"Stepihunt" Hermann Hesse (14)

Keskkool - Kirjandus - Kirjandus

5 VÄGA HEA

Lõik failist

Hermsann Hesse ja “ Stepihunt ”
( 1877 -1962)
Elulugu

Hesse sündis Saksamaal misjonääride perekonnas.
Ta sai sügavalt religioosse kasvatuse, mille autoritaarsus põhjustas Hesses hingelist segadust ning ajendas teda hiljem elus ja loomingus vaimsele allasurumisele vastu hakkama. Kodust sai ka huvi idamaade vastu, kuna ema oli pärit Indiast . Hiljem on ta kirjutanud, et idamaise filosoofiaga tegelemise on tema jaoks nagu koju naasmine.
Hesse ei püsinud kaua koolis, põgenes ja hakkas omal käel ennast harima.
Esimese eduka teosega saavutatud majanduslik sõltumatus lubas tal jääda vabakutseliseks kirjanikuks ning suurema osa elust veetis eraklikuna.
Sõjaväe vastase artikli ilmusise tagajärjel kuulutati Hesse isamaareeturiks.
Suri isa, poeg oli haige ja naine tuli paigutada vaimuhaiglasse.
Taas pinnale tõusta aitas psühhoanalüüs.
1946.aastal sai Nobeli kirjanduspreemia.
Suri 1962.aastal leukeemiasse.

Looming

Hesse loomingu juured on eelkõige Saksa romantismis, India ja eriti Hiina mõtteloos, Nietzche filosoofias, Jungi psühhoanalüüsis ja isiklikes kogemustes-kriisides.
Žanri poolest kuulub suurem osa teoseid kujunemisromaanide hulka.
Hesse romaanide põhiteemaks on traditsiooniline eneserealiseerimine. Ta uuendas kujunemisromaani žanrit eelkõige “Stepihundiga”, kus muutis romaanitüübi vormi, kompositsiooni ja jutustamistehnikat. Lisas autobiograafilisi motiive, kaasaegset psühholoogia võtteid ja sotsiaalset kriitikat.
Peategelased olid kõik enese otsingul ja püüdlesid harmoonia poole.
Ükski eneseotsija ei leia oma mina traditsioonilisi radu käies.
Otsingutel on tavaliselt vaimne teejuht.
Hesset on nimetatud nii romantikuks kui ka eksistentsialistiks.

“Stepihundi” koht Hermann Hesse loomingus

Stepihunt on autobiograafiline, psühholoogiline ideeromaan.
1926.aastal ilmus värsivormis poeem “Stepihunt”. Romaan ilmus 1927.aastal.
Kirjaniku loomingus kujutab see romaan seniste arusaamade ümberkujutamse, uute pidepunktide otsimise ning tasakaalstamise faasi, mis sai alguse I maailmasõjas.
Hesse psühiline seisund pingstus, kuna elas väga sügavalt läbi Euroopa kultuurrahvaste loobumist humanistlikest väärtustest, ning eraelulisi katastroofe.
Väljapääsu otsi intensiivsest vaimsest tegevusest ja psühhoanalüüsist.
1919.aastal ilnub romaan “Demian. Ühe nooruse lugu”. See näitas uut kvaliteeti, pöördepunkti, uut algust.
“Kingsori viimane suvi” (1920); “Siddhartha” (1922); “Supelsaks” (1925);
20.ndate emotsonaalse ja loomingulise kriisi, eneseotsingute ja vaimsele selgusele kõudmise perioodi lõpetasid “Stepihunt” (1927); “Narziss ja Goldmund” (1930).
Hilisemad romaanid “Hommikumaaränd” (1932); “Klaaspärlimäng” (1943) märkisid uuele tasandile jõudmist, müütiliste mõõtmeteni ulatuvat inimkonna vaimukultuuri poeetilist sünteesi.
Ilmumise järel tekitas “Stepihunt” elevust ja poleemikat. Uus huvilaine tekkis 60-ndate hipipõlvkonnas.

“Stepihunt”

“Iga inimese elu on tee iseenda juurde, katse leida seda teed, osutamine ühele võimalikule rajale.”
“Ükski inimene ei ole olnud täielikult tema ise, ometi püüab igaüks iseendaks saada, üks kobamisi, teine segamatult, igaüks nii kuidas oskab.”
“...igaüks rühib omaenese eesmärgi poole.”
Romaan jaguneb viieks einevaks osaks:

“Eessõna”. Korteiomaniku vennapoja minajutustus, piiratud vaatepunktist. Kõrvalseisja esitab oma ettekujutuse Harry Hallerist kui talle sümpaadsest eraklikust vaimuinimesest.

