SÔnu seletav sÔnaraamat

ÕiguspĂ€rased teod – tegu, mis vastab kehtiva Ă”iguse nĂ”uetele, siia kuuluvad; juriidiline akt juriidiline toiming juriidilise resultaadiga tegu Ă”igusvastane teod – Ă”igusrikkumine, saab liigitada Ă”igusharude jĂ€rgi Õiguslike tagajĂ€rgede jĂ€rgi, mis juriidiline fakt esile kutsub eristatakse:  Ă”igustloovad; Ă”igustmuutvad; Ă”igustlĂ”petavad Juriidilise fakti struktuuri jĂ€rgi eristatakse lihtfakte, liitfakte ja juriidilisi ehk faktilisi koosseise.
Õigusakt on eriliselt vormistatud dokument, mille vahendusel riigiorganid vastavalt oma pĂ€devusele vĂ”i kompetentsile kehtestavad ĂŒhiskondlikes suhetes osalevatele kohuseid ja Ă”igusi. Iga riik omab oma Ă”igusloomeks oma pĂ€devuse sĂ”ltuvalt selle riigi organi kohast riigiaparaadis ja samuti tema funktsioonide ja kompetentsi ulatusest.
Õigusakt - dokument, milles riigiorganid kehtestavad ĂŒhiskondlikest suhetest osavĂ”tjatele Ă”igusi a panevad peale kohustusi 1)Normatiivsed - on Ă”igustloovad aktid(ĂŒldaktid), mis sisaldavad ĂŒldkohustuslikke kĂ€itumisreegleid ehk Ă”gisunorme, mis kehtivad mÀÀratlemata isikute suhtes ja kuulvad rakendamisele mÀÀratlemata arv kordi.

Õigusriigi tunnused – riigi allutatus Ă”igusele, kodanik ja riik on vĂ”rdsed Ă”igusobjektid, seaduse ĂŒlimuslikkus, Ă”igusloome demokraatlik iseloom (seadusloome parlamendi kaudu), seaduslikkuse austamine (kĂ”ik tĂ€idavad tĂ€pselt ja kĂ”rvalekaldumatult Ă”igusnorme), kindel Ă”iguskord (kord, mis vastab seaduslikkusele).
Õiguskaitsevahendid – sunnivahendid, mille eesmĂ€rgiks on: tagada vĂ”lgnikupoolne kohustuse tĂ€itmine, kĂ”rvaldada rikkumise negatiivsed tagajĂ€rjed , Ă”igussuhte tagasitĂ€itmine vĂ”i tulevikus mittejĂ€tkamine . Kui vĂ”lgnik on kohustust rikkunud, vĂ”ib vĂ”lausaldaja- : nĂ”uda kohustuse tĂ€itmist; oma vĂ”lgnetava kohustuse tĂ€itmisest keelduda; nĂ”uda kahju hĂŒvitamist; taganeda lepingust vĂ”i öelda leping ĂŒles; alandada hinda; rahalise kohustuse tĂ€itmisega viivitamise korral nĂ”uda viivist.
Õigusteoorias on kaks volituste liiki: generaaldelegatsioon (kujutab endast tavaliselt pĂ”hiseaduses sĂ€testatud kestvat volitust mÀÀrusandluses), spetsiaaldelegatsioon (ĂŒhekordne seaduses sisalduv volitus). MÀÀrusandlusĂ”iguse mahu alusel eristatakse: Intra legem mÀÀrusi (kehtiva seaduse rakendamiseks antud mÀÀrtused), preater legem mÀÀrused (mÀÀrused, kus sisaldub uus Ă”igus), contra legem (mÀÀrused, mille vastu vĂ”tmiseks peab olema expressis verbis pĂ”hiseaduslik volitus.

Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline Ă”iguse realiseerimine, mida teostavad pĂ€devad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne). Õiguse rakendamise vajadus tekib: kui Ă”igussuhte iseloom on selline, et see ei saa tekkida ilma pĂ€deva riigiorgani abita, nt: ‱ avaliku teenistuse ametikoha tĂ€itmine; ‱ Ă”igusliku vaidluse korral subjektiivsete Ă”iguste kasutamise vĂ”imalikkuse ĂŒle (nt töövaidlus vms) ‱ kui on toime pandud Ă”igusrikkumine ja on vaja rakendada sanktsioone.
ÕigussĂŒsteemiks on alati peetud Rooma Ă”igust, mis oli juhtivaks sĂŒsteemiks aastast 449 eKr aastani 529. Rooma Ă”igust iseloomustades on Ă”igustatud kasutada kuulsa Rooma ja tsiviilĂ”iguse alal tuntud vene Ă”igusteadlase Jossif Pokrovski tsitaati, mille kohaselt see Ă”igus on "ĂŒle elanud teda loonud rahva ja kaks korda vallutanud maailma". Tegemist on seega tsiviilĂ”iguse absoluutse klassikaga, mis on Ă”igussĂŒsteemina andnud paljudele Ă”igusprintsiipidele viimistletud formuleeringu.
Õigustavad - nad ei kohusta, ega keela, annavad Ă”igustuse, miks nii kĂ€itusid vms. Kui mingi situatsioon on, mis annab Ă”iguse kaebe esitamiseks, kuid kas see esitada vĂ”i mitte, on omaasi, Ă”igustus sul on selleks, aga sa ei pea. Õigusnormid jagunevad: 1. Õigusliku reguleerimise eesmĂ€rgi jĂ€rgi: 1) Regulatiivsed- mÀÀravad Ă”igused ja kohustused; (halduskohtu reglemendi kinnitab justiitsminister) 2) Õigustkaitsvad- nĂ€evad ette juriidilise vastutuse Ă”iguserikkumise eest.

Õiguste Ă€ravĂ”tmine – vĂ”etakse Ă€ra siis, kui vanem vĂ”i vanemad kuritarvitavad alkohoolseid jooke vĂ”i narkootikume ning selle tagajĂ€rjel nad ei suuda enam lapsi kasvatada, hooldada ja ĂŒlal pidada 2) laste julm kohtlemine 3)vanem osutab oma lapsele halba eeskuju ntx sellega, et vanem sunnib oma last kerjama vĂ”i varastama vĂ”i prostituudiks 4)kui kuritarvitab vanema Ă”igusi. 5) lapsevanem ei ole osalenud oma lapse kasvatamises 1 aasta jooksul, kui laps on paigutatud lastekodusse.
ÕiguspĂ€rasel kasutajal on Ă”igus jĂ€lgida, uurida vĂ”i katsetada arvutiprogrammi toimimist, et selgitada vĂ€lja programmelemendi aluseks olnud ideed ja pĂ”himĂ”tted juhul kui kasutaja teeb seda programmi laadimise, esitamise ,kĂ€itamise, ĂŒlekandmise vĂ”i talletamise kĂ€igus mille tegemiseks ta on litsentsi alusel Ă”igustatud; 3. programmi Ă”iguspĂ€rasel kasutajal on Ă”igus jĂ€lgida, uurida vĂ”i katsetada arvutiprogrammi toimimist, et selgitada vĂ€lja programmelemendi aluseks olnud ideed
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline Ă”iguse realiseerimine, mida teostavad pĂ€devad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne). Õiguse rakendamisele esitatavad nĂ”uded Õigusnormi rakendamisel tuleb jĂ€lgida, et rakendamine oleks seaduslik, pĂ”histatud, otstarbekohane ja Ă”iglane. Õiguse rakendamise seaduslikkusenĂ”ue tĂ€hendab seda, et kogu rakendamise protsessis lĂ€htutakse kehtiva Ă”iguse normidest, sel juhul on ka asjas tehtud otsus kooskĂ”las Ă”igusega.

Õigusharu – Ă”igusnormide kogum, mis moodustab Ă”igussĂŒsteemis iseseisva osa ja millega reguleeritakse rĂŒhma ĂŒheliigilisi ĂŒhiskondlikke suhteid (tööÔigus, perekonnaĂ”igus) Sotsiaalne norm – ĂŒldise iseloomuga kĂ€itumisreegel, mis reguleerib inimeste kĂ€itumist suhtlemises omavahel ja kollektiivselt Nimeta sotsiaalsete normide pĂ”hiliigid 1) moraalinormid – mingis inimeste kollektiivis vĂ”i ĂŒhiskonnas kĂ€itumisreeglitena tunnustatud kĂ”lbluspĂ”himĂ”tted.
Õigusnorm on lisaks oma erilistele tunnustele ka eriline sellepoolest, et kui Ă”igusvĂ€lised normid pĂŒĂŒavad reguleerida teatud konkreetseid ĂŒhiskonna valdkondi (N: religiooni vĂ”i korporatsiooni normid), siis Ă”igusnormid on ĂŒldkohustuslikud normid, mis reguleerivad absoluutselt kĂ”ikide institutsioonide, kĂ”ikide sotsiaalsete gruppide ja kĂ”ikide ĂŒksikisikute kĂ€itumist ĂŒhiskonnas – seega tegemist on kĂ”ige laiema ulatuse ning kĂ”ige ĂŒldisemate normidega.
Õigusakti kehtivus on piiritletud tema kehtima hakkamise ja lĂ”ppemisega.

Õiguslik tagajĂ€rg on lubamine (Ă”igustus), kĂ€sk vĂ”i keeld ise. Lihtne faktilise koosseis - kui faktiline koosseis koosneb ĂŒhest elulisest asjaolust Keeruline faktiline koosseis - mitme elulise asjaolu ĂŒheaegne esinemine Alternatiivne faktiline koosseis - Ă”igusliku tagajĂ€rje saabumiseks piisab ĂŒhe elulise asjaolu esinemisest Lihtne Ă”iguslik tagajĂ€rg - nĂ€eb ette ĂŒhe vĂ”imaliku vĂ”i vajaliku kĂ€itumise variandi vĂ”i riikliku sunni liigi ja mÀÀra.
Õigusinstitutsioonid – normid, mis mÀÀravad Ă€ra haldusorg vormi ja sisu (h organid, asutused, ĂŒhendused). Reguleerimiseseme jĂ€rgi vĂ”ib vĂ€lja tuua hĂ” ĂŒldosa (suur ĂŒldistatuse tase; oluline eriosa ehk kĂ”igi h tĂŒĂŒpide jaoks; normid, mis kĂ€sitlevad hĂ” printsiipe, h org Ă”iguslikku seisundit; h menetluse korda, h toiminguid) ja eriosa (normid reguleerivad h tĂŒĂŒpe). Kui ĂŒldosa teadmised on olemas, siis on lihtsam kĂ€sitleda ka eriosa probleeme.
Õigusteenusele – kohustuslikud minimaalsed kvaliteedinĂ”uded*7, millele vastavat teenust on kliendil tarbijakaitseseaduse § 4 punkti 1 kohaselt Ă”igus nĂ”uda ning nĂ”uetekohase teenuse mittesaamisel taotleda sellega temale tekitatud kahju hĂŒvitamist (TKS § 4 p 6). EelnĂ”us 928 SE sisalduvad kriteeriumid Ă”igusteenusele, eelkĂ”ige § 6 lĂ”ike 1 esimeses lauses („Õigusteenus peab olema asja- tundlik, Ă”igeaegne ning kooskĂ”las heade kommetega.

Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine ‱T eostavad seda pĂ€devad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei). ‱Õiguse rakendamise vajadus tekib, kui: ‱1. Õigussuhte iseloom on selline, et ta ei saa tekkida ilma pĂ€deva riigiorgani aktita (kaitsevĂ€eteenistusse astumine, avaliku teenistuse ametikoha tĂ€itmine) ‱2. Õigusliku vaidluse korral subjektiivsete Ă”iguste kasutamise vĂ”imalikkuse ĂŒle (omandiĂ”iguse kĂŒsimuse vaidlustamine, töövaidlus
Õigusteaduse ĂŒlesandeks on Ă”iguse kui reaalselt ekststeeriva sotsiaalse fenomeni igakĂŒlgne ja sĂŒsteemne uurimine selle kriitilise interpretatsiooni ja esitatud seisukohtade argumentatsiooni abil ‱ Enesekriitika, argumentatsioon, kriitika, julgus, enesekindlus ‱ Edukalt elamisek: teadmised, tahtmine, julgus ‱ Instutio – Ă”igustekstide lugemine ‱ Instructio – Ă”igustekstide asjakohaste kommentaride kuulamine ‱ Oluline Ă”igustekst on seadus
Õigusrikkumine on toime pandud ettevaatamatult, kui selle toime pannud isik nĂ€gi ette kahjulike tagajĂ€rgede saabumise vĂ”imaluse, kuid kergemeelselt lootis neid vĂ€ltida vĂ”i ei nĂ€inud ette tagajĂ€rgede saabumist, kuigi pidi ja vĂ”is ette nĂ€ha.

Õe kujunemine on seotud mĂ”istuse kujunemisega. Aristoteles seadis selle Ă”igluse mĂ”iste vĂ”rdsuse ning ĂŒhetaolisuse mĂ”iste konteksti, ta tĂ”stis ĂŒles mĂ”tte sellest, mis juhib loomuÕele, ta ĂŒtleb, et tuleb eristada otsuseid, mis pĂ”hinevad loomuÕel ja positiivsel e kujundatud Õel (leidis, et neid Õi tuleb eristada). II. 2.3. Õ kui inimese loomu vĂ€ljendus Rooma Õe sektor, kus kesksel kohal stoikud, nende filosoofia ja Cicero.
Õiguskantsleri valitsemisalas on ainsaks asutuseks Ă”iguskantsleri kantse- lei. Muidugi vĂ”ib sellele vastu vĂ€ita, et seadus ei anna nĂ€iteks ministrile pĂ€devust anda ministeeriumi pĂ”himÀÀrust (vt Vabariigi Valitsuse seaduse § 42 lg 1). Selle sĂ€tte funktsioon ei ole siiski niivĂ”rd ministri pĂ”hiseadusliku isekorraldusĂ”iguse piiramine kui selline, vaid valitsuse kui kolleegiumi liikmeid teenindavate asutuste struktuuride ĂŒhtsuse tagamine.
ÕigussĂŒsteemide piiritlemine on teataval mÀÀral meelevaldne tegevus. Üks vĂ”imalusi on jagada maailma Ă”iguskorrad jĂ€rgmisteks Ă”igussĂŒsteemideks:  Mandrieuroopa ehk romaani-germaani Ă”igussĂŒsteem  Üldine Ă”igus ehk angloameerika Ă”igussĂŒsteem  Islami Ă”igussĂŒsteem  Hinduistlik Ă”igussĂŒsteem  Judaistlik Ă”igussĂŒsteem  Kaug-Ida Ă”igussĂŒsteem  Aafrika ning Madagaskari Ă”igussĂŒsteem  Sotsialistlik Ă”igussĂŒsteem.

Õiguse rakendamine on kiire;  esindab paremini eetilisi vĂ”imaldab efektiivsemalt printsiipe karistada  suurem osakaal kohtutel; kohus ennetab paremini- inimene teab, kui Ă”igusallikas- igat kaasust et tema tegudel on tagajĂ€rjed vaadatakse pĂ”hjalikumalt  Ă”iguskindluse printsiip- tagab  Ă”igluse ja hea usk parema Ă”iguskindluse avaliku  ilma loomuĂ”iguseta ei vĂ”imu organite töös eksisteeriks positiivset Ă”igust
Õigusaktid ehk haldusaktid (eksekutiivaktid) ja 3) riigi seadust rakendavate organite (jurisdiktsiooniorganite) vastu vĂ”etud rakendamisaktid (jurisdiktsiooniaktid). ĂŒïƒŒ Õiguse allika funktsionaalse jaotuse: 1) seadusandlikku funktsiooni (legislatiivfunktsiooni) tĂ€itev Ă”igusakt; 2) haldusfunktsiooni (eksekutiivfunktsiooni) tĂ€itev Ă”igusakt ja 3) rakendamisfunktsiooni (jurisdiktsioonilist funktsiooni) tĂ€itev Ă”igusakt.
Õigusnormide rakendamine on kompetentsete riigiorganite riigivĂ”imualane organiseeriv tegevus Ă”igusnormide realiseerimisel konkreetsetes elujuhtumites. Õigusnormi rakendamise tervikliku protsessi ĂŒksikuteks rakendamise staadiumideks teoreetilise diferentseerimise tĂ€htsus seisneb selles, et ĂŒkski jĂ€rgmine staadium ei saa toimuda eelmiseta, sest staadiumide loogiline jĂ€rjestus tagab rakendamisprotsessi ratsionaalsuse ja efektiivsuse.

ÕigusvĂ”ime on vĂ”ime omada tsiviilĂ”igusi ja -kohustusi. TeovĂ”ime on isiku vĂ”ime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid(alla 18 on piiratud teovĂ”ime) Peab olema elukoht , kus isik alaliselt vĂ”i peamiselt elab  Juriidiline isik on seaduse alusel loodud Ă”igussubjekt ja vĂ”ib tekkida kahel viisil, teatud liiki juriidilise isiku kohta kĂ€iva seaduse alusel vĂ”i siis otse selle juriidilise isiku kohta kĂ€iva seaduse alusel.
Õiguse efektiivsust on vĂ”imalik tĂ”sta – on vĂ€lja pakutud spetsiaalseid meetodeid, kuidas seda teha. Friedrick Beutel – sotsiaalse seaduslikkuse eksperimenteerimise idee – selleks, et seadus vĂ”iks efektiivne olla, peaks iga loodav seadus vastu vĂ”etama justkui eksperimendi korras ja selles nii-öelda eksperimendis tuleks lĂ€bida jĂ€rgmised astmed: ‱ Uuritakse konkreetset sotsiaalset nĂ€htust, mida Ă”igus peab lahendama.
Õigusteadvus on seotud nii Ă”igusnormide loomisega kui nende rakendamisega – Ă”igusteadvus pole omane mitte ainult Ă”iguse adressaatidele vaid ka neile, kes seda loovad ja rakendavad, sest Ă”igus saab vaid siis ĂŒldaktsepteeritavana vĂ€lja kujuneda, kui Ă”igusnormide loojad loovad selliseid ettekirjutusi, mis ka nende enda arvates on Ă”iglased, jĂ€rgimisvÀÀrsed ja efektiivsed lahendamaks ĂŒhiskonnas tekkivaid probleeme.

Õiguskindlus on Ă”igusriigi printsiibist tulenev pĂ”himĂ”te, mille kohaselt loodav regulatsioon peab olema nii lihtne ja selge, et kujuteldav keskmiste vĂ”imetega isik saaks sellest aru. Lisaks hĂ”lmab see ka Ă”iguspĂ€rase ootuse pĂ”himĂ”tet, mille kohaselt on kriminaalĂ”iguses ĂŒksikisikule tagasiulatuva negatiivse mĂ”juga normide kehtestamine keelatud ja teistes Ă”igusvaldkondades peab selleks oleks ĂŒlekaalukas pĂ”hjus.
Õigusharud — positiivse Ă”iguse sĂŒsteemi ning pĂ”hivaldkondade liigitamine Ă”igusliku reguleerimise vastava objekti ning Ă”igusliku reguleerimise meetodi jĂ€rgi erinevatesse rĂŒhmadesse. Õigusharu koondab Ă”igusnorme, milledega reguleeritakse sellele harule spetsiifilise meetodiga kvalitatiivselt ĂŒhetĂŒĂŒbilisi ĂŒhiskondlikke suhteid (era- ehk tsiviilĂ”igus; kriminaalĂ”igus, riigiĂ”igus, rahvusvaheline Ă”igus jt).
Õiguskantsleri asetĂ€itja - nĂ”uniku ametisse astumise pĂ€evast; 3) uue Ă”iguskantsleri poolt esitatud uue Ă”iguskantsleri asetĂ€itja-nĂ”uniku ametisse astumise pĂ€evast; 4) tahtlikult toimepandud kuriteo eest sĂŒĂŒdi mĂ”istva kohtuotsuse jĂ”ustumise pĂ€evast; 5) ettevaatamatuse tĂ”ttu toimepandud kuriteo eest sĂŒĂŒdi mĂ”istva kohtuotsuse, millega on ette nĂ€htud vabaduskaotuslik karistus, jĂ”ustumise pĂ€evast; 6) tema surma korral.

ÕigusemĂ”istmisele –  tunnustamine)(Arhusi konv). Varem ei saanud keegi kk­asjades sĂ”na sekka  öelda, kk oli avalik hĂŒve, aga pragu on see eraisiku huvi (individuaalne Ôigus) – tĂ€ielik pööre –  puhta keskkonna kui avaliku hĂŒve lĂŒlitamine ka erahĂŒvede sfÀÀri. Uus subjektiivsetele Ôigustele  tuginev   dimensioon   keskkonnariskide   Ă”iguslikus   kontrollis.
Õigussuhe on vajalik kvalifitseerida selleks, et menetlust ei koormataks ĂŒle ebavajalike tĂ”enditega asjaolude kohta, mille ĂŒle pooled ei vaidle vĂ”i ajaolude kohta, mis ei ole vaidluse lahendamisel olulised
Õigussuhte objektideks on eelkĂ”ige igasugused materiaalsed esemed (toiduained, kosmoseaparaadid), samuti vĂ”ivad olla mittemateriaalsed vÀÀrtused (tööjĂ”ud, teenus) Õigussuhte objekt on materiaalne ese, vaimne vĂ”i muu sotsiaalne hĂŒve, mis rahuldab ĂŒksikisiku vĂ”i organisatsiooni huve ja vajadusi ning millega seoses Ă”iguse subjektid astuvad Ă”igussuhtesse ja teostavad oma subjektiivseid Ă”igusi ja juriidilisi

Õigustatud subjektiks on haldusorgan. HaldusĂ”iguse sĂŒsteem: HaldusĂ”igus on Ă”igusnormide kogum, mis spetsiifilisel viisil determineerib (mÀÀrab, piirab) haldustegevust, -menetlust ja –organisatsiooni. Reguleerimiseseme kaudu vĂ”ib eristada ka haldusĂ”iguse ĂŒld- ja eriosa:  haldusĂ”iguse ĂŒldosa kĂ€sitleb instituute, printsiipe ja mĂ”isteid, mis on pĂ”himĂ”ttelise tĂ€htsusega kogu haldusĂ”iguse jaoks.
Õbjekt on Ă”iguskorraga kaitstav ĂŒhiskondlik suhe, mida Ă”iguserikkuja rĂŒndab; 2) subjekt - rikkumise sooritanud isik, seejuures ĂŒksnes teovĂ”imeline subjekt; 3) objektiivne kĂŒlg - kĂ€itumisakti elementide kogum, sealhulgas: - tegu - tegevus vĂ”i tegevusetus; - kahjulik tagajĂ€rg - teo tagajĂ€rjel tekkinud tulem; - pĂ”hjuslik ehk kasuaalne seos - seos tea ja kahjuliku tagajĂ€rje vahel.
Õiguskantsleril on Ă”igus tĂŒhistada Riigikogu otsus seaduseelnĂ”u vĂ”i muu riigielu kĂŒsimuse rahvahÀÀletusele panemise kohta, kui rahvahÀÀletusele pandav seaduseelnĂ”u, vĂ€lja arvatud pĂ”hiseaduse muutmise seaduse eelnĂ”u, vĂ”i muu riigielu kĂŒsimus on vastuolus pĂ”hiseadusega vĂ”i Riigikogu on rahvahÀÀletuse korraldamise otsuse vastuvĂ”tmisel oluliselt rikkunud kehtestatud menetluskorda.

Õigusharusid on kĂ”igepealt juba rohkem kui riigi pĂ”hifunktsiooneÂč. Riigi pĂ”hifunktsioonide klassifikatsiooni aluseks vĂ”etakse riigi ees seisvad ĂŒlesanded sisuliselt - seal kĂ€sitletakse ka neid pĂ”hjusi, miks on vaja riiki ja Ă”igust.Õiguse sĂŒsteemi aluseks vĂ”etakse aga rohkem Ă”igusnormide ja nende loojate tahteavalduse vormiline kĂŒlg, nende lĂ€hem ĂŒlesanne, mitte kaugem eesmĂ€rk.
Õiguslikus mĂ”ttes on uus, 2008. a. pĂ€rimisseadus oma sisult suures osas sama, mis eelmine (RT II 1998, 16/17, 28); pĂ€rimisseadus. Asjaolul, et uus eelnĂ”u jĂ”udis terviklikkuse huvides Riigikogu menetlusse pĂ€rimisseaduse terviktekstina, on rohkem normitehniline ja redaktsiooniline kui sisuline tĂ€hendus, Baseli konventsioon 16.05.1972. Eesti Vabariigi valitsuskiitis heaks 5. septembril 2000. a.
Õigusfilosoofia on sĂŒsteemi suhtes eraldiseisev, vĂ€line, Ă”igusfilosoofia on nii kehtiva Ă”iguse kui sellega seotud Ă”igusdogmaatika suhtes metatasandil, mis vĂ”imaldab tal sĂŒsteemi vaadata vĂ€ljaspoolt. Õigusfilosoofia on kohustatud kĂ”iki oma eeldusi ja vĂ”imalusi kriitiliselt kontrollima, Ă”igusfilosoofias ei ole midagi, mida ei saa kĂŒsimĂ€rgi alla panna, see kĂ€ib ka tema enda kohta.

Õigusakt on eriliselt vormistatud dokument, mille vahendusel kehtestavad riigiorganid vastavalt oma pĂ€devusele ĂŒhiskondlikest suhetest osavĂ”tjatele Ă”igusi ja panevad peale kohustusi.
Õigustloovaks kandeks on need, mis on seaduses vĂ€lja toodud (nt. Asutamine – asutamise dokumendile kirjutavad alla asutajad, juhatajate allkirja vaja ei ole; asutamislepingus esitatakse ĂŒldjuhul ka juba avaldus kande tegemiseks Ă€riregistrisse) OÜ puhul saab praegu uus osanik minna notarisse ĂŒksi vĂ”i teha avaldus Ă€riregistrisse eelmise osaniku tagasikutsumiseks ning enda nimetamiseks.
Õigus vaikida - olla vait ja keelduda kĂ”igi tĂ”endite andmisest; 4. Ă”igus kahtluste tĂ”lgendamisele sĂŒĂŒdistatava kasuks- tĂ”endamata kahtlused loetakse sĂŒĂŒdistatava kasuks ehk tĂ”endite puudumisel karistada ei saa. EIK on konstanteerinud, et kohtu liikmed ei vĂ”i alustada oma kohustuste tĂ€itmist eelarvamusega, et sĂŒĂŒdistatav on toime pannud teo, milles teda sĂŒĂŒdistatakse.

Õiguse sotsioloogid on vĂ€lja toonud pĂ”hjusi, mis nende arvates seadusloomet eelkĂ”ige mĂ”jutavad: ‱ Varanduslik ebavĂ”rdsus ‱ Tööjaotus ‱ Organisatsioonide mitmekesisus ‱ Kultuurilised erinevused ĂŒhe ĂŒhiskonna sees ‱ Alternatiivide puudumine Totalitaarsed ĂŒhiskonnad olid ka sellised ĂŒhiskonnas, kus oli suur seaduste hulk ja inimesed olid seadustest otseses sĂ”ltuvuses.
Õigusesotsioloogia on teadus, mis asub Ă”igusteaduse ja sotsioloogia piirimail ning siiani kestavad teravad vaidlused kumma distsipliini alla see tegelikult kuulub. Praeguses kĂ€sitluses on Ă”igussotsioloogia Ă”igusteaduse ĂŒks osa. Selge on see, et Ă”igust ehk ĂŒhiskonda ei saa uurida kunagi ĂŒhest konkreetsest vaatevinklist. Teaduslik tegelemine Ă”igusega teenib laias laastaus kolme
Õiguse vormid ehk allikad Õigusnorm oli mĂ”tteline kĂ€sk vĂ”i keeld mis oleks kindlas vormis ja selgelt arusaadav addressaatidele. Ajaloos on vĂ€lja kujunenud mitmesuguseid Ă”iguse vĂ€ljendamis vorme ehk allikaid. Õigusvorm on Ă”igusnormi vĂ€ljendamise viis, mis on kasutusele vĂ”etud vĂ”i tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile ĂŒldkohustusliku tĂ€henduse.

