Minu meelest ongi just hooliv ja kokkuhoidev pere see, mis muudab lapsepõlve õnnelikuks. Õnn ei ole alati kõik asjad, mis meid ümbritsevad, vaid siiski inimesed. Tihti tunnevad lapsed aga ennast õnnetuna, kui neile ei ole võimaldatud üht või teist uut asja- riideid, nutiseadmeid jne. Kuid vanemaks saades mõistad üha enam, et õnn ei peitu ainult asjades. Ka omades kõike võimalikku materiaalset varandust, võid sa tegelikult tunda ennast kokkuvõttes väga õnnetuna. Õnnelik lapsepõlv on siiski see, kui sul on sõbrad, kui sul on võimalus osa võtta meelepärastest treeningutest, sul läheb koolis hästi, kuid kui ka päev ei lähe igakord nii nagu tahaks, on sul siiski kodus inimesed ootamas ning sind lohutamas ja sulle usku endasse süstivad. Iga laps on õnnelik, kui tal on vanemad, kes temaga tegelevad. See, et vanemad koos lastega näiteks kasvõi vabal päeval jalutama lähevad, veedavad päeva mänguväljakul või
Isadus ja mehelikkud on teineteisega lõdvalt seotud, samal ajal kui emadus kuulub enesestmõistetavalt naiselikkuse juurde (Sinkkonen, J. 2001) Ema ja isa peaksid omavahel jagama vanema ülesandeid võrdselt. Kui ema võtab kõik kasvatuslikud ülesanded enda peale, ei teki isal sama tugevat sidet lapsega kui ema ja lapse vahel. Teine asi mis võib juhtuda, on see, et isa kaotab igasuguse huvi laste kasvatmise vastu. Mis puutub turvatundesse, on lapsel palju turvalisem lapsepõlv, kui teda kasvatavad nii ema kui isa. Kasvatmise all mõtlen seda, et lapse arendamisest ja temaga tegelemisest võtavad osa mõlemad, mitte seda, et ema ja isa elavad vaid koos. Ei ole hea, kui inimesed, kes lapsega tegelevad väga sageli vahetuvad. Mitmete erinevate hooldajatega laps kasvab ebakindlaks ja ümbritsevat keskkonda umbusaldavaks. Emale lapsehoidmisel sekundeeriv isa toetab lapse kiindumussuhte ja turvatunde tekkimist.
käskude-lubamiste näol, mis on lapsele hea või halb. Selline vähese armastusega autoritaarne kasvatusstiil kultiveerib suure tõenäosusega madalat enesehinnangut ja initsiatiivitust. Tõeliselt valusalt võib selline kasvatusstiil oma mõjusid eksponeerida alles kunagise lapse iseseisvaks saamise perioodil. Ühiskond, ja eriti läänelik turumajanduslik ühiskond eeldab ju, et inimene oleks iseseisev, initsiatiivikas, julge, loov. Sellistes tingimustes võib isikul, kelle lapsepõlv seisnes turvalises mitteotsustamises ning mitmesugustele keeldudele allumises, osutuda väga raskeks iseseisvalt toime tulla. 4. Eristada saab ka neljandat vanemlikku stiili, millel on lapse edaspidisele elule ja enesehinnangule omad mõjud. On peresid, millede ainsaks pere-tunnuseks on kooseksisteerimine, ei enamat - laps on sisuliselt hüljatu-staatuses. Vanematepoolsetes käitumistes ja suhtumistes lapsesse puudub hoolitsus, armastus, toetamine, mõistmine, huvi ja
TURVALISUS Imiku areng on intensiivne ning aktiivsuse suurenemisega suureneb ka õnnetusjuhtumite oht. Seepärast vajab imik pidevalt hoolt ja järelvalvet. On vähe, kui lapsevanem püüab ohutusmeetmete rakendamisel olla lapse arengust ühe sammu võrra ees. Mitmed turvalisuseelemendid nagu käitumistavad ja turvavahendite harjumuslik kasutamine peavad olema lastega perede igapäevaelu normaalseks koostisosaks. Imikute õnnetustel on oma kindlad põhjused, neid peab teadma ja nendest saab hoiduda. Tänapäevaks on tõestatud, et enamik õnnetusi on välditavad. Esimese elupoolaasta peamised ohud on põletused, kukkumine, kägistus, mürgitused ja aspiratsioon-millegi sissetõmbamine hingamisteedesse. Põletuste põhjuseks saavad olla kuum toit ja joogid, pliit ja praeahi, küttekehad ja lahtine tuli, kuum kraanivesi ja elekter. Seepärast on vajalik alati kontrollida lapsele antava toidu ja joogi temperatuuri, kaitsta kuuma pliidi ja praeahju eest, lapsi ei tohi jätta omapead kü
· Otsida professionaalset abi ja nõustamist, kui ülehoolitsemine on juba pikaajaline harjumus ja seda on raske muuta Tähelepanu Tähelepanu on piisavalt siis, kui tuntakse ennast kellegi hoole all turvaliselt, toetatuna, aga mitte ülehooldatuna. Küllalt julgena, et midagi ise teha proovida. Piisavalt kindlalt, et tunda ennast tunnustatuna ja et luua sidemeid. Liiga palju tähelepanu röövib lapselt algatusvõime. Head vanemad tahavad, et nende laps oleks õnnelik. Aga kui see on ainus eesmärk ning lapse heameeleks tehtaks kõik tema jaoks võib lapsest kasvada nn 5 türann, kes kontrollib pereelu. Suur tähelepanu võib panna last teisi inimesi umbusaldama ning ta ei lase endale ligi kedagi. Inimese üheks peamiseks vajaduseks on vajadus kokku kuuluda. See vajadus on nii tugev, et lapsed kiinduvad oma hooldajatesse, ükskõik milline on neile osaks saav hoolitsus
TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR Alushariduse ja täiendõppe osakond LÕE-1 Ave Hüüs MÄNG Portfoolio Juhendaja: Kaire Kollom Tallinn 2009 Sisukord Sisukord.................................................................................................................................. 2 Mängud alates sünnist:......................................................................................................... 10 KALLI-KALLI...................................................................................................................... 10 HOIDEKEEL...................................................................................................................... 10 RAHUSTAV MUUSIKA...................................................................................................... 10 TII-TAA TILLUKE.........................................
Noorukiiga loeti täiskasvanuikka kuuluvaks kuni 20.sajandini. G. Stanly Hall oli pioneer liikumises , mis formuleeris noorukite teooria. Tema kaheosaline töö “Noorukid” kirjastati 1941.a.. Kuigi see oli väga populaarne ja kutsus esile palju arutelusid, toetus ta siiski Halli populaarsetele seisukohtadele. Tänapäeval on lapsepõlve osatähtsus inimese kujunemisel tõusnud, kuna lapsepõlv on muutunud pikemaks. Samas areneb ühiskond edasi järjest kiiremas tempos ja see seab lastega tegelevatele inimestele ette ülesande kasvatada lapsi mitte antud momendi vajadusi arvestades vaid võttes arvesse ootusi, mida esitab ühiskond 20 30 aasta pärast. Küsimused arutlemiseks ja mõtlemiseks: Kui kaua on inimene veel laps? Mis seda
Perekonna loodud inimsuhted kujutavad endast tänapäevalgi kõige pikaajalisemaid suhteid, kuna kiiresti muutuvas ühiskonnas kõik muud suhted lühenevad. Kestvad inimsuhted aga pakuvad inimesele lühiagsetest rohkem kaitstust ning turvatunnet, võimaldades kindlamalt arvestada edaspidisegi toetuse, ustavuse ja mõistmisega. Pikemateks inimsuheteks on peetud õdede- vendade suhteid, mis kestavad varasest lapsepõlvest vanaduseni, ületades vanemate eluea. Ühine lapsepõlv, jagatavad mälestused ja kogemused teevad õdedest-vendadest potentsiaalsed kaaslased hilisema elu rasketeks hetkedeks. Lapsel kujuneb perekonnas kindlustunne, sest tema eest kantakse hoolt ja vähehaaval muutub see kindlustunne eneseusalduseks. Lapsele on tähtis, et ta tunneks maailmas ennast turvaliselt. Samas ei tohi unustada, et maailm koosneb peale heade asjade ka halbadest asjadest ning vanemad peavad olema keskkonna vahendajateks. Vanemate võimuses on tagada lapsele
Kõik kommentaarid