1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia (0)

5 Hindamata

Esitatud küsimused

  • Miks on kõrge vererõhk halb ?
  • Kuidas toimub gaaside transport veres ?
  • Kuidas organism väldib mahajahtumist või ülekuumenemist ?
 
Säutsu twitteris

Vastutav õppejõud: Ivar - Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
NORMAALNE JA PATOLOOGILINE
ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA
(ARFS. 01.078 )


1. Luude ehitus, kasv ja seda mõjustavad tegurid. Luustumise ja kasvu häired ning nende
võimalikud põhjused.
Luud moodustavad organismi tugiaparaadi. Osa luudest on ka kaitseks (N: kolju – peaajule, rindkere
kopsudele ja südamele, vaagen – kõhuõõne elunditele, eritus - ja suguelunditele).
Oma kuju poolest eristatakse
1) Toruluud – jäesemete luud
2) Lameluud – vaagna, kolju ja abaluu luud
3) Väikesed luud – lülisamba lülid ning jalalaba - ja käelaba luud
4) Kombineeritud luud – mitmesuguse kujuga, mida ei saa paigutada eelneva kolme alla N: oimuluu
Luud koosnevad luukoest ja selle kasv ning areng toimub
1) kõhrerakkude paljunemis teel ja
2) kõhrerakkudesse kaltsiumisoolade ladestumise teel.
Luukoe kasv toimub osteoblastide ja lagundamine osteoklastide mõjul.

Toruluude areng ja kasv


Toruluudel eristatakse
1) epifüüs – neid on toruluudel 2, kummaski otsas
2) diafüüs – piklik osa epifüüside vahel
3) kõrheplaat – toimub kõhrerakkude ehk kondrotsüütide paljunemine
a. diafüüsi poolsesse külge ladestuvad kaltsiumisooled ja nii toimub luulise massi suurenemine
Luude paksenemine toimub kaltsiumisoolade ladestumise diafüüsi välisosa juurde.


Kasvu mõjutamine ja kontroll on suurelt osalt hormoonide kontrolli all. Kondrotsüütide paljunemist mõjutavad
kasvuhormooni vahendusel maksas tekkivad somatomediinid, mis stiumuleerivad kondrotsüütide
paljunemist. Kasvuhormoon ise otseselt luude pikenemist ei mõjuta, aga selleks, et somatomediinid tekiks, on
kasvuhormoon vajalik. Nii kasvuhormooni kui somatomeedinide toime kindlustamiseks kasvuea perioodis on
vajalikud ka kilpnäärme hormoonid. Kui lapseeas esineb kilpnäärme alatalitlus , siis kujuneb välja kretinism,
mis avaldub kääbuskasvus ja vaimses alaarengus.
Veel mõjutavad luude kasvu ja luustumise protsessi suguhormoonid . Nende produktsiooni tõus algab
puberteediperioodil ja nende hormoonide mõjul toimub kaltsiumisoolade intensiivsem ladestumine
kõhreplaatidesse ja need kasvavad kinni ehk luustuvad. Kui kõhreplaadid on kinni kasvanud, siis enam
toruluud pikeneda ei saa ning kasv lõppeb (naistel 16-20 eluaastaks, meestel 18-23 eluaastaks). Peale seda
kasvavad edasi akronid väljaulatuvad kehaosad – alalõualuu, kõrvad, sõrme-, jala- ja kätelabade luud.


Luude tugevust kogu elu jooksul mõjutavad lisaks veel kõrvalkilpnäärme hormoonid (PTH) PTH liigtalitluse
korral toimub luude pehmenemine. ning vitamiin D3 hormoon (kaltsitriool). Kaltsitriool tekib PTH mõjul
vitamiin D3’st.


Vitamiin D3 saab tekkida nahas UV-kiirguse mõjul, aga me saame teda valmiskujul nii loomse toiduga (eriti
maksas) kui ka taimse toiduga. Kõik need moodused kõlbavad kaltsitriooli tekkeks. Kui mingil põhjusel teda ei
teki, areneb rahhiit , mis avaldub luude pehmenemises (O- ja X-jalad). Võib tekkida ka kanarind, ettepoole
deformeerunud rinnak .


Luustumisprotsessid või kasv aeglustuvad:
1) eesmise hüpofüüsi alatalitlusest, mis peaks produtseerima kasvuhormoone
2) kilmnäärme alatalitlusest
3) harknäärme alatalitlusest
4) sugunäärmete alatalitlusest – siin kannatab eelkõige luustumine, luud ei kasva kinni ja kasv võib
jätkuda.
5) Vitamiin D3 vähesuse korral, mis omakorda võib olla tingitud lapsena UV-kiirguse nappusest või
1
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
kehvast toidust.


Kasv kiireneb:
1) kasvuhormooni liigproduktsioonist – tagajärg gigantism
2) varane suguküpsus, mis põhjustab liiga varakult toruluude kinnikasvamise
3) kilpnäärme ületalitlus
4) neerupealiste koore ületalitlus, mis omakorda võib põhjustadada suguhormoonide liigse produktsiooni
(vt 2.punkt)
Kasvu võivad mõjutada ka:
1) Pärilikud faktorid – vanemate pikkus
2) Sotsiaalsed faktorid – toitumine ja hügieen, õpetamine ja kasvatus (nii füüsilises kui vaimses mõttes),
suguline küpsemine

2. Lapse pikkuse ja kaalu hindamine.

1) Kasv – vastsündinu keskmiselt 50 cm, 1 aastaselt 75 cm. Esimese kahe elukuuga lisandub 3 cm kuul, 3.
Ja 4. Elukuuga 2,5 cm kuus, 5-8.elukuuga 2 cm kuus ning 9-12.elukuuga 1,5 cm kuus. Teisel eluaastal
+10 cm, 3. +8 cm, 4-5. +6 cm. Kuni puberteedi alguseni on pikkuse orienteeruv valem H= 75+ (5cm x
vanus aastates)
2) Kaal – vastsündinu keskmiselt
a. Poisid 3200-3500, tüdrukud 3000-3300g
b. Liiga suur sünnikaal ei tarvitse sugugi positiivne olla
c. Pärast sündi füsioloogiline kaalu langus – 150-300g (5-8% kehakaalust). Kui kaalu langus
ületab 10%, on see liiga suur.
d. Sünnikaal taastub 10.elupäevaks
e. Aastane laps kaalub umbes 10 kg
f. Kuni puberteedi alguseni on valem M=10kg+2n (kg) n on aastate arv


3. Ainevahetusprotsessid lihastes töö ajal. Töö ja selle efektiivsus aeroobsetes ja anaeroobsetes
tingimustes.
Lihas vajab töötegemiseks energiat. Seda saab ta ainevahetuse käigus. Ainevahetus võib kulgeda kahel viisil:


1) hapniku juuresolekul e aeroobselt. Töö aeroobsetes tingimustes on hulga efektiivsem, vabaneb rohkem
energiat (19 korda rohkem kui anaeroobsel) ja energiat saadakse glükoosi täielikul oksüdatsioonil. Enamus
töödest toimubki aeroobsetes tingimustes.
C6H12O6 + O2  6H2O + 6CO2 + energia (38 ATP molekuli)


2) hapikuta e anaeroobselt. Oksudüatsioon ei lähe lõpuni, vaid jääb pidama , tekib piimhape ( laktaat ) ja
viinamarjahape (püruvaat) (tekib 2 ATP molekuli). Selline töö saab olla lühiajaline ja võimaldab küll intensiivset
ja tugevat pingutust, kuid kuhjuv piim- ja viinamarjahape põhjustavad kiire väsimuse. N: trepist ülesminek,

100m jooks (tekkiv hapnikuvõlg kompenseeritakse pärast, hingeldades), tõstmine

6. Lihaste väsimus ja selle kõrvaldamise võimalused.
Seisund, kus lihaste töövõime järsult langeb. Selle põhjuseks võib olla:

hiline energia saadakse glükoosist ja glükokoosi omakorda saadakse
1. verest pärast glükoosi tekkimist nende toiduainete arvelt, mille laguproduktid (süsivesikut, valgud ) verre
lähevad. See on absorptiivne periood ehk imendumisperiood (2-4h peale söömist).
2. Postabsorptiivne periood – organism kasutab seda glükoosi, mida ta saab maksast ja lihastes talletatud
glükogeenist (varud on seal aga väikesed).
3. Glükoosi saab ka veel glükoneogeneesi teel – glükoosi teke aminohapetest (mis tekivad valkudest),
püruvaadist ja laktaadist ning glütseroolist (lipiidide lõhustusprodukt)

Seda just intensiivse füüsilise töö korral. Need 2 põhjustavad järsu töövõime languse (nö surnud punkt). N:

800m jooksus 600.meetril.
Energiavarusid nii kiiresti kasutusele võtta ei saa.

2
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks

Lisandub närvisüsteemi mõju. Kui pikka aega selline tegevus kestab (N: aeglases tempos mööda linna
kõndimine). Jalgade vereringe pole kuigivõrd kiire niing ainevahetuse laguproduktid ei lähe jalgadest ära ning
põhjustavad väsimuse tekke kergemini (vastu aitab see, kui jalad kõrgemale panna)


Lihaste väsimuse vastu (hüpoglükeemia – glükoosi järsk vähenemine org):
1) Puhkus – reservid võetakse kasutusele (makstast ja lihastest, glükoneogenees). Puhkuse ajal viiakse
välja ka kogunenud ainevahetuse laguprodukte. Sellele aitab kaasa, kui väsinud jalad tõsta kõrgemale
(raskuse tõttu veri jalgadest liigub paremini me poole)
2) Energiavarude täiendamine söö mise kaudu. Kõige kiiremini aitab glükoosi, fruktoosi tarbimine (mis
juba on monosahhariid , saab otse imenduda, sest imenduda saab ainult monosahhariid), veelgi kiirem
on glükoosi süstimine otse vereringesse. Glükoosi järel: suhkur, kommid , sai, leib.
3) Massaa ž – passiivne tegevus, kus masseerimise teel stimuleeritakse vereringet ja see võimaldab
lihastest sinna kuhjunud piimhape ja teised laguproduktid viia vereringesse, osa viiakse sellest neerude
kaudu välja.
4) Lihase töö – et kiiremini kõrvaldada piimhape lihastes. Vereringe intensiivistub, vereringe paraneb ja
piimhape lagundatakse kiiremini. (kasvõi sörkimine, kerge füüsiline töö)
5) Saun – samuti stimuleeritakse vereringet, veresooned laienevad , hapnikuvarustus paraneb, piimhape
lagundatakse ja laguproduktid viiakse higistamise teel välja (sarnane toime massaažiga).

Vereringe veenides

Veenide seinad ei ole elastsed (nagu nt arterites ). Vere paneb veenis liikuma veenide ümber asuvad lihased: töö
ajal lihased tõmbuvad kokku, vajutavad veeni seina peale ning lükkavad verd edasi.
o Veri tagurpidi veenides liikuda ei saa, kuna veenide sees on klapid , mis takistavad, minnes lahti: lihas
paneb vere liikuma, klapid kindustavad selle liikumise kindlas suunas (südame poole)
o lisaks soodustavad negatiivne rõhk südames ning rindkeres . o Lihaspump - lihaskontraktsioonide korral surutakse veri veenidest välja
o Kui kõnnitakse (üleüldse liigutakse) vähe, siis hakkab veri veenidesse kogunema.

II. Närvisüsteem


1.Närvisüsteemi üldine jaotus.
Jagatakse kaheks suuremaks osaks:
1) Somaatiline NS – kere närvisüsteem. See osa, mis varustab närvidega skeletti katvaid lihaseid, nahka,
võtab vastu tundlikkust meeleelundite sensoritelt
a. Tsentraalne NS
i. Peaaju (osad on seljaaju poolt ülespoole järjestuses)
1. Piklikaju
2. Tagaaju
3. Keskaju
4. Vaheaju
5. Otsaju
ii. Seljaaju
1. Kaela osa
2. Rinna osa
3. Nimme osa
4. Ristluu osa
b. Perifeerne NS
i. Peaaju närvid
ii. Seljaaju närvid
2) Autonoomne ehk vegetatiivne – Katab siseelundeid ja veresooni (ka neid veresooni, mis on
skeletilihastel)
a. Sümpaatiline NS b. Parasümpaatiline NS


2. Seljaaju ehitus ja funktsioonid. Seljaaju juurte funktsioonid.
Seljaaju paikneb lülisamba kanalis, segmente on 29 (30)


3
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
a) kaelaosa ehk tservikaal – segmente on 8
b) rinnaosa ehk torrakaal – segmente on 12
c) nimmeosa ehk lumbaal – segmente on 5
d) ristluu osa ehk sakraal – segmente on 4 (5)

Seljaaju koosneb

1) hallollusest - Hallollus koosneb närviraku kehadest. Ristil õikel meenutab liblikat. Eristatakse eesmisi,
tagumisi ja külgmisi sarvi.
Eesmistes sarvedes on motoneuronite kehad, mis juhivad lihaste talitlust, motoorikat. - Alfa-motoneuronid – tahtelised liigutused - Gamma -motoneuronid – lihaste toonus , otseselt tahtele ei allu
Tagumistes sarvedes paiknevad tundlikkust vastuvõtvate teiste neuronite kehad.


2) valgeollusest - valgeollus koosneb jätketest. See, mis hallollust ümbritseb. Ta paikneb hallollusest külgedel,
taga- ja eespool . Valgeolluse moodustusi kutsutakse sammasteks. Eristatakse
- eesmisi
- külgmisi
- tagumisi sambaid
Valgeolluse sees on omakorda kipudena väädid (juhteteed), mis ühendavad teatud kindlaid seljaaju piirkondi
peaajuga või juhivad tundlikkust seljaajust peaajju (ülenevad juhteteed) ning ka seljaaju enda piires.
o Ülenevad juhteteed paiknevad peamiselt tagumistes sammastes, vähem ka külgmistes.
o Alanevad juhteteed juhivad motoorikat – peaajust pärit motoorseid närviimpulsse juhitakse seljaaju
eesmiste sarvede motoneuronitele ja nende kaudu juhitakse ka seljaaju enda segmentide vahel
motoorseid närviimpulsse


Seljaajul on ka juured, mis iseenesest on närvide kimbud , millest osa viivad erutust/tundlikkust seljaajju ning osad toovad välja - seljaajust lihastesse, motoorika juhtimiseks .
Kui ühendus pea - ja seljaaju vahel katkeb
o siis ei ole võimalik enam lihaste tahteliste liigutuste kontroll ja ei ole ka võimalik tundlikkuse
juhtimine kehalt peaajju, mistõttu inimene ei tunne neid ärritusi, mis põhinevad erinevatelt
kehapiirkondade retseptoritelt.
o Kaob ka tahteline kontroll põie ja pärasoole üle. Põis hakkab tühjenema automaatselt vastavalt oma
täitumisastmele ja pärasool samuti.


Funktsioonid:


1) Tundlikkuse juhtimine seljaaju enda piires ning peaajju
2) Motoorika juhtimine seljaaju enda piires ning peaajju
3) Reflektoorse talitluse juhtimine – paljude reflekside keskused on seljaajus
4) Erutuse summeerimine ehk liitmine ja ka erutuse hajutamine – võimaldavad tugevdada erinevatest
närvidest tulnud impulsid üheks tugevaks impulsiks kokku, sama suudab teha ka pidurdamisel,
hajutamisel.

3. Piklikaju ja ajusild, ehitus ja funktsioonid.

Piklikaju piirneb seljaajuga ja ülalt sillaga. Ta läbib kolju suurt kuklamulku ja seetõttu võib ajuturse korral
kõige kergemini pitsuda (siis ei pääse närviimpulsid läbi).
Piklikusajus paiknevad 9-12.peaaju närvituumad, järgmiste funktsioonidega: - 9. e keele neelunärv – neelamislihaste innerveerimine (närvidega varustamine), kõrva süljenäärme
talitluse juhtimine. - 10. e uitnärv – innerveerib rindkere ja kõhukoopa elundeid - 11. e lisanärv – innerveerib kaela vöötlihaseid, toimuvad pea tahtelised liigutused (pea pööramine) - 12. e keele alune närv – innerveerib keele vöötlihaseid (kõnelemine)
Seda ajuosa läbivad kõik ülenevad ajju suunduvad ja ajust seljaajju suunduvad juhteteed, seega kahjustus võib
tähendada mitmeid motoorikahäireid.
Piklikusajus paiknevad veel mitmed elutähtsad keskused:
Hingamiskeskus – juhib hingamist. Kõige tähtsam piklikaju keskus. Diafragma ja roietevaheliste


4
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
lihaste juhtimine (hingamislihased)
vasomotoorne keskus – juhib veresoonte toonust


Sild piirneb altpoolt pikliku ajuga ja ülaltpoolt keskajuga. Sillas on 5.-8. peaaju närvi tuumad , järgmiste
funktsioonidega: - 5. e kolmiknärv – tundlikkuse vastuvõtmine näonahalt, suu limastkestalt, keele eesmiselt 2/3. - 6. e eemaldajanärv – innerveerib silmamuna välimist sirglihast, pöörab silmamuna väljapoole. - 7. e näonärv – innerveerib näo miimilisi- ja neelamislihaseid. - 8. e esikuteo närv – kuulmisnärv ja keha asendi muutusega seotud ärrituste vastuvõtmine
Ka silda läbivad kõik tundlikkust ja motoorikat juhtivad juhteteed. Mõned juhteteed suunduvad sillast ajukesse.
Sild ja ajuke kokku moodustavad tagaaju

4. Vaheaju ehitus ja funktsioonid: taalamuse ja hüpotaalamuse funktsioonid.

Vaheaju piirneb altpoolt keskajuga ja ülaltpoolt otsajuga.
Tema osad on:
 nägemiskühmud ehk taalamus - on selleks peaaju koore aluseks keskuseks, kuhu koonduvad kõik
tundlikkuse liigid (va haistmine ) enne peaaju koorde jõudmist. Tundlikkust juhtivad juhteteed on
kolmeneuronilised ja nendest kolmanda neuroni keha paikneb taalamuses. Taalamuse kahjustusel
võivad esineda ülitugevad peavalud e. Talaamilised valud .
 nägemikühmu alune piirkond ehk hüpotaalamus, mis on ühenduses ajuripatsi ehk hüpofüüsiga.
Hüpotaalamuses on:
o termoregulatsiooni keskused, mis saab pidevat informatsiooni nii keha sisemuselt kui keha
pinnalt nende temperatuuri muutuste kohta ja ta käivitab vastavalt olukorrale protsessid
soojustekke suurendamiseks/soojuse äraandmiseks.
o toitekeskus, mis omakorda jaguneb küllastus –ja näljakeskuseks – on erinevad neuronite
rühmad, millest osade erutus tekitab näljatunde ja osade küllastustunde. Küllastuskeskus
paikneb hüpotaalamuse mediaalses ehk sissepoole jäävas osas ja näljakeskus paikneb
lateraalses ehk väljapoole jäävas osas. Need keskused saavad pidevalt signaale organismis
erinevatest piirkondadest ja vastavalt signaalide iseloomule tekib erutus kas nälja –või
küllastuskeskuses. Need signaalid võivad olla pärit
 seedekulglast juba alates neelust, maost, soolest
 rasvkoest – seal vabaneb söömise korral hormoon nimega leptiin, mis põhjustab
küllastustunde teket
 ka ajust endast. Näljatunnet esile kutsuvad signaalid tekivad tühja kõhu ja tühja
seedetrakti korral ning informatsioon näljakeskusele edastatakse seedekulglast
uitnärvi sensoorsete ehk tundlikkust juhtivate närvide kaudu.
 Suur osa informatsiooni seedekulglast toitainete kohta ja täitumise kohta
edastatakse hormonaalselt ehk veres ringlevate ainete kaudu. Need hormoonid
sisenevad ajju ja stimuleerivad küllastuskeskuses küllastustunde teket,
näljakeskuses aga tekib pidurdus.
o organismi ja siseelundite talitlus. Hüpotaalamus saab omakorda mõjusid väliskeskkonnast ja
peaaju koorest, eriti pingeolukorras ja need stiimulid /mõjud omakorda mõjutavad
hüpotaalamust ja hüpotaalamus omakorda siseelundite ja veresoonte talitlust.
o janukeskus. Osa närvirakkude kogumikke ja neurosekretoorseid (erutuse juhtimine,
hormooni produtseerimine ) rakke, mille erutus tekitab janutunde või vähendab janutunnet.
Kõige võimsam janu tekitav aine on angiotensiin 2 (vt RAAS süsteem), mis võib
vedelikupuudusel või ioonide kontsentratsiooni tõusul vabaneda hüpotaalamuses endas või
vabaneda kehas ja vere kaudu jõuab ajju.


Hüpotaalamuse seos hüpofüüsiga.
Hüpofüüs on sisesekretoorne nääre, mis on hüpotaalamusega hüpofüüsi varre kaudu seotud. Hüpotaalamus moodustab hüpofüüsiga hüpotaalamu - hüpofüsaalsüsteemi.

5. Peaaju närvid (12 paari) ja nende funktsioonid.

Piklikaju piirneb seljaajuga ja ülalt sillaga. Ta läbib kolju suurt kuklamulku ja seetõttu võib ajuturse korral
kõige kergemini pitsuda (siis ei pääse närviimpulsid läbi).
Piklikusajus paiknevad 9-12.peaaju närvituumad, järgmiste funktsioonidega:
5
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
- 9. e keele neelunärv – neelamislihaste innerveerimine (närvidega varustamine), kõrva süljenäärme
talitluse juhtimine. - 10. e uitnärv – innerveerib rindkere ja kõhukoopa elundeid - 11. e lisanärv – innerveerib kaela vöötlihaseid, toimuvad pea tahtelised liigutused (pea pööramine) - 12. e keele alune närv – innerveerib keele vöötlihaseid (kõnelemine)
Seda ajuosa läbivad kõik ülenevad ajju suunduvad ja ajust seljaajju suunduvad juhteteed, seega kahjustus võib
tähendada mitmeid motoorikahäireid.
Piklikusajus paiknevad veel mitmed elutähtsad keskused:
 Hingamiskeskus – juhib hingamist. Kõige tähtsam piklikaju keskus. Diafragma ja roietevaheliste
lihaste juhtimine (hingamislihased)
 vasomotoorne keskus – juhib veresoonte toonust


Sild piirneb altpoolt pikliku ajuga ja ülaltpoolt keskajuga. Sillas on 5.-8. peaaju närvi tuumad, järgmiste
funktsioonidega: - 5. e kolmiknärv – tundlikkuse vastuvõtmine näonahalt, suu limastkestalt, keele eesmiselt 2/3. - 6. e eemaldajanärv – innerveerib silmamuna välimist sirglihast, pöörab silmamuna väljapoole. - 7. e näonärv – innerveerib näo miimilisi- ja neelamislihaseid. - 8. e esikuteo närv – kuulmisnärv ja keha asendi muutusega seotud ärrituste vastuvõtmine
Ka silda läbivad kõik tundlikkust ja motoorikat juhtivad juhteteed. Mõned juhteteed suunduvad sillast ajukesse.
Sild ja ajuke kokku moodustavad tagaaju

Keskaju ehitus ja funktsioonid

Keskajus paiknevad esimese kuni neljanda peaaju närvi tuumad.
 Neljas peaaaju närv on blokinärv innerveerib silmamuna alumist põikilihast ja tema vahendusel
toimub silmamuna pööramine alla ja väljapoole.
 Kolmas peaaju närv on silmaliigutaja närv e. Nervus oculomotorius. Sellel närvil on mitmekesised
funktsioonid:
o a)innerveerib nelja silmamuna liigutajat lihast kuuest – ülemine ja alumine sirglihas,
mediaalne ehk sisemine sirglihas ja ülemine põikilihas.
o Veel innerveerib ta silma ava ehk pupilli ahendajat lihast ja ripslihast. Ripslihase abil
toimub silma läätse läbimõõdu muutumine ja selle kaudu kohanemine lähedal ja kaugematel
olevate esemete vaatlemiseks. Ripslihas ja pupilli ahendajatlihast innerveeritakse kolmanda
peaaju närvi parasümpaatiliste närvide kaudu.
o Kolmanda peaaaju närvi kaudu juhitakse ka silmalihaste süvaretseptoritelt e.
Proprioretseptoritelt tundlikkust kesknärvisüsteemi.
 Teine peaaju närv on nägemisnärv – selle kaudu juhitakse silma võrkkesta retseptoritelt
nägemistundlikkust peaajju.


