Tegelastest on kujutatud nii häid karaktereid, kes edendavad nõukogude korda ja loovad rahvale helgemat tulevikku ning vastanduseks neile on antud pahad tegelased kulakud, kes hoiavad kinni minevikust ning kuhjavad endale rikkusi ise seejuures nõrgemaid rõhudes ning nende arvelt rikastudes. On ka vahepealseid tegelasi, kes siiski tegevuse kulgedes pöörduvad selle õige ühiskonnakorra poole ning aitavad ehitada paremat nõukogude ajastut. Keskseks tegelaseks on Paul Runge, kes koos oma isast lahku löönud abikaasa Ainoga alustavad nullist ning rügavad terve romaani vältel läbi vere ja higi tööd teha, et kindlustada endale parem elu. Teised head tegelased pakuvad neile oma abi ning hiljem tasub Kure talu perekond neile ka endapoolse abiga. Algab kõikvõimas koostöö, mis saab romaani üheks võtmeks. Kuigi Rungel pole loo alguses midagi, saab ta tänu uuele võimule maa ja võtab tubli tööka naise. Kui nad on endale jalad alla
olid kirjanduslikult nigelad ega rahuldanud ei köite laialdase avaliku läbiarutamise, mille neid endid, lugejat ega ideoloogilist järelevalvet. käigus “rahvas” tegi kirjanikule mitmesuguseid Ainuõigeks kirjanduslikuks meetodiks oli märkusi (näiteks, et ta ei kajasta küllalt selgelt kuulutatud sotsialistlik realism, mis tähendas linnaproletariaadi juhtivat osa rannarahva terve rea jäikade kaanonite järgimist (klas vaimse ja ideelise küpsemise protsessis). Autor sivõitlus, linnaproletariaadi juhtiv osa, vene suhtus märkustesse tõsiselt ja viis teksti sisse rahva progressiivne roll jms.). Sotsialistliku vajalikud parandused (esimene trükk ilmus
reaalid. Ekspr. Ajaluulele omane ahistav nägemus linnas kui inimliku viletuse kontsentraadist. Hiljem pigem kui moderniseeruv tsivilisatsioon. Valdav osa linnaluulet aga linnaelu vastuolud. Linnanaiste teema. Põlistest naisekohustustest loobunud sinisukk, sageli prostituut. Ralf Rond teosega "naine". Julius Oengo mere ja rannaainestiku ballaadipärane esitus. Erni Hiir futurism. Johannes Barbarus "Geomeetriline inimene" liikuv temperament, intellektuaalsus, mõttemängud. Realism ja ühiskonnakriitika, Juhan Sütiste, autobiograafiline realism. 15. Arbujate tegevus ja looming. Uussümbolistlik luule.betti alver, bernard kangro, uku masing, heiti talvik, kersti merilaas, mart raud, august sang, paul viiding. Taaselustub nooreestilik sümbolism. Huvi igapäevaelust üleulatuvate vaimsete, isegi metafüüsiliste küsimuste vastu. Inimese elumütte ja võimaluste vaagimine, püüdes puudutasa saatuse ja teispoolsuse olemust sümbolite abil
Semper „Armukadedus“ – selleski on freudistlikke jooni. Autor hoidub liigsest pealetükkivusest. Jüri Parijõgi lastenovellid realistlikus võtmes ja “Semendivabrik”. 10) Eesti näitekirjandus 1917–44 (Hugo Raudsepp jt) Eesti draama käekäik on tihedas seoses teatri käekäiguga. 1920ndatel oli teater ekspressionistlik või sümbolistlik, aga see pole liiga selge. Üldpilt paistab selline, et pärast Menningu-Kitzbergi lainet tuleb segane aeg ja siis tulevad realism ja rahvakomöödia. Siin on teatav libisevus ja siia satuvad korraga liiga erinevad asjad. Teatrit sooviti näha rahvuspedagoogilise asutusena. Asuti kujundama rahvuskarakterit. 1920ndatel draama moderniseerub: ilmub sümbolismi ja impressionismi sugemeid. Draamatekstide hulgas enim lühivorme, nagu skits, kavand, miniatuur. Hugo Raudsepp (1883–1952). Tuntumad näidendid „Mikumärdi“ ja „Vedelvorst“. „Vedelvorst“ on keerulisem kui
Sonettidega avab Under kirjutava naise stiili. Tuntumaid tekste ,,Ekstaas" selles osas. ,,Verivalla" (1920) lõpetab Noore Underi perioodi ja alustab uut. Loomingu kõrgpunktiks on aastad 1927-1930, mil ilmusid 4 värsiraamatut: lüürikakogud ,,Hääl varjust" (1927), ,,Rõõm ühest ilusast päevast" (1928) ja ,,Lageda taeva all" (1930) ning ballaadikogud ,,Õnnevarjutus" (1929). ,,Hääl varjust" peetakse parimaks ja terviklikumaks luulekoguks, kus vastanduvad ja ühenduvad realism, sümbolism ja ekspressionism, objektiveeriv nägemus ja isiklik elamus. Enamik ballaade ,,Õnnevarjutuses" on pärit rahvapärimusest (saatusemotiiv ja õnne võimalikkus), kuid ta ei kasuta puhast rahvalaulumõõtu. Tema ballaadid näitavad, et õnne purunemisega on seotud sügavamad psühholoogilised põhjused. Luulekeeles on rohkelt dialoogi ja tegelaste sisemonolooge, kuid olulisel kohal on ka välise jutustaja roll. Paguluses võimendub tema kui poliitilise luuletaja
Selles olukorras oli vaja läänemaailmale näidata, et liiduvabariigid ongi iseseisvad riigid. Ühes sellega anti välja ka koostada liiduvabariiklikud armeed. Samal ajal kolmanda olulise atribuudina, mis pidi näitama liiduvabariigi iseseisvust on see, et hakati kiirkorras välja töötama rahvushümne, mis pidid olema igal vabariigil rahvuslikud. Tegelikult ka NSV Liidu hümn loodi 1943. aastal, kõlas esimest korda 1944. Mitmetahulises välispoliitilises situatsioonis Karotamm tegi ettepaneku Kremlile, et Kruusist saaks NSV Liidu välisasjade asetäitja. Põhjendas sellega, et pärast sõja lõppu on Balti probleemid rahvusvahelisel areenil olulised, et oleks oluline, et korralik ametnik oleks seal olemas. Kruus oli lühikest aega 1944. aastal TÜ rektor - tema eestvedamisel ülikoolitöö taaskäivitud, komlpekteeris õppejõudude kaadri. Teaduse seisukohalt oluline see,
on kolm proosa põhitunnust: karakterid, süzee ning tegevuse aeg ja koht. Suur osa anekdoote on rahvusvahelised. Rännates ühelt rahvalt teisele, jäävad anekdootide süzeed tavaliselt muutumatuks, miljööd ja tegelasi aga kohandatakse tõepära ja parema vastuvõtu huvides. Populaarsed anekdootide tegevuskohad on kool, hullumaja, mets, sild, tunnel, meri, taevas jt. Tuntumad tüübid on anekdoodid rahvustest (kolm rahvust, tsuktsid), riigimeestest (Hitler, Stalin, Lenin, Breznev), isikutest (Juku, Tsapajev ja Petka), loomadest ja lindudest (elevant, lõvi, karu, kirp, papagoi), hulludest, sadistidest, blondiinidest, politseist jt. Igal aastal ilmub maailmas hulganisti anekdoodikogusid, Eestis välja antud valimikest on üks populaarsemaid Leelo Tungla koostatud "Oi-oi, Juku" (1995). Näiteks: "Aitäh, tädi, kingituse eest!" "Pole tänu väärt, Juku!" "Seda arvan minagi, aga ema käskis ikka tänada!"
kõrgromantilise stiili üldisele vormile sügavalt isiklik sisu. Koidula ongi romantiline luuletaja, kelle vaim lendab kõrguses ja hing ihkab ilu. Vaimustusvõime on ta tugevaim külg, kiirgab sära nii kõigele sellele, mida ta ise on kirjutanud, kui ka kogu eesti kirjanduse sünniajale, kogu ärkamisajale. · Realismi mõiste ja üldiseloomustus, realismi areng 19saj Euroopas · Realistliku romaani lähianalüüs (probleem, süzee sündmustik, Balzac, Stendal...) · Realism vene kirjanduses, Tostojevski elu ja looming · Tostojevski ,,Kuritöö ja karistus" Peategelane Raskolnikov 23a vaene üliõpilane, juba mõna aega kooli ja tööta. Üksi oa väikses kitsas korteris, pole mitu aastat pere näinud. Teos rääkis mõrvari psühholoogiast. Läbivaks teemaks oli inimeste jagunemise küsimus, alamliigiks (harilikeks), kes järglasi ilma juurde toovad ja kõrgemad ehk need kes ümbritsevale uusi tähendusi annavad, nad toovad
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on
purunemine, elu käest libisemine, inimese hingeelu uurimine, külaelu ning usuprobleemide lahkamine; ,,Kaks paari ja üksainus",,,Vanad ja noored" ,,,Tähtis päev" ; perioodi lõpul impressionistlikud jooned. teisel käsitleb üliõpilasprobleeme; külajutustuste asemel novellid ja miniatuurid; impressionistlikud jooned, inimhinge lahkamine, inimestevahelised vastuolud, sisse tuleb tammsaarelik naine. Tammsaare näitab, kuidas inimesed ei märka ümbritsevad. Alguse saab tõe ja õiguse teema. Üliõpilasnovellid: ,,Pikad sammud", ,,Noored hinged" ja ,,Üle piiri" kolmandas 1917-1940. Valitseb psühholoogiline realism. Süveneb filosoofiline pool, matsi ja vurle teema. Väga palju paralleele Piibliga. 2 näidendit ja 5 romaani. ,,Juudit" näidend tugineb piiblilegendile, ,,Kuningal on külm" näidend tugineb legendile. Ilmuvad ka ,,Kõrboja peremees" ja ,,Tõde ja õigus" 2. Tammsaare draamalooming
Algab tegevus Vargamäel, siis kolib tegevus linna ning lõpuks tuleb tagasi maale Vargamäele. Romaanisarjal peategeleast pole, aga kõige lähemal sellele positsioonile on Indrek Paas. MOTO: ,,Imelises tundlikkuses mõõtmatuseni avardatud iga tühisem lapsepõlve mure, iga väiksemgi rõõm saab hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule, ilma et see ise seda ette teaks," Baudlaire. Hilisemad tõlgendajad on rõhutanud, et romaan projitseerub taaskord piiblile. Psühholoogiline realism, psühholoogilisus tuleb selgemalt välja armastuslugudes, eriti II ja IV osas. Tegemist liikuvate ja muutuvate tegelaskujudega, nt Indrek enda kolimistega. Armastuslood on ikka haiged, ja ei ole küsimus mitte ainult tuberkuloosis, IV tuleb mõelda, et kas naisedo n lihtsalt imelikud või on tegemist nö sotsiaalse haigusega. Tammsaare iseloomustab keele kaudu tegelasi, tegelased räägivad murdekeelt, köstrid ja kooliõpetajad räägivad vähem, eriti ilmekalt tuleb välja I osas
FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Kevadsemester 2018: kordamisküsimused eksamiks 1. Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 195665. Tugev tsensuur. Eestis on Nõukogude võim, suured repressioonid, esteetiline kaanon, eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa. Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism, võlts optimism. Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks. Psühholoogilised armastuslood ei tõuse esile, vaid ühiskondlikud panoraamid ja sotsiaalse väljakäiguga realism), dokumentaalsuse taotlusi (võlts dokumentaalsus muutub päris dokumentaalkirjanduseks, nt Smuuli ,,Jäine raamat"), romantilisi jooni (pärisrealistlikud taotlused põimuvad romantilise esteetikaga),
aasta ÜK(b)P KK, s.t. üleliidulise otsusega „Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest” tõrjuti mängukavast välja Lääne näidendid. Ideoloogiline surve kultuurielule tugevnes veelgi seoses külma sõja kujunemisega. 1949. aastal avaldati „Pravdas” artikkel „Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast”. Ainuõigeks kunstiliseks laadiks tunnistati ametlikult nn. sotsialistlik realism, stilistiline mitmekesisus tembeldati formalismiks, tsensuur tugevnes. Kuigi publikuarvud osutasid jätkuvalt klassika eelistamisele, seati repertuaaris esikohale üheülbaline didaktiline kaasaja-aineline näidend. Algupärases näitekirjanduses sai ajastu fenomeniks August Jakobsoni draamatoodang, mis toetus eeskätt kaht vastandlikku leeri esindavate tüüpkujude teravale kokkupõrkele, panustades samas üsna tihti ka 1930. aastate rahvatükkide faktuurile
hoolimatust. Lagunes, sest luules küllastumine ja kordamine, luuletajad olid juba iseseisvunud, sisepinged. Tarapita 1921-1922 Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Tuglas, Under, Aleksandeer Tassa Sisu: tekkis, sest küllastumus indiviidikesksest tundelüürikast, jõuline, elulähedus, ekspressionism (vastand realism ja impressionsm), ajaluule (1920-22 loobuti indiviidikesksest tundelüürikast, väljendati rahvahulkade kannatusi ja igatsusi), kõrgendatud vaimsuse kuulutus, otsene pöördumine ja agiteeriv toon, väikekodanluse vastu. Talle heideti ette isamaalisuse puudumist ja kommunistlike ideede pooldamist. ["Katastroof" Barbarus, "Verivalla" Under, "appihüüd", "Surm", "Surnute rongkäik", "Kisa ööst" jne "Küllalt laulest nüüd
Willmann Kärla pastor. ,,Jutud ja tegud" õpetlikud, manitsevad lood Lutse Pilguse mõisa omanik. ,,Saaremaa juturaamat" kalapüük, röövimisel käimine Peeter Südda (1830 1893) oli Kärla köster, õpetaja, koorijuht ja literaat. Sai kuulsaks Suure Tõllu lugude avaldajana teoses "Väikene vana varanduse vakk ehk Saaremaa vägimees Suur Tõll" (1883) sisaldab muistendeid. Peeter Südda oli helilooja Peeter Süda (18831920) vanaisa vend. Esimesel kümnendil jõuab realism Saaremaale, kelle esindajaks on Mändmets. Jakob Mändmets 1910-nda aasta realistlik proosa kirjanik ja ajakirjanik. Pärit Kärlalt. Kajastab Karujärve piirkoda. Realistlikud jutustused ,,Küla". Kriitiline realism ,,Kodu küla vainult". Maetud Rahumäe kalmistule.Tähelepanu äratas Saaremaa argielu käsitlevate külajuttude kogudega ning jutustustega. Lisaks kirjutas novelle, laaste ja jutustusi. Avaldanud ka näidendeid ja palju publitsistikat. Teosed:
○ “Hingede öö” (1953); ○ “Ka sisaliku tee kivil jätab jälje” Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe. Iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles. See, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada, aga naeratus jääb. Eestis ilmunud kirjandus: ● Kirjastused riigistati; ● Kontakt välismaaga peaaegu puudus; ● Raamatute hind oli odav ja tiraažid suurenesid; ● Nn sotsialistlik realism. teosed pidid olema ideelised, tüüpilised, rahvalikud; ● Kirjanikud: ○ August Jakobson, Juhan Smuul. ● Represseerimised; ● 1945. aastal hakkas ilmuma ajaleht Sirp ja Vasar. 1950ndad: ● 1953. aasal suri Stalin; ● 1954. 1956. aastad- küüditatute ja represseeritute tagasipöördumine Eestisse; ● 1956. aastat algas nn Hruštšovi sulaaeg; ● Loomingu Raamatukogu (1957); ● Keel ja Kirjandus (1958); ● Eesti Televisioon (1955).
Suhetes inimestega on ta järk (küsimus ,,Või on vaja veel üks kord seletada" tähendas, et et jaatava tagasisisde korral nõuet karmistatakse; ta küsitles kursusel õpilasi, kirjutas nende valed vastused üles, ja kui vastus kordus, ütles, et ,,kui veel korra valesti vastad, ära enam minu silma alla satu!"). Meister Ramazan on vana kommunist, puurimismeister (puurtorni vanem), kes tunneb isiklikult Stalinit (romaanis helistab Stalin linnakomitee sekretärile, paludes anda toru ka Ramazanile, ning tervitab teda). Ramazan ei taha kuuldagi pensionile jäämisest ning linnamuuseumi juhatamisest. Ta ei kujuta ette, et naftat võidakse toota ka temata. Sõja järelkajana on mõlemad tema pojad sõjas kadunuks jäänud, ent õnnelikul moel pöördub üks neist romaani lõpus tagasi). Ramazan väljendub koosolekuil ning ka üldse, äärmiselt lakooniliselt, ning asjatundlikult, kaitseb noori. Tolleaegse
A.H.Tammsaare A.H. Tammsaare on eesti tähtsaim proosaklassik, romaanizanri novaator ja kriitilis-realistliku romaani meisterlikem viljeleja eesti kirjanduses. Ta alustas loomingulist tegevust, siis kui E.Vilde oli tema võimete tipul. A.H.Tammsaare äratas tähelepanu juba oma esimeste jutustustega, kuid siiski võttis loominguline eneseleidmine ja meisterlikkuseni jõudmin tal paar aastakümmet aega. Loomingu paremikuga kuulub Tammsaare maailmakirjandusse. Tema demokraatlikud ja humanistlikud teosed on pidevalt eesti kultuurielust saanud implusse edasiseks arenduks, eriti palju on aga andnud tema teosed ainet eesti teatrikunstile. Ikka ja jälle leiame me mõnest teatri mängukavast jälle ja jälle lavastatud Tammsaare teoseid.A.H.Tammsaare on eesti armastatuim proosakirjanik. A.H. Tammsaare (kodanikunimega Anton Hansen) sündis 30. jaanuaril 1878. aastal Järavamaal, Albu vallas, üksikul väljamäel Põhja-Tammsaare talus. Tammsaare on pärit l�
SISUKORD 1. PILET KIRJANDUSE PÕHILIIGID EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA, ÜHE XX SAJANDI VÄLISKIRJANDUSE TEOSE ANALÜÜS S. OKSANEN ,,PUHASTUS" Eepika (kr epikos e jutustav) kuulub ilukirjanduse põhiliikide hulka. Ainestiku ja selle ulatuse ning kujutamislaadi põhjal jaguneb eepika zanrideks: eepos, romaan (suurvormid), novell, jutustus, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid). Teisisõnu, üldiselt mõistetakse eepika all jutustavaid zanreid. Eepika võib olla nii proosa- kui ka värsivormis. Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem kui dramaatika. Zanri põhitunnus on jutustaja olemasolu, kes vahendab lugejale toimuvaid või minevikus toimunud sündmusi. Suurvormides jutustatakse väga põhjalikult ning laia haardega, väikevormide puhul valikuliselt ja tihendatult. Vanemas kirjanduses on tähelepanu all suhted kas tegelaste endi või tegelaste ja ühiskonna vahel, uuemas aga eelkõige isiksuse minapilt ja tunnetuslikud küsimused. Lüürika (kr lyrik
Ta on naise sümbol: kirglik, tundeline, uhke. Ta põlgab orjameelsust ja tuimust. Tiina on erakordne nagu ta emagi, kelle saatuseks oli surra nõiana peksupostis. Tiinat võib võrrelda kergesti põleva tunglaga. Ta ihaldab õnne ja armastust ega nõustu neid millegi muu vastu vahetama. Mari on seevastu halli ja jaheda loomuga. Tema hingeelul puudub sügavus. Marit juhib eluteel vaistlik kadedus. Ta on loodud tööinimeseks ja orjaks, kes ei märka elu helget poolt. Margus on oma aja inimene, passiivne ja allaheitlik. Samas osutab kirjanik tema erinevustele Mariga võrreldes. Marguse on maha surunud külaühiskond, hinges asub ta Tiina poolel. Tegelaste loomusesse on autor kätkenud oma elukäsituse. Ta osutab, et ausal, siiral ja erakordsel inimesel on raske elus õnne leida. Ümbrusest kõrgemal seisjat püüavad kaasinimesed paratamatult madaldada, muuta endasarnaseks
tulek). Repertuaaris: N autorite teoste lavastamine (Gorki, Trenjov jne). Klassika nõukogulik tõlgendus, eesti algupärandid marksistlikus võtmes. Muutused teatrite koosseisudes. I nõukogude aasta: · Hakatakse juurutama nõukogulikku tsentraliseeritust ja planeerimist. · Kunst kui ideoloogia tööriist. · Ideoloogilised tellimused kirjanikele uute algupärandite saamiseks (präänik ja piits) · Sotsialistlik realism. · Ajakiri Teater muudetakse ajakirjaks Teater ja Muusika, seejärel suletakse üldse. · Tänu riiklikule dotatsioonile on teatrite majanduslik olukord üsna hea. · Publik on äraootavalt uudishimulik. Uue ideoloogia sõnastas J. Sütiste 1940 oma artiklis ,,Meie teater aktiviseerugu!" rõhutab teatri ja ühiskonna seose tähtsust, vastandub selgelt eelmisele (s.t Eesti Vabariigi) perioodile. Oli ka õnnestumisi, näitlejatöödes
Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Ta on naise sümbol: kirglik, tundeline, uhke. Ta põlgab orjameelsust ja tuimust. Tiina on erakordne nagu ta emagi, kelle saatuseks oli surra nõiana peksupostis. Tiinat võib võrrelda kergesti põleva tunglaga. Ta ihaldab õnne ja armastust ega nõustu neid millegi muu vastu vahetama. Mari on seevastu halli ja jaheda loomuga. Tema hingeelul puudub sügavus. Marit juhib eluteel vaistlik kadedus. Ta on loodud tööinimeseks ja orjaks, kes ei märka elu helget poolt. Margus on oma aja inimene, passiivne ja allaheitlik. Samas osutab kirjanik tema erinevustele Mariga võrreldes. Marguse on maha surunud külaühiskond, hinges asub ta Tiina poolel. Tegelaste loomusesse on autor kätkenud oma elukäsituse. Ta osutab, et ausal, siiral ja erakordsel inimesel on raske elus õnne leida. Ümbrusest kõrgemal seisjat püüavad kaasinimesed paratamatult madaldada, muuta endasarnaseks. Jääb vaid kaks võimalust: kas
Keele representatiivsus pannakse proovile, kirjandusliku kujutise ja kujutatava uus vahekord jõudis piirini, mis 1970. alguseks sai nime nouveau nouveau roman (uus uus romaan). Esindajaid: Michel Butor (romaan „Modifikatsioon), Alain Robbe-Grillet, Nathalie Sarraute, Claude Simon, vähemal määral Marguerite Duras. Ladina-Ameerika 1960. aastate algul alanud proosa värskenemine kandis algul nime „nueva novela“ (uus romaan), hiljem sai populaarseks termin maagiline realism. Selle suuna esimeseks tähtteoseks peetakse mehhiklase Juan Rulfo (1917 – 1986) romaani „Pedro Páramo“ (1955) (see on ühtlasi peategelase nimi). Realism on subtiilsete üleminekute ja vahetoonide kaudu seostatud lihtrahva põlvkondade pikkuste fantastiliste kujutluste ja legendidega. On tunda James Joyce’i, William Faulkneri ja Virginia Woolfi mõju. Tuntumaid esindajaid: Alejo Carpentier, Carlos Fuentes, Jorge Amado, Julio Cortázar, Gabriel García
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd
1927 algavad Looduse romaanivõistlused 1935 Raamatuaasta 1937-40 Varamu Kirjanduslik Orbiit (1929-1931) Arbujad (1938 jj) Võib nentida tagasipöördumist realismi juurde. (A. Johani "Pariisi vaade Seine'i sillaga). Proosa 1. Uusromantiline proosa ja/või eksperimentaalne lühiproosa (u 1917-1925) Tuglas, Gailit, Hiir, Kivikas jt. 2. nn Uusrealism (u 1921 (1918?) jj) Luts, Tammsaare, Metsanurk, Kivikas 3. Naturalism (agulirealism) (u 1927 jj) Jakobson jt 4. Psühholoogiline realism Tammsaare, Semper, Anvelt, Morn jt 5. Ajaloolise proosa laine (1934) Metsanurk, Hindrey, Kippel jt Romantiline kiht 1. Kõrgkirjanduslik uusromantika Tuglas, Tassa, Gailit, Rumor jt. Proovitakse teatava üldkoodina välismaastiili eesti keelde üle tuua. Seal on literatuurset maiku 2. Folkloorne uusromantika Jaik jt. 3. Muu + moderniseeritud rahvusromantika + realism (nt ajaloolises proosas) + moderniseeritud loodusromantika + realism (nt rannakirjanduses)
Vetemaa ütlebki, et suuri ponnistusi ja krampe pole tal loomistöös ette tulnud ja lisab täpsustuseks: "Mida ma mitte kunagi teinud pole on lastekirjandus. Ise ka ei tea, miks. Ja teine asi on kirjanduskriitika, mida on ilmunud haruharva mõni üksik arvustus." Romaane on ta kirjutanud tosinkond, nagu näidendeidki. "No ja ega ma pole enam poisike ka," sõnab vanameister Postimees Extrale antud intervjuus. Realism ja modernism põimuvad ENN VETEMAA (1936) loomingus. Elulugu Vetemaa on sündinud Tallinnas arhitekti perekonnas. Ta omandas kaks täiesti erinevat kõrgharidust: Tallinna Polütehnilisest Instituudist sai ta keemiainseneri, konservatooriumist helilooja diplomi. Vetemaa enda sõnul andis stuudium TPIs talle insenerliku, kergelt skeptilise ja asjaliku maailmakäsituse, millega huvitavalt liituvad muusikast ja kirjandusest (prantsuse sümbolistid, arbujad) saadud impulsid
Ta on naise sümbol: kirglik, tundeline, uhke. Ta põlgab orjameelsust ja tuimust. Tiina on erakordne nagu ta emagi, kelle saatuseks oli surra nõiana peksupostis. Tiinat võib võrrelda kergesti põleva tunglaga. Ta ihaldab õnne ja armastust ega nõustu neid millegi muu vastu vahetama. Mari on seevastu halli ja jaheda loomuga. Tema hingeelul puudub sügavus. Marit juhib eluteel vaistlik kadedus. Ta on loodud tööinimeseks ja orjaks, kes ei märka elu helget poolt. Margus on oma aja inimene, passiivne ja allaheitlik. Samas osutab kirjanik tema erinevustele Mariga võrreldes. Marguse on maha surunud külaühiskond, hinges asub ta Tiina poolel. Tegelaste loomusesse on autor kätkenud oma elukäsituse. Ta osutab, et ausal, siiral ja erakordsel inimesel on raske elus õnne leida. Ümbrusest kõrgemal seisjat püüavad kaasinimesed paratamatult madaldada, muuta endasarnaseks. Jääb vaid kaks võimalust: kas keskkonnaga
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
Rahvas sai teda tundma luuletajana enne kui proosa kirjanikuna, kuigi proosat kirjutas ta varem kui luulet. Tema proosa on ilmunud ajalehte meelelahutus lehtedel, kuna töötas ajalehes. Kogus oma varem ajalehes ilmunud lood kümme lugu. Novell ,,Peipsi peal" on kaks lehte pikk, kus üks leht on Peipsi praguneva jää kirjeldus. Lool on moraal: raskes olukorras lubatakse palju, aga kui raske olukord on möödas, siis lubasusest ei hoolita. ,,Igapäevane lugu" Liiviga tuleb sisse realism, aga on veel romantismiga seotud. Tõetruult elu kirjeldamine realismis, ühiskonnakriitilisus. Peategelane Punasoo Mari. Alguses kohe öeldud, et midagi erilist ei ole. Püüab rääkida täiesti tavalise loo, et selliseid inimesi on ennegi olnud nagu seda Mari on. Ühiskonnakriitika 5poega pidi panema eri ametitele, et nad kroonuteenistusse ei peaks minema. Sel ajal oli kroonu 25 aastat. Teose püänt on selles, et püänti pole. ,,Vari" 1894
Kadri Tüür, Timo Maran EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU Eesti kirjandusloos on looduskirjandusest kõnelemine ja selle uurimine suhteliselt uus nähtus. Mitmed kirjandusuurijad on küll eri aegadel ja eri metoodikaid kasutades tegelenud loodusmotiivide analüüsimisega meie kirjandusklassikasse kuuluvates teostes (Rebane 1977; Tüür 2001; Kalda 2004), märkimisväärselt palju on pööratud tähelepanu loodus- kujunditele luules (Kepp 1999; Soovik 2002; Speek 2002). Eraldi looduse kujutamisele keskenduva proosa uurimine kirjandusteaduslike vahendi- tega ning selle kaasamine eesti kirjandusloo üldpilti on senini entusiast- liku algatuse tasemel, piirdudes peaasjalikult vastavateemaliste käsitlus- tega ajakirjanduses ja artiklikogumikes (Maran, Tüür 2001a; 2001b; Tüür 2004) ning publitseerimata töödega (Relve 1989; Tüür 2003). Loodusest kirjutavaid autoreid on Eestis aegade jooksul olnud kümneid ning nen- de loomingu mõju kultuurile on võrreldav rahvusvaheliselt tuntud ame
Lõpuks jäi ikkagi Zola lavale alla. Ta oli avanud tee Andre Antoine'le rezissöörile, kes suutis naturalismile anda uue teatri Theatre Libre. Vastukaaluks naturalismile tekib sümbolism. Naturalistid nägid kõike kainelt, sümbolistid üritasid reaalsust muuta, tõsta tegelikkust kõrgemale tasandile. Anda maailmale tagasi müstika, et kõik oleks salapärane. 3) Antinaturalism Saksamaal Oluline antinaturalistlik liikumine. Sümbolism ja antinaturalism olid pea samal ajal kui realism, olid uuenduslikud kõik. Naturalism lõi läbi suht hilja Saksas. 1891 kirjutas Hermann Bahr essee "naturalismi ületamine" teistsugune kujutamine, mitte tõepära. 1891 Frank Wedekindi lastetragöödia "Kevade ärkamine" noortest (vt Wedekind punkt 57). Berliinis eksisteeris realism kaua. Naturalistidel oluline orienteerumine loodusteadustele, tõe ja objektiivsusele; vastassuund avatud, teoreetiliselt mitmekesisem. Antinaturalistide mõjutusi
Kirjutab algul külaseltside tarbeks näidendeid ("Punga Mart ja Uba Kaarel"). Järgmisena 3 näidendit "Tuulte pöörises" (1906)draama , kutselise teatri sünd, Vanemuine . Räägib 5nda aasta revolutsioonist Eestis. Kõige vähem lavastatud. Raskesti valmiv. Järgmine " Kauka jumal"(draama vöi tragöödia) , 1912 aasta , ikka Vanemuises. Kaante vahel 1915. Ja siis "Libahunt" 1911 a , sellega avati Pärnus Endla teater. Zanr tragöödia. 5 vaatust. Kõikide näidendite tegevus maal . realism. Libahunt - Aluseks on oma varem ilmunud jutustus. Käsitleb minevikuuskumuste j akommete maailma. Põhineb armastuskolmnurgal. Marguse armastuse nimel võitlevad kaks tüdrukut - Tiina ja Mari. Tegelaste loomes peitub autori elukäsitus - ausal , siiral ja erakordsel inimesel on raske elus õnne leida. Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Tiina oli kirglik , tundeline , põlgab orjameelsust , tuimust ning ihkab õnne ja armastust
jaoks, kuigi mingi seelikukütt ta ei olnud. Talle meeldisid tüdrukud, nagu ikka noortele meestele, aga ta oli pigem valiv:' meenutab Kaalep. Lennarti väljavalitu oli ka tõeline kaunitar, arstiteadust õppiv sporditüdruk Regina Ojavere. Paljud sõbrad mäletavad, kuidas Lennart hõikus tervitusi Toomemäel tennist mängivale Reginale. Noored armusid ja Lennart kosis Reginat ajaloolisel päeval, 5. märtsil 1953. Linnas kõndinud Lennart kuulis valjuhääldajast, et Stalin on surnud. Noormees kiirustas Annelinna, koputas Regina aknale ja ütles: "Tead, tänane päev on õnnepäev, abiellume!"Regina vaatas Lennartile suuri silmi otsa ja noogutas. Pikemalt mõtlemata viisid noored avalduse sisse. Abielu registreeriti perekonnaseisuametis 21. märtsil, pärast seaduses ettenähtud kahenädalast mõtlemisaega. Teine rõõmus sündmus Meri perekonnas oli 1950. aastal uuesti vangi mõistetud isa vabanemine . Samal ajal alustas
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
