardi-väelasi. Kuna d'Artagnan oli olnud
mõlemal korral päevakangelane, langesid kõik õnnitlused temale. Athos, Porthos ja
Aramis nõustusid sellega meeleldi — ja seda mitte ainult heade sõpradena, vaid ka
inimestena, keda sageli on kiitustega üle külvatud ja kes seekord võisid kogu au
d'Artagnanile jätta.
Kella kuue paiku teatas härra de Treville, et on aeg minna Louvre'isse. Kuna Tema
Majesteedi poolt määratud
74
audientsiaeg oli läbi, siis ei läinud ta kõrvalukse kaudu, vaid ootas nelja noormehega
vastuvõturuumis. Kuningas polnud veel jahilt tagasi jõudnud. Meie noormehed, kes olid
segunenud õukondlaste hulka, said oodata vaevalt pool tundi, kui avanesid kõik uksed ja
teatati Tema Majesteedi saabumisest.
Selle teate peale tundis d'Artagnan end üdini värisevat. Kõige tõenäolisuse kohaselt
pidi saabuv hetk otsustavalt mõjustama tema edaspidist elukäiku. Seepärast kiindusid ta
silmad hirmunult uksele, kust pidi sisse astuma kuningas.
Louis XIII ilmus. Ta sammus kõige ees. Ta oli veel jahirõivastuses, üleni tolmune,
suurtes saabastes ja. piits käes. Esimesest pilgust mõistis d'Artagnan, et kuningas oli väga
vihane.
Kuigi Tema Majesteedi halb tuju oli ilmne, ei takistanud see õukondlasi tema
möödumisel spaleeri moodustamast: kuninglikes vastuvõtutubades eelistatakse saada
pigem vihase pilgu osaliseks , kui hoopis tähele panemata jääda. Kolm musketäri ei
kõhelnud ja astusid sammu ettepoole. D'Artagnan seevastu peitus nende selja taha.
Vaatamata sellele, et kuningas Athost ja Aramist isiklikult tundis, möödus ta neile pilku
heitmata, neid kõne-tamata, otsekui poleks ta neid iialgi varem näinud. Kui kuninga
silmad hetkeks härra de Treville'il peatusid, kannatas too kuninga pilgu niisuguse
kindlusega välja, et kuningas pidi silmad ära pöörama. Seejärel, ikka veel omaette
pomisedes, siirdus Tema Majesteet oma ruumidesse.
«Asi on halb,» ütles Athos naeratades, «sedakorda ei saa me veel ordukavalerideks.»
«Oodake mind siin kümme minutit,» ütles härra de Treville, «ja kui ma selle aja
jooksul tagasi ei tule, siis minge minu juurde. Asjatu oleks mind kauem oodata.»
Neli noormeest ootas kümme minutit, veerand tundi, kakskümmend minutit. Kui nad
nägid, et härra de Treville ei tulnud, lahkusid nad, tundes väga suurt rahutust edaspidise
üle.
Härra de Treville astus julgelt kuninga kabinetti. Ta leidis Tema Majesteedi väga
halvas tujus. Kuningas istus tugitoolis ja peksis piitsavarrega vastu saapaid. See aga
75
ei takistanud sugugi de Treville'i ülirahulikult küsimast, kuidas Tema Majesteet
ennast tunneb.
«Halvasti, härra, väga halvasti,» vastas kuningas, «mul on igav.»
Tõepoolest, igavus oli Louis XIII raskeim haigus. Sageli kutsus ta mõne õukondlase,
viis ta endaga akna juurde ja ütles talle: «Härra see ja see, tundkem koos igavust.»
«Kuidas? Teie Majesteedil on igav!» ütles härra de Treville. «Kas te ei ole siis täna
jahilõbu nautinud?»
«Tõesti suurepärane lõbu, mu härra! Vannun oma hingeõnnistuse juures, kõik käib
alla. Ei tea, kas jahiloomad ei jäta enam jälgi, või pole koertel nina. Me ajame üles
seitsmeaastase põdra, jälitame kuus tundi ja kui saak on peaaegu käes, kui Saint-Simon
tõstab juba sarve, et puhuda võitu, siis äkki kogu koertekari pöördub ja tormab mingi
üheaastase põdra jälile. Te näete, ma pean loobuma ajujahist, niisamuti nagu ma loobusin
jahist pistrikkudega. Oh, härra de Treville, ma olen õnnetu kuningas. Mul oli järel veel
üksainus jahipistrik, ja üleeile kärvas seegi.»
«Tõepoolest, kõrgus, ma mõistan teie meeleheidet, see on suur õnnetus. Kuid ma
arvan, teil on veel järel hea hulk raudkulle ja pistrikke.»
«Aga ei ole enam ainustki inimest, kes neid dresseeriks. Pistrikutaltsutajad surevad
välja. Mina üksi tunnen veel ajujahikunsti. Kui mind enam ei ole, siis on kõik otsas. Siis
hakatakse jahti pidama lõksude, püüniste ja püünisaukudega. Oh, oleks mul ometi aega
õpilasi välja õpetada! Aga ei! Härra kardinal ei jäta mind minutikski rahule. Ta räägib
Hispaaniast, räägib Austriast, räägib Inglismaast. Ah, muide, kuna jutt on härra
kardinalist, siis pean teile ütlema, et ma ei ole teiega rahul, härra de Treville.»
De Treville oli oodanud, millal kuningas sellega välja tuleb. Ta tundis kuningat
küllalt kaua ja mõistis, et kõik need kaebused olid ainult eelmänguks, ergutuseks enese
julgustamisel. Lõpuks jõudis ta välja sinna, kuhu oli tahtnud jõuda.
«Millega oli mul õnnetus teenida Teie Majesteedi pahameelt?»
76
küsis härra de Treville sügavaimat imestust teeseldes.
«Kas te siis nii täidate oma kohust, mu härra?» jätkas kuningas, ilma et oleks otseselt
vastanud härra de Treville'i küsimusele. «Kas ma selleks nimetasin teid musketäride
kapteniks, et teie mehed võiksid tappa inimese, kogu kvartali ärevusse ajada ja lõpuks
Pariisile tule otsa pista.-Teie aga ei räägi sellest sõnagi. Muidugi, ma ilmselt kiirustan teie
süüdistamisega, sest kahtlemata olete korrarikkujad juba trellide taha pistnud ja tulite
mulle teatama, et kohus nende üle on mõistetud.»
«Kõrgus,» vastas härra de Treville rahulikult, «vastuoksa, ma tulin paluma, et teie
kohut mõistaksite.»
«Kelle üle siis?» hüüdis kuningas.
«Laimajate üle,» vastas härra de Treville.
«Soo! Vaat kus alles uudis!» sõnas kuningas. «Kas te tahate öelda, et teie kolm
neetud musketäri, Athos, Porthos, Aramis ja see bearni nooruk ei karanud nagu meeletud
vaese Bernajoux' kallale ja ei kohelnud teda nii, et ta praegu on tõenäoliselt teise ilma
rändamas? Kas te tahate öelda, et nad ei piiranud hertsog de la Tremouille' maja? Et nad
ei tahtnud seda põlema panna? Sõja ajal poleks see küll suurem õnnetus olnud, sest maja
on ju hugenottide pesa. Rahuajal aga annab see halba eeskuju. Öelge, kas te tahate kõike
seda eitada?»
«Kes jutustas teile selle ilusa loo, kõrgus?» küsis härra de Treville rahulikult.
«Kes jutustas? Ja kes peaks see olema, kui mitte too, kes valvab siis, kui mina magan,
kes töötab siis, kui mina lõbutsen, kes juhib kõike nii kuningriigis kui ka väljaspool
kuningriiki, nii Prantsusmaal kui ka Euroopas.»
«Teie Majesteet kõneleb kahtlemata jumalast,» sõnas härra de Treville. «Ma ei tea
kedagi peale jumala, kes võiks nii palju kõrgemal seista Teie Majesteedist.»
«Ei, härra. Ma kõnelen riigi tugisambast, oma ainukesest teenrist, ainsast sõbrast,
härra kardinalist.»
«Kõrgus, Tema Eminents ei ole Püha Isa.»
«Mis te sellega mõtlete, härra?»
«Seda, et ainult paavst on tlmeksimatu, tema kardinali kohta see ei kehti.»
77
«Te tahate siis öelda, et ta mind petab ? Et ta mind reedab? Tähendab, te süüdistate
teda. Kõnelge, tunnistage avameelselt, et te teda süüdistate!»
«Ei, kõrgus, tahan öelda, et ta eksib. Tahan öelda, et teda on halvasti informeeritud.
Tahan öelda, et ta kiirustas Teie Majesteedi musketäride süüdistamisega, et ta on nende
suhtes ebaõiglane ja et ta ei kogunud andmeid usaldusväärsetest allikatest.»
«Hertsog de la Tremouille ise on süüdistuse esitanud. Mis te selle kohta ütlete?»
«Kõrgus, ma võiksin vastata, et ta ise on asjast liiga huvitatud, et olla küllalt
erapooletu tunnistaja. Kuid ma olen kaugel sellest. Tunnen hertsogit kui aumeest ja ma
olen nõus sellega, mis tema ütleb. Aga ainult ühel tingimusel, kõrgus.»
«Missugusel tingimusel?»
«Et Teie Majesteet laseks ta enda juurde kutsuda, küsitleks teda nelja silma all ja et
mina võiksin otsekohe peale hertsogi lahkumist kohtuda Teie Majesteediga.»
«Või nii!» ütles kuningas. «Ja te nõustute sellega, mida kõneleb härra de la
Tremouille?»
«Jah, kõrgus.»
«Teie nõustute tema otsusega?»
«Kahtlemata.»
«Ja nõustute ka kahjutasuga, mis ta nõuab?»
«Kindlasti.»
«La Chesnaye! La Chesnaye!» hüüdis kuningas.
Louis XIII ustav kammerteener, kes alati ukse taga seisis, astus sisse.
«La Chesnaye,» ütles kuningas, «saatke otsekohe härra de la Tremouille' järele.
Tahan temaga veel täna õhtul kõnelda.»
«Kas Teie Majesteet annab sõna, et ta ei võta härra de la Tremouille' ja minu vahel
kedagi vastu?»
«Mitte kedagi, aadliku ausõna.»
«Niisiis nägemiseni homme, kõrgus.»
«Nägemiseni, härra.»
«Mis kellaajal soovib Teie Majesteet mind näha?»
«Igal ajal.»
«Kui tulen liiga vara hommikul, kardan äratada Teie Majesteeti.»
78
«Mind äratada? Kas ma siis magan? Ma ei maga enam üldse, härra, unelen vaid
mõnikord, see on kõik. Tulge nii vara kui soovite, tulge kel! seitse. Kuid hoidke end, kui
teie musketärid süüdlasteks jäävad!»
«Kui musketärid on süüdi, kõrgus, siis antakse süüdlased Teie Majesteedi kätte. Te
võite talitada nendega oma heaksarvamise järgi. Kas Teie Majesteedil on veel soove?
Käskige, olen valmis teie korraldusi täitma.»
«Ei, mu härra. Asjata ei nimetata mind Louis Õiglaseks. Niisiis nägemiseni, härra.»
«Jumal kaitsku seni Teie Majesteeti.» Nii vähe kui kuningas magaski, magas härra de
Treville veel halvemini. Juba õhtul oli ta lasknud kolmele musketärile ja nende sõbrale
teatada, et nad hommikul poole seitsmeks tema juurde tuleksid. Ta võttis nad endaga
kaasa, ei tõotanud ega lubanud neile aga midagi. Ka ei varjanud ta, et nende ja isegi tema
enese saatus ripub juuksekarva otsas.
Musketärid jättis ta kõrvalsissekäigu trepi juurde ootama, et nad juhul, kui kuningas
on ikka veel pahane, võiksid märkamatult kaduda. Kui aga kuningas nõustub neid vastu
võtma, tarvitses neid ainult kutsuda.
Kui härra de Treville kuninga ootetuppa astus, leidis ta sealt La Chesnaye, kes teatas,
et hertsog de la Tremouille jõudis eile koju liiga hilja, et veel samal õhtul Louvre’isse
ilmuda. Hertsog de la Tremouille oli just äsja saabunud ja viibib sel hetkel parajasti
kuninga juures.
Härra de Treville oli selle üle väga rõõmus. Nõnda võis ta kindel olla, et mingi võõras
mõju ei saa tungida de la Tremouille' seletuse ja tema vahele.
Tõepoolest, vaevalt kümne minuti möödudes avanes kuninga kabineti uks ja härra de
Treville nägi sealt väljuvat hertsog de la Tremouille'd, kes astus tema juurde ja ütles:
«Härra de Treville, Tema Majesteet laskis mind kutsuda, et teada saada, mis juhtus
eile hommikul minu majas. Ma rääkisin tõtt, see tähendab, et süüdi olid minu mehed ja
ma olen valmis teie ees vabandama. Kuna kohtan teid nüüd, siis palun suvatsege vastu
võtta minu vabandus ja pidage mind alati oma sõbraks.»
«Härra hertsog,» ütles de Treville, «mul oli niivõrd
79
kindel usk teie aususesse, et ma ei soovinud ühtegi teist kaitsjat Tema Majesteedi
juures. Ma näen, et ma ei eksinud . Tänan teid selle eest, et Prantsusmaal on veel mehi,
kelle kohta võib eksimatult öelda seda, mis mina teie kohta ütlesin.»
«Hästi, hästi!» ütles kuningas, kes kuulas kõiki neid meelitusi uksel seistes. «Treville,
öelge talle ainult, et kui ta tahab olla teie sõber, siis mina tahan olla tema sõber. Kuid ta
on jätnud mind hooletusse. Juba kolm aastat pole ma teda näinud ja näha saan ma teda
ainult siis, kui lasen teda kutsuda. Öelge talle kõike seda minu poolt, sest need on asjad,
mida üks kuningas ei saa ise ütelda.»
«Tänan, kõrgus, tänan,» vastas hertsog. «Teie Majesteet teab väga hästi — ma ei ütle
seda muidugi härra de Treville'i kohta —, et mitte need inimesed pole talle kõige
ustavamad, keda ta iga hetk päeva jooksul kohtab.»
«Ah, teie kuulsite, mis ma ütlesin. Seda parem, seda parem,» lausus kuningas ukse
juurde tulles. «Ah, see olete teie, Treville. Kus on siis meie musketärid? Ma ütlesin ju
teile üleeile, et te nad kaasa tooksite. Miks te ei ole seda teinud?»
«Nad on all, kõrgus. Kui lubate, La Chesnaye läheb ja käsib neil üles tulla.»
«Ja-jaa, tulgu nad otsekohe. Kell saab kaheksa, kell üheksa ootan ma külalist. Härra
hertsog, te võite minna, kuid tulge mind kindlasti jälle vaatama. Astuge sisse, Treville!»
Hertsog kummardas ja väljus. Sel hetkel, kui ta ukse avas, ilmusid La Chesnaye
juhtimisel ülemisele trepi-otsale kolm musketäri ja d'Artagnan.
«Tulge, tulge, mu vaprad,» ütles kuningas, «pean teiega tõrelema.»
Musketärid lähenesid ja kummardasid. D'Artagnan tuli nende järel.
«Pagana pihta! Te lõite neljakesi kahe päeva jooksul seitse Tema Eminentsi
kaardiväelast reast välja!» jätkas kuningas. «See läheb liiale, mu härrad. Kui asi nii edasi
kestab, on Tema Eminents sunnitud iga kolme nädala tagant oma väeosa koosseisu
uuendama ja mina pean kogu karmusega ediktidest kinni pidama. Kui oleks juhuslikult
tegemist ühega, selle vastu ei oleks mul
80
midagi. Aga kahe päevaga seitse, ma kordan, seda on juba luga palju.»
«Kõrgus, Teie Majesteet näeb, kuidas nad ülikurba-dena ja kahetsedes on tulnud
vabandust paluma »
«Ulikurbadena ja kahetsedes! Hm!» sõnas kuningas «Ma ei usalda küünevõrdki
nende silmakirjalikku ilmet eriti gaskoonlase nägu. Tulge siia, härra!»
81
D'Artagnan, kes mõistis, et need sõnad olid määratud temale, astus meeltheitva
ilmega lähemale.
«Kuulge! Miks te ütlesite mulle, et see oli noormees? See on ju laps, härra de
Treville, tõeline laps! Siis tema andiski Jussacile selle hirmsa hoobi?»
«Ja kaks suurepärast mõõgahoopi Bernajoux'le.»
«Kas tõesti?»
«Kõnelemata sellest, et kui ta poleks mind Bicarat' käest päästnud, ei langeks mulle
kindlasti osaks au praegusel hetkel Teie Majesteedile alandlikult lugupidamist avaldada,»
ütles Athos.
«Härra de Treville, see bearnlane on ju tõeline kurat, oh sa sarviline saatan! kui
kasutada kuninga, minu isa sõnu. Selle ameti juures muutub palju kuubi auklikuks ja
murdub palju mõõku. Aga gaskoonlased on ikka veel vaesed, eks ole?»
«Kõrgus, pean ütlema, et pole veel leitud kullalade-meid nende mägedes, kuigi jumal
võlgneb niisuguse ime vastutasuks selle eest, kuidas gaskoonlased teie kuningast isa
taotlusi toetasid.»
«Sellega tahetakse muidugi öelda, et gaskoonlased on ka minu kuningaks teinud, eks
ole, Treville, sest ma olen oma isa poeg? Olgu pealegi, ma ei ütle ei. La Ches-naye,
minge vaadake, ehk leiate nelikümmend pistooli, kui tuhnite kõikides mu taskutes! Ja kui
te need leiate, siis tooge mulle. Ja nüüd, noormees, kõnelge ausalt , kuidas see juhtus.»
D'Artagnan jutustas üksikasjaliselt eilsest seiklusest: kuidas ta ei võinud magada
rõõmu pärast, et saab näha Tema Majesteeti; kuidas ta seepärast tuli kolm tundi enne
audientsi sõprade juurde; kuidas nad olid koos mänguplatsile läinud; kuidas Bernajoux
oli teda pilganud ta kartuse pärast saada palliga vastu nägu; kuidas Bernajoux pilkamise
eest peaaegu eluga oleks maksnud ning kuidas härra de la Tremouille, kes milleski süüdi
polnud, pidi peaaegu majast ilma jääma.
«Kõik oli nii,» sosistas kuningas. «Jah, just nii kandis ka hertsog mulle asjast ette.
Vaene kardinal! Kahe päevaga seitse meest, ja pealegi kõige kallimad. Aga sellest on
küllalt, mu härra, pidage meeles! Aitab! Te maksite
82
kätte Férou tänava sündmuse eest ja veel rohkemgi. Te peate olema rahuldatud.»
«Kui Teie Majesteet on rahuldatud, siis oleme seda ka meie,» vastas Treville.
«Jah, ma olen rahul,» lisas kuningas, võttis pihutäie kuldraha La Chesnaye käest ja
andis selle d'Artagna-nile. «See on tõendiks minu rahulolust,» ütles ta.
Tol-ajal ei olnud veel moes uhkusemõisted, mis kehtivad tänapäeval. Aadlik võttis
kuninga käest raha vastu ja ei tundnud end vähimalgi määral alandatuna. Nii pistis ka
d'Artagnan nelikümmend pistooli häbenemata tasku ja tänas Tema Majesteeti üliväga.
«Kell on juba pool üheksa,» sõnas kuningas seinakellale vaadates. «Te võite minna,
sest kell üheksa, nagu ma ütlesin, pean kedagi vastu võtma. Tänan teid truuduse eest, mu
härrad. Ma võin teie truudusele loota ka tulevikus, kas pole nii?»
«Oo kõrgus!» hüüdsid neli kaaslast ühel häälel. «Me laseme end Teie Majesteedi
pärast tükkideks raiuda.»
«Hästi, hästi, aga jääge parem siiski terveks. See on rohkem väärt ja saate olla mulle
ka kasulikumad. Treville,» lisas kuningas sosinal sel ajal, kui noormehed lahkusid, «kuna
teil musketäride juures puudub vaba koht ja me pealegi otsustasime, et sellesse väeossa
astumiseks peab eelnema õppeaeg, siis saatke see noormees oma õemehe härra des
Essarts'i kaardiväelaste kompaniisse. Oh, pagan võtaks, Treville, ma rõõmustan kardinali
grimassi üle: ta on kindlasti maruvihane, see jätab mind aga ükskõikseks. Mul on õigus
nii toimida.»
Kuningas viipas hüvastijätuks käega, Treville väljus ja läks musketäride juurde, kes
parajasti jagasid d'Artagnaniga neljakümmend pistooli.
