Gerard Genette, ,,Narrative Discourse" Resümee Niinimetatud "narratiivi perspektiivi", mida on alates 19. sajandist väga sagedasti uuritud, lahkab ka Gerard Genette, kelle arvates enamik teoreetilisi töid ajab segamini mooduse(mood) ja hääle(voice), nimetades neid kokku kui lihtsalt "vaatepunkt" ja alahinnates sellega nende eristatavust. Genette eristab kaks instantsi: Kes näeb ? (vaatepunkt, fokalisatsioon) ja Kes räägib? (jutustamine). "Kes näeb?" küsimuse tarvis võtab kasutusele abstraktse termini fokalisatsioon (focalization)- ,,jutustamise fookus" ning jagab selle kolmeks eri tüübiks: 1) Nullfokalisatsioon ehk mittefokaliseeritud: Jutustaja > Tegelane; "piirangut pole" Kõikvõimas jutustaja, kes teab rohkem kui Tegelane, täpsemini: ütleb rohkem, kui tegelased teavad; nn vaade tagantpoolt. (klassikaline tüüp) 2) Sisemine (intra-) fokalisatsioon: Jutustaja = Tegelane; "piirang on sisemine...
Proosateksti analüüs 11.02.15 Proosatekst kui fiktsioon Ilukirjandus on valdavalt fiktsionaalne. Fiktsioon (lad. fictio või fingere ’väljamõeldis, teesklus’ või ’moodustamine, kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehi...
1. Võrrelge Aristotelese ja Platoni kunstimõistmist. Kuidas nad suhtuvad jäljendmisse? Aristoteles käsitleb kunsti kui jäljendamist (mimesis). Jäljendamine on inimestele lapseeast kaasa sündinud, ja nad erinevad teistest elusolenditest selle poolest, et inimene on kõigist jäljendavaim ning oma esimesed õpingud teeb ka jäljendamise abil. Jäljendused valmistavad kõigile rõõmu ning see on meile loomupäraselt juba omane. Selle tõenduseks on tegelikkuses toimuv; me tunneme rõõmu, vaadates kõige täpsemaid kujutisi asjadest, mida endid vaadata pole meeldiv, näiteks põlastusväärseimate loomade ja laipade kujutisi. Tragöödia on kõige tähtsam žanr. Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud, teatud suurust omavategevuse jäljendus, jäljendus erinevates osades erineval kujul maitsestatud kõnega, jäljendus, mis jäljendab tegevaid isikuid endid, mitte neist jutustades, jäljendus, mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellest kannatustest. Öeldust...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
