50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-03-02
Kuupäev, millal dokument üles laeti
191 laadimist
Kokku alla laetud
4 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
PlanE
Õppematerjali autor
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool ST Vhgchggc jcghch MINU ELUKAARE ANALÜÜS Essee Õppejõud: mnj jg, MA Mõdriku 2014 1 IMIKU-, VÄIKELAPSE- JA EELKOOLIIGA 0-7 eluaastat Sündisin Kohtla-Järvel, sama linna sünnitushaiglas 22. septembril 1994. aastal. Sel õhtul kella 17:10-ne paiku oli väga vihmane ja tormine ilm. Selline ilm on alati mulle õnne ja rõõmu toonud ning mulle ka head tulevikku ennustanud. Sündisin pisut ülekaalulisena, ning olin üsna lärmakas ja rahutu. Ma olin sündides väga tumeda naha ja peaaegu süsimustade juustega. Imekombel, mis sest et sündisin tumedana, olid mu silmad rohelised, tavaarusaama järgi peaks olema hästi tumedatel inimestel ka tumedad silmad, kuid minul olid väga helerohelised. Minu silmavärv on olnud muutuv ka senimaani. Kui mu enesetunne kurvameelne siis silmavärk ka vastav- roheline
Siis hakkan ma alati nutma, kuna ma kardan, et see juhtub uuesti. See kõik oli ju nii kohutav! Ainuüksi mõtlemine sellele ajab judinad peale. Aga siis lohutan ma end mõttega, et see on läbi. Vahel on mul tunne, et see on tagasi, kuna mind valdab pidevalt imelik tunne, nagu tahaks kedagi läbi sõimata. Nii see tunne kogu aeg kasvab. 2 Sõnamõrvari tagasitulek Ühel hommikul, kui ma jälle ehmatades üles ärkasin, tundsin, kuidas kõik mind vihastas. Turgutasin ennast külma veega, aga ka see mulle ei meeldinud. Panin riidesse ja helistasin Anabelile. Mul oli tuju minna kuhugi lõbutsema. Tol ajal tundsin ma vaheldust kunstiga tegeldes. Nüüd ma püüdsingi Anabeli nõusse saada, et ta minuga loodusesse joonistama tuleks. "Tere!" alustasin kõnet. "Tere, tere, Jasmiin! Kuidas läheb?" vastas Anabel. "No ikka läheb. Kas sa ei tahaks minuga koos kusagile joonistama tulla?" küsisin talt. "No ma tuleksin küll, aga ma tahaks minna kusagile lõbutsema
a. Kulus kaheksa kuud, et panna see paberile. Käsikirja lõplik valmimine nõudis mitmeid aastaid. Nüüd mõistan, et Issand valmistas mind selle raamatu kirjutamiseks juba lapsepõlvest peale, mil mul oli unenägu Jumalast. Pärast vaimulikku uussündi haaras mind suur armastus kadunute vastu ja ma tahtsin nii väga näha hingi päästetutena. Kui Issand oli mulle 1976.a. ilmutanud ja rääkinud, et Ta on valinud mu spetsiaalseks ülesandeks, ütles Ta: “Mu laps, Ma ilmutan Ennast sulle, et tuua inimesi pimedusest välja valguse kätte. Issand Jumal on su valinud selleks, et sa kirjutaksid üles kõik, mida Ma sulle räägin ja näitan. Tahan ilmutada sulle põrgu reaalsust, et paljud saaksid päästetud, et paljud pöörduksid oma kurjadelt teedelt, enne kui on liiga hilja. Mina, Jeesus Kristus, viin su hinge kehast välja ja kannan põrgusse ning muudesse paiadesse, mida tahan sulle näidata. Näitan sulle ka nägemusi taevast ja teistest kohtadest
Helen Killandi 11C Mende Nazer Damien Lewis Orjatar Minu arvamus Esimese asjana pean ära mainima, et see raamat on nüüdsest üks minu lemmikutest! Kohe kui sellest raamatust tunnis kuulsin, teadsin, et see on minu valik. Koju jõudes oli ema selle mulle juba raamatukogust toonud ning kuigi kirjanduse raamatutöö tähtaeg läheneb, ei suutnud ma vastu panna kibelevatele näppudele ja haarasin kätte raamatu ,,Orjatar". Lugesin seda terve päeva, sest olin kodus haige ning läbi ta mul saigi. Ja kui Helen loeb ühe raamatu nii kiirelt läbi, tähendab see vaid üht-raamat on HEA! Ja muidugi pean ma nüüd ja kohe oma emotsioonid kõik kirja panema, nüüd, kui nad kõige värskemad on. Raamatu lugemisel tekkis mul nii palju emotsioone. Ma elasin sellesse loosse nii sisse. Minu