Õigustarendavad ĂŒksiknormid on ĂŒldakti ning ĂŒldnormidesuhtes eksekutiivse (kohaldava) iseloomuga. Üksikaktide iseloomulikud pĂ”hitunnused: 1) Nad sisaldavad Ă”igustrakendavaid Ă”igusnorme, milles sĂ€testatakse ĂŒldnormi aluse rakendamine just sellel, antud juhul, kusjuures olustik ammendubki selle juhul lahendamisega ning individuaalsete tunnuste kogumis ei kordu enam kunagi sellisena.
Õiguse puhul on oluline, et kĂ€sitletuna lahus materiaalsetest teostistest, on see (st Ă”igus) vahend inimese vajaduste rahuldamiseks, “mille ainus materiaalne vĂ€ljendusvorm on kiri vĂ”i kood, millega vahendit fikseeritakse, sĂ€ilitatakse ja edastatakse, kuid mis toimivad ĂŒksnes lĂ€bi inimteadvuse, st eksisteerivad ĂŒksnes abstraktsioonidena”. (Rosentau 2004, lk 293)
Õigusnormi dispositsioon on normi element, mis nĂ€itab, kuidas peab Ă”igussubjekt kĂ€ituma hĂŒpoteesi tingimuste olemasolul, missugune kĂ€itumine on talle lubatud, keelatud vĂ”i kohustuslik. Normatiivses aktis vĂ€ljendamise viisi jĂ€rgi vĂ”ivad dispositsioonid olla kas lihtsad vĂ”i kirjeldavad. 1. Lihtne dispositsioon nĂ€itab Ă€ra kĂ€itumise sisu ilma seda lĂ€hemalt iseloomustamata.

Õigusnormi dispositsioon on Ă”igusnormi loogilise struktuuri jĂ€rjestuselt teine element, mis nĂ€itab vajaliku kĂ€itumise, sisaldab subjekti Ă”igusi ja kohustusi 10. Õigusnormi sanktsioon on Ă”igusnormi loogilise struktuuri jĂ€rjestuselt kolmas element, mis nĂ€itab Ă€ra riikliku mĂ”jutusvahendi, mida rakendatakse dispositsiooninĂ”uete eiramise eest hĂŒpoteesi tingimuste olemasolul.
Õigustloovad aktid on sellised riigi vĂ”i kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud aktid, mis sisaldavad Ă”igusnorme - mÀÀratlemata isikute ringile suunatud ĂŒldkohustuslikke kĂ€itumiseeskirju. Seadus on seaduse vormis kas Riigikogu poolt Riigikogu kodukorraga vĂ”i rahvahÀÀletusel seadusega kindlaks mÀÀratud korras vastu vĂ”etud Ă”igusakt, millel on kĂ”rgeim Ă”igusjĂ”ud.
ÕiguspsĂŒhholoogia aine – erinevad psĂŒĂŒhilised fenomenid, milles on psĂŒĂŒhilised omadused, psĂŒĂŒhilised seisundid, psĂŒĂŒhilised protsessid ja kĂ€itumine sĂŒsteemis inimene ja

Õigussuhte iseloom on selline, et ta ei saa tekkida ilma pĂ€deva riigiorgani aktita (kaitsevĂ€eteenistusse astumine, avaliku teenistuse ametikoha tĂ€itmine) ‱ 2. Õigusliku vaidluse korral subjektiivsete Ă”iguste kasutamise vĂ”imalikkuse ĂŒle (omandiĂ”iguse kĂŒsimuse vaidlustamine, töövaidlus jm) ‱ 3. On toime pandud Ă”igusrikkumine ja on vaja kohaldada sanktsioone.
Õigusnorm on formaalselt mÀÀratud reegel ( peab olema tĂ€pselt fikseeritud Ă”igusallikas, nt sĂ”nastatud Ă”igusaktis). Õigusnorm on riigist lĂ€htuv ja riigi poolt kaitstav ĂŒldkohustuslik kĂ€itumisreegel, millega antud liiki korduvatest ĂŒhiskondlikest suhetest osavĂ”tjatele antakse subjektiivsed Ă”igused ja kohustused ja juriidilised Ă”igused ja kohustused.
Õigusnorm on riigist lĂ€htuv ja riigi poolt kaitstav ĂŒldkohustuslik kĂ€itumisreegel, millega antud liiki korduvatest ĂŒhiskondlikest Õigussuhete subjektideks vĂ”ivad olla kĂ”ik need ĂŒhiskondlikus elus suhetest osavĂ”tjatele antakse subjektiivsed Ă”igused ja pannakse osalevad isikud, kes vastavad kindlatele Ă”iguslikele tingimustele, juriidilised kohustused.

ÕigussĂŒsteem on Ă”iguskordade kogum, millel on sarnane Ă”igusfilosoofiline kĂ€sitlus riigist ja Ă”igusest. Üldjuhul jagatakse maailma Ă”iguskorrad kolmeks Ă”igussĂŒsteemiks: Mandri-Euroopa Ă”igussĂŒsteem (Rooma Ă”igus – prantsuse Ă”igussĂŒsteem ja saksa Ă”igussĂŒsteem), Anglo- Ameerika Ă”igussĂŒsteem ja Idamaade Ă”igussĂŒsteemid (Hiina, India, islamiusulised).
Õk - sĂ”ltumatu riigiametnik, kelle peamine ĂŒlesanne on jĂ€relevalve seaduste ja teiste Ă”igustloovate aktide pĂ”hiseadusele vastavuse ĂŒle. Seadusega on Ă”iguskantslerile pandud ka muid ĂŒlesandeid, sh isikute pĂ”hiseaduslike Ă”iguste ja vabaduste tagamise kontroll ning eraĂ”iguslike isikute vahel diskrimineerimise ĂŒle tekkinud vaidluste lahendamine.
Õigustatud subjektil on Ă”igus nĂ”uda kohustatud poolelt teatud kĂ€itumist, mis on riigi poolt tagatud riigi sunnijĂ”u rakendamisega (nt ĂŒĂŒrilepingu Ă”igustatud poolel on Ă”igus ĂŒĂŒrida vĂ€lja talle kuuluv korter, Ă”igus lepingu sĂ”lmimisel nĂ”uda ĂŒĂŒriraha tasumist). Samas on tal ka nt ĂŒĂŒrilepingu puhul kohustus vĂ”imaldada kohustatud poolel eluruumi kasutamist.

Õiguse fn on jĂ€rgnevad: sisemise rahu kindlustamine (konfliktide ennetamine ja lahendamine), vabaduse kindlustamine (kaitse teiste sekkumise eest isikuvabadusse, kaitse riigi sekkumise eest ja vabaduse realiseerimise garanteeritus), Ă”igusliku vĂ”rdsuse tagamine, sotsiaalse tasakaalu ja sotsiaalse kindlustatuse tagamine, sotsiaalsete protsesside juhtimine.
Õigusnorm on riikliku sunniga tagatud norm, tema mittetĂ€itmisel rakendub riiklik sund (ultima ratio printsiip). KriminaalĂ”iguse reguleerimise objekt ja ese on ĂŒhiskonnaohtlikud teod (tegevus vĂ”i tegevusetus), mis on keelatud ning mille toimepanemise eest karistatakse kriminaalkorras - sellest tuleneb, et valdavalt on tegemist Ă”igustkaitsvate suhetega.
ÕigusjĂ€rglus - Ă”iguste ĂŒleminek Testamendiga pĂ€rimisel ilmne, et pĂ€rija on see, kes vĂ”tab perekonnas vĂ”imu ĂŒle. Et teatav isik vĂ”iks olla pĂ€rijaks, peavad olema: o Aset leidnud isiku surm ja pĂ€randi avanemine o Surnud isik peab olema vĂ”imeline pĂ€randama o PĂ€rijal peab olema pĂ€rimisĂ”igus o PĂ€rimiseks on ĂŒldreeglina vajalik tahteavalduse akt

Õiguskantsler on KarS § 872 pĂ”hiseaduslikkusele vastavuse osas nĂ”us Riigikogu PĂ”hiseaduskomisjoni seisukohaga leides, et see sĂ€te ei ole vastuolus PS § 20 punktiga 1 ja PS §-dega 11 ja 14 (st, et ei ole rikutud proportsionaalsuse ja legitiimsuse pĂ”himĂ”tet). Vastuseks komisjoni arvamusele leidis Ă”iguskantsler, et Harju Maakohtu taotlus on lubatav.
Õiguslik mÀÀratlus on antud AutÕS §-s 4 lg 2. Selle sĂ€tte kohaselt on autoriĂ”igusega kaitstava teose tunnused jĂ€rgmised: 1) originaalsus (teos peab olema autori enda intellektuaalse loomingu tulemus); 2) teos on kirjanduse, kunsti ja teaduse valdkonnas, seega tehnika valdkond on vĂ€listatud;3) teos peab olema vĂ€ljendatud mingisuguses objektiivses vormis.
Õigusnormid – kĂ€itumiseeskirjad, mis on formuleeritud Ă”iguslausetena Positiivne Ă”igus = kehtiv Ă”igus Ülipositiivne Ă”igus ehk loomuĂ”igus (Ă”iglus) – rajatud Ă”igluse ja eetika tiheda seose tunnetamisele, lĂ€htub ideest “igaĂŒhele oma”, mitte “igaĂŒhele vĂ”rdselt”. Õigus tervikuna – suunatud korra ja julgeoleku loomisele ĂŒhiskonnas.

Õigussubjektide ehk teotsevate inimestega seisab vastamisi Ă”igusobjekt ehk ese. Objektide hulgas vĂ”ib eristada kolme pĂ”hilist liiki: 1) Ă”igused; 2) vaimse töö tulemused (vaimne looming); 3) kehalised objektid (asjad). Õigusi kĂ€sitatakse siinkohal samastena subjektiivsetele Ă”igustele – need on Ă”iguskorra poolt omistatud ja lubatud tahteteondused.
Õiguskaitsevahendi muutmine on lubatud aga ainult niikaua, kuni vĂ”lgnik ei ole vĂ”lausaldaja poolt valitud Ă”iguskaitsevahendile tuginenud ulatuses, mis tĂ€hendaks tema jaoks hea usu pĂ”himĂ”ttega vastuolus olevaid tagajĂ€rgi (VÕS § 6). Igal juhul tuleb konkreetseid asjaolusid arvestades hinnata, kas Ă”iguskaitsevahendi muutmine on hea usu pĂ”himĂ”ttega kooskĂ”las.
Õigustamatu asjaajamine on siis, kui eksisteerivad obligatoorsed eeldused, aga Ă”igustamatu asjaajaja on pahauskne, kui: 1. Ta teab vĂ”i peab teadma, et ei esine asjaajamise Ă”igustatuse alternatiivseid eeldusi (§ 1018 lg 1 p 1-3). 2. Pahauskseks vĂ”ib lugeda ka sellist asjaajajat, kes ei selgita vĂ€lja soodustatu tahet, kuigi tal on see vĂ”imalus (§ 1020).

Õiguskantsleril on Ă”igus alustada ka omal algatusel menetlust pĂ”hiseaduslike Ă”iguste ja vabaduste tagamise kontrollimiseks eelnevalt laekunud teabe alusel (nt ajakirjanduses kajastatu). Õiguskantsler ei menetle avaldust, kui avalduse aluseks olevas asjas on jĂ”ustunud kohtuotsus vĂ”i samaaegselt toimub kohtueelne kaebemenetlus vĂ”i kohtumenetlus.
Õigustloova aktiga on siiski vahetu (Ă”igustloovate aktide alusel ja toeks vastu vĂ”etud). Õigusriigile on omane pĂ”himĂ”te, et administratsioon ei tohi asuda seadusi rakendama kohe individuaalsete aktidega, vaid nende vahel peab olema seadust konkretiseeriv Ă”igustloov akt. See aga ei muuda individuaalse juriidilise akti ja Ă”igustloova akti olemust.
Õiguse sotisoloogia on otesene vĂ€ljund- uurimistöö tulemuste kaudu Ă”igusloomingule ja Ă”iguse rakendamisele. Sotsioloogiline Ă”igusteadus puudutab sotsiaalse fenomeni efekte mĂ”lemale - materiaal- ja protsessiĂ”iguse aspektidele, samuti ka seadusandliku, kohtu- ja teiste formeerimise viisidele, Ă”iguskorra toimimisele, muutmisele ja katkestamisele.

Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline Ă”iguse realiseerimine, mida teostavad pĂ€devad riigiorganid. Rakendamise vajadus tekib, kui Ă”igussuhe ei saa tekkida ilma pĂ€deva riigiorgani aktita, Ă”igusliku vaidluse korral subjektiivsete Ă”iguste kasutamise vĂ”imalikkuse ĂŒle vĂ”i kui on toime pandud Ă”igusrikkumine ja on vaja kohaldada sanktsioone.
Õiguse valdkond on kontinentaalse Ă”igussĂŒsteemi riikides intensiivselt arenema hakanud alles pĂ€rast Suurt Prantsuse revolutsiooni 1789 aastal, kui kolmanda seisuse (kodanlus) pĂŒĂŒdlusi esindava loomuĂ”iguse koolkonna mĂ”jul hakati pĂŒĂŒdlema selle poole, et valitsuse tegevuse pĂ”hieesmĂ€rk oleks kodanike pĂ”hiĂ”iguste ja -vabaduste kaitsmine.
Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib Ă”igusnormi alusel;  Õigussuhe on isikute vaheline seos, mis tekib subjektiivsete juriidiliste Ă”iguste ja kohustuste kaudu;  Õigussuhe on isikute vaheline seos, mille sĂ€ilimise tagab riik;  Õigussuhe on isikute vaheline seos, mis kannab individualiseeritud, mÀÀratletud iseloomu.

Õiguse siseteooria – on olemas ainult ĂŒks asi – Ă”igus millelegi; kui meil on Ă”igus, siis peame seda Ă”iguse eset realiseerida saama Ei saa öelda, millal Ă”igus on vĂ”i ei ole 2. Ă”iguse vĂ€listeooria – on olemas kaks asja – Ă”igus millelegi (prima faci Ă”igus) ja on olemas see, mis Ă”igusest pĂ€rast piiri tĂ”mbamist jĂ€rele jÀÀb.
Õigusnorm – ĂŒldkohustuslik kĂ€itumisreegel, millele on iseloomulik abstraktsus (Ă”n reg abstraktset hulka esineda vĂ”ivaid juhtumeid)ja ĂŒldisus (adressaatideks on ĂŒldine hulk adressaate). Õigusnormi struktuur – Ă”n peab endas sisaldama abstraktse teokoosseisu (asjaolud, millal Ă”n tuleb kohaldamisele) ja Ă”igusliku tagajĂ€rje.
Õigussuhe on Ă”igusnormi alusel tekkiv isikutevaheline individualiseeritud ĂŒhiskondlik suhe, mida iseloomustab subjektide vastastikune seotus subjektiivsete juriidiliste Ă”iguste ja kohustustega ning toetumine riigi kaitsele/// elem: 1-subjektid; 2-subjektiivsed Ă”igused ja juriidilised kohustused; 3-objekt 9. Õigussuhte subjektid.

Õiguse analoogia – tuginen oma otsuses mĂ”nele Ă”iguse printsiibile, nt vĂ”rdne kohtlemine, proportsionaalsus jne. Kui ÕN=abstraknte kĂ€itumismall, siis printsiip on veel abstraktsem. Nt loobumine haginĂ”udest, karistuse tĂ€ideviimisest – nende alusel saame konstrueerida pĂ”himĂ”tte, et on olemas vĂ”imalus loobuda Ă”igusemĂ”istmisest.
Õiguse kohaselt on vĂ”imalik sĂ”lmida kokkuleppeid juba tehtud surma puhuks tehtud korralduse perekonnaĂ”iguses paljudes riikides kehtiva pĂ”himĂ”ttega, mille kohaselt piiratakse perekonna huvides mittetĂŒhistamiseks vĂ”i siis eelnevalt kokku leppida konkreetse sisuga testamentaarsete korralduse abikaasade kĂ€sutusĂ”igust oma vara suhtes.
Õigusnorm on oma loogiliselt vormilt hĂŒpoteetiline lause: kui konkreetsed elulised asjaolud vastavad normi faktilisele koosseisule, kehtib nende eluliste asjaolude suhtes Ă”iguslik tagajĂ€rg. Normi loogikast lĂ€htudes koosnebki iga tĂ€ielik Ă”igusnorm kahest osast: abstraktsest faktilisest koosseisust ja Ă”iguslikust tagajĂ€rjest.

Õigussotsioloogia on sotsioloogia haru, mis kĂ”ige laiema mÀÀratluse jĂ€rgi tegeleb Ă”iguse ja ĂŒhiskonna omavaheliste suhete uurimisega.
Õiguse rakendamine on keeruline protsess, mille moodustavad Ă”igusnormi elluviimiseks vajalikud toimingud. MĂ”tteliselt kulgeb see konkreetse juhtumi asjaolude uurimiselt Ă”igusnormile ja sealt kĂŒsimuse praktilisele lahendamisele ning peab lĂ”pptulemusena viima Ă”igusnormi elluviimisele konkreetses elujuhtumis. Jaotatakse staadiumiteks.
Õigusharu on Ă”igusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa Ă”igussĂŒsteemist ja millega reguleeritakse rĂŒhma ĂŒleliigilisi ĂŒhiskondlikke suhteid (nĂ€iteks tööÔigus, perekonnaĂ”igus, finantsĂ”igus jne). Õigusnormide Ă”igusharudesse liigitamise aluseks on Ă”igusliku reguleerimise objekt ja Ă”igusliku reguleerimise meetod.

Õiguse rakendumine - Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine - selline Ă”iguse realiseerimise norm, kus Ă”iguseteostamisse sekkuvad selleks pĂ€devad ringkonnad (nt haldusorganid, kohtud jne). Reeglina need riigiorganid kuuluvad Ă”iguse realiseerimise seisukohalt kĂ”rvalisteks subjektideks, sest nad ei kuulu realiseeritavasse suhtesse.
Õiguskantsleril on Ă”igus teha kontrollkĂ€iku vanglasse, vĂ€eossa, arestimajja, vĂ€ljasaatmiskeskusse, varjupaigataotlejate vastuvĂ”tukeskusse vĂ”i registreerimiskeskusse, psĂŒhhiaatriahaiglasse, erihooldekodusse, erivajadustega Ă”pilaste kooli, ĂŒldhooldekodusse, lastekodusse, noortekodusse vĂ”i muusse jĂ€relevalvealusesse asutusse.
Õigusnormide loojaks on pĂ€dev institutsioon, kuid Ă”iguseks muutuvad ka riigi poolt tagatud tavanormid, moraalinormid vĂ”i korporatiivsed normid 5) TĂ€itmine on tagatud riigi sunnijĂ”uga, kui ta ei ole tagatud riigi sunnijĂ”uga, siis ei ole tegemist mitte Ă”igusnormiga, vaid nt printsiibiga (moraalinormiga) 3. Positiivne ja loomuĂ”igus.

Õigustehniliselt on Ă”igusakt jĂ”us, kui ta: 1) on koostatud, arutataud ja vastu vĂ”etud ning jĂ”ustatud seadusega kooskĂ”las pĂ€devate subjektide poolt ning menetluse korras 2) on avalikustatud seaduses sĂ€testatud korras, ei ole tunnistatud kehtivust kaotanuks seaduses sĂ€testatud korras vĂ”i ei kaota kehtivust sĂ€testatud korras.
Õiguslik tagajĂ€rg on lubamine (ĂŽigustus), kĂ€sk vĂŽi keeld ise. Avaliku ja eraĂŽiguse normid Õigus objektiivses mĂŽttes, kui ĂŽiguskorda moodustavate kehtivate ĂŽigusnormide kogum jaotatakse traditsiooniliselt era- ja avalikuks ĂŽiguseks. Sellest lĂ€htudes jagunevad kĂŽik ĂŽigusnormid kas eraĂŽiguse vĂŽi avaliku ĂŽiguse normideks.
Õigusriigi rajamine on mĂ”eldamatu kuritegevuse ohjeldamiseta, pideva ja visa vĂ”itluseta tema vastu. Kuid vĂ”itlust kuritegevusega ei saa pidada efektiivseks, kui jĂ€tta arvestamata kuritegevuse kĂ”iki sotsiaalseid tagajĂ€rgi, selle hinda, s.o. konsolideeritud kahju, koormatist, mida kogu ĂŒhiskond ja riik kannab vĂ”itluses sellega.

ÕigussĂŒsteem on ĂŒhe konkreetse riigi Ă”igusnormid+teised Ă”igusega seonduvad nĂ€htused (Ă”iguskultuur, Ă”igustraditsioonid, Ă”iguskeel, Ă”igusteadus,jt) 2.1. Sellise vĂ”rdlemise kriteeriumid (ajaloos ja nĂŒĂŒdisajal) Suurema osa inimkonna ajaloos olid kokkupuuted eri tsivilisatsioonide vahel katkendlikud vĂ”i puudusid ĂŒldse.
Õigusajalugu on filosoofiale mĂ€rksa lĂ€hemal, kui nĂ€iteks sotsioloogia, tal on filosoofiline funktsioon. Teda tuleb tundma Ă”ppida sellest seisukohast, milline oli kunagi kehtinud Ă”iguse eesmĂ€rk, millised olid tolle aja ja ruumi poolt ĂŒldiselt omaksvĂ”etud ettekujutused Ă”iglusest, mis seisnesid objektiivse Ă”iguse taga.
Õiguskantsleri poole on igaĂŒhel, kes pöördub tema poole taotlusega kontrollida, kas riigiasutus, kohaliku omavalitsuse asutus vĂ”i organ, avalik-Ă”iguslik juriidiline isik vĂ”i avalikke ĂŒlesandeid tĂ€itev fĂŒĂŒsiline vĂ”i eraĂ”iguslik juriidiline isik jĂ€rgib pĂ”hiĂ”iguste ja -vabaduste tagamise pĂ”himĂ”tet ning hea halduse tava.

Õiglased vormid on kuningavĂ”im, aristokraatia (parimate vĂ”im) ja konstitutsiooniline valitsus (“paljude” vĂ”i enamuse vĂ”im kĂ”igi huvides). Moonutatud valitsusvormid on tĂŒrannia (kuningas valitseb enda huvides), oligarhia (vĂ€hesed valitsevad endi huvides) ja demokraatia (paljud vĂ”i enamus valitsevad endi huvides).
Õigusnormile on omased kĂ”ik sotsiaalsete normide liigitunnused:  inimeste kĂ€itumise reegel; ĂŒldise iseloomuga reegel, mis on suunatud teatud liiki suhete ĂŒldisele reglementeerimisele; sisu on mÀÀratud ĂŒhiskonna sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise elu tingimustega, ajaloolise ja kultuurilise arengu tasemega.
ÕiguspĂ€rane kĂ€itumine on Ă”igusnormidega kooskĂ”las kĂ€itumine (Ă”iguspĂ€rane on ka kĂ€itumine, mis ei ole reguleeritud Ă”iguslikult) ja Ă”igusrikkumine on Ă”igusnormidega vastuolus kĂ€itumine, subjekt eirab Ă”igusnormidega kehtestatud keeldu, ei tĂ€ida juriidilist kohustust, ĂŒletab oma kĂ€itumisega Ă”igusnormiga lubatud piirid.

Õiguslik tagajĂ€rg on lubamine (Ă”igustus), kĂ€sk vĂ”i keeld ise. Faktiline koosseis tĂ€histada T ja Ă”iguslik tagajĂ€rg R. Kui T, siis R. Tavaliselt koosneb faktiline koosseis mitmest elulisest asjaolust (juriidilisest faktist). Kui faktiline koosseis koosneb ĂŒhest elulisest asjaolust, siis on tegemist lihtsa struktuuriga.
Õiguskord - sisemise rahu kindlustamine(konfliktide ennetamine ja lahendamine) 2. Vabaduse kindlustamine(kaitse teiste sekkumise eest isikuvabadusse, kaitset riigi sekkumise eest jne) 3. Õigusliku vĂ”rdsuse tagamine 4. Sotsiaalse tasakaalu ja sotsiaalse kindlustatuse tagamine 5. Sotsiaalsete protsesside juhtimine
Õigusharu on Ă”igusnormide kogum, mis moodustav iseseisva osa Ă”igussĂŒsteemist ja millega reguleeritakse rĂŒhma ĂŒheliigilisi ĂŒhiskondlikke suhteid (nt tööÔigus, perekonnaĂ”igus, vĂ”laĂ”igus) 1) RiigiĂ”igus- reguleerib riigivĂ”imu suhteid ja mÀÀrab ĂŒhiskonna sotsiaalmajandusliku ja poliitilise sĂŒsteemi.

Õiguslikus mĂ”ttes on asjadeks ka taimed, loomi ei loeta asjadeks, kuid nende suhtes kohandatakse asjade suhtes kehtivaid sĂ€tteid, kui seaduses ei ole sĂ€testatud teisiti (vt TSÜS§49, lĂ”ige3). Teisiti on sĂ€testatud looma omaniku Ă”igused, st loomaomanik peab oma Ă”iguste kasutamisel jĂ€lgima loomakaitse erisĂ€tteid.
Õiglus — inimeste kooselu pĂ”hivÀÀrtus; Ă”iglus on riigi alus (iustitia fundamentum regnorum est). Õiguskord sisaldab kahte liiki Ă”iglust: vĂ”rdsustavat (iustitia distributiva) ja jaotatavat (iustitia communitiva). VĂ”rdsustav Ă”iglus realiseerub valdavalt eraĂ”iguse valdkonnas, nt kahjude hĂŒvitamine.
Õhtumaa kultuuritraditsioonile on Ă”iguselus ja usus omane teatud dualism, alguse saanud antiigist, mil eristati j u m a l i ku j a i n i m l i ku p Ă€ r i t o l u g a Ă” i g u s t : f a s j a i u s . Ke e g i p o l e ĂŒ h e ko r r a g a ku n i n g a s j a p re e s t e r. J u m a l a j a keisrivĂ”im ning riik pole ĂŒks ja seesama.

Õn tĂ”lgendamine on lubatud ja vajalik, sest see on just nimelt vajalik, et mĂ”ista vĂ€ljendite sisu ja teada saada, mida mĂ”istetakse sĂ”na all. Mis on vĂ€givald, relvaga kallale tungimine, tervise kahjustamine (raske tervise kahjustamine, mis on raske)? Tabakeele arusaamad ja Ă”iguskeele arusaamad ei pea lakkama.
Õigusloovad aktid ehk Ă”iguse ĂŒldaktid - Ă”igusaktid, mis sisaldavad Ă”igusnorme (pĂ€deva institutsiooni poolt kindlas korras loodud ĂŒldise iseloomuga, 25 ĂŒldkohustuslik ja formaalselt mÀÀratletud kĂ€itumisreegel, mis tagatakse riigi sunniga).  Ă”iguse ĂŒksikaktid - Ă”igusaktid, mis ei sisalda Ă”igusnormi.
Õigusvormidena on kasutusel olnud Ă”iguslik tava, juristide arvamus, kohtu- ja halduspretsedent, leping ja normatiivne akt. Õiguse vĂ€ljendusvormid: Ă”iguslik tava, kohtu- ja halduspretsedent, leping ja normatiivne akt Õiguslik ehk sanktsioneeritud tava oli ajaliselt esimeseks ja seega vanimaks Ă”igusvormiks.

