"Dorian Gray portree" Oscar Wilde - kokkuvõte (51)

Oscar Wilde “ Dorian Gray portree”
Dorian Gray, noor ja rikas iludus, kes on hingelt puhas ja rikkumatu, nagu laps alles.
Basil Hallward, kinnine ja omaette hoidev kunstnik.
Lord Henry Wotton (Harry) on küüniline aadlik, elus epigramm, kelle põhitegevuseks on oma paradoksaalse kõneviisiga inimeste ajusid kokku jooksutada. Aforismikahur.
B on leidnud D-s oma elu õnne, muusa ja ideaali. Ta on noormehest vaimustuses. (tuleb välja autori homoseksuaalsus) Teda aina maalides ja meelitades tõstab ta Dorian enesehinnangu aina kõrgemale.
Kunstnikuna on ta meeleheitlikult Dorianis kinni ega taha teda H-le tutvustadagi, teades seda meest väga hästi, ja kartes poisi rikkumatuse pärast (hingelise, mitte seksuaalse! :) ), püüab ta neid teineteisest eemale hoida. Teda ennast Henry rikkuda pole suutnud, aga Dorianile võib ta seda küll teha. Henry kõneleb nagu noor jumal, kuigi tavaliselt pole ta ideed konservatiivse kõlblusega sugugi kooskõlas, pigem šokeerivad.
Henry paneb Dorian mõtlema nooruse, eelkõige aga ilu kadumisele, mis paneks ta võitlema kõige eest, mida tol hetkel niisama saab.
"Noorus on ainus asi midagi tasub omada." Varem pole Dorian selle pealegi tulnud, ta oli alati pidanud oma ilu iseenesestmõistetavaks.
Dorian on Henryst lummatud. Kui Basil lõpetab ta fantastilise portree, hakkab noormehel sellest kahju ja ta soovib, et see pilt tema asemel vananeks, kui ta ise jääb sama kauniks kui varem. Basil meisterdab pildile kauni raami ja kingib selle Dorianile.
Lord Henryle meeldib Dorian väga, ta surub meelega talle oma veidraid ideid peale, hämmastades ja kummastades teda. Ise võtab mees seda kui mingisugust