sellisele suhtumi-sele loomuliku rahulolematusega, siis need head härrad võtavad seda alati kui tõendit rahva tänamatusest. Et ühiskondlik tegevus sellega midagi ühist ei oma, et ühiskondlik tegevus ei või arvestada eelkõige mingi tänuaval-dusega, kuna selle ülesandeks pole mitte almuste jagamine vaid õiguse taastamine, - sedasorti arutlus pole taolistele härradele lihtsalt taibatav. Mind on saatus taolistest sotsiaalse probleemi "lahendamisest" säästnud. Mässides mind ennast vaesuse ikkesse, kutsus saatus mind mitte ainult sotsiaalset probleemi "tundma õppima", vaid seda ka ise järgi proovima. Kui küülik on katsepookimise õnnelikult üle elanud, on see juba tema isiklik teene. Püüdes nüüd paberile panna seda, mis sai tol ajal üle elatud, tean juba ette, et selle täielikust kujutamisest ei saa juttu-gi olla. Jutt saab olla ainult sellest, et kirjeldada enamvaputanud muljeid ja
kuna ta aga viskas liiga palju mööda ja häält tõstes ning kurja pilku tehes vaatas natuke kõõrdi ka, siis ma ei saanud kohe aru, et vihapurse mulle suunatud on, see tegi muidugi õpetaja veel tigedamaks ja järgmisena sain lisaks kõrvalruumi kupatamisele ka paraja vopsu kuklasse. Ei hakka valetama, hirm oli nahas küll korra, aga keda mul ikka süüdistada on kui mitte ennast. Tagantjärgi on ikka naljakas. Kõige rohkem nalja sain kooli vältel oma klassivenna Väikese Markusega. Kui inimesele on kord hüüdnimi antud ega siis sellest lahti enam ei saa. Igatahes, minu jaoks vahvaima asjaga saime hakkama siis, kui pidime suure-suure mati koolist võimlasse tassima. See oli parajalt raske ja mõtlesime, et keerame mati rulli ja veeretame trepist alla on lihtsam. Siis
rääkima, kuidas mu päev möödus ja kas oli halbu hindeid. Kui oli, siis püüdsime koos lahendust leida. Selgitus, mis võis mu vanematele tunduda lihtlabane, võis osutuda mulle hädavajalikuks. Õppisin halva hinde korral lahendust otsima. Probleemist aru saama, mitte seda probleemi eemale tõukama. Sama kehtis ka heade hinnete puhul. Ma ei mäleta, et minu vanemad oleksid andnud mulle preemiat mingi asjana, selle eest, et sain koolis hea hinde. Leian, et selline lähenemine õigustas ennast. Selle tulemusena õppisin ma õppimise pärast, mitte selle tagajärje pärast - mis ma saan selle eest, et olen hea hinde saanud. Sõnalist kiitust vajame me kõik, ka täiskasvanuna ja seda teadsid ka minu vanemad. Tänu kasvatusele olen ma õppinud hindama elukestvat õpet ja pean pidevat enesearendamist endastmõistetavaks. On loomulik, et õppimine toimub alati ja igas situatsioonis, see on elukestev protsess. Praeguseks on möödas järjekorras juba 12.
Ta sõi õuna ja laskis aegajalt kuuldavale pika meloodilise huilge, millele järgnes sügavatooniline pimm-põmm, pimm-põmm, sest ta kujutas endast aurikut. Lähemale jõudes vähendas ta kurust, astus keset tänavat, kallutas end tugevasti paremale poole ja pöördus raskelt, kogu pidulikkuse ja tseremoniaalsusega, sest ta oli «Suur Missouri» ja pidi üheksa jalga sügaval vees istuma. Ta oli ühtaegu laev, kapten ja mäsinatelegraaf, niisiis pidi ta ennast kujutama omaenda tormitekil käske andmas ja neid täitmas. «Stop, sir! Ting-a-ling-ling.» Laev jäi peaaegu seisma ja pöördus aegamisi kõnnitee poole. «Tagasikäik! Ting-a-ling-ling!» Käsivarred tõmbusid sirgeks ja laskusid jäigalt külgi mööda alla. «Tagasi tüürpoordi! Ting-a- 18 ling-ling! Tsuu! Tsuu-uu-tsuu!» Parem käsi tegi vahepeal suuri sõõre, sest see kujutas endast suurt laeva-ratast, «Tagasi pakpoordi! Ting-a-ling-ling! Tsuu-ts-tsuu-tsuu!» Vasak käsi
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid