Ülevaade nimeuurimisest ja
–korraldusest
Onomastika ehk nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb
nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Onomastika
kitsam haru on keele või piirkonna nimed.
Nimed jagunevad: kohanimed ehk toponüümid ja isikunimed ehk
antroponüümid.
Nimeuurimine sai alguse kohanimede uurimisest, alles hiljem hakati uurima kohanimesid. Eestis hakkasid kohanimesid uurima Eestis elavad baltisakslased 19.sajandil. Nad uurisid põhiliselt –vere
lõpulisi nimesid .
Tänapäevane nimeuurimine Eestis sai alguse 1960. aastatel. Keskne nimeuurija oli siis Valdek Päll, kes oli keskendunud peamiselt
Põhja-Tartu kohanimedele. Hetkel tegeleb kohanimedega Marja
Kallasmaa, kes on keskendunud Saaremaa kohanimedele. Hiljem on ta
uurinud ka Läänemaa kohanimesid ning vanu isikunimesid. Teised
kohanimeuurijad, kes teevad oma põhilist tööd Võrumaal, on Evar
Saar ja Marika Paster. Uuema aja uurija on veel Marit Alas, kes on
lõpetanud Tallinna Ülikooli ja uurinud kohanimede muutumist ning
10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-05-27
Kuupäev, millal dokument üles laeti
17 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Marielleke
Õppematerjali autor
Eve Alender, Kairit Henno, Annika Hussar, Peeter Päll, Evar Saar NIMEKORRALDUSE ANALÜÜS Haridusministeeriumi ja Eesti Keele Instituudi koostööleping 10-10/346 (2002) Eesti Keele Instituut Tallinn 2002 SISUKORD 1 Sissejuhatus ............................................................................................... 3 2 Nimekorraldusest üldiselt ......................................................................... 4 3 Isikunimed ................................................................................................. 6 3.1 Isikunimede kujunemine ........................................................................... 6 3.2 Isikunimekorralduse areng ........................................................................ 7 3.2.1 Isikunimekorraldus 1917. aastani ..................................................
LINNATOPONÜÜMIKA Eestis kasutatud keeled läbi aegade. Nimed on edasi antud eri keeltes. Sageli tekib piiratud ettekujutus, et tegu on tegeliku nimega. Aga eestlased kasutasid omanimesid, olenemata, et dokumentides oli muukeelne nimi. Peamised: ladina, alamasaksa, ülemsaksa, rootsi, taani, poola, vene, eest. Eesti keel dokumendikeelena 20.sajandil. eesti keele kirjapanekuid 13.sajandist alates, ulatuslikumad tekstid 16.sajandist. Eesti tänavanimed. Vanimad kirjapanekud XIV sajandist. Parem ülevaade Tallinna tänavanimedest. Vanim aastal 1313 ,,Forum" (Raekoja plats). Tänavanimed ametlikult kinnitati 19.sajandil, Tartust andmed varasemad. Tartus 18. Sajandil suur tulekahju, siis tehti uus planeering ning tänavad tehti sirgemaks, millega tulid tänavanimed käibele. Vähe esineb mugandnimesid, kõige sümpaatsemad eestikeelse nime mugandused. Iseseisvad nimed. Iga keel pani nime iseseisvalt. XIX tänavanimistu. On nimesid, mida võib leida igast keskaegsest linnast. Nt Rüütli tänav.
1. Nimeteooria. Nime mõiste, definitsioon ja tunnused. Nimi keeleteaduses ja loogikas. Nimed, numbrid ja terminid. Nimeteooria sai alguse Vana-Kreekast (2500a tagasi), kus üritati leida vastust küsimusele, mis on nimi. Tänaseni ei teata, mis nimi täpselt on. Nimi grammatikateoorias on segane: räägitakse üld- ja pärisnimest ning lisaks veel lihtsalt nimest. Nimi ja pärisnimi on enamasti sünonüümid. Vastuolu: üldnimi pole nimi. Kreeka k on termin onoma, mis tähendab nii nime kui ka sõna. Kreeka k onoma prosegorikon ehk ladina k noomen appelativum on üldnimi. Pärisnimi on kreeka k onoma kyrion ja ladina k nomen proprium. Termin onoma, mis on ka sõnas „onomastika“ on ka vastuoluline: uuritakse nimesid ja mittenimesid. Kui küsida „kuidas asja X nimetatakse?“, siis mõeldakse selle üldnime, mitte pärisnime. Filosoofid, loogikud ja lingvistikud on nimeteooriaga seotud. Vaieldakse, kas läheneda nimele loogikaliselt või lingvistiliselt. Vana-Kreeka nimevai
otstarbekad. Arvesse võtta keeleajalugu, murdeid ja rahva kõnekeelt. 1909, 1910, 1911 järgmised keelekonverentsid. EKS keeletoimkond otsustas koostada õigekirjutuskäsiraamatu ja sõnaraamatu. Veski põhimõtteks otstarbekohasus, süsteemsus. 13. Andrus Saareste ja murdeuurimine. Murdegeograafiline meetodi juurutaja Eestis. Esimene suurem töö 1917. a ,,Vigala murde peajooned", esimene eestikeelne ühe murraku võrlev-ajalooline ülevaade. 1924. a doktoritöö ,,Leksikaalseist vahekordadest eesti murretest" algas huvi eesti murrete sünkroonilise rümnitamise vastu. 1932 ,,Eesti keeleala murdelisest liigendusest" rakendab esmakordselt eesti dialektoloogia ajaloos järjekindlalt keelegeograafi analüüsivõtteid, pannes aluse nii järgnevatele murdegeograafilistele käsitlustele kui ka sünkroonilistele murdeliigendustele Eestis
1938 esitas Ariste esimese fonoloogia põhimõtetest lähtuva uurimuse ,,Kvantiteedikeel". Ariste vaatles foneetilisi nähtusi, mis sõltuvad kvantiteedist, samuti sõna intonatsioon ja selle seost kvantiteediga. Ta oli esimene,kes näita, et ülipikas silbis põhitoon alguses tõuseb ja langeb seejärel järsult. 1939 ,,Hiiu murrete häälikud". 1946 ,,Eesti foneetika", mis hõlmab nii artikulatoorset foneetikat kui fonoloogiat. Raamatus on ülevaade ka inimese hääldusorganitest, kuulmissüsteemi ehitusest, häälikutüüpidest, prosoodiast jpm. Kirjeldab foneeme ja allofoone. 1990 Kalev Wiigi ,,Foneetika alused", mis on tõlgitud soome keelest. Fonoloogia-kesksed probleemid seotud prosoodiaga ehk kvantiteedi, rõhu ja palatalisatsiooniga. Valmen Hallap hakkas 60ndatel esimesene avaldama artikleid fonoloogia tähtsaimatest küsimustest ja eesti häälikusüsteemist. Mati Hindi
õppehoone ehituse algatas geoloogiaprofessor Mihhailovski. Algselt oli see planeeritud geoloogia-ja zoloogiamuuseumi jaoks. Maja valmis 1914(2014 saab 100 aastat vanaks) aastal ja alanud sõja tõttu anti hoopis sõjaväehaigla kasutusse. Ülikool sai selle enda käsutusse peale vabadussõda. Eesti geograafia ja kodu-uurimise suurimaks saavutuseks esimesel iseseisvusperioodil olid maakondlikud koguteosed. Sisaldasid üld- ja eriosa, materjale kihelkondade kaupa. Iga kihelkonna ees statistiline ülevaade. Käsitleti teemasid nagu loodus, inimene, ajalugu ja rändajaile. Kõige esimene oli Tartu koguteos 1927. Järgnseid Võrumaa, Setumaa, Pärnumaa, Valgamaa jne. Harjumaa kohta alustati töid kui need hävisid maailmasõja käigus. Kihelkondade kirjeldamise jaoks tehti kava, tudengile anti kirjelduse kava kätte ja siis ta pidi mingi kihelkonna ära kirjeldama. Ilmumata jäid kolme Põhja-Eesti maakonna kirjeldused. Järvamaa ja Virumaa kohta pole midagi. Teostes oli ka illustratsioone
Laanes, avaartikkel_Layout 1 29.06.12 12:32 Page 481 Keel ja 7/2012 Kirjandus LV aastakäik EEsti tEadustE akadEEmia ja EEsti kirjanikE Liidu ajakiri Vaba mees bornhöhe „Tasujas” Kultuurimälu, rändavad vormid ja rahvuse rajajooned EnEkEn LaanEs u urides rahvusliku liikumise aegse jutukirjanduse mõju kaasaegsetele ja hilisematele lugejatele, vahendab august Palm oma 1935. aastal ilmu- nud artiklis jaan roosi meenutuse Võnnu lahingus hukkunud mehest, kelle taskust olevat leitud „tasuja” (Palm 1935: 171). Lugu mehest, kes võitleb Landeswehri sõjas, taskus raamat jüriöö ülestõusust, illustreerib kultuurimälu uurija ann rigney väidet, e
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid