Mitmekeelne oskussuhtlus
Kirjeldava tõlketeaduse peamiste
märksõnadena on kirjanduses mainitud empiirilisust, kirjeldamist
ja interdistsiplinaarsust ning lisaks ka ka sihtkeelekesksust. Mõned
uurijad seostavad seda vaid ilukirjandusliku tõlkega, kuid teiste jaoks
on see kõikvõimalik tõlketeadus, mis on eelkõige sihtkeelekeskne,
empiiriline ja kirjeldav. Eesti keeles räägitakse enamasti üldisemast
tõlketeadusest.
Tõlketeadus sellisel kujul, nagu see praegu hoogsalt arenenud on,
sai alguse 1970ndatest1 . Holmes eristas oma kaardil esiteks puhast ja
rakenduslikku tõlketeadust ning puhta teaduse all teoreetilist ning
kirjeldavat (1994). Kirjeldav tõlketeadus hõlmas tõlgitud tekstile,
tõlkimisprotsessile ja tõlkimise funktsioonile keskenduvaid teemasid.
Olulisim on Holmesi jaotuse ja ettekande juures tõlketeaduse esitamine
iseseisva distsipliinina, kuna varem käsitleti seda kirjandus- või
keeleteaduse või mõne muu teadusharu osana. Tema kaarti täiendas
annaabi.ee 