Tema Majesteedi ennustus läks täide.. Kardinal oli tõepoolest maruvihane. Ta viha
kestis nii kaua, et kogu nädala ei ilmunud ta kaardimängu ajaks kuninga juurde. See kõik
ei takistanud aga kuningat temale maailma lahkeimat nägu näitamast ja teda nähes
igakord mesimagusalt küsimast:
«Mu härra, kuidas käib teie ustavate vaesekeste Bernajoux' ja Jussaci käsi?» '
83
VII MUSKETÄRIDE MAJAPIDAMINE.
Kui d'Artagnan oli lahkunud LouvreMst ja küsinud sõpradelt nõu, mis teha oma
osaga neljakümnest pistoo-list, siis soovitas Athos korraldada hea lõunasöök «Männikäbi
» kõrtsis, Porthos andis nõu võtta teener, Aramis aga soovitas muretseda
seisusekohane armuke.
Lõunasöök toimus veel samal päeval ja teener serveeris laua juures. Lõunasöögi oli
tellinud Athos, teenri muretsenud Porthos. Teener oli pikardialane, kelle kuulus musketär
oli palganud samal päeval la Tournelle’i sillal, kus viimane vette süütamise ja sellest
tekkivate ringide vaatlemisega aega veetis.
Porthos arvas, et mainitud tegevus andis tunnistust järelemõtlikust ning vaatlevast
loomusest, ja tõi mehe muude soovitusteta endaga kaasa. Aadliku tähtis ilme, kelle
teenistusse ta uskus olevat astunud, veetles Planchet’d — nii oli pikardialase nimi. Ta oli
aga veidi pettunud, kui nägi, et koht oli juba Mousquetoni-nimelise ametivenna poolt ära
võetud, ja kui Porthos talle teatas, et tema iseendast küllaltki suur majapidamine kahte
teenrit ei vaja ning et lal tuleb d'Artagnani teenistusse astuda. Siiski, kui ta isanda
lõunasöögi juures teenis ja nägi teda maksmisel pihutäit kuldraha taskust võtvat, arvas ta,
et tema õnn on nüüd saabunud, ja tänas taevast, et on niisuguse kröösuse otsa sattunud.
Selle veendumuse juures püsis ta kuni pidusöögi lõpuni, mille riismetega ta tegi tasa oma
kauaaegse paastumise. Õhtul isanda voodit korraldades varisesid aga Planchet' õhulossid
kokku. Korteris, mis koosnes ees- ja magamistoast, oli üksainus voodi. Planchet heitis
magama eestuppa tekile, mis oli võetud d'Artagnani voodilt, kellel tuli edaspidi ilma läbi
ajada.
Athosel oli omakorda eriliselt väljaõpetatud teener, nimega Grimaud. Ta oli väga
vaikne, see vää-ikas isand. Iseendast mõista oli jutt Athosest. Juba viis-kuus aastat, kus ta
elas tihedaimas sõpruses kaaslaste Porthose ja Aramisega, mäletavad need .teda sageli
naeratamas, mitte iialgi aga naermas. Ta kõneles lühidalt ja ilmekalt,
84
rääkides ainult seda, mida soovis öelda, ei midagi rohkem: ei kaunistusi, ilustusi ega
arabeske. Ta kõne esitas fakte ilma kõrvalepisoodideta.
Kuigi Athos oli vaevalt kolmekümneaastane ja paistis silma nii keha- kui vaimuilu
poolest, ei teadnud keegi, et tal oleks olnud armukest. Iialgi ei kõnelnud ta naistest. Ent ta
ei takistanud teisi tema juuresolekul neist kõnelemast, kuigi võis vaevalt mõista, et
sedalaadi vestlus, millest ta osa võttis ainult kibedate sõnade ja inimvaenulike
märkustega, oli talle vastumeelne. Kinnisus, inimestepõlgus ja vaikiv olek tegid temast
peaaegu rauga. Truuks jäädes oma harjumustele, oli ta Grimaud'd õpetanud lihtsa
käeviipe või kerge huulteliigutuse-peale kuuletuma. Ta kõneles teenriga ainult
erakordsetel juhtumitel .
Grimaud, kes kartis oma isandat nagu tuld, aga siiski oli temasse sügavalt kiindunud
ja austas tema teravat mõistust, arvas nii mõnigi kord, et on hästi aru saanud oma isanda
soovist, ja tormas käsku täitma, kuid toimis sealjuures otse vastu isanda tahtmist. Siis
kehitas Athos õlgu ja nüpeldas Grimaud'd, ise seejuures vihastamata. Niisugustel
päevadel kõneles ta natukene.
Porthos. nagu me võisime juba näha, oli iseloomu poolest Athose vastand. Ta ei
kõnelnud mitte üksnes palju, vaid ka valjusti. Tema õigustuseks peab ütlema, et ta ei
omistanud sellele mingit tähelepanu, kas teda kuulati või mitte. Ta kõneles rääkimismõnu
ja enese kuulamise naudingu pärast. Ta rääkis kõigest, välja arvatud teadusest, viidates
seejuures — tema onfa sõnade järgi — juba lapsepõlves juurdunud vihale teadlaste vastu.
Ta oli vähem esinduslik kui Athos ja enda alaväärsuse tunnetamine oli ta alguses sageli
muutnud ülekohtuseks aadliku vastu, keda ta püüdis hiilgava riietusega üle trumbata.
Kuid ainuüksi lihtsa musketärimant-liga, peahoiakuga ja kõnnakuga võitis Athos endale
kuuluva koha, jättes tagaplaanile toretseva Porthose. Porthos leidis lohutust kiitlemises,
täites härra de Treville’i maja eestoa ja Louvre’i vahimaja juttudega oma hiilgavast edust
naiste juures, millest aga Athos iialgi ei kõnelnud. Praegusel momendil, olles jõudnud
ameti-aadlike juurest sõjameeste aadliseisuse juurde,
85
advokaadiprouast parunessini, ei olnud jutt millestki vähemast kui välismaisest
printsessist, kes olevat temast väga sisse võetud.
Vana kõnekäänd ütleb: «Kuidas isand, nõnda teener!» Asugem siis Athose teenri
juurest Porthose teenri juurde, Grimaud' juurest Mousquetoni juurde.
Mousqueton oli normandialane, kelle rahuarmastava nime Boniface oli ta isand
vahetanud hoopis kõlavama — Mousquetoni vastu. Ta oli hakanud Porthose teenriks
tingimusel, et saab tasuks ainult riietuse ja korteri, — kuid need pidid olema hiilgavad.
Lisaks nõudis ta kaks tundi päevas vaba aega, et pühenduda tegevusele, mis pidi
rahuldama ta muud vajadused. Porthos oli tingimustega nõus: asi sobis suurepäraselt. Ta
laskis õmmelda Mousquetonile kuued oma vanadest riietest ning mantlitest ja tänu väga
osavale rätsepale, kes need hilbud ümberpööramisega uueks muutis — ja kelle naist kahtlustati
selles, et ta tahab sundida Porthost loobuma oma aristokraatlikest harjumustest —
nägi Mousqueton oma isanda kõrval üsna esinduslik välja.
Mis puutub Aramisesse, siis tema iseloomu oleme juba piisavalt kirjeldanud, pealegi
iseloomu, mida me samuti nagu ta kaaslastegi juures võime jälgida selle kujunemises.
Tema teenri nimi oli Bazin. Oma isanda lootuse tõttu astuda ühel päeval vaimulikku
seisusesse kandis Bazin alati musta riietust, nagu on sobiv vaimuliku teenrile. See oli
leebe, rahulik, veidi rasvunud kolmekümne viie kuni neljakümneaastane berrilane, kes
isanda poolt antud vâba aega kasutas vagade raamatute lugemiseks ning hädakorral oskas
vähestest toitudest koosneva , kuid suurepärase lõuna valmistada. Kuid kõige ülejäänu
suhtes oli Bazin pime, tumm, kurt ja äraproovitud truudusega.
Nüüd, kus me vähemalt pealiskaudselt tunneme nii isandaid kui ka teenreid, asugem
vaatlema kortereid, kus igaüks elas.
Athos elas Férou tänaval, paari sammu kaugusel Luxembourg'i lossist. Korter
koosnes kahest väikesest korralikust möbleeritud toast üürimajas, mille veel noor ja
tõepoolest kaunis perenaine talle asjatult silmi tegi. Selle tagasihoidliku korteri seintel
paistsid siin-seal
86
silma üksikud jäljed möödunud hiilgusest: seal oli näiteks rikkalikult damastseeritud
mõõk, mis kuju järgi otsustades pidi François I ajast pärinema ja mille kalliskividega
inkrusteeritud käepide üksi maksis kakssada pistooli. Ometi, isegi kõige suuremas hädas
ei nõustunud Athos seda pantima või müüma. Porthos oli kaua ihaldanud seda mõõka,
valmis loovutama selle eest kümme aastat oma elust.
Kord, kui Porthosel oli kohtumine ühe hertsoginnaga, tahtis ta seda Athoselt laenata.
Sõnalausumata tühjendas Athos oma taskud, korjas kokku kõik kalliskivid, kukrud,
paelad ning kuldketid ja pakkus neid Porthosele, öeldes: «Mõõk aga on needitud seinale
ja seda ei võeta sealt maha enne, kui mõõga isand lahkub korterist.» Peale mõõga
kaunistas tuba portree, mis kujutas Henri III aegset väga elegantselt riietatud aadlikku,
Püha Vaimu ordeniga rinnal. Portreel oli midagi ühist Athose näojoontega: teatav
perekondlik sarnasus, mis lubas oletada, et see suursugune aadlik, kuningliku ordu
kavaler, oli üks Athose esivanematest.
Lõpuks oli kaminal suurepärane nikerdatud kastike, mis kandis samasugust vappi kui
mõõk ning portree ja oma peenusega teravalt silma paistis ülejäänud asjade seas.
Kastikese võtit kandis Athos alati kaasas. Ühel päeval oli ta selle avanud Porthose
juuresolekul, kes vois siis kindlaks teha, et kastike sisaldas ainult kirju ja pabereid:
kahtlemata armastuskirjad ja perekonna-paberid.
Porthos elas Vieux-Colombier' tänaval avaras ja välimuse järgi uhkes korteris. Iga
kord, kui Porthos mõne sõbra saatel korteri akendest möödus, kus alati ühe akna juures
seisis paraadlivreesse riietatud Mousqueton, tõstis ta käe ja ütles: «Siin ma elan .» Kunagi
ei olnud aga Porthos kodus, iialgi ei kutsunud ta kedagi sisse ja ükski inimene ei võinud
kujutleda, missuguseid tõelisi rikkusi varjas see hiilgav fassaad.
Aramis elas buduaarist, söögitoast ja magamistoast koosnevas väikeses korteris.
Magamistoa aknad — tuba asus esimesel korrusel nagu korteri ülejäänud ruumidki —
avanesid väikesesse, värskesse-rohelusse upounud varjulisse aiakesse, kuhu ei saanud
tungida naabrite silmad.
87
Kuidas elas d'Artagnan, see on meil juba teada ja me tegime tutvust ka tema teenri
isand Planchet’ga.
D'Artagnan, kes oli loomult väga uudishimulik, nagu on seda muide üldse inimesed,
kellel on kalduvust intrigeerimiseks, püüdis iga hinna eest teada saada, kes on õieti
Athos, Porthos ja Aramis. Sõjameeste nimede taha varjas iga noormees oma aadlikunime,
eriti Athos, kelles juba ljöö kauguselt võis tunda suursugust aadlikku. Nii pöördus
d'Artagnan Porthose poole, et saada andmeid Athose ja Aramise kohta, ja Aramise poole,
et tundma õppida Porthost.
Kahjuks ei teadnud ka Porthos oma vaikiva kaaslase elust rohkem kui ainult
kuulujuttude järgi. Räägiti, et ta oli armuasjades suure õnnetuse läbi elanud ja et hirmus
reetmine oli igaveseks mürgitanud selle ülla mehe elu. Milles see reetmine seisnes? Seda
ei teadnud keegi.
Porthose elu — välja arvatud tema tõeline nimi, mida nagu ta kaaslastegi nimesid
teadis ainult härra de Treville — oli kerge mõista. Tühine ja lobisemishimuline, võis
temast läbi näha otsekui kristallist. Ainus asi, mis uurija oleks võinud eksiteele viia:
kõige selle uskumine, mis ta enesest rääkis.
Kuigi näis, et Aramisel ei ole saladusi, oli ta ometi väga salapärane nooruk. Harva
vastas ta küsimustele, mis esitati teiste kohta, ja põikles kavalalt kõrvale neist, mis
puudutasid teda ennast. Ühel päeval, kui d'Artagnan teda üksikasjaliselt Porthose üle
küsitles, sai ta teada mingi kuulujutu musketäri hiilgavast edust ühe printsessi juures;
seejärel tahtis d'Artagnan teada, kuidas on lood kaasvestleja enese armuseiklustega.
«Ja kuidas on teiega, kallis kaaslane,» küsis d'Artagnan, «teiega, kes te teiste
parunessidest, krahvitaridest ja printsessidest kõnelete?»
«Lubage,» katkestas teda Aramis, «ma kõnelesin neist ainult seepärast, et Porthos
nende kaunite lugudega ise minu juuresolekul on kiidelnud. Aga uskugejnind, kallis härra
d'Artagnan, kui ma oleksin seda mõnest teisest allikast kuulnud, või kui Porthos oleks
selle mulle usaldanud, siis ei leiaks te diskreetsemat pihiisa, kui olen mina.»
«Ma ei kahtle selles,» jätkas d'Artagnan, «aga mulle
88
näib, et ka teie ise olete üsna lähedalt tuttav vappidega, mida tõendab toosama tikitud
taskurätt, tänu millele oli mul au teiega tutvuda.»
Sel korral ei vihastanud Aramis sugugi, vaid vastas kõige tagasihoidlikumal ilmel
mahedalt:
«Ärge unustage, mu armas, et ma tahan hakata vaimulikuks ja seepärast põgenen
kõigi ilmlike lõbude eest. Taskurätt, mida te nägite, ei olnud mulle kingitud , vaid üks
sõber unustas selle minu juurde. Ma pidin selle peitma, et mitte teda kompromiteerida —
teda ja daami, keda ta armastab . Mina isiklikult järgin selles asjas targa Athose eeskuju
— tal ei ole samuti armukest nagu minulgi.»
«Miks, kuradi pärast! Te ei ole ju preester, vaid musketär.»
«Musketär ainult ajutiselt, mu kallis, nagu ütleb selle kohta kardinal, musketär vastu
tahtmist, südames aga olen ma vaimulik, uskuge mind. Athos ja Porthos sokutasid mind
siia, et ma millegagi tegeleksin. Parajasti siis, kui mind pidi vaimulikuks pühitsetama, oli
mul väike pahandus... Aga see kõik ei huvita teid põrmugi ja ma raiskan ainult teie kallist
aega.»
«Mitte sugugi, see huvitab mind väga,» hüüdis d'Artagnan, «pealegi ei ole mul
praegusel hetkel midagi ees.»
«Minul aga on palvelugemise aeg,» vastas Aramis, «lisaks sellele pean ma tegema
mõned värsid proua dAiguillonile ja siis läbi minema Saint-Honore tänavalt ning proua
Chevreuse'i jaoks põsepuna ostma. Te näete, kallis sõber, kui teil pole kiiret, siis minul
seevastu on väga kiire.» Aramis ulatas oma noorele kaaslasele sõbralikult käe ja jättis
jumalaga.
Vaatamata pingutustele ei saanud d'Artagnan midagi rohkem teada oma kolme uue
sõbra kohta. Nii otsustas ta praegu uskuda kõike, mida kõneldi nende mineviku kohta,
jäädes lootma kindlamaid ja ulatuslikumaid andmeid tulevikus. Seni näis Athos talle
Ahhilleusena, Porthos Aiasena ja Aramis Joosepina.
Muidu oli aga nelja noormehe elu lõbus. Athos mängis, kuid alati õnnetult. Siiski ei
laenanud ta iialgi ainustki sou'd oma sõpradelt, kuigi tema kukkur oli alati sõprade
89
käsutuses. Kui ta juhtus ausõna peale mängima, siis äratas ta oma võlausaldaja
järgmisel päeval kell kuus hommikul, et talle oma võlga tasuda.
Porthosel käis hasartmäng hookaupa. Võidukatel päevadel oli ta särav ja ülbe.
Kaotuse korral kadus ta jäljetult mõneks päevaks, ning ilmus hiljem nähtavale kahvatu ja
mossis näoga, kuid alati rahaga taskus.
Aramis ei mänginud iialgi. Ta oli kõige halvem musketär ja viletsaim külaline, keda
võib kujutleda. Alati pidi ta töötama. Mõnikord lõunasöögil, kui kõik veinijoovas-tuses ja
vestlusetuhinas arvasid, et võiks veel paar-kolm tundi lauas istuda, tõusis Aramis
meeldivalt naeratades, vaatas kella ja lahkus seltskonnast, et minna konsulteerima ühe
teoloogiga, nagu ta ütles. Teinekord jälle läks ta koju, et kirjutada väitekirja, ja palus
sõpru teda mitte tülitada.
Sellistel puhkudel ilmus Athose huulile meeldiv nukker naeratus, mis nii väga sobis
ta õilsale näole, Porthos aga jõi ja vandus, et Aramisest ei saa iialgi midagi rohkemat kui
külaküree.
D’Artagnani teener Planchet talus väärikalt oma õnne. Ta sai kolmkümmend sou'd
päevas ja terve kuu jooksul tuli ta koju rõõmsana kui linnuke, olles lahke oma isanda
vastu. Kui aga tuul hakkas Fossoyeurs’i tänava majapidamisele teiselt poolt puhuma, see
tähendab, kui kuningas Louis XIII nelikümmend pistooli oli ära söödud või peaaegu
söödud, hakkas Planchet kaebama. Athos leidis need kaebused südantpööritavad olevat,
Porthose arvates olid nad sündsusetud ja Aramise meelest naeruväärsed. Athos soovitas
d'Artagnanil see veidrik minema saata, Porthos soovitas teda enne veel nüpeldada,
Aramis omakorda arvas, et üks isand on kohustatud kuulama ainult seda, mis temast
meeldivat räägitakse.
«Teil on seda kerge ütelda,» sõnas d'Artagnan, «teil, Athos, kes te Grimaud'ga
täielikus vaikuses elate, tal kõnelemise ära keelate ja järelikult temaga iialgi sõnavahetusse
ei satu; samuti teil, Porthos, sest te elate hiilgavat elu ja olete jumaluseks teener
Mousquetonile; ja lõpuks teil, Aramis, kes te alati hajameelne olete teoloogia uurimise
tõttu ja sellega sügavat austust sisendate
90
tasasele ning usklikule teenrile Bazinile. Aga mis pean tegema mina, et sisendada
Planchet’le kiindumust, usku voi austust minu vastu, mina, kellel pole kindlat kohta ega
varandust ja kes ma pole ei musketär ega isegi kaardiväelane?»
«Lugu on tõsine,» vastasid kolm sõpra. «See on sisemine asi. Teenritega on lugu
samuti nagu naistega . Neile tuleb kohe alguses koht kätte näidata, kuhu nad kuuluvad.
Mõtelge selle üle järele.»
D'Artagnan mõtles järele ja otsustas esialgu Planchet' läbi kolkida, mida ta ka tegi
temale omase kohusetundlikkusega. Pärast seda kui d'Artagnan oli teenri korralikult läbi
nüpeldanud, keelas ta Planchet'1 ilma. loata teenistusest lahkuda. Ta lisas:
«Tulevik ei peta mind, kindlasti tulevad paremad ajad. Kui sa minu juurde jääd, oled
sa tehtud mees. Mina olen liiga hea isand, et jätta sind õnnest ilma ja lasta sind sinu
nõudmise peale lahkuda.»
Musketäride juures põhjustas see teguviis sügavat austust d'Artagnani diplomaatiliste
võimete vastu. Planchet oli samuti vaimustusest haaratud ja ei kõnelnud enam
äraminekust.
Nelja noormehe elu oli muutunud ühiseks. D'Artagnan, kellel polnud mingeid
harjumusi, sest ta tuli provintsist ja sattus tema jaoks täiesti uude maailma, võttis sõprade
harjumused otsekohe omaks.
Talvel tõusti kell kaheksa, suvel kella kuue paiku. Seejärel mindi härra de Treville'i
juurde päevakäsu järele ja selgitati, missugune on üldine olukord. Kuigi d'Artagnan ei
olnud musketär, täitis ta nende kohustusi liigutava täpsusega. Pidevalt käis ta valves,
olles kaaslaseks sellele, kes parajasti oli teenistuses. Musketäride majas tunti d'Artagnani
ja kõik pidasid teda heaks kaaslaseks. Härra de Treville oli teda esimesest pilgust õigesti
hinnanud, kiindus temasse ja ei väsinud teda kuningale soovitamast.
Ka kolm musketäri armastasid oma noort sõpra väga. Nelja kaaslase sõprus, vajadus
üksteist neli-viis korda päeva jooksul näha, olgu siis duelli, asja või lõbu pärast, sundis
neid varjudena üksteise kannul käima ja alati võis lahutamatuid kohata üksteise otsinguil
Luxembourg'ist
91
Saint-Sulpice'i väljakuni ja Vieux-Colombier' tänavast Luxembourg'ini.
Härra de Tréville'i lubadused aga arenesid vahepeal oma rada. Ühel ilusal päeval
andis kuningas käsu rüütel des Essarts'ile võtta d'Artagnan kadetiks oma kaardi-väkke.
Ohates ajas d'Artagnan mundri selga. Ta oleks andnud kümme aastat oma elust, kui oleks
võinud selle vahetada musketärimantli vastu. Seda õnne tõotas talle härra de Tréville
kaheaastase katseaja järel, mis pealegi võis lüheneda, kui d'Artagnanil on juhust osutada
kuningale mingi teene või korda saata mõni hiilgav kangelastegu. D'Artagnan lahkus
selle lubaduse peale ja alustas järgmisest päevast teenistuskohustuste täitmist.
Nüüd oli tulnud kord Athose, Porthose ja Aramise kätte pidada valvet koos
d'Artagnaniga, kui too oli postil. Niiviisi võttis rüütel des Essarts'i väeosa d'Artagnani
vastuvõtmise päeval tegelikult neli meest teenistusse.
VIII ÕUKONNAINTRIIG.
Vahepeal aga tuli kuningas Louis XIII neljakümnele pistoolile lõpp nagu kõigile selle
maailma asjadele, millel on algus, ja sellest lõpust saadik sattusid meie neli sõpra
puudusesse. Alguses pidas Athos mõni aeg isiklike rahadega kogu seltskonda üleval.
Temale järgnes Porthos. Tänu ühele järjekordsele kadumisele, millega oldi harjunud, sai
ta peaaegu kaks nädalat kõiki vee peal hoida. Siis tuli krd Aramise kätte, kes heameelega
asja joonde ajas ja kellel õnnestus, nagu ta ise ütles, muretseda mõned pistoolid
teoloogiliste raamatute müügist.
Edasi tuli nagu alati abi otsida härra de Tréville'i juurest, kes andis palga arvel
avanssi. Avanss ei suutnud aga palju aidata kolme musketäri, kellel oli juba rohkesti
maksmata arveid, ja ühte kaardiväelast, kellel neid veel ei olnud.
Kui lõpuks oli näha, et lugu võtab hoopis halva pöörde, kraabiti viimases hädas
kokku kaheksa kuni kümme pistooli, millega Porthos pidi mängima. Õnnetuseks tal ei
92
vedanud: ta kaotas kõik ja lisaks veel kakskümmend viis pistooli ausõna peale.
Nüüd muutus puudus viletsuseks. Tänavatel ja vahi-tubades võis näha hulkumas
nälginud isandaid, teenrid kannul, ja korjamas sõprade käest võimalikult palju
lõunalekutseid. Aramise arvates tuli hiilgeaegade! külvata lõunalekutseid paremale ja
vasakule, et hädapäevadel oleks mõningaid lõigata.
Athost kutsuti neli korda lõunale ja iga kord viis ta kaasa oma sõbrad koos teenritega.
Porthosel oli kuus võimalust ja ta laskis samuti sõpradel neid nautida. Aramisel oli
kaheksa juhust. Nagu võisime juba märgata, oli just tema see mees, kes vähese kära
juures palju korda saatis.
D'Artagnan, kes veel kedagi pealinnas ei tundnud, sai muretseda ainult ühe
hommikueine šokolaadi joomisega koduküla küree külalisena ja ühe lõunaeine kaardiväe
korneti juures.
D'Artagnan viis terve armee endaga kaasa küree juurde, kus hävitati ära kahe kuu
toidutagavara, samuti korneti juurde, kes saatis korda ime.
«Sööd küll palju, aga ikkagi ei saa korraga süüa rohkem kui ainult ühe kõhutäie,»
lausus selle kohta Planchet.
D'Artagnan tundis üsna suurt piinlikkust, et ta Athose, Porthose ja Aramise poolt
muretsetud pidusöökidele sai ainult poolteist einet sõpradele vastutasuks pakkuda, sest
hommikueine küree juures luges ainult poole eest. DArtagnan arvas, et on seltskonnale
koormaks, sest oina nooruslikus lihtsameelsuses ta unustas, et ta ise oli kuu aega kogu
seltskonda üleval pidanud. Ta murelik vaim asus innukalt väljapääsu otsima . Ta mõtles
selle üle järele, et nelja noore vapra ning ettevõtliku noormehe liidul peaks olema hoopis
õilsam eesmärk kui ringilonkimine, vehklemisharjutused ja enam või vähem vaimukad
naljad.
Tõepoolest, neli niisugust meest, neli meest, kes olid üksteise heaks valmis
ohverdama kõike rahakotist kuni eluni, neli meest, kes alati üksteist toetasid, kes iialgi ei
taganenud, kes saatsid kas koos või üksikult täide ühiselt otsustatud kavatsused, neli kätt,
mis ähvardasid
93
neljas eri suunas või olid juhitud ühte punkti, pidid kahtlemata — olgu siis salaja või
avalikult, kavaluse või jõuga — leidma tee, mis viis eesmärgile, ükskõik kui kaugel või
kui hästi varjatud see eesmärk ka ei oleks. D’Artagnani üllatas ainult see, et ta kaaslased
polnud selle üle üldse mõelnud.
D'Artagnan juurdles parajasti küsimuse kallal, kuidas leida sellele neljakordsele
ainulaadsele jõule suund, mille abil — ta ei kahelnud selles hetkegi — võiks tõsta maakera
paigast, nagu toetuspunkti abil, mida otsis Arhimedes, kui äkki tasakesi uksele
koputati. D'Artagnan äratas Planchet' ja käskis tal avada.
Ärgu lugeja arvaku, et lause «d'Artagnan äratas Planchet'» tähendaks seda, et oli öö
või et päev polnud veel saabunud. Ei sugugi! Kell lõi parajasti neli. Kahe tunni eest oli
Planchet tulnud isanda käest lõunat küsima, kuid isand vastas talle vanasõnaga: «Kes
magab , see sööb.» Ja Planchet sõi unes .
Sisse astus üsna kahtlase ilmega mees, nähtavasti linnakodanik.
Planchet oleks heameelega magussöögi asemel vestlust pealt kuulanud, kuid kodanik
teatas d'Artagnanile, et tal on midagi väga tähtsat ja salajast teatada, ja soovib temaga
nelja silma all kõnelda.
D'Artagnan saatis Planchet' minema ja pakkus külalisele istet.
Valitses hetkeline vaikus, mille jooksul kaks meest teineteist uurivalt silmitsesid,
otsekui tahaksid nad kõigepealt eelnevalt tutvuda. Seejärel d'Artagnan kummardas
märgiks, et on valmis kuulama.
«Ma olen kuulnud kõneldavat härra d'Artagnanist kui tublist noormehest,» sõnas
kodanik, «ja see õigusega pälvitud kuulsus viis mind otsusele usaldada teile oma
saladus.»
«Kõnelge, härra, kõnelge,» ütles d'Artagnan, haistes instinktiivselt, et asi tõotas kasu.
Kodanik vaikis uuesti ja jätkas siis:
«Härra, minu naine, kellel pole puudust ei tarkusest ega ilust, on pesukorraldaja
kuninganna juures. Varsti saab juba kolm aastat, kui mind temaga abielluma sunniti
vaatamata tema väikesele varandusele, sest
94
kuninganna vedikukandja härra de La Porte on tema ristiisa ja kaitseb teda ...» «Äh
nii! Ja edasi?» küsis d'Artagnan. «Edasi on lugu nii,» jätkas kodanik, «et eile hommikul,
kui mu naine töötoast lahkus, rööviti ta ära.» «Kes röövis teie naise?»
«Härra, ma ei tea päris kindlasti, aga ma kahtlustan kedagi.»
«Keda te kahtlustate?».
«Meest, kes jälgib teda juba pikemat aega.»
«Kurat!»
«Härra, pean teile aga ütlema, et minu enda arvates on kõige selle juures rohkem
tegemist poliitika kui armastusega.»
«Rohkem poliitika kui armastusega?» sõnas d'Artagnan mõttesse vajunult. «Keda te
siis kahtlustate?»
«Ma ei tea, kas peaksin teile ütlema, keda kahtlustan ...»
«Härra, juhin teie tähelepanu sellele, et mina ei küsi teilt midagi. Teie tulite ise minu
juurde. Teie ütlesite, et tahate mulle saladust usaldada. Tehke nii, nagu soovite, praegu on
selleks veel võimalus.»
«Jah, härra. Te näite olevat aus noormees ja ma usaldan teid. Ma ei usu, et mu naine
tema enda armuasjade pärast kinni võeti, ei, vaid hoopis ühe kõrgema daami armuasjade
pärast.»
«Ah nii! On see siis proua de Bois-Tracy pärast?» küsis d'Artagnan, soovides jätta
muljet, et ta on kursis õukonnaasjadega.
«Vaadake kõrgemale, härra, hoopis kõrgemale.»
«Proua d'Aiguilloni pärast?»
«Veel kõrgemale, palju kõrgemale!»
«Siis . . . kun .. .» D'Artagnan vaikis.
«Jah, härra,» vastas hirmunud kodanik vaevaltkuuldavalt.
«Ja kellega . ..?»
«Kellega siis veel kui mitte hertsog...»
«Hertsog . . .»
«Jah, härra,» vastas kodanik veelgi enam häält madaldades.
«Aga kuidas te seda kõike teate?»
95
«Ah kuidas ma tean?»
«Jah, kuidas te teate? Ei mingit poolikut usaldust või... te mõistate?»
«Ma tean seda naise kaudu, oma naise kaudu.» «Ja kust tema seda teab?»
«Härra de La Porte'i kaudu. Kas ma ei öelnud teile, et mu naine on kuninganna
usaldusaluse, härra de La Porte'i ristitütar. Härra de La Porte paigutas ta Tema Majesteedi
juurde, et meie kuninga poolt hüljatud, kardinali poolt jälitatud ja kõikide poolt reedetud
vaesel kuningannal oleks vähemalt üks inimene, keda ta võiks usaldada.»
«Ahaa! Vaat mis selgub ,» ütles d'Artagnan.
«Neli päeva tagasi tuli mu naine koju — muuseas, üks tema tingimus oli, et tal oleks
võimalus kaks korda nädalas kodus mind vaatamas käia; ja nagu mul oli juba au teile
öelda, et mu naine mind väga armastab — niisiis, mu naine tuli ja usaldas mulle, et
kuninganna on praegu väga hirmul.»
«Kas tõesti?»
«Jah, näib, et kardinal jälitab ja kiusab teda rohkem kui kunagi varem. Richelieu ei
suuda kuningannale sarabandi lugu andestada. Kas te teate seda lugu sara-bandiga?»
«Neetud! Või kas ma seda tean?» vastas d'Artagnan, kes ei teadnud sellest midagi,
kuid tahtis näidata, et on asjaga kursis.
«Siin pole tegemist enam vihaga, vaid kättemaksuga.»
«Tõesti?»
«Ja kuninganna arvab .. .»
«Mida arvab kuninganna?»
«Ta arvab, et tema nimel on kirjutatud Buckinghami hertsogile.»
«Kuninganna nimel?»
«Jah, et sundida teda Pariisi tulema , ja kui ta juba kord Pariisis on, siis tahetakse teda
lõksu meelitada.»
«Kurat! Aga, mu kallis härra, mis on teie naisel kõige sellega pistmist?»
«Tema kiindumus kuningannasse on üldiselt teada ja teda tahetakse kas käskijannast
eemaldada või lihtsalt
96
hirmutada, et kuninganna saladusi teada saada, või teda ära meelitada ja spioonina
kasutada.»
«See on võimalik,» ütles d'Artagnan, «aga kas te tema röövijat tunnete?»
«Ma ütlesin, et arvan tundvat.»
«Mis on ta nimi?»
«Seda ma ei tea. Ma tean ainult niipalju, et ta on kardinali käsilane, kes on enese ihu
ja hingega temale ära müünud.»
«Kas te olete teda näinud?»
«Jah, ühel päeval mu naine näitas.»
«Kas on tema juures midagi, millest teda võiks ära tunda?»
«Oo, kindlasti. See on suursugune mustajuukseline härra, tõmmu jumega, valgete
hammaste, läbitungiva pilgu ja kerge haavaarmiga meelekohal.»
«Haavaarmiga meelekohal!» hüüdis d'Artagnan. «Ja pealegi valged hambad,
läbitungiv pilk ning mustad juuksed — tõmmu ja suursugune. See on ju seesama mees,
keda ma kohtasin Meung'is.»
«Seesama mees, ütlesite teie?»
«Ja-jaa! Kuid see ei riku asja, see teeb asja koguni palju lihtsamaks. Kui teie ja minu
vaenlane on sama mees, siis saan ma ju korraga kahe eest kätte maksta. Aga kuidas teda
tabada?»
«Seda ma ei tea.»
«Kas teil on mingeid andmeid selle kohta, kus ta elab?»
«Ei mingeid. Ühel päeval, kui ma oma naist tagasi Louvre'isse saatsin, väljus ta sealt
silmapilgul, kui mu naine oli sisse minemas. Ja siis naine näitaski teda mulle.»
«Kahekordne kurat!» pomises d'Artagnan. «Kõik on nii ebamäärane. Kuidas te oma
naise röövimisest teada saite?»
«Härra de la Porte'i kaudu.»
«Kas ta teile üksikasju teatas?»
«Talle ei olnud need teada.»
«Ja mujalt ei ole te midagi kuulnud?»
«Siiski, ma ...»
«Mida?»
97
«Ma ei tea, võib-olla olen ma liiga ettevaatamatu.»
«Jälle tulete te sellega. Juhin teie tähelepanu asjaolule, et taganeda on juba hilja.»
«Pagan võtku, ma ei tagane!» hüüdis kodanik enese julgustuseks vandudes. «Pealegi,
Bonacieux' ausõna ...»
«Teie nimi on Bonacieux?» katkestas teda d'Artagnan. «Jah, nii on mu nimi.»
«Te vandusite Bonacieux' ausõna juures. Andestage, et teid katkestasin, aga.see nimi
tundub mulle tuttavana.»
«Väga võimalik, mu härra. Olen teie majaperemees.»
«Ah soo!» ütles d'Artagnan pooleldi tõustes ja kummardades. «Teie olete minu
majaperemees.»
«Jah, härra, just nii. Ja kuna te minu juures juba kolm kuud olete elanud ja kahtlemata
tähtsate toimetuste tõttu üüri maksmata olete unustanud, mina aga teid sellega kordagi
tülitanud ei ole, siis arvasin, et te minu delikaatsust hindate.»
«Kuidas siis muidu, mu kallis härra Bonacieux!» ütles d'Artagnan. «Uskuge, olen
teile selle teguviisi eest väga tänulik ja nagu ma teile juba ütlesin, tahaksin teile kuidagi
kasulik olla . . .»
«Usun teid, usun teid, härra. Ja nagu öeldud, Bonacieux' ausõna, ma usaldan teid.»
«Lõpetage siis jutt, mida alustasite.»
Kodanik tõmbas taskust paberilehe ja ulatas selle d'Artagnanile.
«Kiri!» hüüdis d'Artagnan.
«Sain selle täna hommikul.»
D'Artagnan avas kirja ja kuna oli muutunud juba hämaraks, lähenes ta aknale.
Kodanik läks talle järele.
«Ärge otsige oma naist,» luges d'Artagnan, «ta saadetakse teile tagasi, kui te"da enam
ei vajata. Kui teete kas või ühegi katse teda leida, olete kadunud.»
«Vähemalt niigi palju selgust,» jätkas d'Artagnan. «Aga lõppude lõpuks on see ju
ainult ähvardus.»
«Seda küll. Aga see ähvardus hirmutab mind. Mu härra, ma ei tunne üldse
vehklemiskunsti ja ma kardan Bastille'd.»
«Hm!» tegi d'Artagnan. «Ega minagi Bastille'st roh-
98
kem ei hooli kui teia. Kui aitaks mõõgahoobist, läheks asi veel kuidagi.»
«Härra, selles asjas panin ma kõik lootused just teie peale.»
«Kas tõesti?»
«Kui nägin teid alati hiilgavatest musketäridest ümbritsetuna, kes kõik on härra de
Treville’i sõdurid ning järelikult kardinali vaenlased, arvasin, et teie ja te sõbrad oleksite
vaimustatud, kui saaksite meie vaesele kuningannale teene osutada ja Tema Eminentsile
vingerpussi mängida.»
99
«Kahtlemata.»
«Ja siis mõtlesin ma veel, et võlgnete mulle kolme kuu üüri, millest ma ei ole iialgi
rääkinud ...»
«Ja-jaa, te kõnelesite juba sellest argumendist, leian, et see on väga tore.»
«Ja arvestades veel seda, et ma ei räägi teile enam kunagi tulevikus üüridest, niikaua
kui osutate mulle seda au, et minu juures elate ...»
«Väga hea.»
«Ja lisaksin veel, et juhul kui on vaja, pakuksin teile viiskümmend pistooli, kui te
praegusel momendil kitsikuses juhtuksite olema, mis on küll ebatõenäoline ...»
«Suurepärane! Te olete ju rikas, mu kallis härra Bona-cieux.»
«Härra, õigem oleks öelda, et elan lahedalt. Pudukau-bandusega, eriti aga teatud
rahasummade paigutamisega kuulsa meresõitja Jean Mocquet' viimasesse reisiettevõttesse,
olen ma kogunud varanduse, mis mulle aastas paar-kolm tuhat eküüd sisse toob.
Nii et te mõistate, härra ... Ah! Aga ... mis see on?» hüüdis kodanik.
«Mis on?» küsis d'Artagnan.
«Mis ma seal näen?»
«Kus?»
«Tänaval, teie akende vastas, seal ukse juures: mantlisse mässitud mees.»
«See on tema!» hüüdsid d'Artagnan ja Bonacieux ühest suust, olles korraga oma
vaenlase ära tundnud.
«Aa! Seekord ta mu käest ei pääse!» hüüdis d'Artagnan mõõga juurde karates.
Mõõka tupest tõmmates tormas ta korterist välja.
Trepil kohtas ta Athost ja Porthost, kes tulid tema juurde. Nad tõmbusid kõrvale ja
d'Artagnan lipsas noolena nende vahelt läbi.
«Kuule, kuhu sa niiviisi tormad?» hüüdsid mõlemad musketärid.
«Mees Meung'ist,» vastas d'Artagnan ja kadus.
Enam kui üks kord oli d'Artagnan jutustanud sõpradele seiklusest tundmatuga, samuti
kauni naisreisija saabumisest, kellele mees oli tähtsa saadetise usaldanud.
Athose arvates oli d'Artagnan üldises segaduses ise kirja kaotanud, sest aadlik —
d'Artagnani kirjelduse
100
järgi ei saanud see olla keegi muu kui aadlik — polnud võimeline korda saatma nii
madalat tegu, nagu seda on kirja varastamine.
Porthos omakorda nägi kõiges selles ainult armastajate kohtumist , mida oli seganud
d'Artagnani ja tema võigu hobuse ilmumine.
Aramis aga ütles, et sedalaadi lood on müstilised ja õigem on neid mitte lähemalt
uurida.
Mõnest d'Artagnani poolt poetatud sõnast taipasid nad, millega on tegemist, ja kuna
nad arvasid, et d'Artagnan kas tabab selle mehe, või kaotab uuesti silmist, kuid igal juhul
tuleb ta lõpuks koju tagasi — sammusid nad rahulikult edasi.
Kui nad d'Artagnani tuppa astusid, polnud seal enam kedagi. Majaperemees, kes
kartis kohtumise tagajärgi, mis kahtlemata noormehe ja tundmatu vahel aset pidi leidma,
arvas — silmas pidades tema enese poolt antud iseloomukirjeldust —, et targem on
kaduda.