Harry Halleri märkmed, käsikiri “Ainult hulludele” ehk “ teekond läbi hingekaose”. Nimitegelase minajutustus. Harry Halleri äärmuslik enesekriitiline ja irooniline hingeseisundi kirjeldus. Peategelane tunneb enda sisemist lõhestatust ning teadvustab ängi. Tesiti öelduna kirjeldab ta ennast võitlemas kahe vastaspoolsuse vahel: inimeses algupäraselt peituva vabanemise, sõltumatuse ja elu ohjeldamise soovi vahel.

Traktaat Stepihundist . Peategelase psühholoogiline analüüs, milles teadvustatakse iseenda kuhtumise, enesest teadlikuks saamise, peeglisse ja selle taha vaatamise vajadust; sesltpeale suuundub elu piirangust läbimurdmisele, loominguliste jõudude väljaarendamist takistavate piiride ületamisele.

Luuletus Stepihundist. Peategelase poeetilises vormis esitatud autoportree.

Harry märkmed. Peategelase müstilise hingerännakute kirjeldus, mille käigus ta hakkab tajuma oma hngekriiside olemust ja mõistma selle lahendamise võimalusi; uuendab kontakte tegelikkusega, õpib väärtustama isennast ja aktsepteerima elu pahupoolt. Maagiline teater.

Harry Halleris pesitses kaks poolust inimene ja hunt. Inimese pool oli peen, tark, südames igatses headuse ja õrnuse järgi. Stepuhunt oli aga kõige selle vastand . Ta tundis viha ja surmavaenu teiste inimeste suhtes, nende väärastunud ja valelike kommete ja elureeglite vastu. Stepihunt oli vaba, metsik, taltsutamatu, ohtlik ja tugev. Nende kahe pooluse vigadeks oli lähedaste kaotamine.
Stepihunt ei sallinud kodanlust. Stepihunt asus oma arusaamist mööda täiesti väljaspool kodanlikku maailma, kuna ta ei teadnud , mis on perekonnaelu või sotsiaalne auahnus . Sellele vaatamata elas ta mõnes mõttes läbi ja lõhki kodanlikult: tal oli pangas raha, ta toetas vaeseid sugulasi , ta riietus küll hoolimatult, kuid siiski soliidselt ja silmatorkavalt, ta katsus elada rahus politsei, maksuameti ja teiste nendetaosliste võimudega. Sel moel tunnustas ja jaatas ta oma olemuse ühe poolega pidevalt seda, mida ta teisega eitas ja mille vastu võitles.
Harry Halleri konflikti olemus seisneb selle, et ta jagab oma olemuse kaheks: hundiks ja inimeseks, kes omavahel läbi ei saa.
Konflikti lahendamisks on kolm võimalust: ennast habemenoaga ära tappa, saades nii lahti kõikidest piinadest (seadis eesmägi, et see juhtub tema 50.sünnipäeval); enda üle naerda; näha rõõmu pisiasjades.
Hermine kohtumine Harryga, paneb Harry tundma rõõmu pisiasjadest näiteks tantsust, mida Hermine talle õpetas. Hermine hakkas domineerima stepihundi üle (natuke).
Magiline teater

Esimest korda 50 eluaasta jooksul naudib Harry peaoelamust, tajub ühtsuse joovastust, hullumeelset eneseunustust, oskab märgata “kiirgust iseenese käest pääsevas pilgus”. Kaotab iseenda, isiksus lahustub. “Ma polnud enam mina.”

Kohtub taskupeegli Stepihundiga ja kustutab selle. Harry vabaneb hundiks ja inimeseks lõhenemise painest. “Tema elu (nagu kõigi teistegi oma) ei kõigu mitte ainult kahe pooluse, nagu näiteks tungi ja vaimu või pühaku ja liiderdaja vahel, vaid tuhandete, loendamatute pooluspaaride vahel.”

Kohtub arvukate Harrydega. Harry nägi ennast igasugustel eluetappide. Leiab orientiiri (inimlikkuse, häbi) tänu pahaaimatule lapsinimesele.

