"Surm progressi nimel" - Kõne (0)

Surm progressi nimel
VÄLJASUREMINE.aastatuhandevahetusel ilmunud maailma punast raamatut ja näitab, kes maksavad inimkonna helge tuleviku oma surmaga kinni.
Arvatakse, et aegade hämarusest on maakeral elanud ümmarguselt 500 miljonit erinevat liiki. Välja on neist surnud 490 miljonit liiki. Seega võiks meie koduplaneeti praegu asustada 5-10 miljonit erinevat taime-, seene- ja loomaliiki. Oluline on siinjuures rõhutada sõna «võiks», sest teadlased on jõudnud kirjeldada neist vaid 1,75 miljonit…
Säherdusel taustal ei tundu nii üksikindiviidide kui ka tervete liikide kadumine erilise tragöödiana. Ometi on iga liigi kadumine korvamatu tragöödia, sest ta muudab liikide vahel väljakujunenud suhteid ja kallutab üha enam ja enam tasakaalust välja terveid ökosüsteeme.
Kui esimese sajandiga (1600-1700) kadus maamunalt ühtekokku 21 loomaliiki, siis järgmise sajandiga juba 38, edasi aga 84 liiki. Äsja lõppenud sajandi musta nimekirja kanti juba 670 liiki. On ilmselge, et väljasuremise tempo aina kasvas.
Ent eelnev moodustab paraku vaid imetillukese osa tegelikust hävingust. Kuna enamik tänapäeval elavaid liike on ikka veel teaduslikult kirjeldamata ja ristimata, lõviosa putukate (kes moodustavad rõhuva osa kogu seltskonnast) tegelik seisund aga tundmata, siis pakuvad eksperdid sootuks suuremaid numbreid . Ühtede hinnangul kaob maamunalt päevas jäädavalt 3-130 eri liiki. Teiste arvates 0,2-0,3% kõikidest liikidest aastas.
Iga järgneva aastaga sureb välja 2000 taimeliiki. Veelgi suuremad on kaotused loomariigis. Põhilises ollakse ühte meelt - lähema paarikümne aastaga kaob Maalt veerand praegu siin elavatest liikidest. Suuremad surnuaiad asuvad troopikas . Ja peamisteks põhjusteks on tähtsuse järjekorras elupaiga solkimine, jälitamine ja võõraste liikide sissetoomine, mille tagajärjel pärismaalased kaovad.Tervelt 29 viisil on võimalik elupaigast ilma jäädes välja surra. Metsade raiumine ja põldude rajamine on vaid mõned näited. Kõige enam kannatavad järved ja jõed ning troopilised metsad ja saared. Kõige valusamalt puudutab see putukaid, tigusid, konni ja kalu, vähem sulelisi. Kui ikka soo on kuivendatud ja jõgi õgvendatud, pole paljudel sealsetel asukatel midagi suurt peale hakata.
Lihtlabase karjatamise või maade kuivendamise tagajärjel on kadunud või kadumas ka kolmandik Euroopa taimedest . Tõsiseks ohuks on muutunud isegi turistid. Nende hordid ohustavad eelkõige randasid - olgu tegu siis Kanaari saartega, kus ka eestlased lõõgastumas käivad, või Mehhiko lahe, Antillide, LAVi või Punase merega. Euroopas on kõige tugevama löögi all uunikumirikkad Vahemere kaldad .
Suureks ohu allikaks on isegi lemmikloomapidajad. Saksamaal peetakse kodudes vähemalt 300 000 ahvi. Ainuüksi imeväike osa neist on vangistuses sündinud. Samas ütleb rusikareegel, et ühe elusa ahvi hankimiseks peab
surema kümme teist.
Aastas tapetakse ligi paar miljonit kängurut. Samal ajal kui terves Euroopas tapetakse aastas 7 miljonit erinevat karuslooma, sureb ainuüksi Prantsusmaa mutiküttide raudades 4 miljonit mutti. Enne tööstusliku püügi algust ujus maailmameres ringi 170 000 sinivaala , nüüd on parimal juhul neist alles kümnendik…
Mida väiksemaks mingi elupaik muutub ja mida kaugemaks iga lapike oma naabritest jääb, seda vähematel liikidel on lootust ellu jääda. Põlislaane raiumisel muutuvad saarekesteks üksikud metsatükid, stepi üleskündmisel muutuvad saarteks ka viimased stepilaigud. Ida-Aafrikas on uuritud, kui kiiresti sealsed antiloobid, sebrad ja jaanalinnud maamunalt kaovad, kui savanni pindala mingil põhjusel väheneb. Järeldus on karm: poole sajandiga sureb välja 11% loomadest, järgneva 500 aastaga aga juba ligi pooled (44%).
Saarte asukad on ülimalt tundlikud. Ühelt poolt on isoleerituse tulemusena enamik sealseid olevusi imepäraseks muutunud. Seesuguseid liike ei kohta mitte kusagil mujal ilmas. Teiselt poolt on iga liik vaid väheste eksemplaridena esindatud . Kuigi palju koopiaid tillukesele saarele lihtsalt ei mahu.
Suurepäraseks näiteks on Hawaii saarestik . Eestist neli korda väiksemal põhisaarel kasvab ühtekokku 2000 eri taime, sibab ringi 3750 liiki putukaid, roomab 1064 liiki tigusid ja lendab 71 liiki sulelisi. 98-99% neist on sedavõrd unikaalsed, et elutsevad üksnes seal ega kusagil mujal maailmas. Võib kujutada ette, mis juhtub, kui sellisesse ainulaadsesse ühendatud botaanika- ja loomaaeda satub tulnukaid mujalt.
270 taimeliiki ehk 12% ongi juba igaveseks kadunud. Kolmandik ehk 650 ootab oma järge. 1064 erinevast teoliigist on 600 juba välja surnud. Allesjäänud 400 ootab kohe-kohe oma järge.
Suurimad tapjariigid. Väljasurnud liikide arvult on ületamatu USA. Ja seda kõikides kategooriates -- nii juba väljasurnud, kohe-kohe kaduvate kui ka tõsises ohus olevate maade arvestuses. Ükski teine riik ei suuda maailmavalitsejaga rinda pista.
Ameerika Ühendriikide kõrval torkavad mõrtsukriikide esikümnes silma paljud saareriigid. Arvestades nende väiksust ja seal elutsevate olevuste unikaalsust, pole imestada midagi. Tõsi, ohvrite suhtarvuna, olgu siis ruutkilomeetrite või elanike arvu kohta, oleksid saareriigid kindlasti Ühendriikidest eespool .
Arvatakse et 70% kõikidest Maal olemas olevatest liikidest elab vaid 12 «megariigis» - Kolumbias, Brasiilias, Mehhikos , Kongos, Madagaskaril, Indoneesias ja Austraalias, Peruus, Ecuadoris, Malaisias, Indias ja Hiinas.
Enam kui pooled neist on aga koondunud vaid seitsmesse riiki: Kolumbiasse, Brasiiliasse, Mehhikosse, Kongosse, Madagaskarile, Indoneesiasse ja Austraaliasse. Enamik neist on vaesed ja üritavad sellest iga hinna eest välja rabeleda. Kes ohvriks tuuakse, pole raske ära arvata.