ÕigusjĂ€rglus haldussuhetes on eriti oluline nende ĂŒhingute puhul, kellele on pandud riiklikke funktsioone vĂ”i kes muul viisil osalevad riigi ĂŒlesannete tĂ€itmisel (nt. tarbijaĂŒhingud, töötajate ja tööandjate ĂŒhingud jne.). KĂ€esoleval ajal on seadustega reguleeritud vaid tsiviilĂ”iguste ja kohustuste ĂŒleminek.
Õigusnorm – riigist lĂ€htuv ja riigi poolt kaitstav ĂŒldkohustuslik kĂ€itumisreegel, millega antud liiki korduvatest ĂŒhiskondlikest suhetest osavĂ”tjatele antakse subjektiivsed Ă”igused ja pannakse juriidilised kohustused. Õigusnorm on mĂ”tteline kĂ€sk vĂ”i keeld, mis reguleerib inimeste kĂ€itumist.
Õiguskasvatus - riigi, organisatsiooni ja ĂŒksikisikute sihi pĂ€rane tegevus, mis on suunatud ĂŒhiskonna liikmete Ă”igusteadvuse ja kĂ€itumise sĂŒstemaatilisele mĂ”jutamisele, eesmĂ€rgiga formeerida positiivseid ettekujutusi, vÀÀrtuslikest orientatsioonidest ning Ă”igusnormidest kinnipidamise vajadusest.

Õn on tĂ€itmisele kohustusliku kas kĂ”igile vĂ”i nendele, keda nad puuduvad (mÀÀramata arv isikuid, keda puuduvad). Need normid, mis on seotu sĂŒĂŒtegude mÀÀratlemisega (mis on sĂŒĂŒtegu? Kuidas neid menetleda? Kes neid menetleb? Mis on karituseks? jne) need on koondatud kriminaalĂ”igusesse.
Õiguse sotsioloogid on seisukohal, et rahvuslik Ă”igus peaks ilmtingimata sĂ€ilima, seda poleks Ă”ige kaotada, sest ka EL sees on liikmesriigid nii erineva arengutasemega, et kui ĂŒritaksime neid riike tuua 1 seaduse mĂŒtsi alla, siis on ette pĂ”hjendatud hirm selle ĂŒle, et mitte igal pool see Ă”igus ei toimi.
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine - selline Ă”iguse realiseerimise norm, kus Ă”iguseteostamisse sekkuvad selleks pĂ€devad ringkonnad (nt haldusorganid, kohtud jne). Reegline need riigiorganid kuuluvad Ă”iguse realiseerimise seisukohalt kĂ”rvalisteks subjektideks, sets nad ei kuulu realiseeritavasse suhtesse.

Õigustoimingud - muud toimingud (Ă”iguspĂ€rane tegu), sĂ”ltub inimese tahtest ● Ă”igusvastased teod - rikutakse seadust, kaasnevad Ă”igused ja kohustused (sĂ”ltub inimese tahtest) ● sĂŒndmused - millega seadus seob Ă”iguste ja kohustuste tekkimisel (n sĂŒnd ja surm), ei sĂ”ltu otseselt inimese tahtest
Õigusharu on Ă”igusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa Ă”igussĂŒsteemist ja millega reguleeritakse rĂŒhma ĂŒheliigilisi ĂŒhiskondlikke suhteid (nt tööÔigus, perekonnaĂ”igus, finantsĂ”igus jne). Õigusnormide rĂŒhmi, mis on suhteliselt iseseisvad Ă”igusharu osad, nim. Ă”igusinstituutideks.
ÕigushĂŒve on inimese elu. Kas kaks inimelu on olulisem kui ĂŒhe isiku inimelu? Ei ole ja seega vĂ”ib öelda, et hĂ€daseisundit ei ole. Õigus elule on ĂŒks peamisi pĂ”hiĂ”igusi ning seda kaitseb InimĂ”iguste deklaratsioon ning samuti PS 17, mis ĂŒtleb, et kellegilt ei tohi vĂ”tta elu meelevaldselt.

Õigusnormi struktuur on teatud mudel sellise seose esitamiseks. Normi loogikast lĂ€htudes koosneb iga tĂ€ielik ĂŽigusnorm kahest osast: abstraktsest faktilisest koosseisust ja ĂŽiguslikust tagajĂ€rjest. Faktiline koosseis on eluline asjaolu kui eeldus, mille saabudes on midagi lubatud, keelatud vĂŽi kĂ€situd.
Õigusteadus on teadus mis selgitab Ă”igusnormide sisu, see jaguneb kaheks: 1. EraĂ”igus - nimetatakse norme, mis reguleerivad suhteid ĂŒksikisikute vahel (Ă”iguslikult vĂ”rdses situatsioonis olevaid Ă”igussubjektid). NĂ€iteks ostja ja mĂŒĂŒja vahel, kus mĂ”lemal poolel on omad Ă”igused ja kohustused.
Õiguse allikad - PĂ”hiseadus, seadus, seadlus, mÀÀrus, EL Ă”igus, rahvusvaheline Ă”igus , tavaĂ”igus nt tsiviilĂ”iguses : tĂŒhine on tehing, mis on vastuolus heade kommetega, Riigikohtu lahendid, muud kohtulahendid (Euroopa InimĂ”iguste Kohus, Euroopa Liidu kohus), Ă”igusteooria, Ă”iguse ĂŒksikaktid.

Õiguslik presumptsioon – eeldatavalt toimunud fakt, millele antakse juriidilise fakti tĂ€hendus ( inimene ei ole sĂŒĂŒdi kuni tema sĂŒĂŒ ei ole kindlaks tehtud jĂ”ustunud kohtuotsusega – sĂŒĂŒtuse presumptsioon). Juriidilistel faktidel ja nende liigitusel on oluline tĂ€htsus Ă”iguse rakendamise praktikas.
ÕiguspĂ€rane on ka kĂ€itumine, mis ei ole Ă”iguslikult reguleeritud. Õigusrikkumine aga on Ă”igusnormidega vastuolus olev tegu, seega kĂ€itumine, milles subjekt eirab Ă”igusnormidega kehtestatud keeldu, ei tĂ€ida oma juriidilist kohustust vĂ”i ĂŒletab tema kĂ€itumisele Ă”igusnormiga lubatud piirid.
Õigustermin on selline sĂ”na, sĂ”naĂŒhend vĂ”i fraas, mis tĂ€histab Ă”igusteaduses kasutatavat mĂ”istet ehk Ă”igusmĂ”istet. ‱ Kokkulepitud ĂŒhetĂ€henduslike terminite puhul saadakse tekstist ĂŒhtemoodi aru. ‱ Terminite abil on vĂ”imalik piiritleda mĂ”isteid ja neid tekstis tĂ€pselt tĂ€histada.

Õigus teabele on sĂ€testatud tarbija pĂ”hiĂ”igusena TKS § 3 p 2 ja 3. Tarbija Ă”igust teabele rĂ”hutab ka EÜ asutamislepingu artikkel 153. Tarbija teavitamise eesmĂ€rgiks on erinevate teavituskanalite kasutamise tulemusena tarbijale objektiivse pildi loomine pakutavatest kaupadest ja teenustest.
Õigusaktide sĂŒstematiseerimine tĂ€hendab nende aktide viimist kooskĂ”lastatud sĂŒsteemi, rĂŒhmitamist kindlas jĂ€rjestuses. 1) inkorporeerimine – normatiivaktid seatakse mingisse jĂ€rjestusse 2) kodifitseerimine – normatiivmaterjal töötatakse pĂ”hjalikult lĂ€bi, kooskĂ”lastatakse ja ĂŒhtlustatakse sisemiselt
ÕigussĂŒsteemi autopoiesis on normatiivselt suletud selles mĂ”ttes, et ainult Ă”igussĂŒsteem vĂ”ib anda Ă”iguslikult normatiivse kvaliteedi oma elementidele ja seega luua neid kui elemente    Mitte mingi Ă”iguslikult relevantne sĂŒndmus ei saa tuletada oma normatiivsust sĂŒsteemi keskkonnast   

Õigus kaitsele tĂ€hendab ja Ă”igust kaitsta ennast ise. Samas on teatud juhtudel aga kaitsja osalemine kohustuslik, et vĂ€ltida negatiivseid tagajĂ€rgi (KrMS). Tasuta Ă”igusabi tuleb tagada siis, kui esindaja on seadusega kohustuslikus korras ette nĂ€htud vĂ”i menetlus vĂ”i kohtuasi on keeruline.
Õigusakt - Eriliselt vormistatud dokument, mille vahendusel riigiorganid vastavalt oma pĂ€devusele kehtestavad ĂŒhiskondlikest suhetest osavĂ”tjatele Ă”igusi ja panevad kohustusi Seadus jĂ”ustub 10 pĂ€eval pĂ€rast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sĂ€testata teist tĂ€htaega.
Õigussuhte subjektideks on isikud, kes kannavad oma subjektiivseid Ă”igusi ja juriidilisi kohustusi, ehk siis kĂ”ik need isikud, kellel ei ole seaduslikke takistusi Ă”igussuhetes osaleda. Õigussuhetes vĂ”ivad osaleda nii fĂŒĂŒsilised isikud (inimesed) kui juriidilised isikud (era- ja avalik-Ă”iguslikud).

Õigus ohutusele – pakutavad kaubad ei tohi ohustada tervist 2. Õigus valikule – valik vĂ”imalikult paljude kaupade vahel 3. Õigus olla Ă€ra kuulatud – tarbija arvamusega arvestatakse Ă”igusaktide loomisel 4. Õigus informatsioonile – peab olema piisavalt informatsiooni valiku tegemiseks
Õigusega – juristikasti vĂ€ljakujunemine (Eestis 1630 lĂ€bi viidud kohtureform nĂ”uab kohtunikelt kĂ”rgemat juriidilist haridust, kuid rootsi vĂ”imuga kaob ka see. Uuesti tekib sÀÀrane nĂ”ua alles 19. saj.). Seoses juristikorporatsiooni vĂ€ljakujunemisega tekkib ja juura alane haridus.
Õigusnormide rakendamine on kompetensets riigiorganite riigivĂ”imu alane organiseeriv tegevus Ă”igusnormide realiseerimisel konkreetsetes elujuhtumites ‱ Õigusnormi kasutamine – seisneb Ă”igussubjekti poolt oma Ă”iguste aktiivses teostamises, see on subjektiivse Ă”iguse realiseerimine Ă”igussuhetes.

ÕigusvĂ”ime – vĂ”ime omada tsiviilĂ”igusi ja –kohustusi TeovĂ”ime – isiku vĂ”ime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid 2. Miks ja kuidas toimub fĂŒĂŒsilise isiku surnuks tunnistamine? Kui viie aasta jooksul ei ole isiku kohta andmeid, et ta on elus, vĂ”ib kohus isiku surnuks tunnistada.
ÕigusvĂ”ime – vĂ”im olla Ă”iguste ja kohustuste kandjaks PĂ€devus – mitmetĂ€henduslik mĂ”iste; pĂ€dev inimene (teab, millest rÀÀgib); Ă”igus luua Ă”igust 3. Riigi funktsionaalne definitsioon? Miks riik on riik? (funktsionaalne vaatlus) Riik on inimĂ”iguste realiseerimise institutsioon.
Vote UP
-1
Vote DOWN
Õigussuhe on   Ă”igusnormi   alusel   tekkib   isikutevaheline   individualiseeritud   ĂŒhiskondlik   suhe,   mida   iseloomustab   subjektide   vastastikune   seotus  subjektiivsete juriidiliste Ôiguste ja kohustustega ning toetumine riigi kaitsele. Õigussuhte struktuursed elemendid: 1) Õigussuhte subjektid ehk suhte  pooled. 2) Subjektiivsed Ôigused ja juriidilised kohustused, mis suhte subjekte omavahel seovad. 3) Õigussuhte objekt.

Õigusriik on riigivĂ”imu selline Ă”iguslik korraldus, mis tagab indiviidi Ă”iguslikke ja seaduslike huvide puutumatuse ning riigi ja indiviidi vĂ”rdĂ”iguslikkuse; Seadusriik = Õigusriik; Õigusriik =Seadusriik. Seadusriik on ĂŒhiskonnas toimuvate industrialiseerimisprotsesside tulemus.
Õigussuhted on ĂŒhiskondlike suhete ĂŒks eriliik, need tekivad siis, kui riigi tekkimise protsessis tekib vajadus riigi jaoks kĂ”ige olulisemad ĂŒhiskondlikud suhted reguleerida Õigusega, st anda neile riigile soovitud vorm ja asuda neid kaitsma riigi kĂ€sutuses olevate sunnivahenditega.
Õigussuhe - LIIGID Juriidilise kohustuse iseloomu alusel: 1. aktiivsed Ă”igussuhted 2. passiivsed Ă”igussuhted Õiguste ja kohustuste jagunemise alusel 1. Lihtsad Ă”igussuhted-ĂŒhepoolsed 2. LiitĂ”igussuhted –mĂ”lemal poolel Ă”igused ja kohustused(kahepoolsed N:mĂŒĂŒgi,vahetusleping)

Õigusnorm on riigi poolt kehtestatud ja ĂŒldkohustuslik 3. Õigusnormi mĂ”iste – riigist lĂ€htuv ja riigi poolt kaitstav ĂŒldkohustuslik kĂ€itumisreegel. Õigusnorm annab antud liiki korduvatest ĂŒhiskondlikest suhetest osavĂ”tjale subjektiivsed Ă”igused ja juriidilised kohustused.
Õigusriik on riigivĂ”imu selline Ă”iguslik korraldus, mis tagab Aafrika riike ja LĂ€his-Ida ka) Angloameerika: pretsedendi indiviidi Ă”iguste ja seaduslike huvide puutumatuse ning riigi ja Ă”igus, vandekohus otsustab kas sĂŒĂŒdi vĂ”i mitte (11 vandemeest) indiviidi vĂ”rdĂ”iguslikuse.
Õigussuhe - on Ă”igusliku tĂ€hedust omav konkreetne eluline suhe vĂ€hemalt kahe isiku vahel, kus ĂŒhel tekivad teise suhtes mingid subjektiivsed Ă”igused ja teisel isikul juriidilised kohustused . Ühepoolne Ă”igussuhe - selle tekkimiseks on vajalik ainult ĂŒhe subjekti tahteavaldus.

Õiguskeel – terminit kasutatakse sĂŒnonĂŒĂŒmina juriidilisele erialakeelele – erineb nii mĂ”nestki teisest erialakeelest juba mainitud asjaolu tĂ”ttu, et Ă”iguskeel sisaldab vĂ€ljendeid, mis ĂŒhtivad vormilt igapĂ€evakeele vĂ€ljenditega, kuid erinevad neist siiski semantiliselt.
Õigusdogmaatiliselt on ĂŒsna keeruline ĂŒldiste kĂ€ibekohustuste ja hooletuse eristamise problemaatika. Kui isik on Ă€ra tĂ”endanud, et teine isik rikkus ĂŒldist kĂ€ibekohustus, siis kas midagi on veel tĂ”endada ka sĂŒĂŒ tasandil vĂ”i pannakse paika kĂ”ik ĂŒldiste kĂ€ibekohustuste kohapealt.
Õigussuhe on Ă”igusnormide alusel tekkiv isikutevaheline individualiseeritud ĂŒhiskondlik suhe, mida iseloomustab subjekti Ă”iguste ja kohustuste olemasolu ja mis toetub riigi sunnijĂ”ule. Õigussuhte subjektid Õigussuhtes osalevad inimesed, organisatsioonid, riigiorganid ja riik.

Õigusajaloo argumendid - Õigusteaduse argumendid – Ă”igusteadus koosneb paljudest vaadetest, milledele tĂ”lgendamisel ka tuginetakse 5. Teleoloogilised argumendid – pööratakse tĂ€helepanu tĂ”lgendamise eesmĂ€rkidele ja tagajĂ€rgedele, mis tĂ”lgendamisvĂ”imaluse valikust vĂ”ivad tekkida.
Õigusharusid on vĂ”imalik liigitada ĂŒhtse objekti raames selles sisalduvate eriobjekte reguleerivate normide alusel veel allharudeks, mida nimetatakse Ă”iguse instituutideks (nt ombudsmani instituut riigiĂ”iguses; tehingud tsiviilĂ”iguses; isikuvastased kuriteod kriminaalĂ”iguses).
Õigusnormil on 3 elementi: hĂŒpotees-juriidiline. TagajĂ€rjed, mida hinnatakse nĂ€iteks: tapmine, dispositsioon-millele on norm suunatud, nĂ€itab inimese kĂ€itumist, milline see peab olema; Sanktsioon – nĂ€itab riikliku mĂ”jutusvahendit, mida riik rakendab nĂ”uete rikkumise eest.

Õigusnormis vĂ”i – aktis: normitehniliste puuduste tĂ”ttu on Ă”igusakti vĂ”i –normi regulatiivses toimes tĂŒhikud; LĂŒnk Ă”igussĂŒsteemis: Ă”igussuhe, mille reguleerimise jĂ€rele on vajadus ja mis tegelikult vaikselt ongi olemas, kuid seda ei ole varem kunagi Ă”igusega reguleeritud.
Õigusriigile on kĂŒll omane pĂ”himĂ”te, et administratsioon ei tohi asuda seadusi rakendama kohe individuaalsete aktidega, vaid nende vahel peab olema seadust teatud mĂ”ttes konkretiseeriv Ă”igustloov akt. See aga ei muuda individuaalse juriidilise akti ja Ă”igustloova akti olemust.
Õhtumaise ehk lÀÀneliku Ă”iguse struktuuri kindlad elemendid on: 1) normid ehk kindlad ettekirjutused kĂ€itumiseks; 2) normide autoriteetne allikas; 3) normide kajastumine inimese kĂ€itumises; 4) norme tagavad organid ja nende töö; 5) tihe seos kĂ”igi eelnevate osade vahel.

Õiguse loodusvili – see, kus Ă”igusest tuleneb mingi vilja kasutamise vĂ”imalus; nt. on antud mingi maatĂŒkk rendile, rendileping annab rentnikule Ă”iguse kasutada sealolevaid puid kĂŒtteks, kruusa ehituseks vms. 2.2. Õiguse Ă”igusvili – nt. litsentsi tasu patendi kasutamise eest.
Õigussuhe - Ă”igussuhetl peavad olema 3 elementi 2. Õigussubjekt-kes osaleb selles 3. Õigused ja kohsutused 4. Õigusushte objekt-mille ĂŒle arutame 5. ÕigusvĂ”ime-kodanikul on kohustused ja Ă”igused 6. TeovĂ”ime-on vĂ”ime vastutada tehtud toimingute eest ja olla subjektiks.
ÕigusvĂ”ime on riigi poolt tunnustatav isiku vĂ”ime omada Ă”igusi ja kohustusi. Algab sĂŒnniga ja lĂ”ppeb surmaga (va pĂ€rimisĂ”igus). ÕigusvĂ”ime vĂ”ib olla seotud vanuse, sooga jne. TeovĂ”ime on isiku vĂ”ime subjektiivseid Ă”igusi ja juriidilisi kohustusi iseseisvalt teostada.

Õigustloovat akti on muudetud kahel korral, esimene redaktsioon vĂ”eti vastu 11.12.2008 ning teine 14.09.2009. 2008. aastal vastu vĂ”etud redaktsioon kaotas kehtivuse 30.06.2009, teine redaktsioon on aga tĂ€htajatu ning kehtib kuni pole vĂ”etud vastu tĂ€iendavat akti selle muutmiseks.
Õiguserikkumine on Ă”igussuhte subjektide selline tegu, mis on vastuolus Ă”igusnormides sĂ€testatud keelatud, kohustatud vĂ”i lubatud kĂ€itumisega ning millega kaasnes kahjulik tagajĂ€rg. ÕiguspĂ€rane on Ă”igussuhte subjektide selline kĂ€itumine, mis on kooskĂ”las Ă”igusnormidega.
Õigusnormide kaudu on ajaloolisest aspektist vaadates algselt ja peamiselt pĂŒrgitud ĂŒksikkodanike vaheliste suhete reguleerimisele (eraĂ”iguse valdkond). Algses rooma Ă”iguses polnud vĂ€lja arenenud sĂŒsteemsetavalikĂ”igust (sh riigiĂ”igust) niisugusel tasemel, nagu rooma eraĂ”igus.

Õigustmoodustavad - tegu pole Ă”iguse loomisega, vaid Ă”igust moodustava elulise asjaoluga Ă”iguse subjekti jaoks, kes on sattunud kirjeldatud olukorda - Ă”igustmuutvad - Ă”igustmuutvad juriidilised faktid muudavad juba olemasolevaid subjektiivseid Ă”igusi vĂ”i juriidilisi kohustusi.
Õigusakt on jĂ”us, kui akt on... 1) ...koostatud, esitatud, arutatud ja vastuvĂ”etud ning jĂ”ustatud/kehtestatud ning see on sĂ€testatud seadusega ja kehtivas korras ning pĂ€devate subjektide poolt (promulgeerimise staadium). 2) ...avalikustatud seaduses sĂ€testatud korras.
Õigusloome valdkonnas tĂ€hendab kaasamine (ehk osalus ehk konsulteerimine) puudutatud isikute, st kavandatavaid norme tulevikus rakendatavate asutuste, aga ka tulevaste normiadressaatide (isikute ja huvigruppide) osalemist eelnĂ”ude, strateegiate ja kontseptsioonide vĂ€ljatöötamisel.

Õigusnormid on riigi poolt kehtestatavad ĂŒldised Iseseisev töö. Euroopa Liidu Ă”igusaktid: mÀÀrus, ELi kohtuasi, kĂ€itumisreeglid, mille iseloomustavaks tunnuseks on riigi direktiiv, COM ja JOIN dokumendid, otsus, SEC ja SWD vĂ”imalus tema rikkumise eest rakendada sundi.
Õiguslikkus mĂ”ttes on subjektiivne Ă”igus ilma vastava juriidilise kohustuseta sotsiaalne „null“. Riikliku sunni rakendamise mudel: Kui T, siis R, vastasel juhul S. S on seal riikliku sunni liik ja mÀÀr. Aulis Aarnio jaotab Ă”igusnormid primaarnormideks ja sekundaarnormideks.
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline Ă”iguse realiseerimine, mida teostavad pĂ€devad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne). Õiguse realiseerija seisukohalt on need pĂ€devad riigiorganid kĂ”rvalisteks subjektideks, sest nad ei kuulu realiseeritavasse suhtesse.

Õigustatud isikuks ehk legataariks vĂ”ib olla igaĂŒks, kes on vĂ”imeline pĂ€rima.
Õigusrikkumised - KaristusĂ”igusega mÀÀratakse kindlaks, millised teod on karistatavad. Sellistele tegudele kehtestatakse karistused ja muud mĂ”jutusvahendid ning korra, kuidas neid vahendeid kohaldatakse isikutele, kes on pannud toime teo ja on selles ka sĂŒĂŒdi mĂ”istetud.
Õigussuhe on reaalsuses eksisteeriva materiaalse (faktilise) suhte juriidiliseks vormiks. (Suhe on nii-kui-nii, kuid vahel antakse sellele juriidiline vorm, tehakse see kohustuseks; nt. vabaabielu). Õigussuhte sisuks on seega subjektiivne Ă”igus ja juriidiline kohustus.

Õigusaktis on sĂ€testatud heite piirvÀÀrtuse vĂ€him ja suurim vÀÀrtus, vĂ”ib loa andja mÀÀrata kĂ€itise vĂ”i selle osa konkreetse heite piirvÀÀrtuse nende vÀÀrtuste vahemikust, arvestades tulemust, mida on vĂ”imalik saada parimat vĂ”imalikku tehnikat kasutades.
ÕigusvĂ”ime – vĂ”ime omada tsiviilĂ”igusi ja kanda tsiviilkohustusi (saab olla ka omanikuks). Juriidiline isik ei saa omada neid tsiviilĂ”igusi ja -kohustusi, mis on omased vaid inimesele (ei saa pĂ€randada, talle ei saa tekitada tervisekahju, ta ei saa abielluda jne.)
Õigusrikkuja suhtes on karistusĂ”iguslik kaitse, karistusseadustiku (KarS) 14. ptk. Intellektuaalse omandi vastased sĂŒĂŒteod nĂ€eb ette kuritegude koosseisud ja karistused autori isiklike ning varaliste Ă”iguste rikkumiste eest nii fĂŒĂŒsiliste kui ka juriidilistele isikutele.

Õigussuhte subjekt – selleks, et keegi vĂ”i miski saaks olla Ă”igussuhte subjekt peab ta olema vĂ”imeline omama Ă”igusi, kohustusi, vastutust ( sĂŒĂŒvĂ”imeline, Ă”igusvĂ”imeline) Kehtivas Ă”iguses on kĂ”ik fĂŒĂŒsilised isikud subjektid, isegi kui nad on piiratud teovĂ”imega.
Õigusteoreetilises kirjanduses on viidatud (Makkonen, 122) veel sellele, et: 1) Ă”iguse analoogiat ei soovitata rakendada protsessuaalĂ”iguse harude normistike lĂŒnkade puhul - see vĂ”ib viia menetlusnormide stabiilsuse hĂ€vimisele, mis omakorda juhib suvaĂ”iguse n.ö tagauksest sisse; 91
Õigusallikate rahvusvahelis - Ă”igusliku korralduse mĂ”ttes, rahvusvahelise kohtu pĂ”hikirja artiklile 38 toetudes, on siin tegemist eelkĂ”ige rahvusvahelise tavaĂ”iguse ja asjaolude tĂ”ttu paratamatult universaalselt tunnustatud rahvusvahelise Ă”iguse ĂŒldtunnustatud pĂ”himĂ”tetega.

Õiguslik probleem on eraĂ”iguslik, kui Ă”igussuhte subjektid on vĂ”rdses seisundis-koordinatsioonisuhe. Kui on subordinatsioonisuhe-alluvussuhe, on av-Ă”iguslik. Aga nt kui omavahel teevad koostööd kaks av-Ă”iguslikku juriidilist isikut, kuulub see ikkagi eraĂ”iguse alla.
Õigusnorm on riiklikult tagatud ĂŒldise iseloomuga kirjutatud kĂ€itumisreegel (3 pĂ”hilist iseloomujoont!) Subjektiivse Ă”iguse tĂ€henduses – riiklikult tagatud kĂ€itumisvĂ”imalus kas ise teatud viisil kĂ€ituda vĂ”i nĂ”uda teistelt isikutelt vastavat kĂ€itumist.
Õigussubjektid on Ă”igussuhetes vĂ”rdses seisundis (koordinatsioonisuhetes). Avaliku Ă”iguse Ă”igusnorme rakendatakse juhul, kui Ă”igussubjektid on Ă”igusuhtes alluvusvahekorras (subordinatsioonisuhetes). Eelpoolnimetatud olukord iseloomustab haldusĂ”iguslikke suhteid.

Õ tervikuna on ĂŒldine ja haarab formaalselt kĂ”iki indiviide, kes sattuvad tema toimesfÀÀri. Õigus ei loo ĂŒksnes kohustavaid keeldusid, vaid ka Ă”igustusi realiseerida konkreetsel juhul kĂ€itumist kindlal viisil st loob vĂ”imaluse Ă”iguspĂ€raseks kĂ€itumiseks.
Õiguspraktika - Ă”iguslikult relevantne tegelikkus 2. Ă”igusdogmaatika/paktiline Ă”igusteadus/ 3. juriidiline meetodiĂ”petus 4. ĂŒldine Ă”petus Ă”igusest (Ă”iguse teooria)  meie pĂŒĂŒame olla sellel tasandil ja proovime siin vĂ€lja tuua mĂ”ned olulised probleemid.
ÕiguspĂ€rased teod ehk Ă”igustoimingud : tehingud (suunatud Ă”iguslike tagajĂ€rgede saavutamiseks: ĂŒhepoolsed, mitmepoolsed tehingud) muud Ă”igustoimingud ( ei ole suunatud Ă”iguslike tagajĂ€rgede saavutamiseks, kuid millega kaasnevad Ă”iguslikud tagajĂ€rjed . nt leping)

Õiguse tekkimine – uued, riigi vajadusi rahuldavad kĂ€itumisreeglid (normid) kujunesid kahtviisi: 1. riik aktsepteeris tavasid, mis mis talle sobisid, ja hakkas nĂ”udma nende tĂ€itmist, luues tavaĂ”iguse 2. riik alustas ise sisult uute normide loomist ja kehtestamist
Õiguslik tagajĂ€rg on lubamine (Ă”igustus), kĂ€sk vĂ”i keeld ise. Kui tĂ€histada faktiline koosseis T ja Ă”iguslik tagajĂ€rg R, nĂ€eks normi loogika vĂ€lja jĂ€rgmiselt: Kui T, siis R. Õigusnorm koosneb kahest osast: Faktilisest koosseisust ja Ă”iguslikust tagajĂ€rjest.
Õiguspositivism — Ülimalt lihtsustatult seletades on: positiivne Ă”igus antud ajal ja antud riigis kehtiv Ă”igus – Ă”igusnormid, mis on loodud inimeste poolt – positiivselt Ă”iguselt oodatakse, et temas kĂ€tketud Ă”iguslikud lahendid oleksid head ja Ă”iglased.