Keskajus asuvad mitmed närviraku tuumad ehk närviraku kehade kogumikud, mis juhivad sirutajate ja
painutajate lihaste vastastikust toonust. Nendeks tuumadeks on: punatuum ja mustaine. Kui ühendus nende
keskaju tuumade ja allajäävate ajuosade vahel katkeb, saavad ülekaalu sirutajad lihased ja kujuneb välja
olukord, kus sirutajalihased on pidevalt jäigas kokkutõmbeseisundis, jäsemed on välja sirutatud selletõttu, pea
kuklas. Looma puhul on ka saba püsti. Nii kõndida ei saa!


6. Suuraju koor ja selle keskused ( sensoorsed ja motoorsed ): erinevate keskuste lokalisatsioon
ja funktsioonid. Kõnekeskuse struktuur. Kõne neurofüsioloogiline mehhanism .
Otsaju koosneb

1. peaaju koorest

 koosneb neljast kuni kuuest peaaju närvirakkude kihist, tema pindaala on ligikaudu 2200ruutcm ja
paksus 1,3-4,5mm
 Kuuekihilises koores on vaheldumisi rakukehad ja jätked.
 Peaaju koor pole pealt sile, vaid sopilise ehitusega, mis võimaldab koljuõõnde ära paigutada suurema
hulga neuroneid. Vaod eristavad ajukäärde üksteisest


Kõige suurem peaaju koore jaotus toimub sagarateks. Aju poolkerasid on kaks ja kummaski on neli sagarat.
Need on:


6
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks

1. otsmiku e.frontaalsagar
2. kiiru e.parietaalsagar
3. kukla e.oktipitaalsagar

4. oimu e.temporaalsagar.


Tsentraalvagu lahutab otsimusagarat kiirusagarast.


Peaaju koore närvirakke on püütud funktsiooni ja ehituse järgi ka süstematiseerida ja koostatud nn.ajukaarte.
Enam on kasutusel nn. Broadmani väljade kaart, jagas koore umbes 50ks väljaks, millest igaühel on oma
funktsioon.


2. selle alla jäävatest basaalganglionitest - Basaalganglionid jäävad peaaju koore alla, seega vaheaju ja
peaaju koore vahele. Basaal = ajupõhimiku piirkonda jäävad. Nende kahjustuse korral tekivad liigutuste häireid
e. Motoorika häired. Nt. Parkinsonism – pea ja käte väga tugev värisemine/liigutuste jäikus alustamisel..

Peaaju koore keskused


Peaaju koore keskustel kaks alar ühma

 somatosensoorne keskus paikneb tagumises tsentraalkäärus kiirusagaras
 maitsmiskeskus paikneb tagumises tsentraalkäärus
 haistmiskeskus paikneb ajukoores erinevates piirkondades.
 nägemiskeskus paikneb kuklasagaras. Nägemiskeskus on seotud assotsiatiivsete aladega
o 17ndasse välja e.nägemiskoorde saabub info otse silma võrkkestalt
o 18ndas ja 19nes väli e.puute –ja kuulmistundlikkusega seotud
Nende kahjustusel tekivad väga erinevat laadi häired: äratundmishäired
o 19nda välja ärritus annab nägemishallutsinatsioone
o Seos oimusagaraga võimaldab näo ja näo osade äratundmist ja vastava piirkonna kahjustusel
ei tunta tuttavaid nägusid ära
 kuulmiskeskus paikneb oimusagaras, Broadmani väljad 41,42. Selle piirkonna närvirakkudel on eriline spetsiifika - ühed reageerivad ainult heliallika algusele, teised lõpule või teatud heli
pikkusele. Osa reageerib ainult muutuva sagedusega või tugevusega helidele. Mõned neuronid
reageerivad ainult müradele ehk sellistele, mille sagedusspekter on lai.


Suurem osa neuroneid reageerib vastaspoole kõrvast pärit ärritustele, teised sama poole kõrva ja kolmas
rühm üheaegsele mõlemast kõrvast pärit ärritusele. Osa neuroneid ei reageeri üldse.


Oimusagarate kahjustusel on kõne vastuvõtt raskendatud ja heliallika lokaliseerimine ehk asukoha
kindlakstegemine ja heli omaduste pikkuse kindlakstegemine. Kuulmiskeskusel on assotsiatiivsed seosed
kõnekeskusega.

 somatomotoorne juhib keha lihaste talitlust, paikneb otsmikusagaras eesmises tsentraalkäärus. Selle
kaudu juhitakse kogu keha tahtelisi liigutusi.


Vasaku kehapoole tundlikkus projetseerub paremas ja vastupidi


 kõnekeskus koosneb kolmest alakeskusest, mis tegutsevad koos.
o Kõnekeskuse kolm osa:
 a) motoorne kõnekeskus e. broca keskus, paikneb vasaku otsmikusagara tagumises
alaosas, vahetult eesmise tsentraalkääru piirkonnas. Broca kirjeldas esimesena kõne
kaotusega inimeste lahangute põhjal, et ajukahjustus oli toimunud selles Broca alas
 b) sensoorne kõnekeskus e. Wernicke keskus, paikneb oimusagaras primaarse
kuulmiskeskuse läheduses. Selle piirkonna kahjustusel ei saada kõnest aru, aga
rääkida suudetakse. Samanimeline arst kirjeldas vastava piirkonna haigetel
sensoorset afaasiat
 c)teisane ehk sekundaarne motoorne ala, paikneb eesmises tsentraalkäärus Broca
7
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
alas. Kahjustusel tekib mõne nädala pikkune afaasia .
o Kõne mehhanism: Wernicke alast läheb signaal mööda kaarkimbu närvikiude Brocka alasse.
Seal tekib vastuse neuraalne kuju, edasi sekundaarsele lokaliseerimisalale, kus toimub kõne
kujundi edastamine nendele närvirakkudele, mis viivad selle sõna helilise tekitamisele
häälepaeltele, keelele , suulae ja kõri lihastele.

8. Elektroentsefalograafia kui aju talitluse uurimismeetod. EEG rütmide iseloomustus.

Meetod aju biovoolude registreerimiseks. Objektiivne näitaja ajukoore talitlusest . Meetodit kasutatakse
1. füsioloogilistes, psühhofarmakoloogilistes uuringutes ja ka psühholoogia alastes uurimustes .

2. Kliiniline diagnostika – aju tegevuse häirete kindlakstegemiseks:
 epilepsia

 läbipõetud ajutraumad (juhul, kui sellest jäi mingisugune püsimuutus)
 Ajukasvajad
 Une seisundi hindamisel (magamise ajal)
Närvikude on nii nagu lihaskudegi erutuv kude ja tema tegevusega kaasnevad biovoolud, mida on võimalik
registreerida . EEG korral registreeritakse biovoole kolju pealt, kuhu asetatakse elektroodid . Eletroodide arv ei
ole kindel suurus, minimaalne on 2, tavaliselt on neid vähemalt 8.
Kõrvalesta külge asetatakse indiferentne (ükskõikne) elektrood , mis ise registreerimisest osa ei võta.


Biovoolud antakse elektroodidelt edasi aparaadile ehk elektroentsefalograafile ja seal need peavoolud
võimendatakse aparaadi poolt ning kirjutatakse üles liikuvale paberile või tundlikule filmilindile, aga võib ka
vaadelda ainult ekraanil. Üleskirjutis e elektroentsefalogramm.


Üleskirjutisel on paralleelselt korraga näha erinev arv kanalite üleskirjutisi. Kanalite arv sõltub aparaadi
võimalustest. On 2, 4, 6, 8, 12, 16 ja 32 kanalilised aparaadid.


Aparaadil eristatakse erineva kuju, tugevuse ja sagedusega laineid . Need sarnased lained esinevad rühmiti ja
rühma nimetatakse rütmiks. Eristatakse 5 rütmi, millest 2 on nn põhirütmid:
 alfa rütm – koosneb korrapärastest sinusoidaalse kujuga lainetest sagedusega 8-13 Hz. See rütm
domineerib ajus kuklapiirkondades ja ta iseloomustab ajukoore puhkeseisundit. Ärkevoleval
inimesel esineb see kinniste silmadega.
 beeta rütm – koosneb ebakorrapärase kujuga lainetest, sagedusega 14-30 Hz. Võrreldes alfa rütmiga,
on beeta rütm märkse madalama amplituudiga (seega nõrgemad). Domineerib ärkveloleval inimesel
otsmikusagarates. Iseloomustab ajukoore aktiivset seisundit. Alfa rütm asendub beetaga inimesel
üle kogu ajukoore silmade avanemisel. Sellist asendumist nimetatakse alfa rütmi depressiooniks
(allasurumiseks).
Beeta rütm on ka orientatsioonirefleksi näitajaks ajukoores.


Lisarütmid:
 teeta rütm – lained on suure amplituudiga, ebakorrapärased, sagedusega 4-7 Hz (alfast aeglasemad).
Iseloomustavad ajukoore puhkeseisundit, isegi pidurdusseisundit. Esinevad täiskasvanud sügava
une ajal, lastel une ajal (mida väiksem laps, seda aeglasemad rütmid une ajal esinevad).
delta rütm – lained on suure amplituudiga (suuremad kui teeta) ebakorrapärase kujuga, sagedusega
0.5-3.5 Hz. Väikelastel võivad esineda une ajal, täiskasvanud iseloomustavad sügavat ajukoore
pidurduse seisundit ( narkoos , joobeseisund, teadvusetus ).
 gamma rütm

Ükski rütm ei ole püsiv, rütmid vahetuvad pidevalt

9. Vegetatiivse närvisüsteemi ehitus ja funktsioonid: sümpaatilist ja parasümpaatilist

närvisüsteemi aktiveerivad tegurid; sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi poolt
vahendatavad toimed elunditele.
Innerveerib siseelundeid ja veresooni ning ühtlasi reguleerib mõlema talitlust


Koosneb 3 osast:
 Sümpaatiline NS
8
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
 Parasümpaatiline NS
 Metasümpaatiline e enteraalne(soole)


Sümp. ja parasümpaatiline NS koosnevad oma eferentses (täidesaatvas) osas 2 neuronist:
1. Preganglionaarne neuron – sellest lähtuvad jätked – preganglionaarsed jätked, mis lõppeb ganglionis e
närvitängus.
2. ehk postganglionaarse neuroni keha – selle neuroni jätked jõuavad täidesaatva elundini ehk efektorini
(ükskõik milline siseelund või veresoon ).

Sümpaatiline NS

Preganglionaarsete neuronite kehad paiknevad seljaaju rinna- ja nimme segmentide külgmistes sarvedes.
Preganglionaalsed kiud lähtuvad sümpaatilisest NS’st.
Kiud on üsna lühikesed
Postganglionaarsete neuronite kehad paiknevad kahes erinevas piirkonnas:
 Sümpaatiline piirväät – üsna seljaaju naabruses.
 Kõhuõõnes ja 3 ganglionis (põimikus). o Päikesepõ imik - nendest lähtuvad kiud lähevad nt maksa, sooltesse (vaata joonist)
o Ülemine kinnistipõimik
o Alumine kinnistipõimik


Mediaatorks on ganglionis atsetüülkoliin ja erutusülekandel efektorile noradrenaliin ja adrenaliin .
Retseptorid , mis erutuvad noradrenaliini ja adrenaliini suhtes, kutsutakse adrenoretseptoriteks, mida on 2
tüüpi:
 Alfa – tundlikum noradrenaliini suhtes;
 Beeta – tundlikum adrenaliini suhtes.


Sümpaatilise närvisüsteemi toimed elunditele:
Sümpaatikus erutub emotsionaalse ja füüsilise pinge korral. Erutused, mis käivituvad, võimaldavad
organismil kas vastu hakata või põgeneda ( fight -or- flight ).
Parasümpaatikus surutakse sel ajal alla (ja ka vastupidi)


1. Mõju südamele – südametegevus kiireneb ja kokkutõmbed tugevnevad. Paisatakse rohkem verd minutis
südamest vereringesse.

2. Veresooned – erinevatele veresoontele on mõju erinev:

 Naha ja siseelundite veresooned (v a süda) – ahenevad
 Skeletilihaste ja aju veresooned, (südame pärgarterid) - laienevad
3. Hingamine – kiireneb, bronhide silelihased lõõgastuvad ja seega bronhid laienevad. Seega kopsude
ventilatsioon suureneb, rohkem hapnikku koos sissehingatava õhuga kantakse kopsudesse.

4. Vere hüübimine - kiireneb, ollakse valmis võimalikuks vigastuseks, verejooksuks.

5. Silmaava e pupill – laieneb. Toimub tänu pupilli laiendajalihase kokkutõmbele.

6. Karvapüstitaja lihased – tõmbuvad kokku ning karvad tõusevad püsti.

7. Seedeelundite talitlus – pidurdub. Näärmete talitlus pidurdub ning ka seedeelundite motoorika pidurdub.
8. Vere glükoosisaldus – tõuseb. See saavutatakse kiirest maksast glükogeeni muutmise teel glükoosiks.

9. Lipolüüs – intensiivistub rasvkoe lammutamine

10. Mehe suguelundid – soodustab seemnevedeliku väljutamist e ejakulatsiooni. Samas peenise veresooned
ahenevad (takistab erektsiooni).
11. Kusepõis – sümpaatikus domineerib põie täitumisfaasis. Sel ajal on põie seina lihased lõdvad, aga
sulgurlihased kokkutõmbunud.


Parasümpaatiline NS:
Preganglionaarsete neuronite kehad asuvad seljaaju ristluu segmentides ja ajutüves:
piklikusajus, sillas ja keskajus (3. 7. 9. 10. peaaju närvis).
Kiud on kõik pikad, sest ganglionid (seal, kus asuvad postkanglionaarsed neuronite kehad) asuvad elundite
vahetus naabruses.


Mediaatoriks on parasümpaatilistes ganglionites atsetüülkoliin ning erutuse ülekandel efektorile samuti
9
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
atsetüülkoliin


Retseptorid, mis on atsetüülkoliini suhtes tundlikud, on koliinoretseptorid, mida jagatakse:
 N-koliinoretseptorid – on nikotiinitundlikud (nikotiini asub tubakas )
 M-koliinoretseptorid – muskariinitundlikud (muskariini asub kärbseseenes)
Nii nikotiin kui muskariin ise mediaatorid ei ole, kuid nad suudavad retseptoreid ärritada nii, nagu mõjuks
atsetüülkoliin.


Parasümpaatiline NS erutumine ja mõju:
Parasümpaatikus erutub domineerib puhkeolukorras ning söömise ajal ja söömise järgselt .


1. Südametegevus – aeglustub. Kokkutõmmete ulatus väheneb ja südame pärgarterid saavad ka vähem
verdsüdame enda verevarustus ka halveneb.

2. Seedeelundite veresooned – laienevad Skeletilihaste ja aju veresooned - ahenevad

3. Hingamine – aeglustub. Bronhid ahenevad.

4. Seedenäärmete talitlus – intensiivistub, samuti seedeelundite motoorika intensiivistub

5. Peenis – laieneb peenise ergaskeha, soodustab erektsiooni.

6. Silmaava e pupill – aheneb. Pupilli ahendajalihas teeb selle töö ära.

7. Kusepõis – parasümpaatikus domineerib kusepõie tühjenemise faasis. Kui täitunud põie seinad venituvad,
tekib parasümpatikuse erutuse ülekaal. Kui venituse peale inimene ajukoorest saadab ka positiivse signaali
ristluu segmentidele, siis põie seina lihased tõmbuvad kokku ja mõlemad sulgurid lõõgastuvad.


Parasümpatikuse lühiajalise erutuse tekitab külmaärritus (nt külma vette hüppamine, külm dušš – “hing läheb
alguses kinni”)

III. Veri

1. Vere ülesanded. Vere hulk ja koostis. Erinevate vormelementide liikide funktsioonid.
Vere ülesanded. Erinevate vormelementide liikide funktsioonid
• Transpordifunktsioon
o Kopsudest O2 kudedesse
o Seedetraktist imendunud toitained kudedesse
o Toitainete oksüdatsioonil vabanenud CO2kopsudesse
o Muud ainevahetuse jäägidneerudesse
o Hormoonide transport nende toimekohtadesse
o Ainevahetuses tekkinud soojuse ühtlane jaotamine org.
Kaitsefunktsioon
o Organismi tungiva nakkuse eest – üks osa vereliblesid suudab koos antikehadega (mis samuti
tekivad ja ringlevad veres) kahjutuks muuta haiguse tekitajaid o Vere hüübimine - kaitseb suure verekaotuse eest
• Sisekeskkonna suhtelise püsivuse säilitamine
o Ainevahetuses tekkivate happeliste ja aluseliste ainete puhverdamine
o Organismi soolade ja vee sisalduse reguleerimine
o Organismi ainevahetusest tekkinud soojuse ühtlustamine


Vere hulk ja koostis, selle ealised iseärasused lastel - Inimese kehamassist moodustab 6-8% N: 70kg kaaluv täiskasvanu – 5l verd Veri koosneb vereplasmast - 54-59% ja verelibledest(hemotsüüdid) – 41-46%.


Vereplasma :
- 90% vett
- 6-8% valke (65-80g/l)
o Albumiinid
o globuliinid
- 2% madalmolekulaarseid aineid
Vereplasma ülesanded:
 Valgud on olulised vere ja kudede vahelises vee- ja ainete vahetuses.
10
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
 Võtavad osa ainete transpordist veres
 Organismi kaitsereaktsioon – suur osa antikehased on globuliinide hulka kuuluvad immuunglobuliinid
 Moodustavad ühe osa vere puhversüsteemidest – võtavad osa vere happelise- leelise tasakaalu
säilitamisest.
 Organismi valgureserv


Verelibled:
Jagunevad:
- Punalibled e erütrotsüüdid
o Naistel mõnevõrra vähem kui meestel
o Ülesanne: gaasivahetus – hapniku vastuvõtt kopsudes ning äraandmine kudedes
o Kuni 30% sisaldab hemoglobiini , mille ülesanne: hapniku transport


- Valgelibled e leukotsüüdid
Jagunevad selle alusel, kas tsütoplasma sisaldab graanuleid:
 Granulotsüüdid - 65%
 Agranulotsüüdid – 35% o Lümfotsüüdid - 30%, mis jagunevad T ja B lümfotsüütideks
 T-hävitajarakud – vabastavad lümfokiine ja hävitavad patogeense faktori
 T-abistajarakud – tagavad B-rakkudele võime toota antikehased
 T-pärssijarakud – muudavad T- ja B rakkude aktiivsust ning reguleerivad selle
kaudu immuunreaktsioone
 T-mälurakud – jäävad peale infektsiooni pikaks ajaks lümfotsüütidesse, et sama
faktori ilmnedes kiirelt reageerida.
 B-mälurakud ja plasmarakud o Monotsüüdid - 5%
Ülesanded:
o Organismi sattunud bakterite fagotsüteerimine (endasse haaramine ja lagundamine) o Veresoonte laiendamine - põletikukoldes verevoolu parandamine
- Vereliistakud e trombotsüüdid o Vere hüübimine - sisaldab selleks olulist trombotsüütide faktorit
 Trombotsüüdid kleepuvad kokku ning liibuvad vigastatud kohale, tekitades valge
trombi, mis vähendab verejooksu .Samal ajal käivitub ka punase trombi ehk lõpliku
verehüübe teke. o Veresoonte ahendamine - omab selleks vajalikku ainet. Vajalik vigastuskoha veresoonte
puhul.
Vereliblede arv on kogu veres väga suur, samaaegselt suhteliselt konstantne . Nende arvu kindlaksmääramine
on oluline organismi seisundi hindamisel.


Lastel:


o Vastsündinu vere erütrotsüütide sisaldus on kõrgem kui täiskasvanuil. Seetõttu on neil ka kõrgem
o Hemoglobiinisisaldus
o Hematokrit ( vererakkude osa vere üldmahust)
o Vere viskoossus
o Seetõttu tekib üsna pea (neg.tagasiside mehh) erütropoeesi pidurdus
o Kõige madalam on punaliblede, Hb ja hematokriti tase u 10.nädalal peale sündi, siis hakkab
taas tõusma
o Erinevat liiki leukotsüütide teke on lapseeas individuaalselt muutlik , leukotsüütide üldhulk aga ei
erine oluliselt täiskasvanud omast


2. Vereplasma osmootne rõhk ja vere pH kui organismi põ hilisemad homöostaasi
näitajad. Mis võib mõjutada organismis osmootset rõhku ja happe- leelis tasakaalu
(pH-d) ? pH nihked - alkaloos ja atsidoos .
Osmoos on lahusti difusioon läbi poolläbilaskva membraani ( rakumembraan ). Osmoos põhjustab lisarõhu


11
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
selles piirkonnas, kuhu lahusti hakkab liikuma, seda lisarõhku nimetatakse osmootseks rõhuks. - Vereplasma osmootne rõhk on 7,6-8,1 atm. - Vereplasma valkude osmootne rõhk e onkootne rõhk 25mmHg
Vereplasma osmootne rõhk on vere plasmas sisalduvate ainete poolt tekitatud rõhk.
Hüpotooniline lahus - lahus, mille osmootne rõhk on madalam vereplasma omast; vähem kontsentreeritud
lahus;  rakud paisuvad. N: destilleeritud vesi. Selliseid lahuseid ei tohi veeni manustada, kuna selle tagajärjel
tekib hemolüüs. Hüpertooniline lahus - lahus, mille osmootne rõhk on kõrgem vereplasma omast; rohkem kontsentreeritud
lahus; rakud kortsuvad. N: kasutatakse ajutursete mahavõtmiseks. Isotooniline lahus - lahus, mille osmootne rõhk on võrdne vereplasma omaga . Lahuseks on nt 0,9%-line
NaCl; nimetatakse ka füsioloogiliseks lahuseks.


Hemolüüs on nähtus, kus punaliblede purunemisel vabaneb neist hemoglobiin . Selle võivad põhjustada:
 Füüsikalised tegurid – järsk temp.kõikumine, mehaanilised faktorid
 Keemilised tegurid – lipoide lahustavad ained, nt eeter , alkohol
 Bioloogilised tegurid - toksiinid


pH mõõdab aine happelisust või aluselisust – näitab lahuses sisalduvate vesiniku ioonide kontsentratsiooni.
o pH taset mõõdetakse skaalal 0-14, 7.0 on neutraalne
o mida kõrgem neutraalsest on pH näit, seda aluselisem ja hapnikurikkam on lahus
o mida madalam neutraalsest on pH näit, seda happelisem ja hapnikuvaesem on lahus.


Inimese vere pH tase saab ja tohib kõikuda vaid väga väikestes piirides.
o Me sünnime kõrge aluselise arteriaalse vere pH tasemega 7,44, mis vanemaks saades langeb 7,35’le
või madalamale
o Kui vere pH tase langem alla 6,8 või tõuseb üle 7,8, siis rakkude talitlus lakkab ja inimene
sureb.
o Ideaalseimaks vere pH tasemeks loetakse 7,365 ja selle hoidmine on väga oluline, kuna selle tasakaal
mõjutab kogu organismi tervikuna


Püsivuse hoidmise võimalused:
o Piisaval hulgal aluselise toidu söömine – happeliste jääkainete tekkimist org ei ole võimalik täielikult
vältida, seda eelkõige tänapäeva elustiili ja keskkonna mõjutuste tõttu
o Ületöödeldud või happeline toit
o Ületöötamine
o Maiustamine
o Alkoholiga liialdamine
o Liiga vähe und
o Liiga vähe liikumist
o Suitsetamine
o Emotsionaalne stress
Seetõttu tulekski katsuda eelnimetatud mõjusid kontrolli all hoida ning rohkem aluselist toitu süüa.
Hea oleks, kui päeva normist 70-80% oleks aluselised toiduained ja ülejäänud happelised .
Aluselised: Happelised
o Vesi * puder
o Värsked köögiviljad * magusad puuviljad
o Rohelised mahlad
o Külmpressitud õli
o Rakud püüavad ise pH taset pidevalt tasakaalustada mineraalse kaltsiumi abil, mis neutraliseerib liigse
happe. Happeline pH sunnib aga kasutama mineraale elutähtsate organismide ja luustiku varudest


Atsidoos on kudede happelisus , ka hapepmürgistusseisund, kus kehavedelike liigse vesinikuioonide sisalduse
tulemusel langeb pH alla normväärtuste Alkaloos - vere pH tõus

3. Veregrupid: erinevatesse veregruppidesse kuuluvust määravad tegurid, veregruppide

12
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
määramine ja nendega arvestamine . Reesusfaktori ja reesuskonflikti olemus.
Veregrupid : AB0-süsteem.


