Tšehhov Näidend „Kajakas“ Arkadina, Irina Nikolajevna - mehe järgi Trepleva, näitlejanna Treplev, Konstantin Gavrilovitš - tema poeg, noormees Sorin, Pjotr Nikolajevitš - Arkadina vend Zaretšnaja, Niina Mihhailovna - noor neiu, rikka mõisniku tütar Šamrajev, Ilja Afanasjevitš - eruporutšik, Sorini mõisa valitseja Polina Andrejevna - tema naine Maša - nende tütar Trigorin, Boriss Aleksejevitš - kirjanik Dorn, Jevgeni Sergejevitš - arst Medvedenko, Semjon Semjonovitš - õpetaja Jakov - töömees Kokk Toatüdruk Tegevuspaigaks on Sorini mõis. Kolmanda ja neljanda vaatuse vahet on kaks aastat. Esimene vaatus Medvedenko ja Maša tulid jalutuskäigult. Medvedenkot huvitas, miks Maša alati mustade riietega käib. Maša vastas, et ta leinab oma elu ning ta on õnnetu. Medvedenko ei mõistnud teda, sest ta arvas, et kui on raha, siis ei saa õnnetu olla. Maša arva...
VENE FILMIMUUSIKA Keiu Lindeburg & Helen Marie Niine 11.klass 2014 Filmimuusika- on filmi sündmustikku illustreeriv heliline element, mille eesmärk on vaatajat emotsionaalselt suunata ja pingestada. See ülesanne oli muusikal juba ammu enne filmikaamera leiutamist, kõlades mitmesuguste meelelahutuslike etenduste taustana. -Aleksander Drankov produtseeris esimese Vene tummfilmi „Stenka Razin“. -Ladislas Starevich tegi esimese animatsioonfilmi „Lucanus Cervus“(1910). • Filmimuusika sai alguse tummfilmidest. Kinodes kasutati tummfilmi taustaks live-muusikat. Saalis istusid pillimängijad ja jälgisid ekraanil toimuvat ning mängisid taustaks muusikat (enamasti klaveril & viiulil). • 1950.aastatel hakati kasutama varem loodud ja salvestatud muusikat (klassikaline muusika). • 1960.aastate tehnika ja süntesaatori areng toetas filmimuusikat (elektrooniline muusika). Elektroonika abil saavutati tõesemad hää...
NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU Totalitaarseks ühiskonnaks saab pidada eelkõige J. Stalini hirmuvalitsusaega, kus kogu vaimuelu oli rohkem või vähem ideoloogilise surve all ning mille tugevus sõltus eri aegade poliitilistest oludest. Kõige masendavam oli vaimne surutis J. Stalini viimastel valitsemisaastatel. Infosulg ja sundiorienteeritus vene kultuurile oli eriti tugev 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate esimesel poolel. See paradoksaalne aeg teatriajaloos on vaadeldav ainult komplekselt, kus käivitava mehhanismina tuleb uurida poliitilisi otsuseid, nende mõju teatrielule laiemalt ning seejärel mõju teatriinimestele. Teatril on võimalus mõjutada publikut, kujundada mentaliteeti läbi kollektiivse kunstilise elamuse. Seetõttu pidi teater totalitaarses ühiskonnas muutuma rahva vaimseks (ideoloogiliseks) teejuhiks ja täitma religiooni hääbumisest järelejäänud tühimikku. Teater pidi olema publiku kasvata...