IX D’ARTAGNANI ISELOOM TULEB ILMSIKS.
Nagu Athos ja Porthos olid arvanud — nii tuligi d'Ar-tagnan poole tunni pärast
tagasi. Ka sel korral ei tabanud ta meest, kes oli kadunud otsekui võlujõul. Mõõk . käes,
jooksis, d'Artagnan kõik ümberkaudsed tänavad läbi, aga ta ei leidnud kedagi, kes oleks
sarnanenud otsitavaga, ja lõpuks jõudis ta selleni , millest oleks pidanud võib-olla
alustama: ta koputas uksele, mille vastu oli tundmatu toetunud. Kuid asjata laskis ta
vasarakesel kümme-kaksteist korda järgemööda kõmiseda. Keegi ei vastanud. Kärast
ligimeelitatud naabrid jooksid uksele voi pistsid pead aknast välja ja kinnitasid, et see
maja, mille uksed olid pealegi kõik suletud, oli juba kuus kuud täiesti elaniketa.
Sel ajal kui d'Artagnan mööda tänavaid jooksis ja ustele koputas, sai Aramis kahe
kaaslasega kokku, nii et koju jõudes leidis d'Artagnan seltskonna täies koosseisus eest.
101
«Noh, mis juhtus?» küsisid korraga kolm musketäri, kui nägid d'Artagnani sisse
astuvat, higipiisad laubal ja nägu vihast moondunud.
«Mis juhtus!» hüüdis d'Artagnan ja viskas mõõga voodile. «See mees peab olema
vanakurat ise. Ta kadus nagu fantoom, nagu vari, nagu kummitus.»
«Kas te viirastustesse usute?» küsis Athos Porthoselt.
«Mina usun ainult seda, mis ma näinud olen. Kuna ma viirastusi pole iialgi näinud,
siis ei usu ma neisse.»
«Piibel käsib meil neisse uskuda,» ütles Aramis. «Samueli vaim ilmus Saulile, ja
mulle ei meeldi, Porthos, et sellises usulises küsimuses kaheldakse.»
«Olgu ta inimene või kurat, keha või vaim, kujutlus või reaalsus , igal juhul on see
mees minu needuseks ilma sündinud, sest tema põgenemine, mu härrad, ajas meil nurja
suurepärase äri. Äri, millega oleks võinud sada pistooli või enamgi teenida.»
«Kuidas nii?» küsiski Porthos ja Aramis korraga.
Athos, truu oma sõnaahtrusele, küsitles dArtagnani ainult pilguga.
«Planchet,» ütles dArtagnan teenrile, kes sel hetkel pea läbi poolavatud ukse pistis, et
katsuda mõningaid terakesi vestlusest kinni püüda, «minge alla peremehe hä-ra
Bonacieux' juurde ja ütelge, et ta meile pooltosinat pudelit božansii veini saadaks.
Eelistan seda marki.»
«Ah! Kas teil on siis peremehe juures krediit avatud?» küsis Porthos.
«Jah,» vastas dArtagnan, «tänasest alates. Olge muretud, kui vein on halb, saadame
uut tooma
«Tuleb kasutada, aga mitte kurjasti kasutada,» lausus Aramis sügavamõtteliselt.
«Olen alati ütelnud, et d'Artagnan on meist neljast kõige nupukam,» sõnas Athos.
Lausunud oma arvamuse, millele dArtagnan kummardusega vastas, langes Athos
otsekohe tagasi harjumuspärasesse valmisse.
«Mis siis lõpuks lahti on?» küsis Porthos.
«Usaldage meid, kallis sõber,» sõnas Aramis, «kui selles loos pole tegemist mõne
daami auga: sel juhul teete paremini, kui jätate asja enda teada.»
«Olge mureta,» vastas dArtagnan, «ühegi isiku au pole riivatud sellega, mis mul on
teile öelda.»
102
Ta jutustas sõpradele sõna-sõnalt, mis oli juhtunud tema ning peremehe vahel, ja et
mees, kes oli röövmud väärika^ majaomaniku naise, oli sama, kellega temal oli
kokkupõrge «Vabamöldri» kõrtsis.
«Teie äri pole halb,» ütles Athos, olles asjatundjana veini maitsnud ja
peanoogutusega märku andnud, et vein on hea. «Selle mehe käest võib viiskuuskümmend
pistooli välja .pigistada. Nüüd tuleb ainult otsustada, kas viie-kuuekümne
pistooli pärast on mõtet nelja peaga riskeerida.»
«Aga ärge unustage,» hüüdis dArtagnan, «et selles loos on tegemist naisega, röövitud
naisega, keda kahtlemata ähvardatakse, keda võib-ollä piinatakse, ja kõike ainult
sellepärast, et ta on truu oma käskijannale.»
«Ettevaatust, dArtagnan, ettevaatust!» ütles Aramis. «Minu arvates ärritute te liiga
palju proua Bonacieux' saatuse pärast. Naine on loodud meie hukatuseks ja temast
tulevad meile kõik hädad.»
Aramise lause peale kortsutas Athos kulmu ja hammustas huulde.
«Ma ei muretse üldse proua Bonacieux' pärast,» hüüdis dArtagnan, «vaid kuninganna
pärast, kelle kuningas on maha jätnud, keda jälitab kardinal ja kes näeb, kuidas üksteise
järel langevad kõikide sõprade pead.»
«Aga miks armastab ta neid, keda meie üle kõige maailmas vihkame — hispaanlasi ja
inglasi?»
«Hispaania on ta kodumaa,» vastas dArtagnan, «ja on arusaadav, et ta armastab
hispaanlasi kui oma kaasmaalasi. Mis puutub aga teise etteheitesse, siis olen ma kuulnud
kõneldavat, et ta ei armasta mitte inglasi, vaid inglast.»
«Ja ausõna, peab tunnistama,» ütles Athos, «et see nglane on väärt, et teda
armastatakse. Ma pole iialgi näinud suursugusema välimusega meest.»
«Rääkimata sellest, et ta riietub nagu ei keegi teine,» ütles Porthos. «Ma olin sel
päeval Louvre'is, kui ta ärleid külvas, ja jumala eest, ma korjasin kaks pärlit !es ning kui
ma need ära müüsin, sain kümme pistooli okist.- Kuid sina, Aramis, kas sa tunned teda?»
«Niisama hästi kui teiegi, mu härrad, sest ma olin nende hulgas, kes tema Amiens'i
aias areteerisid, kuhu
103
kuninganna tallmeister härra de Putange mind viis. Käisin sel ajal seminaris ja mulle
näis, et see seiklus oli kuninga suhtes julm.»
«Mis ei takistaks mind sugugi,» ütles d'Artagnan, «kui teaksin, kus viibib
Buckinghami hertsog, teda käekõrvale võtmast ja kuninganna juurde viimast kas või
ainult selleks, et kardinali vihale ajada. Sest meie ainus tõeline igavene vaenlane on
kardinal, mu härrad, ja kui me leiame võimaluse talle mõnda julma vingerpussi mängida,
siis olen ma meeleldi nõus oma pead kaalule panema.»
«Kas pudukaupmees ütles teile, d'Artagnan, et kuninganna on arvamusel, nagu oleks
Buckinghamil lastud valeteate peale siia tulla,» küsis Athos.
«Ta kardab seda.»
«Oodake ometi,» ütles Aramis.
«Mida?» küsis Porthos.
«Jätkake teie, mina püüan mõningaid üksikasju meenutada.»
«Nüüd olen ma veendunud,» ütles dArtagnan, «et kuninganna teenistuses oleva naise
röövimine on seotud nende sündmustega ja võib-olla ka härra Buckinghami Pariisis
viibimisega.»
«Gaskoonlane on väga taibukas,» lausus imetlusega Porthos.
«Armastan väga kuulata teda kõnelemas,» sõnas Athos, «tema murrak lõbustab
mind.»
«Härrad,» ütles Aramis, «kuulake mind!»
«Kuulame Aramist,» laususid kolm sõpra.
«Eile olin ma õpetatud teoloogiadoktori juures, kellega ma mõnikord õpingute pärast
konsulteerin ...»
Athos naeratas.
«Ta elab üksildases linnaosas,» jätkas Aramis, «tema harjumused ja elukutse nõuavad
seda. Just siis kui ma väljusin tema juurest. . .»
«Just siis? Kui te väljusite tema juurest?» küsisid kuulajad.
Aramis näis end pingutavat otsekui inimene, kes täies valetamishoos järsku ootamatu
takistuse tõttu on sunnitud peatuma. Kolm kaaslast silmitsesid teda küsivalt,
104
kõrvad kikkis — Aramisel ei olnud enam võimalust taganeda.
«Doktoril on õetütar,» jätkas Aramis.
«Ah, või tal on õetütar!» katkestas teda Porthos.
«Väga auväärne daam,» ütles Aramis.
Kolm sõpra puhkesid naerma.
«Kui te naerate või kahtlete,» jätkas Aramis, «ei saa te midagi teada.»
«Usume nagu muhameedlased ja oleme tummad nagu katafalk,» vastas Athos.
«Ma jätkan siis,» ütles Aramis. «Õetütar tuleb vahetevahel onu vaatama. Eile oli ta
juhuslikult samal ajal seal kui minagi ja mul tuli teda tõlla juurde saata.»
«Ah nii, või doktori õetütrel on tõld,» katkestas teda Porthos, kelle puuduseks oli see,
et ta ei suutnud keelt hammaste taga hoida. «Hiilgav tutvus, mu sõber.»
«Porthos,» sõnas Aramis, «olen teie tähelepanu juba rohkem kui ühel korral sellele
juhtinud, et te olete väga ebadiskreetne, mis tuleb teile kahjuks naiste juures.»
«Härrad, härrad!» hüüdis dArtagnan, kes aimas seikluse tagapõhja. «Asi on tõsine ja
kui võimalik, püüame mitte naljatada. Jätkake, Aramis, jätkake!»
«Äkki suur, tõmmu, aadliku hoiakuga mees . . . noh,, umbes teie tundmatu moodi . .

«Võib-olla tema ise,» ütles dArtagnan.
«Võimalik küll,» jätkas Aramis, «... lähenes mulle viie-kuue mehe saatel, kes
järgnesid talle kümne sammu kaugusel, ja ütles mulle väga viisaka tooniga: «Härra
hertsog ja teie, proua,» — seda lausus ta, pöördudes daami poole, kes oli mu käevangus .
. .»
«Doktori õetütre poole?»
«Pidage suu, Porthos!» ütles Athos. «Te olete väljakannatamatu.»
««Suvatsege tõlda astuda ja ärge püüdke vähimatki vastupanu osutada, vähimatki
kära teha.»»
«Ta pidas teid Buckinghamiks!» hüüdis dArtagnan.
«Ma arvan seda,» vastas Aramis.
«Aga daami?» küsis Porthos.
«Teda pidas ta kuningannaks,» ütles dArtagnan.
«Just nii,» vastas Aramis.
105
«Gaskoonlane on lausa kurat!» hüüdis Athos. «Midagi ei jää temast märkamata.»
«On tõsi,» ütles Porthos, «et Aramisel on kasvus ja hoiakus midagi ühist ilusa
hertsogiga. Aga ma arvan, et musketäri riietus ...»
«Mul oli väga lai mantel seljas,» ütles Aramis.
«Mis kurat, juuli keskel!» hüüdis Porthos. «Kas doktor kardab, et sind võidakse ära
tunda?»
«Ma saan veel aru, et nuhk laskis ennast hoiakust eksiteele viia, aga nägu .. .»
«Mul oli suur kübar,» ütles Aramis.
«Oo, mu jumal,» hüüdis Porthos, «kui palju ettevaatlikkust selleks, et õppida
teoloogiat!»
«Härrad, härrad,» ütles d'Artagnan, «ei maksa lobisemisega aega kaotada. Läheme
laiali ja otsime pudukaup-mehe naist, tema on intriigi võtmeks.»
«Nii madalast seisusest naine! Kas teie usute seda, d'Artagnan?» küsis Porthos
põlglikult huuli kõver-dades.
«Ta on kuninganna usaldusteenri de La Porte’i ristitütar. Kas ma ei öelnud teile seda,
härrad? Ja pealegi, võib-olla otsib Tema Majesteet seekord meelega tuge nii madalalt.
Kõrgeid päid nähakse juba kaugelt ja kardinalil on head silmad.»
«Olgu!» ütles Porthos. «Leppige kõigepealt pudukaupmehega hinnas kokku, aga heas
hinnas!»
«Pole vaja,» ütles d'Artagnan, «ma arvan, kui ei maksa pudukaupmees, siis tasutakse
meile küllaldaselt teiselt poolt.»
Sel hetkel kuuldus trepilt kiiret sammude müdinat, uks avanes ja õnnetu
pudukaupmees tormas tuppa, kus toimus nõupidamine.
«Ah. härrad.» hüüdis ta, «päästke mind, päästke mind taeva nimel! Neli meest tulid
mind kinni võtma. Päästke mind, päästke!»
Porthos ia Aramis tõusid püsti.
«Üks hetk!» hüüdis d'Artagnan neile märku andes, et nad pooleldi väljatõmmatud
mõõgad tuppe tagasi pistaksid. «Üks hetk. Siin pole vaja vaprust, vaid ettevaatust.»
«Me ei lase ometi . . .» hüüdis Porthos.
«Laske toimida d'Artagnanil,» ütles Athos, «sest kordan,
106
tema on meist kõige nupukam, ja mina isiklikult teatan, et kavatsen tema sõna
kuulata. Tee nii nagu sa heaks arvad, d'Artagnan.»
Sel momendil ilmusid neli kaardiväelast eestoa uksele. Nähes seismas nelja
musketäri, mõõk küljel, kõhklesid nad edasi minemast.
«Astuge sisse, astuge sisse, härrad!» hüüdis d'Artagnan,«siin olete te minu juures. Me
kõik oleme kuninga ja härra kardinali truud teenrid.»
«Tähendab, härrad, te ei takista meid käsku täitmast?» küsis too, kes näis olevat salga
ülem.
«Otse vastupidi, härrad, kui vaja, aitame teid.»
«Mis ta ometi räägib?» pomises Porthos.
«Sa oled loll,» ütles Athos. «Pea suu!»
«Aga te ometi lubasite mulle...» ütles vaene pudukaupmees üsna tasa.
«Saame päästa teid ainult siis, kui jääme ise vabaks,» vastas d'Artagnan kiiresti ja
väga tasa. «Kui teeme näo, et kaitseme teid, siis areteeritakse meid koos teiega.»
«Siiski, mulle näib . ..»
«Tulge, tulge, härrad,» ütles d'Artagnan valjusti, «mul ei ole mingit põhjust toda
härrat kaitsta. Nägin teda täna esmakordselt ja mis puhul, seda ütleb ta teile ise: ta tuli
nõudma korteriüüri. Kas see on tõsi, härra Bonacieux? Vastake!»
«See on tõsi!» hüüdis pudukaupmees, «aga härra ei ütle teile ...»
«Mitte ainustki sõna minust, mu sõpradest ja eelkõige kuningannast, või muidu
saadate hukatusse kõiki ja ei päästa sellega ka ennast. Minge, minge, härrad, viige see
mees minema!»
Ja d'Artagnan lükkas täiesti segadusse sattunud pudu-kaupmehe kaardiväelaste käte
vahele, öeldes talle:
«Olete lurjus, mu kallis. Te tulete minu, musketäri käest raha nõudma! Vanglasse!
Härrad, ütlen teile veel kord, pistke ta puuri ja hoidke teda niikaua luku ja riivi tapa kui
võimalik, see annab mulle maksmiseks aega.»
Politseisõdurid takerdusid tänuavaldustes ja viisid kaasa oma saagi.
Sel hetkel, kui nad hakkasid alla minema, patsutas d’Artagnan nende juhile õlale ja
ütles:
107
«Kas me ei jooks — teie minu ja mina teie terviseks ?» Ta täitis kaks klaasi božansii
veiniga, mis oli saadud tänu Bonacieux' lahkusele.
«Oleks mulle suureks auks,» ütles politseiohvitser, «võtan teie pakkumise tänuga
vastu.»
«Niisiis teie terviseks härra ... kuidas on teie nimi?»
«Boisrenard.»
«Härra Boisrenard.»
«Teie terviseks, kõrgeausus! Palun, kuidas on teie nimi, kui tohib küsida?»
«D'Artagnan.»
«Teie terviseks, härra!»
«Ja kõigepealt kuninga ja kardinali terviseks!» hüüdis d'Artagnan otsekui
vaimustusehoost haaratuna.
Kui vein oleks olnud halb, oleks politseiohvitser võibolla kahelnud dArtagnani
siiruses, et aga vein oli hea, siis uskus ta teda.
«Mis neetud sigadust te seal tegite?» ütles Porthos, kui politseiohvitser oli oma
kaaslastega liitunud ja neli sõpra olid üksi jäänud. «Ptüi, kurat! Neli musketäri lasevad
ühe õnnetu kinni võtta, kes kisendab abi järele! AadMk ioob kokku mingisuguse
kohtuteenriga!»
«Porthos,» ütles Aramis, «Athos juba juhtis sinu tähelepanu sellele, et sa oled lollpea,
ja mina nõustun tema arvamusega. DArtagnan, sina oled suur inimene ja kui sa ühel
päeval härra de Treville'i kohale asud, siis palun sinu protektsiooni kloostriülema koha
taotlemisel.»
«Ma ei saa enam millestki aru,» ütles Porthos, «te kiidate dArtagnani teguviisi
heaks!»
«Muidugi, pagan võtaks!» ütles Athos. «Ma mitte ainult ei kiida tema teguviisi, vaid
ka õnnitlen teda sel puhul.»
«Ja nüüd, härrad,» ütles dArtagnan, ilma et oleks Porthosele oma käitumist lähemalt
seletanud, «meie deviisiks olgu — «kõik ühe eest, üks koigi eest!» — eks ole?»
«Aga,» ütles Porthos.
«Siruta käsi välja ja vannu!» hüüdsid Athos ja Aramis korraga.
Teiste eeskujust haaratuna, ometi tasakesi omaette pomisedes, sirutas Porthos käe ja
neli sõpra kordasid ühel häälel dArtagnani poolt dikteeritud deviisi:
108
«Kõik ühe eest, üks kõigi eest!»
«Hästi, nüüd mingu igaüks koju,» ütles dArtagnan nii, nagu poleks ta oma eluajal
muud teinudki kui käskinud, «ja ettevaatust, sest alates praegusest hetkest oleme me
kardinaliga vaenujalal.»
X HIIRELOKS SEITSMETEISTKÜMNENDAL SAJANDIL.
Hiirelõks ei ole leiutatud meie päevil. Niipea kui kujunev ühiskond leiutas politsei,
leiutas politsei hiirelõksud.
Kuna meie lugejad ei ole veel kodunenud Jerusalemi tänava argooga ja kuna me sest
ajast, kui me kirjutama hakkasime — sellest on juba umbes viisteist aastat —
esmakordselt kasutame nimetatud sõna niisuguse mõiste kohta, siis selgitame lähemalt,
mis on hiirelõks.
Kui ühes majas, ükskõik missuguses, areteeritakse mingis kuriteos kahtlustatav isik,
siis hoitakse vahistamist saladuses. Esimesse tuppa pannakse neli-viis meest varitsema,
uks avatakse kõigile, kes koputavad, suletakse seejärel ja sissetulijad areteeritakse. Nõnda
saadakse kahe-kolme päeva jooksul kätte kõik, kes külastavad seda maja.
Niisugune on hiirelõks.
Isand Bonacieux' korterist tehti hiirelõks ja ükskõik kes sinna ilmus, võeti kinni ping
kuulati üle kardinali meeste poolt. Teisele korrusele, kus elas dArtagnan, viis eraldi
sissekäik, seega on iseendast mõistetav, et tema külalisi see kontroll ei puudutanud.
Pealegi tulid tema juurde ainult kolm musketäri. Nad olid käinud luurel, igaüks
omaette. Athos oli isegi härra de TrevilleM küsitlenud, milline asjaolu, arvestades väärika
musketäri tavalist vaikimist, üllatas kaptenit väga. Aga härra de Treville ei teadnud
midagi peale selle, et kui ta viimati nägi kardinali, kuningat ja kuningannat, siis oli
kardinalil väga murelik ilme, kuningas näis rahutuna ja kuninganna punased silmad
tõendasid, et ta polnud maganud või oli ta nutnud. Viimane asjaolu ei üllatanud teda aga
eriti, sest abiellumisest saadik oli kuninganna sageli magamata ja nuttis palju.
109
Härra de Treville soovitas Athosel igal juhul olla truu kuningale ja eriti kuningannale
ning palus seda edasi öelda ka oma sõpradele.
D'Artagnan ei liikunud kodunt sammugi. Oma toa muutis ta vaatlusruumiks.
Akendest nägi ta tulemas inimesi, kes kõik vahistati. Kuna ta oli eemaldanud põrandatahvlid
ning parketi ja ainult lihtne lagi lahutas teda alumisest toast, kus toimus
ülekuulamine, siis sai ta teada kõik, mis juhtus ülekuulajate ja süüdistatavate vahel.
Ülekuulamine, millele eelnes areteeritud isiku piinlikult täpne läbiotsimine, kõlas
peaaegu alati järgmiselt:
«Kas proua Bonacieux andis teile midagi oma abikaasale või mõnele teisele isikule
edasiandmiseks
«Kas härra Bonacieux andis teile midagi oma abikaasale või mõnele teisele isikule
edasiandmiseks? Kas üks või teine on teile midagi suusõnal usaldanud?»
D'Artagnan mõtles endamisi, et kui nad midagi teaksid, siis ei küsitleks nad niiviisi.
Mida tahtsid nad aga teada? Ilmselt seda, kas Buckinghami hertsog on Pariisis ja kas ta
on kohtunud või kohtub veel kuningannaga.
D'Artagnan jäi peatuma viimase mõtte juurde, mis tundus tõenäoline pärast kõike
seda, mis ta oli kuulnud.
Vahepeal tegutses hiirelöks lakkamatult ja d'Artagnan oli valvas.
Järgmisel õhtul pärast õnnetu Bonacieux' areteerimist oli Athos just lahkunud, et
minna härra de Treville'! juurde. Kell lõi üheksa. Planchet'1 oli voodi veel valmis
tegemata ja ta asus parajasti seda korraldama , kui kuuldi koputust välisuksele. Otsekohe
avanes uks ja sulgus siis taas: keegi sattus jällegi hiirelõksu.
D'Artagnan tormas kohale, kust olid eemaldatud parketitahvlid, heitis kõhuli ja
kuulatas.
Peagi kostis karjeid, siis oigeid, mida püüti lämmatada. Ülekuulamisest ei olnud
juttugi.
«Kurat!» ütles d'Artagnan endamisi, «mulle tundub, et see on naine: teda otsitakse
läbi, ta paneb vastu, tema kallal tarvitatakse vägivalda ... nurjatud!»
Vaatamata loomupärasele ettevaatlikkusele, pidi d'Ar-tagnan kogu jõudu pingutama,
et all toimuvatele sündmustele mitte vahele segada.
110
«Härra, ma kinnitan teile, olen maja perenaine; ma kinnitan, et olen proua Bonacieux;
ma ütlen teile, et kuninganna on minu käskija!» hüüdis õnnetu naine.
«Proua Bonacieux!» sosistas d'Artagnan. «Kas tõesti mina olen see õnnelik, kes leidis
naise, keda kõik otsivad?»
«Just teid me ootasime,» laususid ülekuulajad. Hääl kostis ikka enam ja enam
summutatult. Ägedast rüselemisest kõmisesid põrandatahvlid. Ohver pani vastu, nii nag-u
suudab neljale mehele vastu panna üks naine.
«Vabandust, härrad, vab . . .» sosistas hääl. Siis oli kuulda veel ainult ebaselgeid
häälitsusi.
«Nad topivad ta suu kinni, nad viivad ta ära!» hüüdis d'Artagnan ja hüppas püsti nagu
vedrust visatud. «Minu mõõk! Ah, ta on mul küljel. Planchet!»
«Härra?»
«Jookse Athose, Porthnse ja Aramise juurde. Üks neist kolmest on kindlasti kodus,
aga võib-olla on kõik kolm juba tagasi. Võtku nad relvad ja tulgu jooksul siia. Ah, mul
tuleb meelde, Athos on härra de Treville'i juures.»
«Härra, aga kuhu lähete teie? Kuhu te lähete?»
«Ma hüppan aknast alla, et kiiremini kohale jõuda,» hüüdis d'Artagman. «Sina pane
põrandatahvlid tagasi, pühi põrand puhtaks, välju ukse kaudu ja jookse sinna, kuhu ma
käskisin!»
«Oh, härra, härra, te tormate surma!» hüüdis Planchet.
«Ole vait, lollpea,» ütles d'Artagnan. Klammerdudes käeea aknaääre kü'ge. lask ;s ta
enese alla teiselt korruselt, mis õnneks ei asunud kõrgel. Ta ei saanud kriimugi. Ta läks ja
koputas, otsekohe uksele, ise sosistades: «Ma lasen ka ennast hiire'õksu püüda, ja häda
kassidele, kes niisuguseid hiiri puutuda julgevad!»
Vaeva1t oli haamrikene noormehe käe all kõmisenud, kui kära vaibus, lähenesid
sammud ning avanes uks ja paljastatud mõõgaga d'Artagnan kargas isand Bonacieux'
korterisse, mille uks, kahtlemata vedru tõttu, sulgus ta järel iseendast.
Siis kuulsid kõisre lähemad naabrid ja ülejäänud õnnetu Bonacieux' maja elanikud
teravaid karjeid, trampimist, mõõkade kõlinat ja mööbli praksumist. Hetke pärast võisid
akendele ilmunud mõista kära põhjust. Nad
111
nägid, kuidas avanes uks ja neli musta riietatud meest mitte ei väljunud sealt, vaid
lendasid minema otsekui ehmunud varesed, jättes põrandale ja lauanurkadele oma
tiivasuled, see tähendab riideräbalaid ja mantlite riis-meid.
Peab ütlema, et d'Artagnan osutus suurema vaevata võitjaks, sest ainult üks
politseinikest oli relvastatud, pealegi kaitses too ennast ainult vormi pärast. On tõsi, et
ülejäänud kolm püüdsid toolide , taburettide ja savipottidega noormeest maha lüüa, aga
paar-kolm gaskoonlase
112
mõõgakriimustust kohutas nad ära. Kümne minutiga said nad lüüa ja d'Artagnan jäi
võitlusvälja peremeheks.
Naabrid, kes olid avanud aknad külmaverelisusega, mis oli Pariisi elanikele omane
sel mässude ja kakluste ajastul, sulgesid need taas, niipea kui nägid põgenevat nelja
musta meest. Instinkt ütles neile, et selleks korraks on kõik lõppenud.
Pealegi oli juba hilja ja tol ajal nagu praegugi heideti Luxembourg'i linnaosas vara
magama.
Jäänud proua Bonacieux'ga kahekesi, pöördus dAxtag-nan tema poole: vaene naine
lamas poolminestanult tugitoolil. DArtagnan mõõtis teda kiire pilguga.
See oli sarmikas kahekümne viie kuni kahekümne kuue aastane tumedajuukseline,
siniste silmadega naine, pisut ülespoole ninaga, suurepäraste hammastega, roosi - ja
opaalivärvilise nahaga. Sellega piirdusidki tunnused, mille järgi teda suurilmadaamiks
oleks võinud pidada. Ta käed olid valged, kuid mitte peenejoonelised. Ka jalad ei
osutanud kõrgele päritolule. Õnneks ei osanud dArtag-nan veel niisuguste üksikasjade
vastu huvi tunda.
Sel ajal kui dArtagnan uuris proua Bonacieux'd ja oli uurimisega jalgadeni jõudnud,
märkas ta põrandal peenikest batisttaskurätti, mille ta harjumuse kohaselt üles tõstis.
Taskuräti nurgas tundis ta ära samad nime-tähed, mis olid taskurätil, mille pärast tema ja
Aramis peaaegu oleksid teineteisel kõri maha lõiganud.
Sest ajast peale umbusaldas dArtagnan vapiga taskurätte. Nii pistis ta selle, mille oli
maast üles võtnud, sõnalausumata proua Bonacieux' taskusse.
Sel hetkel tuli proua Bonacieux teadvusele. Ta avas silmad, vaatas hirmunult enda
ümber ning nägi, et korter on tühi ja ta viibib üksi oma vabastajaga. Kohe sirutas ta
dArtagnanile naeratades käed. Proua Bonacieux'1 oli maailma veetlevaim naeratus.
«Oh, härra,» ütles ta, «te päästsite minu. Lubage, et ma teid tänan.»
«Proua,» vastas dArtagnan, «tegin ainult seda, mida oleks teinud iga aadlik minu
asemel. Te ei võlgne mulle mingit tänu.»
«Siiski, siiski, härra. Ma loodan teile tõendada, et te ei ole tänamatule teenet
osutanud. Aga mida ometi tahtsid
113
minust need mehed, keda ma alguses varasteks pidasin? Ja miks ei ole härra
Bonacieux siin?»
«Proua, neid mehi tuleb karta hoopis rohkem kui vargaid, sest need olid härra
kardinali nuhid. Teie abikaasa härra Bonacieux ei ole aga sellepärast siin, et ta areteeriti
eile ja viidi Bastille'sse.»
«Minu mees Bastille's!» hüüdis proua Bonacieux. «Oo,, mu jumal! Mis on ta siis
teinud? Vaene kallis mees, tema on ju süütu nagu laps!»
Midagi naeratusetaolist ilmus ikka veel ehmunud naise näole.
«Te küsite, mis ta on teinud, proua?» ütles d'Artagnan. «Ma arvan, tema ainus
kuritegu seisab selles, et tal on ühtaegu õnn ja ka õnnetus olla teie mees.»
«Aga, härra, te teate siis ...»
«Ma tean, et teid rööviti, proua.»
«Aga kelle poolt? Kas te seda teate? Oh, kui te seda teate, siis ütelge mulle!»
«Neljakümne kuni neljakümne viie aastase mustajuukselise tõmmunahalise mehe
poolt, kellel on haavaarm meelekohal.»
«Jah, nii see on, nii see on. Aga mis on ta nimi?»
«Tema nimi? Seda ma ei tea.»
«Kas mu mees teadis, et mind rööviti?»
«Sellest teatati talle kirjas, mille röövel ise kirjutas.»
«Kas ta aimab, mis põhjusel seda tehti?» küsis proua Bonacieux kõhklevalt.
«Ma usun, ta arvab, et poliitilisel põhjusel.»
«Algul ma kahtlesin selles, aga praegu arvan ma sedasama, mis temagi. Niisiis kallis
härra Bonacieux ei kahtlustanud mind hetkegi...»
«Ah, kaugel sellest, proua, ta oli teie tarkuse ja eriti teie armastuse üle väga uhke.»
Teine, peaaegu märkamatu naeratus ilmus kauni noore naise roosadele huultele.
«Kuidas õnnestus teil põgeneda?» küsis d'Artagnan.
«Ma kasutasin hetke, kui mind üksi jäeti, ja kuna ma hommikust saadik teadsin, miks
mind rööviti, laskusin ma linade abil aknast alla. Arvates, et mu mees on kodus, jooksin
siia.»
«Kas selleks, et temalt kaitset otsida?»
114
«Oh ei! Ma teadsin hästi, et mu vaene kallis mees ei suuda mind kaitsta. Aga kuna ta
võiks meile teises asjas kasulik olla, siis tahtsin talle seda teatada.»
«Mida?»
«See ei ole üksi minu saladus, ma ei või seda teile öelda.»
«Muide,» ütles d'Artagnan, «andestage, proua, aga kuigi olen valmis teid kaitsma,
palun teid olla ettevaatlik — arvan, see koht ei ole kõige sobivam saladuste usaldamiseks.
Põgenema aetud mehed tulevad abiväega tagasi: kui nad meid siit leiavad, oleme
kadunud. Ma saatsin küll oma kolmele sõbrale sõnumi, aga kes teab, kas neid kodunt
leiti.»
«Ja-jaa, teil on õigus,» hüüdis proua Bonacieux ehmunult. «Põgeneme, päästame
end!»
Nende sõnade juures pistis ta oma käe d'Artagnani käevangu ja tiris teda kärsitult
kaasa.
«Kuhu me põgeneme?» küsis d'Artagnan. «Kuhu ennast peita
«Kõigepealt eemale sellest majast, siis vaatame, mis saab edasi.»
Ilma et nad oleksid vaeva näinud ukse sulgemisega, läksid noor naine ja noormees
kiiresti mööda Fossoyeurs' tänavat alla, pöördusid sealt Fossés-Monsieur-le-Prince'i
tänavale ja peatusid alles Saint-Sulpice'i väljakul.
«Ja mis me nüüd teeme?» küsis d'Artagnan, «kuhu pean ma teid viima?»
«Pean tunnistama, olen suures kimbatuses ega tea, mis teile vastata. Ma kavatsesin
härra de La Porte'ile oma mehega sona saata, et ta meile täpselt teataks, mis on viimase
kolme päeva jooksul Louvre'is juhtunud, ja kas mul ei ole ohtlik sinna ilmuda.»
«Mina võin viia teate härra de la Porte'ile,» ütles d'Artagnan.
«Kahtlemata. Seejuures on ainult üks häda: Louvre'is tuntakse härra Bonacieux'd ja ta
lastakse läbi, teid aga ei tunta ja teie ei pääse sisse.»
«Oh, mis sellest!» ütles d'Artagnan. «Kindlasti on teil mõne Louvre'i sissekäigu
juures ustav uksehoidja, kes märgusõna peale ...»
Proua Bonacieux vaatas teravalt noormehele.
115
«Ja kui ma ütlengi teile märgusõna,» lausus ta, «kas unustate selle otsekohe, kui olete
seda kasutanud?»
«Ausõna, aadliku ausõna,» ütles dArtagnan nii veenvalt, et selles oli võimatu kahelda.
«Olgu, usun teid: näite olevat tubli noormees. Pealegi naeratab teile võib-olla õnn,
tasuks teie andumuse eest.»
«Ma ei oota mingeid lubadusi, vaid toimin südametunnistuse järgi, et teenida
kuningat ja olla meelepärane kuningannale,» sõnas dArtagnan. «Kasutage mind nagu
sõpra!»
«Kus pean aga mina vahepeal olema?»
«Kas teil ei ole kedagi, kelle juurde härra de la Porte teile järele võiks tulla?»
«Ei, ma ei taha kedagi usaldada.»
«Oodake üks hetk,» ütles dArtagnan. «Me oleme Athose ukse juures. Jah,
tõepoolest.»
«Kes on Athos?»
«Üks minu sõpru.»
«Kui ta aga on kodus ja näeb mind?»
«Ta ei ole kodus ja ma võtan võtme pärast seda kaasa, kui olen teid tema korterisse
lasknud.»
«Kui ta aga koju tuleb?»
«Ta ei tule koju. Pealegi öeldakse talle, et ma tõin ühe naise kaasa, kes on tema
juures.»
«See kompromiteerib mind hirmsasti, te ometi mõistate seda!»
«Mis tähtsust sel on! Teid ei tunta. Pealegi oleme olukorras, kus me ei saa hoolida
mõningatest konventsionaalsustest.»
«Läheme siis teie sõbra juurde. Kus ta elab?»
«Paari sammu kaugusel, Ferou tänaval.»
«Lähme siis!»
Ja mõlemad sammusid edasi. Nagu dArtagnan oletas, polnud Athost kodus. Ta võttis
võtme, mida oli harjutud talle kui Athose sõbrale andma, läks trepist üles ja viis proua
Bonacieux' meie poolt juba kirjeldatud väikesesse korterisse.
«Tundke ennast nagu kodus,» ütles d'Artagnan. «Sulgege aga uks seestpoolt ja ärge
avage kellelegi, juhul kui ei koputata niiviisi kolm korda järjest, kuulake!» Ja ta
116
koputas kolm korda: kaks korda tugevasti, väikese vahega, kolmas kord suurema
vaheaja järel ja nõrgalt.
«Hästi,» sõnas proua Bonacieux, «nüüd on minu käes kord teile juhtnööre anda.»
«Ma kuulan.»
«Minge Echelle'i tänava poolt Louvre'i sissekäigu juurde ja küsige Germaini järele.»
«Hästi. Ja mis edasi?»
«Ta küsib, mis te soovite, ja teie vastate kahe sõnaga: «Tours ja Brüssel». Otsekohe
täidab ta teie korralduse.»
«Ja mis korralduse ma talle teen?»
«Et ta otsiks üles kuninganna kammerteenri härra de la Porte'i.»
«Ja kui ta on seda teinud ja kui härra de la Porte tuleb?»
«Saatke ta minu juurde.»
«Väga hea, aga kus ja kunas võin ma teid jälle näha?»
«Kas te tahate nii väga mind näha?»
«Kahtlemata.»
«Oodake rahulikult ja jätke see mure minu hooleks.»
«Loodan teie sona peale.»
«Võite sellele kindel olla.»
DArtagnan kummardas proua Bonacieux'le ja heitis talle kõige armunuma pilgu,
millega suutis hõlmata tema veetlevat väikest isikut. Trepist alla minnes kuulis ta, kuidas
uks tema taga suleti ja võtit lukus kaks korda pöörati. Mõne hetkega oli dArtagnan
Louvre'is. Kui ta sisse astus Echelle’i tänava jalgväravast, lõi kell kümme. Kõik
äsjajutustatud sündmused olid toimunud poole tunni jooksul.
Kõik läks nii, nagu oli öelnud proua Bonacieux. Kuuldes kokkulepitud märgusõna,
kummardas Germain. Kümne minuti pärast oli La Porte juba väravavahi toas. Mõne
sõnaga jutustas dArtagnan sündmustest ja andis teada proua Bonacieux' peidukoha. La
Porte kordas aadressi kaks korda ja lahkus kiirustades. Astunud vaevalt kümme sammu,
pöördus ta tagasi.
«Noormees,» ütles ta dArtagnanile, «kuulake minu nõuannet!»
«Ja nimelt?»
«Need sündmused võivad tuua teile sekeldusi.»
117
«Arvate?»
«Jah.»
«Kas teil on mõni sõber, kelle kell käib järel?»
«Ja siis?»
«Minge tema juurde, et ta võiks tõendada, et te pool kümme tema juures olite. Kohtus
nimetatakse seda alibiks.»
D'Artagnan pidas nõuannet arukaks. Ta võttis jalad selga ja jooksis härra de Treville'i
juurde. Aga selle asemel, et minna koos teistega vastuvõtutuppa, palus ta luba minna
kabinetti. Kuna ta oli majas igapäevaseks külaliseks, siis ei tehtud talle takistusi ja härra
de Treville'ile teatati, et tema noor kaasmaalane palub tähtsa asja pärast eraaudientsi. Viis
minutit hiljem küsis härra de Treville d'Artagnanilt, mida võib ta tema heaks teha ja mis
on nii hilise külaskäigu põhjuseks.
«Vabandage, härra!» ütles d'Ärtagnan, kes oli kasutanud hetke, mil viibis üksi toas, et
kella kolmveerand tundi tagasi lükata. «Kuna kell on alles kakskümmend viis minutit
kümnel, arvasin, et ei ole veel liiga hilja teie juurde ilmumiseks.»
«Kakskümmend viis minutit kümnel!» hüüdis härra de Treville seinakellale vaadates.
«Võimatu!»
«Vaadake ise, härra, nii see on,» ütles d'Artagnan.
«Jah, tõepoolest,» lausus härra de Treville, «mina arvasin, et aeg on hoopis hilisem.
Aga olgu, mis te minust tahtsite?»
Siis jutustas d'Artagnan härra de Treville'ile kuningannast pika loo. Ta rääkis
kartustest, mis tal olid Tema Majesteedi isiku suhtes, kõneles sellest, mis oli kuulnud
kõneldavat kardinali plaanidest Buckinghami vastu, ja kõike seda niivõrd rahulikult ja
veendumusega, et härra de Treville jäi teda uskuma. De Treville langes seda kergemini
pettuse ohvriks, et ka tema ise oli märganud midagi uut kardinali, kuninga ja kuninganna
suhetes.
Kui kell lõi kümme, lahkus d'Artagnan härra de Treville'! juurest, kes teda teadete
eest tänas ja soovitas ikka truuks jääda kuningale ja kuningannale, ning pöördus siis oma
vastuvõtutuppa tagasi. Jõudnud trepist alla, tuli d'Artagnanile meelde, et ta oli oma kepi
unustanud,
118
seepärast läks ta kiiresti trepist üles, astus kabinetti ja lükkas sõrmeliigutusega kella
õigeks, et hommikul ei märgataks kella tagasi lükkamist. Edaspidise suhtes muretu , sest
tal oli alibit tõestav tunnistaja, sammus ta trepist alla ning oli peagi tänaval.
XI INTRIIG ARENEB.
Tulles visiidilt härra de Treville'i juurest, valis sügavasse mõttesse vajunud
d'Artagnan kõige pikema tee kojuminekuks.