Jaotuse aluseks on erütrotsüütide (punaliblede) pinnal esinevad A- ja B- antigeenid ning vereplasmas olevad
anti-A ja anti-B antikehad .


Veregrupp Antigeenid Antikehad
0 (universaalne doonor väikse vereülekande Ei ole Anti-A ja anti-B
korral)
A A Anti-B
B B Anti-A
AB (universaalne retsipient väikse vereülekande A ja B Ei ole
korral)


Kui peaks juhtuma, et A- antigeen satub kokku anti-A antikehaga (sama ka B’de puhul), siis punalibled kleepuvad kokku - aglutinatsioon - ning selle tagajärjel ei saa täita oma põhifunktsiooni, milleks on
hingamisgaaside transport. See toob kaasa elutähtsate organite talitluse häired ning pikas perspektiivis
organismi huku.
Suuremas koguses tohib üle kanda vaid sama grupi verd.


Veregruppe tehakse samuti kindlaks erinevate testide käigus, segades kokku erineva grupi vered ning hinnates
aglutinatsiooni teket.


Reesusfaktor : Peale A - ja B-aglutinogeenide on punalibledel ka teisi, nt D-antigeen
Reesussüsteemi iseloomustavad punaliblede pinnal olevad erinevad antigeenid, millest määravaks saab D-
antigeen. Kui erütrotsüütidel esineb D-antigeen, on veri reesuspositiivne (Rh), kui see antigeen aga
puudub, on veri reesusnegatiivne (rh). Reesuspostitiivne - 85% inimestel


D- antigeeniga peab arvestama:
1) Vere ülekanne – üle tohib kanda vaid sama reesusfaktoriga verd, et vältida aglutinatsiooni ja
hemolüüsi teket. Selle reaktsiooni käigus langeb vererõhk järsult, võib lõppeda surmaga.
2) Raseduse füsioloogia ja sünnitusabi – rh-emal võib olla RH-loode. Emal ja lootel on ühine
vereringe, kuid raseduse ajal loote vereringest punalibled ema vereringesse ei pääse (sel hetkel pole
midagi karta). Sünnituse käigus võib sattuda mingi kogus vastsündinu verd. Lapse reesusantigeenid
põhjustavad ema verre sattudes reesusantikehade tekke. Ema veri on tundlik reesusfaktori suhtes.Teise
raseduse ajal, kui loode on jälle reesuspositiivne, satuvad ema vereringe reesusantikehad loote
vereringesse (ema omast nad saavad minna) ja kohtavad seal reesusantigeeni (antigeen + antikeha ). Tekib reesuskonflikt - avaldub hemolüüsis loote vereringes. Kui antikehasid on vähe, pole erilisi
tagajärgi. Kui raseduse ajal on rohkesti hemolüüsi, avaldab see mõju lootele või loode hukub raseduse
ajal, võib sündida ka ajukahjustusega laps. Võib avalduda ka esimestel elupäevadel.Loote enda
punalibled hemolüüsuvad, jäävad hapnikuvähesusse. Vastsündinu muutub kollaseks. Kui pigment
satub plasmasse, värvib naha ja limaskestad kollaseks.


IV. Süda ja veresooned

1.Südame ehitus ja selle ealised iseärasused. Kaasasündinud südamerikked.

Süda paikneb rindkere õõnes, jääb rinnaku taha, vasakule.
Südame tipp jääb tavaliselt vasaku rinnanibu joonele, 5. roidevahemik (ülevalt poolt lugedes). Süda
kokkutõmbudes annab tipuga tõuke vastu rindkere sisemist seina – tiputõuge. Seda on ka käega tunda, lastel
võib seda isegi palja silmaga näha.


Südamel on 3 kesta:
 Endokard – kõige sisemine kest o Südameklapid - endokardi spetsiaalsed moodustised
 Müokard – keskmine e lihaskest


13
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
o Vasaku vatsakese müokard – paksem kui paremal, kuna vasaku vatsakese töökoormus on
suurem, kuna paiskab verd aordi kaudu suurde vereringesse. Seal on rõhk suurem kui väikses
vereringes. Aja jooksul kasvab paksemaks, lastel on samapaksune (seega laps ei tohiks väga
tugeva vastupidavusalaga tegeleda, kuna süda koormatakse üle).
o Parema vatsatsakese müokard – õhem kui vasakul, kuna paiskab verd kopsuvereringesse,
seal on rõhk väiksem.
Perikard – väline kest, ümbritseb sündant nagu paun o Perikardi õõs - perikardi 2 lestme (sisemine ja välimine) vaheline ala

Süda koosneb neljast kambrist

 2 kojast
o Vasak koda
o Parem koda
 2 vatsakesest
o Vasak vatsake
o Parem vatsake
vasak koda ja vatsake moodustavad südame vasaku poole, parem koda ja vatsake parema poole. Kahte poolt
lahutab vahesein .
Täiskasvanul ja ka lapsel mingist east ei ole ühendust südame parema ja vasaku poole vahel, kuid lapse
esimestel elukuudel on need ühendused olemas

Südame klapid

 Hõlmased klapid e atrioventikulaarklapid – kodade-vatsakeste klapid, mis tagavad vere
ühesuunalise liikumise südames ja veresoontes o Kahehõlmane klapp - mitraalklapp asub vasaku koja ja vatsakese vahel o Kolmehõlmane klapp - asub parema koja ja vatsakese vahel
Veri lükkab klapid lahti ja veri pääseb vatsakestesse, seejärel lükatakse hõlmad kinni ja veri tagasi ei pääse
Poolkuuklapid – asuvad vastakeste ja südamest väljuvate suurte veresoonte vahel ning takistavad
vere tagasivoolamist südamesse.
o Vasaku vatsakese ja aordi vahel
o Parema vatsakese kopsuarteri vahel

Südame ealised iseärasused

1) Looteeas: mõlema koja vahel on ühendus ovaalakna kaudu – pärast sündi kasvab see kinni, hiljemalt
7nda elukuu alguseks; kui ei kasva, hakkab venoosne ja arteriaalne veri segunema.
2) Looteeas on ühendus kopsuarteri ja aordi vahel Botallo juha kaudu. Suur osa paremas vatsakeses olevast
verest ei lähe kopsu (sinna läheb ainult nii palju, kui vaja kopsu kudedele), vaid aorti. Loode saab hapnikku
ema vere kaudu. Pärast sündi Botallo juha sulgub ja kasvab kinni 6.-8ndaks elunädalaks.


Südamerikked (kaasasündinud)
 Botallo juha või/ja ovaalakna lahtijäämine – veri ei lähe paremast poolest kopsu, vaid CO2 rikas veri
läheb kohe suurde vereeingesse, koed jäävad pidevasse hapnikupuudusesse. Need lapsed hakkavad
kohe arengus maha jääma. Tähtis on varane diagnoos , sest operatsiooni teel on võimalik rike
kõrvaldada.
 Südame põhiklappide häired – rikked
o Klappide ahenemine e stenoos
 On takistatud vere läbimine õiges suunas (kas kodadest vatsakestesse või vasakust
vatsakesest aorti või paremast vatsakesest kopsuarterisse), veri peab ennast justkui
pressima läbi
o Puudulikkus (klapp ei sulgu korralikult)
 Veri voolab tagasi selles suunas, kuhu ta ei peaks minema (vatsakestest kodadesse
tagasi, aordist vasakusse vatsakesse)
 Selle tõttu tekib kambris, kuhu tagasi voolab, suurema verepaisu ja sinna kuhu
peaks minema, läheb vähem verd
 Areneb välja südame vereringe puudulikkus, kus koed ei saa piisavalt hapnikku


14
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks

2.Suur ja väike vereringe.

Suur vereringe saab alguse vasakust vatsakesest. Sealt suubub veri aorti.
Aort omakorda jaguneb arteriteks, need veelgi peenemateks arterioolideks ning need kapillaarideks (kõige
peenemad veresooned).
Kuni kapillaarideni voolab suures vereringes hapnikurikas veri. Läbi õhukeste kapillaaride seinte antakse
hapnik kudedele ära ja asemele tuleb CO2.
Edasi voolab suures vereinges CO2 rikas veri. Kapillaarid hakkavad koonduma veenuliteks, need suuremateks
veenideks. Lõpuks 1) keha piirkonnast tulevad veenid koonduvad alumisse õõnesveeni ja 2) pea piirkonnast
tulevad veenid ülemisse õõnesveeni. Mõlemad õõnesveenid suubuvad südame paremasse kotta.
Paremast kojast läheb veri edasi paremasse vatsakesse.


Sellest hetkest hakkab väike vereringe. Veri läheb paremast vatsakesest kopsuarterisse. Kopsuarter jaguneb
paremaks ja vasakuks kopsuarteriks, seal voolab CO2 rikas veri (mis tuli kehast õõnesveenide kaudu). Need
2 hargnevad arterioolideks kuni kopsukapillaarideni. Need paiknevad kopsualveoolide seintes (alveoolid –
väga õhukese seinaga viinamarjakobaraid meenutavad moodustised, kus toimub gaasivahetus vere ja
alveoolide vahel).
Kapillaaridest läheb CO2 alveoolidesse ning alveoolidest tuleb asemele hapnik. Kopsukapillaarid hakkavad
koonduma kopsuveenuliteks, kus voolab nüüd juba hapnikurikas veri, need omakorda suuremateks veenideks
ja vasakusse kotta tuleb lõpuks 4 kopsuveeni (2 vasakult, 2 paremalt). Seal lõppeb väike vereringe.


3. Südame erutustekke ja -juhte süsteem.
See on süsteem, kus tekib erutus, mis levib edasi südamele.
Vastavalt tekkinud impulsside sagedusele tõmbub süda kokku.


Erutus saab alguse sinoatriaalsõlmes, mis asub parema koja seinas. Seal tekib regulaarselt närviipulss
(aktsioonipotentsiaal) see liigub mööda kodade muskulatuuris olevaid kiude edasi atrioventrikulaarsõlmeni,
mis asub kodade ja vatsakeste piiril . Sealt edasi levib His’i kimpu, mis jaguneb vasakuks ja paremaks sääreks.
Need 2 säärt jagunevad veelgi peenemateks Purkinje kiududeks. Need kiud lõppevad vatsakeste muskulatuuris.
Sellega erutustekke juhtesüsteem ka lõppeb.

4. Südame tsükli iseloomustus. Südame toonid.
Südame tsükkel on kahefaasiline:

 Süstol – kokkutõmme
Diastol – lõtvumine
Kogu tsükli kestvus ajaliselt sõltub kokkutõmmete sagedusest (kokkutõmmete hulk minutis)
Enamus inimestel on puhkeolukorras kokkutõmmete arv 70-75 (seega ühe kokkutõmbe aeg alla sekundi).


Vere liikumine südames toimub rõhkude muutumise teel südame siseselt ja ka õõnesveenides ning aordis ja
kopsuarteris.
Rõhud omakorda sõltuvad sellest, kas süda on kokkutõmbunud või lõtvunud. Kui mingi südame osa tõmbab
kokku, siis veri surutakse seal sees kokku ja rõhk tõuseb (ja vastupidi).
Vere liikumine südame ühest osast teise saab toimuda klappide kaudu.


1. Start: Kodade süstol – kodade süstol on lühike - kestus on umbes 0,1 s. Kojad tõmbuvad kokku, rõhk
nendes tõuseb ja kogu veri lükatakse kodadest vatsakestesse läbi klappide. Seega kojad tühjendatakse
täielikult. Järgneb vatsakeste diastol.
2. Vatsakeste süstol - rõhk vatsakestes tõuseb. Veri püüab kodadesse tagasi pääseda, aga ei saa, sest
atrioventrikulaarklapid sulguvad. Selle sulgumisega kaasneb heli – südame 1.toon e süstoolne toon (heli tekib
kõõlusniitide pinguldumisest, mis on klapihõlmadega ühendatud).
Rõhk vatsakestes tõuseb veelgi ja muutub suuremaks rõhust suurtes veresoontes (aordis ja kopsuarteris).
Selle tõttu avanevad poolkuuklapid. Vasakust vatsakesest paisatakse veri aorti ning paremast vatsakesest
kopsuarterisse. Järgneb vatsakese diastol. vatsakestes rõhk langeb nulli. Veri püüab vatsakestesse tagasi
tungida, aga ei saa tänu poolkuuklappidele. Nende sulgumise heli – südame 2. toon e diastoolne toon.


Diastoli ajal voolab verd pidevalt kodadesse juurde ning kojad hakkavad taas järk-järgult verega täituma ning
mingil hetkel ületab rõhu vatsakestes ning avanevad atrioventrikulaarklapid. Jätkub uus kodade ja vatsakeste süstol - algab uus südame tsükkel .


15
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks

5. Südame löögisageduse, löögi- ja minutimahu mõisted. Südame rütmi muutused.

Löögisagedus – südame kokkutõmmete arv minutis. Norm: 70-75 (vastsündinul 120-140/min ja pidevalt
väheneb, 5 a 95-100/min). Tõuseb - tahhükardia, mille põhjused on
 Füüsiline koormus
Palavik
 Kilpnäärme ületalitlus Löögimaht - ühe süstoliga südamest väljapaisatud vere kogus. Norm: 70ml (vastsündinul 2,5-3 ml ja järjest
suureneb) Minutimaht - minutiga südamest väljapaisatud vere kogus.
Minutimaht = löögimaht x sagedus
N: kui süda lööb 70 korda minutis ja ja löögimaht on 70ml, siis on minutimaht 4900ml (u 5 l).

Südame rütmi muutused

Osa on füsioloogilised, osa patoloogilised:


 Hingamise arütmia – sissehingamisel kokkutõmmete sagedus suureneb, väljahingamisel väheneb.
o Lastel füsioloogiline (normaalne), eriti vanuses 7-9 a, 16-18 a.
 Tahhükardia e südame pekslemine
o Füsioloogiline
 füüsilise koormuse
 emotsionaalse pinge
kehatemp tõusu korral
o Patoloogiline südame puudulikkuse korral, kui süda ei suuda piisavalt kudesid verega
kindlustada
 Bradükardia – südametegevuse aeglustumine alla normi; Alla 60.
o Füsioloogiliselt esineb
 vastupidavusalade sportlastel puhkeolukorras
 tugeva külmaärrituse korral (külma vette hüppamine)
 Ekstrasüstol – väljaspool normaalset kokkutõmmete sagedust tekkiv süstol. Selle põhjuseks on mingi lisaimpulsi teke erutustekke - juhtesüsteemis. See lisaimpulss võib pärineda ükskõik millisest süsteemi
osast, sagedasem on selle tekke sinoatriaalsõlmes. Sellele järgneb kompensatoorne paus , kus süda
jätab õige järgneva löögi vahele (seda inimene tavaliselt tunnetab), see on südame tähtis omadus - refraktaarsus e erutumatus - südame lihas ei erutu uuele impulsile enne, kui eelmine erutus ei ole
vaibunud.
o Ei pruugi olla patoloogiline
Blokaad – erutus ei kandu edasi. Sagedamini esineb atrioventrikulaarsõlmes (ei lähe edasi kodadest
vatsakestesse) o Täielik blokaad - surm
 Südame kodade/vatsakeste fibrilatsioon e virvendus - südame lihaskiud tõmbuvad kokku erineval
ajal erineva sagedusega ja südamel korralikku rütmi ei olegi – viib surmani (südame pump ei suuda
töötada). Püütakse üle saada: südamele elektrilöök, massaaž.

6. Vererõhk ja selle mõõtmine.

Vererõhk on rõhk südame vereringe süsteemis. Tavaliselt peetakse silmas rõhku veresoontes.


Rõhk veresoontes on ühelt poolt põhjustatud südame kui pumba tööst, mis pidevalt verd südamest välja
pumpab ja sellele pumbale avaldavad vastumõju veresoonte seinad, mis arteriaalses süsteemis on pinges
(avaldavad liikuvale verele survet). Pinge on põhjusatud elastsetest kiududest arterioolide seintes.
Veenide ja kapillaaride seinad on õhukesed ning nendes on rõhk madal.


Vererõhk muutub veresooni läbides.

1) Kõige kõrgem on rõhk arterites (südamest väljudes) ja seal eristatakse kahesuhust rõhku

 Maksimaalne e süstoolne rõhk – sel ajal, kui süda on kokku tõmbunud
 Minimaalne e diastoolne rõhk – sel ajal, kui südamelihas on lõdvestunud


16
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
Keskmiselt loetakse süstoolse rõhu suuruseks 120 ja diastoolse 70-80 mm/Hg.


2) Arteritele järgnevates arterioolides ei ole enam vahet süstoolsel ja diastoolsel rõhul. Arterioolide alguses on
rõhk umbes 75-80 mm/Hg ja arterioolide lõpus 40 mm/Hg, seega arterioole läbides rõhk langeb tublisti.


3) Arterioolidele järgnevad kapillaarid, kus rõhk langeb veelgi, umbes 15 mm/Hg on kapillaaride lõpus.


4) Veenides langeb rõhk 15mm/Hg kuni isegi -5 mm/Hg’ni, seega muutub isegi negatiivseks. See on ka väga
tähtis, sest negatiivne rõhk toimib imeva pumbana – tõmbab verd südame suunas (kuna veenides ei ole neid
elastseid lihaskiude, mis vere nii hästi liikuma paneks). Veenides paneb vere liikuma
 Veene ümbritsevate skeletilihaste kokkutõmme
 Klapid, mis ei lase verd tagasi voolata
 Negatiivne rõhk südame õõnesveenide alguses
 Negatiivne rõhk ridkere õõnes sissehingamise ajal


Vererõhk vere liikumisel langeb, kuna peab teekonnal üle saama takistustest – veresoonte seinu.


Südametegevust reguleeritakse vererõhu kohta käiva informatsiooni põhjal.


Normaalne vererõhk on 120/75 mm/Hg, pulsirõhk seega 45 mm/Hg. Pulsirõhk peaks olema vähemalt 30
mm/Hg, et kudede verevarustus oleks hea. Kõrge - normaalne vererõhk kuni 140/90 mm/Hg


Saab mõõta: Otseselt - veresoonde viiakse manomeetriga ühendatud kanüül. Võimalik ainult eriuuringuga kliinikus Kaudselt - kasutatakse kas
Korotkovi meetod
o Töövahendid
 Vererõhu mõõtmise aparaat
 Stetofonendoskoop (kuulatamistorud)
o Mõõtmisaparaadi mansett asetatakse õlavarrele ja palpeeritakse välja pulss küünararteril.
o Sellesse kohta, kus pulss tunda on, asetatakse stetofonendoskoobi mikrofoni osa.
o Tõstetakse rõhk manomeetris (ballooni abil) oletatavast süstoolsest rõhust kõrgemalt (kuni
140-150ni, kui selgub, et oli vähe, siis tuleb uuesti mõõta)
o Siis surutakse arter kinni
o Siis tehakse klapp pisut lahti ja hakatakse manomeetris õhku langetama .
o Sel momendil, kui veri hakkab arterist läbi pääsema, tekivad Korotkovi toonid, mida kuuleb
stetofonendoskoobiga ja see tekkemoment vastabki maksimaalse süstoolse rõhu suurusele.
 Toonid tekivad vaid siis, kui veresoon on osaliselt kokku surutud, sest siis tekitab
vere liikumine heli vastu veresoone seina.
o Edasi lanegetatakse rõhku veelgi, kuni toonid kaovad – see moment manomeetril vastab
diastoolsele rõhule.
o Toonid kaovad siis, kui veri hakkab vabalt läbi käima
 Riva-Rocci meetod




9. Pulss ja selle mõõtmine.

Pulss on veresoonte seinte rütmiline võnkumine südame tööst tingituna.


Eristatakse arteriaalselt ja venoosset pulssi. Tavaliselt peetakse silmas esimest, kuna venoosset pulssi on raske
mõõta.


Pulsi teke:
Kui süstoli ajal paiskab süda vasakust vatsakesest vere aorti, annab tõuke vastu aordiseina ja paneb selle
17
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
võnkuma. Võnkumine kandub piki aorti edasi arteritele – toimub pulsilaine levik.
Võimalik on siis nii sõrmega palpeerida kui ka registreerida.


Kõige paremini on võimalik pulssi tunda pindmistes veresoontes:
 Kodararter randmepiirkonnas (pöidla pool)
 Unearter kaelal
 Oimuarter oimupiirkonnas (toimib hästi lastel, kellel nii ranne kui kael on väike)


Pulsi järgi saab otsustada ka südame löögisageduse järgi. Pulsi defitsiit - siis, kui kõik südame kokkutõmbed ei kajastu pulsina
 Kui vererõhk on madal
 Ja pulss väga kiire

10. Südame klapirikked.
 Südame põhiklappide häired – rikked

o Klappide ahenemine e stenoos
 On takistatud vere läbimine õiges suunas (kas kodadest vatsakestesse või vasakust
vatsakesest aorti või paremast vatsakesest kopsuarterisse), veri peab ennast justkui
pressima läbi
o Puudulikkus (klapp ei sulgu korralikult)
 Veri voolab tagasi selles suunas, kuhu ta ei peaks minema (vatsakestest kodadesse
tagasi, aordist vasakusse vatsakesse)
 Selle tõttu tekib kambris, kuhu tagasi voolab, suurema verepaisu ja sinna kuhu
peaks minema, läheb vähem verd
 Areneb välja südame vereringe puudulikkus, kus koed ei saa piisavalt hapnikku


Omandatud südamerikete (mitte kaasasündinud) sagedaseim põhjus on läbipõetud südame sisekesta põletik e
endokardiid. See tekitab sisekestale armid.
Lisaks võib tekkida äkiliste koormuste korral – tavaliselt tekib siis pigem puudulikkus, kuna klappe venitatakse
välja.


Klapi rikete korral muutuvad ka südame toonid – tekivad kahinad. Kahina iseloom sõltub sellest, mis laadi
klapirikkega ja millise klapirikkega tegemist on. Kahinate ülesmärkimisel on võimalik teada saada, millise
klapihäirega tegu on.


Südame isheemiatõbi, stenokardia ja müokardi infarkt – nendega seotud patoloogilise protsessi
olemus ja peamised tunnused. Isheemiatõbi - haigus, kus südamelihas ise kannatab puuduliku verevarustuse all ega saa oma tööks piisavalt
hapnikku. Selle tagajärjel ei suuda ta ka normaalse tugevusega verd ringesse paisata ja koed kannatavad
hapnikuvaeguse all. Seega lisandub ka vereringe puudulikkus, =kogu südame vereringe puudulikkus!
Põhjusi võib olla erinevaid:


 Läbipõetud südamelihase põletik e müokardiit – pumba funktsioon nõrgeneb
 Klapirikked
 Hüpertoonia tõbi
 Südamelihase paksenemine (tekib kõrge vererõhu korral) e hüpertroofia


Isheemiatõve vormid:


 Stenokardia – iseloomulik on tugev valu, mis tekib südame piirkonnas ja see valu võib
siirduda kätte vm. See valu on aga mööduv:
o Südame veresooni laiendavate ravimite mõjul
o Läheb ise mööda
 Müokardi infarkt – seisund, kus südame enda veresoontest mõni sulgub, tavaliselt trombi
tagajärjel. Nüüd jääb see piirkond verevarustusest välja.


