„ Taeval ei ole soosikuid “
E. M. Remarque
1. Sisukokkuvõte
Tuberkoloosihaige Lillian elab mägede vahel sanatooriumis , kus ta
sai ravi. Clerfayt suundus samasse sanatooriumisse külla oma
kaassõitjale Hollmannile. Kaks aastat seal elanud Lillian ning paar
nädalat seal suusatada plaaniv Clerfayt kohtusid, ent Lillianil oli
tol ajal veel armuke Boris. Kuuldes, et Clerfayt läheb tagasi
Pariisi, ei kahelnud Lillian hetkegi, ning läks koos temaga. Sel
ajal, kui Clerfayt võistlustel osales, ostis Lillian endale palju
uhkeid kleite ning kalleid ehteid. Kui Clerfayt naases, vaatas ta
Lilliani hoopis teise pilguga – asi polnud mitte sellses kleidis,
vaid selles, et väljaspool sanitooriumit mõjus ta hoopis
tasakaalukamana ning täiskasvanulikumana, kes teadis, mida ta elult tahab. Nad ei lahkunud teineteisest hetkekski ning ka uue võistluse
ilmnedes kutsus Clerfayt Lilliani kaasa, kus saavutas suurt edu tema
2. Tegelased 1)Lillian Dunkerque tuberkoloosihaige naine, kes elas mägede vahel sanatooriumis. Ometi ei soovinud ta oma elupäevi lõpetada seal haiglas ta soovis näha maailma ning elada aktiivset elu nii kaua kui võimalik. Kuna ta teadis, et tal polnud enam kaua jäänud, nautis ta igat Clerfaytiga veedetud päeva, ent ometi jättis ta väliselt külma mulje ta ei tahtnud end kellegagi liialt siduda, sest ta teadis, et tänane päev võib jääda tema viimaseks. 2)Clerfayt autovõidusõitja, kes elas oma elu kogu aeg surmaga riskides. Ta armastas väljakutseid, seiklusi ning üle kõige võidusõite. Tulevik ei olnud tal just kuigi kindel, sest iga võidusõit võis jääda tema viimaseks, ning seetõttu ei vaevunud ta tulevikule just kuigi palju mõtlema. Ent peale Lillianiga kohtumist ning temasse armumist soovis ta võidusõitja karjääri kõrvale heita ning hakata autokaupmeheks, rajades ühise kodu ning turvalise elu koos Lillianiga. 3)Onu Gaston Lilliani onu.
,,Taeval ei ole soosikuid" Erich Maria Remarque Jaanuar 2010 40.ndates eluaastates võidusõitja Clerfayt sõitis oma auto Giuseppega Monte Carlost Sveitsi Alpidesse sanatooriumi Bella Vistasse külla oma vanale partnerile tuberkuloosihaigele Hollmannile. Ta tuvus 24 aastase haige belglanna Lillian Dunkerquega ja tolle seltsilise valgevenelasest Boris Volkoviga. Lillian oli 4 aastat tagasi sanatooriumisse tulnud ning 6 aastat enne seda oli kestnud sõda. Haiged kutsusid professorit Dalai Laamaks ja vanemõde Krokodilliks
“Taeval ei ole soosikuid’’ Erich Maria Remarque Erich Maria Remarque Kirjutab kadestamisväärselt kaasahaaravalt; Mõtlemapanevalt sellistest asjadest, millest ei osata tavaliselt kirjutada. Näiteks surmast. Surmast rääkimine paneb aga elu väärtustama. Tema teosed õhkavad salapära Ta suudab läbi oma teoste panna väärtustama pisiasju Tutvustus "Taeval ei ole soosikuid" jutustab parandamatult haigest neiust, kes lahkus sanatooriumist, et veel veidigi
Remarque Taeval ei ole soosikuid Grete Käen Kose Gümnaasium,9b 2016 Erich Maria Remarque 22.juuni 1898.a- 25.september 1970.a ,,Taeval ei ole soosikuid", Ilmus 1961.aastal. Raamat tõlgiti eesti keelde 1991. Tõlkijad olid Tarvi Talv ja Tiiu Kokla. Kirjandus kui kirjaniku elu ja ajastu peegeldus Autor osales ise esimeses maailmasõjas. Remarque'i teosed õhkavad salapära nagu ta teaks sellest palju rohkem, kui keegi teine. Ta suudab läbi oma teoste panna väärtustama pisiasju ja hetki ning rebima välja sellest, mis ei
,,Taeval ei ole soosikuid" Lillian oli tuberkoloosihaige naine(belglanna, ema venelane), kes elas mägede vahel sanatooriumis., kuid ta ei soovinud oma elupäevi seal lõpetada. Ta sõitis koos Clerfaytiga sealt minema, ning soovis sealse elu unustada, sest tema jaoks oli sanatoorium paik, kus oodatakse surma. Ta tahtis näha maailma ning elada aktiivset elu nii kaua kui see võimalik on. Kuna ta teadis, et tal polnud enam kaua jäänud, nautis ta igat Clerfaytiga veedetud päeva, ent ometi jättis ta väliselt külma mulje ta ei tahtnud end kellegagi liialt siduda, tal polnud mõtet luua endale pere ja kodu, sest surm võis teda äkitselt tabada ja sellega teeks ta mehele haiget. Lilliani häiris et teised tema tervise pärast muretsesid, ta läks endast välja kui Boris või Clerfayt aru pärisid või üleliia hoolitsesid. LK 124, 138 Ta oli vahepeal üsna teravate ütlemistega. Lk 151 Lillian nägi asju nii nagu ta neid näha tahtis, mitte
1. Ilukirjanduse olemus ja tähtsus 2. Vabalt valitud teose analüüs. 3. Rühmitused Noor- Eesti 1904-1915 Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Aino Kallas, Kristjan Raud, Villem Grünthal Ridala, Bernhard Linde, Johannes Triik Sisu: laiapõhjaline, pearõhk kirjandusel. Avaartikli 1. albumis kirjutas Gustav Suits: "Enam kultuuri! See olgu kõigi vabastavate ideede elemendiks/.../Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks." Väljaanded: 5 albumit I 1905, II 1907 (keskendub ilukirjandusele), III 1909 (sensatsioon, jahmatab avalikkust, keskendub kunstile, essee "Ruth" J.Randvere, prantsuse sümbolistid, C.Baudelaire "Raibe" tõlkis J.Aavik), IV 1912, V 1915. 1910-11 ajakiri (6 nr). Oma ajast ette rutanud, mistõttu väljaandmine lõpetati- Eestis polnud veel nii palju kõrgelt haritud lugejaskonda. Peale 3. numbri ilmumist arvustati rühmituse taotlusi ja loomingut taunivalt mitmel pool. Samanimeline kirjastus
1. L. Tolstoi elu ja looming 1828 1910. Lev Nikolajevits Tolstoi. Tolstoi vanemad on kõrgaristokraadid, isa on krahv ja ema poolt kuulub Volkonskite suguvõssa. Lapsepõlv on niisugune omamoodi. On 2 aastane, kui ema suri, ja 9 aastane, kui ta päris orvuks jäi. Kokku oli selles peres 4 poega ja ka õde, kokku 5 last, kõik kasvavad üles orbudena. Sündis pärismõisas Jasnaja Poljana. Hooldajad, sugulased kasvatasid neid lapsi ikkagi väga hästi, niivõrd kuivõrd, loomulikult kasvasid nad üles härrandlikena, väga rikkast, jõukast perest, kus oli normaalne, et igal poisil oli oma toapoiss, ja kus oli normaalne, et inimene ise midagi ei teinud. Kui oli abielus ja kolis laste koolitamise eesmärgil Moskvasse, otsustas elu muuta, kui lapsed olid täiskasvanud, otsustas ise ennast riidesse panema hakata. Lapsed kasvavad aadlikena ja üsna isekatena üles, neile ei tule pähegi mõelda, et talupoegadel ka mingid õigused on või et nendele tuleks miskitpidi kaasa tunda. 184
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
Kõik kommentaarid