1920.-1940. aastate Hollywood (2)

Sarnased õppematerjalid

10

doc

Klassikalise Hollywoodi iseloomustus ja John Fordi „Vihakobarad“

Klassikalise Hollywoodi iseloomustus ja John Fordi „Vihakobarad“ Kaisa Kamenik Hollywood on sünonüüm ameerika filmile. Sellega on tuttavad kõik ning ka enamik tavavaatajale kättesaadavatest ehk kinos ja televisioonis näidatavatest filmidest on just sealsete suurte filmikompaniide toodang. 20.sajandi filmi arengut enim mõjutanud ameerika filmitööstus on laias laastus jagatud mitmesse perioodi ning antud kirjatükk keskendub neist esimesele – klassikalisele Hollywoodile, mille perioodiliseks määratluseks võiks olla 1920- 1940-ndad

Filmiajalugu

5

docx

Maailma Filmikunsti Ajalugu

Griffith suri 23 juulil 1948 aju hemorraagiasse. Jumalateenistus Hollywood´i vabamüürlaste templis oli küll suurejooneline, kuid filmitööstuse staaridest viibisid kohal vaid üksikud. Kinofilmide legend charley Chaplin on nimetanud Griffith´it kui ,,meie kõikide õpetaja". Väga paljud lavastajad on avaldanud austust filmile ,,Intolerance". Näiteks Orson Welles on öelnud: ,,Ma ei ole kunagi tegelikult vihanud Hollywood´i, kuid seda küll, kuidas Hollywood käitus Griffith´iga. Mitte ükski teine linn, tööstus, elukutse, kunstivorm ei võlgne ühele mehele rohkem." Griffith tundus olevat esimene mees, kes mõistis, kuidas teatud filmitehnikaid kasutades saab luua väljendusrikka keele. " The Directors Guild of America" alustas aastal 1953 D. W. Griffith nimelise auhinna väljaandmist, mis on selle kõrgeim autasu. 15 detsembril 1999 nimetati see auhind ümber "DGA Lifetime Achievement Award", sest

Film

414

pdf

Tiit Lauk humanitaar

võimatuks. Nn Hruštšovi sula aegu olukord veidi leevenes ning kohe ilmusid ka Valter Ojakääru “Džässmuusika” (1966) ja Uno Naissoo “Džässilik harmoonia ja orkestratsioon” (1969). Selleks ajaks oli aga lühiajaline sula ka lõppenud ja järgneva ligemale paarikümne aasta jooksul ei tulnud tõsisem džässiajaloo uurimine kõne allagi. Iga aastakümme on toonud juurde palju uut ja huvitavat, paraku on aja katkematus voolus paljugi päästmatult aastate koorma alla mattunud – mida kaugemas minevikus, seda sügava- male. Seda enam peame rõõmustama, et mõned vanema põlvkonna muusikud (Aadu Mutsu, Valter Ojakäär) kõigest hoolimata kogusid ja talletasid džässialast informatsiooni ka sõjaeelse aja kohta. Eriti tuleb rõhutada A. Mutsu aastatepikkust visa tööd vanade muusikute mälestuste kogumisel ja süstematiseerimisel, tänu millele on meil suhteliselt usaldusväärne register džässi

Muusika ajalugu

Kommentaarid (2)