Õigussuhte objekt ehk ese. Alus e. objekt e. ese on objektiivse tegelikkuse nĂ€htus, millele isikute tahe on suunatud. Kehalised esemed on kinnisasjad (maapinna piiritletud osa), vallasasjad- kui pole kinnitatud maapinnale. Õigussuhte sisul on Ă”igused ja kohustused.
Õiguskantsler - oma tegevuses sĂ”ltumatu, RVP ettepanekul, 7 aastat, jĂ€relevalve seadusandliku ja tĂ€idesaatva riigivĂ”imu ning kohaliku omavalitsuse Ă”igustloovate aktide PS ja seadustele vastavuse ĂŒle) ‱ Kohtulik kontroll - (ei kontrolli enda initsiatiivil.
Õiguse kohta on vĂ”imalik esitada viis erinevat kĂŒsimust: keele, loogika, sĂŒstemaatika, ajaloo ja funktsionaalsuse ehk teleoloogia-alase kĂŒsimuse. Viimati nimetatutega on mĂ”eldud seisukohti, mis pĂŒĂŒavad leida vastust Ă”igusnormi algupĂ€rasele eesmĂ€rgile.

Õigusobjektiks on omand, ese, neid vĂ”ib vigastada, purustada.
Õigusteoorias on tuntud 2 volituste liiki: 1 generaaldelegatsioon; spetsiaaldelegatsioon. Generaaldelegatsioon kujutab endast tavaliselt pĂ”hiseaduses sĂ€testatud kestvat volitust mÀÀrusandluses. Spetsiaaldelegatsioon on ĂŒhekordne, seaduses sisalduv volitus.
ÕigussĂŒsteemide dualism - preetori Ă”iguse ja kviriitliku Ă”iguse eristamises Room aĂ”iguse arengu iseloomulik joon Preetori ja kviriitliku Ă”iguse –eraĂ”igus/rooma kodanike Ă”igus eristamine Preetor abistas ediktiga kviriitlikku Ă”iguskorda,tĂ€iendades selle lĂŒnki.

Õigusteadvus on ĂŒhiskondliku teadvuse alaliik, mis sisaldab vaateid, ettekujutusi, reegleid, veendumisi ja teadmisi Ă”iguse olemusest ning printsiipidest. Õigusteadvus sisaldab nii kehtivate kui ka soovitud Ă”igusnormide hinnagu ja kriteeriumid hinnanguks.
Õiguskirjanduses on mĂ€rgitud, et tarbijakaitse normide kohaldamine on Ă”igustatud juhul, kui lepingu teine poolt on professionaalsete teenuste osutamisega vĂ”i kaubanduse ja Ă€ritegevusega tegelev ettevĂ”tja, mitte aga teine fĂŒĂŒsiline isik, nt teine tarbija.
Õiglaseks ehk Ă”igusele vastavaks nim sellist ĂŒhiskondlikku korraldust, kus Ă”igus, tĂ€nu avaliku vĂ”imu toetusele, muutub ĂŒldkohustuslikuks seaduseks ja avalik vĂ”im, olles ise Ă”iguse poolt korrastatud ja piiratud, Ă”igusele vastavaks riigivĂ”imuks.

Õiguse objekt on materiaalne ese, vaimne vĂ”i muu sotsiaalne hĂŒve, mis rahuldab ĂŒksikisiku vĂ”i organisatsiooni huve ja vajadusi ning millega seoses Ă”iguse subjektid astuvad Ă”igussuhtesse ja teostavad oma subjektiivseid Ă”igusi ja juriidilisi kohustusi.
Õigusnormi ĂŒlesanne on kontinentaalses Ă”igussĂŒsteemis anda kĂŒllaldaselt ĂŒldiseid, kĂ€ttesaadavaid ja mĂ”istetavaid kĂ€itumisreegleid, mille alusel kohutnikud ja kodanikud minimaalselt pingutades vĂ”iksid mÀÀratleda, millisel viisil tuleb probleem lahendada.
Õigussuhte objekt on materiaalne ese, vaimne vĂ”i muu sotsiaalne hĂŒve, mis rahuldab ĂŒksikisiku vĂ”i organisatsiooni huve ja vajadusi ning millega seoses Ă”iguse subjektid astuvad Ă”igussuhtesse ja teostavad oma subjektiivseid Ă”igusi ja juriidilisi kohustusi.

ÕigussĂŒsteem on Ă”iguse ajalooliselt kujunenud sisemine ĂŒhtsus ja selle moodustavad Ă”igusharud, mis omakorda kujunevad Ă”igusinstitutsioonidest ja Ă”igusnormidest. Õigusperekond on Ă”igussĂŒsteemide rĂŒhm, mis rajaneb samal alusel vms. (Rom-ger, ang-am)
Õigusteaduse ĂŒlesanne on Ă”iguse kui reaalselt eksisteeriva sotsiaalse fenomeni igakĂŒlgne ja sĂŒsteemne uurimine selle kriitilise interpretatsiooni ja esitatud seisukohtade argumenteerimise abil. NB! Teadmistesse tuleb suhtuda kriitiliselt ja ka enesekriitiliselt.
Õigusteoorias on vaieldud selle ĂŒle, kas kohtupretsedent on Ă”igusallikaks. TsiviilĂ”iguslikus suhtes osalev subjekt peab vastama nendele nĂ”uetele, mis esitatakse Ă”igussubjektile ka teistel Ă”igusharudes ja mis oma kogumis moodustavad Ă”igussubjektsuse.

Õigusnorm –  Riigist lĂ€htuv ja riigi poolt kaitstavÂ ĂŒldkohustuslik kĂ€itumisreegel, millega antud liiki korduvatestÂ ĂŒhiskondlikest suhetest osavĂ”tjatele  antakse subjektiivsed Ôigused ja pannakse juriidilised kohustused. 
Õigusaktidel on vastavad nimetused (liigitĂ€histused) sĂ”ltuvalt sellest, kas tegemist on ĂŒldaktide vĂ”i ĂŒksikaktidega (nt: seadus, mÀÀrus, otsus, korraldus, kĂ€skkiri jne). Üldakte nimetatakse veel Ă”igustloovateks aktideks ehk normatiivaktideks.
Õigusriigis on subjektiivse eraĂ”iguse kĂ”rval oluline tĂ€htsus ka subjektiivsel avalikul Ă”igusel. Subjektiivne avalik Ă”igus on, lĂ€htudes isikust, subjektile Ă”igusnormiga antud Ă”igusvĂ”ime nĂ”uda oma huvide teostamisel riigilt kindlat kĂ€itumist.

Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib Ă”igusnormi alusel Õigussuhe tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste Ă”iguste ja kohustuste kaudu Õigussuhte sĂ€ilimise tagab riik Õigussuhe kannab mÀÀratletud iseloomu 24. Õigussuhte subjektid.
Õigusnormid on niisiis kĂ€itumiseeskirjad, mis on formuleeritud ĂŽiguslausetena. Õigusnomid on kas kehtivad vĂŽi mitte (ei saa öelda tĂŽesed vĂŽi vÀÀrad). Õigusnormid kujutavad endast kirjalikus vormis esitatud kĂ€itumis vĂŽi otsustamisreegleid.
Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib 2. Liitfakt – juriidiline fakt, mis ĂŒhes kĂ€itumisaktis sisaldab Ă”igusnormi alusel – peamine erisus teiste ĂŒhiskonnasuhetega samaaegselt mitme erineva teo tunnuseid ja toob kaasa mitu vĂ”rreldes.

Õigussuhte objekt on materiaalne ese, vaimne vĂ”i muu sotsiaalne viib riik need ellu tema kĂ€sutuses olevate vahenditega, hĂŒve, mis rahuldab ĂŒksikisiku vĂ”i organisatsiooni huve ja vajadusi kohaldades vajaduse korral Ă”igusrikkuja suhtes riiklikku sundi.
Õigusakt on juriidiline dokument, millel on Ă”iguslik tĂ€hendus, toob kaasa teatud Ă”iguseid ja kohustusi. Õigusakt on pĂ€deva organi vĂ”i ametiisiku poolt vastuvĂ”etud kirjalik otsus, millega luuakse, lĂ”petetakse vĂ”i muudetakse Ă”igussuhteid.
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline Ă”iguse realiseerimine, mida teostavad pĂ€devad riigiorganid(haldusorganid, kogus, politsei jne) Õigusnormide rakendamisel tuleb silmas pidada, et see oleks seaduslik, pĂ”hjendatud, otstarbekohane ja Ă”iglane.

Õiguse vormid EHK ALLIKAD. NORMATIIVSED AKTID Õiguse vormi mĂ”iste Õigusvorm ehk Ă”igusallikas on Ă”igusnormi vĂ€ljendamise viis, mis on kasutusele vĂ”etud vĂ”i tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile ĂŒldkohustusliku tĂ€henduse.
Õigussubjekt – Ă”iguste ja kohustuste kandja.
ÕigusvĂ”ime on kĂ”igil ĂŒhesugune ja piiramatu; teovĂ”ime kohta seda aga öelda ei saa. TeovĂ”ime (vĂ”ime iseseisvalt omandada Ă”igusi ja kohustusi) sĂ”ltub isikust endast, sellest kas ta saab oma tegudest aru vĂ”i mitte, vaimsest arengutasemest.

Õiguse vormid ehk allikad 1) Õigusaktid ehk Ă”iguse vormid, (Ă”igusallikad) Õigusvorm ehk Ă”igusallikas on Ă”igus vormi vĂ€ljendamise viis, mis on kasutusele vĂ”etud/tunnustatud riigi poolt, mille kaudu riik annab normile ĂŒldkohustuslik jĂ”u ja
Õiguskantsler on oma tegevuses sĂ”ltumatu ametiisik, kes teostab jĂ€relevalvet seadusandliku ja tĂ€idesaatva riigivĂ”imu ning kohaliku omavalitsuse Ă”igustloovate aktide Eesti Vabariigi pĂ”hiseadusele (edaspidi pĂ”hiseadus) ja seadustele vastavuse
Õpetamine on ka vĂ€lisstiimulitega indiviidide mĂ”jutamine (positiivne ja negatiivne tagasiside Ă”petamisviisil). Selleks, et normikuulekas hoiduks kuriteost, aitab see, et ta mĂ”tleb selle peale, et mis juhtuks, kui ma paneksin toime kuriteo.

Õiguslik tĂ€hendus – Ă€ratarvitatavate asjade osas ei saa sĂ”lmida kasutuslepingut (ĂŒĂŒri vĂ”i rendi vĂ”i liisingulepingut). 4.2.3 Asja osad TsĂŒss pg 53-56. Mis asjad kuuluvad kokku? On vaja vastata kĂŒsimusele nii, et kui on midagi vÔÔrandatud.
Õiguse filosoofia - pĂ”hikĂŒsimused: 1) kas Ă”igus on olemise komponent ja eskisteerib kui tegelikkuse fenomen? 2) Kas saab ĂŒldse midagi teada vĂ”i saab kinnitada, et olen midagi teada saanud? 3) tuleb vĂ”tta seisukoht inimese olemise mĂ”ttekusest.
Õigusnormid on ĂŒldkohustuslikud, ĂŒldiseloomuga ja formaalselt mÀÀratletud kĂ€itumise reeglid, mida kehtestatakse ja kaitstakse riigi poolt ning mis reguleerivad, kaitsevad vĂ”i loovad soodsad tingimused ĂŒhiskonna sĂŒsteemi edasiarenguks.

ÕiguspĂ€rane on Ă”igussuhte subjektide selline kĂ€itumine (tegu: tegevus vĂ”i tegevusetus), mis on kooskĂ”las Ă”igusnormidega; st Ă”igussuhte subjektid on toiminud neile antud subjektiivsete Ă”iguste ja pandud juriidiliste kohustuste raamides.
Õigustloovad aktid ehk ÕIGUSE ALLIKAD ĂŒksikaktid - individuaalseadused - normseadused - mÀÀrused (ĂŒksik) - seadlused (ainult ĂŒld) - kĂ€skkiri (ĂŒksik) - mÀÀrused (ĂŒld) - kĂ€skkirjad (ĂŒld) - KOV mÀÀrused (ainult ĂŒld) - rv lepingud (ĂŒld)
Õiguse funktsioonid on tehislikud ja algoritmilised, ehkki Ă”iguse esmane tekkimine ei ole taandatav selge intentsiooniga Ă”igusloome sammudele; Ă”iguse esmased funktsioonid vastavad teatud tegevusskeemide tĂ€psustamise ja kindlustamise vajadustele.

Õiguse tĂ€psus ehk arusaadavus puudutab situatsiooni, elulisi asjaolusid, mida Ă”igusega korrastatakse. R. Ihering: seadusandja peab mĂ”tlema nagu filosoof ja rÀÀkima nagu talupoeg ehk siis Ă”igus peab olema esitatud lihtsalt ja arusaadavalt.
Õiguse realiseerimine on tihedalt seotud Ă”iguse efektiivsuse vĂ”i Ă”iguse tulemuslikkuseda. Õigusnormide loojad ja seadusandjad on huvitatud vĂ€ljatöötatud ja Ă”iguse allikates kinnistatud kĂ€itumisreeglite aktiivsest toimest vastavatel juhtudel.
Õigusrealism on Skandinaavia Ă”igusrealismi ja Ameerika Ă”igusrealismi Ă”igusteoreetilise suuna nimetus. Õigusrealism kritiseeris 19. sajandil arenenud formaalset ratsionalismi Ă”iguses- kriitika alla jĂ€i Christopher Langdelli Ă”igusmudel.

Õigusrikkumise subjektiks on ĂŒldjuhul inimene, sĂ”ltumata tema seosest riigiga (kodanik, mittekodanik, vĂ€lisriigi kodanik). Õigusrikkujaks saab olla vaid Ă”iguslikus suhtlemises osalev isik, seega Ă”igussubjektsust, eelkĂ”ige deliktivĂ”imet omav isik.
Õigustusi ehk isikute ja h kandjate vahelisi suhteid), organisatsiooniĂ”igus (kĂ€sitleb organeid ja nende pĂ€devust), menetlusĂ”igus (reguleerib Ă” rakendamist nii halduse sees kui ka vĂ€ljaspool). Org ja menetlusĂ” moodustavad foraamlĂ”.
Õiguslikuks tagajĂ€rjeks on see, et § 1047 lg 3 jĂ€rgi ei loeta avaldamist kĂŒll Ă”igusvastaseks ja avaliku elu tegelane ei saa nĂ”uda kahju hĂŒvitamist, kuid §-s 1047 lg 4 sĂ€testatud Ă”iguskaitsevahend on tal olemas (ĂŒmberlĂŒkkamine, parandamine).

Vote UP
-1
Vote DOWN
Õigusrikkumine on toime pandud ettevaatamatult, kui selle toime pannud isik nĂ€gi ette kahjulike tagajĂ€rgede saabumise vĂ”imaluse, kuid kergemeelselt lootis neid Ă€ra hoida(kuritahtlik kergemeelsus) vĂ”i ei nĂ€inud ette tagajĂ€rgede saabumist, kuigi pidi ja vĂ”is ette nĂ€ha(kuritegelik oletus). Õigusrikkumise eest vĂ”etakse vastutusele siis, kui selle rikkumise pĂ”hjustanud tegu oli sĂŒĂŒline, mis on Ă”igusrikkumise kohustuslik element.
Õigusrikkumise subjektiks on Ă”igusrikkuja, kelleks vĂ”ib olla inimene sĂ”ltumata tema seosest riigiga - nii riigi kodanik, apatriid kui ka vĂ€lisriigi kodanik (delktivĂ”imet omav isik). Õigusrikkujaks saab olla vaid Ă”iguslikus suhtlemises olev isik.
Õigusaktid on   dokumendid,   milles   riigiorganid   vastavalt   oma   pĂ€devusele   kehtestavad   ĂŒhiskondlikest   suhetest  osavĂ”tjate Ôigused ja panevad neile kohustusi. Õigusakt on Ôigusnormi vĂ€ljendusvorm.

Õiguslik presumptsioon – eeldatavalt toimunud fakt, nad kuuluvad konkreetsetele isikutele (mĂŒĂŒja A, ostja B, millele antakse juriidilise fakti tĂ€hendus ( inimene ei ole sĂŒĂŒdi kuni kreeditor C jne) ning realiseeruvad konkreetses Ă”igussuhtes.
Õiguskantsler on sĂ”ltumatu ametiisik, kes valvab selle jĂ€rele, et Ă”igusaktid vastaksid pĂ”hiseadusele ja teistele seadustele + kontrollib kodanike pĂ”hiseaduslike Ă”iguste tagamist 3. PĂ”hiseaduse tĂ€iendamise seaduse eesmĂ€rk ja sisu.
Õiguskord ehk Ă”igussĂŒsteem (Ă”iguse abil loodud terviklik elukorraldus ĂŒhiskonnas; Ă”igusnormide hierharhiliselt ja valdkondlikult korrastatud sĂŒsteem) on ĂŒhe maa (riigi) kehtivate Ă”igusnormide kogum, Ă”igussĂŒsteem kui tervik.

Õiguspositivism - tuletas â€œĂ”iguse” kehtivast 11. novembrist 1799 25. Ă”igusest ja selle kĂ”rval seadusandja tahtest, detsembrini 1799 oli ta konsul koos ei otsinud ajaloolist rahvavaimu ja Pierre Roger Ducos' ja Emmanuel looduĂ”igust.
Õigussuhe - Ă”igusnormide alusel tekkiv tahteline seos, kus nende seoste pooled esinevad Ă”igusnormi alusel subjektiivsete Ă”iguste aluste ja juriidiliste kohustuste kandjatena. Õigussuhe tekib Ă”igustatud ja kohustatud poole vahel.
Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib Ă”igusnormi alusel 2. Mis tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste Ă”iguste ja kohustuste kaudu 3. Mille sĂ€ilimisel tagab riik.4. mis kannab individualiseeritud,mÀÀratletud iseloomu.

Õigussuhe on Ă”igusnormide reguleeritud ĂŒhiskondlik suhe, KOV ĂŒksus | Volikogu ja valitsus: MÀÀrus; otsus; korraldus millest osavĂ”tjad on teineteisega seotud subjektiivsete juriidiliste (ainult valitsus) Kui on kohalik probleem.
ÕigussĂŒsteem - ajalooliselt kujunenud Ă”iguse sisemine ĂŒhtsus, mis tĂ€hendab positiivset Ă”igust moodustavate Ă”igusnormide jaotamist Ă”igusliku reguleerimise objekti ja Ă”igusliku reguleerimise meetodi jĂ€rgi erinevatesse rĂŒhmadesse.
Õigusvastasus – kontrollitakse ka negatiivselt ehk kas on Ă”igustav asjaolu viga on kirjutada, et Ă”igustvĂ€listavaid asjaolusid ei esine KarS, aga on ju ka teised seadused . Seega vĂ”iks kirjutada, et Ă”igustavaid asjaolusid ei esine.

Õiguskirjanduses on reeglina selgitatud, et pretsedendinormid (pretsedendid) ehk prejudikaadid on kohtu (tavaliselt kĂ”rgeima astme kohtu) lahendid, mis muutuvad hilisemate analoogiliste juhtumite (kaasuste) lahendamise puhul juhenditeks.
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline Ă”iguse realiseerimine, mida teostavad pĂ€devad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne), kes on varustatud vĂ”imualaste funktsioonide teostamiseks vajaliku pĂ€devuse ehk kompetentsiga.
Õigustekst on keele kirjalik vĂ€ljendus, mida on vĂ”imalik seletada teatavate reeglite- mĂ”istete abil (fonoloogilised, semantilised, sĂŒntaktilised reeglid). Lingvistilise pragmaatika abil saab seostada keelereegleid ja kĂ€itumist.

Õiguse sĂŒsteem on Ă”iguse ajalooliselt kujunev sisemine ĂŒhtsus, mis tĂ€hendab positiivset Ă”igust moodustavad Ă”igusnormide jaotamist Ă”igusliku reguleerimise objekti ja Ă”igusliku reguleerimise metodi jĂ€rgi erinevatesse rĂŒhmadesse.
Õiguse tĂ€hendus tĂ€hendab suverÀÀnsus seda, kellele kuulub kĂ”rgeim riigisisene vĂ”im (nt monarhile, hiljem rahvale). Carl Scmitt defineeris suverÀÀnsuse siseriiklikus mĂ”ttes – suverÀÀn on see, kes otsustab eri olukordade ĂŒle.
Õigusnorm on ĂŒldise iseloomuga ĂŒldkohustuslik ja formaalselt mÀÀratletud kĂ€itumiseeskiri, mis luuakse riigi poolt ja lĂ”ppastmes garanteeritakse riigi poolt ja, mis on eesmĂ€rgiga luua kindla kvaliteediga kord ajas ja ruumis.

Õigusnorme ehk ĂŒldnorme, ta on adresseeritud individualiseeritud subjektile ja konkreetse ĂŒksikjuhtumi lahendamisele. Haldusaktid Siseriiklikus Ă”iguses eristatakse selgelt seadusi j nn. Administratiiveeskirju ehk halduseeskirju.
Õigusnormi mĂ”iste - ÕN on riigist lĂ€htuv ja riigi poolt kaitstav ĂŒldkohustuslik kĂ€itumisreegel, millega antud liiki korduvatest ĂŒhiskondlikest suhetest osavĂ”tjatele antakse subjektiivsed Ă”igused ja pannakse juriidilised kohustused.
Õigusperekonnas on riigi normatiivaktid, mis peavad kindlustama ĂŒhiskonnas Ă”igluse ja tagama korra. Romaani-germaani Ă”igusperekonda kuuluvad Euroopa mandririikide kĂ”rval ka Ladina- Ameerika riigid, Aafrika riigid ja LĂ€his-Ida maad.

Õiguslik kĂ€itumine on indiviidide ja sotsiaalsete gruppide sotsiaalselt oluline kĂ€itumine, mis on nende teadvuse ja tahte kontrolli all ja mis on reguleeritud Ă”igusnormidega ja mille rikkumine toob endaga kaasa Ă”iguslikud tagajĂ€rjed.
Õiguslik traditsioon – inimese teadvuse sĂŒgavalt juurdunud ja nende ajalooliselt kujunenud suhtumist. Õiguse rolli ĂŒhiskonnas Ă”iguse olemusse ja Ă”iguse poliitilisse ideoloogiasse samuti Ă”igussĂŒsteemi organisatsiooni ja juhtumisse.
Õigusvilja – s.o tulu mida saadakse Ă”igustest vastavalt selle eesmĂ€rgile (vahetu vili), samuti tulu mida Ă”igus annab Ă”igussuhte kaudu (kaudne vili). Kasutuseelised on eelised mida annab asja valdamine vĂ”i Ă”iguse omamine.

Õiguskindluse pĂ”himĂ”ttele on isikul Ă”igus nĂ€iteks vaidlus lĂ€bi vaadata selle esemeks olnud sĂŒndmuse toimumise ajal kehtinud seaduse alusel ning tagasiulatuvate isiku olukorda halvendavate normide rakendamine on kriminaalĂ”iguses keelatud.
Õigusega sarnased – juba kaheteistkĂŒmne tahvli seadused eristasid jumalikku ja sekulaarset Ă”igust, keel oli mĂ”istetav ja kĂ€ttesaadav kogu rahvale ning ĂŒritati kaitsta ĂŒhiskonda andes inimestele kindlad Ă”igused ja kohustused.
Õiguskantsler on Eesti Vabariigis oluline institutsioon, kuna tema pĂ€devusse on ĂŒlesanded, mis on kĂŒll ĂŒlimalt olulised, kuid mida erinevatel pĂ”hjustel tĂ€idesaatva-, seadusandliku- vĂ”i kohtuvĂ”imu kĂ€tte usaldada ei saaks.

Õigusrikkumine on aga Ă”igusnormidega vastuolus olev tegu, seega kĂ€itumine, milles subjekt eirab Ă”igusnormidega kehtestatud keeldu, ei tĂ€ida oma juriidilist kohustust vĂ”i ĂŒletab tema kĂ€itumisele Ă”igusnormiga lubatud piirid.
ÕigusemĂ”tlemine on vĂ€ga mitmetasemeline ning ei kulge ainult horisontaalseid teid pidi, sest sellel on erinevad tasemed (level’id). Õiguse tundmaĂ”ppimise vertikaalne tee pole nii pika ajalooga olnud kui horisontaalsed viisid.
Õigusnorm on riigist lĂ€htuv ja riigi poolt kaitstav ĂŒldkohustuslik kĂ€itumisreegel, millega antud liiki korduvatest ĂŒhiskondlikest suhetest osavĂ”tjatele antakse subjektiivsed Ă”igused ja pannakse juriidilised kohustused.

Õn on riigist lĂ€htuv ja riigi poolt kaitstav ĂŒldkohustuslik kĂ€itumisreegel, millega antud liiki korduvatest ĂŒhiskondlikest suhetest osavĂ”tjatele antakse subjektiivsed Ă”igused ja pannakse juriidilised kohustused.
Õigusnormi mĂ”iste - Õigusnorm on ĂŒldise iseloomuga, ĂŒldkohustuslik ja formaalselt mÀÀratletud kĂ€itumisreegel, mis kehtestatakse riigi poolt kindlas korras ning selleks pĂ€deva institutsiooni poole ja tagatakse riigi sunniga.
Õigusteadlaste arvamused - Vana-Roomas olid Ă”igusallikatena tuntud autoriteetsete juristide arvamused. TĂ€napĂ€eval on eriti anglosaksi maades kohtutes laialdaselt kasutatud tuntud juristide, eriti kohtunike mitteametlikud kommentaarid.

Õiglus – vagaduse ja jumalakartlikkuse kvaliteet; usk Jumalasse, Jumala austamine ja palumine, eelkĂ”ige aga kirikule tema vÀÀrika koha omistamine. Tuleb esile tendents rakendada poliitilist korda rahu teenistusse.
Õigusnorm on riigi poolt kehtestatud ja garanteeritud kindel kĂ€itumiseeskiri. Samas on palju asju, milleks seadus ei ole suuteline – nt „hea elu seadus”. Normatiivne ja kommunikatsiooni meedium vĂ”ib olla puudulik.
Õigusnorm on inimeste kĂ€itumist reguleeriv kĂ€sk vĂ”i keeld, mis peab vastama kolmele kĂŒsimusele: 1) Peab nĂ€itama, millised on Ă”igused ja kohustused, mis subjektil tekivad ehk milline on subjektilt nĂ”utav kĂ€itumine.

Õigussuhte ĂŒldobjekt - ĂŒhiskondlikud suhted Õigussuhte eriobjekt - igal Ă”igussuhtel on oma kindlad asjad - kĂ”ik need vallad jm asjad Jurajurajurajurajurajura TeovĂ”ime- isiku vĂ”ime oma tegudega omandada Ă”igusi ja kohustusi vms
Õigus töötuskindlustushĂŒvitisele on kindlustatul, kes on töötuna arvele vĂ”etud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 6 kohaselt ja kellel on töötuskindlustusstaaĆŸi vĂ€hemalt 12 kuud töötuna arvelevĂ”tmisele eelnenud 36 kuu jooksul.
Õigusriik on ĂŒhelt poolt sarnane igale teisele riigile ja tal on samad tunnused, aga lisaks veel eritunnused. Need eritunnused vaĂ”ivad leida oma vĂ€ljenduse Ă”igusnormides, Ă”iguse instituutides vĂ”i ĂŒldpĂ”himĂ”tetes.