18
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
o Stenokardia ravimid siin ei mõju (seega, kui ravim ei aita, tuleks ilmselt kiirabi
kutsuda)
Südame - ja veresoonkonna puudulikkuse üldised tunnused:


 Hingeldamine
 Tahhükardia (südame pekslemine)
 Tsüanoos – naha ja limaskestade siniseks muutumine (enim huulte, nina, suu piirkonnas)


Hüpo- ja hüpertoonia mõiste ning põhjused.
Hüpotoonia - madal vererõhk. Hüpotoonia põhjuseid võib olla palju, näiteks liiga agressiivne kõrge vererõhu
landamine või veresoonte toonust kontrolliva autonoomse närvisüsteemi häired. Väga madal diastoolne
vererõhk võib viidata südameklapi tegevuse häiretele, mistõttu arteritesse satub liiga palju verd. Äärmiselt
madal süstoolne ja diastoolne vererõhk põhjustavad šhoki, millesse tuleks väga tõsiselt suhtuda. Šhokil võib
olla palju põhjuseid, sealhulgas infarkt, tõsised südamerütmi häired, verekaotus või äge allergiline reaktsioon .
Hüpertoonia tõbi e kõrgvererõhu haigus
 Kui vererõhk on üle 140/90 (vaata erinevad astmed tabelist ÕIS’is)
 Peamised põhjused
o Pärilik eelsoodumus
o Suurenenud tundlikkus keedusoola suhtes või keedusoola liigkasutamine
 Keedusoola päevane vajadus kuni 5g
 Keedusoola maitsetundlikkus kujuneb juba lapseeas
 Liiga soolaste toitudega ei tasu üle pingutada
o Suitsetamine
 Veresooned nikotiini mõjul ahenevadvererõhk tõuseb
o Vähene liikumine
 Langetab vererõhku
o Ülekaal
o Pidev emotsionaalne pinge


Miks on kõrge vererõhk halb?
 Süda töötab kogu aeg suurema koormusega (iga löö giga ), sest süda peab süstoli ajal vere
väljapaiskamiseks ületama suuremat takistust (suuremat rõhku), poolkuuklappide avanemiseks peab
süda ületama diastoolse rõhu veresoontes (kui norm on 70-80, siis mittenorm on nt 100, seega iga
löögi ajal peab kolmandiku võrra rohkem t ööd tegema).
 Üks riskifaktoritest aju infarkti ja aju insuldi tekkes. o Ajuinfarkt - aju veresoone sulgus, mille tagajärjel mingi piirkond ajust jääv verest ilma
(kergem haigus, kuna trombi on võimalik kiiresti lahustada ja ei teki püsiv kahjustus ajus) o Ajuinsult - mingi ajuveresoon purunebverevalandus ajju.


Hüpertoonia mittemedikamentoolsed võimalused:
 Päriliku eelsoodumuse kõrval hoiduda suitsetamisest, hoida kehakaal normis, püüda rohkem liikuda,
tarbida vähesoolast toitu.


Lastel: o Süstoolne rõhk - vastsündinul 65-75 mm/Hg ning suureneb pidevalt, 2-aastasel juba 90-110 mm/Hg,
noorulik 90-140 o Diastoolne rõhk - vastsündinul 20-60 mm/Hg nin suureneb pidevalt, 2-aastasel juba 45-80 mm/Hg,
noorukil 60-90

- ninaõõs on kitsas, limaskest õrn ja veresoonte rikas. Kuna imik ei oska veel läbi suu hingata, on nohu tema
19
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
jaoks suur probleem
- kanal , mis ühendab ninaõõnt pisaranäärmetega, on avar ning seetõttu nohu korral infektsioonile vastuvõtlik,
tekitades silma sarvkesta põletiku.
- nina kõrvalkoopad e põskkoopad on puudulikult arenenud ning seetõttu esineb nendes piirkondades
imikutel ja väikelastel harva põletikke
Neel
- neelumandlid muutuvad nähtavaks 9-10 elukuust, seetõttu lapse esimestel eluaastatel angiini ega
neelumandlite põletiku diagnoos õigustatud pole
Kõri
- kõri valendik on kitsas, mistõttu turse korral eksisteerib reaalne lämbumisoht
Trahhea ja bronhid
- mõlemad on kitsad , seintes vähe elastseid kiude, limaskest veresoonterohke
- röga väljaköhimine raskendatud
- hingamisteede ahenemise oht suurem
Kopsud
- kude hea verevarustusega, seega täiskasvanuga võrreldes on lapse kopsudes suhteliselt rohkem verd ja vähem
õhku.
- rindkere liikuvus väiksem ning hingamine pindmisem
- kopsude ventilatsioon tagasihoidlikum, seetõttu võivad voodihaigel lapsel suhteliselt kergemini tekkide
kopsupõletik.
Hingamislihased - sisemised ja välimised roiete vaheised lihased ning diafragma (vahelihas). Hingamise abilihased - kõhulihased, õlavöötmelihased, samuti rangluu ja rinnaku külge kinnituvad lihased.


Hingamise all laiemas tähenduses mõeldakse gaasivahetust organismi ja väliskeskkonna vahel:
- toitainete bioloogiliseks oksüdatsiooniks vajalik õhuhapnik viiakse väliskeskkonnast kudedesse
- ainevahetuse käigus eraldunud süsinikdioksiid eemaldatakse organismist.


Gaasivahetus välisõhu ja kopsude vahel toimub tänu rindkere mahu muutustele.
Hingamisteed jagunevad:
- ülemised hingamisteed: nina- ja neeluruum
- alumised hingamisteed: kõik hingetorust allapoole jääv Sisse - ja väljahingamine toimuvad tänu rindkereõõne, pleuraõõne ja kopsude sisese mahu ja rõhu muutustele.
See toimub tänu hingamislihaste tööle.
Sissehingamisel välised roietevahelihased tõmbuvad kokku, rindkere maht suureneb, hingamisteedes langeb
rõhk atm.rõhust madalamale ja õhk voolab kopsudesse.
Väljahingamisel rindkere maht väheneb, selle tagajärjel intrapulmonaarne rõhk (kopsusisene) tõuseb, ületab
atm.rõhu ja üks osa hingamisteedes olevast gaasisegust surutakse välja. Tavalise sügavusega, puhkeolekule
iseloomuliku väljahingamise korral taastub rindkere maht tema raskuse ja elastsuse tõttu – passiivne
väljahingamine. Sügavamal väljahingamisel aitab roideid langetada sisemiste roietevahelihaste kokkutõmme,
lisaks aitavad rinnaõõne mahtu muuta hingamise abilihased: kaelalihased, kõhulihased jt.

2. Gaasivahetus kopsudes ja kudedes. Kuidas toimub gaaside transport veres?

Gaasivahetustsoon – hingamisteede see osa, kus toimub gaasivahetus vere ja alveolaargaasi vahel. Sinna
jõudnud sissehingatav õhk muudab alveolaargaasi koostist, mistõttu on võimalik venoossest verest CO2 ära
anda ja viia verre täiendav kogus O2 (vere arterialiseerimine)
Hapniku transport verega
Veri kannab hapnikku:
- füüsikaliselt lahustunult
- seotult hemoglobiiniga (Hb)
Vere hapnikusisalduse määrab
* Hb kontsentratsioon
*selle küllastus hapnikuga (oksühemoglobiini suhe hemoglobiini koguhulka)
* veres lahustunud hapniku hulk (hapniku kontsentratsioon)
Süsinikdioksiidi transport verega
Veri kannab süsinikdioksiidi:
- lahustunult vereplasmas ja erütrotsüütides
- seotult valkudega: erütrotsüütides hemoglobiiniga ja vereplasmas vähesel määral selle valkudega
20
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
- vesinikkarbonaadina vereplasmas ja erütrotsüütides (nii kantakse kõige suurem osa CO2)
- väga väikses osas ka dissotsieerumata süsihappena

3. Hingamise regulatsioon ja selle iseärasused lastel: hingamiskeskus ja seda mõjutavad

tegurid. Vastsündinu esimese sissehingamise mehhanism.
kopsude ventilatsiooni reguleerib piklikajus asuv hingamiskeskus, millel eristatakse:
* inspiratoorsed neuronid – juhivad sissehingamislihaste tööd
* ekspiratoorsed neuronid – juhivad väljahingamislihaste tööd.
nendele neuronitele alluvaid hingamislihaseid innerveerivad motoneuronid.
Tsentraalne rütmogenees - hingamisneuronite aktiivsuse rütm. Selle kujundamine on autonoomne. Selle abil
on võimalik hingamist organismi ainevahetuse vajadustega vastavusse viia.


Hingamisneuronite aktiivsust mõjustab perifeersetelt retseptoritelt lähtuv informatsioon, mida edastavad:
- mehhanosensorid
*aeglaselt adapteeruvad kopsude venitusretseptorid (aktiivsus püsib pikka aega)
*kiirelt adapteeruvad irritantretseptorid (lühikese kestusega erutusimpulsid)
*hingamislihaste propriosensorid
- kemosensorid
*perifeersed (tundlikud hapnikurõhu ja vere pH muutuste suhtes)
* tsentraalsed (tundlikud ajuvedeliku CO2 rõhu ja pH muutuste suhtes)
- termosensorid (sooja- ja külmasensorid)
- valusensorid


Füüsiline töö: kopsude ventilatsioon suureneb nii hingamissageduse kui –mahu arvel. Kopsusid läbinud õhu
ruumalaühikult võetakse ära enam hapnikku ja lisatakse sinna suuremal hulgal süsinikdioksiidi kui
puhkeolekus. Südame minutimaht suureneb nii löögimahu kui –sageduse arvel – vererõhk tõuseb. Kõikide
faktorite koosmõjul võib tarbitud hapniku ületada kuni 20 korda puhkeoleu hapniku tarbimist.


Merepinnal olevast õhurõhust madalama ja kõrgema rõhu juures:
Madalam: puutume kokku kõrgmäestikes ja kõrglendudel, kui ei kasutata hingamisaparaate. Kuna õhurõhk
langeb, siis hapniku osarõhk langeb, samas atmosfääriõhu koostis ei muutu. Mägitõbi – tekib treenimata
inimesel, kui hapniku osarõhk ei ole piisav hemoglobiini küllastamiseks hapnikuga. Kaasnev peavalu, iiveldus,
südamepekslemine, üldine töövõime langeb.
Kõrgem: puutume kokku vee all. 10 m veesammas põhjustab 1atm võrra rõhu tõusu. Kõrgema rõhu all
hingates lõhustub lämmastikku (mis merepinnal olevas õhus sissehingates mingeid kõrvalmõjusid ei avalda)
kudedes rohkem ja see kutsub pikaajalisemalt esile kohatu heaolutunde (40-45m), uimasuse (45-60m), jõu kao
(65-70m), narkoositaolise seisundi (90m+).
Kui veepinnale tõusmine ja seega rõhu langetamine toimub liiga kiiresti, siis eraldub lämmastik nii rakusiseses
kui rakuvälises vedelikus mullikestena, seda ei jõuta kopsude kaudu eemaldada ning tekib kessoontõbi –
ummistuda võivad elutähtsate elundite veresooned, mis võib põhjustada halvatuse ja isegi surma.


Lastel:


o Iseseisev hingamine algab siis, kui laps sünnib ning kopsudes sisalduv vedelik lükatakse sealt välja.
Rindkere laieneb ja kopisudess läheb vedeliku asemel pisut õhku
Erinevalt täiskasvanust on vastsündinul NS lõpuni välja arenemata ning seetõttu esineb hapniku vähesuse
suhtes vähene tundlikkus, mis väljendub füsioloogilise apnoena (hinhamispeetus kuni 10 sek)


VI. Seedimine

1. Seedeelundkonna struktuur ja funktsioonid.

Seedeelundid: suuneelsöögitoru magu peensooljämesoolpärasoolpärak
Peale nende osalevad seedeprotsessis (toodavad vajalikke ensüüme):


o Kaksteistsõrmik
o Maks
o Sapipõis
21
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
o Kõhunääre


Toit muutub organismile omastatavaks alles siis, kui see on jõudnud vereringesse. Selleks vajalik toit
lagundatakse küllalt väikesteks osakesteks, mis pääseksid läbi soolte seinte ja lahustuksid veres – see ongi
seedimise protsess, kus toit lagundatakse toitaineteks. Seedeensüümid on põhimõtteliselt valgulised
katalüsaatorid, mis kiirendavad organismis keemilisi reaktsioone ehk neid reaktsioone, mille tagajärjel:


o Süsivesikud glükoos
o Lipiididrasvhapped ja glütseriin
o Valgud aminohapped


Sellele järgneb glükolüüs , mille käigus organism toodab vajaliku energia (ATP)


Ensüümide toimeks vajalikud tingimused:


o Kindel sisetemperatuur 37C
o Kindel pH tase

2. Seedimine suuõõnes: hammaste ja süljenäärmete funktsioon. Sülje hulk, koostis ja

omadused.
Seedimine algab suus , kus toit peenestatakse ja segatakse süljega ning muudetakse neelatavaks.

Hammaste funktsioon: toidu peenestamine

Süljenäärmete funktsioon: sülje tootmine, mis on vajalik toidu niisutamiseks ja lõhustamiseks


Sülg: produtseeritakse süljenäärmetes, 3 paari suuri ja hulgaliselt suuõõne limaskestas asuvaid väikseid
süljenäärmeid.
Hulk: oleneb toidu koostisest ja veesisaldusest, varieerub 0,5-2 l. Mida kuivem toit, seda rohkem sülge eritub.
Keskmine süljehulk ööpäevas on 1-1,5 l.
Koostis: on kergelt leeliseline vedelik, mis sisaldab anorgaanilisi aineid - 98% vett ja 2% soolasid ning orgaanilist ainet - mitmesuguseid kaitsefunktsiooniga valke. Sekretsiooni intensiivistumisel muutub sülg
aluselisemaks.
- Ensüümidest sisaldab a(alfa)-amülaasi, mis lõhustab süsivesikuid ning
- lingvaallipaasi, mis lõhustab lipiide.
- lisaks erinevad ained, mis on baktereid hävitava toimega
- mutsiin e limaaine, mis muudab toidu libedamaks ja neelatavaks


Sülje funktsioonid:
- suu limaskesta niisutamine kõnelemisel
- toidu niisutamine ja toidukämbu libestamine
- toitainete lõhustamise alustamine
- kaitse mikroobide eest hammastele, suu limaskestale, seedekulglale ja seega kogu organismile.
Sülje eritumise regulatsioon : kui enamuse seedenäärmete talitluse regulatsioon toimub nii närvisüsteemi
osavõtul kui humoraalsel teel, siis süljenäärmetel toimub see peaaegu ainult närvisüsteemi kontrolli all
(reflektoorsel teel).
Käivitavaks stiimuliks võib olla toidu lõhk, nägemine, toidust rääkimine ja sellele mõtlemine ning suu
limaskesta ärritus. Sekretsioonile aitavad kaasa süljenäärme veresooni laiendavad (seega verevarustust
suurendavad) ained nagu vasoaktiivne intentinaalne polüpeptiid (VIP), mis tavaliselt vabaneb eferentsetelt
parasümpaatilise närvisüsteemi lõpmetelt toiduärrituse tulemusel.
Pidurdajaks võib olla organismi pinge, eriti emotsionaalse pinge seisund, mis kutsub esile sümpaatilise
närvisüsteemi tugeva erutuse. Lisaks suur vedelikukaotus , diabeet, vahel ka teatud ravimid, nt
antidepressandid.

3. Seedimine maos: maonõre koostis, omadused ja eritumise regulatsioon

Magu on toidu reservuaariks. Seal jätkub süsivesikute lõhustumine süljeensüümide toimel seni, kuni seda
võimaldab maomahla pH, kui see langeb alla 5, muutub a- amülaas inaktiivseks.


22
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
Ehitus: magu on paunakujuline õõeselund, mille seinas eristatakse kolme kesta:


1. Limaskest
2. Lihaskest
3. Serooskest


Selline mitmekihiline lihaskest võimaldab mao seintel kokku tõmbuda erinevates suundades.


Siis jätkub valkude ja lipiidide lõhustamine maomahla ensüümide toimel:
- 0.4-0.5% soolhapet (vesinikkloriidhape)
- pepsiinid (valkude lõhustamise ensüümid )
- vähesel määral lipaasid (lipiidide lõhustamise ensüümid)
- maomahl on happelise reaktsiooniga
- üldhulk: 1.5-2 l/ööpäev
Toitkört e küümus - tekib toidu segamisel maomahlaga. Olenevalt toidu iseloomust võib see maos pü sida 2-

6h enne, kui mao lihaskesta kokkutõmbed seda kaksteistsõrmiksoolde edasi lükkavad.

Maomotoorika – tagab nii toidu vastuvõtmise, maomahlaga segamise kui ka mao tühjenemise. Toidu
vastuvõtmine: mao lihaskest lõõgastub; toidu edasilükkamine: mao aeglased kontraktsioonid.


Maomahla sekretsiooni regulatsioon: eristatakse 3 faasi (mis ajaliselt osaliselt kattuvad):
a) aju- e kefaalfaas - toidu nägemine, haistmine, maitsmine , sellele järgnev mälumine ja neelamine kutsub
esile maomahla sekretsiooni. Aluseks on tingimatud refleksid.
b) mao- e gastraalfaas – algab kohe, kui toit satub makku. Sekretsiooni stimuleerivad nii füüsikalised
(venitus) kui keemilised ( peptiidid , alkohol , kofeiin jt) ärritajad. Maosisu happesus väheneb, gastriini (mis
stimuleerib maomotoorikat) teke vallandub.
c) soole- e intestinaalfaas – saab alguse, kui toit jõuab kaksteistsõrmiksoolde. Ärritajateks on peensooleseina
venitus, toidu keemiline koostis ning osmootne rõhk. Mehhanosensorite ärritamine pidurdab mao motoorikat
ning tõstab mao sulguri toonust.
Kaksteistsõrmiksoole kemosensorid kontrollivad küümuse pH’d, kui see muutub liialt happeliseks, vallandub
sekretiin, mis pidurdab maomahla teket ja langetab mao motoorikat.


Maonäärmete talitluse ealised iseärasused:


o Mao limaskest sisaldab näärmerakke, mis produtseerivad maonõret
o Pearakud produtseerivad ensüüme
o Katterakud HCl’i
o Kõrvalrakud lima
o Mao limaskesta rakud kujunevad välja järk-järgult, sellest tulenevad ka vanuselised iseärasused
maonõre koostises ja toidu seedimises
o HCl teke kujuneb välja alles 2,5-4 aastaselt
o Imiku maosisaldise pH on 3,8-5,8 (täiskasvanul 1,0-2,0)
Kuna imiku maosisaldis ei ole nii happeline kui vaja, jäetakse seedimata keerulise struktuuriga valgud (seetõttu
ei tohiks lapsele selliseid valke sisaldavaid toite ka manustada)


4. Peensooles toimuvate protsesside iseloomustus: toitainete lõplik lõhustamine pankrease nõre,
sapi ja peensoole ensüümide poolt, imendumine. Maost peensoole algusossa - kaksteistsõrmiksoolde – jõudnud küümusele lisatakse maksast sapp ning
kõhunäärmest (pankreas) kõhunäärmenõre. Peensoole järgnevates osases lisandub peensoolenäärmete
produtseeritud soolenõre. Nende kahe nõre toimel jätkub seedimine tühi- ja niudesooles.

Soolenõre sisaldab disahhariide lõhustavaid ensüüme

Sooleseina läheduses toimub aktiivne toitainete lõhustamine - membraanseedimine


Peensoole motoorika:
1. Soolehattude liigutused – soodustavad küümuse kontakti sooleepiteeliga ja toitainete imendumist


23
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks

2. Sooleseina lihaskihtide segmentatsiooni- ja pendelliigutused – segavad küümust

3. Peristaltilised lained – transpordivad edasi küümust
Imendumine: Toitained viiakse läbi seedetrakti limaskesta epiteeli verre ja lümfi veeslahustuvate
lõhustumisproduktide lõppastmena: aminohapped (valkudest), monosahhariidid (süsivesikutest) ja
rasvhapped ning glütseriidid (lipiididest). Imenduvad mitte ainult lõhustunud toitained, vaid ka
seedemahladena seedekulglasse viidud vesi ja teised organismile vajalikud ained.
- suuõõne limaskest: siit imenduvad mõned lipiidides lahustuvad ained
- mao limaskest: siit imendub vähesel määral alkoholi, morfiini jt
- peensoole limaskest: selle ehitus (ringkurrud, hatud) ja suur pind loovad ainete imendumiseks parimad
tingimused. Siit imenduvad monosahhariidid, aminohapped verekapillaaridesse. Monoglütseriidid ja
rasvhapped imenduvad lümfi, osalt ka verekapillaaridesse
- enterotsüüdid: peensoole limaskesta epiteelrakud, mille kaudu toimub imendumine. Nende membraanide
tipmised osad on suunatud soolevalendiku ja alumised pinnad veresoonte poole.


Kõhunääre on väga oluline seedenääre, kuna selle nõre sisaldab ensüüme kõikide toitainete lõhustamiseks:
- proteaasid – valkude lõhustamiseks
- lipaasid – lipiidide lõhustamiseks
- amülaasid – süsivesikute lõhustamiseks


Kõik ensüümid tekivad inaktiivsel kujul proensüümidena, mis muudetakse aktiivseks alles seedekanalis. See
hoiab ära kõhunäärme iseseedumise.


Kõhunäärmenõre sekretsiooni regulatsioon:
- sekretsioon algab pärast söömist ja kestab 6-14 h.
- Nõre hulk ja koostis oleneb söödud toidust.
- Ööpäevas tekib u 1,5l nõret.
a) ajufaas - toidu nägemine, haistmine, maitsmine, sellele järgnev mälumine ja neelamine kutsub esile
kõhunäärmenõre sekretsiooni. Aluseks on tingimatud refleksid
b) maofaas – makku sattunud toit ärritab mao mehhanosensoreid ning see põhjustab väikese koguse
ensüümirikka kõhunäärmenõre teket.


kõhunäärmenõre teket, valkude ja lipiidide lõhustumisproduktid soodustavad ensüümide produktsiooni, tekib
ensüümirikka kõhunäärmenõre sekretsioon

5. Maksa funktsioonid.
Maksa funktsioonid:

 Välissekretoorne funktsioon – sapi produktsioon (lipiidide seedimise seisukohalt oluline). Sapp:
o Aktiveerib kõhunäärme ensüümi lipaasi
o on oluline rasvhapete ja glütserooli imendumisel peensoolest
 Sisesekretoorne funktsioon – somatomediinide produktsioon
o Kasvu perioodi stimuleeritakse kõhrerakkude e kondrotsüütide teket.
 Detoksikatsiooni funktsioon – mürkide kahjutuks tegemine. Organismis tekivad ainevahetuse käigus
endal mürgid , maksas seotakse need ja väljutatakse organismist (nt uriiniga). Ka enamus ravimeid ja
ka alkohol lagundatakse maksas.
 Vereplasma valkude süntees – globuliinid ja albumiinid.
o Globuliinid on nt kaitsefunktsiooniga
 Glükoosi muutumine glükogeeniks – glükogeeni saab vajadusel uuesti glükoosiks muuta ja
vajadusel kiiresti oma energiat taastada.
 Glükoneogenees - süsivesikute teke aminohapetest , glütseroolist, püruvaadist ja laktaadist. Seda
saab kasutada siis, kui glükogeeni maksas enam ei ole.
 Vitamiinide (A, D, E, K, B12) depooks




24
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
Sapi teke: tekib pideval, ööpäeva kogus 0.5-1 l. Seedimise vaheajal koguneb sapipõide, kus ta vee
väljaimendumise tõttu tugevalt kontsentreerub. Sapipõis kui sapi reservuaar on suuteline mahutama 50-80ml
kontsentreeritud sappi.


Sapi koostis: sapphapped, bilirubiin , vesi, kolesterool, fosfolipiidid


Sapi omadused ja funktsioonid:
- kuldkollase värvusega
- Lipiidide emulgeerimine (veeslahustuvateks muutmine, et parandada nende seedumist)
- lipaaside aktiveerimine
- osaleb lipiidide lõhustumisproduktide imendumisel
- stimuleerib soole motoorikat


Sapi väljutamine:


o Sapi eritumist reguleerivad nii humoraalne kui neuraalne regulatsioon
o Rasva ja valku sisaldava toidumassi saabumine soolde stiumuleerib sapipõie kokkutõmmet ning
sapipõis tühjeneb
o Kui sapi väljutamine on häirunud ning sapp kontsentreerub, võivad tekkida sapikivid, seda võivad
põhjustada
o Ülekaal
o Naissugu (hormoonidest tingitult nt rasestumisvastased vahendid)
o Diabeet
o nälgimine

6. Jämesooles toimuvate protsesside iseloomustus. Defekatsioon, selle tahteline kontroll.

Jämesoolde läheb peensoolest üle 0.5-1 l soolesisaldist ööpäevas.


- Seal toimub ulatuslik vee tagasiimendumine. Kui see on vee tagasiimendumist takistavata
mitteresorbeeruvate sooladega takistatud, tekib kõhulahtisuse e diarröa.
- Jämesooles on hulgaliselt baktereid, mistõttu toimub seal käärimine - süsivesikutest tekib piimhapet, äädikhapet, süsinikdioksiidi ja vett - valkudest tekib metaan , vesinik, väävelvesinik ja teised sooltegaasid
- Sinna koguneb ka väljaheide, mis koosneb seedimata või osaliselt seeditud ja mitteresorbeerunud taimse ja
loomse tugikoe osi: epiteelrakud, tselluloos , nahk, kõõlused. Lisaks sisaldab sapipigmente, lipiide,
mineraalaineid, lima, valgeliblesid ja baktereid.
Roojamine e defekatsioon - sigmakäärsoolde kogunenud roojamassid suunatakse tõukeliste liigutustega
pärasoolde, kus nad ärritavad limaskesta retseptoreid. Järgneb sisemise ja välimise sulgur- e sfinkterlihase
lõõgastumine ning roojamass väljutatakse pärasoolest päraku e anuse kaudu. Pärasoole tühendamisele aitavad
kaasa ka kõhulihaste ja diafragma kontraktsioon, mille tagajärjel tõuseb kõhuõõnesisene rõhk.

VII. Aine- ja energiavahetus


1. Aine- ja energiavahetuse mõiste ning tähtsus.. Põhiainevahetuse (PAV) mõiste ja hindamine Harris - Benedicti tabelite abil.
Laiem mõiste: kogu ainete ringkäik looduses, kuhu kuuluvad ka elusorganismid, kes saavad eksisteerida ainult
väliskeskkonnast saadava energia arvel. Nende kahe vahel toimub pidev aine- ja energiavahetus. N: taimede
energia fotosünteesistseda energiat kasutavad loomad energia saamiseks.
Kitsam mõiste: füsioloogiline protsess, kus loomorganismid muudavad toitainetega saadavad energia
bioloogilise oksüdatsiooni teel (sisemine hingamine) elutegevuseks sobivateks energialiikideks. Protsess
toimub mitokondrites astmeliselt, mistõttu vabaneb energia järk-järgult, mitte plahvatuslikult.
Põhiainevahetus - minimaalne energia hulk, mida organism vajab järgneva koosesinemisel:
- täielikus füüsiline ja vaimne puhkeolek
- ärkvelolek
25
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
- ruum, mille temperatuur on 18-20C
- viimasest söömisest möödas 12-14 h


Põhiainevahetuse energia arvel toimub organismi kõigi rakkude, kudede ja elundsüsteemide talitlus
jõudeolekus.
Põhiainevahetuse suurus oleneb soost, vanusest , kehamassist, pikkusest, sisesekretoorsete näärmete
talitlusest


Määramine: peab toimuma hommikul, indiferentses toatemperatuuris, mil söömisest on möödunud 12-14h


Hindamine: Miffini valemi järgi, milles võetakse aluseks sugu, kehakaal, pikkus ja vanus ning leitakse
koefitsent, mille alusel saab määrata päevase vajaliku kalorite hulga.
N: kerge koormus, põhiliselt istuv töö, sporti ei harrasta

mees 1,55 naine 1,56

2. Süsivesikute tähtsus organismi talitluses.
Normaalne glükoositase 3,3-6,1 mmol/l

Tähtsus:
- loomorganismi tähtsaim energeetiline materjal


Vere glükoosisisalduse regulatsioon.
Süsivesikute ainevahetuse oluliseks reguleeritavaks suuruseks on glükoosi tase veres. Glükoosiretseptorid
registreerivad glükoosi kontsentratsiooni muutusi maksas, veresoontes ja hüpotalamuse ventrolateraalses
tuumas.

Kõhunäärme hormoon insuliin

- langetab veresuhkru taset
-suurendab glükoosi vastuvõttu kõikidesse keharakkudesse
- intensiivistab glükogeneesi (rohkem glükoosi muutub glükogeeniks)
- intensiivistab glükoosi kasutamist energeetilistes protsessides
- suurendab nende ensüümide aktiivsust, mis stimuleerivad glükogeeni teket ja vähendab nende aktiivsust, mis
glükogeeni lammutavad


Insuliin on ainus vere glükoosisisaldust langetav hormoon organismis. Seda hakatakse kõhunäärme rakkude
poolt tootma peale glükoosisalduse tõusu.
Protsessi: raku sees tekivad insuliini mõjul ensüümid, mis oksüdeerivad glükoosi CO2 ja veeks ning vabaneb
energia.

Kõhunäärme hormoon glükagoon

- tõstab veresuhkru taset
- stimuleerib glükogeeni lammutamist maksas
- stimuleerib lipolüüsi ja glükoneogeneesi
Neerupealisesäsi hormoon adrenaliin tõstab veresuhkru taset
Hüpofüüsi eessagara kasvuhormoon tõstab veresuhku taset
Kilpnäärme hormoonide toimel intensiivistub süsivesikuid lõhustavate ensüümide aktiivsussuureneb
süsivesikute utilisatsioon


Hüpo- ja hüperglükeemia mõiste ja põhjused. Hüpoglükeemia - vere klükoosisisalduse langus allapoole normväärtust (3).


Füsioloogilised põhjused:


- raske füüsiline/vaimne koormus – nt suusamatk, võistlused ... selle vältimiseks võistluste ajal on sportlastel
kas kontrollpunktid või siis oma võistkonnakaaslased annavad distantsi jooksul toitesegusid/- jooke .
26
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
- söömata olek/nälgimine – alguses väga suurt hüpoglükeemiat ei teki, kuna organism kasutab ära maksas
oleva glükogeeni (kui seda seal on), samuti lihastel olev glükogeen ja võetakse glükoneogeneesi teel kasutusele
ka kudede valgud ning rasvkoest vabanenud glütserool.


Patoloogiline:


- insuliini süstimine juhul kui insuliini annus ei vasta söödud toidule või kui süstitakse kogemata
valesti.
- hüpoglükeemiline kooma – äärmuslik variant; teadvuse kaotus


Tunnused:


- tugev väsimus – võib tekkida väga järsku , eriti halb, kui juhtub talvel külmaga.
- Tugev näljatunne – lausa hundiisu.
- Osadel ka peavalu
- Kooma puhul – teadvusetus ja krambid
Hüperglükeemia - glükoosi taseme tõus veres üle normväärtuse (6,1).
Põhjused:
- liigne magusasöömine süsivesikutest moodustatakse lipiidid, mis ladestuvad rasvadepoodesse
- patoloogia: puudulik insuliini produktsioon – suhkrutõbi e diabeet. Diabeeti on 2 liiki:


1) kõhunäärme B rakud ei suuda ise insuliini piisavalt toota. Avaldub lapse- või noorukieas. Ravi:
insuliini süstimine/suukaudsed preparaadid, täpne toitumise jälgimine. I tüübi diabeet.
2) Insuliini produtseeritakse organismis piisavalt, kuid organismi tundlikkus insuliini suhtes on langenud
(glükoos ei saa rakkudesse siseneda ja seega on vere glükoosi sisaldus liiga suur). Insuliini retseptorite
hulk organismis väheneb. Kujuneb välja kesk- ja vanemas eas. Soodustavad tegurid on pärilikkus ja
ülekaal. Ravi: Süsivesikutevaene dieet , kui see ei aita, siis spetsiaalsed preparaadid ja insuliini
süstimine. Sellisel juhul on oht, et II tüübi diabeedile lisandub I düübi diabeet.


Valkude tähtsus organismi talitluses.
Ööpäevane vajalik kogus: 0,8g valku 1kg kehamassi kohta


Tähtsus:
- Valgud kuuluvad kõikide rakkude struktuuri
- kiirendavad paljusid keemilisi reaktsioone
- on regulaatoraineteks ning antikehadeks.
- nendest olenevad mitmed elutähtsad protsessid nagu vee ja veeslahustuvate ainete vahetus vere ja kudede
vahel, lihase kokkutõmme, O2 ja CO2 transport jne.
Organism suudab toota väga piiratud hulk valkusid, seega on tähtis omastada neid läbi loomse ja taimse
valgusisaldusega toidu.
Valkude tarve - valgu miinimumi ja optimumi mõiste ja suurus. Valgu miinimum - valgu kogus, mis on vajalik organismi elus hoidmiseks Valgu füsioloogiline miinimum - minimaalne valgu kogus, mis on vajalik selleks, et säilitada tasakaalustatud
lämmastiku bilanss toiduratsiooni korral, mis täielikult katab organismi energeetilised vajadused.
suurus: 0,3-0,5 g valku 1kg kehakaalu kohta
Valgu optimum - valguvajadus organismi kõrgenenud ainevahetuse tasemel
- 2500kcal energia kulu puhul – 100 g
- iga täiendava 500 kcal kohta suureneb toiduvalgu sisaldus 10g võrra
- optimumi suuruseks on 1,0-1,5 g valku 1kg kehakaalu kohta
Lipiidide tähtsus organismi talitluses.
Moodustavad keskmiselt 10-20% kehakaalust (normaalne)
Ööpäevane vajalik kogus: 80-90g


27
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks Rakustruktuuri kuuluv rasv - selle hulk suhteliselt püsiv Depoorasv - selle hulk sõltub õigest toitumist- ja elurežiimist, samuti pärilikest faktoritest


Tähtsus:
- Kudede ülesehitamine
- energiavajaduse rahuldamine
- rasvlahustuvate vitamiinide viimine organismi

5. Mineraalainete ja vee tähtsus organismi talitluses. Organismi ööpäevane veebilanss.

Naatrium ja kaalium – nende kahe koostöö on vajalik, sest nende erinev jaotumine sise- ja väliskeskkonna
vahel tagab:
- rakkude normaalse membraanipotentsiaali
- osmoose rõhu säilimise
- organismi normaalse veevahetuse
- mitmete ensüümide aktivatsiooni
Naatriumi esineb küllaldaselt peaaegu kõigis toiduainetes , seega ei tohiks toiduvalmistamisel soolaga liialdada,
sest see põhjustab näiteks naatriumi ja vee peetumist organismis.
Kaaliumi on rohkesti taimsetes toiduainetes – kuivatatud virsikud, koorega keedetud kartulid, spinat, herned
jne (puu- juur - ja kaunviljad)


Kaltsiumisoolad ( kaltsium )
- olulisem luukoe ehitusmaterjal (koostöös fosforiga)
- erutuse teke ja levik
- vere hüübimine
- paljude ensüümide aktivaator
Kaltsiumi saadakse piimast ja selle produktidest, samuti kalalihast


Fosfor (happesoolad)
- luukoe moodustamine
- energiarikaste ühendite süntees
fosforit leidub põhiliselt loomsetes produktides – liha, merekalad, munakollane, piimatooted (juustud!),
taimedest oad, herned, kapsas, pähik

Magneesium

- luukoe teke
- ensüümide töö tagamine
Magneesiumi leidub rohkesti värskete taimede rohelistes osades – spinat, seemned; kapsas, peet, kartul ..


Raud
- hemoglobiini, müoglobiini, oksüdatsiooniprotsessis osalevate ensüümide ja mõningate valkude süntees
- hapniku sidumine ja transport
Rauda leidub molluskites, maksas, munades, punases lihas, kalas


Väävel
- ensüümide toimimine
- kehavõõraste ühendite kahjutukstegemine
Väävlit leidub lihas, kalas, munavalges, teraviljades, pähklites


Vask
- hemoglobiini süntees
- raua omastamine
- rakuhingamine
Vaske leidub maksas, punases lihas, kalas, ubades, hernestes


Tsink
- ensüümide töö
- normaalne kasv ja paljunemine
- eesnäärme talitlus


28
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
- insuliini toime avaldumine
Tsinki leidub molluskites, krabides, loomalihas, maksas, kalas

Mangaan

- rinnapiima normaalne eritumine
- tugevdab insuliini toimet
- kolesterooli, kilpnäärme hormoonide süntees
Leidub: munakollane, täisteratooted, pähklid

Koobalt

- erütrotsüütide talitlus ja vereloome
- raua imendumine
Leidub loomaliha, mustsõstrad, vaarikad


Jood
- kilpnäärme hormoonide süntees
- kilpnäärme normaalne talitlus
leidub merekalades, nisus, meretaimedest moodustatud toodetes, õunaseemnetes


Fluor
- hammaste areng
- hambaemaili kaitse (pidurdab suhkrute muutumist suus orgaanilisteks hapeteks)
- kiiritustaluvuse suurendamine
Leidub merekalades, meretaimedes, juustus, loomalihas


Räni
- vajadus teadmata
Leidub karedas joogivees, taimsetes kiudainetes ning teraviljasaadustes

Veetasakaal

inimese organismis on keskmiselt 57-65% vett. Jaguneb intratsellulaarseks (rakusisene) ja
estratsellulaarseks (rakuväline, ümbritseb rakke).
organismi veesisaldus , eeskätt ekstratsellulaarse vee hulk, hoitakse tänu täpsetele regulatsioonimehhanismidele
suhteliselt konstantsena.


Inimorganism vajab tavalise temperatuuri ja igapäevase töörežiimi juures 2,2-2,8 liitrit vett ööpäevas. Vett
saadakse toiduga ja endogeense veena (toiduainete oksüdatsioonist)
Vett antakse ära uriiniga, higiga, väljahingatud õhuga, väljaheidetega.
Saadud ja eritatud vee hulgad peavad olema võrdsed Dehüdratsioon - ülemäärane veekaotus (nt raske kõhulahtisuse korral) Tursed - tekivad vee peetumisel organismis Janu - tekib, kui rekuvälise vedeliku soolade kontsentratsioon tõuseb, ja vedelikumahu vähenemise korral, kui
soolade hulk selles pole muutunud.
Veekaotusest tingitud janu tekib siis, kui veekaotus ulatub umbes 0,5%ni kehamassist

6. Vitamiinide mõiste ja tähtsus organismis. Hüpo- ja avitaminooside mõiste ja võimalikud

tekkepõhjused.
Vitamiinid on toitainete rühm. Vitamiinid on bioaktiivsed ühendid, mida inimorganism vajab normaalseks funktsionee - rimiseks ja arenguks. Inimese keharakkudes ei sünteesita vitamiine. Vitamiinid on väga erinevate
keemiliste omaduste, struktuuride ja füüsikaliste omadustega. Enamik vitamiine on koeensüümidena. Osa neist
on hädavajalikud inimorganismi normaalseks kasvuks ja arenguks ning osa täidab teisi vajalikke bioloogilisi
funktsioone . Piisav kogus vitamiine organismis suudab meid teatud piirides kaitsta ja aidata.
Vitamiinid on väga erineva struktuuriga orgaaniliste bioaktiivsete biomolekulide rühmad ja
asendamatute mikrotoitained , mis on mikrokogustes igapäevaselt vajalikud valdava enamiku organismide pea
kõikide füsioloogiliste protsesside toimiseks.





29
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks Hüpovitaminoos - tekib vitamiinide ajutise defitsiidi korral. Nähud on üldisemat laadi (väsimus, kehakaalu
langus, vastuvõtlikkus nakkushaigustele..), mis ilmnevad sõltumata sellest, millisest vitamiinist organismis
puudus on (ei ole ühe kindla vitamiini defitsiidi põhised) Avitaminoos - kujuneb reeglina ühe konkreetse vitamiini kestval, täielikul puudumisel ning kaasneb kindla
vitamiini defitsiidi põhine haigus. N: B1 vitamiini puhul beriberi ja C vitamiini puhul skorbuut.
Defitsiidi tekkepõhjused:
- Toitumuslikud – nälgimine, mittetasakaalustatud ühekülgne toitumine, teatud ravimite tarvitamine, soole
miklofloora kahjustused antibiootikumidega
- Füsioloogilised – mõningate vitamiinide kõrgendatud vajadus väikelastel, rasedatel, imetavatel emadel,
vanuritel

A vitamiin

Funktsioon:
- Nägemine (aitab nt kanapimeduse puhul)
- Luude kasv
- Terve epiteelkoe tagamiseks
- Suguorganite areng
- Maomahlade sekretsiooni ergutamine, mis on vajalik valkude täielikuks seedumiseks
Kust saab:
- maks
- piimatooted (juust, või)
- kollased ja oranžid puu- ja köögiviljad
Üle/alatarbimine
- pimedaks jäämine
- silmapõletik
- kuiv nahk
- nohu
- toksilises koguses üle tarbida pole võimalik (v.a. toidulisandina)

B vitamiin

Funktsioon:
- organismi ainevahetuses energia tootmine, kuna aitab organismil vabastada süsivesikutest energiat
- närvisüsteemi, lihaste ning südame normaalse funktsioneerimise tagamine
- söögiisu stabiliseerimine
- lihaste toonuse hoidmine ja tõstmine
- õppimisvõime parandamine
Kust saab:
- päevalilleseemned
- pärm
- seafilee
- täisteratooted
- kuivatatud herned
- kala
Üle/alatarbimine
- beri-beri haigus
- söögiisu langus
- emotsionaalsed häired
- lihasvalu
B2 vitamiin


Funktsioon:
- võtavad ensüümide koostises osa ainevahetusprotsessidest (põhitoiduainete lagundamisest ja
kasutamisest)
- normaalse nägemise tagamine
- antikehade moodustamine
- terve naha ja limaskestade tagamine
- normaalse kasvu tagamine


30
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
Kust saab:
- maks
- munad
- liha
- täisteratooted
- pärm
Üle/alatarbimine
- lõhenenud suunurgad
- sügelevad, “liivateri täis” silmad
- tundlikkus päikesevalgusele
- kasvu pidurdumine

B12 vitamiin


Funktsioon:
- närvisüsteemi normaalne funktsioneerimine
- rasvade ja süsivesikute ainevahetus
- DNA ja RNA tootmine
- Kaltsiumi imendumine
- Mõjutab erütrotsüütide moodustumise vereloomes
Kust saab:
- maks
- mereannid
- verivorst
- munakollane
Üle/alatarbimine:
- kestev vaimse tarvise halvenemine
- halvatus
- aneemia
- kaalukaotus

C vitamiin


Funktsioon:
- organismi vastupanuvõime tõstmine
- veresoonte elastsuse tagamine
- aminohapete ainevahetus
- vere kolesteroolitaseme tasakaalustamine
- tervete hammaste ja igemete tagamine
Kust saab:
- marjad
- puu- ja köögiviljad (paprika, kiivi)
- tsitruselised
- kartul
Üle/alatarbimine:
- organismi vähene vastupanuvõime
- haavade aeglane paranemine
- veritsevad igemed
- stress

D vitamiin


Funktsioon:
- kaltsiumi imendumine seedetraktis ja fosfori assimilatsioon , mis on vajalik luude ja hammaste
moodustumiseks
- lastele normaalseks kasvuks
- normaalse südametegevuse ja verehüübimise tagamine
Kust saab:
31
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
- rasvane kala
- munad
- maks
- või
Üle/alatarbimine:
- rahhiit
- osteoporoos (luude hõrenemine)

E vitamiin


Funktsioon:
- rakkude vananemise pidurdamine
- kapillaaride seinte tugevdamine
- vereliblede kaitseks
- rakuhingamine
- veretrombide ärahoidmine
- fertiilsuse säilitamine
Kust saab:
- taimsed õlid
- pähklid
- seemned
Üle/alatarbimine:
- väheneb ajuripatsio hormoonide sekretsioon ja organismi võime ladestada rasvlahustuvaid vitamiine

K vitamiin


Funktsioon:
- vere hüübimine
Kust saab:
- rohelised taimeosad
- õlid
- petersell
- kapsas
- kartul
- oad
Üle/alatarbimine:
- vere hüübivushäired
- kergesti tekkivad sinikad
- verejooksud

9. Toitumise põhinõuded ja normid. Taimetoitlusega seotud probleemid.

1. Toituge mitmekülgselt ja tasakaalustatult – puu- ja köögiviljad, täisteratooted, tailiha, kana , kala ja
piimatooteid. Naturaalsed toiduained! Toiduga peab saama kõiki vajalikke toitaineid – valke, lipiide,
süsivesikuid, vett, vitamiine, mineraalaineid.
2. Õiged kogused – ülekaal on riskifaktor mitmetel haigustel, nt südamehaigused, kõrgvererõhktõbi,
suhkrutõbi. Toiduga saadav energiahulk peab karma organismi ööpäevase energiakulu , kõik üle selle on juba
liiast.
3. Väherasvased toiduained – lihast eralda rasvane osa, eelista keedukartulit friikartulile. Väherasvane toit
sisaldab vähem ka küllastunud rasva ja kolesterooli ning seega väheneb risk haigestuda südameveresoonkonna
haigustesse ja vähki
4. Tervislikud toiduvalmistamise viisid – eelistage selliseid viise, mis ei nõua rasva lisamist. Rasvainest
eelista taimeõli. Margariin sisaldab palju trans-rasvhappeid, mis on kahjulikud. Eelista keetmist ja hautamist
praadimisele. Ära kasuta toidu soojendamiseks mikrolaineahju (eriti väikelaste toidu puhul)
5. Piira maiustuste ja karastusjookide tarbimist – eelista naturaalset mahla. Vähenda suhkru kogust
magustoidu ja küpsetiste retseptides, asenda suhkur värskete/kuivatatud puuviljade ja marjadega. Kunstlikud
magusained on kurjast ja terve täiskasvanu neid ei vaja.

6. Päevas tuleb süüa mitu korda

32
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
7. Normaalseks küllastustunde tekkeks ja liigsöömise vältimiseks tuleb süüa aeglaselt ja arvestada toidu
mahtu.


Taimetoitluse puudused:
- Taimne toit on väikse toiduenergiaga. Seega peavad kogused olema suuremad, kui mittetaimse toidu puhul.
Liiga suured toidukogused kurnavad seedekulglat
- Tekib raskusi asendamatute aminohapete kättesaamisega. Selle vältimiseks peaks toidusedel sisaldama
ohtralt kaunvilju.
- Võib tekkida raskusi valkude kättesaamisega. Selleks oleks kasulikum laktoovovegetaarne eluviis, mis lubab piima - ja munatooteid tarbida.
- Võib tekkida vitamiinide defitsiit. Eeskätt D (kala ja piimatooted), B12(loomse päritoluga toitudes; pikaaegne defitsiit - kesknärvisüsteemi kahjustus, aneemia) ja B2 vitamiinide vaegus.
- Probleem mineraalainete, eriti kaltsiumi (piimatooted), raua (kui ema rinnapiimas vähe rauda, võib lapsel
areneda rauapuudusaneemia), joodi ja tsingi saamise ning omastamisega.
Oht on, et taimetoitlaseks hakatakse ilma piisavate teadmisteta toiduvalmistamise viisidest , toiduainete
keemilisest koostisest, sellest, milliseid toiduaineid koos süüa jne. Kindlasti ei ole täistaimetoitlus sobilik
lastele, rasedatele, rinnaga toitvatele emadele.

10. Termoregulatsioon – keemiline ja füüsikaline. Kuidas organism väldib mahajahtumist või

ülekuumenemist? Termoregulatsiooni iseärasused lastel.
Inimene on püsisoojane, soojavereline e homöotermne, see tähendab, et meie keha(sisemuse)temperatuur
hoitakse olenemata väliskeskkonna temperatuurist püsivana, umbes 36.5-37C juures.


Soojusteke: soojuse äraandmine ja selle teke on tasakaalus. Soojusteke on keemiline termoregulatsioon,
kuna põhiline osa soojusest tekib eksotermsetes reaktsioonides toitainete bioloogilisel oksüdatsioonil. Osalt
on kaasatud ka skeletilihaste kontraktsioon, soojuse ülekanne on võimalik ka kiirguse või konvektsiooni teel.


Soojuse äraandmine: on füüsikaline termoregulatsioon, kuna see toimub füüsikaliste protsesside kaasabil.
Soojust antakse ära soojuskiirguse (katmata kehapinnalt infrapunase kiirgusena) (u 60%), soojusjuhtivuse
(kehaga kontaktis olevate esemete, riiete ja jalatsite kaudu) ja konvektsiooni (keha ümbritsevate liikuvate
aineosakeste kaudu) teel (u 20%), samuti keha pinnalt vee aurutamisele (higi aurumine muutub ainsaks
viisiks siis, kui ümbritsev temp ületab kehatemp’i) kuluva soojuse abil (u 20%).


Kaitsereaktsioon mahajahtumise korral:
1. Naha veresooned ahenevadläbivoolava vere hulk väheneb, kehapinnale kantava soojuse hulk väheneb
(nahk muutub kahvatuks)

2. Higieritus vähenebvee aurutamisele kulub vähem soojust

3. Intensiivistub soojusteke: lihaspinge suureneb, tahtmatut lihaste kokkutõmbed (külmavärin). Hüpotermia - kui soojuse äraandmine ikkagi soojusteket ületab, hakkab keha temperatuur langema.


Kaitsereaktsioon ülekuumenemise korral:
1. Naha veresooned laienevadläbivoolava vere hulk suureneb, kehapinnale jõudva ja sealt äraantava soojuse
hulk tõuseb

2. Higieritus suurenebvee aurutamisele kuluv soojuse hulk tõuseb
3. Soojusteke pidurdub

Hüpertermia – kui eelnev ei mõju, hakkab keha temperatuur tõusma


Iseärasused lastel: termoregulatsiooni keskused pole lapse ajus veel täielikult välja kujunenud, mistõttu tema
kehatemperatuur on suuremas sõltuvuses väliskeskkonna temperatuurist, samuti on suurem oht üle kuumeneda
või maha jahtuda.
Kuni 1 aastane: soojuse äraandmine higistamise teel puuduliksuurem oht üle kuumeneda. Seega on palaviku
puhul higistama panevatest ravimitest enam kasu füüsikalistest meetoditest (nt jahedad mähised, keha
ülehõõrumised)
Alates 1,5 eluaastat -3 aasta: tekib ja areneb välja piloromotoorne („Kananaha“) refleks. See võimaldab vältida
mahajahtumist
Kuni 10 eluaastani: külmataluvus võrreldes täiskasvanuga väiksem

11-14 aastane: külmataluvus võrreldes täiskasvanuga suurem, kuna parem naha verevarustus

33
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
VIII. Eritumine
Neerude funktsioonid.
Neerud on paariline organ, mis asetsevad kõhuõõnes kahel pool lülisambakanalit soolestiku taga. Nad on
umbes 10-12cm pikad ja 4cm paksud.
Koosnevad:
o Koorollus - seal paiknevad väikesed kapillaarpõimikud, kus toimub üleliigse vee ja ainevahetuse
jääkainete filtratsioon ja uriini teke
o Säsiollus


Neerude funktsioonid:
- ainevahetusjääkide, vee ja liigsete mineraalsoolade ning mitmete ravimite ja mürkide eemaldamine
organismist
- võtavad osa happelis-leelise tasakaalu tagamisest – neil on võime organismist välja viia mittelenduvaid
happeid
- võtavad osa osmootse rõhu püsivuse tagamisest
- võtavad osa organismi vee ja mineraalainete sisalduse regulatsioonist
- sünteesivad regulaatoraineid Esmas - ja lõpliku uriini teke. Esmasuriin - Ultrafiltratsioon: neerukehakestes oleva päsmakese kapillaaride seinast ning Bowmani kapsli
seinast moodustunud filtrist läbi kõik vereplasma koostisosad, välja arvatud valgud, kuna need on selleks liiga
suure molekulmassiga. Tekkinud ultrafiltraat, mis on koostiselt valguvaba, satub neerukehakese kihnu
valendikku.


Ööpäevas läbib neerusid umbes 1440 l verd, sellest umbes 800 l on vereplasma, millest läbi filtri läheb umbes

1/5, seega moodustub ööpäevas esmasuriini umbes 160 liitrit.

Lõplik uriin – tagasiimendumine: esmasuriinist, mis liigub neerukehakestest neerutorukestesse, imenduvad
mööda neerutorukesi verre tagasi kõik organismile vajalikud ained ja kuni 99% veest, seega neerutorukestest
viiakse ümbritsevatesse verekapillaaridesse tagasi umbes 159 liitrit vedelikku ning lõpliku uriinina, mis on
jõudnud neerutorukeste lõppu, sisaldades aineid, millest organismil on vaja vabaneda, väljutatakse umbes 1-1,5
liitrit ööpäevas.
Antidiureetilise hormooni osa uriini tekke regulatsioonis .
 ADH – antidiureetiline hormoon (uriini tekke vastane). Selle produktsioon sõltub organismi sisesest
osmootsest rõhust. Osmootne rõhk aga sõltub vee ja mineraalainete suhtest veres. Kui osmootne rõhk
tõuseb, suureneb ADH produktsioon. Kui osmootne rõhk langeb, siis ADH produktsioon väheneb.
Suur vere mahu ja vererõhu langus stimuleerivad samuti ADH produktsiooni (nt vere või
vedelikukaotus). Igapäevases regulatsioonis ADH produktsioon vererõhust väga ei sõltu (sest
vererõhk väga ei kõigu normaalsetes oludes).
Kuhu toimib:
o neerudes nefroni kogumistorukesed – kui osmootne rõhk on tõusnud, siis ADH tekib rohkem,
kogumistorukestest imendub rohkem organismi tagasi ning lõppuriini hulk on väiksem (nt 1
liiter/norm on 1,5 l)
o ADH mõjul ahenevad arterioolid silelihaste kokkutõmbumise tõttu ja vererõhk tõuseb.
Ühtlase võimaldab see väiksemal kogusel ringleval verel veresooni paremini täita. ADH
Avaldab vererõhku tõstvat mõju siis, kui teda tavapärasest rohkem produtseeritakse; seda
tehakse just vere mahu ja rõhu languse korral (nt verekaotus).


Seega: Normaalolekus: antidiureetiline toime, ekstreemolukorras veresoonte ahendamine
Kusepõie täitumine ja tühjenemine.
Lõplik uriin koguneb neeruvaagnasse ja sealt kusejuhade e ureetrite kaudu kusepõide.


Täitumine: kusepõis on uriini reservuaariks, millest uriini perioodiliselt väljutatakse. Kusepõie silelihasel on
plastiline toonus, mis tagab kusepõie mahu suurenemise kuni teatud täitumisastmeni, ilma et selle seina pinge
märkimisväärselt tõuseks. Normaalselt mahutab kusepõis 250-500ml uriini.
34
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
Uriini väljutamist takistavad silelihase sisemine sulgurlihas¸ mille tegevus tahtele ei allu, ning väline, tahtele
alluv vöötlihaseline sulgurlihas.


Tühjenemine: urineerimine on keerukas reflektoorne tegevus, üheaegselt toimub põielihaste kokkutõmme ja
sulgurlihase lõõgastumine.
Uriin väljutatakse põiest kusiti e ureetra kaudu siis, kui ülekaalus on parasümpaatilise närvisüsteemi mõju
– põielihas tõmbub kokku, sfinkterid lõõgastuvad, uriin väljutatakse põiest.
Urineerimisakti on võimalik tahteliselt algatada või maha suruda.

1. Hüpotalamo-hüpofüsaarsüsteem. Neurohüpofüüs ja selle hormoonid – ADH ja oksütotsiin. Adenohüpofüüs ja selle hormoonid - AKTH, türeotroopne hormoon, gonadotroopsed
hormoonid FSH ja LH; prolaktiin, kasvuhormoon – nende funktsioonid. Hüpotalamo - hüpofüsaarsüsteem
Süsteem, mis ühendab hüpotalamuse neurosektretoorseid rakke ja hüpofüüsi e ajuripatsit. Sellel süsteemil
on 2 alasüsteemi:


 Hüpotalamuse hüpofüsiotroopne ala - hüpotalamuse neurosektetoorsed rakud (nii neuroni kui
hormoone vabastavad omadused), mis produtseerivad liberiine ehk riliisinghormoone, mis
stimuleerivad adenohüpofüüsi teket ning statiive, mis seda pidurdavad .
Neurosektretoorne rakk erutus mööda aksonit vereringesselähevad otse veene mööda hüpofüüsi
tagasagarasse.


Adenohüpofüüs ja selle hormoonid (1. alasüsteem)


 AKTH
 türeotroopne hormoon
 gonadotroopsed hormoonid
o FSH
o LH
 Prolaktiin
 Kasvuhormoon


Neurohüpofüüs ja selle hormoonid (Hüpotalamo-hüpofüsaarsüsteemi 2.alasüsteem)


On hüpotalamu hüpofüsaalsüsteemi 2.alasüsteem. Selle moodustavad hüpotalamuse 2 neurosekretoorset tuuma
ja hüpofüüsi tagasagar.


 ADH – antidiureetiline hormoon (uriini tekke vastane). Selle produktsioon sõltub organismi sisesest
osmootsest rõhust. Osmootne rõhk aga sõltub vee ja mineraalainete suhtest veres. Kui osmootne rõhk
tõuseb, suureneb ADH produktsioon. Kui osmootne rõhk langeb, siis ADH produktsioon väheneb.
Suur vere mahu ja vererõhu langus stimuleerivad samuti ADH produktsiooni (nt vere või
vedelikukaotus). Igapäevases regulatsioonis ADH produktsioon vererõhust väga ei sõltu (sest
vererõhk väga ei kõigu normaalsetes oludes).
Kuhu toimib:
o neerudes nefroni kogumistorukesed – kui osmootne rõhk on tõusnud, siis ADH tekib rohkem,
kogumistorukestest imendub rohkem organismi tagasi ning lõppuriini hulk on väiksem (nt 1
liiter/norm on 1,5 l)
o ADH mõjul ahenevad arterioolid silelihaste kokkutõmbumise tõttu ja vererõhk tõuseb.
Ühtlase võimaldab see väiksemal kogusel ringleval verel veresooni paremini täita. ADH
Avaldab vererõhku tõstvat mõju siis, kui teda tavapärasest rohkem produtseeritakse; seda
tehakse just vere mahu ja rõhu languse korral (nt verekaotus).


Seega: Normaalolekus: antidiureetiline toime, ekstreemolukorras veresoonte ahendamine


 Oksütotsiin – produtseeritakse hüpotaalamuses (nagu ees juttu ) ja piki hüpotalamuse
neurosekretoorsete rakkude aksonit laskub see hormoon tagasagarasse.


35
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
Funktsioonid:


o stimuleerib emaka silelihaste kokkutõmbeid ja aitab sünnitustegevusel kaasa loote
väljutamisele. Produktsioon suureneb, kui loode laskub emakas allapoole ja venitab sellega
emakakaela. Emaka motoorika elavneb. Sünnitustegevuse juures on oluline ka oksütotsiini
mõju emakale vahetult pärast loote väljutust – platsenta väljutamine ja verejooksu peatamine
emakast.
o Piima väljutust stimuleeriv mõju rinnanäärmes. Oksütotsiin vabaneb rinnaga toitval naisel
imemisärrituse korral (kui laps huultega rinnanibu puudutab u 30 sek peiteajaga hakkab
piima erituma). Stimuleerib piima väljutusjuhade motoorikat.
o Soodustab ematunde teket – eriti oluline imetajatel loomadel (muidu jätab pojad maha, kui
hüpotalamuse need tuumad on häiritud, kus oksütotsiini produtseeritakse)
o Soodustab paarissuhte teket


3. Kilpnääre: hormoonide funktsioonid, kilpnäärme üle- ja alatalitlusega seotud häired.

Paikneb kaela piirkonnas, on roomlaste kilpi meenutava kujuga.
Lad.keeles glandula (nääre) thyreoidea.


Tal on kas 2 või 3 sagarat (3. on individuaalne).
On väga hea verevarustusega nääre.


Produtseerib 3 hormooni, millest 2 on enam-vähem sarnase toimega:


 Trijoodtüroniin (T3)– produtseerivad T3-hormoonid
 Tetrajoodtüroniin (T4, endise nimega türoksiin) – produtseerivad kilpnäärme T4 hormoonid. On
märksa vähem aktiivne kui T3. Justkui tagavara depoo (aktiveerub ekstreemolukorras)
Kaltsitoniin (türeokaltsitoniin) – produtseerivad kilpnäärme C-rakud. Mõjutab kaltsiumi ja fosfori
ainevahetust.


T4 ja T3 toimed:


 Põhiainevahetust stimuleeriv mõju – põhiainevahtus (PAV) on energia vajadus ööpäevas täielikus
puhkeolekus; see on see energia, mis läheb organismi enda elutegevuse kindlustamiseks (kudede,
rakkude jaoks). Tõstavad soojusproduktsiooni ja on vajalikud hormoonid ka kohanemisel erinevate
ilmastikutingimustega.
 Stimuleerivad kasvu ja NS arengut (eriti lastel) – vajalikud närvikasvufaktori tekkeks. Lapseeas selle
hormooni puudulikul produktsioonil areneb kretinism (vaimne alaareng + kääbuskasv)
 Mõjutavad stimuleerivalt südame talitlust – nende mõjul suureneb tundlikkus adrenaliinile
(neerupealiste säsihormoon) ja sümpaatilise NSle. Nende mõlema erutus on südant stimuleerivad.
 Stimuleerivad lipolüüsi – rasvade lõhustamist kudedes; rasva tagavarade lõhustamist.
 Stimuleerivad KNS erutust-talitlust ja erutuse ülekannet närvilt lihasele
Ületalitlus - hüpertüreoos/türeotoksikoos


Enim levinud haigused:


 Graves’i haigus – organismis endas tekivad nn autoantikehad. Org enda valgud muutuvad justkui
võõrvalkudeks (antigeenideks) ja nende mõjul tekivad antikehad. Need antikehad seonduvad
kilpnäärme koe retseptoritega nii, nagu seda normaalselt teeb türeotroopne hormoon. Toimub
pidev kilpnäärme hormooni produktsioon (ületalitlus).
 Basedowi tõbi – kirjeldas ülemise haiguse tunnuseid, kuid ei osanud veel kirjeldada selle
tekkemehhanismi.


36
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
Tunnused:


- Põhiainevahetus on kiirenenud rohkem kui 20% normist. Sellest tulenevalt on kehatemp veidi normist
kõrgem, nahk on niiske ja roosakas. Võib esineda kõhnumine
- Südame töö on kiirenenud - tahhükardia - ja raskematel juhtudel ebakorrapärane.
- Emotsionaalne labiilsus – nende inimeste meeleolu muutub kergesti ja kiiresti. Võivad vihastuda ilma
erilise põhjuseta, nutma /naerma võivad hakata arusaamatul põhjusel.
- Käte värisemine
- Punnsilmsus e eksoftalmia
- Kaelal suurenenud kilpnääre e hõõtsik (võib esineda ka alatalitluse korral, ületalitluse korral võib olla
ka normaalsuuruses, hõõtsikut ei pruugi olla)
Alatalitus - hüpotüreoos


Kui alatalitlus tekib juba varases lapseeas, siis areneb kretinism.
Kui aga kujuneb välja täiskasvanueas, siis tekib müksödeem e limaturse.


Tunnused:
- limakoe ladestumine naha alla ja sellest tekib turses välimus.
- Nahk on suhteliselt kahvatu
- juuksed ja ihukarvad muutuvad hapraks ja murduvad kergesti.
- Põhiainevahetus on aeglustunud, kehakaal tavaliselt tõuseb
- Keha temp võib olla alanenud
- Vaimne töövõime alaneb
- Sugufunktsioon nõrgeneb kuni täieliku suguvõimetuseni (menstruatsioonitsükli ärajäämine/impotentsus)
Ravi: kui probleem on hüpotalamuse hüpofüüsis, siis asendusravi türeotroopse hormooniga. Kui põhjus on
kilpnäärmes endas, siis peab kilpnäärme hormooni (T3) ennast manustama.


4. Kõrvalkilpnäärmete hormooni (PTH) tähtsus organismi talitluses.

Kõrvalkirpnääre e paratüreoidnääre produtseerib parathormooni (paratüreoidhormoon – asendatud t tähega)
PTH. Selle hormooni funktsioon on reguleerida kaltsiumi ja fosfori ainevahetust. Tema vastandhormoon on
kilpnäärme kaltsitoniin. Ca tase veres on normaalselt 2,3-2,5 mmol/l. Sellel tasemel püütakse seda ka pidevalt
hoida. Kui tase langeb, hakkavad kõrvalkilpnäärmed rohkem PTH’d tootma.

5. Neerupealiste säsi-(adrenaliin) ja koorehormoonide (aldosteroon, kortisool) tähtsus

organismi talitluses.
Säsihormoonid


Neerupealiste säsist vabaneb verre põhiliselt adrenaliin ja nordadrenaliin. Nende toime efektorelunditele:


 Süda: kokkutõmmete sagedus ja ulatus suurenevad, erutuse juhtivus südames paraneb
 Veresooned: naha, limaskestade ja siseeelundite (v.a südame pärgarterid) veresooned ahenevad
 Hingamiselundid: bronhid ja bronhioolid laienevad, kopsude ventilatsioon paraneb
 Karvapüstitajalihased: kontraheeruvad, karvad tõusevad püsti
 Silmaava: kontraheerub, pupill laieneb
 Seedekulgla: mao- ja sooleseinte toonuse langus ja motoorika pidurdus
 KNS: aktiveerub alanevate juhteteede talitlus. Kaasub ärevus, sõrmede värin, kiirem hindamine


Aldosteroon mõjutab:


- neerudes nefronis torukeste süsteemis Na tagasiimendumist verre. Koos Na’ga imendub Henle
lingust verre tagasi ka osa vett.
- Suureneb Na imendumine peensoolest verre.


Kortisooli toime:


37
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
- mitmed ainevahetuslikud (meteboolsed) toimed. Need on eriti olulised just (osalise) nälgimise korral,
sest koristisooli sekretsioon siis intensiivistub ja allolevate variantide teel saab organism energiat
juurde.
o intensiivistub glükoneogenees (süsivesikute teke
lihasglükogeenist/aminohapetest/glütseroolist)
o lipolüüsi intensiivistumine
o valkude lammutamise intensiivistamine
- stimuleerib põletikuvastaseid protsesse organismis – vähendab põletiku tunnuseid. Eriti vähendab
põletiku korral tekkivat veresoonte läbilaskmist (turset)
- pidurdab antikehade teket – seetõttu kasutatakse kortisooli sisaldavaid preparaate seda allergiliste
reaktsioonide korral (siis on antikehade teke liiga aktiivne). Anafülaktilise šoki (allergia
ekstreemversioon) korral on kortisool elupäästja.
- Pidurdab lümfopoeesi (lümfotsüütide teket) – sest lümfotsüüdid osalevad omakorda antikehade tekkes
(vaata eelmist punkti)
- Mõjutab veresoonte tundlikkust vegetatiivse (sümpaatilise) NS suhtes – kortisool mõjul retseptorite
tundlikkus sümpaatilisele NS suureneb ja selleks, et sümp NS saaks üldse toimida, on kortisooli vaja.
Kui kortisooli liialt produtseeritakse, siis on sümp NS tundlikkus suurem ja nt vererõhk suurem.
Stressi mõiste, põhjused ja muutused organismi talitluses stressi puhul.
Stress on üldine adaptsioonisündroom. Välimiste ja sisemiste ärritajate mõjul tekkinud mittespetsiifiline
reaktsioon, mille eesmärgiks on organismi kohanemisvõime tugevdamine.


Stressi põhjustajad e stressorid (nii tugevate ärritajate mõjul kui ka nõrkade ärritajate kestval ja korduval
mõjul):


 Kestev külm/kuumus
 Trauma
Operatsioonid
 Kestev raske töö
Müra
Radiatsioon
 Hapnikuvaegus
 Normaalse ainevahetuse häirumine
 Valu
 Hirm


Stressi teke sõltub lisaks ärritajast ka organismi vastuvõtlikkusest stressori toime ajal, seda omakorda
mõjutavad


 Pärilikkus
 Vanus
 Sugu
 Varem üleelatu mõjud
 Erinevate tegurite koosmõju


Muutused organismis:


1) Hüpotalamuse-adenohüpofüüsi-neerupealiste koore aktivatsioon: hüpotalamuse
neurosekretoorsetes tuumades suureneb kortikoliberiini produktsioonstimuleerib adenohüpofüüfif
AKTH vallandumist verrestimuleerib neerupealise koortes kortisooli väljutust. Kortisool põhjustab:
a. Mitmed muutused org.ainevahetuses
i. Aminohapete, glükoosi, glütserooli ja vabade rasvhapete sisalduse tõus
ii. Suureneb võimalus glükoneogeneesi teel energia saamine
b. Veresoonkonna reaktiivsuse suurenemine sümpaatilise NS mõjutuste ja adrenaliini
suhtessüdame-vereringe kohastub kudede kõrgenenud nõudmistele O2 ja toitainetega
varustamise suhtes


38
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
c.Põletikuliste protsesside kujunemis osalevate ainete tekke pidurdus ja antikehade tekke
pidurdus: seega org loomulik kaitsevõime nõrgeneb
2) Sümpato-adrenaalsüsteemi aktivatsioon: tõuseb sümpaatilise NS toonussuurendab adrenaliini
vallandumist verrefight or flight reaktsioon
a. Lihastes ja maksas intensiivistub glükogeenist glükoosi teke: võimaldab glükoosi kiiret
kasutuselevõttu energia saamiseks.
b. Rasvkoes suureneb triglütseriinide (varurasv) lammutamine glütserooliks ja rasvhapeteks:
kasutatakse samuti maksa ja kudede poolt ära energia saamiseks
c. Väheneb skeletilihaste väsimus
d. südame minutimaht kiireneb
e. vere ümberpaigutus siseelundeist (v.a süda) skeletilihastesse
f. suureneb kopsude ventilatsioon
g. kõrgeneb vere hüübivus

6. Kõhunäärme hormoonide insuliini ja glükagooni funktsioon organismis. I ja II tüüpi

diabeedi olemus ja mõju ainevahetusele.
Insuliin ja glükagoon reguleerivad vere glükoosi taset. Kui glükoositase tõuseb (pärast söömist), siis hakkavad kõhunäärme B - rakud produtseerima insuliini. Selle mõjul vere glükoosi tase hakkab normi tagasi minema. Kui
glükoosi tase veres hakkab normaliseeruma, siis insuliini produktsioon väheneb ja glükoosi liigse languse ehk hüpoglükeemia vältimiseks hakatakse A - rakkude poolt produtseerima glükagooni. Selle mõjul hakatakse
maksas talletatud glükogeeni (tekkis eelnevalt insuliini mõjul) glükoosiks muutma ja see glükoos suunatakse
verre. Maksa glükogeeni varud ei ole suured (u 200 g; öö jooksul kasutatakse see tavaliselt ära – hommikuks
varud otsas, seetõttu peab hommikul kindlasti sööma). glükagoon on insuliini vastandhormoon, mis võimaldav
organismi reserve kasutusele võtta ja selleks tõstab ta vere glükoosi taset (reservidest).
I tüüpi diabeet e insuliinisõltuv e noorukite diabeet – kõhunääre ei produtseeri insuliini, tekkinud
insuliinipuudus on tagasipöördumatu, haigestutase alla 35 a, haigust leevendab insuliini süstimine.
II tüüp e vanemate inimeste/täiskasvanute e insuliinisõltumatu diabeet. Kõhunääre toodab insuliini vähe või
küllaldaselt, kuid organism ei suuda seda omastada. Haigestutakse vanuses üle 35 a. Raviks dieet, tabletid ,
harvem insuliinisüstid.

7. Suguelundite ja sugunäärmete üldiseloomustus.

Sugunäärmed on seganäärmed – neil on nii sise- kui välissekretoorne funktsioon.


Meessugunäärmeteks on testised, mille välissekretoorne funktsioon seisneb spermide produktsioonis,
sisesekretoorseks funktsiooniks on meessuguhormoonide produktsioon


- testosteroon

Suguelunditeks on testised, suguti ja seemnejuhad


Naissugunäärmeteks on munasarjad ja nende välissekretoorseks funktsiooniks on munaraku produktsioon,
sisesekretoorseks funktsiooniks aga naissuguhormoonide produktsioon (raseduse ajal produtseerib ka
platsenta)


- östrogeenid
o östradiool (kõige aktiivsem – avaldab enim mõju)
o östroon
o östriool (kõige vähem aktiivne)
- gestageenid
o progesteroon

Suguelunditeks on emakas, tupp ja munajuhad

* Mees- (testosteroon) ja naissuguhormoonide (östrogeenid, progesteroon) toimed organismis.

