12. klassi kirjanduse lõpueksami/koolieksami piletite põhjalikud vastused (0)

Kirjanduse lõpueksam 2015
Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium
Pilet 1
1. Kirjanduse põhiliigid – eepika , lüürika , dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu)
EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on:

• antiikeeposed, kangelaslaulud
  
• romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline ( Kross ), psühholoogiline ( Hesse , Tammsaare ), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne;
  
• jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil ( Vilde , Bunin);
  
• novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sündmusele, lõpeb puändiga (Boccacio, Maupassant , Tšehhov , Valton).
  

Eepika päritolu viib tagasi Vana-Kreekasse eeposte „ Ilias ” ja „ Odüsseia ” juurde.
LÜÜRIKA: (kreeka k lyra – keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss = luulerida, stroof = salm. Lüürika liigid: 1) ood – pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks ( Peterson ); 2) eleegia – nukrasisuline luuletus ; 3) pastoraal ehk karjaselaul ; 4) epigramm – satiiriline luuletus ( Puškin ); 5) sonett (it.k sonare – helisema) – 14 luulerida, igas reas 11 silpi, kokku 154 silpi. Meisterlik sonett lõppeb puändiga, st üllatuslikult. Klassikaline sonett: kaks katrääni ja kaks tertsetti, kahes esimeses süliriim A-B-B-A, kahes viimases C-D-C, D-C-D. Selle toob maailma G. Petrarca 14-15. sajandil. Shakespeare 'i sonett: kolm katrääni ja üks tertsett. 6) ballaad (it.k ballare – tantsima) – algselt tantsulaul, hiljem jutustava sisuga luuletus. Aluseks mõni ajalooline, rahvalooline, jne sündmus. Peamine sisu armastus ja surm.
DRAMAATIKA: näitekirjandus. Draamale on omane, et realiseerub lõplikult laval,lavastaja nägemus , kuid on ka lugemisdraamasid. Remark – autoripoolne märkus. Draama jaguneb kolmeks:

• tragöödia – tõsise sisuga näidend, kurbmäng, keegi positiivsetest tegelastest hukkub („Kuningas Oidipus ”, „ Hamlet ”, „Othello”, „Macbeth”, „ Faust ”, „ Libahunt ”, „ Juudit ”);
  
• komöödia – jaguneb omakorda situatsiooni-, karakteri - ja sõnakoomikaks. Üks ei välista teist („ Kirsiaed ”, „Suveöö unenägu ”, „ Kajakas ”, „Pisuhänd”, „Vigased pruudid”);
  
• draama – tõsise sisuga näidend, aga lõpp võib olla õnnelik („Onu Vanja”, „Tabamata ime”, „ Kuningal on külm”).
  

Tragikomöödia – draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente. Farss – jant. Teater – esimene Eesti teatrietendus 1529 Tln Raekojas, kus mängiti mingit Rooma tragöödiat. XVII sajand oli rändtruppide aeg Euroopas, mõned