Nimetu (162)

"Keisri hull"
Jaan Kross
3.Mahlakuu 10217
Kronoloogiline syndmuste kokkuvõte:
Tegevus algas Napoleoni-sõdade päevil. Väikesse Eestimaa mõisa sõitis perepoeg ( ohvitser ) koos oma sõbra Timotheus von Bock `iga (samuti ohvitser). Eelpoolmainitud Timotheus von Bock kohtus seal mõisateenijana töötava Eesti soost talutydruku Eevaga, kes talle meeldima hakkas. T.v.Bock läks Eeva isa juurde kosja. Sellel läks alguses sitt keema, sest ta arvas , et sakslane tahab ta tytre litsiks teha ja tuli seda talle veel nina alla hõõruma, ent T. v. Bock selgitas asja ära.
T. v. Bock saatis Eeva viieks aastaks õppima pastor Masingu juurde (jah, selle Masingu juurde). Eevaga läks kaasa ka ta vend Jakob, kes yhtaegu rõõmustas, et ta säärase soodsa võimaluse sai, aga samas tundis end oma rahva reetjana (nojah, juhtub). Masingu juures õppisid meie armsad lapsukesed, saksa ja prantsuse keelt, kirjandust ja muud "inimesele vaja olevat".
Viie aasta pärast tuligi - kae nalja - Võisiku (Woicek saksa.k) mõisahärra, erruläinud kolonelleitnant Timotheus von Bock ja abiellus Eevaga. Elama kolisid nad Võisikule (Jakob läks samuti nendega kaasa). Timo (nõndamoodi lyhendab härra Kross enamasti Timotheust) ja Eeva [nõndamoodi nimetab härra Kross naispeaosa endiselt, kuigi too vahetas abiellumisel oma nime Katharinaks(selline tegevus oli vajalik, et abielluda Venemaal, õigeusukiriku tavade kohaselt - Baltikumis oleks see saksa aadli tugeva vastasseisu tõttu võimatu olnud)] kiindusid teineteisesse väga ja nende vahel tekkis tugev side, samas kui Jakob tundis, et tema hakkab oma õest võõrduma (edaspidi arutas Jakob tihti teemal, et tal on jube imelik õde - hyppab kõhkluseta niimoodi kõigesse sellesse segadusesse. Jakob tundis ta yle mõningal määral uhkust , aga samas, säilitades kainet talupojamõistust, tundis ka pisukest ebamugavust ja võõristust).
Asjad arenesid omasoodu ning peatselt oli Eeva (khmm) tiine. Olnud, vaid kolm kuud sellises seisus, tabas auväärset prouat aga hoop: Sisse lendas keski kõrgem ohvitser Tallinnast (ei mäleta enam kes, mingi itaallane vist ), kes arreteeris Timo ja sobras kõik ta paberid läbi ja võttis kaasa (seda muidugi endaga kaasas olnud soldatite käte läbi).
Niisiis kaob Timo silmapiirilt (ette rutates ja teie põnevust rikkudest paljastan ma, et koguni 9 aastaks). Eeva elu muutub jube raskeks, sest ta on Balti aadlile tõeline pain in the ass (noh ntx vahetult peale abiellumist läksid Eeva ja T. v. Bock kirkikusse, aga kogu aadlirahvas kadus sellejuures sealt ära - yks päss vist jäi istuma ainult, sest ta oli tukkuma jäänud).
Keegi kurat ei teadnud miks Timo ära viidi, jutt käis, et ta saatis Keisrile mingi kriitilise kirja. Georg v. Bock (Timo noorem vend, kes tast väga lugu peab ja kes on samuti ohvitser) laseb , aga tõsiuskselt liikvele kuulujutu, et tegu on enam-vähem-nagu mingi keisri eksitusega, sest kiri oli väga yllameelne ja suurehingeline (this point of view becomes soon widely accepted). Jakob aga leiab Timo vanast toast , millesse ta ise sisse oli kolinud, kirja mustandi või ärakirja. Omavahel öeldes oli see oma kaasaja kohta (teate kyll: meelitustega ära harjunud hellikutest keisrid) pisut liigagi kriitiline.
Kirjas kritiseerib Timo keisrit väga tema ja ta esivanemate rumaluse uhkuse ja omakasupyydlikuse tõttu; hõõrub talle nina alla mitmeid probleeme riigis (Eesti maarahva seisukord included - Timo on ses suhtes väga õiglane tegelane, abiellus ta ju Eevagagi osaliselt oma tõekspidmaiste tõttu). Sellesamase käsikirja leiab Jakob peidikust, mis oli kirjutuslaua kohal laes (tegelikult veel peidikusisesest teisest peidikust. Tavalises peidikus, mille ta puhtjuhuslikult avastas, hoiab ta oma päevikut. See päevik ongi tegelikult romaan - st romaan on päevikuformaadis).
Tulles tagasi põhiteema juure: Timothey istub kongis ja keegi ei tea isegi kus. Mingite imetrikkidega uurib Georg selle välja ja väites, et ta on komandandi sugulane, saab isegi sisse tolle jutule, aga see talle ta venda ei näita, vaid saadab ta minema. (varsti peale seda kaob Georg mõneks ajaks silmapiirilt - läheb erru ja reisib välismaale, vist viskas tal kah see keeruline elu siin yle).
Eeva aga käib ja palub oma mehe pärast. Igast rahva käest palub, isegi keisri tädi (või mis pagana naissoost sugulane see ka pold ) käest palub. (Keisri enda käest keelas Timo tal enne ära viimist paluda ).
Yheksa aastat peale kinnipanemist (vana keiser Aleksander, kellele kiri adresseeritud on, on koolnud ja troonil Nikolai) lastakse ta lahti, sest ta on hulluks läinud. (see, kas ta hull on, on juba iseasi .. Nagu ta ise Jakobile räägib, oli ta vanglas kyll hull, kuulis hääli ja puha, ulgus oma kongis ja märatses. Sellepärast, et ta neile rahu ei andnud, peksid vahisoldatid tal ka hambad suust välja. - see ei ole keisri korraldus, keisri poolest oli ta väga eliitvang. Kuigi keegi teda näha ei tohtinud pidi vangla kindralist komandant iga ta sooviavalduse peale kohe kohale tulema ja oli temaga seejuures alati väga viisakas, lisaks vediti ta rotte täis kongi ka uhke tiibklaver ning selle roka kõrvale, mida kõik vangid sõid, sai tema shokolaadi ja sigarette - väga syrr värk, jättis mulje nagu see raudmaskiga mees Louis XIV ajal.)
Anyway, välja saanuna oli ta koduarestis: algul enda naise valvatuna, hiljem aga yhe inglase , La Trobe, poolt, kelle määras Võisikule elama Võisiku mõisa hooldekomisjon (selline asi moodustati selletõttu, et peremees oli peast loll ja ei saanud ise oma vara hallata). V. Bockid ise kolisid elama vanasse härrastemajja. Mõnda aega hiljem oli inglane sunnitud välja kolima , sest ta ei kirjutanud järelvalvet teostavatele organitele raporte Timo kohta (Salaaruannete kohustus oli talle pandud Võisiku tema kätte andmisel. Tema aga läks v. Bockide juurde ja palus neil ise need raportid kirjutada või vähemalt tema kirjutatud raportid yle vaadata, aga kuna Timo sellest ettepanekust keeldus, siis ei kirjutanud Inglane midagi ja tõsteti mõne aja pärast välja).