1) Naissuguhormoonid – on steroidhormoon, kuna sünteesitakse koleksteroolist

ÖSTROGEENID

39
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
 kasvu- ja puberteetieas
o kasvu soodustav mõju tütarlaste suguelunditele
o sekundaarsete sugutunnuste väljakujunemine
 kehaehitus – rasvkoe ladestumine rindadele ja puusadele (meestel ei ladestu)
 luustik – kitsamad õlad, laiemad puusd (meestel vastupidi)
 lihased – väiksem lihasmass (meestel suurem)
 tämber – naishääle tämber (meestel häälemurre)
 juuste- ka karvakasv – kehal naistel vähem intensiivsem kui meestel, juustega
vastupidi (naistel seotud hormoonide tootmisega, menopausi ajal juuksed
hõredamad; meestel ei ole juuste hõrenemine seotus hormoonide
alaproduktsiooniga); häbemepiirkonnas naistel kolmnurkse asetusega karvad,
meestel rombikujulise asetusega.
 Psüühika ja käitumine – seotud suguhormoonide asumisega ajus nendes
struktuurides, mis psüühikat ja käitumist mõjutavad.
 suguküpsuse perioodil
o verevoolu intensiivistumine munasarjades, mis soodustab munaraku küpsemist
o endomeetriumis (emaka limaskest) rakkude paljunemise ( mitoos ) ja vohamise
stimuleerimine
o müomeetriumis (emaka lihaste) kontraktsioonide tugevnemine ja sagenemine
o emakakaela kanali laenemine ja emaka suudme avanemine (et spermid suguühte ajal sisse
pääseksid)
o suureneb emakakaela lima sekretsioon; lima viskoossus väheneb ja pH nihkub aluselises
suunas (aitavad samuti kaasa spermide lihtsamale liikumisele)
o emaka limaskestas enne ovulatsiooni suureneb progesterooniretseptorite sünteesi tõus
emakas, mis valmistab emakas ette progesterooni toimeks.
o Munajuhade motoorika intensiivistumine (aitab spermidel ja munarakul liikuda)


 raseduse ajal
o emaka verevarustuse paranemine – vajalik loote arenguks
o kasvuprotsesside intensiivistumine ema organismis – emakas, tupes, piimanäärmetes,
veresoontes (samut vaja, et kasvav laps ära mahuks)
 ekstragenitaalsed toimed (väljaspool suguelundeid)
o Ca deponeerimine luukoes, toruluude epifüüside kinnikasvamine, kasvu pidurdus, üldine
lihaskasvu soodustav toime (puberteedieas kasvu pidurdumine, lihaste suurenemine)
o LDL (halb kolesterool) sünteesi langus ja HDL (hea kolesterool) sünteesi tõus, millest
tulenevalt püsib kolesterooli tase vereplasmas madalamana. Menopausi ajal see kaitsev toime
nõrgeneb ning on suurem oht südame-veresoonkonna haigustele (see on üks põhiline faktor,
miks naised meestest kauem elavad).
o Naha troofikat soodustav toime – kortsud tekivad tänu sellele hiljem, 50ndates (seetõttu
pannakse naissuguhormoone ka 50+ kreemide sisse, noored ei tohiks neid kasutad, kuna
muudavad suguhormoonide loomulikku produktsiooni-regulatsiooni).
o Mõju seksuaalsusele ja sotsiaalsele käitumisele

GESTAGEENID


Sünteesitakse munasarjas kollaskehas, samuti platsentas ja neerupealise koores. Sünteesitakse samuti
kolesteroolist. Toime ainult reproduktiivses perioodis:


 Viib emaka limaskesta sekretsioonifaasi – verevarustus paraneb, rakkudesse ladestuvad toitained (nt
glükogeen). See tähendab, et limaskesta valmistatakse ette viljastatud munaraku vastuvõtmiseks.
 Emaka lihaskesta toonus langeb, kontraktsioonidele vastuvõtlikkus langeb, oksütotsiini suhtes on
tundlikkus madal (oksütotsiin on see, mis kutsub esile emaka kokkutõmbeid nt sünnitustegevuse
alguses, seega kaitstakse loodet)
 Emakakaelakanali aheneb, lima viskoossus suureneb, pH happelises suunas (vastupidine östrogeenide
toimega, et loodet kaitsta)


40
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
 Koos östrogeenidega pärsib hüpofüüsi eessagaras FSH ja LH sekretsiooni, tänu sellele ei saa uus
munarakk hakata arenema liiga vara, enne kinnitumist emakaseinale.

Ekstragenitaalsed toimed


 Kehatemperatuur keha sisemuses tõuseb u 0,5 kraadi võrra

2) Meessuguhormoonid

 Sekundaarsete sugutunnuste väljakujunemine (vt ülevalt naise osa)
 Anaboolne toime valkude ainevahetusele – valgu sünteesi stimuleeriv mõju (seetõttu on meeste
lihaskude suurem naiste omast)


*Menstruatsioonitsükli iseloomustus – faasid ja regulatsioon.
Kujutab endast regulaarselt toimuvaid muutusi naise organismis, mis paralleelselt leiavad aset:

hüpotalamuses

hüpofüüsis
munasarjas
emaka limaskestas
suguhormoonide tasemes veres
tupe limaskestas
kehatemperatuuris


Muutuseid vaadatakse:

 I faas – follikulaarfaas – on erineva pikkusega (tsükkel võib varieeruda)
o Nt kui tsükkel kestab 35 päeva, siis ovulatsioon on 21.päeval (tsükli päevade arv - kollakeha
faas = ovulatsiooni algus)
 II faas – kollakeha faas – on stabiilne; 2 nädalat

 I faas – deskvamatsioon (menstruatsioonifaas) – päevad 1-5, vereerituse faas; sellega algab tsükkel.
 II faas – proliferatsioon – päevad 6-14 (kuni ovulatsioonini); algab siis, kui verejooks lakkab
 III faas – sekretsioon – päevad 15-28; langeb ajaliselt kollakehafaasiga kokku (I ja II faas langevad
follikulaarfaasiga kokku)


Enamasti on tsükkel 4 nädalat, aga võib olla ka 3 või 5 nädalat. Lubatud kõikumine loetakse +/- 2-3 päeva
(kokku siis 5-6 päeva).


Tsükli iseloomustus:
FSH mõjul hakkab küpsema folliikel ja selles uus munarakk. Folliikel ühtlasi produtseerib tõusvalt
östradiooli. Selle produktsioon saavutab oma haripunkti 12.-13. päeval (4 nädalase tsükli korral) ja põhjustab
hüpofüüsi eessagaras LH hormooni järsu tõusu. LH mõjul toimub ovulatsioon. Folliikel puruneb, munarakk
väljub. Edasi areneb munaraku väljatanud folliikel kollakehaks ja see produtseerib tõusvas koguses
progesterooni, lisaks ka östrogeene. Emaka limaskest viiakse sekretsioonifaasi, seega valmistatakse
viljastatud munaraku vastuvõtuks. Progesteroon koos östradiooliga pidurdavad hüpofüüsi eessagaras FSH
produktsiooni, mistõttu FSH tase on madal ja uus munarakk ei saa hakata arenema ja emaka limaskest saab
sekretsioonifaasis edasi olla. Kui viljastumist ei toimu, hakkab kollakeha alates 20-22 päevast taandarenema,
progesterooni tase hakkab langema ja emaka limaskest irdub taas. Hakkab uus tsükkel.
Viljastumist määravad tegurid.
Ovulatsiooni ajal küps munarakk väljub kõhuõõnde ja ta haaratakse sealt munajuhade narmaste e fimbriate
poolt ning suunatakse see munajuhasse. Munarakk püsib viljastumisvõimelisena kuni 24h, aga normaalse


41
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
viljastumine toimub tavaliselt esimese 12h jooksul pärast ovulatsiooni (munajuhas).
Kui suguühe on toimunud enne ovulatsiooni, siis spermid võivad olla munajuhas ootel juba 2 öp ja kui
ovulatsioon toimub, võib ka viljastumine toimuda.


Viljastumine : munajuhasse jõudnud spermatosoidid tungivad läbi munaraku välise kesta ja pärast seda, kui
üks spermatosoid on munaraku keskele jõudnud, blokeeritakse ülejäänutele sissepääs. Munajuhasse jõuab
tavaliselt 300-500 spermi. Spermid jõuavad munajuhasse väga kiiresti, see aeg võib maksimaalselt olla 5
minutit, aga suuremalt osalt tunni jooksul. Liikumisvõime sõltub:


 Sperma omadustest
 Spermatosoidide hulgast seemnevedelikus
 Tupe pH ja lima viskoossusest (muul ajal on pH happeline, aga enne ovulatsiooni ja selle ajal
öströ geenid muudavad pH aluseliseks ja lima viskoossus väheneb, et spermid ellu jääksid)


Sperma hulk ühe ejakulatsiooni ajal on 2–5ml ja 1 ml = 40–50 miljonit spermi. Kui spermide hulk/ml on alla

20 miljoni, siis selline sperma enam viljastusvõimeline ei ole.

Spermide liikumisvõime on optimaalne umber 24h, aga püsib kuni 48h (on veel liikumisvõ imeline ) ja
maksimaalselt (üksikud juhud) isegi 4-5 öp (siis enam liikmisvõimeline pole)


Seega, maksimaalselt on viljastumine võimeline siis, kui spermid on munajuhas 2 öp enne ovulatsiooni
ja 1 öp peale ovulatsiooni.
Sugunäärmete üle - või alatalitlusega seotud häired.
 Gonadotroopsete hormoonide (FSH ja LH) üle- ja alaproduktsioon
o Üleproduktsioon lapseeas – varase suguküpsuse saabumine
o Alaproduktsioon lapseeas – sugunäärmete alaareng
 Poistel krüptorhism – munandid ei lasku munandikotti
 Adiposo-genitaalne sündroom
 Hüpogenitalism e sugunäärmete alaareng
 Rasva ladestumine põhiliselt kõhu alaosas ja puusade ülaosas.
 Suguküpsus hilineb
 Adrenogenitaalse sündroomid – tekivad kas meessuguhormoonide või östrogeenide
liigprodutseerimisest neerupealise koores.
 Heteroseksuaalne sündroom
 Isoseksuaalne sündroom
o Östrogeenide liigprodut.naissugupoolel
 Tütarlaste varane suguküpsus
 Meestel feminiseerumine – sekundaarsed meessugutunnused kaovad ja ilmuvad
sekundaarsed naissugutunnused
o Androgeenide liigproduktsioon neerupealise koores
 Sugunäärmete alaareng – meestel kuni suguvõime kaoni, naistele tekivad meestele
omased sekundaarsed sugutunnused


XI. Immuunsus ja selle liigid.
1. Antigeenid ja antikehad ning nende osalus organismi kaitsereaktsioonides ja
haiguslikes protsessides.
Immuunsus ja selle liigid: organismi eriseisund, mis kindlustab tema vastupanuvõtmatuse väliskeskkonna
kahjulike tegurite suhtes/organismis endas tekkinud võõrstruktuuride suhtes.


1. Loomulik immuunsus – küllaltki püsiv
a. Liigispetsiifiline
b. Individuaalne – kindlustatakse emalt platsenta kaudu edastavate antikehadega
2. Omandatud immuunsus


42
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
a. Loomulikult omandatud – tekib mingi haiguse põdemise käigus või selle järgselt. Võib
tekkida ka kokkupuutel haigustekitajaga ilma haigustunnuste avaldusmiseta.
b. Kunstlikult omandatud
i. Aktiivne – organism ise töötab välja organismi viidud nõrgestatud haigustekitaja
mõjul kaitsekehad. Nii töötavad vaktsiinid
ii. Passiivne – organismi viiakse immuunseerumitega valmis kaitsekehad. Seda tehakse
siis, kui teadaolevalt immuunsus puudub, vaktsineeritud pole, kuid tõenäosus
haigestuda on suur. N: marutaudi või teetanuse vastased vaktsiinid


Antigeenid ja antikehad: mõlemal on oluline osa immuunsuse kujunemises. Antigeenid – potentsiaalsed
haiguslike muutuste tekitajad (mikroobid, viirused , võõrkehad). Nende mõjul tekivad organismis
immuunsüsteemi osavõtul spetsiifilised kaitsekehad – antikehad.


1. Immuunsüsteem tunneb ära organismile mitteomased rakud vms
2. Pärast äratundmist käivitab organism rea kaitsemehhanisme
3. Antikehad astuvad kontakti oma antigeeniga
4. Tekib kompleks antigeen-antikeha, see kataboliseerub ehk lõhustub
5. Antigeen kaotab oma patogeense mõju
6. Konkreetsele antigeenile tekib vastav konkreetne antikeha!
Fagotsütoos: õgirakud e makrofaagid e fagotsüüdid haaravad mikroobi ja viivad selle raku tsütosooli sisse.
Fagotsüüt aktiveerub (suureneb selle O2 ja glükoosi tarbimine), samuti selle ensüümid. See viib õhitud
mikroobide membraanide lammutamiseni ja mikroobi likvideerimiseni.


2. Allergia ja anafülaksia mõiste. Sensibiliseerimine ja desensibiliseerimine. Allergiliste
haiguste profülaktika ja ravi põhimõtted. Toiduallergia.
Allergia: olukord, kus korduv kokkupuude antigeeniga kutsub esile ülemäära tugeva reaktsiooni, mis
kahjustab organismi. Ülitundlikkus mingi ärritaja suhtes. Allergeeniks võivad olla viirused, mikroobid,
kunstlikud keemilised ained..


Anafülaksia: üks allergilise reaktsioonide vormidest, mis ilmneb eriti tugeval kujul. Kujuneb tavaliselt välja
organismile mitteomase valgu suhtes. Nt ravimipreparaadid, ka AB. Anafülaktiline šokk tekib pärast
kokkupuudet allergeeniga juba 2-3 minut jooksul, järsk vererõhu langus ja teadvuse kadu viivad organismi
eluohtlikku seisundisse.


Sensibiliseerimine: ülitundlikkuse kujunemine, mis tekib kokkupuutel allergeeniga. Allergilise seisundi teke.
Selleks on vajalik teatud peiteperiood


Desensibiliseerimine: seisundist välja toomine (nt anafülaktilisest šokist)


Toiduallergia: ülitundlikkus mingi toidus sisalduva aine suhtes, mis osutub allergeeniks ja mille mõjul tekivad
vastavad antikehad.


 Sageli tekib juba lapseeas (seedekulgla infektsioonid )
 Tagajärg: toitained jäävad soolestikus lõhustamata ja verre imenduvad osaliselt lõhustatud toitained
(eriti halb, kui tegu on lõhustamata valkudega) veres hakkavad ringlema võõrvalgudtekivad
antikehad ja organism on sensibiliseeritud.
 Sagedasemad tekitajad: lehmapiim, kanamunad, kalad , maasikad, vaarikad..


Allergiliste haiguste profülaktika ja ravi põhimõtted:


 Laps võib senisibiliseeruda juba emapiimaga saadud antikehadega. Ema allergiat teades tuleb olla
ettevaatlik või vältida kontakti ema allergeenidega
 Allergilise reaktsiooni ilmnemisel kasutada
o antihistamiinseid ravimeid (Claritine) o Glükokortikoidid - neerupealiste koore hormoonpreparaadid. Kindlasti peab kasutama
anafülaktilise šoki korral, kõri turse või hingamisteede tugeva turse korral. Inimesed, kes


43
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
teavad oma allergiaid, peaksid seda igaks juhuks endaga kaasas kandma (eriti minnes
kohtadesse, kuhu kiirabi piisavalt kiiresti jõuda ei pruugi)
o Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid – tavaliste põletikunähtude vähendamiseks o Desensibiliseeriv ravi - määratakse/viiakse läbi allergoloogi juhendamisel
 Toiduallergia korral on oluline teada saada allergeen , et osata seda vältida. Selleks süüakse mõne
päeva jooksul samu toite, kus ainete sisaldus ei ületa kolme erinevat toiduainet ning valitakse uus
toiduainete kombinatsioon seni, kuni põhjuslik toiduaine(d) on leitud.





44

-13200% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #1 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #2 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #3 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #4 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #5 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #6 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #7 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #8 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #9 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #10 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #11 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #12 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #13 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #14 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #15 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #16 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #17 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #18 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #19 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #20 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #21 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #22 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #23 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #24 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #25 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #26 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #27 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #28 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #29 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #30 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #31 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #32 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #33 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #34 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #35 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #36 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #37 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #38 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #39 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #40 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #41 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #42 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #43 1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia #44
50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 44 lehte Lehekülgede arv dokumendis
2018-03-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti
12 laadimist Kokku alla laetud
0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
ere Õppematerjali autor

Lisainfo

eripedagoogika bakaeksami kordamisküsimused, -vastused.
vatsake , veresoon , veri , arter , peaaju , luud , vereringe , seljaaju , rütm , patoloogiline anatoomia

Sisukord

  • NORMAALNE JA PATOLOOGILINE
  • ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA
  • ARFS. 01.078
  • Lihaste väsimus ja selle kõrvaldamise võimalused
  • Eesmistes sarvedes
  • Tagumistes sarvedes
  • Ülenevad juhteteed
  • Alanevad juhteteed
  • Kui ühendus pea- ja seljaaju vahel katkeb
  • Piklikaju
  • Hüpotaalamuse seos hüpofüüsiga
  • Hüpofüüs
  • Keskajus
  • peaaju koorest
  • kiiru e.parietaalsagar
  • kukla e.oktipitaalsagar
  • oimu e.temporaalsagar
  • Tsentraalvagu
  • selle alla jäävatest
  • Kõne mehhanism
  • Sümpaatiline NS
  • Parasümpaatiline NS
  • Metasümpaatiline e enteraalne(soole)
  • Preganglionaarne neuron
  • ehk postganglionaarse neuroni keha
  • Sümpaatiline piirväät
  • Kõhuõõnes
  • Alfa
  • Beeta
  • Sümpaatilise
  • Mõju südamele
  • Veresooned
  • Hingamine
  • Vere hüübimine
  • Karvapüstitaja lihased
  • Seedeelundite talitlus
  • Vere glükoosisaldus
  • Lipolüüs
  • Mehe suguelundid
  • Kusepõis
  • Parasümpaatiline NS
  • N-koliinoretseptorid
  • M-koliinoretseptorid
  • Parasümpaatiline
  • Südametegevus
  • Seedeelundite veresooned
  • Skeletilihaste ja aju veresooned
  • Hingamine
  • Seedenäärmete talitlus
  • Kusepõis
  • Atsidoos
  • Alkaloos
  • Veregrupp
  • Antigeenid
  • Antikehad
  • Suuremas koguses tohib üle kanda vaid sama grupi verd
  • Südame tipp
  • Endokard
  • Südameklapid
  • Müokard
  • Vasaku vatsakese müokard
  • Parema vatsatsakese müokard
  • Perikard
  • Perikardi õõs
  • Täiskasvanul
  • Südame klapid
  • Hõlmased klapid e atrioventikulaarklapid
  • Poolkuuklapid
  • Südame ealised iseärasused
  • Südamerikked (kaasasündinud)
  • Suur vereringe
  • Süstol
  • Diastol
  • Start: Kodade süstol
  • Vatsakeste süstol
  • Löögisagedus
  • Löögimaht
  • Minutimaht
  • Minutimaht = löögimaht x sagedus
  • Südame rütmi muutused
  • Hingamise arütmia
  • Tahhükardia
  • Bradükardia
  • Ekstrasüstol
  • Blokaad
  • Südame kodade/vatsakeste fibrilatsioon e virvendus
  • Normaalne vererõhk
  • Kõrge-normaalne vererõhk
  • Otseselt
  • Kaudselt
  • Korotkovi meetod
  • Riva-Rocci
  • Pulsi teke
  • Kodararter
  • Unearter
  • Oimuarter
  • Pulsi defitsiit
  • Isheemiatõbi
  • Stenokardia
  • Müokardi infarkt
  • Südame- ja veresoonkonna puudulikkuse üldised tunnused
  • Hüpotoonia
  • Hüpertoonia tõbi
  • Miks on kõrge vererõhk halb?
  • Hüpertoonia mittemedikamentoolsed võimalused
  • Kõri
  • Trahhea ja bronhid
  • Kopsud
  • Hingamislihased
  • Hingamise abilihased
  • Sissehingamisel
  • Väljahingamisel
  • Gaasivahetustsoon
  • Vere hapnikusisalduse määrab
  • Süsinikdioksiidi transport verega
  • Tsentraalne rütmogenees
  • kemosensorid
  • termosensorid
  • valusensorid
  • Madalam
  • Kõrgem
  • Sülg
  • Koostis
  • Sülje funktsioonid
  • Sülje eritumise regulatsioon
  • Käivitavaks
  • Pidurdajaks
  • Ehitus
  • Toitkört e küümus
  • Maomotoorika
  • Maomahla sekretsiooni regulatsioon
  • Kaksteistsõrmiksoole kemosensorid
  • Peensoole motoorika
  • Imendumine
  • enterotsüüdid
  • Kõhunääre
  • proteaasid
  • lipaasid
  • Kõhunäärmenõre sekretsiooni regulatsioon
  • Maksa funktsioonid
  • Välissekretoorne funktsioon
  • Sisesekretoorne funktsioon
  • Detoksikatsiooni funktsioon
  • Vereplasma valkude süntees
  • Glükoosi muutumine glükogeeniks
  • Glükoneogenees
  • Sapi teke
  • Sapi koostis
  • Sapi omadused ja funktsioonid
  • Roojamine e defekatsioon
  • Laiem mõiste
  • Kitsam mõiste
  • Põhiainevahetus
  • Määramine
  • Hindamine
  • Normaalne glükoositase 3,3-6,1 mmol/l
  • Protsessi
  • Kilpnäärme hormoonide
  • Hüpoglükeemia
  • Hüperglükeemia
  • Ööpäevane vajalik kogus: 0,8g valku 1kg kehamassi kohta
  • Valgu miinimum
  • Valgu füsioloogiline miinimum
  • Valgu optimum
  • Moodustavad keskmiselt 10-20% kehakaalust (normaalne)
  • Ööpäevane vajalik kogus: 80-90g
  • Naatrium ja kaalium
  • Kaltsiumisoolad (kaltsium)
  • Fosfor(happesoolad)
  • Magneesium
  • Väävel
  • Tsink
  • Mangaan
  • Koobalt
  • Fluor
  • Räni
  • Veetasakaal
  • Saadud ja eritatud vee hulgad peavad olema võrdsed
  • Dehüdratsioon
  • Tursed
  • Janu
  • Vitamiinid
  • Hüpovitaminoos
  • Avitaminoos
  • Defitsiidi tekkepõhjused
  • A vitamiin
  • B vitamiin
  • B2 vitamiin
  • B12 vitamiin
  • C vitamiin
  • D vitamiin
  • E vitamiin
  • K vitamiin
  • Toituge mitmekülgselt ja tasakaalustatult
  • Õiged kogused
  • Väherasvased toiduained
  • Tervislikud toiduvalmistamise viisid
  • Piira maiustuste ja karastusjookide tarbimist
  • Päevas tuleb süüa mitu korda
  • Normaalseks küllastustunde tekkeks
  • Taimetoitluse puudused
  • Soojusteke
  • Soojuse äraandmine
  • Kaitsereaktsioon mahajahtumise korral
  • Hüpotermia
  • Kaitsereaktsioon ülekuumenemise korral
  • Hüpertermia
  • Iseärasused lastel
  • Neerud on
  • Neerude funktsioonid
  • Esmasuriin – Ultrafiltratsioon
  • Lõplik uriin – tagasiimendumine
  • Suur vere mahu ja vererõhu langus
  • Kuhu toimib
  • Seega
  • Täitumine
  • Tühjenemine
  • Hüpotalamo-hüpofüsaarsüsteem
  • Hüpotalamuse hüpofüsiotroopne ala
  • Adenohüpofüüs ja selle hormoonid (1. alasüsteem)
  • Neurohüpofüüs ja selle hormoonid (Hüpotalamo-hüpofüsaarsüsteemi 2.alasüsteem)
  • Funktsioonid
  • Trijoodtüroniin (T
  • Tetrajoodtüroniin (T
  • endise nimega türoksiin)
  • Kaltsitoniin (türeokaltsitoniin)
  • Ületalitlus – hüpertüreoos/türeotoksikoos
  • Graves’i haigus
  • Basedowi tõbi
  • Tunnused
  • Alatalitus – hüpotüreoos
  • Kortisooli
  • Stress
  • Stressi põhjustajad e stressorid
  • Stressi teke
  • Muutused organismis
  • Hüpotalamuse-adenohüpofüüsi-neerupealiste koore aktivatsioon
  • Sümpato-adrenaalsüsteemi aktivatsioon
  • I tüüpi
  • II tüüp
  • Meessugunäärmeteks on
  • Suguelunditeks
  • Naissugunäärmeteks
  • Suguelunditeks on
  • Naissuguhormoonid
  • Meessuguhormoonid
  • A) munasarja tsüklitena
  • B) emaka limaskesta muutuste põhjal
  • Enamasti
  • Tsükli iseloomustus
  • miljoni
  • Gonadotroopsete hormoonide
  • Adiposo-genitaalne sündroom
  • Immuunsus ja selle liigid
  • Omandatud immuunsus
  • Antigeenid ja antikehad
  • Konkreetsele antigeenile tekib vastav konkreetne antikeha
  • Fagotsütoos
  • Allergia
  • Anafülaksia
  • Sensibiliseerimine
  • Desensibiliseerimine
  • Toiduallergia
  • Allergiliste haiguste profülaktika ja ravi põhimõtted