Millele küll mõtles d'Artagnan, et niiviisi kõrvale hoidis tavalisest teest, et ta kord
ohkas ja kord naeratades taevalaotusel tähti vaatles?
Ta mõtles proua Bonacieux'le. Musketäriõpilasele tundus see noor naine peaaegu
armastatu ideaalkujuna. Ta oli ilus, salapärane, pühendatud kõigisse õukonna saladustesse,
mis andis ta võluvatele näojoontele veetleva tõsiduse. Üldiselt arvati, et ta ei ole
tundetu, milline asjaolu algajaid armastajaid vastupandamatult võlub. Veelgi enam,
d'Artagnan päästis ta deemonite käest, kes kavatsesid teda läbi otsida ja halvasti kohelda.
See tähtis teene oli tekitanud nende vahel sedaliiki tänutunde, mis kergesti hoopis õrnema
iseloomu omandab.
Kujutlusvõime tiibadel liiguvad unelmad nii kiiresti, et vaimus nägi d'Artagnan end
juba kõnetatavat noore naise saadiku poolt, kes talle kohtumistähekese, kuldketi või
teemandi ulatab. Me kõnelesime juba sellest, et noored rüütlid ilma häbitundeta oma
kuningalt kingitusi vastu võtsid. Lisame juurde, et sellel ajastul, kus moraali-mõisted olid
väga vabad, ei tundnud nad rohkem häbi ka armukeste suhtes, ja et viimased neile
peaaegu alati püsivaid ning väärtuslikke kingitusi mälestuseks jätsid, otsekui oleksid nad
püüdnud tunnete haprust kingituste vastupidavusega alal hoida.
Tol ajal jõuti naiste abil edasi ja seda ei häbenetud. Naised, kes olid ainult ilusad,
kinkisid oma ilu — ja kahtlemata sellest ajast ongi pärit vanasõna: maailma kauneim neiu
saab anda ainult seda, mis tal on. Kes olid
119
rikkad, andsid lisaks veel osa oma rahast. Sellest galantsest ajajärgust võiks nimetada
hea hulk kangelasi, kes ei oleks võitnud ei oma kannuseid alguses ega lahinguid hiljem,
kui nende armsam poleks sadulakaare külge kinnitanud enam või vähem kaunistatud
kukrut.
D'Artagnan ei omanud midagi. Provintslase kõhklemine — See kerge kirme,
ühepäevalill, need virsikuebemed olid hajunud kolme musketäri mitte just ülimoraalsete
nõuannete tuulde. Ajastu kummalise tava kohaselt tundis dArtagnan ennast Pariisis
otsekui lahinguväljal, peaaegu niisamuti, nagu ta oleks tundnud ennast Flandrias: seal
olid hispaanlased, siin — naised. Kõikjal vaenlased, kellega tuli võidelda, sõjasaaki
haarata ...
Peame aga ütlema, et praegusel hetkel ajendas dArtagnani hoopis õilsam ja
omakasupüüdmatum tunne. Pudu-kaupmees kinnitas, et ta on rikas; noormees võis
kergesti järeldada, et härra Bonacieux'-taolise kohtlase mehe puhul on rahakasti võti
kahtlemata naise käes. Koik see ei mõjustanud aga sugugi tunnet , mis teda valdas Bonacieux'
nägemisel, ja d'Artagnani tärkav armastus oli peaaegu vaba igasugusest omakasust.
Ent lisagem: asjaolu, et ilus, noor, veetlev ja vaimukas naine on samaaegselt ka rikas, ei
vähenda armumise võimalust, vaid vastupidi — suurendab seda.
Jõudeelus on palju pisiasju ja aristokraatseid kapriise, mis nii hästi sobivad ilu juurde.
Öhkpeen valge sukk, siidkleit, pitsist rinnaesine, kaunis king jalas, ilus pael peas —need
ei tee inetut naist ilusaks, kuid teevad ilusa naise kauniks, kõnelemata veel kätest, mis
sellega ainult võidavad. Selleks et jääda ilusaks, peavad käed, eriti naiste juures, olema
tegevuseta.
Nagu teab hästi meie lugeja — kelle ees me d'Artagnani varanduslikku seisu ei ole
varjanud — d'Artagnan ei olnud miljonär. Ühel päeval lootis ta selleks kindlasti saada,
kuid tähtpäev, mille ta selle õnne saabumiseks määras, oli veel üsna kaugel. Seni aga!
Kui meeleheitlik on näha armastatud naist endale tuhandeid pisiasju soovimas, millest
koosneb naiste onn, ja mitte suuta talle neid kinkida! Kui naine on vähemalt rikas ja
armastatu seda ei ole, kingib ta endale ise seda, mida armastatu ei suuda pakkuda. Ja
kuigi seda rõõmu muretsetakse
120
tavaliselt seadusliku mehe rahadega, ollakse väga harva selle eest mehele tänulik.
Õrna armastaja kalduvustega dArtagnan oli esialgu ainult kiindunud sõber. Tehes
armuplaane pudukauprnehe naise suhtes, ei unustanud ta seejuures sõpru. Veetlev proua
Bonacieux oli naine, kellega võis jalutada Saint-Denis' väljadel või Saint-Germaini laadal
Athose, Port-hose ja Aramise_ seltsis, kelle ees dArtagnan -meeleldi oleks niisuguse
võiduga uhkustanud. Pealegi, kui on palju tehtud pikki jalutuskäike, tekib hea isu; juba
mõni aeg tagasi hakkas d'Artagnan seda märkama. Võiks korraldada väikesi veetlevaid
lõunasööke, kus on võimalik ühe käega sõbra kätt ja teisega armsama jalga riivata. Ja
lõpuks, väga rasketel silmapilkudel, äärmise häda korral, saaks dArtagnan olla sõprade
päästjaks.
Kuidas jääb aga härra Bonacieux'ga, kelle dArtagnan politseinike kätte toimetas,
avalikult temaga mitte tegemist tehes, kuid salaja teda päästa lubades? Peame lugejatele
tunnistama, et d'Artagnan isegi ei mõelnud sellele. Ja kui mõtleski, siis ainult selleks, et
endale kinnitada: seal, kus härra Bonacieux asub, on tal väga hea, olgu see siis kustahes.
Armastus on kõikidest kirgedest kõige egoistlikum.
Ent meie lugejad ärgu muretsegu: kui dArtagnan ongi unustanud oma peremehe või
teeb näo, nagu oleks ta unustanud, tuues ettekäändeks asjaolu, et ta ei tea, kuhu ta on
viidud , siis meie ei ole teda unustanud ja teame isegi ta asukohta. Praegusel hetkel aga
toimime armunud gaskoonlase eeskujul. Väärika pudukauprnehe juurde pöördume tagasi
hiljem.
DArtagnan, mõtiskledes oma tulevase armastuse üle, sammus mööda Cherche-Midi
ehk nagu tollal nimetati, Chasse-Midi tänavat üles, kõneles üha öösse ja naeratas
tähtedele. Kuna ta oli linnajaos, kus Aramis elas, tuli tal mõte külastada sõpra ja talle
lähemalt seletada, mispärast ta Planchet'1 laskis teda kiiresti hiirelõksu juurde kutsuda.
Kui Aramis juhtus Planchet' tuleku hetkel kodus olema, jooksis ta kahtlemata kohe
Fossoyeurs'i tänavale ja ei leidnud sealt võib-olla kedagi peale kahe sõbra, kellel kogu
loost polnud muidugi vähematki aimu. «Tülitamine nõuab ometi seletust,» sõnas
dArtagnan valjusti.
121
Endamisi aga mõtles, et sellega avaneb soodus võimalus kõnelda ilusast väikesest
proua Bonacieux'st, kellest olid haaratud juba kõik ta mõtted, kuigi veel mitte süda.
Esimese armastuse puhul ei tohi veel nõuda diskreetsust. Esimese armastusega kaasub nii
suur rõõm, et see peab üle ajama, sest vastasel korral ta lämmatab.
Juba kaks tundi valitses Pariisis hämarus ja linn hakkas jääma tühjaks. Kõik Saint-
Germaini eeslinna tornikellad lõid üksteist. Oli mahe õhtu. D'Artagnan sammus piki
väikest tänavat, mis asub seal, kus tänapäeval kulgeb Assasi tänav. Ta hingas lõhnadest
küllastatud hõngu, mis koos tuulega tuli Vaugirard'i tänava poolt ja mida saatsid siia
õhtukastest ja öötuulest värskendatud aiad. Kaugusest, üle lagendiku laialipillatud kõrtsidest
kostis joodikute laulu, kuigi tugevad aknaluugid seda summutasid. Maja, kus elas
Aramis, asus Cassette’i ja Servandoni tänava vahel.
D'Artagnan oli möödunud Cassette'i tänavast ja tundis juba ära sõbra maja ukse, mis
oli mattunud sükomooride ja metsviinapuuväätide tihnikusse, nii et need moodustasid
läve kohal laia katuse, kui ta märkas midagi varju-taolist Servandoni tänava poolt tulevat.
See midagi oli mässitud mantlisse ja d'Artagnan pidas seda algul meheks. Väikesest
kasvust, ebakindlast hoiakust ja kõhklevast sammust tundis ta aga peagi, et tegemist on
naisega. Pealegi näis, nagu poleks naine olnud kindel majas, mida otsis, sest ta tõstis aegajalt
silmad, et õiget hoonet leida, seisatas, sammus tagasi, tuli jälle uuesti lähemale. See
kõditas d'Artagnani uudishimu.
«Kui pakuksin talle abi!» mõtles ta. «Kõnnaku järgi otsustades on see naine noor.
Võib-olla on ta ilus? Kindlasti. Kuid naine, kes väljub nii hilisel tunnil kodunt ja kõnnib
mööda tänavaid, läheb kindlasti kohtuma oma armsamaga. Neetud! Olla tüliks kohtamise
juures — see on halb algus tutvuse sobitamiseks.»
Noor naine kõndis edasi, lugedes maju ja aknaid. Tõtt öelda ei olnud see töö ei
aeganõudev ega raske. Selles tänavaosas oli ainult kolm maja ja kaks tänavapoolset
akent . Üks oli paviljoni aken Aramise maja vastas ja teine oli Aramise toa aken.
122
«Pagana pihta!» sõnas endamisi d'Artagnan, kellele meenus teoloogiaõpetlase õetütar.
«Pagana pihta! Oleks alles veider, kui see hiline tuvike meie sõbra maja otsiks. Ausõna,
asi näib tõesti nii olevat. Noh, mu kallis Aramis, seekord tahan ma lõplikult selgusele
jõuda.»
D'Artagnan tegi ennast nii väikeseks kui suutis, ja hoidis end kivipingi lähedusse
tänava kõige pimedamas sopis.
Noor naine sammus edasi: lisaks tema nõtkele kõnnakule, oli ta veel kergelt
köhatanud, mis laskis aimata kõlavalt nooruslikku häält. D'Artagnan arvas, et kohatus oli
kokkulepitud signaaliks.
Kas vastati nüüd köhatuse peale samasuguse signaaliga, mis lõpetas otsija kõhklused,
või sai ta ilma võõra abita aru, et oli sihtkohta jõudnud — igatahes lähenes ta otsustavalt
Aramise aknaluugile ja koputas konksus sõrmega ühepikkuste vaheaegade järel kolm
korda.
«Ikkagi Aramise aken,» sosistas d'Artagnan. «Ah, härra silmakirjateener! Nüüd tean
ka mina, kuidas teoloogiat uuritakse.»
Vaevalt olid kolm koputust kõlanud, kui avanes sisemine aken ja valgus tungis läbi
luugi pragude.
«Ahaa!» ütles pealtkuulaja. «Niisiis mitte ukse, vaid akna kaudu! Külalist oodati.
Nüüd avaneb luuk ja daam ronib sisse. Suurepärane!»
D'Artagnani suureks imestuseks aga luuk ei avanenud. Isegi tuli, mis hetkeks läbi
luugi oli paistnud, kadus. Kõik vajus uuesti pimedusse.
D'Artagnan mõtles, et ega sellega asi veel ei lõpe, ja jätkas pärani silmi ning kikkis
kõrvu jälgimist.
Ta ei eksinud: mõne hetke pärast kostis seestpoolt kaks nõrka koputust.
Noor naine vastas tänavalt üheainsa koputusega ja luuk avanes praokile.
Võib arvata, kui ahnelt d'Artagnan kuulas ja vaatas.
Õnnetuseks oli valgus teise tuppa viidud. Noormehe silmad olid juba pimedusega
harjunud. Pealegi kinnitatakse, et gaskoonlase nagu kassidegi silmadel on võime näha ka
öösiti.
D'Artagnan märkas, kuidas noor naine taskust mingi valge eseme tõmbas ning kiiresti
laiali laotas — see näis
123
olevat taskurätik. Taskurätiku nurka näitas ta kaasvestlejale.
D'Artagnanile meenus taskurätik, mis ta proua Bonacieux' jalge eest oli leidnud ja mis
omakorda meenutas Aramise jalge eest leitud rätikut.
Mis pagana tähendus võis ometi olla sel taskurätikul?
Oma peidukohast ei võinud d'Artagnan Aramise nägu näha. Ta ei kahelnud hetkegi,
et see on ta sõber, kes kõneleb tänaval seisva daamiga. Uudishimu võitis ettevaatuse ja
kasutades asjaolu, et käesoleva stseeni asjaosaliste tähelepanu oli täielikult taskurätikule
pööratud, lahkus ta peidukohast ja läks käratult välgukiirusel üle tänava ning surus ennast
vastu müürinurka, kust tema pilk nägi vabalt Aramise korterisse.
Sinna jõudes pidi dArtagnan üllatuse pärast peaaegu karjatama: öise külalise
kaasvestleja ei olnud Aramis, vaid keegi naine. D'Artagnan nägi küllalt selleks, et riietest
ära tunda naist, kuid liiga vähe selleks, et eraldada tema näojooni.
Samal hetkel tõmbas toas olev naine taskust välja teise taskurätiku ja vahetas selle
taskurätiku vastu, mida talle äsja näidati. Seejärel kõnelesid mõlemad naised veel paar
sõna. Lõpuks luuk suleti, väljas olev naine pöördus ümber ja möödus mantli kapuutsi alla
tõmmates nelja sammu kauguselt d'Artagnanist. Ettevaatusabinõu oli liiga hilja
tarvitusele võetud — dArtagnan oli proua Bonacieux' ära tundnud.
Proua Bonacieux! See kahtlus tärkas dArtagnanis juba siis, kui naine oli taskurätiku
taskust tõmmanud. Kui vähe tõenäoline oli aga, et proua Bonacieux, kes oli härra de La
Porte'i järele saatnud, et viimane teda Louv-re'isse saadaks, nüüd, kell pool kaksteist
mööda Pariisi tänavaid jooksis, riskeerides lasta ennast teistkordselt röövida. Järelikult
toimus see väga tähtsa asja pärast. Ent mis on tähtis kahekümne viie aastasele naisele?
Armastus.
Kas ta riskeeris enese või mõne teise isiku pärast? Sellele küsimusele otsis vastust
noormees, kelle südant näris armukadedusekurat, otsekui oleks ta juba tegelik armuke.
Pealegi oli lihtne vahend kindlakstegemiseks, kuhu proua Bonacieux läheb: tuli talle
vaid järgneda. Vahend
124
oli niivõrd lihtne, et dArtagnan seda instinktiivselt, pikemalt kaalumata kasutas.
Märgates noormeest, kes eemaldus müüri varjust otsekui kuju nišist, ja kuuldes selja
taga sammude müdinat, proua Bonacieux kiljatas ja pistis jooksma.
DArtagnan jooksis talle järele. Ei olnud raske kinni püüda naist, kes joostes mantlisse
takerdus. Seepärast tabas .ta proua Bonacieux' enne, kui see jõudis joosta kolmandiku
tänava pikkusest, kuhu ta oli pöördunud. Õnnetu põgeneja jõud oli lõpul, ent mitte
väsimusest, vaid hirmust: kui dArtagnan talle käe õlale pani, langes ta põlvili, hüüdes
lämbuva häälega:
«Tapke mind, kui tahate, aga teada ei saa te midagi!»
DArtagnan pani käe talle piha ümber ja tõstis ta üles. Tundes proua Bonacieux'
raskusest, et ta on minestamas, kiirustas dArtagnan teda rahustama, vandudes talle
truudust. Need tõotused ei tähendanud proua Bonacieux'le midagi, sest niisuguseid
tõotusi võib anda kõige halvema tagamottega_ maailmas — hääl aga tähendas talle koik.
See häälekõla tundus talle tuttavana: ta avas silmad, heitis pilgu nii suurt hirmu tekitanud
mehele, tundis ära d'Artagnani ja karjatas rõõmust.
«Oh! see olete teie!» hüüdis ta. «Jumal tänatud!»
«Jah, see olen mina, keda saatis Jumal, et teie järele valvata,» ütles dArtagnan.
«Kas te sellepärast mulle järgnesitegi?» küsis koketselt naeratades noor naine, kelle
pisut pilkehimuline iseloom sai kartusest võitu sest hetkest peale, kui ta tundis ära sõbra
isikus, keda pidas vaenlaseks.
«Ei,» ütles dArtagnan, «pean tunnistama, et juhus saatis mind teie teele: nägin üht
naist minu sõbra aknale koputamas.»
«Teie sõbra aknale?» katkestas teda proua Bonacieux.
«Muidugi, Aramis on minu parimaid sõpru.»
«Aramis? Kes see on?»
«Jätke juba! Kas tahate mulle tõendada, et te ei tunne Aramist?»
« Kuulen seda nime esmakordselt.»
«Tähendab, te tulite esimest korda sellesse majja?»
«Loomulikult.»
«Ja te ei teadnud, et seal elab üks noormees?»
125
«Ei.»
«Üks musketär?»
«Ei.»
«Te ei tulnudki siis teda otsima?»
«Mul ei olnud selleks vähimatki kavatsust. Pealegi te nägite ju ise, et isik, kellega
kõnelesin, oli naine.»
«Tõsi küll, kuid see naine on Aramise sõbratar.»
«Ma ei tea sellest midagi.»
«Ta elab Aramise juures.»
«See ei puutu minusse.»
«Aga kes ta on?»
«Oo! See pole ainuüksi minu saladus.»
«Te olete veetlev, kallis proua Bonacieux, kuid samal ajal olete ka salapäraseim naine
.. .»
«On's see mulle kahjuks?»
«Ei, vastupidi, te olete jumalik!»
«Niisiis, ulatage mulle oma käsivars!»
«Suurima heameelega. Ja nüüd?»
«Nüüd saatke mind!» «Kuhu?»
«Sinna, kuhu ma lähen.»
«Aga kuhu te lähete?»
«Te saate seda näha, sest lahkute minust ukse ees.»
«Kas pean teid ootama?»
«See oleks asjatu.»
«Kas te tulete üksi tagasi?»
«Võib-olla ja, võib-olla ei.»
«Aga isik, kes teid siis saadab, — on ta mees või naine?»
«Ma ei tea seda veel.»
«Mina aga saan seda teada.»
«Mil kombel?»
«Ootan teid niikaua, kuni väljute.»
«Sellisel juhul, head aega!»
«Miks nii?»
«Ma ei vaja teid.»
«Kuid te ise palusite ...»
«Aadliku abi, aga mitte spiooni järelevalvet.»
«See on liiga karmilt öeldud.»
«Kuidas nimetatakse neid, kes jälitavad inimesi vastu nende tahtmist?»
126
«Ebadiskreetseteks.»
«Liiga pehmelt öeldud.»
«Tõepoolest, näib, et tuleb täita kõik teie soovid, proua.»
«Miks te kohe alguses ei osutanud mulle seda teenet?»
«Kas kahetsedes ei või-teenet osutada?»
«Kas te kahetsete siiralt?»
«Ma ei tea seda isegi. Tean vaid, et teen kõik, mis soovite, kui ma tohin teid saata
sinna, kuhu lähete.»
«Ning seejärel lahkute minust?»
«Jah.»
«Te ei jää luurama minu väljumist?»
«Ei.»
«Ausõna?»
«Aadliku ausõna.»
«Võtke mu käsi ja lähme.»
D'Artagnan ulatas proua Bonacieux'le käsivarre, kes pool-naerdes, pool-värisedes
sellele toetus, ja mõlemad sammusid edasi kuni La Harpe'i tänava lõpuni. Siin nagu enne
Vaugirard'i tänavalgi, noor naine kõhkles. Siiski näis ta mõningatest märkidest ühe ukse
ära tundvat ja' lähenes sellele.