Õigussuhe - vĂ€hemalt kahe Ă”igussubjekti vaheline Ă”iguslik seos, mis tekib Ă”igusnormi alusel konkreetsest asjaolust. HaldusĂ”igusvĂ”ime ja haldusteovĂ”ime ->haldusĂ”iguse subjekt muutub haldusĂ”igussuhete subjektiks.
ÕigussĂŒsteem - Ühiskondlike suhteid reguleerivate Ă”igusnormide teatud kvalitatiivselt mÀÀratletud ĂŒhtsus, Ă”igusnormide struktuurne paigutus Ă”igusharude ja institutsioonide kaupa. ÕigusĂŒsteem: avalik- ja eraĂ”igus.
Õigusinstitutsioonide tĂ€henduses on asutused, ĂŒhendused, ĂŒhingud, nende liidud, koolid, haiglad, parlament, riigivalitsus, ministeeriumid jne. Õigusinstituudi moodustavad normid, mis mÀÀratlevad aktsioone, tegevust, tegu vĂ”i toimingut.

Õigusnormist anglo - ameerika Ă”igussĂŒsteemis; Ă”igussuhe: mĂ”iste, reguleerimise objekt, Ă”igussuhte struktuur, subjektiivne Ă”igus ja juriidiline kohustus; Ă”igussuhte objekt, sisu ning Ă”igussubjektsus; juriidilised faktid.
Õiglus on kantud soovist hea Ă”iguse jĂ€rgi – Ă”igus viiakse ellu siis, kui igaĂŒks saab oma. ‱ Õiglus tĂ€hendab eelkĂ”ige inimeste vĂ”rdset kohtlemist, samas ka igaĂŒhe vajaduste ja vĂ”imete arvesse vĂ”tmist.
Õigusrikkumise subjektiks on Ă”igusrikkuja, kelleks vĂ”ib olla inimene, sĂ”ltumata tema seosest riigiga. Õigusrikkujaks saab olla vaid Ă”iguslikus suhtlemises osalev isik, seega Ă”igussubjektsust, eelkĂ”ige deliktivĂ”imet omav isik.

Õigussuhteks nimetatakse Ă”igusnormide alusel tekkivat tahtelist seost, kus nende seoste pooled esinevad Ă”igusnormi alusel subjektiivsete Ă”iguste ja juriidiliste kohustuste kandjatena. Õigussuhe on Ă”igusnormi sisuks.
Õiguskantsler - tema kontrollib, et kĂ”ik Ă”igustloovad aktid vastaksid PS-le. Kui need ei vasta, siis 20 pĂ€eva jooksul peab see loov organ viima selle vastavusse, kui seda ei teha, pöördub Ă”iguskantsler kohtu poole.
Õigusrikkumine on aktiivne tegu, kuid teatavatel juhtudel on Ă”igusrikkumisena kĂ€sitletav ka tegevusetus. Õigusrikkumine vĂ”ib seisneda tegevusetuses juhul, kui isik jĂ€ttis tegemata teo, mille ta oli kohustatud tegema.

ÕigusnĂ”ustajate puhul on seotud kartusega, et kuna Ă”igusnĂ”ustaja isikuomadusi ja kutsesobivust ei kontrollita sama pĂ”hjalikult kui advokaatide puhul, on vĂ”rdse pĂ€devuse ja puutumatuse korral vĂ”imalk nende kuritarvitamine.
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine - on selline Ă”iguse realiseerimine, mida teostavad pĂ€devad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne). Õiguse realiseerija seisukohalt on need pĂ€devad riigiorganid kĂ”rvalisteks
Õiguse teostest on Vene Õigus (vene keelest Russkaja Pravda). Meieni on jĂ”udnud pĂ€ris suur hulk Russkaja Pravda osadest, kuid traditsiooniliselt jagatakse need osad lĂŒhi-, ulatusliku-, ja lĂŒhendatud redaktsiooniks.

Õigusteadus on internatsionaalne teadus ja pole Ă”iguskultuuri, kus puuduks JAT. Õigusest olemas olevad erinevad ettekujutused ja uurimisviiside erinevused vĂ”ivad teadusliku tunnetuse viia erinevatele tulemustele.
Õigusaktid on eriliselt vormistatud dokumendid, kas poolte kokkuleppel vĂ”i ĂŒhe poole Ă€ra nĂ€gemisel (nt. mille vahendusel riigiorganid vastavalt oma pĂ€devusele töölĂ€hetusele saatmine) d) pool imperatiivsed.
Õigussuhe on Ă”igusnormi alusel tekkiv isikutevaheline individualiseeritud suhe, mida iseloomustab subjektide vastastikune seotus subjektiivsete juriidiliste Ă”iguste ja kohustustega ning toetumine riigikaitsele.

ÕigussĂŒsteem - Ă”iguskordade kogum, millel on sarnane Ă”igusfilosoofiline kĂ€sitlus riigist ja Ă”igusest. Sealjuures on eriti olulised arusaamad Ă”igusnormist, Ă”iguse allikatest, Ă”iguse loomisest ja kohaldamisest.
Õiguse ĂŒksikakt – on akt mis annab subjektiivsed Ă”igusedja paneb kohustused konkreetsele subjektile vĂ”i tĂ€pselt mÀÀratletud subjekti ringile(nim ka individuaalakt). Ei sisalda Ă”igusnorme, vaid rakendavad neid.
Õigussuhe on Ă”igusnormidega reguleeritud ĂŒhiskondlik suhe (nt liikluseeskiri, kommunaalsuhe). Õigusnormid ehk seadused, nende tĂ€itmist tagavad riiklikud institutsioonid (politsei, kohus, ministeeriumid jne.)

Õiglane kaubandus on eestikeelne vaste mĂ”istele Fair trade (kaubamĂ€rgina kokku kirjutatult Fairtrade; vaata ka silti) – alternatiiv tavapĂ€rasele kaubandusele, mis seisab hea arengumaade vĂ€iketootjate huvide eest.
Õigusseaduslikkus on riigivĂ”imu teostamise printsiip pĂ”hiseaduse §3, mille aluseks on nĂ”ue, et kĂ”igi riiklike organisatsioonide nii ka ameti isikute tegevus vastaks seadusele, tugineks sellele ja tuleneks sellest.
Õigustkaitsev on nt kriminaalkoodeksi (KrK) § 100: tahtliku tapmise eest - karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kaheteistkĂŒmne aastani. Selle normiga kaitstakse ĂŒht inimese pĂ”hiĂ”igustest - Ă”igust elule.

Õigusaktid on eriliselt vormistatud dokumendid, normid) b) dispositiivsed ehk kokkuleppelised pooled vĂ”ivad mille vahendusel riigiorganid vastavalt oma pĂ€devusele igal moel kokku leppida v.a. kui on keelatud.
Õigusajalooliselt on otstarbekam on teistsugune kĂ€sitlus – loomuĂ”igus muutis rooma Ă”iguse legitimatsiooni. Rooma Ă”iguse normid olid mĂ”istuspĂ€rased ja loomulikud, sest nad vastasid loomuĂ”iguse printsiipidele.
Õiguse realiseerimine - Ă”igusnormide elluviimist Ă”iguse subjektide tegevuses ja see vĂ€ljendub subjektide kĂ€itumises (Õigusnormidest kinnipidamine; Ă”igusnormide kasutamine; Ă”igusnormide rakendamine ehk kohaldamine)

Õiguserikkumine on Ă”igussuhte subjektide selline tegu (tegevus vĂ”i tegevusetus), mis on vastuolus Ă”igusnormides sĂ€testatud keelatud, kohustatud vĂ”i lubatud kĂ€itumisega ning millega kaasnes kahjulik tagajĂ€rg.
ÕiguspĂ€rasel kasutajal on Ă”igus teha programmist varukoopia juhul kui see on vajalik kadunud vĂ”i kulunud ja hĂ€vinud programmi taastamiseks; 2. programmi on Ă”igus tĂ”lkida, kohandada ning muul viisil ĂŒmber töödelda.
Õigussuhte objekt – nĂ€htus, millele on suunatud Ă”igussuhte subjekti kohustused ja Ă”igused. VĂ”ivad olla nii materiaalsed esemed kui ka vaimsed ja sotsiaalsed hĂŒved, mis rahuldavad subjektide vajadusi vĂ”i huve.

Õigustatud vastupanu on kogu rahva avalik tegu, tegu ise on Ă”igustatud moraalse tingimustega, et need, kes vastu hakkavad, peavad olema kindlad, et nende tegu on ĂŒldisele heale vĂ€hem kahjulik, kui kĂ”rvaldatav kahju.
Õigusteadus on praktiline teadus, sellele tarnib toormaterjali tegelikkus selle laias tĂ€henduses. Seda pĂŒĂŒab Ă”igusteadus sĂŒstemaatiliselt kĂ€sitleda ja pakkuda vĂ€lja lahendusi, abi Ă”iguspraktikute jaoks.
Õhtumaise ehk lÀÀne Ă”igusemĂ”istmise kindlad mÀÀrad: 1. Normid ehk kindlad ettekirjutused kĂ€itumiseks 2. Normide autoriitne allikas 3. Normide kajastumine inimeste kĂ€itumises 4. Norme tagavad organid.

Õiguskord on teatud mĂ€ngureeglite kogum, seaduste tĂ€itmine on selle mĂ€ngu pĂ”hireegel. Terves ĂŒhiskonnas peab ĂŒhiskonnaliikmete enamus Ă”igeks, vajalikuks ja vĂ”imalikuks seadusi jm. Ă”igusnorme tĂ€ita.
Õigustloov ĂŒldakt on alati legislatiivakt, vaatamata sellele, millise konkreetse legislatuuri (parlament, riigipea, valitsus, minister, KOV organ) poolt see on vastu vĂ”etud § 14. Kohaliku omavalitsuse Ă”igusaktid.
Õigus autorinimele - Ă”igus otsustada, millisel viisil peab olema tĂ€histatud autori nimi kasutamisel - kas autori kodanikunimega, autorimĂ€rgiga, varjunimega ehk pseudonĂŒĂŒmiga vĂ”i ilma nimeta ehk anonĂŒĂŒmselt.

Õiguse realiseerimine tĂ€hendab Ă”igusnormide elluviimist Riigikogu: Seadus – PĂ”hi-, konstitutsioonilised- ja lihtseadused; Ă”iguse subjektide tegevuses ja see vĂ€ljendub subjektide Otsus jĂ”ustub allkirjastamisel.
Õigusnorm on   riigi   poolt   kehtestatud   vĂ”i   sanktsioneeritud   kĂ€itumisreegel,   mis   vĂ€ljendab   riiklikku   tahet   ning   mille   tĂ€itmine   on  garanteeritud riigi sunniga.
Õigusnormide rakendamine on loominguline tegevus, selle kĂ€igus valib Ă”iguse rakendaja Ă”igusnormi elluviimiseks kĂ”ige ratsionaalsemaid ja efektiivsemaid seaduslikke teid ja vahendeid, arvestades sealjuures kĂ”iki asja

Õigusrikkumise subjekt on Ă”igusrikkumise toime pannud isik vĂ”i organisatsioon. Õigusrikkumise subjektiivne kĂŒlg hĂ”lmab subjekti psĂŒĂŒhilist seisundit, tema tahte suunatust tagajĂ€rgedele teo toimepanemise hetkel.
Õigusharu – Ă”igusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa Ă”igussĂŒsteemist ja millega reguleeritakse rĂŒhma ĂŒheliigilisi ĂŒhiskondlikke suhteid (nt tööÔigus, perekonnaĂ”igus, finantsĂ”igus jne).
Õigusteadvus on siis ĂŒhiskonnas edasi sotsiaalsete kihtide ja ĂŒksikisikute suhtumist Ă”igusesse ja Ă”igusega reguleeritud kĂ€itumist vĂ€ljendavate teooriate ideede, vaadete ettekirjutuste ja tunnete kogum.

Õunpuu on ĂŒks kaaspĂ€rijatest, kes tasus Maapangast elamu ehitamiseks vĂ”etud ja abikaasa surma pĂ€randist ja pĂ€randaja emapoolne vanaema saab ÂŒ pĂ€randi teisest poolest ehk 1/8 osa kogu pĂ€randist.
Õigusallikad on mÔÔtkava, millega hinnatakse vastavat Ă”iguskorda, nt Ă”iglus, arukus, kord jne. Õiguse tunnetamise mĂ”ttes Õiguse allikas kitsamas mĂ”ttes, selle kaudu saame teavet kehtivast Ă”igusest.
Õiguse mĂ”iste - riigi seadusandlike organite poolt Ă”igusloome menetluse (seadusandlus ja mÀÀrusandlus) tulemusena kehtestatud normid ja reeglid (Ă”iguskord), mida tagab riik sunnirakendamise vĂ”imalusega.

Õiguse vormid ehk allikad Õigusvorm ehk Ă”igusallikas on Ă”igusnormi vĂ€ljendamise viis, mis on kasutusele vĂ”etud vĂ”i tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile ĂŒldkohustusliku tĂ€henduse.
Õigusnorm on formaalselt mÀÀratletud reegel, mis töötaja ja tööandja) tĂ€hendab, et Ă”igusnorm peab olema tĂ€pselt fikseeritud Ă”iguse o Ühepoolne Ă”igussuhe – toetub vaid ĂŒhe subjekti allikas.
Õigustloovateks aktideks e. Ă”iguse ĂŒldaktideks ning Ă”igusaktid, mis ei sisalda Ă”igusnormi (nimetatakse Ă”iguse ĂŒksikaktideks). Kontinentaalses Ă”igussĂŒsteemis on Ă”igusaktide sĂŒsteem hierarhiliselt ĂŒhtsustatud.

Õigusvastane on tegu, mis vastab seaduses sĂ€testatud sĂŒĂŒteokoosseisule ja mille Ă”igusvastasus ei ole vĂ€listatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni vĂ”i rahvusvahelise tavaga.
Õigusvastasus – see on selline sĂŒĂŒtegu, mis vastab sĂŒĂŒteo koosseisule ja mille Ă”igusvastasus ei ole vĂ€listatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsooni vĂ”i rahvusvahelise tavaga.
Õiguse alused – Ă”pin majanduseriala ĂŒliĂ”pilastele Konspekt – Uno Feldschmidt http://www.nip.ee/page/46/8 http://xn--e-pe- 1qa.ee/_download/euni_repository/file/2050/TJT_veeb.zip/tlepingu_seadus.html

Õigusteadus - filosoofilisest, ajaloolisest, vĂ”rdlevast, kriitilisest jm vaatekohtadest lĂ€htuvalt on sĂŒstematiseeritud ja korrastatud teadmised Ă”iguse kohta, sh teadmised Ă”iguse arengu ja rakendamise
Õiguse realiseerimine on tihedalt seotud Ă”iguse efektiivsuse vĂ”i Ă”iguse tulemuslikkusega. Õiguse realiseerimine toimub Ă”iguse kasutamisel ja Ă”igusest kinnipidamisel ĂŒaljukordsete inimkĂ€itumise akide kaudu.
Õigusemuudatuse toimumiseks on lisaks asjaĂ”iguskokkuleppele vaja ka vastava kande tegemst kinnistusraamatusse. Kandekohustusega saavutas seaduseandja seda, et tegelik Ă”iguslik olukord vastab kinnistusraamatu seisule.

Vote UP
-1
Vote DOWN
Õigussuhte subjektid - Subjektiks vĂ”ivad olla kĂ”ik need ĂŒhiskondlikus elus osalevad isikud, kes vastavad kindlatele Ă”iguslikele tingimustele, mis oma kogumis moodustavad Ă”igussubjektsuse. ÕIGUSSUBJEKTSUS – SEE ON ISIKU VÕIME OLLA ÕIGUSSUHTEST OSAVÕTJA Õigussubjektsuse moodustavad: ÕigusvĂ”ime – riigi poolt tunnustatav isiku vĂ”ime omada Ă”igusi ja kohustusi, olla Ă”iguste ja kohustuste kandja.
Õiguse mĂ”iste on lahutamatult seotud riigiga (riik kehtestab kĂ€itumisreeglid, mille tĂ€itmine on tagatud riigisunniga).  Õigus koosneb sotsiaalsetes normidest, mille ĂŒheks alaliigiks on Ă”igusnorm.
Õiguse teke on seotud ĂŒhiskondlike vajaduste tunnetamisega – traditsioonilised sotsiaalse reguleerimise vahendid – tava ja moraal – ei saa enam hakkama inimtegevuse suunamisega ja kujundamisega.

Õiguse tulemuslikkus on vĂ€ga tihedalt seotud juriidiliste faktide tundmisega, kĂ”rge Ă”iguskultuuri tase eeldab ĂŒhe olulise momendina juriidiliste faktide tundmist nii tavakodanike kui ka riigiametnike poolt.
Õigusaktid – erilisel viisil moodustatud dokumendid, milles riigiorganid vastavad oma pĂ€devusele vĂ”i kompetensile kehtestavad ĂŒhiskondlikest suhetest osavĂ”tjatele Ă”igusi ja panevad kohustusi.
Õigusaktide sĂŒstematiseerimiseks on 2 meetodit: ‱ Inkomporeerimine – selle korral normatiivsed aktid seotakse mingisse kas kronoloogilisse, alfabeetilisse vĂ”i muudsesse jĂ€rjestusse ja saadakse Ă”igusaktid ekogumik.

Õigussuhte subjektid ehk suhte pooled – nendeks vĂ”ivad olla kĂ”ik need ĂŒhiskondlikus elus osalevad isikud, kes vastavad kindlatele Ă”iguslikele tingimustele, mis oma kogumis moodustavad Ă”igussubjektsuse.
Õigusinstituut – Ă”igusnormide rĂŒhm, mis on suhteliselt iseseisev Ă”igusharu osa. Nt valimisĂ”igus riigiĂ”iguses, autoriĂ”igus ja pĂ€rimisĂ”igus tsiviilĂ”iguses, distsiplinaarvastutus tööÔiguses.
Õiguslikus mĂ”ttes on asjadeks ka taimed. Õiguskirjanduses on ese ĂŒldmĂ”isteks, mis on vĂ”rdsustatud Ă”igusobjektiga, mille alla mahuvad asjade kĂ”rval ka kehatud esemed (nt Ă”igused, nĂ”uded) ja loomad.

Õiguse sĂŒsteem — positiivset Ă”igust moodustavate Ă”igusnormide klassifitseerimine (liigitamine) Ă”igusliku reguleerimise objekti ja Ă”igusliku reguleerimise meetodi jĂ€rgi erinevatesse rĂŒhmadesse.
Õiguskantsleril on Euroopa Liidu liikmeks oleku kontekstis vĂ”imatu teha oma igapĂ€eva tööd ilma, et ta ei analĂŒĂŒsiks konkreetsetel juhtudel, kas Eesti Ă”igus on Euroopa Liidu Ă”igusega vastavuses.
Õigusteaduse ĂŒlesanne on Ă”iguse kui reaalselt eksisteeriva sotsiaalse fenomeni igakĂŒlgne ja sĂŒsteemne tundmaĂ”ppimine selle kriitilise interpretatsiooni ja uurimistulemuste argumenteeritud esitamise abil.

ÕigusvĂ”ime –  VĂ”ime omada tsiviilĂ”igusi ja –kohustusi. TeovĂ”ime – Isiku vĂ”ime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. VĂ”ime teostada tsiviilĂ”igusi ja – kohustusi. //
Õiguse sĂŒsteem - Ă”iguskord Õiguse pĂ”hivaldkonnad: ‱ Avalik Ă”igus (karistusĂ”igus) ainult see mis on seaduses keelatud ‱ EraĂ”igus Teooria, kuidas vahet teha- subjekti teooria ja huvi teooria.
Õigussuhe — Ă”igusnormi (vĂ”i printsiibi vĂ”i Ă”igusallika vĂ”i vÀÀrtuspĂ”himĂ”tte) alusel tekkiv tahteline seos Ă”igussubjektide vahel, mille tulemusena tekivad neil Ă”igused ja kohustused.

Õigusteadus on Ă”iguse analoogia rakendamiseks aegade vĂ€ltel kĂŒll mĂ”ningad pĂ”himĂ”tted lĂ€bi töötanud, kuid need ei ole igasuguse juhtumi jaoks alati tarvitatavad nn universaalsed retseptid.
Õed - vennad ja nende alanejad saavad esindusĂ”iguse alusel pĂ€rida alles siis, kui pĂ€randaja vanemad on surnud vĂ”i ĂŒks vanem on surnud ja nemad on pĂ€randajaga sugulased surnud vanema
Õigusega kaasajal on seotud mitmed teadused: Ă” filosoofia, Ă” ajalugu, Ă” teooria, jurisprudents (Ă” dogmaatika) ja Ă” sotsioloogia. See on vĂ”imalik sellepĂ€rast, et Ă”igus ise on kompleksne fenomen.

Õiguslik tagajĂ€rg on lubamine (Ă”igustus), kĂ€sk vĂ”i 8 keeld ise. (Narits 2004, lk 98) TĂ€ielikud Ă”igusnormid on regulatiivsed Ă”igusnormid ja Ă”igustkaitsvad normid, mida olen kĂ€sitlenud eelnevalt.
ÕigusvĂ”ime - on vĂ”ime omada Ă”igusi ja kohustusi o § 7.FĂŒĂŒsilise isiku Ă”igusvĂ”ime Ø (1) FĂŒĂŒsilise isiku (inimese) Ă”igusvĂ”ime on vĂ”ime omada tsiviilĂ”igusi ja kanda tsiviilkohustusi.
Õiglus - *jaotav *vĂ”rdsustav Õiguse tunnused *normatiivsus *regulatiivsus *ĂŒhiskondlikkus *ajalooline *kokkuleppelisus *vormilisus *korrafunktsioon *rahufunktsioon *otsustamisfunktsioon

Õiguskuulekus - ĂŒhendab endas nii indiviidi kui ka temal baseeruvate sotsiaalsete gruppide ja kihtide Ă”igusteadvuse tasandit, millele omakorda tugineb praktika kĂ€ituda ĂŒksnes Ă”iguspĂ€raselt.
ÕigussĂŒsteem on Ă”igusnormide kogum, mis moodustab ehitust, seda moodustavate koostisosade teatud omavahelist iseseisva osa Ă”igussĂŒsteemist ja millega reguleeritakse rĂŒhma seost ja tingitust.
Õigustkaitsev Ă”igussuhe – tekib kui isik ei jĂ€rgi Ă”igusnormist tulenevaid kohustusi ja keelde. Riik sunnib isikut loobuma Ă”igusvastasest kĂ€itumisest ja viima on kĂ€itumise Ă”igusnormidega vastavusse.

Õiguserikkumine on Ă”igussuhte subjektide selline tegu, mis on vastuolus Ă”igusnormides sĂ€testatud keelatud, kohustatud vĂ”i lubatud kĂ€itumisega ning millega kaasnes kahjulik Ă”iguslik tagajĂ€rg
Õiguslikust vaatepunktist on dogma avatud sĂŒsteem, mis hĂ”lmab peale kehtiva Ă”iguse teadusliku lĂ€bitöötamise ka tĂ€iendavaid dogmaatilisi meetodeid nagu kohtulik tĂ”lgendamine, teaduslik tĂ”lgendamine,
Õigusnorm on oma loogiliselt vormilt hĂŒpoteetiline lause: kui konkreetsed elulised asjaolud vastavad normi faktilisel kooseisule, kehtib nende eluliste asjaolude suhtes Ă”iguslik tagajĂ€rg.

Õigusnormi rikkumine on karistatav. 6. Millisest seadusest lĂ€htutakse karistuste kohaldamisel? Printsiibist, et tegu, mille eest isikut saab karistada, peab olema seadusega karistatavana ette nĂ€htud.
Õiguspositivism – Ă”igus tagatud ja loodud riigi poolt, tema arenemine ka seotud riigiga Kui mÀÀramtleme Ă”igust Ă”iguspositiivsest vaatenurgast, siis rÀÀgime Ă”igusest kui riigi loomingust.
ÕigussĂŒsteem on Ă”iguse Ă”igust rakendav akt on selline akt, mis annab subjektiivsed ajalooliselt kujunenud sisemine ĂŒhtsus, Ă”igusnormide Ă”igused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile.

Õiguse tĂ”lgendamine on tihedalt seotud eelkĂ€sitletud Ă”iguse rakendamisega ehk subsumeerimisega, kuna kohtupraktika peamiseks funktsiooniks ongi Ă”iguse tĂ”lgendamine ja tĂ”lgenduste pĂ”hjendamine.
Õigussuhe on Ă”igusnormide alusel tekkiv isikutevaheline individualiseeritud ĂŒhiskondlik suhe, mida iseloomustab subjekti Ă”iguste ja kohustuste olemasolu ja mis toetub riigi sunnijĂ”ule.
ÕigusvĂ”ime - omada Ă”igusi ja kohustusi, nt vastsĂŒndinule saab teha kingitusi, aga ta ei saa ise nende kingituste ĂŒle kĂ€sutada 2. TeovĂ”ime- teostada ja omandada oma Ă”igusi ja kohustusi

Õhuruum on riigi territooriumi kohal olev suverÀÀnne ruum, mille haldamiseks on riigil ainuĂ”igus. Mere kohal ulatub Ă”huruum 12-meremiilisele piirvööndile, mis kuulub kaldariigile.
Õiguskantsleri ĂŒlesandeks on pĂ”hiseaduslikkuse jĂ€relevalve ning avalikke ĂŒlesandeid tĂ€itvate asutuste kontrollimine isikute pĂ”hiseaduslike Ă”iguste ja vabaduste tagamiseks ehk ombudsmani ĂŒlesanded.
Õiguslik praktika ehk Ă”iguslik tegevus: 1. jurisprudents ehk Ă”igusdogmaatika 2. Ă”iguse sotsioloogia 3. Ă”iguse ajalugu 4. Ă”iguse filosoofia ‱ Õigusteadus on vĂ€ga praktilise sisuga teadus.

Õigusnorm on kĂ€itumiseeskiri, milles on abstrakstne faktiline koosseis ja Ă”iguslik tagajĂ€rg ning mis on tĂ€itmiseks ĂŒldkohustuslik (ei ole vale mÀÀratlus, kuid samas Ă”ige ka mitte.
Õigusaktide loomine on seotud neid vastuvĂ”tvate riigiorganite pĂ€devusega, Ă”igusaktide vahetu vastuvĂ”tmine teatud kindlate protseduurireeglitega ja Ă”igusaktid peavad saama teatud kindla vormi.
Õigusinstituut on Ă”igusharu (hĂŒpotees)-, siis (dispositsioon)-, vastasel juhul (sanktsioon). sees kujunev Ă”igusnormide kogum (samas). Õigusinstituut on Õigusnormi erinevus teistest sots.

Õigussuhe on ĂŒheltpoolt tĂŒĂŒpiline inimkĂ€itumise akt. Õiguse poolt korrastatus annab kĂ€itumisele ja sellisetele suhetele spetsiifilise iseloomu ja me saame rÀÀkida Ă”igussuhetest.
Õigusakti liigid - 1) ĂŒldakt-ĂŒldine,ĂŒldkohustuslik, Ă”igust loov (seadus, mÀÀrus). 2)Üksikakt- konkreetne, personaalne, Ă”igust rakendav (ostu mĂŒĂŒgi leping, ettekirjutus, kohtulahend).
Õiguse objektiks on kĂ”ik see, mis on subjektiivsete Ă”iguste esemeks ("Ă”iguse subjektile allutatud Ă”iguse objekt"). Nii mÀÀratletakse Ă”iguses objekti subjektiivsete Ă”iguste eseme kaudu.

Õigusnorm on siin Ă€ra mÀÀratud sotsiaalse,majandusliku tippmuutuja. Õigusnorm on ka rida spetiifilisi tunnuseid ja nende abil eristame Ă”igusnorme teistest sotsiaalsetest normidest.
Õigusriik on ajalooliselt kujunenud aga ka analĂŒĂŒtilis mĂ”isteliselt kujundatud, riiklikult organiseeritud Ă”igusĂŒhiskond, mille tunnused liigituvad formaalseteks ja materiaalseteks.
Õigussuhe on reguleeritud eelkĂ”ige seadusega, pĂ”hikirjaga, eraldi leping konkreetse juhtorgani liikmega (selle sĂ”lmimise kohustust ei ole). Juhatuse liikmed valitakse tĂ€htajaliselt.