Teemad

  • Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa
  • Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
  • ARFS. 01.078
  • I. Luud ja lihased
  • Luude ehitus, kasv ja seda mõjustavad tegurid. Luustumise ja kasvu häired ning nende
  • võimalikud põhjused
  • luukoest
  • osteoklastide
  • kondrotsüütide
  • hormoonide
  • somatomediinid
  • kretinism
  • suguhormoonid
  • luustuvad
  • akronid
  • kõrvalkilpnäärme hormoonid
  • vitamiin D3 hormoon
  • kanarind
  • tagajärg gigantism
  • Lapse pikkuse ja kaalu hindamine
  • (5cm x
  • vanus aastates)
  • Ainevahetusprotsessid lihastes töö ajal. Töö ja selle efektiivsus aeroobsetes ja anaeroobsetes
  • tingimustes
  • aeroobselt
  • glükoosi täielikul oksüdatsioonil
  • anaeroobselt
  • Lihaste väsimus ja selle kõrvaldamise võimalused
  • absorptiivne periood
  • Postabsorptiivne
  • glükogeenist
  • glükoneogeneesi
  • Puhkus
  • Energiavarude täiendamine söömise kaudu
  • Massaaž
  • Lihase töö
  • Saun
  • lihased
  • on klapid
  • negatiivne rõhk südames ning rindkeres
  • II. Närvisüsteem
  • Närvisüsteemi üldine jaotus
  • vegetatiivne
  • Seljaaju ehitus ja funktsioonid. Seljaaju juurte funktsioonid
  • tservikaal
  • torrakaal
  • lumbaal
  • sakraal
  • hallollusest
  • sarvi
  • motoneuronite
  • valgeollusest
  • sammasteks
  • väädid
  • juured
  • Piklikaju ja ajusild, ehitus ja funktsioonid
  • Kõige tähtsam piklikaju keskus
  • Sild
  • tagaaju
  • Vaheaju ehitus ja funktsioonid: taalamuse ja hüpotaalamuse funktsioonid
  • taalamus
  • hüpofüüsiga
  • küllastus –ja näljakeskuseks
  • Küllastuskeskus
  • näljakesku
  • signaalid
  • hormonaalselt
  • angiotensiin 2
  • hüpofüüsi varre
  • hüpotaalamu-hüpofüsaalsüsteemi
  • Peaaju närvid (12 paari) ja nende funktsioonid
  • nelja silmamuna liigutajat lihast kuuest
  • ripslihast
  • punatuum ja mustaine
  • Suuraju koor ja selle keskused (sensoorsed ja motoorsed): erinevate keskuste lokalisatsioon
  • ja funktsioonid. Kõnekeskuse struktuur. Kõne neurofüsioloogiline mehhanism
  • peaaju koorest
  • rakukehad ja jätked
  • sopilise ehitusega
  • neli sagarat
  • otsmiku e.frontaalsagar
  • kiiru e.parietaalsagar
  • kukla e.oktipitaalsagar
  • oimu e.temporaalsagar
  • ajukaarte
  • Broadmani väljade kaart
  • basaalganglionitest
  • sensoorsed keskused
  • somatosensoorne
  • maitsmiskeskus
  • haistmiskeskus
  • nägemiskeskus
  • kuulmiskeskus
  • teatud heli
  • tugevusega
  • müradele
  • sama poole kõrva
  • üheaegsele mõlemast kõrvast pärit
  • kahjustusel
  • seosed
  • kõnekeskusega
  • b)motoorsed keskused
  • somatomotoorne
  • kogu keha tahtelisi liigutusi
  • projetseerub
  • kõnekeskus
  • motoorne kõnekeskus
  • sensoorne kõnekeskus
  • teisane ehk sekundaarne motoorne ala
  • Elektroentsefalograafia kui aju talitluse uurimismeetod. EEG rütmide iseloomustus
  • Objektiivne näitaja ajukoore talitlusest
  • biovoolud
  • elektroodid
  • indiferentne
  • elektroentsefalograafile
  • elektroentsefalogramm
  • erineva kuju, tugevuse ja sagedusega laineid
  • rütmiks
  • alfa rütm
  • ajukoore puhkeseisundit
  • kinniste silmadega
  • beeta rütm
  • madalama amplituudiga
  • ajukoore aktiivset seisundit
  • alfa rütmi depressiooniks
  • orientatsioonirefleksi
  • teeta rütm
  • sügava
  • delta rütm
  • sügavat ajukoore
  • pidurduse
  • gamma rütm
  • Vegetatiivse närvisüsteemi ehitus ja funktsioonid: sümpaatilist ja parasümpaatilist
  • närvisüsteemi aktiveerivad tegurid; sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi poolt
  • vahendatavad toimed elunditele
  • ganglionis
  • efektorini
  • rinna- ja nimme segmentide külgmistes sarvedes
  • ja 3 ganglionis (põimikus)
  • noradrenaliin ja adrenaliin
  • adrenoretseptoriteks
  • närvisüsteemi
  • toimed
  • elunditele
  • emotsionaalse ja füüsilise pinge korral
  • Mõju südamele
  • Veresooned
  • Hingamine
  • Vere hüübimine
  • Silmaava e pupill
  • Karvapüstitaja lihased
  • Seedeelundite talitlus
  • Vere glükoosisaldus
  • Lipolüüs
  • Mehe suguelundid
  • Kusepõis
  • ajutüves
  • piklikusajus, sillas ja keskajus
  • atsetüülkoliin
  • koliinoretseptorid
  • erutumine
  • mõju
  • söömise järgselt
  • Südametegevus
  • Seedeelundite veresooned
  • Hingamine
  • Seedenäärmete talitlus
  • Peenis
  • Silmaava e pupill
  • Kusepõis
  • III. Veri
  • Vere ülesanded. Vere hulk ja koostis. Erinevate vormelementide liikide funktsioonid
  • Vere ülesanded. Erinevate vormelementide liikide funktsioonid
  • Vere hulk ja koostis, selle ealised iseärasused lastel
  • ja verelibledest
  • Vereplasma
  • Vereplasma ülesanded
  • Verelibled
  • erütrotsüüdid
  • Ülesanne
  • ülesanne
  • leukotsüüdid
  • Ülesanded
  • trombotsüüdid
  • valge
  • punase trombi ehk lõpliku
  • verehüübe teke
  • Vereplasma osmootne rõhk ja vere pH kui organismi põhilisemad homöostaasi
  • näitajad. Mis võib mõjutada organismis osmootset rõhku ja happe-leelis tasakaalu
  • pH-d) ? pH nihked - alkaloos ja atsidoos
  • Osmoos on lahusti difusioon läbi poolläbilaskva membraani
  • osmootseks rõhuks
  • onkootne rõhk
  • Hüpotooniline lahus
  • Hüpertooniline lahus
  • Isotooniline lahus
  • Hemolüüs
  • sureb
  • 365
  • Veregrupid: erinevatesse veregruppidesse kuuluvust määravad tegurid, veregruppide
  • määramine ja nendega arvestamine. Reesusfaktori ja reesuskonflikti olemus
  • A- ja B-antigeenid
  • anti-A ja anti-B antikehad
  • aglutinatsioon
  • on veri reesuspositiivne (Rh), kui see antigeen aga
  • puudub, on veri reesusnegatiivne (rh)
  • Vere ülekanne
  • Raseduse füsioloogia ja sünnitusabi
  • IV. Süda ja veresooned
  • Südame ehitus ja selle ealised iseärasused. Kaasasündinud südamerikked
  • tiputõuge
  • kesta
  • seega laps ei tohiks väga
  • tugeva vastupidavusalaga tegeleda, kuna süda koormatakse üle)
  • neljast kambrist
  • kojast
  • vatsakesest
  • parema poole
  • vahesein
  • mitraalklapp
  • ovaalakna
  • Botallo juha
  • Tähtis on varane diagnoos, sest operatsiooni teel on võimalik rike
  • kõrvaldada
  • stenoos
  • vereringe puudulikkus
  • Suur ja väike vereringe
  • aorti
  • kapillaarideks
  • hapnikurikas veri
  • veenuliteks
  • alumisse õõnesveeni
  • südame paremasse kotta
  • paremasse vatsakesse
  • kopsuarterisse
  • paremaks ja vasakuks kopsuarteriks
  • kopsualveoolide
  • veenideks
  • vasakusse kotta
  • Südame erutustekke ja -juhte süsteem
  • Südame tsükli iseloomustus. Südame toonid
  • kahefaasiline
  • kokkutõmmete sagedusest
  • aordis
  • kopsuarteris
  • klappide
  • Start: Kodade süstol
  • diastol
  • Vatsakeste süstol
  • südame 1.toon e süstoolne toon
  • rõhust suurtes veresoontes
  • aorti
  • diastol
  • südame 2. toon e diastoolne toon
  • Südame löögisageduse, löögi- ja minutimahu mõisted. Südame rütmi muutused
  • tahhükardia
  • kompensatoorne paus
  • refraktaarsus
  • Vererõhk ja selle mõõtmine
  • südame kui pumba
  • veresoonte seinad
  • veresooni läbides
  • arterites
  • e süstoolne rõhk
  • diastoolne rõhk
  • arterioolides
  • rõhk langeb
  • kapillaarid
  • Veenides
  • imeva pumbana
  • pulsirõhk
  • küünararteril
  • oletatavast
  • Korotkovi toonid
  • maksimaalse süstoolse rõhu suurusele
  • diastoolsele rõhule
  • meetod
  • Pulss ja selle mõõtmine
  • venoosset
  • Pulsi teke
  • palpeerida
  • südame löögisageduse järgi
  • Südame klapirikked
  • südame sisekesta põletik
  • endokardiid
  • südame toonid
  • Südame isheemiatõbi, stenokardia ja müokardi infarkt – nendega seotud patoloogilise protsessi
  • olemus ja peamised tunnused
  • müokardiit
  • hüpertroofia
  • Südame- ja veresoonkonna puudulikkuse üldised tunnused
  • Hüpo- ja hüpertoonia mõiste ning põhjused
  • kogu aeg suurema koormusega
  • aju insuldi
  • Hüpertoonia mittemedikamentoolsed võimalused
  • V. Hingamine
  • Hingamiselundkonna struktuur. Sisse- ja väljahingamise mehhanism
  • ninaõõs
  • nina kõrvalkoopad e põskkoopad
  • diafragma
  • õhuhapnik
  • süsinikdioksiid
  • rindkere mahu
  • ülemised hingamisteed
  • alumised hingamisteed
  • intrapulmonaarne rõhk
  • passiivne
  • väljahingamine
  • Gaasivahetus kopsudes ja kudedes. Kuidas toimub gaaside transport veres?
  • lahustunult
  • seotult valkudega
  • vesinikkarbonaadina
  • Hingamise regulatsioon ja selle iseärasused lastel: hingamiskeskus ja seda mõjutavad
  • tegurid. Vastsündinu esimese sissehingamise mehhanism
  • hingamiskeskus
  • inspiratoorsed neuronid
  • ekspiratoorsed neuronid
  • motoneuronid
  • perifeersetelt retseptoritelt
  • mehhanosensorid
  • kemosensorid
  • termosensorid
  • valusensorid
  • ventilatsioon
  • Südame minutimaht
  • Madalam
  • Mägitõbi
  • Kõrgem
  • kessoontõbi
  • VI. Seedimine
  • Seedeelundkonna struktuur ja funktsioonid
  • see ongi
  • Seedeensüümid
  • Seedimine suuõõnes: hammaste ja süljenäärmete funktsioon. Sülje hulk, koostis ja
  • omadused
  • väikseid
  • süljenäärmeid
  • Hulk
  • anorgaanilisi aineid
  • orgaanilist
  • a(alfa)-amülaasi
  • lingvaallipaasi
  • mutsiin
  • Sülje funktsioonid
  • Sülje eritumise regulatsioon
  • vasoaktiivne intentinaalne polüpeptiid (VIP)
  • Seedimine maos: maonõre koostis, omadused ja eritumise regulatsioon
  • Ehitus
  • maomahla ensüümide
  • soolhapet
  • pepsiinid
  • lipaasid
  • Maomahla sekretsiooni regulatsioon
  • aju- e kefaalfaas
  • mao- e gastraalfaas
  • gastriini
  • soole- e intestinaalfaas
  • Mehhanosensorite
  • sekretiin
  • Peensooles toimuvate protsesside iseloomustus: toitainete lõplik lõhustamine pankrease nõre
  • sapi ja peensoole ensüümide poolt, imendumine
  • peensoolenäärmete
  • tühi- ja niudesooles
  • disahhariide lõhustavaid ensüüme
  • membraanseedimine
  • Peensoole motoorika
  • Soolehattude liigutused
  • Sooleseina lihaskihtide segmentatsiooni- ja pendelliigutused
  • Peristaltilised lained
  • veeslahustuvate
  • lõhustumisproduktide lõppastmena
  • suuõõne limaskest
  • mao limaskest
  • peensoole limaskest
  • enterotsüüdid
  • kõikide toitainete lõhustamiseks
  • proteaasid
  • lipaasid
  • amülaasid
  • inaktiivsel kujul
  • iseseedumise
  • Kõhunäärmenõre sekretsiooni regulatsioon
  • ajufaas
  • b) maofaas
  • c) soolefaas
  • Maksa funktsioonid
  • Maksa funktsioonid
  • lipaasi
  • Glükoneogenees
  • sapipõide
  • Sapi koostis
  • Sapi omadused ja funktsioonid
  • Jämesooles toimuvate protsesside iseloomustus. Defekatsioon, selle tahteline kontroll
  • vee tagasiimendumine
  • diarröa
  • käärimine
  • väljaheide
  • sulgur- e sfinkterlihase
  • päraku
  • VII. Aine- ja energiavahetus
  • Aine- ja energiavahetuse mõiste ning tähtsus.. Põhiainevahetuse (PAV) mõiste ja hindamine
  • Harris – Benedicti tabelite abil
  • Kitsam mõiste
  • bioloogilise oksüdatsiooni
  • astmeliselt
  • soost, vanusest, kehamassist, pikkusest, sisesekretoorsete näärmete
  • talitlusest
  • Määramine
  • Hindamine
  • Süsivesikute tähtsus organismi talitluses
  • Vere glükoosisisalduse regulatsioon
  • Glükoosiretseptorid
  • insuliin
  • Protsessi
  • glükagoon
  • adrenaliin
  • kasvuhormoon
  • Hüpo- ja hüperglükeemia mõiste ja põhjused
  • raske füüsiline/vaimne koormus
  • söömata olek/nälgimine
  • insuliini süstimine
  • hüpoglükeemiline kooma
  • tugev väsimus
  • Tugev näljatunne
  • Osadel ka peavalu
  • Kooma puhul
  • suhkrutõbi e diabeet
  • Ravi
  • Valkude tähtsus organismi talitluses
  • Valkude tarve - valgu miinimumi ja optimumi mõiste ja suurus
  • Lipiidide tähtsus organismi talitluses
  • Mineraalainete ja vee tähtsus organismi talitluses. Organismi ööpäevane veebilanss
  • intratsellulaarseks
  • estratsellulaarseks
  • 2-2,8 liitrit vett ööpäevas
  • endogeense veena
  • higiga, väljahingatud õhuga, väljaheidetega
  • Vitamiinide mõiste ja tähtsus organismis. Hüpo- ja avitaminooside mõiste ja võimalikud
  • tekkepõhjused
  • Defitsiidi tekkepõhjused
  • Toitumuslikud
  • Füsioloogilised
  • Toitumise põhinõuded ja normid. Taimetoitlusega seotud probleemid
  • Toituge mitmekülgselt ja tasakaalustatult
  • Õiged kogused
  • Väherasvased toiduained
  • Tervislikud toiduvalmistamise viisid
  • Piira maiustuste ja karastusjookide tarbimist
  • Päevas tuleb süüa mitu korda
  • Normaalseks küllastustunde tekkeks
  • Taimetoitluse puudused
  • väikse toiduenergiaga
  • asendamatute aminohapete kättesaamisega
  • valkude kättesaamisega
  • vitamiinide defitsiit
  • raua
  • joodi ja tsingi saamise ning omastamisega
  • ei ole täistaimetoitlus sobilik
  • lastele, rasedatele, rinnaga toitvatele emadele
  • Termoregulatsioon – keemiline ja füüsikaline. Kuidas organism väldib mahajahtumist või
  • ülekuumenemist? Termoregulatsiooni iseärasused lastel
  • homöotermne
  • keemiline termoregulatsioon
  • eksotermsetes reaktsioonides toitainete bioloogilisel oksüdatsioonil
  • füüsikaline termoregulatsioon
  • soojusjuhtivuse
  • ja konvektsiooni
  • keha pinnalt vee aurutamisele
  • kuluva soojuse abil
  • Kaitsereaktsioon mahajahtumise korral
  • Kaitsereaktsioon ülekuumenemise korral
  • Iseärasused lastel
  • VIII. Eritumine
  • Neerude funktsioonid
  • Neerude funktsioonid
  • Esmas- ja lõpliku uriini teke
  • Esmasuriin – Ultrafiltratsioon
  • valgud
  • liitrit
  • neerutorukestesse
  • liitrit
  • 1,5
  • liitrit
  • Antidiureetilise hormooni osa uriini tekke regulatsioonis
  • osmootsest rõhust
  • Kuhu toimib
  • neerudes nefroni kogumistorukesed
  • ahenevad arterioolid
  • Kusepõie täitumine ja tühjenemine
  • kusepõide
  • Täitumine
  • plastiline toonus
  • 500ml
  • väline, tahtele
  • alluv vöötlihaseline sulgurlihas
  • Tühjenemine
  • parasümpaatilise närvisüsteemi mõju
  • tahteliselt
  • X. Sisesekretsioon
  • Hüpotalamo-hüpofüsaarsüsteem. Neurohüpofüüs ja selle hormoonid – ADH ja oksütotsiin
  • Adenohüpofüüs ja selle hormoonid – AKTH, türeotroopne hormoon, gonadotroopsed
  • hormoonid FSH ja LH; prolaktiin, kasvuhormoon – nende funktsioonid
  • hüpofüüsi
  • liberiine
  • statiive
  • Funktsioonid
  • stimuleerib emaka silelihaste kokkutõmbeid
  • emakale vahetult pärast loote väljutust
  • Piima väljutust stimuleeriv mõju rinnanäärmes
  • Soodustab ematunde teket
  • Soodustab paarissuhte teket
  • Kilpnääre: hormoonide funktsioonid, kilpnäärme üle- ja alatalitlusega seotud häired
  • thyreoidea
  • kas 2 või 3 sagarat
  • väga hea verevarustusega
  • hormooni
  • ja T
  • toimed
  • põhiainevahtus (PAV)
  • soojusproduktsiooni
  • Stimuleerivad kasvu ja NS arengut (eriti lastel)
  • kretinism (
  • Mõjutavad stimuleerivalt südame talitlust
  • Stimuleerivad lipolüüsi
  • Stimuleerivad KNS erutust-talitlust ja erutuse ülekannet närvilt lihasele
  • Tunnused
  • tahhükardia
  • eksoftalmia
  • hõõtsik
  • müksödeem
  • Ravi
  • Kõrvalkilpnäärmete hormooni (PTH) tähtsus organismi talitluses
  • parathormooni
  • reguleerida kaltsiumi ja fosfori ainevahetust
  • kaltsitoniin
  • langeb
  • Neerupealiste säsi-(adrenaliin) ja koorehormoonide (aldosteroon, kortisool) tähtsus
  • organismi talitluses
  • adrenaliin ja nordadrenaliin
  • neerudes
  • peensoolest
  • ainevahetuslikud
  • glükoneogenees
  • lipolüüsi
  • valkude
  • Anafülaktilise šoki
  • lümfopoeesi
  • Stressi mõiste, põhjused ja muutused organismi talitluses stressi puhul
  • Muutused organismis
  • Hüpotalamuse-adenohüpofüüsi-neerupealiste koore aktivatsioon
  • Sümpato-adrenaalsüsteemi aktivatsioon
  • fight or flight
  • Kõhunäärme hormoonide insuliini ja glükagooni funktsioon organismis. I ja II tüüpi
  • diabeedi olemus ja mõju ainevahetusele
  • tõuseb
  • glükagooni
  • glükoosiks
  • Suguelundite ja sugunäärmete üldiseloomustus
  • seganäärmed
  • spermide
  • meessuguhormoonide
  • testosteroon
  • munaraku
  • naissuguhormoonide
  • östrogeenid
  • gestageenid
  • * Mees- (testosteroon) ja naissuguhormoonide (östrogeenid, progesteroon) toimed organismis
  • Naissuguhormoonid
  • kasvu- ja puberteetieas
  • suguküpsuse perioodil
  • raseduse ajal
  • ekstragenitaalsed toimed (väljaspool suguelundeid)
  • kollaskehas
  • ainult reproduktiivses perioodis
  • Ekstragenitaalsed toimed
  • Meessuguhormoonid
  • *Menstruatsioonitsükli iseloomustus – faasid ja regulatsioon
  • hüpotalamuses
  • hüpofüüsis
  • munasarjas
  • emaka limaskestas
  • suguhormoonide tasemes veres
  • tupe limaskestas
  • kehatemperatuuris
  • follikulaarfaas
  • Nt kui tsükkel kestab 35 päeva, siis ovulatsioon on 21.päeval (tsükli päevade arv - kollakeha
  • faas = ovulatsiooni algus)
  • kollakeha faas
  • deskvamatsioon
  • proliferatsioon
  • sekretsioon
  • Tsükli iseloomustus
  • uus munarakk
  • munarakk
  • kollakehaks
  • viiakse sekretsioonifaasi
  • Viljastumist määravad tegurid
  • e fimbriate
  • munajuhasse
  • välise kesta
  • alla
  • miljoni
  • Seega, maksimaalselt on viljastumine võimeline siis, kui spermid on munajuhas 2 öp enne ovulatsiooni
  • ja 1 öp peale ovulatsiooni
  • Sugunäärmete üle- või alatalitlusega seotud häired
  • XI. Immuunsus ja selle liigid
  • Antigeenid ja antikehad ning nende osalus organismi kaitsereaktsioonides ja
  • haiguslikes protsessides
  • Immuunsus ja selle liigid
  • Loomulik immuunsus
  • Omandatud immuunsus
  • antikehad
  • Fagotsütoos
  • Allergia ja anafülaksia mõiste. Sensibiliseerimine ja desensibiliseerimine. Allergiliste
  • haiguste profülaktika ja ravi põhimõtted. Toiduallergia
  • Allergia
  • Ülitundlikkus mingi ärritaja suhtes
  • Anafülaksia
  • Anafülaktiline šokk
  • Sensibiliseerimine
  • Desensibiliseerimine
  • Toiduallergia
  • Allergiliste haiguste profülaktika ja ravi põhimõtted

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

40
docx
33
docx
98
docx
937
pdf
30
docx
22
docx
22
doc
33
doc





30 päevane VIP +50% ROHKEM

Telli VIP ja ole 30+14 päeva mureta

5.85€

3.9€

Oled juba kasutaja? Logi sisse

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto