9.klasside kõne lõpuaktusel (0)

Lõik failist

Sarnased õppematerjalid

1

doc

Lõpukõne

tõend, kui kaugele me jõudnud oleme. Täname teid arusaamise, rahuliku suhtumise ja kannatlikkuse eest. Aitäh õpetajatele, kes veel kõige võimatumal hetkel võtsid vaevaks meile järeltöid teha, hindeid parandada ja viimase tunnini õpetada. Me tahtsime olla head lapsed ja õpilased, aga mõnikord jäi see vaid meie mõtetesse, mitte tegudesse. Aitäh vanemad ja vanavanemad, et te meisse uskusite ja alati meile parimat soovisite! Aitäh 8.klassidele kena aktuse eest, tunneme, et meile on mõeldud ja meie pärast vaeva nähtud. Me täname oma põhikooli klassijuhatajaid Sirli Reimetsa ja Helve Leesi juhendamise ja toetamise eest. (Paus,õnnitlemine) Soovime tänada oma esimesi õpetajaid Margit Lättemäge ja Lea Oja. Palume teid õnnitlemiseks siia ette meie juurde tulla. (Aplaus, palun) (Paus, õnnitlemine) Nüüd soovime tänada kõiki teisi õpetajaid. Aitäh!

Kirjandus

2

doc

Lõpukõne

Kallid lõpetajad, lugupeetud õpetajad, armsad vanemad ja kõik teised saalisviibijad. Praeguseks tundub, et liiga ruttu on möödunud need 9 aastat, ühtäkki on rutiinne kooliskäimine läbi saanud – üks etapp eluteel on läbitud. Samas koosseisus me ilmselt enam kunagi koos ei viibi. See teeb ühtlasi meele nukraks, sest olnut on mõnus ja nostalgiline meenutada. Kallid vanemad ja õpetajad, võite täna olla meie üle uhked. Praegu on teie ees silmnähtav tõend, kui kaugele me jõudnud oleme. Täname teid arusaamise, rahuliku suhtumise ja kannatlikkuse eest. Aitäh õpetajatele, kes veel kõige võimatumal hetkel võtsid vaevaks meile järeltöid teha, hindeid parandada ja viimase tunnini õpetada. Me tahtsime olla head lapsed ja õpilased, aga mõnikord jäi see vaid meie mõtetesse, mitte tegudesse. Aitäh vanemad ja vanavanemad, et te meisse uskusite ja alati meile parimat soovisite! Täname Teid, meie esimesed klassijuhatajad , Karmen Tõnnisson,(Ülar) ja Hedi Kadover.

Kirjandus

2

docx

Lõpukõne

Lõpukõne lugupeetud õpetajad,kallid lõpetajad, armsad vanemad ja kõik teised saalisviibijad on jõudnud kätte see päev, mil meie, tänavuaastane lõpuklass, peame jätma hüvasti meie kooli ja koolikaaslaste. Etapp, mis aitas kujundada meid, aitas leida just selle, kes me tegelikult oleme ja mis andis teadmised elu alustamiseks, on läbi saanud. Kallid vanemad ja õpetajad, võite täna olla meie üle uhked. Praegu on silmnähtavalt teie ees tõend, kui kaugele me jõudnud oleme. Täname teid arusaamise, rahuliku suhtumise ja kannatlikkuse eest. Aitäh õpetajatele, kes veel kõige võimatumal hetkel võtsid vaevaks meile järeltöid teha, hindeid parandada ja viimase tunnini õpetada. Me tahtsime olla head lapsed ja õpilased, aga mõnikord jäi see vaid meie mõtetesse, mitte tegudesse. Aitäh vanemad ja vanavanemad, et te meisse uskusite ja alati meile parimat soovisite! Hea meel on selle üle, et me kõik sooritasime eksamid väga heade tulemustega, mis tähendab seda et

Kirjandus

194

pdf

Käitumine klassiruumis, Bill Rogers

Bill Rogers Käitumine klassiruumis Tõhusa õpetamise, käitumisjuhtimise ja kolleegitoe käsiraamat 1  Sisukord Arvustajad raamatust „Käitumine klassiruumis“ 4 Autorist 5 Teemad 6 Tänuavaldused 7

Psühholoogia

291

doc

Tõde ja Õigus II Terve tekst

I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h

Eesti keel

0

docx

A.dumas Kolm musketäri terve raamat

harjumust, 12 eksles, kui nii võib öelda, kahvatu naeratus huulil. Sel korral polnud enam mingit kahtlust: d'Artagnani solvati tõepoolest. Selles täiesti veendunud, vajutas ta bareti sügavamale pähe ja püüdes matkida kõrki ilmet, mida oli mõnikord näinud Gascogne'is reisil viibivatel suurnikel, astus ta lähemale, üks käsi mõõgapidemel ja teine puusas. Õnnetuseks, mida kaugemale ta sammus, seda enam pimestas teda viha, ja väärika ning kõrgi kõne asemel, milles ta tahtis esitada väljakutset, tuli tal keelele ainult viisakusetu, vihasest käeliigutusest saadetud jämedus. «Hei, härra!» hüüdis d'Artagnan. «Teie seal, kes te luugi taha poete! Jah, teie! Ehk kõnelete ka mulle pisut, mille üle te naerate -- siis naerame koos.» Aadlik tõstis aeglaselt silmad hobuselt ratsanikule, otsekui oleks ta aega vajanud taipamiseks, et nii kummaline etteheide oli määratud temale. Kuna tal ei olnud enam

Kirjandus

Kommentaarid (0)