TALLINNA MAJANDUSKOOL Ametnikutöö osakond Liane Tsimmer SR119 HEGEL Referaat Juhendaja: Piret Kirme Tallinn 2012 SISUKORD EESSÕNA Hegelita oleks kaasaegne filosoofia mõeldamatu. Marxist Merleau-Ponty'ni ja Kierkegaardist Nietzcheni on tema varjus töötanud kõik, kelle ideed on kujundanud kaasaegset mõtlemist. Sest Hegelt probleemid on osutunud meie endi omadeks. Ühiskonnas eksleva üksikisiku
Hegel 1770-1831 Ta uskus, et kõik varasemad olid vaid eri teemad ühe suure filosoofia ajaloos, mille tema oli nüüd saavutanud. Ta oli süsteemilooja, kes viis kõik ühtede ja samade kategooriate alla. Kogu tema hiigelperioodi filosoofia on ühe ja sama teema korduv üksikasjalik kirjeldmine. Ta oli üks saksa juhtivaid vaimuelu suunajaid, kellele loengutele oli tohutu tung. Ajalugu on põhiolemuselt seaduspärane ja selle seaduspärasuse paljastamine on tema ülesanne. Hegel on ratsionalist, kellele reaalsus on olemuselt mõistuspärane. Tema filosoofia olemus on tugevalt religioosne. Hegel liigub uuelaadse ühtsuse poole. Maailmaajalugu väljendav teoloogia on Hegeli areng millegi parema suunas. Ta on idealist – ta kirjeldab vaimset reaalsust. Maailmaajalugu on vaimu, teadvuse areng ja teadvust ei saagi käsitleda kuidagi teisiti kui suhtes ajalooga. Õigus, moraal ja riik ja ainult need on positiivne reaalsus ja vabaduse garantii
Suverään ise ei allu riigi seadustele, sest kuna tal on õigus seadusi välja anda ja tühistada, on tal võimalus teda takistav seadus tühistada ning anda välja uus. Hea seadus on see, mida on vaja rahva heaolu jaoks ning mis on seejuures üldarusaadav. Monarhil võib olla endal õigus määrata oma järeltulija valitsema või määrab selle keegi teine isik või mingi kogu vastasel juhul riik laguneks. Hegeli ajaloofilosoofia 124 Georg Wilhelm Hegel (17701831) oli Saksa filosoof, kes nagu Aristoteleski püüdis oma filosoofilise süsteemiga haarata kõike, mida inimvaim mõttega hõlmata võib. Ajaloofilosoofia uurib ajalooprotsesside üldisi seaduspärasusi, n-ö ajaloo loogikat. Siia valdkonda kuuluvad ajaloo mõtte ja suunitluse, eri ajastute seoste, vabaduse ja paratamatuse vahekorra jms probleemid. Ajaloofilosoofia kui iseseisva distsipliini väljakujunemisel on
ole suutnud näidata, kuidas teadmine välismaailma asjade kohta tuleneb meelte poolt saadud andmetest. Keegi pole suutnud seda probleemi lahendada. Kant suhtus valgustusse kriitiliselt. Mõistuse vormid on kategooriad ja neile vastavad otsustusvormid. 8. Hegeli vaimufilosoofia ja dialektika Teda mõjutas tugevalt svaabi pietism, millel oli tugev gnostiline suunitlus. Siit ka dialektika ja trias. Teine tugev mõjutegur oli Rousseau. Tänu Rousseale on Hegel hiljem oma süsteemi huvitatud ka praktiliselt rakendama. Teoseid: ,,Teaduse loogika", ,,filosoofiliste teaduste entsüklopeedia", ,,Õigusfilosoofia põhijooned". Hegeli dialektika eelkäija antiigist on Herakelitos. Oma ajastust oli ta mõjutatud Fichtest ja Schellingist. Fichte oli Minast teinud esimese printsiibi. Kuid sellest lähtepunktist oli võimatu maailmatervikut haarata. Fichte: Mina loob endale mitte-mina. Teesile järgneb antitees. On vaja sünteesi.
SISSEJUHATUS Veendumust, et loovus sünnib isiksustest- et inimkultuuri tipu moodustavad üksikisikud. See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud. Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine. SOKRATES Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. ,,sokraatiline probleem". Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik- oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus. Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena tänavatel. Ta oli tähelepanuäratav- ja tähelepanu nautiv- ärritav ekstsentrik. Ta hukati süüdimõistetuna ,,väärate jumalate kummardamise ja noorsoo rikkumises". Isiksus Sokratese käsitlus armastusest: armastus
pseudoprobleeme. Gilbert Ryle (1900-1976): Oxfordi ülikooli tuleb külaline, soovib ülikooli hoonet näha, seda ka talle näidatakse, peaaegu 40 hoonet. Seepeale küsis too: "Milline neist on ülikool?" Filosoof peab märkama lisaeeldusi, mis tunduvad iseenesestmõistetavad, kuid tulenevad konteksti tundmisest, mitte aga väidetest enesest. David Hume (1711-1776): Kui John on Georgile 10 naela kartuleid tarninud, 1 nael 2 senti, siis nendest kahest tõest ei järeldu veel kuidagi, et Georg peaks John'ile ka midagi maksma. FILOSOOFIA neljas interpretatsioonis TEADUSELE TOETUV: Tugineb teadusliku uurimise tulemustele. Iga teadus algab filosoofiana ja lõpeb oskusena. Teadus on analüütiline kirjeldamine, filosoofia sünteetiline tõlgitsemine. RELIGIOONILE TOETUV: Tugineb religioossetele ja moraalsetele veendumustele ja arusaamadele. Filosoofia uurib mõistusetõdesid (mitte ilmutustõdesid), ta on teadlik järelemõtlemine inimmõistusega haaratava üle
arvates on inimene eelkõige see, mida ta usub. Ta tähtustab üksikisikut ja seda ka religioosses mõttes. Kierkegaardi jaoks ei ole oluline suur kogudus, vaid iga üksikisik selles koguduses. 2. PILET G. W. HEGELI FILOSOOFIA UUSPAREMPOOLSED JA LÄÄNE DEMOKRAATIA KRIITIKA (A. BENOIT) Hegeli teoseid peetakse väga raskeks lugemiseks, on öeldud, et need on n-ö 'mitte-arusaamise' meistriteosed. Hegel käsitleb dialektikat (tees, antitees ja süntees) ja seda võrreldes teistega iseäranis süviti. Kui näiteks Fichte käsitles sünteesi nõnda, et vastuolu kadus ning mõlemad vastandid said osaliselt piiratud, siis Hegel leiab, et need ületatakse täielikult imelises kolmekordses mõttes. Toimub kolmes tähenduses: kõrvaldatus (seadus ületatakse), hoitus (midagi pannakse kõrvale, hoitakse millegi jaoks alles), esiletõstetus (enam ei nähta teesi ja antiteesi esiletõstetud vastanditena)
20 loetud artiklit ja 26 küsimust Valle-Sten Maiste Filosoofia/Esteetika I eksamiks 1 1). Saarinen, Esa 1997 Rakendusfilosoofia. Vikerkaar 3 (KÜSMUS: Mis on filosoofia? Analüütilise ja kontinentaalse mõttetraditsiooni erinevused.) (kr k phileo - “armastan” , sophia - “tarkus”) Filosoofia on teoreetiline teadusharu maailmast arusaamise kohta. Filosoofia tugineb inimmõistusele ja spekulatsioondele. Filosoofia pürgib üldkehtivate tõdede selgitamise poole, proovib näha, kuidas kõik “asjad” ühte pilti kokku sobituvad. Kontinentaalne ehk spekulatiivne filosoofia on 20. saj tekkinud suund, enamasti saksa ja prantsuse filosoofe, kes tegelesid kirjanduse ja kultuuriuuringutega. Tegeletakse mõtisklemisega maailma üle, inimese olemasolu üle, kultuuri ja kogemuse üle. Stilistiliselt esseistikale lähenev. Mõistete selgusele ja ühtsele teaduslikule fikseerimisele ei pöörata suurt tähelepanu. Pakutakse uusi seletusi maailma kohta. Siia liigituv
Kõik kommentaarid