Ülemaailmne turismieetika koodeks (0)

ÜLEMAAILMNE TURISMIEETIKA KOODEKS
Vastu võetud Maailma Turismiorganisatsiooni (WTO) Peaassamblee 13. istungjärgul Santiagos 1. oktoobril 1999 .a.
1. Turismi panus riikide ja rahvaste üksteisemõistmisse ja vastastikusesse lugupidamisse
Turism põhineb inimkonna ühiste kõlblushinnangute mõistmisel ja levitamisel, austaval ja
sallival suhtumisel kõigisse religioossetesse, filosoofilistesse ja kõlbelistesse tõekspidamistesse;
kõigi inimrühmade sotsiaalsete ja kultuuritraditsioonide arvestamisel, kaasa arvatud vähemused
ja põlisrahvad.
Turism peab olema kooskõlas sihtkohamaa seaduste, praktika ja tavadega, teisalt peavad
turismitöötajad tundma õppima ja respekteerima võõrsilt tulnute elustiili, maitset ja ootusi.
Sihtkohariigi ametivõimud peavad tagama turistide ja nende omandi kaitse; hoidma kõigi
vahenditega ära mis tahes rünnakuid turistide vastu; kultuuri- ja looduspärandi tahtlikud rikkujad
tuleb täie karmusega süüdi mõista ja karistada vastavalt kehtivatele seadustele .
Turistid peavad kinni pidama sihtkohamaa seadustest ja hoidma keskkonda; hoiduma illegaalsest
uimasti-, relva-, antiigiärist ning ohtlike ainetega kaubitsemisest.
Turistid peavad tundma õppima külastatavat sihtkohta ja käituma nõnda, et tavaoludest eemal
minimeerida tervise- ja muid ohte.
2. Turism kui individuaalse ja kollektiivse rahulolu allikas
Turism on asendamatu puhkuse- ja lõõgastumisvõimalus, kultuuri- ja loodusväärtuste
tundmaõppimise ja enesetäiendamise vahend.
Lähtuda tuleb meeste ja naiste võrdõiguslikkusest, propageerida inimõigusi ja kitsamalt kõige
kaitsetumate inimrühmade - laste, vanurite, puuetega inimeste, vähemuste ja põlisasukate õigusi.
Turismiga ei sobi kokku inimese ekspluateerimine mis tahes vormis, kitsamalt laste
ärakasutamine , seksuaalne ahistamine; selle vastu peavad täie otsustavusega võitlema kõik
asjaosalised riigid, ka juhul, kui ahistamine leidis aset välismaal.
Soodustada tuleb usurännakuid, tervise-, haridus -, kultuuriturismi, samuti tutvustada igati
turismivahetuse võimalusi.
3. Turism kui tasakaalustatud arengu tegur
Turismi tuleb arendada keskkonnahoidlikult, et tänasega võrdsed võimalused jääksid ka
tulevastele põlvkondadele; soodustada turismisuundi, mis säästavad loodusressursse, eriti vett ja
energiat, jätavad võimalikult vähe jäätmeid.
Turismivoogusid tuleb ajas ja ruumis hajutada, et vähendada koormust keskkonnale ning
soodustada kohaliku turismimajanduse ja ettevõtluse tulusust.
Turismi infrastruktuuri kavandades tuleb lähtuda ökosüsteemide looduslikust tasakaalust ja
haruldaste liikide kaitsmisest, kinni pidada kehtestatud piirangutest, eriti tundlikel aladel -
kõrbetes, kõrgmäestikes, rannikualadel, saartel, vihmametsades, märgaladel, loodusreservaatides
ja kaitsealadel.
4. Turism kui inimkonna kultuuripärandi kasutaja ja rikastaja
Kultuuripärand on inimkonna ühine vara, riikidel, kelle territooriumil asuvad turismiobjektid , on
nende suhtes erilised õigused ja kohustused.
Turismipoliitika peab lähtuma kunsti-, arheoloogia jm kultuuripärandi kaitsmisest, kaasa aitama
üldkülastatavate kultuurimälestiste hooldamisele ja taastamisele, et säilitada need ka
järeltulevatele põlvkondadele; tegema kättesaadavaks kultusehitised ja eravalduses olevad
mälestusmärgid , austades seejuures eraomandit.
Vähemalt osa tulust, mis saadakse kultuuriobjektide külastajatelt, tuleb kasutada mälestiste
hooldamiseks, kaitseks ja restaureerimiseks.
Turism peab kaasa aitama traditsiooniliste kultuuritoodete, käsitöö ja folkloori hoidmisele ja
arengule.
5. Turism kui võõrustajariigi ja -kogukonna tuluallikas
Kohalik elanikkond peab saama majanduslikku, kultuurialast ja sotsiaalset kasu
turismimajanduse arengust, näiteks tuleks turismiga otseselt või kaudselt seotud valdkondades
eelistada võrdsete oskuste puhul kohalikku tööjõudu.
Turism peab kaasa aitama paikkonna elatustaseme tõusule, kusjuures erilist tähelepanu pöörata
rannikualadele ja saartele, haavatavatele maa- või mägipiirkondadele, kus traditsioonilise
majandustegevuse hääbudes võib turism olla ainus arengustiimul.
Infrastruktuuri plaanides tuleb läbi viia uuringuid, kas kavandatavad turismirajatised sobivad
antud keskkonda ning kohalike elanike vajaduste ja elustiiliga.
6. Turismiettevõtjate kohustused
Turismiettevõtja peab ausalt ja objektiivselt teavitama klienti sihtkohast, reisitingimustest,
majutusest; veenduma, et info teenuse olemuse, hinna ja kvaliteedi kohta on arusaadav ning
kompensatsioon makstakse välja, kui reisifirma rikub lepingut.
Reisikorraldajad peavad tegema kohalike võimudega koostööd, et tagada klientide turvalisus ja
ennetada õnnetusi ja haigusi.
Erialainimesed peavad looma tingimused, et turist saaks reisil vaimse rahulduse ja
kultuurielamuse ning kinni pidada oma usutavadest.
Reisikorraldajamaa, sihtkohariik, teenust pakkuv reisifirma ja turismiorganisatsioonid peavad
üheskoos välja töötama mehhanismi, kuidas turistid pääsevad tagasi kodumaale juhul, kui
korraldajafirma läheb pankrotti . Valitsustel on õigus ja kohustus - eriti kriisiajal - informeerida
oma kodanikke sihtmaa raskustest ja ohtudest, kahjustamata seejuures turismifirmade või
sihtmaa majandushuve. Nõuanded-hoiatused tuleb otsekohe tühistada, kui oht on möödas.
Reisiinfo ja turismifirmade kohta käiv teave meedias peab olema aus ja tasakaalustatud, erilisi
nõudeid esitakse eriala-ajakirjandusele; turismi edendamiseks tuleb võimalusel rakendada ka
uusi elektroonilisi tehnoloogiaid; mitte mingil juhul ei tohi propageerida seksiturismi.
7. Õigus reisida
Kõigi inimeste universaalne õigus reisida johtub õigusest puhkusele ja jõudeajale, kaasa arvatud
tasulisele puhkusele, mille sätestavad inimõiguste deklaratsioon jt rahvusvahelised
konventsioonid . Kellelegi ei tohi teha takistusi kasutamast üht paremat vaba aja veetmise viisi -
reisimist .
Kohalikud võimud peavad turismi edendamisele kaasa aitama, eelistades pere-, noorte-,
üliõpilas- ja seenioride turismi ning erivajadustega inimeste reisimist.
8. Turistide liikumisvabadus
Vastavalt inimõiguste deklaratsioonile on igal inimesel õigus reisida oma maa piires ja ühest
riigist teise, kui ta peab kinni rahvusvahelistest õigustest ja vastavate riikide seadustest; talle
tuleb diskrimineerimata ja liialdatud formaalsusteta võimaldada ligipääs transiidisõlmedele,
majutusasutustele, turismi- ja kultuuriobjektidele.
Turist peab saama hõlpsasti kasutada sidevahendeid, õigus- ja arstiabi, pääsema takistusteta
kohalike võimuorganite ja kodumaa konsulaarametnike jutule.
Turistil on õigus isikuandmete salastatusele võrdselt sihtkohariigi kodanikega, eriti puudutab see
elektroonilist andmepanka.
Viisa -, tolli-, tervisekontrolli jt formaalsusi tuleb minimeerida ning soodustada viisavabadust ja
mis tahes tõkete kaotamist riikide vahel.
9. Turismimajanduse töötajate ja ettevõtjate õigused
Turismimajanduse ja selle sidusalade ettevõtjate ja palgatöötajate põhiõiguste tagamist peaksid
jälgima nii reisikorraldajamaa kui sihtkohariik ja kohalik omavalitsus , arvestades töö hooajalist
iseloomu, rahvusvahelist seotust ja paindlikkust, mis tuleneb töö eripärast.
Turismitöötajatel on õigus eriala- ja täiendõppele, neile peaks võimaldatama täiendavaid
sotsiaalseid tagatisi , mis vähendaksid hooajatöö iseloomust tulenevaid riske ja ebakindlust.
Soodustada tuleb väike- ja keskmisi ettevõtjaid ja investeerijaid; rahvusvahelist täiendõpet ja
kogemustevahetust.
Rahvusvahelised suurfirmad ei tohi tegutseda jõupositsioonilt ega kuritarvitada sihtkohamaa
majandust ja kultuuriväärtusi; vastavalt võimalustele tuleb kaasa aidata paikkondlikule
majandusarengule, investeerida teatud kasumiosa kohalikku majandusse.
Reisikorraldajamaa ja sihtriigi ettevõtjate koostöö ja tasakaalustatud suhted peavad aitama
harmooniliselt arendada turismi ja õiglaselt jagada turismitulu.