Umbes sellel ajal plaaniti juba ka põgenemist välismaale. Jakob oli Pärnus maad kuulamas käinud (Ettekäändeks olid tal mingid rahvaluuletused Napoleoni-sõdadest, mis ta kogunud oli, ja nyyd "Beiträge.." toimetajale Rosenplänterile pakkuma läks) ning kokku leppinud yhe Hollandi päritolu merekapteniga, kes nad ära pidi viima, aga esimene põgenemine kukkus läbi seetõttu, et kapten ei saanud yhel aasta tulla. Mõnda aega hiljem prooviti uuesti põgeneda, aga see jäi ära sellepärast, et Eeval ei õnnestunud Georgi ehk Jyrit (Eeva ja Timo poeg) tuua ära Tsarskoje Selo lytseumist (Sinna oli ta keisri poolt isiklikult määratud. Olnud seal yhe aasta määrati ta jälle keisri poolt isiklikult mereväe kadetikooli kus keiser tema käekäigu vastu isiklikku huvi tundis ja teda isiklikult kiitis ). Kyllalt kummaliselt haigestus Jyri vahetult enne ema saabumist väga rängalt ja tervenes ime läbi jälle peatselt, aga põgenemise jaoks liig hilja .
Kolmandal põgenemiskatsel saadi Jyri kätte ja jõuti isegi Pärnu (Timo koduaresti probleem lahendati nõnda, et inglase asemel Timo järgi luurama pandud aadlimehe Peeter von Mannteufeli abikaasa, kes oli Timo õde, sebis Peetri selleks ajaks Tallinna ja Bockid said kambakesi Pärnu sõita). Pärnus oli Jakob kasutades oma sõjaväe ja maamõõdu alaseid teadmisi (Timo vangisoleku ajal oli sõjaväes olnud ja veeblikski saanud) ära sebinud sadama valvet teostava kapteni ning ta purju jootnud. Jyrile aeti mingit pada , et sõidetakse Saaremaale sugulasi vaatama (seda selletõttu, et talle hakkas juba mõju avaldama Tsarskojes ja Piiteris tehtav ajupesu) ja kui ta aru sai, et tegu on põgenemisega, võttis ta selle vastu sõna stiilis "Isa, Isa! Ära kuula neid! Sa ei põgene ju, sest see oleks keisri vastu ebaaus!".
Timo aga istus lolli näoga nurgas ja lõpuks teatas, et ta ei saagi põgeneda, sest põgenevad need kes ajavad isikliku huvisid taga, need, aga kes riigi pärast sydant valutavad jäävad paigale (v. Pahlenilt pärit mõttetera). Pealegi tahtvat ta edasi keisri kirstunael olla.
Nih sellega siis oli põgenemine tyhistatud ja kõik sõitsid tagasi koju (Selleks ajaoks oli Jakob juba ära kolinud pisut eemale naabervalda kus ta oli abiellunud yhe Anna nimelise lesega ja tollega kahasse maja ostnud).
Enne seda põgenemist olid Jakobi kätte hoiule antud mingid paberid, mida Eeva ja Timo enda käes ei julgenud hoida (P. v. Mannteufel teadis, et Timo midagi kirjutab ja tahtis välja uurida mis see on, sellepärast käis ta Võisikul olnud varuvõtmeid kasutades Timo tuba läbi otsimas. Timol olid paberid aga mingis peidikus ja kirjutuslaua sahtlites ainult mägede kaupa kokaraamatuid:-). Aga igal juhul seekord millegipärast peidikuid ei usaldatud ja kraam toodi Jakobi juure ) Jakob ei jõudnud neid eriti uurida, aga ta sai aru, et tegu on kodeeritud teksiga st absurdne tekst mis muutuks aga mõistuspäraseks kui võtta sealt umbes iga kolmas lause. Läbi lugeda ta seda ei jõudnudki (neist paberitest veel hiljem).
Mõne aasta pärast tuli koju Jyri. Käis ka Jakobi pool ja see näitas talle Timo keisrikirja. Jyri luges osa läbi ja siis pani käest ära, sest nagu ta ytles, ei saaks ta pärast selle lõpuni lugemist oma isa enam iseenda ees õigustada. Võisikul olles näitas ta yles igakylgset sympaatiat keisri vastu ( total brainwash) ja põhjustas selle, et peale ta äraminekut virutas Timo Jakobi nähes oma piibu ahju ja lausus "Ei piipu, ei poega ".
Veel kõvasti hiljem tuli Võisikule Laming (vana mõisavalitseja, kes neil enne Timo ära viimist oli, see oli juba ammust aega Keisri spioon olnud). See selgitas, et ta on seal mingite mõtetute asjaajamiste pärast, aga kahtlus on, et ta tuli neidsamaseid pabereid otsima , mis Timo kirjutas. Igastahes ykspäev käis Timo toas pauk ja ta leiti eest haavlilaeng näos ja pystol käes. Et kristlik kirik ei salli enesetappu öeldi selle kohta kohe, et tal läks pystolit laadides pauk lahti [:)], aga hr Kross jätab meile ka võimaluse arvata, et tapja oli salaja tuppa roninud Laming kes jäi tuppa astunud Timole paberid näpus vahele - nimelt olid akna all mingid jalajäljed ja pystol, mis Timol käes oli, ei tohtinud olla haavlitega laetud, sest ta käis sellega märki laskmas ja kasutas ainult kuule ning seinal asunud kaheraudsel pyssil oli yks raud tyhjaks lastud , teine aga haavlitega laetud - seda aga ei pane enesetapja või õnnetuse läbi hukkunu mingi trikiga seinale tagasi.
Nyyd tuleb teoses pikk ajaline paus ja järgmine sissekanne (tuletame meelde, et tegu on Jakobi päevaraamatuga) tehakse alles mitukymmend aastat hiljem, siis Jakob natuke filosofeerib (st on hakanud asju teise pilguga nägema ja Timo ei tundugi enam nõnda mõtetu tegelasena kui enne), ning annab teada, et ta reisib ära lõunasse, oma tervist parandama, ning annab oma päeviku nyyd juba admiraliks tõusnud Jyrile ja avaldab lootust, et Jyri seda ära ei viska , sest vastasel korral poleks sellel maailmal enam lootust.
Veel paar asja mis enne välja jäid, ent teose sisu lahtimõtestamise seisukohast mõningast tähtsust evivad:
*Timo 61. lahing - Timo räägib oma kirjas, et ta on keisri eest pidanud 60 lahingut ja see kiri on kuuekymne esimene, mille ta peab keisri vastu.
*Timo oli kunagi keisri adjudandinda töötades tõotanud keisrile, et räägib tollele tõtt (st mitte ei vaiki seal kus teised valetaks, vaid tuleb ja ytleb kohe näkku mis ta asjast arvab). Keiser oli selle vande talt ise välja nõudnud (Lisaks teab sellest ka Laming, kes seda ära yritab kasutada ja räägib Timoga nagu oleks tema keiser Aleksander ja nõuab, et Timo oma tegemisi yles tunnistaks -see mäng käib seoses Timo hullusega).
*Sellal kui Eeva õpib Masingu juures räägitakse Timole, et Eeva on teda petnud, Eevale räägitakse aga, et Timo on Peterburis mingi uhke preili kätt palunud , aga korvi saanud - see viimane on natuke tõsi, sest see uhke preili oli keisri sohilaps, keda too tahtis oma lemmiku , Timoga, paari panna, aga kuna Timo Eevat tahtis, siis maskeeriti ta keeldumine korvisaamiseks.
*Võisiku mõis oleks sellal kui Timo vangis oli peaaegu haamri alla läinud, kuna Timol olid varem võlad, aga keesgi võlausaldajatest loobus tohutusuurest nõudest, mis Eevale ka mõisa alles jättis. Hiljem selgus, et selle loobuja isiku taga oli tegelikult keiser.
*Kuidas Timo oma kõige ustavamal mehel silma peast lõi - Sellal kui ta sõjaväes oli, oli ta korra Saksamaal (kohtus veel Goethega, kes talle pyhendusega luuletuse kirjutas) ja seal mingi peo ajal ryndasid linna prantslased, tema koos paari mehega yritas linnast välja murda, et Timole alluvaid vägesid appi tuua, aga kokkupõrkes prantslastega raius Timo kogemata, seda ise mitte märgates, mõõgaga oma tentsikule näkku. Too talle ei öelnud kes seda tegi ja Timo nõutas oma tentsikule selle lahingu eest hiljem isegi suure auraha välja. (See tentsik oli tegelikult kohalik kylamees)
*Jakob ja naised - Laming tõi enne Timo ära viimist tema juurde oma tytre õppima, aga salaja soovis, et too Jakobilt infot välja pinniks, Tydruk algul natuke proovis, aga hiljem loobus ja hakkas Jakobiga hulga intiimsemalt suhtlema . Hiljem kui Laming ära aeti ei tahtnud tolle tytar Jete taga kaasa minna ja palus, et Jakob ta enda juurde võtaks, ent too keeldus, sest ei tahtnud spiooni oma katuse alla. Saanud teada Timo ja Eeva põgenemisplaanist ta muidugi kahetses, aga oli hilja. Hiljem, kui ta oli abiellunud Annaga, kes talle mõnevõrra Jetet meenutas, sai ta tolle emalt surivoodil teada, et Anna on ka tegelikult Lamingi sohilaps (ainult 10 aastat vanem) - see põhjustas jälle mõningast Jakobi meelehärmi (mingid targemad inimesed tõlgitsevad seda momenti veel sellise moraaliga - oma saatuse eest ei põgene).
Arvustus : Kui eelnev oli sisukokkuvõte, siis peaks kuidagi ära kajastama ka selle, mis mulje teosest yldiselt jäi. Raamat oli väga hästi loetav , hästi kirjutatud ja huvitav. Hea oli ka aeg-ruumi valik: kahtlased ajad XIX saj alguse Eestimaal. Ajalooliste romaanide puhul on hea muidugi see, et need laiendavad antud perioodi kohta silmaringi ( eeldusel muidugi, et autori eeltöö on korralik olnud), aga need võivad põhjustada ka segadust raamatu sisu ja tegelikkuse erinevusel. Nii hilise aja puhul on see tõenäeosus, et millegi raamatus väidetu väärus tõestatakse kõvasti suurem, kui vanemal ajal, nii, et see teeb natuke ettevaatlikuks, aga muidu pole raamatul häda midagi. Soovitan.
*************************************
”Keisri hull”
Romaan keskendub Võisiku mõisnikule Timotheus Eberhard von Bockile (1787–1836), kes tegi sõjaväelist karjääri, kuulus Aleksander I lähikonda ning abiellus aadelkonda šokeerides talutüdrukuga. 1818. aastal läkitas ta keisrile Venemaa põhiseaduse projekti, mille tõttu ta vahistati. Timotheus von Bock veetis üheksa aastat vanglas, kust ta vabastati vaimuhaiguse tõttu. Piiratud liikumisõigusega von Bock elas Võisiku mõisas surmani.
Timotheus von Bocki (Timo) lugu esitatakse läbi Jakob Mättiku (Timo näälu) silmade. J. Lotman on seda nimetanud puškinlikuks võtteks: sündmusi kirjeldav inimene ei mõista kõike, mida ta kirjeldab.36 Timotheus von Bock on romaani peategelane, tema järgi on teos saanud ka pealkirja. Samas ei ole Timo minategelane. Timo iseloomust ja mõttemaailmast saab lisaks aimu ka tema käsikirjade kaudu. Timo välimust kirjeldab Jakob võrdlusena: Timo enne vahistamist (s.t üheksa aastat varem) ja pärast vabanemist. Enne vahistamist (aastal 1818) oli Timo ”hiilgava välimusega sale noor mees, märksa noorem kui tema [Jakob – A.K.] sel ajal kolmkümmend aastat”.37