50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 37 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2017-01-20
Kuupäev, millal dokument üles laeti
32 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
marii78
Õppematerjali autor
1. Bioloogilise (BM) mitmekesisuse definitsioon, geneetiline, liigiline ja ökosüsteemide tase. Bioloogilise mitmekesisuse termini alla mõistetakse meie planeedil eksisteerivate loomade, taimede ja mikroorganismide, neis peituvate geenide ning nende elukeskkonnaks olevate ökosüsteemide hulka ning see on 4 miljardit aastat kestnud evolutsiooni tulemus. Geneetiline mitmekesisus kirjeldab võimalike geneetiliste tunnuste liigisisese ja liikide vahelist ulatust (ka mitterakuliste organismide nagu viiruste mitmekesisust). Liigiline mitmekesisus kirjeldab antud piirkonna liikide hulka (ka alamliigid, rassid, vormid, sordid, tõud). Ökosüsteemide mitmekesisus kirjeldab kas mingi piirkonna või ka kogu planeedi erinevate looduslike süsteemide hulka. 2. BM konventsioon elurikkuse säilitamise, selle komponentide säästva kasutamise ning geneetiliste ressursside kasutamisest saadava tulu õiglase ja võrdse jagamise kohta. 3. Liikide arvu varieerumine eri organismirühmades (praegusek
ÖKOLOOGIA 1. Ökoloogia mõiste ja liigitamine. Ökoloogia on teadus organismide omavahelistest suhetest ning nende suhetest eluta keskkonnaga. Ökoloogiat tuleks eristada selle alaharudest, loodus- ja keskkonnakaitsest. LIIGITUS: Ökoloogia tegeleb kolme tasemega: 1) Üksikute indiviididega või organismidega autökoloogia; 2) Populatsioonidega (kogum ühe liigi isendeid) demökoloogia; 3) Kooslustega (kogum eri liikide populatsioone) sünökoloogia. 2. Ökoloogias kasutatavad uurimismeetodid · Eksperiment ehk katse - Eksperimendi kui praktilise tegevuse kavandamise aluseks on teoreetilised arusaamad; eksperimendi tulemused kas kinnitavad või kummutavad need. · Vaatlus jälgimine, on paljude uurimismeetodite aluseks. · Monitooring ehk seire plaanipärane ja pidev keskkonna seisundi uurimine selleks loodud monit
1662 Grunt uuris inimpopulatsiooni sündivust, suremust, soolist kompositsiooni. 1685 King uuris taimede suksessiooni, kui maa tõuseb merest. 1789 Malthus rõhutas, et inimpopulatsioon kasvab geomeetriliselt, kuid toidu tootmine aritmeetriliselt. 1887 Forbes uuris liikidevahelist tasakaalu. 1900 Kokutsajev esitas mullatüüpide klassifikatsiooni. Eesti tuntumaid ökolooge: Victor Masing, Hans Trass, Martin Soober. Termini ökoloogia võttis kasutusele Heckel teadus organismi ja teda ümbritseva keskkonna vahelistest suhetest. 1972 täiendas mõistet Krebs ökoloogia uurib neid vastatikuseid suhteid, mis määravad ära organismide leviku ja arvukuse. Iga organismi ümbritsev keskkond e elukeskkond koosneb välistegurite kogumist, s.t kõigist neist faktoritest ja nähtustest, mis asuvad väljaspool organismi, kuid avaldavad sellele mõju. Füüsikalised ja keemilised tegurid on abiootilised
1. Autökoloogia Isend – autökoloogia uurimisobjekt, üksikisik, organism, indiviid (karu, jänes) Ökoloogilised tegurid ehk faktorid: - otsesed, - on mõne organismi otsene mõju teistele. mõjutavad otseselt ainevahetust, vormimisprotsesse, kasvu ja arengut (valgus) - kaudsed - on muutused abiootilistes tegurites, mis mõjutavad teisi organisme. avalduvad teiste faktorite toimel, nt laiuskraad, absoluutne kõrgus merepinnast. - abiootilised - Eluta looduse tegurid. Abiootiliste tegurite hulka kuuluvad nii keemilised kui ka füüsikalised tegurid. Kõik tegurid toimivad organismile üheaegselt. Iga elemendi olemasolu v puudumine ohustab mingi liigi organismi eksisteerimist ja elujõulisust. Nt Kliima, edaafilised tegurid (mullastik), hüdrokeemilised (vesi) jne. - biootilised - eluslooduse tegurid, jagunevad liigisisesed ja liikide vahelised. nt
(bioomi tüüp, nt okasmetsa bioom). Biosfäär – Maa sfäär, kus elavad organismid, st kus toimub orgaanilise aine süntees ja muundumine ning kus orgaanilised ained mõjutavad kivimeid. 3. Ökoloogilise teadmise allikad. Nähtuste kirjeldused, vaatlused, katsed – ehk teadustõendid ja nende hankimine 4. Ökoloogia rakendamisvõimalused. Prognooside koostamine, looduslike protsesside mõjutamine (liigikaitse, kahjurite ja parasiitide kontrolli all hoidmine jms). 5. Mis on ökoloogia, keskkonnakaitse ja looduskaitse? Nendevahelised seosed. Ökoloogia – teadus interaktsioonidest, mis määravad eluslooduse leviku ja arvukuse. Looduskaitse – ühiskondlikud ja riiklikud meetmed, mis peavad tagama loodusvarade otstarbeka kasutamise, taastamise ja kaitse, tervisliku elukeskkonna hoidmise ja loomise, maastikukaitse ja – hoolduse ning väärtuslike loodusobjektide kaitse. Keskkonnakaitse – ühiskonna, organisatsioonide ja üksikisikute tegevus, mille abil kaitstakse nii
Autogeenne suktsessioon - mille korral koosluste vahetumise põhjuseks on senise koosluse enda mõjul toimunud tingimuste muutumine ökosüsteemis. Autotroof - on organism, kes sünteesib elutegevuseks vajalikud orgaanilised ühendid väliskeskkonnast saadavatest anorgaanilistest süsinikuühenditest (tavaliselt on selleks süsihappegaas). Selleks vajaminev energia saadakse päikesevalgusest või anorgaaniliste ühenditeoksüdeerimisest. Autökoloogia - on ökoloogia haru, mis tegeleb organismide keskkonnanõudluste ja keskkonna-suhete uurimise ja kirjeldamisega. Bioakumulatsioon - on nähtus, kus organismi kogunevad toksilised ained suurema kiirusega kui need ainevahetuse käigus organismist eritatakse. Biogaas - käärimisgaas on suure metaanisisaldusega gaas, mis tekib, kui mikroorganismid taimse ja loomse päritoluga heitmeid anaeroobselt lagundavad Biogeograafia - on teadusharu, mis seletab ja kirjeldab bioloogilist mitmekesisust ajas
Kordamisküsimused lk.66-87 1. Mis on ökoloogia? ● ökoloogia – teadus organismide omavahelistest suhetest ning organismide seostest eluta keskkonnaga 2. Mis on populatsioon? näide ● Ühisel territooriumil samal ajal elavad ühe liigi isendid moodustavad populatsiooni. ● Näide: Kui tiigis elab 120 karpkala, siis on karpkalade populatsiooni arvukus selles tiigis 120. (ÜKS TERRITOORIUM LIIGI NIMI MITMUSES) 3. Mis on abiootilised tegurid?
kui indikaatorite abil. Ammu on kasutatud üksikuid taimeliike ja terveid kooslusi keskkonnategurite hindamiseks mitmesugustel rakendusaladel: maade viljelusväärtuse määramisel metsades, soodes, niitudel, põhjavete ja maavarade otsinguil, vee ja õhu reostusastme määramisel jm. Taimede järgi saadakse kiiresti üldistatud kujutus keskkonnamuutustest ja seda ilma instrumentaalsete uuringuteta. Taimeindikaatorite kasutamise peamiseks eeluduseks on ökoloogia tundmine; tuleb arvestada tegurite koosmõju ja kaudseid olenevusi. Näitajate abil uuritakse seost taimede ja keskkonna vahel. Taimede uurimisel on näitajaks indikaatortunnused e näittunnused, mis jagunevad järgmiselt: 1. Floristilised: teatavate indikaatorlike taimeliikide puudumine või esinemine, taimekoosluse liigiline koosseis tervikuna. 2. Füsioloogilised: taimede biokeemilised eripärad, anomaaliad taimede kasvus ja
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid