aastal loodi Eesti Rahva Muuseum, mille ülesandeks oli talletada rahvakultuuri. · · Mitmekesistus eesti ajakirjandus: juba traditsioonidega rahvusmeelse Postimehe kõrvale loodi radikaalsed ajalehed: Teataja (19011905), Uudised (19031905) jt. Osa väljaandeid ilmus küll lühikest aega ning suleti seejärel võimude korraldusel, ent ajalehtede roll oli tollases eesti ühiskonnas väga tähtis. Neis avaldati ka uuemat ilukirjandust. Rahvuslik ärkamisaeg 1860-1880 · *Valmistas ette pärisorjuse kaotamise Eestimaal 1816, Liivimaal 1819 11 · *Aluse pani J. V. Jannsen ajalehega "Perno Postimees" (1857) · *Rahva koondumine ühiste ettevõtmiste nimel. "Peterburi patriootide" rühma juht, maalikunstnik Viljandlane Johann Köler vahendas eestlaste palvekirja üleandmist tsaarile · *1865a. asutas Jannsen laulu-ja mänguseltsi "Vanemuine ("Estonia", "Endla"),
liikumise sündmustest ja nende tähtsusest, erinevatest rahvusliku liikumise tegelastest ja eriti Carl Robert Jakobsonist. Infot leidsin internetist, teatmeteostest ja õpikusest. Töö koosneb kahest peatükist. Esimeses peatükis tutvustan ma rahvuslikku liikumist üldiselt ja teises käsitlen Carl Robert Jakobsoni elu ja tegusid. 2 1. RAHVUSLIKUST LIIKUMISEST ÜLDSIELT Rahvuslik liikumine ehk ärkamisaeg tähendab oli Eestis peamiselt aastail 1860-1880. Kõige aktiivsem oli rahvuslik liikumine just lõpu aastatel, kui venestamine sellele lõppu teha püüdis (kõik seltsid välja arvatud karsklaste seltsid keelati). Ärkamisaja eelduseks oli fakt, et selleks ajaks tekkis juba rahva kihte, kes olid saavutanud majandusliku sõltumatuse. Kõige elavalamalt võtsid rahvuslikust liikumisest osa haritlased. Eestvedajateks olid Carl Robert
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
Friedrich Robert Faehlmann (31. detsember 1798 Ao mõis 22. aprill 1850 Tartu) oli eesti kirjamees ja arst. Õppis 18101814 Rakvere kreiskoolis, 18141817 Tartu gümnaasiumis ja 18171827 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Kuulas ülikoolis ka filoloogia- ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu. Rajas Tartu ülikoolis teed kardioloogiale. Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 18421850 ülikooli eesti keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 18431845 farmakoloogia- ja retseptuurikursust. Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 18431850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust. Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põh
epiteedid, metafoorid, kordused, looduslähedus - stiilis eelmisega: "Eesti Postimees". See saavutas pilt eesti maakeelest. Rõõmsameelsed veelgi suurema populaarsuse, muutudes Eesti karjaselaulud - antiikeeskuju, dialoog, rahvalaulu suurimaks päevaleheks, üle 2500 tellijaga. kõla, karjaste idülliline elu looduse rüpes Jannseni tegevuse tippaeg oligi just rahvuslik ("Karjaste laul", "Ott ning Peedu", "Jaak, Jüri - ärkamisaeg. 1865. aastal asutas Tartusse laulu- ja karjapoisid". Tööde kogu avaldati 1922 - A. mänguseltsi "Vanemuine", kus lavastati ka Paltser "Laulud, päevaraamat ja kirjad" P.suri esimesed eestikeelsed näidendid. Toimetustöös oli 4.08.1822 ja maeti Jakobi koguduse kalmistule. tema lähim abiline tütar L. Koidula. 1870. pani Friedrich Robert Faehlmann 1798-1850. aluse Eesti Põllumeeste Seltsile, 1869. andis välja
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 1 1. Eesti kirjanduse tekkimine: rahvaluule, kroonikad, kirikukirjandus, raamatukultuuri teke jne. Eesti kirjanduse päämine määratleja on olnud keel -rahvuskirjandus Muistsete eestlaste kultuurilisest iseolemisest loovad ettekujutuse mitmed ajalooallikad, uurimused, arheoloogia, antropoloogia, lingvistika. Oluline on samuti rahva mälu - see, mida rahvaluule on suutnud aegadest kanda ja traditsioonis hoida. Kirjandusele on eelnenud suuline luulelooming, rahvaluule, samuti jätkub rahvaluule arenemine kõrvuti kirjandusega. Meie rahvaluulel on oluline osa talurahva omaaegse tunde- ja mõttemaailma väljaselgitamiseks. Muud teated eestlaste kohta varasest ajast ühekülgsed - valitsevate klasside esindajate teated, seega on rahvaluulel eriline osa. Rahva pärimused peegeldavad rahva kui terviku vaimsust, eestlaste kultuuriloo oluliseks koostisosaks on rikkalik rahvaluulepärand, milles pe
kasutades kõiki rahvalauludele omaseid kunstilisi võtteid. Ilmunud rahvusliku liikumise eelõhtul, oli eeposel tugev ühiskondlik tähendus ning kultuuriliselt igati äratav mõju. ,,Kalevipoeg" pani kindla aluse algupärase eesti kirjanduse arengule ja eepose tähendusrikkust ning mõju on rõhutanud paljud hilisemad kirjanikud. Mõjurikka tähendusega on ,,Kalevipoeg" olnud eesti kujutav kunsti ajaloos. 13. Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg a) Kuidas on romantism selle (nagu teistegi euroopa rahvuslike liikumiste) sündi mõjutanud? Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, "kihistumata muinasühiskonda" idealiseeriv rahvusromantiline suund. Isamaalistes luuletustes ja lauludes ülistati Eesti looduse ilu ja väljendati palavat armastust kodupinna suhtes. Üha teadlikumalt eeskujuks võetud
1. Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates nt Tacitus „Germaanlaste päritolust ja paiknemises”; Henriku „Liivimaa kroonika” jt) Tacituse “Germanias” (98 pKr) esineb nimetus Aestii, mille kohta on arvatud, et see ei tähista eestlasi, vaid Ida-Preisi rahvaid või baltlasi. Hiljem nime tähendus kitseneb ning sellest on tuletatud Estland ja Estonia, mis 13.saj tähistab kindlasti Eestimaad. Sama tüve leidub ka hilisemates allikates, nt frangi ajaloolasel Einhardil 830 Aisti, kroonik Bremeni Adam kasutab 1076 kuju Haisti, Aestland. Leedu prof Karaliūnas arvab tüve aist kohta, et see germaani allikais esinev rahvanimetus on vastavate Ida-Baltikumi etnonüümide tõlge. Henriku “Liivimaa kroonika” on eesti ajalooteadlased hinnanud subjektiivseks: tuntavalt ordu huvide kaitsja, mistõttu on tekst kallutatud, sündmusi näidatakse ühest vaatevinklist. Tekstis toimib korraga 2 lugu: Liivimaa ristimise lugu ja piiblilugu. Tekstis on tsitaate piiblist, osu
Kõik kommentaarid