«Ja nüüd, mu härra,» lausus ta, «mul on siin asjaajamist. Tuhat tänu austava saatmise
eest, mis mind kõikide hädaohtude eest kaitses, millesse üksi oleksin võinud sattuda. On
saabunud hetk, et te täidaksite oma; lubaduse: mina olen nüüd kohal.»
«Kas tagasi tulles ei ole teil enam midagi karta?»
«Ainult vargaid.»
«Kas see on siis nii tühine asi?»
«Mis oleks neil minult võtta? Mul ei ole pennigi kaasas.»
«Te unustate tolle ilusa brodeeritud ja vapiga kaunistatud taskurätiku.» «Missuguse?»
«Selle, mille teie jalge eest leidsin ja teile taskusse tagasi pistsin.»
«Vaikige, vaikige, õnnetu!» hüüdis noor naine. «Kas tahate mind hukatusse saata?»
«Näete nüüd, te pole veel kaugeltki väljaspool hädaohtu, sest üksainus sõna paneb
teid värisema ja te tunnis-
127
tate ka ise, et kui keegi seda sõna juhtuks kuulma, siis olete kadunud. Oo, proua!»
hüüdis d'Artagnan ja haaras ta käe, vaadates teda kirgliku pilguga. «Olge suuremeelseni,
usaldage mind. Kas te tõesti pole mu silmist veel lugenud, et mu poolehoid ja kiindumus
kuuluvad teile.»
«Kahtlemata,» vastas proua Bonacieux. «Küsige, ja ma usaldan teile kõik oma
saladused, kuid teiste saladusi ei või ma avaldada.»
«Olgu,» ütles d'Artagnan, «ma uurin need ise välja. Kuna need saladused mõjustavad
teie elu, siis peavad nad ka minu saladusteks saama.»
«Hoiduge sellest!» hüüdis noor naine niivõrd tõsiselt, et dArtagnan tahtmatult
võpatas. «Ärge segage ennast mingil kombel minu asjadesse, ärge püüdke mind minu
tegevuses aidata. Palun teilt seda poolehoiu nimel, mida tunnete mu vastu, mulle osutatud
teene nimel, mida ma iialgi ei unusta. Uskuge, mida ütlen teile. Ärge mõtelge enam minu
peale, mind ei ole teie jaoks enam olemas, otsekui poleks te mind iialgi näinud.»
«Kas Aramis peab samuti toimima , proua?» küsis dArtagnan otsekui nõelatult.
«Juba teist või kolmandat korda nimetate seda nime, ja ometi ütlesin ma teile, et see
nimi on mulle tundmatu.»
«Teie ei tunne inimest, kelle aknaluugile te äsja koputasite? Mis te räägite, proua! Te
peate mind liiga kergeusklikuks.»
«Tunnistage parem üles, et olete kogu loo ja selle isiku välja mõelnud selleks, et
panna mind kõnelema.»
«Proua, ma ei mõtle midagi välja, ma ei fantaseeri, kõnelen puhast tõtt.»
«Te kinnitate, et üks teie sõpru elab selles majas?»
«Ma kinnitan seda ja kordan kolmandat korda: selles majas elab mu sõber, ja see
sõber on Aramis.»
«See selgub kõik hiljem,» sosistas noor naine, «nüüd aga vaikige, mu härra!»
«Kui te võiksite näha minu avatud südamesse, loeksite sealt nii palju uudishimu, et
teis minu vastu kaastunne tekiks, ja nii palju armastust, et te otsekohe minu uudishimu
rahuldaksite. Ei ole vaja midagi karta nende poolt, .kes teid armastavad.»
128
«Härra, liiga ruttu hakkasite kõnelema armastusest,» ütles noor naine pead raputades.
«Armastus tärkas minus ruttu ja esmakordselt, ning ma ei ole veel kahekümne
aastane.»
Noor naine silmitses teda vargsi.
«Kuulge, olen juba asjal jälil,» ütles dArtagnan. Kolme kuu eest pidin sattuma
duellile Aramisega samaguse taskurätiku pärast, mida näitasite naisele, kes oli ma juures.
Samasuguse, vapiga taskurätiku pärast, len selles kindel.»
«Härra,» ütles noor naine, «vannun teile, te väsitate mind üliväga oma küsimustega.»
«Ja teie, kes te nii ettevaatlik olete, mõtelge sellele, kui teid areteeritakse ja see
taskurätik teie juurest leitakse, kas see ei kompromiteeriks teid?»
«Aga miks? Eks ole need ju minu nimetähed: C. B. — Constance Bonacieux.» «Ehk
Camille de Bois-Tracy?»
«Vaikige, veelkord vaikige, härra! Oo, kui teid ei kohuta hädaoht, mis mind
ähvardab, mõelge siis vähemalt hädaohule, millesse ise võite sattuda.» «Mina?»
«Jah, teie. Tutvus minuga võib saata teid vangi, see võib isegi teie elu maksta.» «Siis
ei lahku ma teist enam.»
«Härra,» anus noor naine ristis käsi, «taeva nimel, sõjaväelase au nimel, aadliku
rüütellikkuse nimel, lahkuge siit! Kuulake, kell lööb südaöötundi: see on tund, kus mind
oodatakse.»
«Proua, ma ei suuda midagi keelata inimesele, kes niiviisi palub,» lausus noormees
kummardades. «Olge mureta, ma lahkun.»
«Ja te ei järgne mulle, te ei luura mind?»
«Lähen otsekohe koju.»
«Oo, ma teadsin, et olete tubli noormees!» hüüdis proua Bonacieux, sirutades ühe käe
temale ja asetades teise kormtusvasarale müüris oleva väikese ukse kõrval.
DArtagnan haaras ulatatud käe ja suudles seda kirglikult.
«Oo, kuidas sooviksin , et maoteid parem iialgi ei oleks näinud!» hüüdis dArtagnan
tolle kohtlase jõhkrusega,
129
mida naised sageli ülipeenele viisakusele eelistavad, sest see paljastab salajasemad
mõtted ja näitab, et tunded valitsevad mõistuse üle.
«Aga ei,» ütles proua Bonacieux peaaegu hellitlevalt, surudes d'Artagnani kätt, mida
too ei olnud veel lahti lasknud. «Mina seda ei ütleks. Mis ei õnnestu täna, võib õnnestuda
tulevikus. Kes teab, kui ma kord vaba olen, võib-olla rahuldan siis ka teie uudishimu.»
«Kas te tõotate sedasama minu armastuse suhtes?» hüüdis d'Artagnan
rõõmujoovastuses.
«Selles suhtes ei taha ma ennast millegagi siduda, see oleneb tunnetest, mida suudate
minus äratada.»
«Niisiis, täna, proua ...»
«Täna te leiate minus ainult tänulikkust, mu härra.»
«Oo, te olete liiga hurmav,» lausus d'Artagnan kurvalt, «ja kasutate kurjasti minu
armastust.»
«Ei, kasutan vaid teie suuremeelsust, ei midagi enamat. Uskuge mind, on inimesi, kes
üksteist uuesti leiavad.»
«Teete mind kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas. Ärge unustage tänast õhtut,
ärge unustage oma lubadust!»
«Olge mureta, meenutan teile kõike õigel aial ja õiges kohas. Minge ometi, taeva
pärast, minge! Mind oodati täpselt südaööl. Olengi juba hilinenud.»
«Ainult viis minutit.»
«Seda küll, kuid teatud olukorras võib viis minutit tähendada viit sajandit.» «Siis kui
armastatakse.»
«Ja kes teile ütles, et mul ei ole armunuga tegemist?»
«Tähendab, teid ootab mees?» hüüdis d'Artagnan. «Mees!»
«Kuulge, me vaidlus algab jälle otsast peale,» ütles proua Bonacieux kerge
naeratusega, milles tundus pisut kärsitust.
«Ei, ei, ma lähen, ma lahkun. Usun teid ja ei taha, et te kahtleksite minu kiindumuses,
olgu see kiindumus kas või lollus. Elage hästi, proua, elage hästi!»
Ja otsekui tundes oma jõuetust vabastada käsi, mida ta hoidis, laskis d'Artagnan selle
järsult lahti ja eemaldus jooksusammul. Samal ajal koputas proua Bonacieux
130
samal viisil uksele, nagu oli koputanud luugile — kolm aeglast kindla rütmiga
koputust. Kui d'Artagnan tänavanurgale jõudis, vaatas ta tagasi: uks oli avanenud, uuesti
sulgunud, ja kaunis kaupmehenaine oli kadunud.
DArtagnan jätkas oma teed. Ta oli andnud sõna, et ei luura proua Bonacieux' järele.
Isegi kui tema elu oleks olenenud kohast, kuhu läks proua Bonacieux, või isikust, kes
teda saatma pidi, oleks dArtagnan ikkagi koju läinud, nagu ta oli lubanud. Viis minutit
hiljem oli ta Fossoyeurs'i tänaval.
«Vaene Athos, tal pole kõigest sellest aimugi,» sõnas dArtagnan. «Mind oodates jäi ta
kas tukkuma või iäks tagasi koju ja märkas, et keegi naine on seal käinud. Naine Athose
juures! Aramise juures oli aga kindlasti üks naine,» jätkas ta. «Kõik see on äärmiselt
kummaline ja mind huvitab väga, kuidas kogu see lugu lõpeb.»
«Halvasti, härra, väga halvasti,» vastas hääl, millest noormees Planchet' ära tundis.
Kogu aeg üksinda valjusti kõneldes nagu inimene, kel on oma mõtetega tegemist, oli ta
jõudnud koridori, mille lõpust viis trepp tema tuppa.
«Kuidas halvasti? Mis sa sellega öelda tahad, lollpea? Mis on siis juhtunud?» küsis
dArtagnan.
«Igasugused õnnetused.»
«Nimelt missugused?»
«Kõigepealt a^eteeriti härra Athos.»
«Areteeriti! Athos areteeritud! Aga miks?»
«Ta leiti teie juurest; ilmselt peeti teda teieks.»
«Kes ta areteeris?»
«Politseisalk, kelle kutsusid kohale põgenema aetud musta riietatud mehed.»
«Miks ta ei öe'nud oma nime? Miks ta ei öelnud, et tal selle asjaga vähimatki pistmist
ei ole?»
«Ta hoidus sellest, härra. Otse vastupidi, ta tuli minu juurde ja lausus: «Praegusel
hetkel peavad vabad käed olema sinu isandal, aga mitte minul, sest tema teab kõik ja
mina ei tea mitte midagi. Nüüd arvatakse, et ta on areteeritud, see annab talle aega.
Kolme päeva pärast ma ütlen, kes olen, ja nad lasevad mu vabaks.»
«Braavo, Athos! Õilishing!» sosistas dArtagnan. «Sellest tunnen ma sind. Aga mida
tegid politseinikud?»
132
«Neli neist viisid Athose kaasa, aga pole teada, kuhu, kas Bastille'sse või For-
1'Évêque'i; kaks neist jäid koos musta riietatud mehega maha, tuhnisid igal pool ja viisid
kaasa kõik paberid. Ülejäänud kaks valvasid sel ajal ukse juures. Lõpuks, kui nad oma
töö olid teinud, läksid nad minema, jättes maha pärani uksed ja tühja maja.»
«Ja mis tegid Porthos ja Aramis?»
«Ma ei leidnud neid, nad ei tulnud.»
«Nad võivad iga hetk tulla, sest sa ütlesid ju neile, et ma ootan?»
«Just nii, härra.»
«Niisiis, ära liigu siit sammugi. Kui nad tulevad, teata neile, mis minuga juhtus ja
ütle, et nad mind ootaksid «Männikäbi» kõrtsis. Siin on hädaohtlik, maja võidakse
valvata. Mina ise jooksen härra de Tréville'i juurde, et talle kõigest sellest teatada, ja
kohtun siis nendega kõrtsis.»
«Nii on hästi, härra,» ütles Planchet. «Sina jääd siia, ega sa ei karda?» ütles
d'Artagnan veel kord tagasi pöördudes, et oma teenrit jutustada.
«Olge mureta, härra,» ütles Planchet. «Te ei tunne mind veel küllalt. Kui ma kord asja
käsile võtan, siis olen ma julge. Peaasi on kättevõtmine, ja pealegi olen ma pikardialane.»
«Jääb siis nii,» ütles d'Artagnan, «ennemini lased sa ennast tappa, kui lahkud postilt.»
«Jah, härra, ei ole midagi maailmas, mida ma ei teeks , et tõendada teile oma
ustavust.»
«Tubli.» sõnas endamisi dArtagnan, «näib, et viis, kuidas olen kohelnud seda poissi,
on kandnud head vilja. Vajaduse korra! kasutan seda ka tulevikus.»
juba pisut väsinuna päevastest käikudest tõttas d'Artagnan jalgadele valu andes
Colombier' tänava suunas.
Härra de Tréville ei olnud kodus. Tema rühm oli Lonvre'is valvekorral ia ta ise
viibis nende iuures.
Kuid härra de Tréville oli vaja kätte saada. Teda tuli tingimata sündmuste käigust
informeerida. DArtagnan otsustas püüda Louvre'isse sisse pääseda. Läbipääsu-loaks pidi
talle seejuures olema härra des Essarts'i kaardiväelase vorm.
133
Ta tõttas alla mööda Petits-Augustins'i tänavat ja sammus edasi piki kaid, et Pont-
Neuiini jõuda. Hetkeks tuli tal mõte minna parvega üle jõe, siis aga, kaldale jõudes, pistis
ta käe masinlikult taskusse ja märkas, et tal ei ole ülevedajale millegagi maksta.
Jõudes Guenegaud' tänava kohale, märkas ta Daup- hine 'i tänavalt tulevat paari, kelle
kõnnak tema tähelepanu äratas.
Need kaks isikut olid mees ja naine. Naine näis sarnlevat proua Bonacieux'ga, kuna
mees kuni äravahetamiseni sarnles Aramisega.
Pealegi kandis naine musta mantlit, mida d'Artagnan oma mälus nägi joonistuvat
VaugirardM tänava aknaluugil ja La Harpe'i tänaval asuva maja uksel.
Lisaks kõigele kandis mees musketärivormi.
Naisel oli mantlikapuuts alla tõmmatud, mees hoidis aga taskurätikut näo ees.
Kahekordne ettevaatus näitas, et mõlemad — just nimelt mõlemad — tahtsid jääda
tundmatuks.
Nad astusid sillale. D'Artagnanil oli sama tee, kuna ta läks LouvreM. Ta järgnes neile.
D'Artagnan oli astunud vaevalt paarkümmend sammu, kui ta jõudis veendumusele, et
naine on proua Bonacieux ja mees — Aramis.
Samal hetkel tundis ta oma südames kõiki armukadeduse kahtlusi tärkavat.
Teda oli kahekordselt petetud — sõbra poolt ja naise poolt, keda ta juba jumaldas
nagu armastatut. Proua Bonacieux oli talle kõigi jumalate nimel vandunud, et ei tunne
Aramist, ja veerand tundi pärast vande andmist leiab d'Artagnan ta Aramise käevangust.
D'Artagnan ei mõelnud sellele, et ta kaunist kaupmehe-naist tundis alles kolm tundi ja
et too ei võlgnenud talle midagi peale väikese tänutunde musta riietatud röövijate käest
vabastamise eest; pealegi ei olnud ta temale midagi lubanud. D'Artagnan näis endale
teotatud, petetud ja väljanaerdud armastajana. Veri ja vihapuna tõusis talle näkku, ta
otsustas kõik selgitada.
Märgates, et neid jälitatakse, kiirendasid noormees ja noor naine sammu. D'Artagnan
kiirustas veel enam, möödus neist ja pöördus neile vastu just sel hetkel, kui
134
nad jõudsid SamaritaineM juurde, mille ees põlev latern heitis valgust kogu sellele
sillaosale.
D'Artagnan peatus ja ka nemad peatusid.
«Mida te soovite, härra?» küsis musketär võõra aktsendiga, ise sammu võrra
taganedes. Tundmatu aktsent tõestas d'Artagnanile, et ühes osas oletustest oli ta eksinud.
«See ei ole Aramis!» hüüdis ta.
«Ei, härra, see ei ole Aramis. Teie hüüatusest ma järeldan, et pidasite mind kellekski
teiseks, ja seepärast andestan teile.»
«Teie andestate mulle!» hüüdis d'Artagnan.
«Jah,» vastas tundmatu. «Laske mul edasi minna, sest teil pole minuga mingit
tegemist.»
«Härra, teil on õigus, teiega pole mul mingit tegemist,» vastas d'Artagnan, «küll aga
daamiga.»
«Daamiga! Teie ei tunne teda,» ütles võõras.
«Te eksite, mu härra, ma tunnen teda.»
«Oh!» hüüdis proua Bonacieux etteheitvalt. «Oh, härra, te andsite mulle sõjamehe
ausõna ja aadliku tõotuse, uskusin, et võin neid arvestada.»
«Ja minule, proua,» ütles d'Artagnan kohmetult, «tõotasite teie . . .»
«Võtke mu käsivars, proua, ja jätkame oma teed,» lausus tundmatu.
Uimasena, mahalööduna, hävitatuna kõigest sellest, mis oli juhtunud, seisis
d'Artagnan, käed risti rinnal, musketäri ja proua Bonacieux' ees, ning ei liikunud paigast.
Musketär astus paar sammu edasi ja tõukas d'Artag-nani käega teelt kõrvale.
D'Artagnan hüppas sammu tagasi ja tõmbas mõõga tupest.
Samal ajal haaras ka tundmatu välkkiirelt mõõga.
«Taeva pärast, kõrgeausus!» hüüdis proua Bonacieux, tormas võitlejate vahele ja
haaras mõõkadest kinni.
«Kõrgeausus!» hüüdis dArtagnan, valgustatuna äkilisest mõttesähvatusest.
«Kõrgeausus! Vabandust, härra. Kas te olete siis ...»
«Tema Kõrgus Buckinghami hertsog,» ütles proua Bonacieux sosinal. «Nüüd saadate
meid kõiki hukatusse.»
135
«Kõrgus, proua, palun tuhat korda vabandust. Ma armastan teda, kõrgus, ja olin
armukade. Kõrgus, te mõistate, mis tähendab armastada. Andestage mulle ja ütelge,
kuidas võiksin anda oma elu Teie Kõrguse eest.»
«Olete tubli noormees,» ütles Buckinghami hertsog d'Artagnanile kätt ulatades, mida
viimane lugupidavalt surus. «Te pakute mulle oma teeneid, võtan teie ettepaneku vastu.
Järgnege meile kahekümne sammu kaugusel kuni Louvre'ini ja kui keegi peaks meid
jälitama, siis tapke ta!»
D'Artagnan pani halja mõõga kaenla alla, laskis proua Bonacieux' ning hertsogi
kakskümmend sammu ette
136
jõuda ja järgnes neile, olles valmis sõna-sõnalt täitma kuningas Charles I suursuguse
ning elegantse ministri käsku.
Õnneks ei olnud hertsogi noorel liitlasel juhust tõendada oma ustavust. Noor naine
ning ilus musketär pääsesid Echelle'i tänava sissekäigu kaudu märkamatult Louvre'isse.
D'Artagnan aga läks otseteed «Männikäbi» kõrtsi, kus Porthos ja Aramis teda juba
ootasid.
Kuid d'Artagnan ei selgitanud lähemalt, miks ta neid tülitas, ja ütles ainult, et on ise
asja korda ajanud, milleks ta hetke jooksul arvas vajavat nende kaasabi.
Ent nüüd, kus jutuhoog on meid köitnud, laskem meie kolmel sõbral koju minna ja
jälgigem Buckinghami hertsogit ja tema teejuhti Louvre'i keerdkäikudes.
XII BUCKINGHAMI HERTSOG GEORGES VILLIERS.
Proua Bonacieux ja Buckinghami hertsog pääsesid raskusteta Louvre'isse. Proua
Bonacieux oli seal tuntud kui kuninganna teenijaskonda kuuluv isik, hertsog aga kandis
musketäride vormi, kes, nagu öeldud, olid sel õhtul valvekorras. Pealegi oli Germain
kuningannale ustav ja võimaliku sekelduse korral oleks süüdistatud ainult proua
Bonacieux'd, et ta oma armastatu Louvre'isse kaasa oli toonud — ja ei midagi enamat.
Proua Bonacieux võtaks kuriteo enda pea'e: tõsi küll, see hävitaks ta reputatsiooni, kuid
mis tähtsust on siin maailmas väikese kaup-mehenaise reputatsioonil?
Lossiõue pääsenud, läksid hertsog ja noor naine piki müüri edasi umbes
kakskümmend viis sammu, si's tõukas proua Bonacieux väikest kõrvalust, mis päeval oli
avatud, kuid õhtul tavaliselt suleti. Uks avanes, mõlemad astusid sisse ja leidsid ennast
pimeduses. Ent proua Bonacieux tundis Louvre'i teenijaskonnale määratud lossiosa kõiki
keerdkäike. Ta sulges enda järel ukse, võttis hertsogil käest kinni, astus kobades mõned
sammud, haaras käsipuust, leidis jalaga trepiastme ja hakkas
137
trepist üles minema. Seejärel läks proua Bonacieux paremale, sealt edasi mööda pikka
koridori, siis jälle ühe korruse võrra allapoole, astus veel mõned sammud, pistis võtme
lukuauku, avas ukse ja lükkas hertsogi tuppa, mida valgustas ainult öölamp, öeldes:
«Jääge siia, kõrgeauline hertsog, kohe tullakse.» Siis väljus ta sama ukse kaudu ja
keeras selle enda järel lukku, nii et hertsog leidis enese sõna otseses mõttes vangis olevat.
Kuid peab ütlema, et kuigi Buckinghami hertsog osutus muust maailmast täiesti
eraldatuks, ei tundnud ta hetkekski hirmu. Seiklusiha ja romantikaarmaslus olid tema
iseloomu silmapaistvamaid jooni. Vapper, kohkumatu ja ettevõtlik, ei pannud ta esimest
korda taolises ettevõttes oma elu kaalule. Ta sai teada, et arvatav kuninganna Anna kiri,
mida uskudes ta Pariisi sõitis, oli lõks. Selle asemel et Inglismaale tagasi pöörduda,
kasutas ta tekkinud olukorda ja teatas kuningannale, et ta ei lahku teda nägemata. Alguses
keeldus kuninganna kategooriliselt, siis aga tekkis tal hirm, et meeleheitele viidud hertsog
võib viimaks mõne rumalusega hakkama saada. Kuninganna oli juba otsustanud, et võtab
hertsogi vastu ja keelitab teda siis kohe lahkuma. Kuid samal õhtul, mil ta otsustas seda
teha, rööviti proua Bonacieux, kes oli läinud hertsogit Louvre'isse tooma. Tervelt kaks
päeva ei teatud, mis oli temaga juhtunud, ja ajutiselt kogu asi seisis. Aga niipea kui proua
Bonacieux vabanes, niipea kui ta sai kontakti astuda La Porte'iga, hakkas kõik uuesti
liikuma ja proua Bonacieux viis lõpule kardetava ettevõtte, mille ta juba kolm päeva
tagasi oleks teostanud, kui teda ei oleks kinni võetud.
Jäänud üksi, astus Buckingham peegli ette. Musketäri-riietus sobis talle suurepäraselt.
Ta oli kolmekümne viie aastane. Õigusega peeti teda ilusaimaks aadlikuks ja
elegantseimaks kavaleriks kogu Prantsusmaal ja Inglismaal.
Kahe kuninga soosikuna, miljonite valdajana, kõikvõimsana kuning-iigis, mida ta
oma tujude järgi mässama ajas ja jälle rahustas, elas Buckinghami hertsog Georges
Villiers muinasjutulist elu, mis veel järgnevatel sajanditel äratas tulevastes põlvedes
imetlust.
138
Iseteadvana, veendunud oma võimus ja kindel selles, et teiste inimeste üle valitsevad
seadused ei küüni temani, sammus ta kõrvalekaldumatult püstitatud eesmärgi poole, kuigi
see eesmärk võis olla nii kauge ja silmipimestav, et igal teisel inimesel oleks meeletus
sellele mõeldagi. Sel kombel oli tal õnnestunud mitmel korral läheneda ilusale ja uhkele
kuninganna Annale, kelles ta oma hiilgava isikuga oli äratanud armastuse.
Nagu öeldud, astus Georges Villiers peegli ette, kohendas kübara raskusest maha
vajutatud kauneid blonde lokke, silus vurre ja naeratas iseenesele lootusrikkalt ja kõrgilt,
süda pakitsemas rõõmust, õnnelikuna ja uhkena kauaoodatud hetke saabumise üle.
Sel hetkel avanes peidetud uks seinas ja keegi naine astus tuppa. Buckingham nägi
teda peeglist. Hertsog hüüatas — see oli kuninganna!
Kuninganna Anna oli tol ajal kahekümne kuue või seitsme aastane, see tähendab —
oma ilu hiilgeeas.
Ta kõndis nagu kuninganna või jumalanna. Tema ühteaegu õrnad ja majesteetlikud
smaragditaoliselt helkivad silmad olid väga ilusad.
Ta suu oli väike ning õitsevpunane ja kuigi ta alumine huul ulatus ülemisest natuke
ettepoole nagu kõigil Austria keisrikoja vürstidel, oli ta hurmav naeratades ja üli-põlglik
põlastades.
Lõpuks juuksed, lapsepõlves blondid, nüüd kastanpruunid, raamisid lokituina ja
puuderdatuina veetlevalt ta nägu, millele kõige karmim hindaja oleks võinud soovida
ainult veidi vähem puna ja kõige nõudlikum kujur veidi rohkem peenust ninajoones.
Buckingham seisis hetke pimestatuna. Mitte iialgi ei olnud ballide, pidude ning
karussellide keerises tundunud kuninganna Anna talle nii ilus kui praegusel hetkel lihtsas
valges siidkleidis dofia Estefana saatel, kes oli ainus tema hispaania teenijatest, keda
kuninga armukadedus ja Richelieu tagakiusamised ei olnud minema kihutanud.
Kuninganna astus paar sammu lähemale. Buckingham langes ta ette põlvili ja enne
kui kuninganna sai takistada, suudles ta tema kleidipalistust.
139
«Hertsog, te teate juba, et see polnud mina, kes laskis teile kirjutada.»
«Jah, ma tean, Teie Majesteet,» hüüdis hertsog, «tean, et olin meeletu, hullumeelne,
uskudes, et lumi võiks elustuda, marmor soojeneda. Mis sinna parata, kui armastatakse,
siis usutakse kergesti armastusse. Pealegi pole ma selle reisiga kõike kaotanud, sest mul
avanes võimalus teid näha.»
«Jah, aga te teate, miks ma sellega nõustusin,» vastas Anna. «Te ei hoolinud minu
piinadest, jäite kangekaelselt siia linna, kus panete kaalule oma elu ja minu au. Ma tulin
teiega kohtuma selleks, et teile öelda, et kõik siin maailmas lahutab meid — mere
sügavused, kuningriiki-devaheline vaen, tõotuste pühadus. Nii paljude takistuste vastu
võidelda, see on jumalateotus, kõrgus. Lõpuks nõustusin teid nägema selleks, et teile
öelda: me ei tohi teineteist enam näha.»
«Kõnelge, kuninganna, kõnelge!» ütles Buckingham. «Teie hääle mahedus leevendab
teie sõnade kannust. Te kõnelete jumalateotusest! Jumalateotus on see, kui lahutatakse
kaks südant, mis on jumala poolt teineteise jaoks loodud.»
«Milord,» hüüdis kuninganna, «te unustate, et ma ei ole iialgi teile öelnud, et teid
armastan.»
«Samuti ei ole te iialgi öelnud, et te mind ei armasta. Ja tegelikult oleks see liiga suur
tänamatus, Teie Majesteet, öelda mulle niisuguseid sõnu. Öelge, kust leiate te armastuse,
mis võ~duks minu armastusega? Armastusega, mida ei suuda kustutada ei aeg, lahusolek
ega meeleheide? Armastusega, mis rahuldub langenud paela-kese, äraeksinud pilgu ja
huultelt kogemata pudenenud sõnakesega? Kolme aasta eest nägin teid esmakordselt,
madame, ja kolm aastat olen ma teid niiviisi armastanud. Tahate, ma ütlen, kuidas olite
riietatud siis, kui nägin teid esmakordselt? Tahate, ma kirjeldan üksikasjaliselt iga
kaunistust teie riietusel? Oo, näen teid praegugi nii. Te istusite hispaania kombe kohaselt
oafiadel, kand-site rohelist kuld - ja hõbetikanditega siidkleiti rippuvate käistega, mis olid
suirte teemantidega kinnitatud teie ilusate, nii hurmavate käsivarte ümber. Kaela ümber
oli teil kroogetega krae, peas kandsite väikest kleidi värvi
140
mütsikest haigrusulega. Oo, sulen silmad ja näen teid niisugusena nagu tookord. Ma
avan nad jälle ja näen teid sellisena, nagu olete praegu, see tähendab veel sada korda
ilusamana.»
«Milline meeletus!» sosistas kuninganna, kellel puudus julgus hertsogi peale
pahandada, kuna ta teda nii hästi ! mäletas. «Milline meeletus toita mõttetut kirge
niisuguste mälestustega!»
«Millest peaksin ma teie arvates siis elama? Minul on ainult mälestused. Nendes on
minu õnn, mu varandused, mu lootused. Iga kord, kui näen teid, sulen jälle ühe teemandi
oma südame kalliskivide laekasse. See on neljas, mille täna pillate, ja mille ma üles
korjan. Kolme aasta
: jooksul olen teid näinud ainult neli korda: esimest korda ma juba mainisin, teisel
korral nägin teid proua Chevreuse'i juures, kolmandal korral kohtasin teid Amiens'i
pargis
«Hertsog, ärge kõnelge sellest õhtust,» lausus kuninganna punastades.
«Oh, madame, kõnelgem nimelt sellest. See on kõige õnnelikum ja säravam õhtu
minu elus. Mäletate, kui kaunis oli see öö? Õhk oli nii mahe ja tulvil lõhnadest, taevas oli
nii sinine ja tähtedest kirjatud! Ah, mu kuninganna, tookord sain ma viibida hetke teiega
kahekesi. Tookord olite te valmis mulle kõigest kõnelema, oma lelu üksindusest,
südamemuredest. Te toetusile minu käsivarrele, näete sellele. Pead teie poole
kummardades lund-;sin, kuidas teie kaunid juuksed mu nägu riivasid, ja Ega kord, kui
teie juuksed mind puudutasid, värisesin ma pealaest jalatallani. Oo, kuninganna,
kuninganna! On. te oi tea. millist taevalikku õndsust ja paradiisi-jjõõmu sisaldab
niisugune hetk. Oma varanduse, rikkuse, kuulsuse, kõik päevad, mis mul on veel elada,
annaksin niisuguse hetke, niisuguse öö eest! Sest sel ööl, madame, vannun teile, sel ööl
armastasite te mind.»
«Milord, on tõesti võimalik, et ümbruse mõju, kauni õhtu veetlus, teie pilgu hurm,
kõik need tuhat pisiasja, mis mõnikord ühe naise hukatuseks ühinevad, olid tol saatuslikul
õhtul koondunud minu ümber. Kuid te nägite ise, milord, kuninganna tuli appi nõrkevale
naisele:
141
esimese sõna peale, mida julgesite öelda, esimese vabaduse peale, mida enesele
lubasite, hüüdsin ma.»
«Oo jaa, see on tõsi. Iga teine armastus peale minu oma poleks sellele proovile vastu
pidanud. Minu armastus aga tuli sellest välja püsivamana ja tugevamana Te uskusite, et
suudate Pariisi tagasi pöördudes minu eest põgeneda, uskusite, et ma ei julge lahkuda
aardest, mida mu isand kohustas mind valvama. Ah! Mis lähevad mulle korda kogu
maailma aarded ja kõik maakera kuningad! Nädala pärast olin tagasi. Sel korral ei olnud
teil mulle midagi öelda. Olin kaalule pannud kuninga soosingu, oma elu, et teid hetkeks
näha. Ma ei saanud isegi teie kätt puudutada. Te andestasite mulle, nähes mind nii
alandlikuna ja kahetsevana.»
«Jah, aga keelepeks haaras kinni kõikidest nendest meeletustest, milles mina ei olnud
süüdi. See on teile hästi teada, milord. Kardinali poolt ülesässitatud kuningas tõstis suurt
kära: proua de Vernet kihutati minema, Putange saadeti maalt välja, proua de Chevreuse
sattus ebasoosingusse ja kui teie tahtsite saadikuna Prantsusmaale tagasi tulla, siis oli
kuningas ise — pidage meeles — kuningas ise selle vastu.»
«Jah. oma kuninga keeldumise eest maksab Prantsusmaa sõjaga. Ma ei või teid enam
näha, madame. Olgu! Ma tahan, et kuuleksite minust iga päev kõneldavat. Missugune
eesmärk on teie arvates Re ekspeditsioonil ja liidul La Rochelle’i protestantidega. Rõõm
teid näha! Ma tean häs+i, et mul po'e lootust, relv käes. Pariisi tungida. Sõda aga toob
endaga kaasa rahu, rahu vajab vahetalitajat ja see vahetalitaja olen mina. Siis ei öelda
mulle enam ära, ma tulen tagasi Pariisi, näen teid ja olen hetkeks õnnelik. Tõsi, tuhanded
inimesed maksavad minu õnne eest eluga, aga mis läheb see mulle ko^da, peaasi kui teid
jälle näha saan! Kõik see on võib-olla meeletu, mõttetu, aga ütelge mulle, missugusel
naisel on olnud kirglikum armastaja? Missugusel kuningannal on olnud kiindunum
teener?»
«Milord, milord, te esitate enda kaitseks asjaolusid, mis teid veel enam süüdistavad.
Kõik need teod, milord, mis peavad tõestama teie armastust, on peaaegu kuriteod.»
142
«Sellepärast et te mind ei armasta. Kui te mind armastaksite, näeksite kõike hoopis
teises valguses. Kui te mind armastaksite! Oo, kui mind armastaksite, oleks see liiga suur
õnn minu jaoks, ma kaotaksin mõistuse. Proua de Chevreuse, kellest äsja kõnelesite, ei
olnud nii julm kui teie: Holland armastas teda ja ta vastas tema armastusele.»
«Proua de Chevreuse ei olnud kuninganna,» sosistas kuninganna Anna, tahtmatult
haaratuna nii sügavast armastusest.
«Kas teie siis armastaksite mind, kui te ei oleks kuninganna, ütelge, kas armastaksite?
Kas võin ma loota, et ainult seisuse väärikus sunnib teid olema julm ,minu vastu? Kas
võin ma uskuda, et kui teie oleksite proua de Chevreuse, võiks vaene Buckingham loota?
Olge tänatud lootustandvate sõnade eest, kaunis Majesteet, olge sada korda tänatud!»
«Oh, te kuulsite halvasti, te saite valesti aru, ma ei tahtnud öelda ...»
«Vaikige, vaikige!» ütles hertsog. «Ma olen õnnelik eksituse tõttu. Ärge olge nii julm,
et röövite mu õnne. Te ütlesite ise, et mind on lõksu meelitatud, võib-olla jätan ma
seejuures oma elu, sest teate, see on väga kummaline, aga juba mõnda aega on mul
eelaimus, et ma varsti suren.» Ja hertsog naeratas ühteaegu nukralt ja veetlevalt.
«Oo, mu jumal!» hüüdis kuninganna hirmunult. Hüüatus tõendas, et ta hertsogi vastu
hoopis suuremat huvi tundis, kui endalegi julges tunnistada.
«Ma ei ütle seda sugugi selleks, et teid hirmutada, kõrgus. Ei, see on isegi
naeruväärne, mis kõnelen, ja uskuge mind, ma ei pööra sellistele unenägudele mingit
tähelepanu. Kuid sõnadega, mis praegu laususite, lootusega, mida te mulle peaaegu
andsite, on kõik tasutud, isegi minu elu.»
«Ka minul,» ütles kuninganna Anna, «on eelaimusi, on unenägusid. Ma nägin teid
verisena maas lamavat, teil oli haav.»
«Vasakul küljel, eks ole, ja noahaav?» katkestas teda Buckingham.
«Jah, just nii, milord, noahaav vasakus küljes. Kes
143
võis teile öelda, et olen niisugust und näinud? Olen seda ainult jumalale usaldanud, ja
sedagi palvetes.»
«Sellest on küllalt. Te armastate mind, madatne. See on hea.»
«Mina armastan teid? Mina?»
«Jah, teie. Kas jumal saadaks teile neidsamu unenägusid mis mulle, kui te mind ei
armastaks? Kas meil oleksid samad eelaimused, kui süda ei ühendaks meie elusid? Te
armastate mind, oo kuninganna. Kas te nutate minu järele?»
«Oo, mu jumal, mu jumal,» hüüdis kuninganna, «see on rohkem kui suudan taluda.
Taeva nimel, hertsog, lahkuge, minge siit ära! Ma ei tea, kas armastan teid või ei. Tean
ainult, et vannet ma ei murra. Halastage ometi minu peale ja lahkuge! Oh, kui hoop tabab
teid Prantsusmaal ja ma võin oletada, et surma põhjuseks on armastus minu vastu, siis ei
leia ma iial lohutust, siis kaotan ma mõistuse. Seepärast lahkuge, lahkuge ometi, ma anun
teid!»
«Oo, kui ilus te praegu olete! Oo, kuidas ma teid armastan!» ütles Buckingham.
«Lahkuge, lahkuge, ma palun teid, ja tulge hiljem uuesti tagasi. Tulge tagasi
saadikuna, ministrina, tulge tagasi ihukaitseväega, kes teid kaitseb, ja teenritega, kes teid
valvavad. Siis olen ma õnnelik teid jälle nähes, sest ma ei tarvitse enam teie elu pärast
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 1 leht Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2011-11-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 48 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor ardokl Õppematerjali autor

Lisainfo

e-raamat
kolm musketäri , dumas

Mõisted

ajalooteadus, uksekün, põsesarnad, setuka seljas, täisealiseks saamiseni, gaskoonlased, tõepoolest, ainsateks kulutusteks, tuisupea, kuuldavalt, naabruses, memuaarideraamatus, sule, peaks aretee, põgeneda, sõdurid, vastuvõtmist, batistist, seekord, vasakukäe, ütlema, louis xiii, tõestuseks, berna, kõi1, la ches, tol, juba viis, magamistoa aknad, porthose elu, teenritega, üksteist neli, vaenlane, pudukau, arvas, vasarakesel kümme, pistooli pärast, röövimine, kõrvad kikkis, saadakse kahe, provintslase kõhklemine, pudu, jõudeelus, varjanud, tarvitusele võetud, peaasi, läbipääsu, musketäri, hertsog hüüatas, kummardades lund, kuningas ise, hädaohtlik, härra dartagnan, härra dartagnan, groix, tavaliselt kujutatakse, croix, kõnelnud, kardinal, kuninganna teenistuses, kahtlustused, kir, esimest lep, kuivõrd tähtis, igaks juhuks, asjatu, nagu kuninganna, kardinalil, umbusaldage kõiki, määratud saint, ausõna, leides tee, teesklus, pikemat aega, vaikimises, teenrid, kutsusid dartag, lui, põhjustasid kaks, kolmteist, inglane, kunagi distsipliiniküsi, kolm sõpra, muretsemiseks, porthos saint, proua bonacieux, maailmal, kuningale, kakskümmend eluaastat, kettyt, jõudis esiku, mindi söögituppa, sellele etteheitele, aramis, v öösel, mileedi sõrmes, olgem ausad, käskige, südames, saad aru, lord winter, sõrmus, hädaohust, jõuti saint, proua coque, jõudes saint, euroopa silmis, karjääriredelil, me ütlesime, luidoori, hetke pärast, täiskülva, pea juures, loodetavasti, silmanähtavalt, planchet, ootuse, madalast kaar, ülejäänut, vaene laps, mu õde, päris kindel, kahekordne kaassüüdlane, suur jumal, jalgade ees, väljasaatmine, ilu mõju, saanud vastata, winter, buckingham, tundi söömata, seekord, lõin valu, vandenõu, ainus pääsemis, felton, homme keskpäeval, kahe raud, homme, jalutuskäigule, põhjusena avalikult, surnuks paar, häda korral, proua bona, her, süüdistus, tõstis aeg, hoiatan teid, alexandre dumas, xix sajandiks, romaanile, roodu kapten, pärinesid aadli, aadlipere, sellisena, miche, dumas

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

0
docx
V-Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
8
doc
Kolm musketäri - A Dumas
9
docx
Kolm musketäri-- Alexandre Dumas-referaat
8
docx
Alexandre Dumas-Kolm Musketäri
281
docx
M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat
62
rtf
Hamlet-Terve Raamat
0
docx
E Bornhöhe Ajaloolised jutustused tasuja
10
docx
Alexandre Dumas- Kolm musketäri



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun