1905. Revolutsioon Eestis. (1)

1905.a revolutsioon Eestis.
20. sajandi alguses jätkus Eesti ühiskonna moderniseerimine — poliitilise aktiivsuse tõus ja pluralismi süvenemine, industrialiseerimine ja linnastumine , tootmise ja tarbimise kasv, infrastruktuuri ja kommunikatsioonide kiire areng. . 1904 . aastal saavutasid eestlased esimese suure poliitilise läbimurde: eesti-vene blokk sai Tallinna linnavalimistel võidu senini kindlalt võimul püsinud saksa kodanluse üle. Eestis hakkas kinnistuma moodsale lääne ühiskonnale iseloomulik sotsiaalne struktuur; kiires tempos laienes nii eesti akadeemiline haritlaskond kui ka suurtööstustööliste kiht. Samal ajal kerkis jõudsalt kogu rahva haridus - ja kultuuritase, kasvas jõukus ning paranes üldine elujärg. Üldise kirjaoskuse juures oli eestlaste ühiskondliku aktiivsuse kasvus keskne koht ajakirjandusel ; suurt rolli mängis ka aktiivne seltsitegevus: Revolutsiooniline liikumine Eestis saavutas aasta jooksul üha kasvanud pingete õhkkonnas oma kõrgpunkti 1905. aasta sügisel. Oktoobris toimunud ülevenemaalisest poliitilisest üldstreigist võttis Eestis osa üle 20 000 tööstustöölise ja raudteelase, s.o. kolm neljandikku nende üldarvust. 16. oktoobril 1905 tulistas sõjavägi Tallinna kesklinnas sotsiaaldemokraatide organiseeritud tööliste poliitilisel manifestatsioonil osalejaid; 94 inimest tapeti , üle saja sai haavata . 27.–29. novembril toimus Tartus üle-eestiline rahvaesindajate kongress , mis lõhenes kaheks eraldi koosolekuks, millest ühel nõuti põhiseaduslikku korda ja ähvardati valitsust passiivse vastupanuga, teisel kutsuti üles isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi omavalitsusi . Umbes 50 vallas moodustatigi vallavalitsuste asemele talurahvakomiteed, mida mõnel pool nimetati “vabariikideks”. Paljudes valdades seadis rahvas omal algatusel sisse emakeelse õpetuse vallakoolis, sulges kõrtsid, boikoteeris tsaariametnikke, keeldus maksude maksmisest ja nekrutite andmisest. (