Tõmmatakse kaasa tsiviliseeritud maailma üldise hävitamise eest peetavasse sõtta, kus tapetakse oma lõbuks, rahulolematusest, meeleheitest maailma allakäigu pärast. “Mis eile oli normaalne, ei ole seda täna.”

Osaleb figuurimängus, ülesehituskunstis. Harry tajub võimaluste paljusust, valikute paindlikkust, suhtelisust ja varieeruvust. “Tõeliselt pole...ükski, isegi mitte kõige naiivsem mina mingi tevik, vaid ülimalt mitmekesine maailm, väike tähistaevas, vormide, astmete ja seisundite, pärilikkuste ja võimalikkuste kaos .” Inimene ei ole püsiv tervik. Uues situatsioonis võib inimene teiste silmis paista hoopis kellegi teisena.

Näeb inimest dresseerimas hunti ja hunt dresseerimas inimest. Harry aktsepteerib alateadvust iseenda osana , loobub ettekujutusest, et inimene on pelgalt ratsionaalne olend . Ka hunt võib oma loomust salata.

Elab läbi kõik oma elu armastused. Harry tajub armastuse võimalusi, mõistab, et igal inimesel on oma saladus . “Ma olin nad kõik peaaegu maha maganud ja nende eest põgenenud, olin neid üle komistanud.” Harryle õpetati valu ja armastust.

Muutub taas hundi poolt kontrollivamaks, juhitavamaks, kohtub Mozartiga. Harry mõistab sotsiaalse vastustuse kandmise kohustust. “Alles siis, kui nad on oma ajastu süü ära kandnud, selgub , kas jääb veel nii palju isiklikku järele, et selle üle arvet pidada.” “Me ei saa sinna midagi parata ja kanname ometi vastustust.”

Harry tapab armukadedalt teda petnud Hermonie. Mängureeglite vastu eksides tajub ta piiratust.

Kuulab koos Mozartiga raadiot . Harry saab teada, et “naeruväärse aparaadi lootusetult idiootliku loori tagant kostab jumalate muusika kauge kuju ränd.” Raadiost kostab “kogu oivalise elu võrdpilt, ürgvõitlus idee ja väljundi, igaviku ja aja, jumaliku ja inimliku vahel.” Raadio sümboliseerib ka sidet tänaäeavaga. Inimese elu saladus on see, et tuleb läbi raadio ragina kuulda muusikat.

“Hukkumine”. Harry mõistab, et oma elust ei tohi teha haiguslugu, andekusest õnnetust. Karistuseks on igavene elu, mille käigus tuleb õppida “elu raadioragina tagant” igavikulisi meloodiad kuulama .

Teadmine sellest, et pääsetee on alati olemas, omab põhjuse mõelda, et äkki kannatada veel tunni, päeva, kuu, aasta...Ajal on parandav toime. Enestapu olemasolu andis Harryle jõudu edasi liikuda .

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 3 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-01-11 Kuupäev, millal dokument üles laeti

641 laadimist Kokku alla laetud

14 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

mepl Õppematerjali autor

hermann hesse

Sarnased õppematerjalid

doc

Carl Hermann Hesse

TEMA TEOSED Carl Hermann Hesse alustas kirjaniku karjääri uusromantikuna, impressionistina. Tema kogumikus ,,Luuletused" avaldatakse Hesse varase luuleloomingu paremikku ,,Peter Camenzind" on Hesse esimene romaan, mis tõi talle tuntuse: see on arenguromaan, mille kangelane ei suuda kohaneda ellu seatud tingimustega ning asub otsima oma tõelist olemust. Selles teoses on olemas Hesse romaanide peamised motiivid: kohanematus ning eneseotsingud. Jutustus ,,Ratta all" ja romaan ,,Rosshalde" mõlema ajendiks isiklikud draamad: esimeses annab Hesse edasi oma koolipõlve hingelist ahistust, tesises väljendab õnnetu abielu põhjustatud kahtlusi ja arutleb kunstnikabielu võimalikkuse üle. Ehkki Hesse saavutas kirjanikuna tuntuse ja tunnustuse Saksamaal ja Sveitsis, polnud tema varasem looming novaatorlik ega lisanud midagi olulist maailmakirjanduse üldisse pilti.

Kirjandus

doc

KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017

PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps

Kirjandus