Õigusteaduses on pööratud peatĂ€helepanu Ă”igusnormile kui ĂŒldisele kĂ€itumisreeglile, mis peab vastama Ă”igluse ja moraali nĂ”uetele ja kindlustama ĂŒhiskonnas nendele nĂ”uetele vastava
Õigustloovad aktid on sellised riigi vĂ”i kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud aktid, mis sisaldavad Ă”igusnorme - mÀÀratlemata isikute ringile suunatud ĂŒldkohustuslikke kĂ€itumiseeskirju.
Õigusvastane – Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab endast sĂŒĂŒlist, Ă”igusvastast tegu, mille on toime pannud deliktvĂ”imeline isik ja mis on juriidilise vastutuse aluseks.

Õiguse rakendamine on juba ammu vĂ€ljunud subsumeerimise deduktiivse mĂ”tlemise raamidest ja pĂ”hineb printiibikesksel mĂ”tlemisel, mis lĂ€hendab mandri- euroopalikku ja common law pĂ”himĂ”tet.
ÕigusemĂ”istmist on mÀÀratletud ka kui konkreetsete ĂŒksikjuhtumite lahendamist sekundaarselt ehk teiste sĂ”nadega halduse poolt kord juba lahendatud ĂŒksikjuhtude teistkordset lahendamist.
Õigusharusid on vĂ”imalik liigitada ĂŒhtse objekti raames selles sisalduvate reguleerivate normide alusel veel allharudeks, mida nim Ă”iguse instituutideks (nt tehingud tsiiviilĂ”iguses).

Õigusteaduse ĂŒleanne on Ă”iguse kui reaalselt eksisteeriva sotsiaalse fenomeni igakĂŒlgne ja sĂŒsteemne uurimine selle kriitilise interpretatsiooni ja esitatud seisukohtade argumenteerimise abil.
Õs subjektiks on see millel Ă”igussuhe on suunatud(nt: kahju hĂŒvitamine, kauba ĂŒleandmine) FĂŒĂŒsiline isik Juriidiline isik EraĂ”igus juriidiline isik Avalik Ă”iguslik juriidiline isik.
Õigusakt – pĂ€deva riigiorgani vĂ”i omavalitsus organi tahteavaldus, millega nad tahavad kindlaks mÀÀrata, et isikud kĂ€ituksid teatud olukorras nii nagu Ă”igusaktis on nad kirja

Õigusaktid on eriliselt vormistatud dokumendid, mille vahenudsel riigiorganid vastavalt oma pĂ€devusele kehtestavad ĂŒhiskondlikest suhetest osavĂ”tjatele Ă”igusi ja panevad kohustusi.
Õiguskultuur on siis Ă”iguse sĂŒgav tundmine humaansete ja Ă”iguslike normide ja pĂ”himĂ”tete mĂ”istmine, edasi omaksvĂ”tt veendumuse kaudu ning Ă”iguse ettekirjutuste teadlik tĂ€itmine.
Õigusnormil on mudeli roll, et arendada edasi teisi Ă”iguse doktrinaalseid mĂ”isteid ja konstruktsioone (nt Ă”igusvĂ”ime). 2. Õigusnormi olemus ja koht sotsiaalsete normide sĂŒsteemis.

Õigusrikkumine - Ă”igussuhte subjekti selline kĂ€itumine, mis on vastuolus Ă”igusnormides sĂ€testatud keelatud, kohustatud vĂ”i lubatud kĂ€itumisega ning millega kaasnes kahjulik tagajarg.
Õigussubjektiks on isik. Isikud jagunevad fĂŒĂŒsilisteks isikuteks ja juriidilisteks isikuteks Õigusobjekt? Õiguse objektid ehk esemed jagunevad asjadeks, Ă”igusteks ja muudeks esemeteks.
Õigussuhe on Ă”igusnormi alusel tekkiv konkreetne ĂŒhiskondlik side Ă”iguse subjektide vahel, kus osalejate kĂ€itumises realiseeruvad subjektiivsed Ă”igused ja juriidilised kohustused

Õigusallikas – koht, kus leiame Ă”igust Õigusallikad on hierarhias: 1.PĂ”hiseadus 2.Seadus 3.Õigusaktid (mÀÀrused, aktid, eeskirjad) 4.Tava ....................... 5.Kohtupraktika
ÕigusemĂ”istmise huviks on vĂ€ltida kriminaalmenetlusest kĂ”rvalehoidumist ning jĂ€tkuvat kuritegude toimepanemist, sh tĂ”endite hĂ€vitamist, muutmist ning vĂ”ltsimist ja tunnistajate mĂ”jutamist.
Õiguskantsleril on asja menetlemise kĂ€igus vaba juurdepÀÀs jĂ€relevalvealuste asutuste ning lepitusmenetluse poolte valduses olevatele dokumentidele ja muule materjalile ning kohtadele.

Õiguskindlus - Ă”igusriigi printsiibist tulenev pĂ”himĂ”te, mille kohaselt loodav regulatsioon peab olema nii lihtne ja selge, et kujuteldav keskmiste vĂ”imetega isik saaks sellest aru.
Õiguslik presumptsioon - Ă”iguslike tagajĂ€rgede saabumine seotakse teatavatel juhtudel selle fakti toimumise eeldamisega, st juriidilise fakti tĂ€hendus omistatakse eeldatavalt toimunud faktile.
Õiguse mĂ”iste - On riigi poolt kehtestatud vĂ”i sanktsioneeritud kĂ€itumisreeglite kogum (normide) kogum ( Ă”igusnormid toimivad kogumina, mitte eraldi). Õiguses vĂ€ljendub riigi tahe.

Õiguslikus mĂ”ttes tĂ€hendab suverÀÀnsus eelkĂ”ige kompetentsi ĂŒlimuslikkust. SuverÀÀnsus kui poliitiline mĂ”iste tĂ€hendab riigivĂ”imu, vĂ”imu, mille abil on vĂ”imalik teisi kĂ€sutada.
Õigusnormi mĂ”tteks on Ă”iguslike tagajĂ€rgede esilekutsumine, mitte kĂ€su vĂ”i keelu formuleerimine. Õiguslike tagajĂ€rgede tekitamises tuleb nĂ€ha Ă”igusnormi kui normatiivse lause mĂ”tet.
Õigusnormi rakendamine ehk kohaldamine Õigusnormi nĂ”uetest kinnipidamine ‱Õigusnormide tĂ€itmine – Ă”iguse subjekt tĂ€idab oma Ă”iguslikke kohustusi ega astu ĂŒle Ă”iguslikest keeldudest.

Õigusriik on formaalselt vaadatuna riik, kus kĂ”ik riigifn-d on konstitutsiooni ja teiste Ă”igusreeglite poolt mÀÀratud ning mille tĂ€itmine on Ă”igusreeglite alusel kontrollitav.
Õigusrikkumine – kĂ€itumine, milles subject eirab Ă”igusnormidega kehtestatud keeldu, ei tĂ€ida oma juriidilist kohustust vĂ”i ĂŒletab tema kĂ€itumisele Ă”igusnormidega lubatud piirid.
Õigussuhte objektideks on eelkĂ”ige igasugused materiaalsed esemed (asjad), kuid neiks vĂ”ivad ka olla mitmesugused mittemateriaalsed vÀÀrtused, nagu tööjĂ”ud, teenus, intellektuaalne omand.

ÕigusvĂ”ime on vĂ”ime omada tsiviilĂ”igusi ja kanda tsiviilkohustusi. OsaĂŒhing vĂ”ib omada kĂ”iki tsiviilĂ”igusi ja –kohustusi vĂ€lja arvatud neid, mis on omased ĂŒksnes inimesele.
Õppepuhkused taseme - , tööalaseks ja vabahariduslikuks koolituseks: koolituste sisu ning puhkuse andmise kord On ettenĂ€htud puhkused töötaja enesetĂ€iendamiseks ja loovuse arendamiseks.
Õigusakt - Eriliselt vormistatud dokument, mille vahendusel riigiorganid vastavalt oma pĂ€devusele kehtestavad ĂŒhiskondlikest suhetest osavĂ”tjatele Ă”igusi ja panevad kohustusi.

Õigusakt – ĂŒldakt ja ĂŒksikakt Õigustloov akt – ĂŒldaktid, alati legislatiivakt, olenamata sellest, kas seda vĂ”tab vastu sedausandli, tĂ€itevvĂ”im vĂ”i kohalik omavalitsus.
Õigussuhe on Ă”igusnormi realiseerimise yheks vahendiks 2) Ă”igussuhe on selline inimestevaheline suhe, mis tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste Ă”iguste ja kohustuste kaudu.
Õkv - te valikul tuleb lĂ€htuda otstarbekusest ja eesmĂ€rgipĂ€rasusest ning ÕKV-de kohaldamine ei tohi tekitada Ă”igustatud isikule pĂ”hjendamatuid ebamugavusi ega kulutusi.

Õigusnorm on pĂ€deva institutsiooni poolt kindlas korras kehtestatud ĂŒldise iseloomuga, ĂŒldkohustuslik ja formaalselt mÀÀratletud kĂ€itumisreegel, mis tagatakse riigi sunniga.
Õigusnorm on ĂŒles ehitatud: kui (hĂŒpotees) – siis (dispositsioon) – vastasel juhul (sanktsioon) . Õigusnorm lubab midagi teha; kirjutab midagi ette, tagab vĂ”i jĂ€tab ilma.
Õigusnormid on otseselt fikseeritud ja abiĂ”igusallikateks, kus normid ei ole otseselt kirja pandud, kuid mis on abivahenditeks riikidevahelistes suhetes Ă”igusnormide tuvastamisel.

ÕigussĂŒsteem on Ă”iguskordade kogum, millel on sarnane Ă”igusfilosoofiline kĂ€sitlus riigist ja Ă”igusest. Nii nagu on igal sĂŒsteemil, on ka Eesti Ă”igussĂŒsteemil oma head ja vead.
Õigusinstituut on teatud valdkonda reguleerivate normide kogu. Õigusinstitutsiooni kuuluvad need normid, mis mÀÀravad Ă€ra organisatsiooni vormi ja sisu (asutused, ĂŒhendused jne).
Õigusnormi vĂ”i - akti omakorda muudetakse, jÀÀb erinorm vĂ”i -seadus ometi jĂ”usse pĂ”himĂ”ttel, et ĂŒldine eeskiri spetsiaalset ei tĂŒhista kui ĂŒldises ei ole sĂ€testatud teisiti.

Õigussubjektid on indiviidid vĂ”i organisatsioonid, kes Ă”igusnormi alusel vĂ”ivad olla Ă”igussuhtes osalejateks poolteks, subjektiivsete Ă”iguste ja juriidiliste kohustuste kandjaks.
ÕigusvĂ”ime – vĂ”ime omada tsiviilĂ”igusi ja –kohustusi. TsiviilĂ”iguslik Ă”igusvĂ”ime tekib inimesel sĂŒnniga ja lĂ”peb surmaga, seda ei ole vĂ”imalik piirata ega Ă€ra vĂ”tta.
Õiguse allikad - tava ja pretsedent Ă”iguse allikana 1. Ă”iguslikud tavad- Riikluse arenedes sĂ€ilis osa tavanorme traditsioonilisel kujul, osa aga panid aluse kirjalikule Ă”igusele.

Õiguse vorm - ehk allikas on Ă”igusnormi vĂ€ljendamise viis, mis on kasutusele vĂ”etud vĂ”i tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riika annab normile ĂŒldkohustusliku tĂ€henduse.
Õigusinstituut on Ă”igusharu kĂ”igile/ĂŒldkohustuslikud, alati seotud riigi tekkega, kehtestatud sees kujunev Ă”igusnormide kogum (samas). Õigusinstituut on teatud instituudi poolt.
Õiguskord on Ă”igussĂŒsteem. EraĂ”igus (obj. Ă”igus) on eraĂ”iguse osa, kus reguleeritakse isikutevahelisi suhteid poolte vĂ”rdsuse alusel ja lĂ€htutakse privaatsusautonoomiast.

ÕigussĂŒsteem on mingis riigis kehtiva Ă”iguse struktuur, mis jaguneb Ă”igusharudeks ja Ă”igusinstituutideks. ÕigussĂŒsteemis eristatakse kahte osa: eraĂ”igust ja avalikku Ă”igust.
Õiguskaitsevahendi kasutamisel on kohustuste liigitus pĂ”hi-ja kĂ”rvalkohustusteks oluline siis, kui tuleb hinnata, kas lepingu poolel on Ă”igus tĂ€itmisest keelduda VÕS §-de 110 vĂ”i 111 jĂ€rgi.
Õhtumaale on seevastu omane Ă”iguseluline dualism mille juured ulatuvad antiikroomasse, kus on jumal ja maailm ning Ă”igus ja usku, keiser ja patriarh on eraldi kĂ€sitletavad.

Õiguskants - ler on kujunenud demokraatlikuks ja Ă”igusriiklikuks institutsiooniks, tema menetluse vĂ€ljund on konst- ruktiivne soovitus, mitte sĂŒĂŒdistus kriminaalmenetluses.
Õigusnormi abstraktsus on sedavĂ”rd oluline, et seda peetakse koguni Ă”igusriigi vĂ€ltimatuks tunnuseks. Õigusnormide kĂ€ttesaadavus viitab Ă”igusnormide kinnistamisele Ă”iguse allikates.
Õigusteadvus on ideede, vaadete, teadmiste, tunnete, traditsioonide kogum, mis vĂ€ljendub ĂŒksikisikute ja sotsiaalsete gruppid suhtumist ĂŒhiskonna juriidilistesse nĂ€htustesse.

Õigusvili - on tulu, mida Ă”igustatud isik saab Ă”igusest vastavalt selle eesmĂ€rgile, s.o teatud Ă”igussuhte tĂ”ttu saadav tulu (nt aktsiate dividendid, ĂŒĂŒri- ja renditasud
Õigusaktide sĂŒstematiseerimine - aktide viimist kooskĂ”lastatud sĂŒsteemi, rĂŒhmitamist kindlas jĂ€rjekorras. Õigusaktide sĂŒstematiseerimist teostatakse 1)inkorporeerimise ja 2)kodifitseerimise
Õiguse kasutamine - st oma subjektiivsete Ă”iguste realiseerimist, kus subjektid teostavad tegusid, mida lubavad (Ă”igustavad) Ă”igusnormid sisaldavad (nt valimisĂ”iguse kasutamine).

Õiguslikule tĂ€hendusele on lĂ€henetud kolmel erineval viisil: 1) ĂŒhed ĂŒtlevad, et preambul ei sisalda mingeid ÕN-e, vaid seal on ĂŒksens konstanteeringud vĂ”i pidulikud deklaratsioonid.
Õigusnorme on vĂ”imalik loogiliselt seletada, kuna nad pĂ”hinevad sĂŒllogismidel 3) Ajalooline – seaduse vĂ€ljaandmise ajal kehtinud olukord, millise eesmĂ€rgiga norm loodi.
Õigluse nĂ”ue - Ă”iglane on selline Ă”iguse rakendamise otsus, milles vĂ€ljendub rahva Ă”iglustunne ja mis on seetĂ”ttu Ă”ige nii riigi seisukohalt kui ka rahva poolt vaadatuna.

Õigusvastasuse vĂ€listamine on sĂ€testatud 2pt.2 jagu Õigusvastasust vĂ€hendavad asjaolud ei ole KarS – is loetletud ammendavalt,nad vĂ”ivad tulla ka muudest seadustest,konvensioonidest ja
Õpiobjektide repositooriumid – levik, omadused ja vajadus nende jĂ€rele, 2009 - http://www.e-ope.ee/images/50000902/eneli_mag.pdf 3. VĂ€ljataga, T. Õpiobjektid, metaandmed, repositooriumid.
Õiguse tekkimine - Koos riigi tekkimisega toimusid muutused ka ĂŒhiskondlikes kĂ€itumisreeglites. Ühiskonnas tekkisid uued juhtimissuhted, mis vajasid reguleerimiseks uusi norme.

Õigusharusid on vĂ”imalik liigitada ĂŒhtse objekti raames selles sisalduvate eriobjekte reguleerivate normide alusel veel allharudeks, mida nimetatakse Ă”iguse instituutideks.
ÕiguspĂ€rane kĂ€itumine on Ă”igusnormidega ettenĂ€htud kohustuslik, soovitav vĂ”i lubatav Ă”igussubjekti kĂ€itumine. ÕiguspĂ€rane on ka kĂ€itumine, mis ei ole Ă”iguslikult reguleeritud.
Õigus autorsusele - esineda ĂŒldsuse ees teose loojana ja nĂ”uda teose loomise fakti tunnustamist teose autorsuse seostamise teel tema isiku ja nimega teose mis tahes kasutamisel.

Õigusdogmaatika on vahend selleks[?]. Õiguse uurimiseks, seda nii ontoloogilises kui metodoloogilises vĂ”tmes, on rakendatud ka sĂŒsteemiteooria postulaate ja meetodeid (Joseph
ÕigusjĂ”ud ehk seaduste kollisioon: kuidas subjektid peavad kĂ€ituma et neil tekiks Ă”igused ja kĂ”rgema Ă”igusjĂ”uga Ă”igusakt, hilisem Ă”igusakt, erinormidega kohustused.
Õigusriigis on tagatud kĂ”igi inimeste Ă”igus, vandekohus otsustab kas sĂŒĂŒdi vĂ”i mitte (11 vandemeest) vĂ”rdsus seaduse ees, samuti Ă”igus Ă”iglasele Ă”igusemĂ”istmisele.

Õiguse printsiibid – kĂ”rvuti normiga, mis on mandrieuroopaliku Ă”iguskultuuri alustala, on viimasel ajal ĂŒhe jĂ”ulisemalt hakkanud rolli mĂ€ngima printsiibikeskne lahendamine.
ÕigusemĂ”istmise pĂ”himĂ”tted - Õigus olla oma kohtuasja arutamise juures s.t kohtumenetluses peab isikul olema vĂ”imalus vĂ”tta osa oma asja arutamisest kas isiklikult vĂ”i esindaja kaudu.
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine. Õigusnormide (seaduste) nĂ”uetest kinnipidamine seisneb Ă”igusnormide tĂ€itmises, selles, et subjekt kĂ€itub kooskĂ”las Ă”igusnormi nĂ”uetega.

Õigustraditsioon on pĂ€rit lÀÀnest, eelkĂ”ige tugineb Rootsi linnaĂ”igusele, ĂŒldiselt kehtis seal BES. Vahepeal oli Narva ĂŒldse kubermanguta linn ja allus otseselt keisrile.
Õigusaktide sĂŒstematiseerimine tĂ€hendab nende aktide viimist DistsiplinaarsĂŒĂŒteod on teenistuse-, töö- vĂ”i muu Ă”igussuhte kooskĂ”lastatud sĂŒsteemi, rĂŒhmitamist kindlas jĂ€rjestuses.
Õiguse mĂ”iste – kĂ€itusmireeglite kogum, mis on kehtestatud vĂ”i sanktsioneeritud riigi poolt ja mille tĂ€itmine tagatakse riigi sunnijĂ”uga, selles vĂ€ljendub riigi tahe.

Õiguskantsleri asetĂ€itja - nĂ”uniku ja nĂ”uniku tegevuspiirangud Õiguskantsleri asetĂ€itja-nĂ”unikule ja nĂ”unikule laienevad kĂ€esoleva seaduse §-des 12 ja 13 sĂ€testatud piirangud.
Õigusnorm on riigi poolt kehtestatud ĂŒldise iseloomuga ĂŒldkohustuslik ja formaalselt mÀÀratletud kĂ€itumisreegel, mille tĂ€itmine on garanteeritud riigi sunnijĂ”uga.
Õigusnormid on kohustuslikud kĂ”igile riigi elanikele ning need reguleerivad inimeste kĂ€itumist mĂ”ttelise kĂ€su vĂ”i keeluna, mis jĂ”uavad tĂ€itjani tema teadvuse kaudu.

Õiguspraktika – teoreetiline ja empiiriline pool on omavahel lahutamatult seotud ja Ă”iguse sotsioloogia nĂ€ol pole tegu puht-teoreetilise ega puht- empiirilise teadusega.
Õiguspraktika kohaselt on omanikul Ă”igus nĂ”uda kas asja vĂ€ljaanmist vĂ”i kaudse valduse loovutamist. Siit tuleneb, et omanik vĂ”ib nĂ”uda asja vĂ€ljaandmist ka kaudselt valdajalt.
ÕigusvĂ”ime tĂ€hendab inimese kui fĂŒĂŒsilise isiku vĂ”imet omada tsiviilĂ”igusi ja kanda tsiviilkohustusi. See Ă”igusvĂ”ime on ĂŒhetaoline ja piiramatu kĂ”igil inimestel.

Õigusteadus on ĂŒhiskondliku teadvuse alaliik, mis sisaldab vaateid, ettekujutusi, reegelid, veendumusi ja teadmisi Ă”iguse (Ă”igusnormide) olemusest ning printsiipidest.
Õigusteadvus on ĂŒhiskondliku teadvuse alaliik, mis sisaldab vaateid, ettekujutusi, reegleid, veendumusi ja teadmisi Ă”iguse (Ă”igusnormide) olemusest ning printsiipidest.
Õppematerjalide seisukohalt on oluline autoriĂ”iguse seaduse § 19, mis kĂ€sitleb teose vaba kasutamist teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel ja Ă”igusemĂ”istmise eesmĂ€rkidel.

Õigusaktide sĂŒstematiseerimine - Ă”igusliku materjali ratsionaalse ja mugava kasutamise huvides toimub selle materjali seadmine kindlasse, mingitele pĂ”himĂ”tetele ĂŒlesehitatud sĂŒsteemi.
ÕigushĂŒvede maailm on vĂ€ga rikas oma olemuselt, seega on ebaĂ”iglus laiemas tĂ€henduses ka rĂŒnne Ă”igushĂŒvedele. ÕigushĂŒve on Ă”iguse objektid, millele Ă”igus on suunatud.
Õigusnormi hĂŒpotees on konkreetne ja etteantud (just sellisena eeldatud!), tĂ”estamist mittevajav mudel olustikust, mille puhul tuleb kĂ€ituda kindlal, st Ă”iguspĂ€rasel viisil.

Õigusnormi dispositsioon on Ă”igusnormi osa, mis nĂ€itab kuidas peab kĂ€ituma subjekt hĂŒpoteesi tingimuse olemasolul. Dispositsioonid vĂ”ivad olla kas abstraktsed vĂ”i kasuaalsed.
ÕigussĂŒsteemides on peaprokuröril ĂŒldjuhul pĂ€devus sekkuda ka igasse kriminaalmenetlusse, on ĂŒlimalt oluline, et oleks tagatud peaprokuröri sĂ”ltumatus ja erapooletus.
Õiglene on selline Ă”iguse rakendamise otsus, milles vĂ€ljendub rahva Ă”iglustunne ja mis on seetĂ”ttu Ă”ige ja nii riigi seiskohalt kui ka rahva poolt vaadatuna.

Vote UP
-1
Vote DOWN
Õigusnormid on kirjalikud. Õigusnormide liigid -Ă”igusliku ettekirjutuse iseloomu jĂ€rgi -Kohustavad(maksude maksmine,liikluseeskirjad,pĂ”hikool) -keelavad(liikluseeskirjad,alkoholi ja tubakatoodete tarbimine,karistusseadustik) -Ă”igustavad e lubavad(Ă”igus elule,tervisekaitsele,liikluseeskiri,kĂ”rgharidus) Territoriaalse kehtivuse jĂ€rgi Üleriigilised(seadused)
Õigusteaduses on kesksel kohal hea ja kurja probleem , tegemist on sĂŒgavalt eetilise teadusega.Õigus on kui muinasjutt, alati eksisteerib mingi kurja ja hea probleem.
Õigusvastased teod on nt lepinguliste kohustuste rikkumine ja kahju Ă”igusvastane tekitamine, nt asja kahjustamisel tekib omanikul kahju hĂŒvitamise nĂ”ude Ă”igus kahjustaja

Õigustloova aktina ehk Ă”iguse ĂŒldaktina tuleb mĂ”ista Ă”igusnorme ehk ĂŒldkohustuslikke abstraktseid kĂ€itumiseeskirju sisaldavaid Ă”igusakte sĂ”ltumata nende nimetusest.
Õiguse allikas on Ă”igusnormi vĂ€ljendamise viis, mis on kasutusele vĂ”etud vĂ”i tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile ĂŒldkohustusliku tĂ€henduse.
Õiguskantsleri pĂ€devus on mÀÀratletud erinevalt pĂ”hiseaduses ning Ă”iguskantsleri tegevuse korraldamise seaduses ja pĂ”hiseaduslikkuse jĂ€relevalve kohtumenetluse seaduses.

Õiguskasu – karistus, menetlusĂ”igus ‱ Õiguse instituut – tehing isik ‱ Õigust loov akt – seadus/mÀÀrus ‱ Õigusnorm – sĂ€te seaduses (paragraf)
Õiguskindlus – korrapĂ€ra ja stabiilsus Ă”iguskorras − Salajase Ă”iguse keeld (ehk seaduste kĂ€ttesaadavus); §3 (2) – Seadused avaldatakse ettenĂ€htud korras.
Õiguslikus mĂ”ttes on asjadeks ka taimed, loomi ei loeta asjadeks, kuid nende suhtes kohandatakse asjade suhtes kehtivaid sĂ€tteid, kui seaduses ei ole sĂ€testatud teisiti

Õigusnormid on Ă”iguse osa. Tunnused: ĂŒldine iseloom, ĂŒldkohustuslikkus, formaalne mÀÀratletus, tĂ€itmise garanteeritus riigi sunnijĂ”u kasutamise vĂ”imalusega.
Õigussuhte objektiks on meid ĂŒmbritseva maailma nĂ€htused, millele on suunatud subjektiivsed Ă”igused ja kohustused ning mis riik ja kehtiv Ă”iguskord on selleks nimetanud.
Õigusvorm on Ă”igusnormi vĂ€ljendamise viis, mis on kasutusele vĂ”etud vĂ”i tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile ĂŒldkohustusliku tĂ€henduse.

Õigusinstituut on Ă”igusnormide sees kujunev Ă”igusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsifiilist osa Ă”igusharu poolt reguleerivatest ĂŒhiskondlikest suhetest.
Õiguskultuur – see on Ă”iguse humaansete ja Ă”iglaste pĂ”himĂ”tete ja normide mĂ”istmine, omaksvĂ”tt veendumuse kaudu ning Ă”igusettekirjutuste teadlik tĂ€itmine.
Õigusnormi ĂŒl on anda kĂŒllaltki ĂŒldised, kĂ€ttesaadavad ja mĂ”istetavad kĂ€itumisreeglid, mille alusel kohtunikud ja kodanikud teaksid, kuidas probleemi lahendada.

Õigusnormid on kehtestatud vĂ”imu omava isiku poolt tahteaktiga vĂ”i muutunud kehtivaks ĂŒhiskonna liikmete pikaajalise kĂ€itumise ja selle tunnustamise tulemusel.
Õigusrikkumised on inimeste Ă”igusvastased kĂ€itumised (aktiivne ja ka tegevusetus). Reeglina on Ă”igusrikkumine aktiivne tegu, kui teatavatel juhtudel ka tegevusetus.
Õigussuhe on Ă”igusnormide alusel tekkiv tahteline seos, kus seose pooled esinevad Ă”igusnormi alusel subjektiivsete Ă”iguste ja juriidiliste kohuste kandjatena.

ÕigusvĂ”ime on   vĂ”ime   omada   tsiviilĂ”igusi   ja   kanda  tsiviilkohustusi. Igal fĂŒĂŒsilisel isikul onÂ ĂŒhetaoline ja piiramatu ÔigusvĂ”ime. 
ÕigusvĂ”ime on fĂŒĂŒsilise isiku omadus omada subjektiivseid Ă”igusi ja kanda juriidilisi kohustusi, mis on kĂ”igil isikutel ĂŒhetaoline ja olemuslikult piiramatu.
Õiguskantsler – teostab jĂ€relvalvet Ă”igustloovate aktide pĂ”hiseaduslikkuse ĂŒle. Õiguskantsel tĂ€idab ka Ombdudsmani funktsioone (Ă”igusvahemehe funktsioone).

Õiguskinldus – tĂ€hendab inimese usaldust, ja sarnasuse realiseermist Õigussuhte struktuur: Pooled ehk subjektid – kĂ€itumist reguleeritakse Ă”iguse normidega
Õigusriigi pĂ”himĂ”te - Õigusriigi pĂ”himĂ”te tĂ€hendab, et tĂ€itevvĂ”im peab tegutsema seaduse alusel ning tema tegevus on allutatud sĂ”ltumatule kohtulikule kontrollile.
Õigusriik – riigivĂ”imu selline Ă”iguslik korraldus, mis tagab indiviidi Ă”iguste ja seaduslike huvide puutumatuse ning riigi ja indiviidi vĂ”rdĂ”iguslikkuse.

Õigussuhe on niisugune inimestevaheline seos, mis tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste Ă”iguste ja kohustuste kaudu (Ă”igused ja kohustused realiseeruvad.
Õppesisu koostades on pööratud tĂ€helepanu nii kĂ”ige olulisema teoreetilise materjali omandamisele kui ka selle tĂ€henduslikuks muutmisele praktiliste nĂ€idete kaudu.
Õiguskuulekus – kĂ”rge individuaalse Ă”iguse tase, Ă”igusnormide mĂ”istmine ning omaksvĂ”tt, kĂ”rge Ă”iguskultuur – teadlik kĂ€itumine ĂŒksnes Ă”iguspĂ€raselt.

Õiguslikus mĂ”ttes on subjektiivne Ă”igus ilma vastava juriidilise kohustuseta sotsiaalne "null". Kuid juriidiline kohustus ei ole iseenesest mingil juhul riiklik sund.
Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab sĂŒĂŒlist, Ă”igusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivĂ”imeline isik ja mis on juriidilise vastutuse aluseks.
Õigussuhe on Ă”igusnormi realiseerimise vahendiks 2. Õigussuhe on niisugune inimestevaheline seos, mis tekib subjekti ja objekti Ă”iguste ja kohustuste kaudu.

Õigusvili – on tulu, mida Ă”igustatud isik saab Ă”igusest vastavalt selle eesmĂ€rgile, tulu, mida Ă”igus annab Ă”igussuhte tĂ”ttu; viil kuulub asja omanikule
Õigussuhte pooled ehk subjektid on igal ĂŒksikjuhul konkreetsed isikud (indiviidid vĂ”i organisatsioonid), nad on alati nimeliselt, personaalselt kindlaks mÀÀratud.
Õigustloov akt on pĂ”hiseadusega vastuolus, on Ă”igus pöörduda avaldusega Ă”iguskantsleri poole selle Ă”igustloova akti pĂ”hiseadusele vastavuse kontrollimiseks.

Õpikus on peetud oluliseks kĂ€sitleda kehtivat haldusĂ”igust lĂ€bi Euroopa Ă”igusruumis aktsepteeritud ĂŒldpĂ”himĂ”tete, arusaamade ja seisukohtade prisma.
Õigusharu – Prantsusmaal eraldi veel Kaubanduskoodeks). Unitaristlik – kaubandusĂ”igus on tsiviilĂ”iguse osa, mis on eraldatud praktilistel kaalutlustel.
Õigusloome on seotud vaid objektiivse Ă”iguser mĂ”istega(ehk siis seotud ainult ĂŒldaktiga). Õigus objektiivses mĂ”ttes kujutab endast Ă”igusnormide kogumit.

Õigusnormid on kirja pandud ja ettenĂ€htud korras avaliku vĂ”imu (Riigikogu, Valitsus, minister, valla- vĂ”i linna volikogu jne) poolt vastu vĂ”etud ning nende
Õiguste sisuks on omakorda autorile seadusega antud kĂ€itumisvĂ”imalused – teha midagi ise, lubada seda teha teistel isikutel vĂ”i keelata mingid teod teosega3.
Õigem on (kumma printsiibi jĂ€rgimine) Ekvivalentsuse printsiibi kohaselt peaksid rohkem makse maksma need, kes tarbivad suhteliselt enam ĂŒhishĂŒvesid.

Õigusnormi ĂŒlesanne on anda kĂŒllaldaselt ĂŒldiseid kĂ€itumisreegleid, mille alusel kohtunikud ja kodanikud vĂ”iksid mÀÀratleda, millisel viisil probleem lahendada.
Õigusriigi pĂ”hiprintsiibid on vabadus, Ă”iglus ja Ă”igus ning nende rakendamisel kĂ”ikjal legaalsuse ja egaalsuse pĂ”himĂ”tete tagamine nii igaĂŒhe kui ka ĂŒldistes huvides.
Õigusriik – just riik on see, mis esmajoones allutab enda kĂ€itumise Ă”igusest tulenevale; totalitarism – riik on loonud korra, kuid see ei huvita teda.

Õigustloov akt – ĂŒldakt (normatiivakt): seadus, seadlus, mÀÀrus Õigust rakendav akt – ĂŒksikakt (mittenormatiivne Ă”igusakt): otsus, kĂ€skkiri, korraldus
Õigustloovad aktid - ehk normatiivaktid ehk Ă”iguse ĂŒldaktid on sellised seadused ja mÀÀrused, mis sisaldavad Ă”igusnorme – ĂŒldkohustuslikke kĂ€itumiseeskirju.
Õigustuste olemasolul on tegu Ă”igusvastasuse vĂ€listamisega ja isiku tegu ei saa kĂ€sitleda Ă”igusvastase teona, kuigi ta on tĂ€itnud mĂ”ne erisosa sĂŒĂŒteo koosseisu.

Õiguse efektiivsus on seotud: ‱ Õiguse enda sisuga – ta seondub Ă”iguse vastavusega reaalsete sotsiaal-majanduslike tingimustega ja poliitilise situatsiooniga.
Õiguse erialaterminina tĂ€hendab legitiimsus seaduslikkust ja Ă”iguslikult pole mingit vahet sellel, kas konstitutsiooni on vastu vĂ”tnud rahvas vĂ”i pĂ€dev riigiorgan.
Õigusriigi pĂ”hiprintsiibi on vabadus, Ă”iglus, Ă”igus ning nende rakendamisel kĂ”ikjal legaalsuse ja legaalsuse pĂ”himĂ”tete tagamine nii igaĂŒhe kui ka ĂŒldistes huvides.

Õsuhe on Õnormi alusel tekkiv ĂŒhiskondlik side Õe subjektide vahel, kus osalejate kĂ€itumises realiseeruvad subjektiivsed Õed ja jur. d kohustused.
Õiguse objektiks on kĂ”ik see, mis on subjektiivsete Ă”iguste esemeks) ehk millele on suunatud subjektide Ă”igused ja kohustused 7. Õigussuhte juriidiline sisu.
Õigusnormi rakendamine on oblikatoorne igal juhul, kui see on seaduses ettenĂ€htud d. Senikaua kuni antud kĂŒsimuses on kehtiv otsuses ei tohi vastu vĂ”tta uut otsust.

Õigussuhte subjektid – need, kes osalevad Ă”igussuhetes ‱ fĂŒĂŒsiline isik – pĂ”hiparameetriteks Ă”iguse kontekstis on Ă”igusvĂ”ime, teovĂ”ime ja otsusevĂ”ime.
ÕigussĂŒsteemid on vĂ€gagi sarnased vahetevahel ja ĂŒlevĂ”etavaid seadusi tuleb vaid natukene kohendada. Ka Eestis on vĂ”etud ulatuslikult ĂŒle saksa Ă”igusest.
Õigusteoorias on tuntud kaks volituse liiki: 1 GENERAALDELEGATSIOON – kujutab endast tavaliselt pĂ”hiseaduses sĂ€testatud kestvat volitust mÀÀrusandluses.

Õiguskaitsevahendid - abinĂ”ud, mida isikul on Ă”igus kasutada, kui tema 1) a) kohalviibijale ja b) eemalviibija tehtavat oferti subjektiivseid Ă”igusi on rikutud.
Õiguskirjanduses on ese ĂŒldmĂ”isteks ja see on vĂ”rdsustatud Ă”igusobjektiks, mille alla mahuvad asjade kĂ”rvale ka kehatud esemed Ă”igused, nĂ”uded ja loomad.
Õiguskorra normatiivsus tĂ€hendab seda, et on olemas teatud kĂ€itumise etalon, mÀÀr, seotus vĂ”i kohustuslikkus, millega saab mÔÔta inimkĂ€itumise kohustuslikkust.

Õigusnormi juures on kĂ”ige olulisem mĂ”jusus, mis ĂŒhelt poolt seisneb normi jĂ€rgimises, teiselt poolt aga normi mittejĂ€rgimisele sanktsiooniga reageerimises.
Õigussubjekti objekti on kĂ”ik need esemed ja mitte materiaalsed vÀÀrtused millele on suunatud Ă”igussubjektide kĂ€itumine ja mille tĂ”ttu Ă”igussuhe ĂŒldse tekib.
Õigussuhe - Ă”igusnormide alusel tekkiv tahteline seos, kus nende seoste pooled esinevad Ă”igusnormide alusel subjekti Ă”iguste ja kohustuste kandjatena.

Õkorra normatiivsus tĂ€hendab seda, et on olemas teatud kĂ€itumise etalon, mÀÀr, soetus vĂ”i kohustuslikkus, millega saab mÔÔta inimkĂ€itumise kohustuslikkust.
Õhtusel ajal on keelatud tööle rakendada 13–14-aastast vĂ”i koolikohustuslikku töötajat, vĂ€lja arvatud kĂ€esoleva paragrahvi lĂ”ikes 6 toodud juhul.
Õiguse sisu on avaldatav kindlate juriidiliste funktsioonidena ning funktsionaalsel alusel on liigitatavad ka Ă”iguse pĂ”hilised entiteedid, Ă”igusnormid.

Õigusperekond on Ă”igussĂŒsteemide rĂŒhm, mis rajaneb samal vĂ”i ĂŒhesugusel Ă”iguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja Ă”igusasutuste organisatsioonil.
Õigusteadvus - ĂŒhiskondliku teadvuse alaliik, mis sisaldab vaateid, veendumusi, ettekirjutusi, reegleid ja teadmisi Ă”iguse olemusest ning printsiipidest.
Õiglus on inimeste loomulike ja olemuslike Ă”iguste ja vajaduste ĂŒhiskonna tunnustamine ning nendega arvestamine inimeste omavahelises suhtlemises.

Õiguskantsler on vĂ”imeline erapooletult, aitama kaasa Eesti pĂ”hiseadusliku traditsiooni jĂ€tkumisele, tehes seda erinevalt kohtutest, omal initsiatiivil.
Õigussuhte objektideks on kĂ”ik need esemed, mittemateriaalsed vÀÀrtused, millele on suunatud Ă”igussubjektide kĂ€itumine ja mille tĂ”ttu Ă”igussuhe ĂŒldse tekib.
Õigustmuutvad - muudavad olemasolevaid subjektiivseid Ă”igusi ja kohustusi 3. ÕigustlĂ”petavad-kutsuvad esile Ă”iguste ja kohustuste toimimise lĂ”ppemise.

Õma on otsustusvahend, mis aita sĂŒstemaatiliselt hinnata Ă”igusloomelise tegevuse eeldatavaid mĂ”jusid, andes infot eelkĂ”ige otsuse tegijatele.
Õigusaktide sĂŒstematiseerimine on riiklik tegevus, mille eesmĂ€rk on seadusandluse (Ă”igustloovate aktide) korrastamine sĂŒsteemsel alusel, nende viimine teatud sĂŒsteemi.
Õiguse allikateks on Eesti Ă”iguskorras kehtestatud Ă”igus ehk riigi seadusandliku vĂ”i viimase poolt volitatud organi poolt vastuvĂ”etud Ă”igusaktid ja tava.

Õigusharu on Ă”igusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa Ă”igussĂŒsteemist ja millega reguleeritakse rĂŒhma ĂŒheliigilisi ĂŒhiskondlikke suhteid.
Õigusnorm on alati kolme elemendiline, kuid seaduse paragrahvis ei pea olema kolme Ă”iguselementi. Karistusseadustikus on dispositsioon ja sanktsioon.
Õigusnorm – see on riigi poolt loodud ja tema poolt lĂ”ppastmes garanteeritud ĂŒldine, ĂŒldkohustuslik ja formaalselt mÀÀratletud kĂ€itumisetalon.

Õigusriigi tingimustes on seaduslikkuse ja ĂŒldtunnustatud vÀÀrtuste kĂŒsimustes viimane sĂ”na sĂ”ltumatul, neutraalsel, asjatundlikul ja Ă”iglasel kohtuvĂ”imul.
Õigusrikkumisne on juriidiline fakt, mis kujutab sĂŒĂŒlist, Ă”igusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivĂ”imeline isik ja mis on juriidilise vastutuse
Õigussotsioloogia uurimisaineks on sel juhul Ă”iguse kui sotsiaalse institutsiooni seosed ja suhted teiste sotsiaalsete institutsioonidega nagu majandus, poliitika, haridus

Õigussuhe - pĂ”hineb abstraktsel Ă”igusnormil, kuid on alati konkreetne, kuna see tekib konkreetsete inimeste vahel, konkreetsel hetkel ja asjaoludel.
Õigussuhe on tĂŒĂŒpiline inimkĂ€itumise akt. Kui Ă”igusnorm on ĂŒldine kĂ€itumiseeskiri, siis Ă”igussuhe on vĂ”rreldes Ă”igusnormiga alati konkreetne.
Õigusteadus on teadus Ă”igusest, mis selgitab kehtivate normide sisu, töötab vĂ€lja pĂ”himĂ”tted, doktriinid, mida saab kasutada positiivses Ă”iguses.

Õiguse realiseerimine tĂ€hendab Ă”igusnormide elluviimist Ă”iguse subjektide tegevuses ja see vĂ€ljendub subjektide kĂ€itumises. Realiseerimine toimub erinevalt.
Õiguslik vĂ”rdsus – inimvÀÀrikuse mĂ”iste sissetoomine rÀÀkides orjusest, klassiĂŒhiskonnast, inimkaubandusest aga ka rassi tĂ”ttu diskrimineerimisest.
Õigusriigi pĂ”hiprintsiibid on muuhulgas karistuse vastavus kuriteole (proportsionaalsus), karistuse lĂ”plikkus ja ĂŒhe kuriteo eest mitmekordse karistamise lubamatus.

Õigussuhe on Ă”igusnormiga reguleeritud faktiline ĂŒhiskondlik suhe, mille osalised on omavahel subjektiivsete Ă”iguste ja juriidiliste kohustustega.
Õigussuhe on Ă”igusnormide alusel tekkiv tahteline seos, kus Ă”igussuhte pooled esinevad subjektiivsete Ă”iguste ja Ă”iguslike kohustuste kandjatena.
Õigusteaduses on olulisel kohal Ă”iguslik tegelikkus, kehtestatud vĂ”i kujunenud kĂ€itumise mastaabid ja nende vastavus vĂ€hemalt eetilisele miinimumile.

ÕigusvĂ”ime tĂ€hendab lihtsalt vĂ”imet, pĂ”himĂ”ttelist vĂ”imalust olla Ă”iguste ja kohustuste subjekt, kĂ”igil on pĂ”himĂ”tteliselt vĂ”rdne vĂ”imalus.
Õigusriik - Õigusriik tĂ€hendab, et tĂ€itevvĂ”im peab tegutsema seaduse alusel ning tema tegevus on allutatud sĂ”ltumatule kohtulikule kontrollile.
Õigussuhete liigid – 1.Regulatiivseid Ă”igussuhted - eesmĂ€rk on ĂŒhiskondliku suhte reguleerimine subjektiivsete Ă”iguste ja juriidiliste kohustuste abil.

Õigustloov akt on alati legislatiivakt, olenemata sellest, kas teda vĂ”tab vastu seadusandlik, tĂ€idesaatva riigivĂ”imu vĂ”i kohaliku omavalitsuse organ.
Õigus kaitsele tĂ€hendab ka Ă”igust kaitsta ennast ise. Samas on teatud juhtudel aga kaitsja osalemine kohustuslik, et vĂ€ltida negatiivseid tagajĂ€rgi.
Õiguse mĂ”iste - Õigus on kĂ€itumisreeglite kogum, mis on kehtestatud vĂ”i sanktsioneeritud riigi poolt ja mille tĂ€itmine tagatakse riigi sunnijĂ”uga.

Õiguse pluralism – kui ĂŒhel ja samal territooriumil ĂŒhes ja samas ĂŒhiskonnas kehtib ja konkureerib omavahelsamaaegselt mitu erinevat Ă”igussĂŒsteemi.
Õiguskantsler on 26.09.2009. a kirjas nr 6-3/081677/0905742 Justiitsministeeriumile asunud seisukohale, et kehtiva Ă”igusega ei jĂ€rgita tubakaseadust.
Õigusnorm on kohustuslik kĂ”igile ning selle rikkumise korral Reguleeritavate suhete valdkonna jĂ€rgi liigitatakse Ă”igussuhteid karmid karistused.

Õigusnormidega vastuolus e. Ă”igusrikkumine. ÕiguspĂ€rane kĂ€itumine on Ă”igusnormidega ettenĂ€htud kohustuslik, soovitav vĂ”i lubatav Ă”igussubjekti kĂ€itumine.
Õigussuhte subjektid - VĂ”ivad olla kĂ”ik need ĂŒhiskondlikus elus osalevad isikud, kes vastavad kindlatele Ă”iguslikele tingimustele, mis oma kogumis moodus.
Õigusteadlaste arvamused on tuntud juristide mitteametlikud kommentaarid, mida kasutatakse nt pretsedentide rakendamise praktikas, mislĂ€bi need ka ise juurduvad.

Õigusteadus on teadus Ă”igusest. Kontinentaalses Ă”igussĂŒsteemis mĂ”istetakse Ă”iguse all esmalt kehtiva Ă”iguse norme, mis vastavad Ă”iguse ideele.
Õiglast Ă”iguse - mĂ”istmist peab seetĂ”ttu toetama ka Ă”ige poliitiline kultuur ja Ă”iglane Ă”igusemĂ”istmine omakorda toetab Ă”ige poliitika tegemist.
Õigus kaitsele tĂ€hendab ka Ă”igust kaitsta ennast ise. Üldreeglina on ise enda kaitsma asumine mittesoovitav, keegi ei ole iseenda jaoks hea kaitsja.

Õiguskantsler - Eesti Riigi seadused ja mÀÀrused oleksid kooskĂ”las pĂ”hiseadusega ning et oleks tagatud inimeste pĂ”hiĂ”iguste ja vabaduste kaitse.
Õiguskantsleri asetĂ€itja - nĂ”unik (1) Õiguskantsleri ettepanekul nimetab Riigikogu kaks Ă”iguskantsleri nĂ”unikku Ă”iguskantsleri asetĂ€itja-nĂ”uniku ametisse.
Õiguskantsleri pĂ€devus - Eesti Riigi seadused ja mÀÀrused oleksid kooskĂ”las pĂ”hiseadusega ning et oleks tagatud inimeste pĂ”hiĂ”iguste ja vabaduste kaitse.

Õigusnorm on riigi poolt kehtestatud ĂŒldise iseloomuga, ĂŒldkohustuslik, formaaalselt mÀÀratletud kĂ€itumisreegel, mis tagatakse riigi sunniga.
Õigusnorm on pĂ€deva institutsiooni poolt kindlas korras kehtestatud ĂŒldkohustuslik kĂ€itumisreegel, mille tĂ€itmist tagatakse riigi sunnijĂ”uga.
Õiguste olemuseks on nĂ”udeĂ”igus riigi vastu, selleks et saada riigilt teatavat hĂŒve (pensioni, toetus vm rahalist abi, abi kutseĂ”ppel tööjĂ”uturul).

Õiglus tĂ€hendab vÀÀrtuste ja huvide kaalumist ning tasakaalustamist, kuldse keskteeleidmist, olulisema huvi ĂŒlekaalumist vĂ”i kompromissi.
Õigusaktid – nendega pöördutakse Eesti rahva, teiste riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide poole. Nad pole tĂ€itmiseks kohustuslikud.
Õigusaktide loomine on seotud neid vastuvĂ”etavate riigiorganite pĂ€devusega 2. Õigusaktide vastuvĂ”tmine toimub kindlaid protsetuuri reegleid arvestades.

Õigusriik - vĂ”imulahusus, riigi allutatus PS, Ă”iguste tagamine jne. Poliitika on kollektiivne tegevus, mida reguleeritakse eelkĂ”ige Ă”igusega.
Õigussuhe on ĂŒhelt poolt tĂŒĂŒpiline inimkĂ€itumise akt. InimkĂ€itumise ja Ă”igusest tuleneva vaheline seos: Ostes kohvi, sooritame ostutehingu.
Õigusallikas on teave kehtiva Ă”iguse kohta, mis avaldub mingis jĂ€rgi: a) kohustavad normid (nt. maksud; lapse sĂŒnni reg. 1 kuu tajutavas vormis.

Vote UP
-1
Vote DOWN
Õiguskindlus tĂ€hendab nii selgust kehtivate Ă”igusnormide sisu osas (Ă”igusselguse pĂ”himĂ”te) kui ka kindlust kehtestatud normide pĂŒsimajÀÀmise suhtes (Ă”iguspĂ€rase ootuse pĂ”himĂ”te).“9 Seega tuleneb Ă”iguskindluse pĂ”himĂ”ttest 2 alaprintsiipi: - Ă”igusselgus – vt: HMS § 55 lg 1: „Haldusakt peab olema selge ja ĂŒheselt mĂ”istetav.
Õiguslik reguleerimine – tegemist on Ă”ig siduva korralduse, tahteavalduse vĂ”i tahteavalduse selgitusega, mis on suunatud Ă”ig tagajĂ€rgede saavutamisele.
Õigusrikkumise subjektiks on Ă”igusrikkuja, kelleks vĂ”ib olla inimene, sĂ”ltumata tema seosest riigiga: nii riigi kodanik, apatriid kui ka vĂ€lisriigi kodanik.

Õigussuhe on kui Ă”igusnormi alusel tekkiv ĂŒhiskondlik side, mille osalised on varustatud subjektiivsete Ă”iguste ja juriidiliste kohustustega.
Õigussuhte objektiks on kĂ”ik esemed, mittemateriaalsed vÀÀrtused, millele on suunatud Ă”igussubjektide kĂ€itumine, mille tĂ”ttu Ă”igussuhe ĂŒldse tekib.
Õigustamata isik on isik, kes ei ole kĂ€sutatava Ă”iguse omaja vĂ”i kellel puudub kĂ€sutamisĂ”igus. Reeglina ei ole Ă”igustamata isiku kĂ€sutus kehtiv.

Õhupiir - mÀÀratud rahvusvaheliste lepingutega Õhupiir kĂŒlgeb mööda maismaapiiri otsejoones ĂŒles kuni stratosfÀÀri piirini (u 20 km)
Õigem on seega öelda, et tegemist on deklareerimata töösuhtega, kus pooltevahelised kokkulepped on just kui kriidiga jÀÀle kirjutatud.
Õigusaktid - mÀÀrused, direktiivid, otsusd, kokkulepped ja lepingud)  PĂ”hivabadused kehtivad igale inimesele igasusguste lisatingimusteta.

Õigusallikad on hierarhias: I PÕHISEADUS II SEADUS (vastuvĂ”etud Riigikogus) III SEADUSEST MADALAMAL SEISVAD ÕIGUSAKTID nt mÀÀrused, eeskirjad
Õiguse autonoomsus – Õhtumaast usu- ja Ă”iguselus omane teatud dualism, mis on oma alguse saanud antiigist, jumaliku ja inimliku pĂ€ritoluga Ă”igust.
Õigusinstituut on Ă”iguharu sees kujunev Ă”igusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsiifilist osa Ă”igusharu poolt reguleeritavatest suhetest.

Õiguskaitseorganid – politsei, kaitsepolitsei, prokuratuur, kohus – kuritegegude ja vÀÀrtegude tĂ”kestamiseks ja kuritegevuse vastu vĂ”itlemiseks.
Õiguspositivism – tuletas â€œĂ”iguse” kehtivast Ă”igusest ja selle kĂ”rval seadusandja tahtest, ei otsinud ajaloolist rahvavaimu ja looduĂ”igust.
Õigusrikkumise subjekt - Ă”igusrikkuja, kelleks vĂ”ib olla inimene, sĂ”ltumata tema seosest riigiga: nii riigi kodanik, apatriid kui ka vĂ€lisriigi kodanik.

Õigussuhte objektideks on eelkĂ”ige igasugused materiaalsed esemed alates lihtsaimatest tarbeesemetest ja toiduainetest ning lĂ”petades kosmoseaparaatidega.
Õigustkaitsvad normid - nĂ€evad ette riikliku sunni liigi ja mÀÀra toimepandud Ă”igusrikkumise eest. Tegemist on sanktsiooni sisaldavate Ă”igusnormidega.
Õigustoimingulisteks – reguleerivad ĂŒksikjuhte, ei ole asjakohane, kuna sama leping vĂ”ib sisaldada nii Ă”igustloovaid kui ka Ă”igustoimingulisi norme.

ÕigusvĂ”ime on riigi poolt tunnustatav isiku vĂ”ime omada Ă”igusi/kohustusi. TeovĂ”ime on isiku vĂ”ime Ă”igusi ja kohustusi iseseisvalt teostada.
Õigus ius – ĂŒldkohustuslikke kĂ€itumisnormide kogum, mis on kehtestatud riigi poolt, mille rikkumine toob kaasa riigi hukkamĂ”istu - > RIIK
Õiguse rakendamine on Ă”iguse realiseerimine riigiorgani toel/abil/kaudu ning see on seotud mingisuguse organiseerimisega – see ei teostu iseenesest.

Õigusnorm on ĂŒlipostiivsetele pĂ”himĂ”tetele vastav ĂŒldise iseloomuga, ĂŒldkohustuslik ja avalik, formaalselt mÀÀratletud kĂ€itumisreegel.
Õigusnormide kaudu on ajaloolisest aspektist vaadates algselt ja peamiselt pĂŒrgitud ĂŒksikkodanike vahelistes u h e t e re g u l e e r i m i s e l e (
Õigusakt - kirjalikus vormis esitatud Ă”igusnormide kogum, mis annavad ĂŒhiskondlikest suhetest osavĂ”tjatele Ă”igused ja panevad kohustusi.

Õiguskantsler –  töösuhetes ebavĂ”rdset kohtlemist kĂ€sitlevad  vaidlused  ïŻ Üheaegne pöördumine TVK ja kohtusse on keelatud
Õiguslik tagajĂ€rg on lubamine (Ă”igustus), kĂ€sk vĂ”i keeld ise. Õigusteoorias liigitatakse Ă”iguslik tagajĂ€rg dispositsiooniks ning sanktsiooniks.
Õigusnormid on kirjalikus vormis esitatud kĂ€itumis- vĂ”i otsustamisreeglid, millede mittetĂ€itmise korral on ettenĂ€htud juriidiline vastutus.

Õigussuhtel on kolm elementi: 1. Subjekt – isikud, kes Ă”igussuhtes osalevad; Ă”igussuhtes osalevad subjekte nimetatakse poolteks – pooled.
Õigustloovad aktid – ĂŒldaktid, millega kehtestatakse abstraktsed Ă”igusnormid ĂŒldiste tunnuste alusel mÀÀratletud haldusvĂ€liste isikute suhtes.
Õigusallikas on seega vorm, milles jooksul, liikluseeskiri, koolikohustus alates 7. eluaastast) b) Ă”igusnormid tekivad ja nĂ€htavaks muutuvad.

Õiguse kasutamine – isik peab oma Ă”iguse maksma panemiseks astuma mingeid samme, nĂ€iteks meeldetuletus maksmata arve pĂ€rast, politsei noomitus.
Õiguskants - leri konkreetne normikontroll kujutab endast ÕKS §-s 15 sĂ€testatud igaĂŒhe pöördumisĂ”iguse loogilist jĂ€tku ja vĂ€ljundit.
Õigusstaap – Ă”iguskaitseorganid ja ametiisikud, kes vahetult tegelevad jĂ€relevalvega Ă”igusnormide tĂ€itmise ĂŒle ja nende rakendamisega.

Õiguse realiseerimine on Ă”igusnormidest tulenevate nĂ”utete faktiline kajastamine inimkĂ€itumises. Ilma Ă”iguse tĂ€psuseta on seda raske realiseerida.
Õigusrikkumise koosseis on olemas kui esinevad kĂ”ik selle tunnused! Kas vĂ”i ĂŒhe ainsa koosseisulise tunnuse puudumisel on Ă”igusrikkumise vĂ€listatud.
Õigusrikkumise objekt – Iga Ă”igusrikkumine kahjustab kas teise isku mingit Ă”igust vĂ”i vabadust vĂ”i mingit suhet, mis on kaitstud Ă”igusnormidega.

Õigussuhte obkejtiks on kĂ”ik esemed, mittemateriaalsed vÀÀrtused, millele on suunatud Ă”igussubjektide kĂ€itumine ja mille tĂ”ttu Ă”igussuhe tekib.
ÕigusvĂ”ime on kĂŒll tsiviilĂ”iguse instituut, aga selle on tĂ€hendus ka haldus- ja kohtumenetluses ning muudes avaliku Ă”iguse valdkondades.
Õppekorraldus – Ave Tiisler (ave.tiisler@ut.ee, 7375977, NĂ€ituse 20 – 303) Seminari ĂŒlesanded saab kĂ€tte nĂ€dal enne seminari toimumist.

Õigusajalugu – Ă”igusteaduse haru, mis tegeleb möödaniku Ă”iguse uurimisega, erinevate Ă”iguskordade kujunemisprotsessi analĂŒĂŒsimisega.
Õigusaktide kehtivus - Iga Ă”igusakt omab Ă”iguslikku jĂ”udu ehk on kehtiv: teatava aja jooksul teatud territooriumil ja teatud isikute ringi suhtes.
Õiguseinstituudid ehk allharud tekivad Ă”igusharude liigitamisel ĂŒhtse objekti raames selles sisalduvate eriobjekte reguleerivate normide alusel.

Õiguskord – nn balti erikord (sh balti eraĂ”igus). Seejuures rooma Ă”iguse retseptsioon on saabunud Eesti alale piltlikult kahe lainena.
Õigussuhe - Sisu on Ă”igused ja kohustused,subjekt, objekt Subjektiivne Ă”igus- isikule kuuluv konkreetne Ă”igus, mis on ka realiseeritav.
Õigustloov akt on Ă”igusnorm, mis on lĂ€binud kindla formaalse tee ja omab riiklikku garantiid ehk peab olema vastavuses objektiivse Ă”igusega.

Õigusakt on formaalselt Ă”iguspĂ€rane, kui on kinni peetud pĂ”hilistest pĂ€devuse, protseduuri ja vormi nĂ”uetest ning akt on avaldatud.
Õigusnorm on Ă”iguste ja kohustuste kujul riigi poolt kehtestatud ĂŒldkohustuslik kĂ€itumisreegel, mille tĂ€itmist tagatakse sunnijĂ”uga.
Õigusnormide rakendamine on kompetentsete riigiorganite riigivĂ”imualane organiseeriv tegevus Ă”igusnormide realiseerimisel konkreetsetes elujuhtumites.

Õigussuhted on ĂŒhiskondlike suhete alaliik, mis tekivad koos riigi ja Ă”igusega. Õigussuhte spetsiifika tuleb seosest riigi ja Ă”igusega.
Õigusviljaks on aga tulu, mida Ă”igustatud isik saab Ă”igusest vastavalt selle otstarbele samuti tulu, mida Ă”igus annab Ă”igussuhte tĂ”ttu.
Õiglus - moraalinormide kogum, mis nĂ”uab, et inimese Ă”igused ja kohustused, tegevus ja selle tulemused oleksid omavahel vastavuses.

Õigusaktid – Ă”igusnormid vormistatakse kirjalikult ja koondatakse sĂŒsteemselt kindlatele nĂ”uetele vastavasse dokumenti e Ă”igusakti.
ÕigusmĂ”istetest on otseselt psĂŒhholoogiliste tahteprotsessidega seotud mĂ”isteks tahtlus, mida kĂ€sitletakse pĂ”hjalikumalt karistusĂ”iguses.
Õigusnormi kasutamine – seisneb Ă”igussubjekti poolt oma Ă”iguste aktiivses teostamises, see on subjektiivse Ă”iguse realiseerimine Ă”igussuhetes.

Õigustatud isikul on Ă”igus nĂ”uda kinnistusraamatu parandamist seni, kuni ei ole toimunud kinnisasja heauskset omandamist kolmanda isiku poolt.
Õigusteadvus – ideede, vaadete, tunnete, traditsioonide kogum, mis vĂ€ljendab inimeste suhtumist ĂŒhiskonna juriidilistesse nĂ€htustesse.
Õiglus – filosoofiline kategooria 2. Ă”iguslik garanteeritus – seadused peavad olema selged ja kĂ”igile ĂŒhtemoodi mĂ”istetavad.

Õigusaktide tĂ”lgendamine on tegevus, mille abil tĂ”lgendaja muudab tema jaoks probleeme tekitava Ă”igusnormi teksti arusaadavaks . Õigusaktide tĂ”lg.
Õiguse vormid ehk allikad 1. Mida mĂ”istetakse Ă”iguse vormide (Ă”iguse allika) all ja milliseid Ă”iguse vorme on ajaloo jooksul kasutatud?
Õigusenormide rakendamine ehk kohaldamine on selline Ă”iguse realiseerimine, mida teostavad pĂ€devad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne).

Õigusnorm on kĂ€itumiseeskiri inimese teadvuses, Ă”igusnorm Ă”igusaktis on paberkandjal fikseeritud (dokumenteeritud) kĂ€itumiseeskiri.
Õigusnorm on ĂŒldise iseloomuga ja formaalselt mÀÀratletud kĂ€itumisreegel, mis kehtestatakse riigi poolt ja tagatakse riigi sunniga.
Õigustavad normid on sellised reeglid, millega mÀÀratakse kindlaks positiivse sisuga Ă”igused ja antakse Ă”igus sooritada aktiivseid tegusid.

Õigustkaitsev norm on nt karistusseadustiku (KarS) § 113: Teise inimese tapmise eest karistatakse kuue kuni viieteistaastase vabadusekaotusega.
Õigusvili on tulu, mida Ă”igustatud isik saab Ă”igusest vastavalt selle eesmĂ€rgile, samuti tulu, mida Ă”igus annab Ă”igussuhte tĂ”ttu.
Õiglus on lahutamatult seotud mĂ”istusega. MĂ”istuse ja vĂ”imu vahekorrast sĂ”ltub seepĂ€rast positiivse Ă”iguse hĂŒve ehk Ă”iglus.

Õiguse subjekt on inimene. Ainult tema on Ă”igustatud ja kohustatud, temaga seisavad vastamisi Ă”igusobjektid. Tal on Ă”igus- ja teovĂ”ime.
Õigusnormid on ettekirjutused, mis on suunatud juriidilise vastutuse vahendite kehtestamisele ja kasutamisele, riigisunni kohaldamisele.
Õigussubjektid on Ă”igusuhtes alluvusvahekorras (subordinatsioonisuhetes). Eelpoolnimetatud olukord iseloomustab haldusĂ”iguslikke suhteid.

Õigusallikad - mingisuguses tajutavas vormis avalduvad allikad, mis sisaldavad endas Ă”igusnorme ja omavad teavet kehtiva Ă”iguse kohta.
Õiguskantsler on oma tegevuses sĂ”ltumatu ametiisik, kelle nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul seitsmeks aastaks.
Õigusriigi pĂ”himĂ”te - eeldab isikute pĂ”hiĂ”iguste, vabaduste ja kohustuse sĂŒsteemi olemasolu (PS II peatĂŒkk) - vĂ”imude lahususe pĂ”himĂ”te.

Õigussuhte subjektid ehk suhtepooled (suhtest osavĂ”tjad) subjektiivsed Ă”igused ja juriidilised kohustused, mis suhte subjekte omavahel seovad.
ÕigussĂŒsteem on vĂ€ljakujunenud Ă”iguse teaduslik struktuur, Ă”igusharude kaupa, selle jagunemine mingisuguseks loogiliseks sĂŒsteemiks.
ÕigusvĂ”ime on kĂ”igil taoline ja piiramatu Ă”igus omada Ă”igusi ja kanda kohustusi (pĂ”hiseaduslikud Ă”igused, nĂ€iteks Ă”igus elule).

ÕigusvĂ”ime on vĂ”ime omada ja omandada Ă”iguslikke kohustusi ja Ă”igusi, iseseisvalt teostada oma Ă”igust, olla oma Ă”iguste kandjaks.
Õigusakti n - ö tekkelugu, kontrollides, kas teatud terminile varasemalt antud tĂ€hendus on tĂ€napĂ€eval sama ja sellisena kasutatav.
Õiguse kasutamine – oma subjektiivsete Ă”iguste realiseerimine, kus subjektid panevad toime tegusid, mida lubavad Ă”igusnormid sisaldavad.

Õiguse tĂ”lgendamisel on mitmeid meetodeid: Grammatiline ehk keeleline tĂ”lgendamine tĂ€hendab Ă”igusakti sĂ”nastuse uurimist ja sĂ”nade mĂ”tet.
ÕiguskaitsesĂŒsteemi suhtes tĂ€hendab ĂŒlalmainitud printsiip seda, et kĂ”igi isikute suhtes kohaldatakse ĂŒhtesid ja samu, kĂ”igile ĂŒhiseid seadusi.
Õigusnorm on ĂŒldise iseloomuga ĂŒldkohustuslik ja formaalselt mÀÀratletud kĂ€itumisreegel. Loogiline struktuur: Kui... (1), siis.

Õigusnormide kasutamine - seisneb Ă”igussubjekti poolt oma Ă”iguste aktiivses teostamises, see on subjektiivsete Ă”iguste teostamine Ă”igussuhtes.
Õigussuhe on Ă”igusnormide pĂ”hkal tekkiv ĂŒhiskondlik suhe, milles osalejatel on subjektiivsed Ă”igused ja juriidilised kohustused.
ÕigussĂŒsteem on Ă”iguse ajalooliselt kujunenud sisemine ĂŒhtsus, Ă”igusnormide struktuurne paigutus Ă”igusharude ja instituutide kaupa.

Õigusteadus on teadus Ă”igusnormide sisust ja mille kĂ€sitlusobjektiks on Ă”igus ĂŒhes selle mĂ”istega seoses olevate eriprbleemidega.
Õiguse hĂŒperaktiivsus on riigi aktiivse majanduspoliitika vĂ€ljendus ja on ĂŒldjuhul iseloomulik ka teistele totalitaarse reĆŸiimiga riikidele.
Õiguslikul kĂ€itumisel on kaks liiki (Ă”iguspĂ€rane ja Ă”igusvastane), siis tuleneb ka vastutus nii positiivsest kui negatiivsetest aspektidest.

Õigusnormidega kooskĂ”las e. Ă”iguspĂ€rane vĂ”i Ă”igusnormidega Õigusnorme saab liigitada erinevate tunnuste alusel: vastuolus e. Ă”igusrikkumine.
Õigussuhe on tĂŒĂŒpiline inimkĂ€itumise akt. Õigussuhe tekib Ă”igusnormi alusel ja Ă”igusnormis sisalduva nĂ”ude realiseerimiseks.
Õigusteadlaste arvamused - nendeks olid ajalooliselt nt tuntud juristide arvamused Vana-Roomas. Praeguseks on see praktiliselt hÀÀbunud allikas.

Õiguse allikas - Ă”igusnormi vĂ€ljendamise viis Ă”iguse allikaks on Ă”iguse ĂŒldaktid Eestis on kĂ”ige tĂ€htsam Ă”iguse allikas seadus.
Õiguse kohaldamine - so kompetentse (riigi-)organi vĂ”i ametniku tegevuse kaudu Ă”igusnormi ettekirjutuse realiseerimine konkreetsel juhul.
Õigustloovad aktid on alati legislatiivaktid, olenamata sellest, kas seda vĂ”tab vastu seadusandlik, tĂ€itevvĂ”im vĂ”i kohalik omavalitsus.

ÕigustmĂ”istev riigivĂ”im ehk kohtuvĂ”im. Eesti kohtusĂŒsteemile pani seadusandliku aluse Asutav Kogu 15. juunil 1920 vastuvĂ”etud pĂ”hiseadusega.
Õiguse kasutamine - st oma subjektiivsete Ă”iguste realiseerimist, kus subjektid teostavad tegusid, mida lubavad Ă”igusnormid sisaldavad.
Õiguseallikas on Ă”igusakt, mis paneb kohustusi vĂ”i annab Ă”igusi mÀÀramata hulga inimestele vĂ”i vĂ€ga suurele inimeste rĂŒhmale.

Õiguskultuur on spetsiifiline sotsiaalne instituut, mis tĂ€idab inimeste poliitilise ja Ă”igusliku teadvuse kujundamise funktsiooni.
Õigusnormid on koondunud spetsiifilistel sĂŒstemaatilistel alustel Ă”igusaktidesse, Ă”igusharudesse ja Ă”iguse institutsioonidesse.
Õigussuhe - sel juhul, kui inimtegevust reguleerib mingi seadus/norm. ( abiellumine, liikluses osavĂ”tt) .Ă”igused ja kohustused.

ÕigekeelsussĂ”narmt - d. Tema tegevus oskuskeele vĂ€ljaarendamisel on vĂ€ga tĂ€htis – 40 terminoloogiakomisjoni töötas tema alluvuses.
Õigusajaloolaste silmis on tegemist erinevatel aegadel kirjapandud tavaĂ”iguse normidega, mida iseloomustab religiooni ja Ă”iguse suur seotus.
ÕigushĂŒved on pĂ”hivÀÀrtused nagu elu, tervis ja vabadus, kuid ka nĂ€iteks materiaalsed vÀÀrtused ning intellektuaalne omand.

Õigusnorm on ka sotsiaalne norm, ja nii avanevad Ă”igusel edasises perspektiivid osalemiseks teistes sotsiaalsetes sĂŒsteemides.
Õigustkaitsev - I HĂŒp-> sankts II hĂŒp-> disp->sankts Riigid, mis jagavad sarnaseid Ă”igussĂŒsteeme, jagunevad Ă”igusperekondadeks.
Õigustloov akt on selline riigist lĂ€htuv akt, mis on suunatud Ă”igusnormide kehtestamisele, muutmisele vĂ”i kehtivuse lĂ”petamisele.

ÕigusvĂ”ime – vĂ”ime omada Ă”igusi ja kohustusi Organi kĂ€sutaja muudab organi pĂ€devust kasutades haldusekandja teovĂ”imeliseks
Õhtumaa juristidel on alati olnud teadmine allumine Ă”igusele ning sellega kaasnev teadmine, et kuninga sĂ”na ei ole mitte alati seadus.
Õiguse ĂŒldakt – on suunatud objektiivse Ă”iguse kehtestamisele, see sisaldab ĂŒldkohustuslikke kĂ€itumisreegleid ehk Ă”igusnorme.

Õigusega on juba nii, et ka nĂ€iteks analoogiliste olukordade korduv regulatsioon vĂ”ib olla kantud erinevatest eesmĂ€rkidest.
Õiguskindluse printsiip on jaotatav kaheks- ĂŒheltpoolt kindlus valitsevate normide sisu kohta, teiselt poolt kindlus nende pĂŒsivuse suhtes.
Õigusrikkumise objekt – need ĂŒmbritseva maailma nĂ€htused, mille vastu on suunatud Ă”igusrikkumine 4) Õigusrikkumise objektiivne kĂŒlg.

Õigus kuulekus tĂ€hendab kĂ”rget individuaalsuse Ă”igustaset, Ă”igusnormide mĂ”istmine ning omaksvĂ”tt, kĂ”rge Ă”igus kultuuritase.
Õiguse idee - 1)eesmĂ€rgipĂ€rasus-vabaduse piiramine ainult vajadusel ega tohi moonutada piiravate Ă”iguste ja vabaduse olemust.
Õigusnorm on sotsiaalselt sisult regulatiivne ehk sisaldab hĂŒpoteesi, mis on allajoonitud musta joonega, ning dispositsiooni.

Õigusnormid on otsuste tegemisel aluseks ja nagu hiljem nĂ€ha nende seaduspĂ€raseks tunnistamise ehk legitiimsuse pĂ”hjenduseks.
Õigusnormis on negatiivne vastutus kuna juriidiline isik rikub kehtivaid kĂ€itumisnorme ja oma kĂ€itumisega paneb toime kuriteo.
Õigusriik - selline riiklik elukorraldus, mille eesmĂ€rgiks on korraldada kodaniku elu, lĂ€htudes teatud Ă”igusprintsiipidest.

ÕigussĂŒsteem on Ă”igusnormid, mis reguleerides ĂŒhiskondlikke suhteid, toimivad teatava kvalitatiivselt mÀÀratletud ĂŒhtsusena.
Õigusteaduslikus mĂ”ttes on sĂŒstematiseemise peaĂŒlesanne on korraldada edasi seaduse sĂ€tetes oma vĂ€ljenduse saanud teatud pĂ”hisĂŒsteemi.
Õppepuhkused taseme - , tööalaseks ja vabahariduslikuks koolituseks: koolituste sisu ning puhkuste kestus, andmise kord ja hĂŒvitamine

Õiguse rakendusakt on sĂŒndinud Ă”igustloova fakti abil, selle kaudu, kus see traditsiooniline mĂ”ttemall on rajatud subsumeerimisele.
Õiguse subjektid on Ă”igussuhtes subjektiivsete Ă”iguste ja juriidiliste kohustuste kandjad – fĂŒĂŒsilised ja juriidilised isikud.
Õiguskindlus – pĂ”himĂ”te, mille kohaselt loodav regulatsioon peab olema lihtne ja selge, et lihtne inimene sellest aru saaks.

Õigusnormi rikkumisel on Ă”iguslikud tagajĂ€rjed ehk lĂ”petatakse, muudetakse vĂ”i tekitatakse isikule Ă”igusi, kohustusi vĂ”i vastutust.
Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab endast sĂŒĂŒlist Ă”igusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivĂ”imeline isik.
Õigusteoorias on tuntud kaks volituse liiki: ‱ Generaaldelekatsioon- pĂ”hiseaduses sĂ€testatud kestev volitus mÀÀrusandluses.

Õiglus – Filosoofilise sisuga termin, mÀÀratlemata mĂ”iste (proovi mitte kasutada seda mĂ”istet, kerge orki tĂ”mmata)
Õiglus tĂ€hendab hĂŒvet kellegi teise jaoks, ebaĂ”iglus kasu iseendale. VĂ”rdne oleks Ă”iglane ja ebavĂ”rdne ebaĂ”iglane.
Õigusakti keel on spetsiifiliselt formaliseeritud keel, kus igal mĂ”istel on talle omane juriidiliselt erine ja kindel tĂ€hendus.

Õiguse realiseerimisel on 3 viisi: Ă”igusnormi nĂ”uetest kinnipidamine, Ă”igusnormi kasutamine ja Ă”igusnormi rakendamine e. Kohaldamine.
Õiguseks on ainult selline riiklik tahe, mis on vĂ€ljendatud riigipoolt aksepteeritud vormis, mis on vĂ€ljendatud seaduses.
Õiguskultuur on Ă”iguse humaansete ning Ă”iglaste pĂ”himĂ”tete ja normide mĂ”istmine ning omaksvĂ”tt teadliku veendumuse kaudu.

Õiguslik aktiivsus on inimese omadus ja sellest tulenev vĂ”ime mĂ”jutada eesmĂ€rgipĂ€raselt sotsiaalset keskkonda Ă”iguse valdkonnas.
Õigusrikkumisena on kĂ€sitletav vaid tegu, mis on vormis, kui aga seadus sĂ€testab tehingu kohustusliku vormi, tuleb Ă”igusvastane.
Õigussuhe on eri osapoolte omavaheline Ă”igusalane suhe, mis toetub kirjapandud seadustele ja riigi kehtestatud kontrollile.

Õpiobjektide repositooriumid on spetsiaalsed andmebaasirakendused elektrooniliste Ă”ppematerjalide ja neid kirjeldavate metaandmete hoidmiseks.
Õppemaksu suurus – siis saab inimene teha otsuse, kas grupp, kuhu ta on seni kuulunud, on selline grupp, kus ta tahab edasi olla.
Õigus lisapuhkusele on töötajatel, kes töötavad: 1) allmaatöödel; 2) tervist kahjustavatel töödel; 3) eriiseloomuga töödel.

Õigusaktide sĂŒstematiseerimine on riiklik tegevus, mille eesmĂ€rk on seadusandluse korrastamine sĂŒsteemsel alusel ehk viimine teatud sĂŒsteemi.
Õiguse elemendid on Ă”iglus, Ă”iguskindlus ja eesmĂ€rgipĂ€rasus; Ă”igus on midagi, mida tuleb mĂ”ista, arvestades kĂ”ikvĂ”imalikke
Õiguses vaadatuna on töö inimliku tegevuse ĂŒks avaldusviis ĂŒldises igapĂ€evases, loomulikus, sotsiaalses ja majanduslikus elus.

Õiguslik sotsialiseerimine – eesmĂ€rgiks on sellise Ă”igusteadvusega isiksuse kujundamine, kes on Ă”iguse sfÀÀris positiivselt aktiivne.
Õigusnorm on kĂ€itumiseeskiri, millest tuleb inimestel kinni pidada ja mille rikkumise puhul on mÀÀratud kindel karistus.
Õigussuhe on suhe, milles subjektid on omavahel seotud subjektiivsete Ă”iguste ja subjektiivsete juriidiliste kohustustega.

ÕigussĂŒsteemil on raske olla ĂŒksinda see Ă”igluse alli- kas, viimane instants, kust vĂ”ib loota lĂ”plikku ja Ă”iglast lahendit.
ÕigusvĂ”ime – VĂ”ime omada tsiviilĂ”igusi ja –kohustusi. TeovĂ”ime – Isiku vĂ”ime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid.
Õigusallikas on teave kehtiva Ă”iguse kohta, mis avaldub mingis kĂ”igile/ĂŒldkohustuslikud, alati seotud riigi tekkega, keht.

Õiguse normid on ainult siis tĂ”eliselt kehtivad ja Ă”iglased, kui nad vastavad loomuĂ”igusele ehk ĂŒlipositiivsele Ă”igusele.
Õiguse rikkumised on erandlikud. Inimesel peab olema kindlustunne, et seaduse jĂ€rgimisel ei satu ta teistest halvemasse olukorda.
Õiguslik idealism – ĂŒhelt poolt konstruktiivne kriitika ja Ă”iguse absolutiseerimist tuleb eraldama Ă”iguslikusest nihilismist.

Õigusriigis on tagatud kĂ”igi inimeste vĂ”rdsus seaduse ees, reeglina ei ole reeglid kodifitseeritud ehk sĂŒstematiseeritud.
Õigussuhted - tekitavad subjektidele Ă”igusi ja kohustusi seoses nende Ă”iguspĂ€rase kĂ€itumisega, Ă”iguse realiseerimisega.
Õigusnormide mailm on tglt rikkam kui regulatiivsete ja Ă”igustkaitsvate Ă”igusnormide maailm; on ka mittetĂ€ielikud Ă”igusnormid.

ÕigusvĂ”ime on vĂ”ime omada Ă”igusi ja kohustusi, iseseisvalt teostada ehk omandada neid Ă”igusi ja kohustusi oma tegudega.
Õiguskantsleril on Riigikogu istungitel sĂ”naĂ”igus, mida ta on kasutanud ettepanekute, ettekannete ja ĂŒlevaadete esitamisel.
Õigusnormide loomisega - need kuuluvad mittetĂ€ielike Ă”igusnormide hulka ja Ă”igusliku jĂ”u omandavad seoses teiste Ă”igusnormidega.

Õigusotsustus - ehk adjudikatsioon on ala loovutamine/omandamine rahvusvahelise kohtu, vahekohtu vm ĂŒhenduse otsuse alusel.
Õigustkaitsvad normid on tĂ€ielikud Ă”igusnormid, mis nĂ€evad ette riikliku sunni liigi ja mÀÀra toimepandud Ă”igusrikkumise eest.
Õigustmoodustavad - kutsuvad esile subjektiivsete Ă”iguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise konkreetsel Ă”iguse subjektidel.

Õiguse efektiivsus – suhe Ă”igusnormides sialduvate eesmĂ€rkide ja nende sotsiaalsete praktikas realiseerimise tulemuse vahel.
Õiguskeel on keele ĂŒks osa. Selle grammatilise tĂ”lgenduse eelduseks on see, et tĂ”lgendaja tunneb keelt vĂ€ga hĂ€sti.
Õiguskorras on avalikul sunnil oma koht ning vĂ€line sund saabub sunnile allutatu jaoks sĂ”ltumata tema tahtest, soovist.

ÕiguspĂ€rasuse pĂ”himĂ”te - seaduslikkus ehk legaalsus ehk seaduse prioriteedi pĂ”himĂ”te - seadusliku aluse ehk seaduse reservatsiooni
Õigusrikkumised on inimeste Ă”igusvastased kĂ€itumised ja Ă”igusrikkumisena ongi kĂ€sitletav vaid tegu, mis on Ă”igusvastane.
Õigussuhe - vĂ€hemalt kahe Ă”igussubjekti vaheline Ă”iguslik seos, mis tekib Ă”igusnormi alusel konkreetsest asjaolust.

ÕigusvĂ”ime on ĂŒhetaoline nii imikul kui tĂ€iskasvanul, sĂ”ltumata sellest, kas nad ise sellest teadlikud on vĂ”i mitte.
Õiguse objektid ehk esemed vĂ”ivad olla asjad, Ă”igused ja muud hĂŒved, mis saavad kellelegi kuuluda ja mida saab ĂŒle anda.
Õiguse rakendamine - selline Ă”iguse realiseerimine, mida teostavad pĂ€devad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne.)

ÕigushĂŒve on sotsiaalseks eksisteerimiseks vajalik vÀÀrtus ning selle kaitsmiseks rakendatakse riigi karistusvĂ”imu.
Õiguslik tĂ€hendus – Ă€ratarvitatavate asjade osas ei saa sĂ”lmida kasutuslepingut (ĂŒĂŒri vĂ”i rendi vĂ”i liisingulepingut).
Õigusnorm on efektiivne? HĂ€sti toimivaks normiks saab nimetada sellist, millel puuduvad lĂŒngad ning vĂ€himadki vead.

Õigusnormi eritunnused – teevad Ă”igusnormist Ă”igusnormi, annavad talle vajaliku kvaliteedi teiste sotsiaalsete normide kĂ”rval.
Õigusperekond on sarnastel arusaamadel Ă”iguse sisust, lĂ€htealustest ja Ă”igusasutuste korraldusel pĂ”hinevad Ă”iguskord.
Õigusrikkumise koosseisuks on kĂ€itumise elemendid:1.kĂ€it subjekt2.kĂ€it subjektiivne koosseis3.kĂ€it objekt4.KĂ€it objektiivne kooss.

Õigussuhte objekt - kĂ”ik esemed, mittemateriaalsed vÀÀrtused, millele on suunatud Ă”igussubjektide kĂ€itumine ja Ă”igusuhe.
Õigussuhtes ehk kohustusele pĂ”hinevas Ă”igusnormiga reguleeritud suhtes esineb alati vĂ€hemalt kaks poolt ehk subjekti.
Õpetamisel on oluline, et sama nĂ€htust seletavad teooriad, doktriinid ning kontseptsioonid peaksid olema vĂ”rreldavad.