1 loeng Geograafia jagunemine- suurjaotus inim-ja loodusgeograafia, tihti eraldi kartograafia ja geoinformaatika. Inimgeograafia jaguneb omakorda: loodusvarade geo, majandusgeo, poliitgeo, kultuurigeo, rahvastiku ja asulastiku geo, geo ajalugu, inimgeo rakendusharud. Inimgeograafia- antud mõitse eesti keeles uus. Geo on olunud traditsiooniliselt rohkem loodusteadus. Nõukogude perioodile jagunes loodus ja majandusgeoks. 1990 a. muudeti nimi inimgeoks, eelkõige O.Kursi eestvedamisel. Alguses oli harjumatu. Kultuurigeograafia- inimgeo üks allharudest. On ruumiline kultuuriteadus: piirkondlikud erinevused inimeste kultuuris, kultuuriline suhtlemine läbi ruumi, kultuuri mõju inimeste käitumisele, kultuuri materiaalsete jälgede paigutus ja ruumiline korraldus. Ohuks on see, et kultuurigeo valgub laiali kuna proovib hõlmata kõikke, kuna kõik on ju kultuur. Soomes ja rootsis tähistab kultuurigeo just inimgeograafiat. Seosed teiste teadusharudeg...
1. Leksikoloogia uurimisobjekt ja ülesanded. Leksikoloogia e sõnavaraõpetus on keeleteaduse haru, mis keskendub keele ühe põhikomponendi, leksika e sõnavara uurimisele.Leksikoloogia uurimisobjektiks on erinevad leksikaalsed üksused: leksikaalsed morfeemid, leksikaalsed sõnad, fraseoloogilised üksused. Ennekõike tegeldakse leksikaalsete sõnade e lekseemidega (lekseem = kokkukuuluvate sõnavormide kogum). Nt eesti keele sõnavormid metsa, metsas, metsast, metsani esindavad sama lekseemi. Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (idioomid, fraseologismid). 3. Leksikoloogia naaberdistsipliinid. Leksikograafia tihedalt leksikoloogiaga seotud uurimisvaldkond, mis kasutab leksikoloogia uurimistulemusi ja on arenenud seoses leksikoloogia arenguga. Kitsamas mõttes tähendab see õpetust sõnaraamatute koostamisest ning laiemas mõttes sõnaraamatutöö teooriat ja praktikat. Morfoloogia vormiõpetus, grammatika valdkond, mis uurib grammatilisi vorme; õp...
Allikaõpetus :D Allikaõpetus on ajaloo abiteadus, mis käsitleb ajaloo allikaid, nende liike ja uurimismetoodika üldisemaid seaduspärasusi, selle nurgakiviks on allikakriitika. Allikaõpetus tegeleb algallikatega, mitte juba kokkukirjutatud ajaloo uurimisega. Allikakriitika arengulugu Allikakriitika oli tuntud juba antiikajal. Juba Thucydides kasutab allikakriitilisi meetodeid ning allikate kriitilist võrdlemist, sarnaselt käitus ka Tacitus. Renessansiajal kirjutati allikakriitikast traktaate, paljastati võltsinguid. Lorenzo Valla ,De falso credita et ementita Constantini Donatione declamatio' näitas, et Constantinuse kinkeürik oli pärit VIII, mitte IV sajandist. Allikakriitika põhikomponendid: allika sisene ja allika väline kriitika (Veiko B.) Jean Mabillon 'De Re Diplomatica' vt Aigit ?? Klassikalise allikakriitika väljakujunemise ajaks loetakse 1840.aastaid, mil 1842 1849 ilmunud Pierre Claude François Daunoni `Cours d'ét...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
